maale: Sektsioonkapp

Peab nimetama oma tundeid, et endast paremini aru saada, aga kui polegi tunnet?

Lootsin, et hakamoor aitab, aga ta tegi lõua alla väikese näpu otsa suuruse augu. Sõitsin siis vahepeal päitsetega. Eile oli plaan uuesti hakamoori katsetada, liigutades lõuaalust rihma natuke kõrgemale (ja mitte kasutada originaalrihma, mille sees -- ma ei taibanud kahtlustadagi -- on kett). Aga keegi oli hobusele koplisse päitsed niimoodi pannud, et lõuaaluses osas oli keerd sees ja rihm surus servaga lõuga. Tulemus -- suur ala puhta pudruks ja paistes. Seega ei mingeid kapsleid või sellelaadseid lähiajal. Isegi päitseid ei tahaks panna. Vaid nöör kaelas töötab teatud kiirusteni ja viimases proovis said need kiirused ohtralt ületud. Mõnda aega enam uuesti ei proovi. Ma ei taha ometi kusagil karbis sikerdada, vaid ikka vabalt kusiganes. Seega... MEH.

Öösiti on nüüd päris jahe. Rõduukse asendit pole selle tühiasja pärast muutnud. Meid tõsteti majast välja, pidime kellelegi v-keelsetele maja üle andma. Lapsed olid juba ees läinud kusagile, aga H aina kohmitses pakkimisega ja juba tulidki uued peale, rääkisid midagi frikadellidest ja olid üleolevad ja lühikesed. Spawnisin kusagile külma kohta ida-venes mingi roosa müüriga piiri äärde ja mõtlesin, et pekki, siit on igale poole nii pikk maa. Seega algas reede rõõmutult. Siin on liiga vähe jäätist.

Päitserindel muutuseta. Tundub, et igasse korda mahub vähemalt üks kontrollimatu kihutamine. Vaat' siis. Inimeste puhul väidetakse, et üle 90% neist, kes üle 30 aasta vanad, ei sprindi enam kunagi. Mul tallide vahel tuleb ikka ette, nii hea lennukas tunne on. Noh... ma siis ses mõttes ka ei mahu massi.

Olümpia emotsioonid. Kõik on erilise luubi all, "dai bohh", kui kusagilt harmooniast midagi puudu jääb. Hobustele oli raske see keskkond, ja eriti veel see, et rahvas kippus muusika järgi kaasa plaksutama. Enamasti sest midagi hullu ei sündinud, aga Daleral läksid hetkega jalad sassi. Niipea kui publik rahu andis, leidsid jalad jälle õige rütmi. Sellega seoses paistsid teatavad 2 täkku veel eriti eredalt kambast välja. Vaatasid pärast sooritust uhkelt ja kõiketeadvalt ringi, need olid maailmade kuningad kindlasti. Võrratu vaatepilt, millise rahu ja rahuloluga nad välja marssisid. Muidugi poole andis etendusele juurde kommentaator Annike (... ingliskeelne vaikimisi-kommentaator ratsa-aladel oli jällegi kontrastselt põõsasse valik: üleolev, ebaõiglane, ebakohane, naeris omaenda naljavabade naljade üle).

Kodus oli oma etendus, jälle päitseralli. Ma tahaks... võistelda nii. Kas siis ka hobune ratsmes saab olla? Saab ikka, ratsmed on täitsa olemas. Päriselt aetakse ikkagi hobuse teatud valmisolekut, kuju ja asetust taga. Pole küll mingit suuliste pehmet mälumist, aga raami saab selliseks küll, nagu vaja. Märguannete täpsus on muidugi viletsam, aga hobune on tuntavalt rõõmsam ja mina ka, kuna, noh, ainult mingite päitsetega saab nii palju.

My etteasteks kogunes ratsarahvas puntidesse ja telefonide-arvutite-telekate ette. Jooksin läbi vihma "direktorite majja", kus seltskond juba ees, taustaks kohalikud võidusõitjad platsil kroolimas. Nüüdseks võib öelda, et My hüppas Experdiga olümpial maailma vägevaimate seas ega ajanud ühtki tõket maha.

Tartus uputab. Sillaalune bassein on seekord suurem kui muidu, mõnes majas ei tolma enam põrandad. Hea, et eile sai mõned hüpped ära teha. Plats oli küll märg, aga kandis hästi. Onu Hobune on päitsetega endiselt nii tore sõita.

Takistussõitjate viimased ponnistused olid korralik vaatemäng, mille hulgas King Edwardi otsast saltoga lahkumine ja Fuchsi 2/3 parkuurist ühe jaluseta läbimine. Tipp on ikka üliinimesed ja -hobused.

Tartuff! Paksult riidesse ja tore on. Taevas läheb täpselt õigeks ajaks mustaks ja isegi "langevaid tähti" saab näha, filmidest rääkimata.

Mingid uued kohtumised. Osaliselt korduv sisu. Nagu ikka algul, vaja end tutvustada ja tausta avada mingi maani. Mul pole kedagi, kes kõiki asju teaks. Igale jagub mingi osa, vahel päris suur, aga alati on sealt midagi puudu. Küsib mingi spetsiifilise küsimuse ja ma purskan nutma. Nii nunnu.

Koordi. Ilmateade oli pehmelt öeldes hirmutav ja mõned endiselt boikotivad, aga mingi rahvas oli ikkagi kohale tulnud. Soojendusplatsiks oli seekord määratud see kõige uuem "euroaed". Proovisin meenutada mõnda hullemat, ei saanud hakkama. Sooja tegin tagumisel kaarel edasi-tagasi, seal oli muru vähemalt mingis osas platsile põhja alla teinud. Skeemil polnud viga. Lükkasin traavis rohkem kui muidu ja sain selle eest kiita. Veider asi see KS, kui niisama trajektoori õigesti läbimine on kehvem kui sama, aga agaralt koibi vehkides. Täiesti ebaökonoomne ju, ebavajalik ka. Ainult efektsem. Enne TS hakkas mingi osa rahvast juba ägama ja ohkima: see kross! Ma ei hakanud isegi uurima midagi, enne see, mis enne. TS soojendada ei tahtnudki, jalutasin niisama ringi ja hüppasin vaid paar korda midagi päris madalat. Kesse jaksab jantida seal pudrus, väsita veel hobune enne päris sündmusi koomasse. Rada oli nagu sassiläinud lõngakera, igal pool laiali. Nohja stardis siis... pärast teist tõket pea tühi nagu kell. Null mälestust sellest, kuhu peaks minema. Jalutasin aeglaselt edasi ja lootsin, et ei jõua liiga valesse kohta välja. Kunagi tuhande aja pärast hõigati ette. Veel vähemalt 2 korda unus kõik uuesti, aga õnneks meenus ka. Kolmiku pealesõit oli nurga taga ja samm ei klappinud. Pidanuksin rohkem vajutama, oleks välja hüpanud siiski, aga ei vajutanud ja hoopis seisime seal ees veidi. Kokku rekordilised 8kp, pooled ületatud aja eest. Ootamatu tulemus. Krossi uurima! Teemaks kraavid. Täitsa hiljuti olin just Koordis kraave katsetamas käinud, aga nüüd olid need paljunenud. Isegi 80-s oli see kartulikast sees. Paras pusle oli kõikide klasside jaoks kokku pandud, mingid kannapöörded ja nurgatagused. Noh... põnev. Ma siiski peale selle augu millegi pärast eriti ei muretsenud. Tarvis täpselt roolida ja küll tuleb. Öösel pildistati õues hoolega, välk aina sähvis. Lubati ohtralt vett. Äkki jätavad üldse ära teise päeva? Aga ei. Kui sadaski, siis mõõdukalt ja sai kapata küll. Ainult finiš oli mudaliuväli. Võinuksin minna kõrgemat katsetama, seal avatud klassis peale Katriini keegi lõpuni ei jõudnudki.

Konnadest on kahju, neid aina kogunes sinna uude auku ja ma jõudsin tagasi välja päästa vaid mõned. Rapsisid seal äärtes püsti ilma ühegi lootuseta välja hüpata, aga minu eest pugesid pragudesse. Sellest august kargas Hall kirbu moodi üle, kõrgele õhku (paar poni püüti lõksu ka, aga põhja astumine on täitsa lubatud). Isegi vette läks aegluubi-galopi taolise sammuga. Küll aga tuli tõrge ühe teise kraavi juures allahüppel. Tõke ise lihtne, aga hobused millegipärast jõllitasid seal teistelgi. Tegin hooletu (= liiga usaldava, plaani järgi tiheda) pealesõidu. Ma vist väga ei õpi ka, sest see on ka hea tunne, kui väksest pöördest midagi mõnusalt välja tuleb. Miinuseks muidugi see, et kui see pööre rämedalt välja venib, siis päästa on keeruline. Lõpetatud krossi väsimus mõjub igas mõttes lepitavalt ja kunagi pool miljonit aega hiljem koju jõudes tõmbas voodi mu hetkega horisontaali, nii et taasleitud lastegagi midagi suhelda ei jõudnud. [augu z-mõõtme kohta pildi järgi erilisi järeldusi ei maksa teha, khm]

Uskumatu, et päitsesõidust nii kauaks seda rõõmu jagub. Saan kõike teha, KS elemente, hüpata, sõidu pealt hobust sööta, jube kiiresti hobuse valmis ja lahti. Tulemas on tihe poolteist nädalat. Kuidas me hakkama saame?

Pakkisime sõbrad valgesse ratastega kasti ja käisime korra Kosel ära. Eks need asjad tõstetakse muidugi ümber kõik, aga veed ja augud ja trepid peaksid enam-vähem samamoodi jääma. Kraaviteema oli endiselt kuum, aga paanikat enam kindlasti polnud. Vesi ka hobusele meeldib, aga ta on seal niiiii aeglane. Katsusime selle uue vettehüppe ka ära -- hea kui traavigi üles võttis. Kahju, et tavaolukorras asjadel lippe küljes pole. Võibolla oleks oma komplekti kaasa pidanud võtma. Ja enne sellise kusagilt hankima. Hakkab juba olema mõnus see krossitamine. Kiirustega oleme veel eelmises klassis siiski, aga las ta olla.

P oleks saanud minna orienteeruma, aga liiga tihedalt on praegu üritusi, peab valima. Metsikul pole krossiväsimust, temaga tegelikult saaks. Aga ma pole kohutavalt ammu jälle välja magada saanud ja see läheb järjest kallimaks maksma. Kere vanub. Üldse ei taha sellega leppida, aga vahet ju pole, ta lihtsalt teeb seda.

KS meistrikatel sai lahedalt silma peal hoida, või isegi kaks -- üks vaatas pilti ja teine hindeid. Vägev onlainitamine ikka. Loodetavasti oli kohapeal heli parem kui see plekk-karbi krigisemise moodi asi, mis minu kõrvu ulatus. Kõik pingutasid kindlasti kahesajaga (ok, v.a 1), aga eraldi oli hea meel, et Cassander on veel paremaks saanud. See on see lugu, kus lähed muudkui toimetad edasi ja tuleb välja, et piiri polegi ees, kuigi eelduste kohaselt oli lagi ammu vastas. Aga no pole.

Taasiseseisvumise tähistamiseks tegime Hiireonuga Kildul 2 puhast ringi, meetri ja meeterkümne peal. Mõlemad kahefaasilised, seega hüppeid sai kokku omajagu. Isegi rada ei unustanud napilt ära. Duud saab nüüd mõne puhkepäeva, sest ma lähen mujale seiklema. [Sigrid Absalon pildistas]

Ööd ei tulnudki, see kulus Riiga sõitmiseks. Magamistükke on juba olnud autos, lennukis ja lennujaamas.

/---/---/---/

Kui öeldakse, et minnakse kusagile soojale maale, siis see ongi asja kõige olemuslikum sisu. Kuumateema on nr 1. Teiste osakaal on kahvatu. Mõistust halvav praadimine. Hulkuvad koerad võisid vabalt autoteele triivida, aga ma ei kohanud mitte ühtegi sääske. Need oleksid hetkega pulbriks kuivanud. Ainult hammustavad kärbsed kusagil katusevarjus.

/---/---/---/

Jõudsime koju napilt enne nelja, tööpäev algamas 3 tunni pärast.

Töö polnud eest ära jooksnud, ootas truult. Hobune aga... sel ei muret mingit, tühjendas koplit rohelisest ja sõbrustas uue hobusega. Neid tekib karja nagu seeni metsa sügisel. Paistab, et sel aastal saab tall täitsa täis.

August oli kassikuu. Bulgaaria eripostis on neid ka mitu ja ma kõiki isegi ei pannud.