Uue-Kundru seiklus

Kui FB-s kuulutati välja hobuorienteerumise üritus, kargasin kohe kalendrisse kontrollima, et ega midagi muud sel päeval ees ole. Sest Viljandi taha pole kuigi pikk maa minna, palav ei saa kohe kindlasti enam olla, eelmine orienteerumine oli olnud nii tore ja isegi kaks tuttavat hobust oli saadaval, kellega retkele minna. Jäi veel reisikaaslane otsida ja vähe tugevam vedur treilerile, sest mu oma auto üle ühe hobuse ära vedada ei jaksa. Keda siis ikka kutsuda kui mitte oma kunagist trennikaaslast, kes mulle omal ajal seda orienteerumise-värki üldse tutvustas. Lisaks veedab mingi osa oma tööajast metsas. Jackpot!

Ilmateade oli heitlik. Kuidagi ei suutnud ära otsustada, kas tuleb päev otsa kallamist, uduvihma või ei kumbagi. Hobustele ei julgenud tükk aega rääkidagi, sest nende teada oli võistlushooaeg läbi ja järgmiste pingutusteni aega laialt. Õnneks leidus treikuvedur kodu lähedalt ja vähemalt üks mure sai vähem. Rasvatasin varustuse eelmisel õhtul vihmatõrjeks sisse ja pakkisime kaasa tohutu hunniku sooje riideid ja hobusetekke. Ja muidugi kummikud. Söögi pärast suurt ei muretsenud, üritus ei pidanud ju kuigi pikalt kestma.

Ma polnud isegi üllatunud, kui teel sihtkohta ära eksisime. Ma olengi üldse tihti eksinud. Kuidas ma siia sattusin? Mida ma siin teen? Miks? Miks mina? Nii tavaline. Õnneks päästis sobivasse kohta tekkinud kruusatee suurest ringist, aga kolmeses treikujärjekorras, mis selgelt samas suunas triivisid, sattusime koha võrra tahapoole. Nagu olekski juba võistlus alanud. Parkisime heinamaale ja võtsime hobused kaasa rajatutvustust kuulama. Uudiseid polnud. Punkte pidi loetama äpi abil, mis QR-koode posti otsa paigaldatud plakatitelt maha lugema pidi. Korraga startis kaks võistkonda, meie puhul oli teine seltskond rakendiga. Lihtne laks.

Kuni stardimärguandeni. Proovisin küll, aga stardipukini ei jõudnud -- hobusel olid silmad kui tõllarattad, sest et puki juures oli päris tõld. Mingi nõidus! Üle poole sekundi ei suutnud küll puki läheduses aega veeta, selge siis, et ka koodilugemisega tekkis teatavaid raskusi. 20 meetri pealt ei loe ta mitte halligi. Ronisin alla, sain stardi loetud ja meie pöörased hobused kihutasid minema. Loomulikult täiesti vales suunas. Kujundite piirjooned ütlesid, et peame metsatukast vasakule hoidma ja rajakirjelduse järgi tuli enne punkti ületada kraav (kui sügav? kui märg?). Kuna päriselt on orienteerumiskaartidel mets tähistatud valgega ja meie kaardil oligi just sobiv valge lahmakas, püüdsime end selle järgi sättida. Miski ei klappinud. Kohe üldse ei klappinud. Taevatraadid olid täiesti valesti. Leidsime ühe kraavi, kus ka hobujäljed ületamist tõendasid. Meie hobud päris vabatahtlikult ei hüpanud, minu ratsu näiteks lendles üle käekõrval. Metsa ja siis tagasi, sest sealt edasi ei oleks küll ilma kirveta saanud. Proovisime uuesti kaardist sotti saada. Enne tuli see mu kaaslase kaela ümbert ära saada, sest see oli lootusetult kaela pooma keerdunud. See oli üks korralik lahmakas lamineeritud A4, mida mu hobuke veidi pelgas (loe: selle lähedusse sattudes pukitades põgenema pistis). Ja neid kaarte oligi ainult üks. Ehk et siis korraga sai mõelda vaid üks. Teine sai ainult esimese otsuste üle nuriseda. Eriti palju valikut -- vähemalt värskete hobustega -- ei olnud ka, sest mina sain kaarti hoida ainult hammaste vahel, kuna mujal plagises ta raskuskeskmest ohtlikult kaugel ja pani hobuse veidralt tantsima.

   

See koodilugemine oli ka üks omaette kunst. Lähedalt ei lugenud, kaugelt oli udune. Terve igaviku sättis fookust, aga ikka ei midagi. Isegi aru ei saanud algul, et kas nüüd luges ära või ei. Selgus, et mu hobu pole nõus sekunditki ootama, kuni ma seal telefoniga mingit posti sihin. Esimesed kaks-kolm sekundit niheles aktiivselt ja siis kukkus tagant pilduma. Niimoodi viisakalt kohapeal, aga selgelt öeldes, et tema mingit paigal vahtimist ei suvatse taluda. Kui mitu korda ma maha ja sadulasse ronisingi...? Näppe mul kindlasti nii palju arvutamiseks pole.
[pilt A. Pernits. Me oleme nii ühtekad siin :)]

11.-st 12.-sse otsustasime minna otse. Metsas oli kaardi järgi täitsa sobiv rada olemas. Päriselt olid seal rajal roikad. Ja libedad palgid. Üle palkide pikad rohukõrred. Ühed palgid all ja teised nende peal. Kui juba sisse tungisime, ei tahtnud enam tagasi pöörata, aga see oli konkurentsitult kõige hullem takistusrada, millesse ma oma hobukse kunagi juhtinud olen. Mu kaaslane tunnistas hiljem, et ühes kohas ei suutnud ta kuidagi välja mõelda, kuhu hobune oma jalad sättima peaks ja ta läbis selle hunniku kinniste silmadega. See on täiesti uskumatu, millega üks tsiviliseeritud hobune (ei, kaks hobust!) kusagil risuhunnikus hakkama saab. Olime päris otseks lõiganud oma tee, pool km võitu vähemalt! Ja siis keerasime vasaku asemel paremale. Kütsime mööda teed minema. Kindlasti üle km läks raisku. Rohkem enam suuri eksimusi ei tulnud, aga eelnevate lolluste pärast hakkas juba kontrollaeg kummitama. Kui lubatud oli 3 tundi metsas veeta, siis meil jäi ainult 15min varuks.

Hobused olid hirmus tublid. Mu tavatrenn juba naljalt üle tunni ei kesta, aga neil oli ka pärast sellist pikka ja rasket matka kõrv kikkis. Ei ähkinud ega midagi. Said pärast finišit varustusest vabaks, vihmatekid peale ja asusid ahnelt roheluse kallale.

[pilt A. Pernits. Kummardus metsa ees ]

Kõigepealt autasustati rakendirajal osalenuid. Tasapisi hakkas siit-sealt kostma murelikke hääli, et nende autod-treilerid on heinamaamutta kinni jäänud. Võimsamad autod aitasid vähemaid välja. Mu kaaslasel tekkis mure, et kas meie ka üldse kunagi koju jõuame. Läks igaks juhuks kohe proovima, et kas saab põllult välja. Mutta sai hoopis, ja sügavale. Prooviti välja tõmmata, aga ei midagi. Autasustati ka väike rada ära. Ja siis suur. Meie ikka mudas kinni. Naabrimees pidi kunagi tulema. Pärast kahte igavikku selgus, et just-just oli kütuse järele läinud ja ehk poole tunni-kolmveerandi pärast jõuab appi ka. Läksin võsa murdma, et seda bussi rataste alla loopida. Haakisime siis treiku sabast lahti ja see sai paari katsega teele veetud. Pool võitu! Bussilgi krabati siis sabast kinni ja sai välja seegi. Oli juba hämar. Tagasiteel oli aega põhjalikult läbi arutada, mida järgmisel korral paremini teeks. Teemasid oli päris mitu.

• Lepiks enne kokku, et kes mida teeb. Meil selgus alles pärast starti, et kes hoiab kaarti või kes piiksutab.
• Uuriks kõigepealt kaarti ja katsuks asjadest aru saada. Olgu siis või hobuseid käekõrval hoides, kui need parasjagu minema leekida eelistaksid.
• Ikkagi võinuks igal liikmel oma kaart olla ja parem kui ta oleks midagi pehmemat ja volditavamat olnud. Midagi kätte sobivamat. See kaelapael hakkas juba enne esimest punkti pooma ja edaspidi mingit kasutust ei leidnud.
• Rajatutvustamisel oleks võinud rõhutada (võinoh, mainidagi), et talivili ei taha endasse hobuste jalajälgi. Iseenesest mõistetav, aga seal siiski olid need jäljed... või pigem et kohe palju jälgi oli. Kaardil tulnuks see vili ka vastavalt tähistada -- midagi punast ja keelavat, mitte mahekollane nagu tavakaardi lagendik.
• QR-koodide lugemine võinuks olla kuidagi lihtsam või vähemalt läbiuuritum (ja siis selgitatum). Einoh, meie saime kokkuvõttes hakkama ja tühja sest ajakaost, aga meie tallikaaslased kaotasid äpi paindumatuse tõttu esikoha. Need ju kimasid kogu raja alla pooleteise tunniga läbi, aga kuna kogemata olid lugenud esimeses punktis vale raja plakatit, läks kõik tuksi. Õiget enam lugeda ei saanud ja tegelikult ei olnud nad arugi saanud, et punktid ennast ära ei lugenud. Auhinnad olid ilusad ja nad jäid neist lihtsalt ilma. Pulgaga orienteerumises ei juhtu küll midagi, kui vahele mõni vale punkt ilmub, peaasi, et õiged oleksid ikka õiges järjekorras sisestatud. Kui muidugi pulgal mälu jätkub, aga enamasti jääb ülegi.
• Vihmasadu ei pane tähelegi, kui tihe reisimine käsil on ja pigem hakkas vahepeal sootuks palav.

See seiklus õpetas mulle päris palju. Näiteks seda, et ma olen ikka üks suur kamandaja ja avaldan oma pahameelt valjuhäälselt. Vahel natuke kahetsen pärast. Natuke. Veendusin, et mu armas Metsik on endiselt suurepärane jalapaigutaja. Tal polnud pärast üle vaadates jalgadel ühtki kriimu. Kollionul oli ühelt jalalt natuke karva maas, aga temagi oli ootamatult kergelt pääsenud. Rauad jäid kõik ilusti alla, kuigi see muda oli ikka üks mudade pealik olnud. Mu hobune on nüüd vastutulevast rakendist elusalt mööda saanud. Kui esimesel korral kargasime põldu peitu, siis teisel korral sai juba jalgade värinal meetri kauguselt mööduda. Pean õppima veel rohkem kannatlikkust ja mitte kohe uisapäisa rapsima hakkama.  

Tagasi tallis, pesin hobuste jalad ja söötsin nad sooja mashi täis. Kraapisin mudad maha ja pesin-rasvatasin asjad vastavalt vajadusele. Viimaks pesin ka bussi kergelt üle ja parkisin treiku, nagu nõutud, talvepositsioonile kopliäärde. Ikka oli pime :)

*********

Hobustega on kõik hästi, käisin täna kontrollimas, kuidas traavivad. Võinoh, vaatasin Metsiku kaugenevat tagumikku, kui see Kollionu sabas päikeseloojangusse sörkis... kui ma nad koplist korraga välja olin päästnud ja oletanud, et nad sinnasamma ootele jäävad nagu tavaliselt.

FB-s sain kutse tulla kestvusratsutamist proovima. Hmmmmm.

SEe Polegi TEMa paBER

Paistab, et hobuste motivatsioonipuudus pole ainult minu mure. Teised kurdavad ka. Koplist tuleme nagu muinasjutus. Mitte mõne lendava ükssarviku omas, vaid Hansu ja Grete ainetel -- hobuke saab iga vähese maa tagant leivatükikese. Ma Lihtsalt Ei Jõuaks Teda Muidu Koju Lohistada. Miski ei rõõmusta, isegi künkasse kihutamise asemel tuli paarkümmend meetrit väheveenvat galoppi, mis traaviks vajus ja viimaks sootuks sammuks moondus. Mis toimub?!? Kollionu, võta end ometi kokku, viimane võistlus veel! Ja Metsik kah, uimakoll. Võtsin täna isegi motivatsioonikepikese üle pika aja kaasa, aga näe imet, polnud vajagi. Varss oli hoopis. Ma küll ei mäleta kohe ühtki asja, mis Metsiku tähelepanu nii lõpmatuseni ära tõmmanud oleks. Ta lausa jooksis varsa poole, nina pikalt ees. Ajas oma kaela taevasse, nagu oleks mõni koolisõiduhobune. Kui otsa ümber keerasin, et läheks ikka platsile tuiama, pani paar peeruga pukki. Kohati tekkis kahtlus, et olin koplist vale hobuse kaasa haaranud.

Lastel oli esimesel koolipäeval kohe spordipidu. Kirjutasin korralikult klassijuhatajale ja kehalise õpetajale, et sel käemurrulisel pole lubatud veel peaaegu kuu lõpuni sportida. Tuli duud koju -- ikka sportis. Muuhulgas tegi köievedu. KHM.

Täna olin Kollionu üle natuke uhke -- panin rehvi platsile püsti ja hüppasime seda. Ei vingerdanudki mööda, vaid lihtsalt hüppaski. Peale sõites tegelikult ei teadnud, mida ta teeb, aga keskendusin nii, et mitte midagi muud maailmas polnud kui see üksik rehv.

Kõik müügiks. Hobused on äkki muudkui müüa ja vist midagi ostetakse ka. See Kollionu huviline pole rohkem märku andnud, aga mis me ikka räägiksime -- see niiduvõistlus oli plaanis ja varem poleks ta vaatama saanud tulla.

Pidin Niitu minema Priiduga, kuna tal oli koht treikus üle ja mu oma treikul polnud põhja all. Eelmisel päeval enne minekut nuias Kati mu koha endale ja pidin oma treikule põhja sebima hakkama. Asjaolude kokkulangemisel saigi mingi kombo kokku keeratud enne kui päev teiseks läks. Hommikul igatahes võtsin oma vanima mutrikese kaasa ja läksime talli asju pakkima. Mu stardikord oli üsna viimaste seas, seega aega oli nagu laialt. Kunagi pärast patsitamist ja laadimist panimegi ajama. Oma mitusada meetrit sai juba ära aetud, kui nägin küljepeeglist, kuidas treiku ratas plõnnndi vasakule võssa lendas. Eeem... misse? Hämming oli korralik. Kaks polti oli eemal ratta juures maas, ülejäänud kolm teadmata suunas kadunud. Võtsin hobuse maha, panin ratta asemele ja tagurdasin tagasi talli juurde. Vingerdades ja aegamisi, sest kolm ratast omavahel suunda kokku leppida ei suutnud, aina vaidlesid. Lootusetu olukord, kustkohast ma veel need uued poldid peaksin saama? Mingi ime läbi leidis mutrikene veel kaks polti üles. Müstika. Kodus ei leia, nagu öeldakse, kahe käega kobades omaenda tagumikkugi üles. Olin just sekretärile helistanud, et ilmselt seekord jääb vahele. Ilm oli palav ja hea meelega olekski koju magama läinud, aga... no ei hakanud nii kergelt alla andma, läbikukkumise võimalusi oli ju veel nii palju saadaval. Kuna jupid olid enam-vähem koos, siis proovisin neid omavahel kokku sobitada. Tungraud oli ka just sobivalt pagassi põhjas valmis. Pärast mõningast pusimist ja teiselt rattalt poldi röövimist oli seis selline, et tuli Kollionu jälle heina kallalt üles tõmmata ja treikusse ajada. Vaidles muidugi vastu ka, aga nüüd oli juba kiire. Teel jõudsin välja raalida, et miks nii oli läinud. Treiku seinte vahetamisega seoses oli seda vasakut ratast mitu korda peale-maha pandud, et põhjapoltidele ligi pääseda. Ju siis viimane kord said rattapoldid enam-vähem ainult näpuga kinni keeratud. No ei taibanud kontrollida.
[f:M.A.Selge]

Aga ma tõepoolest jõudsingi kohale, et viimasena pärast minisoojendust startida. Mul oli muidugi supertiim abiks ka, hilisem medalist ise keeras krihvid alla -- temata oleks need kruvimata jäänudki, sest, noh, aega polnud kuigi laialt käes. Kollionu oli uimane ja vaevu liikus, aga kuidagi me selle skeemi läbi kulgesime ja kaalusin isegi kohe KS sadulaga hüppesse minemist, et soojenduste arvu minimeerida. Vahetasin siiski hobukatteid ja parkuuri õppisin kõrvalt vaadates, kui viimased oma etteasteid tegid. Hea kui soojenduseks hobuse galopilegi sain, niivõrd kustunud oli onuke. Hüppas muidugi küll, aga erilist innukust ei saanud süüks panna. Parkuuris ei udjanud seekord üldse takka, lasksin kulgeda nagu hobuke soovis. Kolehüppeid isegi ei mäleta, et oleks olnud, aga tervelt kolm pulka tuli alla. Lödi värk. Kas sellepärast siis tasus üldse rapsida! Õnneks oli  mul tervelt kaks gruumi, kes hobuse oma hoole alla võtsid ja ise läksin krossi peale mõtteid tuulutama. Hea, et rada oli juba nädala alguses netis üleval ja kondikava teada. Loomulikult ei saa netist kunagi täit pilti ja tõelised kollid selguvad kohapeal. Nüüd tundus kõige raskem nurk kohe pärast ringaia-kala. Vasak, see ebasoodne külg kitsas ja (möödasõidu-) ahvatlustele valla. Ka nr 14 maja tundus keeruline, sest peale- ja mahasõiduks oli üsna vähe ruumi jäetud. Kunagi pärast elamusterohket etendust (vaade sätitud veeaugule) oli minu kord peale lennata. Soojenduses oli hobune äkki meeldivalt pehme igale poole (äkki üleväsinud?) ja kuidagi lahti. Selline tunne + lisaports energiat -- nii võiks ju isegi ratsutada. Erilist plaani polnudki, aga puhta sõidu tahtsin igatahes teha. Ootamatult lihtne oli. Sain suure osa ajast lihtsalt küüdis istuda ja vaadata, mis juhtub. Paaris kohas tundsin, et kipub vasakule ära ujuma ja oligi soodne ära katsetada: tirib küll vasakule, aga ma just võtangi vasaku ratsme ka tugevamini kätte. Üllatus-üllatus, hobune tõmbas seepeale sirgeks ja läks igasuguse vaidlemiseta peale. Instinkt oli käskinud veel rohkem paremat rebida, aga nätsa, tal pole alati õigus. Üks korralik kross silub ka pekkiläinud päeva. No kuidas sa mossitad, kui hobune nii mõnusalt lippab ja kaasa teeb. Boonuseks selgus, et lõpetasime nullipealt optimaalajaga. Kokkuhoiu musternäidis, haha. Ja kui hästi esinenud tiimikaaslastele plaksutama läksin, selgus, et olime viimasele äranimetatud kohalegi pääsenud. Talli saagil polnud kohe üldse viga: kaks hõbemedalit ja parim kuueaastane kolmehobune. Nännännää. Kõige raskem ala oli veel ees -- kojujõudmine. Tõeline kunsttükk on ikka see roolis ärkvel püsimine pärast kurnavat päeva. Üks põder-vaeseke oli nii ära kurnatud, et vedeles teepervel päästemasinate siniste vilkurite paistel. Nukker lugu. Mulle polnud mingit puhkust ette nähtud, pidin mõne tunni pärast kottu jõudmist uuesti kargu alla ajama ja Rakvere kanti hobuseid vaatama minema.
[Kollionu värviline tukk pärast patside vallapäästmist. Eelmine aasta oli ta suvel hulga kollasem, justkui vihm oleks värvi maha pesnud]

Chip-chip-chip, luukild on liigeses. Kes see nüüd veel Kolli tahab? Praegune mõte on müük katki jätta ja proovida see kild välja lasta õngitseda. Äkki see ongi see nupp, mida peab vajutama, et hobuke rohkem ellu ärkaks?! Muidu tiksub seal kui ajapomm. Kahju niisama nurka ka loopida, sest Päriselt Ka, ta oskab krossida.

Kaks arvamust, et ei maksa surkida. Võimalik, et ei surgi siis. Ühtlasi näib, et tuleb teine talvehooaeg kahega. Eelmine aasta oli küll raske, pikad kurnavad päevad, millel lõppu ei tulnudki, sest uus tuli kohe peale. Kasutasin abiratsutajaid. Nüüd pole enam võtta kohe.

Pühapäev tuli reisipäev, ilm ilus ka ju. Nett läks kohe pilte täis, kuidas sunday on funday ja üldse. Meil oli trio, varsakas tuli ringile kaasa. Ise alles kolmene, aga selline asjalik. Ronis mitu korda Kollile kõhu alla. Haa, tünks. Hobustel omavahel on ikka teised huvid. Muidu oleks Koll mäkke minema tõmmanud, aga nüüd jäi valvesse, et mamma-tita korralikult käeulatusse jääks. 

Eesti hobuste võiduajamistel oli jälle põnev.
"Ma ei saa üldse aru, mida te näha tahate."
Tahame puhtaid loomulikke allüüre esitatuna nii nagu skeemis kirjas. Ja koondust, mis tuleks tagaotsa tugevusest, mitte ratsaniku käemusklist. Lihtne. Mmm... näkää, mitte alati. Soovitus: niisama silmatunne võib olla petlik, tuleb võtta paber kätte ja vaadata, mille kõige eest päriselt punkte pannakse. Kontra asemel puhas jalavahetus -- ilus võib olla vaadata, aga hinne paha. Kütab uhkelt suunamuutusele, aga kummastki otsast 4m tähest mööda -- ei saa boonust. Kaamelisamm-küliskäik -- ei olnud menüüs. Kui ratsme järeleandmisele vastab hobune kerratõmbamisega -- tekib kahtlus, kas ta kunagi üldse ratset usaldada on saanud (appi, tühi, kohe saan jälle vastu lõugu). Toredat oli ka, imelist koostööd, head sammu, isegi väga head ülesmäge galoppi. Eestikad on ägedad.

Suur hulk sugulasi sai pühapi hommikul kusagil mängumajas kokku. Lapsed hullasid ronides ja kilgates, vanemad mängisid mängu "arva ära, kes on kelle laps". Ma polnud pooli varem näinudki ja need, keda olin, olid tundmatuseni muutunud. Isegi vanad olid muutunud...

Kui vahel on tunne, et tööl enam rohkem ribadeks tõmmata ei saa, siis -- saab ikka küll. Ükspäev ei saanud jälle õigel ajal minema, läksin poolöösel kottu ära ja avastasin seal, et olin auto tööle unustanud.

Tallis oli uputus, hall onu oli torud maha tõmmanud ja veepidustused korraldanud. Sellise külma ja tuulega oleks rahvas tavaolukorras sees ratsutanud, aga nüüd oli õues saginat rohkem kui rubla eest. Ratsutamiseks on kümme just paras, niisama vahtimiseks pööraselt külm. Tagasiteel oli ainult 4 kraadi "sooja".

Regasin ära sinna Uue-Kundrusse. Kas mu Metsik ikka jaksab? Lubatakse uduvihma, brrr. Peaasi, et nii pole nagu praegu -- vinge tuul ja laussadu, osa rahvast juba elektrita. Hea nali oli ka täna maneežis ratsutades. Kollionu kartis seinatagust saepuruhoidla katust, see kolksus vastu seina, vana koll tegi vahel mõne spurdigi sealt eemale. Metsik ei pannud seda kolinat vist tähelegi, küll aga jõllitas-pidurdas endiselt kabjajälgede ja veevoolamise jälgede otsa.  

Ma pole enne näinud, et hobusel suu vett jookseb nii nagu Kollionul. Sehkendan tal küna kallal, et liigesemääret krõbuskitega segada ja tal lahmab oodates ila nagu njuufal. Küll peab ikka räme nälg olema.

Uue-Kundru sai ära kundurdatud! Kõik oleme elus, nii hobused kui ajajad. Eraldi jutu panen sellest. Pärast õhtul üritasin komme taguda, aga silmakardinad tulid ette enne kui kaheni jõudsin lugeda.

Ainult Uus Gepard Uuendaks Seda Tehingut

Kuumus ründas tööl ka juba -- kondisüsteem ütles mõneks ajaks üles ja kohe ajasid mõned seadmed käpad püsti, et nemad enam niimoodi nõus pole rügama. Õhku pole kohe üldse. Vast alles 7-8 paiku saab õhtuti jälle hingama hakata ja midagi ratsutama. Sepp käis ka ära ja vähemalt üks mure on mõneks ajaks vähem. Hobused tulevad hea meelega sisse, ei pea suurt taga ajamagi, kuigi tallis tõmbavad kohe niiskeks ära.

Oh ja me tõesti hüppasime selles põrgukuumuses. Hobusel oli valtrapialune vahul juba esimese traaviga. Õnneks lubatakse järgnevateks päevadeks vähe mahedamat ilma.

Otsustasin homseks Koordiks ette: võtan vabalt ja ehk isegi naudin. Eeldusel, et hobune võimaldab. Ja liiv on ära taltsutatud. Ja muud asjad. TS proovin teha rohkem trenni moodi, ei pane hullu.

Koordilaks. Reisisin terve perega, see ajas graafiku vähe sassi. Boonuseks jällegi võimalus osa tegemisi, nagu nt heinakottide toppimine või treiku haakimine, teiste kaela veeretada. Oli kohutavalt kuum, aga redikata sõita ei lubatud. Ei pidavat kunagi lubatama. Nädal tagasi KS meistrikatel kihutati küll paljalt ringi. Suuremalt jaolt oli ilm pilvealune ja siis kannatas isegi kuidagi olla, aga noh, täpselt minu stardiks ilmus kõrvetav päike välja ja andis korralikult kuuma. Kollionu sulas sinna platsile lössi ära. Sain nagu puuga pähe. Ei, tegelikult sain päriselt puuga pähe -- platsi kõrval kasvava tammepuuga, mis suutis mulle kaks korda vastu kuplit lajatada. Kolmanda katse eest jõudsin viimasel hetkel ära põigata. TS-ks anti lahkelt luba pealmine kiht maha visata, aga siis keerati taevakraanid valla, hakkas hoopis külm ja pigem oleks palunud jopeluba. Kollikas tegi vahelduseks nulli. Plaan töötas, see rahulikult võtmise oma, et vahel tuleb lasta hobusel endal tööd teha ja vaadata, mis juhtub. Meie suhted on siiski hetkel imelikud. Hommikul ei tulnud Kollionu vabatahtlikult treikusse ja enne üritusi ei ilmunudki uksele suulisi suhu ampsama. Küll aga oli äkki tallivahele ilmunud vana hea T, kellega sai muljetatud nii kaua kui tema väsinud-tüdinud satelliit vähegi lubas. Pidas niigi pikalt vastu, sest sai Kollionuga maneežis mõned ringid jahutuseks jalutada. Mul oleks ka sellist last tarvis, kes natuke gruumida või vahel hobust jalutadagi viitsiks, aga üks on praegu mujal, teine kipsis ja kolmas pisikene. Meh. Fast forward järgmisse päeva. Uskumatu, aga tõsi -- neli hüpet oli mõisa pargis. Uued läikivad takistused, rohelus, puud -- no loomulikult oli see ilus. Tavapärasel platsil kuigi kaugele tiirutada ei lubatud, takistuste arv ja distants olid pigem vähesepoolsed, aga trikke oli peoga sekka visatud. Mahlaseim vast kombo 9ABC, kus järsu tõusuga künka otsast tuli üle palkide alla hüpata, kus sammu-kahe kaugusel oli korralik coffin ja sealt omakorda sammu-kahe kaugusel seanina. Mõned kartsid ka vettehüppega banketti, aga seda ei saa ometi pahaks panna. Efektne ehitis ikkagi, krokodillidega ja puha. Või ei, seekord oli tühi vesi, pump ilmselt ei töötanud ja kogu vedel lasti ühe pauguga paagiautost valla. See kross läks meil kahjuks tuksi, kuigi ette ei osanud nagu näha, sest asjad tundusid tehtavad ja -- no tonti -- me tegime ju äsja tärni ära. Päriselt aga juhtus nii, et kuuendasse trakehnerisse põrutas kaugelt ära ja maandus tagumise otsaga rämeda paugu ja raksuga sinna palki. Järgmised kümned meetrid olin selges hämmingus ja püüdsin aru saada, kuidas see hobuse motile oli mõjunud ja kui palju ta haiget oli saanud. 7AB, kaitseta nurk sealhulgas, möödusid küll õnneks altpoolt, aga 8A oli jälle paremale pöördega publiku eest, kus ma üks teine kord Koordis välja olin tõrkunud ja ta tegi seda jälle. Seekord küll tõrke, aga mitte välja, sest väikese voldiga traavist korrates polnud nagu üldse probleemi. See on nii ebameeldiv tunda, kuidas ta teeb otsuse, et ei lähe. Ümber veenda ei saa. Ainuke abinõu on mitte lasta sellist loobumise mõtet üldse tekkida. Aga ma ilmselt ei keskendunud seal sel hetkel piisavalt hästi ja nii ta kanni läkski. Mingi madal palgike. Vana mantra, et ühtki takistust ei tohi alahinnata, kehtis jälle. Äkki õpiks juba ära, või mis?! Loomulikult oli esimene tunne pettumus. Teine ka, haha. Mõni oli ilmselt veel, kellel sarnane tunne oli -- ehk isegi mitu korda võimsam, kuna panused olid suuremad --, aga selle arvelt tuli meie talli paras ports rõõmu. Nimelt Kati, kes oli end lõpuks ometi kokku võtnud ja kolm korralikku esitust letti löönud, tõusis U25 hõbedasse.

See tunne, kui juba pool tundi pärast tööle tulekut tahaks kempsu nutma minna ja sealt mitte kunagi välja tulla. Kui päeva lõpuks on isegi silmanägemine kadunud. Kui avastad, et ei saa midagi lohutuseks sisse süüa, sest miski ei aitaks. Kui isegi hobused tuju ei suuda parandada.

Reede. Kukkusin kodus kokku ja ärkamise ajaks oli talli minekuga juba väga kiire. Tegime ringiga Verevi kaudu, seal pidi elamusfestivaliga seoses põgenemistelk püsti olema, aga sealnegi üritus korjas juba hoolega kodinaid kokku. Niimoodi korjas, et pani Iffi järve äärde laulma. Lihtsalt niisama oligi, et hakkas aga laulma ja lugusid pajatama ja tegi seda kohe kontserdi jagu, kuigi kusagil mingeid piirdeid ega piletimüüjaid polnud. Rahvas kuulas või tantsis või ujus või hüppas tornist vette. Putukaid ei olnud. Idüll, eksole.

Ilm keeras paremusse, +20 ja vihmatibu. Kutsusin Kadri ratsaorienteerumisele, kuigi autot pole, millega kahte hobust korraga vedada. Minetea, äkki pole kahte hobustki selleks ajaks? Loodan küll nii... Sain lõpuks videote koondamisega ühele poole ja võtsin müüjaga ühendust. Kas vastab? Mida vastab? Äkki küsin vale hinna? Äkki pole turgu suure kolli jaoks?

Viisin Kollionu kiro-Tiinale üle vaadata. Pidi olema igati rahul omas nahas. Kuna tööd ei viitsi teha, on selg veidi pinges ja refleksid siirupised. Ma olen ise neid nuppe Kolli kerel otsinud, aga midagi ei leia. Seanss aga lõppes nii, et näpuvajutuse peale tegi onu kasvõi kukerpalli ja laudjas oli pingutusest higine. Kui järgmine päev jälle ise otsingutele suundusin, siis olid nupud kadunud. Hea reklaam küll müügiks... ei viska kedagi maha, sest ei viitsi selleks lillegi liigutada.

Lapsed lähevad kolmapi hommikul Ypäjä poole teele. Ajalooline lugu, et selline rahvamass Eestist põhjakate meistrikatele läheb. Kaks meeskonda, noored ja vanad! Millegipärast noorte pärast ma ei muretse. Esitavad loodetavasti oma parima ja pehme pole neist keegi. Vanakate jaoks on tase sutsu kõrge erinevatel põhjustel, aga loodetavasti päästab kogemus ja hobused on ka head... enamus neist. Võiksin midagi ennustada. KS teeb parima tulemuse ilmselt Kaire-Cavalier, 70 kanti, veidi alla. Jaagup-Aspirin võitlevad korralikult, aga hall duud on lõug ja kuna skeem on raskem, siis nii 65% venitavad välja. Noortest teeb Ruudi korraliku esituse, Hello Kitty teeb nalja. Krossis jõuavad mõned aega, tehakse kamba peale kolm tõrget ja 1 kukkumine. TS lajatatakse letti 4 puhast sõitu. Nagu bingo-loto, khõhõh.

Üks motivatsiooniallikas ongi olemas: varsaga hobune väljal ratsutamas. Samm läks Kollil ikka õige kiireks ja kael kõrgeks. Mul olid pärast suurest taltsutamisest kannilihased haiged. Pärast ajasime Kollionuga tallirebast taga.

Reedel oli võimalus ühe firma suvepäevadele õhtusöögi ajaks kohale minna. Oi kus oli alles söögilaud! Lihasid mitut sorti, kala nii valget kui punast, imekooslusi kõrvale võtmiseks. Ohhoijah, küll see kõht sai üle ääre täis. Öö hakul tuli veel grill-show maatulestikuga. Üritasin söömingute vahel kursis olla ypäjätega. Üllatusi polnud peale selle, et Cavalier vähe kõrgemale ei platseerunud. Jookseb ju hästi praegu. Paar apsakat oli küll, ju need läksidki kalliks maksma.

Laupäeval panime paatidega mööda Võhandut ajama. Veeseis oli hämmastavalt kõrge, kinnijäämisi oli vaid mõni ja lahti sai paadist väljumata. Ilm oli soe ja päästevestialune läks korralikult märjaks. Ürituse lõpetas lõunasöök, mille kõiki käike oleks võinud lõpmatuseni vohmida. Isegi suppi tõstsin kolm korda ja magustoiduks olid pätsikesed. Nii kui neid järgmine ports valmis sai, oli rahvas nagu herilasparv ümber ja kauss loetud sekunditega tühi. Tall oli tunnise sõidu kaugusel ja sinna me ka oma trummelkõhud vedasime. Võtsime 2 hobust korraga ette, Metsikuga kappasin sadulas ja Kollionu sai kordet üle künkanurga. Siis sai koju kimatud ja ypäjätele kaasa elatud. Ruudi-poiss tegi ilusa sõidu, kuigi viimasel takistusel pani pealtvaatajate närvid proovile. Teistel tuli asju alla, üllatavalt palju seejuures meie kõige kolmevõistlejama olekuga hobusel. Vanakate tulemusi esialgu ei leidnudki, aga kui nad lahti rullisin, siis --- ossa raks, kolm nulli! Eesti tiim kerkis hoobilt teiseks, numbrid eeskujulikud. Uhke värk! Ja siis ütles hobudiiler, et mu hobuke on vanake, müügu ma ise. Ma nüüd siis üritan. Kuidas see üldse käib??? Pole aimugi. Kuulutuse tegin igatahes ära. Kui kedagi kõnetab, küll ta siis kõnetab. Kui ei, pean ilmselt veel ühe aasta Kolliga toimetama. Päev polnud veel otsa saanud, läksime veel viimast Tartuffi filmi vaatama. Lubatud peerunalju polnud, v.a. see üks, mis pealegi polnud naljakas, vaid pigem kurb.

Pühapäev sai pingeline. Otseülekanne ju! Algas kahe tärniga, kus kõik eestlased närvid pingule tõmbasid. Jaagupi-onu käis Aspirinil lausa kõrvade vahel ära, aga alla ei tulnud. Napilt jäi puudu, et oleks sammus sellest järgmisest üle saanud. Nii kahju, super sõit oli ju sinnamaani. Erkki hobusel ei tulnud kuidagi hoogu sisse ja tohutut palkokserit juba kohapealt ei hüppa... või mis, hüppab ikka, aga vahemaandumisega. Erkki paneks tabureti vist ka hüppama, kui tarvis. Kairel lippas hobune vaevu maad katsudes, tegi puhta ja ilusa sõidu. Ühel hobusel jäi lipp sabasse kinni ja jäigi sinna tilbendama vähemalt järgmise takistuse ületamiseni.Veekombol oli palju eksimusi, hobused olid tihti pikalt ninuli vees ja korjasid koibi kokku, aga B-osa tuli kohe peale. Keegi kummiku-onu käis korduvalt põhja katsumas, ju seal ikka mingi kala oli. Jätsin skriinšottidele meelega riba alla: jälle purjetamine ja paadisõit! Õnneks oli see purjehdus ja veneily vaid ribal kirjas, mitte päriselt veemängud, nagu juhtus TS EMV ülekandega.

Noored olid tublid, kolm ilusat sõitu ja natuke ebaõnne. Vaatan, et ennustamine väga puusse ei läinudki, kui lugeda Hello Kitty naljaks see, et ta skeemi traavi asemel galopis alustas. Krossis aega jõudmise asi kehtis hoopis kõigi võistlejate kohta, seda tehti vähe. Nüüd pole muud teha kui oodata, kas äkki see üks, kes Kollionust huvitatud, jääb ka huvitatuks, regada ennast Niitu ja võimalusel käia ära hobuorienteerumas septembri lõpus.

See tööle kauemaks jäämine ei tasu kohe üldse ära. Peksin veel viimast kirja kokku, kui äkki tirisema hakkas. Tuletõrjealarm. Nooh, littisin veel paar lauset ritta. Ikka tirises. Pidi ikkagi poole lause pealt teiste sabas kogunemiskohta löntsima. Eks muidugi õppus! Sain vähemalt tulerõngast kustutada, asi seegi.

Järjekordne päev otsa möllamist tootmise jalulhoidmisega ja kõrvalt ka uue testri elustamist. Just see hetk, kui tuli välja, et üks ASRU kaart on vigane ja et selle välja vahetamine lahendaks pooled probleemid, suri kõrval seni kuuma andnud tester maha. Mulle pole ikka hetkekski rõõmu lubatud, kohe kustutatakse maha. Suurele rohuväljale, kus ma tavaliselt ikka ratsutan, olid vitsad ümber tõmmatud. Tegelikult aiapostid. Traate polnud veel vahel ja sain pulkade ümber slaalomit sõita. Sellega sai kenasti hakkama, aga kui siis tavapärast läbi-kõikide-platside kappamist alustasin, tuli hobusel nii kõva pidur peale, et sisetallad saapas läksid lainesse.

Väike onu käis järeltorkimisel, kuna "õigel" ajal ei tundunud sellise väikese kribula augustamine mõttekas. Vaatas rahulikult pealt, kuidas talle nõel sisse löödi, nõudis plaastrit peale ja polnud siis nõus lahkuma, kuna mängimine jäi ju täiesti pooleli. Arstitädi arvas seepeale, et annab talle headele lastele mõeldud mänguasjakarbist ühe meene kaasa valida, ruum pole ju ometi raisata. See oli üks korralik saapakarbitäis... munaloomi vist? Sellised väikesed junsud, loomad põhiliselt. Duud soris kaua ja põhjalikult, kuni teatas, et võtab siis need kolm poni. Ja siis veel mõned. Liigse tagasihoidlikkusega igatahes probleeme pole. Tegime sääred, enne kui liiga palju loomakesi kaasa hakkas trügima.

Käisime pühapil Peldikus. Ajataju kadus kus kaheksa. See oli meil kolmas kord, väikesel mehikesel teine. Asi algas, kott peas, ja täielikus pimeduses. Arvata võib, et neljane päris rahul ei olnud sellise olukorraga ja protesteerima hakkas. Vabalt oleks võinud tema kotitamata jätta, mis ta oleks äkki meil ülesanded eest ära lahendanud või? Ikkagi tahaks veel.

Üldsegi pole mitu ööd järjest magada saanud ja rapsimist on rohkem kui vaja. Olen mitu korda talli ette lihtsalt magama jäänud, kuni siis kangeks läinud kael käsib kondid kokku kaapida ja hobuseid taga ajada. Tegelikult polegi kedagi kaua taga ajada saanud, tõmbavad viimast liblet välja ja pole aega jalutamisele raisata. Metsik on kogu suve kohutavalt paks olnud, sest muru on kuri ja ma ei jõua  seda hobust peeneks ratsutada. Nüüd on natuke vihma ka olnud, ehk muru leebub natuke enne öökülmasid...

Ah ja noh, tegelikult ikka pole OK, kui hobutranspordifirma hobuse katki transab. Korduvalt. Kellega küll ma ise saadaks, kui vajadus peaks tekkima?



  

Juu-huu-liii!

Kuu algas trahviga, 12EUR. Olevat rämedalt kihutanud kusagil keset maanteed. Võimalik tõesti, et mõnes kohas ei saanud 90-st piisavalt kiiresti alla, aga sabas tolknev Kollionu seadis mõningased piirid. Üks teine päev, kui miljokaks hakkan, hangin endale sellise auto, mis kaks hobust korraga vedada jõuab. Võibolla sootuks kolm. Miljokana ei peaks hobuste ülalpidamiseks hommikust õhtuni tööd rügama ka ja siis ma paneks kusagile sooja kohta võrkkiige üles ja vedeleks ratsutamiste vahel seal raamatut lugedes. Ratsutamiseks oleks muidugi hiiglama palju mõnusat reljeefset metsamaad ja rohelisi välju, sekka ojasid ja muidugi ka meri, see oleks ka kusagil puude taga. Puhta liivaga rand, kuhu poleks pudeleid ega konisid loobitud. Ja hobustel ei tõmmataks kunagi kapsleid ümber ninasõõrmete kroosi ja neil lastaks karjas elada ja vabalt ringi joosta ja nad oskaksid olude eest varjule minna ja endale vajalikke asju tellida, sööki, riietust, sügamist või mida iganes.

Ühelt esiraualt on kolm naela kadunud, terve ühe külje jagu.

Krossikell ei jõua kuidagi kohale, kaks nädalat on nagu täis juba?

See, et "veri ei tule taha" juhtub nüüd iga päev. Onu Kollionu ei viitsi koplis isegi teist külge keerata. Ma ei jaksa teda muru kallalt muudmoodi enam ära tirida kui ronin hoopis otsa ja siis ajan kuidagi värava poole. Ka autoremonditöökojad ei taha tööd teha. Muudkui suru igale poole oma autot peale -- aga ei, kas on kaks nädalat järjekorda või üldse puudulik vastamisvõime.

Algas puhkus. Juba üritati ka mingite tööasjadega peale sõita, aga mul polnud telefoni kaasas. Lääne-Virus sai hulga hõljukeid üle vaadata. Mõnel juhul puutusid küll kabjad vaevu maad. Võitu see enamasti ei taganud. Tagasiteel hüppasin Olustverest läbi, kus nv jooksul päris korralik seltskond krossi osade kallal nokitseda sai. Tohutu töö on tehtud ja suur osa on veel ees. Suurt ringi vaadata ei jõudnud, aga mõned nähtud takistused pean ilmselt unes üle vaatama. See helerohesinine laud on Suur ja, pekki, ise ma toppisin mustale kastile oksi, mille tagajärjel talle kõrgust nii 140cm sai. Näis, kas tehniline delegaat käsib saega veelkord üle käia. Mõttetu on isegi arutada, mida kartma peaks. Või valin siis suurimatele lisaks veduri -- see on nii skinny skinny, et tundub võimatu lippude vahele ära mahtuda. Ebasoodsal poolel on hüpe ka, vasakul.

Vaatan neid pilte, mis Elin Niidus tegi -- kas võb veel ausamat nägu hobusel ees olla? Täidab siin
minu unistusi, kuigi poolteist aastat tagasi ei olnud tal aimugi, mis asi see kross on. Ja siis kuuled, kuidas keegi on kolm tundi peksuga trenni teinud, nii et hobune vermeis ja piits katki. Nemad tegevat suurt sporti, mitte mingit tilulilu. Sellisel hetkel tahaks "spordi" kuu peale saata ja taolise saastaga mitte iialgi enam kokku puutuda. Aga ma just tahan näidata, et saab poomata ja peksuta, saab ka lihtsa suulisega või sootuks ilma, saab ka nii, et hobune elab suure osa
päevast karjas ja võibki olla lihtsalt hobune. Tõsi on ka see, et numbrite poolest seni suurimad saavutused on mul olnud "puurihobustega", kes võisid koplist ainult unistada. Need olid õnnelikud iga kontakti üle ja hirmus koostööaltid, hirnumagi hakkasid "oma inimesele" üsna garanteeritult, kuigi need "oma inimesed" vaheldusid vastavalt pealike tujudele ja plaanidele. Mida siis teha ometi? Kindlasti ei ole kogu sport julm, aga osa sellest kindlasti. Kriips peale kõigele?

Mõtlesin, et tähistan puhkust korraliku šoppamisega. Pusa varrukatest paistavad küünarnukid läbi ja varasulguvad poed tahavad ründamist. Aga hommikul magas väike koll nagu nott ja kui ma kiiruga teda viimasel hetkel aeda viima läksin, unustasin vajalike käikude nimekirja maha. Linnas enam kiiret polnud, välja arvatud äkki põhjast lõunasse rongunud vanaema, vanatädi ja tundmatu tädikese taksotripp ERM-i, aga nimekirjata hakkas poerünne mõttetuna tunduma ja peale hobusööda ja sokkide midagi kokku kraapida ei õnnestunudki. Lihtsalt magasin kusagil parklas natuke ja läksin hoopis hobuseid taga ajama. Treiler on jälle laiali kangutatud ja parandaja kusagile kadunud. Telefonile ei vasta ja kuna ta vastamata kõned suunatakse mulle edasi, on ka ta ema mulle umbes miljon korda helistanud. WTF.

Ei oska enam valmimaks valmistuda, peaks hakkama pakkima. Kui ainult stardikad välja tuleksid. Kust ma muidu tean, et ikka jõuan alles reedel kohale minna.

Vaatab väike onu videot, kus lastel on jube ägedad transformeri-kostüümid. Arutame, et lausa plastmassist on osa juppe tehtud. Nüüd ta tahab, et ma talle plastmassist autokostüümi teeksin. Meil aga selliseid jubinaid pole. Ehk kusagil Ameerika poes oleks, aga Ameerika on kaugel. Ütleb, et lähme siis Maximasse, seal on see mis vaja. Ja nutabki mul siin nüüd. Teine, mitte nii väike onu läks maal vanaema (mitte minu oma) juures õue ja oligi kohe pooleks. Väänas käe niimoodi välja, et pannakse magama hommikul. Mitte vast päris lõplikult, aga lihtsalt et oleks vaiksem paika sikutada. Lase veel lapsed väljale laiali. Kollionuga olid viimased lihvid enne homset missiooni algust. Panin kolm takistust üles, päikese, latika ja okseri. Palju ei teinud, algul minidena ja siis tasapisi sihtkõrgusteni ja natuke ülegi. Tont ajab nii pehmelt alla neid, et ma isegi ei tunne midagi.

Ohh, ja ma vaatasin lõpuks unes oma käsi -- need olid päris väärastunud kombitsad ära. Arengut oli veel niipalju, et kui mul oli vaja kaugele üle silla minna, siis ma ei hakanudki kohe hobust selleks varastama, vaid küsisin talliperenaiselt, et kas tal on kedagi pakkuda. Igatahes palju meeldivam ajaveet kui mõni päev tagasine väikese auhinna hindamine ja mul leht lootusetult ära kadus. Pooled hinded olid ainult kirja saanud ja ma isegi sain aru, et uni on, aga pingutasin edasi otsida. Kuni ikkagi loobusin ja sääred tegin. Või siis eilne, kui mul oli puhkus ja ma äkki taipasin, et teises töökohas oleksin pidanud ju edasi käima, sellest mingit puhkust polnud.  

*******
Olustvere kauaoodatud peaüritus.

KS unustasin krihvid panna, libisesin kuumas parmupilves viletsa % eest. Kross tuli hästi, oleks saanud veel paremini, kui roolimine oleks plaanipäraselt läinud. TS läks pekki, neli alla. Maioska.

Mis nüüd küll edasi saab? Peaks müüma hakkama. Või hoopis agendi hankima, kes minu eest müüks. Ma ise nimelt ei oska üldse. Pilte ja videojuppe nagu on mitu tükki, aga kus nad on ja milliseid peaks esitama? Tahaksin Kollile toredat kodu, kus ta saaks suur lemmik olla.

Ettevalmistuse päeval, kui kõik oli veel kaunistamata, istus mullitav väikeonu ka laua servale. No see oli suur. Banana for scale asemel on siis natuke-üle-meetri-mees.

Eelviimane takistus. Home run!
Kogu kross oli nagu üks lillepidu, uhke ja värviline. loodetavasti ongi nüüd üks kõrgemate sõitude koht juures. Konkurents ei saa ometi kahjuks tulla.








*******

Viisin lapsed arstile mängida. Ühe kipsitatud murd (polnudki ainult vääne) oli vaja ette näidata ja teisele natuke vaktsiine keresse panna. Nutma keegi ei hakanud. Soolased pisarad olid küll, aga see oli kuumast ilmast ja selja peal. Jalutasime metsa kaudu tagasi, sealt sai juba mõned mustikad kokku riisuda.

Palavus ei lase õhtuti magama jääda, aga õnneks lubab puhkus hommikuti kaua magada. Mis saab, kui puhkus läbi on (appiappi, ainult 3 päeva veel!)? Üritan lugeda saksakeelset KS ajakirja, kolme kuuga olen vast kolmandiku läbi närinud, muud asjad sõidavad lihtsalt sisse kogu aeg. Ingliskeelsetega võrreldes on teemad kuidagi hoopis teised. Kas kangsuulised peaksid olema vabatahtlikud? Kas hobukarussell on loomapiinamine? Üleminekute anatoomia (millised lihased hobusel ja ratsanikul millisel hetkel tööd teevad).

Jabur päev. Hommikul vara sõitsin Kurgjale, et vaadata, kuidas kaks ratsanikku ja kaks hobust kokku kolme skeemi sõitmise eest kulla ja karraga üle kallati, medalid, rosetid, auhinnatekid (1 sai lausa 2 tk), esemelised auhinnad, auhinnaraha. Õhtul läksin oma hobuseid taga ajama. Keset tihedat trenni, mis suures osas koosnes parmude mahakloppimisest, sain kõne, et kipsiduud oli jälle oma käe ära murdnud. Parmu maha lüües. Ah et kuidas see võimalik on? Duud oli vaevu nädal pärast kipsitamist ise omal kipsi maha koukinud. Kuidas? Kuhu tükid peitis? Kes teab. Räme kuumus kestab, aga ei oska isegi kurta, sest varsti on jälle liiga külm. Pean võistlemisega ka väikese pausi. Koorti siiski nagu peaks minema...

Müügivideo tegemise päev on muidugi selline, kus ma mitte midagi tehtud ei saa. Peab mõni teine kord uuesti. Positiivne on, et drooni Kollionu ei karda, saaks lausa plaani pidada.

Päevane kuumus on hullu moodi roiutav. Puhkuselt tulles ootas mind ees veidi alla 300 kõige tähtsama kirja, milles nõuti igasuguseid tegevusi ja vastuseid üle-üle-üleeilseteks. Milleks küll üldse puhkuselt tagasi tulla? Käisime öösel Vaikses järves ujumas. üldse ei olnud nii vaikne kui võinuks oodata, igasugu rahvast vooris läbi.

Milline õndsus! Kuidagi kadus äkki parmumass ära, neid on mingi vähemalt viis korda vähem nüüd. Täna polnud mitte ühtegi suurt kurilooma ka, neid rämevarblasi, kes kokku vajutades katki ka ei lähe, vaid kohe uuesti ründavad. Nii raske on seda müügivideot teha, küll ei saa droon asjadele pihta ja küll ei tee hobune vaimusilmas ette kujutatud asju. Sepaonu-probleem on tegelikult suurem. See on nüüd hilinenud (unustas?) niikuinii, aga keegi teadis rääkida, et ta läks katki ka. Mis siis kui ta ei tulegi lähipäevil nagu kokkulepe oli? Siis võib Koordi äragi jääda, kes see tahab mingite koturnidega seal maad peksta.

Kuumus tuli kohe tagasi. Küpsetas meistrivõistlejaid Perilas ja kolmetajaid Ratomkas. Jaagupi-onu tegi tervenisti võidu seal. Koordis jääb tärn ära, sest rahvast ei jätku. Kahju. Vist. Ma ei tunne millegipärast praegu enam üldse vajadust võistelda. See tunne on seni olnud mööduv.  
  

Generaalplaan Kollionu Meistrikale

Ja ma tõesti teen nüüd plaani, kuigi on alles detsember. Mõtelnud olen teemal muidugi oluliselt kauem. Raalisin välja, et Vantsiga võiksin harrastajate tasemel üritada vaid TS, teised alad oleksid igavad. Seega pean astuma selle otsustava sammu harrastajast seenioriks. Kuna Metsikuga oleks huvi püüda vaid M+ tasemeid KS-s ja hüpata ei näe vähemalt võistlustel mõtet, siis ei kaotaks ka temaga seoses suurt midagi. Mis siis, et M-isid ei saa vb kunagi temaga teha, ta teeb ikkagi nii palju rõõmu, kui terve on ja liigub.

3V üks täheke tähendab

KS skeem tasemel L

TS 115cm

Kross 110cm

KS

On olemas tulemused tasemetel A, LK, M.

Võiksin hommepäev sõita MV-l nõutud taset u 65% (kui seal just liiga palju pikendusi pole), mis on edasipääsemiseks täiesti piisav ja sõltuvalt seltskonnast ei jää ka päris viimaste hulka.

Vaja saavutada väiksem jõukulu, sest iga energiatükike on oluline. Üldine elastsus, kergus ja kuulekus tuleks ka kasuks. Muidu lohistab sussi ja keegi ei näe, kus jalad liiguvad. MV-l on tõenäoliselt plats kastetud ja heas konditsioonis, seega tolmupilve ei tule.

TS

On olemas läbitud parkuurid 110cm (mahaajamised + tõrge; tehtud meie koostöö päris alguses), 100cm (mõned kuni 2 mahaajamisega, mõned puhtad), madalamaid ka paar tk.

Vaja saavutada stabiilsus kõrgusel 115cm! Trennis peab hakkama saama 120cm parkuuridega. Käia võistlemas 110cm ja kui seal peaks sobima, proovida 115cm. Hoida pea selge ja vältida neid hiigelkaugeid kolehüppeid (neid viimasel ajal polegi nagu olnud). Samas säästa jalgu, mitte ponnistada lõhkemise piirini.

Kross

On olemas 3 läbitud krossi kõrgusel 100cm, neist 1 pigem 105-ne Koordis ja 2 Niidukat. Madalamaid on ka midagi, need olid lihtsad (v.a. need tõrgetega!!!). Takistusi ei karda (jess!!).

Vaja saavutada kiirus, seda jääb oluliselt puudu. Täppisjuhtimine võiks ka palju parem olla, aga tähes ongi juba keerulisemad seosed nurkade all ja ebatasasel maastikul.

Kiirustreeningutega saan alustada, kui saab hakata väljas sõitma. Seni peaks võhmatama. Praegu on nii karvane, et läheb iga trenniga märjaks. Pügada ei taha, kuna tekimajandust ei salli.

Dets 2017

11. Saan teha sirgel (seinaäär v diag) 2 jalavahetust 4 tagant.

14. 105 parkuur 1 süsteemi ja 2 reaga talutavalt isegi koos unustamisega (ma harjutan unustamisi ka?!)

15. Kollionu on kohutavalt tuim vahelduseks ja eest väga raske. Seotud need asjad ilmselt. Tundub ka tüdinud ja väsinud. Peaks natuke mingit huvitavamat tegevust pakkuma.

16. Kordepildi järgi otsustades on see hoopis sammuhobune...

17. Proovisin skeemielemente, ui-ma-ne. Veel uimasem. Ole aga kuri Kolli pihta, siis korraks pingutab. Paks on ikkagi nagu maakera.

21. Latikas ja okser 110, 1 süsteem, 1 seotud. Nüüd hakkan jõudma olukorda, kus peaks vahel rohkem kehaga tagasi tulema.
28. WTF-moment. Et nagu päriselt krossitabki kunagi? Galopis lausa?
29. WTF-moment kestab. Paremale galopp on uskumatult vilets ja laiali.

Jaan 2018
01. Kati käis seljas, kõrvalt nägi isegi kena välja. On lootust! Millegi lootust. Aga mille?
02. Ei ole mingit lootust, no ei liigu, kui pidevalt ei klobi.
04. Viimases ringis 110 kandis parkuur, okser ja lattaed 115cm  (mõlemalt poolt): Suutsin rahulikuks jääda ja lasin hüpata.
11. Hea, aga halb. Ehk et töötas hästi, aga ühe kolehüppega kaotasime enesekindluse(d?) ja tulid tõrked üle pikapika aja. Lõpp tuli küll hästi jälle, aga valvsuselipp on üleval.
20. Izzy uus rekord: 3 jalavahetust 4 tagant diagonaalil.
24. Tegin koondavaid harjutusi, galopiringi kokku ja lahti, traversit ja renversit ringil.

Veebr
12. 3V laagris õppisin toreda taandamise triki ja õhtul hüppasime kahte 2* takistust. Need olid üsna suured, hahhaa. Nii sobiv lõpuponnistus pikale nv-le.
18. Üritan leida parimat KS sadula kombinatsiooni. Passieri rihmad on lühemad, sadula alla ei saa üleliia paksult laduda, muidu ei lähe vöö kinni. Istuda on ebamugav, esimesed padjad segavad, aga hobusele mahub vist paremini. K&M on kitsas eest, turjakont mahub vaevu vahele, peab tõstma. Suudan seal paremini istuda. Kontra paremale -- hea; vasakule -- täiskräpp.
Kuulõpu külmapäevad. Võibolla katsetan hoopis vankrihobuseks? Proovin kuulama kutsuda, et oleks kergem ega aeleks eest nii hullult. Kohati nagu töötaks. Saan õlga sees teha!

Märts
4. Kaks päeva lumetrenni, esimene kord rohkem sammumist, teine kord lubasin ka joosta. Pühkis minema kui pöörane. 36km/h.
6.-11. Tagasilöök. Hobune sõitmata nädalajagu, Ecu Derbyle ei läinud ammugi. Olen totaalselt haige, eriti ränk gripirünne.
12.-19. (!) Tagasilöök kestab. Kolm korda olen ratsutanud viimasel nädalal ja välja nägi see nagu S-T ukerdamine, aga mina köhin kopse põrandale laiali. Appi, ma ei jaksa! + boonusena iga kord pärast talliskäiku kaks päeva laibatamist. Suuse tõenäosusega ei jõua ka sakste juurde harjutama.

Aprill
12. Esimene hüppekas väljas sel aastal. Takistusi oli vähe ja kõrgused hiilisid üles. Latikate süsteem oli lõpuks 120cm, teised jäid vast 110 kanti, ei mõõtnud. Läheb kohati põlema, siis tahaks kaugelt minema pühkida, aga ma üritan surmrahulikuks jääda ja meelitada samme lõpuni tegema.
13. Paremale küljendus hakkab tasapisi tulema, varem ei kandnud välja, keeras pea viltu (niii uhke Kolli üle!); vasakule on alati parem olnud, selle kallal ei saa viriseda. Samas on kehvenenud jalavahetused paremale -- läheb elevile, keerab külge ette.
19. Hüppekas kui nägin, et samm jääb pikaks, korrigeerisin 2 sammu enne takistust. Hanno ütles, et ei tohi. Lasku ma hobusel ise, et ta valib niikuinii lisasammu või kui ka ei vali, siis vabana saab ta ikkagi endale sobiliku hüppe teha. Proovisin vabadust, seekord tegigi lisasammu. Aga ma tean, et ta võib ikka kaugelt lendu ka minna ja see on hirmus. Nagu 1kord maneežis, kui 3m enne okserit õhku tõusis, pealtvaatajad oigasid/ohkisid/ägasid, ja üle ta lendas. Olgu, Elevandil on meeletult jõudu, aga noh, selliseid hetki peaks võimalikult vähe olema.
28. Hankisin hobusele litsentsi ja endale -- seeniori oma. Sellega panin kaardid lauale, et mis plaanid on...

Mai
1. Luunja Volber. Puhas 100cm ja 1 ripsakaga maha aetud kaheosalises 110cm-s. Tunne oli väga hea, hobune nagu teadis, mis ta tegema peab, moondus laiskloomast sobivalt elavaks täpselt parkuuri ajaks.
6. Luunja Karikas. 110cm, soojendusel seekord laisk. Tegi järsust pöördest soojendusel tõrke, siis ärkasime üles. Parkuuris tore, aga mitu korda korrigeerisin teda ühe sammu juurde tegema, kuni ühest välja ei roninud. 110 tundub nii... väike ja tehtav.
8. Esimene tärniskeemi katse: jalavahetusi mitu tükki liiga palju, peatus-taandamine käte peal, skeemi tegelikult ei mäletanud ka.
10. Vabaduse harjutamine kiiruskatsetel. Esimestel katsetel oli liiga pöörane, juhitamatu. Huvitav kui kiiresti ta end tühjaks jookseks? Ei usu, et kilomeetritki läheb, aga see algus on ikka puhta hull.
14. Serpentiini saame vahetusteta, aga nüüd tahab pärast diagonaali vahetada, kuigi peaks tegema kontrajupi. Timmime veel need viimased päevad piiri peal, et kui palju keskmist saab lubada ilma et vahetus kallale tuleks. REGASIN TÄRNI ENNAST. Emotsioon tuleb hiljem, praegu olen väsinud.
17. Hüppekasse ei jõudnud, kõik, mis viimasel nädalal saadaval on olnud, on poole meetri kandis! Panin siis ühe latika prooviks 120-sse, seda esimesel katsel tõrkus, teisel ajas maha ja kolmandal ületas varuga. Nii julgustav. Ilmselt polnuks vaja sinna tärni trügida.
19. Koordis tärni kallal! KS skeem jääb ilmselt samaks. 65% kandis ongi tase umbes, parandada ei oska. TS jaoks sai üles äratatud, tulemus ootamatult hea -- meie esimene puhas 115cm! (tegelt süsteemi esimesel, okseril kolistas, arvasin, et tuli maha).
20. Tärni jätk, kuigi lühikeseks jäi. Soojendusel liiga lihtne, krossil tegi ärtust ära, kui ei saanud kaevule pihta (suure hooga kodu poole, paremale pööre, pani vasakult mööda -- Julmalt. Pärast saime vigade parandust teha, hüppas kõiki -- kuigi seda kaevu tõrkus veel paar korda alustuseks. Plaan on hakata rohkem harjutama ootamatuid pöördeid kitsastele. Meil neid lühikesi latijuppe on, panen mingit täidet lisaks.
23. ei saagi enne suurüritust tärni teha enam!
Juuni
7. Juhend on väljas. Nüüd ta siis tulebki... enne juuni lõppu tuleb ära regada. CIC*, aga kolmepäevane.
16.-17. Koordis meeter. Kuuma ilma test. Sellel tasemel kannatab sõita küll.
21. Ekstra lämbe vihmahoogudega ilm. Hobune oli juba boksis niiske. Hüpates püsis kontrollitav, ei katkunud ummisjalu minema. Oli kuidagi koostööline. Latikas 125cm, teised madalamad.
22. Ostsin viimaks pulsikella. Ma küll ajaspets ole, aga äkki kunagi hakkan selliseks.
30. Niidukas. Skeem jälle 65%. TS kaks maha! Pekki küll noh. Kross -- imeline. Arvutasin pärast välja, et 7sek jäi tärni kiirusest puudu. Ehk siis 3km puhul oleks u 8-9sek maha jäänud, kui takistuste kõrgused ja raskused kiirust ei mõjutaks. Nad muidugi mõjutavad, aga 10sek pole tappev!
Juuli
1. Maksin boksi ja regasin ära. Tunnen tegelikult, et veidi käib üle jõu, aga võibolla ei teki enam kunagi sellist võimalust ja ma lihtsalt vähemalt üritan.


10 ... jalutusring. Raualt naelad lännu
9   ... tühi õhupall.  KS suunaline, galopiringid painete ja kontratega. Skeemisõit
8  ... hüppekas Hannoga. Nii kunniks on hakanud, et takistused teda ei häiri. Hea kui üldse traavile saan. Ilmus infoleht.
7  ... KS-suunaline sillerdamine külgliikumistega, et natukenegi midagi vedrutama saada -- onu lihtsalt nagu ei huvitaks miski, no ei lähe käima.
6   ... käisin hoopis teiste ratsutamist vaatamas. On vast rahvale hõljukid kätte jagatud!
5  ... kaks takistust sain tulevasel sündmuskohal ära hekitada. Mustal kastil on keskel veidi vasakul pehme ala peenikeste vitstega, mujal on jämedamad. See suur laud on päriselt ka suur ja kolmekuubine on lihtsalt kuri. Teisi ei jõudnud uurida.
4  ... tervisetõendi-asjaajamine. Kui keeruline on rahulikus galopis võhma teha? Võimatu. Aire lõi kaks puuduvat naela. Kas peab võistluse vastu?
3 ...  skeem ei olnudki peas. Taipasin äkki keset galopivolti, et ma ei pea ju tuimalt nikerdama seal, vaid võib ka suurema energiaga põrgata. Traav on endiselt rohmakas.
2 ...  ikka pole stardikaid. Kuidas ma niimoodi üldse ära arvan, mis päeval peab minema?
1 ...  tuli ära see järjekord. Hakkabki hiljem kui esialgu ähvardatud. Hüppasin kolme takistust, panin sihtkõrgustest suuremad. Ajab nii pehmelt alla neid, et ei kuule ega tunne mitte midagi. Aga ajab. Dämit.

Start.

Ratsastuse-reede
Räige kuumus, parmuuputus, pearaputamine ja koperdamine. Täielik huvipuudus hobuse poolt. Madjakat polnud, aga oleks vist võinud soojendusse võtta, oleks saanud vähemalt parmegi peksta sellega. Sain ühelt kohtunikult allumise viie, aga siin polnud allumisega mingit pistmist. Ümber kukkumise pistmine oli hoopis, sest tobe ratsanik oli krihvid unustanud panna [viimased kaks võistlust olime teinud täies ulatuses krihvivabalt, sest maa töötas just parajalt hästi. Kui siis Olustveres tallist väljudes krihvipuudust märkasin, lootsin, et ehk veab siingi ilma välja, kuigi pinnas oli kuiv, sile ja kõva]. Vilets % (62), koht kusagil keskel.

Krossi-laupäev
Soojendusel nägi hobune eemal krossiasju, elavnes. Võiks isegi öelda, et hakkas jooksma. Vabatahtlikult. Täitsa hasarti läks kohe. Kross ise sujus isegi ootamatult hästi, kõigi nende trikikate kiuste. Algul pidi küll hoogu takka andma ja oleks võinud täpsemini roolida punktide kokkuhoiu mõttes, aga no ei, ei saa viriseda. See on siis see ala, mis Kollionule sobib. Joosta tahab, takistusi ei karda, hüppab ökonoomselt, igasugu bankettidel ja naljadel püsib püsti mingi vaevata. Ilm oli superkuum, pärast oli pikalt lõõtsutamist ja jahutamist. Mõlemal. Parmud ei lubanud rahus jalutada ka, igavene rapsimine ajas pigem närvi kui rahustas.

Parkuuri-pühapäev
Eriti totter ajaplaneerimine. Rada avati vaatamiseks alles pühapi hommikul kell 9, pool tundi pärast vet-chekki ja pool tundi enne võistluste algust -- ja sedagi madalal kõrgusel, kust puudus paar takistust ja veekraav. Miks ometi ei võinud õhtul juba, kui pulgad niigi püsti olid? Vetiks tuli krihvid maha keerata ja pärast kohe tagasi. Üks kadus saepurru. Need krihvid kaovad ju nagu teise dimensiooni, kui korra minema lipsavad. Kobasin kätega sodi kolm korda läbi, korra plastmassrehaga ja kaks korda metallist rehaga, enne kui kätte sain. Rets palavus ja õhupuudus. Lonkisime soojendusel üsna loiult ringi. Ajas mingit põlvepikkust alla. Kõrgemaid hakkas juba hüppama ka. Parkuuris püüdsin kurjaks ajada, aga päris head tunnet ei tulnud. Vahed ei sobinud ja ma ei osanud reguleerida ka (pärast nägin ühte ülemerelist mingit peentimmimist tegemas süsteemi vahel -- oh me pole kusagil sealkandis veel). Neli tuli maha, kole lugu. Räägiti, et ainult esimene takistus oli veidi madalam, ülejäänud täpselt mõõdus ja mõned üle ka. Ei lohuta eriti.

**************************************************************
Tehtud. See on nüüd tehtud. Midagi, millest paar aastat tagasi isegi päriselt unistada ei osanud, sest et Kuidas, Kellega ja Miks olid paksult tee peal ees. Võimalik, et ma isegi ei tahtnud nii kõrgele ronida, need takistused tundusid nii kohutavalt suured. Oleks vabalt võinud madalamal edasi lõbutseda. Nüüd tagasi vaadates oli kõik tehtav ja võimalik, noh mis, lapsedki said hakkama. See, et nüüd äkki niisugune uute tulijate tulv kõik ilusti hakkama sai, pisendab kuidagi minusuguse vanaka saavutust ka. Mis seal ikka kekata, kui ongi nii lihtne kogu see lugu. Tahaks pilte panna, aga pole veel midagi.
Juttu tahtsin ka rohkem panna, aga pole tuju. Vants-Kollionu saab nüüd veidi puhata ja mina pean välja mõtlema, mis edasi saab.

Ööbimiskoht, mida algul üles ei leidnud, sest kollane maja oli teise kohta jalutanud, kus külma vett oli topelt ja noored magasid hunnikus ja vähe vanemad meritähtedena laiutasid (vaevalt, et koduski nii saab) ja kus aknast avanes vaade udusele tiigile.

Pika seikluse lõppjaam. Andsin valida, kuhu tahab minna. Tahtis koju pissile.
**************************************************************

Juu nii pidi minema

Oh imelist reedet, millele järgneb vaba nädalavahe! Viimati oli sellist kunagi ammu.

Hämmastav, kui mitu korda annab üllatuda, et sadulal jaluseid pole. Lihtsalt ei viitsi neid majandada ja ümber tõsta muudkui. Panengi ilma, saab lössi läinud kõhulihaseid korrale kutsuda.

Lennutasime lõpuks drooni. See on täitsa kuulekas putukas, kui lõpuks juhtimise asjus kokku suudab leppida. Kavatsen teda hobusele ka tutvustada, muidugi mingil eriti salajasel hetkel, kui muid hobuseid lähedal pole -- ta näeb ju tõepoolest välja kui eriti suur, kiire ja kuri vereimeja. Tööjuure-pinginaaber pärib muudkui, et kus ja kas me juba lennutamas oleme käinud. Peab veel palju harjutama, et soove täitma saaks hakata. Pinginaabri enda filmid üle Tartu majakatuste -- need on imelised.

Olen veidi ärevil selle pealkirja pärast (no kust see tuli? nagu noriks tüli). Ja siis veel igasuguste teiste asjade pärast.

Suvi oli vist nende kahe nädalaga lõplikult ära. Nüüd on alles ainult 12-ne poolvihmane ilm. Metsik saab lõpuks ometi natuke jälle hingata. Vahepeal oli ikka väga hull asi juba, aina vilises ja lõõtsutas.

Olustvere juhend tuli ära. Arumaisaa, miks vaja 90cm-s tärniskeemi sõita. Peaks ikka vastavalt tasemele olema ju, aga niimoodi pingutatakse üle. Äsja see oli, kui A12 liiga raskeks peeti -- kühveldatagu BE90-t, seda surmigavat tüütust. Nüüd siis äkki tärnikas. Maailm käib muidugi omasoodu edasi, ega muud hullu juhtu kui et mõni võimalik võistleja jätab osalemata ja skoorid tulevad suuremate vahedega.

Muruala rajad on nii kõvad, et ei tahagi nagu seal kihutada, raja kõrval aga ei saa -- esiteks ei lubata ja teiseks ei näe nii kõrges rohus maad. Alternatiiv on tolmukeeristes liivaplats. Vihm pole ka aidanud. Suure tõenäosusega ei saagi krossi enne harjutada kui võistlusel. Olen trennidesse sokutanud järsemaid pöördeid ja üllatusi. Selliseid rohmakaid nagu päris krossis pole ikkagi kusagilt võtta.

Keegi teadis rääkida, et küngas on niidetud, seega here we come! Mõtlesin muidugi alustuseks vähe lõdvemalt võtta, aga hobusel oli teine plaan, oma kuus esimest sirget olid ikka sellised hullupoolsed. Kuhu nina pöörasid, sinna poole ta oli valmis kihutama. Proovisin mitte segada. Lõpupoole sai sammu pikemaks ja rahulikumaks -- niipalju kui taga ajav koer võimaldas. KUIDAS see on võimalik, et nii lühikeste jalgadega koer jookseb hobusega võidu?!

Vahel jalutab Elevants koplis eest ära. Nüüd püsis paigal. Järelikult oli eelmine trenn meeltmööda -- või ületas väsimus vastumeelsuse. Metsik oli nii tore, et lasksin natuke filmida. Sain maa peale tagasi tõmmatud. Jaagup tegi Soomes tubli tulemuse ja meie tallist esimesena sai tärniga hakkama Mustukene. Kes ütles, et pole piisavalt hinge -- on kuhjaga nii ratsanikul kui hobusel, muidu oleks võimatu.

Käisime kooli lõpu puhul põgenemistoas. Võimalik, et oleksime kiiremini põgenema pääsenud, kui seda kõige väiksemat kaasas poleks olnud. Esiteks tahtis ta muidugi kõike ise esimesena katsuda ja mängida, aga ta oli ka osav sabotöör -- kui olime meeskonnatööna kastist jubina kätte saanud ja arutasime, mida sellega teha, toppis duud vidina kappi tagasi. Aitäh. Põnev oli ja kripeldama jäi, et pidime mõne vihje kasutama. Äkki varsti uuesti (mõnda teise tuppa muidugi)?

Treiler tahab remonti ja läks natukeseks vihmavarju. Ei läinud pikalt aega, kui pääsuke sinna pesa tegema hakkas. Polnud vist kinnisvaraturuga kuigi hästi kursis.

Ajalooline sündmus: madalamaid klasse asustab Koordis vaevu viis rahvast, aga 100 on pilgeni täis.

Praegu on ratsutamisega nagu tekiga: kui tirid kurgu alla, on varbad väljas. Proovisin galopis koondusele ja keskmisele rohkem vahet saada ja kogu galopp läks äkki meeldivamaks. Traav tundub nüüd kuidagi veel õnnetum. Sibab nagu miniponi.

Ma ei saa mitte millestki aru. Hobune on hüppetrennis nii minekul, ta tahabki täitsa ringi karata seal (ja on kuidagi uhkegi enda üle, et vaat' mis ma kõik oskan), aga kui ma pealesõiduga hooletu olen, siis veab ikkagi metsa ära. Kohe nii lootusetult veab, et midagi päästa ei anna. Kuidas ma küll suudaksin olla eksimatu?!  Oh ma tean, et ketran sama jama aastast aastasse, kuidas ei oska peale sõita ja galopp või traav on kellelgi vedel ja siis ma ise vedel jne, aga mis teha, kui nende teemadega muudkui maadlema peab. Muidugi ma tahaks ka ringi lennelda ja mõnuleda ja kena välja näha, aga ikka on üks maadligi roomamine väheste üllatuspäevadega. Nt üleeile oli Metsik äkki hasarti täis ja kappas mõnusalt ringi, samas kui eile oleksin kabjajäljevaatamispiduri pärast peaaegu hunnikusse kukkunud ja täna tirisin hobuse aiani, vaatasin, kuidas ta lõõtsutab ja lasksin ta kohe vabaks tagasi. Nulliring täiesti.

Koordikas.
Seekord ei olnud erilist ärevust sees ega elevust. Vigade parandus ikkagi, liiga kaua oodatud selline. 
Niipalju oli vahet, et sõitsime kohale kahekesi, sai korralikult asjad läbi rääkida (dämit küll, kui palju on vaja seda lobisemist, et maailm ometi paremaks muutuks?!). Stardikas oli pärast muutmist mulle võimalikest ebasoodsaim: lendasin peale (khm) pärast musta iludust. Küll seda kontrasti võis ohtralt olla, üks hõljus ringi ja teine tiris koormate kaupa liiva kaasa (tegijad tänatud, et plats kastetud oli, johhaidii, ma oleks muidu nagu mustkunstnik pilvest väljunud ja kohe sinnasamma ära kadunud). Kõige kurvem asja juures on, et Kollionu oli tegelikult tubli, hoolimata isegi kõigest kuumusest, mis ära tahtis lämmatada. Reageeris kohtades ja tegelikult ei maganud, kuigi hindeleht nii väitis. Oleksin ma varred rohkem sisse lükanud talle, oleks öeldud, et kiirustab. Need sammud lihtsalt ei veni kusagile, kui gravitatsioon nii rängalt maadligi kisub. Kas keegi on näinud hõljuvat elevanti? Ma mõtlen peale Dumbo? Nojah, ma ka mitte. Ja ma pole üldse rahul olukorraga, kus ma midagi muuta ei oska.

Parkuur oli vahelduseks kiirelt üleval, täiesti loogiline ja kena. Redikad lubati nurka loopida, juhhuu! Otsustasin sõita rahulikult, tahtsin proovida teha nagu trennis. Ei jätnud samme vahele ega kihutanud hullunult ringi, aga hobune oli nii kaotanud ka teravuse. Ühe tõmbasime maha, süsteemi esimese. Mis järeldust sellest teha -- ei tea. Peaks ilmselt rohkem võistlema TS, et saaks eri variante katsetada, aga pole seda aega enam jäänud. Hobust on ju ainult üks, teda ei tohi ka ribadeks tõmmata. Jahutasime tiigis jalgu ja jalutasime krossi teist korda läbi. Noored tegid instasse "suure takistuse" pilte, st nii, et paistaks võimalikult kõrge ja kolakas. See trepikas tuli täitsa efektne. Õhtul lendas lauale potitäis grill-liha, mida järades esikohti jagati ja natuke nalju räägiti. Varblane, lillevaas ja tikulugu, rohkem hetkel ei meenu. Rauli-onu piilus oma pooleldi tukkuva silma vahelt ja küsis noortelt korduvalt, et kas neil ikka FEI passid olemas on ja oli rahul, kui kuulis, et on. Uni lajatas nagu labidaga.

Krossipäevaks kunagi lubatud vihm piirdus kahe piisaga ja oligi kõik. Maa oli kõva, rada lühike ja aeglane. Paar trikikat järskude pööretega oli sees, aga muidu oli ikka hulga lihtsam kui see "jubemeeter", mis üks teine kord oli. Ohukohtadeks pidasin 6AB-d, sest selle B-osa oli paremale pöördega ümber heinarulli ja muidugi ka vikerkaarerulli, millel eelmine kord tõrke olin teinud. Ka seekord järgnes vikerkaarekale pärast vett üks kitsas takistus. Midagi oli ilmselt vahele jäänud, sest stardid jooksid ajakavast ette. Olin jõudnud ringi triblada ja kombinatsioone teha, kõik olid jälle madalad soojendusse pandud. Rajal on ju paljudel hekk peal, 20cm lisaks! Jõudsin starti 4 min varem, aga kauem kudeda poleks ka tahtnud. Alustasin rahulikult, aga kui tundsin, kuidas hobune kõhklevalt vingerdas, pidin järgmise käigu sisse lükkama. Sain teha väikesed pöörded, nii palju kui julgesin. Avastasin äkki, et kui hobune kihutab justkui rongina ja siis ma enne takistust ütlen talle, et nüüd tähelepanu, siis ta tõepoolest kuulabki ja korjab end kokku. Mõnus muretu ju! Seitsmes oli järsult üles künkasse ja seal püsttakistus, maandumine ja all ussipea. Midagi hobune vingerdas, vaatasin pärast hüpet seljataha ja noh -- pekki -- lipp oli maas! Arvutasin, et 50 on rohkem kui 20mp ja tulin igaks juhuks uuesti. Sealt edasi sujus jälle, kuigi kümnenda unustasin ära ja üritasin hobust seisma tirida, et suund äkki liiga valeks ei läheks. Õnneks meenus enne sammule saamist. Haihambad heki vahel -- oletasin, et hobune kardab neid just nagu varem, aga ei, niimoodi lõpupoole ei tekkinud kõhkluse varjugi. Vikerkaarel ja järgneval kitsal hoidsin ennetavalt ratsmed lühemad ja polnud probleemi. Veel kaks tükki pöördelt ja oligi kõik. Kui nüüd ainult seda lipujama poleks olnud... pidin mitu korda enne järele mõtlema ja taipasin alles siis, et tegelikult ma ju ei ajanudki seda lippu hobuse esimese otsaga alla. Oleksin võinud sirge näoga edasi sõita. Phäh. Kuna takistusel oma kohtunikku polnud, ei saanud kelleltki järele ka küsida, et mis seal täpselt oli. Võimalik, et seda lipu langemist poleks isegi märgatud. Hetkel muidugi enam numbritel suurt tähtsust polnud, pjedestaalist olime kaugel niisamagi. Hobune oli kuumaga üsna hästi toime tulnud (kuidas oleks olnud pikema raja korral...?) ja sõna kuulas ka -- pole põhjust nuriseda. Tirisin ta tiigi äärde, viskasin saapad jalast, hüppasin hobuksele selga ja põsk läks ta higise selja vastu lössi. Soolane oli. Vees sain jalad ainult poolde säärde märjaks, sest Vants on päris suur ja ega ta kuigi kaugele polnud nõus minema ka. Oli vaja puristada ja vett kaanida seal. Pärast veel voolikuga üleni üle ja oligi kõik. Panin ta treikusse päitsetega, paljakäsi ja endal jalas vaid plätud. Isegi motivatsioonipulk oli ammu autosse pakitud. That's totally not how you do it. Mõni aeg tagasi oleks ta mu mürinal välja naernud selle katse peale. Nüüd veel Niitvälja ja siis...

Tahtsin esmaspil Kollionule puhkust anda, aga kui ta mu porgandi peale selja keeras, otsustasin viimasel hetkel osaleda grupimatkal. Meid sai kokku lausa 12. Ei usu, et varem nii suurt rongkäiku sealkandis kokku oleks saadud. Läksin sadulata, sest laiskus. Ja vihm. Metsikul on väga viletsad ajad, hing lausa niidiga kaelas. Nagu tahmanud filtritega auto (E oma, ise kirjeldas nii). Draakon hoiab jalgu ristis ja nädalavaheks tahavad külalised sisse murda.

Väike draakonibeebi tuli. Lõpuks. Sirge triibuga ja õige pikkusega sokkidega.

Vihmade vahel saab nüüd jälle heinamaal sõita. Kiusatus on proovida hüpata neid rulle.

Tormine ilm ja elevil hobune, tegin katseid heinamaal. Mõnus on jutti jalakaid teha, kui on ruumi ärevile minna ja siis jälle rahuneda ja ühtki seina vahepeal ette ei tule. Tasakaalu on parandanud ka painete vahetamine galopis, küljendamiste ja sääretamiste vaheldamine ja üldse üllatusmängud. Võti on istuda rahulikult läbi, et saaks kaklemata lihtsalt... trenni teha. Muidugi peaks vältima harjutusi, mida skeemis tarvis pole või sootuks kahjuks tulevad, aga igavusse ka maha surra ei taha.

Niiduni on vaid loetud päevad, aga treiler on pilbasteks. Rege peaks vanarahva tarkuse järgi suvel rautama ja midagi muud parandama talvel, aga millegipärast tuleb elu ikka põnevamaks elada. Ühe seina sisu peab jõudma uuendada ja võibolla ka põranda. Plaanin reedel kohale minna, siis pole ühel päeval nelja ala teha vaja. 

Uus vineer on kohal, vaja ta nüüd seina külge vaigutada. Kui homme ei jõua, tuleb niisama kokku kruvida ja Niidus ära käia. Niidu rajad on üleval! Jälle on osa kohti üle ehitatud ja natuke muudetud. Antsu ei saa piisavalt ära kiita, targalt teeb neid radu seal. Tahaks juba peale lennata, nii ahvatlev... Ilmateade lubab suurepärast ilma, +15 kraadi kandis.

Neljapäevane hüppekas toimus jälle leitsakus. Isegi vaadata oli neid takistusi raske, ammugi siis sooja tegema hakata. Putukad on eriti kurjad ja neid on palju. Ajavad koplis hobuseid taga ja mõni on ka koju varjule hüpanud. Treiku sein jäigi kuivaks ja vaigutamata, aga ta on isegi sellisena tugevam kui see saepuru, mis vanast  seinast alles oli jäänud. Hiljem tuleb põrand ka ära vahetada ja kummitada, siis peaks mõnda aega muretu olema. Ja pika pulga võiks hankida, kaks tegelikult -- siis poleks vaheseina tarvis ja hobune saaks täiega laiutada, ehk jääks sabagi kanni vahele litsumata. Üldse pole valmis homseks minekuks, nimekiri tegemata ja asjad valmis panemata.

Hiilisin töölt varem minema (tegelikult olen u 5h üle teinud, selle arvelt saaks mitu korda päeva lühendada), et ikka enne pimedat Niitu jõuda. Olin tihedast tööpäevast uimaseks tehtud ja uni tuligi juba esimese poole tunniga. Sõin riisikakke, et ärkvel püsida. Oli tõsine hirm, et nad saavad enne otsa kui ma kohale. Aga ma siis jõudsin, et leida eest tõre tallimees kurjustamas, et ega tema muudkui valvel pea olema, kui keegi saabuda tahab. Lippasin krossile. Muidugi keerati samal ajal taevaluugid lahti ja sain korralikult märjaks. Rada oli jälle selline pealtnäha lihtne, aga tegelikult kaval. Mitu järsku ja ootamatut pööret ja vettehüpe ka. Kõige raskem tundus 14AB järel (2 banketti alla)  kohe vasakust pöördest  nurk ja pooleldi voldi pealt otsa parempöördest võsane skinny. Korra vaatasin ka parkuuri üle -- loogiline -- ja sõitsin isa juurde ööd veetma. See oli ukse peal vastas küsimas, et kus siis koer on. Ei olnud ühtki pakkuda seekord. Panin vettinud riided kuivama ja tegin end teega seest soojaks. Pool 12 avastati muidugi, et mäng on veel mängimata. >OEH<. Kella üheks sai valmis ka ja siis komberdasin juba poolpimedana tuttu. Mingi hetk hakkas äratus helisema. Ikka pikk meloodia ja siis väike paus, ühtejutti sadamiljon korda. Vaatasin kella. Pagana pool kuus!!! Ei viitsinud alla korrusele ronida ja kellale peksa teha, toppisin hoopis ühe padja pea alla ja teise peale, et pinin vähem segaks. Kunagi pärastpoole tärin vaikis ka. Kuni järgmise seeriani. Siis proovisin samamoodi kannatada, aga ei suutnud. Vantsisin alla ja just siis jäi kell vait. Ei leidnud ju tonti üleski niimoodi, et teda solgipange uputada. Kolmandal korral kargasin välja lausa kurjade plaanidega ja siis ilmus teisest toast uimane ema -- "ma arvasin, et olin kõik äratused kinni pannud". Pekki, noh. Ja siis ma magasin sisse. Ärkasin pool 10. Õnneks ei pidanud hobuse pärast muretsema, söök pandi ette ja heinad ka, isegi boks oli puhtaks kraamitud. Minu stardini oli miljon aega ja pikka soojendust poleks ilmaski mõtet teha. Vahtisin teiste skeeme ja natuke parkuure. Pool tundi enne valmispanekut jagati heina. Ei saanud loobuda ka, sest pärast hüppamist oleks niikuinii heina tarvis olnud ja nii sain endale uimaseks õginud hobuse. Raul sai jälle tögada, et hobune on paksuks läinud. Võibolla ma peaks ta nagu soolakala nöörile riputama ja ära kuivatama, siis saaks päris peeneks mehikese. Esitasime jälle sama skoori eest skeemi (ma võiks stabiilse 65% klubi asutada, ainus liige minaise Kollionuga) ja läksime kohe sadulavahetusse ja hüppesse. Seekord ei tulnud verd taha, hobune jäi kuidagi pikaks ja lamedaks. Samme ei näinud kohe üldse, ronisin muudkui alla. Sellest ka kaks mahaajamist ja muidugi pettumine, et ma kohe üldse ei oska. Mõtlesin kohe asjad pakkida ja üldse mitte enam ratsutada, vähemalt võistlustel mitte. Lollakas, tahab veel meistrikatele minna, ise ei saa meetristki jagu. Krosse vaadates hakkas tuju tasapisi paranema, enamasti just pealtvaatajate pärast. Kaks esimest sajalist, kes silma järgi üldse ei munenud, said aja eest miinuseid. Peab kihutama! Krossi jaoks hobust valmis pannes krabas ta suulised hooga mu käest -- näe, polegi teda veel surmani ära tüüdanud oma üritustega. Soojendusel hüppas kõike täiesti muretult, elevus puudus sootuks. Isegi stardi ootamine ei mõjunud kuidagi, kuigi üritasin natuke energiat kasvatada. Alles 3-2-1 minekul midagi nagu tekkis. Kohe esimese ees oli maas valge tsemendipuru taoline sodi, hästi kontrastne. Olin otsustanud, et segan hobust võimalikult vähe ja lasen tal ise vaadata, kuidas hakkama saab. Muidugi olin valmis tabama väikestki värelust, et äkki triivib mööda. Ei olnud plaaniski, või olin ma ise piisavalt konkreetne, aga kogu see rada oli täiesti supertore sõita. Muidugi kahes-kolmes kohas ei saanud pöörded just liiga kenad (2 paremale, see mäepealne allahüpe ja siis see mainitud skinny, ja üks vasakule, see ümber-künka 5, kuhu plaanisin tiheda pöörde, aga käisin nö piima järel. Krossiplaan selline, kross ise selline), aga viriseda küll ei saa. Olime esimesed, kes joone alla jäid ja saigi hakata kiiremini kodupoole kaapima. Võinoh, oleks saanud, kui poleks lobisema jäänud. 3 tundi on RÄMEDALT pikk aeg, kui seljataga on väsitav päev ja tead, et parimal juhul jõuad talli kell 11 õhtul, siis pead veel asju sättima ja kohe hommikul tuleb minna vaatama peaaegu kuutkümmet ratsapaari, kes valges aias ringmängu tantsivad. Ja Olustverre boksi regamise-maksmisega on võibolla liiga hilja. Helistasin ja palusin otsida seda pikendamise postitust, aga midagi taolist ei leitud. Äkki nägin seda unes? Igatahes sai juunikuu äkki läbi ja siia tuleb punkt.

     

Ma ise ilutegija

See tunne, kui oled stardikad ära maksnud, hobuse treikust maha laadinud, ära puhastanud, valmis pannud, tõmbad sadulakatte maha ja -- jaluseid pole. Nojaa, need jäid KS sadula külge, mida Elevandile katsetanud olin. Perkele küll! Minna ilma?! 100cm äkki suudaksin... 110 -- grrh, mida prset ma nüüd peale hakkan?? Läheks pettunult koju tagasi, aga need makstud stardikad ju.

Juba hommik oli olnud pingeline, kui läksin kapist redikaid võtma. Neid polnud seal. Kolasin uuesti riidekapi algusest lõpuni ükshaaval läbi. Ja siis esikukapi. Ja siis jälle riidekapi. No ei ripu, ei ripu seda musta kandekotti kusagil. Hakkasin jakke hindama, et millega võiks ikkagi minna. Rohelise-ruuduline, ei. Kapikujuline tume, ei. Lühike villane, ei. Ei, ei, ei. Otsisin veelkord kapid läbi. Ja kapipõhjad. See kott rippus maa ja taeva vahel kusagil, konks oli puust lahti saanud, aga kotisang ei olnud lubanud kotil ka kapipõhja kukkuda, kus ma teda juba varem oleksin märgata saanud. Õnneks suutsin endale vähemalt abilise kaubelda, üksi oleks ikka liiga hull virelemine. Teisedki olid Luunja poole minekul, üks hobune keeras ootusärevuses isegi jalad taeva poole, kui treikusse ära ei mahtunud. Elevant laadus esimesel katsel, aga ma olin valmistunud ka -- söök, valjad, korde, motivatsioonipulk.

Seega need jalused siis. Räme õnn, et ühe muinasjututegelase-nimelise hobuse sõitja lähistele sattus ja tal just jalused oma töö ära olid teinud. Ausalt, need olid maailma parimad jalused.

Elevants on ikka uskumatu tüüp. Kui muidu loivab ja lohistab jalgu järele, siis võistlusplatsil läheb kõrv kikki ja samm erksaks. Kütaks esimese vihje peale kusagile minema. Ta oleks nagu tahtnud öelda, et teab täpselt, mis teeb, lasku ma ainult. 100 saigi puhas, aga ehk natuke rabe ja videolt vaadates ei tulnud justkui hüppeidki. Nagu 70cm-st oleks üle astunud. 110 ajaks oli rahu maa peale tulnud ja jõudsin sättida ja olla. Lihtne oli. Mõnus tunne, kui hobune hüppeks nii kõrgele kerkib eest. Üks tuli kerge riivekaga alla, sellest oli muidugi kahju. Eelmise aastaga võrreldes oli kõrgust natuke rohkem, aga sain 2 ala peale kokku 9kp võrra vähem ja ka treikusseminekud olid puhtad. Ehk järgmine nädal jälle? Veel kirja ei pane, sest R ja L sõidab Elevantsiga M ja ma ei tea, mis seisu ta jääb.

Mu kunagine lemmik eesti keele ja kirjanduse õpetaja oli endale habeme kasvatanud. Ja oli endiselt kena õrn naisterahvas.

"Veel kirja ei pane" my ass. Avastasin äkki, et enam ei saagi panna, regamistähtaeg ju ammu möödas. Kuidas see aeg küll nii kiiresti lendab? Teine huvitav avastus oli, et Pärnusse on "võistlejate soovil" lisandunud M klass. See oleks ainulaadne võimalus selle aasta M ära teha. See aasta ju ei saa enam suvetallitada mitu kuud jutti ja siinkandis ei toimu üle L-i mitte midagi. Liivakul toimuks, aga millegipärast alati 3V-dega samal ajal ja siis on valik juba ette tehtud.

Hüppekaks võtsin kodust tagavarajalused kaasa, aga tallis koukisin ikkagi KS sadula küljest need, mis originaalis seal hüppesadula küljes olema pididki. Või siis üritasin nii, aga jaluseid kinnitades tuli välja, et olin vale sadula küljest riisumas käinud. Tühja sellest, eksole. Parkuuri keskel, just enne süsteemi läks jaluserihm õmblusest lahti. Panin siis lõpuni, ise vildakil kuidagi. Nagu needus nende jalustega, no mitte ei taha koostööd teha.

Meil on hoovis kaks romuautot, mille äraviimine on teemaks olnud kaks igavikku. Naabrid heidavad igal võimalikul juhul ette, et neid ära orgunnitud pole. Keegi neist käis ka politseisse kaebamas, aga mis sa teed oma maja parkla asjaga, mis kellelgi tegelikult varba peal ei seisa, vaid tegeleb ainult kole olemisega. Igatahes. Pärast umbes nelja aastat jõudsin lõpuks niikaugele, et autode omanik oli nõus treileri järele kutsuma. Aga ups, ei tulnud välja, hammas murdus ära ja oli vaja hoopis hambaarstile minna. Küsisin, et homme siis, jah? Ei leiuta midagi uut, et jälle edasi lükata? Ütles, et äkki närib endal jala otsast, siis ka pääseb. Noh ja siis täna tuli teade, et laps kukkus puu otsast alla ja tegi jalale viga. Vaja EMOsse viia. Romud peavad jälle ootama. Ei maksa ikka jamada selliste ennustustega, nüüd peab üks tont kuu aega ringi kargutama. Üks eelis peaks olema: õhtuti ehk enam nii agarad ei olda selle lõputu kaklemise ja kraaklemisega.

Ei mingit puhkamist nädalavahel. Vaja hommikul vara Rakvere poole kraapima hakata. Midagi uut ja vahvat on seal korraldatud: lihtsamate skeemide sõitjatel lubatakse esineda oma lemmikmuusika taustal! Täiega äge ju. Ma ise kasutaks kindlasti sellist võimalust.

Vahepeal saabusid sopotirahva vahetulemused. Nüüd on veidi rahvusvahelisem võistlus kui eelmine nädal, tulemused natuke kesisemad, aga lipp on ikka kõrgel. Katriin teeb oma esimest kahte tärni, teised sutsu madalamaid. Ja siis on veel Badminton. Ja ma ei näe mitte midagi onlines. 

Kaire on jälle toredasti esinenud, seekord kümnes, aga nüüd juba klass kõrgemal. Katriin lõpetas oma esimese 2*. Pool tööd tehtud!

Sain sinna Luunja Karikasse ikkagi kirja. Kontrollisin kohe eraldi, et jalused ja sadulavöö on sadula küljes. Soojendusel oli hobune laisk ja vajus liiva sisse. Mõlemad soojendustakistused olid pandud vasakust jalast. Tahtsin paremat ka natuke treenida ja tulin pisikesest pöördest okserit, aga ju siis üllatasin hobust või mis, aga mööda ta igatahes tõmbas. Pärast seda ärkasime mõlemad üles ja läks juba lihtsamalt. Parkuuris tekkis mitu kohta, kus tema tahtis kaugelt paugutada, aga ma ei lasknud. Eelviimase takistuse, rohelise okseri niimoodi alla tõmbaski, et ei jõudnud üle ronida alt. Kas võib nüüd lugeda, et olengi saavutanud stabiilsuse 110cm juures? Iga kord 1 alla. Meh. Samas need takistused tunduvad vägagi tehtavad ja mõistliku suurusega. Üldse ei pea kartma. Ma muidugi parkuuri jalutamise ajaks jälle ei jõudnud ju. Teel oli SIIL. See polnud väike ja nunnu, vaid koosnes relvastatud onudest ja žiletitraadi rullidest. Puhuma pandi. Aga mitte nii nagu politseireidiga, et mitu tükki korraga kontrollivad. Oli hoopis mingi ükshaaval sättimine ja seletamine. Enne mind seisis üks lätlane tükk aega teel ees ja erinevad pead käisid autoaknas seletamas. Keelebarjäär ei takistanud midagi huvitavamat kui paljas õhk välja puhumast. Mitu promillilist olevat väikese ajaga vahele jäänud. Ah ja kaotasin redika eest nööbi. Asendust pole olemas. Ma olen NII väsinud.

Järgmine nv saaks minna sakstesse ts tegema, 110 ja vb 100 lisaks. Aga saaks ka äkki tammedesse krossiproovile hoopis? Krossiproov oleks kasulikum, sest ülejrgm nv on juba Koordi. Sinna tuleb ära otsustada, et mis klass. Võtaks ja teeks tärni ära! Krossis jään kindlasti ajahätta ja võibolla on pööretega jama, aga kõrgused peaksid nagu OK olema ja ja ja... miks mitte teha, kui saab? Teisalt võib ka 100-ga alustada, saaks kindlam põhi alla.

Nii kahevahel olen. Kui saaks Tammes enne järele proovida, mis seis on. Mingi vastik ebakindlus ikkagi, sest Kollionu oskab tõrkuda ka, kui ma piisavalt hoolikas pole pealesõidul. Lisaks veel see kohtunikuteema. Ma tahaks ju lihtsat kõiges rahus võistlemisele pühenduda, mitte kogu päev jutti väga palju järjest keskenduda.

Tärniskeemi esimene katse: galopis pakub serpentiinil jalavahetusi. Milline üllatus.

Kollionu naaber Draakon kolis teise talli ja koplisse. Mururingil sattusime Dragole peale, kui see oma koplis mõnules. Vaatasid üksteisele otsa nagu oleksid vestelnud. Vahepeal ehitati üks koppel juurde ja enam Drago juurde otseteed ei viinud. Sättisin endokat ja hobune uitas omapead, ma ei seganud üldse vahele. Ja oli äkki jälle hopsti Drago juures. Ma enam platsile eriti ei trügigi, hullem liivatorm on seal juba. Jama ainult, et kui hobune trenni alguse poole väga värske on, siis galoppi on päris keeruline teha. Tahab lihtsalt pööraselt minema kihutada. Juba neid imepisikesi krossitakistusi vaatas põlevate silmadega nagu parimat jahisaaki. Samas liivaplatsil sureks nagu hetkega maha, lohistab jalgu ja uimerdab.

Kohalikud koolivõistlused algasid imeliselt: tuli esimene hobune platsile ja tema üllatunud nina ees tõusid õhku kümned ja kümned heledad liblikad. Pildisessiooni jaoks poleks taaslavastamine keeruline, kasta aga kuuma ilmaga üks (liiva)plats niiskeks ja kohal nad ongi. Sellega üllatuskülaliste nimekiri muidugi ei piirdunud. Kõigepealt tuli platsilt eemaldada üks konn. Meie tall on lennuvälja lähedal ja SIIL oli talveunest ärganud. Loomulikult sõitis väljaku kohal mitu sõjaväe helikopterit, mis panid autogi värisema. Platsist kihutas mööda ka hullunud traktorist, mingi hiigelkast tohutu liivapilvega sabas kolisemas. Ühe hobuse jalad võttis nõrgaks jalgratturi ja jooksja kooslus. Päev otsa elasin võistlejatele kaasa, fliiskardina taga päikese eest peidus püsides. Õhtul ilmus kohale isa, kellega kraapisime hobustelt muda maha ja läksime ratsutama. Midagi ta mäletas ja midagi pidi üle küsima. Galopis kippusid küünarnukid võsakauboi-stiilis laperdama, aga minu jutt neid kuigi pikalt taltsutada ei suutnud. Sillerdasime liival ja murul ja lõppakordiks jalutasime step-upist üles. Olin eelmine päev Kollionuga läbi proovinud ja teadsin, et ta ei viitsi traavisammugi kulutada seal, vaid tõesti lihtsalt astubki üles. Ema-isa olid Tartu maratoni pärast kohale tulnud ja liiga palju neid ette kulutada ei tohtinud. Torti süüa, Eurovisiooni vaadata ja upwordsi mängida võis ikkagi.

Hommikune kõne tallist ei saa kunagi midagi head tähendada. Kollionu oli öösel lahti pääsenud ja talli ukse alt välja punginud, kuigi selle ja maa vahel on öösiti vast pool meetrit. Hommikul leiti heinaküüni juurest muru närimast. Mingeid vigastuse märke ei olnud leitud.

Mingi teine päev tegi Mereröövel nalja: algul kihutas koplis edasi-tagasi kahetaktilist galopiaseainet (jalad korraga kokku-lahku), aga hiljem, kui ma Kollionu kordetama läksin, kaapetas hall hull otse meie suunas, kargas üle aia ja puges talli ukse alt kõhuli sisse. Siis teisest otsast välja ja tegi tallile ringi peale, et tagasi koplite poole peeretada. Kross on nii kangesti meeldima hakanud, et muud enam ei teegi. Kollionu pidi pisikese künkakesega voldil rahulikult musklit võdistama, aga kaapis ka kiireks ära. Kunagi rahunedes tegi paar korda step-uppi ja siis pidi üle augukese hüppama, aga tegi hoopis rongi ja kadjas minema. Loodetavasti jookseb ta ilma jalus tolkneva kordeta ikka ilusamini...
Panin ennast päriselt ka tärni kirja. Isegi münti ei visanud, et kas tasub. Argument oli, et 1) hobune suudab ja 2) selle sihiga ma temaga üldse suhtlema hakkasin. Miinuseid on nii palju kui iganes vaja välja mõelda: selle aasta esimene 3V, juba meeter oli Koordis 1kord ilgem õudus, ma pole nii kõrget parkuuri võistlustel hüpanud, Kollionul on mugavustsooni piir umbes 115cm peal, ma praegu ainuke kirjas selles klassis (?!), ...

Enne ööd ja viimaseks minutiks sai kirja ikkagi 4 tärnitajat, kellest kaks on tegelikult üks. Huvitav, et 90cm huvilisi seekord hirmus vähe kokku sai, 70cm ja meeter olid kõige popimad. Pidin Kollionu koplist kättesaamiseks tegema hobunduse analoogi purjetamismaailma loovimisest. Loovimine on sik-sakitamine vastutuult, aga ma pidin edasi liikumiseks sik-sakke tegema täitsa tuuletult. No ei tahtnud tulla. Oli endale jala peale verise kriipsu tõmmanud, soe punane jalasisu laiali. Otse loomulikult juhtuvad sellised asjad enne võistlust. Alati.

Õhtuti on küll veidi jahedam ja võiks ju olla tore ratsutada, aga need pagana sääsed. Nii valusalt torgivad ja kurjad on ka. Nagu muinasjutus lohe pead, ühe võtad ära, kaks tuleb asemele. Hüppekas jääb vahele, lastel on laulupidu. Keegi peab natuke pealt vaatama, isegi kui see laste laulmine on nagu kassikisa tavaliselt ja siis see seelikute rullimine ja vaikides põrnitsemine. Õnneks peab see meie peaaegumeetrine viisi -- no lihtsalt lohutav teada, isegi kui kokku saab üks korralik kakofoonia. Praegu on tööpäevad jälle kohutavalt pikad ja pingelised, üldse ei jõua nv pärast muretseda. Ainult 2 päeva veel ootamist. Kas trügida juba reedel kohale? Oleks lihtsam hommikut alustada, aga R on ju veel üks üritus, kus ma kirjas olen ja mis kestab poole õhtuni.

Päevatäis rapsimist tööl, kuigi oleksin võinud teistega jõkke raftima minna ja pärast sööma. Näkää, hoopis vahtisin pealt, kuidas uut toodet üle võrgu siluti. Ja togisin ühtesid paneele läbi, mis hullult vastu punnisid. Kõik oli päästetud, kui tuli uudis, et ma ei peagi L kohtunik olema. See oleks esimene kord Koordis, kui ma saan ise oma asju ajada! Võistlusi sootuks pealt vaadata või niisama vedeleda oma korda oodates, hahhaa! Kuna viimasel ajal on kõik kohad ainult imepisikesi takistusi täis (kui sedagi), siis panin eile ühe latika kohe korralikult üles. Kollionu oli konkreetselt üllatunud. Mina? Seda? Ei usu. Pani kaugelt mööda. Ütlesin, et ikka päriselt ka vaja, siis sai üle. Teisel katsel. Enne ajas korra maha ka. Kuidas ma küll seal võistlustel hobuse ära räägin, et pingutama peab?

*****

Selgus, et lõpuni ei rääkinudki ära. Viimane kolmandik jäi poolikuks. Ei uskunud mind. (Aga aftekas oli tore, Pentti Pilniku piltidest tegin isegi GIF-i, vot just niiväga meeldis)

Täiesti ulmeväga hull, milline uni mind tagasiteel ründas. Kasutasin kõiki võtteid, mida teadsin, et teadvusel püsida, aga ei aidanud ükski, isegi kaelani ulatuv suutäis šoksi mitu korda jutti. Õnneks tuli appi teeparandus. Tondid olid lihtsalt tee ära võtnud ja 20m enne kuristikku oli 70km/h alas lihtsalt teade terava teeserva kohta. 20 meetriga ei saa hobust vedava treileriga suurt midagi ette võtta. Kätega peast haaramine kiirust juba ei muuda.



Tuba hakkas viltu vajuma. Läksin uksele uurima, et miks. Maja oli hakanud kõige täiega mäest alla libisema nagu kelk. Üritasin end tahapoole trügida, et teetakistustega mitte pihta saada. Kui libisemine lõpuks otsa sai, siis pidi majast tagasi vaatamata lahkuma. Hakkasin veel ust kangutama, et mingit kraami kaasa võtta, aga tuli tunne, et ei tohiks. Enne ukse kinnilöömist oli ikkagi väike pragu korraks vahele pääsenud ja midagi paha pääses sealt välja. Need olid mingid hallid kurjad inimesed, kellele tuli pärast rangelt "ei" ja "mine ära" öelda, võibolla isegi millegagi lajatada.

Lapsel silmad punased kui jänesel. Aeti aiast minema.

Meie teine külalis-šotlane ajab asju rohkem tõsiselt ja omaette, aga on ka juba kuidagi omaseks saanud. Tuleb ja rahmeldab. Teeb just niipalju kui küsitakse. Vahel lubab trikke pealt vaadata ja õppida.

Mida tillikat? Koordis polegi tärni seekord?! Aga...aga... kuidas see rahvas siis harjutama peaks? Ainult Koordis ju saab, mujal on väiksemad rajad. Kui see näeb välja kui kärukeeramine ja kui ta häälitseb nagu kärukeeramine, siis ta on ju kärukeeramine. Ja ma ei mõtle muidugi käru tegelikult. Ise saavad kodumurul kõik pähe õppida, aga teised kobigu kasvõi välismaale. Mis olekski mõistlik...

Pesin ära kasutatud patsikummid ja päikeseprillid.

Pärnumaal Maria talus olid sääskede suvepäevad. Need istusid värskelt pihustatud tõrjevahendisse ujuma, nii kõva nälg oli. Ma ei mäleta küll, et kusagil mujal oleks korraga toimunud kahed võistlused, niimoodi kohe täitsa samal ajal. Kestmine ja KS. Pärast pikka palavat päeva tundus võimatu lahkuda merd katsumata. Otsisin kohta, aga puha eramaad ja ligipääsmatu võsa. Oleks võinud kohalikelt ju küsida, aga ei. Pärnu linnas sees oleks tee selge olnud -- kui vanatädi veel elas, tallasime mereääre ja ka linnateed aastate jooksul kõik läbi. Korduvalt. Metsavahel aga polnudki kõik kandikul ees. Kusagil järjekordse sadamakese juurest leidsin aiataguse telkimisala, kus ka meri kätte paistis. Ega midagi, plätud jalga ja teele. Meri oli linde täis ja mereäär nende sisu. Muda, löga, surnud kalad, vetikad. Jalutasin pahkluuni selles supis ja aitas küll. Juba enne autosse jõudmist hakkasid jalad kipitama. Leidsin lähima poe ja vajutasin selle wc kraanikausis jalad koos plätudega vähe selgemasse vette. Pärast koristamist krabasin poest magamajäämise-vastaseid vahendeid ja jõudsin tänu neile ka elusalt koju. Magasin nii sügavalt, et imestasin hommikul, et olin veel samale korrusele jäänud.

Maagia on lahtunud. Esimestes trennides pärast võistlusi oli hobune olnud innukas ja energiline, lausa lust. Nüüd aga lohistab jälle jalgu järele. Õgib ennast õhtuks maakeraks ja mul on tegu, et üldse sadulavööd kinni saada. Lisaks see nüristav kuumus. Kulgen autopiloodil.

Mõne nädalaga on lahkunud pooled juuksed. Ebareaalne, kui palju neid ära on tulnud ja tuleb. Isegi pärast lapsi pole nii hull olnud (no see 3-kuud-pärast-sündi-karvasadu). Peaks parukapoode läbi kammima hakkama. Stress? Võimalik. Seda ei saa ju välja ka lülitada, see lihtsalt on ja kaduvad karvad igatahes kuidagi kaasa ei aita.