Taustalugu.
Millalgi aprillis hakkas EEF korraldama rahvuslike KS ja 3V ametnike veebikoolitust. Vist väga laialt ei kuulutatud, aga kõik võisid osaleda. FEI kõrged kohtunikud pidasid seminari, vaatasime palju videosid ja tegime ohtralt hindamisi, nii omapead kui kambakesi jooksvalt ja siis võrreldi numbreid. Algul olid hinded ikka väga äärest äärde ja päris raske oli välja mõelda, et miks keegi mõnes kohas nii kriitiline või ülevoolavalt lahke olla võis. Kogu aeg sai küsida ja vastati ka. Kunagi suvel toimus viimane proovihindamine ja selle järgi valiti välja seltskond, kes kutsuti Bulgaariasse päris võistlustele jätkukoolitusele. Eestist osalesid Merle, Maiken, Getter ja mina; Annike eelistas kodumail Collianderit kuulata.
Bulgaaria!
Ma polnud varem Bulgaarias käinud, seega valik oli lihtne -- muidugi minna! Isegi niimoodi minna, et paar päeva varem natuke ringi vaadata ka jõuaks. Enamasti teatakse B-d kui merega sooja maad, aga tegelikult on suur osa B-st mägedega kaetud. Mitte niimoodi ühe-kahe ahelana nagu suusakuurortides harjunud, vaid kohe päriselt käkrus on see maa. Pildile need mäed muidugi ei jää kohe kuidagi. On kusagil kauguses midagi udust.
Kohe alustuseks saime mööda sõita millestki Lasnamäe-taolisest, aga majad olid suuremad, justkui katkisemad ja neid oli paljupalju rohkem.
Esimene huvitavam peatus - Rila mungaklooster, kulda, karda ja ikoone pungil täis. Müüdi püha mägivett, mida oleks püüda saanud ka mitmest igijooksvast torust seina seest. Küll see vesi oli alles pehme ja mõnus katsuda!
Maastiku lamedatest kohtadest jäid meelde suured põllud, päevalilleväljad, põhurullid ("Hein!" parandaks Merle). Hulkurkoeri, -kasse hulgi. Hobuseid tundus mägisematel aladel rohkem olevat, enamasti üksikud. Suurim nähtud lehmakari vedeles mööda mägikoplit, pooled jalad pikemad. Lambad olid kuidagi eriti kõrged ja suurte kõrvadega. Neil oli enamasti karjus ka ligi, selline muinasjutuline, pika kepiga.
Autojuhid on surematud. Kui meid minibussiga autorendi peakontorisse transporditi, oli juhil turvavöö istumise all, ise toksis chatis mingil autoteemal ja samal ajal ületas lugematuid lamavaid politseinikke ja keerutas ümber teeaukude. Me ei põrganudki kellegagi kokku. Soe. Palav. Kuum. Pagana praeahi.
Ööbida saab Rila kandi hotellis 2-kesi 2-ses toas 60 kohaliku raha eest (u 30 euri). Hommikusööt tuli menüüst tellida, iga tükike eraldi. Saime kümpa eest 2 söönuks. Hotelli restorani veiselihasupp oli hullupööra maitsev, ma polnud sellist varem saanudki. Mingi muu päev sattusime sööklasse sööma, aga sealne sarnase välimusega supp oli poole lahjem ja igavama maitsega. Võimalik, et seda suppi tehti imepeeneks hakitud lehmakeelest. Võimalusel tuleb kindlasti tellida värskelt pressitud mahla, see oli taevalik. Väljas peesitamise kohad olid sealkandis varikatusega ja kattematerjaliks viinapuud, marjad valmis nahka panemiseks.
Eelpool natuke mainitud uppunud laadija juures oli pood, mis nägi välja nagu suurem toidu- ja asjapood, ainult et riiulid olid kõrgemad ja pakendid suuremad. Juba sisse saamiseks pidin kaardid taskus ümber paigutama, et turvaväravast läbi saaks (hea, et olin millalgi artiklit lugenud, et ebasoodne kaardipakk võib piiksuväravaid ärevile ajada). Hinnad olid kahtlaselt soodsad, aga B-s peavadki ju?! Hiljem selgus muidugi, et tegemist oli mingi hulgilaoga ja kliendikaardita pole sinna üldse asja. Kassasabas järgmine oli siis nõus 2 korda järjest klient olema.
Rila Fun Pargis oli plaan raudteed pidi mäest alla sõita. Lätis on ka midagi taolist, mujal päris mägedega maades näiteks rodelbahni nime all muidugi ka, aga ei kipu neile kuidagi pihta sattuma. Algul arvasime, et kaks korda alla sõitmisest piisab -- esimene katseks ja teine kiiresti -- aga pärast esimest sõitu hakkas silma hiigelkiik ja pärast seda ei tundunud raudtee enam piisavalt põnev. Kiik oli kolmekohaline, rippusime seal traksidega äärmiste konksude otsas, kiivrid peas. Kõige õudsem oli muidugi hetk enne lahtilaskmist. Trossid polnud pingul ja seepärast oli natuke vabalangemist.
Sellega oli lõbutsemisel ots peal ja tuli panna ette tõsisem nägu. Koolitus! Mis riided üldse panna? Kas lühikeste pükstega võib? Aga me polnud seal ju ametnikena -- küllap ikka võib. Hommikul korjati meid hotellist bussi peale kokku ja sõitsime Frigopani ratsakeskusse. [Need keskmised seal pildil tundusid päris rõõmsad. Tuleb välja, et mõnele meeldibki soe ilm.]
Kahel pool platsi olid konditsioneeritud hooned, ühes oli kõige all tall, selle peal restoran ja pealtvaatamisruum, kõige otsas ööbimisruumid -- vähemalt ma arvan nii. Meid jagati kahte gruppi -- need, kel kõrvaklapid töövalmis ja teised, kes tahtsid otse kuulata. Meie läksime klapirahvaga ja tuli välja, et hea valik -- esimesi sõite pidid teised päikesega võideldes vaatama, meie olime varjus. Zoomi koosolekul saime jooksvalt kommentaare kuulata, et mida meie koolitajad kusagil nägid ja kuidas oleksid hinnanud.
Võistlustel rakendati Black Horse One paberivaba hindamise süsteemi (meie oleme rohkem harjunud Equipega). Kuna igasugune paberipuudus vajab väga korralikku internetti, siis kerge ärevus oli pidevalt õhus, sest koolitatavate tekitatud lisakoormus tõmbas muudkui ühendust umbe. Kui ma oleksin kohtunik olnud, siis kommentaaride kontrollimise teema veel lisaks. Kas kirjutaja kuulis õigesti? Kas kirjutas õigesti? Kas kirjutas olulise? Meil sekretäre polnud, pidime oma hindamistestides ise kommentaare panema. Seepärast oli skeemis mõnes kohas hinde osa välja lülitatud. Näiteks nii, et jõllitad 3 harjutust jutti ja siis järgmise kahe ajal paned meelde jäetud hinded ja kommentaarid.
Koolituse lemmikosa oli Hans-Christian Matthieseni suurepäraselt üles ehitatud, hoolega otsitud videonäidetega ja ülimalt kaasahaarav ettekanne. Mõni kohe oskab. Näiteks paneb meile videojupi, laseb ära hinnata (eScribe, Black Horse hindamisplatvorm, millega näiteks ka publik saab võistlustel kaasahindamist teha), kuvab meie antud hinnete tabeli: "Nii, siin olete suures osas ühel meelel (7+ kandis). Nüüd vaatame, miks teil õigus pole." Näitab videot uuesti ja igast nurgast kostab ohkimist. Kõige sujuvuse ja "ruutu" parkimise juures (galopis sissesõit, peatus, tervitus, jätkab traavis) käis hetkeks keel nii pikalt külje pealt väljas, kui vähegi ulatus. Me olime kambakesi pimedad olnud. See oli küll selline pigem (vist? onju??) haruldane näide, aga hästi õpetlik selline. Ja üldse. Võrreldes esimeste loengutega oli rõhuasetus selgelt muutunud. Hobuse heaolu. See on nüüd põhiteema. Rahvusvahelistel võistlustel on kohtunikel käeulatuses "welfare nupp". Kui keegi kohtunikest märkab midagi, mis hobuse heaolu arvestades sõidu peaks katkestama, siis ta vajutab. "C" kohtunik näeb, kes/kus midagi on vajutanud ja otsustab, mis ta selle infoga peale hakkab.
Meie jaoks lõppes üritus kirjaliku testi ja eScribes hindamisega. Seejärel loeti tulemused kokku ja jagati läbipääsejatele tunnistused. Pingelang ja vabadus!
Söögist. Tahtsin igal pool midagi kohalikku proovida. Kuigi külmsupid mu lemmikud pole, siis kuuma ilmaga on nad igati asjakohased ja mis ka veel tähtis -- palju kiiremad lauda ilmuma kui näiteks pitsa. Meil ajakava tiksus ja vahel pidid osalejad oma tuhat aega oodatud söögi kaenlasse krabama ja mujal sööma (kuuma ilmaga... kõik võistlesid täisriides, kuigi õhk oli üle 40 kraadi soe. Päeval oli mõni tund pausi ka, sest mis liig, see liig). Poes jooke valides tuli hoolega koostist jälgida. "Soda" tähendas mulliga mineraalvett ja limonaaditaolistes jookides kasutatakse enamasti suhkruasendajaid. Airaanist oleks võinud end tünniks kaanida -- nii palju eri sortegi -- aga ilma arvestades polegi värskel piimal erilist elulootust. Hotelli kraanivett julgesin juua, haigeks ei jäänud, aga enne lasin sel natuke seista, et puhastusvahendite (kloor ilmselt) jäljed õhku haihtuksid.
Reede õhtul oli meil peahotelli katusekorrusel ühine söömine. Kreeka köök. Mul nälga polnud, võtsin vaid kohvi ja baklava-šokolaadikoogi. Oli jube kallis kohalikke hindu arvestades, aga ka tohutult maitsev. Njam. Pistaks praegugi. Apelsin on bulgaarlastel kreeka moodi "portokali".
Laupäeva õhtul pärast koolituse lõppu läksin hotelli ja magasin mõnuga peatäie. Õhtul oli kavas vabaõhu-ooperiüritus kunagise teatri varemetel. Plovdiv on Bulgaaria suuruselt teine linn, ajalugu täis ja ilusaid kohti. Vanalinnas peatänaval elu alles hilisõhtul korralikult käima läkski. Ikka oli veel soe, aga 30 on hulga kergem taluda kui 40. Sõime end Hansu ja Grete maiustusepoes jäätisest tobedaks. Seal sai isegi vaatamisest jõhkra suhkrulaksu. Ja pärast muusikalaksu. Mahe õhk ja kõrvupaitavad helid, ainult seljatoed olid puudu.
Õhkõrn lootus paraplaani peale sattuda oli kadunud (tuul!) ja nii sihtisime tee enne äralendu jälle mägedesse, et mõni kosk ära näha. Siin ta on, palun väga -- kosk! Kõik torusse kinni püütud. Sõime jälle jäätist, sest et putka. Tavalises poes kohalikku jäätist polegi olemas, puha nestle ja siis midagi poolakatelt.
Autot tagastades muudkui kohmitseti ja pusserdati ja komplekteeriti lennujaama vedavat minibussi, nii et 10 minutit enne "gates close" aega pidime juhti natuke tagant torkima, et see lõpuks ometi sõitma hakkaks. Vähemalt ei pidanud lennujaamas üldse ootama ja kihutasime kontrollidest ja sabadest turboga läbi. Tavaliselt on vist pilved ees või mis, aga nüüd oli põnev jälgida, kuidas maapind all muutus. Et kuhu mägedes teid on pandud ja kui palju üldse on võimalik teistest eraldi kolida. Põldude kujud ja suurused tundusid riigipiire ületades muutuvat, samuti puude hulk või üldse puudumine erivärviliste põllutükkide ümber.
Ülejäänukid:
Karvased mungad Rila mungakloostris.
Ekstra tugevdusega sillatala.
Ja raftima me ka ei läinud.
Seesuguseid üksikuid nuiasid oli nii palju, et pidin nende kohta natuke guugeldama. Et need üheksavägised võiksid näiteks mingeid põletikke tõrjuda ja et nad teistel liikidel enda kõrval kasvada ei luba.
Raudtee oli tore ja lihtne, mingeid juhiseid ei antud -- mine aga! Tõmmati rihmadega kelgu külge ja tagasi üles sai lihtsalt logeledes (algul oli väike mure, et äkki peab ronima).
Rila Fun Pargi kiik kõrvalt vaadates. Riputuskonksud ripuvad pildil tühjalt, all on pealeronimiseks platvorm, mis pärast ära veeretatakse. Kogu reisi kõige kõhuõõnsamad hetked.
Veel üks kiigepilt, poolel teel üles. Pildistada/filmida muidugi ei lubatud, kuna keegi ei viitsiks pärast kukkunud telefonide pärast vaielda, et kes süüdi oli. Isegi prillid pandi riiulisse ootama.
Taevas oli küpsisepurgi kallale hiiliv karu.
Tee-ehitus, aga see polnudki kass.
Peata hobune. Rihmad tehakse küll kusagil kuuris ise valmis.
Trompetipuu. Kohe meenus lugu vilepillipuust Seitsmepäise Haldja raamatust. Selle lugesime lastega mingil autosõidul hiljuti üle -- ja oli hoopis teine raamat kui see, mida lapsena lugesin. Nagu ikka raamatutega juhtub.
Kohalik krokodill. Sisalikke oli Väga palju, neid jooksis üle tee ka pidevalt.
Külm oli ainult öösiti. Tavapärane on konditsioonimüras ja lihtsalt lina all magada, aga ma tõmbasin kapist alati teki lisaks.
Chepelares lindu mängija nägi sellist vaadet.
Ohtlikud kaasteelised. Auto aknast pildistades vaatasid kutsarid silma sisse ja oli täitsa kõhe.
Plataanipuu. Kui täpselt sellise kunstitunnis joonistaks, siis õpetaja nagunii ütleks, et niimoodi puud ei käi üldse, proovi uuesti.
Joomisvastase ähvardusega purskkaev.
Nime poolest laulvad purskkaevud, aga laste kilkeid oli rohkem.
No comments:
Post a Comment