DEkoraTSioonidEkaMBER

Kuidagi kerkis küsimus, et kas peaks harrastajate TS taset tõstma. Näiteks 115-sse. Oeh. Kas jälle see teema. Olen igati seda meelt, et harrastajate tasemeid pole mingit mõtet näppida. Kes tahab ninast vere välja saada, läheb suurde sporti ja saab, mis vaja. Las need, kes tahavad armastatud alaga tegelda nii, et saavad samas kenad välja näha, lõbutsevad ohututel tasemetel. Niigi maksavad nad suurema osa stardimaksudest ja saavad vähim auhinnatud ja tunnustatud. Kui meid eestlasi oleks rohkem, kohe palju rohkem, siis alles saaks tasemetega päriselt mängima hakata. Teeks neid kohe mitu juurde. Ja neil, kes mingil tasemel tippu jõudnud, ei lubaks kusagil liiga madalal tasemel "lastelt kommiraha ära võtmas" käia.

Nähes nüüd koosoleku "memo", tuleb välja, et asi on isegi hullem. Takistussõit tõstetakse kõrgemaks, sest... no ei olnud põhjendust, miks. Et on mingi mõnikümmend sõitjat, kes on teinud puhta ringi sel kõrgusel? Oh andke armu. Selline tõstmine nullib kõik "tavaliste" hobustega sõitjad, kes lihtsalt ei hakka ennast ega hobust pilbasteks ajama. Kui see üks hobune, mis harrastajal tihtipeale natuke lemmiklooma moodi rohkem on, äkki enam ei kvalifitseeru, siis teda pole ikka nii lihtne minema loopida ja välja vahetada. Nunnu, aga näe, meeter on taluvuse piir. Ja siis koolisõit. Selle taset on äkki vaja langetada! Mikkks? Ei saadud siis hakkama või? Vaidlen vastu. Parimad said ilusti tehtud ja teistel jäi, mille poole püüelda -- aga ei midagi võimatut. Samas ainuke rõõm ja mingigi fantaasia väljenduse koht KÜR lendab prügikasti. Nukker. Aga mis seal ikka. Saan ennustada: kui need otsused käiku lähevad, siis koolisõidus meistrivõistlevate harrastajate arv ilmselt kasvab veidi. Vanad olijad surevad igavusse. Takistussõidu meistrikatel hakkab vilisema tuul, aga mitte üleliia kõvasti, sest uutesse limiitidesse hakkavad mahtuma praegused "vahepealsed" ja need vahetavad osa mittejaksajaid välja. See, et takistussõitjaid koosolekule ei ilmunud, tähendabki minu meelest, et ollakse praeguse seisuga rahul. Võistlustel osaleti ju hoolega ja arvukalt. Eriti auto-karikasarjal. Selle käikulaskjad on geeniused.

Või mis sel minu arvamusel üldse tähtsust on. Nõudlus ja pakkumine panevad ikkagi asjad paika.

Jaburused jätkuvad. Need minu uned on mingi hullu nähtud ja päris elus on spiraalis lendav tuvi, kes jääb korduvalt hobuste alla, aga spiraalitab ikka edasi.

Kell oli kaks miljonit ja kõik peale kahe, kes "Elle"-i vaatasid, pidid nagu magama. Uks läks lahti, meetrist madalamal teatati: "Aga ma tahtsin sinepiplaastrit!" Meie next best pakkumine urvaplaastrile ei läinud peale. Uks läks kinni ja oli nagu juba lootust. Varsti libises uks jälle lahti: "Emme-issi, mul on pissihäda!" Pakkumine, et pigem on unehäda, läks kurtidele kõrvadele. Ütles hoopis: "On ilus päev!" Jaa, ilus küll, aga öö tegelikult.

Selline ilm. Kümnesentimeetrine lumi oli auto ära peitnud. Mõlemad hobused olid kuidagi... kõvad. Samas oli Vantsile kohale jõudnud, et jalavahetust saab küll seina ääres seina poole teha. Leppisingi selleks päevaks selle pisikese edusammuga ja lõpetasin.

Lapsed on juba mitu õhtut õues käinud. Vabatahtlikult! Lumi on imeline. Teevad seal tunneleid ja losse. Hobused hüppasid, üks kõrgemale kui teine. Metsik muidugi ainult natukesekene, nii mõnikümmend cm  meeldetuletuseks. Sain transa eest vahvleid. Mõnus.

Eriti totter laupäev. Reede õhtul filmitasime hiljani, "In Time" (iroonialaks). Hommikul ei olnud küll ärkamisega kiiret (tegelikult ehk natuke oli, uni oli tõesti veider jälle, seal oli nt vana Savisaar, keda ma vist päris elus kohanudki pole), aga kui siis 11 paiku silmi lahti kangutasin, tuli väljakutse. Ei jõudnud õieti süüagi, aga siis rahmeldasin pool päeva ajatajuta jutti. Tõstsin pilgu ja kell oli napilt talli jõudmise aeg. Nv-del pannakse ju varem uksed kinni ka. Vantsi ajasin algul kordel taga, siis proovisime lahtiselt. Oli võrratult parem kui eelmisel katsel. Varem oli ta lihtsalt kusagile nurka jooksnud ega liikunud enne, kui motivatsioonipulgaga talle järele jõudsin. Siis tegi mingi suvalise sirge otsa ja passis jälle nurgas. Nüüd oskab juba allüüri ja suunda hoida, vahetada ka. Kah mul asi, onju. Aga vot on. Metsikule jõudsin vaevu sadula otsa panna ja ära võtta, vahepealne oli hirmus vähene. Ehk homme...

Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga ma olen veel rohkem väsinud. Hommikuti on padi näos ja nägu hall, kui tööle lähen. Seal ollakse kavalad, riietusruumis on kõhnutavad peeglid -- kulub vähem aega, et endast mitteniikole nurk vaatamiseks leida. Järgmine nädal peaks olema umbes viis jõulupidu. Magaks nad kõik maha. Hobuseid üritasin natuke hajutada, mõne trenni jagu nädalas hakkan ehk natuke sõiduabi saama. Päris ära jagada ei raatsi (ega võibolla tahetakski neid), ühest loodan liiga palju ja teine on liiga sõber.

"Ma olen väsinud. Ei jaksa enam mängida. Peab kobima kreemi sööma." (räägib see kolmene)

Väljakuulutatud kliinikusse (jaan. algul) ei taha minna. Kooritakse kaheksa nahka. Eratrenne pakuvad kõik treenerid odavamalt ja KS on lausa 2-3x kallim, sest kliinikus on ju grupitrenn. Tegelikult ei taha üldse kusagile minna. Kui tuleb muru, siis jah, avatud krossipäevale, miks mitte. Aga sõita kusagile keset Eestit ns KS v TS tegema -- miks. Seda saab koduski. Nojaa see grupitamise faktor ja ühine energia, aga ma asotsiaalina olen pigem üksi. Pimedas soojas teki all. Ei lähe kusagile. Isegi hobuseunesid ei vaata ega jää neis muudkui võistlustele hiljaks ega kaota hobust ja pätidki ei sõida hobuautoga salaja minema (eh... muidugi vaatan neid unesid edasi).

Kurguvalu ja tatt tulevad loomulikult viimasel tööpäeval enne minipuhkust. Tuju midagi teha sellest ei parane. Sattusin ei-tea-kui-mitmendat korda AHHAAsse. Seal sai õhku hüpata ja siis sellest hüppest 360 kraadi pilt saada (ei lugenud kokku, kui palju seal rõngas fotokaid oli, aga kümnetega kindlasti). Salvestasin muidugi vale pildi, kus ajastus kanni läks. Nüüd ma seisangi AHHAA FB-s nagu mõni hädaline, jalad konksus ja käed üleval. Kodus jagati ämbliksaia, aga taldrikul nägid nad rohkem silmade moodi välja.

Siis üks teine päev viisin hobusele porgandi,  mis tundus lausa kuri.

 Inimene on juba nii ehitatud, et otsib kõiges mustrit.

Hoplaa, millised kaks päeva on olnud. Esiteks algas puhkus, aga sellest hoolimata on mind mõlemal päeval välja kutsutud. Pole õiglane ju. Teiseks -- hobumaailm! Nelja erineva hobusega olen sõitnud, seejuures kolmega neist hüpanud. See kolmas oli päris TS hobune ja oh seda rõõmu, kuidas selline veel toimib. Esijalad kerkivad nagu viuhti, hobune venib kokku-lahku kui kummipael, mootor on aus. Sellisega tahaks küll kolmetada. Võibolla kunagi tulevases elus saabki. Neljas oli KS-suunaline põrkepall. Tema leivanumbrid olid kontrad ja sääre eest astumised, aga ma ei tunne teda üldse veel, äkki oskab muid asju ka.

Tegin öö otsa pipakaid, aga ei jõudnud ikkagi valmis. Hommikul on vaja natuke ratsutada ja siis maale sääred teha. "Maale". Aga seal on kamin ja ahi ja saun ja oma hoov, seega kvalifitseerub küll.

Üks retriiver kukkus maha tükkideks, kui üritasin teda aluse külge kinnitada. See oli veel šoksitükkidega taignast tehtud ka, aga ei hullu -- ka tükid kõlbavad süüa. Koerte kujutamisel tunnen ennast ebakindlalt, kuigi näinud ja katsunudki olen neid elusaid ikka mitu korda. Hobustega on palju lihtsam. Midagi pole aga parata, mõnede arvestuste järgi peetakse tulevat koera-aastaks ja nii jätkan traditsiooni.

Nii, tehtud. Sain välja magatud. Ja nii täis söödud, et ümbermõõt kahekordistus. Kes teab, mis päev üldse praegu on...

Üritan kalenderplaanist sobivaid tükke välja valida, aga jälle on mitu olulist asja ühel ajal. Peab valima. Üks hobune (mitte mu) suusatas täna tallivahele meetripikkused vaod sisse ja pärast oli maneežis etüüd parfüümipilve ja lastega (mitte mu).

Nii, ja mida teevad trennilised, kui nende treener ükskord tulla ei saa? Eks muidugi hüppavad ise ja teevad lollusi. Panime algul penerolliharjutuse vahed hiiglama laiad, noh, nagu parkuurivahed pärast põrkekaid. Loll, eksole, aga hobuseid pingutasid nabad välja ja said hakkama. Siis tõstsime asju kokkupoole (mitte lugeda "kokupole") ja töötas paremini. Päris-takistussõitja, kes oma hobuse otsast näpunäiteid jagas, oleks ilmselt kätega peast kinni hoidnud, kui tal neid roolimiseks tarvis poleks olnud. Teine harjutus pidi olema "dog-leg", aga kuna ruumi enam rea kõrval polnud, siis sai see tehtud kitsastest latikatest. Filleritega, sest ühepikkusi lühikesi pulki pole ju olemas. Kostab nagu hea plaan, eksole? Ja nagu ikka keerulistes olukordades -- õppisin oma hobukse kohta midagi uut. See pööre ei saanudki tunduda hobusele mõistlik, takistus tuli ootamatult ja pukkide vahele mahtus napilt kõht ära (kõrgust õnneks eriti polnud). Tegi mingi ilge koleda kitseka ega tõmmanudki kõrvale, nagu vana Kollionu raudpolt oleks teinud. Järgmine kord tuli juba ilusti, aga siis ta juba teadis, et ratsanik on vähe hull ja küsib mingeid imeasju. Pean teda tihemini üllatama hakkama, ehk küll mitte nii palju ja korraga.

Jõudsin tasemele 3000. Mis selle eluga ikka muud peale hakata, onju. Kõvasti ei julge öeldagi, et nii palju aega magama olen pannud. Algas see jama 3 ja pool aastat tagasi, kui pidin pikemalt haiglas passima. Kogu aeg ainult lugeda ei jaksanud, siis hakkaski külge.

Külalishobu on nii teistsugune. Kange nagu viiekordne redel, aga põrkab nagu täiskummist pall asfaldil. Lõpuks ometi hobune, kelle otsas on raskem istuda kui Metsiku. Kuidas küll see tema inimene seal nii pikalt hakkama on saanud?! Ja nüüd ei oska ma enam Kollionuga sõita. See tundub nüüd nii pehmekene, aga endiselt laisk ja hiiglaslik, ehk siis midagi merilõvi taolist. Bonjonjonjonjonnn. Kuidas. Ma. Üldse. Ette. Kujutasin. Et. Ta. Hakkab. Jooksma. Mingit. Krossi?? WTF tõesti.

Samasuunalised elamused jätkuvad. Olen tainas ja hobune on merilõvi. Või lihtsalt plönn. Plönn plönni otsas nagu moest läinud moodne kunst. Võimalik, et olen oma valikutega totaalselt puusse pannud ja ma ei mõtle siin ainult "hobisid".

Jagasime piparkooke. Kolmene muudkui nügis mind ukse poole: "Emme, sina pead tuppa sööma minema. Mine juba!"
"Miks, kas tahad midagi salaja nahka panna?"
"Jah."
...
Tükk aega hiljem pruunlast nähes polnud küsimustki: sihikul oli olnud šoks.

November Rain

Kas keegi teine ka hingedepäeva küünlas leiba praeb või on selleks ainult minu lapsed võimelised? Iga aastaga läheb järjest raskemaks kõigi kadunute meenutamine, see nimekiri on ju hiiglama pikk. Ja aina kasvab.

Hommikul helises telefon. Sellest ei tule kunagi midagi head, kui pühapäeva hommikul telefon heliseb. Nii oligi. Teade, et Metsik on kolmel jalal. Eelmise päeva 7 km ringilt tuli küll neljaga. See on juba teine kord samamoodi pärast ringi! Kas tõesti loll juhus..? Vaatasin küll hoolega, et kividesse ei astuks ja koperdamist ju polnud ka.

Paranoia kasvab ühes murega. Äkki on Kollionu ka pooleks minemas? Undionu ütles, et Vants on tagant ebaühtlane sirgetel. Just olin rõõmustanud, et ta suudab nüüd pead pöörata mõlemale poole ega peagi enam alati nina viltu keerama paremale. Ja et ta on hakanud ratsmele järele sirutama üle selja ja enam nii kõvasti maad ei tümista ja... noh.

Mul pole enam aega olnud e-koolis stalkida, oktoobri asjugi kümnete kaupa lugemata. Hämmastaval kombel pole kedagi veel koolist välja visatud ja kahtesid ka veel pole. Kontrollivärgiga ongi nii, et vahel tuleb teistel ka lasta vastutada ja teha ja eksidagi. Sellest ei juhtu midagi hullu (khm, jaa, ma tean, tegelt vahel juhtub küll). Mind täitsa hämmastas, kui üks lapsevanem rääkis, kuidas ta lapse eest kodutöid ära teeb. Et laps ei jõuaks ju kunagi valmis. Aga selle peale ei mõtle, et õpetaja ei saa iialgi teada, et mingi ajateema on ja kütab rõõmsalt juurdegi ülesandeid. Saadakse ju hakkama. Ja see vaene laps jääb järjest lootusetumalt maha rongist.

Ja muidugi tuleb Alla Animated Dreamsi (või nüüdsest ka nimega PÖFF Shorts) ajal. Mõttetu võrdlus, et kumb on tähtsam. Mõlemad on tähtsamad. I'll be there. Everywhere.

Google tunneb mind nii hästi... otsing sisaldas sõna "impdance" ja selle asemel, et tantsivaid kuradikesi soovitada (mida on kindlasti ka netis palju), küsis, kas ma mõtlesin äkki "impedance". Mõtlesin küll, tänan küsimast.

Olin sunnitud uued ratsapüksid hankima. Vanadest paistab tagument läbi. Saapad läksid katki ja kannused ka. Kinnastest paistavad näpud välja. Valtrapid on valtrapi-aastates 120-sed. Hobune tahaks uusi kaitsmeid ka veel, seni olen purjetanud eelmise omaniku varudel. Ostmine on täiesti kohutav tegevus mu jaoks. Raha kulub ja sobivust ei saa proovida. Mõõdudki ei aita, vahel mulle tundub, et mul on mingi teine meeter. Kohapeal käimise poodidesse ei saa jällegi tööajal minna ja valik on seal ka tavaliselt hirmus piiratud. Ving-ving.

+++++
Täiesti uskumatu teade fb-s... appi, kui kahju, Liis :(  Kõik muud mured on selliste kõrval nii tühised.
+++++

Oli 3V aastakoosolek. Paar võistlust sai kalendrisse kokku lepitud, sh üks rahvusvaheline. Kui äge see veel on?! Muudetakse edetabeli pidamise korda, jrgm aastast hakkab oluline olema tulemuse kvaliteet. Üle 100mp-ga (või 124, ei tea veel) ei hakka tabelisse saamagi. Peab kohe varakult popcorni varuma. Ah ei, siiski mitte, ma ju ei näe neid tulisemaid arutelusid pealt.

Täna oli tore päev. Isegi lapse haigestumine ei suutnud nullida kahte šoksi, mille erinevate transateenuste eest sain. Šoksi on alati tore saada. Metsik oli ülipüüdlik, parkis peatustel jalad hoolikalt ruutu. Saan neid niigi vastavalt vajadusele ükshaaval liigutada, aga nüüd ta paigutas neid omal algatusel. Küll oli nunnu. Kollionu jällegi pingutas nii minimaalselt, kui ühes hüppetrennis iganes võimalik. Kui mul ikka rada meelest läks, siis ise ta õigele asjale pihta ei saanud. Ja kui mul ratsmed ohjadeks läksid ja ma neid pöördel piisavalt kiiresti kokku kududa ei jõudnud, triivis takistusest mööda. See ei takistanud teda pärast trenni mulle oma siniste vaalasilmadega otsa vaatamast: noh, eks ma olnud tuus? Hah, päriselt, Vantsil on kihvtid silmad. Muidu on helesinise rõngaga, aga vaat kus ühel suvisel pildil jäi:

(Välja lõigatud Gerly Kanguri tehtud pildist, maksetud ja puha)
See on ju nagu tiiger! Või merevaik. Midagi seal igatahes on, mis mind seda pilti kordi ja kordi jõllitama paneb. Hobuste silmad jäävad ju tihti nagu tühjad augud, lihtsalt must sügavik... isegi kummituslikud, aga igatahes mitte siin.

Kollionu aka Vantsi uus hüüdnimi peaks olema Kiviperse. See üks jalg, mille otsas ta magab ja mille kannal on sest nahk maas ja veri väljas, selle kints on kivikõva. Avastasin selle veidruse, kui peale trenni kõiki suuremaid muskligruppe läbi logistasin (nagu Metsikuga pärast raskemaid pingutusi harjunud olen). Vaat seda kanni ei suutnud ära logistada.

Ah ja sattusin eelmise kuu piltide peale (Larsi trennist, Elin pildistas). Suvel karuvärviline Kollionu on praeguseks juba peaaegu must! Ka see pilt meeldib mulle väga, sest kuidagi on Vants siin kõhu sisse tõmmanud, muidu on ikka nagu käpakestega veinivaat.

Animated Dreamsi koduleht on vaenulik nii arvutist kui telfist vaadates, kummalgi juhul on erinev osa puudu ja CSS teeb nii, et neile vähestelegi asjadele pihta ei saa. Toksid üht, aga avaneb hoopis mõni naaber. Ajakava on ebaloogiline ja nii mul jääbki sel aastal osa võistlusprogrammist nägemata. Oh viletsust!

Nüüd mul käisid külalised. Jälle omamoodi rekord -- nii noort iseseisvalt S-T-G-tajat pole Metsiku otsas kunagi varem käinud.  On küll olnud nooremaid, aga need on olnud talutatavad või sammujad, ja on olnud galoppivaid ratsanikke, aga need on olnud täiskasvanud.

Kuidagi sattus nii, et mõlemad said kordel tiirutada. Üks tiris suurele ringile ja teine hoidis ligi, aga rõõmu tegid mõlemad. Kasvõi juba sellega, et ei longanud. Kollionu on suunamuutused selgeks saanud ja on neis isegi kuulekam kui Metsik. Vabana võidaks Metsik muidugi kõik koostööüritused mäekõrguselt, sest piirideta Kollionu lahkuks sirget pidi lähima söögi juurde.

Neljapil panin poolest päevast Tallinna poole putku, Elrong ja ootesaalist leitud novellikogu abiks. Millal ma viimati ilukirjandust lugesingi, kus midagi peale lihtlausete ja mõmmide sees...? Magamiseks need rongid endiselt ei kõlba ja kuna istusin näoga sõidusuunas, nokkis mu vaene pea oma tunnijagu õhku. Tallinnas oli lumi maas! Kappasin kiiruga loomelinnaku poole, sest esimese asjani oli alla 10 min aega. Mõne aja pärast oli ikkagi näpp suus: majakogumil kõigil üks aadress küljes ja ei mingit vihjet, kuhu minna. Kui ka lõpuks õige nimega ukse leidsin, oli see lukus. No mis tont see kino luku taha paneb?! Tiristasin, paari katse järel tehti uks lahti. Edasi jälle pimesikumäng, ei sildipoegagi. Katsusin iga korruse uksi järjest, kuni midagi avanes. Siis kamandati sussid jalga ja jälle ei mingit vihjet, kuhu minna. Suvalises kapis oli lõpuks kinosaal. Huh. Miks nii vaenulik? Ja siis vallutasid mind teiste unenäod. Oli üks naljakas hetk, kui jaapanlannast autor, hiiglaslik jänesepea kaenlas, seletas, et miks tema filmis nii palju vägivalda oli. Ööks läksin vanaema juurde, aga teda polnudki. Süüa ka ei olnud.

Tuli ära. 3V-s muudetakse tärnisüsteemi, nüüd hakkab kõige raskem tase 5* olema ja ks osast kaotatakse koefitsient. Tähendab, et krossi osatähtsus tõuseb. KS ei läinud läbi see kõrgeima ja madalaima skoori eemaldamise variant -- noh see oleks ainult tüli teinud ju ka ja lisaks soodustanud igavat tagasihoidlikku kuuskomaviis-hindamist -- ja kaotatakse üldhinded. Ainult ratsaniku hinne jääb. Seegi otsus tundub mõistetav, käigud ja impulsid ja kuulekused hinnatakse niikuinii iga üksiku harjutuse juures ära, saab ka kokkuvõtteta hakkama ja hindeleht saab kiiremini täidetud. Muidugi hakkab olema keerulisem kohti jagada, kui punkte on võrdselt.

KS tandem tuli, eelmise päeva võistlustest ära kurnatud, aga pidasid ilusti päeva lõpuni vastu. Nagu kerisele läks see laks jälle, tohutu vajalik, aga nii lühike.

Järgmine päev tuli koplipeo tagajärgi lappida: Kollionul oli keset jalga verine auk ja Metsikul lõuad alt lömmis. Tegelikult oli ka tallis üks pool rahvast pukitujus, need, keda muda eest boksis peidus peetakse. Puuris nad olla ei taha, lidutavad naabritele kõrvu ja kolgivad vaheseinu.

Parim pidur on porgandi hammustamine. Metsik jäi seisma nagu kännu taha ja proovis selja taha piiluda, silmad nagu küljepeeglid. Vist ei oleks pidanud seejärel porksi jagama, aga ta oli nii nunnu ju...

Lõpuks ometi tuli lumi ka lõunasse. Hommikud nagu muinasjutus. Ehk on ka päevad ilusad, aga ma vahin sel ajal pigem kribu-krabulist ekraani või meelitan kavalate masinate osi koostööle.

Ok(sakohtadega)toober

Hobuseid külastanud lapsed saatsid õunu. Tegin vea, et võtsin mõned kilekotiga koplisse kaasa, kui üht kaasa kutsuma ja teist tervitama läksin. Terve kari tormas mulle peale nagu ameerika jalgpalli mängus. Suures sabinas kaotasin kinda ja seda otsides leidsin Röstri päitsed. Otsides juhtub tihti, et leiab igasugust muud kraami peale selle, mida vaja. Käisime E-ga 7 km ringil, tema Lendava Lohega ja mina Kollionuga. Kohtusime kolme koeraga, kellest väikseim -- ühtlasi julgeim -- jäi kiljatades Kollionu suure kabja alla. Kummikoer sai elu õppetunni ja kaks kriimu jalale, aga kondid olid ikka ühes tükis. Õnneseen. Vähemalt. Metsikuga tegime suure teo, kilomeetrise:

Vihm oli tükk aega tilkumisega tagasi hoidnud, aga nüüd pääses valla. Jubedamalt külm! Ei hakanud sadulaid märjutama, kihutasin mõlemaga lambanahal istudes ringi. Kollionu sai teha traavi kaudu jalavahetusi ringil ja Metsik kappas niisama taastumisrežiimil. Õunad on jube hea kütus, hobused töötasid mõnusalt. Isegi Metsik oli elav, parem hein lubab paremini hingata.

Ärevus. Astusin jälle mugavustsoonist pika sammu välja ja pean nüüd tagajärgedega tegelema. Enne veel tuleb üks märg nädalavahetus põhjas Rogainil. Ei imestaks, kui tuleb samasugune külmetamine kui eelmine aasta. Olen nüüdseks mitu korda järele proovinud, et suure varba küüs kasvab aastaga ühe terve pikkuse. Loodetavasti rohkem ei pea proovima. Panen topeltsokid.

Ei pannud topeltsokke, tundus niigi mugav. Küll ikka inimene võib alles laisk (ja loll) olla. Orienteerumine algas ootamatult sujuvalt, punktid kogunesid toreda kiirusega. Ja siis, pärast kolmandat tundi metsas ma eksisin muidugi ära. Rüselesime kaitseväe okastraadis ühelt ja teiselt poolt, kumbki polnud meeldiv. Vaevu olime ühest hädast pääsenud, kui sattusime kraavide võrgustikku, mida aitas ujumiskõlbulikuna hoida üks korralik koprakari. Neid pidi olema tuhandeid. Kes see tont muidu nii palju puid maha närida jaksab ja vett üles paisutada. Mine kus suunas tahad, igal pool on sügav kraav ees. Kui kuidagi üle pusida õnnestus, tuli vähem kui saja meetri pärast järgmine kraav. Ja nii mitu korda järjest. Kartsin, et pean äkki helikopteri meile järele kutsuma. Kunagi õnnestus siiski põhjasuunas sumbates mingilegi teele välja jõuda ja siis olime jälle järjel. Kukeseened korjasime kotti, pohlad ja mustikad kõhtu. Jõhvikapunktidesse ei sattunud, aga neidki olevat olnud tohutute väljade jagu. Kaheksast tunnist jäi veerand tundi puudu, jõudsime turvaliselt finišisse suppi, kohukesi ja saiakesi sööma. Jalad olid muidugi kanged, aga seekord polnud vähemalt midagi katki.

Kollionu on omast arust jube tark. Pakub muudkui asju, mida pole palutud. Mul on temaga tihti tunne, et ta ei saa mu märguannetest otse aru, vaid tõlgib neid kuidagi oma suva järgi. Second-hand hobuse võlud. No näiteks galopitõste. Ta on harjunud, et seda tehakse alati "õigest" jalast ja kui mingi tont kukil nõuab teisiti, siis ta otsustab, et ma eksin ja paneb ise midagi sobivamat. Jalavahetustega sama: neid tehakse ju ainult suunda vahetades. Muud variandid on täiesti jaburad. No on konservatiiv.

Elukorralduse muutuse tõttu vist enam päevavalgust nägema ei hakka. Talligi jõuan alles hilja õhtul ja peab rohkem kokkupõrgete vältimisega tegelema -- ratsutajarahvast on hulgi. Seinad ahistavad ja vihma aina sajab.

Põgenesin saritrennide eest maastikuringile. Uduvihm ja soe ilm, tee oli täpselt sobivalt käidav ja üldse oli tore. Kuni jõudsime põllu äärde tekkinud kollaste torudeni, mis maa alla kaevamist ootasid. Liiklusvahend ei allunud äkki enam juhtimisvõtetele ja pukitas piki talirapsi põldu kodu poole. Vihmane... no muidugi olin ma jälle lambakarva otsas ja seda ei hoidnud hobuse küljes mitte miski kinni. Lendasin, lammas hargivahel, põlvili põldu. Kuna nii üht- kui teistpidi oli tallini kolm ja pool km, siis hoidsin kõigest hingest ratsmetest, et sõiduk minema ei pääseks. Teadsin küll, et juhendid nii ei luba, aga hoidsin ikka. Kloppisin muda maha -- see ei tulnud -- ja läksime kõrvuti jalutades tapjatorude hunnikust mööda, üks küll veidike keksides. Peatusime, et saaksin selga hüpata. Metsik oli jube süüdlasliku näoga ja seisis mu akrobaatikaharjutuse ajal paigal kui kivikuju. Kas me kumbki juhtunust midagi õppisime? Ei usu.

Järgmine päev lugesin sinikad üle ja panin sadula. Läbisime sama tee, seekord vahejuhtumiteta. Kui mitte lugeda vahejuhtumiks seda, et lapsed olid ka kaasas. Kordamööda Kollionu otsas. Sealt on hea vaade ja turvaline ka, ei mingit hüplemist põllule. Selleks peaks ju pingutama, aga see ei lähe Kollionu filosoofiaga üldse kokku.

Hüppasin Kollionuga üle pika aja prooviks natukene. Oskab küll veel. Tunnen, kuidas ta järjest osavõtlikumaks muutub ja usaldama hakkab. Paksu kesta all on ikkagi hell hingeke. Süda murdub sees, kui mõtlen, kui kaua see aega võtnud on. Võimalik, et tal tuleb seda kohanemist veel mõni kord teha.

Proovikorra põhjal läksin ka Hanno trenni. Aitan hobust liiga palju, peaksin laskma tal ise mõelda ja välja tulla olukordadest. Raske.

Metsik läks vahelduseks silodieedile. Teoreetiliselt peaks tolmu vähem olema. Vaatas mulle otsa, ampsas lõuatäie hapuheina ja poetas selle demonstratiivselt maha. Mitu korda järjest. Ja muudkui vaatas minu poole. Kui selja keerasin, siis sõi.

Võibolla me ei peaks nii palju herosid mängima. Terve päev kulub märkamatult käest ära ja midagi tehtud ei jõua. Õnneks sai kaart täna läbi uuritud ja homme vast lepime lõpuvõitluse aja kokku. Igaüks paneb oma parima hero välja, ühtegi artefacti kaasa võtta ei tohi. Kui me prooviksime tavaloogika järgi lõpuni mängida, nii et alles jääb vaid üks mängija, mängiksime mitu aastat. Jama ainult, et oleme kolmekesi. Peab loosima, kes esimesena kaklema läheb.

Nädal pärast Annikese trenni on Tammes Larsikas. Hobune muidugi suvevormis pole, meil ju alles lilletamisperiood pooleli. Kõht just otse maani ei ripu veel, aga palju ei puudu. Värv on juba tume, kollased karvad on ära pudenenud.

Järjest tuleb uudiseid auto alla jäänud hobustest. On ajujahihooaeg ja tagaaetavad jooksevad aedu katki, lisaks ilmselt ka tekihooaja algus, mis hobused traatide suhtes hulga julgemaks teeb. Jube. Võibolla rohkem helkureid päästaks midagi, aga garantiisid pole mingeid. Ja õnnetuses jääb süüdi looma omanik. Vahet pole, kes aia katki tegi või värava lahti päästis või kelle tallis see hobune parasjagu elab. Mine või soojale maale, ikka oled süüdi. Maksad nii rikkis sõiduki kui hobuse ravi, kui enam midagi üldse ravida jääb.

Kas see ongi elu? Hommikul lähen enne kaheksat, õhtul jõuan koju kümneks. Ma olen laip. Kui kauaks kogutud jõuvarudest jätkub?

Lumi tuli. Lapsed läksid vabatahtlikult õue. Mitu korda järjest.

Selline tore reede õhtu. Käpelt pärast tööd Metsikuga tiirutama, siis nodi autosse, treiler taha ja Kollionu treikusse meelitamine. Õnneks ikka sain eelmisel õhtul naelad alla autole, muidu oleksin puhta hädas olnud. Tammes olid hobusel heinad ees ja boksil nimi küljes, ei pidanud kaua otsima. Tegin veel kiire tiiru maneežis ja oligi öö. 12 km ja 11 minti koju! Harjumatult lähedal. Küll nüüd magaks kahesajaga, aga ei saa, vaja hommikul vara kohal olla, et hobune natuke seedida jõuaks enne trenne. Õnneks olen teises grupis, ei pea vast sodiks rahmeldama. Lars Christensson on sel aastal korra juba käinud, enne suve Vaiklas, aga siis mul polnud veel hobust, et piisavalt huviline olla.

Hommikul olid talliuksed valla ja käis boksitegu, et viimased saabujad ära mahutada. Kollionu oli maganud end üleni puruseks -- ju oli tore. Trennis tegime paar soojendusringi traavis ja natuke galopis, sealt edasi läksid jalused ära ja nii jäigi. Tunnises trennis oli sammupause ehk kokku kolme minuti jagu. Voldid, slaalom, sääre eest astumine, sammude venitamine, üleminekud T-S-T keskliinil. Hakkas täitsa soe. Paljud hobused läksid märjaks, seega oli huvitav Kollionuga võrrelda: tal oli ainult küünarnuki juurest natuke "härmas". Tähendab, mingi võhm on täiesti selgelt tekkinud. Varem leemendas ju iga väiksema liigutuse peale, ähkis juba selleks ajaks, kui ma ta pealeronimise kivi juurde lohistasin. Ja ta pole isegi klipatud. Noorte hobuste grupis tehti ettevalmistusi sääre eest astumiseks. Harjumuspärase veerandliinilt rajale imbumise asemel prooviti seinapiduriga varianti: pika seina ääres tehakse kahel lõigul liigutus, nagu tahetaks pöörata seina sisse, tuues nii tagajalad natuke rajalt sisse. Sein hoiab hobust sääresurve peale alt minema kihutamast. Kui kõik kolm gruppi olid omadega valmis saanud, tuli supi- ja saiapaus, pärast mida panime takistused üles. Olid sammude lugemisega vahed ja traaviharjutused, kõike tuli teha poolistakus. Lars selgitas, kuidas alla vaatamisega jääb hobuse liikumisest maha ja et mis juhtub, kui kätel pöidlad mujal kui üleval on. Hiljem oli Waides õhtusöögiks igavene hunnik liha lihaga ja pärast seda enam küll silmi lahti hoida ei jaksanud.

Pühapil ärgates oli juba valge. See tobe kellakeeramine. Hommikune valgus läks raisku ja õhtul on juba 4 paiku pime. Dislike. Sel hommikul jäeti jalused meile alles. Tegime ringil ja seina ääres õlga sees, G-T-G üleminekuid, keskmisi, ratsmele järele venitamist, üle pulkade rütmi hoidmist, peatusi, sammupiruette. Pärast pannkooke ja suppi ja pildiesitlust eestlaste seiklustest noorhobuste MM-il 3V-s ilmusid maneeži mõned krossitakistused, 80-110cm. Pluss 1cm tigude arvelt, mida need õuest toodud kobakad täis olid. Krossigalopi simuleerimiseks tuli enne hüpet ringijagu elavat galoppi esitada. Krossis tuleb hobusele pisut rohkem kaela lubada, sest lühikeseks tiritud kael toob hobuse takistusele liiga lähedale ja alt hüpates võivad jalad takistuse taha kinni jääda. Selge, et sisetingimustes seda päris krossitunnet ei saa, aga midagi ikka.

Kokkuvõtet ei jaksa teha. Oli muidugi tore, et seekord sai suure kogunemise ära teha kusagil kodu külje all. Ma sõidaks vist siiamaani alles koju, kui asi kusagil kaugemal toimunud oleks. Meelde jäi paar erinevat lähenemist noorele hobusele asjade õpetamisest. Ühte juba mainisin; teine oli kontra harjutamine sammusangast üleminekuga. Hästi tore oli, kuidas Lars korduvalt rõhutas, et kuigi alati on midagi parandada, ei tohiks puudusi ja vigu liiga traagilisena võtta. Tee plaan ja tegele asjadega, aga naudi seda, mida teed. Kui näiteks treener ütleb, et küünarnukid nagu tibutantsus välja keerama kipuvad, siis eriti naisterahvad pidavat jubedalt hinge võtma ja masenduma. Tema aga võrdles neid märkusi ajalehega. Meie vead olevat mitte suur rasvane esiküljelugu, vaid väike nupukene kusagil viimastel lehekülgedel. Hea võrdlus mu meelest.

Oh õudust, kuidas nad muudkui jämenevad. Metsik nägi välja nagu kõrvadega heinarull ja kaks päeva kõva trenni saanud Vants riputas magu nagu kaheksandat kuud tiine mära. Praeguse mudarünnakuga pole kusagil mujal pekke võdistada kui maneežis, aga seal kuluks enne liiv jahuks kui paar sentimeetrit kõhuümbermõõtu tagasi jõuaks tõmmata.

Nii väsinud olen. Keerasin talli ette ja jäin rooli taha magama.

Septembrikuueta

Kooliinimesed ilmusid trenni, üleni lille löödud. Hüppasime murul, sest taheti põrguks ette valmistuda. Ka mulle sobis, sest niitväljakas on ju ka murul. Viisin Metsiku lõunasse ära. Boks oli üles klopitud ja värsked heinad ees. Tundus mõnus, saab jälle pehmel pinnal pikali visata ja korralikult välja magada. Kollionu peab nüüd kaks päeva isaga hästi läbi saama. Kohe algavad Burghley krossid! Raul rääkis, et on kunagi ze Terminatoriga (Jung ise) latti tagasi tõkkele tõstnud, üks ühes ja teine teises pulga otsas. Oleks võinud ju pilti teha, ikkagi Eesti 3V tippsündmus.

Krossidel juhtus kogu aeg midagi, ei saanud võikutki tegema minna. Jung katkestas ja Todd kukkus hunnikusse, seda just tihti ei näe. Takistused olid suured ja pöörded rasked, tihti polnud hobustel aega välja mõelda, kuidas tulema peab. Ülekanne tehti FB-s ja Boydi 50-ga sai seal palju nalja.

Isa oli nädalavahetusel oma jalanahad maha sõitnud, säärte sisekülgedel verised augud. Ratsutades vist kipub nii olema, et keskendud millelegi ja pärast alles vaatad, mis endast alles jäi. Õhtul kühveldas lohutuseks Nutellat sisse ja märkas alles hiljem, et see sisaldab palju pähkleid. Tavaolukorras oleks märganud lämbumise järgi, aga nüüd oli hobuallergia maha surumise tablett šoksikreemi söödavaks maskeerinud. Vedas. Vist.

Tuleb välja, et terasest tagumendi saamiseks tuleb Metsikuga 5 korda tema vana ts sadulaga sõita. Pärast esimesi kordi istud kõveras ja uurid, et kas kann ikka on sinine kui pajapõhi, sest tunne on küll selline.

Väsinud olen sest hooajast, ilmselt ka Vants. Proovisin kihutada, ei saa enam suvekiiruseid kätte. Eks põhiaur olegi ju võhma ja kuulekuse kasvatusele läinud, aga et see kiirust nii palju maha on riivinud -- see oli üllatus. Laupäeva põhiraskused, ma arvan, on laadimine, ks soojendus, skeem, ts soojendus, krossi soojendus ja krossi takistus nr 5, nurk. See pidavat kaval tulema, vasakust pöördest ja nii, et jämedas otsas on heinarull ees, aga kitsas ei midagi, mis teeb möödahiilimise eriti lihtsaks. Ma ei jaksa isegi muretseda. Loodetavasti ikka jõuan sinna katsetama. Rahvast sai kirja poolsada, uusi ja huvitavaid kombinatsioone on mitu. Ehk oleks ikkagi boksi pidanud võtma, lubatakse külma vihma.

Tassisin pimedani takistusi murult ära. Käed venisid poole pikemaks. Sain aialt igavese litaka elektrit, kui märgade kinnastega traadi alt pulki nügisin. Millegipärast olin arvanud, et pole sisse lülitatud. Vantsi elluäratamine mingikski asjalikumaks platsitööks võttis jälle üle 40 minuti. Ma ei saa seda laupäeval lubada, 3x40 või? Lisaks veel need pingutused ise, mille jaoks sooja vaja on, ehk siis 5+1+5 minutit, millest viimased 5 on pedaal põhjas. Olgu, ts soojendus küll üle 10 minuti ei võta, hobune on selleks ajaks juba soe. Või ei panegi ks sadulat ja lähen otse aiast hüppesse. Kui ikka rämedalt kallab, siis nii vist teengi.

Üks asi on plaane teha ja teine pärast vaadata, mis kõik teisiti läks. Hommikul ärkasin enne kella, sõin tüki kala, banaani ja midagi veel. Läksin talli selle avamise ajaks, et keegi kogemata hobust koplisse ei laseks. Jändasin seal treileri elektriadapteri kallal, no ei lähe, ei lähe ega hakkagi minema. Kunagi saja aja pärast käis klõps ja ühendatud oli. Läksin hobusele patse tegema. Muidu oli kõik kena, aga hobust igatahes boksis polnud. Oli koplis. Üleni vettinud. Oh ma nii teadsin, et kättesaamisega tuleb jama, sest öö läbi boksis nälginuna on Vantsi põhimure ükskõik kuidas, ükskõik millega kõhtu täita ja anda endast parim, et keegi teda selles ei segaks. Ajasime teda talliinimesega korralikult taga, sekka sain ka natuke joosta. Mitte sinna ei tahtnud ma oma energiat matta. Laadimist ei arvanud ära, seda tegi ilusti, ämbritäis müslit abiks. Vihmasadu oli igatahes olemas, nagu ennustatud. Niidus kangutasin luugi lahti ja kohe oli aru saada, millest Vantsil selline hüüdnimi. Mulle ei meeldi edasitagasid, seega litsusin junnimäe kõik ühele hargile (pakkimisalgoritmi tase: kõva) ja vedasin saaduse hunnikutemaale tallide taha. Tagajärg: lahkunud vasak käsi, mille avastasin muidugi alles KS soojendusel, kus ratsmeid võttes vasakul pool midagi ei toimunud. Süldikogum. Alustasime siis ohjadega, kuna lühemaks ei suutnud võtta. Platsi kõrvale viimase sooja alale jõudes oli hobune äkki tundlik ja reageeris isegi üle. Nagu ära vahetatud. Skeemis pakkuski paaril korral traavi asemel galoppi, õnneks tuli küll kiirelt tagasi. Keskmine galopp tuli esitada 20m ringil ja sain kommentaariks "näita julgemalt". Hahhaa, jaa, julgemalt. Littisin seal pudruks moondunud murul niigi püstiseismise piiril kõigi oma pikkade krihvidega. Mitu apsakat tuli kokku, aga jäin peaaegu rahule. TS soojendus tuligi 10 min kanti. Maa ikka lirtsus mõnuga, paar hüpet ja aitas küll. Parkuuri oli mõnus sõita, süsteemi vahe oli just viimases trennis harjutatud 7,5m ja mäletasin värskelt, mida teha [[tagantjärele selgus, et mahtusime ülinapilt aega ja et meil oli oma klassi ainuke päris 0, kusjuures pulki ei ajanud maha ainult 2 hobust, woohoo!]]. Kui ennist oli ema läbi hüpanud ja aidanud krihvikeeramise ajal hobust hoida, siis nüüd ilmus välja isa ja päästis mind krossi vaatama. Oma tulemusi ma ei teadnud, arvasin, et esimeses pooles ehk ikka. Ega vahet olnud ju, hüppamine läks hästi, nüüd tahtsin puhast krossi. Tõrgeteta ja püsti püsides. Pilli lõhki ajada ei kavatsenud ega hullupööra kihutada, aja eest mõned miinuspunktid olin ellujäämise nimel valmis vastu võtma. Nüüd tundusid kõige raskemad kohad pööre 4.-le, 5.-le ja 6.-le. Kuues oli kodu poole kihutamise pealt parempöördega tagasi sinine hobune. Vants on (...oli?) vasakult mööda triivimise meister, appikene onju. Kes teab, mis seekord välja mõtleb. Krossi soojendus oli uuendusena teises, siledamas koplis. Ka see sõideti muidugi pudruks. A maandus C-ga palkokserilt libisedes esijalad alt ja lükkas ninaga 7 meetri jagu mulda lahti. Huh, said püsti. Jälle oli enne starti juuuuubeeeee. Miks ometi on vaja oma elu nii raskeks teha? Ja läks lahti. Esimene oli maja, sama nagu soojendusel. Teine metsavaheline liivaga kast, tõmbasin okste eest pea õlgade vahele. Lai kohvilaud. Imeveski. Sihtisin halvasti ja hobune koperdas peaaegu ninali, napilt jõudis B-osa allahüppe jaoks koivad ritta seada [[tagantjärele videost ei saanud üldse aru, et midagi oli]]. Kuna pööre oli nüüd üle sõidetud, sain lähenemisnurga 5.-le suurepäraseks ja vähemalt see hirm sai mööda. Sinihobu tuli poolkobistades. Kas see tõesti peab niisugune rassimine olema?! Palk künkasse, teine alla, mingi kobakas otsa. Need vähemalt sujusid. Pikk kihutamine, niidirull, aed-auk-aed, veeaed, kala, teine sinihobu, kitsas tõusev palgindus, üle kala vette, pladinal linnamüüri ja siis see tigudest sidekickidega kitsas, ühel teol säravvalged hammaste read ja teisel musisuu peas. Hüüdsin automaatselt: "üks-kaks-hüpe!". Vahel tuleb iseenesest, ju aitab fookust hoida. Pihlakatega ehitud künkaloom. Valge palkokser, nurkade süsteem -- istutatud raagpuude rida ei häirinud enam karvavõrdki. Majad, kinodiivan ja oligi loss! Nagu Super Marios on lõpus loss. Printsessi polnud. Ainult kavalalt kitsas finišiauk. Juu-pagana-huu!!! Kollionu oli seekord minuga, päästis lollidest olukordadest välja ja jäigi püsti! Aprillist saati olen tal kukil elanud ja tagant torkinud, no nüüd on küll natuke puhkust auga välja teeninud.

Kappasin Metsikuga murul ja tunne oli, nagu oleks koju jõudnud. Nagu ta oleks tahtnud mulle muljet avaldada: onju ma olen nii võimatult hea? Sa ei lähe ju enam selle Kollionu juurde?

Nüüd oleks vaja veel ellu viia üks varasem plaan, see M Metsikuga. Ainuke reaalne võimalus selleks on Liivaku, kus mul paraku pole kunagi hästi läinud. Õnneks on veel regamiste ja katsetuste jaoks aega.

Ratsaliidust saadeti teade, et palju õnne, olen täitnud 3V II järgu nõuded (2xCNC100, max 65mp).

Tuvid on tallis pomoks hakanud, Metsik köhib, Vants sõidutab katseks külalisratsutajat, viimase laine tited on seljad sirgu ajanud, esimesed klassikoosolekud on ära toimunud.

Metsik lonkab hoopis. Seda jalga, mille Vants sassi peksis. Sedapalju siis üldse mingitest plaanidest. Aga ta tuleb ikka juurde, paneb oma pea mu vastu ja puhub õrnalt. Laseb igati uurida oma jalga, kus peale päka vähese temperatuurierinevuse midagi väliselt tuvastatav pole. Astus viimati kivisse viimasel maastikuringil? Siin lõunas ju siledaid metsateid pole lähemal kui pooletunnise treikusõidu kaugusel. Peaks Rogainile ära regama. Naljakas lugu selle ratsutamispausiga: mõni päev tagasi tahtsin puhkust, aga nüüd, sunnitud puhkusega on midagi nagu totaalselt puudu. Kargan muudkui püsti ja sammun rahutult ringi. Läheks välja jalutama? Lihtsalt niisama?

Täna istusid kõrvuti varju all. Vants ei vantsinud eemale, vaid jäi toeks Metsikule, kes tõstis parema esijala õhku ja näitas, et see on ikka valus. Jääb paariks päevaks sisse, et ei peaks oma tikkusid mudast sikutama. Kõõlusevenitus. Ja jälle mudase ilmaga! Peaaegu kõik Metsiku vigastused on saadud koplis ja mudase ilmaga. Praegu muid ilmu polegi...

Veel häid uudiseid, sain sõnumi, et nüüd lonkab Vants ka. Mõttetu oleks dramaatiliselt karjatada, et kas saab veel s*temini minna. Muidugi saab. fml.

Imelik longe sel Vantsil: mõned sammud teeb nagu muiste, aga siis kaob jalg sootuks alt, nagu oleks paljajalu sütele astunud. Proovisin kõval, proovisin pehmel, ikka sama nali, et on ja ei ole. Pesin siis uuesti kabja ja sonkisin millimeetri-haaval läbi. Tegelikult... raud oli kõver, kahe naela vaheline ala oli kaardus tallast eemal, sinna vahele mahtus isegi kabjakonksu tera peaaegu ära. Udjasin siis edasi-tagasi nii puhtaks kui suutsin. Katsetraavid tallivahel -- ei tulnud enam lonkega samme. Kas tõesti...? Lasksin hobuse koplisse tagasi. Ei kapanud minema, jäi mulle hämmeldunult otsa vaatama. Sepp tuleb alles esmaspil. Vähemalt Metsiku jalg on ilus, ei lonka, aga no pekk, ma võtan temaga üliaeglaselt. Praegu on käekõrval jalutamine. Ta väga ei kargle, on ise ka ettevaatlik. M jääb seekord igatahes ära.

Panime lastetuppa fototapeedid. Ühel pool autod ja teisel pool mets. Et mets vähe metsa läks, ajan kõik kõverate seinte süüks. Tea kas loodid leiutati alles pärast selle maja ehitamist?

Piiral oli maratonpäev. Pimedaks sai ikka otsa ka. Ilm on päiksesse kinni jäänud. Kas tegi hämarus triki, aga tagasiteel enam autode alla jäänud siilionusid ei näinud. Tulles oli vähemalt kolm tükki sirakil. Küsiti, kas skeemis võib kergendada. Jah, võib, kui on nii kirjas. Kas see kehtib galopi kohta ka? Kujutlusvõime maalis pildi galopi "kergendamisest": ühe sammu istud ja teise seisad jalustel. See on päris hea koordinatsiooniharjutus, aga sootuks raskem kui täisistak. Silmas peeti siiski poolistakut. Inimesed on nii leidlikud.

Sepp leidis talla alt verevalumi. Lonkeid polnud. Õhtul tuli koos kukeseentega tuppa mitu ämblikku. Ei hakanud neid kodustama, suuremad said õue tagasi. Väksemaid ei saanudki kõiki kätte. Neil pole ju üldse süüa siin midagi.

Vants tegi mulle suurima komplimendi. Tuli nimelt koplis vastu ja rõõmsalt trenni, kuigi eile pidi vahelduseks natuke pingutama.

Lubasin maastikuringil niidetud põllule sattudes Vantsil üle pika aja jalgu sirutada. Esimene sirge oli tempokas. Teine optimistlikum. Kolmandaga pühkis minema nagu poleks homset. Tõesti nautis võimalust. Ja tegi oma kiirusrekordi. Igaks juhuks neljandat sirget ei teinud, mine tea, kuhu välja oleks jõudnud.

Järgmised võistlused on teadmata kaugel tulevikus, võib-olla alles kevadel. Seni tuleb teha baastööd, aga kuidas küll hoida huvi üleval? Kõik need 5+ kuud, kui mitte midagi ei toimu. Seisma ei saa jätta, kõhud kasvaksid maani ja näiteks Metsik lõpetaks vist hingamise üldse ära. Praegugi kerge koormusega ähib liiga palju. Kui kaua ta üldse vastu peab...? Jalad või kopsud, muudkui on millegagi häda. Üks tuttav kopsuhaige suri tiirudesse hoopis.

Kraadid on allakümnesse hiilinud. Külm on. Asjaolude tõttu jagunesime Rogainiks tiimidesse nii, et halvemal juhul ei jõua jalak@ijad metsast väljagi. 50k või 30k:1 kaardil on punktid poolnähtamatud. Vähemalt minu jaoks. Sest kaardilugeja läks vanaema tiimi.

Kuu lõppes rakendite ralliga ja hobustel käisid lapsed külas. Olin trenniriided maha unustanud ja seega poleks niikuinii ringi kihutada saanud, võis lapsi lõbustada küll.

Nüüd jään sügisunne.

Anti August Peksa

Kuu algas puuladumise, marjakorje ja sepamurega. Pean hobuse teise Eesti otsa sepa juurde viima, milline tore... päeva veetmise viis. Tuli uudis, et 3V-s ja ka teistel aladel hakatakse äkki tärnide tähendusi muutma. Huvitav.

Taevaluugid olid pärani valla ja kes teab, kas seda enam vihmakski nimetada sai. Polnud ju vihmapiisku. Keerutasin Vantsiga energia kokkuhoiu mõttes platsil skeemi läbi ja küürutasin läbi veesahmakate. Metsikuga pidi tulema mõnus metsatiir, aga vaevu metsa sisse keerates kaevas mehike kabjad maasse, puhises ja keeras kohapeal ringi. Reaktsiooni järgi arvasin, et ees on vähemalt kaks põtra või karu. Mina ei näinud kedagi. Keerasin ikkagi nina metsapoole. Seepeale kargas hobune võssa, jalad voltisid kokku ja kõht käis vastu maad. Minu koju kihutada keelava ratsme peale kargas püsti kahele jalale ja pildus kohe tagant ka. Ta on jälle tugevamaks saanud. Nii tugevaks, et olin valmis tervise huvides tagasi platsile minema, et seal ehk kuidagi kokkuleppele jõuda. Tegingi mõned hämmeldunud sammud kodupoole, kui... mis mõttes ma jätan praegu pooleli? Nokkigu pekki, ei kavatsegi. Keerasin ümber, ronisin maha ja läksime siis kõrvuti kohutava kolli suunas. See oli üle tee kaardunud ahtalehise põdrakanepi vitsake, ilusad lillakad õied otsas.


Koordiüritus oli tavalisel moel märg, aga ometi täiesti eriline. KS osa läks ootamatult pekki, aga hüppamised tulid seni parimad. Mine tea, äkki surusin jaluseta hoopis tõhusamalt peale seal krossil. Ma ei saa kunagi midagi niisama, vaid pean ikka roppu moodi vaeva nägema. Nagu tööhobune.

Tulemusi pole ikka üleval. Küllap vaidlevad, et kas oli hüpe medalisse või pigem 50-sse. Viimaks üldse eikusagile? Nii või naa on emotsioonid üleval ja vihastumised/solvumised õhus. Teine teema on see, et tulemused peaksid ikkagi selguma ettemääratud aja jooksul pärast võistlusalade lõppu ja kui selle aja jooksul apellatsioone pole laekunud, siis on, nagu on. [[isa ütles, et kohtunik konsumeeris apellatsiooni]]

Vants on päikese käes täitsa kollane. Omamoodi kahju, sest mulle meeldiks ta mustana palju rohkem, aga... kiirelt pilku peale visates võiks ta kellegagi lausa segamini ajada. Erinevusi on siiski terve nimekirja jagu:

Metsik / Vants
Väike / suur
Peenikeste jalgadega / jämedate pulkadega
Siidise karvaga isegi talvel / karuse kasukaga isegi suvel
Õhuke saba / paks saba
Paljasjalg / raudus
Higistab minimaalselt / leemendab iga liigutuse peale
Tundlik, tähelepanelik / tuim, muretu
Kardab kõike / on maailmade kunn
Ei taha hüpata, aga ei tõrgu / tahab hüpata, aga tõrgub
Ülikergelt juhitav / rooli nagu rongi
Igasuguste kiiksude ja hädadega / lihtne tervik
Vaimselt raske sõita / füüsiliselt raske sõita
Raske istuda / kerge istuda
Lakk vasakule  / lakk paremale
Ei anna koplis teistele kätte / ei anna mulle kätte
Treikusse läheb ise / mingu teised, tema ei soovi

Käisime külalisega metsareisil. Valis endale Vantsi, kuigi olin eelmine päev Metsikut ette valmistanud talle. Küll ma talle veel sokutan selle Metsiku, kõrvalt on nii põnev vaadata, mismoodi ta on.

Laura kirjutas oma hobusele kirja. Ajas vesiseks. Müügiteema on ju endal ka päevakorral, aga päriselt tehtud asjad on lõplikud ja päriselt.

Ruila meistrikad on täies hoos, osalejaid vähe. Koorekiht ongi õhem kui kogu ülejäänud pütt.

Koordi tulemused viibivad ikka veel. Tähendab, asi on juba nugade peal. Vast mitte küll otseses mõttes. Enne ei rega ennast järgmisse võistlusse ka, kui eelmise tulemusi pole.

Regasin ikka. Nüüd ootab ees Suur Jube Bankett. Kaks nädalat on aega põdeda. Käisin laupäeval kohapeal meistrikaid vaatamas. EMV arvestuses hüppajatele tundus 140cm liiga lihtne, enamus tegi puhtalt. Pilli kohta oleks veel eraldi võinud öelda, et ta "totally owned it". Need pöörded ja asjade klapp. Mis siis, kui takistussõidus oleks 160cm hüppajale antud 4 või 8kp edumaad? Nii nagu koolisõidus suure vs väikese auhinna skeem 10% andis. Esimese päeva tulemuste põhjal poleks seda eelist peaaegu et vajagi läinud.

Ei mingit tähesadu sel aastal. Hilisõhtul olid pilved ees ja öösel, isegi kui ärkasin ja tähed särasid, tulid silmanahad enne peale, kui asjaks läks.

Meistrikate tulemused harrastajate arvestustes on sel aastal jälle meie talli poole kaldu. Aasta tagasi korjasime kaks kulda ja ühe hõbeda, seekord lausa kaks kulda ja kaks hõbedat. TS, KS ja 3V ilusti kaetud. Peaks nüüd veel kedagi kestvusse ja rakendisse sokutama, hahhaa. Muidugi rakendites harrastajatel eraldi arvestust pole, seal on niigi üsna loetud vähene rahvas ja need on ikka kaelani sees. Rakendit juba niisama naljaviluks natuke ei tee, juba varustuse hankimine on kallis ja keeruline, transpordist rääkimata.

Halvad mõtted on tagasi. Vahepeal oli vist paus. Ei näe seda sügavat mõtet millelgi. Kustutaksin enda ära, kui saaksin. Muutuksin heledaks tuhapuruks.

Nüüd lõpuks tulid tulemused ja nägin selle kurikuulsa video ära. Tõesti ei olnud hüpet. Meistrit ka ei ole.

Leedu ürituse orgunn on vahva. On reede ja ma ei tea ikka veel, kas, kus ja millal ma ööbin. Sõit ise on üle nelja tunni, viimases hädas lähen lihtsalt ürgvara hommikul liikvele. Ja siis vaatan neid päev otsa suurima tähelepanuga. Oeh. Isegi stardikad tekivad alles kunagi õhtul. Sealt alles näen ära alguse kellaaja! Pekkadi pekk küll. Mis siis, kui lähen kohale ja selgub, et tegelikult ikkagi ei toimu midagi? Muidugi masterlist on rahvast täis, seega asi on kaldu toimumise poole. Tallis käisin igatahes hommikul vara ära. Kollionuga sõitsin korra skeemi (ta nagu poleks seda kunagi varem teinud) ja hüppasin pisikesi asju kaare peal. Pärast tahtis Kollionu veel natuke trenni teha. St kui ma junne korjama asusin, jooksis ta galopiga platsilt minema kusagile muru sööma. Tõin ta siis tagasi ja käisime ikkagi junnide järel, aga nüüd oli ta mul kõvasti külge haagitud. Ja, nagu palutud, ajasin auto ette ja tegime treileritrenni. Ei läinud poolt tundigi seekord, eks hobune sai aru, et pole kiiret. Hämmeldunud oli küll, kui pulga jälle lahti tirisin ja ta maha kutsusin.

Dina, Umm ja Grete esinevad EM-il, e nagu Euroopa. Dina hobune oli kui elektrit saanud, lausa särises. Aga nad tulid auga välja, raske olnuks midagi paremini teha. Umm alustas puhta rajaga. Uhke lugu.  Grete sõitu pole veel näinud.

Nii vihmased ilmad on olnud, et metsarallisid polegi õieti teha saanud. Loodetavasti Vants ikka mäletab veel, kuidas see käib. Platsil on küll uimane, eriti trenni alguses. Vedas mu pisikest sugulastki ringi. Kuna see pisike kaheksane on juba kolm aastat ratsutamist õppinud, oli peale kontrollharjutusi selge, et saan ta lahtiselt tiirutama lubada ja ise samal ajal Metsikuga päitsetega ja sadulata ringi sebida. Aga tegelikult oli kaasas üks veel väiksem sugulane, kes tahtis ka hobuse selga. Kuni see veel pisem siis Vantsiga käekõrval sammu õõtsus, proovisin kaheksast Metsiku selga. Osutus, et saavad hästi läbi. Selgitasin, kuidas nüüd peavad märguanded oluliselt väiksemad olema ja kuidas see päitsenööriga juhtimine käib. Ja tegigi peatusi, pöördeid ja sirgeid justkui see oleks kõige lihtsam asi maailmas. Tegelikult ju ongi. Lapsed ei mõtle üle, lihtsalt teevad.

Vihma ladistas jälle päev otsa ja ma ei jõudnudki enne koordireisi ratsutama. Metsik kössitas vihmas ega närinud murugi. Tundus õnnetu. Kui hakkasin teda tuppa viima, sain aru, mis lahti. Esijalal oli kärakas verevalum, korraldajaks ilmselt Vants, sest nad olid ju kahekesi. Ja siis ütles Elin, et tema juures Koordi ajal ruumi pole. Poleks ehk pidanud siin nii palju reklaamima. Katkine hobune ja peavarjutus, hõissaa.

Vantsi lakk on nüüd pikkuses, mida kahte korda patsiks keerata ei kannata, aga ühe keeramisega tulevad koledad sorakad. Vähemalt galopitõsted tulid välja ja muidu ka vigu polnud peale sädeluse ja sära puudumise. Millega seda Kollionu küll motiveerida? Sai pärast porgandeid. Kuna parkuuri pandi jälle ürgaeglaselt, käisime M-H-ga krossi läbi. OMFG, mis rada! Esiteks olid mõned meistrikate arvestuse omadega ühised. Teiseks, mõned olid kõrgemad, 105, 110cm, kui ma just ise 10cm madalamaks pole vajunud. Kolmandaks leidus kohti, kus meistrikate kombinatsioonid tundusid kõrval palju lihtsamad. Minu kardetud bankett, see oli kogu raja peale üks leebemaid asju. Meistrikatel banketti polnudki seekord, aga meil meetris tuli banketilt vette hüppe järele kohe kitsas C-osa. Vah-paganama-vaaa. Süda peksis sees ja kohati jäi hing kinni. Läksin parkuuri vaatama, see tundus värske krossielamuse kõrval tühine. Ainult üks süsteem ja seegi kahene. Soojendus sujus muretult ja parkuur ise lausa nii muretult, et unustasin viienda takistuse ära. Kuuendasse oli kahtlaselt pikk maa, tõmbasin igaks juhuks pidurit. Juhtumisi asusin sel hetkel viiendast veel mõne meetri kaugusel ja vingerdasime poolkohapealt siiski üle. See oli esimene kord üldse, kui Vants mulle vea andeks andis ja päästis niimoodi. Sai pärast preemiaks porgandit ja banaani.

Jalutasin krossi läbi kolme erineva treeneri sabas. Igaüks rääkis erinevat juttu, "siin nüüd rahulikult" kuni "siin aja takka, vajadusel anna nuuti"-ni. Põhiline sõnum oli, et pole hullu midagi. Natuke vähem oligi hull juba, sest keegi oli 12-nda taga kasvanud männi välja tirinud. Olin ennist valmis uskuma, et see on sinna meelega pandud, poole meetri kaugusele takistuse tagumisest äärest ja täpselt keskele. Jaa, see 12 on seesama püstsein, mille poole pildil suundutakse pärast esiplaanil asuvat 11-ndat. Ja jaa, vasakpoolne rida oranžide numbritega, teine element notike meie püstseina kõrval, on meistrite rajalt.

Paar takistust edasi tuli auk-herdel, korralik pikk 120-ne hüpe, vähemalt neile, kelle hobused ei tea, et hekk on peaaegu kammitav (nagu Vants). Raul ei lubanud ohkida: ise valisid selle tee.

Krossipäev algas traditsioonilise hobusöötmise, boksikoristuse ja pildiga. Niimoodi sirutades näeb üsna peenike poiss välja, tegelikult päris nii pole. Soojendusel ratsmesse ei nõudnud, küll aga mõned kiirendused ja jalavahetused, takistusi ka mõistlikult, et mitte ilmaaegu ära väsitada. Hakkas vihma sadama, kuigi ilm oli hele. Stardis sai kohe hoo sisse, aga juba teisest tahtis vasakult mööda tirida. Arusaamatu, miks. Ühel hetkel tundsin, et ta otsustas ümber ja keeras end sirgeks tagasi. Kolmandat kartis, sest terve hekivahe oli kraami täis -- kuhu minna? --, tegi koleda kitseka. Sealt edasi -- puhas rõõm kiirusest ja jõust. Hiigeltrepi paugutas kaugelt, tagumised kabjad kolksusid ka. Auk-herdli tuli alt, aga mingit kõhklust küll ei tuvastanud. Banketi eel vaatasin sihiks c-elemendi, kui juhtumisi peaksin allahüppel ninuli kaelale kukkuma ja seal ratsmeid lappama, aga ta tuli ilusti. Ratsmeid lappasin sellegipoolest.

Supertubli Kollionu, temaga on ikka nii tore krossitada. Ma tõesti oskan hinnata seda, kui ühtegi takistust selle suuruse pärast kartma ei pea. Tean, et mu hobune suudab. Võinoh, ei pea, aga natuke kardan ikka... aga vähemalt ei Pea. Lõpetasime KS skooriga, meil on nüüd kvalifikatsioon tärniks! Alles ma veel olin vingerdamas seitsmekümnete ees. Mäletan. Tegelikult polegi sõidetud kõrgustel vahet olnud, alati on olnud millegi poolest suur väljakutse. Esimesed stardid Metsikuga ja sealt üleminek 90-sse olid kindlasti sama hirmsad kui nüüd see Jubemeeter Kollionuga. Võibolla põhjused on olnud veidi erinevad, aga tunne on peaaegu sama. Kahju ainult, et ma ilusaid pilte ei saa mälestuseks. Küll on silmad punnis ja suu laiali, käed kusagil üleval või midagi niisama viltu. Peab õppima paremini ratsutama, siis ehk mõni teine päev suudan pildikõlbulik ka olla.

Isa oli Metsiku verevalumis musklit hoolega määrimas käinud ja sammus longet enam pole. Turses on ikkagi. Vist vedas, et sai lihasesse selle paugu. Vaene väike muumitroll.

Käisime metsavahel tasakesi jalutamas. Kuna Metsik rippus mul nööri otsas, sain lõpuks ometi tee äärest metsvaarikad nahka panna. Erinevalt selle aasta aiakatest, mis lausa vingerdasid käes, polnud neis ühtki ussi. Vantsiga jalutasime pikema ringi, et tal kondid kangeks ei jääks suurest vedelemisest ja söömisest. Nüüd oli Metsikuga küll kange semu, hirnus mõlemad korrad, kui pärast jalutuskäike kokku said. Kah mul sõber või asi, peksab ja siis igatseb.

Pihlakad on punased, vähesed allesjäänud parmud teevad viimaseid veretõmbeid, õunad kukuvad puult... sügis pressib halastamatult peale. Pean vihmatekid hankima. Tekid! Mitmuses! Kuidas ma praegu seda Vantsi müün?! Sain viie kuuga endale CNC100 hobuse. Kas peaksin nüüd loobuma? Just nüüd, kui asi juba päriselt põnevaks hakkab minema. Oeh. Ei tea.

Beduiinid Diivanil Lesimas

Kuidagi juhtus nii, et pidin jälle suve lõpus Leetu minema. Vähemalt kinnitas seda juhend ja üks kiri, milles küsiti, kui palju mu transport maksma läheb. Edasi oli puhas vaikus. Kuna eelmine üritus samas kohas sama korraldajaga paar nädalat varem oli ära jäänud, olin nüüdki alternatiivina valmis mõnusaks ratsutamiseseks nädalavahetuseks. Muretsesin ikka ka, sest masterlist oli üle ühe lehekülje pikk, aga ürituse kodulehel puhus vaid tuul, kui sedagi. Lähen siis või? Kirjutasin, küsisin, et kuidas ööbimiskohaga on (peaksin eelmisel õhtul laekuma, sest sõit on pikk) ja udusegi päevakavaga -- vaikus. Kell kodulehel tiksus aega maha, ainult 11 tundi alguseni. Hoolitsev lapsevanem oli FB-sse laadinud pildi stardikatest. See oligi ainuke tõsine vihje, et kusagil midagi siiski toimub. Põrguvärk küll! Muutsin tooni ja küsisin, et kas üldse pean tulema või mis. Kell oli juba 9 õhtul, olin otsustanud, et hakkan siis hommikul nelja paiku sõitma. 4 ja pool tundi kihutamist ja siis veel üheksast seitsmeni tõsist tööd. Siis äkki ärgati: aga kus sa oled? Ma arvasin, et oled siin juba? Mina ka arvasin, et küsimärk lause lõpus tähendab, et ootan mingit vastust. Liitsin ja lahutasin, leidsin, et pigem sõidangi öösel ja saan vähemalt enne starte midagi magada. Targem telefon oli muidugi laadimata ja paberkaarti mul ka polnud. Autolaadija oli millegipärast kutu, ei aidanud ka kaitsmete vahetamine. Aga ma siis sõitsin seal pimedas. Lätlased olid jälle otse piiri tagant tee ära võtnud. Kas keegi on kunagi üldse Lätis käinud ja kõik teed on alles olnud? Ausalt, ei usu. Äkki see on strateegia, sest milline pätt viitsiks kilomeetrite viisi autot lõhkuda ja muudkui punase tule taga istuda. Pigem lähevad mujale katsetama. Õnneks eksisin ainult paar korda ära (esines siiski ohtrat helistamist kodusele navigaatorile) ja loomad hoidusid põõsastesse. Alles Leedu piiri lähedal pidin teed andma ühele siilionule ja kahele kaklevale kassile. Veidi enne kolme öösel jõudsingi vana uhke talli juurde, see oli kenasti metallaia taga lukus. Kõrval täiesti pime mõisahoone, ainult purskkaev solises. Ilmus hommikumantlis R ja ulatas võtme karbikesse, kuhu mahtus sobivalt üks laud, üks voodi ja kaks rätikut. Mina ka, mõneks tunniks enne hommikusi etteasteid.

Hommikusöögiks jagati pätikohvi ja saiakest. Oot, aga kus on siis võistlusplats? Igatahes mitte eelmise aasta kohas, tribüünide ees. Liivajäljed olid veel aimatavad. Pidu oli kolinud eelmise aasta soojendusplatsile, kuhu igaks juhuks oli vahetult enne suursündmust liiva juurde veetud. Kuna hiigelteerullide ja uputusekoguste veeta polnud võimalik enam platsi sõidetavaks maskeerida, puistati laiali mingit täidet, mis nägi välja kui rusikasuurused valged villatupsud või siis kivid, olenevalt määrdumisastmest. Vanemad treenerid said nüüd lastele lugusid pajatada, et kuidas ennevanasti platsid olid, sel ammusel a'al, kui inimesed ja hobused terasest tehti. Istekohad olid kõik poolsada meetrit eemal ja seljaga platsi poole.

Seega aelesid treenerid, sõbrad ja lapsevanemad piirdeaedade otsas, sest seljad pole ju ka enam terasest. Õnneks on mul autos püsivarustuse hulgas kaks lahtivolditavat tooli, need said nüüd natuke tööd teha. Sain erinevatest asukohtadest päev otsa vaadata, kuidas hobused platsi sisse ära upuvad. B-tähes tuli nägemiseks kõige rohkem trenni teha, sest üks telgipost varjas otsevaate ja putukavõrk kõik muud vaated. Liigutades nägi ilusti, see on sama efekt, kui püstiste aialippidega: paigal seistes puulauad, liikudes aed kõiges hiilguses. Kas pole kohapeal keeleoskajaid vabatahtlikke või mis, aga mulle oli kirjutaja kutsutud Lätist. Superluks, ta oskas keelt ja teadis termineid ega vajanud mingit treenimist. Paneks like'i, kui teaks, kuhu. Võimalik, et selleks viimaseks etapiks olid kohale tulnud kõige vastupidavamad ja vapramad, sest häid sõite oli palju. Mõned miksid tekkisid millegipärast just venelaste hobuste kohta. Miks sel nende väikese/keskmise auhinna hobusel keel nagu kleebitud oli paremasse suu äärde, pundunud ja sinine, aga välja ei tulnud kordagi? Miks nende GP hobune tõstis tagumisi jalgu, nagu oleks talla all kuum laava ja teisel päeval tõstis nii ainult paremat? Sain tallist kõne, et Vants on ühe hobuse lonkama klohminud ja pannakse nüüd eraldi. Esimene päev oli hirmus tuuline ja lõppes vihmaga. Pärast pidi kusagil olema mingi pidu, aga nii kui olin korraks puhkamiseks voodisse selili visanud, jäin magama.

Ärgates tekkis kange tahtmine pessu minna. Duširuum ja wc olid koridori peale ühised. Liikumisandur käivitas seal vett ja õhuvahetust. Loomulikult katkes õrn juga just siis, kui olin end sisse seebitanud. Uuesti käima ei läinud. Pühkisin vahu rätikusse. /// Plats oli ööga siledamaks ja ühevärvilisemaks paranenud ja KÜRides jõudsid paljud muusikast ette. Ei tahaks seda siiski platsi liigse headuse süüks panna, pigem kihutati hirmust, et äkki ei jõua tavatempoga kunagi lõpuni. Käisin ka tallikompleksil külas. Kahjuks maneeži ei pääsenud, aga teadjamad rääkisid, et see olla imeilus. Tallis elasid hobustega kõrvu nastikud. Nastikud! Ma polnud neid kunagi päriselt näinudki, loomulikult jooksin kohale uurima. Magaski üks pisike hobuvarustuse ja heinapaki taga seina ääres. Nunnukene.
Venelaste kohtunik Irina seletas sekretärile rahulikult, et komakohad tuleks kõigil ühtmoodi arvutada. Ei või nii, et ühel on ainult täisarv, teistel kaks kuni viis kohta pärast koma. Samuti oleks hea, kui paremusjärjestus oleks suuremast protsendist väiksemaks, mitte läbisegi (ilmselt sortisid excelis vale tulba järgi). Ka kohtunike tähed võiksid protokollis õigesti olla ja lausa järjestatud platsi järgi päripäeva. Täht ei tohiks küll tulemust põhjapanevalt muuta, aga üksikute harjutuste puhul võivad erinevused olla tohutud: eks hinda pikendust HXF tähest H või siis KÜRis keskliinil esitatud imeliselt sirget jalavahetuste seeriat, aga tagajalad  C-st eriti näha polnud. Kui vahetaks korra-paar tagant hiljem, võiks juhtuda, et saaks nii kaheksa kui kolme sama asja eest. Suurem pahandus tekkis, kui kahe päeva peale kokku sai esikolmikusse üks inimene kahe hobusega. Pärast auhindade jagamist sai sekretäri telgist nagu turismiatraktsioon, kus aina üksteise järel reegleid seletamas käidi. Korraldaja/ tallimänedžer/ võistleja/ majutuspealik/ toitlustusassistent (üks inimene) oli kadunud ja esialgu sai kogu sahmaka enda kaela korrapidaja, kes reeglitest midagi ei teadnud. Mõne klassi jooksul saadi lõpuks aru, milles asi ja lubati kõik korda ajada. Kuni tuli järgmine autasustamine, kus juhtus täpselt sama. Aga juba kogus tuure järgmine jama: M-is ei tahetud starti lubada võistlejat, kes oli just keskmise auhinna vabakava esitanud. Ka see on juhendis kirjas, et startida võib raskuselt kõrvuti asetsevates klassides, aga mitte suurema vahega. 10 minutit vaieldi, siis ratsanik loobus. Ja siis tuli välja, et kahe päeva kokkuvõtet polnud arvutatud protsentide, vaid punktide pealt. Mis mõttes Eestis ja Lätis oli eelnevalt protsente liidetud? Arvutatagu ümber! Kuna erinevate skeemide maksimumpunktide arvud võivad olla vägagi erinevad, tekkis jälle küsimus, et kas kõik järjekorrad said ikka õiged. Leedus on enne ka nii olnud, et korraldusest ei saa keegi aru, aga lõpuks kõik kuidagi ikkagi toimub.

Tulemused saadi lõpuks ka internetti, aga kahe päeva kokkuvõtted on seal ikka valesti märgitud ja komakohad suvalised. Tühja neist komakohtadest, võiks arvata, aga tegelikult on neil peale korrektse väljanägemise ka mingi mõju. Näiteks ühes skeemis oldi nii tasavägised, et neli sõitu viiest hinnati 66% vääriliseks, komajärgsed siia-sinna. Ei taipa ma, miks öeldakse ja-jaa ja tehakse arusaaja nägu, aga jäetakse ikka valesti.

Kütus Läti Nestes oli alla 90 sendi liitrist. Saavad vähe odavamalt oma puuduvaid teid triikida.

Kolmekordne null

Vantsiga oli juhtunud õnnetus, ta põlved olid verised ja kohati luuni paljad. Algul seisis püsti, siis vajus kokku. Hoidsin nuuksudes ta pead, inimesed ümberringi pildistasid välguga. 

Tõusin, väljas kukkus taevast vett ja lõi välku. Kes käskis hobuauto aknast poolenisti välja hüpanud hobuse videot vaadata! Enne võistlusi magamine ongi üle hinnatud, seega hoopis vähkresin mõne aja linade vahel nagu kotlet kuumal pannil ühelt küljelt teisele.

Hommikul sai hobune heina nosides patsid pähe, aga hommikusöögi andsin ette alles treileris. Ikkagi jäin pool tundi ajakavast maha. Vihma kallas-ei kallanud. See tähendab, et kui tuli, siis nagu ämbrist, aga muidu paistis päike. Soojendusel ei andnud miski aimu sellest, mis tulema hakkas. Tuli mu elu esimene null galopitõste eest. Sest seda lihtsalt ei toimunud. Vants vehkis hoopis oma parimat nägemust keskmisest traavist, mida äsja M-i jaoks harjutanud olime. Mul oli üllatusest kindlasti lõug maani rippu ja väljendasin meeleolu ka sõnaliselt, mistõttu kaotasin veelgi punkte hääle kasutamise eest. 5% skoorist kadus 30m jooksul nagu kuumale kerisele (pidanuksin teesklema, et unustasin skeemi, see oleks palju "odavam" löök olnud). Ala, millega olen alati püüdnud eduseisu saavutada teisteks aladeks, oli põhja kõrbenud. Null.

TS soojendus oli murul, aga krihve ei tahtnud alla keerata. Raudu oli vaja säästa krossi jaoks. Seega hüppasin ainult ristikest, latikat ja ühe korra madalat okserit. Ülejäänud aja vaatasin, kuidas teised takistustesse sisse suusatasid, sest oli hirmus libe. Liivaplatsile oli teist korda minu osalemiste ajal välja võideldud soojendushüpe. Plusspunktid käteväänajale! Kuna teine takistus oli kohe täismõõtmetes okser, siis sõitsin sinna suurema hooga peale ja seda hoogu jätkus lõpuni. Null.

Öö möödus järjekordselt täisluks hotellis Elini vanemate juures. Vanemad käitusid eeskujulikult, aga koer kippus musitama muudkui. Vaatasime pilte, aga midagi oli sealt nagu puudu. Need paar inimest, kes läksid meistrivõistluste asemel kusagile nädalavahetusele. Tühja neist taustajõududest, kes olid oma aega ja raha nende peale panustanud. Mingid treeningplaanid, phäh. Pealegi, noorus tuleb ju pärast tagasi. Vanasti oldi ju ka noor ainult kuni 21-ni, aga nüüd saab 25-ni eristaatust nautida. Võibolla kasvab see number kunagi veelgi?

Krossis oli seekord lausa kolm veetõket, kuigi ainult üks neist oli nii plaanitud. Vihm oli seisud põnevamaks teinud. Meie rajal oli mitu meetrist takistust ka, aga need olid nii osavalt aukudesse ja kraavidesse paigutatud, et hüppe suurus tuli õige. Esmapilgul äratas kahtlust neljas, ka üks nendest värske värviga "meetristest", mille taga vedeles veel plaaniväline lombike. Kaheksas oli vettehüpe, pisike, aga täiesti jabura nurga all, mis sundis peaaegu publikust hoogu võtma. Ülejäänud tundusid mõistliku pingutusega tehtavad. Soojenduse lõpus katsusin sadulavööd ja leidsin, et Vants on augu võrra kõhnem kui muidu. Tõmbasin lühemaks. Ronisin maha ka kaitsmeid kohendama, tagumised on tavaliselt sõidu lõpuks alla vajunud kui lõdva kummiga sokid. Katsusin stardis kohe hoo üles võtta, et ei peaks hiljem nii palju udjama ja kujutasin ette, kui kuri ma olin olnud Ecus ja Niidus nende tõrgete pärast. Muutusin kohe kuidagi... konkreetsemaks. Neljandal oli lipp ette alla viltu vajunud. See veel puudus! Niigi kahtlane hüpe, aga nüüd veel mingi toigas püsti ees. Sihtisin täpselt keskele ja maandusime lombikesse, kui paremal jalal äkki tugi ära kadus. Viies, kuues, vaatasin alla ja jaluserihm laperdas mööda külge. Ummm... kui tuli karabiinist lahti, siis äkki teen peatuse ja panen kinni? Ei, siis on jälle miinuspunkid majas ja igavene tüli, pealegi mulle ei meeldi üldse pidurdada. Seitsmes pisike möödus alt. Sain aru, et jalust tagasi ei saa. Nii alguses ja selline jama! Jälle mingi kann! Putkavaht, aga seisma ma igatahes ei jää. Kui kukungi, siis on mul vähemalt selleks hea põhjus.

Edasist ma ei mäleta. Oli ainult üks suur tasakaaluharjutus. Hoogu hoidsin igatahes üleval, sest ei tahtnud hobusele kusagil liiga pikka mõtlemisaega anda. Tont, kui ma praegu veel tõrkuda ka lasen! Hahhaa, parem üks jalus, kui ei sedagi! Jõudsin mõttes tänada neid lugematuid sadulata sõitmise kordi, vähemalt millekski on laiskusest kasu olnud. Null.

 

(autor: Maria)

Mis veel eriti tore: seekord kõrvaltvaatajana esinenud, aga muidu meie harrastajate raudvara Maria saatis mulle videolõigu publiku eest möödumisest. See aeg, kus ma ei teadnud veel, mis niimoodi jaluseta peale hakkan ja kas veele pihta saan või üldse kusagile jõuan... no küll on lahe, et ta selle niimoodi kätte sai. Jalus tolkneb veel varba otsas, aga peale kolekaunistuse tal enam muud funktsiooni pole.

Lõpuks tuligi ära. See null. KS-s oleks ta võinud muidugi olemata olla. Täisvedakas, et enne starti sadulavöö kallal olin käinud. Finišis ulatati mulle mu jalus, rihm oli puhtalt pooleks läinud. Mis mõttes ta nüüd siis pooleks läks? Kasutan meelega paksust nahast rihmu, et nad ikka vastu peaksid. 10 aastat pidasid ja nüüd siis äkki! Vilvi naeris pärast, et hullpealuu, tema vahetab küll iga aasta.