Kuidas Viisk, Põis ja Õlekõrs ei-ga ei leppinud

Aprill pidi algama sportlikult: esimesel nädalavahetusel AllaDina trennid, järgmisel Edouardi laager ja nädala sees Hannoga hüppekad. Hakkasime end varakult presenteerimisvormi ajama, ei saa ju lödina spetside ette minna. Korraldasime hommikupooliku skinnydega: herdel, kast, rombidega harkjalg, ujumismadratsist "veekraav", improviseeritud seanina. Laiuselt kolmandik kuni pool tavalisest, ehk et kohati pidi varbaid koomale tõmbama, et lippe või pukke pikali ei ajaks. Üks tavamõõtudes takistus oli ka, rippuv päike. Varem on ikka vastupidi olnud, üks ebatavaline teiste seas. Isegi kes-õigele-triibule-pihta-ei-saa-on-jobu mängu ei saanud mängida, sest triipe oli liiga vähe. Hobuste hirme ära arvata on nii keeruline, seanina pidi olema koll, aga kõik tulid seda nagu eimiskit. Kõige keerulisem, nagu alati, oli iseendaga hakkama saamine. Kuni kehamällu pole veel jäänud, peab aina kordama: käed alla, jalad ümber, ülakeha püstisemaks enne tõket, pöörded läbi sõita, EI TÕSTA HÜPPEL KÄSI!, jäta ruumi enne takistust edasi sõita või tagasi võtta jne. Olen vahel kahelnud, et kas mõnda trenni minna, sest äkki ma pole hetkel piisavalt hea, aga... sellepärast ju peabki minema, et tahaks parem olla. Võibolla ehk täiuslikud võivad lõpuks treenimise lõpetada. Pole veel selliseid kohanud, aga ehk võivad!

Allaga triikisime muuhulgas seda kõige raskemat harjutust: tribüünipoolne otsasein. Sõitsin nurka sisse, tegin sujuva peatuse. Jätkates keerasin kätega hobust veerandi pöörde jagu ja traavisime hoogsalt minema. Pean jälgima, et enda peale ei tiri, vaid kannan hobust enda ees nagu kaussi (jah, endiselt). Mõtlen, et luban tal galopis üles hüpata enda alt. Suulist võin liigutada, et järele annaks, aga mitte tirida enda peale. Edasi ainult jalaga, mitte kogu kehaga. Sääretamisel üks jalg ajab edasi, teine küljele. Enne keskmist äratan nurgas tagumendi ja korjan energiat, siis keeran kaela õigesse suunda, kõrgem asend, ja luban minna. Toetun päkaga jalusele, mitte ei suru niiväga kontsa alla, muidu reis jäigastub, vaid pigem tald horisontaalselt, maaga paralleelis. Ja-jaa, me kõik teame neid jutte, aga Alla torgib just õigest kohast õigel hetkel ja kui vähegi suudad kuulata ja kaasa teha, võid tunda -- kasvõi korraks -- me hõljume! 

Esmaspil kaevasime jälle. L loopis pool mäge teise poole otsa, ma tassisin eelmise korra hunniku sinnasamma otsa ja kõrvaldasin umbpuude puhmaid rekatiga (reha vikati rollis) kahelt künkalt, E silus pinda, külvas muru ja toestas üles-alla hüppe ääre. Rahmeldasime üle kahe tunni ja väga äge sai. Loodetavasti ei tallata laiaks, enne kui valmis küpseb. Muru on ümberringi küll rikutud, sest mingid hoolimatud on kabjaaugud sisse uuristanud, kui veel ei kandnud üldse. Blääh. E töömuusika röövis autol akust viimse kui vaba elektroni ja käima enam ei saanud. Vedasin ta poolde nõkku ära, enne kui auto jälle silmad lahti tegi. 

[ma tavaliselt ei kasuta pilte, mis juba kusagil üles pandud on, aga see E pildistatud kombo tuli ekstra naljakas välja ja noh... me oleme ikka sigauhked selle ehitise üle ka :p]

Rahvas on õue sõitma kolinud. Kõik on hall ja tolmune, kevad pole veel päris läbi murdnud. Karva lendab peotäite kaupa, osa liimib end  mulle pusa külge. Homme peame sees hüppama, sest mõnel on veel sisehooaja võistlusi ees. Kahju, nii kõrini on sest karbis kügelemisest juba. Huvitav lugu on igasuguste väljaütlemistega, need hakkavad ka külge nagu kevadised karvad. Ükskord Kiva trennis tegime ükshaaval pikemaid harjutusi ja kuna meid juhtumisi 4 oli, siis oma korra ootamine võttis terve igaviku. Lisaks veel see, et eelmine trenn oli algusega hilinenud ja ka meie oma lükkus veidi edasi, aga järgmised ilmusid nihet arvestamata -- meile jäi igatahes väga väheks, saime poole vähem kombinatsioone hüpata kui teised. Sai siis seda tunnet ka sõnades väljendatud talli vahel. Tulemus: nüüd on meid inimpõlguriteks tembeldatud, kes teistega koos sõitma ei ole nõus. Mõnna.

Peab sügavkülma tühjaks lükkama. Kaks kalapead ja pooleaastased krevetid. No mis ma teen nende peadega, kõht on tühi, aga nemad jõllitavad otsa. Siis tulebki pea kiirelt otsast ära ja läheb kappi, et ehk teen ta'ga pärast midagi. Aga ei tee. Krevette ei tunne ma üldse, need tõi laste vanema. Need ju vaatavad ka otsa ja sisu on neil lootusetult vähe. How about no. Kunagisest porrulahvandusest on ka veel pakike alles. See läheb porganditega koos ujuma. Lehttaigen kerib end porgandi-muna segu ümber. Kevadveed valla! Uskupersematu (laenatud sõnavara), kui palju jääd ühte kappi mahub (ürgvana Snaige, ülemine jäine osa alumisest eraldatud ainult jääkambri metallist põhjaga).

Edi laager ajab elevile, pakime varakult osa kraami autosse ära, sest kraami on Palju. TS ja KS sadulad, eraldi krossi jaoks turvavest ja kaitsmed, mitmekordsed trenniriided, sest ligedana on jama oodata oma järgmist korda, hobusele söödad ja joodad, ämbrid ja toredused. Kui võistlustele minnes on nimekiri poolteist tulpa pikk, siis nüüd on 3, pisim duud tuleb ka ju kaasa vedada ja lisaks ühel ööl 70km kaugusel sünnipäeval ära käia. Noh, saame hakkama! Isa on ka juba lapsehoidjaks ära räägitud ja üks lastest trennist puuduma lubatud, et õigel ajal minema saaksime. Juba on ukselink peos, et õhinal talli tormata, kui saabub teade: jääb ära. ÜRITUS JÄÄB ÄRA. Šokk, viha, lein jne, mis need tavalised reaktsioonid ongi, tulevad kallale. Kõik mokas. Mis nüüd? Mõne tunniga jõuame arusaamisele, et asendustegevused ei kõlba ja... lendame ikkagi peale! Mis sest, et üritust ei ole, aga meie ju ometi oleme! Kolmetulbaline nimekiri kahaneb kahepooleseks, KS kraam jääb koju. Sellega sõidame hoopis samal õhtul kõik korra skeemi läbi.

Laupäeval pakkisime kabjalised kokku ja asusime hanereas teele. Koordis polnud kedagi. Uksed-aknad lukus, ainult koer haukus tallis. Võinoh, vist oli koer, sest me läbi ukse ju ei näinud. Saime enda käsutusse mõisatalli. Pärast mõningaid jõu ja ilu numbreid oligi aeg hobused täis varustada ja maastikku rünnata. Ei jõudnud veel möhhigi teha, kui juba olid kasepalgid kõhu alt viuhti läbi. Raivo saatis meid muudkui küngastest üles ja alla, üle palkide ja juustukookide ja erineva suurusega trakehnerite. Hobused olid avarusest elevil ja kappasid mõnuga. Eelmisest aastast oli nii palju külge jäänud, et isegi veidi keerulisemad kombinatsioonid tulid hästi välja. Kas peab üldse mainima, et kogu nali meil suud kõrvuni vedas? 

Rivistasime oma troika talli ette üles. Pasa näitas keelt ja Draakon pani jooksu. Tal ei saa lihtsalt kunagi küllalt. Oleks veel vabalt ühe-kaks krossitiiru otsa pannud. Kangutasime aknad lahti, söötsime-jootsime-kasisime hobuseid ja kadestasime veidi iseennast. E ja L pidid minema E vanemate juurde pidulikule vastuvõtule (hoolitsuse ja jäätise lahkelt vastu võtmine) ja mul tuli üles otsida sünnipäev. Aga enne tuli oma kallis vara luku taha panna.

Pöörasime suurt võtit nii et silmad punnis, aga üle poole tiiru ei tulnud kuidagi välja, kuigi lukusüsteem oli imelihtne. L pakkus välja, et uurib luku hingeelu seestpoolt. Panimegi L hobuste poole kinni.

"Aga ma ei näe midagi"

"Aga pane siis tuli põlema"

 Ja lukku ta sai.

Sünnipäeva leidmine pidi olema kukepea. Sõita teed nr 5 pidi ja siis umbes sama palju teed nr 24 pidi. Ei hakanud abivahendeidki välja otsima. Otse loomulikult eksisin ära. Õnneks. Sest minu saabumise ajaks oli sünnipäevalapseteemaline viktoriin lõppemas. Need olid seal nii keerulised küsimused, et ma poleks endagi kohta neile vastuseid teadnud. Mõned vanad tuttavad olid ka ilusti kohale tulnud ja lobisesime poole hommikuni. Sain tunnikese magada ja oligi aeg talli tagasi põrutada. Krabasin paar täidetud muna kaasa ja enam ära ei eksinud. 

Pasa nina paistis akna vahelt. Hobused olid korralikult puhata saanud (küljed saepurused) ja keksisid uste juures, et välja saada. Läksimegi niisama jalutama, läbi krossimaailma peaaegu Roosna-Allikule välja. Päris jahe oli.

 

Kuna me juba niimoodi kohapeal olime, käisime hirmsamaid takistusi lähemalt uurimas. Nurk aia ääres tundus jube kitsas ja terav ots on sel ju väljapoole, mis teeb talle pihta saamise veel raskemaks. "Getlini takistuse" juures ainult ohkasime -- meie ponid seda veel niipea proovima ei hakka. Sügav auk, mille põhjast paas vastu vahib, ja selle taga kõrge hekk. Seda juba enam kohapealt ei hüppa. Kuigi see pole päris võimatu -- just hiljuti nägin videot, kus hobune taolise augu põhja ronis ja ikkagi ilusti välja hüppas.

Kuna järgmise trennini oli veel aega, käisime vahepeal bensukas ennast soojaga tankimas. Kakao! Letitüdruk oli nagu energiapall, aina sädistas ja juhatas vägesid. Siis oli koosoleku aeg. Tekkis uus komitee ja otsustati asju. Hoovi hakkasid kogunema treilerid. Kus on, sinna tuleb. Eriti neid, kes peagi Poola võistlema lähevad. Lõunaks oli krossiala rahvast täis. Raul ja Raivo hakkasid rahvast kohtadesse saatma. Pärast lühikest sissejuhatust saadeti meid meetrisse. Ja -- üllatus-üllatus -- sinna mahtus ka hommikul imetletud majaäärne nurgake. L-P tegid eeskujuliku avapaugu nagu möödaminnes. Minu hobusele kasvasid äkki jälle juured alla, liiga lohakalt läksin peale. Paar volti ravisid hobuse sirgeks ja edasi oli jälle lihtne. Angaar-alla-kraav-üles-maja. Viuhti! Kõige lõpuks saime proovida päris veega kraavi. Pean vaatama ette või kasvõi üles, muidu oleme hobusega mõlemad seal kraavi otsas kägaras. Ja siis tuli lõpp. Õnnelik selline. See lõpp ei ole muidugi kunagi lõpp, vaid järgneb mahajahutamine, kokkupakkimine, boksirookimine, treileri haakimine, hobuse laadimine, maalt vanaisa juurest saabunud laste autosse pakkimine, headaegatamine, kojusõit, Ärkvel Püsimine, maha laadimine, veel koristamist, söötmist, puhastamist, pakkimist, kojusõit ja lössivajumine. Ja ka see ei ole veel lõpp. Lõppes kõigest üks järjekordne suurepärane supertore imeline seiklus viimase peal seltskonnaga. Homme on jälle päev. Pooleldi mahamagatud selline, aga midagi ikka.

Hooaeg alaku!

Kolmap. Nüüd tuli meile Hanno. Teist korda juba, aga esimene kord ei olnud ma regamisega piisavalt kiire. See on juba nii kõva mees, et üle kolme tunni pole nõus andma ja nii lihtsalt on. Hea, et üldse midagi annab. Mida rohkem pidurdab ja kõhkleb, seda enam sadulas taha ja sääred peale. Lasen vaadata, aga hoian hoo nii mõnusa, et pidurdada on raskem kui üle minna.

Panin end kirja Saksa KV80-sse, mis tähendab A5 surmigavat skeemi ja 85cm parkuuri. Lisaks LR skeem ja 105cm parkuur üksikuna. Nagu tüli läheks norima, esiteks ei saa me maneežis lühikest seinaäärtki sõidetud ja teiseks on meie ühine kõrgeim parkuur olnud 95cm ja seal oli enamvähem tagant pruun ka juba. Ei teagi, miks üldse kirja läksin. Kodus istuda oleks lihtsam. Eriti arvestades, et... no lihtsalt on lihtsam. Hankisin martingali, et vähemalt lakka säästa, aga täna küll sealt sangast kinni ei saanud hoo pealt, kuigi proovisin korduvalt. Njaa.... patsid tulevad turja pool ekstra hõredad...

Neljap, maastikuring. Sodi ja lumi vaheldumisi. Meie lemmikküngas siinkandis oli osaliselt ilusti kaetud ja kandis. Üles peaaegu sirge sabaga, alla sik-sakki. Nagu mäesuusatamine, aga lund vähe ja hobune ka eilsest väsinud, täpsemalt -- väheterav. Vasak esimene tundus kuidagi hell. Selle vaatasin tallis üle, oligi vaja natuke noaga maha saagida. Pidi olema chill, aga lõppu tekkis kaks juhtumit, mille lahendamisega karva ikkagi niiskeks sai. Homme siis ainult jalutus äkki? Näis. Stardikas on ekstra vaenulik, üks start hommikul vara, teine õhtul hilja. Hobune niigi ärevil võõras kohas, nüüd vaja pikk päev seal ära passida. Veel ei muretse, aga logistika tuleb jälle veidi keeruline ja see sünnipäev, kuhu peaks laup. jõudma... sinna vist ei jõua.

Reede. Stardikad aina täienevad, kuigi regamistähtaeg on ammu läbi. Mängisime hommikul 4-kesi hero-sid, aeg kulus ludinal. Õmblesin kaelasidet samal ajal. Hobust liigutasin ainult maast, lahtiselt ja käekõrval, lühidalt. Pesin saba, lõikasin kõrvatuuste, puhastasin varustust. Jube vara hakkab homme ka, aga see pole põhimure. Ütlesin laup. õhtusest üritusest ära. J trenni ka ei läinud, et hobust säästa, aga seal poleks niikuinii kohtagi olnud.

Laupäev. M annnab elumärki, kui olen juba poolel teel talli. Reisime koos. Teen 20 mindiga patsid, pulk ja kaks korda kokku voltida, jäävad üsna korralikud. Kummidega. Ennevanasti tehti leukoplaastriga, siis sai boksi võrede külge 10cm pikkused ribad valmis pandud, et ei peaks vaheldumisi lõikama ja punuma.  Noh ja siis oli vaja teine hobune treilerisse panna. Alustas maadlemist juba varem, kui ma alles patsitasin. Ei läinud, taidles. Panin oma trolli peale. Ei aidanud. Panime treileri seina äärde. Ei aidanud. Onu tõusis püsti ja peksis esimeste jalgadega õhku. Skoor: 1 katkine nöör, 1 katkine korde, natuke treilerikahjustusi. Minu soojenduseni enam aega eriti polnud. Helistasin korraldajale. Sain ajapikendust. Sõidutasin enda oma võistluspaika, puhusin siniste onude karbikesse natuke hingeõhku ja tulime tagasi hullukest paigaldama. Piitsadest sein lõpuks aitas. Hea koha sain, boks nn alumises tallis, kus vett ei pidanud tassima ja hein oli lähedal,  vähemalt seegi tore. Sain veel teiste sõite vaadata. Mingi huvitav uksenali oli, millegipärast anti valida, kas uks on skeemi ajal kinni või lahti. Skeem on põrgulikult lihtne, aga kogu see ringi sillerdamine on nii vähestesse eraldi harjutustesse ära paigutatud, et iga eksimus on äärmiselt kallis (max punkte ainult 150!). Sissesõit tuli viltu, järsk ja liiga vara. Kena algus küll! Teiseks skeemiks korjasin jõuvarud kokku ja pitsitasin onu korralikult, aga.rahvanurka jäigi kartma. Tunne oli hea, skoor mitte nii väga. Hobusega jäin ikkagi rahule, sel hetkel ei osanud talt rohkem või teisiti nõuda ka. Sai tasuks kotitäie õunu-porgandeid. Selline auhind juba hobusele meeldib, eriti varakevadisel muruvaesel ajal. Nokkisin patsid laiali, homme on jälle lakka tarvis. Maneež oli juba siledaks tõmmatud ja takistused püsti. Kolmik oli ja redel ja mingi koonustega impro. Tundus tehtav, ei pea unes üle vaatama. Kellakeeramine on tüütu, pean veel varem tõusma nüüd.

Pühap. See varajane ärkamine on üks Hiina piin. Panin kella igaks juhuks tund aega varem helisema, et superkindel olla, et ei hiline isegi siis, kui kell millegipärast edasi ei keri. Hommikul sain jälle karbikesse puhuda, lausa kaks korda, Riia silla juures ja siis Tartust Räpina poole väljudes. Teine sinimees veel küsis, et mis mind nii naerma ajab. Hobune oli pikali maganud, mis on eriti tore, sest võõras kohas esimesel ööl ta seda tavaliselt ei tee. Parkuur ei olnud öö jooksul muutunud, kontrollisime E-ga üle. Oli palju pikki pealesõite, aga ka paar trikiga pööret. Oleme nüüd nii palju silma harjutanud, et 85cm enam suur ei tundu. See on nüüd 70 asemel uus "kohapealt tehtav" kõrgus. Kaua polnudki aega filosofeerida, stardiaeg! Soojendusel hobune muidugi jõllitas asju, aga midagi ületamatut ei tundunud olevat. Esimesed soojendushüpped kummalgi takistusel tegi kohapealt, edasi sai juba hooga. TS tuleb hobusele hoopis teist moodi tuhin peale, ise lippab ja pakub kimamist, kuigi mitte alati sinna suunas, kuhu tahaks, ja see hoog saab vahel väga ootamatult otsa. Järgmine kodutöö on nurkade paremini läbi sõitmine. Mitte et läheks sinna nurka surema, aga ta tuleks hooga läbida nii, et õlaga sisse ei vaju. Mitte küll ehk nii korralikult kui E seekord tegi (see oli juba peaaegu KS moodi), aga sinna suunas. Parkuuris ei tulnudki kohapealt hüppeid. Muidugi oli hea meel. Aga hullem oli veel ees. +20cm ja meie ühise 105cm esimene katse. Olen hobusele mõttes lubanud, et ta ei pea üle meetri parkuuritama, see oligi siis nüüd selle piiri katsetamine. Paar vahepealset tundi kulusid kiiresti. Päike hiilgas ja ma ei pannud isegi jopet enam õues patseerimiseks. Väike maneež oli nagu ringrada, rahvast täis. Hobused olid suuremad kui eelmises sõidus. Soojendusel pidi jälle esimesed korrad kummalgi takistusel piduri peale tõmbama. Parkuuris kolistas kohe alguses paar korda ja ma ei saanudki täpselt aru, kui mitu maha tuli, aga hoolimata kehvast pöördest 6.-le suutsime ikkagi lõpuni välja venitada. Hüpped olid niiii palju suuremad kui eelmises, KS võrdluses oleks muutus umbes sama kui A-st L-klassi. 4kp tuli. Tubli poni! Tublisid oli veel, enamus meie talli osalejaist sai autastatud. Edasi ootavad meid mäed ja muruväljad! Pidime nüüd C keset hoovi peale saama. Kabjad said jälle korduvalt taevas ära käia, aga ühe kaasvõistleja imetrikk aitas kollionu ikkagi karpi lükata. Kohutav mudaauk oli see hoov, sinna jäid ka ägedamad autod kinni. Pääsemiseks natuke ketsitamist ja treiler kattus eest 3cm-se mudapätside kihiga. Nii vahva. Maria kuuldes ei julgeks (talitab hommikul 30 hobust, võistleb-võidab kahe hobusega päev otsa ja õhtul sõidab jälle hobuseid karjatama), aga omaette võisin ohata, et jube raske nädalavahetus oli jälle vahelduseks. Lõdvaks ei lubatud siiski lasta, pidime ju jälle 4-kesi hero-sid mängima, kui kogu meeskond koju oli jõudnud.

**********

Nüüd, mitu päeva hiljem avastasin, et postitus oli jäänud mustandiks. Nüüdseks on juba kõik unustatud. Kaks päeva sai hobune puhkust, esimesel tegime mööda teid jalutusringi ja teisel sai päriselt vabaks, kolmandal ei osanud enam kergendatud traavigi teha. Lippadi-loppadi nagu Vabaduse/Võidu väljaku tuvi, nagu öeldakse, aga pühapil tuleb AllaDina! Peab kuidagi mingissegi vormi saama selleks ajaks. Ei, mis, juba täna õhtuks, sest Hanno tuleb meid kohevarsti karjatama. Samal ajal käib maa kuivamise ootamine. Augud sai juba valmis kaevatud E-ga (ja osa hoolimatuid kabjajälgi kinni topitud, no mis sa lähed mudasse tõnguma, kui ei kanna, pärast suvel vääna koibi tagurpidi), toestamine on ka veel plaanis. Kes siis sisse kukub, kui iseendale auk kaevatakse?

Sööda kui sõpra, seo kui varast

Aastaajad kalendrisse ei vaata. Küll on keset suve talveilm ja siis jälle jõulude ajal maa rohelisem kui kevadel. Üleskutse lund lakkuda, et kevad kiiremini tuleks, ei tundu praegu kuigi ahvatlev -- see vähene lumekiht, mis kuidagi lahkuda ei taha, on kõva ja mitte kõige puhtam. Midagi saab siiski teha: jala käia. Eelmise sulailma õuetamisest on täiesti korralikud jäljed maha jäänud. Vahet isegi pole, kes käis, muru paistab nii hobuse, inimese kui ka koera jalajälgedest, ka kitsed olid oma panuse andnud. Metsanärijad teavad täpselt, kas inimestel on hooaeg peal või mitte. See noor koivaline võttis tee ääres einet ega teinud teist nägugi, kui ma seal 10 meetri kaugusel taskutelefoni kallal kohmitsesin, et asitõendeid koguda.

Võistlushooaja algus venib. Isegi naabrite juurde ECUsse ei saanud minna muud tegema kui korraks pealt vaatama. Võistlemise plaanid käivad niikuinii vaheldumisi kahtlustega, et kas üldse ratsutama peaks. Ronib üks tegelane teise kukile ja hakkab kamandama. Pool aastat tagasi topitud sadul oli lamedaks läinud, nii et seljakanalit enam peaaegu polnudki, ja hakkas hobusele vastu selga käima. Miks ta laseb mul nii rahulikult sadulat panna, kui teab ette, et varsti hakkab valus? Juba tööd vastu võttes tundus tope erakordselt pehme, aga ei hakanud profile vastu vaidlema. Usalduseta maailm on üks kõle koht. Kihutame pimeduses üksteisele vastu umbes 100km/h, möödume teineteisest paari meetri kauguselt või lähemaltki ega liiguta kulmugi. Ainult et vahel käib Pauk. Keegi on jäänud rooli taha magama. Ja heinte asemel on põhk. Khmnojah. Tagasi teemasse. Selg paraneb, trennid toimuvad, isegi Hanno tuleb meie talli rahvast utsitama. Sakstesse vast ikka jõuab pooleteise nädala pärast.

Eile oli vahelduseks õues olla nii vaba ja värske, et pidin selle kuidagi pildile saama. Mingitest goprodest võin ainult unistada, aga abiks jälle taskutelefon ja selle kesised vahendid. Kui veel paarsada korda proovin, siis peaks ühe käega juhtimine sujuvam ka saama. Pühapäeval algab kevad ja mul savi, mis yr.no oma miinuskümnetest kokku luuletab!

 

Klotsikesed

Püüdsin väikest onu riiulist rippumast, radikat pidi aknalauale ronimast, kaste avamast ja sisu välja pildumast, raamatuid pilbasteks "lugemast", klaviatuuril hüppamast, kui tuli hetkeks väike paus ja ta legosid ämbritorni osadesse paigutama hakkas. Lõpuks! Jooksin jalad ristis kempsu... potis ujusid legod. Kollane, roheline, punane. Kaks sain kätte, kolmas tegi plumps ja lahkus. Läksin klotse pesema. Ja siis käsi. Ja veel natuke klotse. Ja käsi. Nii igaks juhuks. Kuna jalad olid endiselt ristis, pidin pesu millalgi lõpetama. Kiskusin vetsu ukse lahti, vastu vaatas väike onu, üks jalg juba potis. Ilmselgelt tahtis ka ülejäänud osa endast sinna paigutada, kui ma kõik ära rikkusin. Järgnes veel pesemist. Igasugust. Aga siis ei saanud enam hetkegi kannatada. Vett tõmmates kolises midagi. Need Duplod on päris suured tegelikult. Loodetavasti on torud suuremad. Meenus, kuidas duud oli ennist telekapuldi ja telefoniga veepargi suunas jooksnud, liiga kaval nägu ees. Siis olin talt leiud konfiskeerinud, aga mis siis, kui mõni homerun märkamata jäi? Ühe lapse suusasaabas on kadunud, aga see potist niisama alla ei mahu. Huvitav, kuhu see peidetud on? Siis toob tuhandendat korda esikust liivase talliskäiguroomiku mulle lauale. Paneb rätikut üle pea nagu mütsi ja jookseb rõõmsalt edasi-tagasi. Kõige suurem rõõm tundub olevat sellest, et ma vaatan pealt ja naeran.

********** 

Sellest on kindlasti juba üle aasta, kui lasin endale hammaste soodapesu pähe, või õigemini suhu määrida. Mäletasin, et oli õudne, nagu oleks kogu suu sisu freesiga üle käidud, aga teised saavad ju ometi hakkama. Kui hull see ikkagi olla võib? Äkki oli paha juhus? Üks teine hetk olin siruli toolis ja arstitädi toppis rõngast suhu, suurt nagu moosipurgi kaas. Rappimine kestis vaevalt poolt tundi, keel sai kõvasti survejoa eest põiklemise trenni, ainult ühe korra hakkasin ära lämbuma ja juba pandi peegel pihku: "Eks ole ju nüüd ilusti valged?" Polnud just pruunid ennegi need hambad, aga peeglist paistis nagu peotäis vahukomme ujumas vaarikamoosi sees. Sülitasin kolm suutäit verd välja ja pärast kraanikausi juures veel mõned. Kõik suu pehmed osad olid nagu peene porgandiriiviga üle lastud. Jälle. Täpselt nagu see Pärnu tivoli "Jupiter", mis vajas kahte õppetundi. Nüüd ma ei lase enam tegelikult ka end mingisse pärlipesusse ära rääkida. Olgu siis pealegi need paar parkaineranti kusagil, kuhu keegi niikuinii iialgi ei vaata.

**********

Lugesin mõnda vanemat postitust. Kogu aeg sama teema! Galopp, hüppamine, kartlikkus, jalavahetused. Mitte midagi ei muutu. Tänane J trenn oleks võinud olla ka mitu aastat tagasi täpselt samasugune. Isegi riided olid vist osaliselt samad. Sinine pusa näiteks. Nagu mingi paigaljooks. Ja siis tuleb A uue halli noorega, kes hüppab nagu kass, vaikselt, pehmelt ja stiilselt, lihtne nagu piima limpsimine. See hall, tuli välja, oli Q, kunagise boksinaabri lapsuke. Oli kenaks preiliks kasvanud.

**********  

Viimaks ometi tuli üks kord, kui ei pidanud kahtlemagi: sinna kliinikusse ma ei lähe. Esiteks polnud kõige aktiivsemate osalejatega (meie muidugi :))  aja suhtes üldse kokku lepitud, aga meil on samal ajal juba 2 kuud ette plaanitud trenn kodus Alla-Dinaga. Isegi harrastajatel on pikemad plaanid kui mingid närused 9 päeva. Teiseks on hind ikka räigelt kõrge. Endale meeldivasse kohta või isegi koju kutsudes on kolm korda odavam. Kolmandaks ei näe ma kusagilt otsast ala (3V) propageerimist, kuigi see silt millegipärast ürituse külge riputet on. Neljandaks -- ah, mis iganes, paha siga, mitu viga. Lihtsalt ei lähe enam, kuigi treener on hea. Lüpsilehm tõrgub!

**********

Tegevust vihmasteks päevadeks ja muidu ka

1) seisa jalustel püsti, lase põlvest alla, S-T-G
2) jalad hobuse külgedest eemale, täiesti lahti, S-T-G
3) käsi istumise alla galopis -- pepp ei tohi põruda, muidu lükkab hobuse tasakaalust välja
4) galopis kergendamine, nt 3 sammu tagant, 3 istu, 3 üles
5) sõida, ratsmed ühes käes, see võtab neilt jõu ja siis tajud, kui palju neist sõltud
6) jalusteta sõit. Keha korrigeerib tasakaaluprobleeme enne kui need süveneda jõuavad
7) käed pehmeks hoides ratsmeid nagu ohje (v nagu panni, ratse pöidla ja nimetissõrme vahelt), siis ei saa (õigemini ei jaksa) tekitada kangiefekti rusikat pöörates  nii nagu tavaliselt hoides
8) vii kätt kõrvale teadlikult 3 korda, kontakti muutmata või aja 3 korda küünarnukid laiali nagu tiivalehvitus -- jälle kontakti muutmata. Sõida siksakki "tiibu lehvitades". Saab rohkem teadlikuks oma kätest ja mis need teevad

**********

"Aga mis sa meie "oma kamba" trennides teisiti teed?" küsis E, kui väike metslane üks õhtu jälle latte krokodillideks pidas. Tõesti, mis ma siis teen? Mitte midagi ei tee nagu. Aga mõte jäi närima ja läbi ta näriski lõpuks. Trenni algul polnud hirmus olnud, aga pärast laetulede süttimist oli maailm muutunud. Nii ta vist kipubki olema jah, et mida rohkem visuaalseid kontraste, seda hullem. Liiga palju detaile, kõigiga ei jõua tegeleda. Oleme neid oma kamba trenne teinud kellaajaliselt varem, kui loomulikku valgust veel niipalju jagub, et tulesid polegi tihti vaja. Kogu moos. Sellepärast siis olidki need öises õues laternavalgel peesitavad maalatid maailma kõige kohutavamad kollid olnud.

10 aastat Lõunas! vol.2

Jätkub...

16. jaan. Pärast unes nähtud riidepaanikat, mis lõppes esimesse ettejuhtunud kardinasse mähkumisega, viis Elrong mind Tallinna. Läksin kalaüritusele halli panema. Istusime puntras Krõõda ja Pärdiga, kellest üks oli eelkoolik ja teine togis mind muudkui jalgadega. Oli selline kena noor perekond, üliõpilasest ema ja piitspeenike intellektuaalijutune isa, värvisid seal raamatuid ja lahendasid sudokut. Väiksem liitis kahele ja kolmele ühte juurde ja sai sellega kiiduavalduste saatel hakkama. Krõõt mossitas pikalt, kui teda Kratiks kutsuti. Olmenäidend vaadatud, oleks hea meelega seljatoe alla lasknud, aga need ju ei liigu. Niimoodi toksi veel pea vastu akent lapikuks. Hea vähemalt, et rooli taga ei pidanud tukkuma.


Sisenesin ürituse uksest koos kolme jaapanlasega, kõigil roosad joped seljas ja jalanumber umbes nagu mu poistel kaheselt. See oligi üks äraspidi maskiball -- kiivreid kellelgi peas ei olnud ja rahvas sellevõrra raskem ära tunda (jaapanlased ei tulnudki). Oleks võinud kokku saada ka talli vahel heinte peal ja pika laua taga, aga Siim arvas, et ratsarahvas on ära teeninud võimaluse end kord aastas korralikult üles mukkida ja kena välja näha. Halloo, oleksin tahtnud hõigata, aga võistlused?! Seal on muidugi algus päris kena, aga lõpupoole kisub -- vähemalt võistlejate puhul -- asi higiseks ja mõnel juhul liivaseks või poriseks ära. Igal juhul oli rahvas end kenasti lille löönud ja käis ohtralt pildistamisvõimalust kasutamas. Praegu on fb isetehtud piltidest üle ujutatud, aga lähiajal peaks päris Leivakunsti ka näha saama. Reinasso ja Gunvan Gogh olid talviseid pihlakaid maalinud ja tulemus "Kukkuv mari" pandi oksjonile. Gunvan Gogh'i salainfo põhjal võib pildilt otsida ka Leninit ja tanki -- ainsad kaks asja, mille joonistamise autorid olevat juba lapsepõlves omandanud. Sinist tausta maalides oldi küll mures, et värvi jääb üle, aga õnneks selgus, et lõuendi teine pool on täitsa vaba. "Kui pekki läheb, teeme mustaga üle ja keskele valge täpp. Punasega." Alghind oli sada. Millalgi lisandus komplekti autorite suudlus. R ja K üritasid pilti peres hoida, aga ei suutnud M 600-le vastu panna. M oli isegi 700 nõus välja panema, kui neist suudlusist pääseks, aga sellega polnud jälle autorid alla 1000 nõus. Meie lauda kogunes lõpuks pikk rida ratsudest betoonploki otsas, põhipanustajad muidugi Tartu talli kestvuratsutajad. Rahvas tantsis ja sõi, ajas juttu ja pildistas. Nii see ilmselt käibki. Põgenesin tagasi Lõunasse.

Seenioride ja juunioride asemel olid raamatus mingid rite-d. Võinuks õigesti olla.

17. jaan. J ütles, et pangu ma üles mida tahan -- kui on mõni lahendust vajav probleem, siis tegeleme sellega. Maneeži suurus ja saadaolevate juppide kogus seadis õnneks omad piirid. Üks, mida mu hobune mulle õpetanud on -- et mitte midagi ei saa eeldada. See, et ta kõrvale ei tõmba ega tõrgu, vaid kasvõi kohapealt lõpuks üle kalpsab, ei tähenda, et ta nii alati teeb. Et ta maalatte jõllitab ja pisiriste kardab, aga suurematest on nõus üle volksama, et tähenda, et see alati nii on. Ma tõesti ei tea, mis see x-faktor on. Pole liig halb, ei ole liig hea, ütleb laul ja täpselt selline tunne ongi. Nii armas ja nii tropp korraga.

18. jaan. Järjekordne õueplaan hajus kusagile laiali. Hämarik ründas peale, Kiro-Tiina väänas hobuseid ja juba leidsin end maneežis "näpud kinni" asja ajamas. Tõenäoliselt ei suutnud ma küll kogu aeg käsi rusikas hoida, aga Maris-Teravsilm märkas ikkagi, millega tegelesin. Kerge hämming ja plusspunktid teele. See on nüüd see eratalli teema, et kuna kõigil on omad hobused asjatada ja teiste pihta nagu õigusi pole, siis eriti ei kiputa märkusi tegema. Peab ikka väga kõvasti torkima juba, et häält tõstetaks. Vahel saab tallivahel ka asju arutada, aga sellist kõikenägevat pilku pole saadaval nagu näiteks ratsakoolides. Aga võiks ju. Keegi ütleks nagu möödaminnes midagi, mis äkki päeva päästaks. Vahel piisab vahe tegemiseks ju nii vähesest. Trenni lõpus tagusin maneežiukse ülemise siini vahelt jääkamakad alla, et ukse jälle täiesti lahti saaks teha. Kõhu sissetõmbamisel on ikka mingid piirid ka. Hobune vaatas eemalt ja kartis -- kuis siis teisiti -- ja mul jäi ainult imetleda, et kui ilus ta seal hirmunult välja nägi. Kael püsti ja silmad suured, isegi kõhu ja maa vahele jäi ruumi.

19. jaan. Kas üldse enam ongi olulisi teemasid alles jäänud peale hobuste? Muretsesin, et olin paksu teki boksi ette unustanud, aga tallitööline oli taibanud ikkagi õige ja õhema panna. Tore. Pärast külmi on alati mingi tobe roidunud olemine, istud seal hobuse otsas ega kujuta ette, et sealt iialgi mingi galopp välja võiks tulla. Tohutu troopika see -2C muidugi pole, aga ikkagi. Loivasime niisama ringi. Panin tähele, et näpud kinni sõitmisel on 2 efekti: jõllitamisi on vähem ja neid on kergem läbi sõita ja teiseks -- raam on suletum. Peab pildilt üle vaatama, et liiga kinni ei lähe. Proovisin puki otsast valelt poolt ilma sadulata selga hüpata. See oleks pidanud olema piece of cake või kukepea, aga võta näpust! Mingi koordnatsioonihälve, et vasak jalg hüppel nii mannetult mööda selga lohiseb. Teiselt, õigelt poolt on ju nii lihtne. Mhh! Mõnus oleks kodus võimlemishobuse peal asju harjutada. Olen isegi hinna järele uurinud ja juba unustanud. Väga kallis polnudki, aga kuhu ma ta siin kolmandal korrusel ikka panen, sajab veel läbi põranda. Hobusimulaatoreid olen ka uurinud, need olid omal ajal üle 100k krooni. Saaks hobust retsimata kõõluda seal ja kasvõi hommikust õhtuni krossidel kihutada.

20. jaan. G taustajõud on üles tõusnud ja täidavad fb-s ruumi. Kumb on ikkagi parem, G või D? Tuleb välja, et eelmisel aastal erinevate kriteeriumide järgi kumbki omas edetabelis. Mul endal on küll ääretult hea meel, et meil korraga tervelt kaks nii tublit koolisõitjat saadaval on, kes rahvusvahelisel tasemel GP-d teevad. Millal see viimati juhtus... eikunagi? FB pressib vanu mälestusi peale, lükkab täna juba mitmendat korda esiritta kolme aasta taguse jäähabemega hobunäo. "Jaga!", kamandab takka.

Oleksin tahtnud teistega koos hüpata, aga kohad olid täis. Pärast tuli välja, et oleks saanud ikkagi ligi pressida, aga selleks ajaks oli juba ks sadul seljas ja pool trenni läbi. Niikuinii olid täna jälle koplist lahti saanud ja ringi jooksnud, hobune oli just selline, nagu oleks hommikul trennis käinud. Uimane ja väsinud. Hüppasime pärast penerolli vahelt viltu üksikuid väikesi. Lemmiktegevus täiesti. Juhitavus on hea, hüppetahe mitte, aga kui niimoodi eriti täpselt roolida, näikse hobune kohati nii keskenduvat, et unustab ebameeldivused äragi. Tallivahel tulid jälle vanad head teemad jutuks, et pinnast võiks paremini hooldada ja elektrit võiks rohkem jaguda, eriti koplitraatidesse. Leivapildid tulid välja. Nii tore, et just mis-kus-millal-Paul harrastajatele malendeid jagas -- see reklaam, kus ta osales, on viimase aja konkurentsitu lemmik.

21. jaan. Ootan rehvide saabumist. Ilmateade ütles, et kui läheb külmaks, on külm, aga kui ei lähe, võib sula tulla. Sula pole veel tulnud. Tantsisin unes pruuni lühikese krussis karvaga suure koeraga. Ta oli väga osav tantsija, vist isegi üritas juhtida mind. Küsisin mängueeslilt, et kuidas tal läheb. See vastas peene häälega, et hästi. Hea seegi, ta peab päevas ikka kümneid kordi kilgete saatel voodist välja lendama.

Saabus lapsevaht ja hakkas liha praadima. Ei leidnudki sobivat hetke minema hiilimiseks ja tallis jäigi käimata. Nuiasin endale hommikuse aja rehvitöökojas.

22. jaan. 

Uhti-uhti-uhkesti, 
Viisk (L) läks Tartust Ruilandi,
kaasas Põis (E) ja Õlekõrs,
Draakon, Pasa, Juttselg-sälg

Lapsevaht norskas öösel mehiselt. Kohati nagu oleks oodanud ära hetke, kui peaaegu magasin ja siis norsatas kohe eriti kõvasti. Hommikul kaevasin auto välja ja läksin talli treiku järele. Ikkagi pidin rehvid talvekateks ära vahetama. Päike paistis eredalt, hobused päevitasid varjualuse taustal mõnuga ja kaevasid lume alt kõrrekesi, heinahunnik püsis puutumata. Lükkasime väljavalitud treikusse ja Laura auto hakkas meid mööda järjekordset talvevõlumaad (fb järgi leidub neid hulgi, eesti- ja ingliskeelseid läbisegi) Ruila poole vedama. Isegi ukse panime teepeal ilusti kinni. Päikesest hiilgas oranž vihk üles, ümberringi roosad-lillad-punased pilved. Ruilas hüppas ei-tea-kust välja Siim ja hakkas jalatäite kaupa juhatama, kes kuhu ja mida tegema läheb. Märad paremale, ruunad vasakule. Katsuge, kas jootjast vett tuleb! Hein siin, hark seal, kärud nurga taga. Nimi sildile. Metsik jäi sõpradele järele hirnuma, sest sugu on teine. Riina trenni lõppu oodates jõudsime kodinad ühisesse magamistuppa tassida (8 kohta). Väikese ja suure maneeži vahel oli lai pruun kardin, mida kohalikud hobused hoolega kartsid. Meie omad mitte, nemad ei teadnud, kuidas päriselt peab olema. Nautisime maneeži kogu tema pikkuses. Kui hobused pärast öösse pakitud said, läksime kinno, sest loomaaed oli juba kinni. Valida oli üks viiest maailmalõpust, vanaaegne melodraama või ellujääja. Juhtumisi tuli meie lugu -- meiegi tripime (hobustega) mööda ilma (laagreid, võistlusi) ringi omi asju ajades, mida kõik ei pruugi mõista. Samal ajal ajavad argised kohustused ja vastutused järjekindlalt taga ja saavad viimaks sabast kinni ka, aga terveks see meid ei ravi.

23. jaan. Hommikul kell 7 pakkis esimene ärkaja L end kubujussiks ja suundus talli junne rookima. Teised venisid järele. Kodutallis Lõunas oli hommikul -28C! Olime osavalt külma eest peitu saanud, üle kümne kraadi soojem ikkagi. Enne reisi oli just põhjas külm olnud. Kui juustusaiad olid nahka keeratud, sõitsime linna õlijahile -- Volvo tahtis juua. Taskutark juhatas Selveri parklasse, mis asus jalgsi 3 minuti kaugusel autoesindusest, aga autoga nii kilomeetri kandis. Tegime veidi krossi ja saime teada, et kui pudel müüakse letist ja meie kallame, on hind mitme jätsi jagu kõrgem kui siis, kui sõidame kohale ja onu kallab. Krabasime poest söögid-joogid, et pulkade panemise ajaks ilusti tagasi tallis olla. Seal polnud kedagi. Kui muidugi mitte arvestada Tõnu ja Margitit ja Kiva jt tegijaid, aga nemad ajasid oma rida. Pealtvaatamine maksis millegipärast peaaegu TIHS-i päevapileti, seega oli publik kusagil mujal. Ladusime keskliinile okseriga penerolli, kust sai lõpust keerata vasakule lattaiale või paremale okserile. Lisaks veel mõned üksikud ja maneeži otstesse ühele poole pulkadest päike ja teise kavaletirida. Kodus on maailma kõige raskem harjutus olnud okseri(te)ga peneroll, aga siin oli see okser kaks korda laiem kui me ise paneme. Silmad olid hirmust suured. Seekord mul; hobusel oli täiesti ükskõik. Peame hakkama oma silmi harjutama päris ts okseritega. Üks harjutustest oli paar ringi päikeseratast, siis üle lati jalavahetus ja teises otsas paar kavaletiringi. Pidime latitabamust timmima kaare sügavuse sättimise abil. Üldse oli väga oluline asjadele pihta saada ja kaasa mõelda, kuidas seotud vahesse ilusti mahtuda, kui esimene hüpe tuleb liiga alt või siis kaugelt. Penerollis hoidsin paremaga igaks juhuks lakast, et vähem suu peale jääda. Pidin ikkagi otsima ühtlasemat kontakti ja mitte liiga palju ratset ära pilduma hüppel -- muidu saab äkki pärast kokku korjates vastu hambaid või ei ole piisavalt kontrolli heaks pöördeks (2 ja 3 f ainult maad järgmiseni).

Õhtul panime järgmiseks päevaks parkuuri ja kõndisime selle Reinu taga läbi ka. [[Nagu s*tahädad sabas, ilusti tagapool.]] Neljas takistus oli veemadratsiga hiiglama lai okser, kaheksas oli müür ja fillerid igal pool, kuhu mahtus. Võimalik, et me silmad olid liiga suured, sest hiiglamalai tõmmati lõpuks rämelaiaks kokku. Suvetallist mäletasin, et madrats = varred maasse. Ei hakanud isegi muretsema, sest oli liiga õudne. Getlin jäi appi maailma parandama.

24. jaan. Hobused said 7 paiku üle vaadatud, söögid ette ja junnid valja. Külm ja pime, aga ilmateate kohaselt mitte kauaks. Meie ühistoa kahene täispuhutav madrats oli ikka veel Elinist puutumata. Kui suur tõenäosus sel veel oli? Jäi ainult oodata... ja tuli ära. Keegi muu ei suutnud sealt rõngast maha keerata kui metsatööga karastunud jõunäpp E. Hiidlased oma hiidhobustega pidid 9 alustama, aga olid selleks ajaks juba nii soojad, et tegid 9:04 juba esimese hüppe ja pooleks oli trenn läbi. Meie hobused olid nagu ponid nende kõrval. P pidi õppima suusurvet taluma ja reageerima teisiti kui minemapühkimisega. E pidi taltsutama tungi enne oksereid gaasipedaali vajutada. Ma ise vabandasin ette ja taha nende õuduste eest, mida me korraldama pidime hakkama, aga juhtus nii, et hobune hüppas ja ainult ma ise laperdasin ennetavalt. Kuna üks käsi oli ajuti lakas kinni (parem), kippus hobune paremale ära triivima (ju teine käsi andis hüppel rohkem järele). Huvitav tunne, kui hobune mõne aja vahelduseks õhus veedab. Terve maa ja ilm on aega mõelda seal hüppe keskel. Kui madratsile suures hirmus üle lükkasin, ajas esimese pulga alla. Kippusin kohati huilgama, sest heameel mittepidurdamise üle oli nii suur. Väga ebaprofessionaalne. Koristasime boksid, lund aina sadas ja sadas... Kaevasin auto välja, sellele oli lumest spoiler tekkinud. Lohutasin Metsikut, et saab kohe jälle Pasaga kokku, ärgu muretsegu. Kõrvaltkuuljal ilmselt hämming missugune. Hobused peale ja täiskäik kodupoole. Selline tuisk, et kohati ei saanud aru, kummal pool teed olime. Üks tuli tagant ja signaalitas, et mis muneme, aga meil oli ees ka järjekord, kohati mingi 55km/h. Elinil oli veel rohkem põnevust, et kas veereb bensukasse välja. Veeres ikka. Saabusime talli kui lumememmed, jälle seikluse võrra rikkamad, raha mõttes mitte; roppväsinud, aga suurte plaanidega.

25. jaan. Magasin täiega, hommikusi lahkujaid ei kuulnud. Laagri pildid tulid. Hüppekaid ei olnud kahjuks eriti, aga emotsionaalseid kaadreid küll. Trennituju oli vähene. Tegime lihtsalt S-T-G. Korra proovisin jalavahetust, mida ühele poole tegi, aga teisele poole tahtis jälle esijalga riputada. Panin siis jalad paremini ümber ja ta tegi väikese pukiga. Sellega olin rahul ja lõpetasimegi kohe. Peaaegu oleks lühidalt saanud, aga lobisemistuur tuli vahele. Tallis ikka vahel juhtub.

26. jaan. Unes oli sisekross kusagil väga suures kohas. Päris elus pole siinkandis nii suurt kohta, et tore võiks tunduda. Krossi juures on just päris maastik see kõige olulisem komponent. Minu jaoks vähemalt. Kui kogu liiklemine toimuks hobuste abil, siis oleks ju vaja, et hobune läheks igale poole. Üles ja alla ja läbi ja üle. Nii ma just tahaksingi, minna koos mõne hea hobusega igale poole.

Mõned olulised asjad olid korraga otsa saanud ja pidin tegema kiire poeringi. Kehtis vana Hiina vanasõna: peletisena avalikku kohta ilmudes kohtad vähemalt kolme tuttavat.

27. jaan. Tallipealik kuulutas välja basseinihooaja ja ma valmistusingi vettehüpete harjutamiseks. Aga ei, kõik löga oli ära kooritud ja alles jäi kivikõva pinnase vaheldumine tavalisega. Vahetasime hobuseid. Jälle üks, kellel on galopp. Tahaks ka. Lasksin end ära rääkida, et viin ühe hambaravist uimase hobuse üle hoovis laiuva liuvälja teise talli. Selline mõnus minek, jää all ja vesi peal. Ja tukkuv hobune. Rauad kah all igal pool. Siis taipasin, et ärarääkija polnud ise lihtsalt tahtnud enda kaela võtta -- jutt oli mingist 15 minutist lisaajast taastumiseks, aga pärast tuli välja, et see oli juba üle tunni aja boksis oodanud. Kakles seal naabriga. Läksime siis uisutama. Ma räägin, et võtku rahulikult, aga see astub oma pikkade koibadega lihtsalt eest ära. Mul käis kets all ringi, ei saanud kuidagi järele.

Üks sabotöör lülitab järjekindlalt ruuterit välja, kisub kingikotte hunnikusse, kougib mähkmeid pakist laiali. Paar jaama on tal veel, ei jõua ühte sodi ära koristada, kui onu juba järgmise kallal. Kuidagi oli mu salašokolaadi leidnud, ronis oma pulgavoodisse ja ilastas korraga poole tahvli kallal. Päris raske oli kätte saada seda.

28.jaan. Hüppepilte ei olnud sellepärast, et meie fotograaf tegeles filmimisega. Juhuu! Treeningvõistlus (ts) jääb  see nv jälle ära -- rahvas pole saanud trenni teha, sest maneež on veel poolkõva.

Siim kirjutas, et 3V saaks endale tunni jagu aega hankida TIHSile. Papp ja plaan letti ja valmis.

üks vanamees oli metsa elamise rajanud. põllul oli äärtes üle pea pehme hein, aga keskel lamandunud vili. majja sai mööda puujuurikaid ronides, aga kui end põrandaluugini sikutasin, ladus ta sinna mingid palgid ette. lükkasin palgid eest ja trügisin sisse, hüüdes võidurõõmsalt: "haa!" Tundus kuidagi vaikne, keerasin volüümi põhja, mispeale kõrvalt küsiti hämmeldunult, et mis nüüd lahti on.

29.jaan. Õues veel siiski sõita ei saa, kuigi maa on roheline. Vedel liiga, aga jäiseid alasid on ka veel päris palju. KS plats on lihtsalt kõva. Tegime sammu ja natuke traavi väljadel tuule ja vihmaga võideldes, aga midagi jäi nagu puudu. Tegime sees natuke üle. Palju ju ei saa, kui põrand kohati asfaldi moodi vastu klobiseb. Tõmbasime ühe punapea seinalt ära, see oli täitsa vaikselt vedelenud seal, jalad krõnksus kõhu ja seina vahel. Õnneks arvutuste järgi mitte üle tunni-paari. Lakast ei jaksanud piisavalt kaugele tirida, panime korde ümber tagajalgade ja keerasime pikutaja ümber. Nii soe on, et kolm kitsekest oli lume alt välja sulanud ja kepsutasid üle tee. Ja kaks liinibussi põrutas teelt välja kraavi. Juutuubis kanti Amsterdami GP-d üle ja kõrval jooksis kommentaarium. Kohati slovakkiakeelne. Mingi seltskond ootas täiuslikku piaffeed. Jäidki ootama. Tänapäeva moodne piaffee ei ole enam ettevalmistus õhkutõusmiseks, vaid rohkem lihtsalt jalatõsted kohapeal, kohati tagumised kõrgemale kui esimesed ja tagument põrkab muudkui üles-alla. Kui pole ise rahvusvahelisel tasemel GP-taja, siis ei tohi kommenteerida ka.

30.jaan. +6C ja päike hiilgas taevas, jalutuskäiguks paras, või mis? Muruväljakud liiklemiseks ei sobinud, olid veel vedelamad kui eile. Peab veel kannatama. Lennukasse viiv tee oli kohati jää all, niisiis läksime päikesepoolsemasse. Kolm neljajalgset ja kaks kahelist. Kõige väiksem lõbutses kogu hingest, sumpas läbi lompide ja müterdas mudas. Nii tore, et mina teda pärast toakõlbulikuks rookima ei pidanud. Hull tuul oli, lükkas laka püsti. Kui kunagi tagasi kodu poole keerasime, hakkas sadama. Kihutasime (sammus siiski) veel L.A. pikkade ohjadega hobusest mööda ja oligi reis otsas. Seekord küll sisse midagi üle tegema ei kippunud. Tahaks hoopis korralikule üles-alla maastikule saada, maneežiseinad ahistavad kahesajaga. Ma tean küll, et keset talve on see palju soovitud, aga õuepilt on juba üsna roheline.

31.jaan. Käisin Ihastes treeningvõistlust vaatamas. Tohutu suur seltskond oli kokku tulnud, peaaegu 40. Lihtsamas skeemis said kõik rosetid, ise valisid karbist vajalikke värve. Isegi -- või õigemini eriti -- pruun läks kähku käiku, sest sellist mujalt ju ei saa. Vanaemal oli mõni päev tagasi sünnipäev. Külla me seekord ei läinud, sest vanaema oli põgenenud. Kinkis endale sanatooriumipileti. Krabasin tal Tartus rongi vahetamisel ootamatult varrukast kinni. "Kes sa üldse oled?" Njah... saan rikkaks või ei olegi ma enam lemmiklapselaps. Kommid võttis küll vastu. Oli rongiotsimisest veidi võhmal, kuigi üks tore onu oli tal tunnelist õiget teed leida aidanud ja kottigi tassinud. Edasi läksin Selverisse boonuspunkte lunastama, viimane päev ikkagi. Sain jälle ostukontrolli eest šokolaadi. Ei tea, kas teised ka nii tihti kontrollis käivad? Mulle igatahes maitseb. Maneež enam poolkõva ei ole. Nüüd on lihtsalt kuumaastik. Tahaks õue juba.

10 aastat Lõunas! vol.1

Kunagi 2006 Lõunasse saabudes polnud ma kunagi Elvas käinud, Peedul ammugi mitte, aga sinna ma elama asusin. Üksi, esimese asjana ahju kütma õppides ja ees ootamas uus töökoht. Mehed jäid esialgu pealinna. Sain teada, mis on hüdrofoor ja kui sügavale kaevu peab ronima, et pumpa üles sulatada. Põrgulik külm ja kütteks esialgu mingid naeltega aiajäänused. Kiirkuivpeldik, mida talviti sai kasutada ainult suusahüppaja asendis. Korgid, mis ei kannatanud välja kahte pliidirauda. Kirbud vaibas. See oli sisebasseiniga maja -- põrandaluugi all lainetas. 500EEK kuus + kommunaalid. Hakkasin pidama sedasama blogi, et katus päris ära ei sõidaks (mul, mitte majal; teisel korrusel olid räigelt ropendavad ja karjuvad naabrid, kes lapsi kooli saatsid hellalt "sina mine üldse pe*sse ja vaata et kohale ka jõuad", katus oli rohkem nende mure). Esimene postitus oli kohe jaanuaris, päevade kaupa. Nüüd teen sama, 10 aastat hiljem. 


1. jaan. Aasta esimene trenn sai tehtud sadulata, et lõdvestuda ja mitte üle pingutada, sest jrgm päev oli plaanis parkuuritada. Tegelik põhjus oli muidugi laiskus -- nii mitu minutit vähem valmispanemisele ja lahtikoorimisele. Teise talli ukse juures leidis hobune midagi põnevat, kerkis õhku. Mõtlesin energiat ära kasutada ja kergitasin veelgi. Seepeale enam alla ei tulnudki, keeras korduvalt otsa ümber ja proovis minema kadjada. Intensiivne jõllitamine ja külg ees keksimine jäigi sealkandis kestma, ka sääre eest minekud ei suutnud keskendada ega maha rahustada. Mõtlesin heldimusega sadula peale, ta on tegelikult päris tore abivahend. Sattusime keskliinilt rajale pöörates kurvis Kuvaldale liiga lähedale. See pildus tagumendi üles, nii et kabjad välkusid silme ees. Vaevu jõudis kommentaar huvitava aasta alguse kohta auruna õhku kaduda, kui tuled ära läksid. 5 tumedat tonti pimedas maneežis. Roheline uksega mehike ainult hiilgas ja kaks avariilampi.


Inimesed lähevad nii pooleks viimasel ajal igasuguste teemadega. Isegi tujurikkuja pärast, kuigi see peaks olema satiirisaade (oh ja see Jareki hääl on nii meeldiv kuulata). Kommentaariumides saavad peksa nii näitlejad kui produtsendid, telekanal, kiitjad ja laitjad, laulukirjutaja sugulased ja ka niisama ükskõiksed. Kõik saavad malakat. FB-s üks küsis, et mis teha, kui hobune pikali ja enam ei tõuse. Küll pidi jalutama ja püherdada laskma või keelama, andma õunaädikat, aga mitte poe oma, vaid looduslikku, õli ja viina ja mis kõik veel. Kui küsija oli lapikuks materdatud, kargasid kommijad üksteise kõridesse. Järgmine hetk küsis keegi, et kuidas pea ratsmesse saada, poolpeatused polevat aidanud. Oh well. Popkorni polnud käepärast, sõime Gustavi porgandikooki.


2. jaan. Pidi olema treeningvõistlus, kaks parkuuri -- 80cm ja midagi 90-100cm kandis. Aga hommikul oli -20C, uni ja kahtlused, kas auto käima läheb. Lükkasime siis edasi. Õhtune minek jäi ka ära, sest auto läks tööle ega jõudnudki õigeks ajaks tagasi -- tall läheb ju puhkekatel juba 8-st kinni. Äkki siis homme pärast Kiva trenne?

3. jaan. Lumi tuli maha. Nii ilus! [loe ühe kuulsa tornist hõikuja häälega]. Vahtisime Eliniga maneeži ukse taga, et millal Kiva trennid läbi saavad. Oleks ju isegi osalenud, aga kaks päeva järjest külmaga väga paugutada ei taha. Mis sest, et eilne nali ära jäi ja seega poleks kahte jutti, aga ei tahtnud teiste plaane ka tuksi keerata ja mõtlesime, et hüppame pärast iseseisvalt. Niisiis vahtisime E-ga järjest paisuva jääkihi alla mattuva maneežiukse taga, kuidas T.K. üle lattide hõljus, suu kõrvuni peas. Keegi oli Kiva eelmist trenni (meie tallis esimest) kommenteerinud, et ega see Kiva eriline jutumees ole. Pigem sinnasuunas, et vaikimine kuld jne. Aknast aga paistis tihe seletamine ja kätega vehkimine. Ja mõne minutiga olid hobused valmis ja meie ka Kiva trennis järjekorras. Paistab, et teistelgi pole pühapäeva pärastlõunaga midagi paremat ette võtta, kui jäätunud maneežis lõbusalt aega veeta. E pidi ühtlasemat tempot hoidma ja meie... ilmselt ka, sest need mõned äkkpidurdused ühtlusele kasuks ei tulnud. Jäta hobusele ruumi enne takistust! Vähemalt viimane ring sai tore, nii võiks veelgi. Pildil on E-Draakon krossi kallal ja üks päriselus piltilus veidra nimega lätlane ks kuju harjutamas.


4. jaan. Oli plaan enne suuri külmi lumes sillerdamine ära proovida. Ootamatult saabus aga keset päeva vastus kunagi 23.dets. saadetud kakaproovile. Et võiks küll veel usse tappa. Võib rohule kliinikusse järele tulla. Mis seal's ikka, Rimis oli ka just mänguasjadele -40% ja ma polnud kaua muuseumis käinud. Tartusse!

Selline punane taevas oli, et... hiljaks olin jäänud oma õueplaanidega. Et eelmine sadulata trenn oli keegi metsik olnud, siis olin lubanud endale, et mõnda aega peab sadulaga sõitma, kui just pükstelt liiva maha ei taha rapsida. Laiskus muidugi võitis jälle, tegime ilma, algul käekõrvalgi. Käsi ulatub kasvõi üle turja, kui vaja, nii saab ka külgliikumisi üsna väikese vaevaga timmida. Mõne ilmaga on Metsiku kerel õrnad sebrajooned. Kerekarvad on küll ühte värvi, aga nad turritavad külmaga kuidagi grupeerunult, sellised peaaegu kõrvu jooksvad, otsast kitsenevad siilud, täpselt nagu sebral. Ainult teatud nurga alt paistavad. Mõtleks, Eclipse ja keegi sebrataoline kusagil kaugel sugupuus saadaval, kuigi viimane pole kusagil dokumenteeritud.

5. jaan. Pärast neljandat katset sain auto käima. Elagu diisel! Eriti suvel. Maja ees oli -18C, talli poole aina külmenes, kuni autost väljudes sai kokku -23C.  Juba päeval olime Eliniga leppinud, et jätame plaanitud pisihüppeka külma pärast ära. Laiskus möllas täie hooga edasi, ikka ei mingit sadulat, isegi talvesaapaid ei võtnud maha. Vähemalt sobisid saapad hästi kokku lambavaltrapi valge äärega. Tegime ainult sammu-traavi, vahel võib ju elu lihtsam ka olla.



6. jaan.

***
öösel oli ühepäevane kolmekas. vaatasin, kuidas krossi ette valmistatakse, kui meenus äkki, et ks juba algab kohe. kalpsasin üle laudade ja asjade vaatama. aga ks osa pidi olema kür ja mul tuli alles esimest sõitjat vaadates meelde, et a)olen stardika järgi viies b)hobune pole valmis pandud c)muusika on koju jäänud d)pole skeemigi välja mõelnud. jooksuga riideid otsima (see on alati veskalaadne kapindus), jupid muidugi puudu. mõtsin, kellelt musa laenata ja kuidas oma sõitu mingi tundmatu musaga joonde ajada
***

Küll on ilus ilm! Lund aina pudeneb juurde, helbed sädelevad.... auto aknad saab käeviibutusega puhtaks. Ainult käivituda ikka ei taha, kuigi -15C peaks ju mahe olema küll juba. Üldse ei olnud visiooni, et mida täna teha. Panin üle pika aja ks sadula selga ja tegime midagi. Esiteks tuli minestamine ümberkukkunud pukkide pärast. Tegelikult? Nii ei saa ju. Tegime tagaotsa lühendamise asemel siis kokku-lahku. Viimaks sai mõnusalt peale jooksma ja lõdvestunuks, nii tahaks iga trenni alustada. Panin kõige paksema talveteki boksi ette, homme peaks külm olema. E ja L on krossilainel, linke aina tuleb ja tuleb, igaüks paneb igatsema maastiku järele, mis neil seal käepärast on, künkad ja ojad ja eri tüüpi takistused. Valasime onudega viimaks õnne ära. Ühest känkrast tuli välja täiesti pöörane loomaaed. Mummulise rätiga nõid ja kass olid mu lemmikud.

7. jaan. Hommikul tuli teade, et külma tõttu hobuseid välja ei lasta, sest muidu külmub tallis vesi ära. Njah, hobune sees kinnises ammoniaagises õhus, liikuma ka ei saa, sest mul ei lähe auto käima. Pole tore.

8. jaan. Kuna auto tahab homme tööle minna, siis üks paar abikäsi oli äärmiselt huvitunud, et ma täna talli saaksin minna. Võinoh, et auto kindlasti käima saaks pärast 1 päev rämekülmas seismist. Kahe aku ja naabrimehe abiga saigi mõne tunniga nii valgele kui naabrimehe liikurile hääled sisse. Mootor käis, nagu segaks piparkoogitainast teelusikaga. Just nii raske tundub. Tall oli külm ja pime,  hobused väljas ei käinud. Metslane koos paari kaaslasega oli siiski bokside tegemise ajaks õue ootama lükatud. Nüüd ma ei teagi, millal ta oma tagumise otsa ära rebestas, kas päeval või siis, kui õhtul maneežis jalutasime. Tahtis muudkui püherdada (alati tahab, kui on liiga pikalt boksis kinni olnud) ja ma siis lubasin. Aga püsti tõustes kadus tagaots alt ära, ei saanudki kohe püsti. Kui siis igaks juhuks paar traavisammu küsisin, oli kõik rikkis. Kuna enne ei olnud traavi vaadanud, siis ei teagi, kas oli juba varem pekkis ja sp ei saanud püsti või juhtus pärast. Igatahes, s*tt.

9. jaan. Öösel sai autot käivitamas käidud mõned korrad, et päeval ikka kindlasti talli saaks. Alles tehti bokse, ei tahtnudki hobust sisse tuua. Jäljed ei läinud millegipärast väravast kuigi kaugele, aga heinarullis polnud kedagi. Äkki redutab mõnes muus koplis? Aga ei, vahtisid varjualuses niisama. Proovisin käekõrval mõned traavisammud üle vaadata, ei suutnud niimoodi teki alt ja üle õla midagi huvitavat näha. Näppida ka rohkem ei  julgenud. Las ravuneb, homne niigi edasi lükatud hüppekas jäeti ka ära, niisiis pole kiiret kusagile. Ainult see tallis ammoniaagipilves ja heinatolmus kükitamine on kurjast.

10. jaan.15 miinust on juba päris mahe talveilm, aga ikka oli tegemist auto käivitamisega. Hakkab vist tüdima sellest külmajamast. Tallis pilk jalgadele -- kõik pealtnäha kena. Maneežis väike test, ikka ok. Ei siis muud, kui sadul selga ja tekk külmakaitseks peale (tavaliselt teeme ilma; kui juhtub higistama, siis alles pärast trenni läheb katte alla). Jalutasime pool igavikku, siis paar traavikatset ja kuna ikka midagi koledat märgata polnud, koorisin teki maha. Sel tekil on kindlasti vägevam süüde kui autol -- metslane lendas prahvaki edasi, kui tekk sädemeid lõi. Järgnes rahulik traavis sillerdamine, kus hobuselt peale lõdvestatuse ja ühtlase kulgemise midagi ei nõudnud, aga ise proovisin hiljuti netist leitud istumisnippe. Jalgade heaolu nimel üle õla sülitama ei hakanud, ninast tilkus niigi jahutusvedelikku nagu kevadel jääpurika küljest.

"Lapsepõlves kaevu polnud mul, kust pidin jooma ma(?)," ütles Jõekalda Kristjan Venemaa-reisi salvestisel. Küll mind ikka on lihtne lõbustada.

11. jaan. Raadiohääl teatas, et vähemate külmakraadide üle rõõmustada ei tasu, sest tuul teeb puuduoleva tasa. Jäine värk (mõista-mõista, mis on pildil). Panin sadulavööle krõpsudega lambavilla, et hobusel ikka pehmem oleks. Talvekarva abiga katkine pole, aga mingi mügarik seal ei taha kohe üldse ära kaduda. Poole trenni pealt kukkus taskust parkuur maha. See oli selle viimase plaanitud ja ärajäänud treeningvõistluse ajast. Hea kiirendus on Metsikul...  Edaspidi olid kõrvad pingsalt taga ja iga järsem liigutus pani turbo boosti peale. Nüüd kuulas vöökrõpsude krõbinat. Äkki jälle mõni mõrvarpaber! Hääljuhitav hobune. Põnev oleks kõrvad katseks ära summutada, äkki siis muutuks maailm helgeks?  


***
öösel oli lasnamäel legendre'i laager. siledaks tõmmatud liivaplats, presendist hiiglaslik kraaviimitatsioon ja jänese-reet peal harjutamas. mõtlesin, et jõuan enne trenni kodus ära käia ja läksingi taksoga. kusagile kohale jõudes näidati taksouksest hulkurkassi, kellel kougiti jala küljest lutikas ära, kommenteerides "nii nunnu". Vaevu jõudsin mõelda, et imelik mingit lutikat nii iseloomustada, aga siis nägin ise ka seda furby suurust karvast loomakest. no ja oligi nunnu.
***

12. jaan. Nüüd tuli muidugi Pilli kliiniku kuulutus (küll see kliinik on totter sõna trennide kohta). Niimoodi äkki. Panin kirja. Kahju, et ECU-sse ei saanud veeretada seda üritust, oleks nii hea lähedale minna. Tulin autost, kaks porgandit käes, Aire tutvustas järgmist katkihobust. Ei jõua eelmist ära parandada, kui uus juba peale pressib. Üks porganditest osutus aknakaabitsaks. Rahval on tänasest päevast jagada nii põnevaid lugusid, et tekkis kange vajadus ise ka ettevaatlikum olla. Merlise käekoti ja telfi seiklused olid (kõrvaltvaatajale) naljakad ka, aga et Er pääses napilt rämedast liiklusavariist ja El ei löönud napilt peeglit hunnikusse... Tegime külgliikumisi jälle, tasapisi muutuvad küll lihtsamaks, aga tagant on nagu ikka liiga laiali ja eest võiks olla rahulikum, kõigub liiga. Peab käsi eriti hoolega jälgima, et mis nad teevad. Ja ukse juures igavene tõmblemine, lõpuks viskasime kõik muu nurka ja lihtsalt jooksime ringe seal otsas, kuni hakkas säärt kuulama ja nurgast eemale painutama, mitte et jõllitab väljapoole ja kogu keha kõver. Tüütu, nagu taltsutaks mingit kolmeaastast. Kolmesega oleks talutav, aga vana hobuse puhul... kuidagi üleliigne. 

13. jaan. Pass tuli ESHKS-ist tagasi. Mul oli küll sinna saates aadress ja telfnr ilusti ümbrikul kirjas, aga nad saatsid ikka kuhugi põõsasse algul. Või vähemalt samahästi kui põõsasse -- vanaema juurde, kus ma kunagi ülikooli ajal elasin. Vanema käib linnas ehk paar korda kuus, kui niigi palju. Helistas siis, ise ähmi täis, et mingid hoburiistad olid tulnud, meetrises kastis. Mul oli juba lootus üleval, et äkki tõesti, aga oli kõigest tähitud kirja teatis ja ühikud... noh, milli- või niisama meeter, tühiasi. Õnneks sain kirja lähemale ümber suunata ja täpivaba koodiga pass on kodus tagasi. Kiva trenn oli, pärast paari korda külma pärast edasi lükkamist. Pidin nüüd trenni algul sääresurvega kokkuhoidlikumalt ümber käima, et hüpete ajaks midagi varuks ka jääks. Isegi kui kaugel enne tõket on hea hoog sees, pidurdab lähenedes tihti korralikult maha. Tegime siis niipidi, et lähenedes oli kontroll, kas reageerib, aga tulime rahulikult, et siis vajadusel saaks juurde panna. Mõned julgemad hüpped saimegi kätte. Kuni siis mingi kastiga okseri ette niimoodi seisma jäi, et mul hambad hooga kokku laksasid ja tunne, et keel kuidagi suhu ära ei mahu. Galopp-taandamise (peatuseta) harjutus on täitsa käpas. Kahju ainult, et seda päriselt vaja pole kunagi. Uskumatu ikka, kui suur üritus mingi näljase 90cm hüppamine võib olla. Kohati ju täitsa toimib, miks siis ei võiks kohe korralik olla, saaks kiiremini ja vähema higistamisega õhtale ja puha.

Väiksel onul tulevad närimishambad ja tema pisikeste igemete otsas tunduvad nad hiiglama suured. Tundub valus ja nii tõenäoliselt ongi, sest miks ta muidu aina viriseb ja tatti suust rusikatega välja tirib. Arvan, et inimestel tulevad tarkusehambad sobivalt lapsesaamise eas, et nad mäletaksid, kui valus see tulek on. Siis on kergem kaasa tunda.

14. jaan. Magasin pool päeva maha. Jälle tõmbas külmemaks. Kuulsused muudkui surevad, alles oli David Bowie, nüüd Alan Rickman. Käisin eile öösel loetud artikleid trennis järele proovimas. Lucinda Greeni oma peab osaliselt jääma suveks, kui mõni krossirada ette tuleb. Ta arvestab treeningul ka sellega, et hobuse silma ülemine osa on lähedale, alumine kaugele vaatamiseks (hobuse -- jpt murunärijate --  silm on üldse imeline asi, silm keerab pea tõustes ja langedes niimoodi kaasa, et piklik pupill jääb horisontaalseks, aga see oli üks teine artikkel kusagil mujal). Kohe sai aga katsetada allüüride parandamise retsepte. Sammus tuli teha kandilisi nurki, kuni veerandpiruettideni. Traavis kergendades leida hobuse loomulik rütm ja hakata vaheldumisi samme pikendama ja lühendama -- kergendamise kiirust muutes. Galopis aitavad kaheksad, üks paun kontras. Kui hobune kaotab tasakaalu ja vahetab jala, avada esiteks välimine käsi ja pakkuda võimalust tagasi vahetada, aga kui ei vaheta, minna üle traavile ja proovida uuesti. Peab olema igaks juhtumiks mitu retsepti, ükski asi ei kehti igavesti ja alati, vahel tuleb lihtsalt katsetada, et mis toimib. Oh jah, isegi mustikakissellist võib isu täis saada... paar aastat tagasi, kui Tartu suusamaraton ära jäi, ilmus poodidesse tohutu laar kissellipuru ja küll ma siis tarbisin. Hullult kohe. Eriti mõnus on neid pisikesi seemneid nagistada.

15. jaan. Poole tunni pärast pean minema hakkama. J küsib ilmselt jälle "how's the horse?" või hullemal juhul "how are you?" ja ma ei suuda lihtsalt "thanks, fine, how are you" vastata. See oleks nii tühi ja pealegi vale.
*****
Pidin hobuse korralikult ratsmesse sõitma. Kui on paine, siis ei luba korraks ringi jõllitada, vaid peab ikka hoogsalt ratsmele järele minema, sh üleminekutel, kus kipun 2 sammu ette liiga pidurdama ja kohe minema ka ei saa. Keep it simple, stupid. Põhiasjad, ikka põhiasjad. Vahel ongi vaja sõita nagu kolmeaastast. Sai jälle õige feelingu kätte, nagu üks keegi teine tihti öelda armastab.

Siin läheb lugu pooleks, muidu saab liiga pikk.

Rohelised pühapäevad

Ei ole ma üksi paranoiline selline
kahtlustan et teised ka
õndsad ehk mitte
nemad naeratavad niisama

Tere... kas su jalad on terved? Kas on kõvad? Hambajälgi pole kusagil? Kas silmad korras, kõht ei valuta? Kas kiiluvahed on kuivad? Tükke pole murdunud? Ega sul külm ole? Palav? Kas tuled täna ka minuga?

Ühtegi päeva oma kabjalisega ei saa võtta kui garanteeritut. Tallirahvas teab. Kes triigib kliiniku vahet, kes möllab kohapeal, kes muretseb juuksed halliks. Lahinguid võidetakse ja mõni kaotatakse. Nii lihtsalt on. Me keegi ei tea kunagi, kes on järgmine. Igatahes...  

Kus on, sinna tuleb. Nii algas eelmine lugu. Nii ka nüüd. Reneki päikeseline nägu oli me külmas maneežis vaevu ära säranud, kui fb seinale hakkas kuulutusi langema, et kes kõik veel vana aasta sees trenni andma tulevad. Jõulukingid vaja teha, eksole. Minu plaan oli veel viimane hüppekas vastu pidada ja siis meestega vanaemadele külla minna. Trennimenüüs oli okserite peneroll. Teadsin juba ette, et seekord saab "nalja". Teistele nali ja mulle jutumärgid. Nüüd tean, et mu hobune suudab galopi pealt taandamist teha. Vaimustunud uue ande avastamisest, tõmbasin endale riietusruumi uksega vastu vahtimist. Pilt läks hetkeks mustaks ja nina hakkas tilkuma. Õnneks ei olnud morss, vaid tavaline tatt.

Meie "maale vanaema juurde" minek on tehniliselt täiesti korrektne, kuigi erinevalt enamusest liikusime lõunast põhja. Nimelt meie rongipeatusest elukohta nimetatakse linnaks, aga vanaema kodu on alevis. Mis on ka rongipeatus. Ja isegi kui nende alevi rongiplaan võtab vanaema kapiuksel ühe A4 jagu ruumi ja meie linna oma mahuks -- kui laiutada -- tikutopsi väikseimale küljele, siis maale me igatahes läksime. Pool tundi enne päeva lõppu jõudsime napilt kohale. Oletasime, et kõik magavad ja me hiilime ka sama tegema, aga saunast kostis ohkimist. Isa oli dušinurga plaadid üles kiskunud, tagasi ladunud ja täitis vuuke. Oli 7 tundi tagasi arvanud, et ehk saab tunni-paariga tehtud. Meie, maakad olime reisist sodiks väsinud ja üle kahe tunni vastu ei pidanud. Väikseim duud lükkas mulle varbad ninna ja siis me magasime täiega. Minidiivanil ühe teki all kolmekesi, kooris külge vahetades, nagu see ikka külas käib.

Edasi ma kõike enam ei mäleta. Oli midagi söömise, kuuse ja piparkoogitamisega. Kohutavalt tüütu. Eriti see kuuse värk. Milles see puu süüdi on, et ta alustuseks soojas toas virelema peab ja siis tänutäheks lõkkesse lendab. Kahju on alati. Lapsed möllasid grinchi märkamata puu kallal ja said sinna paar kilo kraami peale laduda. Mõned kujud ja kuulid olid minugi väikest nägu peegeldanud kunagi. Millalgi tekkis rahvast juurde, hakati luuletama ja laulma. Vanaema pani erinevatest jõulusõnadest riimivabu luuletusi kokku, lapsed laulsid mööda ja muu rahvas ümises kaasa (refräänide kohal veidi valjemalt) midagi laisakelladest, H ema rääkis jälle seda muistendit, mille T koolitööna üks teine aasta esitanud oli ja isa luges pärast mind maha täpselt sama luuletuse. Jälle oli äkki aeg pooles öös. Saatsime H ema vanaema majja magama, sest vanaema ei teadnud, kui kõvasti H ema norsata oskab.

Ja siis tuli veel üks päev "puhkust". Tegelikult võtab ikka keele vestile, kui ühte päkatsit aina trepi pealt alla tirima peab. Või laualt nägupidi söögist või kuuse küljest kulinaid tirimast. Trepiga oli üks hea lahendus ka -- mu ema viskas sinna külili ette ja pisilane seepeale nagu peegelpilt samamoodi kummuli. Kõigist teistest ronis üle, emast mitte. Aga emal oli vaja peadpidi arvutis olla ja juhe trepini ei ulatunud. Ja siis läks elekter natuke ära. Ainult ühe faasi kadumine on ju natuke. Telekas sai pikendusjuhtme ja rikketelefon ühe kõne. Keegi ei uskunud, et pühade ja torm Chucki ajal midagi ette võtma hakatakse, aga enne kui mehed saunast välja said, olid tunkedes onud posti otsas ja parandasid midagi ära. See "midagi" võis vabalt olla ühe tüütu rähni nokatöö. Nende alevirähn peksab elektrijuhtmeid, meie linnarähn vasardab posti otsas lambikuplit. Täitsa põrunud mõlemad... mida kõike naistele mulje avaldamise pärast ei tehta. Meie vana hea Upwordsi seltskond paigutas mõned korrad klotsid poole laua peale ära, vaieldes seejuures sõnade olemasolu üle. Sõnade jaburus ja õhtu hilisus on võrdelised. Kui minu kord parasjagu ei olnud, vahtisin üle õla Lumivalgekese filmide hobuseid ja nende varustust. Ja seda, et vampiirifilmi tüdruk poleks ju olnud kauneim kogu maal. Võibolla ainult mõnes Soome maakonnas.

Kui päevad olid juba sassis ja pidi kalendrist kontrollima hakkama, kui palju seda aastat veel on, toppisime ennast ühte hallidest autodest (see hooaeg äärmiselt popp värv) ja võtsime suuna lõunasse tagasi. Ruumipuudust ei olnud karta, vastassuunalisi oli hulga rohkem. Heinamaad rohetasid ja rahvas riputas fb-sse seenekorjamispilte. Diisel maksis 0.879EUR/l ja mäkkdoonaldist sai isu tundmata mööda sõita. H ema oli kaasa pannud kolm kotti sügavkülmast tulnud marju -- astelpajud, vaarikad ja mustikad. Need kõik tilkusid. Kaks sellepärast, et ziplockid olid lahti; kolmandal oli tugev sõlm peal, aga kott ise pooleks. Tegin need kähku kisselliks ära. Isegi pärast peotäie männiokaste ja mustikalehtede eemaldamist tuli kisselli umbes ämbritäis. Praegu kaalun, kas panna tapeeti või hakata vahukoort tegema. Pekk vist võidab.

* * * * * * * * * *

Vanast ajast oli meeles, et esimene tainas läheb alati nahka, seega sai kapp igaks juhuks tainaid täis laetud. Aga ei olnud neid sööjaid kusagil, pidi asju ahju ajama hakkama. Martsipan, šoks ja glasuur tulid ka appi.

Kõik need kunagised majad, aardekirstud, nöörikommiga köidetud raamatud ja eiteamis kompositsioonid tahtsid süles või pagasiruumi katte peal reisida, aga katte lõhkusin juba ammu ära ja süli oli reserveeritud. Niisiis tulid lapikud kahe-käe-koogid. Pingviin sai pärast mandlilaastudest kõhusuled.

 Pildike pooleli.

 Ahv ja päkatsid

See jääb meenutuseks, et martsipanist sünnipäevalapse tegemist peab paremini plaanima. Ei teadnud, et see riisikakust motikaga onu nii haledalt paljas saab, aga pärast on riidessepanek veidi keeruline. Sai siis šoksist pikad püksid peale.