Nõiamoor on vastu

Vastuseis muutustele. Inerts. Näiteks mõned ei tea, et triipkoodilugejad on programmeeritavad -- võimalusi on palju, aga keelevalik ja lõpukood on meil kõige popimad. Näiteks on vaja leida keel, mis loeks triipkoodides esinevaid erimärke ühtemoodi (alakriipsud, küsimärgid, plussid-miinused jne asuvad erikeelsetel klaveritel eri kohtades) ja vajutada kõige lõppu enterit. Mõnel juhul jookseb operaator edasi-tagasi toote ja klaveri vahet, ühe juures piiksutab, teises vajutab enterit. Aga saaks ju ainult piiksutades, kui enter oleks automaatselt lõppu liimitud. Ülikerge seadistada, aga ei taheta -- oleme harjunud jooksma. 

Jasiis... kangid, kannused, kapslid. Praeguse plaani järgi hakkab järgmisest aastast FEI võistlustel hobuse ninalt kontrollpulk läbi jooksma. Pulga läbilõike mõõtmed kõige jämedamas kohas on 1,7 cm x 3 cm, peaksid esindama 2 näpu jämedust. Kui pärast sõitu ei mahu -- disklaff + kollane kaart. Kui enne sõitu ei mahu -- tuleb rihmu ümber seadistada või disklaff. Vastuvaidleja ütleb, et "lahtisest" kapslist pole mingit kasu. Ja et hobune kardab võõraid, kes pea ümber asjatada tahavad. Seda ta ei ütle, et siis ei saaks enam täie raskusega hobuse näos rippuda, ilma et see kaugele näha oleks. Rootslased ja uus-meremaalased lubavad jrgm aasta üldse kapslita starti. Küll ainult trenselvaljastuses, aga suur asi ikka. Kangideta võib GP-d juba mitmel pool sõita, see suund jääb ka ilmselt sama. Mõni kardab, et kangita-kapslita sõitjaid võidakse pidada paremaks, et äkki saavad rohkem punkte. Ma siin eriti ärevaks ei läheks -- kui sõidab stabiliseerivate abivahenditeta paremini, siis nii ongi. Kui ei sõida, siis ei sõida, vead paistavad igatahes kaugemale kätte küll. See "uurimus", mis vahepeal netis ringles, et  kangiratsme jõud olevat nõrgem kui trensli... oh, et lollus maailmast ka otsa ei saa. Ratsaniku peos ongi loomulikult vähem jõudu, aga hobuse suus kangiefekti tõttu hulga rohkem. Kivegi kangutatakse maast kangiga, sest muidu ei jaksa. Argumendiga, et "hobune peab taluma" mingit metallikola suus ja see peaks kuidagi näitama tõelist treenitust, enam kaugele ei purjeta.  Kannustest kinni hoidja ütleb, et kannuste meisterlik kasutamine ongi raske. Nõrk sõitja oled, kui su hobune neid ei talu. Nii võibki täitsa olla, aga vahel pole abivahendist loobumise põhjus oskamatus, vaid just võime ja soov ilmagi hakkama saada. Paberil räägitakse küll harmooniast ja õnnelikust atleedist, aga päriselt on sõrmed läbivaatamise lihtsustamiseks lehvikuna laiali. Seda et... ega päriselt olegi võimalik jõupingutusi lõdvalt ja lõkerdades teha. Ainult et millegipärast peab osa pingutajaid välja nägema, nagu nad ei teeks midagi. Näiteks koolisõidus nii hobused kui ratsanikud.   Kettaheitjale lubatakse küll grimassi ja tennisemängijat ei tunne mõnelt pildilt äragi. Hüppavatele hobustele lubatakse rohkem, ratsanikele ka. "Hõkk," võivad mõlemad teha, nägusid ka. Need hobused tassivad seljas midagiloodetavastiallasajakilost lisaraskust, hüppavad sellega üle 160cm okserite, üritavad muusika taktis õhus püsida, kihutavad 40km/h või kiiremini üle kinniste tõkete maastikul ja mida iganes. See pingutus on igatahes raske. Võtab võhmale ja paneb kondid-lihased kõvasti proovile. Nagu ei saa igast inimesest sportlast, ei peaks seda eeldama ka kõigist hobustest. Võiksidki osaleda vaid need hobused, kes suudavad ja tahavad, valuvõtteid kasutamata. "Suure looma taltsutamiseks on vaja..." blaa-blaa. Enam ei ole vaja. Ajad on muutunud. Peaks võtma aega eetiliselt vastuvõetavaid suhtlemisvahendeid kasutama õppida. Ja veel see surematu argument et "kui sa pole ise GP-d sõitnud..." jne -- kui sa pole ise kokk, siis halva maitse tunned ju ikka ära, või mis? Ühel hetkel enam inimesed ei tule vaatama ja toetama, kui üks paarilistest silmnähtavalt piinleb. Loomatsirkus on juba kadunud. Igatahes on enamasti leping ühepoolne, ja mida suuremad panused, seda tõenäolisem on, et vaikne osapool kannatab. Üldse on kogu elu veidralt korraldatud. Isegi taimed saavad aru ja üritavad oma piiratud vahenditega vastu võidelda, kui neid süüakse. Kellegi kannatuste vaba olemine polegi vist võimalik.  Rant over. // Ja kohe kui olin selle siia kirja pannud, sain sarnaseid mõtteavaldusi mujaltki lugeda. Ju siis on tugevalt õhus parajasti. Äkki ma siis ise enam ei pea? No vaatab, kuidas kujuneb, vb kustutangi ära. 

Surnud hobusega toimetuleku strateegiad:

* Hangi parem piits.

* Vaheta ratsanikku.

* Ähvarda hobust vallandamisega.

* Öelge: "Nii oleme alati selle hobusega ratsutanud."

* Pange kokku hobust uuriv komisjon.

* Uurige, kuidas surnud hobustega mujal ratsutatakse.

* Madalamad standardid surnud hobuste kaasamiseks.

* Värvake surnud hobuse taaselustamiseks "tiigrimeeskond".

* Ratsutage surnud hobusega ebatavaliselt või häirivalt.

* Ostke äripaketi surnud hobune.

* Korraldage oma ratsutamisoskuste parandamiseks treeninglaager.

* Klassifitseerige surnud hobune ümber elamispuudega hobuseks.

* Võrrelge teiste surnud hobuste seisundit tänapäeva keskkonnas.

* Lisage lahkamisaruandesse "See hobune ei ole surnud."

* Tapke kõik teised hobused, et teie oma näeks välja nagu teised.

* Kutsuge surnud hobust "paradigma muutuseks" ja ratsutage sellega.

* Sõitke surnud hobusega targemalt, mitte raskemalt.

* Palgake surnud hobusega ratsutamiseks alltöövõtjaid.

* Kiiruse tõstmiseks kasutage mitut surnud hobust korraga.

* Viige läbi ajajuhtimise uuring, et näha, kas kergemad sõitjad suurendaksid tootlikkust.

* Selgitage: "Ükski hobune pole peksmiseks liiga surnud."

* Nimetage surnud hobust "ühisettevõtteks" ja laske teistel sellega sõita.

* Pakkuge lisaressursse hobuse jõudluse suurendamiseks.

* Tehke kuluanalüüs, et näha, kas töövõtjad saaksid hobusega odavamalt ratsutada.

* Ostke järelturu toode, et panna surnud hobune kiiremini jooksma.

* Selgitage, et hobune on parem, kiirem ja odavam surnuna.

* Moodustage kvaliteediring, et leida surnud hobustele  kasutusvõimalusi. Selgitage: "Selle hobuse ostmisel oli hind sõltumatu muutuja."

* Looge hobusele oma veebileht.

* Anna hobusele ametikõrgendust, paku juhipositsiooni.

[kusagilt leitud ja tõlgitud]

Et siis... sel aastal otsustati "harrastajate taset tõsta".  Tulemuseks oli vähem osalejaid meistrikatel, mingi tuumikseltskonna eemale ehmatamine. Natuke arusaamatu, kui niikuinii tekkis juba amatööride klass kõrgemate ambitsioonidega rahvale. Olen endiselt arvamusel, et harrastajat pole kusagile suruda vaja, vaid lasta tal turvalisel tasemel hobuvärgist rõõmu tunda. Saavutussport olgu ikka eraldi. // Küsitlusele vastajad olid olnud arvamusel, et olgu pealegi raskem. Ainult et... kas vastajad olid enamasti need, kes võistlema tulid/ oleks ehk tulnud, või olid asjassepuutumatud ja tugitoolisportlased ja ankeedimeistrid jm rahvas ka? Eks on teisi argumente ka, et miks mitte võistlema tulla -- rahaline eelkõige, ma arvan. Stardikad enam odavamaks ei lähe ju. Maksad raha, et maatasa tambitud saada -- nojaa, need, kes välja ilmuvad, ongi need kõige tugevamat sorti. See välja ilmumine paneb ekstra pingutama ja näitab nõrgad kohad kõige tõhusamalt kätte. Soovi korral on võimalik mingid 5% julgelt lisaks korjata järgmine kord. Kui siis muidugi kõik välja tuleb. Ei pruugi tulla, aga tõenäosus on ikka suurem. Nii kahju vahel, kui mingi lihtsalt kõrvaldatav ebakõla kõik tuksi keerab. Käeväristamine ja rullikeeramine  näiteks, jäta tegemata ja ongi tuhatparem.

Aina jamad jamade otsa. Hoolimatus, lohakus, sõnakuulmatus. Ära-mõtted muudkui trügivad ligi. Magamatus segab. Vahin igasugustel põhjustel öösiti mõne tunni ikka üleval. Näiteks pärast küünarnuki-toud vastu nina. Olin nii jahmunud, et uni kadus kapi alla. Olen "Kummitustega" viimases hooajas, sisu kvaliteet on hüplik. Õnneks neid väga häid hetki tuleb ikka ette ja saab vähemalt naerda natuke. 

Tuhlasin jrgm aasta kalendris ja see on õhemapoolne, vähemalt 3V mõttes. See-eest on aga  26. juuli, kus korraga pargivad nii TS EMV, Gramina TS, Luunja karikas 45 kui 3V Ihastes. Edu võistlejaile valikutes, haha.

Nüüd järgmises koolituses see rääkiv pea hingas! Valesti küll, aga hingamine oli lisatud. Tähendab, kedagi pidi veel see lämbumine häirima. Kulmud olid rohkem ujuma hakanud ja suu sulgus veidralt, lisandunud oli ka mingit sorti tatihääl, kui kinnine suu äkki avaneb. Keel on ikka ebaloomulikult paigal kogu aeg ja... 

Täiskuu hiilgas taevas ja oli millegipärast vaja ringile minna. Pildile jäi ootamatult sinine... tegelikult oli ikka kottpime, kui kuu puu taha läks. Pealamp läks ainult auto ja jooksmise jaoks põlema, muidu pimestas liiga. Tuul üritas otse läbi pühkida ja ring moonduski kaheks poolkaareks. Kahe koera aias oli ühtpidi minnes üks, tagasi tulles suisa kolm koera. Kõik haukusid usinalt, et võimalikud pätid ikka õigel pool aeda hoida.

Ükspäev oli hobune s*tapea. Otseses mõttes. Ma ei saanudki teda puhtaks, kuna sellise külmaga pesta ei tahtnud ja ta on Karvane. Äkki ta tahaks ka pea padjale panna öösel, aga kuna võtta pole, ehitab ise sobiva kuhja kokku. Ja siis mõne päeva pärast proovis ta olla Harry Potter. Vähemalt mis puutub otsaesisesse armi. See polnud tegelikult välgukujuline haav, aga pikk küll ja parasjagu verine, nii et ikkagi tuli pesta. Ründasin pead voolikuga, veejoru pani kohati silmi pilgutama. Hobuke kannatas seda peapesu küll paremini kui lapsed ennevanasti. Loodetavasti ei kakelda täna juurde neid auke, onud olevat juba mitu päeva eriti lustilised. Päev enne pealõhkumist oli Hiireke hämmingus (ja siis kiirejalgne näiteks) Elvisest, kes läbi seina jalutas. Elvis on punane kass, kes suvalisel hetkel kohtadest välja ilmub ja hobuseid seega lendu paneb. Aga läbi seina -- see oli uus. Ega ta muidugi mustkunstnik ole, seinas oli väike auk abiks ka. 

Inseneeria üritus tuli lõpuks peale, enne kui aasta kätte ära lõppes. Ilusat ilma polnud enam väga võtta, seega rüselesime paksratastega (fatbike) läbi luuni lõikava tuule. Vähemasti hoidis väike miinus maa suuremas osas tahkena ja tagant poriseks said vaid kõige metsikumad. Ma sain elektrilist rattalist taltsutada. Milline rõõm mängleva kergusega konarlikku mäkke suruda. Külm kaanetas siiski näo ära, aga olin oma Mountain Horse talviste ratsapükste üle suisa rõõmus. Ei mingeid külmunud põlvi! Naljakas vahe oli mootorita rattalistega: kui mul sai selja märjaks just lihtsamal alusel (alustasime asfaldil), siis metsavahel-põllul-tõusudel tahenes täitsa ära ja sain lihtsa vaevaga päriselt rassijatest mööda liuelda. Jalalihased mingit tööd ikka tegid ja tagument oli kõvast istmest piinatud, aga üllatasid käed -- neilt koorus peopesadest hiljem nahka (näpualguse liigeste juurest).

Hiireonu pea ei saa kuidagi kokku kasvada, kui ta seal haava sees sügada tahab. Hobustele ei hakka ju plaastrid ka eriti peale. 

Saanisõit vedajata, kõrgel linna kohal. Mingeid rihmu ega kinnihoidmise kohti polnud, raske oli küüdis püsida. Pärast küsis keegi ebakaines olekus asjapulk 24 EURi, aga siis oli juba hilja, lubasime kutsuda politsei.

1 muster läks katki, unustasin tagasiteel ära. Aga kontsert oli korralik ja sünnipäevamaius tore üllatus. Keelpilliorkester taustaks annab nii palju juurde, mõnus (poognameistrid olid kõik laval villaste sokkidega, tegelt Avandi Märt ka). Pärastine Dodo pizza oli ka mõnus, mingi kana-seene-trühvlimoosi variant. Taustalood nii mõnusad polnud. Keegi O-H tegi jälle midagi uut ja ootamatut.