Kolmandik aastast on juba läbi. Nii ruttu?!
Hobuhaiguspaanikalaine jätkub, kuidagi leiti Perilast soe hobune. Aga kuidas? Mis sümptomid olid?
Kas kilomeetrimärke ka on? -- ei, ainult ühel noolesildil oli vihje.
Kas ära eksida on võimalik? -- võimalik, aga keeruline, eriti kui enne on keegi juba rada läbinud. Kabjajäljed.
Hobune jookseb nii kaua söömata-joomata? Paar tutikest muru sai kätte, ei muud, ja hoolduspunktis niisutas vaid huuli. Kõige mahlasematest kohtadest galoppisime läbi ja kruusaka ääres midagi söödavat polnud. Kõhnaks ei saanud, aga väljastusosakond oli pikalt suletud (treiku puhastamine selle võrra lihtsam).
Kas eritreeninguta hobune jaksab? Hiirekesel on tavalised lihtsad trennid, ratsastust ja hüppamist, ronimist ja niisama kulgemist vaheldumisi. Jaksas suurepäraselt seda maad.
Raudadeta? Käisin raja enne guugli kaartidel läbi ja olin üsna murelik, kuna suur osa teest oli kruusakas. Lootsin, et vihmased olud on teed vähemalt pehmemaks teinud. Kivisematel kruusateedel joosta ei kannatanud, komberdas ja tibutas, aga äärtes pidi jube ettevaatlik olema, kui need üldse saadaval olid. Täiega nautisin seda, et hobune on nii täpselt roolitav, kui soodsam rada oli heal juhul 30-40cm lai (nt heki ja kraavi vahel, kui kraavi ja tee vahel ruumi polnud). Joostavatel metsateedel ei mingit probleemi, hobu lippas meelsasti ja minu töö oli teda võimalikult vähe segada.
Kuidas mu oma kehaosad reageerivad? Hämmastaval kombel ei olnudki nagu midagi. Mõni teine kord on lühemalgi maal põlved või pahkluud tuld välja löönud, aga nüüd... järgmine päev on veidi säärelihast tunda, aga no vähe. Hobuse otsast maandudes olid põlved veidi hellad, aga see tühine. Vb peff on natuke rikkis, tuleb valida parem trussik.
Mis seltskond on? Väga asjalik ja abivalmis. Kui pusserdasin laenatud inimkellaga hobuse pulsi kallal, nahk kõik märjutatud, aga edu null -- ilmus kaasvõistleja ja aitas oma abivahendiga hädast välja. Nii armas. Sain kindluse, et süda lööb just parasjagu rõõmsas taktis ja saimegi kohe ülevaatusele minna. Ja muidugi mu teekaaslane S. Jagas kogemusi ja selgitas tagamaid, lobisesime terve tee ja hobustel oli ka arvatavasti lihtsam kindla seltsilisega. Vahel said inspiratsiooni kiirematest ka, S hobune oleks vist paar ringi veel otsa tõmmanud, aga ei lubatud.
Kannused/stekk? Mul polnud kumbagi. Ühte külasse sisenedes tuli hobusel pidur peale just kohas, kus laudahais õhkusid poolitas. Tagurdasime sinna külasse (?!). Pigem ikkagi ei kasutaks mingeid abivahendeid, kuna nii on kindlam, et hobust lõhki ei aja.
Midagi uut? Täitsa uus tunne oli... galopis küljenahkade laperdamine. Nn love handles (minu omad siis, et olla tuhatselge). Ootamatu, et nii paljud vetis põrusid. Üks terve 55km klass kukkus läbi. Tea, kas kihutasid kõik puntras koos finišisse?
Midagi meelde jätta? Jooksujärgne taastumisnõu: 1 päev iga 10 km kohta. Kui pulss on piirides, mine kohe näitama. Kui pissib, siis pulss langeb. Kui pärast langust pulss taas tõuseb, võib tundideks kõrgele jääda.
Võistlemistega pole nüüd paar nädalat mingit muret. Seda lihtsalt ei toimu. Raha peaks siis natuke vähem kuluma. Muidugi see, et kogu elamine on nii palju kallinenud, et niisamagi kaob mitme võistluse jagu raha eikuhugi.
+6C on imeline ratsailm, ainult et alustamine nõuab tahtepingutust. Enamus rahvast siputas katuse all, aga see oli pigem taevaaluse trenni motivaatoriks. Ajasin lihapiruka saiaosaga kolm hobust imelikuks. Tiku nuusutas, oli üllatunud. Metsik tuli muga koplis kaasa, kui Hiirekest tõin. Hammustasin porgandi otsast jupikese talle. Lihapirukase suuga. Viskas maha selle ja enam järele ei tulnud. Ehk oli isegi nagu pahane. Hiirekesele jäi künasse see Tikust ära põlatud tükike. Trennist tulles olid krõbinad juba ette valatud, asus sööma. Kui lõpetas, olid saia ümber ja all krõbinad alles. Tavaliselt ta sööb isegi oma s* seest neid, kui keegi on hooletult (küna kontrollimata) junnide otsa söögi valanud. Et siis sedasi.
Ema ja isa ilmusid põhjast kohale, et Tartu maratoni jalgadega katsuda. Seekord oli üritus laupäeval ja kõik alad algasid meie maja tagant ühest kohast. Jube mugav, eksole. Valisid endale 5km ja 10km, H tegi ka 10km. Ja siis selgus ootamatult, et ka T2 oli reganud. Täitsa ise ja täitsa päris maratoni klassi. Oli ennast ise treenimas käinud umbes 2 kuud, kui kusagil loengul oli kelleltki inspiratsiooni saanud "nike" teha (just do it). Mul polnud kahtlustki, et ta hakkama saab, ja sai ka. Õnneks ei üritanud kihutada seal kogenumatega võidu. Kohapeal lõpetajaid oli 186/949/884/256 (42km/21km/10km/5km), virtuaalid veel eraldi.
Kraapisime seltskonna kokku, et minna Unikülla metsatama, sest ega see ilm enam parem üldse olla ei saagi. Just nii soe, et külm polnud, ei mingeid putukaid, sini-sinine taevas, rohe-roheline maa, isegi kuivanud polnud. Aga metsas oli Siil ja me pidime kolima Vooremägedesse. Varasemalt oleme küll ilusti roheliste mehikestega kõrvuti metsa mahtunud, aga nüüd siis ei sobinud me stsenaariumisse. Päris elu ei sobigi ju. Igatahes. Jooksurahvas oli end Tartu maratonil rihmaks tõmmanud ja terviserajad olid tühjad, ainult mõni kettagolfija kõlistas kette. Väga ammu oli viimane kord seal ronida, L oli siis Gregiga.... äkki olime siis ka 3-kesi? Seltskonnast 1 inimene ja 1 hobune olid samad, ainult et Metsiku otsas oli nüüd M; eelmine kord oli ka 1 Mih*** kaasas, aga teistsugune (sellise hobusega, mis hiljem vibulaskmise hobuseks hakkas (mitte sihtmärgina muidugi, vaid kihutamisvahendina)).
Pärnu CHI suurüritus tahab toimuda, aga regamisi pole üldse näha, vähemalt kõigile nähtavates rahvuslikes klassides ulub tuul. Toimub ikka või? 3V-ni on veel pool kuud aega, aga see oleks meie selle aasta esimene start sel alal. Ja ühtlasi esimene meeter Hiirega. Väga sobivasti satub kokku, khm.
Koplipoisid jooksevad tihti karjas vastu, tegelikult möödagi. Hiireke seejuures eriti demonstratiivselt. Ainult Metsik jookseb minuni ja tuleb siis koos väravani, kuigi ma teda ju kaasa ei võta. Aga Muidugi siis ma nutan seal natuke. Võibolla kuuseisu (kuuse-isu?!) pärast, aga ikkagi.
Kui kusagil julgust müüdaks, ma kohe ostaks. See hüppamise värk ei tööta hetkel kohe kuidagi. Mingeid pisikesi pole üldse probleem kuisiganes tulla, aga nii kui okser meetrisse läheb, ma ei julge enam, kui samm ei klapi. Seega palju õnne selle Maria-värgiga. Noh, vähemalt on meri lähedal.
Hüppekas enne Kukut oli demoraliseeriv. Ma ei taha nii. Nohja kui tekkis võimalus võistlemise asemel hoopis Kosele koibi sirutama minna, siis oli kerge valik. Kohe alustuseks oleksid saapad maha jäänud, aga ühislaul hobune-sadul-valjad-kiiver-saapad-ahaa tegi trikki. Muidugi märkasin alles sihtkohas, et kannused olid saabastelt maha kukkunud. Nja... nii mahe ma ka pole, aga mis teha siis? Laenasin võlupulga hoopis, ma muidu olen vist ilma teinud. Mõtsin, et seekord enne vette ei lähe, kuni seotud hüpe sunnib, aga hobu tiris end mingi hetk ise lompi, sest oli vaja juua. Mingi ala oli piiratud ja karjamaa rollis, kaelakellaga hobused peal näsimas ja magamas. Mingeid tohutu kõrgeid taga ei ajanud, aga mõned seni proovimata asjad saime tehtud küll. Ja läbi vee sain galoppida sellise tundega, et nagu hõljuks vee peal, mitte ei ankurdu põhja nagu tavaliselt. Tõrkeid oli ka, mõni täiesti arusaamatu, et miks nii madala peal vaevuda veiderdama. Hoogsalt lenneldes tundus lihtne, aga hobune on rämedamalt osav kiirkivistuja. Kihutasin omaarust videosse ühe kiirema lõigu. Tunne oli üsna lennukas, aga videol ikkagi... meh.
Pärnu kandis rallitati valgete aeadade vahel. Hobused olevat mõnevõrra ärevad olnud, ei tea kuidas putukarindel asjalood seal on? Muidu on suviti täitsa võimatu kant, parmulaviin.
Vihmade vahele jäi just sobivalt tunnine auk, saime lögade vahel skeemi ära harjutada. Muda sunnib sisemist säärt eriti hoolikalt kasutama. Võiks isegi sellise valemi kirjutada, et Mudane Maa + Sisemine Ratse = Pikali Hobune. Reklaam ütles, et on võimalik ennast igatpidi sobivalt programmeerida. Ma siis programmeerin end lotovõitjaks ja imesõitjaks, kui tohib.
Päev oli juhtumisi täis. Hommikul kell kuus ja mõned minutid peale hakkas telefon kolisema. Kõigil oli ühtäkki hobuste tekiseise vaja teatada. Pärast kuuendat plõnni panin "mitte segada" peale ja sain rahus ärkamiseni magada. Nii soojaga mingeid vihmatekke -- no ei. Teistel oli teisi arvamusi ka, said päev otsa katte all haududa. Juba hommikul olid hobused põgenemisrežiimil ja vähemalt 3tk tegid erineval moel sääred. Ühel juhul sai sündmuste keeristes vigastada sepp, kes "noaga kätte, kõõlusteni" lõikas. Õnneks ei pidanud ise pealt vaatama. Õhtul mingeid vihmapause enam polnud, aga kuidagi ei tahtnud sisse minna, kuigi väliplats uppus. Tuli siis kordepäev. Hobune otsis kõrgemad ribad aia äärest ja turnis osavalt seal peal. Kõhualused pritsmed panid jalgu rohkem kergitama ja tundus, et sai üsna tõhus liikumine. Käisime hiljem veeaugust ka läbi. leidsin sealt mätta pealt linnumuna. Veelind, eksole. Sel oli koor pehmenenud ja ots mõlkis, jahtunud niikuinii, seega kedagi sealt enam tulemas polnud. Ja kivitalli juures oli terve pesa maha kukkunud, võibolla mõne kassi abiga.
Nüüd vahelõik pakindusest. Tellisin kuu aega tagasi hobukraami ja saadetis hakiti juppideks. Otse loomulikult sai kõige hilisema saabumiskuupäeva see asi, mille pärast üldse tellima läksin. "Täitetooted" (peaksid vältima saatmiskulu) tulid mõne päevaga Saksast kohale, ei mingit probleemi. Märkasin alles hiljem, et see põhiasi tahtis ikkagi mahlast saatekulu. Suuruse poolest oli ta "päckchen", seega DHL-i jälgimissüsteem tema pihta ei hakanud. Kui eeldatav saabumisaeg oli mööda läinud, sain paar nädalat lihtsalt lugeda, et "ilmselt kadunud" ja võimalik, et veel kunagi saabub. Igasugustest juhenditest abi ei olnud (osa ka AI jutumullidega), kusagile pöörduda ei saanud. Vähemalt oli võimalus raha tagasi küsida, aga ma tahtsin ju seda Asja. Kuni siis eile (N) ilmus alla postkasti teade saadetisest. Lehele oli märgitud kaks päeva vana kuupäev. Kus ta siis vahepeal reisis? Ja et pakki hoitakse postimajas kuni E, aga meie pisilinna postkontor on üldse suletud N-P. Võimalus hoiuaega pikendada -- raha eest. Ometigi on meil neid Omniva pakimaate vähemalt 2 kohas ja need on hulga tihemini lahti. Oleks siis keegi küsinud või sõnumi saatnud, telfinr on ju teada. Või pistnud selle lehekese asemel postkasti. Igatahes võinuks mitte ähvardada mingite tähtaegadega, mis tiksuvad siis, kui midagi teha ei saa.
H näitas pilti, et neil tööjuures on kusagil virna all mingi loom. Vahva, aga kes see on sihuke? Mäger ei ole, kährik ka mitte, kobras ka ei. See on ju see loom, kes "Alan!" hüüdis. Guugeldasingi just nii, ja selguski, et ground hog või metsümiseja, sihuke suur oravlane. Ju on kellelgi kaduma läinud. Kätte ei pidavat andma, proovivad homme uuesti.
No comments:
Post a Comment