Žonglöör

Ronisin üle sajapika aja hobuse otsa. Kere mäletas täpselt, kuidas sadulasse saab. Aga edasi... kõrge oli ja kõikus, nii ebakindel olemine. Tundsin tohutult puudust kõhulihastest, mis oleksid aidanud keret korralikult püsti hoida ja pärast maha hüpates jalgele maanduda.

* * * * *

Kodust aeti remondijutuga juba nii suure luuaga minema, et lasin hobuse vaktsineerida (vahva võte oli, hobuke ei saanud arugi) ja kärutasime kogu kambaga vanama juurde ära. Õudne on selline sõit, iga hetk aina muretse, et kas kõigil üldse mingi olemine on ja kas kõik asjad ja hingelised ikka kaasa said. Kohutav palavus oli juba kohal ja auto konditsioneer ei töötanud, treileris hirmunud hobune (miks ta üldse seekord nii hästi peale läks?), kõige väiksem küpsik turvatoolis nii rullis, et kohupiim kippus välja tulema. Puhkusetall oli hobuseid tuubil täis, pidid parmude eest varjul olema ja ainult öösiti väljas käima, kuni kuumalaine järele annab. Ei olnud neid parme niiväga kusagil näha... kuni järgmine päev kella nelja ajal ratsutama minna üritasin. Siis polnud jälle hobust näha. Jubetised kihasid parvedena kallal. Tegime kiire S-T-G, mis ilmselt jääbki lähiaja maksimumiks. Pikemad metsareisid tuleb esialgu ära unustada või lükata varahommikusse. Lohutan end sellega, et pähklid polegi veel valmis nagunii. Uus tallireegel oli tekkinud: kes platsile junnid jätab, saab kaks nädalat trennikeeldu.

Arst pani Tipitäpi magama ja Hiireke on nüüd üksi. Uskumatu, kuidas kolme nädalaga, mis haiglas olin olnud, olid Tipikal nii suured kasvajad tekkinud, et ta enam ei saanud õieti ringi liikudagi ja tagumine ots tilkus mingit pruuni löga. Nii kahju oli tast, aga ise ei suutnud ta vaevu lõpetada. Ühe olendi elu lõpetamist hinnatakse seitse korda kallimaks kui seda elu ennast (viimane süst vs poehind). Koos Tipikaga lahkus puurist vist 80% tarkust, igatahes võisin haaknõelad ja traadisüsteemid maha võtta, kuna keegi enam uksi seestpoolt lahti teha ei oska.

Tööasjus helistati paar korda, mul just küpsik õlal krooksumas ja palavusest higi tilkumas. Ei saanud samale lainele, sõnad olid justkui eestikeelsed, aga sisu ei tundunud ahvatlev, huvitav ega arusaadav.

 

Varastatud naer

Kolmas, kõige pikem haiglasats algas sellise verejooksuga, mille keskelt ei osanud minema hakatagi. No ei jäänud sellist pausi või ei tulnud mõtet, mida ette toppida. Lõpuks meenus üks voodikaitselina vanast ajast, see ajas asja täitsa hästi ära. Tee oli juba selge ja väga kiire. Mõõdeti vererõhku, see oli 85/47. Pilt tasku ei kippunud, aga kõrvad juba kohisesid küll. Kanüül sisse, vereproovid ja muu, vedelesin ja ootasin otsust. Hemoglobiinitaseme rekord sai ka alatehtud, uus oli 88 ühikut.

Nädalapärast olid kõik mu sooned ära torgitud, kanüüle olnud kummagi käe erinevais paigus, üks suurem läbitorge ka, millest naha alla voolanud veri moodustas suure sinise valusa padja. Ja siis lõigati mind lõhki. Värisesin kontrollimatult laual, kui käsi veelkord torgiti ja kinni seoti, kartsin meeletult. Ärkasin kolme tunni pärast. Olin olnud 20 tundi söömata ja kõht tühjem kui kell. Sain vaniljemaitselise jõujoogi, mis sel hetkel maitses taevalikult. Viie tunni pärast otsustasin, et lähen last vaatama. Tõusin aga püsti ja läksingi. Pool tundi tõusin, sest kõhulihaste asemel oli karjuv valukogum. Nagu rebitaks keskelt pooleks. Pissikott ühes käes, teine käsi ikka veel suure kõhu all toeks, komberdasin kolmekümmet meetrit järgmised pool tundi, kuni õdedel kahju hakkas ja ratastooli alla lükkasid.

Järgmisel päeval helises palatis telefon: paki asjad ja 15 minuti pärast viime teid teise haiglasse. Järasin kiiruga justsaabunud kotletti ja kartuleid, pakkisin ja lidusin teokiirul, kotte järele vedades, lapse juurde. Ihuarst hõikas veel järele, et ei jõudnud pabereid valmis ja saadab nad järele. 10 minutit hiljem maandusime ajas 30 aastat tagasi roosasse majja. Kättejuhatatud palatis oli keldriniiskus, magusavõitu tihke lõhn ja neli voodit niimoodi paigutatud, et veel ühe voodi jagu keskele manööverdamisruumi jäi. Kolmes voodis istusid emad ja pumpasid piima. Ringtuuril selgitati, kus kapis midagi asub ja kuhu mis kellaks piimasid viia, kemps oli koridori teises otsas. Olin kaasa saanud sellepäevased valuvaigistid ja nende toel polnudki kempsutee üle viie minuti pikk, Hakkasin viimaks haiguslugu lugema. Meenus, et mul oli alustatud antibiootikumikuur, laksakas veeni. Aga nüüd polnud ju enam kanüüligi. Olin saanud tabletikujulise ravimi digiretsepti, seisis paberites. Aga ma olin mehed 200km kaugusele jaani tähistama saatnud, mul polnud dokumente ega raha. Oli ainult lõhki lõigatud valutada röökiv haav, aga järgmise annuse aeg oli tegelikult juba möödas. Küsisin, et mis nüüd saab siis. Ahsoo...valveapteek on Raekoja platsis, minge sinna. Bussiga võite minna või võtke takso, meil siin täiskasvanute jaoks rohtusid pole. Kui Tartu tuttavad on ära või pole lõkkeõhtul eriti konditsioonis, mul aga ei sentigi raha ega ühtki dokumenti, siis tundus olukord natuke lootusetu. Ka äraoldud ajale oli kindel piirang: iga kolme tunni tagant protseduurid lapsega, sh söötmine, mille vahelt max kaks tundi "vaba" aega. Pakkusin siis, et jätan ravi pooleli kaheks päevaks, kuni mehed tagasi ja ratastel. Seepeale hakkas õde mind sepsise ja surmaga ähvardama, aga mingit paremat lahendust ka välja ei pakkunud. Selle episoodi lõppvaatus oli teise haiglasse läbi saju pooleteise päeva tablettide järele komberdav mina, sest saata polevat kellegagi. Lõdisesin külmast, sest polnud taibanud haigla jaoks kohvrit talveriideid täis pakkida. Lisaks sain ihuarstilt pahandada, et ma väljaviskamisel midagi öelnud polnud. Mis sest, et paberid tulid hiljem, sest tema ise ei jõudnud neid valmis ja mul polnud aega korralikult asjugi pakkida, saati siis veel endale rohte välja mõelda. Oli küll annus enesehaletsust mängus, sest tegelikult vist ei peaks päev pärast ribadekslõiget, valust kõveras, mööda linna mingeid tablette jahtima.

Nüüdseks olen õppinud teisiti naerma. See on nii, et tegelikult ei naeragi, sest see on Liiga valus. Nii valus, et sõidab üle reflekside. Meil vahel läheb ikka täiesti lõhkuma, sest otse loomulikult räägitakse kõige naljakamad juhtumid välja ja siis me, keisrid, ägame. Köhimine on veelgi hullem. See tunne, kui toit läheb kurku, aga ainult pisarad voolavad ja üritad kurgulima neelata, et ellu jääda...

Siinne koridor on nagu seedekulgla, lapsed maanduvad ühte või teise osasse, intensiivsed, turgutatavad või iseseisvuvad, ja hakkavad igaüks eri tempoga välisukse poole liikuma. Minu praegusest palatist lahkus noor neiu lapsega, kes oli 500-grammisest kahekiloseks kasvatatud. Kolm kuud ja kümme päeva. Kempsus on meil koduloomad. Majasoomukad. Algul arvasin, et neid on üks, iga kord kui kempsu külastasin, tuli ta ukse peale vastu saba liputama. Peagi selgus, et neid on ikka palju. Päeval sebivad väiksemad, öösi suuremad. Pärast koristaja käiku on mõned neist põrandale lömaks rullitud.

 * * * * *

Hobukene näis pildil kuidagi nukker. Saab mäluvärskenduseks aegajalt kordel tiirutada, aga enamasti ujub koplis. Putukaid ei pidavat eriti liikvel olema  -- see on hea; külmas vihmas vettimine -- mitte nii hea; heina-aasta... kas üldse midagi kokku saab? Aasta algus võis ju soe olla, aga vett ei olnud, miski ei kasvanud. Nüüd jälle ei saa neid väheseidki kribalaid kokku ajada, nagu mingi riisipõld.

Povod korotše

Kui lähed rõõmsalt inglist rääkima ja selgub, et pigem tuleks pöörduda po-russki ja ehk ka nemetski, siis võtab hetkeks sõnatuks küll. Mis need kõik olidki...lošadj, dobavlennõi šag, rõsj, povod, šenkelj, rabotšii galop, aga kergendamine? Ei siis muud, kui kuival maal poolkükke-püsti vehkimist ja sai välja selgitatud seegi... umbes pooleks minutiks. Enam küll ei mäleta. Nagunii saab juba mäletamatagi hakkama. Oleks tasku-internetist tõlkija otsinud, see oleks otse teise inimese keelde kõik ajanud ja kui sel teisel oleks mingi imelik nägu ette tulnud (noh, netitõlkijad, teadagi...), siis oleks youtubest täpsemalt ette näidanud. Kui praegu on võimalik teksti, pilte, muusikat ja veel mõnda asja netist imelihtsalt üles otsida, siis pärastpoole võibolla filmid koolisõidu võistluse üles ja miski äpp juba teabki, mis skoor olema peab. Võtab kusagilt arhiivist keskmise ja võrdleb. Allüüride puhtust saaks ju hinnata küll, 2, 3 ja 4 takti (traav, galopp ja samm), igale lubaks x protsendi eksimist ja kõik väljapoole jääv saaks punktidest maha võetud. Mingi ninajoone kraadi hindamine -- kökimöki. Jälge ja üle astumised -- piece of cake. Ükski jalavahetuste seerial tehtud eest-või-tagant-varem-või-hiljem ei jääks märkamata. Isegi harmooniat ja ilu saab mingite valemite järgi hinnata. Küll oleks lõpmatult igav hakklihamasin.

Saatsin lapsed seenele. Läksidki. Ma mõtlesin tegelikult ühes teises mõttes, aga võibolla leiavad päriselt ka midagi ja kellel saaks olla midagi praetud kukeseente vastu.

* * *

Hobusel lakk muudkui kasvab, nagu ka pekk ja oma arvamus. Vahel peame siis läbirääkimisi ja panen ühe järeltulijatest sinna kõrgele kergendamist harjutama. Praegu veel on arvutisse saamise himu suurem kui hirm allakukkumise ees. Ta on ka näide praegu laialt levinud mõttelaadist -- harjutada ei jaksa/taha/viitsi/julge/jne, aga enesehinnang selle väheharjutatud ala koha pealt on kõrge. Ma olen oma isa ka juba aastaid hobuste otsa tirinud ja kordi kogub ehk mõned aasta peale, aga temaga saab juba metsavahel tasakesi S-T-G tiksuda ja juhtimisvõtteid saab ette õppida ka arutluse teel. Väiksem mehike oli aga tohutult solvunud, kui ma oma isa ratsutamisoskusi paremaks pidasin. Isegi vanaisa ratsutab paremini kui mina! Äääää! Tjahh...aga ta teeb saltosid ka ju paremini, hahhaa.

* * *

Suvekolimise aeg on juba käes, aga nüüd ma enam ei teagi, kas üldse lähen -- või kuhu. Vanaema juur on vahva, aga punase ristiga majast liiga kaugel ja sinna võib mul asja olla ükskõik millisel suvalisel hetkel. Lihtsalt et see esimene tühjaksjooksmise katse ei jäänud viimaseks (counter praegu 3 peal) ja tõenäoliselt tuleb neid veel. Tüütu.  

* * *

 

  

Õgardid

Kuna mu ratsanik hüppas alt ära, siis hüppasin ise ka -- piletilevist läbi, et kas veel on kohti Black Booksi Bill Baileyt vaatama. Viimastes ridades oligi veel natuke ruumi, niisiis minu võit, aga temale justkui kaotus -- Dylan Moranile, kes saali ääreni täis tõmbas eelmine aasta. Nagu plaanis oligi, sai naerda. Isegi nii, et pisarad pritsisid ja hingata ei saanud. Billi ajas ennast ka muudkui naerma, vahel omatehtud naljad, aga vahel ka meie publiku vastused esitatud küsimustele. Nagu et kui palju meil poliitikuid on -- 101 (nagu dalmaatslasi), et celebrity on eesti keeles "kuulsus" (see sõna tundus talle nii lahe, et plaanis endale teiseks nimeks panna), et meie kohalik kuulsus on Anu Saagim, kellest keegi ei tea, mida ta tegelikult oskab, aga sai kuulsaks talendisaates, mis tegelikult polnudki talendisaade, show toimus üldse Soomes ja ta isegi ei võitnud seda ja laulda ka ei oska, et meie rahvussport on suusatamine (teil pole ju isegi reljeefset maastikku) või et kuidas eesti keeles nimetatakse jalalaba pealmist osa -- üks pakkus, et pöid ja teine, et päkk, mispeale keegi publikust hüüdis "lies!" (valetab!). Tore onu oli, mängis pille ja puha. Pasunamasinat ja erinevaid kitarrilisi, flööti ja süntekat. Lõpuks veel uuris, kas meil on talle midagi lõpetuseks öelda ja keegi hõikas "don't go!", mispeale vastu tuli, et "that's the nicest thing anybody has ever said to me" ja publikust hõige "lies!".

Nii palav on, et enne õhtut pole üldse mingit olemist. Kontoris konditsioneeriga saab muidugi hakkama, aga enne ja pärast toimub üks korralik kapsastumine. Soojast napakas või nii. Niimoodi pole mõtet hobust ka taga ajada. Üks teine päev pakkusin jooksmise vahepalaks hobusele mõttetööd: seina ääres tagumine ots sisse. Mina näoga hobuse poole ja stekk suunatud tagumentose poole. Millegipärast on hobusele täiesti loogiline sellises olukorras piitsa poole astuda, ei pea vastugi minema, teeb aga rahulikult oma ristsammu.

* * *

Nüüd ähvardatakse, et soe saab otsa. Ilmatädi väljendus isegi umbes nii, et suveriided võib nüüd tükiks ajaks kappi panna ja ära unustada.
 

Kohalikud hiired igatahes teadsid, mis külma vastu kõige paremini aitab -- ikka korralik sööming. Vohmisid seal kahekesi ennast ümmarguseks ja pidid just peale jooma, aga näed, ei saanudki enam kotist välja. Ei saa öelda, et kotisuud lahti jättes palju loomasõbralikkuse punkte saaks -- noh, hiirtele süüa pakkuda, seda küll, aga siis oleks pidanud redeli ka jätma, muidu kempsutavad mõne hobuse söögi keskel.

Hobune paisub koplis nagu ikka keegi, kes tarbib rohkem kui kulutada jõuab. Nautigu aga, kuni putukad kurjaks lähevad. Siis enam niisama paigal olla ei kannata. Soojaga ülbeks läinud tiivulised on praegu mõneks ajaks tuure maha võtnud. Külalisratsanik käis ka ära, täitsa tore oli üle tüki aja kõrvalt vaadata ja unistada, et mida kõike teha saaks, kui ise ka saaks. Praegu saan ainult kinno minna ja "Hobustest ja inimestest" asja ära vaadata.

Ei me ette tea

Selles elus, mis vahel kõige pärisem tundub, ei surnud ma siiski ära. Sain hoopis pikalirežiimile ja igasuguste tegevuste keelu, päris pikk nimekiri oli... ratsutamist polnud sees, hahhaa! Pikemalt siia nagunii ei pane, aga vähemalt esialgu on kõik elusad ja terved, isegi kui ühel hommikul tekkis väikene kahtlus, et jooksen verest tühjaks

* * *

Lapsed ja võtmed on ilmselt sama laenguga -- tõukuvad. Eriti õues.

* * *

H käis hobust taga ajamas. Ta ei tunne hobust tavaliselt ära ja peab tunnusmärke telefonipidi alati üle küsima. Kindlaim on valida see, kes kõige kaugemal on ja teeb pingutusi, et seda positsiooni säilitada. Sellekordse tagaajamise ja jooksutamise tulemusena regas H ennast tartu maratoni pikalt jooksudistantsilt lühikesele ümber. Võibolla peaks talt tihemini tagaajamisteenust tellima, siis ta saaks aru, et niisama jooksmine on hulga lihtsam kui hobusega, olgu järel või kõrval.

Niisugust luksust tavaliselt pole, et keset tööpäeva saan netist online-võistlust vaadata. Nüüd sain. Grete ja Talent olidki kohe esimesed, kellele pihta sain. Oleks-poleks see kahe tagant seeria ja lõpusirge paremini välja tulnud (esimeses viga ja teisel hakkas vihma sadama, rahval tulid varjud välja, hobune keeras viltu) ja küljendustel tagaots rohkem vaeva näinud, siis oleks arvatavasti nii mõnegi koha võtta ettepoole tulnud, aga niisamagi oli täiesti nauditav esitus. Hea tasakaal ja kõik sujus ja -- nemad igatahes on selles tiimis, kes teevad õiget piaffeed. Sellist, kus tagumine ots kannab esimest, hobune "kükitab" ilma mingi rebimise ja rapsimiseta. Tubli töö! Ei jõua suve ja lausa kahte meie esindajat Prantsuses ära oodata. Seda koledam on see "teine seltskond", kelle piffis tagajalad kere alt kaugel maas esiotsast hulga kõrgemale kõksivad, rütmis ei püsi ammugi. Ühe sellise puhul nimetati treenerit, S.J-d, ja seepeale oli kohe selline "aa, no siis muidugi"-reaktsioon. Võitjaid eristas otsusekindlus, täpsus ja väljapeetus, aga kahjuks ka vilets pikendatud samm. Õnneks see siiski norm pole, et kõrgemal tasemel enam eriti ei sammuta, näidati ikka ilusaid ka ette päris mitu tükki.

Sooda

Unes olin ma surnud, lendasin tohutu kiirusega ringi ja siis ühest teatud aknast sisse. Üks inimene seal toas avaldas minu olemise kohta imestust. Selgitasin, et olen surnud. Nii õudne hetk oli, et tõusin igaks juhuks üles. Pole enne juhtunud, et ma ise olengi see ülesärkamise õuduse allikas.

Hobusel oli kaks päeva puhkust vahele tulnud ja kohe tekkis oma arvamus. Ei andnud ennast tallitöötajale õhtul kätte, kui sisse pidi toodama. Ilm oli ka suurepärane ja rohelist andis ikka päev otsa hambaga katsuda, arusaadav, et eelistas värskes õhus aega veeta. Mulle tuli ikka vastu koplis -- mis see siis olgu, et tervelt kaks päeva porgandita jäetakse! Teel platsile korjasin traadipuntra üles -- onu tõmbas lahti ja pistis talli poole punuma. Noh, juhtub. Hakkasin selga ronima, midagi sahises -- onu tegi sääred teise platsi otsa. Tohutult tüütu, pidin veel kärkima ka, et ta nii kiirelt ei põgeneks, ma ei jõua ju järele. Enam ei olnudki nii kindel, kas tahan selle iga krõpsu peale hüpleva tegelase otsas kõõluda või peaks pigem korde välja otsima, veider unenägu ju kah veel...

[Ei tea, kas sain palju päikese käes olla või mis, aga hakkan justkui tavalisest maailmast järjest kaugemale triivima. Ükski olmeasi pole justkui oluline, kõik see kulgemine ühest kohast teise ja päevast päeva samade asjade tegemine. Vahet pole. Ehk on üldse kõikseevärk üks suur illusioon ja ühel hetkel -- arvatavasti liiga hilja -- taipan matsu.]

Kui hambaarst soovitab soodapesu, et nii tore ja lihtne protseduur, siis enam ma sinna õnge ei lähe. Kummirõngas lõuge vahele, mask ette ja imekibe hullunud soodajuga mööda pindu ringi tantsima. "Natukene võib tuigata pärast" ja "hingake rahulikult". Kuis ma siis hingan, kui kurku suunatud nõelteravad joad tekitavad neelamisrefleksi, aga ma ju ei taha seda sodi ometi alla neelata. Lämbudes ja kurisedes kuulen, et küsitakse veel, et kumb siis õige häirib, sooda maitse või surve. Ärge vehkige kätega, sooda pudeneb maha! Noh aga... vabandage, ma upun parasjagu. Või et tuigata... komberdasin peegli ette ja sättisin segilennanud näotükid umbes oma kohtadele tagasi. Nagu siilide maraton oleks igast hambavahest läbi trampinud, keel servadest õhemaks viilitud, igemed röökimas. Lõunasöögiplaan tundus äkki nii eemaletõukav, kõigest korisevast kõhust hoolimata. Sõin õhtupoole nagu krokodill, lõuad kinni-lõuad lahti, ei mingit korralikku keeletööd. Panustan suu imepäraselt kiirele tervenemisele ja kobin magama ära, ikka veidrusi üle vaatama.

Õrnahingelised

Kool on peen asutus, etikett, traditsioonid ja tunded. Otsustati, et võetakse kasutusele koolivorm. Elemente ühe käe sõrmedel üles lugeda ei jõuaks, pidulikud ja muidu pluusid, poistele ja tüdrukutele erinevat värvi, püksid ja seelikud, jakid ja vestid ja nii edasi. Esitlusmaterjalid jagati formaadis pptx, mis ühtlasi zipitud ja millegipärast laiendiga html. Peagi oli kuulda nurinat, et fail ei avane. Kui siis üks võttis vaevaks ära seletada, kuidas siiski pilte näha ja lisaks avaldas pahameelt, et eeldatakse tasulise tarkvara olemasolu (M$ kontor), siis tulemuseks oli failijagaja solvumine ja vastavasisuline postitus ühes teises foorumis. Nüüd enam ei julgegi kommenteerida, et žonglöörimine pole päris see, mida ta öelda tahtis või et H.Niidu nimelise kirjaniku teoseid annab ikka tikutulega taga otsida. Muidugi võib olla, et tähenärijaid või üldse märkajaid on vähe, nii et kedagi päriselt ei huvita, et žonglöör žongleerib ja Heldur ega Helle Niit pole lastekirjanikuna pooltki nii kuulsad kui Ellen.

Kutsusin töökaaslase trenni külla. Suur vahe on, kas inimene on suurte loomadega varem kokku puutunud või neid ainult pildilt/läbi puurivõre vaadanud. Kui oled ikka üles kasvanud lehmi-lambaid-kanu-sigu pidavas kodus, siis lihtsalt oskad olla. "Ära rapsi" on üks hea reegel, tal tuli see väga hästi välja. Mingeid ekstreemsusi muidugi ette ei võtnud, jalutasid lihtsalt trenni lõpetuseks platsil ringi. Kui ma kõigepealt asju selgitasin ja ette näitasin, siis kergendamise peale küsis K, et kas see ongi nüüd see TRENN. Ma ei saanud kohe arugi, mis ta sellega mõtles, olin ju ennist sammu-traavi-galoppi näidanud ja edasi-tagasi-küljele liikumisi...? Selgus, et kõik muu oli paistnud, nagu ma poleks ise midagi seal seljas teinud, ainult kergendamise puhul oli mingitki tegevust näha. Võtsin juhtunut komplimendina ja meenutasin kekaõpsi põhikooli aegadest. Sina ju ainult istud, hobune jookseb, oli ta öelnud. Ha-haa. Mõttetu selgitamagi hakata, parem proovigu ise.   

Muude variantide hulgas olen kaalunud ka hobuse laenamist ratsakoolile mõneks kuuks. Uusi halbu kombeid või pärastist tuimust ma eriti ei karda, need saab jonksu tagasi. Aga kas nad märkaksid, kui midagi on valesti? Kas jätaksid trenni tegemata ja reageeriksid? Olen näinud küll neid jalgu järel vedavaid tunnikaid, kes "ongi alati sellised olnud" ja "küll trenni lõpuks liikuma hakkab", kes terveks ravides ja teistes kätes tundmatuseni muutunud on. Varustus jääks ka nagu loodusjõudude meelevalda, mõni võibolla lohistaks sadulat mööda maad või pillaks maha, laseks ratsmed jalgadesse. Kui maailm oleks lihtne, siis leiduks siin lähistel üks mägine hiigelkarjamaa metsatuka ja heade sõpradega, puhas vesi kogu aeg saadaval. Keegi asjatundlik laseks paar korda päevas silmad üle, et kõik on korras. Ja hobune teeks ise endale trenni sõpradega rallides ja liblet taga ajades.

Tallis oli koerajuhtum. Valveta jäetud lemmikud ründasid ratsanikku ja hobust. Õnneks keegi viga ei saanud, aga kommentaar "minu koerad küll kedagi ei ründa, nad on kõigiga sõbralikud" tundus nii tuttav. "Minu hobune küll kellestki üle ei jaluta ja kuulab alati sõna", "minu lapsed küll niimoodi ei käitu"... ja-jah. Lihtsalt et me ei tunne iseennastki lõpuni, ammugi siis kedagi teist.

 & & &

 Täna käisime teid mööda. Oli kohe selline tore olemine -- päikesepaistega, aga putukateta. Metsas mürgeldas orav, kurg lendas, suur pusa lõugade vahel, sinililled õitsesid kõigest jõust. Poolel teel on kurgimaja ja sellest edasi triibulised mesitarud. Hobune tõmbus neist eemale ja kiirendas sammu -- ah, argpüks. Järsku tuli mulle mesilane pähe. Tundus, nagu oleks juustesse kinni jäänud. Siis tuli teine ka ja kolmas. Nüüd oli sumin juba kõrvulukustav ja ka hobune keeras oma lokaatorid uurivalt tahapoole. Enam ei saanud aru, kui palju rahvast mul peas lõksus on, ei julgenud rapsima ka hakata, viimaks oleks mu robaka kindaga kobamist rünnakuks peetud. Leppisin mõttes, et mõne sutsaka ilmselt kokkuvõttes saan ja ootasin vaikselt. Mõnesaja meetri pärast hakkas rahvas äkki lahkuma, juhhuu, ma olin vaba! Peab šampooni vahetama.