Hooaeg läbi, midagimidagi käbi

On vaja eneseületust või siis vähemalt suurt takistust, et pärast ületust näha, kuivõrd lihtne kõikseevärk tegelikult oli. Eriti kui sündmus üles filmitud on. Lugu ise järgmine. Kuna minu poni pole kunagi suurt vett näinud ega selles kappamist harjutada saanud, käisin rahvale nagu uni peale, et lähme merre. Teeks kõik ilusaid pilte ja sirutaks koibi merevahus, idüll missugune. Pealegi on päris kindel, et ükskord see vettehüpe sinna krossi ka tuleb -- seni olime pääsenud veest välja hüpetega või lausa lombi äärde sihtides kuiva jalaga. Põhjas oli meri igal pool ligidal ja minek lihtne. Aga ma olen ju nüüd maakas. Lõunamaakas. Meri vähemalt kahe tunni kaugusel. Otsustasime, et lähim analoog on mõni suur järv, Võrts- või Peipsi. Olgu siis Võrtsukas. Panimegi siis Lauraga ükspäev ponid treikusse ja pistsime Hurmi järve poole ajama. Sest seal pidi veel ägedam olema. Kuugelmäps ütles, et tuleb teha palju vasak- ja parempöördeid, eriti viimastel kilomeetritel. Seda nalja poleks keegi pähe tuupida jaksanud ja kes see siis nutivahendeid näppida viitsib. Panustasime, et Mihkel orienteerib meid niisama kohale. Nii peaaegu läkski, kui ainult ära poleks eksinud. Täiesti juhuslikult vaatas meie ekslemist pealt ema Anderson, kes juhtumisi meie otsitava järve ääres suviti elada tavatseb. Käskis meil ümber pöörata. Temal olid need vasakparemad juba kõik kenasti selged. Õigel ajal olime vales kohas.

Põllul olid põhupakid, aga mitte mingid pisikesed nagu vanasti, vaid ikka parajad kohe. Küll neid võiks olla tore hüpata! Kombineeriks neid veel paarikaupa süsteemideks ja teeks äkki mõned "koerajalad". Ronisime sadulasse ja kohapeale... eee... need olid tegelikult päris suured pakid. Kuuesaja-kilosed, neid poleks me inimjõul küll kuhugi liigutanud. Kappasime mööda niidetud põldu üles ja alla, ema A vaatas pealt. Teda paistis paki tagant vähem kui pool välja. Ohjaa... läksin Lauralt uurima, kuidas tunne on. Mitu korda uurisin, aga tunne oli sama: tundub jube, aga kui ei tee, siis pärast kahetseme. Põld oli hele, pakk oli hele, front püstine ja mitte kuigi hästi nähtav. Kõrgus 1m, laius 1.25m, pikim külg 2m kanti. Laura poni pani kõrva liigutamata kaks korda üle, esimesel korral jäid esijalad tõusul natuke ülemisse äärde kinni, teisel juba arvestas täpselt välja. Tulgu mis tuleb! Panime ka kolmanda käigu sisse...

Arvasin, et teeb ühe sammu veel, ikka nii nagu see firmamärk tal on, aga seekord mitte. Ma sain tegelikult ka korraks lennata! Nüüd vaatan seda Mihkli filmitud mõnda sekundit ikka ja jälle üle -- ka nii on võimalik. Sama poni pani suvetalli ringaias ka 30cm kohapealt, silmad pungis. Ja need pakid olid päriselus kolm korda suuremad ;)

See kõik oli puhas boonus, meil polnud kannuseid, madjakaid ega saapaidki kaasas, tulime ju vesiaeroobikat tegema. Laural on, tuleb välja, hoopis jõehobu. Sumas ringi, pea vee all, ainult ninaaugud väljas. Kui hobused hoolitsesid alumise poole märjutamise eest, siis ülemise uputas ära äkki alanud paduvihm. Silmigi oli mõttetu lahti hoida, vesi lainetas need täis ja midagi ei näinud niikuinii. Laadisime hobud treilerisse. Kahju kohe, et pildile ei saanud, kuidas L treikuluugi vahel kõhutab ja poni taguotsa heinatuustiga kuivaks triigib.

Õnneks saime tuppa kuivama minna, ema A oli pannkooke teinud ja Maja-Alt-August-Erki mõne lapsega juba ilusti laua ümber. Mul on omal ka kodus üks täpselt samasugune laps, peenike poiss, telefon käes, mängib taimede sõda elavate surnute vastu. See oli üks ütlemata tore pärastlõuna, kohati olin iseendagi peale kade. Suuur aitäh pererahvale külalislahkuse eest :)     

 

 xxx xxx xxx xxx xxx

Paar ööd enne finaali nägin unes võistlusi, kiirustasin starti. Patsid olid veel tegemata ja valge pluusi asemel panin sinise T-särgi. Ilmad olid juba külmad ja vihmased, hooaeg olnud hiiglapikk. Varem olime niisama suvalise (väikese) valiku võistlusi kaasa teinud, aga nüüd oli juba 3V-sid olnud 5, lisaks veel kaks laagrit Edouardiga, mingeid koolikaid ja mõned parkuurid. Mõtlesin pikalt, kas minna. Siis tuli meelde, et pean niikuinii minema ja asi siis see hobune veel kaasa tirida. Ega need pikad 3V-d odav lõbu ole, väliboks üksi maksab juba 50 raha. Stardikad, ööbimine, transa, laste laiali jagamine jm organiseerimine veel omajagu.  

Plats oli vahelduseks parim, mis Koordis üldse võimalik, sile ja kandis hästi. Teist korda sel aastal oli galopp päris galopi moodi (esimene kord oli h-meistrikatel KÜRis). Muidu on tagumise otsa sammud nii pikad ja laiali, et korraliku tõukeni ei jõuagi. KS osa pärast ma eriti ei muretsenud, skeem on juba miljon korda läbi sõidetud ja pähe kulunud. Pigem tekib juba efekt, et kuna enam meeles pidama ei pea, siis lähebki sealt natuke kaduma -- nt et kummale poole esimene volt voldikaheksas teha. Tuli rekord%.

 

Laupäevaks oli lubatud palju vihma, aga kuna parasjagu midagi kusagilt ei tilkunud, purjetasime Eliniga krossi läbi jalutama tavariietuses. Kui olime kõige kaugemasse otsa välja jõudnud, hakkas kallama. Kuis siis muidu. Vihmavari, kilekas ja kummikud olid autos. E küürutas telefoni kohal, et rada üles pildistada, aga samas telfi uppumissurmast päästa. Pärast väänasime riietest vett välja. Minu teksad jagasid lahkelt värvi, kaks päeva olid jalad nagu smurfil. Kui eelmine 90-ne kross oli olnud silmapaistvalt lihtne, siis seekord oli pähkleid mitu. Neli künkakombinatsiooni, kusjuures üks neist kolmeosaline, millest viimane oli "juustukook" (tegelikult nurk). Juustukas oli veel mõnusalt viltu ka, et eriti lihtne oleks kitsamast poolest mööda tõmmata. Kraavi hobune enne ei näinud, kui oli üle angaari alla auku kukkunud. Kaks trakehnerit oli ka, kusjuures ühe auku oli Kauna eelmisel õhtul sügavamaks kaevanud (kes teisele auku kaevab... ). Ja vettehüpe. Üles-alla asjad mulle (meile) meeldivad ja kuna roolimisega erilisi probleeme pole, siis nende pärast ei muretsenud. Pidasin raskeimaks esimest trakehnerit ja vettehüpet. Päris elus nii oligi, ainult et lisaks tuli teine palkokser, mille tulime sammust. Just see ongi meie probleem, et ei suuda alati hoogu lõpuni sees hoida ja laiad takistused muutuvad hoobilt veel laiemaks. Juustukoogil hiilis vasakusse kitsasse äärde ja oleks ehk möödagi läinud, kui maa otsa poleks enne saanud. Vee kohal karjusin "Heinapallid!!!"  ja litsusin kannad sisse. Töötaski... uhh. 15 sek üleaega, aga saime jälle kõigest üle. Unes ka poleks uskunud, kui keegi aasta alguses oleks öelnud, et suudame vähem kui nelja kuuga 6 krossi tõrkumata läbida. See polnud küll kunagi lihtne...

Laupäevasel grilliõhtul järelvaatasime Burghley **** krosse. Pöörane, mida need suudavad seal. "Kokupole"- nali sai nii tühjaks väänatud, et tilka ka enam alles ei jäänud. Ainult Elin sai endale uue nime. Mhmh, Kokupole.

Kui krossitamine tahab veel kõvasti lihvimist, siis TS on kimamisharjutustest ainult kasu saanud. Hobune on palju julgemaks läinud, sest pulgad on ikkagi vaid pulgad, ainult värvid on erinevad. 3V takistussõidud on muidugi sellised lihtsamad ka. Ühtegi latti neis kuues 3V-s hobune maha ei ajanud, kuigi võimalust ikka oli, kui liiga alla ronis. Niidus ja Koordis viimane TS -- need kaks olid isegi väga mõnusad, nagu päris. Finišis imestas Kauna, et ma ei karjunudki, ja Juula, et hobune täitsa hüppab. Vahel võib ju tore ka olla.

Tagantjärele on kerge öelda, et see ja teine tulnuks teha teisiti, aga tegelikult... ei oleks saanud teisiti, sest aeg ei olnud siis õige.

Nüüd lähevad jalad seinale. Peaks E-le ja L-le medalid andma, sest ilma nende surematu entusiasmita oleks aasta olnud võib-olla täitsa tavaline.

Latid kõrgemale

Eelnevad hetked

Motti isegi on, aga trenni ei taha nii teha, et tükid taga. Regasin ennast 3V 90-sse, kus parkuur on 95cm. See, või õigemini 1m, mis on enamvähem sama, oli mu veidi kaugem eesmärk. Nüüd aga rammib ta halastamatult peale, nädala pärast! Meie seni kõrgeim parkuur on olnud 85cm, üksikult on muidugi kõrgemaid ette tulnud, aga see pole see. Ja lapsena karatud asjad on ammune minevik.

...

Murelik olen, eile oli pikk päev, 80 starti... õhtul hilja pimedas alles jõudsin koju, hobusesse muidugi mitte. Nüüd on täna ja ma ootan autot, et enne talli sulgemist ikkagi hobuse juurde saada. Ja mõtlen, et pekki küll, meeter. Õnneks on kross enne, saab äkki ehk midagigi proovida. Alles ma unistasin beebikrossi läbimisest, aga juba on tekkinud hasart karikasarja punktide pärast. Kriibib, et ma ei säilita oma positsiooni karika arvestuses, aga järele mõeldes -- kui ma ikka ei hüppa nii kõrgele kui vaja ja teised hüppavad, ju nad ikka on selle ise rohkem ära teeninud. Vot. Uut hobust ka selle pärast ostma ei hakka.

...

Jõudsin nii hilja talli, et väike kõksimise plaan ähvardas nurjuda, kuna sadulat ju ometi poole öö peal selga ei hakka panema. Eks proovin siis neid kõige pisemaid, mõtlesin. Soojenduseks kirjutasin sõnumi, aga juba poole peal kangestus hobune ja hakkas puhuma nagu oleks lehma näinud. Mingi lipp oli tekkinud keset välja. Meist oli sinna ikka paarsada meetrit. Sain sõnumi valmis ja otsustasin ikkagi asja uurima minna. Iga meeter edasi kergitas hobuse pead taeva poole ja pani tihemini puhistama. Tegi omal hingamisteed puhtaks, et iga lõhnakübe kinni püüda -- MIS TONT SEE SEAL ON?!? Saja meetri peal tegin plaanid ümber. Ei suru lipuni, hea kui üldse juhitavalt tagasi saame! Onul olid varred maas, ükskõik kustpoolt surudes reageeris põrkamisega ja külg ees minemapühkimisega. Kasutasin vana head mootori jõu suunamise tehnikat, mis nägi välja nagu paar pisikest ringikest peaaegu ümber oma telje ja võbelesime kodu poole, iga krõpsu peale valmis kuulina sööstma. Häh, sinna siis see plaan midagi pisikest hüpata. Lootsin nüüd ainult talli ukseni elusalt saada. Mitte nii ei tahtnud ma lennata. Ikka lindude moodi, ma mõtsin... 

Maneežis kannatas tiirutada küll, ka nurkades. Aga võibolla ta ei näinudki neid. Liivatolm kerkis üle pea ja ega täpselt aru saanudki, kui mitu muud tegelast seal tiirles. Tundus, et oli vähemalt üks kordetaja ka.

 ...

Ma ei tea, kas asi on kehvas mälus, aga pärast eelmisi võistlusi on justkui ainult 1 hüppekas olnud. Peale selle eraldi krossitrenni ecus ((mis oli väga tore, lendasime seal Eliniga oma ponide otsas üle majade)). Muidugi kõksin vahel üksikuid maastikutakistusi, aga korralik trenn... ainult 1! Sadulapiirang ei luba nii või naa väga laiata, aga... siis see hüppekas. Ise võtsin hulga vabamalt, mis mul kartagi neid väikseid. Aga hobune jõllitas ja jäi ka mõne hai-kujulise tondi ette seisma. Üks jubedam hüpe oli umbes meetrisesse okserisse. Samm ei klappinud, aga ta kargas ikkagi, kohapealt. Ma siis kusagil sadula kohal lennus, ropult vedamist, et ikka kokku saime pärast. Väga napp oli.... ei taha üldse samamoodi võistlustel ka ponnistada ja riskida. Võiks ju olla lihtsam. Pean käsi rohkem ette, mitte alla andma ja kontakti pehmemaks laskma, siis äkki saab onu ise ka paremini tasakaalu hoida, mitte ei pea veel minu eest ka hoolitsema... või midagi. Pärast hüppekat tegime voorekapäeva, jalgratturitega segamini. Muidu jalutasime, aga ühe hullu tõusu võtsime kerges galopis.

...

Lipu juures käisime muidugi kohe järgmisel päeval ära. Sadul ja motivatsioonipulk olid ka kaasas igaks juhuks, aga oleks ilmagi saanud. Päevad pole vennad. Pole vist isegi kauged sugulased.

Asi ise

Kolmepäevaseid üritusi on sel aastal Koordis juba mitu kogunenud ja kerge rutiin seega täitsa olemas. Mure eelolevate kõrguste pärast on arvatavasti paarkümmend kortsu näkku juurde pannud, aga enne kui ükski osavõistlus üldse pihta hakkab, tuleb kohale saada ja kuni see pole tehtud, ei loe miski muu. Ikka üks asi korraga.

Asjad autosse - hobune treikusse - poolteist tundi sõitu - lapitud teelõik enne sihtkohta - väliboksid - treilerite rida - tuttavad näod askeldamas - hobune boksi, põhk külje alla - pass ja raha sekretariaati - patsitamine - riietumine - soojendama - skeemitama. Kõik, kellega jutuks tuli, arvasid, et KS oleks võinud jälle murul olla. Ilusam, puhtam, rahulikum, rohkem loodis, pinnas ka sama, mis soojendusel. Vist ainuke miinus oleks olnud maantee talli ja platsi vahel -- ohtlik, kui keegi maha peaks pudenema. Autosid ei kartnud eelmine kord keegi. Tõsi küll, korraldajal oleks olnud rohkem muret hinnetelehtede transpordiga (enne oli jalgrattaga inimene, kel ilmselt õhtuks reie ümbermõõt mitu cm suurem) ja manitsemisega, et põllul suvaliselt kapata ei või. KS ütleb, kui palju keegi edaspidi vigu võib teha, et positsiooni säilitada, või siis et kui palju konkurent peaks eksima, et ta kusagile tahapoole kaoks. Seenioride puhul selgus, et väiksemgi viga võib esikohalt viimaseks lennutada. Tõotas tulla põnev 3V! Kahjuks juhtus nii, et plaanitud juunioride MV jäi ära, sest ei saanud piisavalt rahvast kokku. Kaks kohale ilmunud vaprat lükati avatud klassi ja nad pidasid seal oma ponidega ägeda lahingu maha -- Maria Sein Ottomariga võitis klassi äragi ja oleks igati tiitlit väärt olnud.

Õhtul ilmusid pisikesed vereimejad ja õhk hakkas kiiresti jahtuma. Öösel polnud vist viit soojakraadigi. Vesi oli seekord kaugel. Mõned korrad sai hobuse vee juurde viia (jah, joob ikka küll), aga sai ka tassitud, nii et püksid märjad. Loksumisest, mitte pidamatusest. Ööbisin Laura vanaema juures saunas, aga magada sai äärmiselt vähe. Lihtsalt polnud aega -- hüppasin oma paartuhat korda teist krossitakistust, seda kasepalkidest okserit, millesse ma kevadel korra hobusega kinni olin jäänud. Vahel saime ilusti hooga üle, aga tihti tegime ka kukerpalli. Kumb tuleb? Olin muidugi ka raja läbi jalutanud selle pilguga, et milliseid kohapealt annab hüpata -- no nii igaks juhuks, tagavaraks. Vähemalt kaks oli sellist, mille puhul oleksin pigem seisma jääda lubanud. Hobune läheks küll, aga ma'i raatsi. 70-stega seda muret üldse polnud, kõiki saaks ka sammust võtta, ainult aega kuluks palju. Nüüd siis aga meie elude viies kross tulekul, eelmised enamasti 20cm madalamad ja me polnud kunagi aega jõudnud. Tore.

Hobune oli boksis rahutu ja proovis uksepraost alati välja hiilida, kui sisenesin või väljusin. Soojendusel pidi jälle hoolega maad jälgima, sest tasaseid sirgeid ikka annab seal otsida. Hüppas ka nagu midagi, aga siis proovisin üht meie kõguse kandilist ja sinna jäi ta ette seisma. Pahandasin. Siis pahandas tema ka, kargas kõrgele õhku ja pildus tagant üles. Jah, ma imetlen hobuse kasvanud võimsust, aga ma ise pean nüüd palju parem võimleja olema, et selga jääda. Seekord jälle napilt vedas (kui palju neid vedakaid üldse olla saab??). Sellest hetkest muutus hobune teiseks. Ründas takistusi ega hoidnud enam nii hullusti tagasi. Start oli 5 minutit lähemale nihkunud, kuna madalamas klassis oli mitu paari kolmandal takistusel välja langenud, üks ratsanik saabus finišisse sootuks jalgsi, valjad kenasti kokku volditult näpu otsas. Mis seal palavas ikka praadida, andsime tuld! Roosamannat ei hakanud sadama ja kõhklemisi oli ka, aga pärast kasepalkide ületamist saime päris hea hoo sisse ja... täitsa uskumatu, kuidas hoo pealt tulles takistused väiksemad välja nägema hakkasid. Ma karjusin ka jälle nagu tennisemängija, kui tundsin, et pidurdama hakkab. Töötas täiega. Hääl on hea vahend, sest ei riku istakut nii palju kui kehapump või jalamats või stekiplaks (("Ära puhka, sõida!" ja Laura naer pärast videos, priceless)). Usutavasti langes sel päeval palju häid asjaolusid kokku ja õnne sadas robinal, sest me saime kõigest üle ja veel ajavaruga! Kukkusime pärast õnnest pikali kordamööda. Mina kohe pärast finišit, kui pilt maad katsudes ära hakkas minema (aitäh Parisele, kes hobuse oma hoole alla võttis korraks... hihii, siis oli Paris-Hilton), hobune pärast veeprotseduure.

Järgnes murunärimist, külma supi söömist ja kaasvõitlejate krossidraamat. Kuna tegemist oli ikkagi meistrivõistlustega, siis oli kampa võetud ka bankett, kus muidu istusid kohtunikud -- hea kaugele vaadata. Hopp üles, pool sammu, hopp plartsuga vette. Väga ägedaid pilte sai. "Pane nüüd, Vanaema!" on muuseas täiesti asjakohane ergutushüüe. ERR oli ka kohal filmimas, aga nägu oli tundmatu. Hiljem uudiste ajaks oli Erkki hobune uue nime saanud. Oh jah, kõik ei saa lembitukuused ka olla. Kui viimane kross läbi sai, kargasime hobustega tiiki. Teised olid targemad, panid paljajalu, aga mitte ometi ma. Kossid kuivavad siiamaani. Hobused mõnulesid kahesajaga, pritsmeid lendas üle pea.

Plats tõmmati siledaks ja KS aiad asendusid takistustega. Malle jalutas mööda platsi, suur mänguauto nööriga järel. Mitte et ta mõnda lapsepõlve puudujääki oleks kompenseerinud, aga kastmisvoolik vihmuti ja lisaraskusega oli auto kastis kinni. Hiljem, nagu ikka laupäeviti oli traditsiooniline chill ja grill. Kamp rahvast, kellel vähemalt üks ühine huvi. Ja juttu jätkub kauemaks. Ja siis see kringel. 

Sel ööl vähkresin linad rulli. Mõtteid oli nii palju, et ei mahtunud voodisse äragi. Ühel hetkel andsin alla ja hakkasin telekat vaatama, selle jaoks pole ajutegevust tarvis. Ikka rohkem puhkus, kui see lõputu vähkremine. Majanurka oli hiir maha surnud ja kuivkempsu põrand millegipärast väga märg.

Hommikul ootasime pikisilmi stardikaid. Uudised, et suveilm on lõpuks kohale jõudnud, eriti rõõmsaks ei teinud. See tähendas rohkem higistamist ja seega ka veetassimist, riiete leotamisest rääkimata. Mõnel hobusel olid juba jalad pehmed ka, üks kukkus soojendusel kõhuli maha ja üks poni tegi parkuuris kukerpalli. Täistiir üle kaela, õnneks ei jäänud tüdruk alla ja kõik lahkusid omil jalgel. Oma hobu oli krossist veel laiali ja ajas soojendusel okseri maha. Ta peab enne veidi vihaseks minema, muidu ei võta nagu tõsiselt. Kui olime liiva sisse ära saanud, tegime paar kiiremat sirget ja soojendushüppe. Nendest pidi piisama. Mul polnud aimugi, mis edasi saab, aga oli vähemalt kindel plaan teada saada. Käskisin endal keskenduda ja aina käsi hüppel ette anda. Vahel isegi õnnestus. Vähemalt korra ronis hobune hästi alla, aga tuli sealt osavalt välja. Päästis ära, nagu öeldakse. Puhas sõit... oi kui magus see oli! Ei jõudnud hobust ära silitada pärast. Seekordse edu taga oli nii palju tükikesi igalt poolt, õnn muidugi sealhulgas, aga kaks eredamat, mis mõttes tänusõnu said -- Karis, kelle tähelepanekud viimases hüppekas väga abiks olid ja ... väliboks. Sellel olid eelmistest võistlustest sildid külge jäänud. Metsiku artistinimi oli Cristal, rolliks tuntud lätlasest takistssõitja hobune olla. Ja ta tõesti pingutas.

 

Olgu öeldud, et meistrikatel jätkus draamat viimase sõitjani ja senine seis lükati pahupidi. Kaks viimast ala neelasid kumbki kaks paari. Oli tõrkumisi, kukkumist ja ka loobumist. Esikolmik sai mehine. Meie lätlasest külalisvõistleja Anna pani tähele, et kaks alavõitu läks läti hobustele. Ta enda hobune on vingete KS liinidega, aga päris emalt ka hea hüppevõime ja niisama KS et taha Anna sõita, sest olevat igav. Lätis olevat KS võistlustel kombeks kommentaare mitte kirjutada ja nii ei saa üldse aru, mis selle kuutejoru taga on. Meie 3V KS meeldiski talle selle poolest veel eriti, et leht aina juttu täis.

Meie talli kõik neli osalejat lõpetasid, kuigi seekord oli väljalangenuid rohkem kui muidu ja koguni kaks alavõitu neljast tuli meie talli.

Panen igaks juhuks lõppu ühe õnnestunud hüppe ka, siis on lõpp hea, kõik hea.

Ah ja siis veel hilisemaks meenutuseks -- kiivriteema. Leidsin veel ühe ühise nimetaja. Lihtsalt kiivriga saab poodiumile, aga hõreda sadulavöö kohaga saab kõrgemale.

Kordused

Nägin unes kolmevõistluse meistrikate ettevalmistusi. Esimene ala pidi olema piljard, teine kross ja kolmas -- ronimisrada. Kahetsesin, et polnud kaua aega piljardit mänginud.

Lõpuks ometi jõudis suvi kohale. FB täitub rannapiltidega, kus keskel paistab kaks viinerit, lihtsalt varbad, seljast jalgadeni, kõhust jalgadeni, või ka dekolteest jalgadeni, olenevalt soovitud laikide hulgast. Nüüd oleks õige hetk aeg maha võtta ja vedeleda, aga nätsa, saavutusvajadus taob jalaga ega luba. Vaja ikka trennis käia ja putukate vahelt teed otsida. Sain juba osaliselt kätte ju, mis tahtsin, milleks edasi rabeleda? Aga vat... tahan paremini. Paremini ja rohkem ka. Vähema karjumise ja enama elegantsiga. Pealegi, suuremad eesmärgid on veel käeulatusest üsna kaugel... niisiis -- rahmeldame edasi! Sellega olen juba leppinud, et eesmärgid ja valitud vahendid kipuvad töö käigus muutuma ja "kohale jõudes" on õige koht kusagile mujale nihkunud. Vahel tundub ka, et minu soovid täituvad teistel hulga kergemini. Motivatsiooni üleval hoidmisest ma ei räägigi... Või ehk siiski. Kui saavutusvajadus ja mott omavahel ei haaku, tulevad ju süümekad -- minu tahtmatus mõjutab ka hobuse heaolu (meenutades ühte hobust, kellega korra kuus ratsutamas käidi ja kes end kuidagi sõiduks kätte ei tahtnud anda. Arvata võib, mis mõnus tunne on treenimatult äkki kedagi tund aega turjal tassida). Lisaks veel see tunne, et "ma olen juba miljon aega ratsutanud, enam ei tohi ühtegi viga teha". Täitsa valus. Eriti kui tunned, et neid vigu on ikkagi hulgi.

Käisime kambakesi jälle Edouardi laagris. Hommikul talli eest startides lendles üle tee noor põder. Algul arvasin, et mõni hobune on lahti pääsenud, aga selliseid käike pole mitte ühelgi. Kümne palli skaalal vähemalt 12. Kahepäevane laager oli seekord, kaks trenni päevas. Plats oli vihmast uppunud ja esimese päeva trennid lõppesid varustuse ja hobuse väljakaevamisega. Pealtvaatajaid jätkus vihmavarjude alla rohkem kui mõnel võistlusel. Oli kuulda nurinat, et E räägib jälle ainult algtõdesid. Miks ei võiks sama juttu odavamalt ja eesti keeles kuulata? Aga... mida muud tal üle rääkida jäigi, kui need algtõed kohati puudu olid?  Nii tuttav teema ükskõik milliselt koolituselt. Me oleme seda kõike juba kuulnud! Me teame! Aga miks siis ei tee nii nagu peab?! Talli uued noored kassid olid igatahes tublid ja tegid oma tööd. Hiiri jätkus kõigile. Üks neist ronis mööda kiviseina pragusid alla nagu mõni turistigiid mägedes.

Ükspäev arutasime, kuidas madjakad ringi rändavad. Kui ära kaovad, tulevad vahel tagasi nahka ajanuna või otsatuna ja hakkavad siis üldkasutatavateks. Järgmisel päeval leidsin jälgi salajasest motivatsioonikoosolekust.

Heinamaa ääri triikides olen juba mitmel õhtul sattunud sookurgedele. Need on kindlasti alati needsamad kaks. Jutustavad. Ja lendavad ära, kui satun neile lähemale kui 100 meetrit. Telefoniga pildistades pole nad suuremad kahest täpist, aga kuidagi ei suuda telfi taskus hoida, kui nad nii uhkelt tiibu sirutavad.

Ikka ainult täpid.

Telf on üldse üks kahtlane asi. See korjab ju asitõendeid. Nüüd näevad teised ka, et nägin kährikuraibet, aga ei teinud temaga midagi. Mul pole muidugi oma saadet ka, kus road killi praadida nagu mõni Clarkson (kellel seda saadet enam pole ja see kährik poleks kvalifitseerunud ka, oli teest päris kaugel). Ilusad sinised silmad olid sel kährikul.

Ülejärgmisel päeval enam silmi polnud ja arvamismäng oleks palju keerulisem olnud. Roided olid püsti päikese poole... ah ei, see päev pigem vihmapilve poole.

Eile sadas vihma. Palju. Laste mänguala juurde hoovi tekkis nii mahlane veekogu, et unistasin end hobusega sinna vettehüppeid harjutama. Auto moondus jälle valgeks ja vabastas kaasasveetud liivakasti.

Kährik oli veel ühe päeva võrra lagunenum... või siis ligunenum. Kolmas mõõde hakkab juba kaduma. Sookured laulsid eriti mõnusalt ja põgenesid targu juba silmagi jaoks hernekommi suurustena.

Hobune oli veidral kombel ennast õhtul talli tuua lasknud, loodetavasti ei hakka haigeks jääma ega midagi. Katsetasin mudakooriku kallal erinevaid harju ja tehnikaid. Kõige vähem tolmu tekkis tavalise plastmassharjaga tasakesi äärest koorima hakates ja pärast kummist ringharjaga kopatäite viisi kuivmuda kõrvale tõstes. Alles siis sain kahe pehme harjaga kallale minna. Ja rätikuga. Ja jälle pehmetega. Lihtsam oleks kogu troll ära pesta olnud, aga meiepoolne pesuboks on viimasel ajal niigi palju liivavatti saanud -- uued hobuinimesed ei ole veel talve näinud, kui liivast umbes torusid käsitsi tühjendama peab ja tassivad hobuste jalgadega rannatäisi liiva sinna.

Vahel kui ma päris trenni teha ei viitsi, hakkan hobusega lumele kirjutama. Ahjaa... praegu on pooleli kolm kuud kehva suusailma ja lund vähevõitu. Proovisin siis, kui täpselt endokas ära arvab, mis ma seal sikerdasin. Ainult kõige suuremate tähtedega tehtud kilomeeter jäi enam-vähem arusaadav, KS ja suure platsi sõnumid meenutasid ülevaatusel pigem Browni liikumist. Peaks mõni teine kord proovima veel aeglasemalt, siis ehk jõuab tihemini positsioneerida.

Maa sai otsa

Kimamise lõik lõppeb varemete juures. Varem oleme seal niisama otsa ümber keeranud, aga seekord tahtsin näha, mis edasi saab. Sai nii, et selja tagant ragistas meile kallale suur must koer, arvatavasti pärit poole km kaugel asuvast elamisest, kus puhkepäeva tõttu rahvast leidus, keda koeral kaitsta oli vaja. Vist. Miks muidu ta tuli oma vahuse suuga ja aina tilpnes hobuse tagajalgade juures, ähvardades hambad sinna kinni lüüa. Ütlesin talle, et ärgu muretsegu, me läheme tagasi. Ei huvitanud, muudkui paukus edasi ja küttis end järjest üles. Õnneks on hobune koertega kokku puutunud ja käitus hämmastavalt mõistlikult. Kui peni juba ees näkku kargas, vaatas hobune nagu muuseas teisele poole ja kui sinna teisele poole tilpnema tuldi, keeras jälle pea ära. Rahulikult. Mulle ei meeldinud mõte laipadest ega vigastest. Proovisime siis tasases galopis eemalduda, aga koer lausa ronis ette kapjade alla. Sõimasin tal näo täis, see ehmus ja me lükkasime kiirema käigu sisse, millega lõpuks tondi maha jätta saime. Hiljem isale juhtumit kurtes selgus, et jooksjatel on sealkandis sama mure. Lahtised koerad, kes ähvardavad kallale tulla. Mis ma peaks mingi püssi või pipragaasiga metsavahel käima hakkama või?

x x x x x x x x x x

Puhkus saigi läbi selleks korraks. Oleks võinud ju kauemakski jääda, aga oli vaja jälle kolmekat proovima minna ECUsse. Millegipärast lähevad skeemid aina lihtsamaks ja tulevad aina kehvemini välja. Lihtsamaks siis selles mõttes, et toimub ainult üks sammude venitamine risti-rästi üle maneeži, üleminekud on tähtede vahel ja kõige keerulisem pööre on raadiusega 10m (olgu, nurkades on järsemad). Surmigav. Meile sobiksid paremini tehniliselt keerukamad pähklid, siis püsib tähelepanu natukenegi harjutuste küljes. Pole just suur tõenäosus poolteist ringi mitte midagi tehes ilusti samas rütmis ja ehmumata püsida. Oleme oma arvestuse skeemides enamasti küll esimesed-teised, aga ainult sellest ei piisa. Vaja on võimalikult suurt vahet järgmistega, sest takistussõidus ja eriti krossis laristame viimasegi edu korralikult maha. Koha pealt hüppamine võtab lihtsalt nii kohutavalt palju aega. Harjutame küll siniseks, aga ikka ei tunne mingit tohutut edasiminekut, ikka käib vinge võitlus iga sammu pärast.
 ...
 Kui KS ja TS eriliselt helget mälestust ei jätnud, siis krossiga sai peaaegu rahule jääda. Ühe pika mõttepausi tegi allahüppe ees, aga alla ta sealt sadas ja pärast üles ka. Kohati oli isegi tunne, et liigub. Kuni videot nägin. Seal on ikka nii palju ruumi veel, uskumatu. Saime siiski rekordvähe karistust ületatud aja eest, ilmselt ikka mingi kasu oli ses metsades rallimisest. Nagu haava soolamiseks postitati täna suvetalli grupis pilte pühapäevasest matkast. Jõkke ja parki ja vana kooli ette ja ... kõik kohad, mis väiksena sodiks kolatud sai. Jalgsi ja jalgrattaga siis, aga ikka unistades, et hobusega. Ülespildistatud ujumiskoha lähedal oli üksvahe metsik lehm. Suur mustvalge, kes aia äärde seisma jäänuid galopiga ehmatada tavatses. Ma pole hobusega sinnapoole teed veel üldse läinudki! 

Endokas

Siiani tõmbub nägu naerule, kui meenutan oma viimast võistlustele minekut. Hommikul, kui teised juba võistlesid, sõime meie hommikuputru. Siis, mingil suvalisel hetkel võtsin kaenlasse saapad, redika ja passi ning astusin talli poole. Mööda teed, jalgsi. Kui olin vaevu paar minutit ära jalutanud, sain veel mõnisada meetrit hõlpu ka, kui lõpuotsaks auto peale võeti. Küll oli tore see minek. Võistlusel endal polnud ka viga. Hea pinnase tõttu tundus 80cm rohkem nagu 60 ja latid olid kõik pastelselt roosa-sinise-valged, miskit pruuni ka, seega polnud hobuselgi vajadust midagi pikemalt jõllitama jääda. Oleksin võinud järskude pöörete peale mängida, aga ei teadnud ju ette, et nii lihtne on, seega võtsime vabalt ja jäime autasustamisest mõne sekundi võrra välja. Päris takistussõitjad nii lohvkalt ei võtnud ja esimesed tegid imelende oma superponidega. Rajameister M.V. oli nii kavalalt sättinud, et sabasirutajatel mingeid eeliseid polnud ja võitjaid oligi lausa lust vaadata, kui osavad ja täpsed nad olid. 90cm asemel oleks võinud meetrit proovida, aga regades seda ei teadnud veel. Niisiis rõõmustasin lihtsalt kahe puhta sõidu üle. Ja jalutasin kodu poole. Ja sain jälle küüti!

Kuna meil poniga kiirustamine kohe üldse välja ei tule, siis võtsin harjutamise natuke tõsisemalt ette. Regasin ennast endomondosse ja pilt saigi kohe selgemaks. Näiteks selles mõttes, et metsateed tunduvad pikad, aga tegelikult on lühemad ja et isegi kui kiirus suur tundub, siis ta ei ole seda eriti. Esimesel päeval käisin sadulata, 5km + veel platsil sikerdamist, tippkiirus 24km/h. Võrdluseks -- niidus pidi harrastajate krossis keskmine kiirus vähemalt 26-27km/h olema, distants napilt alla 2km. Teisel päeval kerisin jalused lühikeseks ja proovisime natuke saba ka sirutada. Muidu oli täitsa vahva, 7km, tippkiirus 33km/h, aga ikka oli vaja üks hetk täiesti ootamatult nagu kännu taha kinni jääda, nii et mul kannad sadula kohal kokku klopsasid. Või vähemalt selline tunne oli. Kuna hobune oli ilusti sirge, siis vahelduseks maha ei kukkunud ega midagi, napikas... Peaks vist trenniks mingi koledama kiivri hankima, see praegune aiaga hobune on täitsa meeldima hakanud -- kahju kui ta vastu maad klohmi saab. Traataiapäeval sai muruseks küll ju. Mõtlesin, et proovin ka platsitrenni distantsi ära mõõta, aga tõenäoliselt tuleb ikka mingi 5-6km, eks oleneb trenni pikkusest ja intensiivsusest. Energiline maadhaarav samm  on 6-7km/h, traavikene nii 15km/h, galopp 20km/h -- tööallüürides ja kirvega.

Kolmas päev endokat, sadulata ja üllatusäikesega. Vaevu jõudsime metsapiirini, et sinna sukelduda, kui käratas niisugune kõmakas, et hobune lendas ehmatusest mitu meetrit edasi. Täna ei ajanud mingit kiirust taga, maa oli kohati ligane ja libe. Tuustisime vähe kõrvalisemaid teid ja leidsime ka mõned reklaamitud püsipalgid üles. Kui hobune vähegi armas, siis hüppama need suurt ei meelita. Kas oli lähenemine läbi mudaaugu või maandumine peadpidi okstesse. Võibolla pärast pikemat kuivaperioodi ja madalama hobusega... Metssead olid ka kõvasti maad üles sonkinud ja nii pidi eriti hoolikalt maad jõllitama. Endokas on nakkav. Mässin ennast järjest rohkem sisse, olen jälgitav ja analüüsitav. 

+ + + + + + + + + +

Vanaemal on jälle tädi koer valvata. Kui öösel külge keeran, siis ta haugub. Hullem valvekoer, kuigi pisike nagu kirp või siis yorkshire'i terjer, mis ta tegelikult on. Ükspäev ronis salaja lauale ja pani korraga kotitäie koeramaiustusi nahka. Siis oli terve päeva ja öö takkapihta puhta napakas. Keerles ja haukus ja hüppas ja kargas mänguasja (kuigi on emane) ja ähkis -- tahtsin teda pildistada, aga kuidagi midagi pildile ei saanud, ta oli juba ammu kusagil mujal. Naljakas nimi on tal, Bea, mida hääldatakse "beia" või "kaks pead", oleneb hääldajast.

Kaks Pead harjub tasapisi maaeluga ära ja siis pärast tuleb jälle käekotikoeraks tagasi õppida. Päris vahva on vahelduseks, kui laua alla kukkunud purud enne nahka pannakse kui ära koristada jõuab -- ja purunaatoreid meil juba jätkub.

Reisike

Kuna kutsikad polnud kunagi teadlikult lennukiga sõitnud, siis tuli see koolitus ette võtta, enne kui lennukid lendamise lõpetavad või hinded kehvaks lähevad. Legomaale! Tuttavad olid just Kopenhaagenist välja uude majja kolinud, ööbimisruumi jätkus kõigile. Mereni vaevu 5 minutit jalutamist, imeilus kant, klanitud ja värviline. Kiiruse piiramiseks majadevahelistel tänavatel oli keset teed istutatud puud, millest tuli ringiga mööda sõita. Suur osa mererannast oli reserveeritud lehmadele. Igavesti lahmakad roosad lehmad olid, kuigi pildil vaid täpikesed. Hobustel randa asja polnud.

Meie võõrustajad tellisid Eestist külakostiks šokolaadi, tatart ja sefiiri. Šokolaadi- ja üldse magusavalik on Taanis pehmelt öeldes nigel ja hingehinnaline. Tatart pidavat saama vaid mõnest ekstra ökopoest, kuigi raske on ette kujutada, misvõrra need ökomad on kui tavapoe kraam või

õigemini -- mismoodi need siis sildistatud on. Nimelt on ka tavapoes enamvähem kõigel "öko" märge juures. Leiva puhul oleks küll võinud lihtsalt "ök"-iga piirduda, sest nad teevad seda hapuks äädikaga, mitte kääritades. Õppisime poodides mõned uued sõnad selgeks, kui hommikusöögiks peekonit ja mune otsisime. Oksekød ei ole lennukitarve ega midagi ja oksepostej ei seondu kuidagi rämpspostiga (aga ikkagi öko!). 

[Kunagi hiljem, kui mesi vabalt jões voolama hakkab, siis need sildid hakkavad olema niisama mustvalged kui paremad e-lugerid. Praegu on materjal liiga ühe tootja käpa all ja taskukohasemad alternatiivid kehvavõitu kontrastiga. Mõte on, et hinnasilte saab uuendada lennult, kasvõi iga ostja jaoks eraldi, kusjuures energiatarve on sildil nii väike, et panevad ka paar aastat samade patareidega.]

Nad on kõik nii hirmus kõhnad ja tõsised seal Taanis. Jäätise- ja šoksipõud kombineeritud ohtra jalgrattasõiduga võib triki ära teha küll. Ülemine märk ilmselt tähendabki, et Audi ost võib korralikult lajatada. Mine parem velo! Jalgrattateid on tihti isegi mõlemal pool autoteed. Autosid tundus üldse teedel vähe olevat -- näiteks Saksaga võrreldes -- ja nad olid pisikesed.

Teed on muidugi kenad ja korras, ohtralt sildistatud. Tänapäevaste mugavuste -- GPS ja elektroonilised kaardid -- lihtsa kättesaadavuse tõttu ei oska neid silte ehk niivõrd hinnata, aga vahe Eestiga on üüratu. Siin on nagu salaselts, kohalikud teavad kõike, aga turistid arvaku ise ära. Tehku eeltööd, mis see olgu, et jalutavad siin ja arvavad, et kõik tuleb ise kätte!

Loomi oli teeservades vähe. Vahel oli näha roosasid lehmi ja hobuseid, mõlemad suurt sorti ja lihaselised. Aedades olid pigem lilled ja muu ilu, aga mitte kassid-koerad. Isegi uhkete majade aknad olid pimedad, kui välja arvata mõned helendavad teleri- ja arvutiekraanid. Järsku kõik muudkui magavad seal vabal ajal? Mis sa ikka teed, kui šoksi pole. 

Autokujuline aiapäkapikk.

Tõenäoliselt olid lähenemas valimised. Laternapostid olid täis umbes A1 suurusi plastpõhjale trükitud portreesid. Number all, et kuidagigi vahet teha. Kõik olid siledaks kammitud ja naeratasid nagu kinnisvaramüüjad ajalehereklaamides.

Kui juba nii lähedal olime, siis käisime ka kuulsat merineitsit vaatamas. Viletsa ilma kiuste käis bussitäite kaupa rahvast pilte tegemas ja meenekujukesi imetlemas. Jäätist nad igatahes ei saanud. Putka oli kinni.

Vahepeal sai riis otsa.

Sinist taevast sai näha vaid katuse all. See siin on Lalandia erataevas. Päriselt oli õues paduvihm ja 13 kraadi "sooja". Sees sai ujuda, golfi mängida, suusatada või osta rämedalt kalleid ujukaid, sest ühel vennal olid omad koju jäänud.

Õnneks oli õige otsus esimene päev ujuda ja teine legotada. Teisel sadas ikka oluliselt vähem vihma.

Elusuuruses minionid olid klaaskastis luku taga, väljapääs oli valus: peadpidi käpa vahel. Nad on nii popid nüüd, eriti pärast viimast filmi. Kusagil tuli ämbrisse palle loopida ja siis võis saada auhinnaks "sooo fluffy" ükssarviku. Oleks ka tahtnud, aga mitte nii kõvasti, et loobuda lõputust atraktsioonirallist. Ilm oli ikkagi suurepäraselt vilets ja sabasid eikusagil. Käisin järjest mitmeid ringe vaaraoteemalisel rajal laserpüssiga värvilaike sihtimas. Skoor jooksis vaguni peal, lillad laigud olid kõige kallimad, 1000 punkti tükk. Nn Ameerika raudteedele oli siginenud paigalseisult otse alla kukkumisi. Kogu rong langeb äkki mõne meetri jagu alla, aga seda on ikka oluliselt vähem kui need päris kukkumistornid pakuvad. Niisiis -- sobib ka nõrgemanärvilistele. Ühe raja ääres olid päris pingviinid, hirmus nunnud. Neile tehakse iga päev päris lund ja jääd ka, et nad end kodusemalt tunneksid. Mees- ja naispingviinidel olid käevõrud erinevate loibade küljes, naistel vist vasakul. Lähedalt vaadates olid kõhualused hoopis hõbedased, mitte valged.  

Klotsisebrasid ei saanud kuidagi pildistamata jätta, ikkagi hobuslased.










Indiaaniküla hobused. Nagu niidirull oleks keskel.

Kes seda enam mäletab, mis täpselt pärast legotamist sai, aga ühel hetkel olime äkki Taanist Saksa sattunud. Kohe pärast piiri hakkas teeservades ühtepuhku hobuseid olema, teedele ilmus juurde ridu ja kõik nad olid autosid täis. Tegime mäkkdoonaldis netipeatuse ja tutvusime kohaliku lasteeinega. Neil on seal muuhulgas ka kilesse aetud õunaviilud.

 

Juba öösel, kui sinna jõudsime, üllatas Berliin oma räpasusega. Uimased lapsed oleks peaaegu ninali kukkunud keset tänavat vedelevasse hobusejunnihunnikusse. Ja siis koera omasse. Ja inimese omasse takkapihta. Ratsanikke polnud kusagil näha, aga keset elamurajooni elas aedikus hobuslasi küll. Hotellis keerasin teleka lahti ja seal sõitsid Ingrid ja teised kuulsused krossi. Hahhaa, ja poed olid šoksist pungil. Mis sa hing veel tahad. Peale koju jõudes tatrapudru vohmimise muidugi.

Lost, again

Ei teagi, kas nutta või naerda, aga nüüd oleme ka sellist asja kohapealt hüpanud:

 

On alles okkaline see mu valitud rada. Leidsin täna hommikul oma geelipadja üles. See oli päev enne võistlusi metsas maha kukkunud. Galopi pealt. Koos minuga. Sest ma sõitsin sadulata. Sest sadulavöö oli naha ära hõõrunud. Aga nahka oli võistlusteks vaja tagasi kasvatada. Vähemalt hobuse sain põllult kinni püütud. Poole kilomeetri pärast. Läbi kaelani rohu. Sest jalg oli ratsmetest läbi ja see mõjus jalapidurina. Ratsmed olid mudased, aga terved. Hobuse nahk rinna eest ei olnud terve. Sest hobune oli ehmudes tee kõrvale okastraatidesse hüpanud ja sealt otse edasi põrutanud.

Taga ajades jooksid silme ees kaadrid sõjaratsu filmist, lipendavad nahatükid ja soontest heleda joana pulseerides purskuv veri. Uurisin sealsamas metsavahel iga sentimeetrit hobusenahka kordi ja kordi, katsusin kõik kohad läbi, käed värisemas. Pindmised haavad! Hobune oli läinud läbi vana paksu roostes okastraataia, ülemine rida umbes 70cm, keskel teine rida. Aastaid oleme seda rada valides arutanud, kui ohtlik okastraat on ja kui keelatud ja kole ta ikka on. Mis see nüüd oli siis? Õnn või õnnetus? Hobune pääses kriimudega... aga kas oli siis vaja just seal ehmuda ja mul piisavalt koba olla, et mitte seljas püsida?  

x x x x x x x x x x

Vahepeal on muid asju ka juhtunud. Sealhulgas paari salaplaani luhtumine, aga ju siis ei olnud praegu vaja.

x x x x x x x x x x

Lapsed on teada-tuntud ronijad-püherdajad-hüppajad kohtades, kus see täiskasvanuile meelehärmi põhjustab. Enamasti on pahameel seotud riietusega -- see läheb ju katki või mustaks. Ja siis tuli päev, kui nägin lapsi püherdamas... sõnnikuhoidlas. Rullisid ja kilkasid seal, õnnelikud. Jah, seal oli päikesest soe ja jah, sealt oli hea hobuseid vaadata, aga.... kakajunnid ja piss. Õnneks olid võõrad lapsed.

Rebane viis udutule klapi eest. 90km/h-ga sõites ja 5 meetri pealt ette kargavat rebast vaadates ei jõudnud muud teha kui kiljuda. Öö ei ole hea aeg autosõitudeks. Loomad otsivad liiklemiseks niigi aja, mil inimesi kõige vähem jalus on, aga näed, keegi liigub ikka. Ülejäänud tee olin kui nõelte peal ja kamandasin kõiki loomi tee ääres püsima, kuni mööda saan. Neid ikka jätkus. Kitsi oli vist kõige rohkem.

Esimesed jalad veel kannavad, tagumised on kuidagi tagurpidi.

Ossul oli käpp katki. Krabasime ta E-ga kinni ja lillatasime natuke. Ossu hüppas seejärel heinarullilt prantsuga alla. Jube valus oli vaadata. Hiljem külalisega pizzatamas ulatas müüja sõna lausumata kempsuvõtme. Peeglist vaatas vastu lillalapiline nägu.

Külaline tahtis meile jälle suurt Nutellat tuua. Seekord küll mitte lausa 5kg varianti, vaid 1kg. Õnneks. Sest käsipagasi hulgas osutus šoksivõie vedelikuks (kõik ju teavad, et ka hambapasta on lennates vedelik). Vohmis siis vaene duud lennujaamas niipalju kui jaksas, tõenäoliselt peab nüüd selle kraami manustamisega veidike vahet.

Kui on tapeediliim ja beebi, siis need kaks ka kokku saavad. Käis seal ahvikiirusel salaja vannis. Jälle kaader filmist. Ghostbusters.

 Ajutine maandumisplats suvetallis.

Tilk mett tõrvatünnis.