Trofeejaht

Juhuu! Läbi! Kõik! Ei mingeid referaate, loovtöid, harjutusi enam! Vabaduuuuuus! Hinded on väljas ja rahu maa peal. Viimane referaat jäigi ühel tondil pooleli, selle tempoga oleks võibolla pooleks juuliks valmis saanud, isegi kui terve nett on materjali täis ja aina korja sealt. Vähe sellest, kuna tööd tehti jagatud failis G draivis, oli jooksev seis kogu aeg näha, seega päris 1 või 0 olukord polnudki. Nüüd peab arvutiaja kuidagi lugemise ja õueskäimisega ära siduma, sest muidu on mul varsti 2 kivikuju siin monitoride ees.

Aga ei, aga ei, ratsutasin Hiirekesega parajasti poolmõnusalt ringi, kui tuli kõne klassijuhatajalt: see inglise keele lühifilm tuleb ikkagi ära teha täna, aega on täpselt 00-ni. Kõne koju, valmistagu ette kõik võimalik ja õhtul hiljem jätkame. Ja nii juhtuski, et kell poolöösel sebisime hoovis sääskede järelvalve all tulnukateemalistel filmivõtetel. Oli mõnevõrra jooksmist ja veega pritsimist, leivasöömist ja jäsemekasvatamist. Pärast tuli veel kokkulõikamine ja üleslaadimine, me tõepoolest lõpetasimegi kell 00:00. Päris nii polnud see õhtu plaanitud, aga NÜÜD on küll kõik selle koolivärgiga. Aitab. Ja peakupja tiitel on ikkagi minu.

Kuidas avada kookospähklit? Kõigepealt tuleb leida see pehme auk, uuristada kork maha ja lasta mahl väja. Mida värskem, seda parem muidugi. Siis toppida pähkel 2-kordsesse kilekotti ja lüüa ta vastu seina või treppi pooleks. Või noh, nii ma oleks tavaliselt teinud. Seekord arvutasin kokku, et ei ole tarvis selle kilekotiga jännata, miks mitte lihtsalt vastu seina lüüa. Pähkel põrkas seinast ja pooldus imeliselt sobivalt kaheks tükiks -- vohh!! -- ja hetke pärast oli veel üks pauk ja köök kilde täis. Ahjuukse klaas. See kattis peenikeste kuubikutena kogu põranda.

Vedelemist on rohkem kui varem ja see ei ole hästi mõjunud. Vähemalt ses mõttes, et eriti ei viitsigi midagi teha, isegi kui aega nagu oleks. Isegi ratsutama tuleb ennast lohistada ja raske on hobusele öelda, et midagi peab, kui ise selles eriti veendunud pole. Või äkki muserdab mind see Metsiku galopi viletsus noore uljaspeaga võrreldes...? Kas see on tõesti alati nii nõrk olnud? Kui ei oleks seda igipidurit peal, siis elaks üle, aga kui ikka iga samm on intensiivne seisak, siis see närib hinge seest. Tegin ükspäev loenduse, et kes kuipalju ümbermurude ringil (u 2km) pidurdab. 0:8 tuli seis. Mismoodi ma niimoodi midagi võistlen üldse?! Eelmine kord oli ränk käkk ja ka nüüd ei näita märgid paranemist. Ja paks on ka nagu vaal, see Metsik.

Ka testsõit uuendatud platsidel näitas, et seisud pole kiita. Metsik kartis üht ja teist, juba esimesel vasakpöördel ründas tapjajuurikas, mis jalgupidi liiva sisse tirida tahtis. Hobune põrkas korisedes õhku. Sama tunne kui viimastel võistlustel, mis pehmelt öeldes kanni läksid. Lõdvestatus my ass. Ise ma veel nuiasin endale klassi välja... Totakas. Ja siis veel see Nv3V. Noh, ma pole valmis. See hirm, et äkki tõrgub välja, on liiga suur. Kui ma oleks mõni Ellermann, siis ma lihtsalt lendaksin peale ega muretseks üldse. Need nii madalad asjad ju! Ja üldse, teised käivad juba oma vaevuratsastatud neljastega meetreid võistlemas. Ma tean, et pole vaja end teistega võrrelda, aga miks just mina selline hädavares pean olema, et 85cm palju tundub?! Ja see Metsiku-värk masendab niisama. Panin kogu selle masenduse peale ennast Ruunaraipele orienteerumisele kirja. Nüüd on tulekul 2 nädalavahet, kus mõlemad päevad on tihedalt täis. Kui ma muidugi üldse regan ennast sinna Niitu. Mul pole isegi hobune ERL-is registreeritud veel.

Metsik on täiesti kohutavalt kohutav. Regasin mõttega, et saan iga hetk pooleli jätta või üldse mitte kohale ilmuda. Ma ei saa oma tahtmist ja olen siis kuri kõigi pihta. Hästi aus, eksole. Miks ta peab nii paks ja arg olema?! 

Ärkasin töölaua taga, olin sinna mängu taha magama jäänud. Ulp oli ülemus ja küsis midagi. Sõnad tulid aeglaselt, nagu oleksid lõuad liimised. Töökaaslased olid vahepeal mu püksisääred kokku õmmelnud. Päriselt olingi tööl, kuigi kodukontoris, ja arvuti taha magama jäänud. 

Sõitsin skeemi läbi, hakkas sadama. Mis seal ikka, jalutan sellest hoolimata. Aga läks järjest märjemaks ja millalgi hakkasin ikkagi talli poole nihkuma. 100m enne katust kallas äkki ühtlase joana. Väänasin riideid välja, nendest sai tallivahele loik, kuhu mõne aja pärast tuli üks tuvi vett jooma.

Hommikul ärgates hakkas peas ketrama laul "I gotta feeling" (pärast otsisin üles, misasi see selline oli)-- täitsa hea sooritusmuusika ühe võistluspäeva jaoks. Jess, tuleb võit! Autosse istudes vahetus pala, "Send in the clowns". Väga ilus lugu, aga mitte just parim prepper. Aa, hoopis kaotus siis? Sain kohe esimesena peale, et vajadusel pärastpoole saadaval olla. Oli kartmispäev jälle, päike siras taevas ja onu kartis jälgi, mis ta ise just eelmise ringiga ehitanud oli. Väga palju lisapidureid ja kehv esitus. Nüüd on küll kõik, rohkem ma selle tondiga ei võistle. Ei taha enam julgestuseks taustal 3v-d ka teha, et natukenegi seda iseseisvat püstiseismist oleks. Metsik on nüüd 17, pole tal enam vaja rapsida. Küll aga tahaks soovitada kõigil, kel võimalik, hakata kähku ks harrastajaks ja osaleda karikasarjas -- kustkohast veel nii ägeda roseti saaks kui sealt?! Keegi on kohe päriselt disainivaeva näinud, lausa hiilgav.

Pea põles otsast ja pean magama, et mingissegi konditsiooni saada. Orienteerumine on alles õhtul ja hobude tujusid ette ei tea, et kes, kas ja kuidas treikusse minema hakkab. Meil 1 ks-võistleja ajas nii kaua hobust peale, et jalgsi oleks koju ja tagasigi jõudnud selle ajaga. 

Orienteerumisüritus oli nii äge. Männimets ja liivarajad, lainesse löödud maa. Nagu Kuristal, aga nimi selline naljakas -- Ruunaraipe. Mul oli selliseid kohe 2 tükki võtta, ise tegelesin Hiirekesega ja Kati sai Metsiku. Starti oodates seisis "Metsik" kõiges rahus paigal, vahel tiris natuke muru. Isegi kihulased ei tulnud ta peale. Hiireke seevastu rahmeldas nagu purjus äädikakärbes ega püsinud poolt sekunditki pildipaigal, kihulased kihisesid aina ümber. Kaardi saamise hetk äratas uinuja üles, hobu kargas Katiga õhku.  10 minutit anti aega plaani teha. Rada tundus lihtne. Umbes kolmanda punkti juures hakkas Kati ka juba kaardist aru saama ja edasi oli korralik ralliseiklus. Palke oli teel ja üles-alla radu, isegi kraavi saime ületada -- Hiireke läks Metsiku järel metsiku hüppega, omapead oleksin vist pidanud hobuse käekõrvale võtma. Metsikust ma juba teadsin, et ta saab metsas mõnusalt hakkama, aga ka Hiirekesega annaks loodetavasti varsti luurele minna. Kõige hirmsam asi oli vast see kraav ja üks palgike, mis napilt 50cm krossi tasemele oleks küündinud (selles valguses see Niidu 3V, khm.. ööh). Finišit otsisime vale künka pealt, kus rahvas ahvatlevalt lendavat taldrikut mängis ja paar väikest ekset oli veel, aga vähemalt hobustega sai ülimalt rahule jääda. Koorisime varustuse maha ja pakkusime juua ja siis nad kukkusid külili, Metsik hoolikalt kohta valides ja Hiireke räntsatas esimesse pehmesse kohta. Püherdas puhtas peenes liivas pikalt-põhjalikult mõlemad küljed läbi, mitu korda. Nii mõnusat liivavanni pole tavaolukorras kusagilt võtta. Tont ainult treikusse ei läinud kohe (see on juba lugude refrääniks saanud) ja kui läks, pissis selle lainesse. Sain põlveõnnaldest jälle nahad maha (miks just sealt ja nii?!) ja säärele tekkis mingi rusikasuurune sinikas. Need paranevad mõne päevaga. Nahaaugud tegelikult mitte, aga eks ma kasutan plaastreid.

[See ks-väljaku tohlakas on metsakunn; varustus kriipsupealt sama, aga elamus risti vastupidine. Kõige esimene pilt on ka sealt]

Regasin hobuse ERL-i, maksin aastamaksu ja regasin ka Niitu. On muidugi see hirm välja tõrkuda, aga ma vähemalt lähen ja näitan talle kohti ja proovin jõuda võimalikult kaugele. Kõrgused on ju madalad ja ehk saan traavis minna. Vahel ta muidugi ei lähe kohtadesse ja survestamine muudab ta veel eriti tõrksaks. Teisalt on vahele päevi, kui saan tunda seda lusti ja minekurõõmu, kui Hiireke teebki vajalikke asju, ei kima, aga tal on see mootor. Kui soovib, luban tal kasvõi maani oma kaela sirutada ja ta tundub juba tasapisi kiitust nautima hakkavat. Mõnus.

Tööl toimub liikumiskampaania, kus tööväliseid värske õhu kilomeetreid kirja pannakse. Ratsutamine on millegipärast jalgrattasõiduga võrdsustatud (1km jooksu v käimist = 1p, rullitamist 0.5p, ratast 1/3p),  aga see pole ju ometi õiglane. Skeemisõit on ikka kordades raskem kui sama maa niisama ära jalutada. Galopiring tegelikult ka, kuigi hobusega saab palju kiiremini. Lisaks veel see tüütu telefoni kaasastassimine, et endokas meetreid lugeda saaks. Ving-ving.

Keegi on hiigelpraeahju ukse lahti unustanud. Ränk leitsak. Hobused saavad minimaalselt trenni, millest suure osa teevad ise koplis parmude eest põgenedes ära.

Ma pole üldse mingi jooksmisfänn, minu ala on rohkem vedelemine. Aga kuna Elva südaööjooksul oli (ka) sel aastal hästi ilus osalejamedal ja kuna isegi ema ilmus kohale, et endale see kena plaadike hankida, läksin ka liimile. Mida ikka selle kõige palavama päeva õhtuga ette võtta, eksole. Plätud jalga, 1 duud ja 1 ema kaasa ja minek. Trenn on teadagi nõrkadele, millal ma üldse viimati jooksingi...? Endokas tahtis jälle tillitada ega osanud äkki ära arvata, mis maailma otsas asume. Niipea kui mängupoe lahti kraamisin, et alternatiiv hankida, hakkas suure hirmuga tööle.

Jalad on makaronid ja 2kg kehakaalu on kusagile rajale maha jäänud. Ei viitsi seda otsima ka minna.

Lakalõikus ja skeemisõit, viimane kujuteldavas lühikeses maneežis. Hetkel -- nii lihtsas skeemis, kus ainult rõõmurõngad kummalegi poole -- on kõige keerulisem keskliini tabamine. No mitte ei püsi peal.

Panin platsile mõned kollid, kui veekraavi ja filleritega latikat nii nimetada võib. Kui hobusega kohale jõudsin, oli kolle juurde tekkinud, kui jalgratastel ringitrallavaid ja kilkavaid ja minidrooni jahtivaid lapsi nii nimetada võib. Jõllitamist nagu oligi, aga ei midagi liiga hullu. Kamba peale tuli üks tõrge, see oli varju poolt tulles kraav. Vähemalt ei kihutanud hullunult ringi, vaid jäi sinna ette arutlema. Ennist oli päikese poolt kõheldes ja hiigelhüppega kohapealt tulnud, aga ju siis polnud sama tõke. Pärast paari kordust vajus hüppekaar adekvaatseks. Hakkab oodatud lahendusi otsima ja leidma -- tubli.

Pere pikim lõpetas põhikooli, aktusi peeti üksikute klasside kaupa kahetunniste vahedega, toolid paiknesid saalis kahekaupa ja hõredalt, kutsutud oli vaid kaks nägu lõpetaja kohta ja ülejäänud said veebiülekannet vaadata. Ei mingit umbset higistamist nagu varasematel aastatel. Maavanem saatis riidepuuga medaleid matade-füüsikate-keemiate eest. Füüsikas oli tervenisti riigi kolmas. Vinge klassijuhataja oli, meistermotivaator.

Jaaniks läksime jälle isa-vanaisale külla, et sama hooga ka lõpetamine ja pisitondi sünnipäev ära tähistada. Isegi sauna tegime, kuigi see tegi ilma veel soojemaks. Ja sõnamängu ja uunot. Vanama oli nii väikseks jäänud... see ei takistanud teda meile unos pähe tegemast.

Ratsutamine on nüüd üks ülimalt kontsentreeritud rodeoüritus. Sammu me enam ei tee, ka mitte sirget traavi. Hobune annab kohe teada, kui mõni parm tema peale ära pargib -- kui hammastega kätte ei saa, paugutab tagant üles. Suurt lendurit nähes spurdib 50m nagu vedrust. Pidev pea ja kaelaga raputamine ja vehkimine käib loomulikult asja juurde. Täna suutsime 17min vastu pidada, aga ilm läheb järjest hullemaks (isegi kui ilmateates kiidavad, et aina paraneb). Täitsa võimalik, et ma ei lähegi sinna Niitu kõrbema. Terve päev lausvirelemist... noh... vaatame veel, aga just nv lubab olla kõige kuumem. 

Laupäeval sain vähemalt varjus olla, aga varajane ärkamine ja kontsentreerumine pikemaks ajaks on mind nii läbi küpsetanud, et ma ausalt ei kujuta ette, kuidas homme hakkama saame. See kuumus, selle eest ei saa kuidagi peitu ja homses autos pole konti ka. 

***

Huh, läbi sai see hullumeelne päev. Jäime ellu. Lõpetasime numbriga ja selle üle on mul äraütlemata hea meel. Käkivõimalusi oli kuhjaga, isegi juba ks-s. Hobune polnud selliste lipik-aedadega tuttav, vaatas esimese keskliini lõpus, et tore madal tõke, sellest saab üle küll. Ainult et siis ma tirisin ta sealt liinilt maha. Paar apsakat oli, aga muidu täitsa tubli. Kakas kohtuniku ette ja traavi ajal läks korra galopile. Sadulaid talle veel igaks alaks pole, seega läks ts-iks valmistumine kiirelt: kaks tükki porgandit hambusse ja olemas. Soojendusest ei osanud välja lugeda, kuidas selle parkuuriga minna võiks. Ettevaatlik oli. Rada oli raske,  süsteemiga ja kahe harjumatu dog-legiga, aga hobune sai kenasti hakkama. Täitsa nagu mõni... hüppehobune või midagi. Vedakas, et isa viitsis appi tulla, see päästis päeva. Sain krossi rahulikult 2x läbi kõmpida ja natuke teiste sõite vaadata. Huvitav, et neil kellelgi akvafoobikust hobust polnud, muudkui pladistasid läbi vee. Olime ju ka ennist uurimas käinud seal ja loigule ligi ei saanudki, isegi kui käekõrval juhtida proovisin. Tegelikult oli murekoorem juba langenud, olime pääsenud kolmandasse alasse! Jippiii! Veega tegeleme teine kord. Krossi soojendusel jõudsin just valmis mõelda, et kerge on sõita ja et põlvenahad kipuvad lahkuma, kui hobune ütles, et eriti kuri parm on kallale tulnud. Kõrvalt nägi välja nagu pukitamine. Vaatasin maad ja see oli mullane ja kõva -- ei taha kukkuda sinna. Kargasin maha ja vaatasin kõhualuse üle -- ei kedagi. Ronisin peale tagasi ja buk-buki vältimiseks pidin galopi sisse võtma. Majakest tõrkus esimesel katsel. Well... Kell ütles, et stardini on veel 4min, aga uksevalvur teatas, et eelmine sõitja on juba 8. tõkke juures. Start on kohe! Traavisin koplite vahelt stardi suunas ja juba loetigi -- 10, 9, 8,... ja nii ta algas, otse väravasse ja esimese kolli poole. Tegime sinna nr1 ette kohe serpentiini. Kas ma juba olen maininud, et üldse kokku olime ainult umbes viiest krossitõkkest esimesel korral üle saanud? Teiste kordadega jaa, aga võistlustel on neid teisi kordi ainult kaks saadaval. Tahtsin neid kordi koledamate kohtade jaoks alles hoida ja kasutasin kõiki nippe, et sinnani jõuda. Näiteks et ei uhmerda arutult peale. Näitan selgelt suuna kätte ja ehitan kätest-jalgadest koridori. Ratsmeid ei loobi käest ja lähenemisel soodustan kõrgemat kaelaasendit, et hobune takistust korralikult näeks. Vahemaadel pinge maha ja vaba galopp. Istun "tagapingis" ja arvestan, et äkki tahab alt tulla, ei litsu viimasel hetkel rütmi sassi. Mis kõige vahvam ja samas mitteintuitiivne -- kui hobune eelistab paremale tõmmata nagu mul, siis ei ripu vasakus ratsmes, vaid teadlikult võtan selle parema ja nagu nõiaväel läheb hobune otseks. Hanno. Neid serpentiine tuli päris mitu ja pärast näitas endokaski tohutut jõnksutamist. Ei mingit ühtlast tempot. Sain ajaületuse eest 18 miinust, mis (eriti sellisel kõrgusel) tähendab üüratut molutamist. Sellega tegeleme edaspidi, aga, aga... AGA see oli rekordkogus esimese korraga ületatud krossikaid! Ja muidugi Hiirekese esimene päris võistlus. Kaitsmeid märjaks siiski ei saanud, hiilisime kõrvalt, aga vettehüpete pealt punkte ei jagatudki ju. Pärast polnud hallil talliprintsil, kes ainult sooja veega pesu kannatab, mingit probleemi külmas voolikuvihmas liguneda. Selgelt mõnules seal. Noja siis tegi Liivakell lõpuks oma meetri ära. Mul on sinna veel jälle aega.

[Elin pildistas täitsa mitu pilti kokku. Millegipärast ei jäänud ratsanik kusagile normaalse näoga, ilmselt oli fotokas vigane või midagi...]

See tunne, kui pärast Niitvälja ühepäevast kõrbekuuma kolmevõistlust voodisse langed ja nahk vastu linasid põlemistuikab ja kõik lihased on nagu nuiaga pehmeks klopitud ja vasakus põlveõndlas pole enam nahka ja isegi kolme minutit ei jõua asjadele mõelda, sest tuimus võtab ümbert kinni ja enne hommikut ei lähe enam äkki mitte miski korda.

Kuu viimane päev oli vett ääreni täis, aga taevaluugid sulgusid just õhtuse ratsutamise ajaks. Plats oli nagu mererannas see märg ala mere ja kuiva liiva vahel, ehk siis suurepärane ratsavärgiks. Sadul tundus veel rohkem tasakaalust väljas kui varem. Pean hakkama uut otsima, böö. Midagi tagant kõrgemat, sest praegu turnin küll nagu mootorrattal, jalad kusagil ees.

Tulbiring

Uus kuu, uued väljakutsed. Või tegelikult vanad, aga veidi teisiti. Jätkan ikkagi seda keeleõpet,

mõtlesin et teen ühe kuu veel. Päris väljakutse on ka: kuidas ometi need Hiirekese suunad paika saada?! Kui talle mõni koht või pingutus ei meeldi, siis ta lihtsalt lahkub areenilt. Proovisin siis üks teine päev uut taktikat, et lasengi tal endal valida ja kiidan takka. Kuna hullupööra kimamised piki märakarja aiaäärt vaheldumisi kannapööretega polnud siiski piisavalt sarnane tulemus minu soovituga, läksin tagasi "mina roolin" taktika juurde. Onu oli juba natuke harjunud rallimängudega ja ümber veenmine võttis aega. Või mis, siiamaani võtab. Kõik pagana aja võtab ära! Vähemasti on ta ilus. Isegi kui kintsudel-külgedel on märke junnihunnikus aelemisest. Imelik, et kõrbide hobustega seda probleemi pole, khm. Homme on kavas murumängud. Eelmine kord oli paras sodi, näis nüüd...

[pildiloleva oli lind oma tagumise otsaga mu välisukse ette joonistanud... see on ju selgelt hobune?!]

[all on giidita metsaretke lõpp, vähemalt stardi leidsime üles... GPS abiga, aga ikkagi]

Ka see kord oli sodi, aga siiski mõnevõrra vähem. Vähemalt Hiirekese poolt krossiplatsil (pärast ei läinud, tont, treikusse enam). Kui ta paremale võssa tõmbas, püüdsin ma ta sealt nagu kala kinni ja hakkasin õigele poole tagasi sikutama. Kokku tuli ikka omajagu neid möödatõmbeid, mingist võistlemisest endiselt juttugi olla ei saa. Pigem oli niipidi, et Mõnda Asja tuli kohe esimese korraga. Nagu seda angaari, mida videos liiga kõrgelt-kaugelt hüppab, või isegi kraavi, millest küll esimese korraga üle sai, aga pärast enam mitte. Vähemalt uude vette läks võitluseta sisse, ju oli janu. Krossipäev ise lõppes nii ootamatult, et mul on seda siiamaani väga raske mõista. Sündmused olid sellised, mis ikka juhtuda võivad, mõnikord ei tule samm välja, keegi koperdab, keegi kukub. Aga et nii lõplikult kukub, see polnud üldse loogiline. Meie kõrguste juures. Ja see oli veel tõusva profiiliga tõke, mis oleks pidanud just see lihtsamate hulgast olema. Mõte püsib seal nagu takjas, ilmselt teeb seda veel kaua aega.

Võtsin endale püha ülesande parandada 1 tekk päevas. Esimeseks võtsin kohe vingelt tugeva, millelt kant oli maha kangutatud ja sabaklapp koos sellega. Kahekordne õmblus, seega iga juppi vaja läbida 4 korda. Paksu nõelaga ei jaksa läbi lükata, aga peenem läks vahel kiirelt viltu. Otsapidi näppu, või mis veelgi valusam, tagumist otsa pidi näppu. Mingil hetkel ei viitsinud enam verdki ära pühkida -- no kaua ta ikka valutada jaksab ja küll ta ühel hetkel hüübib ka. Päevatöö sai umbes meeter, aga sinna jäi vähemalt 2 veel teha. Plaan ei näi täide minevat. Teised tekid on vast õhemad ja saab kiiremini. Kokku on vist lausa 6 katkist! Oleks võinud Kollionu omad talle kaasa pakkida, aga vaevalt nad uuele hobusele mingeid katkisi oleksid tahtnud.

Uus e-võistlus on välja kuulutatud. Vähemalt esialgu mõtlen -- miks mitte jälle osaleda. Tegelikult ma tean küll,  miks mitte -- see köhiv porikäkk äkki ei taha.

Jõudsin kandi parandusega jalakinnituse rõngani ja sellega seoses järelduseni, et teki õmblemisel oli tehtud viga. Seda kohta polnud võimalik õigesti tagasi õmmelda, sest õige koht oli juba tugevasti koos, aga mitte teki küljes. Kahju, et varem ei märganud, oleks saanud tagasi saata. Muidu oli hea tekk küll, kannatas tõepoolest teiste hambad ära, aga kui nad seal kambaga kandi maha tirisid, oli see kant Hiirekese jalgadesse kammitsaks läinud. Õnn, et ta pööraseks ei läinud, vaid lubas rahulikult pusa lahti harutada.

Nüüd läks vahelduseks hüppetrenn ka täiesti pekki. Takistused olid poole väiksemad kui eelmine kord, aga Hiirel tuli kiire ja ma ei suutnud enam üldse roolida teda. Mingi mõttekramp ei luba lollis kohas volditada ka ja nii me uhmerdasime süsteemilegi hullunult peale. Lipsas seekord hoopis vasakule, napilt pääsesime postist mööda. Nüüd on küll vaja kaks sammu tagasi astuda ja hoopis maalattidega jätkata, kuni mõistus tagasi koju tuleb. Kui tuleb.

Paningi järgmine päev pulgad maha, samasse kohta, kus enne takistused olid. Ja tõepoolest -- kihutas peale ja tõrkus neid! See oli veel selline valikuline tõrkumine ka, näiteks sammus võis neist jumala rahuga üle kõndida, aga traavis ei püsinud kaas üldse peal. Tõmbas mujale ja lendas minema nagu oleks tuli saba all. Ma olen üsna nõutu juba. Seekord rallisime need kasakajooksud ära ja lõppu ketrasime latte traavis kuni polnud enam kõhklusevarjugi. Ja ikkagi on võimalik, et ta teeb järgmine kord jälle algul nalja. Üldse pole naljakas tegelikult. Vähemalt saab pesuboksiga järjest tuttavamaks. Veega üle kallamine tundub täitsa sobivat. Või meeldib talle järgnev kuivaks söömjalutamine murul.

Ja ka järgmisel päeval panin 3 pulka. Seekord ei vaielnud üldse. Ei kiirendanud ka ega midagi. Sõitsime siis hõredas aias skeemi. Õppimise jaoks võinuks neid aedu kindlasti rohkem olla, sest üsna suure vaevaga püsisime üldse platsil (aga püsisime!). Skeem tahtis täisistakut, aga ma pole üle 4 sammu järjest traavis seni istunudki. Seega oli kohati poolistakulaadne toode. Sirgetel otse ei püsi ja allüürid ei tulnud ka päris skeemi järgi, aga vähemalt algus on tehtud. Siit saab vaid paraneda, nagu öeldakse (siis, kui midagi pekki on läinud).

Virtualeventing on täies hoos ja onud-tädid lõbutsevad kogu südamest. Isegi seda naljarada läbides on näha, kui põhjalik ja plaanimisvõimeline keegi on. Ja kes reeglitega korralikult tutvunud on. 3V-d virtuaalsena juba ei sõida, seepärast oli vaid KS osa nii nagu päriselt. Erinevusega, et igaüks sõitis oma koduõues. Võiks ju arvata, et tippudel on puha punased vaibad ja 5* tingimused, aga see polnud üldse mingi reegel. Sõideti ka täitsa mätaste vahel. Krossi asendas vigur-rada, kus tuli kiiruse peale käruga varustust vedada (sadul-valjad-vöö, heinavõrk jm), pugeda takistuste alt ja hüpata üle, lusikaga muna viia, saapad kummikute vastu vahetada, tihe postislaalom läbida, veeämber käruga üle maalati jootmiskohta toimetada, allesjäänud vesi teise ämbrisse valada (vajadusel juurde tuua), veest suuga õun püüda ja riidevahetuspunkti viia, "peoriidesse" panna, pool liitrit *midagi* juua, 2 patja püüristada, vedeleda neil 3 sek ja sealt finišisse -- ja kogu raja pidi kaasa tegema ka koer! Vahel muutuski see koer hoopis peategelaseks. Karistuspunktid olid ka, asju ei tohtinud maha ajada või koer rihma otsast põgeneda, õunu ei tohtinud kätega katsuda jms. Puhtaid "sõite" tuli samas suurusjärgus kui päris võistlustel. TS jaoks oli parkuur ette antud, aga latid olid enamasti maas ja rada tuli läbida jalgrattal. Elektrimootori eest 2kp, 4-rattalise eest 4kp, jala maha panemise eest ka midagi. Normiaeg ka veel. Kes vähegi jalgrattaga metsavahele on sattunud, võib umbes aimata, kui kerge on liivas maalatte ületada, eriti kui 2 pulka järjest on nagu okseril. Jälle läks tihedaks rebimiseks. Mõni oli päris hüpped ehitanud kaldteede abiga ja üks osutus sootuks trikiratturiks. Ülekannet kommisid teenekad 3V kommentaatorid ja kõik olekski olnud nagu päris, aga tegelikult koguti raha heategevuseks ja viirusetõrjeks. Vinge ettevõtmine.

Pühapäev = metsapäev! Hiirekese treikusse meelitamine läks üsna valutult, seega oli midagi muud põnevat oodata... nojaa, kolme hobuse peale tuli kaasa ainult 2 sadulat ja muidugi tuli see välja alles metsavahel, mis tallist poole tunni kaugusel. Aga ei hullu, 5 minutit pärast paanikat -- keegi ei tahtnud millegipärast vabatahtlikult lageda selja otsas matkata -- ilmus puude vahelt sinine auto, millest vajus välja sadul. Nagu muinasjutus. Peagi lisandus kampa kohalik giid-metsapealik ja saigi kokku 4 ema oma koormaeeslite otsas, vähemalt paariks tunniks oma lapsi sootuks unustamas (emadepäeva eri). See metsavahe on võr-ra-tu, lihtsalt uskumatult vinge koht neliveoks. Need rajad ja reljeefid, oeh! See oli Hiirekesele kolmas kord ja nüüd ta juba hakkas päriselt toimima. Ei pakkunudki enam kogu aeg galoppi, vaid püsis edukalt teisteski allüürides... olgu, sammus siiski kaua ei püsinud, aga vähemalt traavis ja galopis olid sammud pikemad ja pehmemad. Traditsiooniliselt suri välja vasak pahkluu ja ebatraditsiooniliselt hõõrdusid ära põlveõnnalde nahad. Jube valus oli.

Pulgad, pulgad. Jätkan nende panemist, kuni nad enam ei tekita kiirendust. Elava hobusega käib kaasas, et vahel tundub sõit nagu püssirohutünni otsas, ei julge õieti hingatagi.

Polnud ju Nii tuuline päev, või mis, aga Hiireke tantsis koplist tuues nööri otsas, tegi tiire mu ümber ja proovis lahtigi tõmmata. Tohoh, jälle midagi uut (ja tüütut), seni on ikka väga viisakalt käekõrval käitunud. Mõtlesin siis igaks juhuks ette kordetada, aga platsil justkui nii metsik enam polnud ja ronisin kohe peale. Latid seltsiks ka seekord.

Kui oleksin ebausklik, siis ei julgekski öelda, et Hiireke oli täna nii vahva. Tegime alustuseks KS platsil mõned diagonaalid, serpentiinid ja keskliinid, et siis murumängudega jätkata. Sellisest seisust saaks lausa ratsutama hakata lõpuks, seiklesime küngaste ümber ja üle, ei vaielnudki midagi vastu. Isegi galopis oli täitsa roolitav. Tubljonks! Muud seletust ei osanud digimuundumisele välja mõelda, kui et ju siis kappas kari  päev otsa hullunult ringi ja väsitas Hiirekese sootuks ära. Tundus isegi, et tänav kaelasilitus teda seekord ei ehmatanudki. Atsa.

Karjajooks? See käekõrvaline murutrennipäev?  Vähem tuult? Miski igatahes on mõjunud ja oleme praegu töölainel. Sõidame murul igasse kohta, nii et poleks midagi etteaimatavat. Veel pole leidnud ühtegi kombinatsiooni, mis ei-mehe välja tooks. Ma ülemäära ei provotseeri ka tegelikult.

Hakkasin ühte trikki õpetama. Vaatame, kui kaua läheb sellega ja kuhu jõuab (20.05). Ilmad on praegu ratsutamise mõttes parimad, +10C väheste hoovihmadega. Nii on tolm taltsutatud ja keegi ei kuumene üle. Putukaid ka pole! Kas inimeste-hobuste hea kaalub üles pääsukeste jm tiivuliste halva? Kes teab. Muidugi pärast metsade ära võtmist (isegi kaski päästetakse üraskite käest) on üldse ime, et keegi nende ägedate tuulte käes üldse lennata jaksab. Ainult kuu on aega pikima päevani, aga kevad on ikka alles poolik. Raps on küll juba poolemeetrine... Pole ammu enam numbreid kirja pannud, aga 5 miljonit teadaolevat haigestunut, 40% neist on juba tervenenud ja USA juhib edekabelit rohkem kui miljonise edumaaga järgmise ees. Trump ütles, et see olevat koguni aumärk selle eest, et nad nii ohtralt testivad. Isegi kui selles "testide arv inimese kohta" järjekorras on nad kusagil 16. kohal. Vähemalt on sissesõit mu rongijaam-kodulinna päris ilus. Ega seal ringteel kaua aega olnud turistitada, tegin autoaknast kiirelt pildi. Oleks rohkem aega olnud, võinuksin kolmekordse vikerkaaregi peale sättida.

Pidu oli ilus, aga sai lõpuks läbi -- sääsed on kurjad ja näljased. Hiireke möllas kopliukses, et varem koju saada. Teised aktiivsemad ka. Metsik oli õhtuks vist juba võhmal põgenemisest ja ta jalutas aeglaselt mulle vastu (tegelikult ukse poole).

Hiir hüppas (V järel aiaaugust välja) ja kass kargas (tegelt ei, Ossu pigem jalutab), kellegi kabjad lõid trummi (päriselt oli Ty kael, mis sügades boksiust paugutas, nii et platsilegi kuulda).

Korjasin Hiirelt täna esimese puugi. Peaksin trikiõppesse paremad maiustused hankima. Hobune on juba rahul ja mõnuleb, kui saab putukase ilma eest boksi varjule. Mingi puru eest trikitamine on teisejärguline, eriti kui hein ka hunnikus ees.

No nüüd on küll juba liig, see asjade kokkusattumine ja logistikaimed. Päevas on nii vähe tunde ja järgmine puhkehetk nii kaugel... Aga proovin kirja ikkagi panna. Laupäeva kavas oli teispool Võrtsu päev otsa starte vaadata. Sinna läheme tavaliselt teise kohtunikuga koos, mul tuleb ainult peale saamiseks kõrvalasulasse kohale sõita. Sujuvalt tekkis paralleelidee, et pärast võiks ka ju veidi krossida. Seda siis põhjamail, KS üritusest pooleteise saja km kaugusel (edasi ei saa lükata, hiljem on derby pärast ala lukus). Ei hullu -- Liivakellal oli juhtumisi autos just 1 vaba koht. Viimati panebki hobuse ise peale ja minu mure on kuidagi kohale jõuda. Millegipärast oli vaja eelmisel õhtul saapad-kiiver-turvavest teise autoga tallist kodu poole saata (talli juures oli kohtumine üldse sellepärast, et aiast päästetud laps koju tassimiseks üle anda, muidu oleks kas mul edasitagasi või lapsel pikem tallispassimine). Sel teisel autol läks kusagil põõsavahel rehv katki ja nagu moodsatel ikka, tagavararatast netu. Viidi Tartusse rehviootele ja mehed matkasid bussiga koju (lasteaialise kodutee kujunes peaaegu 100km-seks). Mina viisin kunagi öösel sadula jm vajaliku oma autoga koju ja seega olid mu krossiasjad kahes linnas laiali ja midagi veel tallis ka (hobune ja valjad näiteks). Samas oli kogu kross lahtine nali niikuinii, sest polnud mingit vihjepoegagi, kas Hiireke sinna autosse üldse peale läheb. Hommikul tegin nimekirja, mida kindlasti kaasa võtta vaja (alates harjadest-kordest-veeämbrist, lõpetades oma varustusega) ja lasksin ennast KS ürituse jaoks kohtumispaika sõidutada (tavaliselt olen ise sõitnud ja auto õhtuni parkima jätnud). Neil korraldajatel on iga kord mingi uuendus ja üllatus varuks olnud. Seekord siis otseülekanne, mis kokku sai umbes 4k vaatajat (tohoh! KS?!). Halb üllatus oli ka, aga see polnud küll üldse korraldaja tehtud -- nägin üle pika aja sellist rullsõitu, et pärast oli tükk aega halb olla. Esitajaks keegi, kes peaks paremini teadma. Võibolla olid tal kodus kõik peeglid ja filmimisvahendid katki läinud või olid hobusel üleöö kaelalülid tarretiseks moondunud. Ei tea. Grrrrhh! Ja siis avastasin, et kusagil oli siga veristatud (tegelikult keegi surma ei saanud). Vahel need vahendid veavad ikka korralikult alt, aga teevad seda võimalikult ebasoodsal hetkel. Ja siis saabus mu varustusekuller ja tuli teade, et hobune läkski autosse. Pahaolemisele lisandus kerge paanika. Vähemalt olin kaasa haaranud õiget värvi püksid. Kuller viis mind väljaku äärde (tagapingil oli "mul on iiiiigav" plaat kordamisele jäänud) ja seal ma siis ootasin hobust varustusehunniku kõrval. Peagi sättisime end valmis ja läksime ringile. Kuidagi kujunes nii, et olin seekord hoopis omapead ja Anc tegeles L-ga põhjalikumalt eraldi. Mulle sobis täielikult, meil pole ju veel kõrgusi-kiirusi, vaid alles tutvumine. Hoidsime pinge maas ja andsin hobusele aega mõelda. Enam polnudki neid hirmunud hiigelhüppeid, hakkabki tulema viimaks äkki! Kraavi jaoks olin eraldi korde kaasa võtnud, et lähme siis koos. Aga see plaan ei õnnestunud. Kui muid asju oli nõus kordel probleemita hüppama (ma ise jooksin kõrvalt ikka), siis augu ette jäi ikkagi seisma, hoolimata minu entusiastlikest näidishüpetest. Ka ninapidi teise hobuse sabas polnud paremat pidu. Vähemalt tuli sinna lähedale uurima ja kohati oli tunne, et äkki nüüd tulebki, aga ei. Leidsin kellegi suure raua ka sealt kraavi eest, naelad püsti. Olnuks hulga lihtsam, kui oleks saanud sinna ühe pulga üles panna, aga näed, polnud võtta. Mulle tundub, et Hiireke lihtsalt ei saa aru. Aravatavasti kaevan koju kusagile midagi, et mõte selgeks teha. Ilm oli ilus ja tuju võimaluste piires hea -- aga kuidas nüüd koju? Minu kuller oli tunnikaugusel, hobuautos kohad täis, aga sääsed hirmus kurjad. Läksin siis hobuste juurde varju, seal hea hispaania keelt õppida ja komme taguda. Mingi aeg hüppasin teise autosse üle (vahepeal sain linnavahel ratsariietes ringi jalutada) ja sõitsime teist autot ära tooma, mis rehvitöökoja juurde oli ex-katkirattalise asemele jäänud. Sealt edasi sõitsin talli, kus parajasti autot hiirepissist puhtaks kasiti ja viimaseid junne roogiti. Veel hobuhooldust ja varustusepaigutust ja midagi -- ja koju. Seal olin sunnitud lapselt telfilaadija laenama, kuna enda oma olin teise kohtuniku autosse unustanud. See lubati kõrvaltalli ära viia, kuhu siis homme järele pean minema. Õnneks oligi mul plaan Tartusse minna ja see jääb teele.

[Elin sai kriipsukese meie chill'n'grilli peale; teine modell oli hulga huvitavam ja melu oli mujal]

A-tsihh

779. Tartumaal nakatunuid juurde ei registreeritud. Paranoia on siiski üleval. Oleks vaja rohkem jäätist süüa. Tegime tööl nalja, oli liiga usutav. Appi kui kõrini mul on nendest kodutöödest, miks mina neid üldse nii palju tagant sudima pean? Koolilaps laseb kuidagi liiga kergelt neil punasesse minna ja võlad kipuvad kuhjuma.

Tööjuure kaudu pakuti kuu aega tasuta keeleõpet. Muidugi lendasin peale. Valisin hispaania keele. Sellega mul pole varem kokku puutuda tulnud, välja arvatud mõnes laulus ära tuntavad sõnad ja 9gag, kus mõned väljendid korduvad. Estoy en casa esta noche. Hääldusega peab harjuma, siin kaovad ja muutuvad teised tähed. Õpikeskkond (speakly) on mu edges mitu korda kokku jooksnud ja vahel ei saa asjade tähendusi jooksvalt klõbistada, aga lingvistiga võrreldes tundub asi kuidagi interaktiivsem. Kui tõmbaks veel äpi ka, saaks kõnetuvastust kasutades ka hääldusi harjutada. Ütlevad, et kõigepealt õpetatakse levinuimaid väljendeid. Estas no son mis cosas. Seda läheb küll kogu aeg tarvis jah.

858. Udusem ilm on nii mõnus. Väliplatsi pinnas muutus tihedamaks ja hobused polnudki tolmused. Metsik lausa läikis. Tuul tegi Hiirekesele topeltjalad alla, oma osa andis ka sissetoomist ootav Z-Z, kes vaevu aias püsis. Ei jäänudki muud üle kui järjest galoppi ringitada, kuni rahu sai maapeale. Väga kaua ei läinudki. Siis alles sai ratsutama hakata ja oli täitsa tore.

961. Lõpuks tehti e-etteütlus järele. Seekord tundus kuidagi lihtsam, aga ikka tuli 1 viga. Ühes kohas oli valida, kas 2 mõttekriipsu või 2 koma, ma panin 1 kriipsu ja teise koma. Ega's muud kui jälle järgmist aastat ootama. Tänane tuul oli nii ränk, et loobusin trennist. Olin ju ennast õue registreerinud, aga tegu oli juba isegi töölt koju saamisega. Homme siis. 1 teeb siin juba vähemalt viiendat päeva oma geograafia kodutööd. Viimati teeb lausa suveni. Ja teine mässab vene keele kallal. Ma ei saanudki koolis selgeks, mis vahet on jehatj, pojehatj, jezditj. Praegu kasutan tuju järgi suvaliselt. Küll on hea, et ma pole koolilaps.

1039. Torm tegi päris kevadele lõpuks teed. Hüppasin Hiirekesega banketist üles -- sujuv ja just paraja jõuga hüpe oli, st ei pingutanud üle ega kobistanud ka. Lubasin maast natuke liblet otsida. Äkki õpibki nii, et keset murumänge võib äkki sööma kukkuda. E-võistluse tulem oli nii motti langetava kui tõstva mõjuga. Peaks veel rohkem nende jalavahetustega pusima. Praegu peab liiga palju eeltingimusi täidetud olema, et korralikud teeks. Kuna mul maas silmi pole, olen neid jalakaid lõhkemiseni harjutanud peegli ees ühes ja samas kohas. Seal juba hakkas tulema. Mujal kipub ikka sohki tegema. Nüüd ei saagi enam sees sõita, pean hakkama varju pealt vaatama. Metsik kardab varje. Seega nokk kinni, saba lahti. Pilvedega on võimeline korraks keskenduma, aga maapealne kontrollivahend on puudu. Päikesepaistes saaks vaadata, aga hobusel on lisapidurid küljes. Blöö.

1097. Panin platsile ühe paksudest postidest ja poolikust latist koosneva skinny. Hiireke tuli seda nii ilusti, rahulikult ja otse. See oli muidugi ürgmadal ka, aga ikkagi. Olen ta üle natuke uhke. Äkki ma olen liiga vähe uhke õnnestunud asjade üle, sest eeldan, et nad peavadki õnnestuma? Ja kui äkki ei tule, olen hämmingus. Hindelehed saabusid. See lühike jutt ei kompenseeri treeneripuudust, aga on ikkagi tohutult abiks. Kahju, et e-võistlusel kõri maha võeti, mulle see formaat meeldib. Just KS-na. See ala on vähemalt teoreetiliselt ratsa-aladest kõige ohutum, ei vaja tohutut platsiseadistust ja selle saab üles filmida kasvõi täitsa üksi, kaamera puki otsa ja valmis.

1149. Eriolukorda pikendatakse. Seega ei tule meil kindlasti seda KS võistlust, kus oli plaanis kaasa rapsida. Üldine pilt hakkab siiski muutuma, päris mitmes kohas on juba tervenenute hulk suurem kui uute haigete. Instas tehakse vetsurulli-väljakutset. Seal pole küll päriselt tähele pandud, milles iva -- algataja teeb, rullid käel, ka üleminekuid, mitte ei sõida niisama galoppi. Üks teine kord talli jõulukal tegid inimesed terve maneežiringi täis šampaklaasiga ja maha ei loksunud suurt midagi, kuigi nad polnud isegi harjutada saanud. Täna oli õues 20 soojakraadi ja tuul üritas platsipinnast minema pühkida.

1185. On olemas üks rootslasest piloot, peaaegu sadavana (päriselt ka, ainult paar aastat jääb puudu), kes Eestis käies kunagi suurteid ei sõida, vaid huvitavaid. Näiteks märkas ta kusagil põõsas ühte puu ümber ehitatud maja ja avaldas heameelt, et puud lihtsalt maha polnud võetud. Ta oskab nimetada meie ministreid ja naaberriikide omi, samuti üritab ta meile alati midagi eesti keeles öelda. Eelmine kord oli näiteks "suur palun". Selline nägu on endal ees, et kunagi ei saa aru, et kas ta teeb nalja või mitte. Tavaliselt teeb. Vist.

Hüppasime natuke. Pean midagi selle sukeldumise vastu välja mõtlema. Muidu on väga kerge eest, aga kui sukeldub, tahab mind ka kaasa võtta. Või äkki on mu kõhulihased kusagile peki sisse ära kadunud.

1207. Järgmisest nädalast kamandatakse tööl maskid ette. Huvitav, kas need on need kurikuulsad tolmumaskid?

1258. Võtsin boksiaknalt ämblikuvõrgud maha. Meenutasin E öiseid seiklusi, kui oli magama jäädes midagi otsaees tundnud, käega rehmanud ja seega ühe suure karvase ämbliku nurka lennutanud.

1304. Üle ilma on tuvastatud rohkem kui 1,7 miljonit nakatunut ja kes teab, kui palju neid tegelikult on.

1309. Nagu ikka nädalavahetuseti, numbrid eriti ei kasva. Mugavustsoonist lahkumine on jube lihtne, aga meie keerasime vindi kenasti põhja --  leidsime selle kõige ilgema ilma ja käisime krossiplatsi uudistamas. Põhjas oli peaaegu 3x külmem kui lõunas -- 3 kraadi "sooja" vs 8. Muidugi sadas ka vihma ja puhus riideid läbiv tuul. Nii ilus! Plaani erilist polnudki muud, kui lihtsalt vaadata ja natuke ka ehk ronida bankette mööda ja veeauku, võib-olla ka ületada paar kõige madalamat asja. Keegi ei tahtnud muidugi uskuda, et Hiireke na eluvõõras algaja on, öeldi, et "nii räägivad nad kõik". Näitasime siis natuke külg ees kalpsamist, suvalises suunas minemakappamist, kõrgushüppeid üle minipulgakeste ja muidugi eriti uhket leivanumbrit -- pooltel jalgadel seismist. Seda siis veeloigu ees, kuigi see vesi ise lõpuks enam hirmus polnud, aga ikka oli vaja kusagile mujale trügima hakata.

Õhtul vaatasime järele "Valu ja hiilgust", milles Banderas pilves sõnaosavat vanameest mängis. Olin täiesti ahvivaimustuses, kui kohe alguses taipasin, et saan aru päris paljudest sõnadest. Nad rääkisid hispaania keeles. Oskasin isegi ära arvata seni tundmatute sõnade tähendusi. Olen Speaklyga hispaania keelt õppinud nüüdseks umbes 2 nädalat ja ta väidab, et saan hakkama 22%-ga  ettetulevatest olukordadest. Seda ma muidugi ise ei oska hinnata, aga äge on ikka.

See TP challenge ei anna ikka rahu. Ega see TP ometi mõni mänguasi ole, mööda ilma laiali loopida. Seepärast kuhjasime hoopis jäätisekarpe. Tulemus on näha siin: Laura's challenge. Tuul oli muidugi jälle kõva ja tahtis karpe endale, enne oli neid tervelt 6. Üks teine päev lähen ise ka tanki. Isegi kui väljakutsetevajadus on mõneks ajaks täiesti rahuldatud eelmise aasta pärast. Või on asi selles, et Kollionuga võrdväärse mängukaaslase leidmine polegi nii lihtne.

Tuli lumega päev, aga plats oli pehme. Kontrastne. Hiireke oli nagu tarkusepulbriga pihta saanud. Krossiplatsi kõrval oli meie kohalik lugu -- isegi kõige lume ja asjadega -- väga tavaline äkki.

1434. Lastel ei tulegi see aasta kuuldavasti eksameid. Ühel peaks ka lõpupidu olema, aga kas on? Ilma kohta öeldakse, et keegi on Vivaldi aastaajad ketrama unustanud. Tõesti, ühel hetkel sajab lund, siis lörtsi või vihma. Puhub-ei puhu ja kohe otsa särav päike ja soe. Metsikuga käisime sadulata ja kummikutega niisama natuke liiklemas, no ei jaksa tundide kaupa varustust muda alt välja rookida.

Löga ei olnud reedeks kusagile kadunud, läksime siis hoopis ringile. Päike paistis ja... nohja siis arvas Draakon, et tema koeramajast igatahes mööda ei lähe. Tegi  hoopis kiirpöördeid kodu poole. Hiireke vaatas hämmeldunult pealt ja hakkas ka pöörlema. Kaua ta ei viitsinud, kappas künkasse ja mööda sest kollimajast. Ja siis ta hakkas. Horisontaalrahe. Peksis näkku nagu nõeltega ja mul oligi päris mure, et kas pärast peab lapiga näost verd kokku lükkama. Hobused rühkisid ikka edasi, kuigi üldse polnud näha, mis suunas. Uh, kui valus oli... Rahe moondus lumeks ja järjekordne trenn sai lõppeda kontideni läbi märjutatult.

1512. Oli isegi imelik metsavahele minna, sest taevast ei tundunud midagi alla sadavat. Tegin video ka, aga ei saa avaldada, kuna enne tuleb sinna piiks peale monteerida. Ega seal just päris roppusi olegi, aga ikkagi.

Mask on näos, isegi kui võtan ta pärast tööd kohe maha. Ebameeldiv. Hiireke-hobuke on ülemeelik. On hakanud lihtsalt suvaliselt ümber pöörama ja teisele poole minema. Ja kui murul millelegi "hirmsale" lähenema hakkab, kihutab täie hooga minema. Kõige sellise jooksmisega on ka rippuv kõht kusagile ära kadunud. Ilus, palju ilusam on ta nüüd, aga ta on veel palju enamaks võimeline. Kui just ogaraks ei jookse. Tänagi oli just tubli ära olnud ja korjasin platsilt ühe mini-skinny ära, millest äsja ilusti üle oli kalpsanud. Ronisin peale tagasi, et lähme muru taga ajama. Aga ei. Algul tegi ümberpöördu ja siis jooksis üldse minema. Lubasin muidugi ja aitasin natuke tagant ka. Ja niimoodi mitu korda. Kes see jaksab nii pikki trenne teha, noh! Ebakindel on see Hiireke, pean talle kuidagi selgeks tegema, et ta pole söögiks.

Kell on pool kaks öösel. Ilmub teisest toast pesamuna, tahab jopet.
-- Pean T-ga rääkima.
-- ??
-- Aga esmalt on mul vaja panna müts pähe.

Einoh, tegelikult loogiline, T on rõdul ja püüab kooliwifit, aga see on üks väga vaevaline üritus, kuna H on teinud sama nimega kohaliku hotspoti, mis võrgupüüdja endale meelitab. Trikk on selles, et see hotspot on seadistatud iga MB tagant kinni minema. Elu ITiga ja isepäiste lastega. Aga mis seal ikka, kirjutan kohe üles ja katsun magama jääda.

Tööl on palju draamat ja öine uni on kuidagi lühikeseks kuivanud, kui muremõtteid 9gagiga hajutan. Küll see 9gag ikka on hea uudiste allikas, peaaegu kõigi maade rahvad panevad omi vaatenurki ja tähtsad uudised moonutatakse kiirelt pilapiltideks. Ulme inimesi ikka leidub, kui nad just näitlejad pole. Kahjuks suure tõenäosusega ei ole. Proovisin Hiirekesega sõita tugevama sääre ja ratsmega. Hirmus tülikas, mulle meeldiks vähemaga, aga Hiirekesele nagu täitsa sobis. Justkui uskus mind rohkem. Annan talle nüüd veidi puhkust ja siis kihutame jälle.

Lennutasin Hiirekest kordel. Minu täiesti erapoolik tähelepanek-- ta on nii ilus.

Kellegi laps oli meetrikõrgune pehme roosa muna. Jäsemeteta, aga nägu oli täitsa olemas. T, mu kunagine pinginaaber hullas ja laamendas ringi nagu GTA-s. Mul tekkis eetiline dilemma: kui on uni, kas siis ikka võib kõike teha, mis pähe kargab? Sattusin paljude ustega majja (korduv motiiv), kus muidugi uksi avama hakkasin ja uurima. Ühes hõisati vastu -- ohhoo, tore, et tulid, juba ootasin. Siin üks heategevuslik projekt ootab tegemist. Palju käsitööd, millest osa oli ristpistes. Mõtlesin hetke ja tegin sääred. See töö oleks võtnud paar nädalat, aga mul ju ainult hommikuni aega. Mõne ukse taga tundus olevat suletud pood. Ühes müüs talliperenaine Eevi (khm :)) komme.

Tegime pulgatrenni, latiread pööretega ja T-G üleminekutega. Oli kohe täitsa tõhus, ma arvan. Kas hobune ka? Mu parem jalg on vist hoopis makaron. Oh ja -- amigo-enemigo! Kas pole taaskord geniaalne paar hispaania keeles! Nagu ka tia-tio (tädi-onu), nina-nino (poiss-tüdruk), hermana- hermano (õde-vend). Vaimustus jätkub.

Nohja muidugi sai järgmisel päeval keelevärgi pakett otsa. Kuu aega sai nii kiiresti täis. Ei teagi, millega ja kuidas jätkata. Jõudsin hinnanguni, et peaksin saama 46%-l ettetulevatest olukordadest hakkama. Mängin vanu mänge, Minesweeperi experdi saan jälle vahel alla 100sek tehtud. Ja Lines jookseb, 1 vanadest lemmikutest. Ja kuulan Pink Floydi (YT kuldne reegel kehtib endiselt, et isegi geniaalsed asjad saavad u 4% allapoole näitavaid pöidlaid, isegi kui ükskõikmis. Kui on rohkem vastalisi, siis on sellel ka selge põhjus). Paistab, et kuigi talve polnud, ei tule ka kevad kuidagi peale. Lihtsalt ei lähe roheliseks. Aina pruun. 1 meie perest on nüüd testitud, ei ole kuulsat viirust. Antikehasid ei mõõdetud, kuigi see oleks ka huvitav olnud.

See teistmoodi tegelikkus, kus 3 tükki istuvad omaette ja kõik räägivad midagi vahepeal, aga mitte omavahel. Kõigil on omaette virtuaalsed kogunemised, koolitund või koosolek.

Kütuse hind kukkus 0.999-sse liitrist. Teadaolevaid nakatunuid on natuke alla 1700 ja teisest maist tohib jälle sportima hakata.

Isolaator

Tuli kits, viis teise liistu auto eest minema (eelmise võttis rebane). Otsisin tüki paar päeva hiljem põõsast üles ja panin oma kohale tagasi. Ei olnudki maha müüdud, nagu olin kahtlustanud.

Äkki peaks Metsikuga tihemini hüppama hakkama? Kõige julgem ja ägedam sõita oli ta meie parimal 3v hooajal, kui hüppamist oli vähemalt korra nädalas. Nüüd, kui paar harjutust on paremini külge hakanud, ei saa neid oskusi eriti esitadagi, kui 70cm pärast sooritust ikka mingi tardumine tekib. Täna olid ristid ripakil ja ületasime neid mõned korrad. Algul kohapealt, hiljem juba hoogsalt ja -- no oli tore. Vaheldus ka hobusele, kes see ikka jaksab kogu aeg raamides püsida. Mingi veider allergiadraama kõrvalboksis. Hobused.

Täna tööl oli ühel jälle maagiline piss olnud: ükskõik mis suunas valla päästa, see lendab ise täpselt potti. Kahjuks oli tänane maagia pisut nõrk olnud, piss oli prill-laua ühtlaselt täis piserdanud. "Naisterahvas!" hüüataks kohe 1 ex-tallikaaslane ja võibolla mõni inspireerunu veel.

Toimub mingi süstemaatiline pindade pesemine. Maneežiuks. See paistab läbi! Peeglid. Need peegeldavad! Kahju ainult, et see 1 nurgakas ikka katki on, see oli mõnusa kalde all ja külgliikumiste õppimiseks väga mõnus. Nüüd peab õigeid asetusi treenima B-E liinil ja läheb liiga rapsimiseks.

Just kui olin valmis mõelnud, et saaksin vist Metsikuga hetkel kindlamini hüpata, näitas Hiireke, et pigem on siiski tema see hüppekunn. Rekordkõrgused (sadulas) ja kogemused on Metsikul muidugi ägedamad, aga Hiirekesel tuleb see asi ikka hulga loomulikumalt välja. Ei mingit pidurit, ainult jalad sätib vastavalt sattumisele (ma eriti tugev sammutabamises pole). Nägin täna kaela kõrvalt ta randmeid tõusmas. See 80cm-kant hakkab juba hüppeliigutust välja meelitama. Nii mugav ja tore on see hüpe, isegi kui vahel ebaõnnestumise käigus liiga kõrgele lendab. Hästi juhitav oli ka täna, eriti siis, kui pigem täisistakus lähenesin, mitte pool-.

Nohja lähebki järjest hullemaks. Võistlused kaheks kuuks purki. Atsa.

Käisin kahel tööintervjuul, parfümeeriapoe müüjaks ja millekski elektroonikateemaliseks. E-etteütlus lükkus kusagile, nr on kasvanud 27-st u 41-ks.

Iga päevaga on uute nakatunute arv mitmekordistunud. Tööl on peaaegu iga päev uued kangemad käitumisjuhised. Talli võõraid ei lubata. Millegipärast ununeb kogu aeg ära, mida tulin kirjutama, sest loen enne varasemat juttu ja parandan kirjavigu. Ahjaa, täna pidin kirjutama, et oli üks eriliselt s*tt päev. Otseses mõttes. Jalutasin hobust ja miskit kukkus sadulale, nii et hobune võpatas. Veetilk, arvasin. Aga ei olnud.

Mingi sünkroons*ttumine oli hoopis.

Nüüd lõõskas päike taevas ja kuigi tuul oli mõnevõrra vastu, varustasin end kolmekordse püksikihiga (trussikuid veel hulka lugematagi) ja viisin Hiirekese esimest korda ringile. Ainuke kord, kui ta üle kere võpatas, oli minu ootamatu patsutuse peale -- tuuubliii hobune. Edaspidi proovisin vähema siputamisega sõnumeid edastada. Maastik sunnib sammu pikemaks venitama, muidu susserdab poole peeruga. Casale järele jõudmiseks tuli siiski mõned korrad traavi kasutada. Metsik pidi väliplatsil skeemi sõitma. Päris palju läks teisiti kui ma soovinud oleksin, aga umbes sain aimu, kus oleme. Karvauputus. Lõpuks ometi sain ära proovida kunagi x-üle-eelmine kevad hangitud karvarookija. Villaponi peal töötas täitsa hästi. Haa, ja veel üks võit -- kunagi kogemata vale suurusega ostetud päitsed leidsid paraja pea. Hiirekese oma. Kas see nüüd tegelikult mingi võit oli, äkki ma olen lihtsalt vilets asjamajandaja. Tänane nr -- 171.

Mingi arusaamatu vassimine testimisega. Kas ei suudeta teha neid teste või tehakse neid igaks juhuks suvaliste poolhädaliste peal, aga millegipärast on kraanid päris kinni keeratud. Justkui tahetaks ilusaid numbreid hoida. Hilja juba! Isegi raha eest ei saa kindlustunnet hankida, inimesed ei saagi teada, kas peaksid eralduses kükkima või jäid nad (seekord) puutumata. 225.

258. Kuidas olla hobuse jaoks huvitav? Koer tõmbas hetkega tähelepanu, mina seisku või kõrvade peal, aga ikka ei.

Nüüd kui Hiina lülitas kütte välja, on ilmad jälle külmemad. See ei takistanud konnasid välja ilmumast. Muudkui ilmusid algava öö eel teele ja olid äkki ees. Pidin ümbert vingerdama kui ussike. Nv-l pidi kaheksasse miinusse lausa minema.

283. Hiireke sai kolmanda vaktsiini kätte, nüüd on aastaks või pooleks muretu, oleneb võistlustest. Tahan temaga see aasta meetri peale jõuda ja ks umbes L kanti. Eilse trenni järgi on eesmärgi saavutamine mägede taga. Ühtäkki ei saanud enam üldse otse edasi liikuda, aina vingerdas ja vajus igale poole. Tegin siis lihtsalt poolistakus galoppi, ei muud. Proovisin pärast käekõrval üle -- katseharjutusi tegi suurepäraselt. Traavid kummalgi käel, sammus pöörded esiotsal, taandamine. Mis nali siis selle ratsavariandiga lahti on?!

Kodus püsimine on ilgelt tüütu. Vahel tundub isegi veider, et peaks nagu liikumist piirama või üldse kuidagi teisiti olema, sest sõnumid pealikelt on nii tobedad. Küll lubavad ulmesummades rahasid külvata, aga teisalt ei teata, kui palju neid haigeid üldse olla võib. Ei tahetagi teada. Praeguse korra järgi saab vabalt testida ennast, kui... esiteks, oled üle 80 vana. Teiseks, kui oled köhasse lämbumas ja palavik kõrgel. Aga neid sümptomeid tohib demonstreerida ainult telefoniteel ja perearstile, kes pole alati kohal ja kes ehk ainult murdosa kõnesid ära jõuab teenindada. Kolmandaks tuleks olla meditsiinitöötaja. Loodetavasti vähemalt nemad ei pea vahendajaid kasutama. Aga need teised, kes eesrindel ohus suplevad? (Poe)müüjad?! Loomaarstid?! 306.

326. Väike paus mõjub tihti hästi. Hiireke oli jälle enda moodi. Metsik on tobe. Kuidas ometi need kriipsud seal maas nii hirmsad olla võivad? Äkki tal on sadula all tobeduse nupp ja ma vajutan selle ratsutades paratamatult iga kord alla. Saaksin krigiseva uksega puuri vahetada vähem krigiseva vastu, aga seal pole akent. Jube külm on, üle miinus kümnegi võib öösel tulla. 

352. Hullult rapsimist tööl, valmis ei saanud suurt midagi, asjad jäid pooleli. Tavaline esmaspäev.

369. Jälle päev otsa peamurdmist, aga valmis ei saanud. Vähemalt sai üles leitud, mida on vaja ümber teha. Hunnik progemist. Naljakas, kuidas siin majas ka palju "progretakse". Lõuna värk, räägitakse teisiti. Proovisin järele, kas on mõtet hakata e-võistlusele regama. Kuna katses läksid jalavahetused tuksi, siis pigem ei. Harjutame edasi. Iroonia muidugi ka, et "halvemale" poole tegi paremini.

404. Mõtlesin välja, et saan ka e-võistluseta hakkama. Mis ma ikka. Ja regasin ära. See on küll esimene kord, kui nii juhtub. Mitte. Jõudsin talli hilja, aga vedasin Hiirekese ikkagi väliplatsile. Püüdsin seal hämaras küll jalutada algul ja mõnusalt lonkida, aga või siis tema sellest hoolis. Võttis
aga traavi üles ja kui sellega hoo kätte sai, läks üle galopilegi. Kui Metsik on õpetanud mulle kannatust, siis Hiireke õpetab kontrolli oma keha üle. Üleliigseid liigutusi pole vaja teha. Valesti hingamine on üleliigne liigutus. Ma alles õpin muidugi, seega paranemisruumi on küllaga.

538. Hobused rebisid päikest ja muda kogu hingest. Homme peaks lausa 13 plusskraadi tulema. Hüppasime väheke. Oli tunda, et paus oli vahele tulnud, kargas okseritest suure varuga üle. Tegelikult oleks neid u 70cm-seid võinud vabalt kasvõi elavast sammust tulla. Selja tõstmise harjutusi kõhu alt sügades Hiirekesele enam ei tee. Esiteks, ta ei tõsta midagi, vaid ainult mõnuleb ja teiseks -- kerib teleskoobi välja. Tont küll. Ma ikka ei oska. Geelküüsi ka ei pane, et oleks teravam torkida.

575. See soe ilm. Käisin Hiirekesega mööda künkaid. Ta ei oska veel üldse oma kaela kasutada ronimisel. Kuidas nii tohib, et ka võimekas hobune tahab kõigepealt treenimist, et oma võimeid näidata?! Metsiku võtsin käekõrvale ja sukeldusime juba hämarduvasse õhtusse. Jalutasime kõigis kohtades ja ronisime mööda künkaid. Ta käib mul kõrval nii vaikselt, et silmi kinni hoides ei arvaks äragi, et keegi nööri otsas on.

645. Nüüd või ei kunagi. Mõtlesin valmis, et võin selle 15 raha ka videot saatmata annetada hea ürituse jaoks, aga üldse  proovimata oleks ikkagi plass. Tuuline ilm tõotas hobusõgedust. Kõigepealt tuli muidugi tolmuahv hobuseks moondada. Kõigepealt kahe kõva harjaga, siis kahe pehmega, siis märja rätikuga ja siis veel harjadega ja lapiga ja harjaga ja lapiga. Ja veel lapiga. Päris ahv enam polnud. Platsil jälle natuke oli, sest keegi (khm, Metsik ise tegelikult) oli X-i mingid sügavamad kabjajäljed vajutanud ja Metsik sinna samasse lõksu ronida ei kavatsenud. Tuli abivägi ja riisus jäljed peitu, just nagu võistlustelgi. Mitte. Igatahes ta seekord riisus ja Metsik sai starti minna, endal silmad pealuust välja kargamas. Igaks juhuks sai üles võetud nii käsikaameraga kui auto katusele paigutatud tagavarakaameraga (see minu olematu õnn filmimistega, teadagi). Lõpuks purgis! Enam ei sõida tükk aega ühtegi skeemi. Pärast sai veel teisi filmitud ja kunagi õhtul hilja sain materjali üle vaatama hakata. Seda kaarti enam polnud, kuhu minu video sai. Teisi kaarte nagu oli parasjagu. Kotid-taskud-auto mitu korda läbi otsitud, aga no ei ole kaarti. Haa, aga tagavarakaamera ju midagi sai! Mhmh, sai 5 minutit auto katust, kõik muu oli udune. Olukorda saab võrrelda peeruga:
if you have to force it, it's probably shit. Ma tunnen, et muudkui surun, aga no ei tule. Skeemi minu jaoks kõige olulisem osa -- jalavahetused -- läksid ju pekki ka.

679. Külm tuli tagasi ja hammustas teravalt. Päeva väljakutse oli teha väljasõit loodusesse ja tutvuda päris metsa eluga. Hiireke oli seni reisinud ainult autos... ma arvan vähemalt nii, seega ei olnud mul mingit tahtmist katsetada, kuidas ta hirmunult treiku juurest jalga laseb. Valjad, millel korde läbi suuliste, lisavahendina porgandid ja maiustused, nii läksime laadimist katsetama. Kaks asja selgus: ega ta eriti vastu hakkagi ja teiseks -- abivahendid oli hea mõte. Sest ta ikka korra proovis, kas võib kusagile mujale minna. Kui ei tohtinud, siis leppis ja laadus. Kestjate rajad poole tunni kaugusel saidki uusi kapju tunda. See metsavahe seal on maailma parim mäetreeningu koht, valida on nii laugeid tõuse kui rämedalt järske, nii kõva pinnasega kui põhjatu liivaga. Täiesti imeline. Hobune sai kindlasti elu suurima koguse kooli korraga kätte. Kui algul läks mäkke esiotsaga kraapides ja pea kuklas, siis mägi õpetas, et on olemas ka tagumine ots ja et kaela asend on oluline. Alla tahtis algul kimada, aga pärast suutis ka sammus. Visuaalne pilt oli ka ju hoopis teine kui tavaliselt. Puid oli nii püsti kui pikali, mõned olid risti üle tee. Maas olid juurikad ja kännud, mõned suuremad olid ka hirmsad ja siis see karu. See pani piduri ja tagasikäigu sisse, isegi kui ta tegelikult oli üks suuremat sorti koer. Selgus veel, et nii nagu ta jubedamaid takistusi ületab suure varuga, poeb ta madala oksa alt ka läbi suure varuga. Kiir-roomates. Õppisin hobuse kohta, et jaksu tal jagub ja tasakaal on hea, ka treikusõidul. Sammud on pigem lühikesed, igas allüüris. Võibolla kulutas liiga palju energiat hõljumise peale.

-- Emme, kas sa oled ka T**** ja T**** emme?
-- Jaa, muidugi. Miks nad muidu siin elavad.
-- Ma arvasin, et nad on kellegi teise lapsed.

Ja kohe jutti:

-- Emme, miks sul on siin lahtine šokolaad?
-- Oi, ära näpi, see on mustadeks päevadeks.
-- Mis see must päev on, kas siis kui kõik läheb mustaks?
-- No see on siis, kui on midagi väga rasket või täitsa tuksis.
-- Mul on raske, ... eee (leiutab) ..., kui ma ei tea, kuidas korrutada sajaga!

715. Oh seda teise eestlase kõri, millesse tahaks kurjalt karata. Vahi tonte, korraldavad mingi e-võistluse, mille sihtgrupp on keegi muu ja ise osaleda ei tahagi. Raipenahad küll! Huvitav, et need päriselt osalejad saavad imeliselt aru, mis selle ürituse mõte on -- (oli, sest keelatigi ära lõpuks --) väike lisaannus  motivatsiooni pingutada ja paremini teha ja areneda. KS on pealegi ideaalne ala praeguses isolatsiooniolukorras tegelemiseks, pole ta nii ohtlik ja taustajõududeta saab hakkama... Aga ei, hakkas ületreenimises süüdistama ja videopettuses... see ütleb vist rohkem süüdistaja kohta midagi. Talliskäigud lähevad nüüd graafikusse. Hakkan ka rohkem puhkepäevi vahele suruma. Ühtlasi tuleks vältida liigseid riske. Hiireke on väga lennukas viimasel ajal, aga ma ei saa teda isegi ette kordetada, kuna ta kraabiks maa auke täis. Ei mingit talvist tukkumist enam.

745. Ma ei viitsi maneežiaja pärast kakelda, panin end kalendrisse õue ratsutama. Tjahh ... seal oli külm. Väga. Kas siis kellakeeramisest veel vähe oli, et pidi kalendri ka tagasi keerama?!  Kaks korda oleks napilt alla kukkunud, sest hobune ehmus ja hüppas kõrvale. Üks kord oli kindlalt see plagisev eggersmanni reklaam. Jäin liikumisest maha, rippuma pikkade ratsmete otsa ja kukkudes oleksin maandunud selili. Väga ebasoodne. Aga seekord jäin pealepoole ja lihtsalt jätkasin traaviga. Pean olema tähelepanelikum ja iga hetk tasakaalus. Järgmiseks Metsik. Käisime suve lõpul tekkinud rebasekorjust vaatamas. Olid ainult karvatupsud ja lumivalged kondid. Sain kahe tunniga kaks hobust kinni püütud, puhastatud, ratsutatud, jälle puhastatud, söögid valmis pandud ja sadulavöö pestud. Külm näikse ka millekski hea olevat.

Georgia on my mind

Kui omal lund pole, tuleb suusatamiseks soojale maale sõita. Gruusia!

Kuna polnud mõtet viimast välja pressida, otsustasime talli mitte minna ja veeta lennueelset aega hoopis Lätis. Kõige keerulisem osa oli -- nagu ikka -- kogu meeskonna autosse saamine. Üks ajab trussikuid taga ja teine passe, hambaharjad on kusagil ripakil ja ziplockid vaja ette valmistada. Ainult 2 tundi jäime ajakavast maha. Seega vaatasime suurt mänguväljakut ainult autoaknast. Ilm oli ka kole, vihma kallas ja tuul puhus... kuidagi tugevalt puhus?! Olin jopelt pesu ajaks kapuutsi maha tirinud ja see oli muidugi koju sooja jäänud. Tont küll, reis juba enne algust tuksis! Oleme varemgi tähele pannud, et lätlased armastavad vahel asju suuremaks puhuda ja illusioonide muuseumi kohta ütlesid seda isegi netiarvustused, aga läksime ikka. Oligi rohkem rohkem nagu illusiooni-põgenemistuba. Noh ja siis tuli muidugi nälg peale. Karjala-nimeline hokisärke täis riputatud söögikoht lubas appi tulla. Terve igaviku ja natuke veel ootasime sööke, mida siis lõpuks tuli räme kuhi. Aeg oli juba kukil ja lennukil hääled sees, kui meie alles ummikus passisime. Parklad olid muidugi täis, jooksime lennule, kohe sisse ja minek. Sõit tuli nagu Läti teedel, põrkamist ja hüppeid nagu lõbustuspargis. Piloot pidi rahvast korduvalt toolidesse kinni kamandama. 

Kutaisis oli 10 kraadi sooja. Lennukist ukseni 35 meetrit, mida millegipärast pidime bussiga läbima. Kohalike otsaesiseid kraaditi siniselt hõõguva pulgaga, meie olek ei huvitanud kedagi. Täisealistele jagati passikontrollis tervituseks pudelike veini. Pisike lennujaam oli, umbes nagu laadanurgake kahe lauaga, kus ühel müüdi villaseid sokke ja teisel pannilabidaid. Ainult et villaste sokkide asemel olid kõnekaardid neti jaoks ja pannilabidate asemel GEL-id, kohalik raha. Kohe kargasid kratid peale,et öelgu me ainult aadress ja kohe viivad ära. Meil oli inimene kokku lepitud ja pidime neid võõraid kratte tubli pool tundi küljest raputama. Teil pole ju kedagi vastas? Ei tule ka! Tulge minuga! 40 raha. Ametlik hind on tegelikult 30GEL. Turvavöid autos taga polnudki ja olime seal 4-kesi puntras. Eesistmetel on vöö kogu aeg kinni ja tuleb läbi pugeda ainult ülemisest osast. Nad on veel nii surematud seal. Aknast algas kiire täheõpe. Kaugelt vaadates on ainult üks mullirida, aga näed, tähendavad midagi. Ööbimiskoht tuletas Ukrainat meelde, pealtnäha puha kullad-karrad, aga kõik logiseb ja osa detaile on puudu või lohakalt kokku pandud. Vetsupott kõikus kolinal ja dušinurk oli disainitud kogu elamist üle ujutama. Mahla eest küsiti registratuuris kolmekordne hind, lapsed muudkui lollitasid ja telekas näitas järjest naljavideoid. Kütus maksis u 70 eurosenti liitrist, saadaval oli eurodiisel aka superdiisel ja tavaline. Naljakas niimoodi lõunasse Musta mere kanti lund otsima tulla, kui vihma ladistab ja mõnusalt kevadist sooja on 10 kraadi. Aga meie tahame suusatada. Noh...  näis.

Hommikuks oli jälle nälg platsis. Allkorrusel pakuti midagi, mis esmspilgul väljagi eriti ei paistnud. Keedumunad, üksikud küpsised ilusti 3-kaupa ritta laotud, mingeid kastmeid, saia. Joogiks pakitee või kiirkohv, hiljem hiilis ligi suhkruvesi. Vihma kallas nagu põllumehe suvises unenäos ja minu kapuuts põõnas ikka kodus. Kimasime onupojataksoga marsale, turvavöid polnud ööga ikka veel leiutatud. Selgus, et meie marsa oli pool tundi tagasi läinud ja rohkem neid sel päeval ei lähe ka. Netiinfot, tuleb välja, ei maksa üldse usaldada, isegi kui seda on vähe nagu Simpsonite perepeal juuksekarvu. Mis seal ikka... toppisime kompsud teise marsasse, mis sihtkohast 30km kaugusele minema pidi pooleteise tunni pärast. Ja astusime sisse kohe nurgal asuvasse juuksurisse, sest õues oli rängalt märg. 3 meest võeti kohe ette ja algul tundus, et pähe eriti karvu ei jäetagi, aga ei, täitsa kobe sai. Raha küsiti u 1.40 meie raha pea eest, ehk kokku 12 kohalikku. Täielik hämming. Millest nad elavad üldse? Kaubad küll nii odavad pole. Marsatasime kohe korralikult jutti. Tundub, et sealkandis ongi levinuim ühisliikumisvahend  Mersu-marsa. Borjomist Bakuriani oli marsa käiguvahe ka rahvast täis, nostalgia missugune (vanad head kooliajad, kui trennist Veskast koju Lasna liiga hilja reisima sattusin). Olime endale olemiseks korteri kinni pannud. Kapid olid tühjad, isegi vetsupaberit oli ainult kaheks korraks; põrandahari oli millegipärast pestud ja märg, voodid maani lohku istutud ja kõik telesaated peale loetud. Ainult soola oli köögis palju, kohe igasugust.

Mäereiside esimene päev on kõige põnevam, eriti kui netiinfo on vananenud ja puudulik. Kuidas üles mägedesse saada? Igal tegijamal hotellil või kompleksil on oma eritõstuk, millega päris radadele ligi saab. Saime otse maja tagant 25GEL/päev (8,3EUR, haha) suusakomplektid (suusad-saapad-kepid-kiiver) tellida ja 3GEli eest rooliga üles. Olime sel päeval kohe esimesed järjekorras ja trossipealik palus hetke oodata, et nende meistersuusataja tuleb kohe. Tuligi onu, lauasaapad jalas, ja kukkus mäkke jooksma. Hullumaja, see nn p*rseroolirada oli rängalt pikk ja kõrguste vahe nii pool km, aga ta tõepoolest jooksiski meie ees trossiraja lõpuni. HULL. Üleval oli igas suunas miljonivaade ja puutumata lumi. See oli mingi imelik lumi, nagu tuhksuhkur --  kuiv, kaalutu ja imepeen. Ometi neil lumekahureid pole, seega ta oli päris. Lapsed hakkasid kohe ringi kihutama, mõnel pole kohe üldse pidureid küljes. Millagi kukkus suusakepp tõstukilt alla ja seda sai siis mitu ringi taga aetud, kuna teda üritati meile muudkui järele saata. Viimaks püüdis mägi ühe lapse võrguga kinni ja pidime ta "koju" tagasi toibuma viima. Oleks olnud hulga lihtsam, kui oleks teadnud, kuhupoole minema peab. Teada oli ainult, et peab õige teeotsa leidma, sest tagasiteed pole. Otse loomulikult läksime valet teed pidi. Mingil hetkel oli selge, et tuleb üks pikem matkaõhtu, rada oli vahepeal suuskadeta ronimisega ja allapoole minnes kitsas laineline ainult "sahas" liigeldav teelaadne toode. Taskukaartki näitas, et oleme keset eimidagit. Kuni ühel hetkel maandus meie kõrvale suurem seltskond suusalisi, giid kaasas. Rääkisid saksa keeles midagi mahajäetud suusahüppetornide kohta, mille all just viimasest ronimisest ähkisime. Selge, eksole, neid jälitades igatahes metsa ei jää! Nii oligi, kuni nad ühel hetkel suusad lihtsalt allamäge keerasid, kus rajapoegagi polnud, ainult puutumata lumi ja puud. Millalgi jõudsime valesse kohta välja ja sealt asulasse. Igal pool oli hobuseid. Ratsusid ja vankri ees, kõik kasvu poolest umbes SP mõõtu, aga poole kõhnemad ja ära hõõrutud nahkadega. Esikapjadel krihvidega metallplaadid, taga tavalised rauad. Üks hall kondikubu lonkas tugevalt. Kutsusime endale järele Lexusega rööveltaksojuhi ja jõudsime viimasel minutil enne putka sulgemist suusavarustuse tagasi anda. Jalad olid vedelad nagu ülekeedetud spagetid.

Hobused. Neid oli igal pool. Isegi hommikul akna taga, turistid peal selfitamas. Ponisõit käis kahekesi sadulas, kliendist mudilane eespool, ei mingit turvavarustust. Joosti galopis ümber platsi, osaliselt autode vahel sõiduteel ja lumelögas.

Lumi sulas, aga parim rada oli kõige tühjem, sest lõpuosa oli seal raske. Järjekordi liftide taga suurt polnud, ainult kõige all, kus lapsed suusakooli said, oli aega natuke ringi vaadata. Panin lemmikrajal endomondo ka asja uurima, ei hakanud ratsutamise asemel muud spordiala sättima seal. Hea, et loomakaitsjad peale ei sadanud. Ma sõidan tegelikult aeglaselt nagu vanaema või ehk veel natuke aeglasemalt ja minust kihutatakse mööda kui postist. Tippkiirust näitas küll 46km/h, aga see oli vaid korraks. Ilm oli täiesti arusaamatu, -5C tundus soe kui suvepäev, õhk oli kuidagi kuiv. Vabalt võis T-särgi väel ringi tuiata. Kapuutsi igatahes vaja polnud. Küll oleks aga pidanud kasutama päikesekreemi, sest nahk põles ereda leegiga. Järgmine päev möksisin end korralikult kokku, nii et kibe maitse suus ja pisarad silmas, aga nüüdseks on pealmine nahk juba lahkunud.

Grusiinid on üks tohutu saiarahvas. Saiad-küpsised, üks jahusadu puha. Maanteede ääred on saiamüügi putkasid täis. Vahel on kolm lahmakat saia tahvlile naelutatud ja veel ühega lehvitab müüja nagu lehvikuga. Muna ja juustuga saiapiruk hatšapuri oli tegelikult isegi päris mõnus. Kanasupp oli igatahes lahja, hallikas vähesemaitseline vesi, mille põhjas vedelesid mõned kanakamakad. Enamasti tegime hoopis ise süüa. Poes sai mõnusalt viipekaardiga maksta ja soovikorral võis kohalikke rahasid üsna soodsa kursiga automaadist tõmmata. Pangamaat nägi välja nagu mõni mängukonsool. Igaks toiminguks oli oma ruuduke, pildi järgi võis ära tunda näiteks prügiveoteenuse. Kirjade järgi ei tundnud midagi ära, kuigi tähespikker oli kogu aeg taskus ligi ja mõned tähed jäid ikka meelde ka. Gruusia keel on kartulikeel. Päriselt. Guugli translaator võib kinnitada, et see on nii häälduse kui väljanägemise poolest nii.

 

Viimasel päeval tahtsime tobboganiga sõita, aga tuule tõttu oli see mägi kinni. Tagasisõidul oli marsajuhiks noor suitsetav kutt, kes hoidis kogu aeg pedaali all, pidurit või gaasi. Vahepealseid valikuid polnud. Mõne korra käis tee kõrval putkast midagi ostmas või kapotti lahti kangutamas. Käsipiduri tõmbas küll peale, aga see ei pidanud kohe üldse. Sõidu ajal lobises pidevalt telefoniga ja 50 alas sõitis 90-ga. Aga vähemalt rippus peegli küljes amulett. Mu kõrvalreisija lõi pidevalt risti ette.

Kutaisis oli aega ringi vaadata. Ainult seisma ei tohtinud jääda, kohe hakati taksoteenust pakkuma. Käisime turul ja poes ja niisama mööda tänavaid. Puhus hull tuul ja õhus keerleva tolmu tõttu ei saanud silmigi lahti hoida. Rikkurite tänav oli betoonist valatud ja üle tee jooksvasse veekanalisse oleks süstaga sõitma mahtunud. Igas aias haukus koer. Mujal olid majad väsinud ja värv maha koorunud, välja arvatud üksainus. See oli hambakliinik. Läksime ühte hinkaalimajja vihmavarju. Proovisime võimalikult kohalikke sööke kokku tellida. Üks neist oli roheline borš. Kreemine seenesupp oli imeline. Üldse oli eelmiste söögielamustega võrreldes pahvikslöövalt mõnus (ja odav). Tühjaks jäänud anumad, eriti pudelid korjati pätikiirusel käest. Järgmiseks katsetasime kohalikku Bolti. Äpis oli näha, kuidas nende mänguauto kohapeal triikis ja muudkui vales suunas trügis. Kunagi jõudsid kohale ka. Autost kargas välja kaks meest. Üks pidi olema õpilane ja teine tema mänedžer. Et vabandatagu, aga on ikka vaja kaasa sõita. Ronisimegi karjakaupa hunnikusse autosse ja läksime vanalinna otsima. Mänedžeri-onu olla ka korra Tallinnas boltimist õppimas käinud ja pidi omal maal teisi õpetama hakkama. Haare pidavat aina laienema. Ometi jooksis ta meile pärast järele ja pakkus oma isikliku taksomajanduse visiitkaarti.

Viimaks ometi mingi ilusam koht linnas. See vanalinn nägi igatahes oluliselt värskem ja korralikum välja kui tema uuem lagunenud vend.

Gruusia rahal on oma Koidula ka. Küll habemega, meessoost ja teise nimega, aga pääsuke on sama. Skulptuure uurides jälitas meid üks koer. Tuli igale pildile ja oli asjalik. Üldse oli palju vabakäigu-koeri, enamusel kõrvas kollane lipik. Isegi suusamäel proovisin 5tk korraga pildile saada, aga mu telfikaamera oli ikka sama aeglane kui alati, seega järjekordne hägune sabapilt, ei muud.

Ega rohkem erilist seiklust olnudki, veetsime viimased tunnid enne lendu Unot tagudes (jälle mängu, mitte inimest) ja niisama tukkudes. Riiast jõudsime lahkuda mõned tunnid enne kuulsa haigelennu saabumist Itaaliast ja Eestis oli ainult 1 teadaolev koroonaviirusesse nakatunu.

Millegi-maitseline

Maitsevett saab teha mitut moodi. Või siis korraga kõiki moode. Selles isendis ujusid üheskoos apelsin, sidrun, kurk, porgand, maasikas ja mingi mündiline. Vett eriti sinna sekka ei mahtunudki enam.

Luha tegi saabaste sisekülgedele hamanolitäpid ja see nägi kole välja. Kollased plönnid mustal taustal. Umbes nagu pesamuna tehtud piparkoogikaunistused. Aga siis selga ronides... noh, see on küll legaalne doping. Jalad haakisid end sadulasse kui magnetiga, ise ei pidanud hoidmagi. Ainult mingite täpikeste pärast. Võib-olla peaksin ka salanippe rohkem kasutama hakkama, elu oleks kohe mitmevõrra lihtsam.

Keskmine laps andis ükspäev teada, et naabritädi käis raha küsimas -- surmakuulutuse jaoks.
"Kes suri?"
"Noo, ühel naabril keegi."
"Aga kes ikkagi?"
"Ei saanud aru, mingi lemmikloom vist."
Tundus halb nali, ignoreerisin. Aga sama kordus järgmine päev. Sama sõnum, et kellegi lemmikloom on surnud ja kogutakse kuulutuse jaoks raha. Toogu me ise alla ära. Mis kuulutus, et otsib uut lemmikut või? Väga ei hakanud muretsema, mõtlesin, et järgmine kord naabritädi kohates küsin üle, et mis teema selle loomakesega ometi on. Ei jõudnud siiski kohtumist ära oodata, järgmine päev oldi jälle ukse taga raha küsimas käidud. Kuni lõpuks sain ka mina ust avada ja lähemat tõde kuulda. Surnud oli hoopis naabripapi. Papi. Nagu puppy. Luba veel lapsed internetti.

Oli kolm miinuskraadidega päeva jutti ja ühel õhtul sadas LUND! Veebruaris! Milline ime! Tjahh... igatahes kui ma poole kümne paiku lõpuks koju jõudsin, läksid naabrilapsed õue. Isegi isa oli neil kaasas, küklooplamp otsaees. Läksid siis niimoodi õue ja hakkasid intensiivselt lumehelvestega mängima. Veel hommikulgi oli aknast näha lumel püherdavaid lapsi. Mida tonti, lõhuvad veel niimoodi lume ära.
(see päka pikkune lumememm maja ees oli siiski imenunnu)

Järgmine teema, millega maadlen: peatused. Käekõrval saab aru, et paigal tähendab paigal. Seljas aga võtab küll hoo korralikult maha, aga hakkab venitama. Peaaegu jääb seisma, aga on vaja mingite kümnete cm-de kaupa minema hiilida. Viltu pealegi. Pean ajutiselt hääle appi võtma, et ära taipaks. Seis! Seis!!

Mu vanim poeg sai 16. Ta on juba tükk aega me pere pikim, jalanumber 46, ainult kaaluga on veel teisel kohal. Käisime ka muidugi tähistamas, Tallinnast tulid vanemad esivanemad ka kohale. Näitasime neile mänguasjamuuseumi ette ja siis -- virtuaalmaailmasse! Ega tea ju ka, kuidas reageerivad, äkki ei oska üldse midagi? Loomulikult ajasin oma ema ja isa liftiga pilvelõhkuja tippu, kust sai uksest välja plangule jalutada. Isa jalutaski, astus nagu muuseas plangu kõrvale ka, kukkus, kuni maa vastu tuli ja siis läks juba niisama ringi lendama. Ühesõnaga, igav. Emal vähemalt tudises jalg all, kui plangul teokiirusel ettevaatlikult peaaegu edasi nihkus. Mingit allahüppamise juttugi ei tahtnud kuulda. Kuni küljelt ründas ninasarvik, ema kummuli lükkas ja VR prillid lakke rippuma jäid. Jeebus küll noh, tulevad siin teiste emasid lõhkuma! Rohkem ta muidugi planku proovida ei tahtnud, vaid otsis turvalisemad mängud üles.

Tartu maratoni asemel on sel aastal Tartu jalutuskäik lumevabas looduses. Või midagi sinnakanti. Töökaaslased plaanivad minna Võhandu maratonile. See on 100km mööda vähest vett, milles ohtralt kive ja muid toredaid takistusi. Mingite vähem voolujooneliste sõidukitega võtab aega 20 tunni kandis. Õuduk. Nohja meenus, et selle nädala siseorienteerumisele jäi regamata. Tähtaeg oli pool tundi tagasi :(

Päevad ei parane praegu kohe kuidagi. Tööl oli õudne lõpp ühel pikal saagal, mis, tunnistagem ausalt, on siiski parem kui lõputu õudus. Aga siis tallis. Puhastasin maneežist väljudes Metsiku kapju liivast. Ukse kõrval boksis elab nüüd tõre Habe, tema sõi oma mashi. Lasksime ühe poni kõrvalt läbi maneeži ja selleks oli vaja sammuke Habeme boksi poole astuda. Metsik üritas varbade vahelt mashijääke limpsida. Ma kohmistesin kusagil maa lähedal, kui äkki oli järsk rabelemine ja hüpe, Metsik tardus paigale paar sammu boksist eemal. Tänasin õnne, et jalgadega vastu kuplit ei saanud ja viisin lambanaha sadulakuuri. Tagasi tulles... tallivahe oli verine. Sinna nirises aina juurde. Metsiku suust. Tema keel... sealt oli tikutopsi suurune tükk läinud. Rebenenud, koledad ääred ajasid verd välja. Vaeseke väänas keelt rulli ja kaheksasse, limpsis lõpmatult ja kõik oli punane. Otsisin pärast keeletükki tallivahelt, ei leidnud. Äkki Habe pistis selle üldse nahka. Õnneks on viimasel ajal boksiluuk kinni, muidu see Habe kargas möödujatele muudkui kallale. Vaene väike Metsik, kes kärbselegi liiga ei tee, sest pigem põgeneb selle eest kabuhirmus. Nii kahju.

Nii palju oli õnnetusest kasu, et lõunane heinahunnik oli ka õhtusöögi ajaks veel suuremalt jaolt alles. Muidu neelab kõik kogused max pooleteise tunniga hinge alla. Eks ta ikka lutsutas seda heina püüdlikult, ses mõttes teeb näo, nagu poleks suur asi. Isegi vahetult peale rebenemist, kui suu alles tilkus, imes silo suhu ja veeretas seda veriseks nutsakuks. Vähemalt on keel roosa ja puhas, ainult jupijagu lühem ja ebastandardse kujuga. 

See miinahärmas orienteerumine. Kõigepealt pidin üldse selle kooli üles leidma. Mis keerulisi käike ühes koolis ikka olla saab, eksole. Noh. Läksin 17 minutit teise punkti. Mitmed tegid selle aja sees kogu raja läbi. Minu tegevus nägi kõrvalt välja nagu paigalseis. Tehniliselt oligi, aga ma orienteerusin täiega. Ja olin täiesti eksinud. Vähe sellest, mingil hetkel jalutasin punktist täie rahuga mööda ja kui viga taipasin, oli selja taga just lühike ühesuunaline jupp, mille valvur pead raputas -- ei tohi tagasi minna. Tegin veel ühe ringi peale ja siis vist veel. Ei mäleta.  Järgmine kord tuleb Ahaas, aga siis me oleme ära. Kahju. Vist.

Hüppasime mingeid pisikesi, Hiireke ja Draakon. Kaarte peal ja puha. Vasakule just ülemäära kergelt ei keeranud, aga muidu oli igati tore. E aitas Metsiku keelest pilti teha. See on nüüd mitu päeva paraneda jõudnud ja enam peale vaadates öökima ei aja.  Vaatasime "Parasiiti". Seal oli ka palju verd ja löga.

Siia
alla
tuleb
üks
keelepilt.
Nõrganärviline
saab
ehk
kiiremini
edasi
kerida
selle
koha.

Nelja
päevaga
on
jõudsalt
paranenud,
veripunast
peaaegu
enam
pole,
varsti
on
kõik
jälle
roosa.
Vähemalt plaan on selline. Isegi kui see pole plaanitav. Sõitsin unes lennukiga ja see kukkus alla, põrutas veel mingitele asjadele otsa. Sain jälle surma.

Järjekordne hüppekas. Parkuuri panid teised, tõkked olid imenurkade taga ja kohale oli lohistatud lausa veekraavi imitatsioon. Soojendusel oli hobune rahulik ja peaaegu lihtne, seepärast oli hüppamiste algus ootamatu. Nimelt see osa, kus ta takistuse poolegi jälle ei läinud. Lihtsalt plõks ja ei. Tuli traavi peale tagasi minna. Keegi kunagi ütles, et traavis minnes ei saa mööda panna... mingis ägedamas sõnastuses, mida ma muidugi ei mäleta. Kraavihüppel sain külgkorvis korra ära käia. Maha ei tahtnud kukkuda, püksid olid liiga värskelt pestud. Peaasi on, et ta sealt ikkagi üle läks.

Tööl juhtus, et R-pack kihlus ja operaatorid olid pahased, et pulma ei kutsutudki. Tegelikult olin paberile kirjutanud, et R-packid olid nihkes. See esimene "n" oli kellelegi "k"-na paistnud, mõnes keeles sel tähel pikka saba ju pole üleval (ja R-pack = resistor pack, takistite kogum ühes kestas).

Oh ajad. Torm katsetab katuseid ja vett kallab. Rahvas e-võistleb, meil Eestis korraldati selline nali esimest korda. Väga äge mõte. Ainult varustuse nõuded võiksid olla samad, mis päris võistlustelgi. Pindesid-kaitsmeid pean silmas. Suulisi niikuinii kontrollida ei saa ja kõrvalist abi ka päriselt mitte. Pärast hobuse-poolset päheistumist võtsin end järgmine päev kokku ja olin nõudlikum. Kuulaski mu ära. Järgmine projekt -- taandamine. Käekõrval toimib igasuguse vaevata, aga seljas ei saa veel aru. Tavapärased trikid ei töötanud. Võibolla kasutan vahemärguande abi. St et teen ehk mingit erilist häält käekõrval ja siis seljas sama. Hiljem pole abivahendit enam muidugi tarvis.

Olin just ühelt võistluselt tulnud ja pidin hindama järgmist. Hobused olid ülemeelikud, üks käis ainult kahel jalal, 2 noksi pikalt ees. Teine oli krokodill. Kui ta vahepeal naeratas, siis avaneski pikk suu teravate hammastega. Sain seda isegi filmida telefoniga. Mõne aja pärast oli poolest maneežist saanud bassein ja krokodill-hobune oli moondunud krokodill-dinosauruseks, kes ahnel pilgul vett jõllitas, kuni sinna koos ratsanikuga sisse hüppas. Kõik oli täiesti normaalne. Ühtäkki olid maneeži tõkked tekkinud ja arvasin, et ongi läbi. Siis aga jälle koolisõitjad soojendamas ja ma ei leidnud kuidagi lauda üles. Poniskeemi pidid sõitma, jalavahetustega. Üks laps oli hobuse otsast alla kukkunud ja teine alles tegeles sellega. Kabauh, all oligi. Võimalik, et üks neist jäi hobuse kabja alla peadpidi ja suri ära. Tõusin üles, nägupidi diivanis, hiinlaste koera-massimõrva artikkel pea all. Kusagil seal käidavat kodudest koeri kinni nabimas ja maha nottimas. Ikka selle viiruse taltsutamise eesmärgil, kuigi koertele see ei pidanud hakkama. Maailm on lolliks läinud.

Kas me reisile üldse pääsemegi? Hiinlasi ega Hiinas käinuid ei tunne küll, aga peale vaadates ju ajalugu ei näe.

Enesetapjakits kontrollis autol pidurid üle, olid korras. Tuul kangutas maneežikatust, ei saanud kätte. Sõitsin jälle rekaga kraavi. Viimane asi oli unes.

Loomulikult on Eestis lumi maas just siis, kui soojal maal lumejahil oleme. Täna oleme tagasi -- homme sulab lumi ära. Las ta siis olla. Hea, et üldse tagasi saime. Uudiseid ju lugesime ikka vahepeal, ka seda, kuidas nakatunuid on leitud järjest uutes maades ja et nõutakse laus-sulgemisi. Järjest rohkem võib kohata maskides inimesi, või noh, vähemalt lennujaamades küll. Viimati oli paanika, et viirus on muteerunud. Kohutav uni on. Loodetavasti on hobustega kõik korras. Mudased nad igatahes küll pole, see on kindel.