T-tõke

Kui plaanis on kerge trenn rohke S ja natukese T-ga, siis seda on ju hirmus hea õues teha. Eriti kui sees hüpatakse ja isegi kui on pime. Või noh, nii ma arvasin. Päriselt tahtis hobuke hulga kiiremini ringi kapata ja soovitavalt veel, külg ees, ülesküntud põllu suunas. Võimalik, et oma osa oli koll-teesulul, mis kaugel eemal parajat hetke ootas, et hobusele kõri kallale karata.

Paari päeva pärast läksime siis valges uurima, et mis värk nende kollidega on. Polnudki eriti midagi. Proovisin end ette kujutada krossi hüppamas, siis on ka taolised ootamatused tee peal ees. Kuidas sellistele küll hoogsamalt ligineda?

Huvitav vastuolu: järjest rohkem häirivad mind hobuste näod, kui nad suuliste toimega hakkama püüavad saada → mõte võistlusspordist muutub üha vastumeelsemaks, kuna seal enamasti ilma ei saa. Aga lugesin 3V määrustikku ja läksin järjest elevile mõttest, et ikkagi tahan ka. Millegipärast. Ja ma pole päriselt miski suulisevastane, sest suuline tõepoolest võimaldab peenemat roolimist ja kiiremat pidamasaamist. Ja kõik näod ei väänle suulise ümber. Ja leidub ka rahulikke tundlikke käsi. 

Aga kui niikuinii hakatakse kunagi laiemalt lubama suulisteta valjaid, siis kuidas neid veel reguleerida? Tüüpe on nii palju ja need pole ilmtingimata mingid leebed. Kangiefektiliste "kangi" pikkuse (nt hakamooril) saab sarnaselt kangsuulisega defineerida, aga rihmad on neil küll igatpidi ja teisiti ja siis veel kolmandat moodi. Et mille külge ja kuidas see ratse siis kinnituma peab?

Seepärast otsisin Taani reeglitest üles.

Bitless: Allowed in all classes at E, D and C levels for horses and ponies. Side pull, bitless bridle or soft hackamore with bars/side pieces of a maximum of 16 cm may be used.

The riders are judged according to normal protocols - however, it is assumed that they are judged for "acceptance of the rein" instead of acceptance of the bit.

(Mingid tundmatud klassid... aga loen siis edasi, et...) Vahva lisa on sadulduse juures, et kuigi eeldatakse nn KS sadula hõlmasid, mis jooksevad peaaegu vertikaalis, siis lubatud on ka päris hüppe- ja üldsadulad (meil jäetakse kerge kahtlusevärin sisse -- "inglise tüüpi" küll, aga hõlma kirjelduse järgi sobiks vaid KS sadul).  Ka raamita sadulad on lubatud, aga nad peavad meenutama "standardset KS sadulat". Western ja naistesadul jt erilised pole lubatud (meil sama). Huvitav on, et ees on lubatud see väike rihmake, millest saab turvahäda korral kinni haarata. Ainult et sellest ei tohi haarata ja kui millegipärast haaratakse, võib kohtunik punkte alla võtta.

Kõike ei loe läbi, aga nt startide arv päevas -- see on ka Taanis rohkem piiratud. Hobustele on 8 raskusastet, neist tasemetel 1-2 võib teha max 2 starti päevas, kõrgemates ainult 1. Piir jookseb meie arusaamise järgi umbes L ja M vahelt. See reegel teeb küll suure vahe sisse. Meil sõidetakse tihti hobune madalamal soojaks ja platsiga tuttavaks, et siis põhiklassis korralikult esineda. Tundub täitsa mõistlik. Mingi M-ini ei näe kohe üldse probleemi 2 kühveldada, eriti kui tase hobusele jõukohane. Ja ST, ABC võivad meil 3 ka teha. See ei kurna hobust füüsiliselt küll kuidagi ära. Ponidele on Taanis erisus, kokku 6 raskusastet (neid päris kõrgesse ei lubatagi?? Max on FEI Pony KÜR. Miks ei võiks poni GP-d sõita? Et distants on talle sammude mõttes liiga pikk või?), 1-4 tasemel võivad max 2 starti päevas teha, aga piir asub siis meie mõistes vist Lk ja Lr vahel. Ja mis veel huvitav: sama ratsanik võib ühes klassis ainult max 2 hobusega võistelda ja samas klassis 2 eri ratsanikku samal hobusel ka ei saa startida. Päris tõhus võistlemise piirang. Korraldamise mõttes vist jälle lihtsam -- ei pea kellegagi jagamise pärast eriti muretsema, et kusagile jääksid kohustuslikud ooteajad, kuni rahvas muudkui sadulas vahetub vms. Ja boksikohti saab müüa nii mis mühiseb. Neil on ka osaliselt tagastamatu registreerimistasu (90-180DKK enamasti, hiline regaja maksab rohkem), aga stardimaksude kohta ei leidnud nagu midagi. Chatgpt arvas, et "DKK 250 to DKK 700". Ja ühes juhendis -- rohkem ei jõudnud lugeda -- oli kirjas, et mingeid stardijärjekorranõudmisi ei saa esitada. Ainult kui 1 ratsanik 2 hobusega samas klassis tahab olla, siis seal midagi arvestatakse. 

K pidi olema kollipäev v niisama midagi naljatamist, aga pooled jäid haigeks ja mingit tuju midagi teha ka polnud. Läksin ikka. Oli veevalamispäev. Õnneks oli L ka, tema katsetas enne maast ära. Ainult et kui kõik hobused Nuumi moodi reageeriksid, siis poleks mingeid trikke iialgi tarviski. Ta oleks vist isegi kabja laisalt suu ette haigutamiseks tõstnud, kui oleks viitsinud. Poolemeetrise nirega veekallamine, jäätiseämbritest torni ümberkukkumine ja üldse miski ei pannud teda kulmugi kergitama. Ja siis ta ronis kahe jalaga kasti peale. Et siis tema kaks esimest jalga, mitte kasti jalad. Aga seda ei tohi teisele L-ile näidata, äkki läheb ärevile, et tema jalutamisrežiimil hobune mingeid tsirkusetrikke teeb. Hiireke ronis ka igale poole ja kui ta ennast juba kasti peale parkis, oleks võinud kasvõi pool aastat seal rahulikult seista. Või vähemalt ise ta sealt alla ei kiirustanud, sain eemal kohmitseda ja pilte teha nii palju kui tarvis.

Naistepäeva ere päike tegi silmad kriipsuks. Kusagil Ihastes värviti hobusel huuled punaseks (?!?), kusagil Prismas laulis kommiriiuli kohal rasvatihane, kusagil Lätis röövisid kassid lilli ja tõid pärast tagasi, kakeldi lattide üle ja kaevati hobuseid mudast välja. Läksime Hiirekesega täitsa üksi ringile. KS platsi juures laeti valget tõrksat treikusse, sealt pääsesime reisimata mööda. Polnud veel kilomeetriski, kui off-road pidu tee kinni pani. Onud olid 2 autot mudasse kinni ajanud ja uurisid, kas hobujõud võiks neid sealt välja aidata. Arvasin, et minu oma küll mitte, lasin koerajalutajatel natuke hiirenina siluda ja saime sealtki mööda. Nende 1 auto oli Hiirekesega äravahetamiseni sarnane -- no vähemalt sellises seisus, nagu ma ta boksist eest leidsin -- ebamäärase kujuga mudakamakas. Seekord oli ringi kõigis koeramajades koer, ja seda pole nende aastatega mitte kunagi varem juhtunud. Ühe nimi oli Rokieilähe. Isegi see hundika moodi salaja ligihiilija oli tagasi. // Järmine päev võtsin sama tee ette Metsikuga. Millal ma viimati temaga ringitasingi...? Rohkem kui 5 aastat tagasi vist. Tean, et talle meeldib rohkem murus käia ja olin meeldivalt üllatunud, et käib ka mudasel teel kenasti -- muidu ikka lühendab kõval pinnal. No midagi pole teha, hea samm on. Aga kui siis murujupp ka tuli... ooh, see on see päris! Aktiivne, hiiglapikk ja õõtsuv. Kui saaks Metsiku esimese otsa ja Hiirekese tagumise, siis tuleks päris äge asi kokku. Need 2 tüüpi kardavad sootuks eri asju ja nende kehad lähevad teisiti pingesse, kui kollile lähenevad. Hiireke eelistab ärevana pigem hirmutisele ligi joosta, kui et pikalt praadida. Minema süstib ka meeletu turboga. Metsik kaevub pigem maasse. Pidurimeister.

E-etteütluse laused olid pikad nagu kaubarong. Mul läksid mitmes kohas järjestikused tähed omavahel vahetusse, loodetavasti püüdsin enamuse ikka üle lugedes kinni. Enam eriti ei usugi, et annab õigesti kirjutada, eriti komasid-kriipse.// AGA. Oli vigadeta! Jippii! Seekord lugesin mõne korra rohkem läbi enne saatmist, ju oligi abiks.

Tagasiteel tallist istus keegi tee peal ees. Koer, arvasin esialgu, midagi kuldse retriiveri taolist. Lähemale jõudes tõusis püsti ja lonkis kõrte vahele... ilves, suur ja pehme. Ma küll katsuda ei saanud, aga tundus nii. Kahju, et telefoni haarata ei jõudnud tõestusmaterjali saamiseks.

Unustasin telefoni jopetaskusse ja hakkas juhtuma. Küll suri toode, küll tester, küll olid rakisel soolikad laiali, aga siis sain keset sööki töötelefonile kõne, et vaja keegi koolist koju transportida, olla endast väljas ja natuke katki või nii.

Algas kevad, aga soe viibib kusagil mujal. Olen riidepusas, aga ikka on külm. Ratsutades saab korra sooja ja silo kärutades ka. Unedes muudkui reisin ega saa koju, maailmalõppe on ka. Tavaliselt mingi veejuhtum (see üks risttahukakujuline hiidlaine klots keset tänavat oli päris lahe). Viimasel ajal olen hakanud teistele unelistele teada andma, et uni on. Täna isegi karjudes, ja samal ajal mõeldes, et liigselt erutudes võib uni katki minna, aga näed, praegu ei lähegi, ahhaa! Üritasin katsuda ja proovida nii palju kui jõudsin. Asjad ei osuta vastupanu ja nad ei kaalu midagi.

Ihastes oli ootamatult palju L-sõite ja sõideti hästi. Vähemalt pooltel tuli täiesti korralik asi välja. Ja siis see liblikate teema. Et pole lubatud ratsmetel. FEI KS polegi lubatud, aga 3V näiteks on. Ilmselt, et ei peaks iga ala jaoks ratsmepoodi minema. Need lapatsid on enamasti ju ainult lõhkudes eemaldatavad. Ei tea tõesti, kas need ratsakooli hobustel võistlejad peaksid võõrast varustust rappima hakkama või sootuks oma varustusega ratsutama? Noh... Oleks võimalik ka määrustikus täpsustada, et nt kangvaljastusse need ei sobi kuidagi, aga ühekordsetel ratsmetel las nad siis olla. Või midagi. Teine draama oli ka -- kaelaside. Sellega oleks peaaegu lihtne, peab olema lips või kaelaside, valge või valkjas. Aga on olemas ka selliseid puhve, mis ümber kaela ei käi, vaid on pluusi küljes täitsa kinni. Tegelikult ka ma ei lähe sinna kaela ümber kontrollima ja kangutama. Kõige turvalisem on ikkagi eraldi vidin hankida, on ilusam ka.

Lõpuks hakkab kevadnema, õhk on õrnem ega hammusta enam. Ideaalne ratsailm, ei ole segavaid tiivulisi ega liiga soe. Ainult et peaaegu oleksin ühe konna silokäruga alla ajanud, või õigemini -- ajasin konna M jala alla, mis minu kiljumise peale maandumise lõpetas. Pääses, tont, õue tagasi. 

K pani Veskas boksis hobust valmis, aga see ajas pea kuklasse. Jalutasin sealt mööda. Kui tagasi vaatasin, kargas hobune boksist suure hooga välja ja K lendas ratsmete otsas rippudes kaasa, TÜMAKI peaga vastu ukseäärt. Kukkus siis sinnasamasse põrandale põlvili maha ja ütles: "Ma ei ela enam." Hakkasin hüüdma, et keegi kiirabi kutsuks, aga endal valgus veri kurku, Nii äge, eksole, sellise seikluse peale kohe uuesti magama jääda, eriti kui unetund on armas. Vist kombineerisin peas 2 sündmust kokku, neist 1 "The Head" kolmas hooaeg. Olen sellega vist poolepeal, aga juba surevad nagu kärbsed seal, kõrvalise abiga muidugi.

Pühapil kaevasime treiku mudast välja -- metsaaa!!! Või täpsemalt Koolmajärve orienteerumisele. Olime M-iga selle ürituse kaanestaaridki, kussa siis ei lähe. M-il oli see esimene hobuvedu, tegi endale talvel ka lõpuks BE ära. Ja esimene kord startisime eraldi. Mure oli algul suur, et kas hobused ikka lahknevad leplikult ja kas M üldse metsast väljuva tee üles leiab, aga läks nagu paljude hirmutavate asjadega ikka. Et hakka pihta ja küll midagi tuleb. Kohtusime isegi metsas 2 korda, aga saime omi teid pidi jätkata ja M jõudis ka metsast välja. Isegi rajarekordiga. St oli kõige kauem seal. Ja leidis 19p 20-st. Pole paha. Ma leidsin omaarust kõik punktid üles, aga kirja sai ka ainult 19. Ei teagi, mis seal juhtus. Kasutasime õhupiiksuga pulki ja ma olin omateada üsna hoolikas neid piikse tuvastama, aga nätsa siis. Veega kraave pidin käekõrval ületama (hobune lendas peakõrgusel mul, päris jube) ja ühest kõige hullemast ei saanudki üle. Küll aga sain kõvasti klohmida pisikese poni käest, kellega koos seal kraavi kallal pusisime. Poni arvas, et peksab Hiirt, aga see oli minu kints ja säär, mis nüüd tulitavad ja järjest sinisemaid toone võtavad. Pärast tuli välja, et M ja Metsik olid kõik kraavid maha tulemata ületanud. Soh.

Me olime rosettide keskel ka, Metsik ja Hiireke, M ja mina. See oli nii pööraselt nunnu, et noh...! Ja üritus ise ka just selline, nagu hobuorienteerumine olla võiks. Päris o-kaart ja õhupulgad, seda esiteks. Aga ka punktid olid just sobivalt silma alt ära, samas ligipääsetavad. Oli lihtsamaid ja keerulisemaid ja joosta sai ka just parasjagu. Mulle nii väga meeldib ülesande kallal olla, nii et hobu ise jookseb ja loeb pisimaid märke, et kuhu vaja järgmiseks pöörata, ja vajadusel valib ise, milliste puude vahelt pugeda. Isegi lõpp tuli õigel ajal peale, saime veel kõik t-särgid ja küllap kaob nädalaga longe ka (mul; nüüdseks tumelillad latakad mööda jalgu laiali, katsumist väga ei kannata ja joosta ma mõnda aega ei saa).