Nagu kosest

Tulid külalised, mõlemad vaktsineeritud, aga pooled ka koroona läbi põdenud. Täpsemalt oli juhtunud, et 1 oli esimese süsti saanud, olles ise juba haigestunud. Teist laksu nüüd enam ei antagi. Niisiis tulid ja pidid meie õppekeskusse ära mahtuma. Suure toa põrand on arvutite, kõlarite, mikrofonide, kõrvaklappide ja vidinatega kaetud. Ega seal muidugi ainult kooliasju aeta, niipea kui pikemad pealtnägijad kaovad, avatakse mängusaal. Väikseim tahab loomulikult ka. Tavaliselt peab pileti jaoks magama, lugema ja õues käima, aga ta oskab ju salaja ka ligi hiilida. Seepärast muutuvad vahel paroolid. Eelmine oli "karburaator". See sai selgeks, nüüd on "entsüklopeedia". 

Kui ilus võib üks pusle olla... need tükid on igaüks isemoodi, suur osa ka teemaga seotud -- loomad-linnud-liblikad-puuoksad. Laseriga lõigatud, väga peen töö. Koolilapsed kuulsid tükkide kukkumist ja tulid krabinal kallale, seega ma ei teagi, kui kaua sellise kokkupanekuks üksinda aega kulub. Kõige väiksemad tükid on vaevu poole sendi suurused. Siit sai välja tõstetud karu ja rebane. Neile on laseriga jooned ka sisse veetud, et kehaosi paremini eristada. Tagantpoolt näeb neid, või vastu valgust.

Veeauk tahtis korralikku veenmist, aga on nüüd lõpuks läbitud, jalad märjutatud. Esimese katsega -- sadulas ja millegipärast kraavijulge Metsiku järel -- ei saanud muidugi ligigi. Sellele järgnes vana hea käekõrval korde ja kummikutega katse. Siis päris läbi ei saanud lasta, veepiir oli kummikuäärest palju kõrgemal, aga saba ja jalad said pika moosimise peale vette. Edaspidi on juba üsna lihtne olnud, ainult et hobune kukub alati seal vett kaanima. Loodetavasti kehtib ka tema puhul, et hobune rämpsvett ei joo, kui ta just hullus janus pole (ei tohiks kuidagi olla).

Öösel kell 00:41 saabub e-kiri koolilapselt: kodutööd on tehtud, tahaks robloxit ja wifit tagasi.

Mis mõttes neil tuleb koolivaheaeg?! Ise ei käi kooliski. Lähim puude kooliga oli toidupaki järel käies, aga see polnud isegi õpetlik üritus.

Lõpuks ometi on kõik jooksus olnud pakid kohal ja peale sadula enam midagi tulemas pole. Kergendus kohe. Muidu horzest tellides tuli hoida telefoni heli põhjas, et tootmises seda tähele paneks ega magaks kullerit maha. See tahtis ka ikka koju tulla, aga ma ju pole tööpäeviti seal. Jube tüütu, eksole. Aga nüüd ilmus pakk automaati ja null suhtlemist inimestega. Väga äge.

Meil oli jälle kahe hüppetreeneriga nädal. Hiireke oli jalgadega äkki palju kiirem kui muidu, ma ei oska midagi muud pakkuda, kui et kraavitrenn ja vähem sadulapäevi tegi triki. Kraavitrenni oluline osa oli kraaviäärne puhkus ja kui see ei sobinud, siis veidi eemal pidi voldi peal koondust proovima.

Mul on pikalt olnud idee, et võiks panna hobuse "jah" ja "ei" ütlema, nii et kehakeelepime ka aru saaks. Lõpptulemus võiks välja näha nii, et on 2 asja, millest ühe puudutamine tähendab eid ja teise -- jaad. Näiteks... must ja valge potsik. Põhimõtteliselt misiganes, aga proovisin siis potsikuga. Mingi paari minutiga õppis ära, et kui ninaga pütti puutub, saab porgandit. Siis tõstsin püti kaugemale ja nüüd proovis hobu algul kaelaga endises kohas sama liigutust teha. Kui see võitu ei toonud, siis läks jälle paar minutit, kui hakkas käima püti kallal ja tuli kohe porgandi järele. Nüüd siis proovin mõne päeva veel sama asja, vahelduseks pütti ringi tõstes ja ehk ka välja vahetades teise vastu. Eks ma tulemuste järgi siis otsustan, mis ja kuidas. 

Terve nädala võitlesin sureva testriga ja ikka ta kuigi pikalt elus ei püsi. Ehe näide teemal -- pole ***** vaja torkida, läheb haisema. No ei tahtnud kolida, ei tahtnud, aga nüüd on juba hilja tagasi võtta ja virelemine ei lõppegi kunagi ära. Kui just nädalavahetus äkki peale ei tule, aga see just juhtuski. Tuli ja käskis metsa minna. Õpilasele järjekordne uus asi. Panin Hiirekese esimesena peale ja jäin temaga treikusse jutustama, õpilase saatsin Metsikut tooma. Mingi mitme aja pärast ilmuski, hobune näpus. Otseses mõttes. Ega seal mingit nööri küljes polnud. Hea, et päitsedki pähe oli jätnud.  Õnneks on Metsik piisavalt mõistlik onu ja laadus viipe peale ära (võimalik, et keegi teine maiustas sees krõbinate kallal piisavalt ahvatlevalt). Järgmiseks poovis kätt kaardilugejana. Väga keeruline ei tohiks olla, ma olen harjunud umbes taoliste juhistega, et "4km pärast vasakule", ja midagi taolist väljastab ka waze või g-maps. Täna oli vähe erilisem. "Nüüd 15km otse". Kuna tallist oli sihtkohta u 17km, olin üsna üllatunud. Tõesti ei ühtki pööret? Aga mul oli kaardilugejat vaja just seepärast, et ma neid va pöördeid ei mäletanud ju. Tuligi välja, et mõeldud oli "kõige otsem tee siit on 15km".  See oli sel hetkel niigi iseenesest mõistetav, sest kui paar km on tehtud, siis ülejäänud on veel ees. Eriti kui minna seda lühemat teed, mis algul valitud sai. Siis ta teatas, et proovib kruusateid vältida, kuigi olin äsja maininud, et teekonna lõpp on igast küljest lähenedes kruusateene. Mul küll helikopterit käepärast polnud ja kuhu need hobusedki seal laadunud oleksid? Siis tuli ühte sirget pidi sõites välja, et see polegi otse. Sest see on jube künklik. Hea, et me kusagil kanuusõitu ei teinud, nii võiks ju põhjagi minna, kui kumbki kasutab arusaadavaid sõnu, aga erinevas tähenduses. Muidu oli nagu mets ikka, nagu karupoeg Puhhi raamatus, isegi mõned puud olid veel alles. Radade headust hindasime kabjajälgede olemasolu järgi -- kui ikka kestjad enne peal on käinud, ju siis kõlbab. Pärast rajajälgijat uurides selgus, et mingis kohas olid need kindlalt me omad jäljed olnud. [et jalutamise päev liiga igav poleks... vt ka sokke ]

Käiakse krossimas, tahaks ka. Kohe jubedalt tahaks. Koduhoovi asjakesed on nii õrnad, et eriti ei julge proovidagi, kuigi kraav-bankett-kummid-palgid on nagu peaaegu selged. Kraavi tegelikult kohe esimese hooga pole tulnud, algul on vaja ikka vastu vaielda.

Uuele sadulale on kohe uut vööd vaja ja jälle lükkub mõnus kasutamine kusagile edasi. Vanad jaluserondid näevad seal ka päris koledad välja, aga see ei sega. Ühtlasi oli kolmas potikatse päev. Hobune katsus ninaga ämbrit, sai autasu. Siis näitas peaga küna suunas, et ärgu ma lollitagu niisama, pangu ometi künasse need porksid. Kui ei pannud, siis läks ja toksis muudkui ämbrikest. Läheb sellele boksi teise otsa järele küll. Proovin veel samade vahenditega, aga äkki kusagil mujal kui boksis, siis saab kaugemale paigutada.

Jõuan talli hoovi ja näen, et hobused mõnusalt ukse ligi, hea hüppekaks üks hall sealt krabada. Ühel tondil lohiseb mitmemeetrise nööri otsas mingi riidekuhil kaasa. Lähemal vaatlemisel osutub see Metsikuks, kes tekijäänuseid, kant ümber kaela, järel lohistab. Päästan hobuse kiskja küüsist. Tekipusle lahendamise jätan pärastiseks. 

See kuuene spikerdas "entsüklopeedia" ühe raamatu seljalt maha ja seega oli jälle aeg parooli vahetada. Nüüd nutab suure häälega, et ei oska "kaaliumpermanganaat" kirjutada.

Lisasin mängu valge ämbri, algul üksikuna. Selle puutumise eest sai leivatüki. Niipea kui taipas, tegi kohe mitu tiiru jutti ämbri ja leiva vahel. Panin siis juba kaks ämbrit korraga, musta ja valge. Algul togis valget ja sai leivatükke. Proovis siis musta ka ja jäigi sinna porgandeid nõudma, kuni need otsa said.

Tuust tuules, nii ma seal sadulas lehvin. Kogu aeg on tunne, et lükkan seda "päris trenni" muudkui edasi ja sinnamaani on aina üks nahavedamine ja järele andmine. Küll ükskord tuleb jälle vastuseis, mida saan aktiivselt lahendama hakata. Ise ei oska kohe üldse pinget üles kruvida.

Õpilane hankis endale lõpuks ratsasaapad ja õnnistas need kohe kraavis sisse. Kaugelt vaadates võib juba äragi petta, täitsa tõetruu näeb vahel välja.

Surin tööl maha ega läinudki trenni. Kukkusin lihtsalt pikali ja jäin magama.

Järgmine metsaskäik tuli peale. Läksime suvaliselt tunde järgi kusagile. Sellest tuli üks eriti vinge ring välja. Hästi palju ronimist ja üllatusi. Suurema osa jalutasime, sest Metsikul on praegu väga rasked ajad. Iga hingetõmme on nagu trenn, aga hingama peab ju päev otsa ja järgmised ka. On konditsiooni kaotanud ja näeb lausa jube välja, kui täpsem olla. Vähemalt seal männimetsas sai lahedamalt hingata mõnda aega. Aga need üllatused siis -- jalgratturiga saime vestelda ja hoburakendajatega ka. Ilus hobune oli neil ees... Põõsassejooks oli alles teine reaktsioon, kui hirmutav kooslus Hiirekesele liiga lähedale sai. Metsik on rakendeid näinud küll, aga pidas ka paremaks eemalt uudistada. Ei jäänudki muud üle kui neid rattalisi mõnda aega jälitada. Mingi trikiga saime kadunud tõusudele ka pihta. Õpilane arvas lausa, et 90-kraadine oli üks. Vaidlesin vastu ja palusin neil all oodata, kuni Hiirega üleval ära käime. Poolel teel oli korraks tunne, et äkki käibki üle selja. Midagi tuli videosse ka, aga loomulikult tundub seal üsna lame see maa. Noh... ma siis mäletan enda peas, et tegelikult oli täitsa järsk. Hobusel käisid koivad külgedele välja, pingutas korralikult. Nüüd oleks vihma tarvis, maapind on juba päris kõvaks tõmmanud

Meelde tuli just -- lugesin mõni aeg tagasi uudist, et UK kõrgkoolides võib nüüd hakata viletsamat inglist rääkima, sest muidu õppurid äkki tunnevad end ahistatuna. Ööööö....  pole ju enam aprilli algus? Mida karvast röövikut, kas varsti saab juba korrutustabelis ka väärtusi ise valida?!

Nohja astusin pärast tööd apteegist läbi, võtsin suure purgi C-vitamiini ja kange päikesekreemi. Tädike vaatas mind mõistvalt, aga ta ei osanud aimatagi, et ma neid hobuse jaoks tahtsin.

Hiireke oli pärast vaktsiinipuhkust rongiks muutunud. Vasakule pöördeid polnud enam olemas ja üldse polnud mind eriti. Ja siis ma veel plaanin Kosele krossi harjutama minna. Võimalik, et selle aasta esimene kolmekas toimub Koordis. Vähemalt praegu on välja reklaamitud 70cm ja 90cm. Tahaks muidugi seda vähem madalat, aga tänane mingeid lootusi ei paku. Tont on tont on tont.

Lubatakse õud-ilma. Lumekruubid ja värgid. Järjekordne tekk läks letti, loodetavasti see ikka peab mõne aja vastu. Ma lihtsalt EI JÕUA neid nii palju juurde hankida muudkui, kui neid algosakesteks lahti harutatakse. Ei võinud siis seda üksikut koledat ilma vastu pidada, eksole, muidu tõmbavad ju ilma ringi. 

Kui ITile teeme "ei" ütlemise kiiruse graafikut, siis bossi jaoks on "mis veel" koguse tabel. Viimasel koosolekul oli see kogus 9. Nagu 1001 öö muinasjutte räägi, ikka jääb lõpus väheks. Mis veel?

Laupäevane reis pidi olema 4-kesi, praeguseks on 1 ära langenud. Siis pole mõtet ka seda üksikut kolmandat vedada. Tjahh.  

Õud-ilmaga harjumiseks sõitsin õues. Täiega mõnus oli, kui soojaks saime. Vesine õhkjahutus oli värskendav ja kuigi hobune algul märjast nägusid tegi, hakkas temagi millalgi lõpuks rahulikult tiksuma. Läksime pärast maneeži kuivama ja seal panin Õpilase halli otsa kaheksaid traavitama. Mingit hoiatust ta ei saanud muidugi, lihtsalt pidi kuidagi hakkama saama. Hetki oli, aga alla ei raatsinud ikka kukkuda. Äkki ta oleks niisamagi nõus selle tordi tooma? Pealt vaatamine ja suu liigutamine sooja ei anna, panin kõige märjemad riided nagisse tilkuma ja haarasin midagi kuivemat peale. Ikka oli jube külm. Püksid olid ju puha vetikad. Pärast kodus soe tee natuke aitas, aga tunne pole ikka liiga hea. Läheks õige kohe magama? 

Ja siis meil oli see Kose seiklus. Võtsin Õpilase ka kaasa, et näeb muud elu [see juhtum esimese ja tagumise otsaga]. Kui Lõunas oli tervelt 4 kraadi "sooja", siis põhjapool jäid neist vaid pooled alles. Teel sadas auto aknasse vett igas tema olekus, sh need uudistes välja reklaamitud kruubid. Nagu me meelega valiks just kõige tüütumaid olusid! (äkki valimegi?)  Milline oli aga üllatus, kui kella kolme paiku Kosel parklasse keerates leidsime eest tõelise melu. Krossiväljak rahvast täis, järgmised seltskonnad valmistumas ja, nagu peremees kinnitas, see polnud veel sugugi kõik, suur osa rahvast oli juba ära käinud. [vist juba aimab, mis juhtuma hakkab]

Vahel pole võistlustelgi nii palju rahvast koos. L oli meile M-i treeneriks sebinud ja kohe alguses sai selgeks, et ta kavatseb meid korralikult treneerida. Pidin ratsmed harjumatult lühikeseks võtma ja käed ette. Jalused läksid lausa 3 auku lühemaks (viimati sai niimoodi Kollionuga, kui ei pidanud roolimise pärast eriti muretsema; Hiirega ma ikka kardan, et äkki ei lähe kohtadesse). Tegime pika traavi, et hobune lõdvestuks ja samas sirgelt tööle hakkaks. Galoppisime poolistakus, vajadusel kergendades, tegime kokku-lahku. Hämmastaval kombel läks seekord vette kohe esimese korraga, kõheldes küll, aga läks. Mingil hetkel sattus nii, et ponid kihutasid pikas jorus läbi lombi meile vastu, kui veetagust toruhunnikut hüppama pidime. Siis sattus Hiireke hämmingusse ka, aga ei midagi hullu. Kirjeldaksingi nii, et polnud kaugeltki täiuslik, oli koledamaid hetki, sh tõrkeid (ühel juhul peksis rahe hobusele vastu vahtimist, ta lihtsalt ei näinud, kuhu läheb), aga umbes nii olin ma lootnud, et kogu lugu algab aasta tagasi: algaja ebakindel hobune, kes on valmis asju katsetama ja osavamaks saama. Ehk siis et nüüd ehk oleme valmis alustama kõige alumisemalt pulgalt. Jäin hobusega väga rahule, lõpuks ometi oli ta (peaaegu?) minuga ja seekord trenn kusagile pooleli ei jäänud ega edasi lükkunud. Tagasiteel leidsin autost istme ja kangiploki vahelt kohukese, kuu aega vana. Kõht oli tühi, panin nahka. See polnud üldse halvaks läinud, ainult veidi kuivanud ehk. Aasa  mooniseemnetega variant.

 

Elin pildistas ka,

Krossijärgsel päeval toimus kerge liigutamine, S-T-G, õpilasel isegi vähem, kuna tal läks jälle selg tuksi. Koduukse juures päästsid lapsed  asfaldilt vihmausse. Väitsid, et pidavat veel elusad olema. Teine duud üritab pappkastidest transformerit kokku panna, aga teip ei pea kohe üldse. Proovis siis niidiga. Homme äkki traadiga?

Õõh.... sain külma ja olemine on vilets. Aga kas siis trenni minemata sai jätta -- oh ei. Kross oli hobusele vist julgestavalt mõjunud ja oli päris mõnus hüpata, hoolimata korralikust lögast, mis pealtvaatajatele ja treenerile kapjade alt kallale lendas. Ja murdsin jälle väikese näpu ära (või oli varem teine käsi...?).  Igatahes on ta nüüd 2 korda jämedam ja väga valus. Ei, tegelikult see pole murd ka, kuna liigutada ju saan. Aga mis ta siis ragises ja paisus nagu pärmi peal? Peaksin kiiremas korras magama minema, kell on pool 3.

Suringi ära, nagu tööl 1 tester ja 1 "lemmik"rakis. Enam palavik alla 38 ei läinud ja lõpuks saabuski aeg iseenesele. Magasin nagu koomas terve päeva. Õhtul tegin testi ka, vähemalt koroona see pole. Millegipärast oli vaja töökirju ka lugeda ja pole sealgi paremat pidu, seadmed aina surevad järjest. Nagu mingi epideemia kohe.

Palavik püsib napilt 39 kraadi all ja näpp on üks koletu sinine sardell. Trenni ei läinudki, kuna juba püstiseismisega on veidi probleeme. Olen magamisest tüdinud. Nõmmel oli hoov üleni sile, igas nurgas pärani lahti väravad ja P tellis liiva. Mingid mööda jalutatavad koerad otsisid aiast tuttavat koera, aga teda polnud. Samal ajal Kohilas pesi ema kaubiku ja laeva summa taolist kolossi, valgete kahhelkividega kaetud. Arvan, et mind murdis puhkusepuudus, aga ka kurbus. Tööl käime kogu aeg maskidega, aga näed, gripi eest ikka ei pääsenud (no mis ta muu on, kui koroonatest oli neg?).

Kaua võib

EHV-1 levib Euroopas võistluseid pidi, nii kange versioon, et surevadki juba järjest. Muudel põhjustel ka, päris hirmus üldse FB-s kolada, kui muudkui paugud käivad. Isegi 9gag pole enam ammu naljakoht, vaid poliitika- ja halakanal. Mis veel? -- nagu küsiks üks teatud pealik. Kütuse hind on kõrgem jälle (1.219 EUR/l), haigestujaid rohkem, pooleksrebivaid teemasid rohkem, kooliskäimist vähem. Poolitavate teemadega on veel eriti äge, et ega enne teagi, et selline lõhe kellegagi vahel on, kui teema kogemata üles kerkib. Isegi ilmselgeid tõdesid peab justkui hanguga kaitsma. Ähvardadakse, et tuleb katastroof ja 10k uut haigestujat päevas. Praeguse testide arvu juures ei suudetaks neid viirusekandjaid  isegi üles leida muidu kui rögistamise järgi. Huvitav on kakluste juures veel see, et vastaspooled kasutavad tihti samu tõendusmaterjale, aga lihtsalt tõlgendavad neid sobivalt (sh muidugi ka mingit muud kui harjumuspärast loogikat kasutades).

Hüppes püüdsin hoida energiat üleval, oli hulga lihtsam. Küll aga läks elevuse nahka paar pealesõitu, kui oli vaja tribüünipoolseid "kolle" karta.

Ajalooline nädal -- 2 treeneriga hüppekat. Neljapisel tuli hobune teravamaks saada ja nõuda liigutamist, mitte ns ringi kulgeda. Nii sobis, kuidagi jätkus ruumi sammugi timmida. Üks tõrge tuli siiski ära, polnud seda sääre tuge mingil hetkel peal. Järele mõeldes ma vist olen sõitnudki enamasti hobusele üsna palju vabadust andes ja siis vahel üllatudes, et kui äkki konkreetsem olen ja raskema olukorra läbi sõidan, siis hobune pingutabki ja sooritab midagi sootuks paremini. Maneežis oli tihe liiklus ja õpilane sõitis Metsikuga üksi õues. Esimest korda niimoodi hämaruses iseseisvalt, ei saanud hukka ega midagi.

Peame seinal graafikut, et kui kiiresti ITi "Ei!" ütleb. Päris tihti saab alla viie sekundiga hakkama (rekordtulemused lausa 1 sek!). Tegelikult on meil isegi oma nõksud, kuidas see "ei" kiiremini kätte saada. Näiteks tuleb ülakorrusele minna pigem tööpäeva lõpus, kui lõunast on möödunud piisavalt aega ja kojupääsemislootus kõrgel. Seega seadsid M ja S sammud ITi poole reede õhtul kella nelja paiku. Trepist üles ronides tabas neid üllatus: ITi tuli neile vastu. Märkas neid, ütles "Oh, kerse*" (*tegelikult algas ühe teise tähega), pööras otsa ringi, põgenes oma tuppa tagasi ja keeras selja taga ukse ka lukku. Kui siis M ja S ukse taga kobistasid ja abi palusid, tegi ITi korraks ukse lahti, ütles sealt vahet "ei" ja keeras uuesti ukse lukku. Põhimõtteliselt  saaksid ITid koju hiilida tagauksest finantsi kaudu, aga ju ei tasunud riski ja viimaks avanesid salakambri väravad lihtsurelikele. Me tahame vaid ühte asja! Uut jalga T-le! Selline palve ei saanud ühtegi kalki südant puudutamata jätta, nimelt on T suve lõpust ratastoolis olnud. ITi leebuski ja andis jala, et T saaks kodukontoris monitori millegi otsa kinnitada.

Maneežis sadas jälle lund. Ülimõnus tunne, kui lumepuru kuuma pead jahutab. Ainult silmi ei saanud korralikult lahti hoida, kuigi neid on ju ometi kokkupõrgete vältimiseks tarvis. Kaamerameest meil polnud ja ilmselt just seepärast saime tehtud esimesed 2 kiirvahetust. Pekkiläinud katseid oli muidugi ka. 

Järgmine päev sadas igal pool palju ja tormas ka. Olin kiirustades soojad püksid peale tõmmata unustanud ja kann külmetas igaks juhuks juba ette. Õpilane tükkis õue. Mul oli mitu vastuargumenti -- lumi sajab nii tihedalt, et ei näe, kuhu lähed (1), lumi on küll paks, aga mitte piisavalt, et külmunud konarusi summutada, mida pealegi ei näe lume alt (2), pärast peab varustuse kuivatama ja üle nühkima (3), külm kõva tuul, mida hobused ei armasta (4), püksid kodus mul (5), noh, küll ma oleks neid veel leidnud, aga... ikka kippus õue. Noh, olgu siis nii. Rammisime läbi tuisu, põsed pea külge kaanetanud. Tegelikult oli väga ilus see lumepuru hobuse karvades... vahepeal, kui midagi näha oli.

Kui kellelgi peaks kunagi kahtlusi tekkima, et kas maneež on sise- või välistingimus, siis peaks ta meile külla tulema. Nurgas 10cm paksune lumekiht, seinad paistavad läbi, lisaks külmkapiefekt -- maneežis on tihti külmem kui kusiganes. Ehk säilivadki asjad paremini... ah, ei, peeglid küll kadusid äkki ära. Igatahes -- kusagile tuleb ju välja jõuda -- igatahes tegime selles lumises maneežis natuke vahetusnalja, kusjuures samal ajal 1 tumepunane hobune hüppas taustal. 

Õpilane sõitis väljamõeldud skeemi, kus pidi pool diagonaali galopis läbima ja X-is traavile üle minema. Tegi siis enne X-i õhulise jalavahetuse, korrektse seejuures, ega saanud ise arugi, mis juhtus. Kas siis on saavutus, kui see polnud üldse kavas või ei saanud sootuks aru?

Lõpuks ometi on Eesti milleski maailma tipus: esikoht uute tuvastatud koroonahaigete hulk rahvaarvu kohta.

Maastikupäev! Tee oli ideaalselt lögane hobujalgadel läbimiseks ja väikene tibuvihm ära ei hirmutanud. Neli kraadi sooja ikkagi, saame hakkama! Esimene juhtum ei lasknud end kaua oodata, juba mõnesaja meetri pärast algas meeleavaldus -- hobused protestisid ägedalt metsalangetamise vastu (no on vast targad, silte lugema õppinud iseseisvalt). Kasutusele tuli vana hea kombinatsioon ümberpöörd-põgenemine. Mulle ka ei meeldi, et püstised puud enam moes pole. Küll varsti saab rahus hingata, kui enam midagi võtta pole. See aeg pole enam kaugel, kui mul pole just tekkinud imevõimet metsadest otse läbi vaadata. Teise hoiatusmärgi juures kasutasid  hobused sama taktikat ja mingil hetkel olin koos Hiirekese tagumise otsaga kraavigi vajumas. Metsik ka ei võinud appi tulla, pööritas kõrval silmi. Pärast, umbes poole ringi paiku, uude aeda tekkinud kolmest haukujast möödudes eputas küll, et tema neid karvaseid juba tunneb. Hiireke on seni ainult vaiksete versioonidega kokku puutunud ja oli seepärast üsna ärevil. Hea, et ikka aed ees oli ja teadjam sõber kõrval. Seitse kitsetaolist olendit spurtis mööda välja, pärast veel u 4. Kevad! Ka silmi tükkivad hobukarvad oleks kui kalendrit lugenud ja maneežis on lumi peaaegu sulanud. 

Ah kui kõrini mul sellest koroonavärgist juba on. Muudkui oota ja karda, et kuhu suunas pöörab. Aga juuksed ju ei oota. Mul omal pole probleemi aeg-ajalt jupp otsast maha saagida, aga see nukitsameeste kamp, mis meil ühtäkki kodus ringi sebis, ajas juba hirmu nahka. Laenasin pügamismasina ja hakkasin katsetama. Kõige väiksem sai alt otsast liiga lühikeseks, aga ta pole ise ka ju kuigi pikk. Küll kasvatab tagasi, muidu need mustad kõrvasisud paistavad liiga kaugele (kuidas tal küll õnnestub -- neis saaks kaks päeva pärast pesu juba porgandeid kasvatada). Pealmine tuust vajaks veel harimist, aga ma teesklen praegu, et nii on moodne. Teine pea oli juba peaaegu nagu päris, aga ikka ma ei arva ära, mis seal kõige kõrgemas otsas tegema peaks. Võimalik, et peaks teravamad käärid hankima, muidu raiu nagu vintsket maltsa. Kolmas pidi pärast töölkäimiskõlbulik olema. Õnneks kannavad seal turvavarustust, sh kiivrit, millega võimalikke iluvigasid varjata saab.

Klassikaline lahenduse ja tagantjärele-tarkuse juhtum. See hobuvahetus. Väljakutsete aegu Katiga katsetades polnud nagu lootustki korraga vahetada. Seal sadulas pole üldse ruumigi mingeid akrobaatilisi trikke sooritada, jalused paiknevad ebasoodsalt ja teine kere on lootusetult ees. Seega oli "uue" hobuse jaluse kasutamisega variant paras võit. Aga ma polnud rahul ja mõtlesin üks teine öö välja, et võib ju ka olemasolevaga alustada. Ainult see jaluserihm jääb segama... kui teda just valetpidi ümber jala ei mässi. Proovisime -- töötas! Videosse jäi siiski liialt kohmitsemist ja plaan oli jrgm kord jalad juba ette ära mässida. Aga üks kodune leiutas äkki, et võiksime ju alustada teist pidi, selg ees. Tohoh, et ma ise selle peale ei tulnud! Läksime õhinaga trenni, et järele proovida. Kuna me esialgu midagi ei filminud, siis kolmas katse oligi täitsa nagu päris. Traditsiooniliselt ei õnnestunud sama korrata, aga midagi ikka ja nüüd ei tundu kogu sebimine üldse millegi keerulisena. Sips ja valmis. Täitsa lahja kohe, nii kahju. 

Sellised ajad siis... spordiuudistes räägitakse vaid, et millistele treeneritele kriminaalsüüdistusi esitati.

Üks duolingo väljakutsetest on teemantliigas esikoht saada nädala arvestuses. Muidu polegi keeruline, aga alati ilmub ühtäkki keegi, kes palju rohkem punkte tahab saada. Nohja, võistlushimuline nagu ma olen, hakkasin kaasa rebima, ise magamatusest puhta sooda. Ei jõua kuidagi järele, tunde jääb päevas väheks. Võtsin siis teise keele lisaks, et hea alguses kiirelt laksida. Tuleb välja, et kõige tähtsam asi, mida alustuseks öelda peab oskama -- "olen sisukas suomalainen, minulla on saunassa kaunis kantele ja sininen undulaatti". Pupu, jee, kippis -- need ka. Enne lapsi, kasse ja koeri. Undulaatti ja pupu! Põhitegelaste nimed on Tyyne, Pyry ja härra Pöllönen. Naljakas on ja nukker ka, et see sõnu lugev hääl on nii kauge, külm ja emotsioonitu. Nagu lumine põld öösel. Tuleb veel välja, et soomlaste arvates on nad võlurid. Tegelikult vast siiski midagi nõiapoolsemat, või mis see velho õieti olema peakski... ingliskeelne wizard, mis ta pakub, pole nagu päris pihta.

Kuna eelmine nv oli maastikuringil natuke seiklusi, olin seekord paremini varustatud. Kannused ja porgandid ja mis veel. Juhtus see, mis alati, kui oled korralikult ette valmistunud -- ei midagi huvitavat. Isegi puulaadurist saime peaaegu sammudes mööda, kuigi selle juht meid isegi ei märganud ja muudkui tõstis edasi. Kui tahtsime olukorda jäädvustada, hakkas pühkima selline torm, et anna olla. Kevade teine päev oli ikka kohe väga jäist nägu. Nurga taga aga -- ei midagi, mõned helbed vaikselt langemas.

Sain tallist jälle sõnumi, et Hiireke on tekita koju tulnud. Hüppasime midagi ja proovisime sadulaid, aeg lendas kusagile, kuni oli kottpime. Päris vahva on pimedas muda vahel koplist tekke otsida. Tervelt kaks tükki leidus neid seal, ühte ma enam ei mäletanudki, et oli sinna kadunud ja teine siis see uuem ja värskem. Eest olid klõpsud lahti (kuidas??), kõik kõhu-jalarihmad kinni. Nagu hüljes oleks välja pugenud. Muidugi raske on uskuda, et tekk ikka enne korralikult kinni oli -- neid haake pole endalgi liiga lihtne lahti teha ju.

Kordetasin lennukit väliplatsil. Õpilane näitas Metsikuga uut iseseisvust, läks üle kollase lindi KS platsile.

Ka järgmisel päeval saime õues sõita, väliplats on mõnus (KS). Õpilane tegi keskliinil X-is galopitõstet ettenähtud jalast ja seinte ääres pidi tõestama, et oskab kergendada ette öeldud jalale. Õnneks sai hakkama, muidu oleksin pidanud veel kurjem olema kui juba olin selle duolingo nalja pärast. Kui olin mingi üüratu skoorini jõudnud (200-kordne päevakogus 4 päevaga), aktiveerusid mingid hullpealuud ja tegid veel palju rohkem otsa. Olgu siis nii, ma enam ei jaksanud. Ilmaaegu olin rebestanud. Nüüd ma vähemalt tean, et suudan ka võimatuid skoore teha -- vähemalt pool nädalat ikka. Tellisin jälle uue sadula. Mul on neid mingi miljon. Mis ma nende vanadega peale hakkan?!

Õpilane on katki ja hobune on katki, või isegi hobused. Esimesel on selg nii tuksis, et ei saa õieti käiagi, ühel kabjalisel hingamisraskused ja teisel verised koplimarkeeringud silma all, jalgadel ja kerel. Vabakava ei saanudki teha, nüüd on mitu päeva jutti ainult üks lilletamine olnud, sh 7-ne ring, kus osales ka talutatav hobune ja ringitormlev koer. Ringipealseid koeri oli ka, seal uues aias seekord ainult 1 ja see seekord ei haukunud, vaid kutsus Potsatajat niuksudes enda juurde. Mäepealne pikalt kadunud olnud koer oli tagasi, vait kui sokk, jälgis meid altkulmu. Varem oli ta selline tagant vargsi jalgadesse hiilija, nüüd vist ei julgenud.  

Hüppasime, kuidagi ei saa järje peale. Sammu ei näe, kindel pole, et kas hüppab või ei. Viimased kaks ringi oli veidi parem, kui enam nii palju kontrollida ei üritanud. Palju rohkem oleks vaja harjutada, aga hobust on vaid üks, ei saa teda ka ju rihmaks tõmmata. Probleemid aina korduvad, usutavasti on isegi sõnad lauses samad.

Viimane päev selles kuus, aga asjad puha pooleli. Maneež oli üritusi täis, seega tuli minna õue. Kusagile silme alt ära. Aga tuldi aina järele, kohe mitut tabas äkki kordekihk. Noh ja siis me seal võimlesime KS platsil autotee ääres. Muidugi oli vaja mitut katset ja tegelikult on õpilane ikka veel vigane, aga ma ei lubanud tal vingus nägu teha... kui poleks öelnud, ei saaks eriti arugi ju, ega? Hiirekesel on vist kevadväsimus, kusagile tal kiiret polnud, lihtsalt istus ja ootas oma porgandit, kuni me nihelemise viimaks ära lõpetasime. Isegi härra Metsik püsis enam-vähem joonel ja üritas head nägu teha. Nüüd ma ei taha mõnda aega mingeid kavasid teha... aga vähemalt on samapidiste hobuste vahetus nüüd lõpuks ometi päriselt tehtud, isegi kui suund saab vale. Mis nüüd?

Lumekuu

Lumes vedelemine sai ka tehtud. Ootamatult külm oli, või hakkavad talvepüksid vanaks jääma.

Hanno tuli jälle, tegime kiirelt ja tõhusalt. Ühe korra sattusin täiesti segadusse ka, kui sammu ei näinud ja mingit otsust ka enam võtta ei osanud. Ajasin hobuse hämmingusse ja ta jäi okseri ette seisma. Rohkem midagi hullu polnud, poolteist ringi sai isegi juba mõnusa rütmiga läbitud. Kusagil meetri kandis olemegi, siia-sinna. Pärast tuli veel loeng ka otsa, teemaks sõidustiilid ja süstimised (värskelt oli just Nauris ka tallis käinud, seega teema oli kuum).

Ütlen telefonile vastates oma nime. Võõras number, keegi küsib, et kas räägib J-i isaga. Noooh, mitte päris. Nagu see bussipeatuse küsimus "Poisid, kas suitsu on?". Äkki olengi hirmus mehine? Aga miks ma siis palju tugevam pole?! See viimane harjutus. Ma tean täpselt, kuhu jalad võiksid minna ja kuidas -- aga ei tõuse. Tema jällegi ei saa üldse aru, kuhu on sattunud, ja seepärast läheb jõud törts mööda -- ja ikkagi sooritab paremini. 

 

(https://www.youtube.com/watch?v=FSSNekGWkKI)

(Tegelikult käib see harjutus nii, et seal mingit aelemist pole, vaid peakski maanduma kohe õigesse kohta. Olen unistanud selles suunas juba poolteist aastat ja ka harjutusi teinud, et kõhulihased kaasa aitaksid, aga noh, mul lihtsalt nagu polekski neid. Siis üks teine päev näitasin Õpilasele paberhobuse peal, mida teha tahan, ja ta arvas, et ikkagi võiks proovida. Kaks päeva pusisimegi ja oli ka paremaid katseid, mis muidugi filmile ei jäänud. Ja kuigi tulemus on selline poolkõva või -vedel, siis millegipärast ma jätangi praegu nii)

Mõned kodused saavad homme pulga ninna. Sellest peaks mingi kindluse saama, et kelle kaudu võimalik rada jookseb, kui teises toas on veel ka üks koolis lähikontaktseks saanu. 1 on see väike duud, kes üks teine kord pärast testiga ähvardamist nõudis oma lubatud testi. Seesama, kes reedeni pandud arvutipuhkuse kohta ütles, et "aga teeme järgmise reedeni, aga nii, et laupäev ja pühapäev oleksid arvutipäevad". Selline kaupleja, et anna olla. "Osta mind ära, siis ma teen kõike, mida käsid".

Kui hõljukrongi pilet Kohilast Tallinna maksis 430 raha (või oli see 230?) ja ma terve igaviku taskutest rahasid kokku otsisin -- kusjuures suur osa oli välismaiseid sobimatuid --, siis mingil hetkel tüütas ära ja teleportisin ennast sealt rongist oma voodisse ära. Enne seda oli olnud vahejuhtum narivoodis, kus kellelegi kallati karbitäis lihapalle pähe. 

Õpilane läbis esimese miniparkuuri. Metsikul tuli lõpuks päris tuhin peale, kappas hoogsalt ja jalgu vahetades raja läbi. Esimesed korrad siiski kohapealt, loomulikult.  

Negatiivsed olid onud. Nüüd veel koolikontaktne ära oodata. Vahepeal on lihtsalt külm. 

Houdini ronis jälle tekist väja ja jättis selle ei-tea-kuhu. Improviseerisin järgmise katte, vatiiniteki Metsiku lapsepõlvest. Lapitud ja algeline, aga mis sa kiiruga teed. Puhkavad täna, ise käisin Tartus jahil ja pärast järvel uisutamas. Ainult kaugem kurv oli seal sile, mujal ragises jalgealune mõnuga. Sai soojagi... ikka on nagu midagi puudu, kui tallis ei käi. Teisalt on peas sootuks teised, palju tumedamad mõtted. Need, mis tavaliselt hilissügiseti tulevad. Või... Et vanaks ei taha jääda. Et vigastused ei parane enam nii kiiresti ja neist jäävad piiravad jäljed. Ja lõplikkuse taju... 

Ja ta lõhkus järgmise teki, kõhurihmad sootuks küljest, jalakummid pooleks. Houdini-Hiireke. Õmblesin eelmisele katkisele mõned jupid külge. Ehk veab ühegi päeva välja. Tal pole isegi mingit mammutikarva peal, mis häda on ometi niimoodi paljalt ringi tuustida, kui käes on kõige külmem aeg?!

See õmblus oli muidugi õhtuks lahti harutatud. kombineerisin mingi ühe vaevu küljes püsiva kõhurihmaga variandi (tõmbasin koos tekiga riiulist välja Megahiire, hiigelsuur, pekine ja läikiv. Panin korraks teki tagasi ja proovisin uuesti -- oligi sääred teinud). No on tont. Kui nii ilgelt palav on, jätangi ilma! Aga ei olnud ju palav, külm mis külm, isegi veel külmem. Tallgi oli külmahirmust tühi nagu kell, saime õpilasega natuke kekslemist proovida. 2 kavaletti 3-se sammuvahega ja 1 kavalett suunamuutuseks. Tegime kordamööda järjest neid, kuni lõpuks panin 2 kavaletti üksteise otsa ja tulin seda moodustist kummaltki poolt. Pakkusin õpilasele ka välja, et proovigu. Kõrgus oli küll suurem kui tal seni (maalati või miniristi kõrval tundus see 65-70cm natuke kõrgem tõesti), aga Metsiku jaoks lihtne ja pealegi oli tal julge päev parasjagu. Noh -- ja tuligi. Jäi ette seisma. Mõtlesin, et mis seal ikka, proovib uuesti, aga Metsik otsustas ise ja tegi kohapealt. Paigaltpõrke spetsialist ikkagi. Järgnes poole ringi jagu piiksumist, kuni jalused üles leiti ja hoog maha sai. Pärast tegi paar korda veel, et ikka ilus jääks -- KS sadula lisaboonust arvestades polnud vigagi. Imestas, et miks inimesed üldse hüpata tahavad, kui see nii hirmus ja vahel ka valus on, kuigi lennutunne olevat vägev. Tekipoode brausima ei jõudnudki, duolingo ja muud naljad tulid vahele.

Eneseisolaator käis ka testil ära, hommikul peaksid laekuma vahetulemused. Seni on olnud "palju kisa, vähe villa", aga parem ongi nii. 

Jah, oligi negatiivne. Nüüd võib oma toapimedusest jälle rahva sekka tulla. Tundub, et vajab juuksurit. Üks teine duud, lugesin FB-st, tegi täna sinise vöö eksami ära. Niimoodi pean siis teada saama või? Selline hea tähistamisvõimalus raisku lastud. Ehk siis homme. Tartu maratonile ei reganudki, heal juhul käin niisama suusatamas midagi. Äkki peaks homme Hiirekeselegi suusataja taha siduma...? Metsik oleks vast metsikum....? Kes teab, aga Kollionu moodi kõigetegijat neist kummastki pole. 

Ega jah, tegime lumepäeva, aga eemal kihutas ronkmust hobune, punane kelk kahe kilkava lapsega sabas ja droon veel kogu selle nalja kohal. Reaktsioonide järgi mul tõepoolest hetkel suusa-kelgu-lauahobust pole. Need lippasid teises suunas ja üsna hoogsalt, tippkiirus 34km/h. Jalad on väga karvased. Hobusel ka.

Ma ei tea, kas esitasin eilse loo kodus kuidagi kehvasti või paistis asi risti vastupidine -- aga esitati soov hobuse taga lauaga lohiseda. Mis sest, et olin mõttes käega löönud, et lähiajal kelguhobust pole, ja oma arust päris hästi ära põhjendanud, miks. Matu, musta hobuse pealik laenas veorihma ja läksimegi katsele. Kui nöör ainult ühte külge puutus, tegi hobune parklas mõnda aega piruette, kahe nööriga tundus miski äkki paika loksuvat ja lonkisimegi platside poole, laudur jalgsi sabas, laud süles. Veorihm on vägev leiutis, millegipärast tundub hobusele loomulik selle abil vedamine (või siis pidev porgandite pealevool). Rahunes isegi maha, kuni laudur ootamatult lauale toetus ja koorem seega äkki raskenes. Noh... lidus minema, külg ees, nöörid taga lohisemas. Õnneks mitte kuigi kaugele, varsti sai laudur üles korjatud ja sõit läkski lahti. Hiireke on täiesti mõistlik vedur, tuleb välja! Oli isegi paremini juhitav kui niisama lumes kahlates. Kui hiljem rakendi eemaldasin, jäi Hiireke veel laudurit silmadega saatma ja mulle tundus, et ta kahetses porgandipõhjustaja lahkumist. Taustal sai veel teist nalja ka, bitlessiga õpilane oli kogu aja Metsikuga meie ümber tiirelnud, et vajadusel kiirabi kutsuda, aga vahepeal proovis ka filmida selle pungsilmse ehmujänese otsast. Ei tulnud torti ka seekord mitte, kuigi hõngu oli nagu tunda mingil hetkel.

 

https://youtu.be/06c5t4crfm0 

Panin mingi päev tähele, et Hiireke teeb harvemini kurja nägu. Mida vähem naabrimehe boksi satun, seda rõõmsam see nägu püsib. Metsikust on nagu kahju, et temaga nüüd nii palju vähem tegemist teen, aga tal on praegu oma hooliv inimene täitsa olemas. Selline, mis valjaid pannes muretseb, et mis suunas need hobuse kõrvad õige liiguvadki, et aga võimalikult leebelt need rihmad pähe sättida. Saavad järjest iseseisvamaks. Nagu lapse kasvamise jälgimine.

Lubatakse sula, aga enne seda õige kanget külma kaks päeva. Kolmekümne kanti pidi langema. Mis mu vaene auto küll teeb siis? Pole mõtet unistadagi, et pärast veel käima läheb. Eile saabus Hanno, ajas palju poliitiliselt ebakorrektset juttu ja õpetas hüppamist -- noh, tavaline trenn. Mingi värk ratsmetega, et millal millise küljes tuleks rippuda ja millal vabaks anda. See koht oli igati loogiline, et tagasi võtmiseks tuleb enne järele ka anda, muidu nagu pole midagi võtta. Hiireke oli kuidagi jõuetu, kuigi rebis end igalt poolt üle. Isegi kõrgusi polnud. Ega tal ülemäära kerge nv polnud ka, see lumes sumpamine pole mingi naljaasi. Kui just pealpool ei istu ja nautida ei saa. Õpilane sai ka natuke karata, tegi kaheksaid üle latika ja okseri. Esimene okser tal ületada. Kui hobune pihta sai, mida teha on vaja, siis ta sammudest ülemäära ei hoolinud -- nii madal ikkagi -- ja tegi mõne pikema hüppe ka. Aga ei mingit torti. Need kaks Peaaegut olid täitsa lahjad, polnud õieti lootustki.    

Lugesin vahepeal mitu asja ära, sh kellegi koolikirjandust. Oh hoidku, kui masendav see veel oli. Pätid ja kaabakad puha, ja kõige põnevamal tegelasel läks lõpuks sillalt kukkudes pea pooleks. Koolikius ja elukius, loodetavasti ei masendu lapsed sellist asja lugedes täiesti ära. Või siis et ei võta õpikuna. Ehk nad pidid sealt aru saama, et tegelikult on rohkem väljapääse olemas, päris igasugust jama ei pea ka välja kannatama. Teise lapse raamatus oli hunnik eestikeelseid sõnu kokku aetud, segamini keeratud ja vahele "härra Paul" visatud. Või pani keegi lihtsalt oma unesid kirja. "Roosi nimi" tundus nende kõrval igati loogilise loona. Vähemalt "Tüdrukune" oli selline lihtsam ja põnevam lugemine, ei pidanud muudkui muretsema, et keegi hukka saab.

Üks teine teeb siin ka duolingot, jaapani ja vene keelt. Tal on seal hoopis eriline maailm. Õpib vene keeles ütlema, et ta hobune pole kunstnik, vaid arhitekt, ja küsima, et kelle hiir see on.  Ma suudan küll olukordi ette kujutada, kus täpselt selliseid lauseid tarvis läheb, aga neid ülemäära tihti küll ette ei tule. Nüüd on see esimene külm öö möödas ja käsil teine. Oli peaaegu 30 miinust ära küll ja hobused vahtisid päev otsa sees. Õhtul tegime neile pikema nöörikuuri, teemadeks õige paiknemine hobuse suhtes, poolte vahetus, sammu kvaliteet, tagurdamine, tempomuutused, lahtise hobuse liigutamine soovitud suunas teda puudutamata ja porgandit kasutamata, lõpuks veel kordetamise algtõed. Külm oli ikkagi. Tagasiteel oli Tõravere kandis juba 25 miinust. Aitab küll juba.

Taevas oli tume. Võis vaevu aimata suurte majade piirjooni. Ehk on pimedus abiks, et ei peaks nii palju tausta välja joonistama...? ...ahhaa -- see on uni. Nonii, ongi võimalus ära katsetada asjade tekitamine. Mul oli peos lumepall. Panin silmad kinni ja mõtlesin selle õunaks. Töötaski. Ehk mõni teine kord saab avasilmi ka.

Tartu maraton tähistas ennast sulamisega. Uduvihmatas terve päeva. Nüüd plaanib külmi öid ja sooje päevi. See peaks tähendama ohtrat uisutamist, enamasti mitte vabatahtlikku. Järvele enam ei tüki, pole minus seda talisuplejat. Aitame kevadel tulla!

  

Tuligi jääpäev, fb-d ja instad imepilte täis. Veekihiga jääl on päris lõbus edasi võidelda, kui just kummuli ei kuku. Oli isegi uudis, et iga kolme-nelja minuti tagant ilmub traumapunkti uus vigastatud inimene. Auto liputas saba ja tegi traversit -- see tundub nii, sest "vaade" (rool, rattad) on liikumise suunas ja rattaist jääb mitu jälge (3 v 4). Hanno hilines, aga kõik said ikkagi põhjaliku trenni. Mitte et ma neid kontaktivärke sõidu ajal läbi mõelda oleks jõudnud. Õpilase tordi ootel pakkusin hoopis ise asjatut lootust. Nii lähedal maaühendusele pole vist Hiirega varem olnudki.

(https://youtu.be/IDlJUQL3HIk )

(Et endale hiljem üle vaadates lohutust pakkuda, panen selle osa ka, kus mingit hüppamist siiski toimus)

(https://www.youtube.com/watch?v=_BYmjqAXnqc)

Traditsiooniline kevaduputus jõudis maneeži. Veel pole päris hukas ja sõita saab küll. Kui vaid see uni nii tugevalt ei murraks. Aga miks nad siis panevad keset nädalat seiklusfilme jutti telekasse?

Õpilane sattus vaatama 3* krossi kiivrikaamera vaatenurgast ja oli natuke vaimustuses. Pärast teatas, et ta on ka teel meistrikatele, et tegi ükspäev "seisva pea pööramist". Pööritasin hoogsalt silmi -- mis see veel on? "Pea vaatab ringi keskele ja tagumised jalad siis liiguvad külje poole," tuli selgituseks. Et siis pööre esiotsal. Tubli on.

 

Uus, valge

Mingeid lubadusi ei tahaks kirja panna siia, unistusi ammugi mitte, aga üks on kindel: kätekõverdusi ma ei tee. Aitab. Ma ei jaksanud varem vist viitki ära teha, seega sest aasta viimasest sajasest päevast jätkub küll ja veel.

Täitsa üldises plaanis peaks alanud aastaga olema jõukohane Hiirekesega jõuda Lr kanti ja meetristel hüpetel mugavaks. Kõrgusi taga ei aja, las mehike kasvatab enne jalad kõvemaks.

Aasta esimene trennipäev oli õues lumel, hobune vedrutas mõnusalt ringi ja Õpilanegi suutis 2 nurka järjest galopis püsida. Kütus maksab 0,979€/l (diisel), haigestujate arvud teevad ikka veel rekordeid, uut aastat tahetakse ette kordetada. Bring it on.

Sirje on Eestimaa Spordihing 2020! Kui äge see veel on?! Jälle kord pean ära mainima, et ta on ka minu treener kunagi olnud. Selline inspireeriv ja mitte iialgi igav. Kõige suurem erinevus teistest oli, et ta pani meid mängima. Igasugused stoilod ja kullid ja vigurid. Mõju kestab siiamaani vist, sest mänguhuvi pole kusagile ära kadunud.

Lund tuli juurde ja sõitsime jälle õues, isegi pime pole enam kuigi pime nii.

Liiga palju filme on vaja järele vaadata ja ette ei öelda, kas on väärt ajakulu.

Nüüd juhtus küll midagi ootamatut... kk lõpetamisest saab sel aastal veerand sajandit ja lõpuks ometi hakkas keegi kampa kokku ajama. Kindlasti oleks igal muul juhul midagi juba varem juhtuma hakanud, aga me klassijuhataja suri peagi pärast meie laialilendu ja seega kadus see liim enne kui midagi muud üldse tekkida jõudis. Huvitav, kuidas neil kõigil läinud on? Mõni on nii kuulus, et vahel saab uudistest lugeda, aga kõik ülejäänud? Võimalik, et ei tunneks rahvast ka siis ära, kui mõni varbale astuks. Mul polegi üldse koolikokkutulekuid. Põhikoolikad mind ei kutsu, sest nemad jätkasid koos kk-s ja seltskond muutus. Ülikoolikate kampa ei tekkinud ka kunagi, või vähemalt ei tea ma sellest midagi. Mõnega oleme siiski koos nt keeglikuuli veeretanud. Iiiigatahes -- ei ühtegi koolikokkutulekut seni. Kes teab, kas nüüdki asjast asja saab, aga vähemalt algatus on tehtud.

Hiirekesel oli tekk kadunud. Boksiesine tühi, sadularuumis tühjus. Leidsin katkise esijala vastasjalalt pikad kriimud. Äkki puges tekist välja ja pani selle kusagile koplisse hoiule? Hobused. Tegime eile latte, või vähemalt oli plaan lihtsalt midagi natuke teha. Hobune hüppas kahekaupa maas lamavaid kui oksereid. Mul olid üllatusest juuksed laes, peaaegu otseses mõttes. Õpilane hüppas traavis ristist üle, ühelt ja teiselt poolt. Niimoodi saab vähemalt asjadele pihta. 

Jaaa ta on jälle katki. Just oli kõik sile ja külm ja kõva ja ilus kui -- uuesti! Täpselt sama koht verine ja jalg paistes! Arusaamatu täiesti, miks, kuidas. Ühtlasi on praegu tohutu tülpimus ja tüdimus peal, tahan rahu ja vaikust... või isegi enam... 

Õpilane õppis galopis püsimist. Ütleb, et tal jalad ei ulatu hobuseni. No nii kõhnaks see Metsik ju ometi pole jäänud, hiljuti tögati (pole just esimene kord), et ehk on sootuks tiine. Olime maneežis neljakesi, kaks ratsa, kaks käekõrvalistega ja kellelgi polnud suulisi.

Keskmist last manitsesime omal ajal vähem lärmitsema ja ähvardasime Kuslapiga. Nüüd väikseimat -- relvastatud naabrionuga (teemal õudsed uudised).

Hiir üritab vist endal jalga maha võtta. Jälle värske veri!?!

Jalutan ja jalutan muudkui, ei teagi, millal jälle trennitamiseni jõuab. Hiireke on küll üliagar, aina väänleb porgandilootuses.

Tuvastatud jalatapjakandidaat: sool. Ripub teine nööri otsas soodsas kohas, või täpsemalt küna kõrval, kus jalaga maad kaapsata vaja söögi ajal. Rumal lugu küll, kui selline põjus ongi. Kuidas sest terveks üldse ravitakse? Ei saa igal söögikorral vahtimas ka käia. // Täiuslik talveilm ja mina maadlen lainstoppidega kusagil akendeta karbis.

Mmmnojah, sool võis neis hilisemates lömmides osaleda, aga katki läks ju ikkagi koplis. Päriselt ta käib seal kokkukasvavas haavas hammastega sügamas. Nii nunnu. Mitte.

See võiks vabalt ka uni olla, kui sõidan trennist tagasi lumekukkumispimedas ja nii paras ja mõnus on olla, et nagu polegi midagi. Jalg tõmbub endasse ja hiirelend tirib suunurki üles. Keegi teine kirjutas blogis meie jalajuhtumi detailideni täpselt üles, aga see polnud ikkagi meist. Kumma-liine. 

Külmast krudisevat lund pole küll ammu olnud. Raske on traavi teha, kuigi hobuksel pole selle vastu midagi -- aga endal tahab nägu otsast kukkuda. Käepurikad ei saa porganditki taskust kätte. Vastusõitvate autode tuled teevad kaks toru taevasse ja langev lumepuru sädeleb nagu koolisõiduvaljaste otsaesine rihm IG-s.  Ja valge sai aasta juurde, juhhuu! Oranži osakaal ta pealmises kihis kasvab siiski muret tekitava kiirusega.

Näed, nii vanaks elanud, aga ikka saan hämmingut tunda. [siin oli väljaelamine s***-teemal, aga kustutasin ära, las ta olla] Ööh... mmm... nojah. 

Hanno tuli trenni andma üle miljoni aja ja natuke peale. Viimasest korralikust hüppamisest on tükk aega möödas ja külmadega oli niikuinii ainult kerge liigutamine, mitte päris trenn. Seda arvesse võttes läks täitsa mõnusalt. Spurte ja pidurit võiks vähem olla, millegipärast ei püsi nüüd hoopis vasakus jalas. Sõita on ikka hea. Peaksin ikka hulga nõudlikum olema kohati, aga nii raske on kuri tädi olla. Ma vahel ju nagu oskan või...?

Õpilane hüppas Metsikuga ristikest. Algul  tegi traditsioonilist horisontaalkapriooli, kohapealt muidugi, aga hiljem kunagi tegi mõned päris hüpped ka. Jälle torti ei saanud. Peab midagi keerulisemat välja mõtlema.

See tänane jäävihm oli küll klass omaette. Toksisin nagu mõni rähn auto akende kallal. Jube kiire oli päkatsi transaga aiast trenni, seepärast oli ühel suunal välja vaatamiseks ainult kitsas pilu. Olin rooli taga kõver nagu kalakonks.

Kolme hobuse päev tuli, kuigi päriselt ratsutamist toimus kahega. Külaline oli viimase korraga võrreldes nagu paar klassi edasi arenenud. Väga meeldiva ühtlase kontaktiga, kusagile rulli põgenemist enam polnud, läks edasi ja tuli tagasi, isegi paigalpüsimise oli selgeks õppinud. Otsesuse ja sääretundlikkusega saab veel tööd teha. Täiskasvunud. Noh, meil Hiirega on sinna veel maad minna. Skeemi sõites saab kohe aru, et vaja distsipliini kallal vaeva näha. Vahel need esimesed vastused kipuvad olema stiilis "ehk praegu mitte?" ja siis ma pean kinnitama, et võiks ikka teha küll värke. See selleks, aga ikkagi on sealt Hiire otsast ükskõik kelle otsa minnes taburetitunne. Äkki ma pole enam kaua aega päris lennukite otsa sattunud.

Käisime järvel uisutamas, ega see lumi ja jää talviti nii iseenesestmõistetavad olegi. Enne mõõtsime suplusaugu äärelt ära, et inimese kandmiseks on jää ikka piisavalt paks. Ja kelgutasin ka! Isegi haiget ei saanud. Sinna otsa tuli veel tallitiir, kuigi magasin sinna sisse. Jäin lihtsalt korraks diivanile puhkama ja korras oli. Napilt jäin jälle tordist ilma, kui Metsik õpilase alt 2m kõrvale teleporteerus. No ei ole nõus kukkuma. Mis sa teed sellisega. Panen ju küll teda teiste vahel skeemi sõitma ja minikaid hüppama, aga ei midagi. Järgmine väljakutse on juba olemas. Näis, mis ta sellega peale hakkab. Kodune draama läks talliga täitsa meelest, üks riidepõlgurist järeltulija rahmeldas mitu tundi poolpaljalt lumekolossi kallal ja tuppakutse peale olevat sootuks metsa põgenenud. Õnneks siiski ei pidanud teda söödapalakeste reaga toani meelitama, sai ikka ise millalgi kodutee kätte. Noh, aga ta ongi alati eriline olnud. Üks teine eriline -- kuuene selline -- kõõlus mul tüütult kukil, kui arvutisse logisin, ja siis sobival hetkel vajutas "reveal pw". Ha-haa, nüüd ma tean su parooli! Mida pekki noh! Telfi mustri vahtis lihtsalt üle õla ära ja nüüd siis järgmine. Sama onks, mille eest salakomme pidada ei saa. Raske on see elukene.

Näitasin Õpilasele rootsi koolisõitja Carl Hedini instavideot, kiitsin tolle head vormi ja ütlesin, et tehku ka samamoodi. Nohet ma saan kindluse mõttes hobust eest kinni ka hoida. See Õpilane ei ole vist veel jälile saanud, et mu antud ülesanded alati päris tavapärased pole, aga teisalt -- ta on ka alati kõik ära teinud, millest see kahtluski peaks tekkima. Vaadata kindlasti heliga (saab küll olla uhke ja naljakas ja kurb korraga):

https://www.youtube.com/watch?v=mrU6QdvXUew

Teised panevad ka segast, Laura oli vist hullude penerolli unes näinud (kes see ilmsi sellise peale tuleb) ja laduski 7 latikat otsakaarele. Ja siis me kõik ründasime seda monstrumit. Isegi hukka ei saanud keegi. 

Taevas oli jääs ja sain ühe kindluse või muuseumi katuselt sinna peale jalutama minna. Peagi tundus, et jää on liiga õhuke ja arvatavasti kukun kohe läbi, ronisin katusele tagasi.  

Tobetrenn tuli vahele. Kui elevust oli rohkem kui tavaliselt, aga sain Halli ikkagi uksealuse jäälombi ja tribüünielanikuga leppima, siis värskelt lisandunud ratsu jalaheited ajasid kõik lörri. Mingi mõttetu jauramine ja jõllitamine, null keskendumist minule. Dilemma, et kas sõita jõulisemalt edasi -- siis ehmub harvemini, aga see-eest eriti teravalt -- või pigem rahulikus tempos lõdva ratsmega -- siis kahtlustab ja liigub kõveriti. Keeldus end ka tribüüni äärde parkimast, justkui tahtnuksin teda sinna istuma ajada. No me gusta. Maneežis oli 3 risti piki keskliini ja neid pidi serpentiini pidi ületama. Proovisin ka, kuigi tribüünipoolseni ei jõudnudki ja KS sadulast põrutas mind korralikult lahti. Äkki hüppas hoopis liiga kõrgelt? Ei tea, ei näinud kõrvalt. Kuna Metsik oli ennist maalatte ületanud ja vastu ta ei vaielnud, sai ka õpilane ülesandeks ühe risti ületamise. Mõne korra sai madalat proovida -- ja kuna sammud klappisid ja tasakaal oli talutav, pidi ühe korra ka kõrgemast ristist üle saama. Hirm tuli kaaslaseks ja lükkas hobuse varem lendu (ühe sammu oleks veel mõnusalt ära mahutanud), mispeale ka ratsanik natuke tagumisse poolde hoogu juurde sai, aga no ikka ei, kuidagi ei kuku maha, kuigi tordilõhn oli juba ninas. Ega ma tegelikult ikka niiväga tahagi, et ta kuidagi hunnikusse kukuks, aga äkki hakkab veel arvama, et ratsutamine ongi nii lihtne.

Ei tahtnud täna ratsutada, aga korraks ikka maandusin hobuse peal. Tegime niisama harjutusi, jalusteta traavi, galoppi, kükkis-sokkis ja põlvili hobusel, kääre tegime -- õpilasele oli esimene kord ja tal olidki pigem küünekäärid (jalad kõveras) --, peatust, taandamist (viimased 2 selg ees). Tööl oli teamsis sakslase poolt veetud üritus, mille käigus prantslane ütles algul merge* ja peagi lisas heisse* (*mõned tähed muudetud).

See täiuslik lumi! Lumivalge! Tiirutasime midagi, veendusime, et lennujaama tee on vaid maasturitele läbitav ja paar galopitriipu tõmbasime ka. Küll ikka vedrutab lumel uhkelt. Kui traavis tundus täitsa taltsas ja ehk veidi väsinudki lõpuks, siis galopitõste lükkas katuse pealt ja jalad laiali. Õnneks saime ikka enne pimedat pidama.

Vanim järeltulija leidis ristsõna. Kaardimast? ÄR--? Ma mõtlesin, et nalja teeb ja niisama kommenteerib ja pakkusin talle "ÄRNI". Ja ta kirjutaski nii. Mis mõttes?! Ise pidavat veel bridžiringis käima. Kui tõesti käibki, siis mida imet ta seal küll teeb...?

Hobusele puhkekas, endale suusakas. Nüüd on selle talve põhiasjad tehtud, uisutamine, kelgutamine, suusatamine, lumememmetamine ja lumesõda. Aijaa, lumes selili vedelemist veel pole, see kuu enam ei jõua ka. Panen midagi talve mäletamiseks. Nagu öeldaksegi: mälu on mul väga hea, aga kahjuks lühike.

Detonaator

Juba kaua aega praadis mõte teha üks korralik nuudlipidu. Igasuguseid harjutusi mõtlesin välja, kohati tundus see nagu tantsuetenduse koreograafia leiutamine. Päriselt oli kõik muidugi teisiti, kuigi nuudel peos ratsutamise pidid välja kannatama nii Metsik kui Hiireke ja maas vedelevaid torusid oskasid nad ka ületada. Näiteks juhtus üks teine päev, et jagasin äkki makaronid pihku Katile, Õpilasele ja endale --  kavatsusega natuke kulliharjutusi teha -- aga seepeale ronisid koolihobused mööda seinu üles ja pööritasid silmi, mispeale kõigi terviste huvides värvilised pulgad peitu tagasi viisin.

Nuudlikull on tehtud! Polegi nii lihtne kui peas ja plaanides, aga nalja sai küll (osalejad KÜLM). Aeglane pöörab hästi, aga ei jõua põgenema, kiire stardib paugust, aga ei saa seisma. Reeglid olid, et klohmida võib ainult ratsanikku ja kui poolest maneežist välja valgub või keegi rammib, saab ka kulliks. Pärast tegime paar muud katset veel:

Kallutatud jõud ütlevad, et Hiireke on hirmus nunnu. Rõhk sõnal hirmus. Mida rõõmsamalt püsti Metsiku kõrvad on, seda tigedamaid lõustu kõrvalboksis tehakse. Ei meeldi talle see musimaias naeratav naabrimees kohe üldse või kogu tähelepanu, mis mujale kui talle endale langeb.

Ladusime maneeži latte täis ja panime hobused mõtlema. Hiireke sai mõnusalt hakkama, tal need jalad ikka kohe mahuvad. Isegi paremast jalast galopis püsis, vist kordagi ei vahetanud ära. Algul kui üritasin ise rohkem roolida, läks vähe keema ja pidin ratsme sootuks minema pilduma korraks, et ta ise asjad selgeks mõtleks. Ma ei saa talle ka kogu ajaks rooli anda, ei usalda nii palju. Äkki tegelikult on rängalt tark ja mina ainult segan? Pärast tegi esimest korda kaelakaheksa paremale. Osav kutt tõesti.

Samal ajal kui me pulkadega maadlesime, toimusid Rahulas harrastajate kohalikud maailmameistrivõistlused. Blingi oli ja vingeid hobuseid, draamat muidugi ka, kuidas muidu.

Viisin Õpilase esimest korda ringile. Juhtumisi oli teisi esimesi ka, nagu sadulavöö pingutamine seljast, liikuvast autost möödumine, künkale galoppimine.

Nagu karta oligi, ei juhtunud keeleõppe lõpus (ikka see speakly) midagi ja suure tõenäosusega pole sinna keegi kunagi jõudnudki. Vist ka autorid mitte, sest vigu oli küsimustes järjest rohkem ja kuulamisülesandeid vähem (ei ühtegi), pikkade lugude kadumisest rääkimata. Maha magatud võimalus ma ütleks, võinuks ju saavutuse rõõmuhetke pinnalt mulle midagi maha müüa. Järgmine keel või midagi.

Alustasime HOMM IV turniiriga. Alguse hero on traditsiooniliselt kole nagu öö ja lahingus osav nagu vihmauss.

Kookospähklitega on vahepeal mitu seiklust olnud. Enam pole ahjuuksega kaklema läinud, aga kordamööda olen sattunud maailma parimate ja rämedalt käärima läinute, enamvähem mädanute peale. Üks headest koorus nii, et sisu jäi ilusaks terveks munaks. Mmmnjam.

Tööl lõin hommikul alustuseks endale maski silma. Valus oli.

Täna oli külm ja tähemäng Õpilasega. Päris hea koordinatsiooniharjutus. Edasi arendades saab sellega palju nalja saada. 

Tegime Liisiga Y-harjutust. Selline usalduse proov, hobune läbis edukalt. Isegi roolimisvea andestas ega kõhelnud täislollilt kohalt hüppesse minna. Korra kartsin juba, et maandume pukki. Tegelikult maandusin oma väikese näpu otsas, mis läks mingit moodi tagurpidi ja nüüd algamise kohas on peopesa paks ja nahaalune smurfisinine.

Totilas läks minema.  

Õhtul sai vanematel lastel rangelt ära keelatud magama minemine, muidu ei jõua kohe üldse seda herot taguda, kui pool rahvast nii hilja koju jõuab. Kodusõpe oli juba esimese  rünnaku teinud, edestades isegi ministrite välkotsuseid. Järgmine nädal tuleb karm, sest erinevalt kevadisest eriolukorrast olen mina nüüd ju kogu aeg tööl. Kodus siis kakeldakse arvutite pärast ja  kardetavasti üldse mitte koolitöö nimel, vaid pigem mängimise. Jõuluvedelemiseni polegi enam kuigi kaua aega, ainult 12 päeva või 65 töötundi, kui lõunad sisse arvutada. Pühapil saaks taevas meteoriidisadu vaadata, kui pilvi ees poleks.   

S*tateadlaste jõuluteemalisel koosolekul kirjutasime soojenduseks "FRIKADELLIKADRILL", "SAAPALIIMIVABRIK" ja "ALLVEEKALA". Torusoojendustele kinni seotud loomakesed tekitasid rohkem elevust. Hobused tegid seal kooriskartmist. Viimaks tuli pulgahüpe ka, ilusti sünkroonis tegid ja õpilane ei saanudki pihta. Hirmus tubli tüüp ikka, hakkas poolistakut õppima ja koonusemängu proovi tegi ka. Torti, paistab, ei taha kergekäeliselt tuua, kuigi korraks tekkis soodne võimalus alla kukkuda.

Meie s*tateadlaste seltskond on mõnevõrra muutunud, seega arutasime enne, et mida see E küll võiks teha oma alles kasvava hobupojaga. Lohiseda kordel järel?! No ja tuli välja, et osaliselt nii oligi, aga sai ikkagi kõigil aladel kaasa teha. Siia komplekti oleks kuulunud veel ka nuudlikull, aga seda keegi ei filminud. Ja ämbrivõitlus on ka alles tegemata.

Esimest korda juhtus, et keegi hüppas Metsikule tagant peale. 

Ikka ei jõua videoid kokku liimida. Ehk nv-l. Niikuinii on kõik rohkem kui lukku keeratud ja minna pole kusagile. Tõenäoliselt ründavad hordid poode ja pole seal kärbselegi hingamisruumi.

Sain napilt enne aegumist ühe kinkekaardi realiseerida. Huvitav, kui suur osa kinkekatest jääbki kasutamata?

Kui õpilane kargab hobuse otsa nii küljelt kui tagant, siis kus on õiglus, ah?! Pean ka vähemalt selle küljevärgi käppa saama. Täna proovisin, hea kui 10cm maast lahti saab. Väheks jääb. Panin taskud poole kilogrammi porganditega nagisse rippu ja jäigi hulga vähem puudu. Homme proovin uuesti. Pärast põgenemistuba. Tööl tehti ka töötubasid ja üllatuseks üks põgenemistuba, mis päriselt oli akvaarium. Meid kinnitati käeraudadega laua külge ja pool tundi anti aega, et lõunale põgeneda. Lukuvahetuse seiklus olekski meid täitsa nälga jätnud, aga vikat päästis ära -- lukud olid vahetusse läinud. Pole hullu, kui sellest jutust ainult mõni inimene aru saab.

Põgenesime Arbimäel selles uues kohas (vähemalt meie jaoks), päris naljakas oli. Eriti see koht, kui pealik hoiatas, et me töö käigus pead ära ei lööks, ja et imelikul kombel just hoiatades keegi lööb ikkagi pea lömmi, hoolimata hoiatavast märgistusest. Lootsin, et see pole mina. Aga olin muidugi. Ja siis see hämmeldunud naisterahvaga video, hahhaa. Siis päris kohe ei saanudki talli minna, kuna herod olid ees natuke. Peakollil on kaks korda kõrgem tase, ränk armee ja võitlusest põgenemise vastased käerauad, seega meie edetabel muudkui muutub. Nohja... siis tüki aja pärast ma hüppasingi Metsikule külje pealt otsa! Kahe päeva peale umbes viieteistkümnendal katsel, kalaliigituste abil. Jippii! Sain ka bitlessid Metsiku peal ära katsetada ja leidsin, et nende ebamäärasus ja vähene täpsus häirib mind. Niisama päitsetega sõites on kergem leppida, et rool on puudulik, aga niimoodi kahe ratsmega tahaks nagu kohe kontrollima asuda -- aga ei saa. Hobusele muidugi sobib, et mingit kola suus pole. 

Üle pika aja sai jälle õues solberdada, murul käisin ainult memme joonistamas, aga ks plats oli täitsa mõnus. Hiireke tegi kontrakaared kenasti ära, aga kas mingit skeemisõitu praegu kannataks välja -- pigem ei. Pärast galoppi ei taha kuidagi traavis püsida, muudkui sudib oma galopiga vahele.

Pärast 5-6 ebaõnnestunud katset sain 2x järjest küljelt selga joostud. Metsik kaalub ilmselt seltskonnavahetust. Hiirekese lasksin õpilasega sahmimise ajaks lahti, aga ta kõndis kaasa. Jälle muutus. Varem ta oleks kõhklematult eemaldunud. Mis puutub Õpilasse... selle olen ilmselt sodiks kurnanud. Kui arvutada, et tavaline usin algaja heal juhul 1-2x nädalas harjutamas käib, siis tema käib pigem sinna 4-5x nädalas kanti ja uute olukordadega harjumine nõuab kerelt üsna suurt pingutust. Viimati vaja sundpuhkusele suunata?! Teisalt on jube mugav küll küüti jagada ja hobusel kasulik lasta olla. See on Metsikul esimene inimene nullist õpetada. Ega ta tasuta midagi anna, aga on vähemalt selline leebe ja sõbralik tont, tundub, et isegi naudib lisatähelepanu. 

HOMMis lõime kamba peale peakolli maha ja kohe tuli uus kaart peale. Niimoodi ei jõua midagi kasulikku ära teha ju. Ainult lõuatäie piparmünditeed küpsistega segi ajada ja ongi öö. Ja siis töö. Ja öö. Ja nii edasi. Mingi aeg sai teises toas klick'n'grow potis piparmünti juurde teha. Päriselt võiks selle seadme nimi olla 3D herbaarium või taimekuivati. Seda see oskab. Kui vett piisavalt peale ei vala. Äkki keegi käib seal salaja joomas?

Lapsed üllatasid laulmisega. Ühe puhul arvasin, et laulukooris selgeks drillitud lugu, aga ei, oli ise asja ette võtnud. Nagu ükskord neljasena, kui ootamatult terve raamatu peast esitas. Põnev täitsa, kui kunagi ette ei tea, kas parasjagu on laua all häbenemise aasta või midagi muud. 

Hommikul oli esimese asjana vaja hüppav kameeleon kokku panna. Kõik kruvid ja pulgad valati mulle voodisse. Üks hall pulk, tuli välja, oli kogemata sootuks ära visatud. Õnneks oli isal prükkar ukse juures alles ja jupike leiti üles. Siis oli väike must kruvi kadunud. Kõik olid käpuli maas ja otsisid. Mul miski segas talla all, aga sussis nagu midagi polnud. Talla all oli hoopis püsti. Leiutatakse vast veidraid mänguasju. Hiljem (sõime end jälle lõhki ja) mängisime ahvide arhitektuuribürood. Arhitekt on tumm, töödejuhataja kurt ja ehitaja pime.  Lisaks üks sabotöör, kellest mängujuhendis küll juttu polnud, aga see trügis igasse ametisse ja ajas kõik sassi. Hea mäng muidu. Unot tagusime ka, seda flipi versiooni. Ja pool 12 läksid lapsed õue lumega mängima. Mitte päeval. Väiksemal lõppes sessioon veel sama päeva sees ära, kuna ta läks lumiseid kindaid vihmaveetünni puhastama. Lumi kadus tõesti hetkega, aga vesi tuli täies ulatuses asemele. Täitsa hea päev sai. Tore teadmatus ees ootavast...

Hiirekesel on auk jalas. Selline paras näpuotsa suurune. Kust sai, ei tea, aga oli endale jalaverega punase kulmu värvinud. Tegin pulgatrenni kaasa hoopis Metsikuga. See mäletas vanadest aegadest küll, kuidas asi käib. Sai pärast mashi lakkuda (ei oskagi luristada?). Hiireke lakkus haava (kas hobused peaksid nii tegema?). Jalg oli jrgm päev koledasti paistes ja jooksusoov vähene. Jalutasime umbes miljon aega tasakesi hiirekiirusel. Otse loomulikult sattus samale ajale suurem lõhkiminek ka tööl. Ootan varuosa, võtmete komplekt käes püsti stardivalmis. 

Kaks nädalat olen nüüd Duolingot mänginud -- jälle hispaania keel -- ja olen rahul. Sõnu korratakse lõpmatuseni ja ehk nii jääbki midagi kõvemini meelde ka. Varem mujal harjutatu teeb asja oluliselt lihtsamaks, saan mõnuga võtta. "Mängimine", sest seal on elud, mida eksimise korral kaotada saab. Ja edetabelid ja mingid liigad. 

Kurjustasin Õpilasega rohkem kui muidu, näis, kas ta üldse enam ilmub kohale. Oleks kahju kui ei, aga see pole enam minu valik. Miks üldse inimesed hakkavad ratsutama vanast peast? Võistlussportlaseks hakata on hilisema stardi puhul hulga raskem, aga loomulikult mitte võimatu. Suurte olenditega sõnatu suhtlus, äkki see? Muust maailmast pakku pääsemine? See kehtib küll ikka edasi, et hobusega olles pole midagi muud enam üldse olemaski. Ainult mina ja tema.

Aasta viimane päev ongi käes. Võtan rahulikult, sest mine tea, mis tal veel varuks on. Või teeks ikkagi mingit nalja hobustega... Hiirekese jalg hakkab tavapärast kuju võtma, aga praegu veel tuterdame tasakesi. R-I postitas oma aastalõpu ja see oli piisavalt potisinine, et naljatuju kaugemasse tulevikku ära lükata. Õpilane ilmus kohale ja proovisime õigele jalale kergendamisele pihta saada. Sammus saab aru, kumb õlg parasjagu ees on, aga traavis mitte. Mingi maagia ja nõiakunst, aga nii on. Olen segaduses ja tema ka. Ilmselt filmin need õlad üles ja vaatame asja korralikult üle. Äkki tal ei liigu kere ja silmanägemine sünkroonis?! Tegime terve perega see päev kätekõverdusi. 100 tükki tuli ära teha, aga neid võis päeva peale laiali jagada. Ainult ühel jäid mõned puudu, sest see sai alles õhtul teada ja megasabotöör andis endast kõik, et pingutus tuksi keerata ja siis tuli uus aasta peale.

Kas see on normaalne, et ta nii teeb?

Nojamber

Kohta otsides olime täpselt samas kohas eksinud kui eelmine kord Katiga. See Ruunaraipe oli veel 2 korda vasakule keerata. Korraldaja teatas, et punkte peaks valima raskuse järgi, niikuinii pole võimalik normiaja sees kõiki ära võtta ja üldse, mõni punkt polegi leitav ja mõnesse ei lähe teedki. Noh... aga mis seal ikka, hakkasime otsast peale. Meil oli isegi kompass kaasas, tegelikult isegi kaks. Need näitasid küll umbes 32 kraadi erinevates suundades, aga valisime siis uuema. Kahel korral läkski magnetmeistrit tarvis, 1 kord tee suunas veendumiseks ja teine kord päriselt suuna paika panemiseks ja rajatusse metsa sukeldumiseks. Hobune on nii osavaks saanud, põikles ümber mätaste ja okste, vahepeal hüples lausa nagu agilitykoer. Ma ei pidanud kordagi sadulast mahagi ronima seekord. Meil olid rollid vahetuses, Manna luges punkte ja ma kaarti. Saime kõik punktid kätte ja aega jäi veidi ülegi. Nii mõnus lõpp hooajale. Miks ometi ei lenda rohkem rahvast kohale sellisele üritusele?! Maitsed on erinevad, aga mets ometigi ja hobune, ja patse ei pea tegema, aga ometi on võimalus teistega mõõtu võtta või iseendale väljakutseid panna. Või niisama sillerdada. Tervelt neli orienteerumist sel aastal! Mu suhe hobusega on sest palju kasu saanud, hakkan end tundma seal hiiresadulas nagu kodus ja see on ütlemata tore tunne. Metsiku tasemeni on veel aega, see on nagu mõtete lugemine või... 

Mul kukkus juukseklamber kapi alla. Tegin telfi taskulambiks ja läksin pika varrega kammiga otsingutele. Kapialune oli paksult täis Draakoni kommi pabereid. Tühjad muidugi. Marsin teise tuppa.

-- Kes tegi, sina?! 

-- Ei olnud mina.

Mõtlesin veidi ja jõudsin järeldusele, et oli ikka küll tema. Ei tahtnud prügisse viia pabereid, muidu oleks kohe vahele jäänud.

-- Aga ma tean, et olid sina!

Väike onks majandab arvutihiirega edasi, aga pobiseb nina alla

-- Said mulle jälile. Kuidas sa mulle kogu aeg jälile saad?

Kas kuuesed peaksid nii rääkima? 

Tatikoll.

Sõitsin õhtul pimedas lasteaia poole ja midagi oli nagu teisiti. Ja kaugtuled ei tahtnud peale tulla. Katki?! Aga ei, mul polnud üldse mingeid tulesid, siis need kauged ei tahagi tulla. Kuidas ma siis enne midagi üldse nägin...?

Alla trennis saime mõlemad.... eem... täpsemalt mina ja hobune nahavahe korralikult märjaks. Jalad kiiremaks, ratsmed lühemaks, käed enda ette, küünarnukid kontrolli alla, tekitada ja säilitada tõmme. Lendasime pooleldi lae all ringi, paar korda tuli ka tõrge peale -- ülemäära tugevast käest -- ja külge keeras ka ette. Hea tunde sain ka kätte vahepeal, kui jalgadel polnud mõttepuhvrit vahel ja kael polnudki niiväga rullis. Veel oli äge, et sain hobuse ilusti üksi treikusse 2x, tagasiteel ei teinud vahetki laiaks. Minnes hobukesel kann siiski värises all ja mul polnud midagi lohutuseks ka pakkuda. Ei seltsidaami ega kedagi. Järgmine reis võiks ka Alla trenni olla, ma ilmselt kusagile hüppesse ei lähe vahepeal. Või võiks...?

Jrgm päev oli korde, siis lamemaa ja veel jrgm - Kulloga hüppekas. Mul on küll need 2 viimast seljapäeva suu üsna kõrvuni olnud, sest Alla maagia kestab veel. Mind rõõmustab üliväga, kui hobune õiges asendis (mitterull, aga ilusti koos) püsib ja kiiremaks saanud jalg annab palju lisaväge. Teen nüüd palju rohkem kokku-lahku ka, keskendudes kätele, et need ei tiriks tagasi. Ja siis see hüppekas. Meil pole teabmis kõrgused, vast nii meetri kanti, aga mõne aja tagusega võrreldes ikkagi mäed. Hiireke aga ei tee üldse nägusid, vaid hüppab igast asendist. Püsib ilusti kaane all ka seejuures. Päris kaua aega läks selle tunde saavutamiseks... ta on veel palju rohkemaks võimeline!

Kiro-Tiina väänas hobuse kaheksasse. Ma ei teadnudki, et ta võib selline kringel ka olla. Ütles, et järjekordne kasvufaas käsil, 3-4cm võib veel visata. Minu poolest visaku, aga ta on juba nüüd enamvähem paras oma 165-ga.

Metsikul käis õpilane. See päev polnud kabjajäljed kuigi hirmsad, aga see uus seljakott...! Sammus marssis igati kuulekalt, aga traavikatsetel poetas kandami korra maha ka. 

Toppisin taskud maheporgandi jupikesi ja leivatükke taskud täis ja läksin Hiirekesega ringitama. 2 korda pidin maha ronima. 1 kord tuuletõmbes ellu ärganud kollast linti taltsutama ja teine kord porgandeid ja leiba korjamas. Need olid taskust üle maneeži laiali lennanud, aga vähemalt mitte veel kasvama läinud.

Õpilane ilmus uuesti kohale, sai juba traavirütmile pihta ega kukkunudki maha, hoolimata poollahtisest sadulavööst. Isegi galoppi tegi kordel mõned sammud, see on Metsikul lihtne ja mugav.

Koroona möllab järjest jõulisemalt. Ostsin ka korduvkasutatavaid maske paar tk, muidu seda risu kasvab nagu maltsa.

Maagia on vist lahtunud, aga lõbutsen galopi lõõtsatamisega, ikka kokku ja lahku.

Hüppasime Liisiga, oli äge jälle. Lust ja lillepidu, kui täpsem olla. Ei mingit närveldamist, hobune teeb kõik rahulikult kaasa. Seljas on tegelikult tunne, et veidi jõuetult lendab, kuigi täiesti vabatahtlikult ja väljapeetult. Video ütles, et paneb lõdvalt ja varugagi. Ehk taaskord ei lähe pilt ja tunne ülemäära kõvasti kokku. Mõnus on ikkagi, ja mulle tundub, et ka hobune tunneb nii.

Õpilane on tubli olnud, sõitsime ka juba pimedas õues (enne oli ometi valge?!). Saab hobuse puhastatud ja peaaegu valmis (valjaid veel ise ei saa, Metsik  segab vahele), saab hobuse seisma ja liikuma, suudab juhtida sammus ja traavis, kergendamine sujub järjest paremini, viimane kord suutis teha juba "2 sammu püsti, 1 istu" (tohoh, noh). Kabjarookimine, varustuse eemaldamine, suulisepesu ka selged. Oleks võinud progressi filmida, aga ma algul ei teadnud, et ta nii agaralt harjutamas plaanib käia.

Tallikoosolek oli, teemad on aastast aastasse samad, aga rõhuasetus erinev. Sõltub ikkagi rahvast, et mis hetkel kõige olulisem tundub. Maneežipinnas sisehooajal -- see on alati pildile pääsenud. Vähemalt on nüüd hooldus regulaarne ja materjali piisavalt, aga hoolimatuid kordetajaid ja lõhkujaid on ikka. Nüüd taheti isegi püherdamine ära keelata. Oeh... aga see on ju hobusele endale oluliste asjade nimekirjast. Preemia ja lõõgastus, eriti tekihooajal nende sissevajutatud äärte väljasügamine. Pikalikukkumisele eelnevat augukaevamist saab ju ometi takistada.

Õpilane sai lõpuks iseseisvalt valjad ka pähe. Veidi sohk on, aga töötab -- teeb põserihma lahti ja paneb kõrvad kõige esimesena. Joonistasime õue hiirekese, turnisime küngastel ja siis ta harjutas kergendamist. Eemalt lähenes ähvardavalt must pilv,  pakkusin välja, et võime sisse galoppi proovima minna, seal hea korde otsas ellu jääda. Aga ei, tahtis õues proovida. Jala- ja häälkäsklused segamini -- saigi hakkama. Või vähemalt tegi mõned poolsirged Metsiku mugavuimast galoppi. Ja siis läks ilm korraga mustaks ja hakkas meid rahega peksma. Jooksime talli, kus sadulad kuivama riputasime ja vetikad maha jalutasime. Vist ei lähe väga tavapäraselt see hobumaailma sisenemine, aga kumbki pole veel nutma hakanud, seega vaatame edasi.

Pöffi shorts anima ex animated dreams (nii palju ilusam nimi oli varem, nuuks) oli seekord sootuks eriline. See tuli nimelt koju kätte. Suure võitlusega muidugi, aga tuli. Reklaamiti välja, et pileteid saab varem ette osta ja vaatama hakata mõni tund pärast esilinastust. Sealt omakorda on paar päeva aega asi ära vaadata ja kui oled juba alustanud, siis on aega 30h kasvõi lõhki jõllitada. Kui ma aga õigel tunnil vaatama asusin, selgus, et piletid olid juba mitu päeva tagasi vananenud. Noh, ma olin veidi ärritunud, kui pehmelt väljenduda. H väljendus vähe teisiti ja saatis korraldajatele pöördumise (helifail), mida kenasti "emotsionaalseks" nimetati. Neid pöördumisi sai kokku täitsa mitu (järgmised sõnumid ei olnud enam piiksuga), aga kokkuvõttes tuli ikkagi arvestatavalt mõnus elamus -- nüüd saime kõiki asju koos vaadata ja läbi arutada. Varem olen pidanud kinno kaasa kutsuma ja pigem ükshaaval. Kuna filmid olid kõik hunnikus ja kuuluvust mingisse programmi polnud kohe näha, sai üksjagu nalja ka ära arvamisega, et kas oli ikka laste VP-sse kuuluva teosega (kõige väiksem põhi-VP-d eriti ei vaadanud). "Pesumasin" oli selline piiripealne, aga "Horacios" läks reha inimese pähe kinni ja see tekitas kahtlusi. Muidugi oleks kinos olnud võimsam elamus, aga see kambavärk tegi kõik puudused tühiseks ja fänn olen ka edasi. 

Ühel varasemal päeval, kui kuuene eriti agaralt ahvitas magamamineku asemel, ähvardasime perearstile kaevata, et tal on koroona. Siis saadetaks ta testile ja see on teadaolevalt üsna ebameeldiv protseduur -- vot paras siis! Järgmisel õhtul löödi käed pahaselt puusa -- ise lubasite koroonatesti, aga ei midagi! Peab mõne tõhusama piitsa välja mõtlema.

Nüüd tuli vahele selline hüppekas, kus kõik jutti tuksi läks. Juba galopp oli vedelapoolne ja kuidagi ei saanud neid jalgu kiireks. Ühel juhul lõppes hoog sootuks keset lendu ja maandusime takistuses. Hämmastaval kombel oli Hiireke ikkagi nõus jätkama, või mis, ega seal enam pikalt olnud, lihtsalt lõppu midagi, et päris tobe ei jääks. Katsun talle rohkem puhkust anda, ehk läheb rõõmsamaks. Esmalt muidugi vaja see laupäev üle elada. Boksis porgandi järele on ikkagi üliagar väänlema, isegi tülikalt agar kohati.

Nüüd see õpilane üllatas mind jälle. Tegi kätekõverdusi nii:

No kes see teeb nii?! Aga ta teeb ja see on tore. 

Hiireke sai jälle Ecus trenni teha, AllaDina olid seal külas. Nautisin täiega. Saime jätkata pooleli jäänud kohast, või isegi kaugemalt, sest kodutööd tegin ju ka. Tahaksin ise keskelt veel palju tugevam olla. Tegin kuu aega kätekõverdusi, iga päev 1 rohkem. Kõhulihaseid tegin ka, aga kuna õpilane on Metsiku üsna ära kaaperdanud, on need nüüdseks unarusse jäänud. Pean uue koha leidma. Tribüünil istudes, teise korruse põranda küljes rippudes jalatõsted võiksid täitsa toimida.

Võtsin sihiks see vene keele värk kiirelt lõpuni teha. Umbes 700 sõna veel. 

Venitasin, et postitus videoga lõpetada, aga las ta olla siis. Viimati unuvad juba uued asjad oodates ära