Päris põnevad ajad netis, hobused aina müügis. Ma peaksin ka panema. Kohe. Praegu. Enne on veel paar ideed, mis tahan üles filmida. Koreograafia tahab natuke paikapanemist. Nii nagu vaktsineerimiselgi. Peksin just parasjagu futuruumis virtuaalsete tapjapuuviljade rünnakut tagasi, kui taskutark teatas, et hobune jookseb veti eest ära. Oleks sealsamas koplis ära torganud ja valmis, aga siis hakkasid päitseid panema ja see äratas üles. Ilmselt kartis, et peab hakkama trenni tegema. Kui ma pärast talli jõudsin, tukkus poiste kari varju all. Läksin hoogsalt ligi, lükkasin päitsed pähe, enne kui onu jõudis moka töllamast tagasi tõmmata, toppisin leiva suhu ja Kollionu ei saanud ilmselt arugi, miks ta äkki reipalt värava poole marsib. Keegi oli platsi latte täis puistanud -- seda lihtsam meile. Kollionu koivad lausa palusid maast lahti kangutamist. Eriti pärast seda "pääsukest" ja siis veel krihvikeeramist, kui täpselt kõige magusamal keerama hakkamise ajal oli vaja muudkui jalg käest tõmmata. Skeemi sõitsin ka korra läbi. On vähemalt, millest puhata siis.
Nii hullult kallas vihma, et isegi ei kaalunud õuevarianti. Kraapisin tilkuva hobuse vähem tilkuvaks ja läksin lambaga. Viimased korrad on kuidagi kahtlaselt tore olnud. Esialgu olen koordi masterlistis oma klassis üksi, aga nii see muidugi ei jää. Loodetavasti ikka toimub see klass. Mul ju vigadeparandused teha.
Sadas jälle nii palju vihma, et jätsin kaamerahoidja koju arvutit togima. Läksin suuremate plaanideta murule kakerdama. Vist isegi skeemi mõtlesin korra läbi sõita, kui ootamatult äkki üks teine telefonijalg kohale ilmus. Sebisin siis mõned jalavahetused videosse ja proovisin mõned koondavad harjutused teha, kui äkki tuli mõte see kastihüpe ära teha. On selline pisike triibuline. Hea juhtimist harjutada. Olin teda varem ka mõõtnud nii silmadega ja vist ka mõõdupuuga -- no ootamatult kõrge oli olnud. Mingi 110-120 äkki? Kas Koll ikka läheb seda? Mul ju mingi KS sadul veel ja ei viitsi mingeid abivahendeid ka kohale tassida. No ja siis ma ütlesin Kollile, et tahan vaat niimoodi. Ja hakkasin tulema. Oh seda teadmatust ja põnevust, aga ta isegi ei kahelnud ja tuli nii ilusti. Woohoo! Ja mis te arvate, mis videosse jäi? Muidugi -- ei midagi, ainult see lähenemise pilt. Kui suur tõenäosus on sama nalja korrata?! See oli olnud nagu tunnel, kus olime vaid me 3 -- mina, Koll ja triibuline klots. Ja me ikkagi tulime veel ühe korra. Nüüd juba veidi kõhkles, aga tuli ikka. Huh. Tõin pulga, et lõplik tõde teada saada, see oli hoopis 130.
Kulutasin end netis tühjaks, kuulutus ja postitused ja nüüd pärast tööd ja laste mänguväljakul kiiktoolimist tahan lihtsalt rahus pikali olla. Nokkigu pekki kõik muud.
Tartuffi lugu algas mõni minut pärast südaööd ja eks ta seal filmijagu kestis. Küll oli pärast hommikul mõnus tööle minna. Erinevusega, et polnud. 3 korda keerasin helisemist edasi, kuni aeg jalaga voodist välja põrutas.
Koordireisiks laadisime kahe hobuse jagu kraami autosse, aga see on ju seestpoolt pisike kui käekott. Hea, et ise aknast välja lehvima ei pidanud jääma. Sõitsime mitte tavalise vanaema-, vaid lausa vanavanaemakiirusega, sest hall treikukaaslane kippus vasakutes kurvides seinalt tuge otsima. Jõudsime ikkagi palju varem kui hilja, sest kuidagi oli skeemide aegu valesti hinnatud ja tund aega ajakavasse juurde hiilinud. Tegin järjekordse katse: hoidsin vahelduseks jalad sootuks kerged. Tulemust see kuidagi ei kõigutanud, ainult energiakulu oli 3x väiksem. Kas mul on veel katseteks kordi jäänud...? Hindelehti ei saanudki kunagi kätte. Teiste klasside omad olid küll kenasti laual hunnikus, aga meie omi mitte. Nii palju kui seinalt lugeda sai, olime mingi trikiga essad. Ümardamisreeglid on seal maailmas küll veidi teised -- üles ümardati alates kuuest, mitte viiest --, aga väga palju see ei muutnud. Või siiski mingil emotsioonide tasemel, sest näiteks U25 klassis oli kahele pandud sama tulemus ja tegelikult parema % välja sõitnu oli kehvemale kohale pandud. Võibolla ta oleks edaspidi kuidagi teisiti pingutanud, kui õiged numbrid oleksid sattunud? Ei saa teada enam. Käisin krossi läbi. See oli selline vastuoluline. Enamasti pigem lihtne, eriti võrreldes U25 rajaga, aga sekka siis paar konksu, et ehk mõni hooletu näkkab. Kõige rohkem hämmingut tekitas 7ABC, kus kaks esimest asja olid viltu ja kolmas pöördega nurk. See kombo on muidu tavaline, aga see mitte, et esimesel viltusel aial olid tugijalad just sobivaima maandumise kohal ees (seesama pilt siin keskel). 
Siis tuli TS, mille kohta E ütles, et tema on seda parkuuri juba 3x näinud ja hüpanud ka. Mul on õnneks(?) nii vilets mälu, ei meenutanud midagi. Soojendusel ei aidanud üldse, vaadaku ise neid pulki. Kõrgesse ka ei roninud. Vahelduseks lubati eelhüpata, mis oli tore. Kui oleks natukene platsimeeskonda olnud, oleks veel toredam olnud, sest 1. ja 10. olid küll eri suunast, aga samade pulkadega ja need kippusid vahel pudenema. Küll jooksis siis fotograaf või publik appi. Nagu veneaegne elektrooniline munamäng. Madalad tundusid need tõkked ja ehk isegi olid. Platsil pidas korda must hobune, mida paljud kartsid ja pukitasid. Kollionu vaatas teda ka üllatunult, aga ma ütlesin talle, et vaatame praegu takistusi ja nagu naksti, keskendus ainult pulkadele. Kuulasin Hanno (mälusopist kostvat) sõna ega lükanud kaugelt kusagil, andsin aega hüpata. Hüppaski mõnusalt, aga ikka kolksas ühe kohustusliku alla. Polnuks tarvis, noh. Kukkusime teiseks v kolmandaks, kes enam mäletab. Veel oli aega hobust sööta ja krossile puid istutada, enne kui E vanematele külla läksime. Kõik teemad said korralikult läbi võetud, sh modellindus ja Rooma hunt. Poolkuldne tüdruk nunnutas potsatajasilmadega russelli ja oligi juba uneaeg käpaporisel padjal. Uni oli magus.
Siis tuli TS, mille kohta E ütles, et tema on seda parkuuri juba 3x näinud ja hüpanud ka. Mul on õnneks(?) nii vilets mälu, ei meenutanud midagi. Soojendusel ei aidanud üldse, vaadaku ise neid pulki. Kõrgesse ka ei roninud. Vahelduseks lubati eelhüpata, mis oli tore. Kui oleks natukene platsimeeskonda olnud, oleks veel toredam olnud, sest 1. ja 10. olid küll eri suunast, aga samade pulkadega ja need kippusid vahel pudenema. Küll jooksis siis fotograaf või publik appi. Nagu veneaegne elektrooniline munamäng. Madalad tundusid need tõkked ja ehk isegi olid. Platsil pidas korda must hobune, mida paljud kartsid ja pukitasid. Kollionu vaatas teda ka üllatunult, aga ma ütlesin talle, et vaatame praegu takistusi ja nagu naksti, keskendus ainult pulkadele. Kuulasin Hanno (mälusopist kostvat) sõna ega lükanud kaugelt kusagil, andsin aega hüpata. Hüppaski mõnusalt, aga ikka kolksas ühe kohustusliku alla. Polnuks tarvis, noh. Kukkusime teiseks v kolmandaks, kes enam mäletab. Veel oli aega hobust sööta ja krossile puid istutada, enne kui E vanematele külla läksime. Kõik teemad said korralikult läbi võetud, sh modellindus ja Rooma hunt. Poolkuldne tüdruk nunnutas potsatajasilmadega russelli ja oligi juba uneaeg käpaporisel padjal. Uni oli magus.
Krossi jaoks oli vahelduseks mõnus ilm -- küll päikesega, aga mitte kuum. Tuul puhus kiirkasvanud pihlakaid pikali. Üks osa pealtvaatajaist oli pikali künkal ja magas... täpsemalt oli see siiski üks kindel pealtvaataja, kes ainult omaenda silmalaugusid seestpoolt vaatas. Draamakogus oli vähene, tehti ilusaid sõite. Ja siis tulin mina. Keegi koguaeg karjus taustal, justnagu tennisemängus või jõutõstmisel (khm). Ervi oli enne starti siilinõu andnud, et ärgu ma neid ratsmeid niimoodi 5m enne hüpet ära andku, vaid alles siis, kui hobune juba õhus. Et ega see mingi takistussõit ole. Uhh... see põhjendas mu varasemad krossitõrked ära, et miks ma kunagi ei teadnud, miks ta vahel vasakule ära libiseb. Ei saanudki ju teada, sest ma andsin juhtimise neil hetkil hobusele täielikult üle ja tema valis energia optimaalse kasutuse. Ja tegelikult ei luba Hanno ka TS-is kusagile midagi pilduda. Mine koos hobusega, ütleb ta alati. Läksingi -- ja tõesti, ei mingit probleemi asjade tabamisega. Välja arvatud see majake mõisapargis. Seda tabasin sellise pauguga, et esijalad olid mitu sammu pärast tõket päkapikkused ja pidin üle õla tagasi vaatama, et ega maja katus ja põrand kohti vahetanud. Kollionu polnud nõus pikali kukkuma ja jätkasime. On vast hobune, terasest süda sees. Muidugi ta sai pärast aru, et oli hästi esinenud, võttis leivakuivikuid vastu ja lasi end lahkelt teenindada.Ervi ise oleks võistluse võitnud, aga unustas lõpus ühe tõkke vahelt. Ränk ikka, 3 päeva pingutusi ja siis mingi totter häire. Muidugi mitte nii dramaatiline kui Z juhtum, kus võpsikust hüppas äkki teele ette üks kivimüürikujuline lisatakistus. Päris kividega ja puha. Õnneks jäid luud-kondid osalistel terveks ja kasutamiskõlblike jalgade arv ei kahanenud. Pehmemad koed tahavad küll mõnevõrra turgutamist. Taastuvad. Hingehaavadega on vast kõige raskem.
Meie treikutäis oli päris edukas. Kuldne Hall ja Kollikene ka koha peal.
Ja siis olid mul püksid ühtäkki krihve täis. Keegi peab ükskord ometi selle taskupõhja ära parandama.
AppiAPPIappi kui elevil ma olen nüüd. Ja nii rebitud. Kollionule on kaks huvilist. Need, kelle juurde ma tahan Kollionu saata, nunnutavad ta tõenäoliselt soodaks. Ja treener on mõnus (kui mitu korda nad rõhutasidki, et temast nad ei loobu...?) ja tall korralik. Mida veel tahta! Seest olen ise muidugi katki, sest 3V-l on nüüd mõneks ajaks rasvane kriips peal. Mul jäi veel paar asja tegemata... Metsikut enam ei hakka suruma. Nüüd, kus ma olen tunda saanud, et saab ka teisiti. Nii et hobune ise tahab ja teeb ja mina muudkui õpin olemist (v.a. see KS, seda tahtsin ainult mina).
Täna tuli kolmaski huviline. Ootan kolmapini, kas läheb kõik ikka esialgse plaani järgi. Ei ole ka hullu, kui kõik äkki ümber mõtlevad. Kosele plaanivad ikka selle 100 püsti panna ja seal oleks uus ja huvitav. Ja kuna noored kipuvad ära vajuma kui kärbsed talveunne, siis oleks jrgm aastal konkurentski väiksem. Teisalt oleks nii või naa vaja hakata uut hobust tegema. Jälle sellist kõigetegijat, kes oleks kerge kui Metsik, aga julge kui Kollionu. Unistada ju võib. Aga esialgu tuleb mõtteid ja unistusi paar päeva taltsutada.
Elvas on peatee remont jõudnud kivitamiseni. Niimoodi:
Isegi tekkis tahtmine öösi salaja ümber ladumas käia. Ma olen peast ikka päris korras, eksole.
Ja ta ongi läinud. Oma uute inimeste järel täiesti vabatahtlikult. Saime talli ees kokku, aga mul oli vaja korraks ära käia. Ehk püüate siis vahepeal hobuse koplist kinni? Ise mõtlen äraoldud aja, et kas üldse õige hobuse leiavad ja kas see end uutesse uhketesse päitsetesse paigutada laseb. Aga Kollionu harjutas end juba tallivahel uute käte silitustega ja lasi oma saba kammida, silm pooleldi loojas. Kunagi ei tea, kuhu valitud rada viib, aga selles jupis, mis me Kollionuga koos saime käia, on olnud kõike -- unistusi ja õnnestumisi, tööd ja vaeva, pettumist ja üllatusi, imetlust, väsimust, vaimustust... Mulle öeldi, et on lubatud nutta. Teengi seda just, kuigi täpselt aru ei saa, mis emotsiooni pealt. Kurbus või kergendus, et Kollikene endale sellised sõbrad sai. Nüüd teevad plaane ja unistavad ja on suur võimalus, et saavad sootuks rohkem kui aimata oskavad...
Mul see viiene järglane on hakanud muudkui mänguasjadel patareisid lahti kruvima ja vahetama, pärast seda kui mängulennukist tõmmatud nööp mingile taskutennisemängule elu sisse puhus. Nüüd hiilib igal võimalusel tööriistakappi ja lahkub sealt kahe kruvikaga. Ei tea mina, miks just kahte kruvikat tarvis on, aga kõik kruvidega jubinad langevad nüüd korduva kruvimise ohvriks.
Mõtlesin endale isegi ühe noore välja juba, aga see pole saadaval. Tuleb vastu pidada ja kannatada, ehk läheb see tohutu tung kedagi leida vähemaks. Pealegi mul on ju Metsik, kes saab nüüd kogu tähelepanu jälle endale.
Täna olin võõrratsanik. Arusaamatu, kuidas teistel kogu aeg nii ägedad hobused on. Jooksis täiesti vabatahtlikult, oli mõnusalt tundlik ja paindlik, ja kuigi pigem oli selline lennukas, oli jube mugav istuda. Kui midagi jõllitas vahepeal, siis kasvasid kõrvad pikemaks ja tulid peast mingi hoopis teise nurga alt välja. Sellisega sõidaks kohe huviga, kui nii palju piiranguid peal ei oleks, et mida tohib ja mida mitte.
Saabki kuu läbi ja lapsed lähevad kooli. Saab jälle torti süüa. Ja Metsik on pärast Kollionu lahkumist selgelt rahulikum, praegu need mõned korrad on olnud peaaegu nagu vanasti parematel aegadel. Ehk on süüdi soojad ilmad, kes teab.
Ja ta ongi läinud. Oma uute inimeste järel täiesti vabatahtlikult. Saime talli ees kokku, aga mul oli vaja korraks ära käia. Ehk püüate siis vahepeal hobuse koplist kinni? Ise mõtlen äraoldud aja, et kas üldse õige hobuse leiavad ja kas see end uutesse uhketesse päitsetesse paigutada laseb. Aga Kollionu harjutas end juba tallivahel uute käte silitustega ja lasi oma saba kammida, silm pooleldi loojas. Kunagi ei tea, kuhu valitud rada viib, aga selles jupis, mis me Kollionuga koos saime käia, on olnud kõike -- unistusi ja õnnestumisi, tööd ja vaeva, pettumist ja üllatusi, imetlust, väsimust, vaimustust... Mulle öeldi, et on lubatud nutta. Teengi seda just, kuigi täpselt aru ei saa, mis emotsiooni pealt. Kurbus või kergendus, et Kollikene endale sellised sõbrad sai. Nüüd teevad plaane ja unistavad ja on suur võimalus, et saavad sootuks rohkem kui aimata oskavad...
Mul see viiene järglane on hakanud muudkui mänguasjadel patareisid lahti kruvima ja vahetama, pärast seda kui mängulennukist tõmmatud nööp mingile taskutennisemängule elu sisse puhus. Nüüd hiilib igal võimalusel tööriistakappi ja lahkub sealt kahe kruvikaga. Ei tea mina, miks just kahte kruvikat tarvis on, aga kõik kruvidega jubinad langevad nüüd korduva kruvimise ohvriks.
Mõtlesin endale isegi ühe noore välja juba, aga see pole saadaval. Tuleb vastu pidada ja kannatada, ehk läheb see tohutu tung kedagi leida vähemaks. Pealegi mul on ju Metsik, kes saab nüüd kogu tähelepanu jälle endale.
Täna olin võõrratsanik. Arusaamatu, kuidas teistel kogu aeg nii ägedad hobused on. Jooksis täiesti vabatahtlikult, oli mõnusalt tundlik ja paindlik, ja kuigi pigem oli selline lennukas, oli jube mugav istuda. Kui midagi jõllitas vahepeal, siis kasvasid kõrvad pikemaks ja tulid peast mingi hoopis teise nurga alt välja. Sellisega sõidaks kohe huviga, kui nii palju piiranguid peal ei oleks, et mida tohib ja mida mitte.
Saabki kuu läbi ja lapsed lähevad kooli. Saab jälle torti süüa. Ja Metsik on pärast Kollionu lahkumist selgelt rahulikum, praegu need mõned korrad on olnud peaaegu nagu vanasti parematel aegadel. Ehk on süüdi soojad ilmad, kes teab.
No comments:
Post a Comment