Oli ära, tagasi ei tule

Nädalasel pausil ei tundunud Hiirekesele mingit mõju olevat. Ehk vaid veidi energilisem ja suurema kõhuga (seda ma ise ei märganudki), muidu oli nagu ikka. Kutsusime M/B kaasa ja tegime selle aasta esimese 7.5 km ringi. Nagu ikka, oli jälle kusagilt puid leitud ja maha rammitud. Nagu nüri saega oleks peal käidud või lausa otsa sõidetud, nii koledad jäljed. Varsti näeme jooksuküngast juba talli juurest, midagi pole enam ees. Kolmest hobusest üks kartis jääd, teine puid ja kolmas mitte midagi. Kokku olid võitmatud. Järgmine päev tegin sama ringi, seekord vaid Hiirekesega. Muidugi oli teel ka puumajandustraktor, aga see keeras võtit soodsale poole just siis, kui lähenesime. Hea ajastus. Vahva oli, et seekord ühtegi spinni ei teinud. Lubasin küll koledates kohtades paigale tarduda ja jõllitada, aga see on täitsa OK.

Nüüd on suur suvi väljas, +2C! Ei pannudki pakse pükse ja sain üle saja aja ratsasaapad jalga ajada (2 nädalat tagasi proovisin tegelikult ka, aga siis ma olin paksude pükste alla ratsapüksid panna unustanud ja päris palja kintsuga ei hakanud). Ega see muidugi nii lihtne olnudki, Albert oli saapasse kolinud ja palju lapsi saanud. Nende kõigi kapi alla kallamine ja juhatamine võttis omajagu aega. 

Mul on 1 soomlane, kes aegajalt abi küsib. Ilma igasuguse sissejuhatuseta kohe asja juurde ja kohe nõudlikult niimoodi. Viimane kord vastasin, aga midagi vastu ei tulnud. Vastasin siis põhjalikumalt, aga ikka ei kommentaaripoegagi. Nüüd, kuu aega hiljem ütles -- aitäh, see aitas. Mul jõudis just tund aega hämmingut peal olla, kui tuli järgmine abipalve. Ah sellepärast siis...

Eelmine aasta ma ei läinud, aga nüüd olin Ahhaas kohal. Orienteerumas justkui. Tegelikult veetsin hulga aega küüsi närides ja pead murdes -- kuidas??? Aga minu meelest oli kaardil punasega liialt hullatud, kuna üks ühenduslüli-auditoorium oli tegelikult läbitav, mitte nagu kaardile pandud, et kinnine. Paljud andsid alla ka, tõesti oli keeruline. Olin oma klassis tulemuse saanutest kõige aeglasem. Hiljem kaarti süvenedes -- ma ei olnud läbipääsu lihtsalt märganud ja see pool tundi 1. ja 2. punkti vahele raisatud aega polnud üldse vajalik.

Laupäeval-pühapäeval kihutas mingi seltskond Ihastes ringi ja oli ka 1 nii korrektne ratsutamine, et  saada või treenerile lilli vms.

Nägin unes (igasuguseid veidrusi ja seda), et oli mingi tulesüütamiskomplekt väikesel puualusel ja suur tuul ei lubanud kuidagi sel tulel süttida. Aga kui ta siis hädiselt käima hakkas (O-H pani tikust), moondus ta meelespeade puntraks -- õrnad pisikesed, mis hakkasid kohe justkui närtsima, nagu see süüdatav tuligi, mis kogu aeg kustuda tahtis.

Ükspäev tahtis kass mu auto pidureid testida, sihtis end täpselt ratta alla viimasel hetkel. Vajutasin pedaali läbi põranda ja ootasin tümp-tümpi, aga seda ei tulnud. Kassionu oli teleporteerunud tee äärde ja vaatasime pikalt tõtt. Huh.

Ja siis mingi päev sai kokku palju suhtlemist. Muudkui helista ja võta vastu. Kuna M oli haige, kappasin ise natuke Metsikuga ringi. Suurem osa aega kulus üldse karvaeemaldusele. Neid ikka jagub.

Jälle ei olnud e-etteütluse aasta. Taktika oli teha kasvõi aeglasemalt, aga õigesti. Lugenud õige versiooni üle, sain mõne minuti rõõmus olla, aga siis tegin notepadi abiga võrdlust: keegi oli "pedagookikaalased" kirjutanud. Eeem... noh.... kui enne esitamist olin silmadega üle libistanud, siis valemisetunne oli peal, aga kuna ma neid pedagoogikaid tegelikult kirjutada oskan, siis ei jäänud pikalt pidama. Räägitakse jah, et vaja sisetunnet rohkem usaldada, aga eks ta räägib vahel ikka täielikku jama ka. Või siis et päris tihti jamab. Miks ta siis "kaine literaadi pilguga" kohas märku ei andnud? Või üldse, vabalt võinuks olla ju kaine literaat, mitte pilk. Olgu, see oli tegelikult natuke naljakas, las ta siis olla. Järgmine kord siis.

Düünifilm. Raamat alla loetud, aga ikkagi jäi selgitusi tohutult puudu. Vaadata oli sellest hoolimata tore, kuigi elektriteatri glögi sai kohe alguses otsa. Ega see raamat olekski kasvõi viide tundi ära mahtunud -- paberi peal oli ju kõik mõttemaailm lisaks, mitte lihtsalt ringi jooksmine, kaklemine või veidrad otsused. Raamatus on kõigel selgitus ka, et mis heitlused kusagil hinges toimusid.  

Rahvas regab end võistlema. Praegu on neid kirjas palju, aga kuna taustal möllab gripp, siis need numbrid ilmselt lõplikud pole. Koledat ilma lubatakse ka (deja vu!). Juba ongi 10tk kadunud... 

Nägin unes, et võistlusplatsil oli hiigel-liivakuhi, märg ja lögane, ja siis tuli seda ruttu ära kühveldama hakata, sest start oleks pidanud juba olnud olema.

Ilmaga tegelikult vedas hullu moodi, ei mingit lund-lörtsi, vaid lausa hõõguv päike. Õhtuks hakkas küll külm, aga saime hakkama. Ühtlasi oli võistlusi vaatama tulnud kamp endisi kildukaid. Ratsakool lõppes seal ära, aga tohutu kokkuhoidev seltskond on, E-ga eesotsas. Kui mõne lapse kohta peaks millegipärast "nunnu" ütlema, siis nemad seal on.

Hommikuks oli talv ikkagi ka siiamaile jõudnud. Hobused on ülemeelikud. Hakkasin hobusel tahvliga külas käima. Nii libedalt ei lähe kui seal uuringus. Nimelt tahab hobuke pärast trenni teisi harjutusi esitada ja on päris kindel, et viga on minus. Tema teeb end kiikhobuseks ja minu küljest kukub porgand -- nii see ju käib, kas pole?! 

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0168159116302192ˇ (link artiklile)

Ootan huvi ja hirmuga sadulapassimist. Niikuinii selgub, et kõik on valed ja mingu ma poodi. 

[Puudega. See rivi oli üle 100m kindlasti pikk.]

Jah. Nii oligi, et valed ja poodi. Võinoh, pooleldi nii. KS sadul läks reisima (ühesuunaline) ja hüppekaga kütame edasi pärast kõhutäidet. Vähemalt ei pea enam seinte vahel kügelema ja isegi pärast tööd pole õues kottpime. Millegipärast keerame ikka seda kella. Keeraks siis ära ja jätaks nii! 

Paistab, et ka teised inimesed solvuvad/vihastuvad, kui asjad ei lähe nii, nagu nad ette kujutavad või soovivad. Mitte ainult mina. Mõne asjaga on küll nii, et kuni on valus ja häiriv ja üldse üks lõpmata piin -- niikaua on hoolimine. Kui enam ei hooli, pole mingeid piinu. Las see miski/keski olla omamoodi edasi, who cares. Aga ei taha ju ükskõikne olla... või mis?

Vabal päeval käisime korra Tallinnas ja pärast isa juures vanaema üle vaatamas. Proto avastustehas oli täitsa avatud ja rahvast täis. Millegipärast pöörduti meie poole korduvalt inglise keeles -- äkki see vihjab külastajate pigem välismaisele päritolule? Erinevaid keeli oli kuulda tõepoolest. Põhimärksõna on virtuaalreaalsus. Ronid aga järjest erinevate jaamade prillide sisse ja vaatad, mis juhtuma hakkab. Saime liini peal lampe koostada, õhupalljalgrattaga kirju laiali kanda, kuumaõhupalliga takistusrada läbida, isesõitva kaarikuga linnas rallida, allveelaevas robotite vastu võidelda, linnu moodi lennata, rongivagunites pättidega tulevahetust pidada, mingi kelgutaolise kapsliga maa-alustes tunnelites kihutada. Niisama mänge oli ka, elektroonilisi ja rahmeldama panevaid. Muusikategemisvahendeid ja ehitamist oli... Täitsa hull, kuidas eksponaadid järjest vatti saavad, neid pannakse ikka korralikult proovile.

Osalesin võistlusel ja tõmbasin 2 muud inimest ka kaasa. Kui oleks saanud esitada selle, mis mu peas valmis -- oleks võidutöö. Ma võin ju mõelda niimoodi, lohutuseks või nii. Konkurendid, ma kujutan ette, on siiski professionaalid ja neil on kasutada päris tööriistad ja sobiv materjal, töövõtetest rääkimata. Näpud läksid villi ja põrand saepuruseks.

Ilm on nüüd päriselt ka suvine. Väliplats on nagu merepõhi, parajalt niiske. Järgmisena tahaks murule rallima, aga see on praegu veel lödi.

Kirikus olid pühakulaadsete kered ja vahel ka vaid pead laudade peal valgetes pitsides. Inimesed möödusid neist järjekorras ja surusid neil kätt, kui see veel alles oli. Nad olid surnud, aga liigutasid natuke ja haarasid aeglaselt möödujate järele. (vaat kus tuli lause, kes need "nad" olid? pühakud või järjekorralised? kas haaramine oli aeglane või hoopis möödumine? (mõeldud oli pühakud ja haaramine))  

Vabavise

Tööülesanded vist teisiti jaguneda kui kuhjuda ei oskagi. Langesid kobarana kaela ja mattusin täielikult. Eile hobune hirnus tervituseks, ei tea, mis nüüd lahti?!

Tujunull... mu feed on katki. Hobused seal... ka.

 

Raamatukogu riiulid moondusid lintide abil labürindiks ja rahvas tungis peale nagu sipelgad. Eksinud olin korraks vaid stardis, kust viis 2 treppi üles vastassuundades ja ma läksin algul seda teist pidi ega saanud isegi aru, mis korrusele sattusin. Tavaliselt ei sobi raamatukogus joosta, aga seal täitsa võis mööda vaibalist koridori ja üle saalide ja riiulite vahel. Mingi teema sellega igatahes on, midagi sarnast, kui kunagi kooli rulluiskudega läksin lastevanemate koosolekule omaenda vanemaid asendama, kuna nad ise ei saanud. Seal oli maas linoleum ja sellel veeremine... uhhh. Meil tehases saaks ka nii, kui tohiks.

Hispaania keeles "armas" = relvad. Ja läti keeles vēl putru (see kriips tähe peal teeb hääliku pikaks) tähendabki seda. Et veel putru.

Tall on ühtäkki sagimist ja uut rahvast täis. Mujal on olud nii hulluks läinud, et aina jooksevad pakku. Hooaeg võiks nagu kusagilt otsast alata, aga külm veel alla ei anna. Soomes pani 30 miinust ka ritta, meile jagus vähem. Ajavad veel viimaseid härmas ratsanikke taga, aga huvilised on vast juba joondunud. Tahaks ka kuidagi hüppamisega mingile joonele tagasi saada. Suve lõpus polnud ju väga vigagi. Nüüd ei jaksa peale kava-lattide midagi keerulisemat kohale lohistada. Ühistegevuses peitub jõud! Ainult et praegu pole nagu terveid ega huvilisi liiga palju.

 

Kui uudised enam hullemaks ei saa minna, siis nad ikka lähevad. Väikesed lapsed...

 

T1 sünnipäev vajas tähistamist. Kuhu minna? Vanakaid treenima ei suutnud meelitada, igasugused

suusatamised, ronimised, seiklused, ka ratsutamine -- ei. Üks neist teeb siiski järgmisel nädalal TM-i, aga teised tahtsid midagi rahulikumat. Läksime siis põllumajandusmuuseumi. Seal oli sobivalt vastlateemaline naljaüritus saadaval. Külm, aga igati sobilik. Ja siis selgus, et miniroller polnud kunagi varem topist näinud. Seletasin, kuidas kõik need vitriiniloomad olid kunagi päriselt ringi toimetanud, siis aga võeti nahk, töödeldi seda, õmmeldi kokku ja topiti täis -- aga ta ei uskunud. Võltskurg! Ja see hobune pole kindlasti päris, miks tal siis suu kinni on?! Kobras ammugi mitte. Kui kõik ülesanded tehtud said ja auhinna-vastlakukkel ja vahvel söödud, läksime kohvikusse edasi. Seal sõime ära kapsarulli, tordi  (no terve ikka) ja siis veel pool torti ja siis tõmbas vanaema kotist plaaditäie toscat. Tegelikult oli vanaema kaasa toonud veel potitäie kana, aga selle pidime küll kappi ootele panema. Söögikooma oli ränk. Vaevu jõudsin talli ees teadvusele tulla.

Uued hobused on muudkui hallid, isegi valged. Veel pole neid sõitmas näinud.

 

Kullo tuli üle saja aja. Nagu ikka, tekkis mõtlemisainet hoopis teise nurga alt ja ma kavatsen igatahes omapead edasi uurida seda teemat. Soojenduse algul proovis eelmises trennis osaleja lahkuda, aga jäävihm oli auto katte alla pannud. Eemaldamiskatsed ajasid ühe ponilise lendu. Ma sain ise ka lõpuks sellise video, kus nagu auto klaasi lööks puruks, aga tegelikult on jää. Mis valemiga see üldse töötab, et ilm on miinuses (-4C isegi), aga taevast sajab sooja vett. Mul on auto üks külg siiani jääga kaetud. Ei hakka enne soojasid kangutamagi seal. 

Ei saanud öösel õieti magadagi, kuna leidsin ühe uurimuse kokkuvõtte. Seal oli õpetatud hobuseid ütlema, kas nad tahavad tekki peale, ära või jätta nagu hetkel on. Kõige vahvam on, et osalenud 23 hobusest kõik 23 õppisid 14 päevaga rääkima (14 oli piiriks pandud, et kui ikka üldse vedu ei võta, siis annavad alla ja lõpetavad), seejuures olid hobused väga erinevad, noored ja vanad (max 38!), külma- ja soojaverelised. Isegi täpse juhendi sai, et kuidas see õpetamine käis. Tuleb välja, et nii Metsikul kui Hiirekesel on suur osa juba selge!

Maneež on nüüd muudkui rahvast täis, karussell ei lõppegi kunagi. Pole isegi õieti ruumi korralikult maha kukkuda.

Korjasime lapsed ümbert ilma kokku ja läksime ära. Alustuseks kargolaevaga. See haises meeleheitlikult suitsetamise järele. Mingi aeg oli meres eemal näha jäävalli. Maailmaäär muidugi! Sinna pihta sõites mürises, varem oli väga vaikne. Ma vist polegi niimoodi jääst läbi sõitnud varem. Ilus. Esimeses ööbimiskohas on ühiskemps. Kätepesuga mingi tüüp seal end küll ei tülitanud. Ega veetõmbega.  Voodi all oli märg rätik kägaras. Hakkasin hoopis kreeka keelt õppima.  Hispaania keelde tuli muudkui lõppu tasemeid juurde nagu kommipurustusse ja tekkis mingi trots. Kohe esimese asjana sain teada, et "nero" on vesi (νερό). Pärast laeva lendas osa meist veel 800km põhja poole ja teine osa sõitis rongiga, sh me auto. Rovaniemist jätkasime jälle koos. Kokku u 1200km kodust. Lund oli rohkem, aga kraadi poolest nagu polnudki suurt vahet -- üks null kõik.

Soomes on aeglane isegi kütus. Pärast tankimist ei lisandunud pulki ega kilomeetreid. Need tulid alles järgmiseks hommikuks.  Ilm oli vinge. Sain esimese laskumisega jäänõelu silmadesse ja oli valus. Hiljem sain prilli taha peitu. Tippudes oli kontideni saagiv tuul, mis vahel isegi kohe mäest alla ei lubanud tulla.

Täistööpäevad näel, ainuke vahe -- pause pole. Rääkisin välja, kuidas ma liikumisäpis spordiala ei muuda, kuna mind huvitavad ainult kiirused ja distants.  Kui mäest üles-alla niimoodi tõepoolest hobusega liiguks, tuleks loomakaitse appi kutsuda, aga on olnud ka ratsa-õhulende. Igatahes otsis T1 välja spetsiaalse mäetamise äpi ja läks katsetele. Mul oli tippkiirus tippkiirus olnud 44km/h ja see tundus päris palju. T1 tuli siis oma 68km/h-ga ja T2 arvas, et tema suudaks kindlasti kiiremini. Kõik on muidugi jube vahva ja ilmselt mäerekorditest mäekaugusel, aga me pole mingid ässad ju. Ma ise sattusin mäele viimati vist... 6 aastat tagasi...? Järgmine päev oli udupäev. Polnud näha, kuhu rada läheb, või ka seda, kust ja kas miski üldse algab. Ja siis nad tulid õhtul, T1-l 89km/h ja T2-l 91km/h ette näidata. Hullud! Õnneks olime kõik kiivritega ja neid läks ka päriselt tarvis. Nimelt sain rehaga vähemalt 5 korda piki pead ja ühe korra auto pagassiluugiga. Eks ma kukkusin kummuli ka, ühe korra sõideti küljelt sisse ja teine kord, kui tahtsin ka kiirusrekordit teha, aga mägi läks liiga kiireks ja hirm tuli peale, kaotasin pidurdades tasakaalu -- siis tegin hüljest. St lendasin kõhuli lumele ja libisesin seal. Üldse ei saanud haiget ja isegi suusad jäid jalga. Minu tipuks jäi 58,5km/h, aga võibolla natuke rohkem -- leidsime, et minu kasutatud Adidasrunning mõõdab vähem kui Slopes. T1 pani 2 korraga jooksma ja vahel oli isegi 8km/h jagu vahet. Ega see kihutamine polnudki põhisisu, lihtsalt see võistlusmoment, noh. Väike duud sai ka ootamatult hästi hakkama, kuigi ta ei viitsinud/tahtnud eriti loogelda, vaid kippus muudkui otse alla lendama. Kehakaal võimaldab nii, raskemana läheks hoog liiga hulluks. 

Süüa tegime ise ja väljas söömas ei käinudki üldse, vähemalt see osa ei tulnud siis liiga kallis. Parim üllatus oli suitsulõhe -- see oli u 1.2kg kärakas 10 raha eest. Olgu, pea oli ka küljes, aga noh... nämmm. Hommikuti sõime putru, lõunaks mingid võikud mäele kaasa ja mustikasuppi, õhtul tegime sooja sööki, vahel ka mängude kõrvale teed ja küpsist. Tavaliselt olime õhtuks nii kustunud, et ei jaksanudki midagi eriti teha. Telekast tuli neli korda üks ja seesama miljonäriks tahtja, kes iga kord arvas, et Europa on Marsi kuu, mitte Jupiteri ja muudkui kaotas.

Alustuseks olime puhta pilves. Piloot viskas nalja ja lendas hallusse ülima enesekindlusega. Erinevate korruste pilvede vahel oli korraks midagi näha ka.

 

 

 

 

 

 

 

Jääsupis kolises natuke, aga sellist pilti oleks võinud jõllitama jääda nagu kaminatuld.

Lund oli päriselt palju ja seal sees oli isegi 1 hiireke, tuli ta ainult välja tõmmata sealt.
 

Aastapäeval oli teine aastapäev ka... Leidsime lumest vastavad lipud.

Sellist nalja pole mul varem juhtunud, et järjekord kestab poolde punasesse mäkke. See päev ajas lumetajaid puntrasse, kuna ränga tuule pärast olid kõrgeimad liftid kinni.

Kusagil siin on puud. Palju pole enam kannatada, varsti jõuab kevad siia ka.

Päike ja kuu korraga üksteise otsas.

Keskpäevapäikeses. Taevas oligi nii tume, kuna seal sadas midagi

Kui puudelt peaks sambla järgi ilmakaari otsima (ega see eriti tööta küll), siis posti küljest saab tuulte suunda arvata.

Kunstnik külm. Neid vigureid võiks täitsa ninapidi uurida, nii keerulised... Suviti on see kindlasti mingi teise olulise info tahvel.

Sinimustvalge, aga tegelikult vaade Zero Pointile.

Kui kõik muu seisab, siis seal ikka podiseb poole ööni.

Tagasiteel rongis sai kolmekordset magamist teha ja voodipõhjade otsa muudkui pead ära lüüa. Kõigutab nii mõnusalt, aga nostalgialaksuks jääb puudu vanaaegsest lõginast, kui rattad paarikaupa relsside vahesid ületasid. Siin ei lõgisenud midagi. Uuemates vagunites oli duširuum ka, aga siin vaid kraanikauss, millest vett juua ei lubatud.

Muidugi on neil lagritsajogurt. Soomlased on jogurtirahvas. Terve seinatäis erinevaid, kümneid ja kümneid sorte. Poes peab ekstra ettevaatlikult silte lugema. Pimesi usaldades võib näiteks sattuda magusainetega timmitud mustikasupi peale (kuigi ainult 1 kord, maitsevahe on nii suur). Suhkrumaks teeb oma tööd.

Väiksemad osalesid kõrgeima torni ehitamise võistlusel. Vastaseid palju polnud, ainult üks pisike nunnu patsidega tüdruk. Ega talle eriti võimalust antud.