Aabits selge

This is going to hurt (hea sari muidu, Jupiter jagab). Kui tead ette, et miski asi tulles haiget teeb, aga arvad, et oled valmis. 

Lükkub kogu aeg edasi. "Kunagi ehk jõuame sinna," ütleb ta. Plaastri peaks ikka korraga maha tõmbama, sest ootus on palju hirmsam kui kardetavaga ametis olemine.

Lapsed kooli! Kes neljandasse, kes KK viimasesse, kes teisele kursusele. Näis, kas T1 see aasta ka nii optimistlik on kui esimesel. Nii palju põnevaid asju oli saadaval, et ahnitses üle.

Talli lähistel olevat nähtud (noort) karu. Mul on kerge kahtlus, et äkki oli hoopis metssiga. See kah sihuke pruun kägar.   

Burghley! Oli palju kukkumisi, langevate tõkete langemisi, lipuhävitusi ja möödasõite. Puhtalt ja aega sõitsid vaid 2 -- aga need olid ka imelised sõidud. Üks enim pildistatud tõketest näitas seda, miks teda kardetakse. Sügav auk enne kõrget herdlit. Samm ei tulnud välja ja hobune jäi kõhtupidi heki otsa kõõluma, kust tasapisi alla auku vajus. Maandus ilusti tagumistele jalgadele ja väliselt midagi viga polnud. 

Otsisin võõras linnas öösel "kodu" ja mind hakati sisse piirama, ilmselgelt halvad kavatsused. Hakkasin nendega rääkima, et tean, kes 2 neist on ja tegin ähvardavaid samme ühe suunas. 3 jooksis minema seepeale. Aga ma ei leidnud enam üles, kuhu minna tahtsin, trügisin läbi öise turu ja helistasin H-le, kes seekord paraku ära juhatada ei suutnud, olin ta magamast üles ajanud. Mul polegi varem unes helistada vist õnnestunud, isegi näpujälje lugemine oli telefoni avamiseks, kuigi see oli sihuke kõver ja pisike kuidagi. Uni õpib järjest juurde, et ma aru ei saaks, et uni on. NV oli  veel selline ka, kus mul oli mälukaotus ja pidin eelmise päeva sündmustega tutvuma telefonis salvestatud videote kaudu. Enamasti ei saa ma pildistatudki, aga siis oli tõesti selge video, mina kusagil vistkoolimajas põrandat filmimas, põrandasse graveeritud tähestik ja mõned füüsikaliste suuruste arvutused (kaloritega oli midagi).

Mõnikord on tööjuures täitsa teistmoodi, värske õhk ja päikesepaiste (tavaliselt näeb õues toimuvat vaid lõunapausil). See on Rummu karjääri aheraine mägi. Eemalt paistab, nagu saaks seal liivahüppeid teha, aga tegelikult on see kivikõva ja sakiline. Paras ronimisharjutus. Ilus on ka. Ega seda päikesepaistet kauaks jagunudki, tulime ju nimelt pimedaks kohale, et alt valgustatud paatidega järvele minna. Vesi oli soe ja hele-sini-roheline, aga ujumise peale ei hakanud mõtlemagi. Muidu käiakse seal järves ikka hoolega sukeldumas -- põnev ju kusagil puude vahel ja majades kalana seigelda. Igatahes õnnestus mul paadiga puu otsas sõita. Kinni ei jäänudki, kuigi ka selleks juhtumiks jagati õpetussõnu: grupeeruda paadi sellesse otsa, mis kiilumise ajal tagapool oli ja siis tagurdada.  Sel rohekal pildil ongi puulatva näha. Samal ajal olid üleval võimsad virmalised, hästi punased, aga pilved olid kardinaks ees ja telefoniga jäi väga udune see nali.

Ööbisime Uneallika puhkemajas. Vot see oli küll selline maja, kus saaks päriselt peitust mängida. Nii palju urkaid, nurgataguseid ja salakappe, et ei jõua kokku lugedagi. Nagu unes! Või oligi äkki kõik uni? 

Täna tuli trennis ka ootamatult seiklus peale. Käisime 7,5 km ringil, kappasime mööda niidetud kõrrepõldu ja mikrosoftimäge ja siis jälle kõrrepõldu -- aga siis viis üks tee vasakule metsa. Läksime sest teeotsast algul mööda, sest need teejupid pole kunagi kuigi kaugele viinud, aga millegipärast oli ikkagi vaja tagasi uurima minna. Päris pikalt oli lihtsalt sügavate roobastega mudateed, mida hobused palju osavamalt kui auto läbida suutsid. No ma arvan nii, sest ega seal midagi ilusat polnud. Ühel hetkel tuli läbimatu mudaristmik ette ja pidime kõrvale pöörama. Nüüd oli juba metsikum tee, aga ettevaatlikult roigaste ja lõksude vahel laveerides sai ikka edasi. Kuni ühel hetkel midagi teetaolist enam võtta polnud. Hoidsin hobuseid ja M kepsutas läbi kuumaastiku uurima, kas ja kui kaugele minna saaks. Tuli varsti tagasi ja ütles, et oli teed näinud. Läksime siis, hobused käekõrval, sarnases suunas, kuni ühel hetkel oli ees kraav. Päriselt jõudsid teeni või?! Noh ja hüpitasime hobused üle, teed muidugi ei mingit. Veel koledamat rammimist. Üks hilisem hetk murdsime ikkagi teele välja ja hobused hingasid kergendunult. Kuni Halli pesuboksi ülevaatusele viisin. Seal jooksis ta, tagument ees, vastu seina, vajutas ennast lausa kuubikuks sinna. Selge, et miski häiris. Läksin uurima -- põdrakärbes! Ja siis veel paar tükki, kõik sabas või sealkandis roomamas. Pesin ja uputasin, aga see voorimine ei lõppenud mitte kunagi. Kahekümne kandis läks juba lugemine sassi. Kuidas üldse võimalik on, et sinna nii palju mahtus?! Ka oma peast ja kraevahelt sain kokku 4. Igati ebameeldiv kogemus ja kardetavasti on Hiireke homseks end puruks kraapinud :(

Mingi saba oli siiski alles ja hobune seiklusist veel taltsam kui muidu (jäi mudaauku rahulikult liblesid otsima, muidu läbib ikka kiiremini). Unes olime kusagil võõrtallis, boksi põrandal kile mittekõigepuhtama saepuru all. Ja siis avanes sein nagu kapiuksed kahele poole laiali, olles lõpuks pikad aiaväravad, mida ma korraga püüda ei suutnud. Hobune pääses valla ja hüppas kusagile võpsikusse. Ja tramm tegi nii kiire kurvi, et libisesin istumiskohana kasutatava voodiga kusagile teise trammiäärde. Ja paigaldasin verisesse auku tagasi äratulnud hammast ja jäin lennukile hiljaks, kuna pakkimist vajavad asjad muudkui paljunesid, sh olid üksikud kunagiammu kadunud sokid, üks kinnas ka, mis purunematut niiti pidi mingi soki külge oli jäänud; venitasin teda, panin ka põlve taha, aga ei rebenenud noh. Mul need teemad muudkui korduvad ja ma ei saa aru, mis see sõnum on. Et pole veel kohale jõudnud, aina reisin ja takerdun?

Öösel ärkasin kuuvalgusest üle ujutatud tuppa. Nii valge oli! Superkuuks nimetatakse ja puha, pakkus mulle mõttehetke, kuni nurga taha ujus ega lärmanud visuaalselt enam nii kõvasti. Meil pole kardinaid ka -- pole tarvis, kui pikad puud niikuinii vaadet piiravad.

Sõitsin rongiga mingit lõbustusparki otsima, piletit mul polnud ja konduktorit nägin vahetult enne väljumist vaid. Hästi ilus koht oli, värvilised oaasid ootamatute loomadega keset linna. Midagi elevandi ja sea vahepealset, kelle kärssa sai sügada. Elevants vihastas, kui teda pildistasin, ja tuli nagu ründama. Harry Potteri loss, suur ja kandiline, ligipääs raudteed pidi, rongiks ühendatud naljavagunitega.

Viimane riigi poolt kinnimakstud sessioon. Ei tahtnud minna, sest äkki tuleb jälle midagi välja, mis nutma ajab. Äraütlemine tundus tülikam kui väljakannatamine ja noh... punased silmad nagu tellitult. Hiljem proovisin poest midagi rahata osta, ei tulnud välja. Õige tasku oli sootuks kodus ju. Hea vähemalt, et ei kühveldanud mingit suurt korvitäit kokku. Silmad tõmblesid terve päeva. Trennis vist unustasin korraks ära ka. Hall kuigi hoogne polnud, aga hüppasime mõnest pulgast üle, mis teepeale jäid. Varsti saab leevendust, soojad päevad on otsas nüüd. Nädalavaheks on ennast kirja pannud napilt alla saja võitleja. Meie oleme klassis, mille auhinnafond on nähtamatu võrreldes teistega, aga see-eest kõige rohkem osalejaid. Kõige kallim stardikas ka. Rikkurite värk, eksole.

Täna oli suurepärane päev. Röövisime koosolekuruumist komme, sain ise 3D pilte teha notepadis, hobune oli sõber ja kõige otsa sain veel autoga kõnniteel sõita (mingi särava pulgaga onu rammis risti ette, temal lai veos tulemas). Udu tegi aknad nii seest kui väljast märjaks, aga konditsioneeri ei raatsinud kogu tee sees hoida -- kilomeetreid kadus 10 kindlasti. Tall on eri kaugustel, rekord oli alla 10km ja teistpidi üle 40km. Ei teagi, kuidas üldse kindel saab olla milleski.

Ka krossirajad on juba väljas, kuigi on alles reede. Kollionu saaks meistrikate omadega ilusti hakkama (see sild ometigi! Nii ilus ja hirmutav). Midagi neist oleme Halliga ka hüpanud, aga noh. Me oleme ju KS GP elemente ka sõitnud, sammupikendust näiteks ja T-G küljendusi, kusagil ärevil olles ka piffpaffinud, aga mis see loeb.

[järgnevad võistluspildid tegi Elin, Hiireonu näeb mumst nii nunnu välja. Ma tegin, nagu ikka, mingeid lõustu]

Samal päeval Kosega oli ka mu isa uue isikliku rekordi -- 70!!! -- tähistamine. Mina pidin päeva kujunemise järgi vaatama, et kas jõuan üldse lõpukski kohale, teised pidid ikka õigel ajal alustama. Algul taheti mingit keemiat teha, et ma võtaks järglased ja läheks nendega Kosele, kust nad ära viidaks ja mulle teine auto toodaks. Aga ma ei jõudnud hommikul jantida ja läksin üksi. Pagass ei tulnud lahti. Aga seal on peidus konks, mida haagise ühendamiseks hädasti tarvis on. Esimene paanika. Pikema tagumise peale see luuk ühtäkki avanes, konks sai külge, mõned kaablirullid mujale toimetatud -- ja talli kimatud. Hobune oli mingi pool tundi ehk koplis jõudnud olla, seega laadisin

esmalt auto. Osaliselt üle tagaistme, kuna see tagumine luuk pole enam hiljem lahti läinudki. Kraami oli palju, sh 2 sadulat, kaitsmed (mujal kui krossis on alati paljasjalg), valjavariandid, söögid, ämbrid, tekid hobusele ööseks, sest lubas öökülmagi.Võistlusriideid igasuguseid, saapad, puhastusvahendid, kuhi pusasid ja kilekas. Asjade nimekiri mahtus kahte tulpa (TS oma on vist kõige lühem, siis KS ja siis orienteerumised, kui põhilisi võrdlema hakata). Plaan oli olnud seekord hobune läikesse lüüa, patsitada (aga need eelmised 2 patsivaba korda olid nii vabastavad ja nauditavad!), isegi blingiga otsaesine rihm panna (ilus peenike, ei lõuga seal ees vilkurina). Tegelikult jõudsin pesta vaid kuselaigud, mida oli ürituse auks mõlemal pool keret hulgi, ja jalad. Kärbsepesu tõttu polnud saba veel päris pruuniks läinudki. Nja. Ei tulnud välja see säramine, tuli leppida. Treikusse hobune minna ei soovinud ja aeg oli juba hiline. Pidin veenmisjõu kasvatamiseks valjadki pähe toppima, mis seepeale ka kohe läikimise lõpetasid. Ikka ei tahtnud minna ja ehitas junnihunniku lähenemisteele. Selle koristamisest ehmus piisavalt, et siiski treikusse põgeneda, olles enne oma valgete käpakestega muidugi hunnikusse astunud. Jaapani lipp, pioneerilaager ja teised hüüdnimed -- elu on lill! Värviline selline. Kihutasin soojendusse, skeemis seekord kergendasin. Lirtsus. Kui Ebameeldiv. Proovisin kiirema läbimise huvides serpentiini vahele jätta, aga kohtunikud panid tähele. -2p kummaltki (tagantjärele -- lükkas  lõpujärjestuses koha võrra tahapoole). Aga ma ei läinudki KS sadulaga hüplema. Vahetasin. Hobune sai vist aru, et kiire on, ei hakanud isegi muru närima. Soojendusse aega ei panustanud, hüppasin järjest 3 katsetõket ära ja siis platsi äärde rada õppima. Tundus lihtne ja loogiline, tillikaid ei ühtegi. Sain kahe eelmise pealt vaadates peaaegu selgeks küll -- ja starti. Isegi soojendushüpe oli saadaval. Parkuur tundus nii madal, et isegi pingutades olnuks raske midagi ära käkkida (ma vist natuke siiski üritasin). Hobune tagasi, heinad-saepurud-veed boksi, autolt treiler tagant ära ja -- kutsuti sekretariaati. Ma polnud passi/raha veel näitusele viinudki. Tip-tap edasitagasit. Ja siis selgus, et onud polnud veel kusagile jõudnud, kuna TikTok tahtis laadimist, aga valitud kohas laadijat enam polnudki. Vahtisid seal tee ääres reas, kust nad peale korjasin ja 50-midagi km oli veel minna. TikTok jäi elektrone ootama, mets  kõhus, sest H oli arvanud, et jõuab veel enne 8 puud maha istutada. Seega jõudsime kõik koos hilja, ülejäänud rahvas oli juba söömistega lõpusirgel, kraapisid taldrikuid koogist ja jäätisest tühjaks. 

Tagasi hobuses, kõmpisin oma krossi läbi ja nägin veel viimaseid parkuuregi. Seenioridel oli seekord nii ühtlane ja hea KS olnud, et isegi kõige viletsam skoor oli üle 68%. Erkki ei tahtnud medalisse minna seekord (ju on kapp juba täis), ajas 2 latti alla. Einoh, põnevust oli ju veelgi, mis kaarte natuke segas, aga tähtsaim osa oli niikuinii ees alles. Meie kambal oli privileeg minna E vanemaid rüüstama. Nii palju aega viimasest korrast! Vahepeal on muudkui lapsed-koerad-hobused ees olnud. Viimane rohkem võistlusvalmiduse puudumisega, aga küll see ka laheneb millalgi. Potsatajasilmne doggy, noh, temaga olid vahepeal veel keerulisemad lood. Vast ikka püsib veel mõned ajad meie hulgas. E vanematel on ka selline ühtlane kõrge tase, et muudkui võidavad.

Öö oli külm. Pani autoaknad ja muru jäässe. Vähemalt olid Vanaema Normaalne ja Hiireke öösel

maganud, kõhud purused. Hiireke tahtis hommikul natuke joosta ka, aga püsis tsiviliseeritult traaviringil korde otsas. Milline erinevus esimestest kordadest, hah. Krossikõnd ja muud toimetused tehtud, keerasin autosse magama. Vahepeal teadustati natuke naljakaid asju, aga need kõik jõudsid minuni läbi poolune. Soojenduseks ikka ärkasin ka. Oli 40-minuti strateegia, esimesed 10 jalutamist ja viimased 10 ka tagavaraks. Lihtsalt et vahel on vurtsu nii palju olnud, et tahab natuke lahendust enne. Aga hall onu oli nii mõistlik, et isegi raske oli mingeid trikke välja mõelda. Igale poole läks ja kõike tegi, mis küsitud. Keeruline kohe. Rada pidi tulema lihtne ja tore, aga kui esimest tõket hobusele näidata tahtsin, jäin peaaegu pimedaks. See hiilgas nagu rongi esituli. Päike peegeldas otse vastu vahtimist. Isegi mõned hobused peegeldas tagasi. Mul oli käepikendus kaasas, togisin natuke sellega ja saime ikka üle. Isegi kui kusagil (kõige rohkem kahes kohas) natuke kõhklust tunda oli (6A? 11?), ei moondunud see kordagi vingerduseks ega blokkpiduriks. Sootuks tore oli. Normiajast jäi 4 sek varuks ka, kuigi seekord isegi ei proovinud kihutada ja nii mõnegi nurga oleks saanud veel sirgemaks tõmmata. Oligi esimene 90, mis aega mahtus. Vahepeal oli kusagilt paar järeltulijat autosse kaklema ilmunud. Selge, ju sai ka TikTok päästetud (see TikTok on tegelikult i-MiEV, aga suunda näidates teeb tik-tok). Väiksem üritas suuremat muudkui välja lukustada. Mul oli selle triki vastu immuunsus, võtmekujuline. Käisin nendega kordamööda järgmisi sõite vaatamas. Ja seda Antsu ehitatud silda. On vast võimas kaadervärk. Üks hobune polnud nõus isegi vaatama minema seda ja ka teistel ei tulnud kellelgi samm ideaalselt välja. Õige oleks vist läheneda viltu ja sellelt poolt, kus sild kaugemal on, siis on profiil jalatõsteks kõige soodsam. Mul hetkel kedagi pole, kellega proovida, sest Hall teeks seal ilmselt sarnast tantsu kui O. Või siis ka mitte, sest ta ei tea veel, et ka niisugustest asjadest ülalt mööda saab. Erkki pingutas ekstra, et medalit endiselt eemal hoida, jättis ühe tõkke sootuks vahele. Publik polnud nõus, kamandas ta õigele rajale tagasi. Pidi ikkagi pronksiga koju minema. Cavalier tõmbas kulla välja (no see lippas nagu hagijas) ja Cendoria hõbeda (olevat veel niimoodi vanuigi sääre eest astuma hakanud, et kohtunikud pahviks löönud). U25 tegi ilusaid sõite ja küllap neist oleks seenioridele ka konkurentsi olnud, aga ei tohi ju kahte korraga. Kuuestest hobustest keegi lõpuni ei jõudnud seekord ja 4-5-sed võisid lihtsalt ilusad olla, nendest kohe ei saa veel aru, kas 3V mõttes asja saab.

Tagasi oli ka kiire, kuna treileril ei läinud tuled põlema. Ei jõudnud mõistatada seal, et kas auto või treiku rike, varsti on ju pime. Tallis paigaldasin esialgu sadula valesti, liiga kõrgele, ja kui korda looma hakkasin, tõmbasin selle sadula endale kaartpidi kõrisse. Siiamaani on valus ja lömmis tunne. Vast küll mitte nii lömmis kui omapäid jäetud (mitteminu) lapsed pärast hunnikusse kukkumist.

Nüüd olen tööle üksi jäetud, teised kõik lendasid laiali. Kes Hispaaniasse puhkama, kes Soome koolitusele ja kes Rootsi uusi õudusi avastama. Mõned liinipeatused on juba kinni saanud ja mõned ära hoitud, päev lausa kihutab käest. Ja juba kolmaski. Minu võimuses olevad liinipeatused on kõik lahendatud. Nüüd tuleb postkastipoolikud ette võtta, mis kõrval ootasid. Millegipärast küsitakse selliseid, millele kohe vastust pole; tuleb arhiividesse kaevuda. Mul on õnneks logi olemas, kuna tean juba ette, kui vähe ma suvalisi asju pähe õppida tahan.

Täna on rahvuslik, aga võibolla ka täitsa isiklik "kõrini-ainult-nautlejatest-" päev. Mingi seltskond mängib kaasa vaid siis, kui on huvitav, lõbus, soodne vms olukord. Aga on ka argipäev, kui on vaja kohal olla egost hoolimata. Pühendumine pole vist enam (?) eriti (?) popp.

Selle aasta Rogain on salaja ära peetud, seega me ei lähegi metsaga võitlema TIHSi ajal. Nii harjumatu. Mul jäävad see aasta küüned alles! Ratsaväelaste mängudele regasin küll. Vanadel osalejatel on kaart ilmselt juba peas, aga mul seda eelist pole, iga kord on vaja asju uuesti arvutada ja avastada. Trennis praegu enam suundi pole, võistlusplaanid on selleks aastaks otsas. Tahaks korraldada mingit sorti hobusebimise igasuguste ülesannetega, aga millal jõuan, ei tea. Pärastpoole. Aga enne veel...

Ratsaväelaste mängud IV. Traditsiooniliselt ei tähendanud etteantud ajakava mitte midagi. Jäime täiega hiljaks, aga olime ometi esimsesed hobustega kohal. Kerjasime kelleltki aia, sai vähemalt hobused iseseisvaks panna ja töllasime niisama paar tundi. Esimene ülesanne -- nöörpäitsete tegemine. Varem osalenutele enamasti (nüüd juba) tehtav, aga seekord tuli maksimumpunktideks saada nad alla 5 minutiga valmis (kunagi esimene kord oli tund aega) ja hobune nendega ette toodud. Esmakordsele ilmvõimatu, aga mõni tegigi nii kiirelt ära (äkki võttis juba valmis asja? ma päriselt ei kujuta ettegi, et nii kiirelt saab need sõlmed tehtud ja tagasiteel neist nöör topelt läbi aetud ja siis veel hobune nendega ette tuua??). Ma juba ka oskan, alla 10-ga sai tehtud, ainult et mul oli paljaspäine sabarakk ka, kes alles oma peavõru ootas, aga aeda üksi jääda ka ei tahtnud. Küll seda kütmist künkatippude vahel ikka jagus, aga vähemalt ei eksinud me seekord (peaaegu) üldse ära. Ilmaga vedas, paras rahmeldamiseks -- küll aga mitte niisama vahtimiseks või kohtunik olemiseks (nii tundus neid vaadates). Tuuline. Krossiraja oleksin kindlasti veel kiiremini läbinud, kui seda rada näinud oleks. Mingid kollased lindikesed pidid teed näitama, aga kus nad on? Kollirajaga oli vaeva nähtud jälle, presendid ja õhupallid ja kolinad ja rippuvad täispuhutavad mänguasjad. Kõige enam tekitas kõhklusi värviline lastetekk, millest pidi üle minema. Läks ka. Isegi rippuvate kardinate alt, kuigi Hiireke ja Metsik olid ürituse kõige kõrgemad hobused ja pidime end korralikult kortsu tõmbama. Midagi täitsa uut oli ka: laatsaretipunktis tuli ärarebitud jalale žgutt panna. Ma polegi pidanud niimoodi pööraga väänama, täitsa huvitav. Nüüdseks on punktitabel üle vaadatud. Rosetikoht polnudki kaugel! Ilmaaegu jätsin ühe petankikuuli uuesti loopimata ja ehk oleks pidanud krossil kellegi teise järgi enne raja ära vaatama, kollirajal ka. Liiga palju seismist ja otsimist. Ja lahinguväljal võinuksin ka rohkem puu taga olla, kui vastast maha võtta üritasin. Aga märkasin teda ju krõpsu peale ja proovisin järjest pihta saada, kuni sain hoopis ise. Võimalik, et valjaste-suulistega oleksin täpsemini juhitud ka saanud, sest kui hobu hoo juba üles võttis, siis seisma saamine võtis tüki aega. Ta võttis seda hoogu hea meelega, vahel tegi rõõmsaid hüppeidki, pea maas. Hobused olidki uskumatult vaprad vastu pidama sel ürgpikal päeval. Vist oli viis tundi jauramist seal metsavahel, võibolla rohkemgi. Iialgi ei usu, et mingi 10-15km-ga piirdusime nagu kuulutuses kirjas. Korda kaks, ma pakun. Nüüd on küll hooaeg läbi.

Täna käisin vaid hobuseid üle vaatamas ja viimastest sodijääkidest puhastamas. Hiireke sai ka mõne ringi kordel joosta ja ta kabjad vajasid natuke lihvi. Mõlemad olid tänase päevaga maakeradeks paisunud. Eks üritasid tasa teha eilset, mis muud.

Ei olegi sädelevat otsaesist rihma. Mõni teine kord siis. Nii tahaks, et Hiirel jääksidki jalad mustaks, siis jääksid ka valged käpaotsakesed näha, aga ta valgeneb üha. 

 

 

 

 

Hiir hüppab ja kass kargab... kusagil mujal. Kosel ei näinudki ühtegi kassi, aga koeri oli mitu.
 

 

 

 

  

Peaaegu ei ole lõust, silmad punnis ja suu lahti. Mujal ikka on täiega.

Osa kollirajast. Metsik lahendab, meie vaatame pealt.

Seekord haavatu morssi ei pritsinud, ainult tulukesed köndi otsas läksid punasest roheliseks, kui vere seisma sai. M-il oli muidugi vaja pärast ka patsiendi elulugu uurida ja üldse, kuidas kellelgi läheb või mis nad asjadest arvavad. Kogu ürituse viimane ülesandelahendaja oli ka M -- aega küll. Seekord oli punktisüsteem hulga ausam, järjekorras vahtimise ajal kadusid polnud. Iga korraga sujuvamaks, küll ükskord kohale ka jõuab kusagile. Tore, et korraldatakse üldse sellist asja.