Transformer

Mul on kusagil kapis muundur. Võtad Selverist kotitäie täiesti tavalisi porgandeid, aga trennikapis moonduvad nad maitsvaks ja mahlaseks, lausa vastupandamatuks. Peale trenni on isegi väike konkurents: kui hobune piisavalt kiiresti end porgandi järele rulli ei keera, panen selle ise tasapisi nahka. Õunad enne trenni -- tavalised pabulad, pärast -- mahlane õndsuskogum. Vanast ajast meenub ka, kuidas tallis viilutamata leiba söödi lihtsalt otsast või kliisid pepsikoolaga või herneid kaera seest. Võibolla on terve talli territoorium mingi müstiline teistmoodi tegelikkus, kus meeled toimivad teisiti. Restorani suussulav pardipraad või õunaamps pärast trenni -- viimane vist isegi võidaks.

Otsustasin, et võtan nüüdsest rahulikumalt, aga vahel on nii raske mõistlik olla. Annad ratsmed pikaks, et hobune mõnuga sirutada saaks, aga see otsustab seepeale kannaka teha, sest tribüüni ääres on kollpink. Juba pool aastat sama tuttav kollpink, mis midagi muud huvitavat ei tee, kui niheleb mõne meetri raadiuses ringi. Ma ei saa ju seda nii jätta. Praegu pole küll enam põhjust mingi pingi pärast muretseda, kolisime õue. Pluss neljaga kappab juba mõnusalt ära, ei pea külmetama ega midagi. Traavi olen vähendanud miinimumini, põhirõhk galopil. Tagajärg on, et isegi esimene galopp on juba mõnus. Ei mäletagi, millal temaga viimati niimoodi lihtsalt nautida sai, tõesti tulebki kokku ja lahku kergelt. Trenni lõpupoole saab veel paar sabasirget ka, no sihukest lahjapoolset siiski, nii palju kui võimendunud ettevaatustuluke lubab. Varem käisin enamvähem iga päev, nüüd vist ülepäeviti. Hobune on veel valmim ukse juures välja minekut ootama ja tagasiteed venitab nii pikaks, kui vähegi oskab. Tahan näha, mis ta tahab ja luban tal suunda valida -- tahab otsa ümber keerata ja kasvõi metsa poole minna, ainult mitte tagasi talli.

Vetid, kui neil heinaleotamisest aega üle jääb, käivad talli taga kambakesi koeri mängitamas ja suitsetamas. Peale hobuste on neil ka muidugi koerad ilusad. Üks käib hobumatkamas ka, jackrussellid ja mõni kontvõõras paberiteta peni karjas ümber. Hobumatkaja hobusel käib sepp kaks korda kuus, vähemalt nii tundub. Pargib tallivahe täis ja teeb kohe eriti aeglaselt, sügab iga liigutuse tagant kukalt ja vajub mõttesse. Ma olen vist süüdi ühes vetilangetamises. Ükspäev tulin pärast trenni hobust söötmast, jalutasin platsi äärest mööda. Koperdasin oma väsinud jalgade otsa ja mu hobuke ehmus sellest koletust eksimusest ning tegi kerge manöövri paarkümmend sentimeetrit eest ära. Poole sekundiga oli vet oma halli iluduse otsast maaga tasa platseerunud ja järgmise kahe sekundiga vahemaad hobusega tubli platsipikkuse võrra kasvatanud, ise seejuures püsti tõusmatagi. Suuremat tüli siiski ei sündinud ja vet üritas pärast kergeid liivaeraldusprotseduure oma positsiooni taastada. Õnnetuseks oli platsipukk talveks uude palkmajja kolinud ja ükski teine maastikuelement ennast trepina õigustada ei suutnud. Ka teise veti käekõrvaline kuldne hobune (seljajutiga -- mmm!) oli sündmustest erutunud ja  üheskoos mindi trennidega hoopis maneeži. Mõnusalt rahulikult asjatavad, kuigi hääl on neil kõva. Mõnes muus keeles oleks see juba karjumine, aga neil täitsa tavaline sädistavad-tšikid-omavahel-vestlus. See on vist rahvuslik eripära.
 

The One

Täna olid meil külas Alla ja Dina.  Õnneks leidsid õige metsavahe üles. Lapsepõlv ja kommipood, olen Alla fänn olnud juba täitsa algusest peale, kui ta mind Tondil Antiga kordel kergendama õpetas sadamiljon aega tagasi. Nüüd siis naera ja nuta korraga. Rõõm, et ta oli, kurbus, et otsa sai. Blokke eemaldasime, tagaotsa aktiveerisime. Põlved lahtisemaks, et esiteks hobust maha ei pidurdaks ja teiseks, et märguanded hobusele arusaadavamad oleks. Hoida hobune enda ees, kerge ja usaldav, tagant aktiivne, vajadusel sirutab kumeralt läbi selja. Ei aja kehaga edasi, ei aja kõhtu ette ja sellega hobust lapikuks! Peab piisama kergest jalamärguandest. Keha paremasse toonusesse, jalad, eriti põlved-reied lõdvemaks. Hobuse reaktsioonid ütlesid, et nii on hea. Ühest trennist on väga vähe, ei jõua pooligi teemasid üle vaadata. Eh, põhjakad... hoidke oma kullatükki hästi.

@}-'-,-'-,---

FB-s käib äge madistamine ühe ratsavarustuse poe teemal. Õigemini on hambus müüja enda isik. Keegi kergitas ussipurgi kaant (otsetõlked on vahvad, eksole ;)) ja siis läks asi lõhkuma. Popcorni aeg! Ma ise seal sõna ei plaani võtta, pole piisavalt palju käppapidi sees. Viimane kogemus oli Bucase retsikindel tekk, millelt esimesel koplipäeval tuli küljest vöö (ektra imelik, nagu lõigatud, väga puhas töö), aga muidu materjal kestab kenasti. Tänapäeva eripära, et ükski luukere kaua kapis ei taha püsida -- juhtumeid salvestada ja edastada on imelihtne, pole vaja ajalehte vingunurka kirjutada ega midagi.

x x x x x x x x x

Olen olukorras, kus pean mitmeks kuuks ratsaniku otsima või laskma hobusel lihtsalt niisama olla. Kummalgi variandil on omad head ja vead.

Võõrratsanik

+ 

säilitab või parandab vormi

annab hinnangu hobumaterjali kohta

võimalik võistlustel osalemine
kui rentnik, siis võib vähendada ülalpidamiskulusid

-

järsku tuksitab raskelt võidetud usalduse?

äkki treenib totaalselt teiseks?

maksab palju

tuleb ehk viia mujale talli, ei saa silma peal hoida
õige inimese otsingud on tüütud

Molutamine

+ 

hobusele meeldiks väga

kusagil odavamas kohas -- rahaline kokkuhoid

-

vorm kaob

ei märka kohe, kui midagi juhtub

peaks mujale tassima, mis sel molutajal maneežist

Võiks ju vanema lapse välja koolitada (arvutiaja nimel on see kõigega nõus), aga hobune pole just selline lihtne lilleke. Sellest ei piisa, et ta enamuse ajast täitsa lontu on, kui tegelikult on võimeline mistahes hetkel puhevile minema ja põgenema. Krabisev paber, plastist veepudel, kivist möödumine, liiga suur rohupuhmas, igasugused loomad... neid ikka esineb.

9:1

Eile oli korraks maneežis korraga 9 hobust. Tegid Browni liikumist. Sel pole hispaania sammu, küliskäigu või mõne muu hobuinimestele tuntud liikumisviisiga midagi pistmist. Reaktsioonide parandamise trenn nagu maast võtta -- aga ei, nähes meie ingliskeelsete soome vettide kohkunud nägusid, võtsin mõneks ajaks valgusfoori rolli, teadustades kehtivat üldist liikumise suunda. Kõik jäid seekord ellu, aga raske katsumus jättis siiski oma jälje. Nimelt olin täna õhtul maneežis terve trenni (pikemapoolse) täiesti üksi, kusjuures soojenduseks sai lubada sellistki luksust nagu vabalt jooksutamine. Liiga palju head ei saa siiski korraga juhtuda, poole trenni pealt tuli saepurukoorem ja pärast seda traktor, mis puru katuse alla lükkas. Samas lükkas ta korduvalt ka maneežiseinu, küll õrnalt, aga siiski järjepidevalt, nii et seinad värisesid ja lambid kõikusid laes.

Need, kes tihedama sebimisega harjunud, ei peaks üheksast hulka millekski. Meil aga on juba 5 tavaliselt liiast olnud ja vähemalt pool rahvast on nahahoidjad ning soovivad rahulikku ekstsessivaba õhtupoolikut oma lemmiku seltsis veeta. Vetid harrastavad ka igasuguste ravivõtete rakendamist oma hobuste peal, muuhulgas oli kohal juba üks inhalaator. Võibolla peakski iga boksi juurde gaasimaskid panema, juhuks kui jälle prahipõletamiseks läheb ja tuul suitsuvingu talli toob. Või tuleb pissise boksi loterii peavõit.

Tööle tuleb uus töötaja. Niipea kui nimi avalikustati, järgnes taustauuring netis. Nii on alati olnud. Seekord peale saunapeo piltide midagi eriti välja ei tulnud. Natuke mölapidamatust ka, aga ei midagi hullu. Väga palju ei taha uurida ka, muidu pole huvitav. Tegelikult surub rutiin kõige jõuga peale. Same s**t, different day on selle koondnimetus. Isegi laiskus on päevast-päeva sama. Üks teine päev panen end ikkagi BE koolitusele kirja. Aitab jamast.

Ükspäev käisin võistlusi vaatamas. Head oli head ja mõnel teisel läks veidi kehvemini, aga tsirkust sai rohkem kui rubla eest. Meeldejäävaimad olid Zorro hobuse küünal ühe vana kala esituses ja "lustlik" tagant üles raiumine kahe katsejänese poolt. Nii "lusti täis" olid, et soojendusel ei saanud traavigi teha. Üksikjuhtumeid tuleb ikka ette, aga et sama ratsaniku kaks täiesti erinevat hobust niimoodi ühte moodi käituvad -- sääre peale selg veel nõgusamaks ja tagant kiire hoop ühe või kahe jalaga sirgelt taha -- seda ei näe iga päev. Ei tahagi näha.

Vastlad olid mudased. Söögikohas oli vahelduseks menüü nii pikk, et hernesuppi ei tahtnudki valida -- umbes kolm paremat asja oli saadaval. Tavaliselt on ainult seljanka ja seapraad. Ja salatiks on juba paar aastat olnud riivitud porgand+riivitud kapsas. Ei kunagi midagi muud. Täna oli õunaviil lisaks. Vot niimoodi lajatasid originaalsusega.

   

Liiklusummik

Lumi jõudis napilt enne talve lõppu kohale. Külma ei pidanud enam siiski tulema. Tegelikult natuke tuli -- tööjuurde. Päeva edenedes kiskus aina jahedamaks, kuni lõpuks jäi alles umbes 18 kraadi (C). Kahtlustasime maksmata arveid või kevadist kokkuhoidu, isegi isiklikku kättemaksu, aga tegelikult oli olnud hoopis soojaavarii. Kui loeks tihemini delfit, oleks varem teada saanud, milles asi. Ega see delfis jõlkumine viimasel ajal tervisele väga hästi mõju, uudised on veel verisemad kui tavaliselt. Keset Euroopat, kõigi silme all ja päise päeva ajal lastakse inimesi maha. Lihtsalt nii.

+ + + + +

Tallis elu keeb. Maneeži ei mahu üldse ära enam. Vist polegi enne olnud, et 7-8 paiku õhtul mingid viis-kuus nägu korraga tõsiselt trenni nühib. Mitte selles tallis. Nüüd aga käib juba poole päeva pealt FB-s kemplemine, et kes ja mis kell oma pulgad põrandale laiali laotab. Siin lõunas on veel veider see, et inimesed ei räägi soomet. Seda toredam mõnes mõttes, siis ajavad vetid end vabalt tundes omavahel juttu ega aimagi, et salakõrv kuuleb. Ei saa midagi parata ka, kui mu boks ühe ilusa rahvusvahelise halli kõrval asub. Sellise, kelle saba polegi otsast kollane, nagu siinkandis moeks tundub olevat. Kuni vet oma halli harjab -- ja seda teeb ta pikalt ja põhjalikult -- ajan mina metsikut kaitsmega taga. Mõtlesin, et harjutan ette ära, enne kui päriselt mõnikord kasutama peab. Unistan ju endiselt beebikrossist (ja hobune endiselt mitte)... Esimene reaktsioon krõpsude avamisele oli muidugi "nüüd panen küll aknast välja". Pärast esimest tutvustust -- ainult krõpsude korduv avamine ja sulgemine -- tuli töine paus. Läksime nurki läbi sõitma. Küll on tüütu, kui onu miskit kümme sentimeetrit nihkunud pukki ainiti jõllitama jääb ja seda hobusööjaks pelgab. Samas kui kõrval kordel poni vingudes tagumist otsa taeva poole lükkab, ei liiguta kõrvagi.      

Väsinud hobune laseb hoopis lihtsamini kulinaid külge riputada ja turja sügamine veenab, et tegelikult polegi midagi karta. Rahunemise tasuks on kollide eemaldamine. Järgmine kord jälle. Inimesed on nii tüütud.

- - - - -

Veel üks päev möödas. Sain teada, mis on makroonid. Kõrvale jagati šokolaadilaastudega piimakohvi... njam! Ma neid sööginimesid tegelikult eriti ei tea, pirukad on mul ikka pirukad, küpsised on küpsised ja saiakesed on saiakesed. Mitte quiche, burrito, bruschetta ja mis need varjunimed neil kõik ongi. Loodetavasti ei nimetata šoksitükkidega jäätist kunagi millekski nii ümber, et ma teda enam poes ära ei tunne.

Kaks tähelepanekut: kui kedagi tema avaliku esinemise kvaliteedi tõttu mõni päev kohe eriti tungivalt on vaja taga rääkida, siis pole harv juhus, et ta FB-s ennetava vasturünnaku teeb. Selline tundmatusse sihtiv pöördumine nagu et... "las koerad hauguvad, karavan läheb edasi" või "kui taga räägivad, järelikult kadestavad" jne. Järsku see tõestab, et Mingi kriitikameel on ikka alles?

Ja teine: kui mõni blogi lukku/kinni läheb, siis ma olen jälle mõne huvitava intriigi maha maganud. Tööjuures ei taha FB-s passida, aga õhtuks on kogu nali juba otsas. Asjadega kursis olemiseks peaksin sotsiaalselt palju aktiivsem olema, aga see on nii raske. Kõik see suhtlemine ja rääkimine -- lugemine on nii palju lihtsam! Nett, isegi kui ta anonüümne pole, meelitab väga kergesti arvamusi välja. Uudiste juures on ju ka magusaim pala just kommentaarid. No tee nüüd oma blogi uuesti lahti, eks? Päevane kõmudoos jääb puudu ju niimoodi. Viimases hädas peab veel äkki poliitikast rääkima hakkama, hoidku selle eest!

* * * * *

Nüüd ma olen küll kõike näinud -- kiivrita ratsutav soomlane! Mõtlesin tõesti, et selliseid polegi olemas. Samas... oli ükspäev üks läbipaistva nahaga ükssarvik ka, nii et mine võta kinni, mis on ja mis pole. Kevad igatahes on tulekul, karvu lendab. Kuna lumega nii nadi on, siis see aasta on seda poriaega sellevõrra rohkem. Misjaoks ta kastab oma kõrvu mudasse, kui nende puhastamine nii vastumeelt on?    

NH3

Loodus tühja kohta ei salli. Vabaks saanud kohad valgusid osaliselt täis uusi üle-lahe-vettisid. Ühtegi nime veel ei tea, hobused tunnen juba ära. Need on neil, nagu ikka, ilusakesed. Olgu siis värvi, kehaehituse ja/või laka/saba pikkuse/paksuse poolest. Funktsionaalsuse kohta esialgu infot pole.  Kolmandal päeval hakkasid eelsoodumusega isendid köhima. Nagu raudpolt, see juhtub alati. Peaks hakkama kihlvedusid sõlmima.

Mind tervitas eile kaks lonkavat köhijat. Tohutu optimismipilv, mida tegelikult nagunii polnud, haihtus poole sekundiga. Kummalgi kusagilt soe ega paistes polnud, raudade arvus muutusi ei esinenud. Ühe puhul võis oletada kivisse astumist või muud toud, peaks mõne päevaga üle minema. Teine on keerulisem juhtum. Arstile longet ei näita, aga vahel lihtsalt mõni päev hoiab ja teine üldse mitte. Kostab nagu mõni rändav piin. 

*** *** *** *** ***

Üritused kuhjuvad. Muidu on üks hullem munemine, aga siis äkki mõne päeva sees nii tihedalt üritusi, et kõigil osaleda ei jõuagi -- kuigi peaks. Järgmine nädal tuleb K-P igatahes kõvasti rapsimist. Demoüritus, välisreis, arstivärk, treeningvõistlus, vanemad külla, Tartu maraton. Kahju, et viimane Võrtsul ei toimu tõenäoliselt, kuna tuul lume minema pühkis. Seal poleks ühtki tõusu ega laskumist, lihtsalt kulgemine. Eelmine aasta määriti mind nii kinni, et pidin allamäge kõigest jõust hoogu juurde raiuma, et mitte muud rahvast endale selga saada. Väga meeldiv ei olnud. Tõenäoliselt ei saa seekord kordagi enne üritust suuski alla. Jama. Aga mis sa teed sellise talvega, kui suurema osa ajast kõik rohetab, siis kuivkülmetab ja kui sobivad kraadid kohale jõuavad, sajab ainult jäävihma. Lumepalligi pole saanud teha! Jääkraabitsa lõin kogemata auto ukse vahel pilbasteks. Oligi aeg uus hankida.

Üks lonkuritest oligi järgmisel päeval juba korras, köhimine muidugi välja arvata. Kopsutervisele ei aita kaasa ka boksi korrashoiu trikid. Nimelt on mõni päev boks nii kusene olnud, et tõenäoliselt polegi sealt pissi minema viidud, vaid ainult kuhjake valget saepuru peale kallatud. Ükski hobune pole võimeline paari tunniga sellist paksu ja laia virtsapatja endale alla ehitama, isegi kui ta poole ajast pissides veedaks. Ammoniaak... nii rõvedalt haises ükspäev, et enne kui sain hobusele teregi öelda, pidin vedela löga minema viima. Muidu poleks boksi mahtunudki haisu pärast. Ja ma tegelikult ka pole mingi pirtsakas linnasaks ja kannatan muidu palju asju ära.

  

 

Pukits

Kui ma oleksin eile pidanud külalishobu iseloomustama, siis "heasüdamlik hiiglane", "lihtne ja kerge sõita" ja võibolla ka "pommikindel" oleksid võinud olla märksõnad. Nüüd tänase põhjal peaks natuke korrigeerima midagi sinnasuunas, et "kaerakoguse tõstmisse suhtuda äärmise ettevaatlikkusega" või et "saaks tööd ka rodeohobusena". A. jalutas üle maneeži -- see leekis küürus seljaga pukkides minema. Tallis oli kuulda kobinat-- eest ja tagant üles, muuhulgas ka veidike tagumistel seisu (õnneks hea tasakaal, ümber ei kavatsenud kukkuda). Maneežiuks läks aeglaselt lahti ja kedagi sisse tulemas ei paistnud -- peerukarussell. Jäin täitsa nõutuks, tohoh, mis nüüd siis lahti on? Jõudsin järeldusele, et hiljutisel vestlusel söödakoguse tõstmisest on mingid tagajärjed. Olin pakkunud, et kaera ei peaks ilmselt rohkem andma, küll aga veidi rohkem heina, sest pole ma ühtki üleliigset kõrt tal seal boksis kunagi kohanud, aga päris koriseva kõhuga mammutiga ei tahaks ringi rapsida. Järsku siis oli ikka lõunal suurema portsu saanud? Ei tea, aga ühe vingema sirge tagajärjel tuli valusalt meelde, miks emaks saanud inimesed peaksid alati vahetult enne trenni ühes veega tsee asutuses käima. Elukindlustuse peale mõtlesin ka mõned korrad, et äkki ikka peaks tegema sellise. Muud lahendust hetkel ei leidnudki, kui tuult takka anda ja lasta ringi lipata. Mingu siis, kui niiväga tahab. Pidin ikka pingutama ka, et endast talle lõdvestunud mulje jätta.. Peagi oli toss väljas ja hobuke jälle selline lihtne tema ise.

Vahel on ilmselt selliseid seiklusi vaja, et ikka meeles püsiks rahulikumaid hetki kõrgemalt hinnata. Viimastel päevadel on mitu korda proovile pandud. Näiteks tuli libishobune maneeži kordele, laamendas seal nii, et mul lendas sadul ja sadulavahe liiva täis. Raputasin küll suurema osa maha, aga mõnda aega oli sõites tunne, nagu nühiksin sadulat liivapaberiga -- jube sahin. Hobune hakkas küll uhkemalt liikuma, aga mitte nii polnud mul plaanis seda saavutada. Teine kord pistis üks ponitaltsutaja äkki maneežiukse vahelt sisse piitsa, millel otsas kollane kilelint. Olime just uksele lähenemas, kui plaaniväline suunamuutus peale tuli. Ega see teistega arvestamine nii lihtne olegi, kui tallielu nii vaikne on, nagu ta parasjagu on. Enamasti sebitakse ikka üksinda, pole vajagi kellestki hoolida. Aga natuke võiks siiski vahel pingutada... või? Ah, mõned ei oska teregi öelda, mis seal veel muust unistada.

Ilmateade lubab, et kaks päeva on veel üle vaja elada, siis tuleb mõnusam elu. Nii kümme ja vähem külmakraadi. See sobiks väga. Siis saaks jälle rahulikumalt trennitada ja auto läheks käima ja riided poleks kapis pulgaks külmunud. Olin õli ööseks autosse unustanud, tulemuseks selline valge klomp. Tõepoolest, ütles Internet, rapsiõli sulamistemperatuur on -10C. Sellist möksi määri või noaga leiva peale.

Unes korraldati TIHS-i seekord õige väikselt, isegi muusikat ei olnud ponikadrilli jaoks. Ka ponisid ei jagunud kõigile -- üks Juljuse-kujuline onks sõitis hoopis logisevas ratastoolis, kaska nagu tilluke karbike hiigelpea otsas troonimas.

Telekas oli saade, kuidas värvid on üks paras illusioon ja kuidas nad meie elu mõjutavad. Üks vahva katse oli selline: ühel kätšialal (ei mäleta, mis võitluskunst parasjagu) oli ühel punane, teisel sinine kostüüm.Enamasti võitis punase kostüümiga võistleja -- mingil juhul tervenisti 2/3 võitjatest oli punases. Siis tehti pilditöötlust, nii et videot vaadates said värvid vastupidi. Tulemus? Nüüd hääletati ikkagi punased (ex sinised) võitjaks! Selge, et otsuse muutmine 180 kraadi saab tulla olukorras, kus vastased on enam-vähem võrdsed, aga... aga... mulle meenus hoobilt koolisõit. Muidu oleks mõni hobunäituse ala meenunud, aga need pole Eestis popid. Kui juba tühipaljas värv nii palju mõjutab, siis pole ime, kui mõni rida swarovskeid ja korralik nahaviimistlus, ehk ka õige firma saapad punktilisa toovad. Terve nimekiri asju, mida peale dressuuri lihvida annab -- selle kõikmuu saab veel oluliselt kiiremini ja lihtsamalt kätte ka.

Eelmine aasta kirjutasin üles kõik hobundusega seotud kulud ja lõin nad siis uue aasta algul kokku. Kõige rohkem kulus oodatult boksiüürile. Teisel kohal oli... trenniraha. Kui nüüd kiirelt kokku lüüa, siis neli erinevat treenerit ja nii 3-4 trenni kuus. Kui laiali jagada, siis umbes korra nädalas viskas keegi raha eest silma peale. Pole paha, ma ütleks, võrreldes mõne teise aastaga, kui jändasin enamvähem üksi (kuigi kiibitsejaid oli, aga kommijaid väga harva (seljatagused ei loe ;)). Muidugi noorsportlase eluga ei anna võrrelda -- siis võis treenerivabu päevi tikutulega taga ajada. Tähtsamate võistluste vahepeal korraldati hobuvahetusega turniire ja timmiti igaüht grupiviisiliselt ja ükshaaval, vanamoodi ja uusi tuuli järgides. Ahsoo, igatahes, kui nüüd lugeda kokku summa ja saavutused, kas siis tagantjärele tundub õiglane hind? Vist on niipidi, et maksmata oleksin ignorantsena ehk õnnelikumgi... kui ikka vigadest kuigi palju aimu pole, siis ei saa need ka väga kurvaks teha, eksole.

Aku kaissu

Külm on, kurk on valus. Auto ei läinud enam käima pärast külma ööd (bensukat on talveks vaja, mitte mingit diislikat paluda iga hommik), niisiis talli ei saanud (tööle hilinesin ka korralikult, aga boonuseks oli bussisõidu ajal tukkumise võimalus). Teised otsisid ka põhjusi talliviilimiseks: keegi jagas FB-s artiklit, et külmas rahmeldamine ei mõju hingamisteedele hästi. Seda poleks ju ise osanud aimatagi, khm. Inimesi on nii palju tekkinud, et keegi ikka ükskõikmillisel teemal midagi uurib. Saab siis vähemalt arvulised väärtused mõnele teada-tuntud teemale külge. Mitte et seepärast hobuseid seisma tahaks jätta. Kui nad külmaga niikuinii peadpidi heinarullis istuvad ja liikumist väldivad -- maapind on ju endiselt mudavaalude kujuline ja liiklemiseks ebamugav -- siis vähenegi sebimine pehmel siledal liival kulub ikka marjaks ära. Külm teeb hobused teravaks ja elavaks. Kipuvad pukkima, et paremini sooja saada. Ise teeks täpselt samamoodi. Suusatama minnes on ka algul külm, liigutused järsud ja jäsemed keha ligi. Hiljem hakkab soe, siis võib vabalt vehkida ja parim kosutus on puhast külma lund peale haugata. Sel talvel küll tegelikult mitte, see nagu tuhksuhkur külmunud roheluse otsas. Ja tegelikult pole ma sel hooajal suuski alla saanudki. Lihtsalt ei viitsi. Toas on soojem ja uni on ka kogu aeg. Eriti praegu, kus ma iga mõne tunni tagant plaanin autot käivitamas käia, et see hommikul mind tööle ja õhtupoole talli oleks nõus vedama. Pigem see, kui jälle aku maha kangutada ja tuppa sooja tuua. Lihtinimese värk, pole muid variante. Škodal pole see aku kaasas tassimine ette nähtud. Maha tirimiseks on vaja pikki tugevaid käsi, toruvõtit ja õnne. Eelmine aasta sain seda korduvalt praktiseerida, kuna ei suutnud akut korralikult kinni keerata ja auto tegi muudkui nalja igasuguste kellade-vilede piiksutamisega ja äkk-restartidega. Isegi kojamehi soovitab autoraamat esinduses vahetada. Nuputrikki teadmata ei saaks neid kättegi. No see, et pead auto käivitama, välja keerama ja siis kojamehekangi tirima. Seepeale pargivad mehikesed end püsti ja lubavad küüned taha ajada.

Hobusele ladusin selga fliisteki, sinna otsa lambanaha ja iseenda. Oli soe ja mugav. Tiksusime tasakesi serpantiine (üks teine kord harjun moodsama serpentiiniga ära ja siis räägin temast, mitte sest vene-ajast pärit a-ga variandist) ja elu oli lill. Võibolla oleksin piirdunud ainult porgandijagamise ja jalutamisega, kui see külma- ja hingamisteemaline artikkel poleks tasuline olnud ja ma oleksin selle läbi lugeda saanud. Ma polnud isegi ainuke sel õhtul tallis. Üks müügihobune lasi endast hüppevideo teha. Külalishobu sai ka kergelt, tema ülesanne on praegu kõige rõõmuga edasi liikuda ja mitte ratsme taha peitu minna. Kui kael enam rullis pole, siis hakkavad silmad igasuguseid asju nägema ja hobusele tuleb elu sisse.

Põrgut, kuidas mu kõrvad mütsi ei kannata. Pärast kahte hobust tulitasid kõrvad valust ja tagasiteel lükkasin mütsi pealaele kokku, nii et kõrvad vabaks jäid. Ei olnud seal head materjali selfie jaoks. Õnneks pole suurt ohtu ka, et neid äkki tekiks, aga.ettevaatlik peab ju ikka olema -- FB-s presenteeritava põhjal võiks arvata, et mõnel on pidevast aparaadi käe otsas vibutamisest muskel kui švartsul või siis on telefon nutikam kui muidu ja muudkui pildistab ise.

~ ~ ~ ~ ~

Öine autojant rikkus une korralikult ära. Mitte et seda oleks kuidagi puudu tulnud, aga hommikul oli üles saamisega suuri raskusi. Tuli ka teade, et hobused jäävad see päev talli. Õhtul hüppasin kiirelt läbi, et üks päästeoperatsioon korraldada. Nimelt olin eile oma saapad maha unustanud ja tallikossidega koju läinud (täna tööl olid mul seega konkurentsitult kõige nässimad jalavarjud riiulis). Mängisime tagaajamismängu. Jalutasin eest ja hobune ajas taga. Kui järsult suunda muutsin, kargas tema ka teistpidi. Vahepeal nägi asi välja nagu viienda klassi koolitants: seisime näoga teineteise poole, kaks meetrit vahet, ja tammusime jalalt-jalale, vasakult paremale. Jube hästi jälgis ja reageeris. Siis ronisin kollpuki otsa peitu, et näha, kas ta ka sinna järele tuleb. Ei tulnud, jälgis eemalt. Millegipärast kardab seda maneežiotsa, eriti vist pärast takistuste ümberpaigutust. Võibolla ka kolemuusika pärast, mis aegajalt nurgas lõugab. Häh, tobe, mõtlesin ma ja olin pettunud. Mis oli ka tobe, sest ma ju teadsin nagunii, et ta vabatahtlikult seda kollinurka ei külasta.

RMK kasutas jälle külma ära ja tühjendas metsa. Kahju, tee läheb nii hukka. Metsast rääkimata. Ainult mingid kännupoolikud püsti pärast ja tuul vihiseb otse läbi. 

Vähemalt täna öösel kavatsen ribadeks magada, tulgu või -30. Ja kasse ei tohi sellise ilmaga puuriga kusagile õue ukse taha panna, dämit.