Valgepea

Kõik on haiged. Kõrged soojakraadid ja köha, mõnel tatt ka. Koroona pole, või ei saa test seda kinni. Lõhnataju kallale ta igatahes ei läinud.

Need summutavad kõrvaklapid. Mul on suures toas kõne pooleli, tuleb väike duud:"Kas kuulsid oma toast neid helisid?" Mitte midagi ei olnud ma kuulnud, seega läksin uurima, mis toimub. Röövis komme!

Hiireke on seoses ratsaniku soojakraadidega rohkem puhata saanud kui muidu. Pole seejuures isegi jämedamaks läinud, püsib sama. Mis siis sellest arvata? Pole mu trennist mingit tolku noh.

Masendust otse nagu pole, aga tuju midagi teha ka mitte. Õnneks tulid vähemalt mingid Taskmasteri osad lagedale, mida varem näinud polnud. Vaatan neid ja aeg kaob eikuhugi. Võistlema saaks kohtadesse minna, aga ei kutsu.

Kohal käisin ikka, ühel päeval 2 võistlust, pärast kontsert ja õhtusöök väljas. Krõbe ilm oli imeilus, hommikul oli korraga taevas päike ja kuu, ja päikese ümber halo. Õhtul tegime Tartus lumenäo katse ka, see oli ootamatult õõvastav (pildil T2). See käib nii, et tuleb nägu pehmesse lumme vajutada, veidi oodata, et lumi näost natuke lahti sulaks (10sek +) ja ettevaatlikult eemalduda. Lumes on selle tagajärjel auk, mis illusioneerib end väljapoole kummuma. Ega esialgu saanud arugi, et välja tuli, aga foto.... oih. 

Esmapäeval ähvardatakse lumetormiga ja soovitatakse koju jääda. Mul ulatuvad veel jalad lumest välja, aga kodukontorilisi oligi veel rohkem kui muidu. Lumi kavatseb veel vange võtta, see on kindel. 

Proovisin ise ka lumenägu teha. Tõmbasin auto seisma ja astusin põldu. Võinoh, vajusin jalapikkuse jagu põlluäärsesse lumme. Ootasin korralikult, kuni lumi pragisedes sulama hakkas ja tõmbasin näo tagasi. Liiga palju jäi külge ja pilt läks tuksi. Teine kord proovin uuesti.

Meil on maneežis öökull. Kaua vist mitte, kuna sureb seal lõksus arvatavasti ära, kui välja ei pääse. Hiiri meil tegelikult on ja rotte, aga kas ta neid kätte saab? Need on rohkem tallis, kuhu maneežist otse enamasti ei saa. Tuvisid on, aga need on talle vist liiga suur saak. Vahel lendab hääletult ringi ja see on imeline vaatepilt. 

Leidsin parima liu: kaldtee töötrepil. Suurepärane libisemine, kodutee lemmikosa.

Tegime M-iga loomkatseid jälle. Hiireke on uskumatult mõistlik nii, mõni päev varem esimest korda katsetades jäi valtrap mu tagumise otsa alla vangi, siputasin ja väänlesin ja tirisin seal, aga Hiireke ootas kannatlikult, kuni valmis sain. Liiga pikk video oleks jäänud, seepärast tegingi uuesti ja lisadega. Ma ei teadnud, kui hästi kastile pihta saan (pole varem päris ilma kraamita hüpata proovinud Hiirega), aga polnud mingit probleemi. Fotopommi pärast tegin veel paar ringi otsa, aga pärast jätsin ikkagi ainult selle esimese hüppe -- käib see kah. Pärast ütlesin M-ile, et nüüd on tema kord. Ehmus kaameks seepeale, aga tal polnud soojendustki tehtud ja ma mõtlesin muidugi ainult seda sadula eemaldamise osa. Ma pole Metsikuga seda kunagi proovinud, seega põnevus oli üleval. Aga nad said ilusti hakkama, Metsik hoiab M-i nagu toorest muna, hoolikalt, et keegi ei kukuks kusagile. Pärast sadas muidugi jälle porgandeid.

 Külmakooma.

Siis üks teine päev oli talli ees jälle filosoofiatund eri teemadel, sh testri tarkvara uuendus ja maneeži jõudmise võimalikkus enne Tipu-Anne trennilaste lõpetamist -- igatahes alustasime hilja ja kuna ma ei tahtnud lumememmeks pärast saada, panin Metsiku ise valmis (Hiire olin enne ära puhastanud) ja jõudsime samal ajal trenni. Saime oma mürgeldamistegagi enam-vähem samal ajal valmis ja lootus enne ööd koju saada oli kõrgel. Tegin veel mõned venitusharjutused, panin söögid valmis ja pesin suulised ja lükkasin liiva tagasi ja pühkisin põranda ja võtsin paar junni ära, et Hall ei peaks peadpidi seal sees magama, vaikselt hakkas juba külm ja läksin lootusrikkalt auto poole. M&M polnud maneežist kuigi kaugele jõudnudki. Olid kuuri kõrval lumekuhjas, Madis kaevas lund lahti ja Metsik sõi tekkinud august muru, mõlemad maru õnnelikud.

Trükilülitus mitmekihiline. Et misse? Novot, tuleb välja, et päevast-päeva tegeleme sellistega. Imenimesid on asjadele välja mõeldud, aga kui ütled "mikrokontroller", saadakse millegipärast paremini aru.

Kordamööda ei tule Hanno ja Kullo. Ei saa rahvast kokku. Mingi neljakesi ootame tavaliselt lisa, aga ikka on ühel üks ja teisel teine põhjus, miks ei. Lõpuks ei viitsigi enam mitte midagi teha. Vahel on keegi maneeži takistusi unustanud, siis kargame neist üle küll, aga see on selline juhuslik jant. Lisaks pidev ärevus hinnatõusude ja olude muutuste pärast. Nüüd hakatakse hobuseid varem õhtusse söötma, aga see tähendab 12h miinus õgimisaeg söödavabadust. Ja hommikul saavad esimeseks asjaks jõusööda, mis niimoodi suures osas raisku läheb. Meh.

Ka teine lumenäo katse läks tuksi. Värske lume kiht oli liiga õhuke ja selle all kõvem koorik -- litsusin ainult oma nina laiaks nagu boksijal, aga nägu ise jäi kitsas triip. Tea, kas enam uuesti saabki teha sel aastal, kui lubatakse kangesti sula ja sooja. Pluss 7-ni isegi.

Filmides joostakse vahel majadest välja jäätiseauto laulujoru peale. Meil oli nüüd üks selline maja ees. Tuled küll särasid, aga häält ta ei teinud ja jäätisepiltide kõrval oli hoopis paugutabel. Tulestikuauto! Seekordne aastavahetus on sama suur kui tavaline nädalalõpp.

Oleme uppunud VR-i ja kogu aeg on järjekord. Beat saber on isegi mingil määral trenni eest.

Ongi käes aasta viimased tunnid. Oli vast aasta... ühtaegu kõige hullem, aga teisalt kõige ägedam. FB-sse ja IG-sse postitatakse järjest kokkuvõtteid ja paljudel on olnud samad märksõnad. Jaburad juhtumised, soovide täitumised, midagi tehti esimest korda elus. Ma ei saa oma asju siia laduda, aga johhaidii. Kõige hämmastavam oli siiski ühe selgelt välja öeldud soovi täitumine, kuhjaga seejuures (((vihje))).