Kirjuta ise, kui tahad

Jõuksilubadust pole, ripun niisama tala küljes korde otsas. 

Aasta alguses lund veel polnud, külma ka mitte.

 

Natuke tasakaalu, teine käsi tõmbab pusa, et selle kõht maani ei ripuks.

Isegi lihtsama kompositsiooni annab ära rikkuda näiteks... porgandiga, mis rippuvas käes millegi muu moodi välja võib näha. See versioon siia ei pääsenud.

Imelik oled, arvas Hall, ja kaevas lume alt kõrsi edasi.  

Selgroog on loomulikult kõver.

Enne töö, pärast lõbu, aga vahepeale natuke venitust.

Eriti kahtlane tribüünikaunistus.

Ainulaadne

Lennukool

Graatsiliselt

Ahervaremetel

Balansseerides

Tulgu

Algav

Aasta

Soodne

Mingis tallis oli Helen Langehanenbergi koolitus, ma polnud küll esialgu plaaninud minna, aga ühtäkki olin kohal (tervitati põse- ja muidu musidega?!). Pool tundi nägu, minu aeg pidi kohekohe algama, aga tallikompleks oli ümber ehitatud ja ma ei leidnud kuidagi varustust üles. Otsisin mööda kappe, küsisin isegi talliperemehelt abi, aga see ainult itsitas ja hiilis minema. Mõtlesin, et lähen kasvõi varustuseta siis. Aga kus see hobuse boks õieti oligi...?  

Kullo keskus tõmmatakse maha ja seepärast tuli sealne siseorienteerumine kiiremas korras ära teha. Tundus põnev, kuigi Kullo on ju Põhjas, aga meie tavaliselt mitte. Ajastuste naljamäng korraldas nii, et sootuks kaks sebimist jutti oli, L Kopli kunstikoolis ja P Kullos. Ma sinna kunstikooli ei kippunudki, aga kui juba minek oli, siis -- olgu nii! Ma isegi ei kahelnud, et suur osa aega kulub eksimisele, aga majapidi jooksmine on nii rahuldustpakkuv. Ilma raskete talli-talvepüksteta on nii kerge treppe mööda lipata, täitsa uskumatu.

Sündmused muudkui. Sain võõra hobusega natuke proovida, aga see kukkus pärast ühe teise ratsanikuga kummuli, nii et tavapärased ülemine-alumine vahetasid kohad. Järgmine päev kukkusin ise. Uute suulistega on hobune liiga tundlik, muudkui pidurdab, ja mu talvepüksid on libedad. Ühendusin maaga nii kiiresti, et päästa polnud midagi. Ja siis lähen vahelduseks asendusratsanikuna trenni. 

Kuis aru saada, et kas hobune on päriselt ka ratsastatud? Üks kauboi rääkis oma triki välja: lase lõdva (rippuva isegi) ratsmega rahulikku galoppi (kauboikeeles lope) teha. Geniaalne ju, toorik ja metsik seda kindlasti teha ei suuda.

Tööl on ühtäkki rahmeldada vaja, aga ööd taastumiseks on nii lühikesed. Vaatasin seriaali "The head". Mingid olid lihtsalt mõrvale kalduvad, aga ka "tavainimestel" juhtus äpardusi. Kummagi hooaja lõpuks jäi vaid paar peategelast ellu. Uskumatu, et unes veel väga suurelt kallale pole tulnud. Küll aga tuletasin hiljuti unes loogikat kasutades (khm), et pole päris. Jagasin seda teavet ka kellegagi, kes autoga just mingisse aeda sisse oli sõitnud. Pole päris! Ise läksin õhujooksu tegema üle kuristiku serva ja pärast toetasin selgapidi kivimaja seina sisse, nagu see oleks tugitool vms, sama pehmena käitus.

Peaaegu oleksin võistlema läinud. Ma sisevõistlustel muidu ei käi, aga naaber korraldab. Jalgsi miski 5 km kaugusel vaid! Aga ei. Sikerdan niisama. Hoopis matustel käisin Rakveres. Koht oli juba tuttav.

Veel 1 hobune kiirproovitud, pisike. Selline, mis hirmsalt tegelemist tahab. Metsik on vastasboksis ja kui temaga juttu v tegemist teha, on A kael pikem kui kirjakul ja üritab muudkui ükskõik millest kinni haarata. Õnneks pole mingi hammustaja. Ratsahobusena selline leplik ja vb ehk natuke ebakindel. 

Uus koplikaaslane ja soe ilm kurnavad hobuse tüütult ära. Vihm! Et seda ikka jätkub. Tartu maratoni reklaamid jätkuvad, seega tali tuleb! Üks teine päev. Seni on jalad märjad. 

Talliüüri tõsteti suure sammu jagu. Ümberkaudsed tegid ka, ei saa ju kehvem olla. Sellised sammud suretavad hobunduse tasapisi üldse välja. Kunagi ammu, kui ma Metsiku eest vastutamise endale ostsin -- sellest on nüüd 18 aastat -- ei pidanud ülalpidamiskulude pärast kuigi palju muretsema, need summad kadusid teiste sekka peaaegu märkamatult. Nii pikka aega ei oska rahalises mõttes ette näha, elu läheb edasi. Nüüd... nüüd on mul kaks sõpra, kelle elus olemine läheb ikka väga mahlaselt maksma. Ei saa neid teiste kaela peale ka jätta, ja kellele neid jättagi? Mis variandid need nüüd ongi... müüma ei hakka, vanakeste solgutamine ei lähe mitte. Ma pole isegi talli vahetanud, et Metsik ei peaks ümberasustamise pärast stressi kannatama. Kusagile vabapidamisse... peaaegu võiks, aga ta päriselt naudib oma inimeste seltsi ja tahab suhelda. Poleks aus üksildusse suruda teda. Ratsahobust on seal ka veel palju alles, niivõrd lihtne ja kuulekas, eriti kui mõni väike tüdruk peale juhtub. Hoiab sellist nagu kuldmuna. Seega jääb veel -- pead maha. Ja kui juba nende peade kallale minna, pole endalgi enam mõtet olla. Hetkel kellegi elu kallale ei kipu, aga tajutav ebaõiglus teeb tuska. Keegi, kes räägib, et "passion for horses", aga ei ligine mõnele meetri kauguselegi, ja siis kogukonda panustamisest, kuidas see tagasi toodab midagi,  ja siis, kuidas palju "figureid" teha ja juba tehtud, nii et ise midagi tegema ei pea. Nende süllekukkunud "figurite" mõju ulatub kaugele. Kusagil on veel peresid, lapsi, loomi, töökohti, kodusid. Ahnus hukutab ja ahneid juba siia maailma jagub.