107

Äsja toimunud 3V foorumist.

https://inside.fei.org/fei/disc/eventing/risk-management/seminars-2025

Vägaväga huvitav kuulamine-vaatamine, kui hobusport huvi pakub, isegi kui mitte täpselt 3V. Kuidas tagada turvalisust nii, et sport ja põnevus alles jääb? Kas kross on enam kross, kui kõik tõkked on lõpuks kokkukukkumisvõimelised? Kumb on parem hobune, kas see, kes vahel (tahtlikult) tõkkele toetub (efektiivne energiakasutus) või see, kes igast asjast kõrge kaarega üle lendab? Vaatajanumbrid olümpiaalana jätkamise hinnanguna. Alates 3* on iga hobukombinatsiooni jaoks välja arvutatud HSI (horse form index, eelmiste võistlustulemuste põhjal), mis võistluste eel ametnikele kättesaadavaks tehakse (pmst sildistab kõik paarid skaalal punane-kollane-roheline, ehk potentsiaalselt ohtlik kuni hästi ette valmistunud... võib 8 korda arvata, kas kohtunikud on siis eelhäälestatud kedagi rajalt maha võtma või, vastupidi, jätkata lubama raskuste kiuste). Statistika. Igasugune. Kokkukukkuvate tõkete kohta. Hobu- ja inimkukkumiste kohta maade kaupa, klasside, inimeste ja hobuste vanuse kaupa. Lipud. Näiteks loeti UK-s aasta jooksul kõik lipusündmused kokku. Lippe peksetakse armutult! Eriti 4* ja 5* (kuigi kõhutunde järgi arvati enne, et äkki noored ja kogenematumad ajavad rohkem). Riivamisi ja otse peale, igatpidi mööda ja ka pärast tõkke ületamist tagajala või sabaga lüües. Arutatakse automaatreeglit, isegi kui see tundub ebaõiglane. Et siis on nagu spordis ikka -- õnne peab ka olema. Draamat on vaja, aga mitte eriti hullu. St ka seda nähakse, kui mõnel rajameistril liiga palju puhtaid sõite on, või just, kui liiga vähe. Mis tüüpi tõketel on rohkem kukkumisi? Ja siin tuleb arvestada tõkete esinemissagedust! Kas sileda maa kukkumisi ka lugeda? Need siis KS ajal või TS, või ka krossis tõketevahelisel alal. Kõige ägedam, et osalesid ja sõna võtsid Kõik. Ratsutajad, korraldajad, treenerid, kõikvõimalikud ametnikud (kohtunikud, rajameistrid, tehnilised telegaadid, sekretärid, korrapidajad, vetid, arstid, ma kõiki korraga ei mäletagi). Milline võiks olla olümpiaformaat? Selge, et 2 korda ei saa asju teha, korra enda ja korra oma maa/meeskonna eest. Aga see Pariisi 4-võistlus polnud hobuste vastu mumst üldse aus. Ratsutamine olevat olnud 1 väheseid sporte, mis raha tootis (kas nad mõtsid teleülekandeid?).

Tõrges meeleolu kestab. Pffft!

Ja siis ma avastasin keset hüppetrenni, et kardan hüpata. Okserit. See polnud isegi eriti kõrge. Häda selles, et hobuke hüppab hästi kõrgelt, seejuures loobib sujuvalt (mitte nagu tagantpeksjad) veel tagaotsa kusagile taevasse, aga edasi nagu ei liigu. Isegi kavalette läheb vahel niimoodi. Nohja siis ma lähenen ja kui samm ei klapi -- ma ei tahagi. Kaugelt ära pressides ei tea, kui kaugele lendu jätkub ja kas ta üldse hüppab nii, lähedalt midagi hoogsat ei tule niikuinii. Seega ei läinud pigem üldse peale. Peab midagi harjutama hakkama, et laiustega jälle hakkama saada hakata. Või sain sellesse vanusesse/olukorda, kus peab ainult KS peale üle minema??

Mingi päev panin üles slaalomi, 4m vahedega. Läbida kõigis allüürides ja siis kõige lõpus sammus, tagurpidi. Väga vahva, ainult et... paremast jalast galopis üritades süstis hobune minema nagu ümberhüpetel ja mitte kuhugi ma ei roolinud enam, isegi seisma ei saanud tükk aega. Suulisteta oled ikka nii hobuse armul kui olla saab. Ma pole ikka veel hobusele õpetanud universaalset peatumiskäsku. "Trrr" teeb aeglasemaks/ 1 võrra madalamaks allüüriks, "oota" palub paigal püsida, trenni lõpus jalgu jalustest välja sirutades jääb seisma, porgandit hammustades (mina hammustan) jääb seisma, kõrval joostes v käies teeb järele, kui jooksen v seisma jään. Aga oleks vaja midagi tõhusamat.

Vahepeal oli üks plärapidu. Akustika mõttes täiesti rikkis ruum, ei saanud aru jutust ega muusikast, laulusõnadest rääkimata. Kõrvad said kõvasti vatti, tüütu. Ja siis toimus Tartu maraton, aga Alutagusel. Vist kogu Eesti lumi oli sinna kogunenud ja tuli juurdegi. Teed polnud kohati üldse näha ja auto oli nii eest kui tagant valgeks tuisanud -- seega tasuta kihutamise päev! Ainult et kihutada eriti ei saanud. Või siis et isegi 70km/h tundus arutu uhmerdamisena. Tähistasime T1 ärajäänud sünnipäeva.

Hiireonu oli ühtäkki rikkis, kui koplist tuli. Seisis boksis mitu tundi, nägupidi tagaseinas (järeldan junnihunnikutest, mis kõik ukseaugus kasvasid; tavaliselt paigaldab need tagaseina). Kuna paindub hästi, oli endale heina ka sebinud, aga jalad hoidis paigal ja jootjasse ka ei ulatunud. Valuka abil lõpetas värisemise, keeras  teistpidi. Jrgm hommikul oli nõus käima ka. Vaatame, mis õhtuks saab.// Õhtul käis, nagu poleks midagi. Jooksma ei pannud, ei julgenud. 

Inspireerusin L. postitusest, kus hobune talle maast piitsa ulatas. Miks ka mitte, eksole, asjad ju ikka kukuvad maha ja vahva oleks, kui keegi abihammas kohe võtta oleks. Esimesel päeval proovisin Hiire peal eiteamillega, et kas läheb maas nuusutama seda. Läks. Ta niikuinii läheks kõike uurima. Hambaid peale ei pannud. Siis leidsin ühe vana katkise sadulavöö, mänguasjaks parajasti sobiv. Käes hoides ei tahtnud üldse nagu osaleda, äkki sp, et just sadulavöö? Panin vöö küna ääre peale. Ei läinud 5 minutitki, kui ta vöö sealt maha rebis ja põrandale kukutas. Hambad olemas! Sealt edasi premeerisin hammastega tõstmisi ja mida pikemalt hoidis, seda tublim. Sain vahel vöö kätte ka, siis oli eriti tubli. Nohja siis eile maneežis jalutades proovisin jalutusnööriga. Hiireke korjaski nööri üles ja ma sain selle kätte ka. Kuidagi ootamatu, et nii lihtne oligi. Eriti see osa, et nööriga polnud varem proovinudki. Eks muidugi päriselt selgeks saamiseks on rohkem kordusi vaja, aga pooleteise nädala kohta pole üldse paha. Arvatavasti on miinuspooli ka, nt et hakkabki muudkui asju kiskuma ja ootab autasu selle eest. // H kukutas prooviks maneežis kinda maha (jube demonstratiivselt) ja ulatati seegi talle tagasi. Nunnu vist.

EV aastapäevaks oli tellitud päikesepaisteline ilm, sinimustvalgeid  pilte sai igasuguse pingutuseta. FB ja IG olid teemat pilgeni täis. Lennutasime hobuseid nööri otsas ja uisutasime. Ühe nädala sees saime kaks uut järve tehtud, Vaikne ja Arbi, vastavalt 200 ja 700+m ring. Üks kurvem aastapäev oli ka. Uskumatu, et juba kolm aastat. Vähemalt maskid on nüüd maas. "Sõber".

Olin kruiisilaevas, kus keegi uhkelt pulmi pidas. Teatati, et laevas vett ei ole. Seepeal purskas pruut nutma. Lauad olid tühjad. Aga mingi mänguõhtu toimus ikka, kutsuti vabatahtlikke lavale (mingi oskuse järgi, mis mul just oli) ja ma rüselesin kohale. Ülesanne muutus, pidin kelleltki ümber hoides kohapeal hüppama. Hüppasime korduvalt peaga lakke ja võitsime (midagi). Pärast vaatasime telekat. Mingid politseinikutaolised hobuse seljas, kaks tükki ja tagumist (hobust) talutati käekõrval. Esimene hobu tõusis veelombi ette püsti ja vehkis jalgadega, aga sai ikkagi edasi. Teine ratsanik kukkus maha. Oli näha, kuidas pruun hobune, nüüd juba nii ratsanikust kui sadulast ilma, mööda jalutas. Kommentaator nentis: "See oli siis Metsik" (tegelikult ütles tema pärisnime). Ma olin kohe jahmunud -- keegi polnud hobukasutuseks lubagi küsinud, aga juhtum oli selgelt suvel ära olnud juba!

Kuu viimane päev on pikk nagu tatt, aga õnneks oli kaks töövõitu. Üks pikaajaline sai lahenduse ja üks tulikiire (ja võõras) ka.