Mu silmad on doomscrollimisest väsinud. Äkki ikka ärkan sest lollakast unenäost?
Oleme Šveitsis Badenis. Just lõppesid mingid karnevalipidustused, mille käigus tänavad konfette täis loobiti. Poestki võis kaasa krabada 2kg-stes pakkides paberipuru, kuigi näiteks paberihundi töö tulemus nägi isegi ilusam välja. Küsisime -- mida tähistate? Öeldi, et seda ei mäleta enam keegi, rõõmustavad niisama. Siin on nii vaikne ja sujuv, autod pisikesed ja bussid elektrised, isegi tänaval kõndimine on kuidagi helitu. Ainult meie läpakakotid kääksuvad sammutaktis. Hommikuti sõidame rongiga 5 minutit maad, millele autoga kulutaks pool tundi. Pileteid keegi ei kontrolli. Rongis on maskid ees, aga poodides ja söögikohtades on vabadus. Jube kallilt annaks siin elada. Täna nägin ühes menüüs 36-rahalist burgerit, kurss on peaaegu 1:1 euroga. Meie võõrustajad on äärmiselt lahked ja sõbralikud, kõigile probleemidele leitakse lahendused ja õhkkond on hirmus asjalik. Suitsetamine tundub olevat rohkem levinud kui meil, sh ka kanepi. Mitte kordagi kogu reisi jooksul ei küsitud isikut tõendavat dokumenti (mhm, kõik lennud said tehtud pardakaardi pildiga telefonist). Ainult hotellis lasime ID kaardilt nimesid lugeda, nii oli palju lihtsam broneeringuid üles leida.
1,699€/l. Tõus on olnud kiire. Ehk annab see tõuke väiksemate autode kasutamise suunas?
Sööklas uudiseid lugedes keeras sees. Ma ei taha teada, millisel hetkel valge lina alt paistev lapsekäsi kedagi külmaks jätab.
1,859€/l. Hind jõuab kiiremini kerkida kui ma sissekandeid teha. Kevad ei taha kuidagi tulla, jube külm on.
Meil on üle pika aja šotlased külas ja nalja saab mitme kuu jagu. Nagu olekski üks püstijala-sõu hommikust õhtuni. Ma tunnen või näen vahel asju ette ja see tunne ütles, et hüppetrennis võib midagi imelikku juhtuda. Halvim pilt oli, et jään hobuse alla ja mind muljutakse surnuks. Osutus, et trennikavas oli sama raja hea rütmiga sujuvalt korduvalt läbimine, kõrgused püsisid madalal. Noh, jääme ellu ju? Ja siis ma sundisin hobust kaugelt süsteemile, aga ta ei läinud, vaid vajus sinna okserisse sisse. Ma vist istusin ta kaelal, mis oli maas sirgu, aga kuidagi hakkasid jälle jalad alla tekkima ja mingi imetrikiga olin liigutuste lõpus sadulas tagasi. Ainult sädelevad putukad tiirlesid pea ümber. Järgmine sündmus on Ihaste 2V, milleks meil on nüüd enesekindlus laes... või oli see lae vastas olev koht.
Ihaste jääb ära hobuomaniku viletsa plaanimisvõime tõttu. Pole isegi eriti kahju, kuigi oleks tahtnud skeemi kohta tagasisidet. See oleks ju Hiirele jälle kõrgeim võisteldud tase olnud. Teisalt võiks sarnases e-koolisõidu katses osaleda, aga no näis.
1,949. Tehti päris kenasid sõite ja umbes kolm korda pidin "vau!" ütlema, seega päev läks asja ette. Oma hobusega tiksusin natuke sadulata. Väljas oli 3 kraadi sooja, tuvid suplesid jäises loigus, hiir jooksis mööda söödaruumi seina üles ja sadularuumis parkisid kuivanud kassijunnid. Unevõlg tahab tasumist, aga mõtted on marsi peal. Uudised on nii masendavad, et ei tahagi neid enam lugeda, aga asjadega kursis tahaks olla.
E-etteütlus. Seekord oli veel hullem joru kokku keeratud, täiesti arulage. Pole mingit võimalustki kõiki ära arvata. No vähemalt sõnu endid ma oskan, aga kas keegi mingit lõiku seal ütles või kas oli koolon, mõttekriips või sootuks hüüumärk -- kes teab. Vahva on, et sel aastal tegi tööjuur lausa üleskutse osaleda, aga kas nüüd keegi võimalusest haaras... kodukontorlased ehk? Ma olen tavaliselt endale koosoleku teinud, et rahus ja üksinduses kuulata saaks. // Nonoh, kokku-lahku vigu oli juba 2! Teisi ka midagi.
Kui tuleb, siis ikka mitu asja korraga, aga ma ei lähe veel närvi, natuke on aega selle kiire asjaga. Regasin ennast igale poole.
Hüppekas oli kohutavalt rabe. Kõige kummalisem, et takistused näisid maast vaadates madalamad kui hobuse pealt. Tegelikult käib ju vastupidi. Kunagi alles kõige viimasel ringil tuli juba midagi välja. Ma ei tunne üldse ära, et kas hobu tahab kaugelt minna või alla teha, kui samm välja ei tule, või ei taha sootuks minna, vaid suusatab sisse. Hädasti oleks enesekindlust juurde saada kuidagi. Kunagi aitas juba isegi see, kui tänaval üle varjude käies samme arvestasin. Võibolla aitaks isegi välja magamine.
Sattusin Kosele lume keskele ja Seppot kuulama. Oleksin oodanud rohkem nägusid -- ma ise päris täpne sihtgrupp veel pole, kuna 3V kohtunikuks hakates peaks olema valmis võtma suurema vastutuse, kui ma omaarvates valmis olen. Ja see, et tahan ju ise ka veel sõita. Seega ala parem tundmine tuleb ainult kasuks. Õhtul oli isa juures raketi vaatamine ja upwordsi turniir, sobivalt neljakesi ja keegi välja jääma ei pidanud. Loomulikult läks poole ööni ja ma muudkui võitsin (see pole enam ammu tavaline). Kui muudes asjades ka see edu niimoodi kohale jõuaks...
Üks keegi ütles, et takistussõidus polegi koondust tarvis enne kui 140cm pluss klassides. Noh ja ma siis mõtlesin, et mis ma oma meetriga üldse jaman ja andsin hobusele vahelduseks vabamad käed. Sai hulga parem.
Pluss 6-ga saab juba mõnusalt õues sillerdada, isegi kui hobune on kevadiselt tobe. Rebaste peale ehmumisest saab veel aru, aga mingeid nähtamatuid tonte leidus lausa lugematul arvul. Igasugused hüpped meenutasid ühte suvist olukorda ja päris lõdvaks ei saanudki lasta. Üks teine tont keetis veekannus piima. Tulemus nägi ülalt välja nagu vahuplahvatus, alt nagu pruun kivipannkook.
Tallinnas oli ks kohtunike ja treenerite koolitus, korralik tööpäev täis tihedat infovoogu. Tegime määrustikutesti (oli lihtne, aga suutsin ikkagi vigurdada, kuna ei lugenud küsimust läbi, baah) ja arutasime videohindamiste tulemusi, eriti neid kohti, kus erisused olid suurimad.
Äratame hommikuti minikoolikat kommiga. See on ainuke variant, mis selle ussikese liikuma paneb, silmad kinni, kempsu suunas näiteks. Täna hommikul oli kommi sisestamisega raskusi: voodi oli tühi. Kooliriideid ka polnud, koolikotti ka mitte ega õueriideidki. Duud oli juba koolis. 7:10. Vot sulle kellakeeramist.
Nüüd ma tean, kuidas Hiire kõrvad ette saada: tuleb kaks päeva eemal olla. Siis ta tuli ise ja suhtles ja keris kaela mu ümber. Järgmine päev tervitas mind taaskord klassikaline "jälle sina" nägu.
Mitte "who let the dogs out", vaid pigem "who let the cat in". Päriselt ka, Ossu võiks õues hädal käia.
Kullo käis meil ja pani meid ahhetama. Tegime aeglaskiireid kannapöördeid. Seda et.... natuke pean seedima, aga tundub, et mu hobune oskab asju.
Oih, kuu on läbi saanud.
No comments:
Post a Comment