Salaamilõikur

Uduvihmatas ja oli pime nagu kotis, koplist ei leidnud mudavaalude vahel hobustki üles algul. Mõtlesin, et lähme maneeži ratsutama, aga ei saanud siiski hakkama. Ikka jälle õue, kuigi pime ja muda ja asjad. Võimalik, et olid ka kitsed -- mingil hetkel olid hobused korraks ärevad.

Ja siis tuli Kullo üle pika aja. Iga kord, kui midagi üle pika aja toimub, on esimene tunne, et äkki poeks hoopis peitu ja ei tea, kas ikka julgeb. Aga, nagu ikka, oli kasulik ja ei kahetse midagi. Kuidas öelda hobusele, et ta oli tubli, aga nii, et ta veel paksemaks ei läheks sellest...?

Võtsin T2 trenni kaasa -- räägib, et pole metsikuid loomi isegi autoaknast mitte kunagi näinud. Ma olin juba pikalt iga päev raporteerinud, kui mitut kitse, rebast või jänest, vahel harva ka põtra olin näinud. Nüüd siis võtsin kaasa ja juba teel talli kihutas 2 kitse üle tee ja tagasiteel 2 rebast. Tallimetskitsi nägi ainult hobune (oli pime nagu kotis), puhises ja pruuskas, läks päris tobedaks ära. Taskulamp oli veel viletsam kui see, millega kunagi öö-orienteerumist tegin, sellest polnud ka mingit abi.

Avastasin, et tavaelu on ka muudkui gate review-sid täis, mitte ainult tööl. Tahad arvutisse? Peab olema koolis-trennis-laulukooris käidud ja raamatut loetud. 

Olen lõunas juba palju aastaid, "lumekuulide", "tolle" ja "kunaga" (mille asemel enamasti mõeldakse "kunas") enam-vähem hajunud, aga üllatusi tuleb ikka ette. Keegi jalutas operaatorist mööda ja ütles talle "as-salaam-alaikum". Ahhaaa! Vaatasin paljutähenduslikult kõrvalseisjale otsa. Ei midagi. Vaatasin teisele. Tühjus silmis. Küsis, et mis selles  salaamilõikuris nii erilist oli. 

Lõpuks ometi oli mul FLIR-i kaamerast päriselt kasu. Ma nimelt ei leidnud Metsikut koplist üles. Kaks halli olid peadpidi heinas (paremal, neid oli ähmaselt ka oma silmade abil aimata), varjualune oli tühi. Läksin telefonilambi abil retkele, aga nii lootusetu. Õnneks meenus, et mu telefon oskab natuke ka sooja otsida -- noja tohhoo -- seal ta oligi, veidi eemal, kutsetele ei vastanud, lihtsalt jälgis, kuidas ma teda otsisin. Kui olin ta avastanud, tuli ligi, tegi kaelakalli ja tuli kaasa.

Tegin kõik justkui õigesti, regasin end eelviimasesse klassi ja panin äratuse 12-ks. Ja oligi ohtralt unesid, üks veidram kui teine. Näiteks oli Miroslavil kolm varvast ja minu omad oskasid üksteisest 10cm eemalduda. Ja neid võis olla rohkem, nii 6-7. Arstilkäigu veidrustest ja tekijagamisest täpsemalt ei räägi, aga need polnud isegi veel kõige jaburamad juhtumised. Oleksin veel edasigi unelenud, aga helistati töölt. Meil pole juba ürgammu väljakutseid olnud, nüüd aga "kriitiline juhtum". Olin plaaninud viimasesse minutisse magada, et jõuaks veel pesus käia ja siis rahulikult hobust kasida ja kiirustamata oma klassiks kohale jõuda. Ma jõudsin alles pool 2 koju tagasi, ühtki asja polnud jõudnud valmis panna ja mu klass pidi algama 15.15. Tjah. Ära ütlemine oleks tähendanud suhtlust ja seda ma ju ometigi ei tee, seega seadsin sammud... tegelikult auto talli poole. Hobune tuli pahaaimamatult vastugi. Ei jõudnud seal kuigi kaua rapsida, tuli minna mõningase mudakattega. Päike paistis! Uskumatu, et ta seda veel teeb. Parkuur oli üks korralik kaheksatamine, seinaääred vahele, aga mis sa muud väikesesse maneeži mahutadki. Ma muidu sisevõistlustel pole halliga käinud üldse ega plaani ka edaspidi, aga tahtsin selle pinnase ära katsuda, mida nii palju reklaamitud oli. Põrgatas hobust päris hästi, ei saa kurta.

Hobune oligi üldse igati tubli, ta on kohe eriti mõnus võistlustel. Ma ise... noh... ikka lükkasin teda mitu korda kaugelt hüppesse. Jälle. Millegipärast. Ja siis unustasin parkuuri ära ja jalutasin niisama natuke, kuni meenus. Võimalik, et mahtusime ikkagi aega (poodiumile muidugi mitte). Ja mul olid need rohmakad katkised talvised töökindad käes. Haha. Hoovis õitsesid lupiinid, Tipu Anne lemmikud. Tavaliselt õitsevad kesksuvel.

Meie klassi tulemused olid üsna ebatavalised: pooled olid puhtad, peaaegu pooled olid elim-id ja 3tk, kes kp-sid said, neil oli kõigil üle 10 (13, 17, 19).

Unenäoline õueskäik, poolkahanenud kuu oli udu taga peidus. Kottpimeduses polnud hobuste kõrvugi näha, kuni kõrvalsõitja pealamp valgustoru tekitas, mille sees tantsis lapik hiigelhobune. Hobuste sõõrmeist kerkis auru. Põllult tabatud valgusvihku sattunud silmapaarid said valguse liikudes endale äkki ümber kitsekujud, mis üle tee pakku jooksid, valged tagaotsad välkumas. Pean endale ka pealambi hankima, et ei peaks teise tujudest nii sõltuma -- kippus teine muudkui mängima valgusega.

Saan nüüd end vigastamata järjest sadulata sõita, nahk on paksenenud vist (khm). Mõjub kõhulihaseid leidvalt. Halli võtsin lisasöögilt maha, ta on lihtsalt rõvedalt jäme. Ega ma muidugi päris kindel ole, et ta üldse sai seda 0,5 kogust kaera, mis vaevu boksisildil uduselt näha oli, aga igaks juhuks kleepisin üle. Külmem on nüüd ka, äkki rahmeldab rohkem ja pole nii palju aega pakseneda? Eks nad tegelikult kaevuvad heinarulli ja enne pead ei tõsta, kui neid tuppa tirima hakatakse. Ka Metsik peab ilmselt lähiajal sisse kolima, kui vesi enam vedel ei püsi. 

Nädal pärast õitsvaid lupiine käisime lumeringil, -10C, külm näppis põski, näppe ja varbaid. Hobune oli algul tobe, kargas palgivirnu kartes kraavigi. Meil on seal ju need sügavikud, mõtlesingi, et nüüd on kõik, rullib sinna põhja. Aga needsamad metsatühjendajad olid just selles kohas kraavi täis ajanud. Huh (teel talli nähtud bemmul nii palju ei vedanud).

Sibula Riho lahkus.

Läksime päkatsiga kinda- ja saapajahile. Ilmselgelt pole olemas 37-se jalasuurusega meessoost inimesi. kuni 34 -- jah. 43+ kah midagi. Vahepeal on tühjus. Käige plätudega, tossid. Muidugi neid ka pole. Ja siis kindad. Ennevanasti tundus, et kümpa on nagu palju või -- aga nüüd on 25! Täitsa tavalised laste talvekindad. Need, mida igale poole unustatakse ja kiirelt auklikuks rihveldatakse. Ja siis need pliiatspüksid. Kas kõigil on kodus mingid buratiinod, sellised ainult kontidega, millel lihast ega nahka pole?! Ja kuidas see kand peaks käekella rihma suurusest avast läbi minema? Duud on pigem selline peenemat sorti, aga näe, ükski tavapüks jala ümber ei lähe. Üldse ei tahaks enam poodi minna. 

Kukkusin blogisse, muidugi on vaja kõik tühjaks lugeda ja magamiseks jääb veel vähem aega. Ja kolm filmi on vaja ära vaadata ja paar raamatut lugeda. 

Kahju, et PÖFF Shorts ex Animated Dreams (noh, mööndustega; animatsioonid tegelikult enam päris erldi polegi) niimoodi kokku tõmmanud on, iga asja ainult üks kord ja sedagi ainult Tallinnas. Ei mingit veebikino enam. Varem oli võistlusprogramme mitu korda, sh andis kahe päevaga kõik jutti ära vaadata. Nüüd oligi esimene aasta, kus jäin peaaegu kõigest ilma. Käisime ainult võidushortse vaatamas ja enne seda pikka animatsiooni "My love affair with marriage". Viimane oli äge, eriti veel minusugusele vanakale, kes nõukaajast ka osa saanud. Sellised alateemad, millest lapsed kindlasti aru ei saanud. Võidufilme oli hulga raskem vaadata, kuna pirnikujuline ala ekraanist oli varjatud. Ja see pirn ei püsinud kuidagi paigal, seega tegime nagu sünkroontantsu, tema pea vasakule - minu oma paremale ja vastupidi. Tambet ja Raplamaa hirm.

Proovisin ka selle nööriga ratsutamise ära. varem polnud viitsinud, kuna päitsed + nende nöör on ka asja ära ajanud ja saab mõnusalt STG teha. Oleme ju M-ga sootuks lagedate hobustega tähejahti teinud ja ka sai hakkama. Viimast -- tõsi küll -- vaid sammus. Noh see nöör ümber kaela siis. Hobune taipas kohe, kuidas asi käib, aga mu üllatuseks oli ülilihtne ka sääretamisi teha. Jälle on mul pooleli jäänud peatamismärguande õpetamine, ei tahaks nagu puua selle nööriga ja vahel on niisama ka vaja. Mis oleks see õige signaal, mis oleks piisavalt eriline, et teda juhuslikult ette ei tuleks? Mitte vile. Trrr on aeglustamiseks, aga seisma ei pane. Olen proovinud "seis!", aga järjepidevus jätab soovida.