Niidame

Pärast kordaläinud pingutust oli pingelang ja puudus surve kohe tohutult edasi suruda. Seiklesime niisama metsavahel. Nägime kahte koerajalutajat, ühega lobisesime veidi ja teine oli niisama kuri. Oli kaks kepikõndijat. Oli veel üks ratsanik, kel trenn juba tehtud, muidu oleksime ehk võinud natuke kõrvuti kihutada. Möödus kaks reisirongi ja kahe lapsega perekond jalgratastel. Kahepäev täitsa.

Laenasin vahepeal treilerit tingimusel, et see tagastatakse sama hea või paremana.  See aga tuli tagasi junnidega. Olin päris pahane, ilmad kuumad ja mingi s*tt söövitab põrandat, lisaks veel et Nii Ei Tehta. Ma pole aastaid kellegi muu kui oma laste peale niimoodi lennanud, aga siis avaldasin laenajale arvamust. "Põhjendus" tuli, et laenaja ise polnudki kõige viimast otsa sõitnud. Võimalik, et mul jäi suu lahti selle jutu peale. Varustust puistatakse ka suvaliselt tallivahele laiali, põrandale. Eriti jalutusnööri. See teema tuli ka jutuks. Pärastpoole on nöör käitunud nagu kukupai, pole enam kusagile ära jalutanud. Õhtul rääkisime vanaemaga sügavkülmast, tema nimetas oma vana külmuka külmemat osa kaameraks, pidi peaaegu iga nädal "kaamerat" sulatama. "Mul suurt kappi pole vaja, pole midagi sinna panna. Vanasti oli küll kapi [nim. ongi tal "kapi"] täis. Mis seal oligi... kurjamu pardid olid!" Seepeale lihtsalt pidi paha tuju ära minema, aga treilerit ikka enam ei laena. [Lisaks tsemendist metsseale ja puuhobusele on vanamal põõsaste vahel konn. Kõik isetehtud muidugi.]

Mingi aeg tulid uued naljad nagu UK-UK, mina prii! ja 1GB vaba ruumi. Nii kohutavalt lämbe on, kuidagi ei jaksa ratsutada, parmud ka kallal ja hobune muudkui rapsib. Käisime Niitväljal meetriseid proovimas. Mõned plaaniga sel kõrgusel nädala pärast võistelda, aga mina lihtsalt proovimas, et mis juhtub. Kõige hullemad takistused olid traktorijäljed maas, aga neist veidi kõrgematest saime ikka esimesel katsel üle, mitte küll just tohutu ilusti, aga midagi ikka. Auk herdliga oli eriti hirmus! Ma ei käinud meelega enne hüppamist veest läbi, et näha, kuidas ta üllatusena mõjub. Seekord ei mõjunud kuidagi. Me pole veel meetriks valmis, aga aasta lõpu poole... mine tea, äkki ühe proovime. Pean enne oma käed paremini kontrolli alla saama. Elin hakkas Piraadiks.

Väike onu ei jäänud kuidagi magama. Vingus ja sigatses, toppis kustukummid ahjuprakku, kust kolmandiku sain kätte, aga ülejäänud hakkavad sügisepoole äkki kärsakat tegema. Millimeetrimõõtja läks ka prakku, aga kääride ja kahe lauanoa abil sain ta lõpuks välja pusitud. Jaaniajast oli lademetes toidujääke, üritasin neid likvideerida -- sh kerestasin pool arbuusi, mis muidu oleks minikärbeste kolooniaks moondunud. Duud kaanis jogurtit kui hull. Viimaks läksime lämbesse magamistuppa edasi vähkrema. Mõtsin omi mõtteid, kui kuulsin üht eriti spetsiifilist häält. See on, kui keegi öögib ja paneb kohe linti. Sain suure osa peoga kinni püütud, titt alla pessu, linad vahetusse. Ja siis kordusse nagu refrään. Tõin kausi appi, juhuks kui pihkudest väheks jääb. Sel viimasel lapsel on veidi parem kõht kui eelmistel, lõpetas enne päris hommikut ikka ropsipeo ära. Nägin unes, et kusagil Ukrainas v Valgevenes oli ratsalaager, otsisin enne üritust kempsu. Kaua otsisin, lõpuks leidsin ja hakkasin kasutama, kui miski pidur tuli appi. Vedas seekord, muidu oleks ropsile lisaks midagi vedelamat ka voodisse saanud. See poolik arbuus. Magasime poole päevani. Vihm... läksin sadulata, proovisin eelmise aasta KÜRi muusika järgi sõita, aga hobune on muutunud, enam ei sobi üldse. Pean uue tegema?! Mul arvut ju ikka veel pekkis, mis saab nüüd?

Regasin Niitu ära, 80, kuigi kunagi võiks just seal meetrit proovida. Vist. Madli kutsus ühistreeningule. Hageri metsadesse ei jõudnud, aga mingi ringi sai teha, kus jälle paar uut kihutamisteed tuli. Hmnjah, see kihutamine. Kuidas seda teha, kui veenmisvahendid kodus? Metsik oli nii sügavalt piduris, et isegi madala parkuuri galoppi ei saanud sisse. Nagu muuseumis jõllitas väljapanekut, kuni Madli pikakoivaline ette näitas. Uus salvestatud liikumiste rekord on 38km/h. Madli hobu juba naljalt ei pidurda, kui ehmub, siis kargab täie hooga põõsasse. Kodune väike onu jõi klaasipesuvedelikku. Meil kodus on taimede jaoks sarnane veeprits, seda on salaja lutsutanud, nüüd siis proovis uut marki. Ei meeldinud.

Tallis oli välja kuulutatud Chase me Charlie, aga kuna minu ratsakooliajad on ammu möödas, pidin netist tähendust otsima. Kõrgushüpe. Ponid pandi ritta, mõni oli juba pool tundi varem ootel. Kui algul olin mõelnud, et prooviks ka, siis suur seltskond pole ikka minu teema ja kuna sain valida, läksin hoopis metsa. Alustuseks lasketiiru, mis on nii rohtu kasvanud, et kaevikuid enam ei paista, aga kuulipüüdmismägi on endiselt ronimiseks päris hää. Taga oli kahjuks kõrguspiirang, poni ehk oleks langenud oksa alt läbi mahtunud, aga mulle oli seljanahk liiga kallis. Oleksin pidanud külje peal kõõluma ja sadula oleks ikkagi ära riivinud. Siis läksime põllule, tegime galopis paindeid ja minispurte. Küll on vahva tunne, kui hobusel kere käima läheb. Nii jõuliseks ja vetruvaks muutub, samm on kohe teine. Aga peagi tuli teel vastu murelik tädike, kes metsapuude mahavõtu üle kurtma hakkas ja et teed on puha rikutud. Hullud on jah, praegune ilm pole mõeldud metsatöödeks, või  siis vähemalt mööda metsa rallimiseks. Isegi hobusega on nüüd mõni tee ebameeldiv läbida, jalad libisevad poris alt muudkui. Sattusin selle nutulaulu  peale veidi segadusse ja eksisin natuke ära. Tagasi talli juurde jõudsin, kui viimased veel jõudu katsusid, üks poni ja üks noor, 130cm tehti ära. See plats on muidugi päris mõnus hüpata, võiksin nimetada mitu kohta, kus vilets pinnas lisaks nagu kõrgusele 10-15cm, aga see siinne teeb parimail hetkil takistused nii 10cm võrra lihtsamakski. Võibolla jrgm nädal proovin ka midagi, enne on vaja hoida jõudu. Hobune on tatine ka, sobivaid ilmu lihtsalt pole, vaheldumisi kuumutab ja on ligekülm. Umbne. Peaks motivatsioonipaketti parandama. [Pildil nähtavad puud on ainult väike osa saagist; kahe kuhja vahel on krossi üles-alla takistus (bankett) -- niisuguses võrdluses lausa miniatuurne, kas pole?]

Tohutu jant on väikese onuga, kaks tundi istus potil ja ei midagi. Püksi ja mujale teeb küll. No siis teine päev istus multikate saatel nii et jootsin järjest vett sisse. Pooleteise tunni pärast ei jaksanud enam kinni hoida, pissiski potti. Tähistasime korralikult. Jrgm päev sai ka joogi abiga pooleteise tunniga tulemuse kätte, aga... see kallati hetk pärast sooritust sinnasamasse maha laiali. Tont. Panin siis trusserid, sest nii suure põie järel peaks pikem paus tulema, aga ei läinud kümmetki, kui järgmine sahmakas põrandale tuli. Põrand on nüüd igatahes puhas, mitmekordselt pestud. Täna tahaks jõe äärde minna, aga natuke kardan uppumist. Raske juhus täitsa.

Tegelikult sai ainult hulga vett kaapida, saba vee poole, nina kaldasse. Ei ole üldse lõbutsemisruumi. Läksime siis mururingile. Mida tugevamalt ratsmed on, seda hullemalt pidurdab ja kardab; viskan ära, on hulga muretum, aga hirmus pikk ja laiali. Reedel sõitsin murul kaks skeemi läbi, laupäevase niiduka ja ühe sääretamistega kerge L. Rohkem ei saanud, parmud ei lubanud.

Niiduks jäi väike onu vanama ja ühe venna valvata. Karta oli, et maja tõmmatakse pikali, praod topitakse asju täis ja mis ei mahu, paigaldatakse ümber, nii et neid mitu aastat ei leia. Plaan oli, et kõik magavad hommikul võimalikult pikalt. Kui aga treileriga majast mööda sõitsin, sai kaseotsa kiik juba kõvasti hagu. Päevaks lubati 30 sooja ja seda ka ohtralt jagati. Olime peast soojad juba kohe hommikul. Metsik oli veidi uimane, aga täiesti tubli. Skeemis oleks võinud kõrgemalt hõljuda, aga seda võib ju alati. Filleri-rohkes parkuuris saime paari mõttepausiga ka kõigist üle, aga enam isegi ei mäleta, kuidas see täpselt oli. Seda küll, et kuidagi eriti madal tundus seekord. Ehitasin treileri ümber aiakese, panin hobu sisse. Oli vast nunnu, ilmselt ka palavusest uimane, aga sain valmiski panna nii et seisis ilusti paigal, kuigi polnud ühtki piirajat küljes. Õnneks sai alade vahel ja pärast krossi hobuse kohe ära pesta, nii mahlane tundus see vesi, et mine või ise alla. Piraat söötis mulle enne starti veel jäätise sisse, mmm... taevalik. Sellist krossi algust kui nüüd -- polegi veel olnud. Lihtsalt läks hooga peale ja hüppas. Hahhaa! Eks ta nii tegelikult peakski olema, aga meie jaoks oli juba väike võit. Krossi edenedes hakkas hoog kustuma, aga päris kohapealseid nalju enam ei olnudki. Isegi vees tegi galopisarnaseid samme ja mahtusime vahelduseks aega (see oli selline leebemapoolne ka). Noorte pärast oli hea meel, et kuidas kõik läks. Neil oleks ju MV peaaegu äragi jäänud selle ühe olematu võistluse pärast. Tehti mööndus, et kross tuleb 5cm madalam  (sest Niidus on ainult meetrine rada saadaval praegu), aga see-eest TS 5cm kõrgem kui esiti plaanis oli (kokku siis 115cm). Lisaks tehti veel mõnel juhul mööndusi kvalifikatsioonidega -- kvallid ongi vist selle aasta eriteema PMS kõrval --, aga käesoleval juhul tundus selline otsus end õigustavat. Just krossiosa on see, mille pärast kvalifikatsioone vaja on, aga kross oligi seekord madalam. Samas oli Antsul rada nii peenelt tehtud, et seesama kross rehitses need eriõiguslased teistele kohtadele ja võitis see, kes võitu kõige rohkem tundus väärivat sel hetkel.

Ja maja oli püsti. Ja nad olid kõik suurema osa päevast õues veetnud. Olid söönud ja maganud ja terved. Vanama sai autasuks kommi ja väikevend valida poes mistahes jäätise. Valis viieliitrise muidugi.

Homerun

Saabusime suvekottu. On vast hobune, nii mõistlik kohati juba. Esimesed pealelaadimised kunagi ammu olid olnud päris jubedad, sh ka üks üle selja kukkumine. Nüüd viska nöör kaela ja läheb ise. Hakkab käima "erakate" koplis. Mõnus suur koppel on ja mõned puudki. Esimene päev olid kellegi hambad laudjal suusatanud ja teisel päeval väiksema augu sisse saaginud, nüüd peaks siis rahu olema. Sõbrustab eelmise viimase liituja Lanzetiga (?). Kaks puhkepäeva olid hobuse küll hüplikumaks muutnud, aga saime siiski metsas järjest traavi või galoppi teha ilma mingite pidurdusjälgedeta. Mäletan veel aegu, kui sammuski oli tegemist, et minu valitud suunas minna.

Homme näidatakse ida pool 60 sõidu kanti ja ülehomme kusagil Helsinkist põhjapool 3 korda vähem. Tuttavat skeemi sõidavad, hahhaa, see on meie eelmise aasta põhikas, mida Edouardile esitasime ja pooltel 3V-del kihutasime. Hulga kodusem tunne kohe. Peab veel välja mõtlema, mis hobusega teha. Kindlasti on vaja liigutada kuidagi.

Väike duud on jõudnud juba maitseainete sahtli põrandasse puistata, kiiges pea alaspidi rippuda, žiletiteradega (kelle omad ja kust pärit, ei tea) näppe lõikuda ja serveerimiskandikusse kinni jääda (karjus nagu siga aia vahel). Tahab vist koju, sest kangutab muudkui auto uste kallal.

V-Maarjas sadas päev otsa vihma ja oli ilgelt külm. Targemad olid talveriietes, aga ma ju tulin otse suvekodust, kus ainult suveriided kaasas. Niiiiii märg ja külm oli, et kohvitassigi ei saanud käes hoida, sest see oli käte värisemise pärast hetkega kohvitu. Tublid võistlejad ja head auhinnad, meistritele tõeliselt kenad medalid. Seal oli ka paar last, nii 9-aastast, kes sõitsid nii täpselt ja korralikult, et aina imetle. Mul ju kodus võrdlusmaterjal olemas, et kuidas on võimalik asjadele mitte pihta saada. Ööseks läksin vanaema juurde, see andis kohe villased sokid jalga ja tee keresse, soojad köögiviljad ja kook. Vanama ikka oskab elusid päästa. Kahjuks ei olnud üldse aega mõnuleda, kell 5 pidin jälle ärkama ja seiklema minema. Nii vara veel kõik ei liigu ka, aga mingi bussi ja trolliaseainega ikka sain, ei pidanudki taksotama. Siis laevatamist kaks tundi, vastu tuli Meri (inimene), osutus R.K-d tundvaks ja Tallinna Ülikoolis kaugõppes õppivaks jne, põnev. Võistluspaik oli justkui väike koht, aga korraldus oli korralik, või äkki jäi selline mulje, sest korrapidaja pidaski päriselt korda. Platsi kastmine ja silumine kahe skeemi vahel oli siuhti valmis, ainult käidi vihmuteid kordamööda lülitamas. Igasugust rahvast oli kokku tulnud, õnneks tehti ka tugevaid sõite, mida oli tore vaadata. Lihtne skeem ka muidugi. Mingit LR-i taolist tegid kangidega pärast. Tagasisõiduks olin kogemata kruiisilaeva sattunud ja tegelesin seal suremisega. Oleks tähelpanelikum olnud, oleks ehk kajuti võtnud, aga nüüd raiskasin mingis tähealas terve nurgadiivani jagu ruumi, jõllitasin tabletti ja lugesin minuteid. Vahepeal möllas laval liivakunstnik ja pärastpoole lastesolgutajast kloun. Olin nii kuivanud. Rebisin lastele külakostiks Jenkki nätsu, selles on palju rohkem xylitooli kui muid kehvemaid toole. Ka maabudes polnud puhkust loota, pidin veel maale laste ja hobuse juurde sõitma. Viimane sai õnneks ilusti liigutatud vahepeal, esimene päev oli koplis pool tundi eest ära jooksnud ja teine päev sai ringaias tiirutada.

Esmaspil läksin trenni metsamõtetega, aga vastu jalutas Raul, kel just krossitrenn hakkamas. Imbusin sekka. Endal polnud varustustki kaasas, kannuseid, kaelarihma ega madjakat. Õnneks kiiver ikka oli. Natuke ehk üritas algul pidurdada, aga tallist leitud sädelev asepiits ei lubanud. Üllatavalt valutult läks, v.a see viimane roosamanna. Tegelikult on hullemad alles valmimas, kraavpalk ja bankett, plangunali ka. Lisaks peab ju kihutama, see kah väljakutse.

Väike onu  tõmbas jalgrattakiivri pähe, läks teise majja. Jõudsin järele, kui see juba väljus, kuivik hambus. Hobusel tuli sabaõnnetuse kohalt lahmakas nahka ära. Alus on juba tume ja udemetes. Hambajälgi oli juurde tulnud ja lisaks jalalt natuke nahka maas. Suur hall pidi tulnukaid kaitsma, aga täna koplist väljudes ei tahtnud meid välja lubada, ründas. Sõimasin tal näo täis, siis enam vahele ei seganud. Metsavahel proovisin kiirust hoida. Päikesega tõmbleb palju rohkem, ennist külmaga oli küll kenasti läinud. Proovisin rekordit ja ma arvan, et õnnestuski, aga endokas oli just täpselt siis kotti läinud. Enam ei imestanud isegi. Olen juba harjunud sellega, et mu õnnestumised kuidagi salvestatud ei saa. Mitte nagu ebaõnned -- need armastavad rambivalgust. Raul niitis muru, kuni kütust jätkus.

Kolmapil tahtsin kihutamistele vahelduseks natuke ks teha, aga mitte igatahes platsil, sest see tolmas jubedalt. Läksin teispoole raudteed. Hobune hüples kogu aeg, nii elevil oli. Mingi kraabitud koha peal tõmbas järsult kõik pidurid peale. Khhh. Tegin kokku-lahku tr ja gal, sai mõnus. Sõitsin suvalises heinamaa nurgas skeemi läbi. Sellest pidi nv-ks piisama. Raul oli metsavahe pokudest lagedaks lasknud randaalida, sealt noppisin kiva. Osa tõkkeid on ikka veel tegemata. Õhtul hakkas vihma kallama, ehk homseks lõpetab. Vaja on veel natuke hüpata, muidu liiga ebakindel. Olin söödanõu (kaanetatud) boksi ette jätnud, et sealt hea järgmised 2 päeva ette laduda, aga keegi oli nõu künasse tühjaks kallanud, nii et veel õhtulgi ees kraami jagus. Õnneks hobune üle ei söö, teab täpselt, millal aitab.

Nejap. Raul on ehitaja, tegigi banketi eile, maandumisplats asfaldipurust. Täna oli juba nummerdmise ja liputamise algus, homme teevad edasi. Juhtuski nii, et ei saanudki neid põnevamaid üldse proovida. Mõned oli eile midagi teinud, aga ma käisin kusagil niidul skeemitamas. Aiku ja Haana käivad Raulil abiks, kohalik Martin ka, aga ikka on kuidagi liiga vaikne ja liiga palju teha. Hüppasin platsil 90-100, et oleks terake kõrgem. Litsusin käed alla ja tegin pehme kontaktiga pöördeid. Jumala lihtne on neid käsi hoida,  kui ta ilusti tuleb. Kokku ainult 1 kord tegi pidurinalja ja mul kohe käed taevas ka. Ülejäänud kui taevamanna, nii tore oli, niiii tore. Lammutasin ks aia laiali, tõin platsilt ära, vaja puhtaks pesta ja võistlusplatsil üles panna. Ma igatahes rohkem ei jaksanud täna, junnikorjet tegin ka, see on neil tohutult ebamugavaks tehtud. Kohapeal vahendeid ega vaheladu pole, peab tallist toomas käima. Kunagi pole alla poole kärutäie kokku saanud.

Reede hommik. Magasin kahesajaga, enne kui putru tegema läksin. Mõni päev kohe magaks. Pärastlõunaks lubati vihma, seega läksin talli just siis. Panime Haanaga aia üles, kolm pulka (kokku 12m) jäi puudu. Vihma sadas juba, tõin hobuse, aga boksis oli poni ees. Ei jaksanud kohapeale võitlema jaada, läksime ns nööri otsas jalutama ja ringaeda jooksma. Hingamine pole kuigi hea, hein ka kaasa ei aita, jubedalt tolmune. Sp ongi parem, kui veedab aega õues, aga nüüd nv ilmselt peabki sees kükitama kogu võistluste aja. Päris ilge isu on kogu aeg peal mul, ebareaalne. Aina sööks, pistaks maiustusi. Õud-ne!

Laup. pidi sadama terve päev. Skeemitamine algas 10 paiku, meie kuum grupp veidi pärast 12. Ootasin juba ammu meie trio kogunemist, kui tuli kõne: maandusime rekkade vahele, kas on õige koht? Ei olnud päris, pidi veidi edasi ajama, ikka hobuste juurde, aga E. auto polnud enam nõus tagurdama. Polnud teine enam üldse nõus midagi tegema. Sidur oli juba poolel teel lepingu üle vaidlema hakanud, aga siis hoovis enam üldse toru ei tõstnud. Elin muidugi säras õnnest. Tuju hea, sõitsime korralikud skeemid peenes vihmas. Järgmistel enam sellist vihmaõnne polnud! Jalutasime korra parkuuri läbi. Plats oli hämmastavalt hästi vastu pidanud. Alles neljapil olin ju loikudes mürgeldanud, aga nüüd oli pinnas veevaba, kuigi vihm tormates näkku peksis. Läksime pausiks vanaema, tegelikult hoopis isa juurde, kus kohal oli ainult ema,  sooja. Sõime ja kuivasime. Päris raske oli pärast jälle vette ronida. Hobune keeras end soojendusel vihma järgi viltu, iga sahmakat võttis kui edasiviivat märguannet ja süstis korduvalt alt minema. Päris huvitavaid hetki oli. Ülikiirelt saadi oma osadega hakkama, keegi väljas muneda ei soovinud. Kihutasime meiegi raja läbi ja siis talli varju.
Palju ei jõudnudki kuivada, kui tuli ühine krossikäik. Silmalaud käisid max kiirusel, aga kogu vihma ära pühkida ei jõudnud. See on üks eriti vintske sort rahvast, mis selliseid piinu vabatahtlikult läbi elada võtab. Ja nagu sest veel vähe oleks olnud, tegime teise ringi ka. Siis, läbi nagu läti rahad, koju. Kõik tilkus, mis tilkuda sai. Ajasime riided sauna ja tegime end seest soojaks. Joonistasin krossi peast paberile, et mälusse midagi kinni jääks. Lobisesime ja parandasime muidugi natuke maailma, sõime ja kuulasime öösel vihmapeksu. Yrno lubas, et krossi ajaks on kuiv ja lõpuks päikegi!

Pühap. Hommikul oli kiire tallitiir, heinatäiendus ja söögid ette, siis ise hommikust sööma. Kell 10  pidi olema vet check, plaanisime,  et kõnnime krossi veel enne läbi. Mõned augud olid asfaldiga täidetud ja puid oli juurde kasvanud. Trass tuli pikk, 2km ja takistusi 22, seega to-the-max (tavaline oleks sel kõrgusel nii 1.5km ja 15 takistust). Ainult kiirust pidi piirama, sest rada oli raske ja märg: 480 m/min asemel tuli 425. Soojendusplatsil sai vaevu mõned sammud galoppi teha, enne kui äär ette tuli. Plank, latikas ja okser. Jaaaa minek. Esimesel olid jalad poolpehmed, aga ajasin onukese liikvele, teine ok, kolmandal kontrastne asfalt maandumisplatsil (varem oli olnud kraavike) ja lauspidur, traav ja samm. Neljas palk, viies bankett üles, kuues metsakraav, seitsmes trakehneripoeg, istusin taha ja haarasin sangast, kaheksas sinine vorst, üheksas kast, kümme-üksteist angaarid, 12 vanker, 13-15 majad (ühe pere elamud), 16 diivan (korralik, istumiskõlbulik), 17 plank ümber mändide, kus liiga sirgeks lõigates mõni puusse pani -- otseses mõttes, 18 kraav tagasi, 19 bankett alla, 20 palk, 21 rohekast ja 22 roosa, enne mida hoog juba raugema hakkas. Hullemalt tubli duud, ainult 1 suurem pidur ja kõigest kaks sek üle aja! Nii pika raja puhul lausa supersaavutus, sest meenutagem eelmist aastat, kus Niidus ka 2km ja 20 takistust võttis tervelt minuti kauem kui ette nähtud. Terve trio oli tubli, aga tegelikult kogu me harrastajate grupp, sest kõik tegid puhta töö [siiski-siiski, üks takistus aeti kamba peale alla] ja ükski kusagil alla ei andnud. Mitte sentimeetritki. Hoolimata kõigest. Ja polnud mitte ainult üks päev tormi ja vettimist, nagu teistel samaaegsetel võistlustel kirjeldatud koledused, vaid tormipäeval mitmeid kordi vettimist ja näopeksu ja järgmine päev veel otsa, et linnuke kirja saada. (4 järgmist pilti röövitud Elinilt)

Keemiat oli muidugi omajagu, pole ühtki tõelist seiklust selleta. Elin leidis mingi skeemi, kuidas autoasjad jonksu saada, aga koju jõudmiseks laenasin talle oma valge. Mul pole ju autot praegu vajagi, kui jalgrattaga tallis käin. Laural oli treileri karkass keevitusest lahti tulnud; kui Pasa on selline kergem daam, siis eelmine kasutaja oli olnud suur ja raske, vajutas nurgast lahti. Kui selgus, et kojusõitu see ei sega, siis kasutas Pasa boksipiiret, et esimeselt jalalt raud maha kangutada. Kuidagi tuleb ju väike puhkus kindlustada.


Kui esimest korda tuli teade, et see aasta tuleb üks 3V Kohilas, siis tahtnuksin rõõmust hõisata. Minu suvetall! Vanama juures! Aga ei. Kuna käesolev aasta on olnud ikka igasuguseid üllatusi täis ja reeglid eriti ei kehti, siis ei lubanud endale seda rõõmu ja haudusin salaja. Kuhu see kross veel tuleb? Pole nagu ühtki laines maastikuga põnevat kohta. Raul pidi kõik valmis ehitama. Üksi. See on nii meeletu kogus tööd, et... kes pole teinud, ei kujuta niikuinii ette. Osa tõkkeid tuli Niidust Antsult laenuks ja juurde leiutati uusi, aga nii, et kopleid sassi ei keeraks. Rada tuligi põnev, keeruline ja väljakutsetega, oli ka hobuse jaoks väljanägemiselt täitsa uusi, aga noh, me oleme alles pool-algajad ka. Aga näe, ikkagi õnnestus suvekodus võistelda ja rasketes tingimustes pikk ja keeruline rada puhtalt läbida. Team TeemeSitastSaia roolib edasi!

But... but... Butrimonys

Hommikuti ei taha tõusta, jääkski sinna järelune-maailma. Seiklused ja veidrused. Täna oli elu valimise karbike. Peopesa suurune, sees olid värvilised kivikesed. Üks noppis sealt sinise ümarama ja nentis, et sellist elu tal nüüd ongi vaja. Kolmandik kive oli juba võetud.

Jalg on pehme, ma pole enam röövel. Lähme kuidagi takistuse peale ära ja kujundujume üle. Liivakeerised riivisid täna korralikult silmi. Muidu hoian liivabasseinidest kaugele eemale, aga hüppekat nagu mujal ei tee ja tegelikult on ka "roheline maa" juba liiga kõva. Võiks juba ammu sadada. Konnad on kah juba pooleldi tiigist välja kuivanud. Nagu minu keedetud supp juba, vähese vedeliku ja ohtra sisuga.

Heinamaa tagumine külg on täismüsteerium. MIDA ta seal kardab nii hullusti? Kõrred on kõrged juba, kas seda, et maad ei näe? Autol oli talli ees rehv lõhkenud, vahetasin. Varukas oligi ilusam. Sain teate, et saan ettenähtud hüvitisest 4x väiksema summa. Oleks olnud kasulikum kohe koondatud olla.

Jalgrattaüritus sai ometi läbi. Veel on kavas homne Tori, nädalapärastine Leedu, siis nädala pärast Lääne-Viru ja Soome ja siis Kohila. Ei ole puhkust näha. Lasin lastel tänast trenni natuke filmida. No ei ole seljas sama, mis pildil. Halb ka pole, aga teistsugune.

Leedu korraldajatelt edastati teade, et ega seda heina eriti ei ole. Kohapeal pole üldse, lähistel keegi ei müü, "hudge problem". Eks jah, vihma pole neilgi olnud, rohi ei kasva, aga äkki keegi siiski midagi on teinud. Pidi olema nagu nõuka-aegne olu, ei tea, kas tahangi näha...

Vihma ootamine on vist põhiteema peale sääsepunnide kratsimise. Tori on tehtud, viimane Hannokas ka (läks hästi, dämit või?). Kaks päeva enne reisi tulid karja uued hobused, loodetavasti jäävad kõik terveks. Ohtralt kasutavad seda varjualust. Kaitseb hästi kuumuse eest ja vahel... noh, vanasti kui veel sadas, otsisid ka vihmavarju. Hurmi juures oli üritus. Polegi enne üllatuspeol käinud, kuigi nii vanaks juba elanud. Juhendeid on tulnud, regasin harukordselt vara, et korraldajad saaksid vähemalt minu poolt sisendi ära. Leet on nii keeruline teema, et kuna ei tea, mida oodata, siis.... midagi ei tea. Elinil oli eelmine sügis mingi teema valge kastiga, seda ilmselt siis kardangi kõige rohkem, kuna teistest ei tea  lihtsalt. Ja ma tahan sealt üle saada! Raudselt tunneb mu hirmukest juba praegugi. Enam pikki asju ette võtta ei jõua, kihutamata on ka, sest sellise kuumaga ei taha õieti midagi teha peale magamise.

Reede. Äratus oli kell 5, et jõuda 6-ks talli ja sealt 7 minema. Siis 600km kanti sõitu ja peaks jõudma õhtul veel midagi sõita kohapeal. Saepurune hobune võis olla päris üllatunud, et nii vara hommikul talli vahel sebitakse. Päike muudkui kerkis, aga Juulat polnud kusagil. Istusime talli ees maas, päikesest üle kallatud, ja arutasime, kas äkki istume pühpäevani seal reas ja vastame küsijatele, et kohe-kohe saabub auto ja hakkame minema. Kunagi pärastpoole see auto siis tuli, kõikus nagu merel, kui läbi lohkude õuele taarus. Õnneks sai ikka enne talli pidama. Uhh... Avasime luugi ja vastu vaatas hall täkk, kes koera kombel põrandal istus. Vaatas meile flegmaatiliselt otsa, korjas koivad alla ja jalutas maha. Vahekäik sai heina pungil täis laotud, kapid ja panipaigad varustust ja muidu tarvikuid täis tuubitud. Ja reis algas! Umbes 1km pärast tuli Laural meelde, et raha jäi maha. Läksime tagasi. Ja siis jälle edasi. Lammastes meenus mulle, et magamiskott jäi talli. Rsk, ma mõtlesin, aga las ta olla, muidu jäämegi edasi-tagasi tiirutama ega jõua üldse mitte kusagile.

Läti piiri ületamine päästis valla roppuste laviini. Esiteks need lõputud teeremondid. Mis seal remontida, kui teed niikuinii pole? Neil on seal isegi eraldi liiklusmärk puuduva tee jaoks: must auk punases kolmnurgas. Siis ei suuda nad teemaksu vastu võtta, pressi peale, kuidas jaksad. Kõige hullem aga on lugu liiklejate endiga. Pole varem näinud nii hulljulgeid ette-, ära- ja tagasikeeramisi, suunatuled on ses riigis vist vabatahtlikud ja täiesti normaalne on teel seisvasse autosse jalutada ja uks lahti rebida, kui hobuvarandusega laetud emalaev niigi kõhtu kokku tõmbab, et teele ära mahtuda. Eksisime mõned korrad ära ka, et elevuse taset üleval hoida. 11 tundi pärast starti ütles teeviit, et olemegi Butrimonyses. Mõni tundis isegi pika vankriga heina vedava hobuse ära. Kuigi kell oli juba päris palju, olime esimesed, kes kohale jõudsid. Boksidel olid nimesildid juba valmis, iga "klann" oli omaette nurka aetud. Meie olime suures tallis, koordikad väliboksides ja Ervi platsiäärses tallis. Viimased sõidud lõppesid hämaras. Sõime "ujutatud solkmeid" ja võikusid, panime telgi püsti ja kobisime horisontaali, enne kui sääsed jõudsid meid päris tühjaks imeda. Siinkohal tervitused Juula toolmadratsi-kujulistele päästeinglitele.

Tallides olid punased vaibad maas ja hermeetiliselt suletud aknad. Kogu talli peale ainult kaks avatavat. Mingit ventilatsioonisüsteemi ka silma ei hakanud. Õnneks olid võistluste ajal kõik uksed lahti ja väga umbseks ei läinud. Suur hall koer valvas talliust. Ülisõbralik, keeras kõhu taeva poole, et sügamisi välja meelitada ja uksepiletit alla pai polnud olemaski. Valitud inimeste peale haukus ka, ju olid kahtlased. Söögipatrullis oli umbes viiekuune taskukoer, keda kõik endale koju ära viia tahtsid, aga perenaine polnud nõus. See polnud pealetükkiv ka, lihtsalt vaatas oma nunnu näoga otsa, korjas peale sadanud maiustused ja hellitused kokku ja viis need haluhunniku alla mustemaid aegu ootama.

Laupäev. Mingit raha keegi kusagil ei korjanud ja nimesid ka ei kontrollinud, aga valjastele tuli kohe numbrid külge panna. Meil olid järjest 19, 20 ja 21. Läksime kähku kohaliku bossi maja taha pildistama, enne kui plekid peale tulevad. Terve meie autotäis sai hakkama korralike skeemidega. See selgus küll alles hilja õhtul, sest tulemuste väljastamisega kellelgi kiiret ei näinud olevat. Eestis oleme harjunud, et Ratsanetis on numbrid üleval enne, kui sekretär toolilt tõuseb. Mida see teadmine enam muutnudki oleks. Ikka lähed järgmise ala kallale ja üritad parimat. Enne parkuuri oli mõni tund pausi ka. Takistused olid lihtsad ja rada ka, aga ega sellepärast siis kõik sujuma pidanud. Juba esimene oranž pulgakogum tuli vastiku piduriga, aga kui siis enam-vähem minema hakkas, tuli ikkagi süsteemi teisel pulk alla. Pasa tegi puhta raja ja Draakon sai superpildi hetkest, kui üle reageerdes esimeste jalgadega taevast puudutas. Langesime Metsikuga teiseks, Pasa rebis esimeseks. Vaatasime kõrgemate sõitude draamat, oli puhtaid ja oli teistsuguseid sõite. Juula tegi halliga lendstardi, pildusime ühel pool maja hobusele varustuse peale, tegime võikud valmis ja teisel pool maja oli juba start.

Hobud olid tubli töö eest puhkuse ära teeninud ja lasime nad algul krossitrassi ette ja pärast endisele soojendusväljakule kiirkoplisse. Milline luksus ikka on, kui kolm korraga niimoodi ära karjatada saab! Ühekordne ehitamine ja hobustel ka toredam sõpradega koos olla. Draakoni puhul pidi muidugi arvestama, et ega ta heal meelel kambast lahkuda tahtnudki, olgu siis karjast või võistlusplatsile.

Juula pidi otse võistlustelt loomakasvatuse eksamile minema. Lehmad-lambad-sead-kanad ja hobused. Söödakogused ja seedimine, pidamistingimused, ajalugu ja anatoomia, nendega võis ju üldjoontes leppida, aga liigituse ja tõugude juures läks asi lõhkuma. Näiteks ratsahobuse tõud pidid olema ahhal-tekiin ja hunter, mille kohta kohe ka märge, et see polegi päris tõug. Kõik. Ruun pidi olema täkk, kes kaldub mära poole. Aga... enamus täkke kaldub ju märade pole, kui lastakse. Peatükk allüüridest oli ka huumorinurgast pärit: loomulikud allüürid olevat samm, küliskäik, traav, galopp ja hüpe. No põrgut, kängurul ehk oleks ka hüpe mingi allüür, aga hobusel? Kunstlikena toodi näiteks piaffee ja piruett. Allüüripunkti sai ikka terve tee naerdud, et niikuinii tõmbab selle pileti. Tagantjärele on teada, et tõmbaski :)

Saja aja pärast poolöösel saime krossi jaoks spikri -- leedu-inglise keelse nimekirja -- ja läksime rada otsima. Tervelt kolm lõikamise kohta oli. Kuna normiajad olid sellised kiiremapoolsed, siis plaanisingi lõigata kogu hingest, eriti pöördel 3-4-5. Neljas tuli siis võtta viltu, et saaks otse künkasse kihutada. Keerukaim tundus vettehüpe ja suuruse poolest üks palkokser, aga õnneks olime just koju ühe tema väiksema venna ehitanud ja see oli juba selgeks õpitud. Maastik oli muhklik ja ebaühtlane, liivalaigud-puhmastikud-praemuru. Tärnirajal oli metsavahel kõrremeri silmini ja kaks takistust hiiglaslikud laud ja voodi. Pidavat päriselt üldse kahe tärni takistused olema. Küll neil olid seal imeilusad banketid!

Panime jälle kuvained likku ja tegime võikusid, pistsime küpsiseid ja Juula tegi kurgisalatit. Ilmus oranž onu: što za marmelada? Kui sai teada, siis leiutas: ogurets-pizdets. Algul tahtis meie hobuseid ära osta, 5kEUR tükk, aga siis juba Juulat. Hind oli muidugi krõbe, nii palju tal kaasas polnud.

Öö tuli peale, Laura oli juba magamiskotis, mul said just hambad pestud, kui äkki saabus kutse grillile. Läksime siis. Kulus veel tuhat aega, enne kui lihad ka valmis said. Meil käis juba ringmängust "põgene Oranži eest" pea ringi. Mesi sai nüüd mõneks ajaks teise tähenduse. Põrnikad tiirlesid lambi ümber ja kukkusid meile kordamööda kaela. Jalad jäid riietesse kinni kui takjapaelaga.


Pühapäev. Magasime patjadeks, sest külmem öö oli telgi ukse kinni sundinud ja õhk eriti ei liikunud. Hakkasime värvilisteks. Team TeemeSitastSaia, nagu mõni meid nimetab, oli valmis krossiks! LauraPasa tegi kiire ja puhta töö. Võit käes! Tuli Metsiku kord kets tossama lükata. Pidin juba varakult karjuma hakkama, sest esimese ja teise takistuse vahel olid Metsiku meelest 1b, 1c, ..., 1f. Lenda nüüd! Neljandal saingi teha viltuse hüppe, juhhuu, edasi künkale, allahüpe ja... täielik tühjus. Mitte midagi ei mäletanud enam. Mis nüüd saab?!? Jalutasin lihtsalt otse edasi, mulle tundus, et terve igaviku. Krossis ei jalutata nagu piknikule minnes! AAAAAARRRRGGGHHH! Lähen hüppan siis kaevu... kas üks jäi vahele?? 7-8-9 ja... tagasi pidin minema, aga kuhu??? Jälle tühjus. Miks nii??? Veidi lühem jalutuskäik ja siis meenus ka. Ennist olin just arutlenud, kummalt poolt puhmaid läheneda, aga äkki ei mäletanud enam et millele läheneda. Eelviimane oli vettehüpe. Sinna ei uhanud enam meelega peale, sest muidu oleks raudselt supelda saanud. Tuli kohapealt ja pauguga, kiiver lendas silmile. Viimane majake oli mõõtmetelt üks suuremaid meie rajal, aga nurk katusel tegi asja lihtsamaks.  Endomondo ütles pärast, et olime arendanud oma kahe mõttepausi vahel päris asjalikke kiirusi ja ilmselt olid abiks ka lõikamise kohad, seega pean oma 16kp-ga aja eest rahule jääma. See oli nüüd see kord, kus mina olin raudselt suurem pidur kui hobune. Kukkusime kokkuvõttes viiendaks. Meie klass oligi kõige popim, osalejaid üle kümne. Ahjaa, kardetud valge kast oli vigastatud ja jäi mängust välja. Kõrgemates klassides  startisid enamasti eestlased! Uhke lugu küll, kui eestlastel on Leedus oma võistlus. Ruta päästis leedukate päeva ja korjas tärnisõidu võidu endale. Hobune liikus tal vaikselt ja sujuvalt nagu kiirrong, kombod tegi nagu möödaminnes, oli ka vist ainuke, kes aega sõitis.

Viimased kaks ala olid "vigade parandus" ja 30-50cm klassi kross. Kas pole nunnu? (Elini pilt)

Üks selle klassi omasid sõitis suure hobusega, aga jalusteta. Äkki polnud jaluseid ära teeninud veel? Pakkisime auto kokku, autasustasime võitjad ja keerasime kodu poole. Kell oli hilisem, teed tühjemad, aga põhivaenlane oli hoopis uni. Leedu-Läti piiril oli päris tore söögikoht, söögid kätte kiiresti ja soodsalt, küljes asuvas poes kõik aiapäkapikud ilusti müügil ja kommid õnneks ka. Mure, et ei näe pimedas hobust maha laadida või asju, oli kohatu. Kell neli hommikul on täitsa valge. Olin laip, lihased väsinud, nägu põlenud. Pidin hobuse suvekorterisse viima, aga lükkasin reisi päeva võrra edasi. Lapsed olid ju ka pakkimata ja... oh... lihtsalt ei jaksanud. Ei jõuagi seda esimest välisvõistlust läbi seedida, kui juba uued asjad peale sõidavad. Kohe robinal tuleb neid. Kui sajab, siis kallab. Aga need on juba uued seiklused.

Üles-alla

Tegime koduse mitmevõistluse. Kõigepealt KS kp-de peale, kus iga allüüririkkumine on 4kp ja üle 2m trajektooriga eksimine ka. Skeem oli mõrvarlikult igavlihtne BE90, mida loodetavasti see aasta ka päris võistlustel kunagi lõpuks esitama peame. KS osa läbisime kõik, sh ka uus lohkutõmmatu, 100% skooriga. Isegi sabasid horisontaali vedav ja aedu pikali lükkav tuul ei saanud vastu. Ootamatult tekitas sedasorti KS hoopis uutmoodi pinge ja mõistmise, et kui KS tehtakski kp-de peale, siis riskimist ja imesõite enam polekski. Tuleksid ühtmoodi korralikud masinad rividrillis.

Panime oma tublid hobused Laura lindiringi sisse improviseeritud karja ja läksime viimaseid krossiettevalmistusi tegema. Oli vaja mõned kruvid lisada ja mõned eemaldada, natuke katust panna ja rada arutada. Tervelt 2,2km tuli seda rada kokku. Oli eraldi takistuste tsoon -- 11tk -- ja jooksuala ümber heinamaa. Eesmärk oli loomulikult takistused ületada ja jooksualas hoida kena kõrget ühtlast tempot. Takistuste osaga võis täitsa rahule jääda, aga kiirusega on ikka üks jama. Keskmist veavad alla äkkpidurdused näiteks mingite mullamoodustiste jõllitamiseks. Jääb nagu näts kuuma asfalti kinni. Meie uustulnuk-kaasatõmmatu näitas üles enneolematut vaprust ja kuigi tal varasemat krossikogemust üldse polnud, tegi suurema osa asjadest ilusti kaasa. Hea hobune ka, sätib samme ja hoiab ratsanikku nagu kuldmuna. Me oleme juba nii palju rahmeldanud, kuidagi ei jõua ära oodata neid päris üritusi.

Rahvas regab ennast kodusele KS võistlusele. Ma teen õunte pealt vaadates late entry või eimidagi. Kvalifikatsioon suveks on ju juba käes. Samas peaks koduvõistlust osalusega toetama. Aga mida teha, kui hobune platsil nalja teeb, külg ees, ja üldse mingit stabiilsust üles ei näita? Meie läksime rännakule. Ma kujutasin algul ette, et teeme nagu vahel ikka maastikule minnes mingi tunni-pooleteisese sillerdamise, kus põhirõhk on jalutamisel (heal juhul üles-alla mööda künkaid), aga oh ei. Kui ikka giidiks on kestvusratsutajad, siis mingit armu ei anta. Teeme 15-20km ringi, ta ütles. Halloo, nagu et teeme 2000 või ka 5000 kükki, veel ei oska öelda. Ja kus siis läks andmiseks. Kihutamise pealt ei jõudnud alati peadki õlgade vahele tõmmata, kui oksad järjestikku silmanägemise kallale lendasid. Maastik oli hullumoodi peru, äkktõusud ja -langused, sügav liiv ja hiigeljuurikad kordamööda, sekka mudaauke ja rattaroopaid, rääkimata kevadtormi teetõketest -- palk risti ees ja sellele toetumas otsast teravaks tahutud vaiad meie poole ähvardavalt püsti. Nojah, autod oleksid ehk lõksu langenud, aga meie kihutasime neist peatumata üle ja läbi, kõigest. Sa putkavaht, millist traavi vahepeal teha sai, hipodroom, mitte metsavahe. Need kestjad on ikka puhta pöörane rahvas, ausalt ka. Mõtlesin, et hobune viskab kopsud sinnasamasse metsavahele laiali ja pärast kühvelda teist kokku ei-tea-kust, aga oh imet, see muudkui pungis edasi, kohati vaat' et pidurdamatult. Kunagi saja aja pärast hakkas lõpp tulema, kestjate pealik küsis, kas galopiringile ka läheme. Mitte et me ennist sabu sirgu poleks ajanud. Igasugused jalgade liigesed karjusid HELL NO! Oleks pidanud pikemate jalustega rändama, aga mul oli krossipikkus (lühem kui TS). Ikka läksime... ma arvan et see oli kiireim 2km (vist? mõõdulinti polnud kaasas) mida mu metslane järjest läbinud on. Hull lugu. Ja siis karjääri jalgu jahutama. Meie kolmik vehkis koibadega ja tegi etendust, aga kestjatel olid nipid selged: hobused oskasid end pooleldi pikali lasta, et kuumad kohad ära jahutada, aga ratsanik jäi ikka ilusti pealepoole. KÕIK sai märjaks ja liivaseks. Nagu oleks püksi lasknud, aga ilma selle sooja mõnusa alguseta. Näis, mis näoga hobune mulle homme otsa vaatab. Võibolla näen ainult eemalduvat tagumist poolt, nüüd juba uutel õpitud kiirustel. Selge, et mingit skeemi ma homme nõudma ei hakka. Hoopis jalutame ja lilletame jälle. Siis jääb ainult kolmap veel, sest neljap tuleb Hanno ja reedel äkki saab James mõne tõuke tagant anda. Viimasega on nii, et... ma tunnen, kuidas ta mind täiega alla tirib, aga see paneb just ekstra jõudu välja panema, et tõestada hoopis hakkamasaamist. Kuidas see oligi ühes esimestest trennidest: you'll never be good enough ja muidugi vana hea it's you, not the horse, the horse would be 10 times better without you ja siis eelmine kord silmade pööritamine selle TS ürituse peale, mis meil oli. No läkski jah pekki, aga kas oleksime siis pidanud kodus sokke kuduma hoopis... võibolla olekski.

Tegelikult ma ei tahtnud üldse enam kirjutada midagi. Mis ma kirjutan, kui midagi niikuinii ei toimu. Näksige muru!

....

Pärast rasket ööd hobustega -- teisi mul pole juba enam ammu -- jõudis kunagi kätte aeg talli minna tõde teada sama. Mina olin olnud reisija, aga sääremarjad, seljamingidlihased ja kusagilt veel andsid teada, et trenn oli olnud kõva. Kuidas siis hobusega? Algul ei tundnud teda koplis äragi, niivõrd heledaks oli läinud. Niisugust peenikest puru täis püherdanud, et minu haledad katsed õiget hobust välja kaevata jooksid täiega liiva. Isegi märjutatud hari pidi tolmurullina nukralt alla vanduma. Õues tuule käes polnud paremat palka. Sinna see trenn siis kadus, mitte midagi ei saanud tehtud peale nööri otsas natukese jalutamise ja kontrollvoltide traavis kummalegi poole. 

Hobused kaovad tallist suvekodudesse, minu vastutusalune peaks peagi sama tegema. Enne veel tuleks kaks võistlust see nv ära osaleda, aga ma pole veel isegi kirjas kusagil. Ei tõmba ka just liiga. Konkurente on juba kohalikul koolikal mitu, vähemalt põnevuse puudumise üle ei saa kurta. Sakste TS-iks lubatakse uusi ilusaid takistusi ja pealegi ma pole seal väliplatsil üldse kunagi võistelnudki. Masendus on jälle. Algas vist umbes laupäeva paiku, lambist. Võibolla ka ootamatust kommentaarist, millega ehk midagi halba ei mõeldud, aga mõju oli tugev. Nunnu. Stoneskin spelli vaja uuendada. 

***

Tulevad kastmesed käed, krabavad varrukast, mudrune põsk toetub sinnasamma. Tahetakse saada järjekordne tassiäis vett, et see siis põrandale loiguks panna. Ise ta ütleb "piima", aga tahab vett, piima, kohupiima, jogurtit, hapukoort või lihtsalt midagi. Kõik ärkvelolekuhetked, kui "piima" ei nõuta, tahetakse õue minna.

Kartsin, et ööd ei tulegi, ainult praguliste silmadega hommik. Sest väike duud ulatub nüüd ukselingini. Pulgavoodist ronib juba nii ammu ära, et enam ei mäletagi. Käia ei osanud veel, aga voodist põgeneda küll. Teine iseseisvumine oli see, kui ta köögiukse august läbi ronima hakkas. Ammu oleks jaksanud, aga ei teadnud. Kui teada sai, polnud ka ukse kinni hoidmisel enam mõtet ja oi kui harjumatu oli põlvetõstejooksuta kööki saama hakata. Niiii lihtne! Lihtsalt lähed kööki ja kohal oledki. Uskumatu. Meil ju külalisedki ronisid, hea eesmärgi nimel. Ja nüüd siis ukselingid. See tähendab, et arvad, et oled lapse ilusti magama ära pannud ja lõpuks ometi saad ise ka külje maha keerata, kui keegi kangutab lingist, paterdab sisse, ronib linu tirides su padja peale mingi suvalise otsaga ja hakkab püherdama. Vahepeal läheb käib ust kinni lükkamas nii igaks juhuks, et igasugused töllid segama ei tuleks. Kogu öö olid mingid viburid ninas, peas ja kus veel. Ja veel see esimesele õnnestunud sissemurdmisele järgnenud üllatunud õnnis ohe! Nagu lotovõit oleks ära tulnud. Peame ukselinkidest loobuma, igaüks hakkab oma toa oma taskus kandma.

***

Kuulujutt räägib, et konnad enam joogivette ei lähe, nüüd saavad ainult platsiliivaga seguneda. Ka täna oli hobune nagu tolmuahv, aga enam ei saanud lilletamist lubada. Rookisin vähemalt sadulapiirkonna õigeks värviks tagasi. Sääseuputus. Need imevad kõik tagasi, mis nad kevade hilise algusega kaotasid. Sõitsin skeemi paar x läbi, tundub jube lühike. Ilmselt olen osa  ära unustanud. Muid nägusid on ka kõvasti platsi triikima tekkinud viimasel ajal. Loodetavasti on siis ka hea saak laupäeval. Ja loodetavasti sajab enne vihma. Muidu ei jõua ninast seda mörti ära kühveldada.

Herod olid pooleli ja aeg hiline, kui lapsed üksteise otsa läksid ja koeraratsutamist mängisid. Väiksem kukkus sealt ilgema pauguga maha ja otsaette kerkis hiigelsääsepunni kohale hiigelmuhk. Suure inimese suure varba suurune. Kiirabi vaatas üle, kaasa ei viinud kedagi, kuigi meil oleks olnud mitu tükki pakkuda. Vedas, et olin sakstesse end enne ära reganud, muidu olekski hiljaks jäänud. Võibolla ei vedanud kah, eks pühapil näha ole. Reedel lähen 7:30-ks trenni. Tegelikult pean 6:30 kohal olema, sest tühja kõhuga ma hobusel ringi kihutada ei taha lasta. Paljudel pole hommikuti kõrrepoegagi boksis alles. Ja homme, tegelikult juba täna, sest kell on palju, kargame Hannoga. Kui kõik läheb nagu plaanitud.

Sõitsin magama jäädes skeemi, lõpuni ei jõudnud kordagi, uni võitis. Kohe pärast sissesõitu tuli jõhker sääserünnak. Äigasin käega üle näo, ärkasin ja... väikse duudi juuksed näos. Jälle oli hiilinud meie juurde magama.

Peaksin olema hullult mures, hobune on olnud 2 päeva pööraselt hea. Hüppas nagu miškin ja täna varahommikune trennikene -- kohe jalgadega platsi puudutades viibutas pulki nagu oleks tükk maad noorem. Algul küll põikles asjadest (seintest ja nurkadest) kõrvale, aga töö käigus tuli sellist lendu, et kasvõi nuta. Hea meel, et sellist tunda sain. Tänulikkus ja hirm. On ju selline ebausk, et head-halvad käivad kordamööda ja sp peaks vahetult enne võistlusi justkui trenn pekki minema, et oleks kõik eeldused heaks võistluseks. Olgu mul siis pealegi need kaks head päeva, aga alla ma ka igatahes ei anna. Kui saaks homme ka selle tunde, mis täna oli...! Teadmatuse elevus. Jälle pole ju aimu, kuidas tegelikult läheb. Aga ausalt, pärast seda erna retke on enamus asju tühi-tähi. Ja ebausklik ma ka pole. A-ja siis see järjekordne nina alla hõõrumine, et probleemid pole hobuses, vaid minus. Ja-jah, on, aga kas siis see tühi hõõrumine aitab midagi? Ütle parem, mis ma valesti teen, katsun parandada.

Küll on tüütu see ootamine.

Pakkisime ühe duudiga minikohviku jaoks asjad ja kihutasime talli sääski söötma. Sain esimese skeemi kirjutada. Hea kasulik tegevus, saab ülevaate võistlusest, aga lisaks ka teisi mõtteid kuulata. Koplist püüdmine oli kerge, jalutas veidi vastugi. Patsitamismasinat pole veel leiutanud, pidin ise tegema. Üks mõttetuimaid tegevusi täiesti, pool tundi peenikest tööd, et seda 5 minutit esitleda ja pärast lihtsalt laiali katkuda. Eilsest heast tundest polnud midagi järel, ilm oli nätske, aga õnneks mitte ainult lauspäike. Vahepeal oli ka tuul ja pilved. Alustasime rahulikult, aga siis vahepeal tuli ka parema parkuuri galopp üles võtta, muidu nagu magaks. Korra siis reageeriski mõnusalt. [Sattusin just netis ütlemise peale, et "Trot breaks the horse down, canter builds the horse up" (väidetavad ütlejad Kunffy ja Tate).] Ehmumisi oli vähem kui tavaliselt. Põhiline, mida oleks tahtnud paremaks, oli kergus. Rohkem tagant alla ja eest üles, nagu õhku tõusev lennuk. Peatused olid kah kuidagi vildakad. Leivanumbritega vahel juhtubki, et ootamatult pekki lähevad, kuigi 95% kordadest tulevad muidu täitsa kenasti. Seekordne eesmärk oli litsuda 65% välja. Ületasime veidi ka, aga veel pole üldse seal, kus tahaks. Hobusele tänane päev kuigi väsitav ei tundunud. Homme on vaja rohkem pingutada, treilerisõit ju lisaks ja kaks starti tänase ühe asemel. Mõni vapper tegi tervelt 4 starti, 4 erinevas skeemis seejuures. Küll seal peab alles pea olema, mis kõiki neid pöördeid mäletab.  Sain koeralt hammustada, esimest korda elus. Varem on olnud mängu käigus müravad või pisikutsikate nätsutused, mis pole valusad, aga nüüd siis hoiatamata naksti hambad säärde. Õnneks suunaga eest ja säärekont on mul kõva, nii et nahka maha ei saanud ega hambaid lihasse, sest liha on tagapool. Sinikas ja väike auguke.

Ründas Nohu. Aevastan ja tatistan rohkem kui jaksan. Aevastusega on selline tore lugu, et silmi ei saa lahti hoida samal ajal. Roolis olles võib ühe aevastuse ajal päris palju juhtuda. Üht hobust kerge autoga vedades on tasakaal sassis ja saba liputab. Ebameeldiv. Päev sai palav, plats oli iga hingetõmbega järjest sügavam. Soojendusel hüppas hästi, aga päris platsil oli jälle pidur peal ja ristlemine. See 80cm on nii ulmeliselt madal, milleks seal üldse lollitada, üle minna on ju lihtsam. Meetriks olid mõlemad platsid liivabasseinideks muutunud. Hobusel kadus paar korda jõnksuga jalg alt, see oli väga ebatavaline. See sätib muidu oma pulki eriti hoolikalt. Hoidsin end rohkem püsti ja üritasin suuremat hoogu hoida. Ei saanud hakkama, teise takistusse põrutas otse sisse, isegi katset ei teinud ületada. Kah ebatavaline. Seisime seal ja mõtlesin, et võiks katkestada. Mhh, ei, milleks niisama alla anda, tulime ju haridust saama. Vähemalt välja ei tõrkunud seekord, litsusime nii kaugele kui lubati. Olin sokid koju unustanud ja saabas hõõrus päeva peale palja sooja naha katki. Läksime kodudesse taastuma, järgmiste võistlusteni on nüüd aega. Päeva säravaim täht oli E-Draakon, III ja I poodiumikoht, lõpuks ometi realiseerisid tükikese tehtud tööst. Laurad olid ka tublid, üks tegi lihtsalt kenad sõidud ja teine muutus suisa röövliks ära ega andnud hobusele võimalust nalja teha (see muidu ikka üritab igal võimalusel viilida).

Viimane, hapupiimane. Lihtne trikk, kuidas saada hobune tagaotsale.

U35 ja PMS

Paljud ratsainimesed teavad, mis tähendab U25. Selle uudse nooruse pikenduse kõrval on aga salaja olemas ka müstiline U35. Ja ei, otseselt pole sel vanusega suurt pistmist, aga terake hullust kuulub asja juurde küll. Näidisliikmed on muidugi Viisk, Põis ja Õlekõrs. Aga asja juurde. Nimelt on sel aastal U35 põhiteemasid PMS. Vähemalt paar korda kuus valmistab PMS U35-le tõsist meelehärmi, mõnel juhul soodustab õlle või siidri tarbimist, pakub ohtralt võimalust tugitoolist maailma parandada, aga vahel ajab ka tegudele. Kui paljud maailma hädad saab guugeldades ära lahendada, siis PMS-i vastu juba nii kergelt rohtu ei leia, isegi apteegist mitte... PMS ehk Palume Mõistvat Suhtumist tuleb ju nii ootamatult ja kõige valemal ajal peale. Edi laager? PMS tuli eelneval õhtul. Maneež uputab, sõitke kasvõi puu otsas? PMS. Kemps on umbes? PMS. Trennide ajad kattuvad? PMS. 3V karikasarja avapauk ja EMV jääb ära? PMS. [F-ist on muidugi kahju] 

**********
Nädal varem, ettevalmistused
**********

Badminton. Esmalt kanti kaks päeva otse üle KS osa, kommentaatoriks kuulus Carl ise. Andis täiesti püstijalakoomikute etenduse mõõdu välja ja lisaks sadas ohtralt koolisõidunippe. Vaieldi, kas vale paindega kontragalopp on lihtsalt  valest jalast galopp; jälgiti, kas hobuse kõrvad on küljendamisel samal kõrgusel; noomiti neid, kelle üleminekud diagonaalil ei olnud täpselt tähtedes; korrati pirueti reeglit "alusta väikselt, lõpeta suurelt"; hinnati diagonaalsust taandamisel, sammu pikkust pikendamisel, üle astumise suurust sõltuvalt hobuse kujust  jne jne. Ja Piggy muudkui musitas kõiki. Kultuurikiht oli paksem kui meil parimatel maadel mulda. KS aia sissepääsu ees oli kuld ja samet nagu muuseumis, sisenedes ja väljudes kergitati silindrit või kiivrit, härrasmeeste värk. Laupäeval käisime E juures Badmintoni krossi vaatamas. Kõiki nelja tärni. Peaaegu kõigil hobustel olid hurdakõhud, et kihutamisel põlved kaugemale keha alla mahuksid. Takistused olid hiiglamasuured ja tihti tohutult tehnilised. Näiteks Vicarage Vee. Kraavi kohal risti paiknevat palkaeda tuli hüpata viltu väikese murunurga pealt. Lähenemisnurk palgiga liiga suur -- hobune maandub kraavi ja tal libisevad jalad alt, nurk liiga väike -- hiiglapikk hüpe ja lippude vahele ei mahu. Üheksal juhul saja kolmest lõpetas just see takistus võistluse, ühe ja/või teise kukkumise tõttu. Enamasti jalutati pärast krossil kukkumist iseseisvalt minema, aga üks ratsanik viidi haiglasse ja üht kaelaga vastu maad kõmatanud hobust talutati kahelt poolt hoides veel pikalt ettevaatlikult ringi.  Isegi see hobune, kes palkokseri esimese poole ületas ja teise poole alt läbi libises, jalutas pärast nagu muiste. Küll on ikka hea, et vahepeal on takistustele lagunemismehhanismid külge leiutatud. Kross oligi muidugi suurim rehitseja, kolm ala suutsid ära teha vähem kui pooled, täpsemalt 46. Õnne ja ebaõnne jagati vaheldumisi. Kogemus maksab! Näiteks Mark Toddil oli peaaegu murumaitse suus, aga ikka rebis end sadulasse tagasi ja lõpetas. Samas väike King tegi super sõidu -- no tõesti ka raskeimad takistused näisid kui jalutuskäik pargis --, aga tõmbas hobuse viimasel takistusel külili. 12 minutit võimlemist. 12! Keskmine kiirus on 570 m/min, ehk veidi üle 34km/h. Kes on proovinud ja mõõtnud, teab, et isegi 25km/h teeb vahel silmad tuulest vesiseks, aga nemad kihutavad 12 minutit järjest ja mitte lihtsalt siledal maal, vaid lahendavad samal ajal 31 ülesannet, millest enamus lööks lihtinimesel püksid tagant pruuniks. Need, kes selle raja läbivad, on superhobused ja superinimesed, aga siis tuleb Michael "ZeTerminator" Jung oma vana sõbra Samiga ja võidab lausa uskumatu varuga. KS on neljas tärnis umbes M-tasemel, T ja G küljendustega, üksikute jalavahetustega, selle tegi 77%-ga ja edasi kõik puhtalt. Neil oli varu takistussõidus 2 pulka maha ajada. Kui poleks pealt näinud, ei usuks, aga see tase on ikka hullumeelselt kõrge.

Pärast krossi tulin päris maailma tagasi ja läksin autot otsima. Vanemad olid lõunasse tulnud ja vaadanud, kuidas lapsed TM tillujookse jooksevad ja siis kambakesi meile külla läinud. Minu valge olid lauluväljaku äärde ootama jätnud. Jõudsin siis ka kunagi õhtul pimedas kohale, isa mängis ühega malet. Märkasin, et tal nina tilgub, ja järjest rohkem. Uurisin, et kas äkki on süüdi minu ilmumine, mul kõik riided hobusesed. Aga ei, pidi olema varem hakanud. Kas siis tõesti meie Badmintoni vaatamine sealt lasteürituselt alla km kaugusel? 3-kesi, hobukontsentratsioon talumatult kõrge? Ja siis äkki laksas: lastetool oli tema autosse kolinud, aga see tool teeb ju kõik tallireisid kaasa. Hull lugu see hobuseallergia.

Koordis pole boksikohti ette nähtud. Huvitav küll, kus siis ööbitakse? Koju ei hakka ju ometi minema? Täna peaksime üles-alla ära proovima, aga enne tuleb veidi liiva alla vedada.

Vedasime liiva, ehitasime mõned takistused üles ja ääristasime kraavi. Olin unes näinud, et kaklesin hobusega ja lõpuks läks asi isegi pea maha võtmiseni, aga siis ta oli juba inimesekujuline, väike laps. Väga paha tunne oli. Ja siis trennis kaklesimegi kraavi ees. Lihtsalt läks pauhti kõrvale ära, nii suure jõuga... järelikult on jõudu ka õigest kohast hüpata! Tulime siis Draakoni sabas ja hüppe suuruse järgi otsustades oli hirm olnud mäesuurune. Pärast ei olnud enam probleemi, peabki hakkma kasvõi iga päev traavis või sammus kraavi ületama. Seal Pole ju midagi. Auk maas.

Sain pildid ebaõnnestunud võistlustelt ja -- ohhoo -- esimesed pildid ever, kus ma hobusel pead otsast ära tirida ei ürita. Ses mõttes niiväga pekki ei läinudki ja nii ma tellisingi esimest korda pilte. Varem on ka näpp tellimisnupul olnud, aga midagi on alati vahele tulnud.

Täna ületasime ka kraavi paar korda. Esimene kord läksime ligi, ette seisma. Võibolla oleks pidanud kohe üle suruma, aga eks ma homse pealt näen, kas töötab ka see rahumeelsem variant. Igatahes homme ette näidata ei kavatse, tulen lihtsalt poole trenni pealt suvalt otsa. Köhib kahjuks ikka ja krossikiirused on täiesti puutumata jäänud. Pole olnud kohtagi, kus teha. Võib ju ka lihtsalt platsil ringe keerutada... mmm... pigem ei. Boksipaanika on. Kus need 50+ hobust seal Koordis sillerdama hakkavad? Eriti kui vihma sajab?

Tegin krossivideo. Galoppi sai natuke lükata. Endomondo vedas täiega alt, seenepea. Jookseb kokku muudkui. Kraav hakkab lihtsam olema, kuigi hobu  tahab ikka veiderdada. Kael läheb kõveraks ja püsti, kui kardab, aga ma ei hakanud õnge. Jätsin käed, kus olid ja proovisin hobuse jala ette tagasi saada. Ilusti tuli asju, aga ikkka tegin ühe korra varem lahkumist, kui hobune hüppas alles järgmisel sammul, aga ma olin juba kõrvade vahel. Ei! Nii ei või! Kunagi ei lähe enne hobust! Õlad peavad olema maast lahti tõusnud, alles siis võib järele minna.

Euroka poolfinaal, arvan, et meite onu saab edasi, kuigi šõu on teistega võrreldes vähene.

Ei saanud edasi. Saabus hunnik sidruneid, PMS. Jälle jääb ära. Grrrrrr.....

Seekord sedapsi

Mis ilm see üldse selline on?! Neljapine Hanno trenn on juba ohus, sees ka ei annaks midagi korraldada selle ühe takistuse peal. Ei pakuks erilist huvi ka. Nädalavahel on Luunja Volber, ei tea sellegi saatusest veel midagi. Ma pole seal kunagi võistlemas käinud, ei leia äkki üleski jälle. Kui seal ükskord koolitus oli, siis jätsin auto kusagile eemale ja kõmpisin jala kohale. Varsti helistati politseist ja küsiti, kas ma ikka tean, kus mu auto on. Umbes nagu teadsin siis.

LaPesse vist tõesti ei lähegi. Ei jaksa. Veel pole päriselt otsustanud, enne vaatan Luunja nalja ära.

Onu röövis riiulilt küpsisekoti, istus sellega põrandal ja kühveldas sealt kahe lusikaga, kummaski käes 1.

Eile plötsisime väljas. Päike paistis ja ilm oli ilus, aga maapind oli segamini veega. Soojenduseks sammusime mööda teed esimese pöördeni ja sealt sisse ka, ojakeseni. Labida ja muskli abil saaks siin ette valmistada ühe pisikese kraaviharjutuse. Platsil kulgesime üliettevaatlikult, muidu oleks veel viimaks ära uppunud. Regasin Volbrile.

Pärastlõunani oli kuiva pidanud, aga hüppamise ajaks keeras pilved kohale. Esiteks sain pahandada, et treeningvõistluselt poppi olin teinud. Õnneks oli üsna hea põhjus ja pealegi päris sihik oli niikuinii Volbril. Siis toppisime takistuste alla kolle nii palju kui mahtus. "Laura, oota!" hõikas Hanno. Mõlemad Laurad tegid kõrvad suuremaks. Kuidas neid üldse hõikes eristada, kui üks on suur, aga väike ja teine on väike, aga suur? Soojendusel lasin hobusel tohutu pikana ringi kulgeda, kohe mitte ei olnud hakkamist kokku korjata ja asjalik olla. Proovisin taktikat, et kui mõnda takistust rohkem kartis, siis andsin pärast sellest möödumist hoogu juurde. Umbes et tal jääks meelde, et hoopis miski muu on olulisem kui see natuke hirmus takistus. Iga kord kui alla vaatasin, sadas kiivri nokalt ette veekardin. Esimese soojendushüppe -- pokkeri -- tegime kohapealt. Teise, okseri tegime veel rohkem kohapealt. Sealt edasi sai juba natuke sõitma ka hakata. Hanno tahab, et motivatsioonilaks jalgade ja stekiga oleks täpselt koos. Ja märgatavam. Seejuures peaks märgatavam olema just hobuse reaktsioon, mitte minu siputamine. Nii vahva on vahel, kui hoog on paras ja saan ilusti taha istuda mõned sammud enne ja näen sammu. Selliste hetkede osakaal võiks nüüd tasapisi tõusta. Hea, et meil nüüd need hüppamised nii regulaarselt on olnud. Hulga lihtsam on, kui ei pea nullist ponnistama, vaid midagi oleks nagu eelmisest korrast põhjaks all. Lisaks teeme ju omapead veidi võimlemisharjutusi ka, kui just mõni võistlus vahele ei sega. Pulki kokku korjates ei saanud mõnda maast lahtigi, liiv oli need pooleldi endasse imenud.

Ohhoo, Sopoti asja kantakse üle ka. Vähemalt esialgu lubavad, et KS ja TS tulevad koju kätte. Popcorn välja! Siin on veel see kvalifikatsiooni teema ka. Mõnel nokitakse silmad peast, kui selgub, et mõni punkt on täitmata. Teine läheb ja katsetab esmakordselt krossi kõrgusel, mille nimi pole enam "kerge". Kvalifikatsioonita. Välismaal. No midagi ei ole teha, ei tundu aus hobuse ega kaasvõistlejate suhtes, rääkimata sellest, et tegu on eluohtliku ettevõtmisega. Isegi kui inimene ise suudab need krossiasjad oma  peas läbi teha, siis hobune näeb mitut asja esimest korda alles rajal. Tal ei pruugi olla vahendeid, et tervelt välja tulla. Dislike.

See ülekanne ei olegi pildi ülekanne, vaid KS hinnete ja TS kp-de. Asi muidugi seegi. Hipodroomi peakaamerast paistab agar sipelgate parkimine. Peakorrespondent Elin on äratuntav ainult selle järgi, et ta ise kinnitab, et see sinine täpp krossitakistuse kõrval on tema. Tundub väga uhke kompleks, peale selle pildilt paistva on platse mitu tükki veel. Meie omad skoorivad KS-s tagasihoidlikult.

J trennid on täna, aga mina jälle minna ei saa. Peab lõdvemalt võtma enne laupäeva ja kohad on ka täis. Reklaamist nägin juba ette ühe kolli ära, see papist auto. Raudselt jõllitab. Aga pole mõtet ette muretseda, hobune kardab nii või naa igasuguseid asju. Tohutu palju osalejaid on kirja pannud, ilmselt osa neist vaatab ilma pealt, kas ikka tasub tulla minna. Stardikad tulid. Asi muutus kohe konkreetsemaks. Miks ma sinna üldse lähen? Ma ju ei käi ns kusagil hüppamas. Ainus toetav mõte on, et kui ei proovi, siis ei saagi teada. Suurim erinevus KS-ga on see, et kohe üldse ei huvita, kes stardib enne või pärast mind, või üldse, et kes veel stardib. Eesmärk on asjadest üle saada. Simple as that. Varustuse poolelt tundub ka lihtsam, tavaline hüppetrenni varustus, ainult endal natuke mustvalgem riietus. Ja madjakas on lühem. Ma olen veel nii kaugel sellest, et hakata pisiasju seal TS-s tuunima, suured asjad kõigepealt. Ehk siis see asjadest üle saamine. Mis eeldab ka asjadele ligi saamist. Vaat see on juba kunsttükk. 

Trennitatud. Köhib. Ei mäletagi, millal viimati nii agaralt köhis. Vanasti. Enne luusisime mööda metsavahet ja põldu, plats pole veel päris see, muru ka ei kanna. Meenus veel üks tore asi TS-s: patse ei pea tegema. Ma tõesti plaaningi lassotada hobuse kinni, pesta jalad ja treikusse. Loodetavasti kuivavad kõik jubinad homseks ära ka, täna oli lammas veel märg. Kui palju peaks soojenduseks aega varuma, kui olen järjekorras 62. ja 45.? Kui arvestan minuti võistluspaarile, siis pean ootama tunni, kui 2 minutit -- siis kaks tundi! See on meeletu vahe. Keegi kunagi ütles, et kui kümme on veel minna, siis peaks hüppama hakkama. Mul on kindlasti hobusel mingit harjumisaega tarvis. Uues kohas laseb nagu kõhu vastu maad ja roomab, nii ebameeldiv.

Kaotasin hommikul Herodes oma peamehed mingitele mobidele. Peamehed my ass. Uue kaardi algus on nii vaevaline. Hobuse sain karjamaalt ilusti kätte, kari oli juba pooleldi tühjaks püütud niikuinii. Parkisin Luunjas esimesse vabasse kohta, mis, nagu mõne aja pärast selgus, oli kaugeim võimalik võistlusasjadest. Igasuguseid tuttavaid nägusid vooris nii tihedalt, et teretamisest oleks võinud lõuad välja väänata. Ilm oli soe ja muru roheline, parkuur lühike ja lihtne. Vähemalt nii ma arvasin. Tegelikult oli ikkagi lõikamise võimalus, mida osavamad kõvasti ära kasutasid. Mul polnud see isegi pähe tulnud. Tegelesin mõttes selle asjadest üle saamise teemaga. Korraga oli platsil 3 võistlejat, seega oleks nagu olnud kauem aega õudustega tutvuda, aga silumine paigutati viimasel hetkel just meie ette üle, mis tähendas lühemat tutvumisaega ja rullijälgedega pinnast, mida omakorda jõllitada oli vaja. Viimase ajasime maha, kuigi see tundus just madalam kui muud. Lõpuootus küpses üle. Been there before. Järgnes ooooootamist. Hobune näris muru ja vahepeal tukkus niisama. Teiseks korraks jäi juba entusiasmi vähemaks ja soojendushüppeid ei saanud kuidagi vedama. Latitõstjat polnud ja nii vedeles lattaed suure osa ajast 50cm-sena. Okser oli enamvähem täismõõdus ja sinna kargasime teisel korral sisse. Vahva. Jõudsin 105cm-s 6. takistuseni: porsche süsteem, okser-lattaed. Okser oli täismõõduline ja kuna eelnev eggersmann oli hoo maha võtnud, siis hiiliv pealetulek jättis meid sinna okseri ette kokutama. Hobune oleks pakkunud ka kohapealt läbikargamist, aga ma ei lubanud. Liiga kõrge selleks naljaks. Kahju, sest nüüd ma ei saanudki proovida, kas oleksin kiirpöördega seitsmendale hakkama saanud. Nii mõnigi lõikas näppu seal. Ilmselt said osavamad hakkama ka komboga, kus ka kohe pärast 7. keerati kannakaga 8.-sse. Ses mõttes igati timm parkuur, et kuigi oleks pidanud olema lihtsasti läbitav pikkade pealesõitudega, pakkus ometi põnevaid lõikamisvõimalusi. Kuis see oligi, kui ei proovi, ei saagi teada. Nüüd ma siis tean, et... tegelikult oli see esimene tõrkumine võistlustel selle jänesega. Esimene tõrkumine ja kohe välja. Ei anna küll erilist lootust edaspidiseks. Võimalik, et ma ei jaksa võidelda nii. Ma päriselt ka ei karda neid kõrgusi, aga no ei suuda süstida seda tunnet hobusesse. Füüsiliselt ta ju jaksaks neid "lõdva randmega" teha, aga no ei taha, selline nahahoidja on. Ma ei tea üldse, miks ma sest nii palju kirjutan, sest keda huvitab. Ilmselt ajas tundmatu olukord elevile. Ära olen hellitatud vedamistega ja nüüd tõmmati lutt suust. Mis teha siis edasi? Kuidas?  

Teistel meietallikatel (peaaegu nagu metallikas, ah?) läks enamasti hästi, tantsunimeline rebis jokkeris maksimumpunktid ja tegi 130 puhtalt, suur must kopliterror kihutas auhinnale ja vana hea Z rebis end lausa kaks korda poodiumile, raskemas sõidus koguni teisele kohale. Suur hall võttis mõtlemispausi, aga ta alles õpib ka. Ja mu tagument on nüüd kuulus! Hobumaailma artiklis on pilt parkuurijalutajatest, minu tagusk on kenasti kompositsiooni keskmes.

Kuidas poni põhjas käis

Koordi seiklustest välja magamine võttis kolm päeva. Siis läksime kinno üht hobufilmi vaatama. Kaks raudjat politseihobust. Nohja muidu pommitati seal London pooleks ja onud-tädid kaklesid veidi, kusjuures kaameramees jäi täiesti terveks. Peategelaste kohta millegipärast infot ei jagatud, et kas need ikka õhtuks tervelt talli jõudsid või et kas see tall veel üldse olemas oli. Kõige ootamatum sündmus oli hammaste ninna surumine ja see polnud isegi filmis. Üks teine päev hangin need silmamunad ära ja teen tagasi, sama ootamatult.

Igasuguseid juhendeid on tekkinud, ainult vali. Lähen vist KS ka tegema, kuigi ei suuda kohe üldse sadulas püsida enam/jälle. Maastikul on selline mõju, et liikumine muutub täiesti teiseks. Isegi jalusteta ei olnud parem. Ega see ette kallutav sadul ka just abiks ole ja vana sadula tervenemist vist jäängi ootama.

U35 istub arvutis ja parandab maailma. Peksa kommidele! Tegin endale suure kruusitäie gunpowderi teed. Tõin ta arvuti juurde jahtuma. Arvate ära, mis juhtus? Ei läinud ta ümber midagi, vaid väike onu pani oma juukseharja sinna ujuma. Nüüd ei teagi, kas tee ongi sellise maitsega või sain kõõmasuppi.

Herodega oleme jõudnud peretülide etappi. See on siis, kui peab hakkama üksteist sodiks peksma. Suurim väiksematest polnud veel ära õppinud, et arvuti enda ennustusi ei maksa uskuda. See ütles, et crushib mind like a bug. Buhahhahhhaaa. Olgu, lahing sai päris pikk, aga... ma olen täitsa uhke, et ta rage quitti ei teinud. Paar aastat tagasi oleks ehk laest krohvi sadama hakanud. 

Peab regama.

Regasin. Igast Mariad ja Supermanid ja Delanyd. Mission Impossible. Küsisin boksikohta. Hirm on nahavahel, sest ma ju kujutan ette, et midagi ikka oskan, aga tegelikult võitlen ninast vere välja mingis kerges L-is. Raskem oleks soodsam.

Käsil on ei-oska-istuda periood. Ja ometigi ei lähe ma alla andma. Lähen ja pingutan. Olgu see Delany ja Rimbaud ja Ramses ja Ginger. Tahan hoida selja sirge, olla püsti, küünarnukid kere ligi, käed ees lubamas, hobune jookseb hoogsalt ratsmesse ja on samas tundlik säärele. On kerge, julge, enesekindel. Mu hobune on nii kena praegu, kui suvekõhtu all ei ole. Kodukootud, aga parim, mis ta olla saab. Hetkel. Sest me tahame saada veel paremaks. Kõrvalseisjad katsuvad vahel moraali alla tirida. Kadedus? Mis kadetseda, me teeme tööd, tee ise ka!

Lasin kaks päeva järjest skeemi filmida. Peale selle, et ta mul meelest ära kippus minema, märkasin, et mõlemal päeval jäi samas kohas seisma ja jõllitama. Sellist jama küll tarvis pole! Istuda ei suuda endiselt, aga katsun nüüd jalad kõhu ligi hoida ja parema käe küünarnukki kehas. Eile proovisin eriti lõdvestunud varianti. Mulle tundus, et tuli jõnksuderohkem, aga kuna see filmi ei saanud, siis ei tea ka. Kui erutunult võib hobune ringi lennelda, siis sellest kasu siiski pole, kuna asi on eriti ebaühtlane ja ehmumistega. Mingi hetk rahuneb, teeb tööd, aga kohe seal järel on väsimine. Samm muutub siis nätskeks. Täna on Hannokas. Vihma ei saja, ehk plats ikka kannab. Külm on ikka, aga see on parem kui liiga soe. Autol ei sahisenud naelrehvid, vaid tagumise ratta laager. Sellest ka siis see ABS fault. Ma esialgu olin arvanud, et andur on pihta saanud, aga tegelikult ei saanud ratas kusagile pihta, laperdas all. Õuh.

Väljas on ikka hulga hoogsam see hüppamine. Kuigi ennetavalt sai hobust korralikuks manitsetud, tegi ta kusagil algusepoole sinistesse rombidesse tõrke. Rämeeeee, kui järsk peatus ja tagurdamine. Vähehaaval pärast seda nagu toimis, kuigi võtsime ühe pulga "sülle" -- "Tühi-tähi," ütles Hanno. Mul oli küll korraks kõhe. Küsis, kas soovitud kõrgus on saavutatud, sai vastuse, et 105 on sihikul (senised hüpped olid nii 90 kandis), tuli evil naer ja tõkkekergitus umbes meetrisse, mõned ehk terake üle. Super ring tuli meil! Soojenduseks pidin sirget jälle lükkama, kohe päriselt. Pean seda takistuseesist kõhklemismomenti ära hoidma. Kannused sisse 3 sammu enne! Teisedki kulgesid kenasti. Kõrgusi me ei karda, selliseid veel mitte. [[ristles palju, eriti algul ja eriti paremale. Järeldan, et vas tag on nõrk. Vaja sellele mingit puhkust anda. Ehk homme aint korde...?]]

Aga loomulikult sätib üks igakuine tüütus end täpselt nädalavahetuseks. Väliselt on ehk jah ainult näonahk tuksis, aga pehmed koed lähevad palju kergemini valusaks ja tuhat muud häda. [[tagantjärele -- sadu algas veidi enne esimest skeemi]] Reis oli hobusele 3h, mulle 4. Nii ilusti läks jälle treilerisse ja tuli maha (ennevanasti oli üks piin ja nuhtlus), ainult kohapeal oli nii ehmunud, et kakk oli lausa mitte ainult vedel, vaid ka limane. Mitmendal katsel leidsin lõpuks õige talli ja ligipääsu väliplatsile (ümber majanurga, mitte läbi talli või üle jalakäijate silla). Siin olid kõik seinaääred hirmsad, mitte ainult üks nagu kodus. Õnneks on homme pikad soojendused, lausa 30 minutit. Paar hobust on järjekorrast kadunud, aga loomulikult mitte need, keda kõvimateks konkurentideks pean. Täna nägin üht vastas-hiiglast, me oleme nii ponid ta kõrval ja veel viltu ka. Laupäevased hinded on traditsiooniliselt üsna kasinad, eks ta nii ilmselt jätkub. Hinded üllatavad pärast alati, ja ei kunagi heas mõttes. Võitma läheme! Kas loen pärast siin seda juttu ja nutan, et jälle ei tulnud välja? Palun, ei. Pingutame, mu poni! Püsi otse sirgetel ja painuta pööretel, nii nagu ma justkui sadu kordi teistele pinda käinud olen. Palun, oleme tublid! Telefoni olen koju unustanud. Olen ajatu. Kiiret pole, esimene start on alles pühapäeval kell 6 õhtul. Peaasi, et poni vedel pole ja sööb korralikult.

Ööbisin isa juures, paarkümmend km eemal. Mängisime tähekabet. Uni tuli ja läks, tõusin igaks juhuks enne äratust. Auto oli jääs. Käisin veel vanaema majas juttu ajamas, aitasin kuulata, kas üleskeeratav kell ikka tiksuma jääb. Vanaema ise oleks kuulmiseks pidanud tooli otsa ronima. Meil oli isegi see tema talvine spaapuhkus läbi rääkimata, millelt saabudes ta mind ära ei tundnud algul. Toanaaber olevat olnud eriti kerge unega, aga ise jõhkralt norskav korvpallur. Ma kujutasin kohe ette pikka sinises maikas meest. Päriselt oli 70-ndates memmeke, kes noorena end lõhki sportinud.

Talliõhk oli eelmise päevaga võrreldes eriti külm ja värske. Hobune väga vedel ei olnud. Koristasin treilerit ja söötsin hobust, siis sain rahulikult ka võistlusi vaadata ja oma hobuse kasvatajaga juttu ajada. "Miks nende jalad küll nii kohutavalt laperdama peavad? Õudne vaadata! Igal sammul togivad hobust. Suurtel sõitjatel küll kellelgi nii ei laperda!" Tuli jutuks, kuidas tänapäeva uued ei pruugi hobusest endast midagi teada, muudkui ainult ratsutavad. Seepeale meenutas üht hiiglamavana aprillinalja, kui tallis oli kaks välimuselt väga sarnast hobust, kellest üks oli Fadejevi sõita, aga teine "mingi loru". Vahetasid siis hobused latrites ära ja F pani hobuse valmis nagu ikka, aga oli alles sõitma hakates aru saanud, et midagi on valesti. Maksin stardikad ja astusin peaaegu ühe väikese koera lapikuks. Meie talli Kati tegi vahepeal kenad sooritused. Isegi soojendused olid vahel põnevad. Hästi positiivselt jäi meelde, kuidas Dina Chaneliga liikles. Rahulikult, tõmblemata, sirutades ja kokku võttes, tasapisi võimendudes, aga eelkõige korrektsena. Ei mingit kaela murdmist või ülespeksmist, nagu mõnel teisel juhul ette tuli. Sain vahepeal natuke Dagile kirjutada ka, äärmiselt kasulik ettevõtmine. Tal meie hobustega mingit kokkupuudet polnud, aga näiteks meie noori ta kiitis väga. Selle eest, kuidas nad väikestest ponidest harjutusi välja võluvad. Neil Norras olevat noortele tihti küll head hobused kokku ostetud, aga sõiduoskused võiksid paremad olla. Lühiajalisi allüüririkkumisi hindas minu meelest rangemalt kui siinmail tavaks, aga mõnel juhul oli ootamatult leebe (nt kui ette-alla sirutus oli enamvähem nähtamatu). Rohkem painutust nõudis küll sama tihti, see on lausa klassika. Siinsed olud teda ei heidutanud, aga ta ei pidanud heaks mõtteks sellist formaati, et kaks osavõistluste skeemi sõidetakse ühel päeval ja lausa ühtejutti. Seenioridele tähendas see ju kaks R-skeemi järjest sõita, ühel paaril üks neist lausa GP-tasemel. See on hobusele ikka tohutu pingutus. Meeldejäävaist veel üks tore näide oli Rokit. Ta nägi nii loomulik välja, harjutused tundusid lihtsad ja sundimatud. Väga kena vaatepilt. 

Kunagi päeva lõpus pidid ka meie stardid hakkama. Stardijärjekord jõudis küll vist kümme korda enne muutuda. Esialgsete plaanide järgi oleks pidanud olema kokku 6 soojendust, aga hullema keemia tagajärjel jäi alles ainult 4. Keemia üks osa oli selline, et omaarust varakult laekunud M pidi jooksu pealt riideid vahetama ja soojendama minema, patsid tegi pärast koridoris oma korda oodates. R jäi 15 minutist ilma, aga väidetavalt tal polnud neid vajagi. Kuigi see meie seltskond on alati kusagile nurka ära lükatud ja viimane, siis koosneb ta ju ikkagi pühendunud inimestest, kel igaühel oma põnevad taustad ja lood. Enamasti on meil ainult üks põhihobune, kellest sõltub kõik. Kõik on ühel kaardil. Iga vahejuhtum on tohutu tähtsusega. Rauakadu, sadularaami murdumine, hüpped, pukitamine, skeemi unustamine -- need on vaid mõned näited sellest, mis meie kampa seekord tabas. Minu pisike metslane oli pärast esimesi jõllitamisi nõus ka natuke mind kuulama. Kui trennipüksid olid olnud hästi libedad ja istumine ekstrapiin, siis valged grippisid end sadulasse nagu liimiga. Võõra koha energia najal oli nii tore ringi kapata. Jälle oli see tunne, et hobune võttis end eraldi kokku, oli kerge ja tundlik. Esimeses skeemis läks ikkagi korraks mälu minema ja tegin traavile ülemineku liiga vara; sammus ei saanud üldse lükata, sest hobune tundus ootavat ülespoole üleminekut, aga muidu oli täitsa vahva. Teises skeemis enam ei unustanud ja kohtki tuli ühe võrra parem. Midagi peab nüüd välja mõtlema, et saaks kodus ka sama tunde kätte ja siis prooviks, mis sealt veel välja meelitada annab. Praegu volüümi põhja ei keeranud igaks juhuks, sest niigi oli justkui hea ja ma ei teadnud, kuidas hobune reageeriks. Kindlasti on vaja paremat impulssi ja endale vana head unistust -- paremat istakut. 

Külli hõikas pärast möödaminnes: "Noh, kas tasus ära tulla vahepeal tsivilisatsiooni?"

"Ei tasunud."

"Mis, kas tahtsid võita?"

Einoh, seda ka, aga ma olin võtnud sõna-sõnalt. Need olid lõppeks ikka väga kallid rosetid. Juba ainuüksi transport läks 50 raha kanti. Aega kulus kogu sisuka 10 minuti tagamiseks peaaegu 30 tundi.

Vahepeal oli lumi maha sadanud. Pidin ära ootama ühe järeltulija saabumise -- mu isa pidi ta kohale tooma --, aga telefoni mul ju polnud, et uuenenud ajakavast teada anda. Äkki on sootuks rongiga koju saadetud juba? Üritasin siis skaipida ja leida kedagi, kes netis vahiks ja teaks mu isa numbrit. Saatsin kirja koju, et sealt helistataks, aga ei, täielik vaikus ja teadmatus. Ja lund aina sadas juurde. Noh ja siis lõpuks nad tulid. Tallist pidime väljuma kahe heinarulli vahelise pilu kaudu ronides. Kommentaar "3V hobune peab igale poole minema" enam ei üllatanudki. Koolisõitjate jaoks oleme kolmetajad ja kolmetajate jaoks koolisõitjad, get used to it. Kuigi ajakava kokkupakkimine päästis tunni, pidin kodutalli ikka alles keskööks jõudma -- seda juhul, kui ikka teel püsime ja ükski loom auto ette ei karga. Pime lörtsine sõit ja väsimus, olin tervelt 5 minutit hämmingus, miks kojameeste kang mul suunatuld välja ei lülita. Järeltulija luges tagaistmelt anekdoote ja mina jõllitasin metsaservi. Lootsin, et kitsed on metsas kuuse all, sest väljas on liiga märg. Üks poolik kits siiski oli teel, ümberringi tohutu palju kitsemoosi. Õnneks sain ees sõitva auto tagatulede järgi aru, et midagi toimub. Mu madal auto oleks sinna poolikusse muidu kindlasti kinni jäänud. Tallis oli järeltulijast natuke kasu ka, sain kraami veidi kiiremini ära paigutatud ja käpelt koju hiilida ümber konnavolaskite. Koolilaps kustus, nagu ikka lapsed, mõned kilomeetrid enne kodu. Redikad haisesid täiest jõust ja nemad enam tuppa ei saanud. Millegipärast vaatasin veel kalendrisse. Mõni pikemat reisi eeldav võistlus ei tundunud enam ahvatlev.

Kui see oleks raadio, siis tervitaks oma tallikaaslasi-kaasaelajaid. Toetus ja lahke sõna on nii olulised. Oleks oleks aknast välja kukkunud, kui Poleks poleks p*rsest kinni haaranud, või kuidas see täpselt oligi, aga kui ma poleks põhja läinud, siis oleksin kindlasti kodusel treeningvõistlusel kaasa teinud. See meie väliplats on ilmselt parim siinkandis ja korraldusmeeskond ekstraklassist. Nüüd ma ei saagi teada, kuidas vuntsid seekord sobinud oleks.