Rõngasplaneet

Oli vaja hobune läbi rõnga ajada. Aga millest see rõngas teha? Pehmed asjad ei hoia kuju, aga kõvad liiga rasked ja vähe muudetavad. Igasuguseid mõtteid oli, kokkupandavatest hularõngastest aiavoolikute ja makrofleksitorudeni. Üks teine päev, kui M-il ka aega oli, monteerisin erinevate läbimõõtudega isolatsioonitorudest rõngataolise asja kokku ja jalutasime kambakesi käekõrval läbi (Metsik, Hiireke ja meie ise ka). Järgmine katsekord ei tahtnud kuidagi tulla, sest küll oli silmi palju ja küll oli abikäsi vähe. Galalaupäeval kutsusin H appi ja oligi tühja maneeži päev -- terve mu trenni jagu --, aga H jäi parasjagu hiljaks ja saabus enamvähem samal ajal, kui müügihobust hakati katsetama. Küll neil oli siis tsirkust... aga ise nad alustasid, kui esimene hüpe kohapealt tuli ja neiu hobuse kaelale maandus. Kuna iga rõngaläbimine tähendas maiust, siis meil Hiirega mingeid kommunikatsioonihäireid polnud -- kummalgi oli oma amet selge. Tema hüppab ja mina kommitan. Kuni tuli metsik mõte ka varustamata hobusega proovida. Aega polnud uute juhtimisvõtete lainele minemiseks (äkki tuleb silmi jälle!), koorisin hobuse lagedaks. Valjad eemaldasin seljast, kuna polnud aega tühja hobuse puki juurde meelitamiseks. Nohja siis see väikesest hüppamisest elevil Hiireke eriti mu juhtimisvõtteid ei kuulanud (et nt valjaid tribüünile viia vms). Sokutasin valjad H-le ja kõik ta 8 kätt olid ühtäkki hõivatud rõnga ja telefoni ja valjastega. Hiireke pistis jooksu ja kuna mul see päris pidurisignaal veel tohutu selge pole -- "seis" töötab esialgu maatööl -- ei hakanud seal lärmama ka ja ta siis jooksis ise täitsa omal algatusel läbi rõnga. Maiustus siiski, noh.

Vahelduseks käis külas ka J. Kihutasime ringi ja olime tublid. Üldse on kõik kahtlaselt tublid olnud viimastel aegadel, seega on kahtlusi, et tubliduse skaala on mingit sorti reformi üle elanud.

Lapsed on laiali, kes Tšehhis, kes õues lumekurge ehitamas (uskumatult pika noka sai talle) ja kes kusagile ridade vahele kadunud. Neljapil peaks ema tegema põhja-lõuna suunal suure nihke ja saabuma sise-orienteerumisele. Muidugi tahab mulle pähe teha, aga seekord mitte!

Järgmine Lohja-tripp tahab peale tulla. Näide sellest, kuidas oluline info on kusagil olemas, aga mitte seal, kus sellest kasu oleks (tervelt 2 nädalat detektiivitööd sai ilmaaegu tehtud, jõudes edukalt (!) järeldustele, mis olid kellelegi nkn teada).

Neljapil saabusime M-iga koos talli, ma tegin kiirratsutamise (aga sisaldas S-T-G ja ühte hüpet) ja jõudsin enne autosse ja minema, kui M üldse boksist välja hobusega. Ma polnud varem seal TÜ raamatukogus käinudki ja olin juba uksest sisenedes täitsa eksinud, aga rahvas oli koos ja orienteerumisvalmis -- mis seal ikka, hakkame! Mõnus rada oli ja ma ei läinud isegi kaduma vahelduseks, natuke isegi unenäotaoline.... mul on unedes tohutult igasuguseid orienteerumisüritusi koridorirägastikega. Unedes pole ma vist tegelikult kordagi edukalt lõppu saanud, ei võistlustel, reisidel ega ns üritustel, aga just see seiklemise osa. Nja, viimasel ajal on mul tihti olnud une tunne. Äkki magangi? Hommikune õhk näiteks on nii kuiv ja pehme ja tühi... isegi lumi, ta pole enam külm nagu sügisel värskelt tulles või keset talve.

Ma pole veel tagasi pääsenud, aga seekordne Lohja-seiklus on omaette klassist. Esiteks ma ei tahtnud üldse tulla ja kui lõpuks enam vingerdada ei kannatanud, oli plaan paari tunniga kõik kähku valmis saada ja sääred teha. Aga ei ju. Kõigepealt lasin end pimedas punasega pildistada. Bye-bye päevarahad, teeme siis heategevust. Vähemalt niipalju vedas, et ööseks kohvi ei pidanud jooma ja hommikul sai ülisujuvalt laeva. Kohapeal hakkasid lihtsamad uuendused isegi tööle, aga need põhitegelased ei tahtnud kuidagi alluda. Muutujad tekivad ja kaovad, aga kuhu ja kuidas? Poole ööni tegin pöördlülitile uut testi, kus muutujaid oleks minimaalselt ja jrgm hommikul tundus asi justkui töötavatki, kuni tester sootuks maha suri (nägin enne unes, et Soomes suri trollibussi juht keset kihutamist... khm). Õnneks sai kollektiivsest mälust välja urgitseda, mis täpsemalt lõhki läks -- külapeal oli diagnostika litsents just lõppenud ja üldine jutt oli liiga üldine. Remondi käigus lõhkusin oma näpujälje ega pääsenud enam töötelefonile ligi. Mingil hetkel lasksin verepadja sisu välja ja seda siis lekkis igale poole. Paari tunni pärast taastus ka näpujälg. Sidrunitunne, täiesti tühjaks pigistatud sidruni tunne (ma ju kõike ei saa siia panna ka...).   

Ja siis ilmus meile ühtäkki Hanno. Viimane kord oli septembris. Hobune oli mu soomekäigu ajal ennast maakeraks õginud ja seda juba nina alla hõõrumast ei väsitud (ohjah...). Sai ohtralt nalja ja natuke trenni ka. Teemaks oli, et pole vaja nii puntrasse hobust sõita, vaid hoida hea baasgalopp ja vahet pole, kui nina ees püsti. Mingit väljamagamist pole üldse loota, jrgm päev oli HTG-s siseorienteerumine. Sinna majja nõrganärvilistel seiklema küll asja pole. Nii palju urkaid ja käänakuid, tohutu keeruline ehitis. Ilus ka. Mingites kohtades seisin lihtsalt miljon aega paigal ja otsisin ühendusteid. Pole! Kuni midagi leidsin ja siis kas ei leidnud kohta päriselt kohe üles või oli trepp sobivas suunas keelatud. Seal on üliäge keerdtrepp ka, täitsa alt üles välja. Poolel teel kuulsin, kuidas T1 oma klassis kolmanda koha eest auhindamisele kutsuti. Kui mina lõpetasin, oli juba öö. Esialgu ei saanud paberile tulemustki kirja, oli OT, mis vist äkki over time tähendas. Järgmiseks hommikuks oli T1 koht paranenud teiseks ja ka mul oli aeg, 1:27 -- sugugi mitte viimane seejuures. Ikkagi ei ole mingit puhkust tulemas, ka jrgm päev tuleb sinnasamma kooli minna, kuna toimub mingi üritus lastevanematega. 

Alutuseks kahooditi natuke. Kuna e-koolis mingit erilist teabevahetust ei toimu ja T1 pole muresid kurtnud, ei teadnud ma kooli asjadest õieti midagi. Hea, et klassi numbrigi ära arvasin. Aga millal kooli lõpetamine on ja kuhu nad sõidavad? Hmmm... Siis jagati rahvas loosiga gruppidesse, kus lapsi ja vanemaid sobivalt segamini sai ja algas jälle orienteerumine. Nagu see meie linnapõgenemine, aga koolis sees ja küsimusi/kohti oli hulga rohkem. Korraldajad olid vaeva näinud ja nalja sai, aga omapead poleks ma vist mitte ühtegi kohta üles leidnud. Meie tiimi koolikad aga laveerisid mööda maja üliosavalt. Pööraselt vinge koolimaja, noh. Ja milline tohutu vahe minu kooliaegadega. Ehitis ise lükkas juba lõua lahti, aga ka see... kohalolek inimese jaoks, või ma ei teagi, mis see just oli, aga leidus klavereid, millel mängida (ei olnudki rangelt keelatud, vaid lausa soositi kasutamist), lauatennise laudu (pallid ja reketid kõik olemas), lauamängude nurki, lauajalgpall -- noh, niipalju kui ma kiirelt märgata jõudsin asju -- ja lisaks saavad nad koolis saunas käia. Pärast vanemate koju saatmist sinna just mindigi. 

Maratonipäevaks oli talvel üllatus varuks -- paks uus värske lumekiht. Muidugi oli siis vaja õue ratsutama minna. Töllasime kõiges rahus oma ringi ära ja kui plaanisin törtsu galoppi teha, siis pühkis Hiireke lihtsalt minema. Ehk Metsiku konkuretsist tiivustatuna? Keerasin ümber, et teeme siis teisest jalast, aga rahulikumalt -- oi ei, leekis nüüd täiesti kontrollimatult minema. Mingist jutust ja jõnksutamisest kasu polnud, väiksele ringile tõmmata ei julgenud ka, kuna kummulikukkumine ei tundunud üldse ahvatlev. Mingil hetkel tulid põõsad ette, siis saime pidama. Täistont noh. Vähemalt sain oma lumenäo lõpuks korralikult ära teha. 4-5 katset, iga kord tuli nagu krimpsus hiina vanamees, aga see tagurpidi-efekt töötas korralikult.

Uus lennuvahend: valge kohvikruus. Seda tuli nagu välgumihklit pöidlaga käivitada ja asetada enda alla (ikka sangast hoides). Siis sai lennata sama kiirelt kui autoga (mööda lasnakanalit).

Hommikul oli koogiuputus. Läks vähe pekki see magusa vältimine enne suurüritust. Mingi "murelik ükskõik" olek on. Otse nagu ei masendu ega midagi, aga null rõõmu ega erilist huvi millegi vastu. Mingid pisiasjad on kuhjunud ja neist on vist tekkinud liiga suur virn. Mõtlesin seal kuhjas inventuuri teha, aga.

 

Täna vihastasin ühe järeltulija peale nii hullusti, et parandasin 5 paari sokke ära. Üldse oli vist rahvusvaheline n*ksipäev, kuna muudkui leidus rahvast, kes kellestki teerulliga üle sõitis. Küll õnneks mitte otseses mõttes, aga noh... null austust kellegi teise vastu, omad huvid nii kõrgesse tõstetud... meh. ((Katsu guugeldada teerulli -- roll of tea))

 

Sattusin ootamatult kohta, kuhu ei teadnud endal veel vähemalt niipea asja olevat. Nimelt käisin 24.02 üritusel Estonias, olles nr 2 T1-le. Õnneks oli T1-l koolis etikett selgeks õpitud ja küsis veel õpetajalt lisa ka. Ei olegi nii lihtne. Juba see korraldus, et kutse-etteteatamine-juhendid ja QR-kood ajas veidi ärevile. Aga riidesse tuleb ju ka panna! Mingi hetk sorisin kusagil teisekäe poes pidukleite ja kaalusin laenutust või midagi. Ja siis veel juuksed ja... kas peaks midagi üle värvima ka? Justkui et kõige pidulikum üritus Eestis üldse või...? Küll on tore olla mittekeegi -- mingil hetkel kadus mure pealt ja läksin sootuks lihtsalt niisama. Niipalju siiski üritasin kohanduda, et ostsin oma elu esimese ripsmetuši. Marssisin poodi, olin valikutest pahvitatud ja pöördusin müüja poole, kelle päris nägu oli osavalt paksude kihtide alla peidetud. Selgelt ekspert! Aitaski kiirelt välja ja nii 2.5 minutiga pääsesin sealt pakku. Reisisime Tartust autotäie pidulistega, kellest mõni polnud pealinnas varem käinudki. Need olid päris kohkunud, kui Estonia ukses rebisid militaarriides härrased autol uksed lahti ja ootasid, et juht sujuvalt ära sõidab. Aga ei, meil kargas nurga tagant salarelv H ja läks ise rooli. Fotograafide armaada uksel vaatas meist läbi kui vastpestud klaasuksest, käed aparaatidega rippu. Mõned hetked hiljem -- ja tundsin end kui vahakujude muuseumis. Tohutult palju tuttavaid tegelasi käeulatuses, ilusti sätitud, puuderdatud ja värvilised. Tutvus oli muidugi ühepoolne. Kontsert/etendus meeldis väga, aga oli tohutult lühike võrreldes mõne teise kohustusliku osaga. Piip ja Tuut saaksid ka laigi, kui oleks kusagile panna. Nohja siis need suupisted. Neist sai vabalt kõhu täis ja õhtu peale õppisin ettekandjate vahel laveerima, nii et lemmikud ampsud tihedamini teele jääksid. Oli sammalt ja sibulat ja kalu ja hirvi ja palju muud. Ahjaa, üks asi veel. Pildistamine. See toimub nagu konveieril ja terve seltskond pildispetse tegeleb sellega, et pilt saaks söödav ja saba liiguks. Kui tulemus on käes, hõigatakse järgmine ette. Mu kinganinas hakkasid peened ribad järjest järele andma. Iga natukese aja tagant rebis järgmine end lahti ja lahkusin nagu Tuhkatriinu, pooleldi parema jala kingata ja veidi enne, kui kell lõi. 11, mitte 12, sest koristaja on ka inimene (neid snäkke ikka pudenes maha ja nad moondusid poleerimisvahendiks).

 

Kui kullotab ja ma juhuslikult luban välja, et iga aeg sobib, siis leidub hambaarstil just täpselt 1 vaba aeg kuu aega varem ja see on ainult tund enne trenni. Läksin ikka. Neil on seal tohutu hea süsteem, teevad kiirelt ja täpselt, aga seejuures odavamalt kui mu tavaline hambakas. Pluss veel see, et leidsid mulle vabanenud koha ja ma ei pidanudki kuu aega mossitama. Kullosse jõudsin ka ilusti ja oli kohe tore. Pani meil mootorid käima ja timmis käike ja silmamõõtu. Pärast jõudsin isegi Metsiku kabjad kabjakujulisemaks trimmida ja päeva jäi veel ülegi. Puhkus on mõnus.