Mai...u on piimaauto

Volber oli... õpetlik. Hommikul oli treikul pidur peal ja sai veel arutatud, et kas hobuse raskuse lisamine aitaks kergemini pidurit lahti tirida, aga vähe me teadsime. See koll ei laadu. Mängis osavalt rändrahnu, triivis kusagile ükskõik-kuhu, aga mitte treikusse. Jälle see võimetu tuusti tunne, mis temaga ennast üsna tihedalt ilmutab. Teesse ja murru sai palju auke juurde, enne kui kollil mängust kõrini sai. Jõudsin Luunjasse, kui startis 25. võistleja. Ma pidin olema 38.! Kähku hobune maha, varustus peale, riided selga, saapad jalga, pass ja raha kannupoisile. Soojendusplatsile kutsuti kohe sisse, seal sain pool ringi traavi teha, kui juba suurele platsile edasi tuli minna. Õppisin parkuuri traavi ja galopi pealt kaela õieli ajades, et mis need eelmised teevad. Viimased takistused selgusidki viimasel hetkel. 90 on kollile ainult nuusata, aga üks kolises korralikult. Hiljem vaatasin tulemustest, et ikka jäi 0kp. Lendstardi kohta käis kah. Enne järgmist sõitu pidi pool päeva molutama, õnneks sai hobune end liblede taga ajamisega lõbustada. 110 soojendus tuli nii hästi välja, et lootsin ka parkuuris sama tunde peale. Aga... noh... ma sain jälle tuust olla. Paremale poole lihtsalt ei keeranud, tee mis tahad. 13kp-d tuli kokku. Ühtpidi vaadates u 20 aasta  jooksul kõige kõrgem alustatud ja lõpetatud parkuur (lapsena sai vist ka umbes nii), aga teistpidi -- koledus kuubis. Kuna olin otsustanud hobust mitte rulli sõita (viinamarjad...), siis ta oligi nii laiali kui oskas. Õudseim koht oli vist vineerist autoga süsteemil, kui okserisse kaugelt lendu läks, pulga maha rapsas ja ratsmed ohjadeks moondusid. Sai natuke kudumist harrastada. Olgu tulemusega kuis on, sain natuke aimu, mismoodi kollionu kolli paneb, aga kollil oli veel üllatus varuks. See talli juures laadimine oli olnud üks õnnelik juhus. Tegelikult olevat teda tavaliselt seinte vahel peale pandud. Mu võitlus nägi ilmselt nii hale välja, et sain lõpuks mitu inimest appi. Üks tervenisti vana hea Pilson isiklikult. Tundis hobuse ära kunagise Korstnapühkijana. Unustasin küsida, millest see nimi.

Kui tavaliselt järgneb võistluspäevale lilletamine (ns jalutamine, sörk vms),  siis seekord tuli tervelt kolm trenni jutti. Alustuseks skeemisõit 3V moodi ehk madjakata. Väga hull ei olnud, aga ega see rändrahn just üleliia lennukas olnud. Järgnes veeaugutrenn. Vanad tegijad jalutavad sinna mõnuga sisse ja naudivad (Metsik sealhulgas, proovisin pärast üle ka, ei kahtluse varjugi ja kus alles pritsis veega), aga kollionu juuretas ja tuias ja vaidles vastu. Isegi nina ei pannud alla, st tal polnud kavatsusepoegagi sinna vette minna. Teiste veemänge vaatas arusaamatusega pealt. Jälle ilmus appi Laura (ennist oli operaator Kõpsu rollis). Nööri ja motivatsioonipulga abil kargas koll esmalt läbi nurga ja siis oli kuidagi nõus ka kõik jalad korraga ära märjutama .Vesi on praegu kõrgel, ulatub peaaegu kõhuni. Aga see polnud veel kõik. Treikutrenn tuli ka veel otsa. Panin valjastega, siis ei jooksnud vähemalt minema, aga sudimist oli ikka nii poole tunni jagu. Mingit lootust nagu oleks, teine kord läks oluliselt kiiremini. Proovin lähiajal uuesti.

Kolisime kunagi korterisse, kuhu palusime vana külmiku alles jätta. Snaige, eelmisest sajandist,  tõenäoliselt 30 aastat vana. Tihenditest polnud enam ammu midagi järel ja voolujuhtme närisid (meie omad nunnud) rotid pooleks (parandasime ära), külmkamber oli üks paras jääkasvandus ja uks ei mahtunud seepärast vahel kinni. Sulatamisest said mitmel juhul ka naabrid osa. Läksime poodi uue otsingule. Olime sobivad juba läbi arutanud, jalutasime detailide üle vaieldes niisama edasi-tagasi, kui kargas ligi abivalmis müüja. Reklaamis inverteriga kappi tavalise mootoriga kapi vastu ja ühe kapi kohta poetas, et see on lapselukuga. Meil läksid paugust silmad särama. Tõsi ka? Laps ei pääse sisu kallale? Aga ei, kõigest programmeerimine on raskemaks tehtud. Paar kraadi sinna-tänna, hoidku selle eest, et midagi sassi käpitaks! Tulukesed silmis kustusid. Meh. Uus kapp oli väiksele onule esimesest hetkest selge kui omaenda taskud. Sai kätte nii jäätise kui jogurti, ükskõik kui kõrgel või peidus asjad olid. Üks teine päev olin näidanud, et pudistatud küpsistest ja piimast saab mõnusa vahepala ehitada. Nüüd see allameetrine muudkui mökse ainult teebki. Pakkide avamiseks hangib endale sahtlist käärid ka, kui tarvis. Ja tühjad pakendid paneb ilusti prügikasti. Naljakas on, aga natuke kurb ka, sest nüüd saab veel vähem asjade peale kindel olla, et nad kapis olemas on.

Kolmetrennipäeval kaotas hobune 20kg (sai sooled tühjemaks), neist 10 jäigi kusagile mujale. Kena kohe. Varasemast kogemusest tean, et peenem olek kestab, kuni libled väikesed on, aga piisavalt ahvatlevad, et mitte enam peadpidi heinarullis istuda.

Viimane kord jalutas Vants veeauku huviga ja kohe. Treilerisse läks juba nii, nagu üksi laadimisel kõige mugavam on: nöör kaela ja näitan suuna kätte, ise jään selja taha pulka kinni panema. Ikka aitavad need trennid. Tänagi polnud üldse tavaline pühapäev. Käisime oma supertrioga krossi harjutamas. Tundub, et Vantsil võib krossis isegi annet olla, liigub üsna jõuliselt ja ühtlaselt, asju ületades suudab ka jalgu sättida, kui ideaalselt pihta ei saa. Enamasti ei karda ta ka midagi, aga alustuseks tõmbas augutagusest palgist korralikult mööda. Ei viitsinud ilmselt välja mõelda, mis seal tegema peab. Pärast, kui taipas, polnud mingit muret. Sama juhtus hõretrakehneriga. Raske polnud, aga algul hiilis igaks juhuks kõrvale. Alustades pidin ikka kõvasti näos rippuma, et mõnes kohas üldse pööratud saaks, aga hiljem soojemana, kui rong oli välja sõidetud, sai kontakti üsna pehmeks anda. Proovisin rohkem jalgade abil suunda hoida, ise tahapoole minna ja lasta hobusel valida, mis teeb. Nii põnev on. Juba järgmisel nädalavahel võib juhtuda, et saame oma esimese 3V kallale minna. Tänase põhjal jääb täielikuks üllatusmunaks veetakistus. Kui Vants peaks otsustama vettehüpet karta ja ma seda liiga hilja taipan, on jama majas.

Ei tea, millise otsaga need otsustajad mõtlevad. Nii kiire on remondiga, et 2.mail keerati küte maha -- vaja kõigil radikad ära vahetada...kahe nädala pärast. See reegel, et kütmine lõpetatakse, kui ööpäevane keskmine on 10 kraadi, vist enam ei kehti. Praegu on heal juhul pluss paar. Aga pekk küll, KÜLM on. Mul on soe pesu + dressid, millel kapuuts püsivalt üle pea tõmmatud + lambanahkne vest + 1 fliis ümber kere, teine ümber jalgade. Tundub mõistlik või?! Magan muidugi mitme teki all, aga pesa soojaks kütmine võtab poolteist tundi ja hommikul tõusmine tundub kuritegu.

9.mai ja lumi jälle maas, vähemalt Saaremaal. Nett on naljapilte täis.

Lumi jõudis lõunasse, sõites oli täitsa Lumivalgekese muinasjutt. Must hobune ja punane trennipusa lumevalgega paksult üle puistatud. Tegin "üllatustrenni": otse skeemist väike lattaed liivaplatsil paar korda ja siis murul kiirema hooga üle kummirulli, augu ja aiakese. Muruosa oli hiiglama tore, hobusel tuleb nagu teine elu sisse, lükkab kõrvad ette ja seikleb. Hüppasin võrdluseks Metsikuga ka natuke. Pidur. Palju hoolikam on Vantsist, aga iga uut asja läheb suure tõenäosusega kohapealt. Ei mingit üllatust.

Väike präänik saab neid uusi aknaid lahti. Sain teada, kui ta ahastavalt hüüdis: "Ära mine! Tule tagasi!" ja siis "Aiai!", kui akent sulgedes näpud vahele jättis. Keda ta tagasi kutsus, pole aimugi.

Mul oli see litsentsimure. Millegipärast peavad harrastajad enne 90-t midagi madalamat läbima, aga seeniorid mitte. Arusaamatu, miks selline vahetegemine. Mõlemad on ju "vanad". Turvalisus või? Mul on kvalifikatsioon Metsikuga 100-t teha. Ha-haa. Ja me oleme mitmeid meetrise krossi takistusi hüpanud, aga no tänan, ei (tõlge: äkki "vanad" suudavad juba jõukohaseid kõrgusi valida, ei lahmi niisama; harrastajal on ju tihti täitsa oma hobune, ei taha seda katki teha, rääkimata võimalikust perest, kes [emmet] pärast tervena koju ootab).  Vantsil mingit kvalli pole, aga peale roolimismure ma praegu temaga küll tunda ei oska. Või siis ehk koperdamine. Äkki koperdab? Ei lähe vette? Metsik ka vabatahtlikult ei lähe. Samas koperdamishirmu pole Metsikuga üldse, ta on nii ettevaatlik oma jalgadega. Isegi lausvihmas krossitades ei libisenud kordagi, kuigi ta on ju paljasjalg ja seepärast krihve kasutada ei saa. Vaatasin, kas saaks äkki ühekordse vanurilitsentsi hankida. Ei saanud. Litsentsid maksavad ühepalju... Halvim stsenaarium oleks olnud, et ostan vanurilitsentsi ja siis pärast harrastaja oma tagasi. Aga ei, sai lihtsalt ära vahetada. Kas pärast tagasi ka saab, ei tea. Mehed läksid rongiga maale ja mul on varsti äratus, asjade pakkimine ja sõit võistlema. Eesmärk on saada kvalifikatsioon. Ja kõrvaleesmärk on teha seda võimalikult hästi. Kahju, et trio on natuke katki praegu, Draakon tampis jalad hellaks ja vajab taastumisaega.

Uneaeg enne tähtsat üritust on alati nii lühike. Tallis oli pikalt toimetamist, hakkasin sõitma alles varem välja mõeldud "viimasel hetkel". Õnneks on mul tekkinud tava teha nimekiri, vähemalt ei jäänud midagi maha. Vantsi elu esimene skeem! Üritasin käikude kompenseerimiseks nii täpselt sõita kui vähegi suutsin. Seda märgatigi ja tasustati vastavalt. Pean veel peatusi lihvima... ei, esialgu veel kirvega siiski, lihvimisest on asi natuke kaugel. Sammu võiks ka palju aktiivsemaks saada, mööda teid kodupoole ju ometi oskab. Ega see täpsussõit nii lihtne olnudki -- mulle tundus päris mitmel korral, et Vants tahtis üle aia hüpata, sest see oleks olnud oluliselt lihtsam kui end nurgas kokku võtta.  Kolmetajad on selged masohhistid. Sõidavad sellise pudru sees! Tolmukeerised ja liivasupp. Näosrippujate hobused aina koperdasid.

Parkuuri panek kestis terve igaviku. Peaaegu iga lati ja puki ja värava jaoks oli olemas vabatahtlik, aga plaan avaldati vist ainult vähestele vandeseltslastele, kes pealegi kippusid aina ümber mõtlema. Lõpptulemus sai ebakoordilikult keeruline. Erakordselt palju seotud vahesid, sh allamäge lühikesed süsteemid. Puhtaid sõite kogunes päeva peale ainult peotäis ja kõrgeimas sõidus mitte ühtki. Parim neist lükkas kahel asjal pulgad alla ja kõige õnnetum tegi face planti, kui hobune pool okserit sülle võttis ja üle kaela käis. Vants ülearu entusiastlik polnud, aga vähemalt üritas ette sattunud asju ilma igasuguse vastupanuta (no ma pole veel harjunud, et hobune igal sammul ei kahtle) ületada. Käppis mitut, aga alla kukkus üks pulk. Vantsi ei tundu häirivat, kui asjad kukuvad. Kui kross oli käidud ja hobused pillitatud, läksime Elini vanematele külla. Ma olin olude sunnil seekord üllatuskülaline, mis tegi meie ründe veel võimsamaks, aga vastuvõtt oli nagu ikka -- kuninglik. Ma ei teagi, neile peaks mingi ausamba püstitama lausa. Tulevad sodiksväsinud termiidid, närivad elamise tühjaks, kustuvad kusagile nurka. Aa, seekord kohe ei kustunud, jõudsime suure osa juurovisjoonist ära kuulata. Kui tipphetk mööda sai ( no see karvane tagapool), kobisime magama. Või siis krossi sõitma, kes kuidas.

Kaks musta lätlast olid end puruseks maganud, need söötsime täis. Ja siis jalutasime murul edasi-tagasi mõned kilomeetrid. Omaenda jalgadega. Krossi soojenduseks kargasin umbes pooli pakutud takistustest, hobusel mingeid kõhklusi ei märganud. Kippus küll kohati rongiks minema, aga samas jälle uimane nagu kivihunnik. Äkki ma istun mingi lüliti peal? Start oli üks paras vingerdamine, hobune oli täiesti hämmingus, kui kogu see esimeste takistuste rida vastu tuli. Kuhu minna? Mida teha? Rool jäi õnneks mulle ja edasi oli juba mõnes mõttes lihtsam -- vähemalt valikut enam polnud. Ennist olin ette kujutanud, et näitan ainult suuna ja ta läheb, aga päris nii ikka ei olnud. Mitu korda oli tunne, et hobune oleks tahtnud viimasel hetkel kõrvale ära tõmmata, aga inerts ei lubanud. Või kannus. Tutvumiseks oli rada täiesti suurepärane, et mitte öelda lihtne. Hooaja esimene ikkagi, võeti leebemalt. Isegi veetakistuse sai kuivade jalgadega läbida, kuigi oleksin ikka märgi eelistanud. Aja pärast ma muret ei tundnud ja see oli ka tulemuses näha -- peaaegu 7mp-d aja eest. Pärast ajasin hobuse tiiki jalgu jahutama. See kukkus jooma. Kui kõik ametlikud sõidud tehtud said, läksime veel vett harjutama. Algul võtsin hobuse päitsetega korde otsa. Nägi vett, jalutas keskele, tahtis jooma ja püherdama hakata -- hea, et olin ikka korde otsas, mitte jalutusnööri. Sadulaski polnud enam mingit puiklemist, hobu traavis veest hoogsalt läbi.  Vantsi esimene 3V saigi tehtud! Ta suudabki! Järgmine kord tuleb hirmus ruttu peale, nii kiirelt eriti võhma kasvatada ei jõua ja tume hobune päikese käes = üks lõpmatu ähkimine. Kõiki osi kolmest on vaja parandada, aga päevi on järel vähe.

Tahtsin koju jõudes kohe jäädvustada lähiaegade väikseima kõhuümbermõõdu (nüüd muruhooajal enne putukate suurrünnet plahvatab korra suureks tagasi), aga rekordpildil nägi Vants välja nagu äraaetud troskahobune. Panin siis paremuselt kolmanda, sest teisel oli üks kehaosa liiga ripakil. ERM-is on üks nurgatagune, kus üritatakse taasluua vana aja laada meeleolu. Päevapiltnik ja kaardimoor ja hobuseparisnik. Väikesed videolõigud hobumüügi trikkidest ja tempudest, nii ostja kui müüja omad. Üks müügitrikkidest oli esitada hobust märjaks kastetuna. Siin pildil on ka esimene pool pestud ja tagumine tavaline. Tundub, et vanaaegne soovitus pädeb.

Lahkus Jüri. Tähtis osa Eesti ratsaspordi ajaloost. Raamatutes esineb ta vist enim koos Poolusega, aga päris elus jõudis aastakümnete kaupa moel või teisel enamust ratsarahvast mõjutada.

Pikk nagu lohe, poolitan kohe.

Aprilli arut(l)used

Üllatuslumi kadus ja suvi tuli asemele, kohe korraga 16 kraadi sooja. Sinililled olid metsa all ja konnad ujusid kraavis. Draakonitaltsutaja aitas hobuseid mööda 7km ringi ajada. Varsti kuivab tee ära, põllud külvatakse täis ja lõbu ongi otsas, vähemalt selles piirkonnas. Tahaks juba muru peale mürgeldama saada, aga talli aladel on see veel tohutult liiga vedel.

Suur kollionu oskab kordel joosta, sõna kuulab ka, aga ta on ÜRGaeglane. Pingutasin, aga ei suutnud teda kihutamas ette kujutada. Tal need esijalad on ju nagu T-rexi käpakesed.

Mehed olid hommikul rosinatega keeksi kinkinud, tulin näljasena koju seda nahka pistma. Köögist paistis kavala näoga väike duud. Keeks oli endiselt laual, aga ta oli muutunud juuksekarvade ja teepuruga segatud mudruks. Milline põhjalikkus! Juba nõudis juua. Õnneks meeldib talle porgandi-apelsini siirup, mis kunagi ammu hangitud sai, aga kellelgi kurgust alla ei läinud. Kahest heast asjast nii jäle segu saada -- vaat see on tase, aga igatahes, nagu mainitud, väike duud oli nõus kapiruumi vabastamisel kaasa aitama. Nii palju aitas, et omapead jäädes tiris pudeli uuesti lahti ja ujutas laua ühtlaselt selle jälesiirupiga üle. Kauss ja tass olid siis laevukesed ja valged varrukad... need ei saa enam kunagi valgeks. Hakkasime uut herode kaarti mängima, equilibrise laiendusega.

Käisime künkal tõuse tegemas. Veel ei ole entusiasmipuhangut märgata, veel ta pole taibanud, mis ta oskab. Või lihtsalt ei jaksa praeguses konditsioonis. Äkki ei hakkagi jaksama? Raske, aga lihtne on hobune (see päris oma) kellelegi teisele sõita anda.

Metsikul olid mõlemad jalad tagant puudu, aga seisis ikka loodis nagu vaja. Vaatasin tekiääre alla, et kui kaugelt nad puudu on -- põlvede asemel oli roosakas lihaline auk.

Hüppamine on ikka nii keeruline. Pöörata on raske, alajuhitav täiesti. Siis näen kaugelt juba, et samm ei tule välja ja kangestun. Jõuan mõelda pikad jutud peas, et mis ma nüüd teen ja kannküll -- ja ei teegi midagi. Istun seal turjal kägaras ja jälgin toimuvat. Selline nõutus on kohe. Ma ei oska tempot valida. Nii kiire kui aeglane on võrdselt võimalikud. Kiirega kipub kaugelt paugutama ja ajab maha, aeglasega tundub hüpe koosnevat mitmest-mitmest faasist, mis kestavad terve igaviku. Ma jõuaks seal okseri kohal rippumise ajal terve pannkoogi ära praadida.

NV kava ütleb, et on vaja end koolitada lasta ja proovihindamisi teha. R skeeme saab päris elus tohutu harva hinnata, viimati oli üldse möödunud suvel Leedus. Meil lõunas on aastaid max tase olnud LR ja sealgi tavaliselt kohal vaid kaks-kolm võistlejat. Hüppajaid on see-eest kõik kohad täis. 120+ hüppajad peaksid M taseme skeemiga lõdvalt hakkama saama (üksikud jalavahetused, küljendused), võiksid siis ju proovida natuke koolitamist ka.

Käisin jälle põhjas elrongiga. Ööbisin vanaema juures ja ta söötis mind ümmarguseks. Lars Andersson (FEI 4*) tutvustas Rootsi kohtunike süsteemi, mis on keerulisem kui meil siin, aga see on neil juba aastakümneid paigas ka ja kohtunikke on kokku sadu. M-klassini hindavad nad skeeme üksi, muidu läheb korraldajale liiga kalliks maksma. Kui hinnetes tulevad erinevused üle 5%, tuleb kirjutada raport ja saata ratsaliitu, et iga-aastastel koolitustel ikka teemasid jätkuks. Vana hea treeningskaala  kammiti jälle risti-põiki läbi ja vaatasime lindiskeeme. Tegelikult oleksime pidanud päris hobuseid vaatama, aga võistlused jäid ju ära. Õhtul sain upwordsis rahvalt pähe. Rahvas oli nii õnnelik, et kirjutas skoorilehele kuupäeva juurde. Õnneks polnud hommikul vara tõusta vaja. Teine päev oli kokkuvõtete päralt. LA ja EMVW olid öö ja hommiku kulutanud punktide sissetoksimisele võrdlustabelisse ja üllatusena oli LA igale lehele olulisema erinevuse kohale oma versiooni ja kommentaarid pannud. Super töö! Vaatasime huvitavad ja vaidlusi tekitanud kohad uuesti videost üle. Vahva, et proovihindamisse (videod mingitelt Saksa võistlustelt) oli sattunud ka klassikaline testiküsimuse juhtum: ratsanikul läks harjutus täiesti nässu, mispeale ta tegi voldi ja proovis uuesti, seekord edukalt. Loodetavasti teavad kõik võistlejad, et mis siis juhtub. Et saab esimese katse eest ikkagi hinde (sel juhtumil "0") ja lisaks vea, sest eksis oma volditamisega õigelt teelt. Sel aastal on taastatud võimalus kaks viga teha kõigis peale R-klasside -- ju osutus eelmisel aastal rakendatud max-ühe-vea-muudatus liiga karmiks. Vanasti kui rohi rohelisem oli, võis sootuks kolm viga teha või isegi skeemi ajal hobuse otsast maha kukkuda. 8 miinust iga kohtuniku hinnetest ja kühvelda aga edasi.

Peab suure kolli üles filmima, et saaduse põhjal täpsemalt edasi liikuda. Hindan, et u 50% võimalikust ks skoorist oleme jõudnud 60% kanti. Traav on ikka lühike, aga nüüd ta on nõus juba ratsmes olles painutama ja ette-alla sirutama... mingil määral. Mikrokünkast jalutasin prooviks üles, läks ühtlaselt nagu rong, ei teinud endale lihtsamaks. Täitsa hull, kui palju praegu raha kulub. Ko-hu-tav. Minusugune vähekulutaja tunneb ebakindlust.

Käisime Kadriga ringil. Kaotasin steki ära. Kadri leidis üles. Siis kaotasin CATi ära. Kadri leidis üles. Kadunud asjade murega tuleb, tähendab, Kadri poole pöörduda.

Sadas lörtsi ja rahet, puhus hull tuul, soojakraade oli vast nii viis. Sõitsin suure kolliga skeemi. Ilmast hoolimata ähkisin ja puhkisin ja väsisin täitsa ära -- ja tegelikult oli hobune juba peaaegu juhitav. Palavaga ei jaksaks me kumbki jalgu liivast välja tirida. Peab ikka mingit lisatrenni tegema hakkama.

Ei hakka mingit lisatrenni tegema, ratsutamissegi läheb juba pool päeva ära. Raud kah juba alt kadunud. Kollionule ei meeldi see kasvanud koormus, proovib koplis eest äragi jalutada, aga kaugele selle maani kõhuga siiski ei jõua. Talveilm ja sinililled. Valged täpid ongi lumi.

Plaanin treeningvõistlusel 100 ja 110 teha. Ise panen hullemates kohtades silmad kinni ja proovin sadulasse jääda. Hea plaan, eksole. Metsiku laeks jäi võistlustel 105, kodus salaja sai üksikust 122 latikast ka kergelt üle. Kuna vabahüppeid ta ei armasta (need on tal pigem vabapõgenemised, väldib iga hinnaga) ja polnud vaja kõrgeid niisama litsuda, siis ma tema piire ei teagi. Piiritus on ka tore. Metsik oli vanasti tüsedapoolne. Kuni ma polnud Vantsiga sõitnud. Vantsi kõrval on Metsik kiitsakas kui aiavärav. Jalad ripuvad mul otse alla.

Tegin veel ettevalmistusi võistluseks. Lasksin hobusele 3 rauda lisaks taguda, vaktsiini keresse, regasin ära ja broneerisin boksikoha. Skeemi sõitsin ka läbi. Midagi juba kujuneb, vähemalt pole päris suvaline ringi kühveldamine, aga peatustel lõuatab veel kogu hingest. Maastikukogemus on ikka veel puudulik. Loodetavasti kuivab maa natuke veel kandvamaks enne kui hilja. Niidu krossipäev on kuidagi teemadest kadunud, aga oleks vaja nii väga. Kui kohe praegu peaks lahingusse minema, siis võtakski krossiosa kui õppust, teeks rahulikult kindla peale, laseks hobusel ajud tööle panna.

Plats on juba nii pudruks sõidetud, et ei jaksanud seal võidelda -- läksime ringile. Kõigepealt tegid pardid oma etteaste ja hobune hüppas teelt maha põllule. Tavaliselt nad stardivad varem, aga nüüd siis -- tubli tabamus, kümme punkti! Siis kostis metsast raginat. Nii kõvasti inimene ei oska ja väiksed loomad ei suuda. Oli põder. Vaatas otsa, loivas üle tee metsa. Igaks juhuks uurisin ümbrust kahtlustavalt ja oligi põhjust: veel kaks põtra ootas midagi. Kindlasti tahtsid kollitada, hobuse vaateväljast jäid nad natuke välja ju, palgivirnade taha. Vilistasin. Ütlesin, et hobune kardab neid, võiksid korraks eemalduda. Üks võttis kuulda, loivas üle tee metsa. Hobusel kerkis kael üles nagu lühikese inimese kõige hullemas unenäos, kus ta hobusele kiirelt valjad pähe peab saama. Süda peksis läbi saapanahkade mu jalgu. Kolmas lasi end tükk aega ära rääkida, enne kui suurema ringiga üle tee ja metsa läks. Ilus oli, taevas must ja päike paistis, vahel sadas kergelt midagi rahetaolist, aga vähe. Tegime seni pikima galopi, üle kilomeetri järjest. Kiirus oli muidugi väike, aga eesmärk oligi vaid ilusti allüüris püsida. Seisvast autost möödudes jäi ikkagi traavile. Juht ja kõrvalistuja lehvitasid. Äkki tundsid mind? Ma neid küll mitte.

Sadas kõike ja igast suunast. Vaheldumisi päikesega. Ja siis nad tegid koolisõitu. Võistlus ise oli sees, soojendus väljas. Mõned said ekstreemseid rahepeksu-mälestusi. Kahtlen, kas peaksin ikka kohe 110 ette võtma. Aga siis märkan tabides pilte Metsikuga sõidetud 105-st. Kui juba tema sai tehtud, siis miks ei peaks Vants. Kahtlen endas ja kõiges, mida teen. Aga teen.

Oligi igasugune ilm treeningvõistlusel, plats nii lögane, et hobune ei suutnud justkui sammugi astuda seal. Unustasin esimesel ringil kolmanda takistuse ära ja enam sellele pihta ei saanud, kui mõne meetri kaugusel meenus. Metsikuga oleks lihtne olnud see ükskõik mis asendist ära teha, aga Vantsil on suurem inerts, ei luba eksida. Vist ajasime ühe maha, ei jäänud uurima. Teiseks sõiduks oli hobune juba tüdinud, nii kaua järjest söömata! Soojendusel ajas okseri 2x maha, aga ma ei hakanud seal võitlema ka enam, milleks. 110-s proovisin veidi elavamalt liigelda. Nii tore oli, et hakkasin jutustama natuke seal. Üks asi võis kõlada nagu "p*rsse", sest... no nii ma ütlesin, kui samm sinna läks. Hobune ei lasknud mu võimlemistest end häirida ja lendas päris kenasti seal lögaväljal. Võimalik, et oli puhas sõit.

Kui hobused olid ükspäev ulakad ja grupeerusid läbi traatide oma tahtmise järgi ümber, siis mõtlesin, et... vähemalt nad ei mäkerda ennast üleni kollase guašiga kokku. Vähemalt ei võta nad kapist pelmeene ega sokuta suvalisele lauanurgale kasvama. Pooliku jäätise jätavad nad ka külmkappi ega kisu end sisu kallale pakki lihtsalt pooleks käristades (aga tühi pakend oli ilusti prügikasti pandud!). Nad ei topi tolmuimeja torusse asju, mis sealt enam välja ei mahu ja hallitanud juustu jätavad kisselli sisse segamata. Hobused on nii toredad.

Vanaema läks ära, ei jaksanud enam... See oli nii ootamatu. Jooksis muidu ringi kui noorsportlane ja ajas muudkui asju. Viimased nädalad tundis tohutut väsimust ja olid ka mingid valud, millele seletus oli justkui olemas ja mis pidid peagi mööduma. Aga ei siis. Mis nüüd saab? Kes nüüd sipelgatele deodoranti laskma hakkab? Kes aialindudele süüa paneb ja kõiki neid ära tunneb? Kes ristsõnu kirjatähtedega täitma hakkab? Veel nädala eest mängis lapsega kabet, aga nüüd on järel vaid tühi koht, mida mitte millegagi täita pole.

Juba kuu aega olen üritanud Vantsi voolida. Kere on ikka hiigeltünn, võhma ja lihaseid vähe. Vähemalt suudan nüüd hobuse "läbi sõita", aga mõnikord on see nii raske, et lihtsalt lasen jäsemed rippu ega jaksa. Nagu viimases hüppetrenniski. Loobusin pärast esimest traavi ja lasksin lihtsalt omasoodu kulgeda. Alles galopi lõpuosas proovisin uuesti. Noh, saab küll isegi korraks näpu otsa, aga see on nii pagana raske. Karvutu laik paremal küljel hakkab tasapisi kaduma. Kere oli nii jäme, et tekk hõõrus talvel ära. Kahjuks on see laik samas kohas, kus säär meeleheitlikult motivatsiooni püüab üleval hoida, seega liiga kiiret karvakasvu pole oodata. Ja üldse, vana hobust enam niiväga ei muuda ka, pigem üritan kohaneda.

Laupäevaks lubati jälle koleilma ja seda me saime. Ei hakanud oma autoga põhja minema, vana hea Elrong oli jälle abiks. Linnas rentisime Elmo ja oli hea küll. Ma ei taipa seda surma asja. Tundus, nagu mängiksime mängu, et vanaema on keset tuba pikali maas ja meie teeme kurba nägu. Siis ta tõuseb püsti ja ütleb, et aitab ka, lähen tuppa ära.

Muidugi ajastab nullpäev ennast võistluseelsesse päeva. Ma lihtsalt ei oska selle sookolliga sõita. Iga sammu meelita nagu kivihunnikust välja. Just sama palju on need kaks liikumisest huvitatud.

ja kui ei ole pärituult,

siis õige meremees ei nuuksu, 

ei heida meelt, ei näri huult,

vaid laseb purje sisse puuksu

(I.Trull)

  

Märtsi mured

Nädalavahetusel käisin head sugulast ära saatmas. Noor kena mees, lapsed just jalad alla saanud, aga näed, läks õnnetult katki keset spordiüritust. Oli sõbralik, lahke, kuldsete kätega ja tark ka, laevaelektroonik. Jooksis ja suusatas mööda metsi ja sõudis vetel kanuude ja süstadega, väntas ratast, asutas orienteerumisklubi... ma ei teagi kõike, ta polnud mingi uhke ka ega midagi. Ei saagi nagu aru, et teda kuidagi vähem nüüd oleks, ta ju ei kadunud kusagile ära. Ikka on ju alles seal kusagil Rakvere kandis. On ju?

Sisustasime isaga pool tundi Tapal rongijaamas aruteluga, et kuhupoole see rong sõidab. Rongisõit on ajavõit! Tõmbab peatuste vahel 120km/h sisse, loed teeäärest kümneid kitsekesi kokku ja tukud kogu raha eest. Vahva. Nii palju muretum, kui ise roolis vaevelda.

Meiekandimees üks Korsakov Metsik läks eile Lätti. Kusagil eikusagil männimetsade vahel oli kokkusaamine arstionuga. Koerad püherdasid liivas, lapsed ratsutasid riidest seintega lahtises maneežis, kohalikud hobused olid suured nagu lätlased ikka. Ühe oleks kohe kaasagi tahtnud võtta. Uus röntgen näitas, et hullemaks pole selle kuu ajaga midagi läinud, longe on kahanenud 3(4)/5-lt 1/5-le. Järgmine painutustest tuleb kahe nädala pärast, seni ei toimu suurt midagi.

Koordikate veetõmme jätkub, järjekordne üritus jäeti ära. Kui oma talli stardid oleks juurde pannud, siis oleks kokku üle 20 saanud, aga ikka jäi väheks. Huvitav lugu üldse nende kahevõistlustega, sel aastal on neid kalenderplaanis rohkem kui tavaliselt, aga punkte need enam kusagile ei anna. Arusaadav siis ka see huvilangus. KS ja TS üritusi jätkub niigi peaaegu igasse nädalavahetusse ja neil saab ühe varustusega kaks starti teha, kui 2V-s tassid kaks varustust ja saad justkui ainult ühe võistluse teha. Isegi kui 2V parkuuri pannakse ka kinniseid takistusi, ei ole seal päris krossiga suurt pistmist ja mingit lisamõnu ei saa. Ving-ving, ise ei saa ratsutadagi enam, eksole.

Uneuuring. Äratasin tondi kell kolm öösel ja panin transformerite filmi käima. Ise muidugi magama tagasi. Hommikul peksin rahva laiali, sest ehitajaonud tulid ukse taha. Üks tuli ventilatsioonitorusid panema, teised aknaid vahetama. Viie tunniga viis akent. Alles jäi pommiauk, pool cm tsemendipuru ja tükke üle põranda laiali. Hea vähemalt, et või olin kappi pannud. Duud jäigi keset päeva võõras kohas magama, sukk ja elektroodid peas. Hämmastav. Kontaktipasta oli nagu valge kitt ja peast vabatahtlikult lahkuda ei kavatsenud. Poisil pärast juuksed püsti ja laiali nagu põrgulisel.

Kempsus vahib nüüd pooleks saetud kapiuksest välja uus ventilatsioonitoru. Ja seal kajab. Lapsed käivad nüüd peltas laulmas. Ja mööda laskmas, aga seda nad tegid enne ka.

Lapsed käisid mataolümpiaadil ja üks läks pärast veel judovõistlustele. "Kass Kartul", nagu üks väiksem teatas. Päriselt oli muidugi Artur see kass. Aga mina, korralik lapsevanem, käisin oma lapse asemel hoopis tema klassiõe võistlemist vaatamas. Sest ECUs oli sisederby ja kuna ma plaanisin kõik ära vaadata, siis nägin teda ka. Hobused olid kõhevil ja tegid ootamatuid tõrkeid, nagu ikka hooaja algul. Mõni tegi ettearvatavaid tõrkeid ka, kruttis näiteks viis korda jutti täpselt ühte moodi takistusest vasakult mööda. Äkki lootis, et sünnib ime ja järgmine kord veab? Kes teab. Sellistel hetkedel on treeneri tugi täiesti hädavajalik. Mõnel teisel juhul pani hobune mitu korda maneežist plagama ja põrutas otse talli. Seal oleks vast pikemaajalisest ja eelnevast treeneri toest abi olnud. Vaatasin jälle muidugi selle pilguga, et kelle võtaks koju kaasa. Sobivaid kandidaate oli nii kaks-kolm.

Kahtlustan, et üks teatav prillidega onu käib meil luurel ka töövälisel ajal. No kes see terve mõistusega olend ronib teise akna taha piiluma pühapäeva hommikul kell pool üheksa? Kevad tuleb, aga meie elame ehitusjärgu omapära tõttu kilekoti sees. 25C toas! Hakkasin juba lämbuma ja põgenesin talli ära. Väljas kondamiseks oli ideaalne ilm, seda siis tegimegi. Talli saabus uus hobune, kelle maandumist filmiti ja pildistati hoolega üles. Just selline, nagu mulle meeldib! Kust nad neid ometi leiavad?

Panin viimaks hambaarstile aja. Sain kohe samaks õhtuks. Missioon oli üks vana plomm välja vahetada, aga ootamatult selgus, et tuleb ka juurte kallale minna. Oh põrgut. Närvid kraabitakse välja ja mingid kuumad torud lähevad asemele. Nunnu. 

Tegin jälle e-etteütlust. Seekord kirjutasin 8.b-s b suure tähega. Vähemalt korraks oli põnev, kohe täitsa võistluse moodi. Eelmine aasta oli siis nagu puhas sõit, aga mitte kuigi kiire ja seekord tuli 1 latt sabariivekaga maha.

Ma lausa põlen põnevusest. Saaksin hankida hobuse, kellega saaks kasvõi kohe võistlema minna. Soovitud omaduste nimekirjast osa ta ei täida. Esiteks, ta on vanem. Täitsa vana kohe. Teiseks, ta pole üldse elavaloomuline. Pigem nagu uimane. Mära ka ei ole. Ja liikumised on raskevõitu, 8-teni ei küündi. Aga suurus on paras ja haige ta pole, ka meeldib talle hüpata. Ratsaneti järgi on kuni 120 võistelnud, viimased korrad küll kehvasti, aga proovides polnud mingi meetrikene küll üldse teema. 130? Noorena olevat hakkama saanud. Viimased 2 aastat on kahjuks niisama tšillinud ja kõhtu kasvatanud, sealt taastumine on teema omaette. Ja siis see kahe hobuse pidamine. Seda ei olnud üldse plaanis. Oskan paremini keskenduda ühele kindlale asjale ja kiirustamine, eriti hobuteemaline, ei meeldi, aga kahega tulevad paratamatult kompromissid ja loobumised ja eelistamised... meh.

Leidsin vana trennipäeviku ja lugesin sealt üle, et tegelikult oli juba esimene jalapauk päris võimas olnud. Mitte paari nädalaga ei taastunud, vaid kohe ikka kuu aega oli täitsa rikkis ja alles kahe kuu pärast korralikult trennis tagasi. Ja leidsin ühe unenäo kirjelduse, mis oli pehmelt öeldes huvitav, et mitte öelda ennustav.

Metslane oli hirmus rahutu, kaapis maad. Nagu mõni kummi vilistav bemmu enne starti. Äkki testiärevus? Minu oma muidugi. N vaatas videod üle ja arvas, et on hea. Saab hakata vähekesekese kaupa traavi tegema. Vaatame, kui kaua suudab. Smileyga tegime "suure" ringi mööda teid (~7km). Sammutihedus on tal traavis suurem kui Metsikul ja galopis väiksem. Kartes ei pidurda, vaid kaldub (mulle tundus) suvaliselt kusagile kõrvale. Vaja kiirused üle mõõta endokaga.

Nagu avamata lotopileti oleksin saanud. Võimalus unistada. Kasutan seda ohtralt, kordi ja kordi päevas. Tasapisi on ka juba plaan küpsenud, kuigi nagu vara veel või...

Jube palju tööd on teha veel. Hiiglama palju. Või isegi natuke rohkem. Kui võtaks Metsiku ratsastuse ja Smiley hüppe, siis kokku tuleks täitsa tore kombo. Võin Metsikuga küll kõigest 5 min traavi teha praegu, aga oh kui toredad need minutid on. Nii tuttav ja lihtne ja mõnus.

Ehitajaonud ronisid kempsupoti kallale, kangutasid, aga lahti ei saanud. Pidid siis torusid "läbi lukuaugu" vahetama. Mul tuli jube uni peale, hiilisin teise tuppa. Olin just kahe maailma vahel, kui koputati: äkki saate oma auto ära nihutada? Konteineri tühjendusele jäävat ette. Tip-tip õue, autosse, trepid. Ronisin tagasi voodisse. Soe, uni, magan... jälle koputavad: meil nüüd valmis, ülehomme tuleme jälle! Ah kui mõnus ja tore teada. Järgmine äratus oli juba minu kella tehtud, et ma talli läheksin. Aga akna taga vahtis see laulev ja ropendav venemees, kus ma siis tõusen seal niimoodi. Ootasin, kuni see kõrvalrõdule ära läks. Ei olnud jälle matkapäev, vihma sadas, seega maneež... Ei hüppa see hüppaja ka midagi, kui säärt peal pole.

Herpesviirus möllab jälle, esialgu kahes tallis. Kuna seekord on inimesed teemaga tuttavamad, tulid kohe teated võistluste ära jätmistest ja tallidevahelise liikumise ära keelamisest. Hooaja algus nihkus edasi. Smiley on nagu sibul, mitu kihti. Kogu aeg avastan midagi uut. Täna näiteks, et ta võib (oma) soovi korral üsna kiirelt liikuda ja et ta kunagi ilmselt oskas külgliikumisi.

Alexandre Gretemees tegi hobusega piaffeed, hobusel peas ainult päitsed. Sadulata. Selg ees. Ja luges ajalehte. My kind of thinking :D

Kui genekas on rikkis, on rikkis kõik maailm... Ja titt jäi haigeks. Tuli vana nõder aku nurgast välja kraapida ja niipalju kui jõudis, laadida. Siis aku pagassi laduda ja lootusrikkalt talli poole. Kui kaugele välja veab? Väliplats oli suurepärane sõita, pinnas hea ja ruumi rohkelt. Hakkab tulema hetki, kui Smiley suudab ennast rohkem kokku võtta ja saab juba päriselt ratsutama hakata. Võhma on endiselt vähevõitu, aga taastumine üllatavalt kiire. Tagasiteel kulutas auto viimased vabad elektronid ära, isegi hoiatustuled ja -viled andsid otsad, kiirust ei näidanud ja roolivõim oli juba alustades läinud. Veeresin hüpeldes (enam ei tulnud ühtlaselt kütustki peale, seal ju ka elektroonika) napilt-napilt parklasse ja kangutasin aku välja. Hullumaja, kui rasked need 18kg niimoodi rebida olid ja pärast treppe mööda kolmandale lohistada. Nagu 7 hobust oleks ära ratsutanud. Aga ma pole veel mingis supervormis ka.

Lahkutakse muudkui. Rebase-Reinu-Lembit ja Näki-Vetemaa ja Vainqueur...

Hüppasime natuke. Ma olen nii harjunud hullult survestama ja tagant ajama, päris raske on harjuda mõttega, et äkki alati pole vaja. Kui alusgalopp heaks aktviivseks saab, siis pole muud kui et lase minna. Aga kui kere on lõpuks midagi selgeks saanud, siis ümber õpetamine võtab veel rohkem aega. Peaks nii 500-aastaseks elama, et ratsutamine päriselt käppa saada.

Käisime Elevanti tähistamas kino ja sushiga. No mis sa kostad -- jälle sattus hobusefilm! Istus teine salakavalalt psühholoogi riiulis ja kuulas kõike pealt. Nohja siis seal oli üks liigse tarkuse ja vähese suhtlemisoskusega neiu, kes muidu oli harjunud õnnetu olema, aga juhtumisi just napilt filmi lõpuks sai õnnelikuks. Ja siis nii jäigi, ha-haa. Enne filmi algust jagati kõigile alkoholi, sojapiima ja kondoome. Mis me oleksime pidanud seal neid kõiki kasutama või? Kaheteistkümnes rida sai veel mingeid kreeme ka, kuigi ei tundunud teistest palju rohkem kortsus olevat.

Mullas kättpidi sonkimine pidavat hea tuju tegema. Teisalt peaks maailmas valitsema tasakaal. Klappiski: väike duud oli rõõmus oma kolme mullasupi ääres (üks oli koorene ka) ja mina koristades samavõrra tusane. Muld, eriti niiske, ei tule üldse põranda küljest ära. Juba hommik oli erimenüü kohta vihjeid andnud, kui duud oli aknaviimistlusest üle jäänud veneaegset tsementi (tsement ära varastatud, alles enamasti vaid liiv) krõbistanud.

Järgmise kuuga tahaks kõhuümbermõõdu alla, lihaseid ja võhma juurde ja traavi traavitavaks saada. Praegu on parimas seisus galopp, soojaks saades käib samm ehk ka kuidagi, aga traav on mingi kökerdamine. Hüppamisega ei taha üle pingutada, aga istakut ja tunnetust on hädasti tarvis treenida. Vana hea kummipall hakkab vist jälle vatti saama. Homme...

ECU derby

Ka sel aastal jäi ECU sisederby tegemata. Maneeži pinnas on neil täitsa hea, parkuuride kõrgused sobivad, aga no ei saa peale. Eelmine kord sai süü lapse kaela ajada, nüüd hobuse. Kohal käisin ikka, hea lähedale minna. Kleepisin kokku igaühest ühe pildi, arvatavasti õiges järjekorras. Kahjuks oli valgust vähe, aga välku ei tahtnud ratsanike tervise huvides kasutada, ja õnneks pole ma fotograaf, seega puuduvad pead ja udukogud on lihtsalt koba piltnikuga tasuta kaasas käiv nähtus.

"Issand, kui ilus hobune!", "See on mul täiega lemmik."
"Tee ta rohkem ümaraks, nagu palli moodi."
"Tule seisa siia ette!", "Hull oled, ei tule!"
"Kui lähete kohe praegu selga tagasi, saate uue võimaluse. Soojendustakistusel kukkumine ei lähe arvesse."
"Punane kaart, ratsastamata hobune!"
"Punane kaart, möliseb liiga palju."
"Näe selle oleks pidanud üles tõstma kohe. Nüüd on juba hilja."
"Paneme Võsa ukse ette."
"Ilus puhas sõit, aga kahjuks vale rada."
"Kes see nüüd oli siis?", "Ma tahtsin ise minna, aga ta jõudis ette."
"Võta ratsmed kätte!", "Pigista nüüd!", "Hoogu juurde, elavamalt!"
"Pole midagi, ära karda!"

Veebruari viletsus

Tavaliselt on mu akna taga hoov ja männid, aga nüüd on lisandunud poolikud tunkedes mehed. Jalutavad seal, ülemine pool alumises akna ääres või alumine pool üleval ääres. Mul pole köögis isegi kardinat pärast seda, kui vana katkimaale läks. Kolmandal korrusel pole päriselt nagu vajagi läinud. Seega kestis hommikusöök tavapärasest mitu korda kauem, kuna suurema osa ajast piilusin üldse nurga tagant, et millal vähem liiklemist on. Nagu puurirott. Lõpuks võitis tõdemus, et jahtunud toit pole ka huvitav. Istusin seljaga akna poole ja lasin pudrul hea maitsta. Selja taga kangutati aknaplekki ära.

Lootus on nii kerge tekkima, kui vahepeal olud natuke paranevad. Möödus paar lonkevaba nädalat ja kuigi tunne polnud ikkagi päris "see", siis lootsin, et mistahes pauk see oli, läheb üle. Aga täna oli jälle jalg soe ja kannaliiges siseküljelt katsudes valus. N tegi röntgenpildid (hobune seisis nagu lilleke paigal, ei mingit uimastamist, isegi esijalga ei pidanud üles võtma) ja seal ta siis oli. Liigesesse on luu külge tekkinud mügar. Kui ennevanasti aastaid tagasi see jalg koplis vigaseks oli hakanud, lasin ka pildid teha, aga siis oli luu olnud puhas ja liikumine taastus paari nädalaga. Millal see junn sinna tekkis, ei tea. Kuus aastat on tal aega olnud. Junn on ümar ja luu küljes kinni ja muidu ei teeks ta midagi, aga just sealt jookseb kõõlus üle ja see surve teeb nüüd valu. Vist.

Mida ma siis nüüd peale üldse hakkan? See hobune on veerandi mu elust ära sisustanud ja nüüd äkki on ta nii kaugele jäänud. Ootan ära, mis variandid on, aga ilmselt ongi lõpp. Võibolla sellepärast läkski eelmisel aastal nii hästi, et enam ei pidanud võimalust tulema. Kas saab äkki opereerida? Kas taastuks? Kas saaks ja jääks valuvabaks?

Käin iga natukese aja tagant postkastis kontrollimas, et äkki N on pildid saatnud ja mingigi prognoosi. Ei ole. Teisi kirju ka pole, mida ootan. Üldse midagi pole. Nukker on, et kindlasti vähemalt pool aastat olen tundnud pidevat survet teha mingi kokkuvõttev filmike Metsikust. Mul neid juppe ikka jagub. Et mida ta teha oskab ja mismoodi on, kui ta ei taha, aga teeb. Või siis ei tee ka. Millise rosetikuhja ta on mul kokku aidanud ajada ja kuidas temast üldse midagi ei pidanud tulema, sest viie-kuueselt köhis kopse nii hullusti välja, et arvasin, et ta läheb juba siis magama. Milleks mulle kokkuvõte, kui midagi on veel ees? Novot, just...

Täna andis jälle jalga ega longanud jalutades. Püherdas maneežis mõnuga kõik küljed läbi, kaks korda. Ilmselt oli õues liiga külm, muidu küljetaks seal. Üles tõustes hoidis tagumisi jalgu hoolikalt koos, et tugevam jalg nõrgemal toeks oleks. Vist kuu aega tagasi, kui veel pealtnäha midagi häda polnud, märkasin, et hobune jookseb tagant kuidagi rohkem koos. Et ei astu oma tavalisi pikki lohmakaid samme. Irooniline või mis, see tegi jalavahetuste tegemise hulga lihtsamaks. Ja kanni tagakülgedele tekkisid eriti selgelt väljajoonistunud lihased -- kindel märk, et midagi toimub. Ja ma olingi muudkui murelik ja jälgisin hoolikalt mängu.

Vaatasin ka vanad pildid kannast üle. Kui nüüd eriti pingsalt jõllitada, siis mingi imepisike vari võis seal siiski olla kohas, kus nüüd suur seen pesitseb. Esimene pauk pani junni kasvama ja siis aastatega jõudis nii kaugele, et hakkaski segama.

Jalutamine ja püherdamine on hakanud rutiiniks muutuma. Ma isegi ei pane enam korralikke päitseid, sest noh, püherdamine. Lubatakse, et külmad lähevad peagi mööda. Tartu maratoni jaoks oleks kraade piisavalt, aga lund ei ole kohe üldse sadanud. Ja mingid aastad tagasi olin autoga keset teed meetrikõrguses lumevangis. Igatsen taga seda võimalust selili pehmesse lumme kukkuda, käed-jalad laiali ja lihtsalt taevasse vahtida. Praegusesse kirmesse lööks ainult puusad kildudeks.

Väike onu moodustas oma elu pikima lause: issi läinud kaugele lossi. Vaat kus kavalpea, eksole, nii tark juba! Ja siis ta ütleb "pissi", mis peaks tähendama, et vaja potile minna, aga päriselt on tal midagi juba püksis. Rebestab siis ikkagi midagi oma väiksesse potti tilgutada ja nõuab suurele potile. Teeb sinna junni. Igasse kohta ikka midagi.

Viimane külm ilm lähistel -- vaja ära kasutada. Uisud alla ja Verevile. Tore mis tore. Vähke ei näinud.

Sain suurt hobust sõita. Selle traav, see oli 12 aasta parim, mis saada on olnud. Olgu jah need ebastabiilne kontakt või vähene sirgus ja värk, aga sel hobusel mootor käib ikka korralikult. Umbes 12 aastat tagasi sain Notsuga natuke nalja teha, enne kui me mõlemad liiga rasedaks saime. Teda ei võida, sest Notsu oli veel lisaks ühtlane, kerest vaba ja hästi juhitav.

Sain inspiratsiooni ühest saatest ja proovisin origami-hobust teha. See on siis ruudukujulise paberi voltimine, kus kogu paber jääb ühte tükki. Ei mingeid lõikeid või eemaldamisi ja ainult 1 paber. Esimene katse lendas laua alla laiali, kärises mitmest kohast, täielik sodi. Teine sai midagi lameda kaameli taolist:






Kolmandaks võtsin palju suurema paberi:

Mõlemad on tehtud sama juhise järgi. Äkki neljas tuleks juba päriselt välja?






Ratsutasin natuke kollionuga ka, loodetavasti oli tal see viimane kord meie tallis ja duud leiab endale toreda uue kodu. Materjali igatahes jätkub.

Noja siis see kuulutus. Mida p**set? Pole veel eelmisestki vastust saanud, nüüd peaks nagu uue saatma? Nagu vägisi roni sinna peale, aga ei taheta. Ma ise ka ei taha päriselt, aga niipidi oleks toredam, et mina ei taha, aga nemad tahavad. Loogiline, onju.

Hobusega on nii, et ta ei parane kunagi. Ei opereerita. Võibolla rahunebki maha, aga iga hetk võib uus ärritus ja põletik tulla. Mul pole probleem valutav hobune magama lasta, palju raskem on selle otsusega edasi elada. Mis otsustaja mina kellegi elu üle olen? Kust ma võtan selle õiguse? Kui ta ise ütleks, et aitab küll -- siis oleks nii palju lihtsam. Aga ta ei ütle ju. Ainult ägiseb vaikselt, kui on raske. Plaane ja soove ta ei paljasta. Ikka sööb ja ehmub ja vaatab ringi. Nutan vist silmad peast.

N soovitab ikkagi süstida. Õigemini enne veel uued pildid teha, et kas olukord on kehvemaks läinud -- kui ei, siis peaks veel ühe võimaluse andma. Mis siis, kui see junn füüsiliselt segab liigese painutamist? Siis ei aita küll mitte miski. Kusagil kukla taga on muidugi alati teadmine olnud, et iga kohtumine võib tuhandel eri põhjusel olla viimane, aga. Aga. Aga.

Kolme seina puuriti augud. Täismehe rusikas mahub vabalt sisse, võimalik, et koguni kaks. Meenus lugu varajastest lennukikatsetest, kui oli suur probleem, et tiivad kippusid muudkui küljest rebenema. Tulnud siis appi vene insenerid ja tiivad jäänud püsima. Imenipp oli olnud, et tegid kinnituskohta palju aukusid -- kempsupaber ka ei rebene aukude kohalt.

Veskasse on masterlisti peaaegu 500 starti kogunenud. Seda on palju ühe sisevõistluse jaoks, eriti kui pole kahte maneeži.

Ühe kirja sain, lõpuks. Võttis aega! Teen veel ühe viimase ping-pongi sinna, siis aitab.

Olen palju mõelnud, et milline võiks olla hobune, kellega edasi asju ajada. Vanus 3-5 a. Sugu pole oluline, kuigi mära oleks tore. Targa silmavaatega. Hea galopiga, kui hinnatud, siis min 8. Elav, uudishimulik. Sugupuu võimaldaks kergelt hüpata 130cm parkuure, võib ka rohkem. Pigem ökonoomse hüppega, mitte ülepingutaja. Terve, allergiavaba, sundkäitumistest vaba. Tugevad kabjad. Suured tugevad liigesed. Värvuselt sobivaimad kõrb, tumeraudjas, must. Valgeid, lapilisi-täpilisi, halle, kollaseid esimese hooga ei vaataks. Märgiseid pigem vähem, jalgadel pigem sokid kui sukad.   

See tunne, et keegi jälgib. Õla tagant. Siin ta teebki seda. Laupäeval! Dämit, mul jalutavad onud kolmanda korruse akna taga laupäeval.

Sõitsin poniga. See on võrreldes eelmise korraga järgmisse klassi läinud, mõistab sääre eest astuda ja ka selle ümber end koondada (travers/renvers), saab liigutada valitud jalgu ükshaaval (peatusel).

Duud jookseb, käed üleval, kööki: "Oota mind! Oota mind!". Köögis pole kedagi. "Issi kadunud!". Jookseb tagasi tuppa, vaiksemalt omaette: "Pekki!".

Sain suure halli otsa. Huvitav lugu, et kui omal hobust pole, siis teistel on natuke jagada. Õnneks. Põnev on ka, et mille peale teised hobuse arendamises kõige rohkem rõhku on pannud.

Jäin haigeks, kolmandana meie perest. Kannatasin 40C-ni ära, siis läksin kapi kallale. Selline tunne, et aju pressib igast august välja nagu moos ja silmamune on valus liigutada. Julm viirus, kolm päeva saab täielik laip olla. Püsti seista ei jaksa, pikali olla ei saa, sest nina on nii uskumatult kinni, et tekib kahtlus ta olemasolus. Tabletti ka lõpuks võtta ei saanud, sest käed-jalad tõmbusid jäätükkideks, kuigi kere hõõgus 39,5C peal, lisaks krambid. Kui mingi imetrikiga mõni hetk üks ninapool lahti sai, proovisin ruttu magama jääda, aga enne tulid hobumõtted ja niipea kui need mõtted kurvaks läksid, oli nina veel rohkem kinni. Lämbumishirm ongi mul vist suurim...

See päev, kui hobune arsti juurde pidi sõitma, jäi arst haigeks. Õues on ilus, nägemisväli kohati õige tilluke -- tuiskab lund. Tahan oma ninaauke tagasi! Ma pole juba terve igaviku ühtegi lõhna tundnud ja asjad maitsevad imelikult. Banaan on nagu läila šampoon ja pitsa põletavalt soolane. Teiste meelest oli täitsa tavaline. Ahjaa, mis, täna korraks ju tundsin midagi -- värske hobuses*ta haisu, kui hobune maneeži ukse taha enne püherdamisringe hunniku ehitas. Võhma pole üldse, ühest toast teise minek võtab hingeldama ja köhima. Vähemalt palavik on (mingi) kontrolli all, püsib kenasti 37,5C kandis.

Vilets on see elu. Kõrvad lukus, nina kinni, hingetu. Lõhnu-maitseid pole. Isusid pole. Söömine tundub mõttetu. Tarkusehammas pungib vähehaaval väljapoole, lõualuu on valus. See viimane tohlakas kasvas veel viltu ka, otse teise hamba pihta.   

Jaanuari jändamised

Pidi hea nipp olema võtta suur tühi purk ja hakata sinna iga päev sedeleid toppima, et mis ses päevas head oli. Proovisin kaks päeva, liiga raske. Võibolla oleks pidanud ikka päriselt purgi ka võtma, nii inspiratsiooniks.

Lubatakse külmalainet ja see on tüütu. Veel 4 kuud virelemist, kahe hulgas veel tõenäoliste külmaähvardustega. Siis ei taha ju ka need külalistreenerid teisele katsele tulla. Laupäevaks lubatakse praegu kõige külmemat, kahekümnetega.

Autod on vaja minema vedada ja kohevarsti algab suur renoveerimine. Nii kallis pauk on, et maksab pool korteri kunagisest hinnast. Minu meelest ei tasu ära. Siit "maalt" lähevad ju inimesed ära, millalgi ilmselt ka meie, aga kes siis siia vuntsitud korterisse tuleb? Arvutasin kokku, et väike onu peaks veel 1200 lasteaiatrippi tegema, ehk 2400 korda seda 5km või 3km otsa läbima (autoga vs jalgsi). Ausalt, ei viitsi.

Parema suure varba Rogaini-küüs ongi läinud, laste ja pappkasti kaasabil. Ta oleks ehk paar kuud veel kaasa jõlkunud, aga ei lastud. Nüüd on kiilakas varvas, uue küüne alge paistab natuke. Ka väike onu teab nüüd täpselt, mis tähendab "küüs".

Selleks ajaks kui kiivrikristallid üles leidsin, oli neid juba liiga vähe. 6 on praeguseks kadunud, tagavaraks anti 3. Ühe korra sain oma vana kolekiivrit ka veel kasutada -- talli jõulupeol, kui kostümeeritult hüpata üritasime. Mul oli parukas, mis just parasjagu sinna tuumaseende ära mahtus. Pikk paks puhmas peksis vastu (minu) selga ja ajas hobuse veel rohkem kõhklema kui muidu ja siis ta tõrkus korra nii, et mul silme ees sädemed tantsima hakkasid.

Külm jõudis kohale. Hobused olevat sisse tuues tükk aega värisenud, isegi sööma ei hakanud kohe. Sellise tuulega tundus endale ka, et oleks nagu püksid panna unustanud. Jubedad 25 meetrit autost talli. Pidin käekõrval natuke sudima ja ehk mõned ringid kordel tegema. Käekõrval veel sai asjatada, aga kordel tahtis lendu tõusta või roomates kõhuga maad katsuda. Siis tuldi veel suure redeliga aknaid kinni panema. Oh... ronisin siis ikkagi selga, teiste ratsanike turvalisuse huvides. Seljas tundub alati kindlam, saab hobuse kiiremini maha rahustada ja suunda valida, lisaks pole ohtu, et keegi kogemata varbad laiaks tallaks. 

Hüppekas jäi ära ja ka külalistreenerid ei kavatse nv-l tulla. Kehv jalg nägi kole välja. Algul tundus sõrgats lausa nagu mingi suurema paugu saanud, aga soe ei olnud ja kõik jalad olid all. Liikudes läks turse kõvasti tagasi ka. Tähendab, et hobune oli päev otsa peadpidi heinarullis seisnud, verevarustus põhiliselt seedimisega tegelnud ja kehv jalg pidi omapead külmetama. Tegi murelikuks.

Jrgm päev polnud ilm üldse soojem, aga vähemalt jalad olid peaaegu õige kujuga.

Imelik lugu nende loomadega. Kui inimestel on neid vaja, siis need loomad peavad paratamatult mingil määral kannatama, aga kui neid pole vaja, siis neid pole olemaski. Mets on raiumiseks ja müümiseks nagu nisupõld. Kas seal elab keegi, ei huvita, üüri ega renti nad ju ei maksa. Karusnaha trellide taga pidamine keelatakse ära ja jääbki sadade tuhandete kaupa nahakandjaid olemata. Loodus sellest vaesemaks ei jää, puuriloomad sinna ei pääse niikuinii. On üks film, "Never let me go". Inimeste kasvatamisest teiste inimeste jaoks.

Tahan ikkagi Metsikuga ära sõita selle M-i. Lödist galopist hoolimata. Äkki selleks, et veel rohkem haiget saada? Unedes ja mõtetes pole GP ka midagi keerulist (hehee, unes me teeme veel palju keerulisemaid asju), aga selles elus, mis tundub praegu kõige pärisem, ei tule liha järele. Täitsa vedel ja jõuetu on. 

Oskan nüüd Rubiku kuubikut kokku panna. Nii vanaks pidin elama, et ära õppida. Ei saanud ju niisama vahtima jääda, kui mu varateismeline ükspäev kätte võttis ja ära õppis (juutuubist, nagu ikka temavanused; mina kasutasin jooniseid (nagu ikka minuvanused?)). Me teeme kogu aeg võidu igasuguseid asju, kogu pere. Herosid muidugi, puslesid (kõige väiksem paneb ühe, meie neli pilti samal ajal või siis meie paneme silmad kinni neid 12-tükiseid), mida iganes. Mitte üks titt ei saa edumaad mingis lauamängus, Scrabble'is ka mitte. Algul kipuvad muidugi nutma või loobuma, aga noh... tough life.

Soome hobublogija Aada kirjutas, miks ja kuidas oma hobusest loobus. Viimase trenni video oli ka. Selline pisarakiskuja.  Mõtlesin päevakese ja leidsin, et ehk oligi hea lahendus, kuna hobune on ju hea ja kusagile ripakile ei jää ja ratsanik saab nüüd oma päris unistusi taga ajama hakata. Küsiti: kas rosett on siis tähtsam kui pereliige? Teised kiitsid julget otsust ja kinnitasid, et ega see hobune niikuinii minevikku taga nuta või tulevikku plaani. Ma ise mängin ka vahel mõttega suhted katkestada, aga ei kujuta ette küll, et keegi viitsib neid Metsiku veidrusi välja kannatada ja kohaneda. Või kuulata, mis tal öelda on. Isegi kui ta tundub keskmisest kergem pidada tegelikult.

Enne hüppekat käisime L-ga A juures peo jaoks ettevalmistusi tegemas. Sukeldusin kleitidesse. Seal oli ikka igasuguseid, pikki ja lühikesi, sädelevaid ja mustriga, varrukatega ja ilma, lõhikutega ja lahtise seljaga. Ma oleks võtnud pikkade varrukatega maast kaelani variandi, aga päris sellist nagu ei olnud. Ikka jäetakse mingi valik kehaosi välja külma kätte. Taskuid ka ei olnud, mitte pisukesigi. Ja ühte kleiti ei tohi samas seltskonnas isegi mitu korda kanda. Täiesti ebapraktiline riietus.

Järgmisel päeval oli hobune oma kehva jala kannale liiga teinud ega saanud jalga kannast hästi kõverdada. Kapja pakkudes tõmbas koiva puusast ja põlvest kõrgele kortsu, alumine osa rippus niisama. Vahhhhvaaaa, tuju kohe paranes, saabki veel rõõmsamalt Tallinna minna. Mitte.

Huvitav, kes võidaks ralli, kas Mihkel L, Madis V või Laura P? Jõudsime ruttu linna, läksime L emale külla ette valmistama ja sööma. Mhm, enne söömist ette sööma. Hästi nunnu koer oli seal, eesti hagijas. Just parajalt suur ja mitte liiga pealetükkiv. Panin ka üle saja aja kontsad alla, kunagi sai nende peal isegi peotantsu tehtud ja päkkade otsas sääremarju kivikõvaks timmitud. Tavaolukorras väldin kontsi kui tuld, sest veel mäletan, mis tunne on pahkluid pahupidi väänata -- isegi täiesti sileda talla pealt. Mingi aasta olin täitsa vigane nende väänamiste pärast, kuni tallatoed appi tulid. Üritus algas kohe kurbade uudistega, et Lembitu on läinud. Oli veel kaks päeva tagasi ratsarahvale tervisi saatnud. H oli just lõuna paiku teda unes näinud ja küsinud, et kuidas tervis on. Oli vastu saanud, et nüüd on kõik korras.

Teismeline õpib vene keelt. Eilne teema oli söök. Luges neid aineid ette: leib, sai, või, viinerid, juust, vorst, piim, tee, kohv, sink. Kõiki teisi muidugi teadsin, aga sinki polnud kuulnudki. See natuke rabas, sest... meie ajal oligi põhitegelane vorst. Mõnel juhul rasvatükkidega. Sinki ei olnudki. Plekk-kausis serveeritud keedumakaronid ja nende peal paks praetud vorstiviil -- sellist tuli koolisööklas regulaarselt ette.

Jalutame, traavi ei julge proovida, sest kardan hobust lõhkuda ja pettumist ka, kui äkki lonkabki.

TV oli piinlik ja ebameeldiv. Ma ei oska endiselt üldse rõõmsameelset  näidelda. Mikkkks ma sinna  üldse läksin?

Jalutasin 45 min. Hobu eriti entusiastlik pole, aga ta on söögilt maas ka. Panen peotäie peale tagasi täna. Proovisin paar sammu traavi ka, ei näinud midagi. Tunnen end nii haavatavana.

Jõudsime tagasi galopini. Esialgu liigume otse, lihtsalt. Selle aasta eesmärgid kipuvad kusagile ära nihkuma. Praegu ei ole väliselt hullu midagi, esimesed võistlused pididki tulema niikuinii alles märtsis. Sisemine heitlus käib ikkagi päevast-päeva: kas üldse peaks võistlema? Või üldse ratsutama. Kas on siis seda hobust üles kloppida vaja, et ta suuremaks pingutuseks valmis oleks? Kui teised oma võistlusseiklusi räägivad, siis tahaks justkui ise ka, aga enam pole sisemist survet tagant litsuda. Vähemalt selle hobusega sellel tasemel. Tahaks ju nii palju rohkem... Õnneks on Eestis [eriti teatud korraldajate puhul] auhinnad sümboolsed, seega igasugune ussitamine tulemuste pärast on täiesti mõttetu ja kõik saavad rahulikult iseendale ja oma eesmärkidele keskenduda.

Korteriühistu taotles linnalt luba kuus mändi maha võtta. Linnavalitsuse ametnik tuvastas asjaoludega tutvumisel, et kaks mändidest olid tegelikult kuused. Ikkagi lubati kõik maha võtta.

Lapsed said kahepeale koolis viie. Üks sai kahe ja teine kolme. Võimalik, et ei peagi suvel kusagile lõbustusparki minema, mis heade hinnete eest välja lubatud sai.

Kuulus 3V-taja J tegi Paldiski maanteel hobuseautoga ettevaatamatu manöövri ja hobustega osa rullis üle katuse kraavi. Meie trio hobused olid ka seal sees. Eiii!!! Päästjad tõstsid auto püsti, näha ei saanud, kas/kui palju moosi oli.

Metsik oli mul seljakotis ja ootasin bussi. Tundsin, et hakkab kakale, läksin käpelt põõsa äärde, et junnid rahvale jalgu ei jääks. Mõtsin veel, et peaks kaikaga junne kaugemale sudima ja kahetsesin, et hobu nii kaua seal kotis ootama peab ega saa muru närida.

Võimalik, et magan liiga palju. Vähe sellest, et pärast esmaseid hommikusi tegevusi paar tundi otsa tõmban, vajun ka igal suvalisel hetkel ära ja rebin pool tundi lisaks.

Mu pea oli kraanikausis, silmad lahti. Keerasin seda ühele ja teisele poole: ah siis selline ongi.

No ei ole korras see hobune. Midagi on täitsa mööda. Aga mis? Laagrisse ka ei läinud. Kahtlase jala pärast juba ja lapsehoid ja seal poleks hobune päeval õue hingama ka saanud. Paha siga, mitu viga, küll neid põhjendusi leiaks veel hulgi. Vähemalt oli meie tall korralikult esindatud, käidi tervelt neljakesi, kellest kaks polnud isegi vanad veel.

Leidsime kapist puuviljakokteili konservi, mille "parim enne" oli 3 aastat tagasi. Kokku siis kuus aastat vana konserv. Ta oleks võinud järgmisel sügisel kooli minna.



Mingi aeg tagasi käis ühel siin kiirabi. See oli juba vähemalt teine kord. Esimene oli titeeas palavikukrampide pärast. Nüüd hüsteeriahoog, mis kestis kaks igavikku ega olekski vist lõppenud, kui kiired onud-tädid küsima poleks tulnud, et mis lahti. Reageeris vestlemiskatsele nagu ikka -- rändrahnu moodi. Politsei on tal ka käinud. Naabrid kutsusid, et lapsi pekstakse. Selgus, et ei pekstud midagi, lihtsalt ei jõutud multika ajaks koju lasteaiast. Kui duud oleks asjalikes ettevõtmistes sama järjekindel kui pöörastamises, siis ta oleks kõikvõimas.

Seinu puuritakse, kaheksa-pool üheksa alustavad ja viie paiku lõpetavad. Maga siis niimoodi. Isegi pesumasina häält ei kuule.

Veel kukekesi jõulude ajast. Need munesid ka natuke. Näis siis, mis see alanud kukeaasta endast kujutab. Juba on mingi part laamendama pääsenud ja asteroid Maast napilt mööda põrutanud. Ahv oli igatahes üllatusi ja pöördeid ääreni täis. Mitu asja oleks bucket listist tehtud saanud, kui see mul oleks. Ja mõne tehtud asja kohta ma isegi ei teadnud, et nii saab (nt see kaardus sarapuude all kihutamine, et üldse selline koht jalaulatuses on!).

Mm, ja millegipärast käib mulle närvidele, kui kirjad postkasti POTSATAVAD. Igas artiklis või muud sorti loos, kus kirju saadakse. Aga tühjagi nad enam. Hea kui mingi tüütu piiks käib.

Suur Uue Aasta Horoskoop

Surin jälle. Sõitsin üle raudtee ja nägin silmanurgast, et paremalt tuli rong. Aeg peatus, pinge oli mõõtmatult suur. Kohe pidi tulema suur pauk keset auto külge. Teadsin, et nüüd on kõik, või kui mingi ime läbi ei, siis järgmine mälupilt peaks tulema kusagilt haiglast. Jõudsin mõelda ainult "aitäh, elu" ja nägin hetkeks kogu sündmust laialivenitatuna eemalt pealt. Ärkasin südame kloppides oma voodis.

Treeningvõistluse tegime. Uued kollid -- lambad ja porgandipealsed -- tuli ka ära proovida. Näitasin kaks päeva varem ühte jubelammast hobusele ka. See vaatas siis boksi kõige kaugemast nurgast ja lõdises. Milline üllatus.

Kuu aega ette plaanitud trenn külalistreeneritega jäi ära. Tegime siis ise elu huvitavamaks ja vahetasime hobuseid. Ja siis ei sillerdanud lihtsalt niisama, vaid väänasime raskete pööretega latiridasid. Ma sain Draakonit proovida. Kuna hobul oli päev varem hambaid riivitud, siis andsin talle nii palju vabadust, kui ära mahtus. Erinevusi oli kohe mitu: edasiajavale märguandele reageeris põrgates (minu oma venib pikemaks); eest eriti ettevaatlik ja kohati ebastabiilne (siis see hambateema?); ülikiired jalad, eriti hüpetel (minu omal aegluubis); näitad tõket ja see pistab hoogsalt ülesande kallale (minu oma jõllitab, venib ja proovib sootuks seisma jääda).

Üks treener oli soovitanud alustada trenni kõrgema asetusega. Sest mõned teevad nii ja meilgi seekord midagi hullu ei juhtunud, hobune oli elastne ja vahelduseks isegi energiline. Mulle niimoodi loomulik ei tundu (mind ennastki ahistaks ainult 1 sundasend), aga tõepoolest hobune mingit vastumeelsust ei avaldanud ja töötas nii ka. Kolm päeva töötas ja sealt edasi oli kõik rikkis. Enam ei tulnudki sealt ülevalt alla sirutama nii nagu varem ja isegi üleval olles oli kange ja ebameeldiv. Tervelt kuu aega oli selline, enne kui jälle üldse midagi tulema hakkas. Sõnastasin selle nii, et... on võimalik lühiajaliselt suuremat pinget välja kannatada, aga jätkusuutlik selline pidev pingestamine pole. Duh.

Loomad on lahti. Teel trenni nii poole 6 paiku lipsas kitseke üle tee. Jõudsin just mõelda, kuidas kitsed galopivad ja põdrad traavivad tavaliselt, kui tuligi põder. Tagasiteel mahtus rebaseonu vaevu ratta eest ära ja veel kaks kitsekest tegid spurti. Täna kõigest mingi näriline.

Tunnen ennast kui vangist vabastatud tont herodes. Isegi kui tase on kõrge, oskab ainult sparksi või bloodlusti, aga ei midagi tõeliselt kasulikku.

Meie trennid näevad kõrvaltvaatajale ilmselt eriti totrad välja. Hobune justnagu teeks asju, aga siis otsaseinas käib mingi hullem heitlus. Läheb-eilähe sinna, vahet pole, mis ma teen. Samas seinas on ka selgaronimise pukk, seal seisab nagu miškin, kuni olen otsas ja siis kohe tõmbleb ja kiirustab sealt võimalikult kaugele. Veel on veider, et kui keegi muu hobune tuuseldab ja laamendab kõrval või kellegi piits vihiseb, siis ei liiguta Metsik kõrvagi, aga kohe samas kardab kabjajälge või mingit varju. Põrandaplakat on iga kord nagu uus, algul ei lähe ligi ja pärast suudab ettevaatlikult üle jalutada/joosta. Siis tuleb mingi 4 kuud sadulas olnu ja loivab tuima näoga kõigest üle ja läbi. Vaatasin jälle müügihobuseid, kõik tundusid pommikindlad. Ei teagi, miks ma neid kuulutusi vaatan, niikuinii mitut ei taha pidada ja olemasolevat kah põõsasse ei viska, olgu ta isegi selline tont nagu ta on.

***

Üks teine onu on ära õppinud sõna "kuusepuu" ja praegu tähendab see seda, et käiakse sahtlist salaja kuusekujulisi pipakaid röövimas ja mis keelel, see...  keelel. No ei jõua nii kiiresti neid pipakaid teha, kui see tont neid kinni pista. Ja siis ta ronib ülemisse narisse ja sosistab seal "ebaaus".

***

Uus aasta tuli. Vihma sadas, aga pauku tehti ikka. LV lasi päris korraliku etenduse taevasse, tavarahva ponnistused jäid seekord kaugelt alla. Kurk on valus ja magusat peaks vältima, aga eriti ei taha. Homme! Homsest hakkan korralikuks. Tõenäoliselt siiski mitte. Ja loomulikult ei tule siia mingit horoskoopi. Läheb nagu läheb ja enamasti on parem mitte ette teada.