Juuli? Maali!

1. Totakas yrno. Peaaegu oleksin ööga halliks läinud. Ja mul pole isegi hein maas (loodetavasti ei tule sama vilets heina-aasta kui eelmine. Või hakkab suund ikka sinna kuivatite poole kiskuma? Selge taeva all on muidugi odavam kuivatada, aga millal viimati oli kuiv pika rohuga nädal?). Pole veel Metsikut Niitu reganud, pidin tänase hüppetrenni pealt vaatama. Mis ma sealt siis kokku vaatasingi -- eks ikka seda, et uued takistused tulevad koledalt. Kui just mitte päris kohapealt, siis mingi megapiduriga ikka. Kui ootamatu. Kas mul tõesti on seda jama jälle vaja? Vants sai jälle suur ja ilus hobune olla. Istus boksis, soris põrandalt midagi, inimesed vaatasid. Et nemad tulid hobust ostma, kuna vaja niisama ratsutamise pealt suurde sporti kolida. Hakkaks tagahoovis pidama. Et näe, ilus suur hobune. Tegelikult olid ühte eestikat vaatama tulnud, aga see olevat liiga väike. Tantsupidu on lummav isegi telekast vahtides.

2. Nüüd on laulupidu. Järeltulija marssis rongkäigus ja sattus telekasse. Mu oma marssimisest on umbes 30 aastat möödas ja mäletan ainult ühte laulu, mida laulsin: see oli koertest. Kuidas teistel on ja tahaks endale ka. Käes oli mul must mängukoerake. Mul oli muidu pruun sama kujuga ka, aga see kadus laulupittu ära. Suuremad laulsid igavesest tulest ja ühte kodulaulu, mis mulle millegipärast üldse ei meeldinud. Mu pinginaaber tantsis "Sõlekeses" ja teda käisin Kalevi staadionil vaatamas ka (ja Salmes ja Linnahallis ja trennis :)). Rahvatantsijatel on vist sama teema, et "mis trenn see ka on, ainult üks lõbus jalakeerutamine", aga teevad ikka, oh kuidas teevad tegelikult trenni. Need krossid tundusid nii lootusetult keerulised ja võimatud meelde jätta, et joonistasin endale paberist kaardi takistuste kujudega. Äkki jääb nii paremini? Tavalised mälutehnikad ei aita ju, kui nt kasutatakse teekonnameetodit, aga kross ise ongi juba teekond. Ja seda mäletan liigagi hästi, et kihutamiseks peab suund teada olema (khm, Butrimonys).

3. Niitsime banketi välja. Homme proovin järele. Regasin Metsiku ka ära. Ühekordne litsents siiski ainult. Olen redikad lõunasse unustanud.

4. Pesen pissiseid linu ja kuulan taevalaulu. Müristab ja sajab, mõnus soe vihm. Metsa vist ei saagi minna, muda on hirmus libe. "Õlupall" ja "lumenemm", ütleb mehike. Nüüd on rahe ka, jäime poest tulles vihma kätte ja kohe ligumärjaks. Niiväga mõnus ikkagi pole. Vants hakkas skeemis kontra ajal äkki kõrvale vajuma ja ma ei saanud enne aru, mis tal plaanis, kui takistus äkki otse ees oli. Kollionu on kollionu. Metsikuga leidsin, et kõrgema asetusega sõites on hobune nii palju metsikum, et äkki peaks selle niisama kulgemise variandi valima. Proovisime banketi ära, töötab küll.

5. Päike paistab mõnusalt selga, hea soe. Tuul on siiski kõva ja kraade napilt. Peaks minema maasikaid tooma. See aasta nad vist eriti odavamaks ei lähegi. Sõnastan eesmärgid laupäevaks: tahan mõlemaga kõik alad puhtalt läbida. See on paras väljakutse, sest Metsik pole eelmisest sügisest saati midagi võistelnud ja Vantsiga pole kunagi ühtki puhast 3V-d õnnestunud teha. Kõigist kahest, mis ta üldse iialgi teinud on, hahhaa, ja nüüd on ju veel 10cm lisaks. Tõin maasikaid, 6 EUR kilo. Magus sort oli otsas, aga kui juba eraldi mindud sai, ei tahtnud tühjalt tagasi tulla. Sebisin asemiku ühe ürituse tarvis, et ise mujale minna. See oli müstiline vahetus, sest osa osalistest teadis justkui ette, et nii läheb. Vants oli saanud sees välja puhata ja jõudu täis süüa, ta oli puhta pööraline. Keksis, kartis teist hobust, tõmbas ketsi all nii kuumaks, et ainult pidurdada saingi maastikul. Õud-ma ütlen-ne. Ja sõida siis sellist kolmeosalise pehme trensliga. Pole aega suulisepoodi ka minna. Katsusime banketi ära, see sobis ilusti. Vantsi otsast vaadates pisike muhk keset maad, ei muud. Homme on varane äratus, vaja lapsed ära viia, et saaks rahulikult Madsi kuulata.

6. Nüüd oleks endale istak vaja hankida. Selline tõhus, et ei tee üleliigseid liigutusi ja kõik tehtu on väga täpne ja arusaadav. Nädalavahetuseks enam ei jõua. Ma laperdan ikka rämedalt. Aga need mõned vähesed võtted, mis ära jõudsin hobuse peal kasetada, tundusid töötavat. Inspiratsiooni igatahes sai. See Mads pole üldse suu peale kukkunud, päris palju sai nalja ka. Koledam koht oli, kui tagasiteel ärkasin poolenisti vastassuunavööndis ja mulle tuli vastu valge kabiiniga reka. Peaaegu oleksin uudiseks saanud.

7. Viisin hobused Niitu. Jalutasin krossid läbi. 80-s on huvitav pööre päkapikumajja, aga Ants ise pidas raskeks banketti, sest seda tuldavat viltu ja tagumisele ei saa enam pihta. 100-s oli mitu trikikat, nt kasvõi 6-hobune, kus tahaks viltu tulla, aga ei tea, kas hüppab või ujub mööda. 7-majakombo on veel eriti põnev, lähenemisvariante on mitu, üks parem kui teine. Minu jaoks, õigemini Vantsi jaoks on liiga palju paremale pöördeid, mida ta vahel lihtsalt ei tee. Süsteem 19AB on hekki täis topitud, muidu tullakse täiesti otse (ehk kolmnurka viltu) ja kui siis jalad peaksid kolmurka kinni jääma, keerab vindi peale. No näis. Olen juba praegu täitsa lödi, mis veel homme saab?!

8. Tõusin vara, kui teised kõik alles nohisesid magada. Krabasin midagi hamba alla ja natuke kaasa ja minekut. Asjad olid juba õhtul valmis pakitud, seega ei pidanud palju mõtlema. Juba oli soe. See tähendas, et päev tuleb veel soojem. Ohjah. Söödad ette, siis hakkasin tõrksaid karvu taltsutama. Metsik tallas nendega mööda boksi eest ära muudkui ja Vants tahtis ukseaugust välja jõllitada, aga minu käed ju sinna ei mahu. Ehk nüüd kunagi lõpuks peaks mingi pingi hankima... nääh, ma ju enam kahega korraga ei pea tegema, ühed patsid jaksan maast ka. Jõudsin veel parkuuri õppida ja krihve keerata, aega oli laialt. Metsik oli soojendusel sadula peale pahane, tahtis pukkida. Kui sadulaga leppima hakkas, tulid kärbsed peale. Filmiti, proovisin kõigest jõust jalgu laperdamast hoida, aga ei suutnud. Skeem tuli korralik, välja arvatud vaba samm, kus torkisin hobuse traavile korraks. Vahetasin sadula ja kahetsesin natuke otsust ainult Vantsi ts sadulaga tulla, et vähem nodi vedada oleks. Sadul kõikus kuidagi imelikult, hea et vasakule alla ei vajunud. Metsavahel oli küll täitsa hästi sobinud... Kaks tuli alla, millest ühte ei pannud isegi tähele. Oh õudu, ma ei oska kohe üldse seda hüppamise värki. 8mp-d on väga palju, paras, et kusagile tahapoole ära kaduda. Tuju muidugi langes ja siis pidin veel raskema kolli ette võtma. Vants oli püherdanud, kann kakane ja patsid purused. Soojendusel jõllitas takistusi ja tiris nende poole. Päris tükk aega läks, enne kui kokku-lahku galopitamisega ta natukenegi kuulama sain. Sõitsin nurgelisi kujundeid, pöördesse mines koondades ja nurgast välja hoogu andes. Jube raske, ähkisin vist kui auruvedur. Skeemis sihtis jälle aedu kui takistusi. Tunne pole seljas üldse see, mis kõrvalt paistab, õnneks olin sellest osaliselt teadlik -- näiteks et samm tundub seljast uimane, aga kõrvalt mitte niiväga ja et traavis võib pigem anda aega samme seada, pole vaja nii palju sudida. Vantsi elu raskeim skeem, väga ei saa viriseda, vedas ju kontradki ausalt välja. Trennis läheb esimene katse tihti päris puusse, siis selgitan, hobusel tundub olevat ahhaa-moment ja siis ta kuidagi nagu üritab ise ka õiget asja ajada. Võistlustel muidugi teist katset ei saa. Parkuuri soojendusel hüppasin alustuseks ristikest, aga tema oleks kohe latika kallale minna tahtnud. Naljakas tunne. Taktika oli rahulik sõit teha, mitte liialt peale suruda, et ta siis ikkagi jõuaks oma sammud ise ära sättida. Jäin hoopis liiga aeglaseks ja kaks ajas sootuks alla. Ma tõesti ei tea, mida teisiti teha, ta läheb ju nii kergelt peale ja...
   Paus, olin täiesti tühjaks pigistatud. Jahtusin mõne aja tallis. Tulid vaheseisud. Metsik oleks võinud ühe pulga ajamata jätta, siis poleks isegi kohta kaotanud. Ta ikka mõnda asja nagu peaaegu oskab. Vants oli kukkunud 3.-st 6.-ks. Vähemalt krossipilet oli lunastatud! Söögiisu polnud, jõin vett. Mõlemat krossi enam läbi jalutada ei jõudnud, käisin jupikesi. Küll ikka oli vedamine, et need rajad nii vara üles pandi, mul olid nad kõik üles joonistatud ja see mitmepäevane õppimine oli ikka suureks abiks. Aitäh Kerttule jätsi eest! Sellega ei saa küll puusse panna. Metsiku soojendusel keskendusin sellele, et ta lihtsalt läheks. Kohtadesse. Krossis pidurdas päris mitmel korral, aga kulges täitsa talutavalt. Eriti hästi tulevad tal minu meelest künkaülesanded välja, kus peab natuke ronima ja keerama ja alla kukkuma. Selliseid kiirusi ei saanud näidata kui metsavahel, väsimus oli teinud oma töö. Kõige suurema takistuse, selle vankri hüppas sootuks kohapealt. Võeh. Ja ma ei leidnud kohe finišit üles, peaaegu oleks lõputa koju põrutanud. Oh, Metsik, ta oli nii tubli jälle. Sai ülekere pesu ja porgandeid. Kaua ei saanud nunnutada, Vantsil oli veel kross läbi vaja teha. Alustuseks roomas nagu tigu, soojendusplatsil ei tahtnud päris ära kurnata ka. Kiiremate sirgetega sain ta veidi üles äratatud. Esimesele takistusele vingerdas korralikult, tundus nagu üllatunud, et mingi segaja ees on. Edaspidi oli juba lihtsam, aina keera peale. Mõnus on, et hoo saab üles võtta ja tean, et tuleb üsna kergelt tagasi ka. Isegi nende pehmete suulistega. Mis nii viga ringi kruiisida! Muidugi esines hetki, kus hobune oleks vast hea meelega kõrvalt läinud, aga ma ei lubanud ja mingit pikka vaidlust polnud kunagi. Aed-auk-aed kombo tuli seekord õige arvu sammudega ja sujuvalt, see võsastunud süsteem sai korralikult keeratud ja künkaloom ei valmistanud raskusi -- juhhuu, nii hästi läheb! -- jaa vedas äkki täiesti ootamatult sinihobusest mööda mind. Kaks takistust enne lõppu. Mikkkks?! Täiesti otse olin peale läinud ja lihtne tõke ka. No ei tohi lödiks lasta, isegi kui sujub. Iga takistust tuleb sõita! Kross ei lõppe enne kui finišis! Ma ju teadsin neid asju ja pärast ei jõudnud küllalt kuri enda peale ära olla. Tohlakas. Peaksin nagu rahul olema, et alles kolmas kross ja juba meeter ja tehtud ja ja ja... aga vat ei ole rahul. Tahtsin paremini. Koordimeetrit ka ei saa, sest järgmine kord seal sellist avatud klassi ei tehta. Määää. Mul pole seda arenemisaega kuigi laialt käes, sest kahe hobusega on toss ikka täiesti väljas. Ja Metsikut ma ei saa ju kusagile ära sokutada ka.
   Mitu hobust ühepäevasel 3V-l? Ainult siis, kui on abilisi. Üksi ei ole mõtet sodiks rabelda. Mul oli õnneks isa abiks, kuigi ta polnud päris tavamõttes groomina kaasas. Ikkagi sai mitu asja palju lihtsamalt tehtud. Koju -- suvekoju siis -- jõudsin hilja õhtul. Ühepajatoitu anti veidi, aga armu mitte, pidi veel kaks ringi upwordsi mängima, mis võttis poole kaheni aega. Appi kui laip ma juba selleks ajaks olin. Voolasin voodisse ja olin seal lödi hommikuni.

9. Ilm on ilus ja sain suure osa võistlusasju puhtaks pesta. Auhinnad toodi väravasse ja tegime Laurale autasustamisest pildi. Video on ka, aga see sai juba natuke liiga üle võlli. Hobused saavad puhata ja jälle ümmarguseks süüa ennast. Teisipäeval peaks tulema loomkatsed.

10. Lihased on ikka vedelad, aga kas sellest hoolitakse. Hommikul vara tuli üks tont musitama, ise kiitis takka, et "tegi mu rõõmuks", ehk siis rõõmsaks. Ootamatult avaldas üks järeltulijatest soovi hobuseasjandust õppida. Ajasime siis neid hobuseid korralikult taga. Metsik tõmbas kaks korda päitsetest nina välja ja pani putku. Andis mõista, et pole aheldamisest huvitatud. Lonkis hoopis Vantsi järel vabalt talli. Vants sai endale toore ratsaniku, aga õnneks sellise tähelepaneliku, kes lühikese proovimise järel oli võimeline sammus roolima, kuhu tarvis ja tegi veel paar sirget kergendamiskatseid. Täiesti hämmastav, et niimoodi äkki tuli üldse proovima, ta pole varem peale mõne korra niisama otsas istumise midagi teinudki. Metsik sai edasi metsik olla, esitas ringaias vabajooksu. Loomkatsed lükkusid edasi, sest "äkki tuleb vihm". Kuum tuleb ka, äkki peaks mingi ööratsutamise tegema.

11. Soe on, vihm ka. Ex-Tedre Kylli oli pildid valmis saanud ja kuna neid oli kohe tohutu kobar, polnud üldse keeruline päev ära sisustada. Kuidas seda ilusat pilti saada, kui ratsanik aina lõustu teeb? Ma ei saa sinna midagi parata ka: kui olen keskendunud, siis võistluste ajal suure tõenäosusega sooritusele ja ilmed on puha kontrolli alt väljas. Ähin ja puhin, silmad suured, keel ka väljas. Tuligi peaaegu ööratsutamine, poole kümneni sebisin Vantsiga platsil. Leidsin, et küljendused on veel lihtsamaks läinud ja neid on juba mõnus teha. Tubli koll. See tiris muidugi muudkui takistuste poole, aga ma ei lubanud. Kui ta nii kangesti hüpata tahab, miks ta siis seda puhtalt teha ei või?

12. Täna oli lõpuks külastuspäev. Pidin Metsikut provotseerima metsik olema. Palju ei pidanud selleks tegema: kui päitseid pähe hakkasin ajama, nihkus kaamera natuke tema poole ja sääred hakkasidki välkuma. Pärast platsilgi etendas suurepäraselt oma kohapealt hüpet, vahest ehk liigagi hästi. Tuli see vanaaegne sammuni mahapidurdamisega ja alles siis kohapealt üle. Mingi 50cm kargamist ja selline jant. Nagu poleks mõni päev tagasi oluliselt kollimate asjadega hakkama saanud. Loodetavasti on pärast pildis meeldivaid hetki ikka ka, mitte ainult mingi jändamine. Olen nagu karusselli tõmmatud, muudkui midagi toimub ja hingetõmbeaega pole. See on muidugi oma valik ka, saaksin ju oluliselt rohkem "ei" öelda.

13. Kallab lahinal. Plats oli alt kõva ja pealt lödi, seega hüppeplaanid tuli edasi lükata. Keerutasin külgliikumisi ja tegin Vantsiga ka esimese sadulata hüppekese. Seesama valge klotsihunnik, mille ees Metsik oli piduri põhja vajutanud. Hüppas, nagu oleks see maailma kõige lihtsam ülesanne, igatahes tuhat korda lihtsam kui peatus-taandamine.

14. Päevitamiskatsed lõppesid edutult. Jube külm oli ja keegi tahtis muudkui peale istuda. Kuidas tal tuleb üldse idee tulla kaksiratsi peale ja siis põrgata sobivalt kõhul või lausa peas? Äkki imiteerib ratsutamist? Ise kardab mänguhobuseidki. Käisime isaga metsavahel traavimas ja pärast platsil galoppi harjutamas. Midagi nagu hakkab tulema.

15. Ongi suvi. Ema tõi maasikaid, need hakkasid nagu aur kuumas õhus igas suunas kaduma. Midagi läks isegi sügavkülma hallimaid päevi ootama. Kuna lapsed on nagu tuppa kleebitud, kutsusin nad väikesele ringreisile jalgratastel. Kui ma väiksena just raamatuid ei lugenud kusagil lakas, siis väntasin mööda alevit vokiga ringi, parimal juhul oma kunagise pinginaabriga, kelle vanaema elas teisel pool jõge. No ei olnud mingit toas molutamist. Kruiisisime siis läbi keraamikaväljapaneku jõe äärde konnatehasesse ja sealt kohalikesse "mägedesse" ja supluskohta jalgu leotama ja ronimisväljakule turnima. Päris raske trenn sai. Napilt veel suudan mööda viiemeetrist raudtoru üles ronida, huh. Muidugi jätkus veel jõudu ülearu ühe korraliku ratsatrenni jaoks. Mitte. Loivasin talli, venisin koplisse, lohistasin endale ühe kolli kohale. Võimalik, et kollionul on kogu aeg just selline rammestus peal. Panin soojenduses galopikäigu õige vara sisse, sest see jookseb ennast ise, erinevalt traavist. Hüppasin pisikesi takistusi, mis niisama saadaval olid. Sai kuidagi lihtne. Ega midagi, tõstsin mõnda natuke. Ikka tuli tuima näoga samamoodi. Ehitasin siis 130-se latika. Äkki see teeb teise näo! Ei teinud midagi. Tuli ikka samamoodi. Latikad tunduvad nii lihtsad. Samas tavaline 105-ne okser ajas mul juhtme kokku, lähenesin justkui kindlalt ja äkki mõni meeter enne hüpet pea tühi kui kell. Sammuvaatamine haihtunud ja kohe mitte midagi ei oska teha muud, kui töllakil lihtsalt peale minna. Tegi mulle ühe mäekõrguse hüppe niimoodi, vastikult kaugelt lendas minema. Ei taha liiga tihti harjutada ka, aga hädasti oleks vaja. Ja treenerit on ka vaja.

16. Ema oli maal, kõht on siiamani punnis. Isegi pannkoogid ja jäätis oli. Võhmaka päev oli just ja kuna seltsis on segasem, pakkusin talli ees ns vedelevatele tüdrukutele, et üks võiks metsavahele kaasa tulla. Minu meelest oli uss konksu otsas parajalt priske, aga ei, kõik leidsid äkki põhjuseid, et miks ei peaks. Hämmastav. Kui ma veel noor olin, kui keegi oleks sellise pakkumisega välja tulnud, oleksin igatahes peale lennanud. Võõrad hobused on ju alati nii põnevad ja eriti veel sellised, mille kallale tavaliselt ei saa. Ehmatasin metsas tervisejooksjal südame kloppima. Õhtul oli Bond, see osa, kus tal on aega igavesti, aga tegelikult ei ole. Pilt tuli vabalevist, pidin seda antenniga taga ajama. Nagu keerukuju mängiks. Paar eelmist aastat oli lihtne, sai staarmänni abil kusagilt tahvlist vaadata asju, millal aga tuju tuli. Nüüd, teise peremehe all on teenus täitsa tuksi keeratud. Mis kasu on iga kell järelvaatamisest, mis toimib ainult teleka kõrval? Mu telekas on kusagil 200km kaugusel praegu ja seega ei näe üldse suurt midagi. Ei ole uudiseid ka, kui just ise taga ei otsi neid.

17. Jälle vihmapäev, pool päeva ei teinud kohe üldse mitte midagi. See on nii tohutult lihtne, see mittemillegi tegemine. Kui nüüd järele mõelda, siis midagi ikka tegin ka, olin pisikolli ronimispuu ja liumägi. Kuna isa metsas veel galoppi teha ei julge, tegime palju traavi ja natuke galopitõsteid. Ikka ühest ja teisest jalast kordamööda ja kohe sammule tagasi. Et püsiks illusioon kontrollist, khm. Tädi tuli maale, seekord koerata.

18. Käisin linnas hobusööda järel. See Jüri kandis keerutamine on super segane, eriti kuna guugli kaart pole veel päris uueks teinud ennast. Kuna meri oli enamvähem käega katsuda, hüppasime korra Piritalt ka läbi, et see meri ka päriselt käega ära katsuda ja varvastega. Lastele meeldis, mereäär kohe kutsub tegutsema. Kohustuslik jäätisering meeldis tõenäoliselt ka. Õhtul hüppasin kaheksat okserist ja latikast, et kohe päris päriselt neid samme õppida. Metsapoole suunaga kippusid mingid hiigelhüpped vahele, teistpidi tulid hästi. Metsa pool on jube hirmus, äkki keegi ilmub künka tagant! Maasikalisi on ka peaaegu iga kord näha raiesmikul, aga sinna on oma paarsada meetrit, ei tohiks liiga hirmus olla. Kodus oli jälle värske piparmünditee šokolaadiküpsistega.

19. Teisel pool raudteed on niidetud heinamaa, mida jagasime Vantsi, viie sookure ja nelja rebasega. See polnud eriti õiglane jagamine, suurem osa tegi sääred (või tiivad). Ka Vants tahtis putket panna, aga ma jälle ei lubanud, vaid sõitsin skeemi läbi ja siis minigaloppisime üksiku õunapuu taguse teejupi edasi-tagasi. Kodusuunal tahtis hoog nii suureks minna, et hakkasin hoopis küljendusi-jalavahetusi tegema. Nagu vedurit taltsuta, kohutavalt raske, aga kui ma oleks ratsmed minema pildunud, poleks enne talli pidama saanud ja võibolla poleks mina seda nalja pealt vaadata saanud. Külaline ei saanudki tulla ja pidime kohalikega ise muffinid nahka panema.

20. Kui kohutav õnnetus napilt mööda läheb, kas siis on hea päev? Kas saab heaks nimetada päeva, mil juhuslikud möödujad leiavad ühe kolmese raudteelt mängimast? Mõistus tõrgub teemat sügavuti läbigi mõtlemast.

21. Tallis korraldati kollide päev. Platsil oli mänguasju, hüppepall, veekraav, lastebassein, põrandamatt, vihmavari ja suur lehviv present üle peade. See päev sai ilmselt rohkem sõnnikut vedada kui muidu ja sellist vedelamat sorti. Kollionu aka Vants ei pidanud kolle mikski, tallas neist üle ja mööda ja ümber. Täiesti muretu mees. Nii muretu oli, et kui ma ratsmed võtsin, ei teinud ka teist nägu. Täielik kivipea. Jess, nii tuim tükk vahetult enne võistlust! Tegin siis pika ratsmega lohmakat galoppi, sest midagi muud sealt kivist välja pigistada ei tundunud mõttekas. Koperdas ka nagu oleks jalad just äsja külge kasvanud ega teaks, kuidas need töötavad. Metsiku tõin kolliplatsile päitsetega käekõrval. Niimoodi ei läinud isegi liiga närvi, kui ma ise enne asjad üle käppisin. Presendile liginemine võttis siiski tükk aega. Vanaema tuli külla ja tegi kalasuppi. Minu poolt olid noored praekartulid ja siis tuli ema kahe kasti maasikatega. Hea et kõht pooleks ei kärisenud (pole tegelikult kontrollinud, mine hullu tea...).

22. Olin Vantsi laka nii lühikeseks lõiganud, et kaalusin tõesti patsitamata jätmist. Ei suutnud. Väänasin siis pisikesed puravikud, peaaegu kaks korda tihemini kui tavaliselt, sest jämedaid poleks punudagi saanud. Treikusse muidugi vabatahtlikult ei läinud, sain endale mitu abilist, millest üks tähtsamaid tundus olevat porgand. Pulk tagant kinni ja ... siis ta lasi mind vedelat s*tta täis. Pesin kiirelt püksid-saapad otse voolikust vähemrämedaks ja asusime teele. Hea, et võistlusriided veel seljas polnud. Kuidagi kadus teel ära sabakaitse. Tea kes ja kus sellega vastu esiklaasi sai.
   Olin KS stardis kõige viimane. Teadsin, et pudruplats imeb viimsegi jõu ja plaanisin teha õige lühike soojendus. Kuni sadulat selga hakkasin panema. No ei saanud seda vööd kuidagi kinni, nuta või naera. Midagi sellist on varem ka olnud... meelitad seda rihmajupikese otsakest, et saaks ometi paar millimeetritki tagasi keerata ja sealt edasi jõulisemalt augu poole ajada. Sain veel lühema soojenduse siis (kuigi ma ise olin juba täitsa kärssama läinud). Skeemi lihtsus ei taga üldse seda, et sinna jalavahetusi toppida ei anna. Olin neid enne pea iga päev harjutanud, sest kontrat ju skeemis polnud. Vants leidis soojendusel, et diagonaalil enne galopist traavi minekut midagi ju ikka suudab. Pidin selgitama, et praegu ei või. Tegi näo, nagu saaks aru. Ja siis ma surin tuhat surma sinna KS platsile. Ma ei mäleta, et Vants kunagi nii uimane ja tuim oleks olnud. Täpselt sõitmine magava hobusega on veel eriti vastikult raske, aga muu meid ju ei päästa. Päris kindel, et mina rahmeldasin kordi rohkem kui hobune ja seda oli ka ähkimisest aru saada. Söötsin hobusele kähku turbokütust -- porgandeid -- sisse ja suundusime aegluubis TS väljaku poole. Jällegi ei olnud mõtet pikalt soojendada, polnud ju õieti ruumigi. Parkuurist suurt midagi ei mäleta, kui et viiendale lähenes risteldes ja rahvas hõikus platsi servast, et ma ei muneks seal. Kaheksandalt üheksandale oli mingi imepööre, aga kuna Vants ronis üsna alla, siis keeras kergelt. Mõnel kargas hobune sellele lehvikule kaugelt ära ja maandus kaugele, hea et pöörates kummuli ei käinud. Ühe ajas maha, kuigi kolistas teist ka. Seega jälle ei saanud puhtalt hakkama. Järgmine kord, dämit! Pesin Vantsi sooja veega puhtaks. Milline luksus see tundus, kui vahepeal on tulnud külmade vetega leppida.
   Hinnetelehti tasub ikka lugeda. Leidsin, et oli kõrvalt vaadates tundunud ühtlane ja täpne, aga ka seda, et kõiki punkte polnud kokku loetud. Käisin kurtmas ja tõusime koha võrra. Kross on põnev tehtud. Palju on päris riskantseid allahüppeid, ei saa üldse suvaliselt peale kihutada seal. Loodetavasti on krihvidel veel kusagile kinnituda, ma olen rauad ohtra metsatamisega jubedalt ära kulutanud.

23.  Vähkresin öö otsa ja magada sain ehk paar tunnikest. Oli mingi imelik rahutus ja vastikustunne. Kui kell helises, siis oleks muidugi pikalt edasi vedelenud, aga ei saanud ju. Tallis polnud muud missiooni kui hobune peale laadida ja minema põrutada. Asjad olid juba pakitud ja hobune söönud. Kuna olin üksi, panin korde juba aegsasti valmis, et ei peaks pikalt kaklema. Kuni ma seal pusisin, jooksis Vants lihtsalt minema mööda kruusateed. Ütlesin talle, et jalgsi on vähemalt 10km minekut, tuli tagasi. Et siis jälle käest tõmmata ja sootuks kaugele minema putkata, saba lehvimas. Räme tont. Sain ta kätte kusagilt märade kopli tagant. Mõttetu jant, ajasin treiku talli ukseauku ja panin sealt. Järgnes vet-kontroll, krossijalutamine, teiste krosside vaatamine, krihvide keeramine, avastus, et käpaga madjakas on jäljetult kadunud, soojendus. Jälle polnud soovi pikalt soojatada, niigi juba peast soe. Hüppas maa tüminal kõiki ette tulnud asju. Arvutasin, et madjakaga pole niikuinii midagi teha, sest kui koll tahab mööda vedada, siis on kloppimiseks juba lootusetult hilja. Stardis oli esimene takistus nii lähedal, et ei jõudnud õieti galoppigi sisse võtta. Kolmanda paiku hakkas juba asi liikuma. 7B peal oleks tahtnud vist mööda ujuda, aga ruumi polnud. Tuli mingi naljakas volksuga hüpe. Roolisin kaheksandasse aia äärt pidi, et saaks suure languse vasakust äärest teha. See tont kasutas mind jälle ära ja kolis liiga vasakule, sootuks mööda. Nii kuri olin, et keerasin ta sealsamas ringi, et kasvõi kohalt minna. Ei läinud. Edasi lasksin kollil jalad kõhu alt välja võtta ja utsitasin teda korralikult tagant, ise tige nagu herilane. Isegi vette hüppas ja galoppis seal nagu vaja. Aga oli juba hilja. Tulemus oli senistest halvim, nüüd juba kaks tõrget! Täiesti vales suunas lähevad arengud. Mis kasu sellest treenimisest üldse niimoodi peaks olema?! Püüdsin paaniliselt midagi head leida. KS osa tuli talutavalt (tulemus, mitte sõit ise -- liiga raske oli ajada) ja ainult 10sek krossil ületatud aega koos tõrgetega. Vettehüpe. Allahüpped. Aga see mühaklik-ülejookslik käitumine tegi tuju ikka halvaks. Tahab kusagile minna ja lihtsalt lähebki; ei taha -- ei lähe. Tunneb oma suurt jõudu ja kasutab seda, kui soovib. Mul on igatahes näpp suus. Pean midagi välja mõtlema. Tagasiteel tegin magamispeatuse, silmad ei püsinud enam lahti. Elin saatis videod. KS ei näinud kõrvalt pooltki nii jube välja kui seljast tundunud oli. Krossis elasin endale nii kaasa, et läksin jälle tigedaks. Ta pidi ju mul hüppehobuseks hakkama, aga noh, ei tule sest midagi.

24. Leedu suunalt kostab paksu vaikust. Toimub siis jaht või ei? Võibolla olekski parim tüngakeere Vantsile minna hoopis Perilasse KS tegema. See oleks talle täiega paras. Tont! Skeem oleks ka sobiv, sest traavipikendust pole sees. Kui seda hoogu ainult jätkuks... Ja siis ei oleks täna hobusel puhkepäev, kuna vaja läbi proovida ju.
   Kirjutasin, sain vastu kõne, et Leedu on siiski kavas. Koll pääses napilt. Metsikuga kappasin niisama metsavahel. Küll ta on ikka Vantsist erinev. Tuli ja nautis suhtlemist ja sügamist, näitas puugi ette, et ma selle ära võtaksin,  ja oli igati tuttav ja oma. Tundub isegi, et ta saaks nagu jutust aru. Näiteks rääkisin talle plaanist, et tema teeb ühte minu palutud asja ja siis võib vabalt rohelusest boonuse krabada. Tegigi just täpselt nagu kokku lepitud.

25. Pärast pikka ootamist sain auto remonti viia ja sealt öeldi, et pole mingit rattalaagrit vaja vahetada. Ainult ABS andur on tuksis. Keda siis uskuda, ei tea. Sain kirja, et osalejate vähesuse tõttu jäävad Leedu meistrikad KS-is sootuks ära. Mis maa see selline on?! 3V-s said ka ainult kulla välja jagada ja seda tänu eestlastele, keda oli piisavalt kohal ainsale leedukale konkurentsi pakkumas. Seega... regasin Vantsi Perilasse M-i sõitma. Idioot, ma ütlen. Miks ma seda endale teen? Praegu oli tõuge see, et mõte ajas südame ärevalt põksuma, järelikult läheb korda. Kahjuks pole me veel sellisel tasemel, et saaks midagi nautima minna. Traav on endiselt kehv, paremale ei painuta ja galopist sammule vahel jääb, aga enamasti mitte. Tahaksin üle 60% sõita, aga see tähendab, et jalakad peavad raudselt õigesti välja tulema. Ei tule alati, oh ei. Kontrad on ka sees ja kohe pärast küljendusi, mis on jalavahetuseks ideaalne lähtepositsioon, aga ei tohi. Millega siis ennast lohutada... vähemalt on Vantsil paks saba. Praegu veel.
   Raulil oli 55. Tallirahvas helistas talle ja laulis sünnipäevalaulu. Raul on üks neist mõnest "võtmeinimesest", tänu kellele meil pole Leedu. Ehitab, korraldab, treenib. Asjad liiguvad. Akna taga olid helkivad ööpilved.

26. Loodus oli kurjaks läinud ja vetega pidi kohe-kohe midagi hullu juhtuma. Ärkasin sõnumipiiksu peale. Sain reedeks veidi tegevust. Tegin hiigelkoguse riisiputru rosinatega. Koduaia maasikad ei lähegi tulipunaseks, pigem jäävad mingiks lahjaks roosakaks, aga maitsevad imeliselt magusad, eriti päikesesoojana. FB-s on mitmeid pilte helkivatest ööpilvedest. Telefoniga selliseid juba ei pildista. Metsik oli nunnu ja Vants oli paar ringi eest täitsa pehme ja hästi roolitav. Paremale ei paindu ikkagi.

27. Vants on täitsa kollane juba. Ootamatult sile ka. Leidsin oma jalutama läinud sadulavöö üles. Jalavahetused tuleb ära unustada, pisimagi vihje peale, et äkki on sobiv koht, keerab viltu ja hakkab pakkuma. Võimalik, et proovin järgmised alles võistluse ajal skeemis teha. Ja väga võimalik, et nad ei tulegi välja. Kirsid on peaaegu valmis, mustad sõstrad tuleb ära korjata.

28. Üks pani ninakolli näpu otsa ja ütles, et see on nüüd Rüütel Rooste. Delfi video tuli välja, see oli päris nunnu tehtud. Naljakas oli ka, need kaduvad jalad ja kolehüpped. Kõrvalt on need alati naljakad vaadata, seljas pigem masendavad. Tegin Metsikuga metsatiiru ja käisin Perilaga tutvumas.

29. Tutvusin veel rohkem Perilaga. Kahel platsil korraga anti korralikult hagu. Panin Vantsi ka ühe peale nalja tegema. Sai kommentaariks, et kuulekas, aga käiguvaba. Hea et siis püüdlikki oli, sai natuke andeks nende krossikäkkide eest. See M oli talle ikka paras pähkel, aga ta ei pirtsutanud, vaid tõesti üritaski, mis suutis. Vaatasin teisi ka natuke. Tee suvetallist Perilasse on käänuline nagu kõhuvalus uss, mitmes kohas on soovitav liikumiskiirus 30 või lausa 20km/h. Viiendat käiku ei saanud kordagi sisse panna ja keskmine kütusekulu tuli 7 l/100km. Treileriga. Kus sees oli elevandisuurune Vants. See oli kindlasti rekord. Võimalik, et Vants tahab nüüd selle atraktsiooni peale veel vähem minna, kui see ikka on võimalik.

30. Kell kaheksa hommikul hakkasid juba võimlema! Mango-ponil oli nii tore galopimuusika KÜR-iks leitud. Tahaks näha inimest, kes seda esitust kaasa elamata vaadata suudaks. Või siis ei tahaks. Nii tuima inimesetükki pole ometi olemas. Vaatasin silmad jõlli, 8-st 6-ni, huh.

31. Tulid puud. Õhk on nii niiske, et võiks ühes tükis alla kukkuda. Pesin pesu värvipüüdjaga -- jälle üks asi, mida esimest korda tegin, kuigi juba nii vanaks elanud -- ja see tõesti püüdis ennast koledaks kaltsuks. Pesu jäi see-eest ilus, võinoh, mõistuse piires ikkagi, sest ega ta ju ennegi just midagi erilist olnud. Hobused said väheke hüpata, et sealt KS lainelt tagasi tulla. Sepp ei taha tulla suvetalli. Täitsa P-s.

Juunikuus lumi on maas

Lastekaitsepäev! Aga kus on lapsevanema kaitse päev, ah? See väike mehike on lausa põrguline. Pissis potist 10cm kaugusel püksi sel ajal kui radikaid toodi. Sain loigu kokku aetud, tõmbas endale ühe radika seina äärest kaela ja osaliselt pauguga piki telekat. Homme ühendatakse uued radikad süsteemiks kokku, aga praegu on naabritega otseühendus. Mehike üritas sinna ühendusse harjavart ajada. Ja radikate lahtistesse otstesse hõbepaberit. Ja tuustis prügikoti laiali. Ja toppis keedumunaga kraanikausi äravoolu kinni, koored ja valge segamini.

Ilm oli kuri. Tuul peksis meid Metsikuga murult lausa minema. Läksime, pead all ja silmad kinni. Tegime liivplatsil mõned hüpped. Selle tundega ei usuks, et kunagi üldse midagi hüpanud on.

Kui onud torudega ühele poole piisavalt vara saavad, peaksin juba täna õhtul Koordi poole purjetama. Siis peaks rohkem heinu kaasa varuma ja üldse mingeid plaane tegema. Tänaseks lubati lörtsi, õnneks pole veel tulnud.

Laupäev oli liivakeeriste päev. Tuuleiilid pühkisid üle väljade ja kohati polnud skeemitavat hobust nähagi. Vants libises soojendusmurul mitu korda, aga krihve ei tahtnud panna. Nii ei saanud kiiremaid sirgeid teha ja ka skeem ise tuli selline korralik, aga surmigav. Särtsu oleks vaja. Parkuuri püstitamise ajal vaatasin krossi üle. Muidu jälle lihtne, aga künkapealse kolmanda maandumisteele jäi sajase raja takistus häirivalt ette. Tundsin kohe muret, et ei suuda äkki sealt mööda roolida. Parkuurgi tundus lihtne, aga kuidagi suutsin üheksanda ikkagi ära unustada. Jälle?! Õnneks meenus napilt enne kui hilja, aga pulk tuli ikkagi maha. Jälle 4kp. Olin kohutavalt pettunud. Hankisin ometi hüppava hobuse, aga ei saa temaga hüpatud. Samas Metsik, kes üldse hüpata ei tahtnud, tegi enamasti 3V parkuurid vigadeta. Lohakus on ilmselt siis tasu selle eest, et ei pea üldse muretsema, et äkki kardab ja pidurdab. Õhtul oli taaskord õnn nautida Elini vanemate vastuvõttu. Kati tõi suitsukala ka (nägin selle säga vuntse pärast unes). Telekas karjus keegi Elsa, mille kohta mu väikseim "pintsess" ütleks. Mida kõike üks väike poiss lasteaias õppima peab, eriti kui tüdrukute seas on peale tema veel ainult üks poiss... Sõime hiiglasliku kommikorvi poole tühjemaks ja hävitasime murelid ja šokolaadi. (Isegi äsja praadi saanud) kõht laieneb, et ära mahutada kogu olemasolev küpsisetagavara, ütleb Murphy seadus. Küllap tunneb asja. Appi, me oleme tõesti termiidid! Lobisesime poole ööni ja kõhulihased said lisatrenni.


Hommikul ootas tallis ees tore üllatus: aken oli ikka veel lahti ja hobune vaatas sealt välja. Tavaliselt ei pääse öösiti hiirgi sisse-välja. Seespoolt välja vaadates oli äkki aknas hommikukohviga Elin ja hobune krõmpsutas mõnuga hommikusööki ja kõik see pilt oli nii ootamatult armas, et tormasin pildiaparaadi järele. Ülevalgustuse vastu võitlemise ajal täitus aken veel ühe tuttava näoga. Ja üldse. Kui nüüd tallide kaupa osalejaid üles lugeda, siis kusagilt metsavahelt meie tallist ilmus kohale 6 hobust! Isegi 7, kui päris uustulnuk ka hulka lugeda. Ja mõned on ju isegi varuks veel, kes seekord ei saanud tulla.

Ilmaga vedas, polnud liiga külm ega kuum. Mul oli kaks eesmärki: aega sõita ja veest läbi sõita. Hobune tõmbaski kohe stardist suure hooga käima ja kolmas, mille taguse pärast olin muretsenud, möödus must esimesel katsel paremalt. Ei tohi ikka seda põhiasja ka unarusse jätta: ületada asjad esimesel katsel. Ülejäänu kallal ei saanud nuriseda, hobune jooksis hästi ja plartsutas ka läbi vee, nii et ma läbi piisapilve isegi takistust ei näinud. Mahtusime ilusti aega ka, hoolimata plaanimata lisaringist. Jalusepikkusega olin kuidagi puusse pannud, need olid ikka hiiglapikad. Panin ju aukude järgi, aga videos oli kohati jalg täitsa sirge all. Võeh. Peab üle vaatama, mis nali on. Ja käsi pean taltsutama, et nad seal liiga palju ei sikutaks. Ega ma seekord jaksanudki ühtlast kontakti hoida, sest krihvikeeramise tagajärjel rippusid käbarad kui sepikud külgedelt alla. Nii kohutavalt rasked jalad olid kollil ja kui muidu olen krihvid ainult ette pannud, siis nüüd igaks juhuks tagumistele ka. Tundus õige otsus olevat, üldse ei libisenud ja minek oli kindel.

Mis edasi... Võib-olla lähen tuleval nv-l Pärnasse hüppama. Jüris on samal ajal porschekas, aga jääb nagu kaugeks, isegi kui seal oleks saadaval päris oma klass. Kurk on valus ja midagi toimub. Tuul ikkagi võitis selle ringi. On vihmane ja sääsed paljunevad kui nõiaväel. Tegin Metsikuga värskelt rullitud platsil jäljekatseid. Vaatasin, kui suure nurgaga traversit suudame teha ja kui suur on jälgede vahe kolme eri pikkusega traavi vahel. Põhimõtteliselt saaks taseme sentimeetritega ära mõõta ja vaadata siis mingi aja tagant, et kas on muutusi.

Ei lähegi Pärnasse, vaid hoopis Kolgakülla! Mis sinna? Kõige viimasemal hetkel selgus, et on veel võimalik end ratsaorienteerumise üritusele kirja panna. Võistkonnad 2-3-liikmelised, kusjuures üks võib olla jalgrattur. Mul on ju kodus sobivalt saadaval üks orienteerumisvõimeline jalgrattur. Ma ise oskan ikka ka natuke, aga alati on ju parem kellegi teise kraesse kõik ajada. Ja pealegi pole Metsiku suhted paberitega (orienteerumiskaart on vist paberist) üldse soojad. Parem kui sellisega siis liialt ise ei krabista. Justnimelt Metsiku võtan kaasa, sest... me oleme koos ikka igast paksust ja vedelast läbi läinud ja äkki siis läheme veel. Tohutu elevil olen! Ammmmu olen tahtnud osaleda, aga pole kuidagi klappinud asjad.

Keegi oli täna km-ringil suure muti alla ajanud. Sel oli sisu tagant väljas ja käpp üle pea, nagu tahaks öelda, et ärgu tehtagu liiga. Eks nad on oma hunnikute püstitamisega kole tüütud küll, aga niimoodi lödiks teha nagu ei raatsiks. Ühes filmis täna öeldi, et elu on energia panustamine laialipudenemise ärahoidmiseks. Kui seda enam teha ei jaksa, ei ela ka. Võib ka öelda, et kõikseevärk liigub entroopia kasvu suunas. Ükskõik millise sõnastuse puhul tekib küsimus, et kuidas üldse elu võimalik on. Mis sunnib tekkima midagi sellist, mis üldse laiali saaks minna? Ja mis minu osa selles moosis on?

Panin ennast Niitväljale meetrisse kirja. Seal on alati pikemad ja keerulisemad rajad (mu vaene unupea!), ja boonusena tuleb kõigi kolme alaga ühe päevaga hakkama saada. Ilm on enamasti kuum olnud ja kogu üritus füüsiliselt kurnav. Aga rahvas tuleb ikkagi kokku Sähka kvaliteeti tarbima. Mul lähevad pärast raskemat trenni jalad kohutavalt krampi. Mis siis saab, kui starte tuleb sootuks kuus? Hakkasin hobuseid oma plaanidega tutvustama, alustuseks sõitis kumbki oma skeemi läbi. Metsik kartis pikali kukkunud aedu, aga selles skeemis maksab iga tõmblus valusalt kätte. Nimelt on harjutusi vähe ja nad on pikad nagu lohemaod. Pika kulgemise peale kipub ikka sodi sisse tulema. Vants pakkus lahkelt kontras jalavahetusi, sest "eile veel" ma ju kiitsin teda nende eest. Ringipealse keskmise galopiga peab veel tegelema, keskmise traaviga ja peatuste-taandamisega ka. Iga päev natuke, ehk jääb midagi külge nende loetud nädalatega. Hanno ütles, et galopp on vahepeal paremaks läinud. Üks korralik kross on siin taga, ma arvan. Ühel tuleks 2km rada, teisel natuke alla 3km. Peab tegema ohtralt üldfüüsilist. Loodetavasti saab juba järgmisel nädalal Hageri metsades saba sirgu ajada. Peaks otsima kellegi, kellega koos käia, siis saaks kaks korraga ära teha ja kahekesi tekib ehk ka väike võistlusmoment ja ma ei pea üldse tagant surkima.

See ratsaorienteerumine oli just nii äge, kui ma ette kujutasin. Mu metslane oleks nagu selleks loodud, nii osav, kiire, painduv ja kerge. Me olime nagu üks, ta loeb mu mõtteid... ei, mõteteni asi isegi ei jõudnud, polnud vajagi.

Viisin Metsiku "maale" ära. Hommikul tuli tutvust teha uue karjaga. Kõige suuremad pomod ei liigutanud kõrvagi, mingid 4 käsutäitjat kihutasid teda mõnda aega taga, tulid siis pomodele aru andma, kust said välkuvaid hambaid näha ja kadusid kusagile sööma ära. Vants oli kodus puuris, äikese-eelsest saunast niiske. Kuna olin just sadula korralikult üles löönud, ei tahtnud märjutamisega riskida ja läksime sadulata. Hahhaa, õige valik. Tulime tilkuvatena poolepealt maneeži ära. Lõi välku ja vihm peksis katust. Tegime lühidalt, autos oli paar ootajat ju ka. Kui sepaonu lähipäevil kabjad maha riivib, läheme kõik maale ära. Seal pole küll enam nii tore kui varem, vanaemapuudus torgib pidevalt. Kohutav kogus varustust tuleb reisile kaasa tassida. 4 sadulat! Metsik polnud õhtul kätte andnud, ööbis väljas vihmase taeva all. Ei midagi uut.

Taevaluugid on nüüd järjest valla, hea kui leiab selle väikese pausi, et kuivalt ratsutamas ära käia. Praeguse lödiga ei hakanud murule minema, aga liiv ei rõõmusta ju üldse. Tegin jälle jäljeanalüüsi, seekord Vantsiga. Uskumatult nõrk traav ikka, aga külgliikumisi teeb meeleldi. Pärast oli pritsmeid kõrvadeni, kuigi need on tal üsna kõrgel. Alumine pool oli ühtlaselt liivahall. Köha ei taha mööda minna, aga see ei takistanud jäätisetuuri. Homme on pakkimine ja reis, ma loodan.

Metsik oligi metsistunud, keegi polnud teda vahepeal kätte saanud. Tervitasime, tuli kaasa. Ta oli nii üllatunud, et kõrvalboksis tuttav nägu vastas oli. Jõllitasid mõlemad tükk aega, ninad koos. Vantsil jäi isegi hämmastusest suu töllakile ja hein sealt rippuma. Kutsusin isa teiseks ratsanikuks ja käisime metsa ääres jalutamas. Selgus, et on vaja natuke lisatrenni: Vantsi otsas polegi nii lihtne olla kui mõne mõnusa eestlase. Tuletas siis platsil kergendamist meelde ja neid algajate põhiasju, et käed ja jalad tuleb all hoida. Tahaksin olla korraga kaks inimest ja siis neljakesi metsadesse sukelduda. Siis saaks kõik koos samu kohti avastada ja üldse pikemalt ringi kolada. Peabki hakkama talli poole sättima. Kui ainult see väike troll magama jääks. Selle asemel kukkus trepil käsivarre veriseks.

Vantsil hakkasid käpad metsas nii kiiresti käima, et pidin aina pidurit tõmbama. Ja kui siis tühjemas kohas joosta lasksin... no jooksis ikka korralikult. Keda ma sellise rongi otsa küll panna saaksin? Pärast talli juures tegi isa kergendamistrenni ja läksime jälle metsa tagasi, seekord mina Metsikuga. Nüüd oli Vants juba natuke rahunenud, jalatöö polnud enam trummipõrin, vaid selline elavam tiksumine. Tahtsin lasketiiru taha vaadata (ja üleval tagasi keerata), et kas langenud puu on ikka alles, aga Vants põrutas isaga mööda otse selle puu võrasse (järgnesid naljad puusse panemisest ja vanaisa puu otsas). Rong mis rong. Õnneks jäid kõik ellu ja pealmised pealmisteks. Järgmisel lagedamal alal viisime läbi taandamisõppe. Isa viis Vantsi talli ja mina läksin Metsikuga uuele tiirule, veidi kiiremale. Homme peaks midagi hüppama mõlemaga, aga ilmateade lubas "suveilma". See tähendab, et pean aegu valima, et mitte kärssama minna. Äkki siis kohe hommikul?

Läksingi hommikul ennekaheksaks, sest 8 pidi justkui söötmine olema. Esimene unine nägu peale minu ilmus talli alles kolmveerand 9, kui minu ponid ammu söönud olid. Panin ühele madalamaid ja teisele kõrgemaid pulki teele ette, tegid oma töö ära ja läksid koplisse päevitama. See Vants tegi mulle ära ka, kui pulki kõrgemaks panin. Pani viimasel hetkel okserist mööda. No ei saa ikka hetkekski lõdvaks lasta, et küll ta läheb, ta nii suur, tal ainult korra jalgu kergitada. Mul polnud muidugi madjakat ka, ei ladunud ju midagi võimatut ette.

Mingi päev tuli reklaam, et Niidus saab krossi harjutada, aga ainult loetud päevad veel. Mul oli just külaskäikude maraton pooleli, 3 päeva jutti ja üks koht täiesti uus. Viimasel päeval nägin ära uudse harjutuse "säärega tõmbamine". Nõutud oli küll teisiti, aga ratsanik haakis jala sadula taha konksu, riputas end teisele poole ja hakkas õõtsutama. Nagu vaalapoega oleks merest välja tõmmanud. Põnev kohe. Igatahes, kogu selle suure seiklemise peale jäi oma asjade orgunn kuidagi ripakile ja alles esmaspil sain ennast Niitu krossitrennile nuiata. Kohe samaks õhtuks. Läksin aga aegsasti talli, plaaniga kaks korraga kinni püüda, üks täis sööta ja teisega natuke tiirutada, et siis pärast see täissöönu kaugemale trenni vedada. Plaanid... nojah. Hobused olid ju mõnusalt puhanud eelmine päev ja väge täis. Panin Metsikule päitsed nii halvasti üle kartliku kõrva, et pidin nad kohe uuesti maha tõmbama. Ja kas ta siis enam kätte andis -- oh ei. Viisin Vantsi talli sööma ja püüdsin lendurit edasi. Pool tundi trampisime üksteise sabas, vahel polnud eriti arugi saada, et kes keda taga ajab. Lõpuks sain käe laudjale toetada ja pidurdasin hobuse nagu magnetiga, no vahel aitab. Sillerdamiseks jäi nüüd väga vähe aega, käisime veel väikse tiiru sadulata. Ja siis ei läinud Vants treilerisse. Tarkusetera järgmisteks kordadeks: isegi kui hobune on eelnevalt viisakalt treikusse jalutanud, kasuta ikkagi kindaid. Vants oli värske ja söönud, ei olnud soovi mingi kirbu tahtmisi täita. Keksis seal ukseaugus siia-sinna ja viis mult nööriga igavese suure lahmaka näpunahka minema. Tund aega jaurasin, siis alles andsin alla ja lubasin ammu abi pakkunud tallirahval kahe kordega appi tulla. Võibolla oleks üksi veel paar tundi kulunud. Õnneks jaksas Sähka meid ikka ära oodata seal Niidus ja trenn ise sai täitsa vahva. Metsiku pärandina kipun vahel hobust kätega üle takistuse tõstma, kuigi ta peab ju ikka ise hüppama. Muu tõesti ei aitagi, kui et kordan peas nagu mantrat "käed all, käed all,... ", aga siis ei jõua jälle muid asju kontrolli all hoida. Puuduv nimeta sõrme nahk ei aidanud ka kuidagi kaasa. Kõige napikam oli vana hea aed-auk-aed kombinatsioon, kus vedas mind paremale äärde ära ja tegi kahe asemel ainult ühe sammu. Augu põhjas on nüüd sinised graanulid, ilmselt jõllitatakse seal nüüd veel rohkem kui muidu. Valmistusin ette ükskõik-kui-pikaks laadimistrenniks, aga Sähka vaatas pealt ja hobune jalutas treikusse nagu poleks kunagi teisiti olnudki. Aga ma mäletan küll. Tõenäoliselt veel kaks nädalat, kuni nahk tagasi kasvab.

Millegipärast olin järgmine päev hirmus kindel, et saan ikkagi kaks korraga kätte. Loll, eksole. Metsik jalutas ees, Vants torkis teda tagant ja nii me tuiasime kilomeetreid. Poole tunni pärast panin isegi endoka käima, et pärast hea naerda, aga see ei saanud üldse aru, et mingit liikumist oli. Niidikera. Olin omaarust hiiglama pika varuga läinud, et tuua hobused sisse, täis sööta ja veel molutada ja jõuda hobused metsatiiruks valmis panna. Matkakaaslane Madli teatas, et hilineb. Mis seal ikka, ma ka just graafikus polnud. Pärast kahte tundi tantsu ja tagaajamist jalutas Vants peadpidi Madlile sülle. Metsikul enam kubjast sabas polnud, jäi mind ootama. Ma ajaks neid seal koplis vist siiamaani taga, kui Madli poleks tulnud. Tore jah, et võhma juba nii palju on -- Vants poleks varem küll üle 50 meetri põgeneda jaksanud --, aga noh, kaks päeva järjest mingit mõttetut janti on juba liiast. Mis siis veel homme saab?! Tänane trenn oli tagaajamisega kokku kolmetunnine. Kas nad ikka tahavad veel? Isa oli lapsi valvama jäänud ja väikseim tegi talle tillika. Teeskles, et läheb magama, küsis unejuttu ja tiris tekigi peale, et hiljem mu reisikohver laiali kiskuda, sealt pähklid šokolaadis ja kollane Karl Fazeri šoks pihta panna. Sõi neid ja määris linadesse, riietesse ja seina vahele. Tallist tulles leidsin eest pruuni vurri, kes oskas äkki miks-küsimusi esitada. Jälle tore, et areneb, aga miks ta ei võinud seda ilma mu kollaseta teha? See päev sai üldse põnev, võimalik, et olen osaline väikeses 3V-d tutvustavas filmijupis. Kui ma muidugi mõne hobuse suudan kinni püüda.

Metsik täna mängus ei osalenud, tuli krõbinate järele. Algul ei lasknud kohe nööriga ligi, aga kui juba peadpidi krõbinakotis oli, siis leppis. Meelitasin ta meeter-haaval talli. Sai seal veel Vantsi krõbuskid ka endale. Trenni kuigi pikalt ei teinud, korra skeemitamist ja mõned minitakistused, aitas kah. Vants jooksis umbes kolm pikka sirget (see on ikka suuur koppel neil) eest ära, siis enam ei viitsinud. Jooks polnud ka enam nii kerge kui eile. Hakkas vihma kallama, aga ma ei saanud kollionule vaba päeva lubada. Vettisime siis. Valede näppudega on muidugi ebamugav sõita, aga ehk siis sebingi natuke vähem. Sõitsime skeemituletist (täpset enam ei mäletanud) ja hüppasime platsil saadaolevad minitakistused korra läbi. Aitas kah. Kuidas ma küll kõik need skeemid-parkuurid-krossid endale pähe saan??

Jaaniaeg võtab ikka võhmale. Olen end vist mingi 3 kilo raskemaks söönud, jooksmist see kergemaks ei tee. Tegime isaga käekõrval treenimise päeva. Kõik hobuinimesed teavad, et hobuse kõrval jooksmine on  5 korda raskem kui niisama, aga teised enne ju ei usu, kui saavad järele proovida. (Ma sinna teemasse üldse ei lasku praegu, et ratsutamine on imelihtne, sest "sina ju ainult istud seal, hobune jookseb".) Isegi öösel ei ole saanud välja puhata, sest (linna)vanaema nõudmisel scrabbletame või upwordsime varaste hommikutundideni. Ema-isa on talvehooajal viimast nii palju harjutanud, et peab ikka päris mõtlema juba, et mitte kaela saada.

Vähem kui kaks nädalat suurürituseni. Kuuendal tahaks veel Madsi kuulama minna, see tahab lapsevahi leidmist ja muidu sebimist, kaheksandaga olen vast rahva juba piisavalt ära hirmutanud, et nad teavad valmis olla. Vantsiga hüppamine on kuidagi ebakindel, või täpsemalt -- ei saa aru, mida peab tegema, et ta puhtalt hüppaks. Vahel põrkab, aga teinekord purjetab muretult läbi. Eriti kui samm ei klapi, mida juhtub kahjuks tihti, sest ma ei oska piisavalt hästi. Vähemalt niipalju on, et katsun alati enne takistust hobuse kergeks saada, et siis viimasel hetkel oleks otsustusruumi. Loll lugu, aga mulle tundub, et Vants hüppab puhtamalt, kui on korralik ratsmetugi. Aga siis pole ju jälle kerge eest. Meh. Ainult 3 korda jõuan veel heal juhul hüppeid harjutada, see on kõik.

Madli on hobused müüki pannud. Ei jaksanud enam koduhoovis pidada neid, liiga palju tüli ja muretsemist. Ma räägin ka alati kõigile, et ratsutamiseks pole üldse tarvis hobust "omada" (endiselt olen veendunud, et mitte ei oma hobust, vaid olen võtnud vastutuse tema eest hoolt kanda), võib ka kellegi teise omi nunnutamas käia. Kui ei viitsi, ei nunnuta kah, vedeled niisama. Vants on mitu tooni heledamaks pleekinud, nagu luitunud raudjas juba. Nii harjumatu on, et viin teda kusagile ja kuulen "krassaavitsa", aga see ei käi üldse minu pihta. Inimestele meeldivad suured hobused. Vants vist ongi ilus, tegin tast pilti isaga maja ees, no ei saa tõesti kurta. Olgu, ilu on vaataja silmades, aga kuidas, KUIDAS sai pildile jääda suuliste vari, aga mitte hobuse pead? Isegi kui ta raputas nii kiiresti kärbseid ära, et pea "paistis läbi", siis suulised on ju pea küljes ja liiguvad sama kiiresti, või mis?


Tõrjun põõsaste ja piparmüntide vahelt umbrohtu ja peas ketrab aina laul, kus pangaautomaati pole, aga naati jätkub. Ühe korraga saab ikka mitu kilo seda kiirkasvajat välja tiritud. Ma olen nii kohutavalt väsinud. Mitte rohimisest, vaid üldse kõigest. Tahaksin päriselt puhata, nii et keegi ei pissiks püksi ja magada saaks nii kaua kui torust tuleb.

Selle aasta vembutembu oli korraliku trenni eest. Velokart sissejuhatuseks, siis päris kardid, terake traksibatuuti, kus nüüd sain juba mõlemat pidi saltosid teha ja järjest ka, maabatuudid ja titetassimine. Kardisõidus lendasid taskust telefon ja päikeseprillid. Esimesel on nüüd kõlarikate natuke riivitud ja teistel ülemine äär mitu mm lühem. Telf peaks kirjade järgi kannatama ära 8m pealt betoonile kukkumise ja tõesti, kardirada temast jagu ei saanud. Sinika sain ka selga, iste oli kõva ja seljanahk sai gaasitades kõva peksu. Viimaks tegime velokartidega võidu peale. Arvasin eelmisest korrast, et kerge võit tuleb, aga traksibatuut oli jalad sootuks ära söönud ja mingite pehmete makaronidega juba edu ei saavuta. Vanaisa tegi meile kõigile pähe. Igat sorti lauajalgpallid olid toredad ja täpsusharjutused ka, isegi kettagolfi saime ära proovida. Päeva lõpuks olime kõik täiesti sodid, aga mul oli veel 2 hobust ära liigutada vaja. Isa oli algul kindel, et tema täna ei jaksa, aga vist hakkas kahju, tuli ikkagi appi. Kõige väiksem tont tegi rekordmagamisi, mitu mitmetunnist sessiooni ja hommikul vist enne 11 ei ärgatudki.  

Täna metsatiirul keksis Vants iga krõpsu peale nagu Metsik. Käike talle sellest ikka ei tulnud. Sain mõlemaga uued (mõõdetud) tippkiirused: Vantsi oma on nüüd 44km/h, Metsikul 42km/h, ehk siis 700m/min kandis ja see on tore. Vantsiga koduteel metsavahel oleks meid peaaegu alla ajanud kollane rallimotikas nr 17. Oli just pöörded üles vajutanud ja valmistus peale sööstma. Seal metsavahel on nähtavus kohutavalt väike, kurvid ja puud vähendavad vaatevälja. Tont küll, mingid taolised pidavat tänaval ka kütma, kus alailma keegi lapsevankriga patseerib ja piirkiirus on 30km/h. Ületavad seda rohkem kui kolmekordselt. Mingi pätt oli jaanide aegu talli heinad ära varastanud. Rulli hind on kõrge, ju lootis kerget raha või... no mida? Mingi seltskond on nüüd nälga mõistetud mõneks ajaks. Tundub jube kahtlane, et leitakse täpselt see üks hetk, kui keegi ei näe. Nagu oleks keegi siseinfoga inimene.

Vihma pärast pidin mõlemad sadulata tegema ja Vants oli täitsa vahva. Oli pärast selline kuiv ja sile ja puhas ja isegi mingite lihastega. Ja siis ma viisin nad ööseks õue ligunema, sest heina oli näpuotsaga ainult (Vants tahab 58 näpuotsatäit vähemalt) ja see tolmas (Metsik ei kannata tolmu). Külm ja märg, aga vähemalt ei pea nälgima. Tunnen ennast ilgelt viletsalt, et ei suuda hobustele korralikku olemist pakkuda. Lendaks kusagile vikatiga peale homme? Koht on olemas, isegi kaks.
   

Sammalhabe

Kunagi ennevanasti, kui ma veel orienteerumas käisin, mõtlesin tihti, et hirmus tore oleks mõned kohad hobusega läbida. Nüüd ma tean, et see ongi pööraselt tore. Ühest kaardi otsast teise saab nagu niuhti, kasutasime ju tavalist orienteerumispäevakute kaarti, mõõtkava 1:10000 (Samblapõllu kaart, saadaval orienteerumine.ee). Tuleb välja, et mul on maailma parim metsaponi! Esiteks, ta mahub. Teiseks, ta jookseb. Kolmandaks, ta manööverdab justkui mõttest. Neljandaks, ta oskab jalgu sättida keset mättaid ja roikaid. Ja ta ronis üles ja alla sellisest tõusust, mida oleks kätt sirutades katsuda saanud, puujuured olid vist redelina abiks. Ja ta läks üle puusilla, millel üks lipp puudu oli. Ja ta hüppas üle langenud puude ja libistas madalate okste alt. Ja ta rebis endale ravimtaimi jooksu pealt, kanarbikku maitses. Ja mul oli see krabisev kaart käes (mõned teavad, kui suur saavutus see on). Lugesin ja mõtlesin, kuhu minna, hobune tegeles samal ajal jooksmise värgiga. OMG, nagu netis öeldakse, see hobune on niii tore.

Kummaga siis kergem oli, hobusega või jalgrattaga? Hobusel olid selged eelised tõusudel: sel ajal kui jalgrattur rattalist kukile paigutas (no see oli ikka tõesti hull tõus, ühestki olemasolevast käigust poleks kasu olnud), olime meie juba üleval. Palkide ületamine -- käkitegu. Liiv, muda, samblapuhmad -- lihtne. Ilus sile männimetsarada oli mõlemale võrdselt lihtne. Ratturil oli suur eelis ainult kõval teel. Seal katsusin hoida teeserva ja tempo maas, aga rattur võis kimada nagu torust tuli. Pärast finišis oli ka jalgrattaga lihtsam, selle võis lihtsalt toetada treileri najale. Mina aga pidin hobust seest ja väljast veega töötlema, varustuse kuivama riputama ja supertubli meeskonnakaaslase nööri otsas rohelusse talutama. Metsas olin kohati mures, et kas hobune ikka jaksab. Maastik oli ikkagi reljeefne ja põnev, distantsi oli kokku nii 20km kandis (juba starti oli 1,9km minekut, finišist tagasi sama palju). Kuni jõudsime kahte viimasesse punkti, kus keegi veel punkte võttis. Hobuke võttis tuurid üles ja oleks vihinal parima krossikiirusega finišisse põrutanud, kui see jalgrattur läbi liiva ainult järele oleks jõudnud. Pidin kõvasti tagasi hoidma. Metsik sai pärast ka "parima taastuja" tiitli, pulss oli kõige madalam. Pulsimõõtmise tegi huvitavamaks naaberkrundil muru töötlev robot. See hiilis vaikselt meie poole ja nägi tõepoolest kahtlane välja. Ma oleks ise ka kartnud, kui poleks teadnud, mis see on. Jäime talli juurde viimaseid lõpetajaid ootama. Päris palju mustikasuppi jõudis selle ajaga sisse kallata (nämma!). Inimesed nimelt eksisid natuke ära. Õnneks tulid kõik alustanud ikkagi elusalt-tervelt metsast välja. Jalgrattaga tiimikaaslane sai oma elu esimese roseti ja koti porgandeid. Viimastele oli kohe huviline olemas.

Kuna mulle meeldib orienteerumine niisamagi, siis ratsavariandiga pole kahtlustki -- see on hea asja veel parem versioon. Igal juhul tahan veel. Küll on tore, et keegi niisugust üritust korraldada oskab. Oma pikkuselt on ta hea võhmatrenn, aga samal ajal tohutu põnev ja hasartne. Eeldusel muidugi, et metsa ära ei eksi. Kui ikka punkti kuidagi üles ei leia või -- veel hullem -- ei saa enam arugi, kus asud, on tuju kerge langema. Seekord otsis üks noorte võistkond ka ühte punkti üle 40 minuti. Järjekindlus tasus kuhjaga ära: neile tuli lühikese raja võit, sest teised ei leidnudki kõiki punkte üles. Rajakirjeduses lubati, et saab kabjad märjaks. Metsik ei saanud (ja see pole tal esimene kord), sest 6. punkt oli vett täis sadanud ja sealt 7.-sse läksime hoopis suure ringiga, üle silla. Parema aja huvides oleks võinud selle väikse supluse ette võtta küll, aga siis ei teadnud ju veel, kuidas läheb. Niigi läks väga hästi. Paistab, et olen orienteerumistrennidega alustanud juba aasta tagasi. Kõikidest nutikatest abivahenditest hoolimata on vana hea paberist kaart ka ikka abiks.

 

Maijooks

Käisime kestjate radu katsetamas. Vants läks metsast nii elevile, liikus nagu tasuta kommipoe suunas. Mida ta sealt metsast saada lootis? Peagi võttis traavi üles. Ja veel millise! Lippas ikka korraliku õhufaasiga kohe, pole ma sellist tema puhul varem kogenud. Pikalt ei reisinud, napilt üle 16 km ja põhiliselt jalutasime, aga künklik maastik tegi oma tööd tõhusalt. Kui saaks nädalakese seal jutti sõita, oleks hobusel westernika kann taga. Hiljem kodus vaatasin, et Vants on mingi nurga alt kohe täitsa ilus. Või hakkan harjuma. Ma tean, et temas on veel palju rohkem. Tee on pikk, näis, kuhu välja jõuame. Piltidel ronimismuskel ja seljatatud tõus (udune selline).

Nii kahju on Metsikust, sest põhitähelepanu on mujal. Pean vahel isegi temaga sõites jälgima, et mõte mujale kondma ei läheks. Teen katseid. Varem olen lasknud sammus uitama ja vaadanud, kuhu välja jõuab, nüüd tegin sama galopis. Panin ratsmed näpu otsa löntima, istusin ja jälgisin siis, kuhu läheb. Tegi murul mõned kaared, siis kappas liivaplatsi poole, aga kuna seal oli kollane lint ees, siis keeras ks platsile, kus pärast kõverat sissesõitu ja pööret tegi "tõrke" aia ette. Nii mõnus on niimoodi galoppida, kui hobune kusagile alt ära ei jookse, püsib galopis ja vahetab isegi jala, kui uue jala poolt oma jala eemale tõstan (need pole küll korrektsed vahetused, hilineb tagant). Varem oli see vaba galopp talle nii raske, et võttis kohutavalt ähkima. Nüüd oleks pikemaltki saanud, kui ma oleks palunud jätkata, aga jäin kõhklema seal aia ees, et kas ikka on hea mõte lubada ks aiast välja hüpata. Ta siis arvas ka, et ei ole. Mõtlesin talle müügikuulutuse välja: kõike kartev tolmuallergia ja vigase kannaga kõigetegija, kes hüpata ei taha, aga teeb seda, kui hädasti tarvis. Läheks peale või? Kui paneks, et igatpidi nunnu ja peaaegu käpitav ja et püsib ka elektrita karjuses, siis tekiks kohe kahtlus, et midagi muud ei oskagi.

[[Mul tuli rämehea idee, mis ühtlasi on täitsa paha. Jrgm võistlus on Koordis, seal peaksin 90 kordama, sest esimene kord oli tempo vale ja alles katsetasin. Aga ülejrgm on Niidus, kus tahaks meetrit teha, aga samas tahaks veel 80 ka teha. Mõtsin mingi hetk välja, et ma saaksin ju mõlemat. Kui Metsiku vormi ajaks. Ja kolli muidugi ka. Hull peast!]]

Lasteaias oli kiilakas Sipsik, mida lapsed nukukäruga ümber maja veeretasid, turvavöö ilusti peal. Ümber kaela.

Oli firmapidu, tähistati veerandsadat. Lennusadamas lauad püsti, õhtujuht Ines, erinevad bändid, Tiit Kikas (johhaidii, see oleks üks äge kontsert olnud, kui koht õigem oleks olnud. See lennusadam ju kajas kui tühi tünn). Soojad söögid, külmad, isegi jäätisejaam oli. Meenutas väga ühte kalapidu, aga natuke uhkem.

Vants jäi äkki kaela sadanud kuumaga puhkama ja järgmisel päeval oli täiesti ära tõusnud. Galopitõste --- jaaa minek. Pani kui pöörane, mul silmadest vesi nirisemas, sest õhk liikus nii kiiresti silmist läbi. Hullumaja. Läksin igaks juhuks liivaplatsile, ikkagi aiad ümber. Seal tiirutamine väsitas kolli ära.

Hea nali küll, üks teine kord olin üht teist hobust imetlenud, et noh, oskab joosta küll, aga pärast tuli välja, et oli käest tõmmanud. Sain paar päeva pärast Vantsi äratõmmet kommentaari, et noh, oskab joosta küll. Tegelikult oli mingi tuust rongi kukil ette kujutamas, et suudab midagi ära teha. Sellise kontrollimatu kadjamise pealt küll bankette ja vettehüppeid teha ei tahaks.

Sõitsin 20-se soojaga kolm hobust jutti, ühe jaoks oli liivameres takistusi ka vaja tassida. Pärast ei jaksanud puhastamiseks kättki harjaga üleval hoida. Tühja kätt poleks ka jõudnud. Nüüd peaks kahega jändamine lust ja lillepidu tunduma.

Üks päev lihtsaid madalaid hüpates kargas Vants kaugelt okserisse, maandus tagumisse pulka ja kündis peaaegu ninaga maad. Ja siis tegi täpselt sama kohe järgi. See, et pärast jälle "normaalselt" välja tuli, ei kustutanud halba tunnet, mis sisse jäi. Järgmine päev ehmus Metsik pesuboksis millegi peale nii, et kukkus sinna betooni peale pikali. Ma ei saanud üldse aru, mis toimus. Päitsed läksid katki ja rikkis kannalt tuli natuke nahka maha. Enesekindlust just nii ei kasvata.

Paar päeva on õnnestunud hobuste treeninguid sättida nii, et mõlemaga on sama teema. Täna oli võhmakas. Exkoplis on mul kilomeetrine ring välja mõõdetud, hea arvet pidada. Soojendus rahulikus tempos, viimasena kilt ühest ja siis kilt teisest jalast, vahele natuke jalutamist. Ja siis kiiremad lõigud. Vantsil mõõtsin endokaga, niimoodi takistusteta saab 30km/h (500m/min) pidada küll. Käest tõmbamise tuju kohe kindlasti polnud, tiksus ühtlaselt. Metsik aga kruttis end iga sirgega rohkem üles, viimasel katsel littis juba hasardiga, välgutas peaaegu nagu vihaselt jalgu, samal ajal kiitust nautides hea jooksu eest. Vanasti ta poleks üldse osanudki nii, koplis jooksis ka, koivad lötakil ja kael õieli.

Allameetrine oli näinud issit peegli ees žiletiga suu ümber asjatamas. Proovis järele. Tulemus -- raseeris oma huuled ära, nii et verd pritsis. Tükk aega sai lapitatud, enne kui vood seisma jäid. Õnneks paraneb see piirkond kiiresti.

Mingi teine päev jooksutasin kahte korraga. Metsik lippas ees, Vants taga. Lõpuks olid võimelised sünkroonis suunamuutust tegema. Võibolla Metsik õpetas, temal on asi juba aastaid selge.

Proovisin mõlemaga M-i sõita, filmida ja siis pärast mitte väga lahinal nutta. Filmimine on alati üks kahtlane ettevõtmine olnud ja esimene vaatamine on valus. Mingi ligadi-logadi loksumine ja pettumust valmistavad sooritused. Seljas on tihti hoopis teine tunne. Näiteks täna olin üllatunud, kui lihtne on hakanud Vantsiga küljendamine olema. Pildil oli vähese paindega küljendamine ka, aga see traavi kvaliteet on ikka totaalne sodi. Galopp tundus ka seljast parem kui pildil. Jalavahetused teeb ära, kui ise ei käki midagi, aga need on sellised ilmetud. Ja kõht on jälle suureks läinud, koppel on vahepeal roheliseks plahvatanud. Metsik liigub praegu üsna talutavalt, aga ta loksutab mind ja see on kole vaadata. Tegi täna pool trenni koplis ära juba, kui jooksis eest ja mängis kättesaamatut. Ilus oli. Mingil hetkel jäi seisma: noh, tule siis nüüd. Nagu mõni Raja Teele, et eks sa siis tule. Loen lapse tagant vedelema jäänud "Pahupidi puhkust" ja tunnen tegelastele kaasa. Tundub hullem olevat kui meie elu siin.

Koolid hakkavad lõppema, suveplaanid suruvad jõuliselt peale. Millal "maale" minna? Nüüd on transport palju keerulisem, auto kahte korraga vedada ei jõua. Ja enne peab uued radikad seina laskma panna ja natuke ehituskvaliteedi üle nurisema. Nii ülejala tehakse või unustatakse osa sootuks teha, akende viimistlus on nii vilets, et naaber tegi enda juures juba ümber.

Ma ei tea, kas olen mingi imelik või, aga Metsiku hüpe meeldib mulle rohkem kui Vantsi oma. Muidugi juhul, kui asi hooga ja lõbusalt välja tuleb, hahhaa. On vist mingi piirkiirus, millest aeglasemalt iga murututti peab vahtima ja siis kiiremalt võib ka muretumalt võtta, aga ei saa ju kiirust üles, kui kogu aeg pidurdab. Nokk kinni, saba ka kinni.


Aasta algul oli olnud reklaam, et maijooksul on ilusa numbriga tähtpäev ja selle puhul ilusad medalid tulekul. Mõtlesin, et lähen ka jooksu, mis sest, et kodust kaugel. Vahepeal tuli tegemist nii palju juurde, et ei jooksnud kusagile ja ilus metallitükk hakkas ebaoluline tunduma. Ehk viie aasta pärast proovin, kes teab. Orienteerumas ju ka enam aastaid pole käinud, kuigi ennevanasti sai neljapäevakutel ikka korralikult rahmeldatud. Emale jäi sest ajast pisik külge ja tema võitleb loodusega siiamaani iga nädal. See aasta on lõunas meie tagahoovis lausa MM tulekul!

Viisin ühe tondi silmaarstile mängida. See tegi temast Shreki-filmi Saabastega Kassi. Silmad on nüüd juba üle 30h suured kui kilukarbi kaaned. Banana for scale, või siis pigem ühe väsinud lapsevanema vaatlusvahend.


Hommikul tulevad radikaonud, aga kõik 5 radikatagust jäid mulle korda teha. Jõudsin 2 pahteldada ja värvida, kolmele loopisin niisama värvi peale, sest rohkemaks sel õhtul võhma ei jätkunud. Allameetrine  saboteeris kõigi oma oskuste piires. Lasteaiast tulles jooksis ta mööda majaäärt lihtsalt minema (ja see on pikk, 5 trepikoda ja tühjad seinad). Hiilisin tal sabas, et kui kaugele asi siis läheb. Asi läks ikka kohe väga kaugele ja jäi seal ehituse piirdeaia külge kõõluma. Siis istus mõne aja sealsamas. Kunagi palju hiljem jooksis tuldud teed tagasi, auto juurde ja sealt meie trepikoja ukseni, kus jäi uksenupu külge kangutama ja ulguma, et emme on ära läinud. Saime tuppa, tegin süüa, duud kakas püksi. See aeg, kui ma pükse pesin, tegi kutt endale tassitäie kakaod. See tähendab, kiskus ülevalt kapist kakaopurgi ja kallas oma tassi triiki täis. Ja siis vitsutas kahe suupoolega, ise üleni pruun. Jälle. Võtsin tassi käest, panin ära, et umbes nädala peale puruke ära doseerida, aga no ei pannud piisavalt ära. Duud leidis tassi üles ja pani piima ka peale. Ja vitsutas kahe suupoolega, ise üleni pruun. Jälle. Siis ta leidis mu pintsli ja "aitas" värvida. Ja kallas kaks mäguasjade kasti põrandale tühjaks. Ja loopis voodist kogu varustuse välja, madratsid ka. Ja siis loopis teisest toast varuvoodi asjad välja, vastu värvitud seina. Ja siis tal oli pissihäda, aga mitte päriselt ja joogijanu, aga mitte päriselt ja ta ei läinud kunagi magama.
 

Mai...u on piimaauto

Volber oli... õpetlik. Hommikul oli treikul pidur peal ja sai veel arutatud, et kas hobuse raskuse lisamine aitaks kergemini pidurit lahti tirida, aga vähe me teadsime. See koll ei laadu. Mängis osavalt rändrahnu, triivis kusagile ükskõik-kuhu, aga mitte treikusse. Jälle see võimetu tuusti tunne, mis temaga ennast üsna tihedalt ilmutab. Teesse ja murru sai palju auke juurde, enne kui kollil mängust kõrini sai. Jõudsin Luunjasse, kui startis 25. võistleja. Ma pidin olema 38.! Kähku hobune maha, varustus peale, riided selga, saapad jalga, pass ja raha kannupoisile. Soojendusplatsile kutsuti kohe sisse, seal sain pool ringi traavi teha, kui juba suurele platsile edasi tuli minna. Õppisin parkuuri traavi ja galopi pealt kaela õieli ajades, et mis need eelmised teevad. Viimased takistused selgusidki viimasel hetkel. 90 on kollile ainult nuusata, aga üks kolises korralikult. Hiljem vaatasin tulemustest, et ikka jäi 0kp. Lendstardi kohta käis kah. Enne järgmist sõitu pidi pool päeva molutama, õnneks sai hobune end liblede taga ajamisega lõbustada. 110 soojendus tuli nii hästi välja, et lootsin ka parkuuris sama tunde peale. Aga... noh... ma sain jälle tuust olla. Paremale poole lihtsalt ei keeranud, tee mis tahad. 13kp-d tuli kokku. Ühtpidi vaadates u 20 aasta  jooksul kõige kõrgem alustatud ja lõpetatud parkuur (lapsena sai vist ka umbes nii), aga teistpidi -- koledus kuubis. Kuna olin otsustanud hobust mitte rulli sõita (viinamarjad...), siis ta oligi nii laiali kui oskas. Õudseim koht oli vist vineerist autoga süsteemil, kui okserisse kaugelt lendu läks, pulga maha rapsas ja ratsmed ohjadeks moondusid. Sai natuke kudumist harrastada. Olgu tulemusega kuis on, sain natuke aimu, mismoodi kollionu kolli paneb, aga kollil oli veel üllatus varuks. See talli juures laadimine oli olnud üks õnnelik juhus. Tegelikult olevat teda tavaliselt seinte vahel peale pandud. Mu võitlus nägi ilmselt nii hale välja, et sain lõpuks mitu inimest appi. Üks tervenisti vana hea Pilson isiklikult. Tundis hobuse ära kunagise Korstnapühkijana. Unustasin küsida, millest see nimi.

Kui tavaliselt järgneb võistluspäevale lilletamine (ns jalutamine, sörk vms),  siis seekord tuli tervelt kolm trenni jutti. Alustuseks skeemisõit 3V moodi ehk madjakata. Väga hull ei olnud, aga ega see rändrahn just üleliia lennukas olnud. Järgnes veeaugutrenn. Vanad tegijad jalutavad sinna mõnuga sisse ja naudivad (Metsik sealhulgas, proovisin pärast üle ka, ei kahtluse varjugi ja kus alles pritsis veega), aga kollionu juuretas ja tuias ja vaidles vastu. Isegi nina ei pannud alla, st tal polnud kavatsusepoegagi sinna vette minna. Teiste veemänge vaatas arusaamatusega pealt. Jälle ilmus appi Laura (ennist oli operaator Kõpsu rollis). Nööri ja motivatsioonipulga abil kargas koll esmalt läbi nurga ja siis oli kuidagi nõus ka kõik jalad korraga ära märjutama .Vesi on praegu kõrgel, ulatub peaaegu kõhuni. Aga see polnud veel kõik. Treikutrenn tuli ka veel otsa. Panin valjastega, siis ei jooksnud vähemalt minema, aga sudimist oli ikka nii poole tunni jagu. Mingit lootust nagu oleks, teine kord läks oluliselt kiiremini. Proovin lähiajal uuesti.

Kolisime kunagi korterisse, kuhu palusime vana külmiku alles jätta. Snaige, eelmisest sajandist,  tõenäoliselt 30 aastat vana. Tihenditest polnud enam ammu midagi järel ja voolujuhtme närisid (meie omad nunnud) rotid pooleks (parandasime ära), külmkamber oli üks paras jääkasvandus ja uks ei mahtunud seepärast vahel kinni. Sulatamisest said mitmel juhul ka naabrid osa. Läksime poodi uue otsingule. Olime sobivad juba läbi arutanud, jalutasime detailide üle vaieldes niisama edasi-tagasi, kui kargas ligi abivalmis müüja. Reklaamis inverteriga kappi tavalise mootoriga kapi vastu ja ühe kapi kohta poetas, et see on lapselukuga. Meil läksid paugust silmad särama. Tõsi ka? Laps ei pääse sisu kallale? Aga ei, kõigest programmeerimine on raskemaks tehtud. Paar kraadi sinna-tänna, hoidku selle eest, et midagi sassi käpitaks! Tulukesed silmis kustusid. Meh. Uus kapp oli väiksele onule esimesest hetkest selge kui omaenda taskud. Sai kätte nii jäätise kui jogurti, ükskõik kui kõrgel või peidus asjad olid. Üks teine päev olin näidanud, et pudistatud küpsistest ja piimast saab mõnusa vahepala ehitada. Nüüd see allameetrine muudkui mökse ainult teebki. Pakkide avamiseks hangib endale sahtlist käärid ka, kui tarvis. Ja tühjad pakendid paneb ilusti prügikasti. Naljakas on, aga natuke kurb ka, sest nüüd saab veel vähem asjade peale kindel olla, et nad kapis olemas on.

Kolmetrennipäeval kaotas hobune 20kg (sai sooled tühjemaks), neist 10 jäigi kusagile mujale. Kena kohe. Varasemast kogemusest tean, et peenem olek kestab, kuni libled väikesed on, aga piisavalt ahvatlevad, et mitte enam peadpidi heinarullis istuda.

Viimane kord jalutas Vants veeauku huviga ja kohe. Treilerisse läks juba nii, nagu üksi laadimisel kõige mugavam on: nöör kaela ja näitan suuna kätte, ise jään selja taha pulka kinni panema. Ikka aitavad need trennid. Tänagi polnud üldse tavaline pühapäev. Käisime oma supertrioga krossi harjutamas. Tundub, et Vantsil võib krossis isegi annet olla, liigub üsna jõuliselt ja ühtlaselt, asju ületades suudab ka jalgu sättida, kui ideaalselt pihta ei saa. Enamasti ei karda ta ka midagi, aga alustuseks tõmbas augutagusest palgist korralikult mööda. Ei viitsinud ilmselt välja mõelda, mis seal tegema peab. Pärast, kui taipas, polnud mingit muret. Sama juhtus hõretrakehneriga. Raske polnud, aga algul hiilis igaks juhuks kõrvale. Alustades pidin ikka kõvasti näos rippuma, et mõnes kohas üldse pööratud saaks, aga hiljem soojemana, kui rong oli välja sõidetud, sai kontakti üsna pehmeks anda. Proovisin rohkem jalgade abil suunda hoida, ise tahapoole minna ja lasta hobusel valida, mis teeb. Nii põnev on. Juba järgmisel nädalavahel võib juhtuda, et saame oma esimese 3V kallale minna. Tänase põhjal jääb täielikuks üllatusmunaks veetakistus. Kui Vants peaks otsustama vettehüpet karta ja ma seda liiga hilja taipan, on jama majas.

Ei tea, millise otsaga need otsustajad mõtlevad. Nii kiire on remondiga, et 2.mail keerati küte maha -- vaja kõigil radikad ära vahetada...kahe nädala pärast. See reegel, et kütmine lõpetatakse, kui ööpäevane keskmine on 10 kraadi, vist enam ei kehti. Praegu on heal juhul pluss paar. Aga pekk küll, KÜLM on. Mul on soe pesu + dressid, millel kapuuts püsivalt üle pea tõmmatud + lambanahkne vest + 1 fliis ümber kere, teine ümber jalgade. Tundub mõistlik või?! Magan muidugi mitme teki all, aga pesa soojaks kütmine võtab poolteist tundi ja hommikul tõusmine tundub kuritegu.

9.mai ja lumi jälle maas, vähemalt Saaremaal. Nett on naljapilte täis.

Lumi jõudis lõunasse, sõites oli täitsa Lumivalgekese muinasjutt. Must hobune ja punane trennipusa lumevalgega paksult üle puistatud. Tegin "üllatustrenni": otse skeemist väike lattaed liivaplatsil paar korda ja siis murul kiirema hooga üle kummirulli, augu ja aiakese. Muruosa oli hiiglama tore, hobusel tuleb nagu teine elu sisse, lükkab kõrvad ette ja seikleb. Hüppasin võrdluseks Metsikuga ka natuke. Pidur. Palju hoolikam on Vantsist, aga iga uut asja läheb suure tõenäosusega kohapealt. Ei mingit üllatust.

Väike präänik saab neid uusi aknaid lahti. Sain teada, kui ta ahastavalt hüüdis: "Ära mine! Tule tagasi!" ja siis "Aiai!", kui akent sulgedes näpud vahele jättis. Keda ta tagasi kutsus, pole aimugi.

Mul oli see litsentsimure. Millegipärast peavad harrastajad enne 90-t midagi madalamat läbima, aga seeniorid mitte. Arusaamatu, miks selline vahetegemine. Mõlemad on ju "vanad". Turvalisus või? Mul on kvalifikatsioon Metsikuga 100-t teha. Ha-haa. Ja me oleme mitmeid meetrise krossi takistusi hüpanud, aga no tänan, ei (tõlge: äkki "vanad" suudavad juba jõukohaseid kõrgusi valida, ei lahmi niisama; harrastajal on ju tihti täitsa oma hobune, ei taha seda katki teha, rääkimata võimalikust perest, kes [emmet] pärast tervena koju ootab).  Vantsil mingit kvalli pole, aga peale roolimismure ma praegu temaga küll tunda ei oska. Või siis ehk koperdamine. Äkki koperdab? Ei lähe vette? Metsik ka vabatahtlikult ei lähe. Samas koperdamishirmu pole Metsikuga üldse, ta on nii ettevaatlik oma jalgadega. Isegi lausvihmas krossitades ei libisenud kordagi, kuigi ta on ju paljasjalg ja seepärast krihve kasutada ei saa. Vaatasin, kas saaks äkki ühekordse vanurilitsentsi hankida. Ei saanud. Litsentsid maksavad ühepalju... Halvim stsenaarium oleks olnud, et ostan vanurilitsentsi ja siis pärast harrastaja oma tagasi. Aga ei, sai lihtsalt ära vahetada. Kas pärast tagasi ka saab, ei tea. Mehed läksid rongiga maale ja mul on varsti äratus, asjade pakkimine ja sõit võistlema. Eesmärk on saada kvalifikatsioon. Ja kõrvaleesmärk on teha seda võimalikult hästi. Kahju, et trio on natuke katki praegu, Draakon tampis jalad hellaks ja vajab taastumisaega.

Uneaeg enne tähtsat üritust on alati nii lühike. Tallis oli pikalt toimetamist, hakkasin sõitma alles varem välja mõeldud "viimasel hetkel". Õnneks on mul tekkinud tava teha nimekiri, vähemalt ei jäänud midagi maha. Vantsi elu esimene skeem! Üritasin käikude kompenseerimiseks nii täpselt sõita kui vähegi suutsin. Seda märgatigi ja tasustati vastavalt. Pean veel peatusi lihvima... ei, esialgu veel kirvega siiski, lihvimisest on asi natuke kaugel. Sammu võiks ka palju aktiivsemaks saada, mööda teid kodupoole ju ometi oskab. Ega see täpsussõit nii lihtne olnudki -- mulle tundus päris mitmel korral, et Vants tahtis üle aia hüpata, sest see oleks olnud oluliselt lihtsam kui end nurgas kokku võtta.  Kolmetajad on selged masohhistid. Sõidavad sellise pudru sees! Tolmukeerised ja liivasupp. Näosrippujate hobused aina koperdasid.

Parkuuri panek kestis terve igaviku. Peaaegu iga lati ja puki ja värava jaoks oli olemas vabatahtlik, aga plaan avaldati vist ainult vähestele vandeseltslastele, kes pealegi kippusid aina ümber mõtlema. Lõpptulemus sai ebakoordilikult keeruline. Erakordselt palju seotud vahesid, sh allamäge lühikesed süsteemid. Puhtaid sõite kogunes päeva peale ainult peotäis ja kõrgeimas sõidus mitte ühtki. Parim neist lükkas kahel asjal pulgad alla ja kõige õnnetum tegi face planti, kui hobune pool okserit sülle võttis ja üle kaela käis. Vants ülearu entusiastlik polnud, aga vähemalt üritas ette sattunud asju ilma igasuguse vastupanuta (no ma pole veel harjunud, et hobune igal sammul ei kahtle) ületada. Käppis mitut, aga alla kukkus üks pulk. Vantsi ei tundu häirivat, kui asjad kukuvad. Kui kross oli käidud ja hobused pillitatud, läksime Elini vanematele külla. Ma olin olude sunnil seekord üllatuskülaline, mis tegi meie ründe veel võimsamaks, aga vastuvõtt oli nagu ikka -- kuninglik. Ma ei teagi, neile peaks mingi ausamba püstitama lausa. Tulevad sodiksväsinud termiidid, närivad elamise tühjaks, kustuvad kusagile nurka. Aa, seekord kohe ei kustunud, jõudsime suure osa juurovisjoonist ära kuulata. Kui tipphetk mööda sai ( no see karvane tagapool), kobisime magama. Või siis krossi sõitma, kes kuidas.

Kaks musta lätlast olid end puruseks maganud, need söötsime täis. Ja siis jalutasime murul edasi-tagasi mõned kilomeetrid. Omaenda jalgadega. Krossi soojenduseks kargasin umbes pooli pakutud takistustest, hobusel mingeid kõhklusi ei märganud. Kippus küll kohati rongiks minema, aga samas jälle uimane nagu kivihunnik. Äkki ma istun mingi lüliti peal? Start oli üks paras vingerdamine, hobune oli täiesti hämmingus, kui kogu see esimeste takistuste rida vastu tuli. Kuhu minna? Mida teha? Rool jäi õnneks mulle ja edasi oli juba mõnes mõttes lihtsam -- vähemalt valikut enam polnud. Ennist olin ette kujutanud, et näitan ainult suuna ja ta läheb, aga päris nii ikka ei olnud. Mitu korda oli tunne, et hobune oleks tahtnud viimasel hetkel kõrvale ära tõmmata, aga inerts ei lubanud. Või kannus. Tutvumiseks oli rada täiesti suurepärane, et mitte öelda lihtne. Hooaja esimene ikkagi, võeti leebemalt. Isegi veetakistuse sai kuivade jalgadega läbida, kuigi oleksin ikka märgi eelistanud. Aja pärast ma muret ei tundnud ja see oli ka tulemuses näha -- peaaegu 7mp-d aja eest. Pärast ajasin hobuse tiiki jalgu jahutama. See kukkus jooma. Kui kõik ametlikud sõidud tehtud said, läksime veel vett harjutama. Algul võtsin hobuse päitsetega korde otsa. Nägi vett, jalutas keskele, tahtis jooma ja püherdama hakata -- hea, et olin ikka korde otsas, mitte jalutusnööri. Sadulaski polnud enam mingit puiklemist, hobu traavis veest hoogsalt läbi.  Vantsi esimene 3V saigi tehtud! Ta suudabki! Järgmine kord tuleb hirmus ruttu peale, nii kiirelt eriti võhma kasvatada ei jõua ja tume hobune päikese käes = üks lõpmatu ähkimine. Kõiki osi kolmest on vaja parandada, aga päevi on järel vähe.

Tahtsin koju jõudes kohe jäädvustada lähiaegade väikseima kõhuümbermõõdu (nüüd muruhooajal enne putukate suurrünnet plahvatab korra suureks tagasi), aga rekordpildil nägi Vants välja nagu äraaetud troskahobune. Panin siis paremuselt kolmanda, sest teisel oli üks kehaosa liiga ripakil. ERM-is on üks nurgatagune, kus üritatakse taasluua vana aja laada meeleolu. Päevapiltnik ja kaardimoor ja hobuseparisnik. Väikesed videolõigud hobumüügi trikkidest ja tempudest, nii ostja kui müüja omad. Üks müügitrikkidest oli esitada hobust märjaks kastetuna. Siin pildil on ka esimene pool pestud ja tagumine tavaline. Tundub, et vanaaegne soovitus pädeb.

Lahkus Jüri. Tähtis osa Eesti ratsaspordi ajaloost. Raamatutes esineb ta vist enim koos Poolusega, aga päris elus jõudis aastakümnete kaupa moel või teisel enamust ratsarahvast mõjutada.

Pikk nagu lohe, poolitan kohe.

Aprilli arut(l)used

Üllatuslumi kadus ja suvi tuli asemele, kohe korraga 16 kraadi sooja. Sinililled olid metsa all ja konnad ujusid kraavis. Draakonitaltsutaja aitas hobuseid mööda 7km ringi ajada. Varsti kuivab tee ära, põllud külvatakse täis ja lõbu ongi otsas, vähemalt selles piirkonnas. Tahaks juba muru peale mürgeldama saada, aga talli aladel on see veel tohutult liiga vedel.

Suur kollionu oskab kordel joosta, sõna kuulab ka, aga ta on ÜRGaeglane. Pingutasin, aga ei suutnud teda kihutamas ette kujutada. Tal need esijalad on ju nagu T-rexi käpakesed.

Mehed olid hommikul rosinatega keeksi kinkinud, tulin näljasena koju seda nahka pistma. Köögist paistis kavala näoga väike duud. Keeks oli endiselt laual, aga ta oli muutunud juuksekarvade ja teepuruga segatud mudruks. Milline põhjalikkus! Juba nõudis juua. Õnneks meeldib talle porgandi-apelsini siirup, mis kunagi ammu hangitud sai, aga kellelgi kurgust alla ei läinud. Kahest heast asjast nii jäle segu saada -- vaat see on tase, aga igatahes, nagu mainitud, väike duud oli nõus kapiruumi vabastamisel kaasa aitama. Nii palju aitas, et omapead jäädes tiris pudeli uuesti lahti ja ujutas laua ühtlaselt selle jälesiirupiga üle. Kauss ja tass olid siis laevukesed ja valged varrukad... need ei saa enam kunagi valgeks. Hakkasime uut herode kaarti mängima, equilibrise laiendusega.

Käisime künkal tõuse tegemas. Veel ei ole entusiasmipuhangut märgata, veel ta pole taibanud, mis ta oskab. Või lihtsalt ei jaksa praeguses konditsioonis. Äkki ei hakkagi jaksama? Raske, aga lihtne on hobune (see päris oma) kellelegi teisele sõita anda.

Metsikul olid mõlemad jalad tagant puudu, aga seisis ikka loodis nagu vaja. Vaatasin tekiääre alla, et kui kaugelt nad puudu on -- põlvede asemel oli roosakas lihaline auk.

Hüppamine on ikka nii keeruline. Pöörata on raske, alajuhitav täiesti. Siis näen kaugelt juba, et samm ei tule välja ja kangestun. Jõuan mõelda pikad jutud peas, et mis ma nüüd teen ja kannküll -- ja ei teegi midagi. Istun seal turjal kägaras ja jälgin toimuvat. Selline nõutus on kohe. Ma ei oska tempot valida. Nii kiire kui aeglane on võrdselt võimalikud. Kiirega kipub kaugelt paugutama ja ajab maha, aeglasega tundub hüpe koosnevat mitmest-mitmest faasist, mis kestavad terve igaviku. Ma jõuaks seal okseri kohal rippumise ajal terve pannkoogi ära praadida.

NV kava ütleb, et on vaja end koolitada lasta ja proovihindamisi teha. R skeeme saab päris elus tohutu harva hinnata, viimati oli üldse möödunud suvel Leedus. Meil lõunas on aastaid max tase olnud LR ja sealgi tavaliselt kohal vaid kaks-kolm võistlejat. Hüppajaid on see-eest kõik kohad täis. 120+ hüppajad peaksid M taseme skeemiga lõdvalt hakkama saama (üksikud jalavahetused, küljendused), võiksid siis ju proovida natuke koolitamist ka.

Käisin jälle põhjas elrongiga. Ööbisin vanaema juures ja ta söötis mind ümmarguseks. Lars Andersson (FEI 4*) tutvustas Rootsi kohtunike süsteemi, mis on keerulisem kui meil siin, aga see on neil juba aastakümneid paigas ka ja kohtunikke on kokku sadu. M-klassini hindavad nad skeeme üksi, muidu läheb korraldajale liiga kalliks maksma. Kui hinnetes tulevad erinevused üle 5%, tuleb kirjutada raport ja saata ratsaliitu, et iga-aastastel koolitustel ikka teemasid jätkuks. Vana hea treeningskaala  kammiti jälle risti-põiki läbi ja vaatasime lindiskeeme. Tegelikult oleksime pidanud päris hobuseid vaatama, aga võistlused jäid ju ära. Õhtul sain upwordsis rahvalt pähe. Rahvas oli nii õnnelik, et kirjutas skoorilehele kuupäeva juurde. Õnneks polnud hommikul vara tõusta vaja. Teine päev oli kokkuvõtete päralt. LA ja EMVW olid öö ja hommiku kulutanud punktide sissetoksimisele võrdlustabelisse ja üllatusena oli LA igale lehele olulisema erinevuse kohale oma versiooni ja kommentaarid pannud. Super töö! Vaatasime huvitavad ja vaidlusi tekitanud kohad uuesti videost üle. Vahva, et proovihindamisse (videod mingitelt Saksa võistlustelt) oli sattunud ka klassikaline testiküsimuse juhtum: ratsanikul läks harjutus täiesti nässu, mispeale ta tegi voldi ja proovis uuesti, seekord edukalt. Loodetavasti teavad kõik võistlejad, et mis siis juhtub. Et saab esimese katse eest ikkagi hinde (sel juhtumil "0") ja lisaks vea, sest eksis oma volditamisega õigelt teelt. Sel aastal on taastatud võimalus kaks viga teha kõigis peale R-klasside -- ju osutus eelmisel aastal rakendatud max-ühe-vea-muudatus liiga karmiks. Vanasti kui rohi rohelisem oli, võis sootuks kolm viga teha või isegi skeemi ajal hobuse otsast maha kukkuda. 8 miinust iga kohtuniku hinnetest ja kühvelda aga edasi.

Peab suure kolli üles filmima, et saaduse põhjal täpsemalt edasi liikuda. Hindan, et u 50% võimalikust ks skoorist oleme jõudnud 60% kanti. Traav on ikka lühike, aga nüüd ta on nõus juba ratsmes olles painutama ja ette-alla sirutama... mingil määral. Mikrokünkast jalutasin prooviks üles, läks ühtlaselt nagu rong, ei teinud endale lihtsamaks. Täitsa hull, kui palju praegu raha kulub. Ko-hu-tav. Minusugune vähekulutaja tunneb ebakindlust.

Käisime Kadriga ringil. Kaotasin steki ära. Kadri leidis üles. Siis kaotasin CATi ära. Kadri leidis üles. Kadunud asjade murega tuleb, tähendab, Kadri poole pöörduda.

Sadas lörtsi ja rahet, puhus hull tuul, soojakraade oli vast nii viis. Sõitsin suure kolliga skeemi. Ilmast hoolimata ähkisin ja puhkisin ja väsisin täitsa ära -- ja tegelikult oli hobune juba peaaegu juhitav. Palavaga ei jaksaks me kumbki jalgu liivast välja tirida. Peab ikka mingit lisatrenni tegema hakkama.

Ei hakka mingit lisatrenni tegema, ratsutamissegi läheb juba pool päeva ära. Raud kah juba alt kadunud. Kollionule ei meeldi see kasvanud koormus, proovib koplis eest äragi jalutada, aga kaugele selle maani kõhuga siiski ei jõua. Talveilm ja sinililled. Valged täpid ongi lumi.

Plaanin treeningvõistlusel 100 ja 110 teha. Ise panen hullemates kohtades silmad kinni ja proovin sadulasse jääda. Hea plaan, eksole. Metsiku laeks jäi võistlustel 105, kodus salaja sai üksikust 122 latikast ka kergelt üle. Kuna vabahüppeid ta ei armasta (need on tal pigem vabapõgenemised, väldib iga hinnaga) ja polnud vaja kõrgeid niisama litsuda, siis ma tema piire ei teagi. Piiritus on ka tore. Metsik oli vanasti tüsedapoolne. Kuni ma polnud Vantsiga sõitnud. Vantsi kõrval on Metsik kiitsakas kui aiavärav. Jalad ripuvad mul otse alla.

Tegin veel ettevalmistusi võistluseks. Lasksin hobusele 3 rauda lisaks taguda, vaktsiini keresse, regasin ära ja broneerisin boksikoha. Skeemi sõitsin ka läbi. Midagi juba kujuneb, vähemalt pole päris suvaline ringi kühveldamine, aga peatustel lõuatab veel kogu hingest. Maastikukogemus on ikka veel puudulik. Loodetavasti kuivab maa natuke veel kandvamaks enne kui hilja. Niidu krossipäev on kuidagi teemadest kadunud, aga oleks vaja nii väga. Kui kohe praegu peaks lahingusse minema, siis võtakski krossiosa kui õppust, teeks rahulikult kindla peale, laseks hobusel ajud tööle panna.

Plats on juba nii pudruks sõidetud, et ei jaksanud seal võidelda -- läksime ringile. Kõigepealt tegid pardid oma etteaste ja hobune hüppas teelt maha põllule. Tavaliselt nad stardivad varem, aga nüüd siis -- tubli tabamus, kümme punkti! Siis kostis metsast raginat. Nii kõvasti inimene ei oska ja väiksed loomad ei suuda. Oli põder. Vaatas otsa, loivas üle tee metsa. Igaks juhuks uurisin ümbrust kahtlustavalt ja oligi põhjust: veel kaks põtra ootas midagi. Kindlasti tahtsid kollitada, hobuse vaateväljast jäid nad natuke välja ju, palgivirnade taha. Vilistasin. Ütlesin, et hobune kardab neid, võiksid korraks eemalduda. Üks võttis kuulda, loivas üle tee metsa. Hobusel kerkis kael üles nagu lühikese inimese kõige hullemas unenäos, kus ta hobusele kiirelt valjad pähe peab saama. Süda peksis läbi saapanahkade mu jalgu. Kolmas lasi end tükk aega ära rääkida, enne kui suurema ringiga üle tee ja metsa läks. Ilus oli, taevas must ja päike paistis, vahel sadas kergelt midagi rahetaolist, aga vähe. Tegime seni pikima galopi, üle kilomeetri järjest. Kiirus oli muidugi väike, aga eesmärk oligi vaid ilusti allüüris püsida. Seisvast autost möödudes jäi ikkagi traavile. Juht ja kõrvalistuja lehvitasid. Äkki tundsid mind? Ma neid küll mitte.

Sadas kõike ja igast suunast. Vaheldumisi päikesega. Ja siis nad tegid koolisõitu. Võistlus ise oli sees, soojendus väljas. Mõned said ekstreemseid rahepeksu-mälestusi. Kahtlen, kas peaksin ikka kohe 110 ette võtma. Aga siis märkan tabides pilte Metsikuga sõidetud 105-st. Kui juba tema sai tehtud, siis miks ei peaks Vants. Kahtlen endas ja kõiges, mida teen. Aga teen.

Oligi igasugune ilm treeningvõistlusel, plats nii lögane, et hobune ei suutnud justkui sammugi astuda seal. Unustasin esimesel ringil kolmanda takistuse ära ja enam sellele pihta ei saanud, kui mõne meetri kaugusel meenus. Metsikuga oleks lihtne olnud see ükskõik mis asendist ära teha, aga Vantsil on suurem inerts, ei luba eksida. Vist ajasime ühe maha, ei jäänud uurima. Teiseks sõiduks oli hobune juba tüdinud, nii kaua järjest söömata! Soojendusel ajas okseri 2x maha, aga ma ei hakanud seal võitlema ka enam, milleks. 110-s proovisin veidi elavamalt liigelda. Nii tore oli, et hakkasin jutustama natuke seal. Üks asi võis kõlada nagu "p*rsse", sest... no nii ma ütlesin, kui samm sinna läks. Hobune ei lasknud mu võimlemistest end häirida ja lendas päris kenasti seal lögaväljal. Võimalik, et oli puhas sõit.

Kui hobused olid ükspäev ulakad ja grupeerusid läbi traatide oma tahtmise järgi ümber, siis mõtlesin, et... vähemalt nad ei mäkerda ennast üleni kollase guašiga kokku. Vähemalt ei võta nad kapist pelmeene ega sokuta suvalisele lauanurgale kasvama. Pooliku jäätise jätavad nad ka külmkappi ega kisu end sisu kallale pakki lihtsalt pooleks käristades (aga tühi pakend oli ilusti prügikasti pandud!). Nad ei topi tolmuimeja torusse asju, mis sealt enam välja ei mahu ja hallitanud juustu jätavad kisselli sisse segamata. Hobused on nii toredad.

Vanaema läks ära, ei jaksanud enam... See oli nii ootamatu. Jooksis muidu ringi kui noorsportlane ja ajas muudkui asju. Viimased nädalad tundis tohutut väsimust ja olid ka mingid valud, millele seletus oli justkui olemas ja mis pidid peagi mööduma. Aga ei siis. Mis nüüd saab? Kes nüüd sipelgatele deodoranti laskma hakkab? Kes aialindudele süüa paneb ja kõiki neid ära tunneb? Kes ristsõnu kirjatähtedega täitma hakkab? Veel nädala eest mängis lapsega kabet, aga nüüd on järel vaid tühi koht, mida mitte millegagi täita pole.

Juba kuu aega olen üritanud Vantsi voolida. Kere on ikka hiigeltünn, võhma ja lihaseid vähe. Vähemalt suudan nüüd hobuse "läbi sõita", aga mõnikord on see nii raske, et lihtsalt lasen jäsemed rippu ega jaksa. Nagu viimases hüppetrenniski. Loobusin pärast esimest traavi ja lasksin lihtsalt omasoodu kulgeda. Alles galopi lõpuosas proovisin uuesti. Noh, saab küll isegi korraks näpu otsa, aga see on nii pagana raske. Karvutu laik paremal küljel hakkab tasapisi kaduma. Kere oli nii jäme, et tekk hõõrus talvel ära. Kahjuks on see laik samas kohas, kus säär meeleheitlikult motivatsiooni püüab üleval hoida, seega liiga kiiret karvakasvu pole oodata. Ja üldse, vana hobust enam niiväga ei muuda ka, pigem üritan kohaneda.

Laupäevaks lubati jälle koleilma ja seda me saime. Ei hakanud oma autoga põhja minema, vana hea Elrong oli jälle abiks. Linnas rentisime Elmo ja oli hea küll. Ma ei taipa seda surma asja. Tundus, nagu mängiksime mängu, et vanaema on keset tuba pikali maas ja meie teeme kurba nägu. Siis ta tõuseb püsti ja ütleb, et aitab ka, lähen tuppa ära.

Muidugi ajastab nullpäev ennast võistluseelsesse päeva. Ma lihtsalt ei oska selle sookolliga sõita. Iga sammu meelita nagu kivihunnikust välja. Just sama palju on need kaks liikumisest huvitatud.

ja kui ei ole pärituult,

siis õige meremees ei nuuksu, 

ei heida meelt, ei näri huult,

vaid laseb purje sisse puuksu

(I.Trull)