Saturday, December 31, 2022

Valgepea

Kõik on haiged. Kõrged soojakraadid ja köha, mõnel tatt ka. Koroona pole, või ei saa test seda kinni. Lõhnataju kallale ta igatahes ei läinud.

Need summutavad kõrvaklapid. Mul on suures toas kõne pooleli, tuleb väike duud:"Kas kuulsid oma toast neid helisid?" Mitte midagi ei olnud ma kuulnud, seega läksin uurima, mis toimub. Röövis komme!

Hiireke on seoses ratsaniku soojakraadidega rohkem puhata saanud kui muidu. Pole seejuures isegi jämedamaks läinud, püsib sama. Mis siis sellest arvata? Pole mu trennist mingit tolku noh.

Masendust otse nagu pole, aga tuju midagi teha ka mitte. Õnneks tulid vähemalt mingid Taskmasteri osad lagedale, mida varem näinud polnud. Vaatan neid ja aeg kaob eikuhugi. Võistlema saaks kohtadesse minna, aga ei kutsu.

Kohal käisin ikka, ühel päeval 2 võistlust, pärast kontsert ja õhtusöök väljas. Krõbe ilm oli imeilus, hommikul oli korraga taevas päike ja kuu, ja päikese ümber halo. Õhtul tegime Tartus lumenäo katse ka, see oli ootamatult õõvastav (pildil T2). See käib nii, et tuleb nägu pehmesse lumme vajutada, veidi oodata, et lumi näost natuke lahti sulaks (10sek +) ja ettevaatlikult eemalduda. Lumes on selle tagajärjel auk, mis illusioneerib end väljapoole kummuma. Ega esialgu saanud arugi, et välja tuli, aga foto.... oih. 

Esmapäeval ähvardatakse lumetormiga ja soovitatakse koju jääda. Mul ulatuvad veel jalad lumest välja, aga kodukontorilisi oligi veel rohkem kui muidu. Lumi kavatseb veel vange võtta, see on kindel. 

Proovisin ise ka lumenägu teha. Tõmbasin auto seisma ja astusin põldu. Võinoh, vajusin jalapikkuse jagu põlluäärsesse lumme. Ootasin korralikult, kuni lumi pragisedes sulama hakkas ja tõmbasin näo tagasi. Liiga palju jäi külge ja pilt läks tuksi. Teine kord proovin uuesti.

Meil on maneežis öökull. Kaua vist mitte, kuna sureb seal lõksus arvatavasti ära, kui välja ei pääse. Hiiri meil tegelikult on ja rotte, aga kas ta neid kätte saab? Need on rohkem tallis, kuhu maneežist otse enamasti ei saa. Tuvisid on, aga need on talle vist liiga suur saak. Vahel lendab hääletult ringi ja see on imeline vaatepilt. 

Leidsin parima liu: kaldtee töötrepil. Suurepärane libisemine, kodutee lemmikosa.

Tegime M-iga loomkatseid jälle. Hiireke on uskumatult mõistlik nii, mõni päev varem esimest korda katsetades jäi valtrap mu tagumise otsa alla vangi, siputasin ja väänlesin ja tirisin seal, aga Hiireke ootas kannatlikult, kuni valmis sain. Liiga pikk video oleks jäänud, seepärast tegingi uuesti ja lisadega. Ma ei teadnud, kui hästi kastile pihta saan (pole varem päris ilma kraamita hüpata proovinud Hiirega), aga polnud mingit probleemi. Fotopommi pärast tegin veel paar ringi otsa, aga pärast jätsin ikkagi ainult selle esimese hüppe -- käib see kah. Pärast ütlesin M-ile, et nüüd on tema kord. Ehmus kaameks seepeale, aga tal polnud soojendustki tehtud ja ma mõtlesin muidugi ainult seda sadula eemaldamise osa. Ma pole Metsikuga seda kunagi proovinud, seega põnevus oli üleval. Aga nad said ilusti hakkama, Metsik hoiab M-i nagu toorest muna, hoolikalt, et keegi ei kukuks kusagile. Pärast sadas muidugi jälle porgandeid.


 Külmakooma.

Siis üks teine päev oli talli ees jälle filosoofiatund eri teemadel, sh testri tarkvara uuendus ja maneeži jõudmise võimalikkus enne Tipu-Anne trennilaste lõpetamist -- igatahes alustasime hilja ja kuna ma ei tahtnud lumememmeks pärast saada, panin Metsiku ise valmis (Hiire olin enne ära puhastanud) ja jõudsime samal ajal trenni. Saime oma mürgeldamistegagi enam-vähem samal ajal valmis ja lootus enne ööd koju saada oli kõrgel. Tegin veel mõned venitusharjutused, panin söögid valmis ja pesin suulised ja lükkasin liiva tagasi ja pühkisin põranda ja võtsin paar junni ära, et Hall ei peaks peadpidi seal sees magama, vaikselt hakkas juba külm ja läksin lootusrikkalt auto poole. M&M polnud maneežist kuigi kaugele jõudnudki. Olid kuuri kõrval lumekuhjas, Madis kaevas lund lahti ja Metsik sõi tekkinud august muru, mõlemad maru õnnelikud.

Trükilülitus mitmekihiline. Et misse? Novot, tuleb välja, et päevast-päeva tegeleme sellistega. Imenimesid on asjadele välja mõeldud, aga kui ütled "mikrokontroller", saadakse millegipärast paremini aru.

Kordamööda ei tule Hanno ja Kullo. Ei saa rahvast kokku. Mingi neljakesi ootame tavaliselt lisa, aga ikka on ühel üks ja teisel teine põhjus, miks ei. Lõpuks ei viitsigi enam mitte midagi teha. Vahel on keegi maneeži takistusi unustanud, siis kargame neist üle küll, aga see on selline juhuslik jant. Lisaks pidev ärevus hinnatõusude ja olude muutuste pärast. Nüüd hakatakse hobuseid varem õhtusse söötma, aga see tähendab 12h miinus õgimisaeg söödavabadust. Ja hommikul saavad esimeseks asjaks jõusööda, mis niimoodi suures osas raisku läheb. Meh.

Ka teine lumenäo katse läks tuksi. Värske lume kiht oli liiga õhuke ja selle all kõvem koorik -- litsusin ainult oma nina laiaks nagu boksijal, aga nägu ise jäi kitsas triip. Tea, kas enam uuesti saabki teha sel aastal, kui lubatakse kangesti sula ja sooja. Pluss 7-ni isegi.

Filmides joostakse vahel majadest välja jäätiseauto laulujoru peale. Meil oli nüüd üks selline maja ees. Tuled küll särasid, aga häält ta ei teinud ja jäätisepiltide kõrval oli hoopis paugutabel. Tulestikuauto! Seekordne aastavahetus on sama suur kui tavaline nädalalõpp.

Oleme uppunud VR-i ja kogu aeg on järjekord. Beat saber on isegi mingil määral trenni eest.

Ongi käes aasta viimased tunnid. Oli vast aasta... ühtaegu kõige hullem, aga teisalt kõige ägedam. FB-sse ja IG-sse postitatakse järjest kokkuvõtteid ja paljudel on olnud samad märksõnad. Jaburad juhtumised, soovide täitumised, midagi tehti esimest korda elus. Ma ei saa oma asju siia laduda, aga johhaidii. Kõige hämmastavam oli siiski ühe selgelt välja öeldud soovi täitumine, kuhjaga seejuures (((vihje))).

Thursday, December 1, 2022

Salaamilõikur

Uduvihmatas ja oli pime nagu kotis, koplist ei leidnud mudavaalude vahel hobustki üles algul. Mõtlesin, et lähme maneeži ratsutama, aga ei saanud siiski hakkama. Ikka jälle õue, kuigi pime ja muda ja asjad. Võimalik, et olid ka kitsed -- mingil hetkel olid hobused korraks ärevad.

Ja siis tuli Kullo üle pika aja. Iga kord, kui midagi üle pika aja toimub, on esimene tunne, et äkki poeks hoopis peitu ja ei tea, kas ikka julgeb. Aga, nagu ikka, oli kasulik ja ei kahetse midagi. Kuidas öelda hobusele, et ta oli tubli, aga nii, et ta veel paksemaks ei läheks sellest...?

Võtsin T2 trenni kaasa -- räägib, et pole metsikuid loomi isegi autoaknast mitte kunagi näinud. Ma olin juba pikalt iga päev raporteerinud, kui mitut kitse, rebast või jänest, vahel harva ka põtra olin näinud. Nüüd siis võtsin kaasa ja juba teel talli kihutas 2 kitse üle tee ja tagasiteel 2 rebast. Tallimetskitsi nägi ainult hobune (oli pime nagu kotis), puhises ja pruuskas, läks päris tobedaks ära. Taskulamp oli veel viletsam kui see, millega kunagi öö-orienteerumist tegin, sellest polnud ka mingit abi.

Avastasin, et tavaelu on ka muudkui gate review-sid täis, mitte ainult tööl. Tahad arvutisse? Peab olema koolis-trennis-laulukooris käidud ja raamatut loetud. 

Olen lõunas juba palju aastaid, "lumekuulide", "tolle" ja "kunaga" (mille asemel enamasti mõeldakse "kunas") enam-vähem hajunud, aga üllatusi tuleb ikka ette. Keegi jalutas operaatorist mööda ja ütles talle "as-salaam-alaikum". Ahhaaa! Vaatasin paljutähenduslikult kõrvalseisjale otsa. Ei midagi. Vaatasin teisele. Tühjus silmis. Küsis, et mis selles  salaamilõikuris nii erilist oli. 

Lõpuks ometi oli mul FLIR-i kaamerast päriselt kasu. Ma nimelt ei leidnud Metsikut koplist üles. Kaks halli olid peadpidi heinas (paremal, neid oli ähmaselt ka oma silmade abil aimata), varjualune oli tühi. Läksin telefonilambi abil retkele, aga nii lootusetu. Õnneks meenus, et mu telefon oskab natuke ka sooja otsida -- noja tohhoo -- seal ta oligi, veidi eemal, kutsetele ei vastanud, lihtsalt jälgis, kuidas ma teda otsisin. Kui olin ta avastanud, tuli ligi, tegi kaelakalli ja tuli kaasa.


Tegin kõik justkui õigesti, regasin end eelviimasesse klassi ja panin äratuse 12-ks. Ja oligi ohtralt unesid, üks veidram kui teine. Näiteks oli Miroslavil kolm varvast ja minu omad oskasid üksteisest 10cm eemalduda. Ja neid võis olla rohkem, nii 6-7. Arstilkäigu veidrustest ja tekijagamisest täpsemalt ei räägi, aga need polnud isegi veel kõige jaburamad juhtumised. Oleksin veel edasigi unelenud, aga helistati töölt. Meil pole juba ürgammu väljakutseid olnud, nüüd aga "kriitiline juhtum". Olin plaaninud viimasesse minutisse magada, et jõuaks veel pesus käia ja siis rahulikult hobust kasida ja kiirustamata oma klassiks kohale jõuda. Ma jõudsin alles pool 2 koju tagasi, ühtki asja polnud jõudnud valmis panna ja mu klass pidi algama 15.15. Tjah. Ära ütlemine oleks tähendanud suhtlust ja seda ma ju ometigi ei tee, seega seadsin sammud... tegelikult auto talli poole. Hobune tuli pahaaimamatult vastugi. Ei jõudnud seal kuigi kaua rapsida, tuli minna mõningase mudakattega. Päike paistis! Uskumatu, et ta seda veel teeb. Parkuur oli üks korralik kaheksatamine, seinaääred vahele, aga mis sa muud väikesesse maneeži mahutadki. Ma muidu sisevõistlustel pole halliga käinud üldse ega plaani ka edaspidi, aga tahtsin selle pinnase ära katsuda, mida nii palju reklaamitud oli. Põrgatas hobust päris hästi, ei saa kurta.

Hobune oligi üldse igati tubli, ta on kohe eriti mõnus võistlustel. Ma ise... noh... ikka lükkasin teda mitu korda kaugelt hüppesse. Jälle. Millegipärast. Ja siis unustasin parkuuri ära ja jalutasin niisama natuke, kuni meenus. Võimalik, et mahtusime ikkagi aega (poodiumile muidugi mitte). Ja mul olid need rohmakad katkised talvised töökindad käes. Haha. Hoovis õitsesid lupiinid, Tipu Anne lemmikud. Tavaliselt õitsevad kesksuvel.

Meie klassi tulemused olid üsna ebatavalised: pooled olid puhtad, peaaegu pooled olid elim-id ja 3tk, kes kp-sid said, neil oli kõigil üle 10 (13, 17, 19).

Unenäoline õueskäik, poolkahanenud kuu oli udu taga peidus. Kottpimeduses polnud hobuste kõrvugi näha, kuni kõrvalsõitja pealamp valgustoru tekitas, mille sees tantsis lapik hiigelhobune. Hobuste sõõrmeist kerkis auru. Põllult tabatud valgusvihku sattunud silmapaarid said valguse liikudes endale äkki ümber kitsekujud, mis üle tee pakku jooksid, valged tagaotsad välkumas. Pean endale ka pealambi hankima, et ei peaks teise tujudest nii sõltuma -- kippus teine muudkui mängima valgusega.

Saan nüüd end vigastamata järjest sadulata sõita, nahk on paksenenud vist (khm). Mõjub kõhulihaseid leidvalt. Halli võtsin lisasöögilt maha, ta on lihtsalt rõvedalt jäme. Ega ma muidugi päris kindel ole, et ta üldse sai seda 0,5 kogust kaera, mis vaevu boksisildil uduselt näha oli, aga igaks juhuks kleepisin üle. Külmem on nüüd ka, äkki rahmeldab rohkem ja pole nii palju aega pakseneda? Eks nad tegelikult kaevuvad heinarulli ja enne pead ei tõsta, kui neid tuppa tirima hakatakse. Ka Metsik peab ilmselt lähiajal sisse kolima, kui vesi enam vedel ei püsi. 

Nädal pärast õitsvaid lupiine käisime lumeringil, -10C, külm näppis põski, näppe ja varbaid. Hobune oli algul tobe, kargas palgivirnu kartes kraavigi. Meil on seal ju need sügavikud, mõtlesingi, et nüüd on kõik, rullib sinna põhja. Aga needsamad metsatühjendajad olid just selles kohas kraavi täis ajanud. Huh (teel talli nähtud bemmul nii palju ei vedanud).

Sibula Riho lahkus.

Läksime päkatsiga kinda- ja saapajahile. Ilmselgelt pole olemas 37-se jalasuurusega meessoost inimesi. kuni 34 -- jah. 43+ kah midagi. Vahepeal on tühjus. Käige plätudega, tossid. Muidugi neid ka pole. Ja siis kindad. Ennevanasti tundus, et kümpa on nagu palju või -- aga nüüd on 25! Täitsa tavalised laste talvekindad. Need, mida igale poole unustatakse ja kiirelt auklikuks rihveldatakse. Ja siis need pliiatspüksid. Kas kõigil on kodus mingid buratiinod, sellised ainult kontidega, millel lihast ega nahka pole?! Ja kuidas see kand peaks käekella rihma suurusest avast läbi minema? Duud on pigem selline peenemat sorti, aga näe, ükski tavapüks jala ümber ei lähe. Üldse ei tahaks enam poodi minna. 

Kukkusin blogisse, muidugi on vaja kõik tühjaks lugeda ja magamiseks jääb veel vähem aega. Ja kolm filmi on vaja ära vaadata ja paar raamatut lugeda. 

Kahju, et PÖFF Shorts ex Animated Dreams (noh, mööndustega; animatsioonid tegelikult enam päris erldi polegi) niimoodi kokku tõmmanud on, iga asja ainult üks kord ja sedagi ainult Tallinnas. Ei mingit veebikino enam. Varem oli võistlusprogramme mitu korda, sh andis kahe päevaga kõik jutti ära vaadata. Nüüd oligi esimene aasta, kus jäin peaaegu kõigest ilma. Käisime ainult võidushortse vaatamas ja enne seda pikka animatsiooni "My love affair with marriage". Viimane oli äge, eriti veel minusugusele vanakale, kes nõukaajast ka osa saanud. Sellised alateemad, millest lapsed kindlasti aru ei saanud. Võidufilme oli hulga raskem vaadata, kuna pirnikujuline ala ekraanist oli varjatud. Ja see pirn ei püsinud kuidagi paigal, seega tegime nagu sünkroontantsu, tema pea vasakule - minu oma paremale ja vastupidi. Tambet ja Raplamaa hirm.

Proovisin ka selle nööriga ratsutamise ära. varem polnud viitsinud, kuna päitsed + nende nöör on ka asja ära ajanud ja saab mõnusalt STG teha. Oleme ju M-ga sootuks lagedate hobustega tähejahti teinud ja ka sai hakkama. Viimast -- tõsi küll -- vaid sammus. Noh see nöör ümber kaela siis. Hobune taipas kohe, kuidas asi käib, aga mu üllatuseks oli ülilihtne ka sääretamisi teha. Jälle on mul pooleli jäänud peatamismärguande õpetamine, ei tahaks nagu puua selle nööriga ja vahel on niisama ka vaja. Mis oleks see õige signaal, mis oleks piisavalt eriline, et teda juhuslikult ette ei tuleks? Mitte vile. Trrr on aeglustamiseks, aga seisma ei pane. Olen proovinud "seis!", aga järjepidevus jätab soovida.