Done and done

Mis nüüd kõik mööda saigi äkki...

1) soe ilm
2) matkamäng http://www.vvvs.ee/91/?view
3) rogain www.rogain.ee
4) TIHS
5) võimalus, et üks mu unistustest täituks

1. Külma saabumine lükkas hibernate mode'i sisse, enam ei taha üldse üles tõusta. Tegelikult on see vist aastaringne teema.

2. Matkamängisime vist kolmandat korda. Seekord oli peaaegu kaks korda rohkem meeskondi kui eelmisel aastal. Rahvas ikka tuleb veel mugavustsoonist välja metsavahele putukatega võitlema. Vahepeal saavad arvutimängudes elud otsa, siis on vaja taastumine kuidagi päris elus ära sisustada, eksole.

3. Esimene kord, kui oleks saanud kuiva jalaga ära teha. Kui ei oleks kusagil algusepoole sohu uppuma läinud. Ikka korralikult üle põlve vajusin sisse, aga õnneks jäid botased seekord mulle, lahtistest nööridest hoolimata.

4. Horseshow toimis nagu õlitatult, üritus on ennast korralikult käima jooksnud. Võib-olla ongi juba rutiini tunda... Show oli tore, kukkuv Uku sealhulgas. Kümne trennikorra kohta suurepärane tulemus -- mõistis kergendada, siis galoppida ja seejuures kätega vehkides laulda, ratsmeist rebimata. Tulemängu olen juutuubist varem näinud, seega üllatus jäi olemata. Eestlastest pakkusid seekord parima elamuse Kaleta Susan ja Klettenbergi Kunn. Esimene äärmiselt puhta ja tasakaaluka sõiduga (kohe tõesti ilus oli) ja teine -- toreda riskiga, mis küll kahjuks šampani ei viinud. See tagasipööre okserilt oli kui kassi tehtud, maandus nõtkelt ja pööras kohapeal, täiesti kontrollitult ja rapsimata. Uskumatul kombel tegi sama asja ära ka poolakas Skrzyczynski, kuigi veidi aeglasemalt.

5. Ei täitu kunagi, sest aeg läks mööda ja see unistus oli ajaga seotud. Täitsa kurb.

*** *** *** *** ***

Hobusest oli jälle tükk välja hammustatud. Alles jäi peopesa suurune lillakas paljas nahalapp. Suurest nördimusest läksime õue sõitma, mitte sisse ja rahva sekka. Vaatasime, kuis veoauto killustiku künka otsa maha kallas. Rohkem vaatamisega eriti ei tegelnud, oli juba liiga pime. Tegime teise pimesikuga suure mururingi ja pärast platsil traavi-galoppi ega põrganudki kokku. Täielik töövõit. Köha ründab järjest agressiivsemalt, nagu ikka sügise edenedes.  

 

Batman

Sügis saabus korralikult päevapealt. Vähenegi soe oli eelmine päev sobivalt ära auranud, nägin seda ise pealt, kui varahommikul sünnipäevale sõitsime. Õnneks suuri loomi udu varjus teele ei hiilinud, aga konnaputru oli küll ohtralt. Konni oli veel suve viimastel päevadel nii et kihises, sain neid tallist peotäite kaupa välja tassida ja õues samme seada, et neid mitte lapikuks astuda. Keegi kommenteeris, et hobused konnale peale ei astu, aga see tundus uskumatu -- ta ju isegi ei vaadanud neid, aga endal kabjad all kui supitaldrikud. Mingeid putukaid oli ka rohkem kui muidu, ei saanud õieti silmi lahti hoidagi, kui need tüütused muudkui sisse ronisid. Mine ja tee siis trenni, kui endal silmad ääreni putukaid täis. Ja kibedad on nad ka -- vähemalt need, mis kurku lendasid. Hobune on täitsa tore praegu, lihtsam ja kergem, isegi galoppi lühendab mingil määral. Pean ainult ise kogu aeg valvel olema, et ei lase lösakile ega üle nurga midagi. Vasak käsi tuleks keresse kinni siduda, tahab muidu sülle ronida vahel. Peeglist ja filmi pealt kahjuks nii hea pole, kui endal tunne on. Üllatus-üllatus ;)

 ** ** ** ** **

Käisin tööreisil. Enne jagasin juhtnöörid laiali, et kes kuhu hommikul saata tuleb ja mida kaasa panna. Lapsed-hobune-rotid. Tulemus oli järgmine: üks lastest tuli koju jope ja pusata. Selgus, et sõber oli tal aidanud neid koju tuua, aga tuul oli riided ära viinud. Kuhu, ei tea. Hobune jooksutati ilusti ära. Muuhulgas tuli välja, et selles tallis jagatakse hobustele hommikul tühja kõhu peale jõusööta ja heina kallale saavad alles hiljem õues. Kostab nagu mingi "tugevam jääb ellu" strateegia. Kurjaks teeb. Nohja siis pani mu tubli abiline hobusele teki tagurpidi selga. Jalakummid rinna ette ja rinnaesine saba alla. Pöörane ja uskumatu, aga see on tõesti võimalik. Seepeale oli hobune koplis mõnikümmend meetrit batmanninud ja tuulelohet sabas lennutanud, kollist vabanenud ja enam mitte kätte andnud. Õhtul vaatan üle, kas hobune ka terveks jäi -- eemalt vaatlusel abiline midagi hullu ei tuvastanud -- tekk igatahes terveks ei jäänud. Rotid pääsesid seekord kergelt, ei mingeid uudiseid.

Fassaad

Proovisin, kuid ma ei saanud sellega hakkama. Kustutasin kõik ära. Oli üks hirmus pühapäev, aga ma ei jaga seda.

Metsik tuli kunagi minu juurde nii, et tahtsin Kedagi Teist, aga soovitati võtta parem, seesama Metsik. Kedagi Teist tahtsin tema ema pärast, keda ma väga armastasin. Siiani... kuigi mujal kui pildil pole teda enam iialgi võimalik näha. Pühapäeval selgus, et enam pole ka Kedagi Teist. Sooled olid keerdu läinud ja ta suri piineldes, enne kui jõuti minekule kaasa aidata. Ta oli tore hobune, niipalju kui teda üldse näha sain, ja ta kripeldas mul pidevalt hinges. Tema jäi justkui ilma sellest, mida pakkusin oma uuele valikule. Ja minu uus valik... pidi kannatama mu mõtteid, et äkki ma valisin valesti.


Paar hetke viimastest aegadest.

Rähna Tõnu istumas tribüünil ja hoidmas käes oma õpilase hindelehti. Tegi need sirgeks ja uuris põhjalikult, nagu süveneks mõnda raamatusse. Vana staar, stiilne, vaikne, rahulik, ümbritsetud sädisevatest noortest, kel kõik alles ees. Järjest vähemaks jääb neid, kes teda äragi tunnevad, nii kiiresti läheb aeg. Aga see, kuidas üks pabereid käes hoidev mees on korraga terve maailm...

Sirje vaatab võistlusi, arutleb, kas peatus tõesti käiski seal, kus see esitati või et kas nähtu pidi olema sääre eest astumine või küljendus... endal tops käes ja hiiglama laiad jogurtivuntsid ees. See oli täpselt nii nagu ma mäletasingi, kui krabas kellegi käest kurgi, haukas poole ja rääkis jooksu pealt närides oma juttu edasi. Ei mingit pepsitamist. Meeldib.

Võistluste jälgimine online-hindelehtedelt. Saab elamuse kätte küll. Mingisuguse. Need, kes paarikümne meetri pealt kaasa hingavad... saavad midagi muud. Kas varsti peaks mingi uue skaala leiutama? Kui üle-80-protsendilisi sõite ei saa enam ühe käe sõrmedel kokku lugeda, siis on lagi ikka väga lähedal. Või peaks kõrgema kooli tagavaraelementidest lisa hankima -- levaadid, kaprioolid? Iluuisutamises ju tuleb tasapisi juurde. Parem ehk siiski mitte, shortcuti-rahvas läheks puhta lõhkuma.

* * * * *

Vahetaksin kasaka varjualuse vastu. Deal? No?

Assotsiatsioonid

On teada, et mälestused sündmustest tulevad kõige paremini meelde mingis sarnases olukorras. Kui katsun männipuu heledat koort, meenub lapsepõlve koduhoovi liivahunnik, mille taga oli puust plank ja männid, mille küljest sai tirida laastukesi. Vaade on alati vasakult poolt ja päikesepaisteline. Kui mängin minesweeperit, siis meenub kooliaeg, kui üks klassikaaslane imestas, et tegin seda ainult vasakuga klõpsides. Nüüd teen ammugi mõlemaga, sest muidu ei saa head aega ja tüütu oleks ka, aga näed, ikka meenub. Kõige tüütum seostest on see, kui telfis bubble shooti mängin ja Kadri T. tuleb. Iga kord. Võibolla üks teine päev mõtlen välja, et miks.

Oleme nüüd kaks korda hobustega voorekal käinud. Sellised rajad, et kasvõi nuta. Miks nad ei või kusagil talli juures olla! Esimene kord oli mõne kangema tõusu või languse ees täitsa kahtlus, et kas ikka saab üldse hakkama. Aga sai, kuigi võttis ähkima. Esimene kord oli ühel tõusul lakamaitse suus, aga rohkem pole seda juhtunud, on hakanud kaelaga kaasa töötama. Tõusude-langustega rada paneb mootori täiega käima. Üks jalgrattur pakkus, et teeksime äkki võidu, ise ähkis samal ajal vändates päris ägedalt. Ülesmäge võidaks kindlalt hobune! Alla ma eriti kiirelt veel ei julge, erinevalt näiteks Kaasiku Ervist, kes allamäge kapates veel igati korraliku jalavahetuse suudab teha. Mulle teeks juba rõõmu, kui hobune läheks absoluutselt igale poole, kuhu tahan. Näiteks üle klobiseva silla või läbi kahtlase oja. Kuna ma neid kumbagi pole proovida saanud, siis võibolla ta juba lähekski! Hahhaa, ah et kas ma klarnetit oskan mängida? Ei tea, pole kunagi proovinud (tegelikult olen korra küll ja sain prääksu välja meelitatud).

Õudne, kui unevõlas ma viimasel ajal olen olnud. Vabu päevi on nii vähe, viis nädalavahetust jutti on muudkui üritused. Lemmiküritus on magamine. Jama ainult, et järjest tihemini taipan unes, et on uni. Ma lähen ju tavaliselt magama nagu kinno, et noh, mis seekord näidatakse. Aga kui oled taibanud, et on uni, siis pead nagu ise režissööriks hakkama. Olen siis elevandi välja meelitanud eimillestki ja seina lakkunud, et teada saada, mis maitse sel on (pole erilist, ainult krobeline), vett katsunud, et kas on külm (ei iialgi), autoga tee pealt lendu tõusnud, sest miks peaks end maaga piirama, mööda majaseina üles roninud ja akendest sisse vahtinud, kõrgustest kukkumist mitte kartnud (sest unes ju ei saa midagi hullu juhtuda), aga, aga, ... Mis ma seal siis päriselt tegema peaksin? Ilmselt saaksin kõike, aga kui ma tean, et see pole päris, siis ei tundu millegi tegemine üldse oluline.

* * *

Võistlused  läksid hästi, isegi kui skoor seda ei kinnita. Hobune teeb täpselt nii palju, kui ma talt nõuan. Olen lihtsalt pehmo. Näiteks tegime ükspäev intensiivsemalt külgliikumisi. Hästi hea harjutus on sääre eest ja siis kohe otsa küljendus vastaspoole -- nii on tasakaal just õigel pool. Järgmine päev tegin vetikaga (taevast tuli vett nii et polnud enam alumisel ja ülemisel poolel vahet) kiirelt sadulata ja ta reageeris ikka eelmise päeva moodi, oli selline püüdlik ja tundlik. Rõõmustasin ja kahju oli ka -- ma ei usu, et enesega väga rahul olev hobune viitsiks nii. Kurb ta tegelikult ju ka pole, miks muidu koplis ikka veel vastu tuleb ja boksis söömise pooleli jätab ja uksele sätib, kui varustust otsa laon...

"Why do you have to be so f***ing negative?!" arutles J pooleldi endamisi. "Maybe you're looking at the wrong end of the battery," oli M kommentaar, ja see oli pagana hästi öeldud.

Kriibitud

"Mina seda mängu enam ei mängi!" (nohiseb pahaselt) "Või kui, siis ainult ühe korra!" Loeb pahaselt härjapeasid kokku (Kuues Võtab), neid on tal suur peotäis. Mõnda rida loeb topelt. Vähemalt on Kilo nüüd hakanud mänge lõpuni mängima, varem loobus kohe, kui vähe teravamaks läks või mõtlema pidi. Tahab ainult võita, aga selle nimel pingutada mitte. Ka mitu ratsutajat on öelnud, et tahavad ainult võita, mitte trenni nühkida. Võib-olla mingis paralleelmaailmas on see isegi võimalik. Teised jällegi... nühi või taguots otsast, aga võitma ikkagi ei hakka. Isegi mitte pensionäride klassis, sest ikka ilmub keegi veel vanem ja veel elujõulisem kusagilt välja. Möödunud nädalal nähtud 89-aastane triatleet ongi olemas. Huvitav, mis ma nii vanalt teeks, kas isegi pikutada jaksaks?

"Mine roni sealt üle posti," utsitas vanaema mind täna naabrite aeda lendava tülilahmaka järele minema. "Nad küll lubasid väravast ka tulla, kui miskit üle juhtub lendama, aga näe, roni siit!" Allusingi mahitamisele ja ronisin, hüppasin, maandusin... põõsasse, nii et see mul pool nägu ära kraapis. Valvekoerake tuli murelikult juurde, nuusutas üle ja nägi, et ma enam-vähem ikka ühes tükis püsin. Tagasi läksin väravast, nagu seda tsiviliseeritud inimesed teha tavatsevad. Pool nägu põles terve päeva valutada, teeb seda siiani, kuigi nüüd on juba öö.

*** *** *** *** ***

See ongi see imerelv. Lippaski nagu lubatud, aga kuidagi pisikeseks moondus seal vankri ees. Päriselt on kuidagi suurem või... Kaua ei saanud pealt vaadata, keerutav liiv tahtis silmad peast ja fotoka käest riivida. Uskumatu pinnas on sel platsil. Pole näinud, et seda kastetaks (ma ei viibi ka piisavalt tihti kohapeal), aga ta ei muutu kunagi lödiks. Kannab. Tümiseb ka, nagu kogu maa siinkandis. Paeplatoo vist. 

 Täna oli päevakavas metsatiir. Enam ammu ei käi kohalik rahvas metsas rohtu korjamas. Vanasti riisuti ikka lagedaks, olgu siis hein koduloomadele või puujäägid kütteks. Nüüd pole tihti kõrge rohu või võsa vahelt maad nähagi. Kõrvu igatahes näeb, kui just madalaid oksi ees pole. Mulle nii meeldivad need kõrvad, mustade äärtega. See suvi pole nad isegi ära pleekinud veel, kuigi päikest on olnud rohkem kui küll. Vähemalt tobepäevituse jagu. See on lumivalged jalad ja keha, kärsatanud pea ja käed. Käed olid veel otstest valged ka, aga siis loobusin mõneks ajaks kinnastest. Nüüd on ainult ühest otsast valged.  

Heinatajate asemel olid metsas noored. Tegid lõket, loopisid pudeleid puruks ja naersid. Mu pisike metslane tõmbus vedruna pingule. Venitasin ta lahti tagasi ja läksime koju. Päike paistis ta peale ja ta tõmbas koplis jälle mokatäie vett. Püherdades sai mõlemale poole üle selja lükatud -- tore, et ikka jaksab. Boksirežiimil katkine mära indles endiselt kõige pühendumusega, valvetäkk möirgas möödujate peale, boksidest vaatasid välja imearmsad eestikad ja üldse oli kõik nii tavaline ja rahulik.

Külaline

"Ega see kaugele ei jää? Ma tahan filmiks tagasi jõuda." Kui just keegi helistama ei juhtu, on kirgede torm vanaema õhtu tähtsündmus. Vantsime kambakesi mõnisada meetrit kruusateed, ronime üle raudtee -- rongi ei tule -- ja veel paarsada meetrit metsavahel, kui tall juba paistab. Lõhna on tunda veidi varemgi. Teel on surnud uss. Hõbehall. Putukad tassivad tükikesi minema, silmad on juba tühjaks näritud. Lükkan laiba teelt kõrvale -- vaskuss! Ai kui kahju, nad on nii ilusad, eriti elusana. Ei teadnudki, et nad alt hõbedased on. 8 minutit koos vaarika-maasikapeatusega. Vanaema arvutas kohe kokku, et 17:20 peab tagasi minema hakkama. Võib ka mõni minut hiljem, sest algul näidatakse eelmise osa juhtumisi. Lõpp on see kõige tähtsam!

Hobune tuleb koplis vastu, vanaema tahab kohe aiast kinni krabada ja pildistada. Elektrikarjus võib küll välja näha nagu tavaline nöör, aga laksu annab tõhusamalt kui kaklevate laste labajalad. Puhastada pole siidiselt kehalt suurt midagi peale magmisjälje kanni peal. Järelikult tunneb end piisavalt turvaliselt, et külili visata. Või siis on puruväsinud olnud. Sadulavöö ulatub napilt kinni, lammas võtab palju ruumi. Hobusele meeldib lammas, hea pehme. Isegi mul endal on pehmem istuda, kuigi lammas on hobuse ja sadula vahel. Ainus jama on, et sooja ilmaga kipub lammas läbi vettima.

Näitan vanaemale, kuidas hobune liigub edasi-tagasi-kõrvale ning pöördeid esi- ja tagaotsal. "Taltsas nagu mõni koer," arvab ta. "Kuidas sa seda õpetad?" Seletan paari lausega ära, kuidas. Heh, ei, tegelikult muidugi mitte. Ma räägin küll hirmus palju vahel, aga Nii palju küll mitte. Vanaema muudkui pildistab ja ma kujutan ette, millised üksiku kuke pildid seal klõbinal valmivad. Hobune on vahva, aga pikalt ei taha teha, sest homme on trenn. Eelmised aastad on samamoodi läinud: alati satub mõni külalistreener talli just siis, kui ma seal kõigest väest puhkan. Praegune laks on valusam kui eelmised, nimeliselt -- Marika. Kurjem kui restoranikriitik, aga jube hea silmaga. Sõnastas ära selle, mida ma ise videoid vaadates imestanud olen, aga pole taibanud parandada: toetun kurvis välimisele per*enukile, mitte sisemisele! Isegi mu hädised siputavad katsed tagumikukonte õigesti sättida annavad kohe tunda. Tagumine jalg saab nüüd kõiges rahus alla astuda. Kogu tuhk, mida pähe raputama peaksin, matab minu ja hobuse üleni enda alla. Minu puhkus bikiinide ja päevitamisega kipub millekski muuks moonduma. Tegelikult mul pole bikiine ja päevitamine ei meeldi. Parim vedelemine on hoopis varjus ja võrkkiiges.

Vaimustunud vanaema kappab juba metsa poole, on oodata tormilisi kirgi. Lapsed on hobukarussellis keeruliseks läinud, ka need sörgivad tal sabas minema. Mina veel jalutan ringi, pesen hobuselt sadula maha ja valmistan talle söögi ette. Kuni hobune kuivab, lähen vanaema rõõmuks junnijahile, kaks kilekotti ja hõreda naeratusega hark kaenlas. Kougin junnikesi kui kookosküpsiseid liiva seest. Üks vedelam pätsike toob meelde ussisõnade mängus s*tapiruka kaardile kirjutatu: see pole s*tt, see on sokulaad. Tegelikult on muidugi s*tt, ratsahobuse oma pealegi.

V ja A toovad koplist imelise vankrihobuse. See on salarelv. Pealtnäha aeglane ja sõbralik hiiglane ja tegelikult nii ongi. Ainult kui vankri ette saab, siis tõuseb lendu. Nii nad räägivad. Eks ma homme vaatan, kas päriselt on ka nii. Tahaksin ka kellegagi vangerdada, aga soov pole veel nii võimsaks kasvanud, et seda päriselt proovida. Varustust mul ka pole. Saan pidi alustuseks kõige sobivam veo-objekt olema. See ei lähe ümber, ja kui läheb, tõuseb õigeks tagasi. Enne seda lohistatakse vana rehvi, uuest oleks kahju.

Viin hobuse koplisse parmudele tagasi, aga nüüd juba kergelt maitsestatult. Loodetavasti ei meki enam nii hästi. See lükkab nina mõtlikult veevanni ja imeb mokatäie, kuigi on just boksis ennast täis tõmmanud palju puhtamat vett. Läbin kodutee pirukakotte käte otsas tasakaalustades ja juba enne kui vaarikad paistavad, kuulen vanaema elavat jutuvada. Selge, seekord on telefonikõne. Räägib, kuidas hobune on nii taltsaks tehtud, nagu oleks ta koolis käinud. Muud teemad jooksevad kõrvust sisse-välja jälgi jätmata. Õhtusöögiks on jälle kartul-kaste-liha. Ma Lähen Siin Paksuks. Iga hetkega paksenen. Kodus võin kolmest korralikust söögikorrast ainult unistada. Seda lihtsalt ei juhtu. Kunagi. Mängime scrabblet. Vanaema teeb rekordeid, mõned korrad skoorib juba rohkem kui 10 punkti korraga. Lapsed mängivad üksteise selgroogudel jalaorelit. Langeb tähti. Noorema tähealuselt. Soovin, et nad üksteist maha ei tapaks. 

 

Rotilõks

Pisike jaanireis ja rotid jälle jooksus. Tipikas, kes muidu naljalt oma ninagi ei näita, on osav uksemuukija. Hiirekese saime muidugi kohe kätte, aga Tipikas jäi esialgu metsikuks. Mõne päevaga liikus köögist läbi 10kg maasikaid, biojäätmete kott sai nende sabasid täis. Tipikas käis neid öösiti revideerimas, misjärel köögipõrand nägi välja nagu rohelilleline aas.

Et lapsed kodus niisama igavlema ei peaks,  sai neile ülesanded mõeldud. Igasuguseid põrandapühkimisi ja paberijäätmete väljaviimisi ja mis kõik veel. Tipika püüdmine oli ka nimekirjas, tasuks 30 minutit arvutiaega. Eile õhtul oli üks tobenaljakas film, kus üks nahkmees äkki maratoni jooksma hakkas. Tal oli sõber ka, kes tegelikult on muidugi Black Books raamatupoe omanik, aga seda nad seal filmis millegipärast justkui varjasid. Jäin vaatama, et millal nali raamatupoodi jõuab, aga tuli hoopis Tipikas. Läks oma puuriõega midagi arutama, aga mul hopsti köögiuks kinni seepeale -- enam ei lähe sa mul pliidi taha kükitama! Hiilis kusagil voodi all hoopis ringi ja pidin teda öösel veidi sõimama ka, et jätku mind rahule. Tipikas kuulas sõna, läks jälle puuri ümber rallima ja sealt ma ta sabapidi kinni saingi. Piiksus pahaselt. Ja hakkas jooma. Hiljuti oli kusagil -- haa, meenus, lapse koolipäevikus -- faktina kirjas, et rott suudab kauem joomata olla kui kaamel. Tipikas igatahes sellist huvitavat omadust demonstreerida ei kavatsenud. Hommikul teenisin Tipika püüdmise pealt järgmised 30 minutit (võinoh, oleksin võinud teenida, kui ma iseenda laps oleksin...). See oli traadi jälle lahti kangutanud ja toanurka tapeedist pesa ehitanud. Pissis mu peale karistuseks, et ma ta pesaehituse pooleli jätsin.

Hobune on vahva vahelduseks. Eriti selles mõttes, et ta pole enam tükk aega longanud. Ilmselt oli koplisõbralt saadud pauk või mõni halvasti kabja alla jäänud kivi, mis tallaaluse hellaks tegi. Galopi nullis küll ära see paus. Polnud teist ju ennegi eriti, aga nüüd on makaronipidu. Uskumatu, kui kiirelt musklid jalga lasevad, kui selleks võimalus antakse. Vähemalt on hobune hoogu täis. Ei saa ju seisma jääda, kui vereimelised raketid aeglasemal käigul kerest tükke välja saagima hakkavad. Mul on üks kuivatatud varblasesuurune parm kusagil topsis ka, hea mikroskoobiga vaadata. Midagi muud ma ta'ga nagunii teha ei julge. Võibolla peaks mingi näidispoomise tegema ta elusatele sõpradele. Mul onu rääkis, et prussakas tuleb kinni võtta, peene vitsaga läbi peksta ja siis jälle lahti lasta. Et küll siis teistele räägib, et jama koht on, kerekat saab. Kunagi lasnamaal olid prussakad, aga ei olnud kellelgi aega neid seal piitsaga treenida. Millal ma viimati prussakat nägingi... njaa... loomaaias!

*** *** *** *** ***

Need miniahvid muukisid ennast jälle lahti, enam ei saa traadipusa peale ka loota. Pärast popikate laulupidu magasime kambaga sisse, hiired laiali, külmkapp sulas, asjad pakkimata. Saime 8 asemel alles 10 liikuma. Kuna külmuk ka pärast kiirülevaatust elumärki ei näidanud, tuli veidi kraami päästa. Sai kiirelt keedupelmeene ja ahjupelmeene ja lehttaignasse keeratud moosi küpsetada. Kiirustamine on vastik. Hammastega ahvid jäid vabadusse ja panime kiluvaraste maa poole ajama, esimene kohtumispaik Cesis. Või siis Võnnu.

Neil on seal üsna Eesti moodi asjad -- turisti seisukohalt. Igasugused sildid, viidad ja kirjeldused on ainult kohalikus keeles. Toidukaubad veidralt kallid. Külad tühjad, majad madalad. Juhiste küsimise peale öeldakse, et ei tea. Kohe midagi ei tea. Seda ka mitte, mis kusagil kümne meetri kaugusel toimub. Midagi on natuke teisiti ka, näiteks lilli ja niisama kaunistusi on seal igatahes rohkem ja puud teeäärtele väga lähedal. Linnasisene kiiruspiirang 30 km/h on väga levinud nähtus. Mul pole autol nii aeglast käikugi... Ühe linalaka olid kämpingupidajad põõsasse unustanud, rangid kaelas ja ader taga. Toksisime sulgpalli. Kõrval jooksis maantee, mille ületamiseks tuli korralik hoog sisse võtta. Teada saime seda, kui keegi kohalik meid kõiki korraga alla ajada proovis, tuututas ja hoogu juurde pani. 

Täit reisikirjeldust polnud plaaniski kirja panna, aga pullitaltsutamise ja ülepeakaela mäest allaveeremise mainin möödaminnes ära. Nii ja naa, trallallaa, olgu kõik reisikaaslased hea sõnaga meeles peetud ja tänatud.

Kunagi hiljem jõudsime talli kaudu koju tagasi. Hobune oli vahepeal tiineks jäänud, ja kuidagi veel nii, et juba kahe kuu pärast peaks järelkasvu näha saama. Kui nüüd just kõhu suuruse järgi oletada. Ja hobuse soole erilist tähelepanu mitte pöörata. Tõenäoliselt oleks need järeltulijad siiski pruunid ja koondunud ebamäärastesse hunnikutesse.

Kodus polnud külmuk iseenesest tööle hakanud. Kui lülitiosa oli tükikesteks lahti lammutatud ja korrasolekus veendutud, selgus, et tegelik häda on katkinäritud juhe. Kuidas Nad Närivad Voolu All Olevaid Juhtmeid Laksu Saamata? See oli juba kolmas. Läpakas ja moblalaadija olid enne ohvriks saanud. Miski krabises selja taga -- hiireke vedas kruvikeerajat kapialuse poole. Napilt sai selle ta hambust kätte. Ju ehitavad midagi talvekindlat, olid seinast krohvitükke ka minema tassinud. Hopp, ja juba oli külmuka lüliti ka minema tassitud. WT*? Meie parima puukulbi olid ka ära söönud! See oli nüüd küll viimane piisk, kiskusime kapid seinast ja pagulased läksid luku taha. Seekord keerasin kuue traadiga uksed kinni. Näksigu seda.