Ilmad läksid krõbedaks, aga vist on olnud kuivem kui muidu sügiseti. Pime on igatahes küll ja entusiastid kappavad õues laternavalgel. Isegi hüppavad ja kõik tundub hirmus kiire. Meil on lilletamine, teeme paar ringi midagi ja kolame kusagile. See on nii tohutu mõnus tunne, kui ma saan järjest pähe tulevaid ideid teostada. Tahan, ronin künkasse või üle lohistiplaadi, või lähen ja lihtsalt hüppan midagi, mis platsile üles seatud, või proovin mõnda huvitavamat üleminekut kusagil ükskõik kus. Hallil onul on külmaenergiat küll, vahel süstib alt, kui kujutab endale äkki mingeid rebaseid või vampiire ette. Sees on nüüd LEDid laes ja valgusteema (lõplikult?) kaardilt maas. Klõpsi kui tarvis, välja ka ei sure äkki (ümber tehes oli leitud ja parandatud ka ühendusviga). Ikkagi ei taha sisse.
Tegin ka e-rehkendust ja koosolek lendas must vasakult mööda. Eelviimase küsimuse juures suri läpaka aku ja kolisin telefoni üle. Kokkuvõtteks läks 2 valesti, millest 1 oli see veepudel. Mul kaalus ta 200g, mis pidanuks ka õige vastus olema, aga ju läksid kiiruga näpud sassi. Nohja ega ikka mäleta kohe neid kooliasju, aga mul oli abivahendeid ka. Nt kui nägin, et pabergraafik tahaks zoomi, tegin endale excelis ilusama. Päris elus saab tihti lähendustega hakkama, polegi tarvis peensust taga ajada ja lisaks muidugi guugeldamine. Väga kiiresti saab suuna kätte. Ja siis muidugi vastuse kontroll -- ei taha lihtsalt huupi panna, peab tunduma kusagil õiges kandis ikka. Nt seal laenuülesandes, 0,45 on peaaegu pool jne. Jõhker kommi- ja unehäda on, peaaegu nagu olekski koolik. Sest rääkides -- minikoolik pole ikka veel nõus riideid panema, lehvib mingis lühikeses pusas ringi. Kas ma peaks ta kinni siduma, et sobivamad asjad peale saada?!
Kust küll need unenäod oma kütuse saavad? Olin platsil, K.L. analoog hüppas parkuuri. Tõmbasin kusagile kõrvale kibuvitsavõssa eest ära; tal hobune hüppas viltu ja ajas pulga alla, jantis seal. Aga mul tõusis äkki hobune ebaloomulikult püsti, kuidagi eriti kõrgeks. Tulin maha, see ikka muudkui püsti ja rinna ees justkui mingi mügar. Mõtsin, et mingi megavapsik või muu taoline, aga kui hobuse enda juurde kutsusin, oli tal puupalk kaelast läbi v aiateivas v miski. Kutsusin isa appi (tuli, ülikonnas), hakkasin telefoni juurde roomama, et kliinikusse helistada. Ahastus surus mind lapikuks vastu maad.
Enne seda oli ühe vana tuttavaga elektroonika-alane vaidlus, Selline möödarääkimisega. Päris elus on seda ka, et keegi midagi üli-ilmselget väidab ja ma panen vastu: "Tegelt?!", mispeale teine täpsustama ja kinnitama hakkab, et jaa. Aga see kõik on üleliigne ja võõrastav. Või siis et kui imetlesin ühe pilte: "kindel, et need kusagilt raamatust pole?" -- ja siis ta pakkus .RAW faile kontrolliks. Nagu ma tegelikult ka hakkaks autentsust kontrollima või päriselt oleks arvanud, et tõmmatud kusagilt. Aja edenedes saab järjest vähem üldse usaldada... mida iganes. Pole ime, et pigem tõmbutakse oma nurka peitu, las teised siis võltsivad omaette.
TIHS on läbi, pidu otsas. Soh, märkasin just, et Rahulas on 1 päev enne Kukulinna KS SMV-d ka võistlus kirjas. Väga huvitav ajaline paigutus. Ja juhendi tähtaeg tuleb kohe peale. Kõrvalt näeb välja nagu mingi pooleliolev vaidlus. Ma seda veel eelmine aasta ei teadnudki, et hilinenud juhendiga võistluse eest edekabelisse punkte ei saagi (see ongi vist uus reegel, ajendiks ilmselt punktiseisu parandamiseks leiutatud viimsehetkevõistlused, mis konkurentide suhtes selgelt ebaausad olid). Oleks vast pauk, kui SMV-ga niimoodi juhtuks.
On olemas sügisesed standardteemad, kuidas on ootamatult mitteniikülm ja kuidas mingitele ei leidu jalanõusid. See mingi käis siiani plätudega õues, koolis vahetusjalanõudeks aga uued botased. Selge, et siis tuli ka õueks uued botased hankida. Veel nõusid. Meil on kogu esik kõiksugu jalavarjusid täis. Pungil. Suvel viskasin terve ämbritäie ära (nojaa, meie suuruste puhul täidab juba üks kossipaar selle ämbri) ja kuigi T1 oma kõige suuremate lestadega (46+) resideerub mujal, no pole ruumi. Ega ühtlasi ka käia millegagi.
Mõlema võistluse juhend hilines. Põhimõtteliselt peakski rakenduma see reegel, et siis punkte ei saa, aga... võin kihla vedada, et saavad mühinal.
Nüüd ma ei oska isegi galoppi teha. Vähemalt suulistega mitte. Muidu olengi täielikult päitsesüsteemile üle läinud, ainult sadulata vahel olen päris valjaid pannud. Ja noh, pole tore. Ilm ka mitte, külm ja märg, kuigi numbri poolest mahe. Ja konnad on teel jälle. Vist! Võibolla on hoopis lehed. Ja ma ei jaksa olla pildivaataja. Tahan sõnu ja mõtet, mitte lihtsalt pilte (sihuke isiklikum sõnum, mille adressaat ei saa sellest kunagi teada).
Olid KS meistrivõistlused, mis poolepealt muutus teatrietenduseks, pimedus, toolid, lava ja kõikseevärk. Teised hobused said maneežis liikuda, aga see oli algul nagu ülesküntud heinamaa ja pärast need vallid maha freesitud. Mina pidin liigutama ühte kõrbi poni. Treiler kahe hobusega varastati ära koos mu noorima järeltulijaga. Pärast oli hobuseid kolm, nad olid peente nöörikimpudega millegi ette rakendatud ja üks neist lonkas, mul oli mure, kuis nad koju saan. Lõpuks hoidsin neid nöörikimpe oma käes ja nad olid pikad nagu trammiliinid.
Üks onks ei suutnud hommikul kassist lahti lasta ja kui sel kavala äpi abil pilt eest kadus, ähvardas kassi vetsupotti uputada. Mina olin muidugi kõiges süüdi, mööbel vist ka, läksin tööle ära ja tema ilmselt hilines kooli. Pärast leidis miljon põhjust, miks mitte trenni minna ja millegipärast kadus siis telekas ka ära. Üsna lootusetu nädalavahe algus niisiis. Õhtul panin T2 ja O-H võidu nöörpäitsed punuma, kuni ma poes ära käin. Täitsa loogiline asjade areng ju. Värske juhend oli ratsaväelaste ürituselt olemas, sihuke pisike. Näitasin ette, misasi on sõlm ja kuidas teise nööriotsaga olemasolevat sõlme läbitakse. Joonistasin harjavarre peale lõikude pikkused ja tegin sääred. Huh, rahu! Tõenäosus, et midagi valmib, oli pisike, aga ehk vähemalt ei tormita O-H elamist puntrasse. T2 lõpetas omad jrgm päev, kuna O-H ei lasknud teda juhendile ligi. O-H ise aga saigi minipäitsed natukese juhendamise peale umbes tunniga valmis, ainult paar sõlme pidi üle tegema ja üks jupp jäi lühem. Kass on uskumatult tõhus motivaator.
Pidin hobuse linnast koju viima, läksime korde otsas traavis. Hobu läks järjest kiiremaks, kuni kihutas arutult galoppi. Pöördel tuli hiigelsuur kivimaja ette ja ta hüppas peadpidi sinna sisse. Mõtsin, et lapikuks, aga ta kappas mööda seina üles ja siis mööda katust edasi, kust kargas edasi ka järgmisele katusele, kust omakorda hüppas vastu sportauto.
Bloody hell. Miks peab nii tihedalt?!
Vahepeal sai natuke trendi jälgitud, mõningate lisadega.
Eile põgenesime Viljandis. Mingi hetk rüselesime, käpuli maas, kapist alguse saanud pimedas labürindis, käega teed (ja vahel ka kellegi teise tagumikku) kobades. Meil oli tiimis mitu agarat ja kõik näppisid midagi, nii et vahel avanesid lukud ja kohad eiteamille peale. Pärast pistsime kringlit ja kõõlusime virtuaalselt maailma serval. Järjekordne näide, kuidas pildiga pea korralikult ära hullutada, nii et see kere kummuli ähvardab keerata. Trenniks sellest muidugi ei piisanud, oli vaja hobukesega ka tiirule minna. Parasjagu oli pooleli kaks aktsiooni: tallikatuse vahetamine ja märakopli ümbertõstmine. Vast saavad esimesega valmis enne jrgm nädala vihmasid. Teise tagajärg -- sain ära proovida, mis tunne on golfimurul kapata. Märad olid oma kopli just nii lagedaks närinud, peaaegu nagu piljardilaud! Nii sile ehk siiski mitte ja kempsupuhmad olid ka peal, aga ikkagi. Üldse on sel aastal tohutult palju olnud taolisi jaburalt täiuslikke hetki, unenäoliselt erilisi, mida lihtsurelikule äkki ei peakski niimoodi järjest kaela sadama. Visuaalsed, lõhnalised, puudutuselised, maitselised, taipamuslikud, igasugused.
Vaatasin uuesti "Nõiakivi" ära. On see vast isevärki lastelavastus, täitsa äraspidine. Vastutustundetud tuulepeadest vanaemad ja mingid viielised ülipüüdlikud lapselapsed. Paljudel on õudmälestusest sest loost, aga mulle on ta alati meeldinud millegipärast. Aga miks? Laulud vist ja veidrad naljad. Kivinõia ja Ropka dialoogid. Sest on juba aastaid, kui ma ühtäkki taipasin, miks lapsi vahel maisipeaks ja toolipeaks või milleiganesepeaks kutsun.
...kui sa oled hallil kivil,
hallil kivil, kallil kivil,
lapsepõlve ilmakivil,
Kivinõia silmakivil,
siis hobuseks saab su kõverik kepp,
(kõverik kepp, jah kõverik kepp,)
ja sõidame sinna, kus taiga või stepp,
taiga või stepp...
Jasiis oli Kivinõial sünnipäevastress (111000 päeva, st u 304 aastat vanaks sai) ja ta jõudis järeldusele: alati läheb siis kurbus ära, kui keegi teab, mis tema peab tegema. Ja hundivanaema ladus kaarte, "mis tuleb mulle ja kodule, millega süda jääb rahule". Mu vanaema ladus ka nii. Rääkimata käetelefonidest. See on meil nüüd olemas just niimoodi.
Tööl on stressiga toime tulemise koolitus. Entusiastlik poolkere, suured silmad peas, räägib ilusti ühtlaselt kogu loo ära. Hääl käib üles-alla, silmad pilguvad, pea ja käed kõiguvad kergelt küljelt-küljele... noh, peaaegu päris! Aga ta kortsud ei lähe kunagi ära ja miski miimikas ei põhjenda, miks need kortsud just nii on, nagu on. Riidevoldid on ka liiga staatiliselt, kuigi ujuvad veidi. Tähed ei tule suus lõpuni, nt "M" ja "P" ja "O" mõjuvad pealiskaudsete või poolikutena. Ka rõhud on vahel mööda, näiteks ei arva ta ära, kui miski peaks olema kolmandas vältes, aga kirjapilt on sama kui teise vältega vormil. Ja ta silmad on läbivalt liiga lahti ja vahivad otse ja ta ei hinga! Pärast tajumist, et ta ei hinga, hakkan ise õhku ahmima ja haigutama. Oeh.
Üle pikapika aja sattusin päris hüppetrenni. Oli täitsa intensiivne võrreldes tavapärase lilletamisega. Mahtumisteema, seinad tulevad muudkui vastu. Õhtulööljaigalajal vaatasin pikslikogumeid ühest kohast teise liikumas. Võib vaimsele tervisele halvasti mõjuda.
Oli vaja ratsutada ühe kõrvi poniga, aga ei saanud kuidagi sadulat paika talle, muudkui libises taha ära. Äge poni oli, hüppas hästi ja liikus ka. Umm vaatas teda huvitatult (miks ma teda unes näen?! Päriselt ei näe üldse mujal kui võistlustel ja sedagi kattumatuse tõttu üliharva).
Pidime sõitma kusagile helikopteriga. Mind pandi kusagile tagaistmele, oranžis vangiriietuses. Ühtäkki aga rippusin helikopteri all ankrul u 10m nööri otsas. Vägev vaade oli. Päris palju tegemist oli, et ankrul püsida, vahel pidingi ainult käte jõul ripnema seal, kui piloot vangerdas. Mingil hetkel tuhisesin isegi tiivulisest kõrgemal, nägin, kuidas piloot roolis kitarri mängis. Hiljem selgus, et selline sõit tagas kuidagi vanglast pääsemise ja maksis 20€. See lennuüritus oli kuidagi seotud 60€ maksnud laagriga (mõtsin et haa, sama kui lapsel just judolaager, aga mul oli ju ägedam) ja pidin oma toas asjad kokku pakkima. Nagu alati, asjad paljunesid, muutusid ja tekitasid sodi ega mahtunud kunagi kottidesse ära.
Nüüd on e-vaatamistega ühel pool (5 päeva kulus kokku... tegelikult ööd, sest päeval olen ju tööl ja tallis) ja saan hakata rohkem magama. Täna õhtul on ees Rõngu-reis.
Sanderi-onu tegi Rõngus kuidagi lühidalt või... ma küll kella ei vaadanud, aga eelmine kord oli nagu rohkem.
Ringipäev! Poolel teel parkis kaubik, raadio üürgamas, uksed lahti, onud sees. Grilliufo ka sealsamas auto kõrval ootel. Hobune oli kindel, et grillitakse hobuseid, keeras otsa ümber. Noh, nii ei jäänud, läksime uurima, mis teoksil. Rännaku kontrollpunkt, vaat mis. Mingid teised onud pidid 100km maha vantsima.
Vahelduseks oli tööl teistmoodi sekeldamist. Millegipärast olid ühes kohas litsentsi seaded tuksi läinud ja teises kohas pistikupinnid maha murtud, nii et relee plõksis tühja. Need on tagantjärele teada asjad, enne tuli tuvastada ja leida. Nohja ravida.
Hulpisime kägaras kui korgid vees. Vahepeal tuli näppudega veepinnale auk rebida, et saaks natukenegi sisse vajuda. Külm ja sogane vesi. Isegi hüppetrennis oli kolmene süsteem, millest viimase tõkke ületamisel pidi vette maanduma. Treener (Zirk? Kullo?) näitas esimese ringi ette. Hobune ujus pärast üleni vee all, valjad ka läinud.
Mõtete pesumasin (aga ma tunnen ta ära ja saan seisma panna; u kuu aega polegi Selliseid probleeme olnud. Mis mõjutab, ei tea, aga palju lihtsam on olla). Kiirraamatud said korraks otsa.
Hüppekas oli viimases satsis kaks sellist hüpet, mis ei lõppenud mitte kunagi ära. Eriti pikk oli maandumise osa. Me ei uimanud ega midagi, lihtsalt see lend oli kuidagi ürgpikk.
Tulid uued raamatud. Loobusin ajakirjatellimusest, kui selgus, et ma oli enamvähem ainus lugeja. Häh, ma üldse teiste pärast ta võtsin ju, et äkki harivad end või midagi.
Halloween laieneb. Ma pole üldse fänn. Lastel paluti kooli ilmuda kostümeeritult. Loomulikult on pool 10 õhtul kuhjade viisi maskeerumisvahendeid saada. Kuu lõppeski kommi pommivate tontide eest talli põgenedes ja mööda kottpimedat koplit vihmatekki taga otsides, vihmavari ühes, nöör ja taskulamp teises käes. Leidsin ka, just hetk pärast alla andmist.
No comments:
Post a Comment