Aga mis siis, kui ma ei viitsigi jätkata niimoodi korralikult regulaarselt, isegi kui pärast on jube mugav lugeda, et kuis asjad varem olid...?
Kullo tuleb nagu sõõm värsket õhku, paneb meid pingutama ja pärast on hea olla.
Talliüüri tõsteti "sümboolse summa" jagu, kui 15% niimoodi nimetada võib. Et arv väiksem paistaks, teatati päevane hinnatõus ja lõppu "+km". Tõuseks siis palk ka samas tempos! Eks niimoodi tasapisi suretataksegi hobuvärgindus välja, lihtsalt ei jaksata enam pidada. Võistlemas käiakse juba ammu hoolikalt valides ja igasse võimalikku trenni enam ei roni.
Valgel on aeg otsakorral. mis nüüd, jälle autopoodi?! Tegelikult on juba viimased 3 aastat kahtlane olnud, et kas ikka lubatakse uuele ringile.// H on teinud imesid, nüüd vaja käpelt augud lappida ja kütabki edasi. Uskumatu.
Olen podcastimaailma ära uppunud. Kuulamise ajal ei saa teha midagi muud, mis mõttetööd vajaks. Veidral kombel mängimist ei sega üldse (sh justkui mõtlemisega mängud?!), aga videosid või meeme vms vaadata ei saa. Lisaks -- ja seda olen juba ammu mängimistega märganud -- järgmine kord mingit mängu avades meenub kohe, et mis taustal jooksnud oli. Ja siis veel see VR. Suuremad lapsed on Beat Saberis juba nii osavaks saanud, et käsi enam õieti ei näegi, kui vehivad seal. Ma teen ka vahel rekordeid, longbow-s saab järjest enam papist mehikeste laineid tagasi löödud ja xortex-is oleksin viimane kord neljandale peakollile augud sisse saanud, kui ta just laiali plahvatanud poleks ja kogu ruumi laserkerasid täis puistanud poleks. Selles mängus on küll pikkusest kasu, on vist rohkem ruumi.
Noja saigi Xortex lõpuni tehtud, see koll oligi viimane. Ilus mäng. Mingitmoodi sodib see VR ajuga ka. Näiteks kui samas arvutis mängiti samal ajal herosid ja midagi majandati veel, siis VR-is hangus mingil hetkel pilt ja sõitis pead liigutades kaasa. See ajas pea nii sassi, et oleks lausa kummuli käinud. Silmad ütlevad, et kerele peaks mõjuma mingid eriti ootamatud jõud, aga ei ole nii.
Üksõhtu oli uue aasta pidu, kuhu minna eriti ei tahtnud, aga raha oli makstud ja missealikka. Saatejuht ei vedanud seda 300+ pidulist välja ja vahel unustas ta sootuks eesti keeles rääkida. Vähemalt ansambel oli hea ja sain isegi tantsida üle kahe tuhande aja.
Käisime trioga Avatari vaatamas. Põhimõtteliselt on ju tegemist multikaga, kuhu päris asju külge liimitud, aga see tase on hullumeelne. Kindlasti vaadata 3D. Loomulikult on tegemist hobufilmiga -- ratsutatakse kõigega, mis kinni püütakse ja mis õhus, vees või maal liikumiskiirust ja -ulatust laiendab.
Tuleb välja, et olen nüüd ise ka kinostaar. Ja Hiireke ja Metsik ka. Hiirekest oli lausa mitu korda, 4 või 5, peab pärast üle vaatama, kui film telekasse ka tuleb (ikka tuleb ju?!). Kui palju üldse spordidokumentaali kinosse satub? Oti rallifilm meenub, aga veel...? Vehkleja ka peaaegu... Ega sinna lühikesse filmi kuigi palju mahu, aga pildi, hääle või kohaloluga (oldi filmitud või mainitud üritusel) filmi sattunuid on tuhandeid. Isegi H, kes Tinaliival jalgrattaga osales (hüppas üle tõkete ka, haha).
Siseorienteerumine Deltas. Olen nüüd uues vanuseklassis koos peaaegu- ja pärispensionäridega. Sain neilt kaela nii et tolmas. Olgu, tegelikult ei tolmanud üldse. Mõnus on mööda koridore joosta, kui just ei koperda või kellegagi kokku ei põrka. Pärast kaarti põhjalikumalt uurides oli selge, et keegi oli teinud tohutuid ringe, et kohtadesse saada, kuna polnud märganud lähemaid pragusid, kust läbi pugeda. Põnevuse tekitamiseks on sise-o-del keelualad, osa kohti ühesuunaliseks tehtud ja mõnest (ukse)avast ei tohigi läbi minna. Kaart on kahepoolne, kummalgi enamasti kõik korrused laiali laotatud ja tuleb neid siis mõttes üksteise otsa sobitada, kui õigeid treppe tahad leida. Tekitatakse olukordi, kus teiselt kolmandale korrusele saab esimese kaudu neljandale ronides ja siis sealt alla, näiteks. Äkki järgmine kord olen osavam? Naah... vaevalt.
H teeb nalja, et iga auto muutub ükskord Opeliks... sest Ford pole auto. No see Valge muutus natuke fordimaks, jättes opeli-sammu vahele. Kerelapid sai doonorilt külge keevitatud. Ja siis ta lubatigi veelkord teele. Huh.
Hakkasin jalgsi kusagile minema, aga teele sattus lennumasin, mis nägi välja nagu must õhku täis prügikott. Selle esimest (suletud) otsa tuli taltsutada, et see liiga üles ei tõuseks, aga muidu üsna mugav lennuriist. Paarisaja km lennuulatusega. Mootoritüüp tuvastamatu.
Kuu lõppes Kullo trenniga. Hea, et mitte maamatsuga, kui Hiireke vasaku asemel äkki paremasse läks. Seepeale tegin selliseid pöördeid kohe mitu tükki, aga nali otsas-- ju tahab üllatada. Otsaseinas ka. Sealt võib ka vahel kaabet teha, kuigi oleme seda otsaseina näinud päris mitu korda.
No comments:
Post a Comment