Reha

Suvi tuli hooga peale ja selle sama hooga ka kadus. Nii sobibki paremini, vihm teeb platsi paremaks ja jahedamaga kannatab isegi trenni teha. Täpsemalt -- kannataks -- kui hobune kõik jalad jälle alla korjaks. Vähemalt toetab nüüd jälle täie tallaga maha, kui kabjalise kohta nii öelda võib. Kulutamata energia paneb siplema ja särtsuma, eile oli raske sammuski püsida. Või oli see sääskede teene, kes end peadpidi hobuse mahlasesse kõhtu puurisid. Ja kintsu. Ja kaela. Isegi silmalaugudesse. Hobuste loomulikku kaitsekilpi ei saa kahjuks trenni kaasa võtta, isegi kui see trenn on ainult ettevaatlik jalutamine. Koju tulnud võistlusedki jäid vahele, sain ainult pealt vaadata. Võib-olla isegi vedas, hirmus palav ilm oli. Tegelikult ma muidugi tean, et tuleb teha asju, muidu ei juhtu midagi, head ega halba. Ja isegi kui juhtub see halb, võib see millekski kasulik olla. Ei pea kartma ega midagi. Kuulen vaikset itsitamist enda üle.

Mu sadul leotati ära. Keegi pani ülemisse ritta väljaväänamata rätiku. Mis mõte võiks küll ühel vetikal suvises sadularuumis olla? Kui kellelgi on mulle midagi öelda, siis võib ju sõnadega ka proovida, mitte rünnata kaitsetut sadulat. Arusaamatu igatahes.

Plaanisin pika puhkuse ajal jälle maale vanaema juurde minna, aga keegi teine plaanis samasse aega laagri. Nüüd ei teagi, mida teha. Tahaks mõlemat.

Same-o... lame-o

Tao see endale nüüd peakolu sisse: trenni tehakse selleks, et otsustaval hetkel mitte katki minna! Ei tea, kas on mälu kehv või mis, aga järjekordselt olid enne jooksuüritust ainukesed jooksusammud ehk autost tuppa, kui hakkasin dr House'ile hiljaks jääma. Mõtlesin, et vehin niigi tihemini kui muidu hobusega ringi ja ehk on sellest mingit abi. Eks oli ka, võhma nagu jätkuski, aga vat neid jooksulihaseid polnud ollagi. "Hõiska, kodune Ateen'!" lükkas oma 5km ikka ära, edasine oli läbirääkimistega sisustatud. No kuule, hobuselt nõuad küll järgmist volti ja painet ja sirutust, kokku ja lahku -- tee nüüd ise ka! Mis tunne on, kui pead väsinult veel ühe sirge tegema? Pane nüüd, lõpp pole kaugel, saad puhata! Vähem möla, pikem samm! Lõpuks ketras vaid üks unelaul.

Kraapisime finišis igasugused jäänused kokku ja kõmpisime kodu poole. Autoga poleks neid paari kilti oluliselt kiiremini saanud -- nii nagu oli tulekujärjekord, niisamuti passisid minemist oodata. Ühtlane saba parklast Konsumini, võibolla rohkemgi, ei näinud kaugemale. Tähistasime emadepäeva Werneri tordiga (mmmnjam!) ja küpsisetordiga ja veel ühe teega ja veel ühe pepsikoolaga, saatsime külalismetsatajad ära ja siis ma läksin talli. Päris vaevaline oli see minek. Aeglane igatahes. Ei olnud kergem ka olek, jalad ei tahtnud põlvedest painduda nii palju kui vaja, aga käekõrval poleks hoopiski jaksanud. Midagi häiris, aga panin kõik oma vedelate jalgade süüks. Aga tegelikult....

Nüüd me oleme mõlemad lombakad. Mul läheb paari päevaga korda, aga kuidas temal...? Tal pole enne ja pärast seda kunagist kannavenitust jalgadega midagi olnud, nüüd aga... oh jah.

Vahel veab

Mitu tonni veeti niimoodi Timmo tallides päevapeale ära. Põhjuseid, miks mahajäetud tallides järsku elu kihama hakkas, on kaks: Gerard Leijten ja Gé König. Üks (kõrgel) rahvusvahelisel tasemel sõitja ja treener, teine FEI O-taseme kohtunik. On sellised igatpidi hõivatud tegelased, kes äkitse kusagile eikusagile satuvad. Kui nüüd see osa vahele jätta, et meie kohalik tase esialgu kevadisest murustki madalam on, aga ikka tahaks juba raskeid skeeme sõita, siis igatpidi vahva üritus on. Sattusin sinna teisel päeval koolisõidu juttu kuulama. Eelmisest päevast räägiti kohe õudusjutte, kuidas harjutuste eest enamasti 2-3 hindeks saadi, mõni olevat ka üksiku 5 kätte võidelnud. Paljutõotav, kas pole.

Oli valitud koonduste ja sik-sakis pikendustega skeem, kus üks suurt täpsust nõudev harjutus tuli esitada koondtraavis, ohjad ühes käes. Oh jah see koondus... paljudel oli töötraavigagi raskusi. Kusagilt peab siiski alustama ja mingi skeemivalik rahval õppimist ei seganud.

Gerard  rääkis, kuidas ratsa koolisõiduga võrreldes on rakendis veidi teised mõjutusvahendid kasutada. Jalgu pole. Ainult käed. Piits ja hääl ka. Aga muidu on kõik sama: kui hobuse loomulik raskuskese on esiotsal, siis eesmärk on see raskuskese järjest tahapoole nihutada, saavutada kergus ja nähtamatud juhtimisvõtted. Hobune peab olema lõdvestunud, aga tähelepanelik ja kuulekas, reageerima silmapilk, painutama end vastavalt trajektoorile või lähtuvalt harjutuse eripärast... jah, nad teevad õlga sees ja jalavahetusi ka. Distsipliin ja järjepidevus on äärmiselt olulised. Istuda tuleb korralikult sirge seljaga ja jalad kindlalt paigal. Käte ja ohjade ühenduskoht peab olema sirge, käed tundlikud. 

Iga rakendi puhul kontrollis Gerard kõigepealt varustust ja kohendas kõik paika. Näitas ära võimalikud ohuallikad (nt mõni suuline võis end tagurpidi keerata ja valjastesse kinni jääda) ja andis nõu, kuidas neid kõrvaldada. Trenn algas tavaliselt nii, et hobune oma ajuriga tuias niisama loiult ringi, pea taevas ja jalad kaugel maas, või esines tsirkusenumbritega nagu kahel jalal kõndimine. Siis Gerard rääkis olukorra paremaks -- enamus kinnitas, et mees oskab niimoodi seletada, et igaüks aru saab -- ja lõpuks näitas ise ette, kuidas peab ja saab. Palju oli kuulda väljendit "öö ja päev". Vahel väänas ta suulise kangemaks, et hobune paremini kuulaks, aga ise tegutses kohe selle nimel, et hobune eest võimalikult kergeks saada. Kuni hobune käe otsas ripub, pole võimalik teda esiotsalt ära saada. Vaja on, et ta kannaks ennast ikka ise. Taga roomav vanker ka just abiks pole. Kahel viimasel pildil on sama hobune. Teise pildi ajaks oli ta oma tagumised jalad ka keha alla kokku korjanud. Kõik nad muudkui paranesid seal. 

Selles mõttes vedas ka, et esialgne toimumiskoht ära muudeti -- vähemalt paarsada kilomeetrit vähem autotamist.

Kizi Mizi

Plaanisin Lõunakast minema vuhiseda, kui pilk jääväljakule kinni jäi. Oli laps ja oli muusika, oli ootus ja skoori ettelugemine. Siis tuli punase kleidiga tüdruk, peenike ja painduv, keerles ja hüppas mustlasmuusika taustal. See oli imeilus. Kui see oleks KÜR olnud, siis oleks see olnud umbes L-tase. Pärast lõpukummardust sadas jääle karvaseid mänguasju ja midagi, mis platsakaga maandus -- vist šokolaaditahvel. Kui see oleks KÜR olnud, siis oleks hobune suured silmad teinud. Tüdruk platseerus esialgu esikohale. Kui nüüd KÜRiga edasi võrrelda, siis tuli järgmisena koplis end uimaseks söönud ürgaeglane eestikas (kuuendaks), siis üks väga potentsiaalikas, kuid kontrollimatu kuumavereline (lükkas eelmise kuuendalt) ja pärast seda üks surnuksratsastatud grupikas, kes korralikult kõik asjad ära tegi, aga välja nägi nagu heeringas -- kaelata (teiseks). Areenile langes kolmest küljest aina üks karvane loomake teise järel, sekka ka... tavalist poekraami nagu jäätis või makra...? Tagasi Lõunakasse. See uhkus, et meil midagi nii ilusat ja kuidagi habrast saab täiesti tavalise poetuuri kõrval nautida, hakkas asenduma hirmuga, et äkki saab keegi veel haiget niimoodi. See kassipildiga helesinises kleidis pisike tüdruk, keda kuumaverelisega võrdlesin, kukkus hüpetel kolm korda. Ta riskis. Tuli hüppesse suure hooga ja lendas kõrgele, aga maandumine läks iga kord untsu. Kui valus see oli?

Talli hobustel on tagaotsad kraadidega ära torgitud ja kevadekuulutajad-karvad on täislöögijõuga platsis. Pühid neid karvu peoga -- omi riideid enam ei näe. Vaatad alla oma kõhu poole, kuidas neid riideid ei näe -- suu on karvu täis. Rehmad käega suud pühkida -- veel rohkem karvu suus. Ega seda ratsutamise värki enam teha julgegi, äkki on hobune sala-haige? Jalad ei paisteta, palavikku pole, aga hobused on ikkagi karjas ninapidi koos ja sõpsivad üleaedsetega. Iga hommik muudkui karda saada telefonikõnet tallist. Sõitmata jätta ka ei taha, lihased sulaksid kui jää sooja vihmaga ja kõht riputaks end iga laisapäevaga 10 sentimeetrit maa poole.

Olen mitu aastat üritanud leida üht multikat, kus oli see laul:
Peter Green's Fleetwood Mac, Need Your Love So Bad
 Millegipärast oli olnud tunne, et äge multikas oli. Nüüd siis lõpuks leidsin ta ja.... olin valesti mäletanud. Einoh, äge oli ta edasi, aga hoopis mingis teises mõttes. See "Kizi Mizi" on leitav films-i alt lehel http://www.wilkwilk.pl/  

Kooriv mask silmadele

Maneež on suure kevadega nagu suur soolakamber, külm ja kuiv. Õhtuti kisub kiirelt alla -15 kraadi ja näpud hakkavad ükshaaval küljest kukkuma. Liiv jääb kapjade alt üles lööduna kauaks ringi  hõljuma ja koorib tõhusalt silmi, eriti kui ratsutajaid on rohkem kui kaks. Pilukil silmadega ringiroolimine on paras väljakutse, peab ju teiste asukohti ka märkama. Need teised on kiired, jõuavad kahe sekundiga ühest otsast teise põrutada ja vahepeal veel hüpata, karjuda ja kellelegi otsa põrgata. Olukord on täpselt nagu liikluses: reeglid on teada ja enamus neid ka täidab, aga üks hullpealuu suudab ikkagi hetkega kaose tekitada.

Silmadest rääkides...vahepeal oli nädal aega maailma, kus L on R, R on L ja F on P. Näiteks allow kostab nagu arrow, hold nagu  hord, therefore on derpor. Kogu jutu suudavad ära rääkida, hambaid justkui hoos hoides ja natuke huuli liigutades. Kuulajana noogutavad agaralt kaasa, ja siis ütlevad nagu laulus, et jah, muidugi, kuid ei. Hierarhia on neile ääretult tähtis, aga meiesugused matsid ei taipa sellest mõhkugi ja vaidlevad muudkui vastu, kui füüsikaseadusi veidralt väänama hakatakse. Siis me oleme pahad. Laisad oleme niikuinii, sest meie nädalasse mahuvad ka puhkepäevad, mitte nagu neil, E-T-K-N-R-R-R.

Üksöö olid tohutud virmalised üle Eesti, aga ma magasin kõik maha. Jälle. Lohutuseks nägin neid siis unes.

Põhja-Eesti viirusepaanika pani igasugustele võistlustele bloki peale, aga mind see ei mõjuta. Sel aastal on teised plaanid. Esiteks võiks ükskord see päris kevad ka kohale jõuda, tüütuks läheb juba.

85+10

Pime aeg oli vahepeal, kõigest lumest hoolimata. Ma ei naeratanud vist üldse enam, väsimus ja tujutus ja millekskõik. Lapsed läksid hulluks, hobuse tekk oli muudkui katki tõmmatud, auto elektroonika jukerdas ja üldse. Kui ükspäev trenni lõõtsutades lõpetasime ja maha jalutasime, küsisin hobult, et kas ka tema meelest on ratsutamine mõttetu. Ta jäi paugust seisma ja enam järele ei tulnud.

Samal ajal survestatakse olema rõõmus ja õnnelik. Kuidas läheb? Mis tunne on? ...tavaline tunne on. Vahel juhtub meeldivaid, vahel ebameeldivaid asju, aga miks ma peaksin justkui õnnest purjus olema kogu aeg? Heast tujust pulbitsemine on samasugune energiaraisk kui masendumine ja torisemine, mulle tundub. Jaa, ma tunnen toredad asjad ja olukorrad kohe ära, kui neid märkan (ja seda juhtub palju kordi päevas), aga ma ei pea vajalikuks seepärast kohe hüplema hakata. Tuim tükk, eksole.

Olen viimase poole kuuga peaaegu viis meetrit hobusetekki kokku tagasi õmmelnud. Edasi-tagasi ristid peale ja kõige otsa toruteipi. Hobukse koplikaaslased mu näputööd ei hinda, tirivad aina uusi auke sisse ja nokivad vanu lahti. Viimane kord oli lausa tükk välja võetud, enam ei aita õmblemine kah. Hankisin kiiruga uue teki, aga ei raatsinud seda kuidagi peale panna. Nüüd siis läks lõpuks loosi. Külm peaks vähehaaval ära ka minema juba, kaua võib. Täna käisime uisutamas TM finišis, päike paistis ja oli palav. Pärast talli ka. Muu rahvas oli varem lumes ära käinud ja FB pilte täis tagunud. Oleksin teinud just sama, aga päike oli juba liiga alla kukkunud. Asemele tuli täiskuu. Midagi umbes taolist:

Tegelikult muidugi hoopis pärisem kui sel  vanaonule tehtud sünnipäevakaardil. Mul pole tavaliselt üldse aega joonistada, aga siis üks õhtu pärast tööd sain mäkerdada nagu väike laps, unustades kõik muu. Tegelik väike laps ei pahandanud ka, vaid tegi samal ajal vanaemale juubeliks draakoni. Vedas, et seekord plants vs zombies
teemaks polnud. Neid taimi ja zombisid on ikka peotäite jagu pabereid täis sirgeldatud, lasteaias mängujärjed üksipulgi ära seletatud. Lasteaed... kättemaksukontorid ja mobiiltelefonid, privileegidega sõbrannad ja tähtsusjärjekorrad. Mingi teine maailm on neil seal. Ühed jändasid vana nokiaga ega saanud miskit mõistlikku pilti ette, sest ekraan ei reageerinud näpusirgeldustele mitte kuidagi. Õpetasin kiirelt nupud selgeks ja näitasin mängud kätte, kui kasvataja pilli pihta pani. Muidu oleks terve seltskond peadpidi vanasse telefoni sukeldunud. Tüdrukutest kõige tähtsam istus peegli ees ja lasi kaksikutel end teenindada, juukseid kammida ja klammerdada. Teisi ligi ei lastud: "Ei, teie ei või." Susserdasid seal oma plastmasskammidega printsessil karvad püsti pähe. Saabus mänguasjade kuhjaga poiss, hakkas riideid vahetama. "Muideks, Kaarel ütles, et ta enam sind mängu ei võta."
Ilmus Kaarel, kes protestis, et printsess valetab. Sõna teise vastu, nii nad seal tükk aega vaidlesid. Hierarhia, valetamine, kitumine, uudishimu, parastamine, uhkeldamine -- korralik elukool neil seal. Päevad on lasteaialapsel pikemad kui tööinimesel, sest tööinimene viib ja toob, aga teeb vahepeal oma töö ka kusagil ära. Külmapühi neil aiakail ka ei ole. Ega koolivaheaega. E-kooli ka pole, selles mõttes natuke veab. See e-kool on ju täielik ahistamine. Mitte midagi ei saa enam salaja teha, kõik puudutud tunnid on kirjas, kõik hinded ja võrdlus klassikaaslastega kõigile saadaval. Kui koolilaps juhtub haigeks jääma, hakkavad hinnetelehele tekkima nullid. Täielik paanika. Parandada saab kolmapäeviti ja ainult kahe nädala jooksul. Kõik lapsed peavad olema ühesugused korralikud pulgad, või muidu!

Tähistame tagasihoidlikult, tee ja küpsised ja kuhi pomelot. Viimane maitseb tervislikult ja teeb huuled valusaks. 

Palju halle toone

Tallinna-tuur värvis valge auto mustaks. Taipasin liiga hilja, et oleksin võinud hullumiseni kihutada ja igas postis pildistatud saada, aga ükski poleks välja näksinud, mis number mu porikäkil ees olla võiks. Või taga. Või et kas see üldse oligi auto. Nüüd naasnuna on kulunud kolm lumesadu ja kõik on jälle ilus hele. Teed on ka tühjemad ja inimesed rahulikumad. Samas kehtib ütelung, et kus on, sinna  tuleb juurde. See tähendab, et kui 5km teelõigu jooksul tuleb vastu täpselt üks auto, siis kindlasti ületab kitsekari teed just kahe auto vahelt. Kui ma keset kõva Aa-Bee-eSsimist silmad jälle lahti tegin (nojaa, ma kardan verd), sest pauku ei tulnud ja auto hakkas seisma jääma, paistis üle kapotiääre kitsepea. Ilus oli. Vaatas mind ja püsis seal ees, kuni rattaline paigale jäi. Õnneks kitseke ei koperdanud ja sai moosistumise asemel metsa tagasi hüpata. Käisin veel pärast jälgede pealt vaatamas, et kas tal kõik jalad terveks olid jäänud. Olid ilusad neljased hüppejäljed ja auto igalt poolt sama mudane kui ennegi (see oli alles esimene eelpool nimetet lumesadudest). Jube seiklus, eksole.

Nüüd ma sõidan igatahes veel memmelikumalt. Loomad ei tunne ju üldse liiklusreegleid ja helkureid nad ka ei kanna. Hiilgavad silmad ei lähe arvesse. Pildipealne jäljerada oli kaks kilomeetrit pikk. Sellelt teelt juba kõrvale ei keera, kui keegi ette tuleb. Tee äärde kaevati nii sügavad kraavid, et sinna maandunud auto ei pruugi väljagi paista. 

Paljassabalised olid üksijätmise tähistamiseks jälle dessandi ette võtnud. Kadunud teadmata suunas. Tipikat nägin nädala jooksul vaid korra  -- peeglist, pool sekundit. Pärast tuli välja, et ta oli kapi alla korraliku pesa teinud, kotitäie seemnekoori laiali puistanud ja piimakilekoti peenteks ribadeks jahvatanud. Prügikastituhnimises on eksperdi tase igatahes käes. Enda järelt koristamise tase -- null.  

Ega need Tallinna-reisid alati halba tähenda. Vahel on mõnus ka, näiteks kui vanaema teeb pühapäevahommikuks pannkooke. Njam. Mul endal pole kunagi nii head välja tulnud. Tallinn...seal pole üksiolemine ka mingi probleem -- telli endale raha eest mees. Kõik kodutööd teeb ära!

Kunagi ma unistasin, et saaksin olla nähtamatu. Näikse nii, et unistus hakkab tasahilju täide minema. Umbes neli viimast trenni on mind kas ära unustatud või lausa mitte tähele pandud. J unustab ennast arvatavasti arvutisse, aga EM ümber tiirutasin nõutult üht- ja teistpidi, kui ta T-ga juttu ajas. Aeg oli juba täis küll ja üle ääregi. Kui lõpuks murelikult uurima hakkasin, et kas nüüd tuleb paus või siiski äkki toimub midagi, ütles ta, et näe, järgmist pole veel tulnud. Võibolla ma siiski peaksin hakkama korralikumalt või vähemalt ootuspärasemalt riides käima, et usutavamat muljet jätta. Küünarnukid kehha, käed nurka, pöidlad üles, jalad alla, paine sisse, rääkis EM hiljem. Mõjus hästi.

Tööl hakkasin maalriks. Mul oli selge plaan võtta matt hall vesilahuseline  värv. Lihtne, eksole. Ja siis lüüakse mulle kolm lipikute lehvikut halle ette. Neid oli kindlasti rohkem kui 50, pigem nii 500! Hoidku selle eest, kui peaksin ükspäev "värviliste" värvidega midagi teha tahtma.