Olustvere vol 2

Korraldamise mõttes on kolmevõistlus üks paras nuhtlus. Alustades juba sellest, et ühe päevaga tavaliselt hakkama ei saada. See tähendab, et on vaja majutust nii hobustele kui inimestele. Päris tihti pole korraldaja tallis piisavalt kohti, omad hobused ju ees. Väliboksid? Pakkujaid vähe, hind üüratu ja suvisel ajal on boksid juba igal pool mujal kasutusel. Kakle siis nende pärast. Kui TS ja KS jaoks saab kasutada olemasolevat platsi või siledat murulappi, siis krossiga on sootuks keeruline. Mida kõrgemad klassid, seda suuremat maalahmakat tarvis on. Alla 5ha pole mõtet unistadagi. Kui reljeefi pole, tuleb see tekitada. Takistusi ei saa pukkidest-lattidest kokku ja lahti  panna, vaid tuleb ehitada tugevad püsivad reeglitele vastavad kobakad. Suure vaevaga valmis meisterdatu võib juba järgmine aasta keelatuks osutuda, raha tagasi ei saa. Võistlusi on heal juhul paar tükki aastas, aga krossiplats tahab hoolt aasta läbi. Enamasti on ta võistlusvälisel ajal karja- või heinamaa. Püsivat krossiväljakut omavad tallid püherdavad juba luksuses. Ametnikke kulub rohkem kui muidu -- KS, TS kohtunikud niikuinii, aga krossis on lisaks rajameistrile vajalik tehniline delegaat, tõkkekohtunikud jms. Kiirabi on krossi ajal kohustuslik. Seni olen nende peavaludega vaid servapidi kokku puutunud ja natuke abis käinud, aga ilma pühendunud hulludeta ei toimu kunagi kusagil mitte midagi.

Pärast pikemat joru etteasteid Lepa talli kandilises aias sättisin telefoni Olustveret otsima ja lootsin, et ikka kohale jõuan, kuigi aku oli punases ja pidin poe kaudu ringiga minema -- maalriteipi tarvis. Vähemalt oli tagavaraks paberist kaardiraamat kindalaekas. Vananenud, aga midagi ikka.

Mõned kohad tundusid tuttavad ja krossiplatsi leidsin igatahes esimesel katsel üles. Tõkked olid

mööda ilma laiali pillutatud ja ootasid värskendamist. Eelmine aasta oli ka ju paras kiire peal ja ega siis ülemäära kaua viimistluse kallal vaeva jõutud näha. Palju jäi koorega palke, mõnel küll ka värvikiht peal, aga nüüdseks polnud kummastki kuigipalju alles. Asusin koorima. Kehtis vana hea 80-20 reegel: 80% ajast läks 20% peale, mis kohe üldse maha tulla ei tahtnud. Muudkui lükkasin kirvest koore alla ja kangutasin kuis jaksasin. Tasapisi tõhustusid töövõtted ja paar takistust saigi paljaks. Banketi palk oli nii ligaseks mädanenud, et seda ei tahtnud õieti puutudagi. Elu kees seal lima vahel. Mingil hetkel õhtupoole võitis nälg, kogunesime tallihoovi grillima. Istusime vanas saanis tohletanud tekil, sõime ja tundsime end hästi. Ööbima pidime nähtamatute pulmalistega samas ühikas. Oli viiene tuba, kolm voodit ja nari. Õppimiseks ilusti lauad ja toolid akende all reas ja akende avamise vastased klotsid ulapeale sattumise tõkestamiseks. Mulle jäi nari alumine korrus, kus Gloria kogu öö pähe kukkuda ähvardas -- tema voodi põhi oli pooleldi lahti. See oli lihtne praak, aga ilmselt eelmistel asukatel asjade parandamise tunde koolis polnud, pigem olid pühendunud voodi põhja täitmisele altpoolt. Kes seal kõik olnud olid ja mida teinud. Lobisesime kaua. Hirmus nätske palavus ja aknad ka lahti ei käinud. Mingi prigu ainult, kust karjuvad sääsed vaid sisse mahtusid, aga mitte õhk. Tinistasid oma viiulit, kuni kama hakkas ja uni maha murdis. Eks ta üks rasvaloigus püherdamine oli, nii lämbe. Unes oli maailmalõpp, jälle ei-tea-kust ilmunud hiidlaine. Ja Kollionul oli jalg murdunud. Ühe korra ärkasingi nuuksudes seepärast, aga kere all oli loik siiski higist, mitte pisaratest.

Hommikuks võiku õhtuste kanatükkidega ja kohv. Ja tööle tagasi. Veel koorimist ja koorimist, mille otsa veel koorimist. Teised värvisid. Parmud närisid. Neid oli oma miljon kindlasti. Lömmi lüües jäid nad nägupidi jala külge rippuma. Soojaga ei sügelenud ega midagi, aga jube tüütu muidugi. Vahepeal tulid mu mehed ka, tõid kisselli ja vett. Aitasid ka natuke majandada. Õhtuks jäi veel talliskäik,

aga olin nii väsinud, et jäin teepeal bussikasse magama, et kraavi ei peaks minema.

Madalamas klassis on kirjas väga vähe rahvast, ilmselt kahekordistunud stardikate pärast. Boks üksi juba sota. EMV pärast ei saa nuriseda, konkurents on ülitihe. Vanade tegijate seas leidub noort rahvusvahelise kogemusega rahvast ja muidugi ka imelaps-ajalootegija, kes äsja esimese eestlasena 4* lõpetas. See peaks jälle rekordkogus rahvast olema.

Mul eesmärgid tähtsuse järjekorras

1) Lõpetada numbriga

2) Kross puhtalt

3) TS vähemalt 2 vähem alla

4) KS üle 65%

5) Kross kiirelt

Kõik on korraga võimalik ja võimatu. Viimases hüppekas (ilgelt palav) käppis südamerahuga latte, aga kuna need nii rasked on siin (suvetallis), siis alla tõmbas ainult ühe. Kui on putukaid -- ja on --, siis tuleb ohtralt peaga vehkimist, aga kõrvu ma enam ei pane. KS tulemus saab pihta. Krossis on see alatine variant, et tõmbab mööda, ahv.

Lubatakse jahedat vihmast ilma. Oluliselt etem kui palavas piinlemine. Tunnen kuidagi, et ettevalmistus on just enne lahja. Hobusel pikali magmise variant piiratud, pesta saab ainult raudkülma veega. Lisaks suutsin ma vahetult enne haigeks jääda. 3 päeva nõrkust, isutust, kõrget palavikku. Mine ja treeni siis nii. Vast 50m jaksasin jutti traavi teha.

Kuulda on, et ka teistel on katsumusi, värske superstaar on kõige hullemas seisus, puhta katki. Jube lugu. Kiiret paranemist talle. Teistel hobuteemad. Hetkel on EMV kursil 10 nägu. Teleülekannet ei tule. Arusaadav, et Luunjas on kordades rohkem rahvast, aga lubadused võiksid ka midagi väärt olla. Teeme siis ise glamuuri ja värki.

Asjad on autos, osa veel tallis. Sees on ikka halvad lood... ütle "redel". Peagi lähen talli kaost hindama. Eile oli hobuse rinnaesine jõhkralt puruks järatud.

Rinnaesine oligi peletislik ja lisaks selgus, kuhu nahalapp õla pealt saanud oli. Algul olin pakkunud, et kakles või läks hooletu manööverdamise käigus boksiukse külge. Aga ei, ta ise hõõrub ennast mõnuga vastu küna, nii et verine kuumaastik taga. Selge siis... aga miks just nüüd?! Teadaolevalt on saabudes vastas vetkontroll. Tuuubliii. Pesin natuke ja möksisin, aga värsket auku olematuks ei saanud. Tallikad olid laadimise ajaks targu sääred teinud, sest eelmine kord oli keegi kedagi rabeldes kummuli tõmmanud. Tünks, nüüd ta laeb ennast ise, kui söök ees ootab.

Olustveres talli maandunud, oli Kollionul nägu selgelt naerul. Suur puhta saepuruga boks, mida sai kohe märjaks pissima hakata (vihje võistlejatele: maksmise kiirusel võib mingi tähendus olla). Väike trennike murul -- üldse ei saa tonti liikuma, aina klobi jalgadega. Nii ebaelegantne. Palavik ei aita üldse kaasa ja ma pole ju söönud ka, sest miski ei näi söödav. Mis ma küll teen homme, õud! See aeg kui ma puru juurde vedasin, viskas onku külje maha. Kui äärmiselt rahulolev nägu ühel hobusel ees võib olla. Asjad klanitud, hobune söödetud, otsisin oma peavarju üles. Kallis natuke on, aga vajan puhkust rohkem kui midagi muud. Täna olen üksi toas veel. Loodetavasti magan korralikult.

Esimene päev. Kuna hobusel on lakk peaaegu maani (eriti kui ta pikali viskab), otsustasin voltimise

asemel rullida. Sai täitsa kobe, arvestades, et kummikulu ühe rulli peale -- üksainus. Ainuke elavam hetk oli vahetult tallist väljudes, kui viljakuivati undamine hirmutas. Edasi ikka jälle suremine. Soojendusel oli madjakas ka abiks, et skeemiks jõudu kokku hoida. Kollionul oli vaim peal, tegi end eest kergeks ja kohati tühjaks, minu jalgu ignooris kogu raha eest. Väga kole ja raske oli, vajutasin nii et kannad taevas ja silmad punnis (mul). Eelmise aastaga võrreldes oli skoor ühe TS pulga jagu parem, see oleks nagu hästi, aga noh. Jälle polnud vigu, samuti nagu sära. Vaadates eesmärkide punkti nr 4, siis linnuke nagu kirjas, aga... esimene emotsioon pärast KS oli siiski, et ma ei taha niimoodi enam kunagi ratsutada. Pole tore kellelgi.

Krossi kõndisin õhtuks 3 korda läbi. Esimene kord tutvumiseks, teine kord strateegia paika panemiseks, kolmas kord kinnitamiseks ja minutimärkidega. Palju on mulle raskeid kohti. 6AB kasesüsteem, mis on kurja nurga alt, viimasel hetkel pöördest, kus ärahiilimise (viilimise?) poolel on madalam hekk ja ei ühtki abistavat puud. Tõkked muidugi hüppesuuna suhtes viltu ka. 11AB, bankett alla ja kohe kitsas nurk pöördest otsa ja pärast veel 12 tigu. Raskeks teeb kombo see, et ei tea, kas hobune ikka taipab, et peab suure kobaka pisikesest nurgast minema, mitte ma ei juhi mööda. 16ABC, süsteem, mille keskmine jälle ebasoodsas suunas viltu, esimesel on parimas kohas puuvärvi eend kõige kaugemal ja viimane on lihtsalt suur ja kitsas seanina. 19AB on ettearvamatu -- kontrastselt valgepunane tõkkepuu ja selle taga kraav, mida loodetavasti ikka märkab. Hoogu ei tohi üles võtta, sest lint on vastas ja tuleb teha järsk pööre nurgale 20, kah ebasoodsat pidi.

Lõpetasin päeva vara ja tulin ära pikali, et natuke asjade üle järele mõelda.

Teine päev. Äratust ei pannud enne kui hommikul, kui enam ei viitsinud iga aja tagant üles tõusta ja

kella vaadata. Kempsus oli väljund nagu veneaegsed valged batoonikesed. Lõpuks midagi tahkemat, mis aga kuidagi allavoolu minema ei soostunud. Soomlased hakkasid äkki paaniliselt "herrajestas" karjuma ja pistsid kõik nagu nööri mööda uksest välja punuma. Seda "herrajestast" sai kohe palju hüütud, aga tegelikult oli see ju nende vabadust katsetav võidumära, mitte mõni härra. See oli muidugi poputamise ja pillitamisega harjunud preili, mingid laiad rohumaad ja viljaväljad kohutasid vaesekese hingetuks ja ta põgenes tagasi boksi kaitsvate seinte vahele, kus tekk kunagi seljast ei lange, jalad on vattides ja päitsed tupsudes. Kuigi Kollionu oli tallis esimesena oma heinad kätte saanud, jätkus tal ometi ülbust mind ukseaugust togima tulla, et ma ometi selle jõusööda juba ette tooks. Astusin tuttavast konnalaibast üle autokontorisse veidikeseks tukkuma.

Pärast krossi emotsioonid: olen tühi. Tegin, mis suutsin, aga jäi väheks. Kardetud kasesüsteemi olin hommikul mitu korda läbi käinud ja see tundus lõpuks isegi ilus. Päris katsel nii lihtne polnud. Esiteks ei saanud stardist üldse minema. Vingerdas ja jauras, hea kui esimesest üldse üle läks. Esimese minutiga olin juba korralikult ajast maas. Hoog hakkas tasapisi tulema pärast neljandaid, aga alleepöördest süsteemile tuli ikka ebakindlalt ja kuna nii palju paremale ette tirisin, oli vasak liiga tühi ja tõke äkki nii viltu, et mööda ta läks teisest. Sama oli ennist suurfavoriit Jaagupki teinud, aga see ei lohuta mitte milligrammigi. Võistlus selleks korraks pekkis. Sõitsin muidugi lõpuni, eriliste viperusteta seejuures, aga aja eest saime oma lisaringi ja stardimunemisega kogu raha eest. Kahju kohe, kõik võimalused olid olemas -- seisud soodsad, ilm täiuslik, jooksukohti rajal ohtralt, aga ei siis jälle. Kuidas ma eelmine kord ses rämedas kuumuses ja putukameres paremini suutsin?! Mis imevärk sellega üldse on, et näeks nagu vaeva, aga läheb järjest kehvemini. Misjaoks ma seda trenni nühin siis veel?! Nii palju häid hüppeid oli, aga mingid detailid nullisid kogu värgi.

Magasin autos vihma aja maha ja pärast käisin pesus. Vaat nüüd on küll see päris puhkus. Laen telfi natuke täiemaks ja lähen jalutama. Siin on nii ilus. Mul enam muresid ega pinget pole, istun lootusetult kinni viimases. Aa, ei, päris viimaseks ei jäänudki, oli ka 1 sootuks välja tõrkumine. Ootamatu selline.

Eesmärgitabel hetkel nii:

1) ?

2) -

3) ?

4) +

5) -

Käisin ringi, imeilus koht tõesti. Igasuguseid põnevaid kohti iga nurga taga. Klaasikojas käis agar töö

ja sai väljapanekut uurida, mujale sisse ei trüginud seekord (v.a. see topiseid täis sekretariaadituba). Siis võtsin hobuse nööri otsa ja käisin teisi teid. Nägime lambaid, alpakasid, mullikaid, rakendit, kohalikke hobuseid -- Kollionu oli kohe elevil. Tagasiteel tuli muidugi nälg peale ja igasugused alpakad ei tundunud enam pilguväärsed. Pekki sel hobusel ikka jagub...

Õhtul oli parkuur üleval, aga vaadata veel ei tohtinud (valikuliselt?) ja hommikul läheb jälle kiireks. Algab vet-checkiga ja patse ma selle jaoks kindlasti ei tee. Peavad jalgu läbi lendleva laka vaatama.

Uned olid eriti pingelised, Kollionu oli must hobune ja ma tõusin temaga õhku. Teiselt poolt posti hakkas samal ajal tõusma valge kandiline Pegasos. Naersin vist ja seda lendamist oli veel, viimane sats pauguga kõrgustest alla.

Kolmas, viimane päev. Vet check. Soome jooksikmära, kes endiselt uhkelt esikohta hoidis, sai joosta heleblondi tyttöga, kel lehv ümber kaela, seljas must plisseerseelik ja ees südamekujulised päikeseprillid. Ma ei saanud Kolli esimesel katsel jooksmagi, kuigi ta oskab seda käekõrval-värki unepealt. Kartis mingit lehvivat presenti. Teine ring tuli juba välja ka. Tahtsin ilusat pilti saada, ta tundus veidi nagu saledam sel hommikul, eriti kui veel elevus sees oli. See aeg kui kaks sammu eemale sain, oli onu juba oma mulli tõmbunud ja ilmselt ka mõne jõehobu sinna kaasa tirinud. Ausalt ka, ta oli tegelikult ilus sel hommikul. Mina ei tea, miks seda pildil näha pole.

Soojendusel oli hobune endiselt seal võõras kandis, eest kerge ja veidi tühi. Mingi oma plaaniga, sest jalavahetusi tegi ainult suunda muutes, mujal ei saanud nagu märguandest üldse aru. Null reaktsiooni. Kiiret sirget ette ei teinud, lihtsalt startisin. Seda TS osa hobune tegelikult nagu oskab ja pigem kipun mina natuke segama. Jäin seistmendat kitsast üle timmima ja kaotasin hoo, aga kolmesel süsteemil (9.) on seda natuke nagu vaja. Tirisime esimese sealt alla ja nii jäi. Koll oli tubli muidu, okserid olid ju ilusti suureks laotud. Millegipärast ajas pärast nutma. Pingelang ilmselt.

1) +

2) -

3) +

4) +

5) -

Plusse ja miinuseid kokku arvutades nagu kõige hullemini ei läinud, aga üldse ei rahulda see. Tõrge krossil rikkus kõik. Numbrite poolest läks KS paremini kui eelmine aasta ja eriti palju paranes TS -- siis meil tuli ju tervelt 4 alla, nüüd vaid 1 ja seegi koba. Järgmise aastani vist enam kolliga siiski ei jaksa. Lihtsalt Pean ta müüki panema. Isegi kui see tähendab, et 3V-l on sellega pikemaks ajaks kriips peal. Valmis hobused ei kasva puu otsas, võinoh, eks kasvavad ka, kui rahakott sellesama puuga seljas on.

Paar ametlikku pilti ka lõppu, Elin Jalakas pildistas:

Seda lõpupeatuse asja me veel vaatame. Arvas vist, et teeme "pääsukest" ja andis endast kõik, et ma üldmuljet ei kõigutaks.

Hästi lennukas jooks oli. Mul. Kollionu pingutas täpselt nii vähe kui lubati. Vahel tehakse ülevaatusest suur etendus, valitakse parim esitaja ja jagatakse auhindu. Meil siin pole nagu kombeks olnud.