Päike paistab mis mühiseb, aga auto enam käima ei lähe. Aku puhkas terve öö soojas ja pingutas kõigest jõust, isegi lubab väheke, aga ei möhhigi. Niisiis järjekordne pealesunnitud puhkepäev. Ega siis teisi olulisi asju ka teha saa, kui nad üldse plaanis polnud. Homme on veel kaugel, muidu kurvastaksin veidi hommikuse pikema jalgsimatka pärast, mis rataste puudumisel ette tuleb võtta.
Öösel pidin minema umbes 5km kaugusele mööda laia lumeteed. Isegi suusajälg oli sees. Mul suuski polnud, võtsin teelusika. See vana, musta varreotsaga, mida tavaliselt vaid külalistele kasutada anti. Panin lusika ühe jala alla ja lükkasin teisega hoogu -- seda sai palju ja liikumine oli tõesti kiire. Isegi kaks koera, kes kurjalt lõrisedes kallale kargasid, jäid nõrgaks mu imelise sõiduriista vastu.
Vedas, et keegi kunagi ammu teetegemise leiutas. Muidu poleks praegustel inimestel kusagil sidrunit ujutada. Earl Grey-sse ja rooibossi ja mitmesse muusse siiski tuukreid ei lubaks. Jälle üks näide sellest, kuidas miski millegagi teatud seoses olles loob midagi võrratut, aga teises kombinatsioonis kõik ära rikub.
***
Hahhaa, ta läks siiski käima. Terve tee näitas 19-20 miinust ja talli juures äkki -27. Võibolla üritas mind ära hirmutada, aga ei õnnestunud. Sai hoopis 2 hopsi ära liigutatud ja nad näisid vaheldusega täitsa rahul olevat (vaheldus niisama boksis molutamisele... päris hale). Keegi oli mu madjaka kolmeks tükiks teinud. Arusaadav, et juhuse avanedes oli keegi talle tagasi teinud kõigi maailma madjakate eest, aga see kõnealune isend polnud suurt kurja oma elus teinud. Enamasti tolknes niisama käe otsas. Nüüd siis haledalt prügikastis. Peaks üldse pajuvitsale üle minema, saaks kraavikaldad ka puhtamaks. Kahju ainult, et need vitsad kuigi pikaealised pole. Paned vette -- ajab juured alla, ei pane -- kuivab ja murdub.
No comments:
Post a Comment