Evakursioon

Jõulukuu algas kadunud lapsega (naabrite juurde; see oli eelmine päev läinud, võtme omaarvates kaasa võtnud, aga avastanud enne ööd, et võti ei keera, aga meie olime Pärnus kontserdil. Tagasituleku ajaks magas juba naabrites. Võti ei keeranud, sest oli vale. Jrgm kord pean küsima paremini: kas ÕIGE võti on kaasas) ja hämaras radu otsijate jälgimisega. Meil oli vanasti ka sama pime, üksikud mittevalged heledamad laigud. Ledidega laevalgus on ikka üle prahi, klõps ja valmis, kõik nurgad nagu peol (peo peal). 

Alati saab õppida midagi uut. Selle aasta hitt oli 2 näpuga kerimine (tegelt liigub ju külgsuunas ka) läpaka puuteplaadil. Enamasti mul on hiir ja käsitsi sudin üsna vähe, aga no nii nunnu noh. Jasiis... peaksin nagu trükkplaatide tootmisest juba midagi taipama, aga alles hiljuti sain teada, et on olemas komponent solder rectangleto. See on SMA komponent, kandiline tinatükk juhtumiks, kui pastaprindist väheks jääb. (Olgu, tegelikult on seal alla 5% muid aineid ka peale tina (ok, tegelikult on paar "vanaaegset", non-RoHS toodet ka alles, kus kasutatakse  jootmiseks tina-plii segu, peaaegu pooleks).)

Olen nüüd mitu kuud lippariga (see lühend on sama kole kui ese ise) sõitnud. Eriline on veel see, et alles täna seda taipasin. Omateada läksin ratsmeostuga alt. Ostsin full suuruses ratsmed ja need ulatusid hobusele saba taha ja neil olid mingid veidralt pikad aasad kinnituseks. Aga ma pole ometi mingi allaandja (ega tagastaja) tüüp, kudusin otsa kokku ja ratsutasin ikkagi nendega, tobe pamp segamas, aga mis sa hädaga teed. Mõne korra küll alustasin juurdlemist, et miks need kinnitused nii tohutu pika sangaga on, aga kunagi polnud aega pikalt arutada, ratsutada oli vaja. Täna siis tuli Inxiga jutuks ja... noh, need ratsmed on tegelikult lippar. Suured sangad -- sadulavöö abil hobuse kokkupoomiseks.  Sarjast õppetunnid siis. Poniga saaks sellisega maatööd teha, aga mul pole ühtki; kelgutamiseks on liiga lühikesed, peab midagi muud välja mõtlema.

Kooliuudised teevad nõutuks. Keegi üritab jõuga filosoofilisi küsimusi lahendada. 

Tõlgendus on vaataja silmades. Ilm läks (jälle ootamatult) külmaks ja seepärast pidas kooli direktor vajalikuks evakuatsiooniharjutusest ette hoiatada. Et võetagu joped ja kampsunid ühes; midagi oli ka vahetusjalatsitest, aga sellest osast ei saanud ma aru -- need on ju iga päev olulised. Minu jaoks meh-uudis, aga ootamatult läks kommentaarium leekidesse. Lapsevanemad olid šokeeritud, et lapsi külmaga!!! õue aetakse, paljalt???, et miks varem ei tehtud, nemad püüavad lapsi detsembriüritusteks töökorras hoida, aga kool saboteerib. Lapsed küsisid, et miks neile ette öeldi, kui õppus peaks tulema ootamatult. Mina vaatasin siis ka lähemalt -- ja noh, kogu kamba peale vaid üks (kirja- ja muude) vigadeta kiri. Laste puhul arusaadav, nemad alles õpivad. Aga vanemad? Kas nemad õppisid ka samas koolis? Kas ma pean oma kooliku pärast nüüd murelikuks minema? Hommikul igatahes proovis O-H pusaväel kooli poole purjetada. Krabasin ta kinni ja viskasin nagist järgmise jope peale. Duud pahandas, et ei näe nüüd enam (käe)kella ja et ma piiran teda. Kangutasin kellaääre varrukaotsa vahelt välja, selgus, et oli juba hilja, ja onu vajus kappi -- nüüd enam ei jõua kooli ka minu pärast! Kuidagi ikkagi voolas trepist alla ja taganttõugetega velos ta vähemalt kuhugi kooli suunas. Olin üsna kindel, et kohale ta sinna ei jõua. Hoidsin siis e-koolil silma peal. Varsti ilmus teade: hilines. Juhuu! Tähendab, ikkagi läks kohale. Võimalik, et ähvardasin enne värskelt juurde õpitud tehnikakeeluga (tal sõbral olevat selline). Evakursioon (sõna laenatud põlevast kommentaariumist ja arvatavasti = evakuatsioon + ekskursioon) oli edukas ja lapsed ei külmunudki ära. 

Traditsiooniliselt on aasta lõpus mitu treenerit tulekul, aga osa ei jõua kuidagi kohale. Plaani teha lihtne, aga täita... mitte nii. Nagu need tänahommikused tööle sõitjad siinkandis, kelle autosse rekka sisse sõitis. Neil polnud lootustki, autost jäid ainult ribad alles.  

Lahkus Cavalier, koos temaga ka mingigi mõte 3V-s lähimatele olümpiamängudele pääsemine. Midagi nii võimsat pole nagu kusagilt peale tulemas, kui just keegi seljatäie rahaga hobusepoodi ei lähe.

Tabasin end keset hüppetrenni mõtlemast, et kui tobe see olukord on. Hobused teevad muudkui ring ringi järel ja kui pulki muudkui tõstetakse. Ja siis nad jälle hüppavad-kargavad ja riskivad oma koibadega. Et ei võiks olla mingit trenažööri, kus saaks vajalikke liigutusi teha, aga ei peaks vahepeal eluga riskima. Mõlemale VR prill ette?

Laenasin Hiirekese lonkajat asendama ja taipasin äkki, et ilma temata on maailm nii tühi. Mis nad temaga seal ette võtavad? Kas lähevad ikka sõbralikult lahku? Ei saanud öösel magadagi ja tööl vaatasin aina kella, et millal neil trenn juba algab, ja siis pärast ootasin sõnumit, et kuidas läks. // Asendusratsaniku kokkuvõtted trennidest olid kõige põhjalikumad üldse. Videod ja jutt. Käisin vahepeal tallis ka niisama toimetamas ja hobune polnudki mind ära unustanud. Vastupidi, hirnus juba kaugelt, kui mind kuulis ja siis veel seni kuni tema juurde jõudsin. Tavaliselt on tal ees "kogu maailm on põnevam kui sina" nägu.

Võtme puudumise ja naabrites ööbimise episood kordus. Ukselingile oli jäetud silt: "O-l ei olnud võtit ja ta on R jures". Logid näitasid, et keegi oli siiski kella laadimas ja arvutis käinud. Võibolla on vahepeal see üle linna Vinski võlupulber leiutatud? Tahan ka. 

18035. Sinna on läinud aeg ja silmad.

Toimus esimene 3V webinar. Ilma sissejuhatuseta kohe asja kallale, väga sisutihe ja intensiivne. Marcin Konarski (Eestis ka koolitamas käinud, mul sest 1 post ka) rääkis speed vs flow, klasside (1*... 5*) eesmärki ja ülesehitust. Küsimuste-vastuste voor tekitas parasjagu elevust. Muidu olime ju vaiksed anonüümsed tondid kusagil ekraani taga, aga rääkides muutusid nimed inimesteks. Nagu ikka -- juhtumid päris elust olid kõige põnevamad. Suurim üllatus oli selline: ühel võistlusel tuldi Marciniga pahandama, et krossiplaanil pole takistustest päris pilte (vahel ongi ainult kirjeldused ja/või joonised, nt trakehner või palkokser vms) -- nüüd nemad peavad krossi päriselt läbi jalutama! Soh. Et keegi päriselt oligi varem pääsenud vaid skeemi järgi peale uhamisega. Peab arvestama -- ja seda rõhutas Marcin korduvalt -- et krossis näeb hobune kõiki asju esimest korda, kõik on talle üllatus, aga ta peab neid üllatustõkkeid suurelt kiiruselt ja usalduse pealt sobivalt ületama. Ratsanik jällegi võib krossiga tutvuda, kuni jalad lühikeseks kuluvad. Milline on pinnas, mis ilm, mis kiirused kuhu sobivad, kust paistab päike krossi ajal? Hea on omada plaani A, B ja C, aga olukorra kätte jõudes tuleb ikkagi vastavalt hetkele tegutseda. Olevatki üldse uus stiil (nkn tegelt vana) mitte lugeda samme, vaid tunnetada rada. Muidu tuleb paanika, kui kõik ei peaks plaaniga klappima. Webinari osalejad olid täitsa erineva taustaga. Mõnel pool alles ehitatakse 3V-d üles ja alustatakse kusagilt "peaaegu,-aga-mitte-päris" takistussõidust. Teisal kurdetakse, et lihtsad rajad on liiga lihtsad ja neid uhmerdatakse mõtlemata läbi. kolmandad jälle veavad näpga järge ja võtavad kohe maha, kui kellegi sammud sassi peaksid minema. Jutu järgi oleme meie kandis, kus lihtsad rajad on siiski ebamõistlikult keerulised.   

Lumi tuli, lumi läks. Aasta lõpuni paistab üsna roheline jäävat või pruun. Täna on veel jääväli. Tööl öeldi, et autole pannakse talverehvid, pangu me endale ka ilmastikule vastavad jalanõud. Lihtne lahendus kohe varnast võtta. 

M2 tegi mulle maitsmisteste. Devil's claw erinevates koosseisudes. Mingi koertele mõeldud pulber, mis vaid seda taime sisaldas, oli kõige mahedam. Nagu tuhk, kindlasti segatuna söödav. Mingi teine oli kibe ja mingi kolmas kibe, aga lisaks rõve. Üks imeilus hobumaius maitses nagu soolata näkileib, krõmps ja mõnus. Jasiis --- No Bite. Spray näpuotsa peale ja... noh, ei soovita. Tatistasin ja sülitasin, aga maitse ei kadunud kusagile, vaid sõitis keelt mööda edasi kurgu poole.  Autos hävitasin natuke kommitagavara, et taastuda. Kodus muidugi esimene asi käed ja nägu puhtaks pesta... OI. Toimeaine denatonium benzoate pidi olema mittetoksiline, mis iganes see tähendab. 

Aasta viimasel, tähistamisega CFT-l kallasin endale esimese asjana pool tassi kohvi sülle. Tulemus --  nagu kollase kõhuga karu, aga mitte pruunis, vaid valges raamis. Pesin kitli vetsus valgemaks tagasi ja harrastasin püstijalakuivamist.

Meil olid valged jõulud! Mujal Eestis pigem pruunid või rohelised. Lapsed ehitasid megakükloobi (leidsid ainult 1 õuna). Laulsime ja mängisime banaani ja scrabblet, mälestasime Nõmme maja. Enam ei saa sinna mitte kunagi tagasi. Lapsepõlvemälestused,... juba hoovis oli tegemist küllaga, männid ja mängumaja ja kiikumine ja isegi maja ümber suusatamine.  Linnuhääled ja vahtraninad, see hoov oli terve maailm. Vinüülplaatidelt Kukerpillide ja Pille-Riini, onu Remuse ja muude muinasjuttude kuulamine, onniehitamised ja salajõulud, võrkkiik! Ja hiigelsuur koer Barry. Vaatasime kuulutust ka. Kõigis juurdeehitistes pole isegi käinud, tohutu uhke maja on ikka kokku saanud. Nüüd siis kellelegi teisele. Kahju. An***uss küll, noh (ja et mis oleks saanud, kui T1 päriselt oleks oma esta õpsilt küsinud, et kas see on olemas). 

Sõitsin lennukis madalal linna kohal. Teine piloot tahtis kusagil silla juures maha minna ja ta roniski minema. Ülejäänud seltskond jätkas madallendu, kohati jalad taeva poole. Eemaldusin toolist, kuni leidsin lõdva turvavöö, mida pingutades end taas tooliga ühendasin. Siis lendas lennuk mängumaja ja suure maja vahelt läbi, nii et tiivad plopsti! küljest ära tulid. Kere maandus murule. Kõik jupid olidki lisatavad-eemaldatavad ja lisaks täispuhutavad, seega kahju justkui miski ei saanud. Mererannas metsaääres oli hüppetrenn ja ma pidin seal treener olema. Ainult et keegi ei jõudnud kohale, mingi organiseerimissegadus.

29. detsembri ring on vist aastate kõige hilisem seni. Maa oli poripehme ja hobujalasõbralik. Mitu jooksulõiku sai teha ja isegi mikrosoftimäel muru närida. Alustasime nii vara kui saime -- isegi hobused tõime koplist, mitte boksist -- aga lõpetasime ikka pimedikus. 

Veel 1 uus sõna sellesse aastasse: parapett. Sest katuseäär on jama öelda. Lasnamäel oli kunagi katusele ligipääs lahti, mingi rahvas käis lumepalle veeretamas ja siis üle ääre alla. 9-kordne maja. Kui keegi oleks alla jäänud, poleks ellu küll jäänud. 

31.12 oli meil (see meie on vist kahe käe näppudel kokku loetav kogus?) tööpäev. Niimoodi täies rahus polegi saanud varem testreid hooldada. Oleks pidanud rulluiskudega tulema. Eeldebugimist sai ka teha ühele tootele, mis alles nädala lõpus tuleb. Näis siis hiljem logidest, kas oli edukas. Õhtuks on kirju koer, ründame teda millalgi pärast talliskäiku.

// See talliskäik kujunes üsna sündmusrikkaks. Kõigepealt käis MiKE ülevaatusel uurimas, et kui kaugel aastapiletist ta on. Noh, on kaugel. Teel ei jäänud napilt rataste alla keegi väiksem kits või hiigelrebane või kõhnem koer -- isegi ei jõudnud ära näha, niivõrd lähedalt lipsas eest läbi. Hobused said porgandit ja üks natuke joosta ka, see osa oli lihtne. Tagasiteel oli samas kohas, kus ei jäänud keegi alla -- auto kraavis, külje peal. Kedagi näha polnud, panin ohukad peale ja läksin uurima. Poiss polnud viga saanud, ronis kõrvalsõitja uksest välja, tõmmates autoukse nagu kaane pealt lahti. Telefon oli tal kusagil autos jooksus, laenasin enda oma, et ta saaks teavitada, keda vaja ja abi kutsuda. Oli üritanud rebasest mööda põigata. Ootasin abi ära (pikaliauto oli pime ja poisil polnud telfi ega vahendit, millega end märgatavaks teha)  ja proovisin sääred teha. Ei tulnud välja, auto ei läinud käima, ohutuled olid aku piisavalt tühjaks tõmmanud (mida pekki?!). Veel jupijagu hiljem sain poe parklas puhuda. Jube kaval koht, eksole. Poes olid tuttavad, värskelt armulaualt tulnud. Huvitav, kas nemad puhusid midagi välja?