Õgardid

Kuna mu ratsanik hüppas alt ära, siis hüppasin ise ka -- piletilevist läbi, et kas veel on kohti Black Booksi Bill Baileyt vaatama. Viimastes ridades oligi veel natuke ruumi, niisiis minu võit, aga temale justkui kaotus -- Dylan Moranile, kes saali ääreni täis tõmbas eelmine aasta. Nagu plaanis oligi, sai naerda. Isegi nii, et pisarad pritsisid ja hingata ei saanud. Billi ajas ennast ka muudkui naerma, vahel omatehtud naljad, aga vahel ka meie publiku vastused esitatud küsimustele. Nagu et kui palju meil poliitikuid on -- 101 (nagu dalmaatslasi), et celebrity on eesti keeles "kuulsus" (see sõna tundus talle nii lahe, et plaanis endale teiseks nimeks panna), et meie kohalik kuulsus on Anu Saagim, kellest keegi ei tea, mida ta tegelikult oskab, aga sai kuulsaks talendisaates, mis tegelikult polnudki talendisaade, show toimus üldse Soomes ja ta isegi ei võitnud seda ja laulda ka ei oska, et meie rahvussport on suusatamine (teil pole ju isegi reljeefset maastikku) või et kuidas eesti keeles nimetatakse jalalaba pealmist osa -- üks pakkus, et pöid ja teine, et päkk, mispeale keegi publikust hüüdis "lies!" (valetab!). Tore onu oli, mängis pille ja puha. Pasunamasinat ja erinevaid kitarrilisi, flööti ja süntekat. Lõpuks veel uuris, kas meil on talle midagi lõpetuseks öelda ja keegi hõikas "don't go!", mispeale vastu tuli, et "that's the nicest thing anybody has ever said to me" ja publikust hõige "lies!".

Nii palav on, et enne õhtut pole üldse mingit olemist. Kontoris konditsioneeriga saab muidugi hakkama, aga enne ja pärast toimub üks korralik kapsastumine. Soojast napakas või nii. Niimoodi pole mõtet hobust ka taga ajada. Üks teine päev pakkusin jooksmise vahepalaks hobusele mõttetööd: seina ääres tagumine ots sisse. Mina näoga hobuse poole ja stekk suunatud tagumentose poole. Millegipärast on hobusele täiesti loogiline sellises olukorras piitsa poole astuda, ei pea vastugi minema, teeb aga rahulikult oma ristsammu.

* * *

Nüüd ähvardatakse, et soe saab otsa. Ilmatädi väljendus isegi umbes nii, et suveriided võib nüüd tükiks ajaks kappi panna ja ära unustada.
 

Kohalikud hiired igatahes teadsid, mis külma vastu kõige paremini aitab -- ikka korralik sööming. Vohmisid seal kahekesi ennast ümmarguseks ja pidid just peale jooma, aga näed, ei saanudki enam kotist välja. Ei saa öelda, et kotisuud lahti jättes palju loomasõbralikkuse punkte saaks -- noh, hiirtele süüa pakkuda, seda küll, aga siis oleks pidanud redeli ka jätma, muidu kempsutavad mõne hobuse söögi keskel.

Hobune paisub koplis nagu ikka keegi, kes tarbib rohkem kui kulutada jõuab. Nautigu aga, kuni putukad kurjaks lähevad. Siis enam niisama paigal olla ei kannata. Soojaga ülbeks läinud tiivulised on praegu mõneks ajaks tuure maha võtnud. Külalisratsanik käis ka ära, täitsa tore oli üle tüki aja kõrvalt vaadata ja unistada, et mida kõike teha saaks, kui ise ka saaks. Praegu saan ainult kinno minna ja "Hobustest ja inimestest" asja ära vaadata.

Ei me ette tea

Selles elus, mis vahel kõige pärisem tundub, ei surnud ma siiski ära. Sain hoopis pikalirežiimile ja igasuguste tegevuste keelu, päris pikk nimekiri oli... ratsutamist polnud sees, hahhaa! Pikemalt siia nagunii ei pane, aga vähemalt esialgu on kõik elusad ja terved, isegi kui ühel hommikul tekkis väikene kahtlus, et jooksen verest tühjaks

* * *

Lapsed ja võtmed on ilmselt sama laenguga -- tõukuvad. Eriti õues.

* * *

H käis hobust taga ajamas. Ta ei tunne hobust tavaliselt ära ja peab tunnusmärke telefonipidi alati üle küsima. Kindlaim on valida see, kes kõige kaugemal on ja teeb pingutusi, et seda positsiooni säilitada. Sellekordse tagaajamise ja jooksutamise tulemusena regas H ennast tartu maratoni pikalt jooksudistantsilt lühikesele ümber. Võibolla peaks talt tihemini tagaajamisteenust tellima, siis ta saaks aru, et niisama jooksmine on hulga lihtsam kui hobusega, olgu järel või kõrval.

Niisugust luksust tavaliselt pole, et keset tööpäeva saan netist online-võistlust vaadata. Nüüd sain. Grete ja Talent olidki kohe esimesed, kellele pihta sain. Oleks-poleks see kahe tagant seeria ja lõpusirge paremini välja tulnud (esimeses viga ja teisel hakkas vihma sadama, rahval tulid varjud välja, hobune keeras viltu) ja küljendustel tagaots rohkem vaeva näinud, siis oleks arvatavasti nii mõnegi koha võtta ettepoole tulnud, aga niisamagi oli täiesti nauditav esitus. Hea tasakaal ja kõik sujus ja -- nemad igatahes on selles tiimis, kes teevad õiget piaffeed. Sellist, kus tagumine ots kannab esimest, hobune "kükitab" ilma mingi rebimise ja rapsimiseta. Tubli töö! Ei jõua suve ja lausa kahte meie esindajat Prantsuses ära oodata. Seda koledam on see "teine seltskond", kelle piffis tagajalad kere alt kaugel maas esiotsast hulga kõrgemale kõksivad, rütmis ei püsi ammugi. Ühe sellise puhul nimetati treenerit, S.J-d, ja seepeale oli kohe selline "aa, no siis muidugi"-reaktsioon. Võitjaid eristas otsusekindlus, täpsus ja väljapeetus, aga kahjuks ka vilets pikendatud samm. Õnneks see siiski norm pole, et kõrgemal tasemel enam eriti ei sammuta, näidati ikka ilusaid ka ette päris mitu tükki.

Sooda

Unes olin ma surnud, lendasin tohutu kiirusega ringi ja siis ühest teatud aknast sisse. Üks inimene seal toas avaldas minu olemise kohta imestust. Selgitasin, et olen surnud. Nii õudne hetk oli, et tõusin igaks juhuks üles. Pole enne juhtunud, et ma ise olengi see ülesärkamise õuduse allikas.

Hobusel oli kaks päeva puhkust vahele tulnud ja kohe tekkis oma arvamus. Ei andnud ennast tallitöötajale õhtul kätte, kui sisse pidi toodama. Ilm oli ka suurepärane ja rohelist andis ikka päev otsa hambaga katsuda, arusaadav, et eelistas värskes õhus aega veeta. Mulle tuli ikka vastu koplis -- mis see siis olgu, et tervelt kaks päeva porgandita jäetakse! Teel platsile korjasin traadipuntra üles -- onu tõmbas lahti ja pistis talli poole punuma. Noh, juhtub. Hakkasin selga ronima, midagi sahises -- onu tegi sääred teise platsi otsa. Tohutult tüütu, pidin veel kärkima ka, et ta nii kiirelt ei põgeneks, ma ei jõua ju järele. Enam ei olnudki nii kindel, kas tahan selle iga krõpsu peale hüpleva tegelase otsas kõõluda või peaks pigem korde välja otsima, veider unenägu ju kah veel...

[Ei tea, kas sain palju päikese käes olla või mis, aga hakkan justkui tavalisest maailmast järjest kaugemale triivima. Ükski olmeasi pole justkui oluline, kõik see kulgemine ühest kohast teise ja päevast päeva samade asjade tegemine. Vahet pole. Ehk on üldse kõikseevärk üks suur illusioon ja ühel hetkel -- arvatavasti liiga hilja -- taipan matsu.]

Kui hambaarst soovitab soodapesu, et nii tore ja lihtne protseduur, siis enam ma sinna õnge ei lähe. Kummirõngas lõuge vahele, mask ette ja imekibe hullunud soodajuga mööda pindu ringi tantsima. "Natukene võib tuigata pärast" ja "hingake rahulikult". Kuis ma siis hingan, kui kurku suunatud nõelteravad joad tekitavad neelamisrefleksi, aga ma ju ei taha seda sodi ometi alla neelata. Lämbudes ja kurisedes kuulen, et küsitakse veel, et kumb siis õige häirib, sooda maitse või surve. Ärge vehkige kätega, sooda pudeneb maha! Noh aga... vabandage, ma upun parasjagu. Või et tuigata... komberdasin peegli ette ja sättisin segilennanud näotükid umbes oma kohtadele tagasi. Nagu siilide maraton oleks igast hambavahest läbi trampinud, keel servadest õhemaks viilitud, igemed röökimas. Lõunasöögiplaan tundus äkki nii eemaletõukav, kõigest korisevast kõhust hoolimata. Sõin õhtupoole nagu krokodill, lõuad kinni-lõuad lahti, ei mingit korralikku keeletööd. Panustan suu imepäraselt kiirele tervenemisele ja kobin magama ära, ikka veidrusi üle vaatama.

Õrnahingelised

Kool on peen asutus, etikett, traditsioonid ja tunded. Otsustati, et võetakse kasutusele koolivorm. Elemente ühe käe sõrmedel üles lugeda ei jõuaks, pidulikud ja muidu pluusid, poistele ja tüdrukutele erinevat värvi, püksid ja seelikud, jakid ja vestid ja nii edasi. Esitlusmaterjalid jagati formaadis pptx, mis ühtlasi zipitud ja millegipärast laiendiga html. Peagi oli kuulda nurinat, et fail ei avane. Kui siis üks võttis vaevaks ära seletada, kuidas siiski pilte näha ja lisaks avaldas pahameelt, et eeldatakse tasulise tarkvara olemasolu (M$ kontor), siis tulemuseks oli failijagaja solvumine ja vastavasisuline postitus ühes teises foorumis. Nüüd enam ei julgegi kommenteerida, et žonglöörimine pole päris see, mida ta öelda tahtis või et H.Niidu nimelise kirjaniku teoseid annab ikka tikutulega taga otsida. Muidugi võib olla, et tähenärijaid või üldse märkajaid on vähe, nii et kedagi päriselt ei huvita, et žonglöör žongleerib ja Heldur ega Helle Niit pole lastekirjanikuna pooltki nii kuulsad kui Ellen.

Kutsusin töökaaslase trenni külla. Suur vahe on, kas inimene on suurte loomadega varem kokku puutunud või neid ainult pildilt/läbi puurivõre vaadanud. Kui oled ikka üles kasvanud lehmi-lambaid-kanu-sigu pidavas kodus, siis lihtsalt oskad olla. "Ära rapsi" on üks hea reegel, tal tuli see väga hästi välja. Mingeid ekstreemsusi muidugi ette ei võtnud, jalutasid lihtsalt trenni lõpetuseks platsil ringi. Kui ma kõigepealt asju selgitasin ja ette näitasin, siis kergendamise peale küsis K, et kas see ongi nüüd see TRENN. Ma ei saanud kohe arugi, mis ta sellega mõtles, olin ju ennist sammu-traavi-galoppi näidanud ja edasi-tagasi-küljele liikumisi...? Selgus, et kõik muu oli paistnud, nagu ma poleks ise midagi seal seljas teinud, ainult kergendamise puhul oli mingitki tegevust näha. Võtsin juhtunut komplimendina ja meenutasin kekaõpsi põhikooli aegadest. Sina ju ainult istud, hobune jookseb, oli ta öelnud. Ha-haa. Mõttetu selgitamagi hakata, parem proovigu ise.   

Muude variantide hulgas olen kaalunud ka hobuse laenamist ratsakoolile mõneks kuuks. Uusi halbu kombeid või pärastist tuimust ma eriti ei karda, need saab jonksu tagasi. Aga kas nad märkaksid, kui midagi on valesti? Kas jätaksid trenni tegemata ja reageeriksid? Olen näinud küll neid jalgu järel vedavaid tunnikaid, kes "ongi alati sellised olnud" ja "küll trenni lõpuks liikuma hakkab", kes terveks ravides ja teistes kätes tundmatuseni muutunud on. Varustus jääks ka nagu loodusjõudude meelevalda, mõni võibolla lohistaks sadulat mööda maad või pillaks maha, laseks ratsmed jalgadesse. Kui maailm oleks lihtne, siis leiduks siin lähistel üks mägine hiigelkarjamaa metsatuka ja heade sõpradega, puhas vesi kogu aeg saadaval. Keegi asjatundlik laseks paar korda päevas silmad üle, et kõik on korras. Ja hobune teeks ise endale trenni sõpradega rallides ja liblet taga ajades.

Tallis oli koerajuhtum. Valveta jäetud lemmikud ründasid ratsanikku ja hobust. Õnneks keegi viga ei saanud, aga kommentaar "minu koerad küll kedagi ei ründa, nad on kõigiga sõbralikud" tundus nii tuttav. "Minu hobune küll kellestki üle ei jaluta ja kuulab alati sõna", "minu lapsed küll niimoodi ei käitu"... ja-jah. Lihtsalt et me ei tunne iseennastki lõpuni, ammugi siis kedagi teist.

 & & &

 Täna käisime teid mööda. Oli kohe selline tore olemine -- päikesepaistega, aga putukateta. Metsas mürgeldas orav, kurg lendas, suur pusa lõugade vahel, sinililled õitsesid kõigest jõust. Poolel teel on kurgimaja ja sellest edasi triibulised mesitarud. Hobune tõmbus neist eemale ja kiirendas sammu -- ah, argpüks. Järsku tuli mulle mesilane pähe. Tundus, nagu oleks juustesse kinni jäänud. Siis tuli teine ka ja kolmas. Nüüd oli sumin juba kõrvulukustav ja ka hobune keeras oma lokaatorid uurivalt tahapoole. Enam ei saanud aru, kui palju rahvast mul peas lõksus on, ei julgenud rapsima ka hakata, viimaks oleks mu robaka kindaga kobamist rünnakuks peetud. Leppisin mõttes, et mõne sutsaka ilmselt kokkuvõttes saan ja ootasin vaikselt. Mõnesaja meetri pärast hakkas rahvas äkki lahkuma, juhhuu, ma olin vaba! Peab šampooni vahetama.  
 

Transformer

Mul on kusagil kapis muundur. Võtad Selverist kotitäie täiesti tavalisi porgandeid, aga trennikapis moonduvad nad maitsvaks ja mahlaseks, lausa vastupandamatuks. Peale trenni on isegi väike konkurents: kui hobune piisavalt kiiresti end porgandi järele rulli ei keera, panen selle ise tasapisi nahka. Õunad enne trenni -- tavalised pabulad, pärast -- mahlane õndsuskogum. Vanast ajast meenub ka, kuidas tallis viilutamata leiba söödi lihtsalt otsast või kliisid pepsikoolaga või herneid kaera seest. Võibolla on terve talli territoorium mingi müstiline teistmoodi tegelikkus, kus meeled toimivad teisiti. Restorani suussulav pardipraad või õunaamps pärast trenni -- viimane vist isegi võidaks.

Otsustasin, et võtan nüüdsest rahulikumalt, aga vahel on nii raske mõistlik olla. Annad ratsmed pikaks, et hobune mõnuga sirutada saaks, aga see otsustab seepeale kannaka teha, sest tribüüni ääres on kollpink. Juba pool aastat sama tuttav kollpink, mis midagi muud huvitavat ei tee, kui niheleb mõne meetri raadiuses ringi. Ma ei saa ju seda nii jätta. Praegu pole küll enam põhjust mingi pingi pärast muretseda, kolisime õue. Pluss neljaga kappab juba mõnusalt ära, ei pea külmetama ega midagi. Traavi olen vähendanud miinimumini, põhirõhk galopil. Tagajärg on, et isegi esimene galopp on juba mõnus. Ei mäletagi, millal temaga viimati niimoodi lihtsalt nautida sai, tõesti tulebki kokku ja lahku kergelt. Trenni lõpupoole saab veel paar sabasirget ka, no sihukest lahjapoolset siiski, nii palju kui võimendunud ettevaatustuluke lubab. Varem käisin enamvähem iga päev, nüüd vist ülepäeviti. Hobune on veel valmim ukse juures välja minekut ootama ja tagasiteed venitab nii pikaks, kui vähegi oskab. Tahan näha, mis ta tahab ja luban tal suunda valida -- tahab otsa ümber keerata ja kasvõi metsa poole minna, ainult mitte tagasi talli.

Vetid, kui neil heinaleotamisest aega üle jääb, käivad talli taga kambakesi koeri mängitamas ja suitsetamas. Peale hobuste on neil ka muidugi koerad ilusad. Üks käib hobumatkamas ka, jackrussellid ja mõni kontvõõras paberiteta peni karjas ümber. Hobumatkaja hobusel käib sepp kaks korda kuus, vähemalt nii tundub. Pargib tallivahe täis ja teeb kohe eriti aeglaselt, sügab iga liigutuse tagant kukalt ja vajub mõttesse. Ma olen vist süüdi ühes vetilangetamises. Ükspäev tulin pärast trenni hobust söötmast, jalutasin platsi äärest mööda. Koperdasin oma väsinud jalgade otsa ja mu hobuke ehmus sellest koletust eksimusest ning tegi kerge manöövri paarkümmend sentimeetrit eest ära. Poole sekundiga oli vet oma halli iluduse otsast maaga tasa platseerunud ja järgmise kahe sekundiga vahemaad hobusega tubli platsipikkuse võrra kasvatanud, ise seejuures püsti tõusmatagi. Suuremat tüli siiski ei sündinud ja vet üritas pärast kergeid liivaeraldusprotseduure oma positsiooni taastada. Õnnetuseks oli platsipukk talveks uude palkmajja kolinud ja ükski teine maastikuelement ennast trepina õigustada ei suutnud. Ka teise veti käekõrvaline kuldne hobune (seljajutiga -- mmm!) oli sündmustest erutunud ja  üheskoos mindi trennidega hoopis maneeži. Mõnusalt rahulikult asjatavad, kuigi hääl on neil kõva. Mõnes muus keeles oleks see juba karjumine, aga neil täitsa tavaline sädistavad-tšikid-omavahel-vestlus. See on vist rahvuslik eripära.
 

The One

Täna olid meil külas Alla ja Dina.  Õnneks leidsid õige metsavahe üles. Lapsepõlv ja kommipood, olen Alla fänn olnud juba täitsa algusest peale, kui ta mind Tondil Antiga kordel kergendama õpetas sadamiljon aega tagasi. Nüüd siis naera ja nuta korraga. Rõõm, et ta oli, kurbus, et otsa sai. Blokke eemaldasime, tagaotsa aktiveerisime. Põlved lahtisemaks, et esiteks hobust maha ei pidurdaks ja teiseks, et märguanded hobusele arusaadavamad oleks. Hoida hobune enda ees, kerge ja usaldav, tagant aktiivne, vajadusel sirutab kumeralt läbi selja. Ei aja kehaga edasi, ei aja kõhtu ette ja sellega hobust lapikuks! Peab piisama kergest jalamärguandest. Keha paremasse toonusesse, jalad, eriti põlved-reied lõdvemaks. Hobuse reaktsioonid ütlesid, et nii on hea. Ühest trennist on väga vähe, ei jõua pooligi teemasid üle vaadata. Eh, põhjakad... hoidke oma kullatükki hästi.

@}-'-,-'-,---

FB-s käib äge madistamine ühe ratsavarustuse poe teemal. Õigemini on hambus müüja enda isik. Keegi kergitas ussipurgi kaant (otsetõlked on vahvad, eksole ;)) ja siis läks asi lõhkuma. Popcorni aeg! Ma ise seal sõna ei plaani võtta, pole piisavalt palju käppapidi sees. Viimane kogemus oli Bucase retsikindel tekk, millelt esimesel koplipäeval tuli küljest vöö (ektra imelik, nagu lõigatud, väga puhas töö), aga muidu materjal kestab kenasti. Tänapäeva eripära, et ükski luukere kaua kapis ei taha püsida -- juhtumeid salvestada ja edastada on imelihtne, pole vaja ajalehte vingunurka kirjutada ega midagi.

x x x x x x x x x

Olen olukorras, kus pean mitmeks kuuks ratsaniku otsima või laskma hobusel lihtsalt niisama olla. Kummalgi variandil on omad head ja vead.

Võõrratsanik

+ 

säilitab või parandab vormi

annab hinnangu hobumaterjali kohta

võimalik võistlustel osalemine
kui rentnik, siis võib vähendada ülalpidamiskulusid

-

järsku tuksitab raskelt võidetud usalduse?

äkki treenib totaalselt teiseks?

maksab palju

tuleb ehk viia mujale talli, ei saa silma peal hoida
õige inimese otsingud on tüütud

Molutamine

+ 

hobusele meeldiks väga

kusagil odavamas kohas -- rahaline kokkuhoid

-

vorm kaob

ei märka kohe, kui midagi juhtub

peaks mujale tassima, mis sel molutajal maneežist

Võiks ju vanema lapse välja koolitada (arvutiaja nimel on see kõigega nõus), aga hobune pole just selline lihtne lilleke. Sellest ei piisa, et ta enamuse ajast täitsa lontu on, kui tegelikult on võimeline mistahes hetkel puhevile minema ja põgenema. Krabisev paber, plastist veepudel, kivist möödumine, liiga suur rohupuhmas, igasugused loomad... neid ikka esineb.

9:1

Eile oli korraks maneežis korraga 9 hobust. Tegid Browni liikumist. Sel pole hispaania sammu, küliskäigu või mõne muu hobuinimestele tuntud liikumisviisiga midagi pistmist. Reaktsioonide parandamise trenn nagu maast võtta -- aga ei, nähes meie ingliskeelsete soome vettide kohkunud nägusid, võtsin mõneks ajaks valgusfoori rolli, teadustades kehtivat üldist liikumise suunda. Kõik jäid seekord ellu, aga raske katsumus jättis siiski oma jälje. Nimelt olin täna õhtul maneežis terve trenni (pikemapoolse) täiesti üksi, kusjuures soojenduseks sai lubada sellistki luksust nagu vabalt jooksutamine. Liiga palju head ei saa siiski korraga juhtuda, poole trenni pealt tuli saepurukoorem ja pärast seda traktor, mis puru katuse alla lükkas. Samas lükkas ta korduvalt ka maneežiseinu, küll õrnalt, aga siiski järjepidevalt, nii et seinad värisesid ja lambid kõikusid laes.

Need, kes tihedama sebimisega harjunud, ei peaks üheksast hulka millekski. Meil aga on juba 5 tavaliselt liiast olnud ja vähemalt pool rahvast on nahahoidjad ning soovivad rahulikku ekstsessivaba õhtupoolikut oma lemmiku seltsis veeta. Vetid harrastavad ka igasuguste ravivõtete rakendamist oma hobuste peal, muuhulgas oli kohal juba üks inhalaator. Võibolla peakski iga boksi juurde gaasimaskid panema, juhuks kui jälle prahipõletamiseks läheb ja tuul suitsuvingu talli toob. Või tuleb pissise boksi loterii peavõit.

Tööle tuleb uus töötaja. Niipea kui nimi avalikustati, järgnes taustauuring netis. Nii on alati olnud. Seekord peale saunapeo piltide midagi eriti välja ei tulnud. Natuke mölapidamatust ka, aga ei midagi hullu. Väga palju ei taha uurida ka, muidu pole huvitav. Tegelikult surub rutiin kõige jõuga peale. Same s**t, different day on selle koondnimetus. Isegi laiskus on päevast-päeva sama. Üks teine päev panen end ikkagi BE koolitusele kirja. Aitab jamast.

Ükspäev käisin võistlusi vaatamas. Head oli head ja mõnel teisel läks veidi kehvemini, aga tsirkust sai rohkem kui rubla eest. Meeldejäävaimad olid Zorro hobuse küünal ühe vana kala esituses ja "lustlik" tagant üles raiumine kahe katsejänese poolt. Nii "lusti täis" olid, et soojendusel ei saanud traavigi teha. Üksikjuhtumeid tuleb ikka ette, aga et sama ratsaniku kaks täiesti erinevat hobust niimoodi ühte moodi käituvad -- sääre peale selg veel nõgusamaks ja tagant kiire hoop ühe või kahe jalaga sirgelt taha -- seda ei näe iga päev. Ei tahagi näha.

Vastlad olid mudased. Söögikohas oli vahelduseks menüü nii pikk, et hernesuppi ei tahtnudki valida -- umbes kolm paremat asja oli saadaval. Tavaliselt on ainult seljanka ja seapraad. Ja salatiks on juba paar aastat olnud riivitud porgand+riivitud kapsas. Ei kunagi midagi muud. Täna oli õunaviil lisaks. Vot niimoodi lajatasid originaalsusega.