Lastekaitsepäeva hommikul ilmus teisest toast pesamuna ja rääkis oma unest, et vajama peale oli kirjutatud, et ta ei saa enam üles tõusta, sest ta on surnud. Olin just uksel, et võistlustele minna. Jäin jahmunult seisma. Üldse ei tulnud võistlusärevuse kõrvalejuhtimisel abiks. Koduaia võistlustel on kaks poolt: ei mingit transa- ega boksimuret, aga teisalt -- esineb kohapealseid kohustusi. Latid ja junnid ikkagi kukuvad ja tahavad liigutamist. Paratamatult näeb rahmeldamise käigus ka sõite pealt. Huvitav oleks näha, mis siis saaks, kui sõidetaks ideaalajale. Kui võidaks ikka kõige puhtam, aga parem oleks see, kes ajale täpsemalt pihta saab. Ületatud aeg annaks miinuspunkte ikkagi ja see teeks asja ülipõnevaks. Praegusel juhul ei kasvata need 60-90 parkuurid muud kui rallisõitjaid, kel kurvis üks põlv maas. Arvasime, et küllap siis Hanno võidaks kogu aeg. Igatahes on teda tore vaadata, istub oma noorte naljatamised rahulikult läbi ja "teeb oma". Mul endal ei klappinud 110-s sammud üldse ja näppisin üle. Tuligi üks pulk alla. 120-s ajas esimese ja neljanda alla, aga siis justkui taipas, mis kõrgus on ja tegi lõpuni puhtalt. Lendas ikka küll parasjagu. Mõnus oli sõita ja sammudki olid enam-vähem paigas. Eelmine aasta ajas 115 mind paanikas kihutama. Et saaks ainult pihta ja üle. Siis oli seda vingerdamist ka palju rohkem, tahtis nagu kõrvalegi tõmmata raskes olukorras. Nüüd ma ei litsunud midagi, proovisin ühtlast tempot hoida ja mõistlikke pealesõite teha. Kokku tuli 8kp, mis on selle kõrguse seni parim tulem. Esimene katse ka. Loomulikult tahaks veel proovida. Järgmine teoreetiline võimalus on Pärnas. Seal ma polegi veel võistlemas käinud.
- Mis need on?
- Need on näpuvärvid, aga neid praegu kasutada ei saa.
...10 minuti pärast olid pruuni värvi plönnid trennipäevikus. Mõned lehed korralikult kokku tsemenditud. Viimasel ajal olen sinna harva kirjutanud, aga otse loomulikult möksiti just viimane põhjalik sissekanne nähtamatuks.
On kooliaasta kokkuvõtete aeg ja lapsed on olnud tublid. Direktorite ja maavanemate ja linnapeade vastuvõtud on täies hoos. Koolis tehti seekord sportlased ja "teadlased" eraldi. Muidu on olnud alati saal pungil täis ja õhku puudu. Häda küll, kui lapsed nii palju ringi rapsivad ja saavutavad. Mõnel juhul oli kaks lehte kribult täis neid võistluste jutte -- iluvõimlejatel eriti. Millal need võistluste kõrvalt üldse koolis jõudsid käia?
Hüppekas särises kui palaval pannil, pisikesed mustad ahvid närisid jalad täpiliseks, kuigi ma pole neid isegi veel kraapinud. Jõletised.
Järgmine päev aeti insenerid jälle metsa. Seekord lund nagu polnudki, küll aga paganama sääski. See aeg kui ma pingsalt paberile joonistatud loomakest vibunoolega sihtisin, pidasid nemad pidu mu vaeste jalgade kallal. Olid küll pikad püksid ja botased, aga nad kaevasid end sealt läbi. Unistasin, et mul oleks Wolverine'i küüned, et saaksin oma jalad hakklihaks kraapida. Järgmised kolm päeva olid põrgupiinalised. Kihulaste ja sääskede peolaud sügeles nagu tahaks maailmarekordit teha. Johhaidii, kui püksisäär millimeetri naha vastas liikus!
Hakkab lähenema KS regamise aeg. Kuna põhiaur on läinud Kollionule, siis Metsik on veidi tahaplaanile jäänud -- tihedamad puhkepäevad, rohkem sadulata sillerdamist. Kui ma siis jälle ükspäev skeemi üritasin sõita, ei tulnud kohe mitte midagi välja. Kõik kohad kolle täis, ei hetkekski mingit koostööd või lõdvestatust. Ja Kollionu -- sõida ainult, midagi ei karda, kuulab sõna kui kooripoiss. Ainult et liigub ikka nagu poni (mitte FEI poni muidugi, vaid minišetikas). See pidi alati Metsiku üritus olema, aga nüüd ma lausa kahtlen... või minna mõlemaga? Selle jaoks peab süda kohe ekstra kõva olema, et tagajärgedega pärast silmitsi seista. Kaotada on ainult.... usk, et me siiski suudame.
Täna sain jälle Kollionule tänulik olla, et ta on selline nagu on. Ehe töömees, ärategija. Anna aga sööki ette ja ta on paljuks valmis. Hüppab ja koolitub, küsi ainult.
Mul on juba ette hiiglama kahju, et Metsik ei saagi näidata, mida ta suudab. Esimene ring skeemi on enamasti mõttetu hüplemine, tõmblemine, hiilimine, peatused igal pool, kus vaja pole. Skeeme on lühendatud -- minu meelest oli varem selles M2-s ka peatus-taandamine sees. Metsikule oleks sobinud suurepäraselt.
1.5h aega otsustada, kas panna Kollionu ka joonele. Huvitav oleks näha, kas tuleks parem tulem kui esimesel katsel üle-eelmisel aastal. Ei tohiks olla kuigi raske, sest % oli lahja. Miinus on, et väsitan end kuuma ilmaga ära kahtede patside kallal ja ehk ei jätku esinemiseks jaksu. Oleksin 1 esimestest startijatest, et jõuda ka teise hobuse kallale. Ootamatult on huvi pakkuv klass üks popimaid. Tavaliselt ei sõideta siinkandis eriti LR-igi, aga nüüd peotäis M-is. Üldse on osalejaid kirjas ürgpalju, mis tähendab, et viimased klassid on hilja ja varjud juba pikad. Metsikule paha uudis... nii kahju.
Otsisin üles Kollionu numbrid ja need olid isegi masendavamad kui ma mäletasin. Otsa vaadata sellele, kuidas kõigest väest ponnistamistele hävitav hinnang antakse. Otsustasin, et temaga ei lähe. Pole vaja.
Ja regasin ta ära. Totakas. Küll ma jõuan veel tuhandest kahetseda ja salamisi loota ja siis ülehomme vesi kaela saada. Reganuid oli viimase seisuga napilt alla 100. Mida paganat! Peavad endale käbedalt lisakohtunikke sebima, vähemalt 2tk!
Oli üks ebameeldiv päev. FB voos oli uudis vangidelt organite korjamisest ja teema laienes NatGeo pealt näidatud dokiga elevantside-ninasarvike massimõrvadest. Valus ja vastik tunne. Pluss tegemata tööd, mida kuidagi ei jõua ja katkised seadmed, mis ise ei parane ja võistlus, mis midagi head ei tõota. Ja liiga hilja läksin magama ka.
Pärast liiga lühikest ööd ja liiga tihedat tööd selgus, et mina olen ka see lisakohtunik, kes on üldse esimesena kohal hindamas kell 9 hommikul. Ja skeemi peaksin sõitma pärast kella 7 õhtul, olles vahepeal silmad punni vahtinud. Ma olen päris kustunud juba praegu. Kollionu ka, temaga oli täna hüppekas, päev enne võimalikku M-i.
Läkski kõige hullemat moodi. Tuul mängis aiaga klaverit, tõmmates neid üksikult või akordidena mauhti pikali, mõnel korral ka hobustele jalgesse. Platsile tõmmati värsked triibud just enne Metsiku etendust ja ta tõepoolest tegigi tsirkust. X-is oli kuivanud veeloigu jälg ja ma ei taibanud peatust hilisemaks sättida. Kui Metsik peatusel märkas, et jalad on ohtu sattunud, pistis ta tagurpidi plagama. Tervitasin siiski ja sõitsin need Ameerika mäed kaasa. Proovisin hoida pea kõrgel -- nii näeb jalge ette vähem -- ja hoida jalg ründevalmis. Meenutas väga seda piduripidu, mis meil takistussõidus nii palju kordi on olnud. Kui TS annab ka piduritega puhas sõit teha, siis KS ammugi mitte ja tulemus oli pehmelt öeldes ülis*tt. Polnud aega pikalt muretseda, sest üks teine patsidega hobune ootas veel. Juba sadulas, võtsin aja maha ja pidasin nurgas seistes pikalt aru. Minna või mitte? Leidsin, et saan vähemalt soojendustaktikat katsetada. Tegin enne starti kokku-lahku ja tundus, et reageerimiskiirus paranes oluliselt. Kui ainult kogu skeemi saaks galopis läbida! Aga ei. Kohe esimesest sammust lülitus Kollionu "skeemiolekusse" ja traav moondus uskumatult lühikeseks siblimiseks. Ta ei tundu üldse ärevil või midagi, äkki arvab, et just nii ma tahangi?! See on nii tema moodi, et ta üritab ära arvata, mis ma tahan ja siis pakub seda järjekindlalt. Ainuke häda, et ta ei arva ära. Onu oli tegelikult väga tubli, tegi jälle kõik palutu korralikult ära. Chaneli järel oli tema siblimine muidugi kontrastselt... misasi... mannetu?... aga jäin temaga igati rahule. Tundsin ka ära, et mingi kloppimine ei tooks teda minitraavi-moodist välja --- ta arvab, et see ongi just see, mida vaja. Niisama trennis päris nii hullusti ta küll ei sibli. Ja Metsik sai oma piduritralli eest rohkem punkte kui Kollionu kogu oma sõnakuulelikkuses.
Hommikuks ei olnud kurbus lahtunud. Läheb veel mõni päev. Sõitsime kambaga "maale" jaanitama.
Väga kontsentreeritud sai see lugu. Külatulel sai ansambel üle vaadatud ja kastihoidjate tehnikaid arutatud, ja kõik. Kodulõkke ääres ei mingit salatit, ainult grillvorst ja lõkkes pruuniks aetud vahukomm. Enne muidugi tähistasime sünnipäeva ja nälja üle kurta küll ei saanud.
Pärast kahte puhkepäeva sain hobuste otsa ja üks oli pilvealuse ilmaga täitsa mõistlik tüüp. Ei võinud siis üks teine päev selline olla, eksole. Teine aga... no ma ei võtnud madjakatki kaasa, tahtsin ära proovida, kas ikka saan elevandi lendu. Ei saanud muidugi, aga nii lössis ta küll polnud kui võistluste ajal. Ei tohi ikka nii vähesega leppida, kui saab paremini.
Üks teine päev oli tööl jälle hullem rabamine ja kell oli miljon juba enne trenni poole veerema hakkamist. Oli selline pilvine ilm, mõnus. Eelmised trennitajad jätsid mängimiseks kaks tõket ja plaanisingi korralikult lõbutseda nende kallal. Keset hüpet helistati töölt, et häda küll, töötelefoni ma ei võta. Pole ka ime, see pole mul isegi trennis kaasas, et saaks ikka rahus asjatada. Oma numbrilt said siiski kätte. Tulgu ma aga appi. Läksingi poolest ööst tööle tagasi ja rapsisin seal poole neljani hommikul. Täiesti normaalne, või mis? Hommikul pidi veel kaks "kriisikoosiolekut" ka olema, aga ühel hetkel mind enam eriti ei huvitanud. Panin äratuse kinni ega kavatsenud luuke enne iseärkamist avada. Ärkasin sõnumipiiksude peale, et katsuvad siiski ilma minuta koosolekul hakkma saada. Novotsiis. Uni pooleks ja mina jälle tööle. Päevad ajasin sassi, ei peagi hommikul teise Eesti otsa kimama. Jess!
Põhjakatel on kuumad päevad. Loodan nii palju kui jaksan, et Niidu ja Olustvere ajal on mõistlikum ilm. Paksuke on lössis muidu. Koristaks juba selle heina eest ära, saaks hakata vabamalt galoppima. Aga ei, motikoosolekud on tähtsamad. Hein läheb juba vanaks ja tühjaks nii. Aga põhjakad -- nemad saaksid oma seiklustest ägeda loo kokku panna, küll neil ikka jõuab juhtuda värki.
No comments:
Post a Comment