Evakursioon

Jõulukuu algas kadunud lapsega (naabrite juurde; see oli eelmine päev läinud, võtme omaarvates kaasa võtnud, aga avastanud enne ööd, et võti ei keera, aga meie olime Pärnus kontserdil. Tagasituleku ajaks magas juba naabrites. Võti ei keeranud, sest oli vale. Jrgm kord pean küsima paremini: kas ÕIGE võti on kaasas) ja hämaras radu otsijate jälgimisega. Meil oli vanasti ka sama pime, üksikud mittevalged heledamad laigud. Ledidega laevalgus on ikka üle prahi, klõps ja valmis, kõik nurgad nagu peol (peo peal). 

Alati saab õppida midagi uut. Selle aasta hitt oli 2 näpuga kerimine (tegelt liigub ju külgsuunas ka) läpaka puuteplaadil. Enamasti mul on hiir ja käsitsi sudin üsna vähe, aga no nii nunnu noh. Jasiis... peaksin nagu trükkplaatide tootmisest juba midagi taipama, aga alles hiljuti sain teada, et on olemas komponent solder rectangleto. See on SMA komponent, kandiline tinatükk juhtumiks, kui pastaprindist väheks jääb. (Olgu, tegelikult on seal alla 5% muid aineid ka peale tina (ok, tegelikult on paar "vanaaegset", non-RoHS toodet ka alles, kus kasutatakse  jootmiseks tina-plii segu, peaaegu pooleks).)

Olen nüüd mitu kuud lippariga (see lühend on sama kole kui ese ise) sõitnud. Eriline on veel see, et alles täna seda taipasin. Omateada läksin ratsmeostuga alt. Ostsin full suuruses ratsmed ja need ulatusid hobusele saba taha ja neil olid mingid veidralt pikad aasad kinnituseks. Aga ma pole ometi mingi allaandja (ega tagastaja) tüüp, kudusin otsa kokku ja ratsutasin ikkagi nendega, tobe pamp segamas, aga mis sa hädaga teed. Mõne korra küll alustasin juurdlemist, et miks need kinnitused nii tohutu pika sangaga on, aga kunagi polnud aega pikalt arutada, ratsutada oli vaja. Täna siis tuli Inxiga jutuks ja... noh, need ratsmed on tegelikult lippar. Suured sangad -- sadulavöö abil hobuse kokkupoomiseks.  Sarjast õppetunnid siis. Poniga saaks sellisega maatööd teha, aga mul pole ühtki; kelgutamiseks on liiga lühikesed, peab midagi muud välja mõtlema.

Kooliuudised teevad nõutuks. Keegi üritab jõuga filosoofilisi küsimusi lahendada. 

Tõlgendus on vaataja silmades. Ilm läks (jälle ootamatult) külmaks ja seepärast pidas kooli direktor vajalikuks evakuatsiooniharjutusest ette hoiatada. Et võetagu joped ja kampsunid ühes; midagi oli ka vahetusjalatsitest, aga sellest osast ei saanud ma aru -- need on ju iga päev olulised. Minu jaoks meh-uudis, aga ootamatult läks kommentaarium leekidesse. Lapsevanemad olid šokeeritud, et lapsi külmaga!!! õue aetakse, paljalt???, et miks varem ei tehtud, nemad püüavad lapsi detsembriüritusteks töökorras hoida, aga kool saboteerib. Lapsed küsisid, et miks neile ette öeldi, kui õppus peaks tulema ootamatult. Mina vaatasin siis ka lähemalt -- ja noh, kogu kamba peale vaid üks (kirja- ja muude) vigadeta kiri. Laste puhul arusaadav, nemad alles õpivad. Aga vanemad? Kas nemad õppisid ka samas koolis? Kas ma pean oma kooliku pärast nüüd murelikuks minema? Hommikul igatahes proovis O-H pusaväel kooli poole purjetada. Krabasin ta kinni ja viskasin nagist järgmise jope peale. Duud pahandas, et ei näe nüüd enam (käe)kella ja et ma piiran teda. Kangutasin kellaääre varrukaotsa vahelt välja, selgus, et oli juba hilja, ja onu vajus kappi -- nüüd enam ei jõua kooli ka minu pärast! Kuidagi ikkagi voolas trepist alla ja taganttõugetega velos ta vähemalt kuhugi kooli suunas. Olin üsna kindel, et kohale ta sinna ei jõua. Hoidsin siis e-koolil silma peal. Varsti ilmus teade: hilines. Juhuu! Tähendab, ikkagi läks kohale. Võimalik, et ähvardasin enne värskelt juurde õpitud tehnikakeeluga (tal sõbral olevat selline). Evakursioon (sõna laenatud põlevast kommentaariumist ja arvatavasti = evakuatsioon + ekskursioon) oli edukas ja lapsed ei külmunudki ära. 

Traditsiooniliselt on aasta lõpus mitu treenerit tulekul, aga osa ei jõua kuidagi kohale. Plaani teha lihtne, aga täita... mitte nii. Nagu need tänahommikused tööle sõitjad siinkandis, kelle autosse rekka sisse sõitis. Neil polnud lootustki, autost jäid ainult ribad alles.  

Lahkus Cavalier, koos temaga ka mingigi mõte 3V-s lähimatele olümpiamängudele pääsemine. Midagi nii võimsat pole nagu kusagilt peale tulemas, kui just keegi seljatäie rahaga hobusepoodi ei lähe.

Tabasin end keset hüppetrenni mõtlemast, et kui tobe see olukord on. Hobused teevad muudkui ring ringi järel ja kui pulki muudkui tõstetakse. Ja siis nad jälle hüppavad-kargavad ja riskivad oma koibadega. Et ei võiks olla mingit trenažööri, kus saaks vajalikke liigutusi teha, aga ei peaks vahepeal eluga riskima. Mõlemale VR prill ette?

Laenasin Hiirekese lonkajat asendama ja taipasin äkki, et ilma temata on maailm nii tühi. Mis nad temaga seal ette võtavad? Kas lähevad ikka sõbralikult lahku? Ei saanud öösel magadagi ja tööl vaatasin aina kella, et millal neil trenn juba algab, ja siis pärast ootasin sõnumit, et kuidas läks. // Asendusratsaniku kokkuvõtted trennidest olid kõige põhjalikumad üldse. Videod ja jutt. Käisin vahepeal tallis ka niisama toimetamas ja hobune polnudki mind ära unustanud. Vastupidi, hirnus juba kaugelt, kui mind kuulis ja siis veel seni kuni tema juurde jõudsin. Tavaliselt on tal ees "kogu maailm on põnevam kui sina" nägu.

Võtme puudumise ja naabrites ööbimise episood kordus. Ukselingile oli jäetud silt: "O-l ei olnud võtit ja ta on R jures". Logid näitasid, et keegi oli siiski kella laadimas ja arvutis käinud. Võibolla on vahepeal see üle linna Vinski võlupulber leiutatud? Tahan ka. 

18035. Sinna on läinud aeg ja silmad.

Toimus esimene 3V webinar. Ilma sissejuhatuseta kohe asja kallale, väga sisutihe ja intensiivne. Marcin Konarski (Eestis ka koolitamas käinud, mul sest 1 post ka) rääkis speed vs flow, klasside (1*... 5*) eesmärki ja ülesehitust. Küsimuste-vastuste voor tekitas parasjagu elevust. Muidu olime ju vaiksed anonüümsed tondid kusagil ekraani taga, aga rääkides muutusid nimed inimesteks. Nagu ikka -- juhtumid päris elust olid kõige põnevamad. Suurim üllatus oli selline: ühel võistlusel tuldi Marciniga pahandama, et krossiplaanil pole takistustest päris pilte (vahel ongi ainult kirjeldused ja/või joonised, nt trakehner või palkokser vms) -- nüüd nemad peavad krossi päriselt läbi jalutama! Soh. Et keegi päriselt oligi varem pääsenud vaid skeemi järgi peale uhamisega. Peab arvestama -- ja seda rõhutas Marcin korduvalt -- et krossis näeb hobune kõiki asju esimest korda, kõik on talle üllatus, aga ta peab neid üllatustõkkeid suurelt kiiruselt ja usalduse pealt sobivalt ületama. Ratsanik jällegi võib krossiga tutvuda, kuni jalad lühikeseks kuluvad. Milline on pinnas, mis ilm, mis kiirused kuhu sobivad, kust paistab päike krossi ajal? Hea on omada plaani A, B ja C, aga olukorra kätte jõudes tuleb ikkagi vastavalt hetkele tegutseda. Olevatki üldse uus stiil (nkn tegelt vana) mitte lugeda samme, vaid tunnetada rada. Muidu tuleb paanika, kui kõik ei peaks plaaniga klappima. Webinari osalejad olid täitsa erineva taustaga. Mõnel pool alles ehitatakse 3V-d üles ja alustatakse kusagilt "peaaegu,-aga-mitte-päris" takistussõidust. Teisal kurdetakse, et lihtsad rajad on liiga lihtsad ja neid uhmerdatakse mõtlemata läbi. kolmandad jälle veavad näpga järge ja võtavad kohe maha, kui kellegi sammud sassi peaksid minema. Jutu järgi oleme meie kandis, kus lihtsad rajad on siiski ebamõistlikult keerulised.   

Lumi tuli, lumi läks. Aasta lõpuni paistab üsna roheline jäävat või pruun. Täna on veel jääväli. Tööl öeldi, et autole pannakse talverehvid, pangu me endale ka ilmastikule vastavad jalanõud. Lihtne lahendus kohe varnast võtta. 

M2 tegi mulle maitsmisteste. Devil's claw erinevates koosseisudes. Mingi koertele mõeldud pulber, mis vaid seda taime sisaldas, oli kõige mahedam. Nagu tuhk, kindlasti segatuna söödav. Mingi teine oli kibe ja mingi kolmas kibe, aga lisaks rõve. Üks imeilus hobumaius maitses nagu soolata näkileib, krõmps ja mõnus. Jasiis --- No Bite. Spray näpuotsa peale ja... noh, ei soovita. Tatistasin ja sülitasin, aga maitse ei kadunud kusagile, vaid sõitis keelt mööda edasi kurgu poole.  Autos hävitasin natuke kommitagavara, et taastuda. Kodus muidugi esimene asi käed ja nägu puhtaks pesta... OI. Toimeaine denatonium benzoate pidi olema mittetoksiline, mis iganes see tähendab. 

Aasta viimasel, tähistamisega CFT-l kallasin endale esimese asjana pool tassi kohvi sülle. Tulemus --  nagu kollase kõhuga karu, aga mitte pruunis, vaid valges raamis. Pesin kitli vetsus valgemaks tagasi ja harrastasin püstijalakuivamist.

Meil olid valged jõulud! Mujal Eestis pigem pruunid või rohelised. Lapsed ehitasid megakükloobi (leidsid ainult 1 õuna). Laulsime ja mängisime banaani ja scrabblet, mälestasime Nõmme maja. Enam ei saa sinna mitte kunagi tagasi. Lapsepõlvemälestused,... juba hoovis oli tegemist küllaga, männid ja mängumaja ja kiikumine ja isegi maja ümber suusatamine.  Linnuhääled ja vahtraninad, see hoov oli terve maailm. Vinüülplaatidelt Kukerpillide ja Pille-Riini, onu Remuse ja muude muinasjuttude kuulamine, onniehitamised ja salajõulud, võrkkiik! Ja hiigelsuur koer Barry. Vaatasime kuulutust ka. Kõigis juurdeehitistes pole isegi käinud, tohutu uhke maja on ikka kokku saanud. Nüüd siis kellelegi teisele. Kahju. An***uss küll, noh (ja et mis oleks saanud, kui T1 päriselt oleks oma esta õpsilt küsinud, et kas see on olemas). 

Sõitsin lennukis madalal linna kohal. Teine piloot tahtis kusagil silla juures maha minna ja ta roniski minema. Ülejäänud seltskond jätkas madallendu, kohati jalad taeva poole. Eemaldusin toolist, kuni leidsin lõdva turvavöö, mida pingutades end taas tooliga ühendasin. Siis lendas lennuk mängumaja ja suure maja vahelt läbi, nii et tiivad plopsti! küljest ära tulid. Kere maandus murule. Kõik jupid olidki lisatavad-eemaldatavad ja lisaks täispuhutavad, seega kahju justkui miski ei saanud. Mererannas metsaääres oli hüppetrenn ja ma pidin seal treener olema. Ainult et keegi ei jõudnud kohale, mingi organiseerimissegadus.

29. detsembri ring on vist aastate kõige hilisem seni. Maa oli poripehme ja hobujalasõbralik. Mitu jooksulõiku sai teha ja isegi mikrosoftimäel muru närida. Alustasime nii vara kui saime -- isegi hobused tõime koplist, mitte boksist -- aga lõpetasime ikka pimedikus. 

Veel 1 uus sõna sellesse aastasse: parapett. Sest katuseäär on jama öelda. Lasnamäel oli kunagi katusele ligipääs lahti, mingi rahvas käis lumepalle veeretamas ja siis üle ääre alla. 9-kordne maja. Kui keegi oleks alla jäänud, poleks ellu küll jäänud. 

31.12 oli meil (see meie on vist kahe käe näppudel kokku loetav kogus?) tööpäev. Niimoodi täies rahus polegi saanud varem testreid hooldada. Oleks pidanud rulluiskudega tulema. Eeldebugimist sai ka teha ühele tootele, mis alles nädala lõpus tuleb. Näis siis hiljem logidest, kas oli edukas. Õhtuks on kirju koer, ründame teda millalgi pärast talliskäiku.

// See talliskäik kujunes üsna sündmusrikkaks. Kõigepealt käis MiKE ülevaatusel uurimas, et kui kaugel aastapiletist ta on. Noh, on kaugel. Teel ei jäänud napilt rataste alla keegi väiksem kits või hiigelrebane või kõhnem koer -- isegi ei jõudnud ära näha, niivõrd lähedalt lipsas eest läbi. Hobused said porgandit ja üks natuke joosta ka, see osa oli lihtne. Tagasiteel oli samas kohas, kus ei jäänud keegi alla -- auto kraavis, külje peal. Kedagi näha polnud, panin ohukad peale ja läksin uurima. Poiss polnud viga saanud, ronis kõrvalsõitja uksest välja, tõmmates autoukse nagu kaane pealt lahti. Telefon oli tal kusagil autos jooksus, laenasin enda oma, et ta saaks teavitada, keda vaja ja abi kutsuda. Oli üritanud rebasest mööda põigata. Ootasin abi ära (pikaliauto oli pime ja poisil polnud telfi ega vahendit, millega end märgatavaks teha)  ja proovisin sääred teha. Ei tulnud välja, auto ei läinud käima, ohutuled olid aku piisavalt tühjaks tõmmanud (mida pekki?!). Veel jupijagu hiljem sain poe parklas puhuda. Jube kaval koht, eksole. Poes olid tuttavad, värskelt armulaualt tulnud. Huvitav, kas nemad puhusid midagi välja?

Nõiamoor on vastu

Vastuseis muutustele. Inerts. Näiteks mõned ei tea, et triipkoodilugejad on programmeeritavad -- võimalusi on palju, aga keelevalik ja lõpukood on meil kõige popimad. Näiteks on vaja leida keel, mis loeks triipkoodides esinevaid erimärke ühtemoodi (alakriipsud, küsimärgid, plussid-miinused jne asuvad erikeelsetel klaveritel eri kohtades) ja vajutada kõige lõppu enterit. Mõnel juhul jookseb operaator edasi-tagasi toote ja klaveri vahet, ühe juures piiksutab, teises vajutab enterit. Aga saaks ju ainult piiksutades, kui enter oleks automaatselt lõppu liimitud. Ülikerge seadistada, aga ei taheta -- oleme harjunud jooksma. 

Jasiis... kangid, kannused, kapslid. Praeguse plaani järgi hakkab järgmisest aastast FEI võistlustel hobuse ninalt kontrollpulk läbi jooksma. Pulga läbilõike mõõtmed kõige jämedamas kohas on 1,7 cm x 3 cm, peaksid esindama 2 näpu jämedust. Kui pärast sõitu ei mahu -- disklaff + kollane kaart. Kui enne sõitu ei mahu -- tuleb rihmu ümber seadistada või disklaff. Vastuvaidleja ütleb, et "lahtisest" kapslist pole mingit kasu. Ja et hobune kardab võõraid, kes pea ümber asjatada tahavad. Seda ta ei ütle, et siis ei saaks enam täie raskusega hobuse näos rippuda, ilma et see kaugele näha oleks. Rootslased ja uus-meremaalased lubavad jrgm aasta üldse kapslita starti. Küll ainult trenselvaljastuses, aga suur asi ikka. Kangideta võib GP-d juba mitmel pool sõita, see suund jääb ka ilmselt sama. Mõni kardab, et kangita-kapslita sõitjaid võidakse pidada paremaks, et äkki saavad rohkem punkte. Ma siin eriti ärevaks ei läheks -- kui sõidab stabiliseerivate abivahenditeta paremini, siis nii ongi. Kui ei sõida, siis ei sõida, vead paistavad igatahes kaugemale kätte küll. See "uurimus", mis vahepeal netis ringles, et  kangiratsme jõud olevat nõrgem kui trensli... oh, et lollus maailmast ka otsa ei saa. Ratsaniku peos ongi loomulikult vähem jõudu, aga hobuse suus kangiefekti tõttu hulga rohkem. Kivegi kangutatakse maast kangiga, sest muidu ei jaksa. Argumendiga, et "hobune peab taluma" mingit metallikola suus ja see peaks kuidagi näitama tõelist treenitust, enam kaugele ei purjeta.  Kannustest kinni hoidja ütleb, et kannuste meisterlik kasutamine ongi raske. Nõrk sõitja oled, kui su hobune neid ei talu. Nii võibki täitsa olla, aga vahel pole abivahendist loobumise põhjus oskamatus, vaid just võime ja soov ilmagi hakkama saada. Paberil räägitakse küll harmooniast ja õnnelikust atleedist, aga päriselt on sõrmed läbivaatamise lihtsustamiseks lehvikuna laiali. Seda et... ega päriselt olegi võimalik jõupingutusi lõdvalt ja lõkerdades teha. Ainult et millegipärast peab osa pingutajaid välja nägema, nagu nad ei teeks midagi. Näiteks koolisõidus nii hobused kui ratsanikud.   Kettaheitjale lubatakse küll grimassi ja tennisemängijat ei tunne mõnelt pildilt äragi. Hüppavatele hobustele lubatakse rohkem, ratsanikele ka. "Hõkk," võivad mõlemad teha, nägusid ka. Need hobused tassivad seljas midagiloodetavastiallasajakilost lisaraskust, hüppavad sellega üle 160cm okserite, üritavad muusika taktis õhus püsida, kihutavad 40km/h või kiiremini üle kinniste tõkete maastikul ja mida iganes. See pingutus on igatahes raske. Võtab võhmale ja paneb kondid-lihased kõvasti proovile. Nagu ei saa igast inimesest sportlast, ei peaks seda eeldama ka kõigist hobustest. Võiksidki osaleda vaid need hobused, kes suudavad ja tahavad, valuvõtteid kasutamata. "Suure looma taltsutamiseks on vaja..." blaa-blaa. Enam ei ole vaja. Ajad on muutunud. Peaks võtma aega eetiliselt vastuvõetavaid suhtlemisvahendeid kasutama õppida. Ja veel see surematu argument et "kui sa pole ise GP-d sõitnud..." jne -- kui sa pole ise kokk, siis halva maitse tunned ju ikka ära, või mis? Ühel hetkel enam inimesed ei tule vaatama ja toetama, kui üks paarilistest silmnähtavalt piinleb. Loomatsirkus on juba kadunud. Igatahes on enamasti leping ühepoolne, ja mida suuremad panused, seda tõenäolisem on, et vaikne osapool kannatab. Üldse on kogu elu veidralt korraldatud. Isegi taimed saavad aru ja üritavad oma piiratud vahenditega vastu võidelda, kui neid süüakse. Kellegi kannatuste vaba olemine polegi vist võimalik.  Rant over. // Ja kohe kui olin selle siia kirja pannud, sain sarnaseid mõtteavaldusi mujaltki lugeda. Ju siis on tugevalt õhus parajasti. Äkki ma siis ise enam ei pea? No vaatab, kuidas kujuneb, vb kustutangi ära. 

Surnud hobusega toimetuleku strateegiad:

* Hangi parem piits.

* Vaheta ratsanikku.

* Ähvarda hobust vallandamisega.

* Öelge: "Nii oleme alati selle hobusega ratsutanud."

* Pange kokku hobust uuriv komisjon.

* Uurige, kuidas surnud hobustega mujal ratsutatakse.

* Madalamad standardid surnud hobuste kaasamiseks.

* Värvake surnud hobuse taaselustamiseks "tiigrimeeskond".

* Ratsutage surnud hobusega ebatavaliselt või häirivalt.

* Ostke äripaketi surnud hobune.

* Korraldage oma ratsutamisoskuste parandamiseks treeninglaager.

* Klassifitseerige surnud hobune ümber elamispuudega hobuseks.

* Võrrelge teiste surnud hobuste seisundit tänapäeva keskkonnas.

* Lisage lahkamisaruandesse "See hobune ei ole surnud."

* Tapke kõik teised hobused, et teie oma näeks välja nagu teised.

* Kutsuge surnud hobust "paradigma muutuseks" ja ratsutage sellega.

* Sõitke surnud hobusega targemalt, mitte raskemalt.

* Palgake surnud hobusega ratsutamiseks alltöövõtjaid.

* Kiiruse tõstmiseks kasutage mitut surnud hobust korraga.

* Viige läbi ajajuhtimise uuring, et näha, kas kergemad sõitjad suurendaksid tootlikkust.

* Selgitage: "Ükski hobune pole peksmiseks liiga surnud."

* Nimetage surnud hobust "ühisettevõtteks" ja laske teistel sellega sõita.

* Pakkuge lisaressursse hobuse jõudluse suurendamiseks.

* Tehke kuluanalüüs, et näha, kas töövõtjad saaksid hobusega odavamalt ratsutada.

* Ostke järelturu toode, et panna surnud hobune kiiremini jooksma.

* Selgitage, et hobune on parem, kiirem ja odavam surnuna.

* Moodustage kvaliteediring, et leida surnud hobustele  kasutusvõimalusi. Selgitage: "Selle hobuse ostmisel oli hind sõltumatu muutuja."

* Looge hobusele oma veebileht.

* Anna hobusele ametikõrgendust, paku juhipositsiooni.

[kusagilt leitud ja tõlgitud]

Et siis... sel aastal otsustati "harrastajate taset tõsta".  Tulemuseks oli vähem osalejaid meistrikatel, mingi tuumikseltskonna eemale ehmatamine. Natuke arusaamatu, kui niikuinii tekkis juba amatööride klass kõrgemate ambitsioonidega rahvale. Olen endiselt arvamusel, et harrastajat pole kusagile suruda vaja, vaid lasta tal turvalisel tasemel hobuvärgist rõõmu tunda. Saavutussport olgu ikka eraldi. // Küsitlusele vastajad olid olnud arvamusel, et olgu pealegi raskem. Ainult et... kas vastajad olid enamasti need, kes võistlema tulid/ oleks ehk tulnud, või olid asjassepuutumatud ja tugitoolisportlased ja ankeedimeistrid jm rahvas ka? Eks on teisi argumente ka, et miks mitte võistlema tulla -- rahaline eelkõige, ma arvan. Stardikad enam odavamaks ei lähe ju. Maksad raha, et maatasa tambitud saada -- nojaa, need, kes välja ilmuvad, ongi need kõige tugevamat sorti. See välja ilmumine paneb ekstra pingutama ja näitab nõrgad kohad kõige tõhusamalt kätte. Soovi korral on võimalik mingid 5% julgelt lisaks korjata järgmine kord. Kui siis muidugi kõik välja tuleb. Ei pruugi tulla, aga tõenäosus on ikka suurem. Nii kahju vahel, kui mingi lihtsalt kõrvaldatav ebakõla kõik tuksi keerab. Käeväristamine ja rullikeeramine  näiteks, jäta tegemata ja ongi tuhatparem.

Aina jamad jamade otsa. Hoolimatus, lohakus, sõnakuulmatus. Ära-mõtted muudkui trügivad ligi. Magamatus segab. Vahin igasugustel põhjustel öösiti mõne tunni ikka üleval. Näiteks pärast küünarnuki-toud vastu nina. Olin nii jahmunud, et uni kadus kapi alla. Olen "Kummitustega" viimases hooajas, sisu kvaliteet on hüplik. Õnneks neid väga häid hetki tuleb ikka ette ja saab vähemalt naerda natuke. 

Tuhlasin jrgm aasta kalendris ja see on õhemapoolne, vähemalt 3V mõttes. See-eest on aga  26. juuli, kus korraga pargivad nii TS EMV, Gramina TS, Luunja karikas 45 kui 3V Ihastes. Edu võistlejaile valikutes, haha.

Nüüd järgmises koolituses see rääkiv pea hingas! Valesti küll, aga hingamine oli lisatud. Tähendab, kedagi pidi veel see lämbumine häirima. Kulmud olid rohkem ujuma hakanud ja suu sulgus veidralt, lisandunud oli ka mingit sorti tatihääl, kui kinnine suu äkki avaneb. Keel on ikka ebaloomulikult paigal kogu aeg ja... 

Täiskuu hiilgas taevas ja oli millegipärast vaja ringile minna. Pildile jäi ootamatult sinine... tegelikult oli ikka kottpime, kui kuu puu taha läks. Pealamp läks ainult auto ja jooksmise jaoks põlema, muidu pimestas liiga. Tuul üritas otse läbi pühkida ja ring moonduski kaheks poolkaareks. Kahe koera aias oli ühtpidi minnes üks, tagasi tulles suisa kolm koera. Kõik haukusid usinalt, et võimalikud pätid ikka õigel pool aeda hoida.

Ükspäev oli hobune s*tapea. Otseses mõttes. Ma ei saanudki teda puhtaks, kuna sellise külmaga pesta ei tahtnud ja ta on Karvane. Äkki ta tahaks ka pea padjale panna öösel, aga kuna võtta pole, ehitab ise sobiva kuhja kokku. Ja siis mõne päeva pärast proovis ta olla Harry Potter. Vähemalt mis puutub otsaesisesse armi. See polnud tegelikult välgukujuline haav, aga pikk küll ja parasjagu verine, nii et ikkagi tuli pesta. Ründasin pead voolikuga, veejoru pani kohati silmi pilgutama. Hobuke kannatas seda peapesu küll paremini kui lapsed ennevanasti. Loodetavasti ei kakelda täna juurde neid auke, onud olevat juba mitu päeva eriti lustilised. Päev enne pealõhkumist oli Hiireke hämmingus (ja siis kiirejalgne näiteks) Elvisest, kes läbi seina jalutas. Elvis on punane kass, kes suvalisel hetkel kohtadest välja ilmub ja hobuseid seega lendu paneb. Aga läbi seina -- see oli uus. Ega ta muidugi mustkunstnik ole, seinas oli väike auk abiks ka. 

Inseneeria üritus tuli lõpuks peale, enne kui aasta kätte ära lõppes. Ilusat ilma polnud enam väga võtta, seega rüselesime paksratastega (fatbike) läbi luuni lõikava tuule. Vähemasti hoidis väike miinus maa suuremas osas tahkena ja tagant poriseks said vaid kõige metsikumad. Ma sain elektrilist rattalist taltsutada. Milline rõõm mängleva kergusega konarlikku mäkke suruda. Külm kaanetas siiski näo ära, aga olin oma Mountain Horse talviste ratsapükste üle suisa rõõmus. Ei mingeid külmunud põlvi! Naljakas vahe oli mootorita rattalistega: kui mul sai selja märjaks just lihtsamal alusel (alustasime asfaldil), siis metsavahel-põllul-tõusudel tahenes täitsa ära ja sain lihtsa vaevaga päriselt rassijatest mööda liuelda. Jalalihased mingit tööd ikka tegid ja tagument oli kõvast istmest piinatud, aga üllatasid käed -- neilt koorus peopesadest hiljem nahka (näpualguse liigeste juurest).

Hiireonu pea ei saa kuidagi kokku kasvada, kui ta seal haava sees sügada tahab. Hobustele ei hakka ju plaastrid ka eriti peale. 

Saanisõit vedajata, kõrgel linna kohal. Mingeid rihmu ega kinnihoidmise kohti polnud, raske oli küüdis püsida. Pärast küsis keegi ebakaines olekus asjapulk 24 EURi, aga siis oli juba hilja, lubasime kutsuda politsei.

1 muster läks katki, unustasin tagasiteel ära. Aga kontsert oli korralik ja sünnipäevamaius tore üllatus. Keelpilliorkester taustaks annab nii palju juurde, mõnus (poognameistrid olid kõik laval villaste sokkidega, tegelt Avandi Märt ka). Pärastine Dodo pizza oli ka mõnus, mingi kana-seene-trühvlimoosi variant. Taustalood nii mõnusad polnud. Keegi O-H tegi jälle midagi uut ja ootamatut. 

 

Hinga, robot!

Ilmad läksid krõbedaks, aga vist on olnud kuivem kui muidu sügiseti. Pime on igatahes küll ja entusiastid kappavad õues laternavalgel. Isegi hüppavad ja kõik tundub hirmus kiire. Meil on lilletamine, teeme paar ringi midagi ja kolame kusagile. See on nii tohutu mõnus tunne, kui ma saan järjest pähe tulevaid ideid teostada. Tahan, ronin künkasse või üle lohistiplaadi, või lähen ja lihtsalt hüppan midagi, mis platsile üles seatud, või proovin mõnda huvitavamat üleminekut kusagil ükskõik kus. Hallil onul on külmaenergiat küll, vahel süstib alt, kui kujutab endale äkki mingeid rebaseid või vampiire ette. Sees on nüüd LEDid laes ja valgusteema (lõplikult?) kaardilt maas. Klõpsi kui tarvis, välja ka ei sure äkki (ümber tehes oli leitud ja parandatud ka ühendusviga). Ikkagi ei taha sisse. 

Tegin ka e-rehkendust ja koosolek lendas must vasakult mööda. Eelviimase küsimuse juures suri läpaka aku ja kolisin telefoni üle. Kokkuvõtteks läks 2 valesti, millest 1 oli see veepudel. Mul kaalus ta 200g, mis pidanuks ka õige vastus olema, aga ju läksid kiiruga näpud sassi. Nohja ega ikka mäleta kohe neid kooliasju, aga mul oli abivahendeid ka. Nt kui nägin, et pabergraafik tahaks zoomi, tegin endale excelis ilusama. Päris elus saab tihti lähendustega hakkama, polegi tarvis peensust taga ajada ja lisaks muidugi guugeldamine. Väga kiiresti saab suuna kätte. Ja siis muidugi vastuse kontroll -- ei taha lihtsalt huupi panna, peab tunduma kusagil õiges kandis ikka. Nt seal laenuülesandes, 0,45 on peaaegu pool jne. Jõhker kommi- ja unehäda on, peaaegu nagu olekski koolik. Sest rääkides -- minikoolik pole ikka veel nõus riideid panema, lehvib mingis lühikeses pusas ringi. Kas ma peaks ta kinni siduma, et sobivamad asjad peale saada?!

Kust küll need unenäod oma kütuse saavad? Olin platsil, K.L. analoog hüppas parkuuri. Tõmbasin kusagile kõrvale kibuvitsavõssa eest ära; tal hobune hüppas viltu ja ajas pulga alla, jantis seal. Aga mul tõusis äkki hobune ebaloomulikult püsti, kuidagi eriti kõrgeks. Tulin maha, see ikka muudkui püsti ja rinna ees justkui mingi mügar. Mõtsin, et mingi megavapsik või muu taoline, aga kui hobuse enda juurde kutsusin, oli tal puupalk kaelast läbi  v aiateivas v miski. Kutsusin isa appi (tuli, ülikonnas), hakkasin telefoni juurde roomama, et kliinikusse helistada. Ahastus surus mind lapikuks vastu maad.

Enne seda oli ühe vana tuttavaga elektroonika-alane vaidlus, Selline möödarääkimisega. Päris elus on seda ka, et keegi midagi üli-ilmselget väidab ja ma panen vastu: "Tegelt?!", mispeale teine täpsustama ja kinnitama hakkab, et jaa. Aga see kõik on üleliigne ja võõrastav. Või siis et kui imetlesin ühe pilte: "kindel, et need kusagilt raamatust pole?" -- ja siis ta pakkus .RAW faile kontrolliks. Nagu ma tegelikult ka hakkaks autentsust kontrollima või päriselt oleks arvanud, et tõmmatud kusagilt. Aja edenedes saab järjest vähem üldse usaldada... mida iganes. Pole ime, et pigem tõmbutakse oma nurka peitu, las teised siis võltsivad omaette. 

TIHS on läbi, pidu otsas. Soh, märkasin just, et Rahulas on 1 päev enne Kukulinna KS SMV-d ka võistlus kirjas. Väga huvitav ajaline paigutus. Ja juhendi tähtaeg tuleb kohe peale. Kõrvalt näeb välja nagu mingi pooleliolev vaidlus. Ma seda veel eelmine aasta  ei teadnudki, et hilinenud juhendiga võistluse eest edekabelisse punkte ei saagi (see ongi vist uus reegel, ajendiks ilmselt punktiseisu parandamiseks leiutatud viimsehetkevõistlused, mis konkurentide suhtes selgelt ebaausad olid). Oleks vast pauk, kui SMV-ga niimoodi juhtuks.

On olemas sügisesed standardteemad, kuidas on ootamatult mitteniikülm ja kuidas mingitele ei leidu jalanõusid. See mingi käis siiani plätudega õues, koolis vahetusjalanõudeks aga uued botased. Selge, et siis tuli ka õueks uued botased hankida. Veel nõusid. Meil on kogu esik kõiksugu jalavarjusid täis. Pungil. Suvel viskasin terve ämbritäie ära (nojaa, meie suuruste puhul täidab juba üks kossipaar selle ämbri) ja kuigi T1 oma kõige suuremate lestadega (46+) resideerub mujal, no pole ruumi. Ega ühtlasi ka käia millegagi.

Mõlema võistluse juhend hilines. Põhimõtteliselt peakski rakenduma see reegel, et siis punkte ei saa, aga... võin kihla vedada, et saavad mühinal.

Nüüd ma ei oska isegi galoppi teha. Vähemalt suulistega mitte. Muidu olengi täielikult päitsesüsteemile üle läinud, ainult sadulata vahel olen päris valjaid pannud. Ja noh, pole tore. Ilm ka mitte, külm ja märg, kuigi numbri poolest mahe. Ja konnad on teel jälle. Vist! Võibolla on hoopis lehed. Ja ma ei jaksa olla pildivaataja. Tahan sõnu ja mõtet, mitte lihtsalt pilte (sihuke isiklikum sõnum, mille adressaat ei saa sellest kunagi teada).

Olid KS meistrivõistlused, mis poolepealt muutus teatrietenduseks, pimedus, toolid, lava ja kõikseevärk. Teised hobused said maneežis liikuda, aga see oli algul nagu ülesküntud heinamaa ja pärast need vallid maha freesitud. Mina pidin liigutama ühte kõrbi poni. Treiler kahe hobusega varastati ära koos mu noorima järeltulijaga. Pärast oli hobuseid kolm, nad olid peente nöörikimpudega millegi ette rakendatud ja üks neist lonkas, mul oli mure, kuis nad koju saan. Lõpuks hoidsin neid nöörikimpe oma käes ja nad olid pikad nagu trammiliinid.  

Üks onks ei suutnud hommikul kassist lahti lasta ja kui sel kavala äpi abil pilt eest kadus, ähvardas kassi vetsupotti uputada. Mina olin muidugi kõiges süüdi, mööbel vist ka, läksin tööle ära ja tema ilmselt hilines kooli. Pärast leidis miljon põhjust, miks mitte trenni minna ja millegipärast kadus siis telekas ka ära. Üsna lootusetu nädalavahe algus niisiis. Õhtul panin T2 ja O-H võidu nöörpäitsed punuma, kuni ma poes ära käin. Täitsa loogiline asjade areng ju. Värske juhend oli ratsaväelaste ürituselt olemas, sihuke pisike. Näitasin ette, misasi on sõlm ja kuidas teise nööriotsaga olemasolevat sõlme läbitakse. Joonistasin harjavarre peale lõikude pikkused ja tegin sääred. Huh, rahu! Tõenäosus, et midagi valmib, oli pisike, aga ehk vähemalt ei tormita O-H elamist puntrasse. T2 lõpetas omad jrgm päev, kuna O-H ei lasknud teda juhendile ligi. O-H ise aga saigi minipäitsed natukese juhendamise peale umbes tunniga valmis, ainult paar sõlme pidi üle tegema ja üks jupp jäi lühem. Kass on uskumatult tõhus motivaator.

Suuliseproov. Poolteist tundi jantimist, ja selgus, et parim on seesama õunakas, mille hädaabiks Inxilt laenuks sain kunagi. Ühte katsetan veel mõne päeva. Kui neist ka tolku pole, siis jäängi ootama, millal suulisteta võistlema tohib hakata. Jep. Vähemalt on plaan. [Tommi hüppas pärast katseid pähe, mingi eriti nahaalne nägu ees. Ta haises räigelt s*ta järele. Kas kassid ei pidanud mingid eriti puhtad loomad olema...?]

Pidin hobuse linnast koju viima, läksime korde otsas traavis. Hobu läks järjest kiiremaks, kuni kihutas arutult galoppi. Pöördel tuli hiigelsuur kivimaja ette ja ta hüppas peadpidi sinna sisse. Mõtsin, et lapikuks, aga ta kappas mööda seina üles ja siis mööda katust edasi, kust kargas edasi ka järgmisele katusele, kust omakorda hüppas vastu sportauto.

Bloody hell. Miks peab nii tihedalt?!

Vahepeal sai natuke trendi jälgitud, mõningate lisadega.

Teine tsirkus ka.

Eile põgenesime Viljandis. Mingi hetk rüselesime, käpuli maas, kapist alguse saanud pimedas labürindis, käega teed (ja vahel ka kellegi teise tagumikku) kobades. Meil oli tiimis mitu agarat ja kõik näppisid midagi, nii et vahel avanesid lukud ja kohad eiteamille peale. Pärast pistsime kringlit ja kõõlusime virtuaalselt maailma serval. Järjekordne näide, kuidas pildiga pea korralikult ära hullutada, nii et see kere kummuli ähvardab keerata. Trenniks sellest muidugi ei piisanud, oli vaja hobukesega ka tiirule minna. Parasjagu oli pooleli kaks aktsiooni: tallikatuse vahetamine ja märakopli ümbertõstmine. Vast saavad esimesega valmis enne jrgm nädala vihmasid. Teise tagajärg -- sain ära proovida, mis tunne on golfimurul kapata. Märad olid oma kopli just nii lagedaks närinud, peaaegu nagu piljardilaud! Nii sile ehk siiski mitte ja kempsupuhmad olid ka peal, aga ikkagi. Üldse on sel aastal tohutult palju olnud taolisi jaburalt täiuslikke hetki, unenäoliselt erilisi, mida lihtsurelikule äkki ei peakski niimoodi järjest kaela sadama. Visuaalsed, lõhnalised, puudutuselised, maitselised, taipamuslikud, igasugused.

Vaatasin uuesti "Nõiakivi" ära. On see vast isevärki lastelavastus, täitsa äraspidine. Vastutustundetud tuulepeadest vanaemad ja mingid viielised ülipüüdlikud lapselapsed. Paljudel on õudmälestusest sest loost, aga mulle on ta alati meeldinud millegipärast. Aga miks? Laulud vist ja veidrad naljad. Kivinõia ja Ropka dialoogid. Sest on juba aastaid, kui ma ühtäkki taipasin, miks lapsi vahel maisipeaks ja toolipeaks või milleiganesepeaks kutsun. 

...kui sa oled hallil kivil, 

hallil kivil, kallil kivil,

lapsepõlve ilmakivil, 

Kivinõia silmakivil,

siis hobuseks saab su kõverik kepp, 

(kõverik kepp, jah kõverik kepp,)

ja sõidame sinna, kus taiga või stepp, 

taiga või stepp...

Jasiis oli Kivinõial sünnipäevastress (111000 päeva, st u 304 aastat vanaks sai) ja ta jõudis järeldusele: alati läheb siis kurbus ära, kui keegi teab, mis tema peab tegema. Ja hundivanaema ladus kaarte, "mis tuleb mulle ja kodule, millega süda jääb rahule". Mu vanaema ladus ka nii. Rääkimata käetelefonidest. See on meil nüüd olemas just niimoodi.

Tööl on stressiga toime tulemise koolitus. Entusiastlik poolkere, suured silmad peas, räägib ilusti ühtlaselt kogu loo ära. Hääl käib üles-alla, silmad pilguvad, pea ja käed kõiguvad kergelt küljelt-küljele... noh, peaaegu päris! Aga ta kortsud ei lähe kunagi ära ja miski miimikas ei põhjenda, miks need kortsud just nii on, nagu on. Riidevoldid on ka liiga staatiliselt, kuigi ujuvad veidi. Tähed ei tule suus lõpuni, nt "M" ja "P" ja "O" mõjuvad pealiskaudsete või poolikutena. Ka rõhud on vahel mööda, näiteks ei arva ta ära, kui miski peaks olema kolmandas vältes, aga kirjapilt on sama kui teise vältega vormil. Ja ta silmad on läbivalt liiga lahti ja vahivad otse ja ta ei hinga! Pärast tajumist, et ta ei hinga, hakkan ise õhku ahmima ja haigutama. Oeh.

Üle pikapika aja sattusin päris hüppetrenni. Oli täitsa intensiivne võrreldes tavapärase lilletamisega. Mahtumisteema, seinad tulevad muudkui vastu. Õhtulööljaigalajal vaatasin pikslikogumeid ühest kohast teise liikumas. Võib vaimsele tervisele halvasti mõjuda. 

Oli vaja ratsutada ühe kõrvi poniga, aga ei saanud kuidagi sadulat paika talle, muudkui libises taha ära. Äge poni oli, hüppas hästi ja liikus ka. Umm vaatas teda huvitatult (miks ma teda unes näen?! Päriselt ei näe üldse mujal kui võistlustel ja sedagi kattumatuse tõttu üliharva).

Vaatasin maneežiuksest sisse ja ehmatasin ühel hobusel püksid pruuniks. Hüppas seal ebamugavalt õhku, kuigi olin vaikselt raadio jätkuks viisijuppi vilistanud -- küllap siis liiga vaikselt. Ise kappasin kähku viimast võtma sest ex-märakopli golfimurust, mis kohe-kohe üles pidi küntama. Isegi filmisin, sest... nii tehakse millegipärast. Galoppisin just tagumise ääre suunas, hobune oli hämarusest ja võõra koha pärast üsna elevil, kui äkki läksid käed tühjaks. Sõitsin hakamooriga ja algul arvasin, et ratse läks, aga mõlemad käed olid tühjad. Ma ei tea, mis ime selle hobuse seisma pani (no natuke kulus ikka aega ka), aga kusagil aia juures see juhtus ja ronisin kähku maha, täitsa ühes tükis. Isegi tagasi talli saamisega oli tükk tegu, kui ikka polnud millegagi pidurdada. Hoidsin lihtsalt käega nina pealt, kui liiga hoogsaks läks. Instant karma siis. Et sain ka ebamugava olukorra osaliseks, aga midagi hullu ei juhtunud. Panin teised valjad ja ruttu tagasi õue, sest hämarus tegeles pimeduseks moondumisega.   

Pidime sõitma kusagile helikopteriga. Mind pandi kusagile tagaistmele, oranžis vangiriietuses. Ühtäkki aga rippusin helikopteri all ankrul u 10m  nööri otsas. Vägev vaade oli. Päris palju tegemist oli, et ankrul püsida, vahel pidingi ainult käte jõul ripnema seal, kui piloot vangerdas. Mingil hetkel tuhisesin isegi tiivulisest kõrgemal, nägin, kuidas piloot roolis kitarri mängis. Hiljem selgus, et selline sõit tagas kuidagi vanglast pääsemise ja maksis 20€. See lennuüritus oli kuidagi seotud 60€ maksnud laagriga (mõtsin et haa, sama kui lapsel just judolaager, aga mul oli ju ägedam) ja pidin oma toas asjad kokku pakkima. Nagu alati, asjad paljunesid, muutusid ja tekitasid sodi ega mahtunud kunagi kottidesse ära.

Nüüd on e-vaatamistega ühel pool (5 päeva kulus kokku... tegelikult ööd, sest päeval olen ju tööl ja tallis) ja saan hakata rohkem magama. Täna õhtul on ees Rõngu-reis.

Sanderi-onu tegi Rõngus kuidagi lühidalt või... ma küll kella ei vaadanud, aga eelmine kord oli nagu rohkem.

Ringipäev! Poolel teel parkis kaubik, raadio üürgamas, uksed lahti, onud sees. Grilliufo ka sealsamas auto kõrval ootel. Hobune oli kindel, et grillitakse hobuseid, keeras otsa ümber. Noh, nii ei jäänud, läksime uurima, mis teoksil. Rännaku kontrollpunkt, vaat mis. Mingid teised onud pidid 100km maha vantsima.

Vahelduseks oli tööl teistmoodi sekeldamist. Millegipärast olid ühes kohas litsentsi seaded tuksi läinud ja teises kohas pistikupinnid maha murtud, nii et relee plõksis tühja. Need on tagantjärele teada asjad, enne tuli tuvastada ja leida. Nohja ravida.

Hulpisime kägaras kui korgid vees. Vahepeal tuli näppudega veepinnale auk rebida, et saaks natukenegi sisse vajuda. Külm ja sogane vesi. Isegi hüppetrennis oli kolmene  süsteem, millest viimase tõkke ületamisel pidi vette maanduma. Treener (Zirk? Kullo?) näitas esimese ringi ette. Hobune ujus pärast üleni vee all, valjad ka läinud. 

Mõtete pesumasin (aga ma tunnen ta ära ja saan seisma panna; u kuu aega polegi Selliseid probleeme olnud. Mis mõjutab, ei tea, aga palju lihtsam on olla). Kiirraamatud said korraks otsa.

Hüppekas oli viimases satsis kaks sellist hüpet, mis ei lõppenud mitte kunagi ära. Eriti pikk oli maandumise osa. Me ei uimanud ega midagi, lihtsalt see lend oli kuidagi ürgpikk.

Tulid uued raamatud. Loobusin ajakirjatellimusest, kui selgus, et ma oli enamvähem ainus lugeja. Häh, ma üldse teiste pärast ta võtsin ju, et äkki harivad end või midagi.

Halloween laieneb. Ma pole üldse fänn. Lastel paluti kooli ilmuda kostümeeritult. Loomulikult on pool 10 õhtul kuhjade viisi maskeerumisvahendeid saada. Kuu lõppeski kommi pommivate tontide eest talli põgenedes ja mööda kottpimedat koplit vihmatekki taga otsides, vihmavari ühes, nöör ja taskulamp teises käes. Leidsin ka, just hetk pärast alla andmist.

Aabits selge

This is going to hurt (hea sari muidu, Jupiter jagab). Kui tead ette, et miski asi tulles haiget teeb, aga arvad, et oled valmis. 

Lükkub kogu aeg edasi. "Kunagi ehk jõuame sinna," ütleb ta. Plaastri peaks ikka korraga maha tõmbama, sest ootus on palju hirmsam kui kardetavaga ametis olemine.

Lapsed kooli! Kes neljandasse, kes KK viimasesse, kes teisele kursusele. Näis, kas T1 see aasta ka nii optimistlik on kui esimesel. Nii palju põnevaid asju oli saadaval, et ahnitses üle.

Talli lähistel olevat nähtud (noort) karu. Mul on kerge kahtlus, et äkki oli hoopis metssiga. See kah sihuke pruun kägar.   

Burghley! Oli palju kukkumisi, langevate tõkete langemisi, lipuhävitusi ja möödasõite. Puhtalt ja aega sõitsid vaid 2 -- aga need olid ka imelised sõidud. Üks enim pildistatud tõketest näitas seda, miks teda kardetakse. Sügav auk enne kõrget herdlit. Samm ei tulnud välja ja hobune jäi kõhtupidi heki otsa kõõluma, kust tasapisi alla auku vajus. Maandus ilusti tagumistele jalgadele ja väliselt midagi viga polnud. 

Otsisin võõras linnas öösel "kodu" ja mind hakati sisse piirama, ilmselgelt halvad kavatsused. Hakkasin nendega rääkima, et tean, kes 2 neist on ja tegin ähvardavaid samme ühe suunas. 3 jooksis minema seepeale. Aga ma ei leidnud enam üles, kuhu minna tahtsin, trügisin läbi öise turu ja helistasin H-le, kes seekord paraku ära juhatada ei suutnud, olin ta magamast üles ajanud. Mul polegi varem unes helistada vist õnnestunud, isegi näpujälje lugemine oli telefoni avamiseks, kuigi see oli sihuke kõver ja pisike kuidagi. Uni õpib järjest juurde, et ma aru ei saaks, et uni on. NV oli  veel selline ka, kus mul oli mälukaotus ja pidin eelmise päeva sündmustega tutvuma telefonis salvestatud videote kaudu. Enamasti ei saa ma pildistatudki, aga siis oli tõesti selge video, mina kusagil vistkoolimajas põrandat filmimas, põrandasse graveeritud tähestik ja mõned füüsikaliste suuruste arvutused (kaloritega oli midagi).

Mõnikord on tööjuures täitsa teistmoodi, värske õhk ja päikesepaiste (tavaliselt näeb õues toimuvat vaid lõunapausil). See on Rummu karjääri aheraine mägi. Eemalt paistab, nagu saaks seal liivahüppeid teha, aga tegelikult on see kivikõva ja sakiline. Paras ronimisharjutus. Ilus on ka. Ega seda päikesepaistet kauaks jagunudki, tulime ju nimelt pimedaks kohale, et alt valgustatud paatidega järvele minna. Vesi oli soe ja hele-sini-roheline, aga ujumise peale ei hakanud mõtlemagi. Muidu käiakse seal järves ikka hoolega sukeldumas -- põnev ju kusagil puude vahel ja majades kalana seigelda. Igatahes õnnestus mul paadiga puu otsas sõita. Kinni ei jäänudki, kuigi ka selleks juhtumiks jagati õpetussõnu: grupeeruda paadi sellesse otsa, mis kiilumise ajal tagapool oli ja siis tagurdada.  Sel rohekal pildil ongi puulatva näha. Samal ajal olid üleval võimsad virmalised, hästi punased, aga pilved olid kardinaks ees ja telefoniga jäi väga udune see nali.

Ööbisime Uneallika puhkemajas. Vot see oli küll selline maja, kus saaks päriselt peitust mängida. Nii palju urkaid, nurgataguseid ja salakappe, et ei jõua kokku lugedagi. Nagu unes! Või oligi äkki kõik uni? 

Täna tuli trennis ka ootamatult seiklus peale. Käisime 7,5 km ringil, kappasime mööda niidetud kõrrepõldu ja mikrosoftimäge ja siis jälle kõrrepõldu -- aga siis viis üks tee vasakule metsa. Läksime sest teeotsast algul mööda, sest need teejupid pole kunagi kuigi kaugele viinud, aga millegipärast oli ikkagi vaja tagasi uurima minna. Päris pikalt oli lihtsalt sügavate roobastega mudateed, mida hobused palju osavamalt kui auto läbida suutsid. No ma arvan nii, sest ega seal midagi ilusat polnud. Ühel hetkel tuli läbimatu mudaristmik ette ja pidime kõrvale pöörama. Nüüd oli juba metsikum tee, aga ettevaatlikult roigaste ja lõksude vahel laveerides sai ikka edasi. Kuni ühel hetkel midagi teetaolist enam võtta polnud. Hoidsin hobuseid ja M kepsutas läbi kuumaastiku uurima, kas ja kui kaugele minna saaks. Tuli varsti tagasi ja ütles, et oli teed näinud. Läksime siis, hobused käekõrval, sarnases suunas, kuni ühel hetkel oli ees kraav. Päriselt jõudsid teeni või?! Noh ja hüpitasime hobused üle, teed muidugi ei mingit. Veel koledamat rammimist. Üks hilisem hetk murdsime ikkagi teele välja ja hobused hingasid kergendunult. Kuni Halli pesuboksi ülevaatusele viisin. Seal jooksis ta, tagument ees, vastu seina, vajutas ennast lausa kuubikuks sinna. Selge, et miski häiris. Läksin uurima -- põdrakärbes! Ja siis veel paar tükki, kõik sabas või sealkandis roomamas. Pesin ja uputasin, aga see voorimine ei lõppenud mitte kunagi. Kahekümne kandis läks juba lugemine sassi. Kuidas üldse võimalik on, et sinna nii palju mahtus?! Ka oma peast ja kraevahelt sain kokku 4. Igati ebameeldiv kogemus ja kardetavasti on Hiireke homseks end puruks kraapinud :(

Mingi saba oli siiski alles ja hobune seiklusist veel taltsam kui muidu (jäi mudaauku rahulikult liblesid otsima, muidu läbib ikka kiiremini). Unes olime kusagil võõrtallis, boksi põrandal kile mittekõigepuhtama saepuru all. Ja siis avanes sein nagu kapiuksed kahele poole laiali, olles lõpuks pikad aiaväravad, mida ma korraga püüda ei suutnud. Hobune pääses valla ja hüppas kusagile võpsikusse. Ja tramm tegi nii kiire kurvi, et libisesin istumiskohana kasutatava voodiga kusagile teise trammiäärde. Ja paigaldasin verisesse auku tagasi äratulnud hammast ja jäin lennukile hiljaks, kuna pakkimist vajavad asjad muudkui paljunesid, sh olid üksikud kunagiammu kadunud sokid, üks kinnas ka, mis purunematut niiti pidi mingi soki külge oli jäänud; venitasin teda, panin ka põlve taha, aga ei rebenenud noh. Mul need teemad muudkui korduvad ja ma ei saa aru, mis see sõnum on. Et pole veel kohale jõudnud, aina reisin ja takerdun?

Öösel ärkasin kuuvalgusest üle ujutatud tuppa. Nii valge oli! Superkuuks nimetatakse ja puha, pakkus mulle mõttehetke, kuni nurga taha ujus ega lärmanud visuaalselt enam nii kõvasti. Meil pole kardinaid ka -- pole tarvis, kui pikad puud niikuinii vaadet piiravad.

Sõitsin rongiga mingit lõbustusparki otsima, piletit mul polnud ja konduktorit nägin vahetult enne väljumist vaid. Hästi ilus koht oli, värvilised oaasid ootamatute loomadega keset linna. Midagi elevandi ja sea vahepealset, kelle kärssa sai sügada. Elevants vihastas, kui teda pildistasin, ja tuli nagu ründama. Harry Potteri loss, suur ja kandiline, ligipääs raudteed pidi, rongiks ühendatud naljavagunitega.

Viimane riigi poolt kinnimakstud sessioon. Ei tahtnud minna, sest äkki tuleb jälle midagi välja, mis nutma ajab. Äraütlemine tundus tülikam kui väljakannatamine ja noh... punased silmad nagu tellitult. Hiljem proovisin poest midagi rahata osta, ei tulnud välja. Õige tasku oli sootuks kodus ju. Hea vähemalt, et ei kühveldanud mingit suurt korvitäit kokku. Silmad tõmblesid terve päeva. Trennis vist unustasin korraks ära ka. Hall kuigi hoogne polnud, aga hüppasime mõnest pulgast üle, mis teepeale jäid. Varsti saab leevendust, soojad päevad on otsas nüüd. Nädalavaheks on ennast kirja pannud napilt alla saja võitleja. Meie oleme klassis, mille auhinnafond on nähtamatu võrreldes teistega, aga see-eest kõige rohkem osalejaid. Kõige kallim stardikas ka. Rikkurite värk, eksole.

Täna oli suurepärane päev. Röövisime koosolekuruumist komme, sain ise 3D pilte teha notepadis, hobune oli sõber ja kõige otsa sain veel autoga kõnniteel sõita (mingi särava pulgaga onu rammis risti ette, temal lai veos tulemas). Udu tegi aknad nii seest kui väljast märjaks, aga konditsioneeri ei raatsinud kogu tee sees hoida -- kilomeetreid kadus 10 kindlasti. Tall on eri kaugustel, rekord oli alla 10km ja teistpidi üle 40km. Ei teagi, kuidas üldse kindel saab olla milleski.

Ka krossirajad on juba väljas, kuigi on alles reede. Kollionu saaks meistrikate omadega ilusti hakkama (see sild ometigi! Nii ilus ja hirmutav). Midagi neist oleme Halliga ka hüpanud, aga noh. Me oleme ju KS GP elemente ka sõitnud, sammupikendust näiteks ja T-G küljendusi, kusagil ärevil olles ka piffpaffinud, aga mis see loeb.

[järgnevad võistluspildid tegi Elin, Hiireonu näeb mumst nii nunnu välja. Ma tegin, nagu ikka, mingeid lõustu]

Samal päeval Kosega oli ka mu isa uue isikliku rekordi -- 70!!! -- tähistamine. Mina pidin päeva kujunemise järgi vaatama, et kas jõuan üldse lõpukski kohale, teised pidid ikka õigel ajal alustama. Algul taheti mingit keemiat teha, et ma võtaks järglased ja läheks nendega Kosele, kust nad ära viidaks ja mulle teine auto toodaks. Aga ma ei jõudnud hommikul jantida ja läksin üksi. Pagass ei tulnud lahti. Aga seal on peidus konks, mida haagise ühendamiseks hädasti tarvis on. Esimene paanika. Pikema tagumise peale see luuk ühtäkki avanes, konks sai külge, mõned kaablirullid mujale toimetatud -- ja talli kimatud. Hobune oli mingi pool tundi ehk koplis jõudnud olla, seega laadisin

esmalt auto. Osaliselt üle tagaistme, kuna see tagumine luuk pole enam hiljem lahti läinudki. Kraami oli palju, sh 2 sadulat, kaitsmed (mujal kui krossis on alati paljasjalg), valjavariandid, söögid, ämbrid, tekid hobusele ööseks, sest lubas öökülmagi.Võistlusriideid igasuguseid, saapad, puhastusvahendid, kuhi pusasid ja kilekas. Asjade nimekiri mahtus kahte tulpa (TS oma on vist kõige lühem, siis KS ja siis orienteerumised, kui põhilisi võrdlema hakata). Plaan oli olnud seekord hobune läikesse lüüa, patsitada (aga need eelmised 2 patsivaba korda olid nii vabastavad ja nauditavad!), isegi blingiga otsaesine rihm panna (ilus peenike, ei lõuga seal ees vilkurina). Tegelikult jõudsin pesta vaid kuselaigud, mida oli ürituse auks mõlemal pool keret hulgi, ja jalad. Kärbsepesu tõttu polnud saba veel päris pruuniks läinudki. Nja. Ei tulnud välja see säramine, tuli leppida. Treikusse hobune minna ei soovinud ja aeg oli juba hiline. Pidin veenmisjõu kasvatamiseks valjadki pähe toppima, mis seepeale ka kohe läikimise lõpetasid. Ikka ei tahtnud minna ja ehitas junnihunniku lähenemisteele. Selle koristamisest ehmus piisavalt, et siiski treikusse põgeneda, olles enne oma valgete käpakestega muidugi hunnikusse astunud. Jaapani lipp, pioneerilaager ja teised hüüdnimed -- elu on lill! Värviline selline. Kihutasin soojendusse, skeemis seekord kergendasin. Lirtsus. Kui Ebameeldiv. Proovisin kiirema läbimise huvides serpentiini vahele jätta, aga kohtunikud panid tähele. -2p kummaltki (tagantjärele -- lükkas  lõpujärjestuses koha võrra tahapoole). Aga ma ei läinudki KS sadulaga hüplema. Vahetasin. Hobune sai vist aru, et kiire on, ei hakanud isegi muru närima. Soojendusse aega ei panustanud, hüppasin järjest 3 katsetõket ära ja siis platsi äärde rada õppima. Tundus lihtne ja loogiline, tillikaid ei ühtegi. Sain kahe eelmise pealt vaadates peaaegu selgeks küll -- ja starti. Isegi soojendushüpe oli saadaval. Parkuur tundus nii madal, et isegi pingutades olnuks raske midagi ära käkkida (ma vist natuke siiski üritasin). Hobune tagasi, heinad-saepurud-veed boksi, autolt treiler tagant ära ja -- kutsuti sekretariaati. Ma polnud passi/raha veel näitusele viinudki. Tip-tap edasitagasit. Ja siis selgus, et onud polnud veel kusagile jõudnud, kuna TikTok tahtis laadimist, aga valitud kohas laadijat enam polnudki. Vahtisid seal tee ääres reas, kust nad peale korjasin ja 50-midagi km oli veel minna. TikTok jäi elektrone ootama, mets  kõhus, sest H oli arvanud, et jõuab veel enne 8 puud maha istutada. Seega jõudsime kõik koos hilja, ülejäänud rahvas oli juba söömistega lõpusirgel, kraapisid taldrikuid koogist ja jäätisest tühjaks. 

Tagasi hobuses, kõmpisin oma krossi läbi ja nägin veel viimaseid parkuuregi. Seenioridel oli seekord nii ühtlane ja hea KS olnud, et isegi kõige viletsam skoor oli üle 68%. Erkki ei tahtnud medalisse minna seekord (ju on kapp juba täis), ajas 2 latti alla. Einoh, põnevust oli ju veelgi, mis kaarte natuke segas, aga tähtsaim osa oli niikuinii ees alles. Meie kambal oli privileeg minna E vanemaid rüüstama. Nii palju aega viimasest korrast! Vahepeal on muudkui lapsed-koerad-hobused ees olnud. Viimane rohkem võistlusvalmiduse puudumisega, aga küll see ka laheneb millalgi. Potsatajasilmne doggy, noh, temaga olid vahepeal veel keerulisemad lood. Vast ikka püsib veel mõned ajad meie hulgas. E vanematel on ka selline ühtlane kõrge tase, et muudkui võidavad.

Öö oli külm. Pani autoaknad ja muru jäässe. Vähemalt olid Vanaema Normaalne ja Hiireke öösel

maganud, kõhud purused. Hiireke tahtis hommikul natuke joosta ka, aga püsis tsiviliseeritult traaviringil korde otsas. Milline erinevus esimestest kordadest, hah. Krossikõnd ja muud toimetused tehtud, keerasin autosse magama. Vahepeal teadustati natuke naljakaid asju, aga need kõik jõudsid minuni läbi poolune. Soojenduseks ikka ärkasin ka. Oli 40-minuti strateegia, esimesed 10 jalutamist ja viimased 10 ka tagavaraks. Lihtsalt et vahel on vurtsu nii palju olnud, et tahab natuke lahendust enne. Aga hall onu oli nii mõistlik, et isegi raske oli mingeid trikke välja mõelda. Igale poole läks ja kõike tegi, mis küsitud. Keeruline kohe. Rada pidi tulema lihtne ja tore, aga kui esimest tõket hobusele näidata tahtsin, jäin peaaegu pimedaks. See hiilgas nagu rongi esituli. Päike peegeldas otse vastu vahtimist. Isegi mõned hobused peegeldas tagasi. Mul oli käepikendus kaasas, togisin natuke sellega ja saime ikka üle. Isegi kui kusagil (kõige rohkem kahes kohas) natuke kõhklust tunda oli (6A? 11?), ei moondunud see kordagi vingerduseks ega blokkpiduriks. Sootuks tore oli. Normiajast jäi 4 sek varuks ka, kuigi seekord isegi ei proovinud kihutada ja nii mõnegi nurga oleks saanud veel sirgemaks tõmmata. Oligi esimene 90, mis aega mahtus. Vahepeal oli kusagilt paar järeltulijat autosse kaklema ilmunud. Selge, ju sai ka TikTok päästetud (see TikTok on tegelikult i-MiEV, aga suunda näidates teeb tik-tok). Väiksem üritas suuremat muudkui välja lukustada. Mul oli selle triki vastu immuunsus, võtmekujuline. Käisin nendega kordamööda järgmisi sõite vaatamas. Ja seda Antsu ehitatud silda. On vast võimas kaadervärk. Üks hobune polnud nõus isegi vaatama minema seda ja ka teistel ei tulnud kellelgi samm ideaalselt välja. Õige oleks vist läheneda viltu ja sellelt poolt, kus sild kaugemal on, siis on profiil jalatõsteks kõige soodsam. Mul hetkel kedagi pole, kellega proovida, sest Hall teeks seal ilmselt sarnast tantsu kui O. Või siis ka mitte, sest ta ei tea veel, et ka niisugustest asjadest ülalt mööda saab. Erkki pingutas ekstra, et medalit endiselt eemal hoida, jättis ühe tõkke sootuks vahele. Publik polnud nõus, kamandas ta õigele rajale tagasi. Pidi ikkagi pronksiga koju minema. Cavalier tõmbas kulla välja (no see lippas nagu hagijas) ja Cendoria hõbeda (olevat veel niimoodi vanuigi sääre eest astuma hakanud, et kohtunikud pahviks löönud). U25 tegi ilusaid sõite ja küllap neist oleks seenioridele ka konkurentsi olnud, aga ei tohi ju kahte korraga. Kuuestest hobustest keegi lõpuni ei jõudnud seekord ja 4-5-sed võisid lihtsalt ilusad olla, nendest kohe ei saa veel aru, kas 3V mõttes asja saab.

Tagasi oli ka kiire, kuna treileril ei läinud tuled põlema. Ei jõudnud mõistatada seal, et kas auto või treiku rike, varsti on ju pime. Tallis paigaldasin esialgu sadula valesti, liiga kõrgele, ja kui korda looma hakkasin, tõmbasin selle sadula endale kaartpidi kõrisse. Siiamaani on valus ja lömmis tunne. Vast küll mitte nii lömmis kui omapäid jäetud (mitteminu) lapsed pärast hunnikusse kukkumist.

Nüüd olen tööle üksi jäetud, teised kõik lendasid laiali. Kes Hispaaniasse puhkama, kes Soome koolitusele ja kes Rootsi uusi õudusi avastama. Mõned liinipeatused on juba kinni saanud ja mõned ära hoitud, päev lausa kihutab käest. Ja juba kolmaski. Minu võimuses olevad liinipeatused on kõik lahendatud. Nüüd tuleb postkastipoolikud ette võtta, mis kõrval ootasid. Millegipärast küsitakse selliseid, millele kohe vastust pole; tuleb arhiividesse kaevuda. Mul on õnneks logi olemas, kuna tean juba ette, kui vähe ma suvalisi asju pähe õppida tahan.

Täna on rahvuslik, aga võibolla ka täitsa isiklik "kõrini-ainult-nautlejatest-" päev. Mingi seltskond mängib kaasa vaid siis, kui on huvitav, lõbus, soodne vms olukord. Aga on ka argipäev, kui on vaja kohal olla egost hoolimata. Pühendumine pole vist enam (?) eriti (?) popp.

Selle aasta Rogain on salaja ära peetud, seega me ei lähegi metsaga võitlema TIHSi ajal. Nii harjumatu. Mul jäävad see aasta küüned alles! Ratsaväelaste mängudele regasin küll. Vanadel osalejatel on kaart ilmselt juba peas, aga mul seda eelist pole, iga kord on vaja asju uuesti arvutada ja avastada. Trennis praegu enam suundi pole, võistlusplaanid on selleks aastaks otsas. Tahaks korraldada mingit sorti hobusebimise igasuguste ülesannetega, aga millal jõuan, ei tea. Pärastpoole. Aga enne veel...

Ratsaväelaste mängud IV. Traditsiooniliselt ei tähendanud etteantud ajakava mitte midagi. Jäime täiega hiljaks, aga olime ometi esimsesed hobustega kohal. Kerjasime kelleltki aia, sai vähemalt hobused iseseisvaks panna ja töllasime niisama paar tundi. Esimene ülesanne -- nöörpäitsete tegemine. Varem osalenutele enamasti (nüüd juba) tehtav, aga seekord tuli maksimumpunktideks saada nad alla 5 minutiga valmis (kunagi esimene kord oli tund aega) ja hobune nendega ette toodud. Esmakordsele ilmvõimatu, aga mõni tegigi nii kiirelt ära (äkki võttis juba valmis asja? ma päriselt ei kujuta ettegi, et nii kiirelt saab need sõlmed tehtud ja tagasiteel neist nöör topelt läbi aetud ja siis veel hobune nendega ette tuua??). Ma juba ka oskan, alla 10-ga sai tehtud, ainult et mul oli paljaspäine sabarakk ka, kes alles oma peavõru ootas, aga aeda üksi jääda ka ei tahtnud. Küll seda kütmist künkatippude vahel ikka jagus, aga vähemalt ei eksinud me seekord (peaaegu) üldse ära. Ilmaga vedas, paras rahmeldamiseks -- küll aga mitte niisama vahtimiseks või kohtunik olemiseks (nii tundus neid vaadates). Tuuline. Krossiraja oleksin kindlasti veel kiiremini läbinud, kui seda rada näinud oleks. Mingid kollased lindikesed pidid teed näitama, aga kus nad on? Kollirajaga oli vaeva nähtud jälle, presendid ja õhupallid ja kolinad ja rippuvad täispuhutavad mänguasjad. Kõige enam tekitas kõhklusi värviline lastetekk, millest pidi üle minema. Läks ka. Isegi rippuvate kardinate alt, kuigi Hiireke ja Metsik olid ürituse kõige kõrgemad hobused ja pidime end korralikult kortsu tõmbama. Midagi täitsa uut oli ka: laatsaretipunktis tuli ärarebitud jalale žgutt panna. Ma polegi pidanud niimoodi pööraga väänama, täitsa huvitav. Nüüdseks on punktitabel üle vaadatud. Rosetikoht polnudki kaugel! Ilmaaegu jätsin ühe petankikuuli uuesti loopimata ja ehk oleks pidanud krossil kellegi teise järgi enne raja ära vaatama, kollirajal ka. Liiga palju seismist ja otsimist. Ja lahinguväljal võinuksin ka rohkem puu taga olla, kui vastast maha võtta üritasin. Aga märkasin teda ju krõpsu peale ja proovisin järjest pihta saada, kuni sain hoopis ise. Võimalik, et valjaste-suulistega oleksin täpsemini juhitud ka saanud, sest kui hobu hoo juba üles võttis, siis seisma saamine võtis tüki aega. Ta võttis seda hoogu hea meelega, vahel tegi rõõmsaid hüppeidki, pea maas. Hobused olidki uskumatult vaprad vastu pidama sel ürgpikal päeval. Vist oli viis tundi jauramist seal metsavahel, võibolla rohkemgi. Iialgi ei usu, et mingi 10-15km-ga piirdusime nagu kuulutuses kirjas. Korda kaks, ma pakun. Nüüd on küll hooaeg läbi.

Täna käisin vaid hobuseid üle vaatamas ja viimastest sodijääkidest puhastamas. Hiireke sai ka mõne ringi kordel joosta ja ta kabjad vajasid natuke lihvi. Mõlemad olid tänase päevaga maakeradeks paisunud. Eks üritasid tasa teha eilset, mis muud.

Ei olegi sädelevat otsaesist rihma. Mõni teine kord siis. Nii tahaks, et Hiirel jääksidki jalad mustaks, siis jääksid ka valged käpaotsakesed näha, aga ta valgeneb üha. 

 

 

 

 

Hiir hüppab ja kass kargab... kusagil mujal. Kosel ei näinudki ühtegi kassi, aga koeri oli mitu.
 

 

 

 

  

Peaaegu ei ole lõust, silmad punnis ja suu lahti. Mujal ikka on täiega.

Osa kollirajast. Metsik lahendab, meie vaatame pealt.

Seekord haavatu morssi ei pritsinud, ainult tulukesed köndi otsas läksid punasest roheliseks, kui vere seisma sai. M-il oli muidugi vaja pärast ka patsiendi elulugu uurida ja üldse, kuidas kellelgi läheb või mis nad asjadest arvavad. Kogu ürituse viimane ülesandelahendaja oli ka M -- aega küll. Seekord oli punktisüsteem hulga ausam, järjekorras vahtimise ajal kadusid polnud. Iga korraga sujuvamaks, küll ükskord kohale ka jõuab kusagile. Tore, et korraldatakse üldse sellist asja.

Bulgaaria

Taustalugu.

Millalgi aprillis hakkas EEF korraldama rahvuslike KS ja 3V ametnike veebikoolitust. Vist väga laialt ei kuulutatud, aga kõik võisid osaleda. FEI kõrged kohtunikud pidasid seminari, vaatasime palju videosid ja tegime ohtralt hindamisi, nii omapead kui kambakesi jooksvalt ja siis võrreldi numbreid. Algul olid hinded ikka väga äärest äärde ja päris raske oli välja mõelda, et miks keegi mõnes kohas nii kriitiline või ülevoolavalt lahke olla võis. Kogu aeg sai küsida ja vastati ka. Kunagi suvel toimus viimane proovihindamine ja selle järgi valiti välja seltskond, kes kutsuti Bulgaariasse päris võistlustele jätkukoolitusele. Eestist osalesid Merle, Maiken, Getter ja mina; Annike eelistas kodumail Collianderit kuulata.

Bulgaaria!

Ma polnud varem Bulgaarias käinud, seega valik oli lihtne -- muidugi minna! Isegi niimoodi minna, et paar päeva varem natuke ringi vaadata ka jõuaks. Enamasti teatakse B-d kui merega sooja maad, aga tegelikult on suur osa B-st mägedega kaetud. Mitte niimoodi ühe-kahe ahelana nagu suusakuurortides harjunud, vaid kohe päriselt käkrus on see maa. Pildile need mäed muidugi ei jää kohe kuidagi. On kusagil kauguses midagi udust. 

Hankisime endale rendiauto. Elektrika, Opel Mokka. Mure oli natuke ka, et kuidas nende laadimistega saab, aga nendega ei olnud mingit probleemi. Kogu reisi peale oli ainult üks rikkis laadija -- see oli uppunud [otsi pildilt laadimisjaam. Aga see töötas suurepäraselt!]. Kõige ägedam on elektrika juures see, et allamäge-energia ei lähe raisku, vaid see läheb suures ulatuses akusse tagasi. 

Kohaliku interneti rebisime ka, 25GB 25BGN-i eest; kurss on umbes 1EUR:2BGN (miks leevi niimoodi lühendatakse?!) olnud juba pikka aega. 

Bulgaarlased armastavad väga liiklusmärke. Teeääred on neid ääreni täis külvatud. Muutused on järsud nagu maapinna tõusud-langusedki: 90km/h → 40km/h paarikümne meetriga on täitsa tavaline. Enamgi veel, näiteks oli ühe posti otsas 2 märki, 100 ja 110 punases rõngas (mingid händikäpad?).

Kohe alustuseks saime mööda sõita millestki Lasnamäe-taolisest, aga majad olid suuremad, justkui katkisemad ja neid oli paljupalju rohkem.

Esimene huvitavam peatus - Rila mungaklooster, kulda, karda ja ikoone pungil täis. Müüdi püha mägivett, mida oleks püüda saanud ka mitmest igijooksvast torust seina seest. Küll see vesi oli alles pehme ja mõnus katsuda!

Maastiku lamedatest kohtadest jäid meelde suured põllud, päevalilleväljad, põhurullid ("Hein!" parandaks Merle). Hulkurkoeri, -kasse hulgi. Hobuseid tundus mägisematel aladel rohkem olevat, enamasti üksikud. Suurim nähtud lehmakari vedeles mööda mägikoplit, pooled jalad pikemad. Lambad olid kuidagi eriti kõrged ja suurte kõrvadega. Neil oli enamasti karjus ka ligi, selline muinasjutuline, pika kepiga. 

Autojuhid on surematud. Kui meid minibussiga autorendi peakontorisse transporditi, oli juhil turvavöö istumise all, ise toksis chatis mingil autoteemal ja samal ajal ületas lugematuid lamavaid politseinikke ja keerutas ümber teeaukude. Me ei põrganudki kellegagi kokku. Soe. Palav. Kuum. Pagana praeahi.

Ööbida saab Rila kandi hotellis 2-kesi 2-ses toas 60 kohaliku raha eest (u 30 euri). Hommikusööt tuli menüüst tellida, iga tükike eraldi. Saime kümpa eest 2 söönuks. Hotelli restorani veiselihasupp oli hullupööra maitsev, ma polnud sellist varem saanudki. Mingi muu päev sattusime sööklasse sööma, aga sealne sarnase välimusega supp oli poole lahjem ja igavama maitsega. Võimalik, et seda suppi tehti imepeeneks hakitud lehmakeelest. Võimalusel tuleb kindlasti tellida värskelt pressitud mahla, see oli taevalik. Väljas peesitamise kohad olid sealkandis varikatusega ja kattematerjaliks viinapuud, marjad valmis nahka panemiseks.

Eelpool natuke mainitud uppunud laadija juures oli pood, mis nägi välja nagu suurem toidu- ja asjapood, ainult et riiulid olid kõrgemad ja pakendid suuremad. Juba sisse saamiseks pidin kaardid taskus ümber paigutama, et turvaväravast läbi saaks (hea, et olin millalgi artiklit lugenud, et ebasoodne kaardipakk võib piiksuväravaid ärevile ajada). Hinnad olid kahtlaselt soodsad, aga B-s peavadki ju?! Hiljem selgus muidugi, et tegemist oli mingi hulgilaoga ja kliendikaardita pole sinna üldse asja. Kassasabas järgmine oli siis nõus 2 korda järjest klient olema. 

Rila Fun Pargis oli plaan raudteed pidi mäest alla sõita. Lätis on ka midagi taolist, mujal päris mägedega maades näiteks rodelbahni nime all muidugi ka, aga ei kipu neile kuidagi pihta sattuma. Algul arvasime, et kaks korda alla sõitmisest piisab -- esimene katseks ja teine kiiresti -- aga pärast esimest sõitu hakkas silma hiigelkiik ja pärast seda ei tundunud raudtee enam piisavalt põnev. Kiik oli kolmekohaline, rippusime seal traksidega äärmiste konksude otsas, kiivrid peas. Kõige õudsem oli muidugi hetk enne lahtilaskmist. Trossid polnud pingul ja seepärast oli natuke vabalangemist.

Päriselt ajasin ma taga hoopis paraplaanimist, aga kumbki leitud teenusepakkuja ei pidanud ilma pärast võimalikuks -- liiga tuuline. Seega leidsime midagi muud: Chepelare Zip Line. Videos on eelmine üle-eelmine sõitja enne mind. Sõidetakse horisontaalselt rakmetes rippudes, käed laiali. See oli vist küll lähim tunne linnu moodi lendamisele. Start ja finiš olid ka sujuvad, mingit kukkumist ja paugutamist polnud. 

Sellega oli lõbutsemisel ots peal ja tuli panna ette tõsisem nägu. Koolitus! Mis riided üldse panna? Kas lühikeste pükstega võib? Aga me polnud seal ju ametnikena -- küllap ikka võib. Hommikul korjati meid hotellist bussi peale kokku ja sõitsime Frigopani ratsakeskusse. [Need keskmised seal pildil tundusid päris rõõmsad. Tuleb välja, et mõnele meeldibki soe ilm.]

Kahel pool platsi olid konditsioneeritud hooned, ühes oli kõige all tall, selle peal restoran ja pealtvaatamisruum, kõige otsas ööbimisruumid -- vähemalt ma arvan nii. Meid jagati kahte gruppi -- need, kel kõrvaklapid töövalmis ja teised, kes tahtsid otse kuulata. Meie läksime klapirahvaga ja tuli välja, et hea valik -- esimesi sõite pidid teised päikesega võideldes vaatama, meie olime varjus. Zoomi koosolekul saime jooksvalt kommentaare kuulata, et mida meie koolitajad kusagil nägid ja kuidas oleksid hinnanud.

Võistlustel rakendati Black Horse One paberivaba hindamise süsteemi (meie oleme rohkem harjunud Equipega). Kuna igasugune paberipuudus vajab väga korralikku internetti, siis kerge ärevus oli pidevalt õhus, sest koolitatavate tekitatud lisakoormus tõmbas muudkui ühendust umbe. Kui ma oleksin kohtunik olnud, siis kommentaaride kontrollimise teema veel lisaks. Kas kirjutaja kuulis õigesti? Kas kirjutas  õigesti? Kas kirjutas olulise? Meil sekretäre polnud, pidime oma hindamistestides ise kommentaare panema. Seepärast oli skeemis mõnes kohas hinde osa välja lülitatud. Näiteks nii, et jõllitad 3 harjutust jutti ja siis järgmise kahe ajal paned meelde jäetud hinded ja kommentaarid. 

Koolituse lemmikosa oli Hans-Christian Matthieseni suurepäraselt üles ehitatud, hoolega otsitud videonäidetega ja ülimalt kaasahaarav ettekanne. Mõni kohe oskab. Näiteks paneb meile videojupi, laseb ära hinnata (eScribe, Black Horse hindamisplatvorm, millega näiteks ka publik saab võistlustel kaasahindamist teha), kuvab meie antud hinnete tabeli: "Nii, siin olete suures osas ühel meelel (7+ kandis). Nüüd vaatame, miks teil õigus pole." Näitab videot uuesti ja igast nurgast kostab ohkimist. Kõige sujuvuse ja "ruutu" parkimise juures (galopis sissesõit, peatus, tervitus, jätkab traavis) käis hetkeks keel nii pikalt külje pealt väljas, kui vähegi ulatus. Me olime kambakesi pimedad olnud. See oli küll selline pigem (vist? onju??) haruldane näide, aga hästi õpetlik selline. Ja üldse. Võrreldes esimeste loengutega oli rõhuasetus selgelt muutunud. Hobuse heaolu. See on nüüd põhiteema. Rahvusvahelistel võistlustel on kohtunikel käeulatuses "welfare nupp". Kui keegi kohtunikest märkab midagi, mis hobuse heaolu arvestades sõidu peaks katkestama, siis ta vajutab. "C" kohtunik näeb, kes/kus midagi on vajutanud ja otsustab, mis ta selle infoga peale hakkab.

Meie jaoks lõppes üritus kirjaliku testi ja eScribes hindamisega. Seejärel loeti tulemused kokku ja jagati läbipääsejatele tunnistused. Pingelang ja vabadus!  

Söögist. Tahtsin igal pool midagi kohalikku proovida. Kuigi külmsupid mu lemmikud pole, siis kuuma ilmaga on nad igati asjakohased ja mis ka veel tähtis -- palju kiiremad lauda ilmuma kui näiteks pitsa. Meil ajakava tiksus ja vahel pidid osalejad oma tuhat aega oodatud söögi kaenlasse krabama ja mujal sööma  (kuuma ilmaga... kõik võistlesid täisriides, kuigi õhk oli üle 40 kraadi soe. Päeval oli mõni tund pausi ka, sest mis liig, see liig). Poes jooke valides tuli hoolega koostist jälgida. "Soda" tähendas mulliga mineraalvett ja limonaaditaolistes jookides kasutatakse enamasti suhkruasendajaid. Airaanist oleks võinud end tünniks kaanida -- nii palju eri sortegi --  aga ilma arvestades polegi värskel piimal erilist elulootust. Hotelli kraanivett julgesin juua, haigeks ei jäänud, aga enne lasin sel natuke seista, et puhastusvahendite (kloor ilmselt) jäljed õhku haihtuksid.

Reede õhtul oli meil peahotelli katusekorrusel ühine söömine. Kreeka köök. Mul nälga polnud, võtsin vaid kohvi ja baklava-šokolaadikoogi. Oli jube kallis kohalikke hindu arvestades, aga ka tohutult maitsev. Njam. Pistaks praegugi. Apelsin on bulgaarlastel kreeka moodi "portokali".

Laupäeva õhtul pärast koolituse lõppu läksin hotelli ja magasin mõnuga peatäie. Õhtul oli kavas vabaõhu-ooperiüritus kunagise teatri varemetel. Plovdiv on Bulgaaria suuruselt teine linn, ajalugu täis ja ilusaid kohti. Vanalinnas peatänaval elu alles hilisõhtul korralikult käima läkski. Ikka oli veel soe, aga 30 on hulga kergem taluda kui 40. Sõime end Hansu ja Grete maiustusepoes jäätisest tobedaks. Seal sai isegi vaatamisest jõhkra suhkrulaksu. Ja pärast muusikalaksu. Mahe õhk ja kõrvupaitavad helid, ainult seljatoed olid puudu. 

Õhkõrn lootus paraplaani peale sattuda oli kadunud (tuul!) ja nii sihtisime tee enne äralendu jälle mägedesse, et mõni kosk ära näha.  Siin ta on, palun väga -- kosk! Kõik torusse kinni püütud. Sõime jälle jäätist, sest et putka. Tavalises poes kohalikku jäätist polegi olemas, puha nestle ja siis midagi poolakatelt. 

Autot tagastades muudkui kohmitseti ja pusserdati ja komplekteeriti lennujaama vedavat minibussi, nii et 10 minutit enne "gates close" aega pidime juhti natuke tagant torkima, et see lõpuks ometi sõitma hakkaks. Vähemalt ei pidanud lennujaamas üldse ootama ja kihutasime kontrollidest ja sabadest turboga läbi. Tavaliselt on vist pilved ees või mis, aga nüüd oli põnev jälgida, kuidas maapind all muutus. Et kuhu mägedes teid on pandud ja kui palju üldse on võimalik teistest eraldi kolida. Põldude kujud ja suurused tundusid riigipiire ületades muutuvat, samuti puude hulk või üldse puudumine erivärviliste põllutükkide ümber.

Ülejäänukid:

Karvased mungad Rila mungakloostris.

Esimese ööbimiskoha bassein nagu hullumajas: täna hüppame rõõmsalt, pea ees ja jalad ees, aga homme lastakse vesi ka sisse.

Salapoe mereelukate lett. Kombitsaid oli ka.  

Vesi oli savikarva ja mitte kuigi sügav. Siin pakuti ka zipline'i, aga see oli lühike ja kinnitatud silla külge, mis näha jrgm pildil.

 

Ekstra tugevdusega sillatala.

Ja raftima me ka ei läinud.

Seesuguseid üksikuid nuiasid oli nii palju, et pidin nende kohta natuke guugeldama. Et need üheksavägised võiksid näiteks mingeid põletikke tõrjuda ja et nad teistel liikidel enda kõrval kasvada ei luba.

Raudtee oli tore ja lihtne, mingeid juhiseid ei antud -- mine aga! Tõmmati rihmadega kelgu külge ja tagasi üles sai lihtsalt logeledes (algul oli väike mure, et äkki peab ronima).

Rila Fun Pargi kiik kõrvalt vaadates. Riputuskonksud ripuvad pildil  tühjalt, all on pealeronimiseks platvorm, mis pärast ära veeretatakse. Kogu reisi kõige kõhuõõnsamad hetked. 

Veel üks kiigepilt, poolel teel üles. Pildistada/filmida muidugi ei lubatud, kuna keegi ei viitsiks pärast kukkunud telefonide pärast vaielda, et kes süüdi oli. Isegi prillid pandi riiulisse ootama.

 

Taevas oli küpsisepurgi kallale hiiliv karu.

Tee-ehitus, aga see polnudki kass.

Peata hobune. Rihmad tehakse küll kusagil kuuris ise valmis.

Trompetipuu. Kohe meenus lugu vilepillipuust Seitsmepäise Haldja raamatust. Selle lugesime lastega mingil autosõidul hiljuti üle -- ja oli hoopis teine raamat kui see, mida lapsena lugesin. Nagu ikka raamatutega juhtub.

Kohalik krokodill. Sisalikke oli Väga palju, neid jooksis üle tee ka pidevalt.

Külm oli ainult öösiti. Tavapärane on konditsioonimüras ja lihtsalt lina all magada, aga ma tõmbasin kapist alati teki lisaks.

Chepelares lindu mängija nägi sellist vaadet.

Ohtlikud kaasteelised. Auto aknast pildistades vaatasid kutsarid silma sisse ja oli täitsa kõhe.

Plataanipuu. Kui täpselt sellise kunstitunnis joonistaks, siis õpetaja nagunii ütleks, et niimoodi puud ei käi üldse, proovi uuesti.

Joomisvastase ähvardusega purskkaev.

Nime poolest laulvad purskkaevud, aga laste kilkeid oli rohkem.

Kihiline maja.

Banaanisuurune tiiger.

Öine hotelliesine. Kasiino, baar, tantsijad.

Katusetiiger Plovdivi vanalinnas.

Põrandatiiger Plovdivis.

Staadioni makett

Ehtsad staadioni tükid, mis veel alles.

Hansu ja Grete nimeline maiustusepood. Minu meelitas lõksu küll ja lätlaste Eliza ka.

Suhkrulaks silmade kaudu.

Suhkrulaks korda kaks. Või kolmkümmend. Johhaidii, kui palju trenni selle tasa tegemiseks oleks vaja teha.

Teatritiiger. Ja tulevased ooperikülastajad. Kui kõigi lehvikute jõud kokku panna, siis oleks mingi pisema hobuse maast lahti kergitanud küll. 

Öötiiger. 

Viimane hommikusöök.

Täiesti häbematult kohmakalt kokku liimitud kahest pildist, sest see pagana autoaken on ikka pisike.

Kosetiiger.

Kopenhaageni lennujaamas elasid akna taga ämblikud. Neid oli Palju. Oli üks hetk, kui rivis maandumas oli 3 lennukit korraga. On ikka usaldus, et eelmine eest ära jõuab õigel ajal. 

Läbi kõik. Võinoh, kojusõit Riiast veel ees.