Vetevana

Lõpuks ometi jõudis kohale korralik suveilm: pärast lämmatavat kuumust keeras äikesevihm soojakraani koomale ja mõnus tuuline 20-kraadine soe võimaldas lõpuks vabamalt hingata. Hobustel koplis oli nii hea meel, et veel vastu õhtut viskasid pikali maha ja lihtsalt vedelesid. Heinarullid said märjaks. Nüüd jälle aasta aega põhjust muretsemiseks. Kui need hobused nii kaua ikka vastu peavad. 

Enam ei jaksa isegi kirjutada, et väsinud olen. Katsun kuidagi vastu pidada veel need paar päeva enne puhkust. Testrid muudkui vigurdavad ja toodetega on kõikvõimalikke teemasid (eriti progemis-).

Tegime Ihastes selle aasta esimesed ERL stardid. Aasta on juba poolepeal. Kui eesmärki pole, siis on väga raske ennast sisse rääkida, et miks üldse peaks võistlema. Ei tea siiani. Katastroofi polnud, mingit tunnet ka mitte. Meetris jäi teise ette seisma, see arbuus. Mingi eriti kehv pealesõit oli. Andestavam hobune oleks hakkama saanud, see ajas sõrad vastu. Miniderby rada poleks enam lihtsam olla saanudki, aga ikka oli vaja veiderdada 3 tõkke ees. Aiast väljumise oma vaatasime isegi enne starti üle, aga pärast tuli kohapealt ja ajas maha selle. Ilmselt ei tulnud algul selle pealegi, et see võiks tõke olla. Banketi eel suusatas lausa jäljed maha, oli segaduses. Pealetulek oli mingi pilu kaudu, arusaamatu talle. Ja siis veel mingi kontrastne klots, mida ka kohapealt kargas. Vähemalt ei rebinud suvalises suunas minema nagu eelmistel aastatel, aga need tõkked olid ka  Ürglihtsad ja madalad (kuigi beebikrossi mõttes jaburalt kitsad). Mmm... aga soojendus oli küll ju omapärane. Oli 2 ala, 1 tõketega ja teine ilma. Ühel kordetati mingit täkku. Miks seda maneežis ei saanud teha, kui see ala oli ka juhendis välja lubatud? Ja siis katsetas Umm mingit hobust ((katki läinud E oma. Katkinemisi oli liiga palju, loodetavasti G-pusle saadi pärast ilusti kokku...)). Võistlejate nimekirjas teda polnud, aga toimetas agaralt. Jällegi, miks mitte maneežis? 3 tõket oli nii seatud, et pmst poleks pidanud midagi ümber tõstma: ristike keskel alustamiseks, latikas jätkuks ühel äärel ja teisel äärel latiga kast-maja. Nüüd aga tõsteti rist latikaks ja äärmise latika ülemine pulk kerkis järjest pukkide lõpuni. Pärast võeti veel kasti ülemine latt ära ja moondati latikas okseriks. Väga võrdsed tingimused küll polnud soojenduseks, lisaks veel reeglitevastased ka. Samal ajal ei lubatud mõnel lipsuta startida. Olustvere regamise tähtaeg on, aga kas minna sinna? Puhkuse pärast nagu aega oleks jantida küll, aga kas ma tahan? Ei, mis, ma tean ju, et ei taha, aga millegipärast pole see "ei" enam nii kindel kui eile.[Carmen Malmberg pildistas]

Selgus, et Hiireke on pärit tüüblimetsast -- ju mingit korralikku palki ei saanud, pigem pilpad. Spetsialist teab. Parem ikka, kui see teine asi, mida "duvel" tähendab. 

Nagu ikka lollustega, neid teen kiiresti. Aga mis seal ikka, millal neid lollusi veel teha, kui mitte siis, kui saab. Regasin ära. Üritasin üht oma suurematest muredest lahendada päitsetega sõites. Hüples-kargles rohkem ringi, aga täitsa sõidetav. Ka täiskiirusel sirge mahtus trenni, aga selle pakkus ta ise.

Rõuge kirikus on põgenemistuba. Tegelikult põgeneda pole ju tarviski, kuna iga hetk saaks lihtsalt suvesse minema jalutada, aga keegi pidi kurjaks läinud tehisintellekti vastu hakkama. Mu lemmikülesanne oli täheribadest nime kokku panemine. Arutasime, et välismaalasele nii lihtne poleks. Kas on olemas vanu eesti nimesid, mis algaksid "öa"? Pärast rallisime sealkandis ns ringi, ronisime tornides ja kiikusime ja olime niisama tobedad. Pingutasime ekstra, et teha asju, mida O-H oleks tahtnud teha.

Ka hakamooriga on hea sõita. Täitsa mõnusalt juhitav. Isegi üks haldjarada sai ära proovitud. Laguja ojas pidi olema sobiv madalam koht, kus vetteminekut harjutada. Pärast mõningaid seiklusi leidsime koha isegi üles, aga kuna põhi ei paistnud ja ise ei tahtnud jalakatsele minna, siis nii ta jäi. 

Ainult et... KS ei tohi hakamooriga, krossi ka mitte. Vähemalt oli toredasti vihmane ja seega hoidsid parmud rohkem varju. Justkui 20 soojakraadi, aga jube palav oli ikka. Lämbe. Riided kleepusid selga ja hobune polnud suulisega rahul. Vigu ei teinud, aga oli selline raskepoolne. TS-ni oli 6h aega ja viisime hobuse hoopis Kildule. Juhtumisi oli seal köögis mingitest metsameestest sööki üle jäänud ja sõime end T2-ga oimetuks. Magasime muidugi ka, rahu ja vaikus! Mul heliseb kohe kell ja see tähendab, et vaja varsti hobune peale kühveldada ja midagi hüpata. Krossis on kraav; see ja mõned muud asjaolud teevad tuska, aga noh. Las.

Hüppamise algus muudkui venis ja tõkkeid pandi püsti isegi aeglasemalt kui 1 teine kord Koordis. Tulime siis saduldatud, aga päitsetega hobust valmiva platsi äärde söötma. Raudselt seal sõigi aamiks end, enne oli peenike. Soojenduseks paar kõksu ja oli kunagi meiegi aeg. Ma juba teadsin, et ta vahiks neid platsiveerde ripakile jäänud ks aedu, seepärast tiirlesin neist kohe kaks korda mööda. Ühtegi tõket seni hobune ei märganudki, aiad olid pealikud. Tervitasin eriti korralikult ja ootasin isegi, et kella kaja jõuaks vaikida -- enam ei riski kiirustamisega. Rada oli lihtne, ainult süsteemi juures olime ennist arutanud, et kuimitu sammu seitsmesse meetrisse mahub. Ma olen sellist kahega näiteks saanud, aga ette oli ilmselt ikka üks nähtud. Eriti, kui okser esimene oli. Hiireonu oli kiire ja puhas ja noh, sõiduvees. Selgelt tema lemmikala. Kerkisime mõne koha võrra, aga nagu varasemast teada, seda kõrgem kukkumine ees. Lõudsime tagasi kildulaagrisse nii öösel, et ühtki poodi enam lahti polnud. Pistsime siis pränkusid ja jõime kraanivett. Nii rahulikku und pole kaua aega saanud. Pidin küll kaks korda maratoni jooksma, täiesti arusaamatu, milleks. Olin seal täitsa kiire kohe. Tõusin, nagu tihti üldse, nõks enne kella ja käisin hobusel külas. Söötmas ja puhastamas, et siis ise rikkalikku hommikusööki nautida. Üks õue viidav hobune tegi draamat, kui nöör esijala ümber sattus, ja siis teda aeti taga tükk aega. Meil muret ei mingit, aega küll. Jõudsin veel kahe tärni pikkasidki vaadata mõned ja veendumas/pettumas käia, et kohtunike telk oli endiselt kuuenda pealesõidu ees. Oma soojenduses kolasin -- nagu ikka -- kõik nurgad läbi, sõitsin kontrastsetest aladest üle ja otsisin ebaharilikke kohti. Hobune toimis kui õlitatult, null muret, kui parme mitte arvestada. Käisime ka aia taga eelmiste starte uurimas, kuna teadsin, et pidur võib tulla juba esimesel. Tuligi, aga käepikenduse abiga saime ikka esimesel katsel üle. Enne teist tegime autoteel pirueti, sest noh, miks mitte. See polnud isegi tõkke lähedal, seega edasi! 3-4-5ab möödusid nii kiiresti, et ei jõudnud ahhetadagi ja selle telgitaguse kuuenda tulin igaks juhuks traavis. Vahtiski kõike muud kui tõket muidugi, sest see oli sobivalt nurga taga ka ju. Noh ja siis see seitsmes. Kraav. Oli piruette ja muud janti, aga kokkuvõttes jäime sinna ette 3 korda seisma, iga kord aina lähemale. Ja oligi kõik. Nõuanded, et tulla ränga hooga, ei tööta, sest kuuendast polnud kuigi palju maad ja see mulle pakutud põrkav galopikauge allüür ei võimaldanud mingeid erilisi sättimisi. Jäime ootama pikapäevarühma võlusid. Ilma T2 abistava käeta oleksin kindlasti loobunud ja juba kodus selleks ajaks, aga ta oli ja hoidis ja siis me lilletasime kohale. Algul oli ikka resoluutne "ei", aga see moondus ühtäkki "jahhiks" pärast 3-4 tihedat traavivoldikest. Ja siis võisin seda kraavi hüpata kustpoolt tahes ja misiganes allüürist. Käppisime veel vee ja paar tõket niisama ära, kusjuures veega jälle algul pipardas, aga pärast jõi ja mulistas mõnuga. Tont, noh. Nagu ikka. Kõik on nagu käeulatuses ja saadaval ja lihtne, aga ikka ei tule. Kohe üldse ei tule. Aga ta ei tundu võimatu. Võibolla mõni teine kord, võibolla eikunagi, aga vähemalt üritasime. Uskumatu, aga ei mingit masendust sest üritusest. Kereväsimus vaid. Vaatasin ka tulevikku -- kahju, et lähistele orienteeruma ei saa, kuna kodutalli üritus on samal päeval. Vihmab natuke, oligi vaja.

Uudised on verised. E üritas endal näpuotsa maha lõigata, keegi teine rebis tüki kõrva kusagilt.

Ühtäkki on vaja augusti lõppu plaanida. Nii palju suhtlemist. Huh. Ühtlasi olen ülimalt kahtlustav avastatud sõidumooduse suhtes. Pane kasvõi lihtsalt päitsetega ringi, ratsmed küljes, hall onuke on nii meeldiv sõita. Mingi konks peab siin olema. Või siis ta vihkabki suulisi nii pööraselt, et on kõige muu poolt nelja käega.

Kuna nv Unikülasse orienteeruma ei saa, siis käisime täna. See kolmene üles-alla tuli kuidagi ruttu peale, ei saanud nagu soojagi teha -- polnud eriti tarviski vist, kuna niikuinii oli palav. Ega hobune tahtnudki niisama jalutada, ainult süüa või joosta.  Tiigi leidsime ka üles.

Nii palju vett. Suur osa kukub taevast alla -- kuigi mitte ometi Kilgi platsile, kus teda just palju vaja oleks. Käisime Halliga Koordis kraave harjutamas. Neid on seal tervelt kaks tükki, millest üks siiski väga terve pole. Onu oli jube ähmis algul, tahtis kihutada kõikides suundades minema, ainult mitte sinna, kuhu suunasin. Suunatud kohtade poole vingerdas. Eks ta ikka pidurdas ja jantis algul, aga pärast punase angaari vaidlusi oli kõigega nõus. Täitsa... jama, et on vaja algul kakelda, et siis asju tõsiselt võtta. Vesi oli, parmud olid, pikk tee trenni oli, aga aitas asju natuke teise nurga alt vaadata. Kui nüüd need leitud mõtted meeles ka püsiksid. Panin suure soojaga end tervelt kahte kohta kirja.

Puhkus sai läbi, tagasi tööl. Uuendatud sööklas jagati roosat maasikakooki selle puhul. Tootmises oli džungel. Niisama konditsioneerist ikka ei piisa, et kliimat kontrollida, töötavad seadmed küpsetavad õhku hulga tõhusamalt. 

Jälle huvitavaid uudiseid. Keegi vanake otsustas, et aitab varsti küll. Ja siis see olümpiapauk. Seda ei oleks osanud küll pakkuda, et selline inimene ja sellistel põhjustel kõrvale jääb. Kui juba videosse niimoodi jäi, siis mis seal veel ülejäänud ajal toimub?! Selline jama ei lõhu ainult selle seotud seltskonna mainet, vaid jälle kogu võistlus-hobuspordi oma. Pettumus on vähe öeldud.

 

Ja siis oli see Ihaste 3V. Vahet pole, et madal, võin ju ikkagi läbi teha, eriti kui tahaks krossiväljakul lahedamalt tuhiseda. Seda enam, et derby oli alla sõidetud. Oligi algul kohe selline hea kindel tunne, et kõik on lihtne. Isegi see, et saime oma sõidukitele ajutised aiad ehitada ega pidanudki neid 5 tundi nööri otsas lohistama või siis ise nende järel lohisema. Kohutavalt palav oli. Kraanivesi abiks. Hobune toimis kõigis alades, isegi kui oli värskelt oma uude halli kaaslasse nii armunud, et aina möirgas ta järele, kui vahemaa liiga pikaks venis. KS ja krossi pärast olen veidi segaduses. Skeemis kirjutati, et pilt juba hulga parem. Aga skeem oli ju lihtsam ja % sama kui 1 varasemal korral. Ja krossis tegin (omaarust) ühe eriti kavala lõike ja ikkagi ei jõudnud aega, mõned sekundid läksid üle ääre. Hobune isegi ei vingerdanud üldse. Eks ma olin ikka natuke "röövel" ka seal otsas. Kahju, et niisama lihtsalt töllates ja tuule vihinat nautides ei saa. Hiireke võitis endale müslit ja soola ja putukatõrjet ja kommi ja söödaämbri, ripatsi sain vist endale (Ratsane ja Lannoo <3). Pärast vaatasime olümpiakrossi, kus seekord eriti draamat polnud -- kui üksikuid isiklikke ja mõnda meeskonna oma mitte arvestada. Kõige vanem hobune oli 21-ne. Ja Jungi Chipmunk läbis raja nagu muuseas, tõkked nägid nende jaoks välja nagu 90cm, isegi nagu ei kihutanud kusagil. Nulliseid krosse palju polnud, põhiliselt ületati aega ja langetati lippe, mõni ei tundnud tõket ära. Tõepoolest oli mitmes kohas valguse ja varjude mängu tõttu raske aru saada -- no näiteks see kraav allahüppega aia ees, kuhu mitu sisse astus. Oh ja KS skeeme ise veel näinud pole, aga võidusõidud pidid imelised välja nägema. Galopp algas kontraga, nurgas jalavahetus, diagonaali lõpus veel 1. Väga huvitav kombinatsioon, tavaliselt on ju lihtsalt keskel üksik jalakas olnud.

Nüüd sajab päriselt vihma, seni ainult ähvardas. Võimalik, et täna plats ei tolmagi. Eks ta siis tegeleb hoopis ära voolamisega.

Mul oli kunagi üks postitus teemal "ma pole kunagi". Lisaks luumurrule ja Prantsusmaal käimisele saab sealt kujuteldavast nimekirjast täitsa palju asju maha tõmmata, aga muuhulgas ka selle, et olen nüüd patsitamata hobusega skeemi sõitnud (siilikad a la Hiires ei loe). Olgu, see polnud puhas KS võistlus, aga ikkagi. Kaua aega olen tahtnud ära proovida, aga nagu ei söandanud. Oli äärmiselt mõnus. Laka kaelapoolsed karvad on helehõbedased, mulle niiväga meeldivad need.

Ma olin varem lind. Lauglesin, tiivad laiali, lehvitamata.

Kõige lõppu tuleb pildijada ühest nädalavahetusest, kui Hiireonu muudkui erinevaid loomi nägi: parte, kalkunit, jäneseid (küülikuid), hanesid, lihaveiseid, alpakasid, minisigu, kitsi, ponisid, kanu ja lambaid. Mõni oli veel, aga kõigiga pildile ei saanud. Kel aega vaja kokku hoida -- pole mõtet lõpuni kerida.