Järgmine seanss

Kes oleks osanud arvata, et popcorni kulub selle šõu äravaatamiseks lausa ämbrite viisi. On peakoll ja tema vastased. Peakollil on käsilased. Igal käsilasel on mingi peamine skill, millega ta oma vaenlasi ründab, näiteks jahmatamapanev lauslollus või tagasitekkimise võime.  Mingi seltskond on hypnotize-spelliga ära tehtud ning kõigub ühe ja teise leeri vahel. Veel mingi seltskond on rahumeelsed taustategelased, kes pole või ei taha olla võitlusest teadlikudki. Mingi osa peakolli vastu võitlejaid pöörab mõnikord omavahel ka tülli. Üksteise kõrisid näritakse läbi nii salaja kui avalikult, on võimalik, et kogu osalejaskond pole kunagi nii palju luksuda saanud kui nüüd viimasel ajal.

Niigi tüütu poeskäimine muutub enne jõule veel mitu korda tüütumaks. Kõik need kilinad-kulinad-vidinad ja -40% sildid (miks peaks spetsiaalselt jõuluks kohale veetu kohe alla hinnatud olema? Ainult petteks, ma arvan).  Mingi paarike purjetas kärutäiega mööda, naine teatas mehele: "Kui sa kohe oma mölisemist ei jäta, teen sulle õhtul tatraputru!" Mees kostis vastu: "Võid teha tatraputru. Võid hirsiputru ka teha!" Vot sulle säh, trumpi ei löödud lihtsalt üle, vaid lausa lapikuks. Tean mitut meesterahvast, kellele tatraga ähvardamine päriselt mõjuks ka. Hoidku veel hirsika eest! Paneksid pakku nagu prussakad. Ei teagi, mis teema meestel selle tatrapudruga on, võib-olla pole osatud hästi teha seda lihtsalt.

Kole lugu, kuidas tallipäevad täiesti plaanimatult vahele jäävad. Misjaoks ma pean poole päeva pealt avastama, et kellegi jõulupidu on vaja üle vaadata või joostakse teisel nägu sinivereliseks kusagil koridori peal. Viimane on igatahes täiskuu-draama, ma arvan. Täiskuuga juhtub asju. Tuttaval kukkus laps laest alla, sai käe kipsi. Iseenesest ei tohiks ju midagi hullu olla, kui hobune paar päeva puhkust saab, aga kogu aeg on vaja muretseda, et kas ja mida ta seal juua-süüa saab, ega äkki midagi katki ole läinud või küljest ära. Vaimusilmas on vettinud karvane katkine hallitusest toituv ja poriloigust joov õnnetusehunnik, kellel viimased tekiräbalad jalgadesse takerdunud. Paranoiline või mis? 

Ilusaid asju juhtub õnneks ka, nagu näiteks üks traav-peatus üleminek kusagil Londonis, esitatud kellegi C. ja V. poolt. Tore, et on filmijaid ja riputajaid, et ka tavainimesed taevamannast veidi osa saaksid.

:-|

Ifist oli seekord lausa kahju, läksime veidi hoogu kurva tallielu kirjeldamisega. Igatahes oli ta nõus, et hea hein, isegi kui ta tolmab natuke, ei aja hobuseid köhima, samas kui kehv tõmbab viimase hingeauru seest. Taastumine peale trenni võtab 20 minutit või rohkemgi -- väga liiga palju! Veel üks huvitav tähelepanek: ka see on oluline tegur, et kes õhtul viimasena hobuseid söödab. Kas ja kui palju ta heina kastab või kuidas seda transpordib. Võinoh... korralikku heina ja värsket õhku millegagi ei asenda ja kuni hädade peapõhjus püsib, on kõik ainult üks tagajärgedega võitlemine. Arvestatav kogus rahvast plaanib nüüd esimesel võimalusel asjad pakkida ja minema kolida. Kahju on, sest et tore rahvas on, aga tõesti pole mõistlik pealt vaadata, kuidas lemmikloom õnnetu on ja vaikselt ära kustub. Soon...

Teatris käisin üle pika aja. Enesetapja. Õnneks pole ma mingi teatriekspert ega pea teadma, et miks nad vindi nii üle keerasid. Žestid, kõnemaneer, riietus ja näomaalingud... kas muidu poleks naljast aru saadud või poleks tõsiselt sellisel teemal tohtinud rääkidagi? Vana tükk muidu, suurema osa ajast keelatud olnud, aga praegu kuidagi täitsa asjakohane. Isegi Animated Dreamsil oli The Suicide Shop nimeline animatsioon, saal puha täis müüdud. AD... see on nii hea üritus, juba ootan järgmist. Ja kui kellelegi peaks kusagil ette jääma Rio 2096: A Story of Love and Fury, siis soovitan ära vaadata. Lihtsalt võimas. Masendav ka, aga mis poleks.

Tädil oli juubel. 50. Kostüümidega. Olin piltidel nii tõsine, kuigi mu tegelaskuju peaks pritsima rõõmu igas ilmakaares. Puke rainbows. Ma olen vilets näitleja.

Filter on rikkis

Tahaksin muudkui öelda, aga sõnu ei tule, või on kirja panduna...üleliigsed.

Vahepeal on mitu asja juhtunud.

* Kontserdil oli heli nii põhjas, et paremad bassid peksid keha täiesti läbi. Mu kõrval istus kiljuv-niuksuv-oigav fänn. Nii fänn siiski ei olnud, et esiritta püksisäärt katsuma oleks läinud. Saime parkimistrahvi

* "Jätkame nii, nagu me juba 12 aastat oleme teinud" -- vastus parandusettepanekule, mida oli piinlik tehagi, kuna tegemist oli millegi ilmselge ja üldtunnustatuga. Noh, vähemalt ettepanijate arvates. Teemal "kuidas teenida maksimaalset tulu minimaalse pingutuse eest". Aga tõepoolest, miks peaks midagi muutma, kui saab niigi lihtsalt läbi? Kellele ei meeldi, võib ära ka minna. Tihti minnaksegi minema ja need, kes häält tõstsid ja lahkusid, jäävad "pahadeks" igavesti, aga -- vahel juhtub, et muutus toimub siiski ja seda saavad siis vähemalt uuedki näod nautida. Teine kord jälle jäädaksegi virelema, minnalaskmise meeleolu süveneb ja vastupidajad saavad taga igatseda "vanu häid aegu", kui vähemalt midagigi toimis

* "Homme teatan kindlasti, kas ülehomme saab" -- kuu aega üle tähtaja läinud lubaduse täitmise kohta (ei teatanud ega saanud). Tore, et tüngad ennast niimoodi ühele ajale sätivad. Ootan huviga järgmist laksakat

* Robotex tuleb jälle, aga ma seekord ei osale vaatamise ega kohalolemisega. Plaan on hoopis hobust tuulutada. Popcorni läks tõesti vaja ja läheb veelgi -- heina teema on kõigil katused lendu viinud. Ühes musta heina söömisega on tekkinud vilisevate ja köhivate hobuste armaada, mis pidavat olema meie kujutlusvõime vili. Üks nendest viljadest ajab iga päev ninaaugud hiigelsuureks, kui peab jupikesegi traavi tegema. Mis siis veel galopist rääkida... Köhib kõige rohkem boksis, enne ja pärast trenni.

* Tegin sabalistele trenni. Kokkulepe oli selline, et nemad veeretavad palli ja mina annan neile riisi. Hiirekesele muidugi sobis, veeretas pinksipalli, mis jaksas. Tipitäpi veeretas ka, kohe eriti jõuliselt. Oli täitsa tükk tegu, et vahele riisi ka toppida. Ühel hetkel rabas Tipikas palli hambusse ja tassis pessa minema. Kolme sekundiga oli pallil auk sees kah

* * * * *

Tuulutatud sai see hobune. Ta on mujal nii teistsugune, keskendunud ja tugevam, kuigi kisub ärevusest kõhu lahti. Meie esimene 80-90cm parkuur sai läbitud hoolimata filtritest - kollased, punased, rohelised staketid takistuste all. Ühe ajasin maha ka, viimase. Utsitasin igaks juhuks liialt tagant ega lasknud hobusel korralikult oma tööd teha. Noeivõinudsiislõpunirahusäilitada. Veider, kuidas vananedes takistused kasvavad, kuigi nende kõrgus, võrreldes "noore põlve" omadega on tublisti kahanenud. Vanasti hüppasime sellist kõrgust ponidega. Ka sadulata, käed lahti või kuidas parasjagu vaja oli. Nüüd vaata nagu ilmaimet. Pehmotõrjet  vaja jälle :)

* * * * *

  

Mõnel koosolekul kerkib pidevalt teema sport vs harrastamine. Mõlemad on spordile vajalikud, sellega ollakse enamasti nõus. Enamasti on "päris" sportlane professionaal, kes oma alaga seotult elatist teenib, ratsaspordis näiteks trenne andes või ratsastusteenust pakkudes. Temale on head võistlustulemused ja pidevalt pildil püsimine elutähtsad -- muidu ei tellita teenuseid ega taheta spondeerida. Harrastajal on hobune rohkem lemmiklooma eest. Trenni tegemine pole tihti esmatähtis. "Päris" töö kõrvalt ratsutamiseks pole tipphobust tarvis ja võib leppida ka "spordi ülejääkidega" (mitte et enamus harrastajaist ei unistaks lemmikvärvi tipphobusest ;)). Siiski tahaks vahel ka võistlustel osaleda ja siis on masendus kerge tulema -- proffide kõrval on vähe lootust särada. Kõik panused on ühel kaardil ja seda saab välja käia vaid korra. Järgmine sobiv võistlus toimub kolme kuu pärast! Siis saab jälle oma ässa välja käia ja see osutub tegelikkuses näiteks poti kaheksaks.

Popcorn

Üks teine päev oli Liivaku tallidel teine nimi ja Legolas lasti lihtlabaselt maha. Mingeid õumaigaad-kommentaare ei hakanudki igast netinurgast pritsima. Või siis inimesed ei vaata kättemaksukontorit. Ometi selline lihtne huumorinurk.

Teised õpetasid täna hobusele kukerpalle. Keerasid ühele jämeda kaelaga hobusele libiseva nii vingelt peale, et niigi paks ja lühike kael oli veel poole lühem ja nina vastu rinda. Kordetasid siis nii käru moodi, esijalad trampisid, et pikali ei kukuks, tagumised lehvisid kaugel maas. Ilmselge ju, et kukerpalle õpetasid. Ainult ühe vea tegid: esijalad oleksid pidanud ka kinni siduma. Kui ikka shorti kattida, siis korralikult, eksole.

Imeline on see ilma elu. Soomlased leiutasid miski simultaankoolisõidu ja väitsid täiesti sirge näoga, et on võimalik korraga hinnata kaht eri maneeži küljes olevat hobusratsanikku. Esitamas GP elemente. Eri tempoga. Ühe tagant jalavahetusi vaadatakse siis... noh, kiiresti igatahes. See on nagu gurmaan rapsimas lauatäie roogade vahet, igaüht võib nautida vaid kaks sekundit, aga hinnangu peab ikkagi andma, isegi kui mõnest roast ampsugi ei saanud. Olgu pealegi, skeemitamine võtab aega 4-5 ja rohkem minutit, kui parkuuriga saab pooleteise minutiga hakkama ja on seejuures ka võhikule arusaadav, aga maratoni ei tehta ju staadioniringi pikkuseks, sest 100m jooks on hulga kiirem ja huvitavam. Koolisõiduvõistluste läbilaskevõime parandamiseks saanuks rakendada ka vana head pas de deux trikki, aga ega's koolisõit ole ometigi mingi tiimitöö ja võistluspaaregi oli vähevõitu. Ah, mõelge midagi muud välja... kasvõi loosiratas, millest keerutatakse kuni kümme harjutust välja ja seda jooksupealt. Vaat siis oleks action.

Tallis tõotab ka tulla vähemalt kuu aega actionit. Popcorn kaasa!

Done and done

Mis nüüd kõik mööda saigi äkki...

1) soe ilm
2) matkamäng http://www.vvvs.ee/91/?view
3) rogain www.rogain.ee
4) TIHS
5) võimalus, et üks mu unistustest täituks

1. Külma saabumine lükkas hibernate mode'i sisse, enam ei taha üldse üles tõusta. Tegelikult on see vist aastaringne teema.

2. Matkamängisime vist kolmandat korda. Seekord oli peaaegu kaks korda rohkem meeskondi kui eelmisel aastal. Rahvas ikka tuleb veel mugavustsoonist välja metsavahele putukatega võitlema. Vahepeal saavad arvutimängudes elud otsa, siis on vaja taastumine kuidagi päris elus ära sisustada, eksole.

3. Esimene kord, kui oleks saanud kuiva jalaga ära teha. Kui ei oleks kusagil algusepoole sohu uppuma läinud. Ikka korralikult üle põlve vajusin sisse, aga õnneks jäid botased seekord mulle, lahtistest nööridest hoolimata.

4. Horseshow toimis nagu õlitatult, üritus on ennast korralikult käima jooksnud. Võib-olla ongi juba rutiini tunda... Show oli tore, kukkuv Uku sealhulgas. Kümne trennikorra kohta suurepärane tulemus -- mõistis kergendada, siis galoppida ja seejuures kätega vehkides laulda, ratsmeist rebimata. Tulemängu olen juutuubist varem näinud, seega üllatus jäi olemata. Eestlastest pakkusid seekord parima elamuse Kaleta Susan ja Klettenbergi Kunn. Esimene äärmiselt puhta ja tasakaaluka sõiduga (kohe tõesti ilus oli) ja teine -- toreda riskiga, mis küll kahjuks šampani ei viinud. See tagasipööre okserilt oli kui kassi tehtud, maandus nõtkelt ja pööras kohapeal, täiesti kontrollitult ja rapsimata. Uskumatul kombel tegi sama asja ära ka poolakas Skrzyczynski, kuigi veidi aeglasemalt.

5. Ei täitu kunagi, sest aeg läks mööda ja see unistus oli ajaga seotud. Täitsa kurb.

*** *** *** *** ***

Hobusest oli jälle tükk välja hammustatud. Alles jäi peopesa suurune lillakas paljas nahalapp. Suurest nördimusest läksime õue sõitma, mitte sisse ja rahva sekka. Vaatasime, kuis veoauto killustiku künka otsa maha kallas. Rohkem vaatamisega eriti ei tegelnud, oli juba liiga pime. Tegime teise pimesikuga suure mururingi ja pärast platsil traavi-galoppi ega põrganudki kokku. Täielik töövõit. Köha ründab järjest agressiivsemalt, nagu ikka sügise edenedes.  

 

Batman

Sügis saabus korralikult päevapealt. Vähenegi soe oli eelmine päev sobivalt ära auranud, nägin seda ise pealt, kui varahommikul sünnipäevale sõitsime. Õnneks suuri loomi udu varjus teele ei hiilinud, aga konnaputru oli küll ohtralt. Konni oli veel suve viimastel päevadel nii et kihises, sain neid tallist peotäite kaupa välja tassida ja õues samme seada, et neid mitte lapikuks astuda. Keegi kommenteeris, et hobused konnale peale ei astu, aga see tundus uskumatu -- ta ju isegi ei vaadanud neid, aga endal kabjad all kui supitaldrikud. Mingeid putukaid oli ka rohkem kui muidu, ei saanud õieti silmi lahti hoidagi, kui need tüütused muudkui sisse ronisid. Mine ja tee siis trenni, kui endal silmad ääreni putukaid täis. Ja kibedad on nad ka -- vähemalt need, mis kurku lendasid. Hobune on täitsa tore praegu, lihtsam ja kergem, isegi galoppi lühendab mingil määral. Pean ainult ise kogu aeg valvel olema, et ei lase lösakile ega üle nurga midagi. Vasak käsi tuleks keresse kinni siduda, tahab muidu sülle ronida vahel. Peeglist ja filmi pealt kahjuks nii hea pole, kui endal tunne on. Üllatus-üllatus ;)

 ** ** ** ** **

Käisin tööreisil. Enne jagasin juhtnöörid laiali, et kes kuhu hommikul saata tuleb ja mida kaasa panna. Lapsed-hobune-rotid. Tulemus oli järgmine: üks lastest tuli koju jope ja pusata. Selgus, et sõber oli tal aidanud neid koju tuua, aga tuul oli riided ära viinud. Kuhu, ei tea. Hobune jooksutati ilusti ära. Muuhulgas tuli välja, et selles tallis jagatakse hobustele hommikul tühja kõhu peale jõusööta ja heina kallale saavad alles hiljem õues. Kostab nagu mingi "tugevam jääb ellu" strateegia. Kurjaks teeb. Nohja siis pani mu tubli abiline hobusele teki tagurpidi selga. Jalakummid rinna ette ja rinnaesine saba alla. Pöörane ja uskumatu, aga see on tõesti võimalik. Seepeale oli hobune koplis mõnikümmend meetrit batmanninud ja tuulelohet sabas lennutanud, kollist vabanenud ja enam mitte kätte andnud. Õhtul vaatan üle, kas hobune ka terveks jäi -- eemalt vaatlusel abiline midagi hullu ei tuvastanud -- tekk igatahes terveks ei jäänud. Rotid pääsesid seekord kergelt, ei mingeid uudiseid.

Fassaad

Proovisin, kuid ma ei saanud sellega hakkama. Kustutasin kõik ära. Oli üks hirmus pühapäev, aga ma ei jaga seda.

Metsik tuli kunagi minu juurde nii, et tahtsin Kedagi Teist, aga soovitati võtta parem, seesama Metsik. Kedagi Teist tahtsin tema ema pärast, keda ma väga armastasin. Siiani... kuigi mujal kui pildil pole teda enam iialgi võimalik näha. Pühapäeval selgus, et enam pole ka Kedagi Teist. Sooled olid keerdu läinud ja ta suri piineldes, enne kui jõuti minekule kaasa aidata. Ta oli tore hobune, niipalju kui teda üldse näha sain, ja ta kripeldas mul pidevalt hinges. Tema jäi justkui ilma sellest, mida pakkusin oma uuele valikule. Ja minu uus valik... pidi kannatama mu mõtteid, et äkki ma valisin valesti.


Paar hetke viimastest aegadest.

Rähna Tõnu istumas tribüünil ja hoidmas käes oma õpilase hindelehti. Tegi need sirgeks ja uuris põhjalikult, nagu süveneks mõnda raamatusse. Vana staar, stiilne, vaikne, rahulik, ümbritsetud sädisevatest noortest, kel kõik alles ees. Järjest vähemaks jääb neid, kes teda äragi tunnevad, nii kiiresti läheb aeg. Aga see, kuidas üks pabereid käes hoidev mees on korraga terve maailm...

Sirje vaatab võistlusi, arutleb, kas peatus tõesti käiski seal, kus see esitati või et kas nähtu pidi olema sääre eest astumine või küljendus... endal tops käes ja hiiglama laiad jogurtivuntsid ees. See oli täpselt nii nagu ma mäletasingi, kui krabas kellegi käest kurgi, haukas poole ja rääkis jooksu pealt närides oma juttu edasi. Ei mingit pepsitamist. Meeldib.

Võistluste jälgimine online-hindelehtedelt. Saab elamuse kätte küll. Mingisuguse. Need, kes paarikümne meetri pealt kaasa hingavad... saavad midagi muud. Kas varsti peaks mingi uue skaala leiutama? Kui üle-80-protsendilisi sõite ei saa enam ühe käe sõrmedel kokku lugeda, siis on lagi ikka väga lähedal. Või peaks kõrgema kooli tagavaraelementidest lisa hankima -- levaadid, kaprioolid? Iluuisutamises ju tuleb tasapisi juurde. Parem ehk siiski mitte, shortcuti-rahvas läheks puhta lõhkuma.

* * * * *

Vahetaksin kasaka varjualuse vastu. Deal? No?