Kits

Talvekene, pehmekene, küll võttis aega see kohalejõudmine. Niipalju klapib, et külma alguses juhtub tavaliselt midagi auto rehviga ja uks läheb jäässe. Auto lonkab tagumist paremat (läheb päevaga tühjaks) ja pühapil avanes alles kolmas proovitud uks -- auto oli jääkihi all.

J ütles, et käed on palju rahulikumaks jäänud. Peavadki olema, ma näen hullumoodi vaeva ka selle nimel. Auto ikkagi rikub istumist. Üks uurimustöö pidavat kinnitama, et juhid, kelle autol on rool paremal pool, istuvad sadulas ka raskusega paremale ja kellel vasak rool, need istuvad keskmisest tihemini vasakul kannil. Mis nii viga uurida, kui elektroonilised surve mõõtmise padjad enam miski imeasi pole. Mul nii high-tech vahendeid pole, uurin lihtsalt istumisjälge sadulas, mitu korda trenni jooksul. Lisaks jalgade eemal hoidmine, ette konksu, taha konksu ja lahti laskmine. Nn jalgratast teen ka, see tõmbab jala ja puusa ühinemise kandis miskid lihased krampi (mul see krambitamine on nagu külge kasvanud, juba väiksena oli täitsa tavaline asi. Vahel pärast raskemat trenni tõmbab terve reie pulgaks või midagi kere keskosas või jalalaba, siis ei saa kojugi õieti pedaalida, ilgemalt valus on. Sihipärane magneesiumi tarbimine aitab, aga kes see ikka viitsib järjest...). Jalgu treenime ka iga päev erinevalt, parem sebib pedaalide vahet, vasak tuleb vaid käike vahetama. Automaakäigukastiga peaks vahe veelgi suurem olema. Parem käsi otsib käigukangi, raadionuppu, ventikanuppu, istmesoojenduse jm muid nuppe -- tema on pikalt ette sirutatud. vasak on rooli küljes kinni. Ratsutades tahavad käed sama teha, vasak sülle ronida ja parem liiga ringi rahmida. Teadvustamine, nagu öeldakse, on esimene samm muutuse poole. Mul need esimesed sammud on astutud, mõned asjad märgatud ja mõtted mõeldud, aga veider on siis äkki kusagilt ajakirjandusest kinnitust leida, et äkki ma polegi lihtsalt paranoiline. Enam ammu ei istu arvuti taga ka, üks jalg istumise all, kuigi jube mõnus oleks. Lihtsalt et ratsutamisel hakkas parem pahkluu valu tegema. Põhjus kõrvaldatud -- null valu. Kui suuremad vead on välja roogitud (nad ikka vahel tahavad muidugi tagasi hiilida), siis neid pisiasju on ikka lugematul hulgal. Kunagi ei saa täiesti rahule jääda. Ma ei ela nii vanaks, et täiuslikuks saada...

Nojah, aga siis see J. Ütles ühe hobuse kohta, et teda esimest korda nähes arvas tal wobbler-sündroomi olevat, nii kehvalt olevat tagumine ots töötanud. Läinud siis traavis saba sikutama, aga sel reaktsioon täiesti terve hobuse oma -- tõmbas vastu, mitte ei kukkunud pikali. Kolme-aastaselt olevat selt hobuselt nõutud külgliikumisi ja muid imeasju, aga edasi-suund -- see jäi vahele. Tulemuseks sai eest täiesti tühja hobuse, kes ennast üldse kanda ei taha, vaid lihtsalt trambib ringi ja edasi-märguannet ei tunnista. Ütles, et jookseb nagu kits. Karm tempel selline. Mulle sildistamine ei meeldi, sel on omadus külge hakata. Kui sa ikka kedagi kogu aeg lolliks ja nõmedaks sõimad, siis ta ka selliseks muutub. Pigem kiita ja võimendada häid omadusi, äkki tirivad halbade mülkast veidi välja. Sel hobusel on siiski säilinud selge mõistus ja tahe koos töötada, õppimisvõime ka. Hea lähtepunkt, või mis? Uhh, kui nüüd inimeste kooliga paralleele vedada, siis seal võib hea õpilasega täpselt sama juhtuda. Usaldab ja täidab käske, õpib kiirelt, aga asju, mis kusagile edasi ei vii.. Kaob isikupära ja sära, uudishimu ja algatusvõime. Moondub mingiks kitseks. Õpetajast sõltub nii palju, omaski elus on ette tulnud geniaalseid ja neid teisi ka. Mõnelt saadud inspiratsioon kestab vist elu lõpuni (või siis Alzheimeri alguseni).

Iseenesest on kits ka tore loom. Tema küll milleski siin süüdi pole

* * *

Pean praegu võitlust ametnikuga. Saadab mulle viivisega arve, ma maksan kõik ära, aga järgmisel arvel jälle viivis peal. See olevat vahepeal edasi tiksunud mingi trikiga. Kui küsisin potentsiaalse arve graafikut vastavalt tasumispäevale, siis seda ka ei andnud. Vähe sellest, kui arvestamiste ümberkorralduste tõttu pidid nad osa ettemakstud rahast tagasi maksma, siis see müstiline "viivis" elas ikkagi oma elu edasi. Mõttetu ajaraisk.

* * *

Sain rehvi parandatud napilt. Pagass ei tulnud lahti. Algul kangutasin tükk aega, siis veeretasin rehvi salongi kaudu välja ja töömees sai pragada, et ei olnud mulle appi tulnud. Täiesti asjata ju, kust ta pidi teadma. Vaatame, kas paik jääb pidama. Nael oli sisse sõitnud.

* * *

Kui ma endale joonejälgijad hankisin, siis võtsin esimesed kaks emast. Mingit tutvumisperioodi polnud. Hiljem selgus, et hall dumbo hiireke on julge ja uudishimulik sõber, nagu minu jaoks siiani kõik kodurotid on olud, aga labororoti moodi kaputsiin puha metsik. Kardab inimesi ja hüppab ehmudes oma majalt katuse maha. Sööb võimalusel salaja, tassib selleks söödakausi oma peiduka suu ette, tihti kogu sööki hoopis maha kallates. Tipikas on kõhnem ka. Veel mõnda aega tagasi oleksin raudkindel olnud, et hiireke on boss. Aga ei, hoopis metslane on. Kui hiireke endale midagi maitsvat söödavat hangib, siis Tipikas võtab selle lihtsalt ära ja nahistab oma asjade kallal salaja edasi. Läheb annab hiirekesele nahapeale ka, kui vaja. Tipikas oli muidugi see osav uksemuukija ka, mispärast kõik puuri uksed on nüüd kahe traadiga kinni keeratud. Avan puuri hoopis põhjast, seda ta pole veel ise ära õppinud, kuigi olen kindel et tal on mingi kaval Plaan haudumas.

* * *

Lapsed jooksid köögiukse klaasi katki. Nüüd on vähemalt esikus valgem. Järjekordsel sünnipäevakutsel nõuti ümbrikku mahtuvat kingitust. Vaat' siis kui lihtne, enam ei pea pead murdmagi, et mis inimesele meeldib. Näed, mis nüüd meenuski -- pärast esimest koolipäeva teatas vanem päkats, et teistega võrreldes olevat tal olnud viletsad jõulud. Teised olevat saanud telefone, tahvelarvuteid ja raha. Jõuludeks ka juba raha? Noh... tegelikult oleks mul ju ka ukseklaas terve, kui vidinatel lauatäis arvuteid oleks, ostaks nad kohe täitsa vaikseks!   

 
  

Jõuetu

Praegune külalishobune on nagu mammut oma 5cm karvadega. Puhastatavat pinda on tal minu hobusest umbes kaks korda rohkem ja suur osa sellest on hiigelkõhu ümber. Kolm kuud rivitult ei saagi muudmoodi mõjuda ühele heale söödakasutajale. Nüüdseks on hobuke eraldi ja saab normeeritud portse, mis kohe ka vähenenud kõhuümbermöödus on kajastunud. Või tegi seda trenn, mida tasapisi jälle teha on saanud. Väidetavalt on galopp parim kõhukahandaja. Galopp... kas pole ebaõiglane, kui kellelgi seisnud ja kadunud lihastega mammutil on ikkagi sada korda parem galopp, kui minu pisikesel kabjalisel? Mis ühel tuleb suure ponnistamisega ja alles keerukamas hüppetrennis, teeb teine muretult juba esimeste sammudega. Vanasse haava soola raputamisega kitsid ei olda, isegi hiljuti loetud artiklis rõhutati, et võitlus kehva galopiga on ette kaotatud võitlus.

Aga siis see külaline. Mulle tundub, et ta pingutab kõigest jõust, et meele järele olla. Näiteks pidin teda üks kord paigale tagasi kamandama, kui ta kapjade puhastamise ajal minema hiilida üritas. Nüüd proovib juba maneeži uksest vaevu välja jõudes end paigale sättida ja ootab kannatlikult, millal jalgu ükshaaval kergitama peab. Ja sellise näoga vaatab kogu aeg ainiti otsa, et mina ei oska midagi kosta või teha. Maiustustega pommitama nagunii ei hakka, niisiis hiilin lihtsalt minema. Sama kohmetult, nagu ripakile jäänud online-vestlusest, kui ei taha headaega ka öelda, sest vaikus on olnud juba liiga pikk.

* * * * *

Putkavaht, milline jõuetu viha! Ratsutades nägin silmanurgast K-d toimetamas millegi rohelise ja isuäratava kallal. Isegi läbi häguse ukse tunneb õige heina ära. Tegin peatuse ja imetlesin haruldast vaatepilti. Traagelite päris hein ja kontrastiks meie talli tuhmkollased varred, milletaolisi vanasti allapanuks tarvitati, et hobune neid ära ei sööks. Või peaksin õnnelik olema, et vähemalt ei hallitanud seekord? Oi teine eesti, mis makarone süüa vihub, et vähemalt hing sees püsiks. Olgu, tehke "heina" ja kasutage seda näiteks põhumajade ehitamiseks, aga hobustele võiks pakkuda ikkagi päris sööki. Oi faa, kus ma läheks kaa, aga vat ei saa. Võibolla koliks üldse ära lõunast. Mängin selle mõttega järjest tihemini, aga mõttega mängimine on hulga lihtsam kui teiste eludega. Lastel näikse maaka-elu esialgu libedalt minevat. Koolis läheb hästi ja mõni sõber on ka. Lükkad onud hommikul uksest välja ja  ratastel või ilma, kohale nad jõuavad vähema kui veerandtunniga. Ei mingeid bussi- ega autoseiklusi. Just nagu mul ennevanasti... kuni busside lõpp-peatus meie maja taha toodi, siis sain hakata kaht või kolme peatust bussitama, olenevalt tujust ja ajast. Eks sai seda kilti endiselt jalgadega triigitud ka, erti siis, kui bussi oodates oleks hiljaks jäänud. Tore leekimine hommikul, kott seljas ja veremaitse lidumisest suus, sest hiljaks jäämine mulle kohe üldse ei meeldinud. Pigem jätsin minemata, vahtisin telekast vene lastekaid ja pärast leiutasin imevabandusi. Ah, magama kah. Näis, kas tuleb targem hommik või samasugune tohlakas kui alati.     

 

Santa claws

Paistab, et pühad on suuremate kadudeta mööda läinud. Üks teine päev hakkan ilmselt taga igatsema neid pärastlõunaid vanaemadega, üks päev ühe juures, teine päev teise. Et nad ka viitsivad korraldada... lihad-kartulid-kapsad, verivorstid ja piparkoogid, värskelt pressitud õunamahl, tort ja kohv. Ühel vanaemal ei tööta käed enam eriti ja puusaliigesed teevad valu. Ja õlaliigesed. Ja veel mingi pikk nimekiri liigeseid. Ta näeb välja nagu Ita Ever, eriti hommikuti, kui kannab hommiku-... eee, see pole mantel, sest sel pole hõlmasid, siis... hommikukleit? hommikurüü?, igatahes täpselt nagu Ita Ever Kuningas Learis. Tavaline on, et õhtul teiste lahkudes teeme endale mingid eriti maistvad teed ja scrabbletame oimetuks. Vahel on enne kahte öösel valmis saanud, enamasti mitte. Päris hommikuni ei jaksa pidutseda, muidu magaksin teise vanaema täiesti maha järgmisel päeval. Teine vanaema ise ei maga, vähemalt päevasel ajal, midagi maha. Teeb, mis tahab. Näiteks teeb tsemendist metssea, heegeldab koeri ja metsaloomi või õpib jõuluks süntekaga mõned lood selgeks. Ma pole tal kunagi varem ühtki pilli näinud, nii et see saavutus on sellevõrra veel erilisem. Ega see 85+ vanus peagi otse mingi piir olema millegi tegemiseks, skaipimist igatahes ei sega. Ükskord, kui ta noorem oli ja loomi pidas, läks tal kana umbe. Lõikas kanal pugu lahti, koristas sodi ära ja õmbles kana kokku tagasi, musta niidiga. Sai terveks ka. Enamasti on jõuluajal maja ümber paks lumi. Sellest olen teinud järgmise aasta looma. Seekord ei hakanud mudahobust kokku kühveldama. Kratile sai ülesandeks liivast köis kokku keerutada... peaks lastele ka midagi taolist ette andma. Need ju nagu elektrijänesed, kommipakke lendab igast ilmakaarest kokku ja no ei suuda neid avamata jätta. Öeldagu mis tahes, lahja kapsasupi peal kasvaksid ikkagi kergelt taltsutatavad lapsed ja suhkur mõjubki tõesti nii, nagu Beavisele ja Buttheadile MTV-s -- lähvad hetkega rõngasse kapten kornhoolioteks ja hakkavad TP-d oma otsade jaoks otsima. Heal juhul.

Tallielu on nüüd vaikne. Midagi pole enam olemas. Eriti probleeme. Mis ei tähenda, et lahendusi oleks tulnud. Peale silo, aga see üksi on nõrk relv. Järgmise kriitilise massi kasvamiseni läheb vist küll mitu aastat. L&M-i igatsen taga ja nende muhku. Kui miskit sisseharjunut äkki ära võetakse, siis jääb tühjus asemele. Kellega siis nüüd vaielda ja arutleda? Kõigil ju pole täiesti uusi mõtteid ja vaatenurki pakkuda. Niimoodi parajas koguses. Näh, ja ma ei saanudki sobival ajal sisse torgata, et praegusel ajal patse ikkagi Eeldatakse, mitte lihtsalt ei Lubata, nagu vanasti. Õnneks pole veel nii hull, et päevasel ajal peaks pruunhalli ja õhtusel meresinise jakiga võistlema nagu huntereid esitledes. Mitte et seda Eestis tehtaks või kunagi tegema hakataks. Hea, kui olümpia-aladelegi rahvast jätkub. Lisaksin veel, et ka Ch. näib kurb olevat, aga see oleks hobusele inimeste emotsioonide külge kleepimine. Hobustel ongi kurvad näod. Vähemalt ilmsi. Unes nägin, et J. sõitis mu hobusega, tegi otsatähes peatuse ja üritas teda siis moka otsast naerma kõdistada. Täiesti loomulik ja ootuspärane tegevus tundus.    

   

Järgmine seanss

Kes oleks osanud arvata, et popcorni kulub selle šõu äravaatamiseks lausa ämbrite viisi. On peakoll ja tema vastased. Peakollil on käsilased. Igal käsilasel on mingi peamine skill, millega ta oma vaenlasi ründab, näiteks jahmatamapanev lauslollus või tagasitekkimise võime.  Mingi seltskond on hypnotize-spelliga ära tehtud ning kõigub ühe ja teise leeri vahel. Veel mingi seltskond on rahumeelsed taustategelased, kes pole või ei taha olla võitlusest teadlikudki. Mingi osa peakolli vastu võitlejaid pöörab mõnikord omavahel ka tülli. Üksteise kõrisid näritakse läbi nii salaja kui avalikult, on võimalik, et kogu osalejaskond pole kunagi nii palju luksuda saanud kui nüüd viimasel ajal.

Niigi tüütu poeskäimine muutub enne jõule veel mitu korda tüütumaks. Kõik need kilinad-kulinad-vidinad ja -40% sildid (miks peaks spetsiaalselt jõuluks kohale veetu kohe alla hinnatud olema? Ainult petteks, ma arvan).  Mingi paarike purjetas kärutäiega mööda, naine teatas mehele: "Kui sa kohe oma mölisemist ei jäta, teen sulle õhtul tatraputru!" Mees kostis vastu: "Võid teha tatraputru. Võid hirsiputru ka teha!" Vot sulle säh, trumpi ei löödud lihtsalt üle, vaid lausa lapikuks. Tean mitut meesterahvast, kellele tatraga ähvardamine päriselt mõjuks ka. Hoidku veel hirsika eest! Paneksid pakku nagu prussakad. Ei teagi, mis teema meestel selle tatrapudruga on, võib-olla pole osatud hästi teha seda lihtsalt.

Kole lugu, kuidas tallipäevad täiesti plaanimatult vahele jäävad. Misjaoks ma pean poole päeva pealt avastama, et kellegi jõulupidu on vaja üle vaadata või joostakse teisel nägu sinivereliseks kusagil koridori peal. Viimane on igatahes täiskuu-draama, ma arvan. Täiskuuga juhtub asju. Tuttaval kukkus laps laest alla, sai käe kipsi. Iseenesest ei tohiks ju midagi hullu olla, kui hobune paar päeva puhkust saab, aga kogu aeg on vaja muretseda, et kas ja mida ta seal juua-süüa saab, ega äkki midagi katki ole läinud või küljest ära. Vaimusilmas on vettinud karvane katkine hallitusest toituv ja poriloigust joov õnnetusehunnik, kellel viimased tekiräbalad jalgadesse takerdunud. Paranoiline või mis? 

Ilusaid asju juhtub õnneks ka, nagu näiteks üks traav-peatus üleminek kusagil Londonis, esitatud kellegi C. ja V. poolt. Tore, et on filmijaid ja riputajaid, et ka tavainimesed taevamannast veidi osa saaksid.

:-|

Ifist oli seekord lausa kahju, läksime veidi hoogu kurva tallielu kirjeldamisega. Igatahes oli ta nõus, et hea hein, isegi kui ta tolmab natuke, ei aja hobuseid köhima, samas kui kehv tõmbab viimase hingeauru seest. Taastumine peale trenni võtab 20 minutit või rohkemgi -- väga liiga palju! Veel üks huvitav tähelepanek: ka see on oluline tegur, et kes õhtul viimasena hobuseid söödab. Kas ja kui palju ta heina kastab või kuidas seda transpordib. Võinoh... korralikku heina ja värsket õhku millegagi ei asenda ja kuni hädade peapõhjus püsib, on kõik ainult üks tagajärgedega võitlemine. Arvestatav kogus rahvast plaanib nüüd esimesel võimalusel asjad pakkida ja minema kolida. Kahju on, sest et tore rahvas on, aga tõesti pole mõistlik pealt vaadata, kuidas lemmikloom õnnetu on ja vaikselt ära kustub. Soon...

Teatris käisin üle pika aja. Enesetapja. Õnneks pole ma mingi teatriekspert ega pea teadma, et miks nad vindi nii üle keerasid. Žestid, kõnemaneer, riietus ja näomaalingud... kas muidu poleks naljast aru saadud või poleks tõsiselt sellisel teemal tohtinud rääkidagi? Vana tükk muidu, suurema osa ajast keelatud olnud, aga praegu kuidagi täitsa asjakohane. Isegi Animated Dreamsil oli The Suicide Shop nimeline animatsioon, saal puha täis müüdud. AD... see on nii hea üritus, juba ootan järgmist. Ja kui kellelegi peaks kusagil ette jääma Rio 2096: A Story of Love and Fury, siis soovitan ära vaadata. Lihtsalt võimas. Masendav ka, aga mis poleks.

Tädil oli juubel. 50. Kostüümidega. Olin piltidel nii tõsine, kuigi mu tegelaskuju peaks pritsima rõõmu igas ilmakaares. Puke rainbows. Ma olen vilets näitleja.

Filter on rikkis

Tahaksin muudkui öelda, aga sõnu ei tule, või on kirja panduna...üleliigsed.

Vahepeal on mitu asja juhtunud.

* Kontserdil oli heli nii põhjas, et paremad bassid peksid keha täiesti läbi. Mu kõrval istus kiljuv-niuksuv-oigav fänn. Nii fänn siiski ei olnud, et esiritta püksisäärt katsuma oleks läinud. Saime parkimistrahvi

* "Jätkame nii, nagu me juba 12 aastat oleme teinud" -- vastus parandusettepanekule, mida oli piinlik tehagi, kuna tegemist oli millegi ilmselge ja üldtunnustatuga. Noh, vähemalt ettepanijate arvates. Teemal "kuidas teenida maksimaalset tulu minimaalse pingutuse eest". Aga tõepoolest, miks peaks midagi muutma, kui saab niigi lihtsalt läbi? Kellele ei meeldi, võib ära ka minna. Tihti minnaksegi minema ja need, kes häält tõstsid ja lahkusid, jäävad "pahadeks" igavesti, aga -- vahel juhtub, et muutus toimub siiski ja seda saavad siis vähemalt uuedki näod nautida. Teine kord jälle jäädaksegi virelema, minnalaskmise meeleolu süveneb ja vastupidajad saavad taga igatseda "vanu häid aegu", kui vähemalt midagigi toimis

* "Homme teatan kindlasti, kas ülehomme saab" -- kuu aega üle tähtaja läinud lubaduse täitmise kohta (ei teatanud ega saanud). Tore, et tüngad ennast niimoodi ühele ajale sätivad. Ootan huviga järgmist laksakat

* Robotex tuleb jälle, aga ma seekord ei osale vaatamise ega kohalolemisega. Plaan on hoopis hobust tuulutada. Popcorni läks tõesti vaja ja läheb veelgi -- heina teema on kõigil katused lendu viinud. Ühes musta heina söömisega on tekkinud vilisevate ja köhivate hobuste armaada, mis pidavat olema meie kujutlusvõime vili. Üks nendest viljadest ajab iga päev ninaaugud hiigelsuureks, kui peab jupikesegi traavi tegema. Mis siis veel galopist rääkida... Köhib kõige rohkem boksis, enne ja pärast trenni.

* Tegin sabalistele trenni. Kokkulepe oli selline, et nemad veeretavad palli ja mina annan neile riisi. Hiirekesele muidugi sobis, veeretas pinksipalli, mis jaksas. Tipitäpi veeretas ka, kohe eriti jõuliselt. Oli täitsa tükk tegu, et vahele riisi ka toppida. Ühel hetkel rabas Tipikas palli hambusse ja tassis pessa minema. Kolme sekundiga oli pallil auk sees kah

* * * * *

Tuulutatud sai see hobune. Ta on mujal nii teistsugune, keskendunud ja tugevam, kuigi kisub ärevusest kõhu lahti. Meie esimene 80-90cm parkuur sai läbitud hoolimata filtritest - kollased, punased, rohelised staketid takistuste all. Ühe ajasin maha ka, viimase. Utsitasin igaks juhuks liialt tagant ega lasknud hobusel korralikult oma tööd teha. Noeivõinudsiislõpunirahusäilitada. Veider, kuidas vananedes takistused kasvavad, kuigi nende kõrgus, võrreldes "noore põlve" omadega on tublisti kahanenud. Vanasti hüppasime sellist kõrgust ponidega. Ka sadulata, käed lahti või kuidas parasjagu vaja oli. Nüüd vaata nagu ilmaimet. Pehmotõrjet  vaja jälle :)

* * * * *

  

Mõnel koosolekul kerkib pidevalt teema sport vs harrastamine. Mõlemad on spordile vajalikud, sellega ollakse enamasti nõus. Enamasti on "päris" sportlane professionaal, kes oma alaga seotult elatist teenib, ratsaspordis näiteks trenne andes või ratsastusteenust pakkudes. Temale on head võistlustulemused ja pidevalt pildil püsimine elutähtsad -- muidu ei tellita teenuseid ega taheta spondeerida. Harrastajal on hobune rohkem lemmiklooma eest. Trenni tegemine pole tihti esmatähtis. "Päris" töö kõrvalt ratsutamiseks pole tipphobust tarvis ja võib leppida ka "spordi ülejääkidega" (mitte et enamus harrastajaist ei unistaks lemmikvärvi tipphobusest ;)). Siiski tahaks vahel ka võistlustel osaleda ja siis on masendus kerge tulema -- proffide kõrval on vähe lootust särada. Kõik panused on ühel kaardil ja seda saab välja käia vaid korra. Järgmine sobiv võistlus toimub kolme kuu pärast! Siis saab jälle oma ässa välja käia ja see osutub tegelikkuses näiteks poti kaheksaks.

Popcorn

Üks teine päev oli Liivaku tallidel teine nimi ja Legolas lasti lihtlabaselt maha. Mingeid õumaigaad-kommentaare ei hakanudki igast netinurgast pritsima. Või siis inimesed ei vaata kättemaksukontorit. Ometi selline lihtne huumorinurk.

Teised õpetasid täna hobusele kukerpalle. Keerasid ühele jämeda kaelaga hobusele libiseva nii vingelt peale, et niigi paks ja lühike kael oli veel poole lühem ja nina vastu rinda. Kordetasid siis nii käru moodi, esijalad trampisid, et pikali ei kukuks, tagumised lehvisid kaugel maas. Ilmselge ju, et kukerpalle õpetasid. Ainult ühe vea tegid: esijalad oleksid pidanud ka kinni siduma. Kui ikka shorti kattida, siis korralikult, eksole.

Imeline on see ilma elu. Soomlased leiutasid miski simultaankoolisõidu ja väitsid täiesti sirge näoga, et on võimalik korraga hinnata kaht eri maneeži küljes olevat hobusratsanikku. Esitamas GP elemente. Eri tempoga. Ühe tagant jalavahetusi vaadatakse siis... noh, kiiresti igatahes. See on nagu gurmaan rapsimas lauatäie roogade vahet, igaüht võib nautida vaid kaks sekundit, aga hinnangu peab ikkagi andma, isegi kui mõnest roast ampsugi ei saanud. Olgu pealegi, skeemitamine võtab aega 4-5 ja rohkem minutit, kui parkuuriga saab pooleteise minutiga hakkama ja on seejuures ka võhikule arusaadav, aga maratoni ei tehta ju staadioniringi pikkuseks, sest 100m jooks on hulga kiirem ja huvitavam. Koolisõiduvõistluste läbilaskevõime parandamiseks saanuks rakendada ka vana head pas de deux trikki, aga ega's koolisõit ole ometigi mingi tiimitöö ja võistluspaaregi oli vähevõitu. Ah, mõelge midagi muud välja... kasvõi loosiratas, millest keerutatakse kuni kümme harjutust välja ja seda jooksupealt. Vaat siis oleks action.

Tallis tõotab ka tulla vähemalt kuu aega actionit. Popcorn kaasa!