Pool läbi

Värske viiene on meie pere strateeg ja suhtleja. Leidis omale majast eakaaslase ja võttis sõbraks, hakkas külas käima ja kutsus kuidagi ise ka teda külla. Ma ei teadnudki, et ta ust oskab lahti keerata, see käib nii raskelt. Ma ei teadnud, et meil üldse selliseid naabreid on. Üks teine päev polnud naabripoissi kodus, aga see ei takistanud viiesel ikkagi külla minemast. Läks ja mängis, aga alles hiljem tuli välja, et tegi seal soolot. Kui räägime vanadest aegadest ja vaatame pilte, siis ta ütleb:
"Aga ma tahtsin temaga kohtuda." Ja ta särk "higiseb", kui on palav olla. Huvitav väike inimene.

Muruplatsil oli maas kitsejalg, paljaks söödud.Lihapirukaga taltsutatud kodurebane tõi kutsikad näha. Ta ise lubab endale päris lähedale, aga lapsed kamandab ikka metsa peitu.

See töövärk hakkab natuke liiale minema. Käin seal ju selleks, et saaks hobuseid pidada, aga kui ma nende juurde ainult laibana hilja õhtul -- kui üldse -- jõuan... Mulle väga meeldib mu töö, ainult mitte sellises koguses.

Laulupidu ja mu laps on jälle seal. Laulev laps on hea laps. Siin on päev otsa vihma kallanud, seal -- kuivapoolne pigem.

Hobuvahetus, põlved pooleks, käsi haljas kahest kohast. Selliseid asju ei oska kuidagi ette näha, pole mul varem juhtunud, et põlved niimoodi verilihale lähevad. Pärast käi nagu 80-aastane kauboi, jalad rõngas (et riie vastu auku ei läheks, aga, raip, läheb ikka ja jõle valus on).

Kinos venitati toitude toomisega viimase vindini ja me kugistasime kui päästetud merehädalised. Vürtsikate roogadega ongi niimoodi tore. Mulle tuli veel magustoit ka, nii et kappasin saali, poolik paneeritud ananass hammaste vahel. Oli -- nagu ikka -- hobufilm kolme põhitegelasega. Üks oli Moskvas monumendikujuline, tähistas glamuuri algust, teine aga seinal rippuv Rosinante (don Quijote hobune). See pidi lootusetuid ja siseheitlusega aegu taluma. Kolmas oli sootuks kummist punane täispuhutav. Võibolla ta nimi oli Ed. Tulevik oli ilus, aga imelik, justnagu see kummihobu. Taustal lasti the Beatlesi lugusid, aga mitte kordagi originaalesituses.

Öö oli valus vähkremine. Panin hommikul plaastritest sillad üle nahavabade kohtade. Käehaavad, nii testri- kui ratsutamisetekkelised, jäid lahti. Juuksepesu oli muidugi kohmakas, aga õhk on parim ravim. Kinnast ei saanud kätte, tõstsin tööl tooteid ühe käega. Ratsutamine jäi kahjuks ka ära. Korderingid kummalegi ainult. Muretsen, et kas ikka saan Alla trennis kolmapil midagi ära teha. Ja niidukas, kuidas sellega?

Ehitasin põlvedele pehmest pakkematerjalist rõngad ja tõmbasin teibiga kinni. Ikka oli valus. Täisistakus veel kuidagi, aga ei midagi poolistakulaadset. Igal õhtul lasen leemendavad augud õhu kätte, see kokku kasvamine võtab ikka rängalt aega... mitu päeva nagu. Homme on Hannoga hüppekas, jeebus küll. Allaga oli jälle tore, asjaoludest hoolimata. Nüüd jälgin mõnda aega rohkem käte nurka, et ei läheks liiga pulgaks. Mul olid tegelikult kõik näpud katki sest ühest päevast, otsisin igasuguseid muid vahesid, kus ratsmeid hoida, aga no pole teist nii head kui see õige. Ma, idikas, sõitsin ju jälle kinnasteta. Miks ma teen endale nii?! Jälle sain tunda, kuidas Metsik enne kalkuleerib ja siis reageerib. Just nagu kiro-Tiina 1kord ütles -- isegi refleksid on mingi arvutuse taga. Tegin "konna", aga see toimis ikka mingid ajad hiljem. Sain pähe veidra idee minna ennast Perilasse põrmustama. Kui teha kolm päeva jutti, siis lõpuks ta ju ometi rahuneb? Või vähemalt on mingi tõenäosusega 1 hea päev hulgas. Loll ja lootused.

Esialgu lootused nurka ja ellujäämiskursus. Olin millegipärast ette kujutanud, et TS sadulas on vähem valus. Ei olnud. Soojenduse algul juba kaalusin saapad nurka loopida, aga kes siis sokkis kargleb. Üritasin siis hüpata, põlved lahti. Unista edasi. Katkisem käsi tahtis ka vähem tirida ja jooned tulid vildakad. Õhtul panin mingi geelilaadse asjaga villiplaastrid. Ära ville katki tee, põletikuoht, ütlesid need. Njaa, pealmisest nahast polnud ammu juba jälgegi, aga natuke oli parem küll.

Päev enne võistlust hommikul hakkas midagi veel lekkima. Niiii tore. Vähemalt aitasid villiplaastrid lõpuks öösel magada, ilma et iga liigutus kiljuma paneks. Kirjas on, et võivad olla peal kuni 4 päeva. See, mis neist läbi paistab, just julgustav pole... Ratsutamine jäi igatahes vahele ja homme tulgu mis tuleb. Rogainiga olen ära proovinud, et võin üritada katkist kohta ignoorida, aga pikalt ei suuda.

Hommikul ei leidnud kusagilt oma krossikaitsmeid. Pesen need pärast võistlusi puhtaks ja panen boksi ette kuivama ja kui valmis, siis lähevad riiulisse või kasti. Kusagil seal neid hommikul polnud. Mis tore üllatus. Krabasin siis kaasa suvalise valiku vanu kaitsmeid, sh Metsiku krossikad, kuigi nende kahe jalad on erinevad nagu tikk ja küttepuu. KS ei kavatsenud enam kannataja olla, vaid togisin kohe tagant, kui kippus aeglaseks jääma. Avastasin midagi... sellest ehk kunagi hiljem. Niimoodi oligi palju kergem. Põlved olid siiski lömad ja kuna KS sadulas on survepunkt veidi mujal, otsustasin ka hüpata KS sadulaga. Tirisin lihtsalt jalused viimasesse auku. Oli üsna ebamugav, aga vähemalt mitte valus. Parkuur tundus pisike ja plaan oli võimalikult vähe hobust segada, küll saab hakkama. Muidu oligi kõik lihtne, aga ühe takistuse ees ei jõudnud ristlemist korrigeerida, jäingi sinna võitlema ja jändama, kuni tuli kolehüpe ja pulk alla. Oleks on sama paha poiss kui vanastigi, oleks võinud lasta olla kuidas on, küll ta ise oleks sättinud. Vist. Äkki. Ei tea. Pärast kahte ala jagasime 3. kohta. Ootamatult tõrkusid mõned üldse välja. Kollionu läks ürgkallisse, aga iseteenindusega boksi puhkepausile ja mina krossi jalutama. Oli selline kihutamiste ja järskude pööretega. Siin oli plaan katsetada, kui lühikeseks saan pidurdusmaad kahandada ja kas mõnel juhul võin ka suurema hooga peale minna. Soojendus tuli lühike, hüppasin ainult paar korda madalamat palki ja paar korda maja. Start on järjest lihtsam, päris hea meelega põrutab minema ja hakkab takistusi otsima. 1,2,3 olid üksikud, laiade pöörete pealt. Siis järsult paremale mäkke sinise "liivaga" bankett ja hõljuv palk. Edasi kummipõrkest kolmik, kast ja nurk, 8. oli künkaloom ja selle taga keegi. 10 silmusega tagasi vette üle palgi ja vee taga kaks maja. Mingit veekartust ei täheldanud. Siis TS väljaku taga kastilaadne ja läbi ringaia 2 palki. Tagasiteel oli üks põnevamaid kohti -- ex tigu, see kitsas, oli sirge peal pärast pikemat kihutamist. Suurepärane võimalus mööda tõmbamiseks. Proovisingi võimalikult lähedale sinna kimada ja ikkagi roolida jõuda. Polnud probleemi. Niidirull, valge palkokser, pulgad mäkke ja alla ja lõpusirge. Jess, nii kaugel nii ilusti! Ei tohi nüüd lõdvaks lasta enne lõppu, kaks viimast veel! Otse sirge finišisse! Jaa --- aga ei. Läks sest imeveskist vasakult mööda. Nii vastikult veel, et ma ei osanud ette aimatagi. Lihtsalt libises kõrvale sujuvalt, kuni lipp oli juba näos ja ma ei jõudnud enam korrigeerida. Kui äärmiselt ja eriti ebameeldiv. Olin lubanud endale, et enam tal niimoodi ei luba. Ja blööh. Tegin ringi ja kappasin üle viimase kasti finišisse, üdini pettunud, et nii lolli vea JÄLLE sisse lubasin.

Numbrite kohalt niipalju, et isegi selle lisaringiga jõudsime aega ja jäi ülegi. Kiirem kui eelmine aasta. Peab muidugi arvestama, et häid jooksukohti oli mitu. Kõrgemal tuleb ka oluliselt raskem rada, keerulisemate pööretega. Aasta algul arvutasin välja, et kui eelmise aasta MV tempoga jookseme, siis saan see aasta 12kp aja eest (44sek üle aja) ... aga see oli ju 2*L järgi! Aga ei tule ju L(ong), vaid siiski S(hort), kus max trassi pikkus on 3120m, mida seekordse Niidu kiirusega läbin 11sek aeglasemalt kui normiaeg, mis annab alla 5kp. Eriline lohutus pole, aga midagi ikka. Palju masendavam on see, et ikkagi ei saa hobust üldse usaldada, isegi kui tundub lihtne ja tehtav igati.

Kui kiired on päevad niikuinii, siis nüüd tuli vahele selline veider. Kohe alustuseks tegin, ise seda märkamata, töökaaslase katki. Kohe täitsa rikki läks. Siis näitas külaline triki, mis säästab arutust hulgast rahmeldamisest (kirja saatmine ja teene palumine...). Järgmiseks oli mul tallis kohting vanematega, nende moskvalannast sõbraga ja S-ga. Haakisin Metsiku nööri otsa ja mõtlesin, et võtan teise käega Kollionu -- tühjagi, jooksis eest ära. Kui ma siis oma sõberhobusega peaaegu väravasse olin jõudnud, tuiskas kogu kari sinna ette. Ja Kollionu jooksis jälle mu käe eest ära. Tont. Olja oli täitsa samasugune kui sada aastat tagasi, kui ma väike olin. Siis oli ta toonud meile täispuhutava telefoni ja üliägeda elektrirongi. Nüüd kihutasime algul kolmekesi isa ja S-iga mööda muru ringi, pärast aga  istutasime kauge külalise korraks hobuse otsa. Tundis muret, et ega ta Kollionule liiga raske ole või et talle haiget ei tee. Haa. Sai esimest korda elus hobusele leiba anda ja arvas, et oli äge.

Pärast Lepa maratoni ja Olustvere pooleteisepäevast käerammu piiride katsetamist jooksutasin pühapi õhtul kaht hobust korraga. Metsik arvab endiselt, et tema on tähtsam ja asub rivi ette. Kollionu on nõus oma positsiooniga, aga muudkui togib Metsikut tagumikku. Kui ma seda ei lubanud, läks välimisele ringile galoppima, aga püsis ikka teisel kohal. Ilusti sünkroonis jooksevad...  

 
Heinamaad on rulle täis. Rongad sõid ühe juures kellegi tagumist otsa. Sõrgadega, järelikult (metsik) pisike kits. Arvatavasti tükkideks niidetud. Üle pika aja olid jälle konnad teel. Sõitsin slaalomit nende vahel. Olid sellised agarad kohe. Kui oleks olemas konnaparkuurid, siis nad oleksid konnaparkuuri tempoga hüpanud.

Lõpuks ometi algas mu puhkus. Ootas päris õhtuni välja, sest pärast trenne saatsin veel mõned raportid kinnitamiseks laiali. Nii palju asju on pooleli, aga las nad jäävad.

Hobused on keerulised ja Kati hüppas üle heinarulli ja Metsik ikka ei oska  värki ja Kollionu ka mitte, minust rääkimata.

Reis puhkusemaale, või täpsemalt üldse igasugune reis on kohutavalt frustreeriv. Lükkan plaanid alati viimasest minutist tahapoole ja nii ei ole lootustki, et asjad mõnusalt sujuks. Kaks hobust, nende söögid ja varustus, ühe puhul kolmevõistluse aasta kõige tähtsama võistluse varustus. Laps ka. Kui olin oma tava- ja võistlusriided kahe ringiga autosse tassinud (= neid oli ilgelt palju), läksin last aiast peale võtma, et talli hobustele järele minna. Meenus kuidagi, et lapse asju polnud üldse kaasa võtnud... ta ise pidi seda mulle ütlema. Aasta lapsevanem täiega. Vähemalt hobuste käitumisele ei saa midagi ette heita, laadusid ladusalt. Jõudsime suvetalli poolöösel, aga seal elu alles kees -- parmude ja kuuma pärast vahivad need päeviti tallis ja öösiti pääsevad koplitesse.

Järgmine päev üritasin metsast täit võtta, aga ikka aina tõrked sees. Tuttaval rajal täielik puusulg, metsaäär pika rohu alla kadunud, kusagil ees ribisid ja nahka sööv roigas üle tee, lemmik-galopilõik üldse haihtunud. Uurisin kaarti ja abi ei mingit. Järgmine kord otsisin galopilõigu suure tee poolt lähenedes üles, andsin nahakoorijale natuke käenahka ja eksisin ära. Nooh, hakkab tulema. Puu võtame ka eest ära varsti.

See põrgukuumus! Käin ratsutamas hilja õhtul ja ikka on räme. Üldse ei kahetse, et võistlema ei läinud. Palju lihtsam on meritähena lapiti õhtut oodata. Või siis lõõskavas päikeses aeda teipida ja värvida, kuni pilt tasku poole hiilib. Kõrvahargid armastavad teipi. Nad olid arvanud, et neile on rajatud mitme linna jagu lasteaedu. Munad kuhjas kui mooniterad. Pühapil olid võistlejad ikka veel elus ja hakkamist täis. Huuh. Elasin neile kõigile netiteel kaasa ja seegi oli pekke säristav kogemus. Olime kuidagi äkki naabrilapse vembutembutajasse kaasa meelitanud ja siis ei kõlvanud ise minemata jätta. Julm praepann. Otsisime katusealuseid katsumisi. Maabatuut praadis tallad kinni.

Hommikul eemaldasime teetõkkeid käsisaega, õhtul mootorsaega. Käisin kaaslasega värskelt vabastatud teid pidi metsas. Tee lõppu oli tekkinud maja. Ladvakirsid on nii magusad kui suudavad, aga mitu tundi neist kivide eemaldamist tapab ikka. Või tappis palavik -- pärast lõputut lõdisemist kraadisin end ära, 38,4. Abiks ikka.

Täna viitsisin kauem oodata, 38,5. Midagi ei jaksa teha, söögi poole ei saa vaadatagi. Aga kui naabripoiss nõudis õhtul kolmetunnise kohtingu välja, siis tuli lapsed kokku lasta ja ei saanud ju jätta tallitamata. Tegin kõike aegluubis. Metsikuga nägime ära teispoolraudtee muutused. Ikka sai sama kaugele välja, ainult rada oli erinev. Muudkui sahmivad elektripostide kallal, uusi vanu isolaatoreid vedeleb kõikjal. Kodutallis on tekisõda. Ma oma kodukarja pärast ei pea grammivõrdki muretsema, seal on varjualune olemas ja hobused oskavad seda ilusti kasutada. Teised hobused on elementide piitsutada. Samas kui anda hobusele valida, siis selle plusskümne nad võtaksid iga kell, no kui just lauspadukat päev otsa pole.

Hakkab taanduma see jama, juba suutsin võiku ära süüa. Siiani on sest küll paha, aga äkki seob väljundi lõpuks ära. Detailideni ei hakka minema. Homme sõidan hobusega kohale, kuigi algul oli reedeplaan. Saab vähemalt korralikult paksus purus välja magada ja sooja veega pesta. Metsikule leidsin kaheks päevaks sõbra.

Vahetult enne minekut tuustis Metsik oma saba ära ja Kollionu jättis parmuauke sügades lapi nahka küna külge. Kummalgi ei näinud kahju olevat. Tondid. Ja ma olen ikka palavikus.

Olustveres  läks palju kehvemini kui lootsin. See tõrge krossis. Ebameeldiv. Tont on ju tegelikult üsna hästi juhitav -- pagan, ma võin taga vabalt mingeid 50cm laiusi asju hüpata, kuigi rooliks on ainult kolmeosaline pehme suuline kõigil aladel -- aga ta lihtsalt teeb mulle ära. Pärast polnud mingit probleemi traavis üle kalpsata ja ta ju ületas palju hullemaid asju täiesti muretult. Ma olen täiesti nõutu.

Sõitsin Tallinna sööda järele ja hankisin ka uued ratsmed, et ei peaks mingite paksude ohjadega möllama. Tõmbasime vanamal tapeedi maha, viisime ta ujuma ja ise tilpnesime mänguväljaku atraktsioonidel. Tahaksin suuta pulgal tagurpidi salto ära teha. Vanasti oli nagu lihtsam, aga keegi on mu kõhulihased nahka pannud. Päris kuupikkune jupp ei tulnudki nüüd, paar päeva läks üle. Sepa-Krista saatis mulle laupäevast kolm pilti ja üks neist teeb siiani kõhedaks. Arvake ära, milline... Kohe meenus, mis ma seal mõtlesin, kui olin kaugelt ära lükanud ja lend kestis kaks igavikku. Kuigi hobune maandus võimalusi arvestades täiuslikult ega isegi koperdanud, tajusin sel hetkel ohtu nii selgelt. Close call.