Leap of faith

[See valge linnuke on Duo Discus. Seal sees olen mina ja üks eriti tore inimene veel. Pildistaja kogus samal "keerdtrepil" ASH 26-ga kõrgust, aga kõigest sellest hiljem...]

 

Olen nii eksinud, oleks peaaegu nagu mõni orienteerumisüritus. Massid sebivad mu ümber, kõik justkui teavad, millisest masinast mida saab. Ühest mitmekeelsest küsisin rongipiletit CDG-st Gare de Lyoni. Ütles, et 112 raha. Selleks ma nüüd küll valmis polnud, proovisin prantsuskeelsest ühe-pileti-maadist uuesti. 10.90 eest kühvelda kasvõi päev otsa metroodpidi [hiljem selgus, et oleks teisest terminalist 5x odavamalt saanud]. Astusin sisse R-kioski analoogi -- siin on ta Relay -- missiooniga leida kohalik hobuajakiri. Poes mängis Ewert kahe draakoniga (nii äge :)) ja oli lausa 2 ajakirja, spordi- ja vabakasvatusteemaline. Pidin kohe lennujaamas hankima ka internetikaardi, aga no polnud sellist poodi seal [teises terminalis oleks olnud], pigem mingid lõunakomboputkad võiku, joogi ja koogiga.  Seega ei saanud ka end hädast välja guugeldada. Helistasin hoopis kohtadesse (kodune logistikakeskus, seesama, mis metsast ühe kindla puu oskab leida) ja küsisin abi.

Rongijaam oli nagu mitu rongijaama üheskoos. Kõikjalt väljus midagi, liinid numbrite, tähtede ja

värvidega. Istuda kusagil polnud, lõpuks toetasingi tagumise otsa maha kivipõrandale ja vaatasin ülbevõitu tuviga tõtt. Kõik inimesed, kes seni tutvust olid üritanud teha, olid tahtnud raha (peale ühe, kellest üldse aru ei saanud, mis tal vaja oli. Tahtis mu telefoniga midagi guugeldada justkui..?). See tuvi vahtis, nagu peaksin ulatama vähemalt seemnetega saia. Ei saanud -- lasi lörtsaka sinnasamma kõrvale. Mõne minuti pärast lajatas keegi oma koti täpselt lögakuhja otsa ja isus ise kõrvale. [intelligentne prügikast Pariisis]

Sõidan rongiga 299km/h, see eriti ei kõigugi ja liigub nii vaikselt. Kiirteel 130km/h sebivatest autodest mööda nagu postidest. Pool tuhat kilomeetrit nagu niuhti.

Lyoni hotellis oli lift, umbes pinalisuurune. Ma polnud veel paksuks söönudki, aga vaevu mahtusin oma seljakotiga ära sinna. Dušinurgas pidin jalad põhjaruudukese peale diagonaalis sättima, et ära mahtuda. Tundsin end Gulliverina liliputtide maal. Panin kardina kinni ja kukkusin ära vist juba enne kümmetki. Tõusin kahe paiku, sest maja värises. Tore, saan hambadki ära pesta. Aga tümistamine jätkus, hääle järgi pidid olema liikvele pääsenud jõmisevad mäekollid. Pidin hommikul nii vara liikuma hakkama, et hotellis süüa veel ei saanudki, aga olin poest kohalikku kraami kogunud. Avastasin, et puuviljapüreed on popid ja kuuma ilmaga sobivad need suurepäraselt. Proovisin ka kohalikku salatit -- njam. Mingeid majoneesilisi ei näinud üldse kusagil, olid sellised tervislikud seemnete ja läätsede ja kinoaga näiteks.

Küll ikka vanasti osati maju teha. Kivised ja igati ära nikerdatud. Ei mingit klots-klaas konstruktorit.

Ma eksin igal võimalikul juhul ära. Linnas GPS-iga jalutamine -- täismõttetu üritus. Muudkui sumiseb ja suunab ümber. Tegin ükspäev endale 4,4km-st pimeda usalduse tõttu kuue. Tegelikult on parim meelde jätta, mis tänavalt järgmine pööre on ja vahepealset paanikat ignoorida. Täna pidin ju Chambery lennuväljale saama 5,4km jalutamisega. Lihtsalt et buss jõudis nii palju varem, et polnud millegi muuga aega sisustada niikuinii. Linn on jalakäijate jagu, aga ääre poole nihkudes mine või põõsasse või kraavi. Ühel hetkel lõppes jalg(ratta)rada ka lihtsalt otsa (olin valinud jalutamiseks jõe varjulisema külje) ja no õpi või lendama. Ühtäkki olin kellegi hoovis ja tee ees püsti.  Ronisin jõepõhja läbi kõrrepuhma. Miskit okkalist haaras kätest-jalust ja sain neid pärast tükk aega nahast välja tõmmata. Lennujaam oli pisike nagu mõne supermarketi parkla. Istusin kivile, lugesin ajakirja, ootasin. Gabriel tuligi kohale. OMG.

Kangutasime angaari uksed lahti ja veeretasime ühe teise lennuki eest ära, et kätte saada Stemme S10-VT. Kui mootorita purilennuk kõrvalise abita õhku ei saa, siis sel peaks paberite järgi lausa 1500km autonoomiat olema ja ei tohiks nagu kusagil hätta jääda. Isegi langevarju ei pidanud selga ajama, küll aga hapnikutoru ninasse lükkama, sest pidime minema lolliksajavatesse kõrgustesse. Sõitsime mootoriga lumiste tippudeni välja, et seal siis vaikselt ringi sahistama hakata. Mootor läks lennuki ninasse peitu

Sain siis päris palju lennukit ise juhtida, kuigi minusugune padualgaja midagi huvitavat katsetama ei hakanud, tavalised üles-alla-vasakule-paremale ja siis proovida kiirust hoides otse minna, mis pole üldse nii lihtne nagu kostab. Seal on nagu õppeautos, aga peale pedaalide on ka juhtkang dubleeritud, liiguvad mõlema sõitja omad koos. Kui pedaalid pööravad (hobust! ma tahtsin siia hobust kirjutada :)) lennukit vasakule-paremale, siis juhtkang tõstab ja langetab nina ja tekitab külgkallet, umbes nagu motikas kurvis. Seega pöörates tuleb nii pedaale kui kangi timmida, muidu hakkab driftima ja see pole energiasäästlik. Purilennukiga on energiat vaja mõistlikult kulutada, mägede külgede tõusvad õhuvoolud oleksid meil lubanud kasvõi kogu päikesega aja ümber  mägede tiirutada. Õppisin, et kui liialt pidurdada, võib allagi kukkuda ja edaspidi hoidsin kogu aeg 100+ km/h. Täpselt üle kantav hobundusse -- ei saa koondada midagi, millel pole hoogu. Mont Blanc, tegime täitsa mitu tiiru seal ümber, nägime ka ronijad ja nende baaslaagrit. Lumi oli nagu vahukommikiht seal peal, mõnest kohast lennukatest kõrbeliivadest kollaseks või roosaks värvunud. Lendasime ümber pilve ja siis sellest läbi. Mul oli vist küll suu kogu aeg kõrvuni ja silmad nagu tõllarattad, et kõike võimalikult palju ära vaadata. Gabriel arvas, et kõik tipud on niikuinii juba inimeste poolt vallutatud (aga neid tippe oli seal tohutult, raske kokkugi lugeda).  Pärast lendu sain küüti linna tagasi (juhuu, oli kohutavalt palav ilm ju). Mul polnud enam ühtki plaani, püüdsin natukenegi seedida, mis just juhtunud oli ja muutusin emotsionaalsekski seal keset linna üksi kivil istudes. Mõtlesin, et midagi nii ägedat ei juhtugi minuga enam kunagi. Aga nüüd -- ei sihti, ei ööbimist, midagi. Ei olnud ju ette teada, et kuidas ilm on ja kas üldse peale saan, olin jätnud mitu päeva igaks juhuks varuks. Sain aga kohe ja varuga... Niisiis -- otsin järgmise lennuvälja! [mul polnud selleks hetkeks mingeid kokkuleppeid veel... täiesti uskumatu, kuidas mul ikka vedas pärast] Sinna saamine on juba keerukam, valisin vahepeatuseks Grenoble ja... panin rongi lõppjaamaks vale peatuse, sealt oleks peaaegu 7km seljakottimist. Jäi ära, kuna  leidsin sobiva trammi, mis mulle pika linnatuuri tegi. Hea, et valele poole ei tõmmanud sellega. 1,7 euri ja see andis tunnijagu sõiduõigust [valideerida siis veel ei osanud, selle jaoks olid igas peatuses postid. Nagu ikka -- mitu erinevat, et oleks segasem]. Nüüd olen hotellis pikali, pmst surnd, silm püsib vaevu lahti.

Ei saa öelda, et siin on prussakad. Nägin ju vaid ühte. Äkki on ka reisil ja täitsa üksi? Hommikusööki algul isegi ei näinud, niivõrd vähe oli kõike justkui. 2 sorti saia, mini-croissantid, kõige lihtsamad maisihelbed. Minikapis kooritud keedumunad, singitükk, juustukuubik. Apelsinimahl ja kohviautomaat. Dušinurga uks vedeles maas viltu, panin tagasi siinidele. Dušiotsik vedeles ka maas,  hoidja oli üldse kadunud, seda ei parandanud.

Kuna terve pühapäeva pidi vihma kallama, plaanisin endale muuseumipäeva. Läbi vihma paar km

vantsida, mis ta ära pole. Esimese hooga jalutasin möödagi, kui oli vaja puid imetleda. Muuseum oli äge. Algas 500 aastat vanade maalidega ja lõppes kaasajas. Kõik sildid ja juhised olid prantsuskeelsed, aga neist sai üsna hästi arugi. Ei tea, kas vanasti ei suudetud modelle paigale sundida, aga ikka kehtis see, et mida liikuvam objekt, seda peletislikum. Lapsed ja loomad olid lausa uskumatud jubetised. Ei saanud ilmselt ka hiiglaslikke pilte niisama minema pilduda, kui mõnes nurgas asi selgelt kiiva kiskus. Ühel jahikoeral olid justkui algul vaid lõuad ära maalitud, aga kere sedapidi ei mahtunud, sai endale siis mingi pöördkoonu. Imelised marmorskulptuurid ja metallist ka, ühte jõllitasin vist 10 minutit jutti -- see hobune oli lihtsalt nii võimatult ilmekas ja päris. Tahaks ise ka nii osata.

Hommikusöök oli veel lahjem kui tavaliselt, aga... kui on olemas reisikõhukinnisus, siis seekord pole see veel peale tulnud, kõik on parimas korras. Üldse näikse rõhk olevat mujal... ilumajanduse poode on kõik kohad ääreni täis ja kui on mingi tiimari-taoline pisividinate segapudru, siis põhiteema on ikkagi kõikvõimalikud vedelikud, kreemid, palsamid, maskid, lakid, mis iganes. Vaheldumisi kommidega näiteks. 

Hääletasin end Tesla peale, mis viis järgmisse lennukohta. Enne sõitsin varakult trammiga kusagile äärelinna, kus mitte midagi peale minu ekslemise ei toimunud. Mingid pühad jälle. Oodatud Tesla oli laadimisgraafikutest maha jäänud ja sain juba täitsa murelikuks minna. Alpid on võimatult ilusad, ehk eriti minusugusele lamemaalasele. Oleksin muudkui pildistada tahtnud, aga mul see telefon just parim vahend selleks pole, aeglane jm jamad.

Uskumatu, kuidas vooluga kaasa minnes jõudsin välja sellisesse olukorda, aga kusagil eikusagil Vinon-

sur-Verdoni linna taga on murused  lennuväljad (välja näeb nagu tühi põld kohatise madala taimkattega) ja rahvad kogunevad sinna oma purilennukitega Alpisid vallutama ja ma sain ka ühe seltskonna toimetamistele lähedalt kaasa elada. Ööbitakse "liikuvates" elamutes (hea kui ikka on veel rattad küljes), telkides (viimastel aegadel pigem harvemini) või ka hotelllis. Minu seltskonna staap oli "Chez Heidy", kus söödi ja plaane kokku pandi. Mul pole pärast lastelaagreid ühelgi puhkusel nii range kord olnud. Õhtusöögi peent koreograafiat oleks nagu aastaid harjutatud. Äkki oligi. Hommikuti kell 10 toimus tornis briifing, kus ilmaolude jm lendamisega seotud infot jagati, aga lendurid teadsid juba niikuinii suuremat osa ette. Vaatavad seal värvilisi pilte ja mühisevad kooris, kui mõni spetsiifilisem koht ette hüppab (väga meenutas mõnda suurt KS võistlust täisareenidele, kus teadjamad pealtvaatajad üheskoos mingites kohtades õhku ninast välja lasid, aga tavainimese jaoks mitte midagi teistmoodi ei tundunud). Need inimesed vaatavad taevasse ja teavad, kus termikaid leidub. Termikad on üldse kõige A ja O. Need on nagu taeva-keerdtrepp või tasuta kütuse jaam, tõusvad õhuvoolud. Jahitakse tõuse 5m/sek, aga kõlbavad ka nõrgemad, siis on vaja lihtsalt rohkem tiirelda. See on ikka ränk töö kohe, kui intensiivset karussellitamist niimoodi nimetada saab. Kuna ilmateade ähvardas vähemalt kahe äikesetormi-ilmaga, tuli sisseelamispäev edasi lükata ja mindi kohe lendu. Ma sain ka peale! Juhhuuu! [pildil stardijärjekord, kaks lennukit tirisid sealt järjest lennukeid õhku]

Läbitud teekond nägi jooksujälgija (adidas running) silmade läbi välja selline, nagu ta vasakul näha on. Nägime helesinist järve, mille veetase oli 8m madalam kui tavaliselt ja pedaalipaadid seisid vaid nukralt veepiiril reas. Lambad olid nagu hallikas saiapuru ülevalt vaadates ja mulle tundus, et peaaegu põrkasime kokku valge hobuse mäega (le Cheval Blanc, tegelikult oli muidugi  ruumi küll, aga isegi minu tudiseva käega tehtud videos tundub, nagu saaks teda peaaegu katsuda). Eemalt oli näha kogunevaid tumedaid pilvi ja mingi aeg võttis pealik René (vist? hääle järgi tundus nii. tema igatahes oli pool meie lauatäit inimesi kunagi välja õpetanud, kah instruktoriteks) raadio teel ühendust ja soovitas koju tagasi tulema hakata -- võib minna äikesetormiks. Hea, et ise roolima ei pidanud, ma oleks olnud nii eksinud jälle. Nüüd läksid kiirused suureks, üle 200km/h. Maandumine tundus ka jälle väga suure hoo pealt -- no nüüd paneb küll peadpidi maasse -- , aga tegelikult eriti ei põrutanudki. Seal on meeletu kogus harjutamist taga, nii Benjamin kui Gabriel alustasid juba 15-aastaselt. Igatahes kui kellelegi ratsutades tundub, et peab palju ringitama ja volditama, siis siin on suurendatud alguse osa:

Selliseid traadipusasid on terve lend täis (need väikesed sakid ülemisel pildil), kui just kohe alla tagasi liuelda ei taha. Muidugi see ka veel, et keerutamisi need purilendurid distantsi mõõtmisel arvesse võtta ei taha. No ma ei tea, mina igatahes läbisin kõik need meetrid ja sain kokku ikkagi 267km Duo Discusega ja ~350km Stemmega (ei hakanud kohe salvestama, ei tea täpselt). Algul ei osanud ära arvata, kuidas seal üleval riides peaks olema. Maa peal oli üle 30 kraadi sooja, ei hakka ju ennast pusasse mässima? Tegelikult sattus kuidagi vaheldumisi kuuma ja külma, esimest, kui päike põletas, ja teist, kui aknast krõbekülm õhuvool peale sattus. Tuli kuidagi parajaks timmida. Maandudes oli igatahes selg märg. Aga, nagu hobusegagi, tuleb sõiduvahend korralikult kokku panna ja ära toimetada, eriti kui tormiga ähvardatakse. Muidu oleks võinud tiivad külge jätta ja lennuki maatrossi külge kinni siduda, aga nüüd tuli kõik juppideks tagasi moondada ja treilerisse toppida. Need tiivad on ikka päris rasked, isegi kui 4 inimest korraga tõstab. Kuidas nüüd viisakalt seda öeldagi, aga s-taks hea meel on, et peale sain.

Hotell oli kraami tihedalt täis, allkorrusel oleks isegi klaverit mängida saanud (mis teema nende klaveritega on sel aastal?! Lennujaamades olid ka püsti kõigile mängida) ja raamaturiiulite vahel diivanisse uppuda -- kui selleks aega oleks olnud. Hoovis jalutasid paabulinnud ja hommikuseks äratuseks röökis kukebande (oli nii kukeleegut kui kikerikiid), oli ka eresiniselt sillerdav bassein. Pärast selgus, et see oli smurfivann, põhjavärv tegi varbad siniseks mitmeks päevaks.

Järgmisel kahel päeval tegi Christoph meile ringreisi läbi kohtade, millest eelnevalt üle olime lennanud. Mul kõik need nimed meelde ei jäänud, nii palju oli tegemist lihtsalt vaatamisega. Pole ime, et Prantsusmaal nii palju kuulsaid maalikunstnikke oli/on, seal lihtsalt peab hakkama kuidagi jäädvustama kõike ümbritsevat, muidu on jube raske olla. Panen mõned pildid kõige lõppu, aga nüüd väike video mõlemast lendamisest ka:

 

Järgmine hetk Nizza (Nice?) lennujaamast: 3 õde, kindlasti alla kümnesed, väikseim veel lutiga,

kakerdavad ringi. Kaks suuremat sätivad end käevangus poosi, ühel veel jalg üleval, ja lutitüdruk pildistab. Proovisin valest väravast läbi pressida. Võiksin kihla vedada, et enne väikest uinakut oli B. Tegelt ka. Onu küsis, kuhu lähen. Varssavisse. Küsis uuesti, ikka ei saanud aru. Mõtlesin, et ehk hääldan valesti, andsin pardakaardi uurimiseks. Onu vedas mind tabloo juurde -- näe, A on. Siin on ootesaalis vähemalt ohtralt istumisvõimalust. Ja klaver. Muidu klimberdatakse niisama, aga keegi esitas nii hea loo, et algul pidasin seda teadustamiskanali omaks, et mõnele lennule pooldelikaatselt tähelepanu tõmmata. Lauajalgpalli saab ka mängida. Samas korratakse pidevalt maskisoovitust. Mahedalt, aga tungivalt. Ja näidatakse hobureklaami, Longines global champions  tour Londonis. Uurisin kodumaiseid sündmusi ka, vähemalt stardikad on põnevad. Pilvespetsid olid ennustanud mulle tagasiteel  bumpy ride'i ja neil oligi õigus. Lend isegi hilines peaaegu tund aega halva ilma tõttu. Pidin Poolas ümber istuma, et Tallinna saada ja sain jälle ühe oma esimese -- olla see üks viimane reisija, kelle järele lennuk ootab ja keda taga hõigutakse, et mingu kiirelt väravasse. Aga ma ei saanud ju, kui lend oli alles pooleli. 100 leedukat jäigi oma lennust maha ja saadeti hotelli. Aga kas ma kurtsin -- hilinemise eest jagati tasuta pirukaid ja jooke. See spinatipirukas nägi küll kuidagi kahtlane välja. Jõllitas mind... või olin paranoiline?

 

 

Jõgi Chamberonis, mille põhjas natuke kolama pidin

Ei pidanud Šveitsiga mingit pistmist olema, kuna valged triibud ei lõppe õigel ajal ära

Selliseid oli mitmes linnas

Terve linnatuur oli nime saanud selle monumendi järgi -- "elevantide jälgedes" või midagi taolist

Grenoble tõuksid olid väsinud

Jalutuskäik Grenobles IKEA suunas. Jah, eksisin vahepeal natuke ära ka, nii mingi kilomeetri jagu

Käbi ei kuku Grenobles

Sisteron

Sisteroni kindlus, papist mehikesi täis

Kahevärviline jõgi

Surnuaed

Lac de Sainte-Croix, seesama sinine järv video lõpupoolt, 8m madalam kui muidu

Lac de Sainte-Croix, Pont du Galetas. Muidu oleksid siin rallinud kollased pedaalipaadid, aga nüüd ainult lehvivate juustega turistid liivakeeriste eest silmi varjamas

Seinapärlid. Viinamarjad ja oliivid igal pool. Olgu, oliivid seinu mööda ei roninud

Lihtsalt üks järjekordne pildistamise koht

Juurikasein

Renault. Nagu Muhvi auto, aga valgem

Citroen 2CV, "deux chevaux" , 2 hobujõudu, kuigi tegelikult rohkem

Nizzas sõidavad trammid golfimurul, vähemalt lennujaama ümber

Ongi kõik. Jäänud on mälu- ja telefonipildid. Pekki, ma pean olema elus midagi hästi teinud, et sellisele reisile sattusin.

Ühtlasi olen nüüd natuke rikutud, sest ühtäkki leian end vaatamast, kuidas paberlennukiga pliidi kohal igavesi termikaid mängida -- noh, vähemalt 5 aasta taguste elektrihindadega.

https://www.youtube.com/watch?v=t2sozrof3HY

Ei hakka kiva loopima

Tahtsin esimesed kaks ala võimalikult kiirelt läbida -- tehtud! Nii hästi tehtud, et sain lausa kohe koju minna. Teise ala teise takistuse juures hakkasid äkki kellad lööma -- ei tohi enne kella alustada. Noh... tegelikult oli lippuril lipp püsti ja see  tähendab starti. Videos on ka, aga määrustikke lugenuna tean, et mitteametlikud videod eriti ei loe. Öeldi, et ei tervitanud kohtunikku. Ega ma ausalt täpselt teadnudki, kes seal kohtunik on, aga käisin telgi ees, nina vastu nina, tutvustasin ja tervitasin, mind kutsuti välja ja kõik oli nagu timm -- ja kurtidele ongi see püstine lipp kinnitus, et võib. Nii nagu KS kohtuniku püsti tõusmine. Aga mis sest enam. Järgmine kord, kui see peaks tulema, olen tähelepanelikum. Tunnen end hirmus rikka ja võimsana, käin tulikuuma parmuilmaga A-skeemi sõitmas suure raha eest, millega saanuks 2-3 mingit muud starti teha. Pffft.

Ah see hispaania keel on hea: pusle = rompecabezas = katkipead! (olgu, ka eesti keeles on olemas pea murdmine...)

Sattusin ühtäkki Soome. Ega see nii libedalt läinudki kui ühe nii lähedase sihtkoha puhul arvata võiks. Esiteks pidin ühist süsteemi kasutades hotelli ja laevasõidu registreerima, aga ühe jaoks polnud mul krediitkaarti ja teist valikut polnudki saadaval. Pidin ka ööks isa juurde valmis minema, et päris pool neli hommikul sõitma ei peaks hakkama. Kolm tundi magamist siis. Ja sadam oli üles tuhnitud ja teed teiseks veetud. Peatumine-parkimine ka keelatud, et kellegi käest küsima minna ei saaks. Lasin mingil taksol enda peale tuututada oma tiirutamiste pärast ja poetasin auto kusagile bussi taha seisma ja kappasin asja uurima. Tädike ulatas kaardi -- vaat sinna mine. Sõitsin jälle mõned ringid igal pool, enne kui õige otsa kätte sain. Vähemalt sai laevas magada. Kohapeal oli kõigil tegemist katkiste seadmete elustamisega ja mind jäeti päris üksi. Niimoodi on üsna raske kedagi koolitada, aga panin siis vähemalt ületoodud asjad käima. Olin juba viiest üleval ja näljane, aga söögiteemat ei kusagil. Tavaliselt ju viiakse külalised lõunale ja näidatakse, kus igasugused olulised kohad on -- aga ei, ainult kõhukorin. Paastumine pidavat tervislik olema, tahaks nüüd näha, kuidas tervis mühinal kallale tuleb. Igatahes pidin endale ise midagi otsima pärast tööd kella kuue paiku. Järgmisel päeval tehti kõik tasa, oli nii publikut kui süüa-juua, ja jõudsin tagasiteel isegi hobupoest läbi hüpata. See vedelike tarbimine... autos oli ka natuke KK-d alles [tegelikult oleks KKK = Kange Külm Kraam = kokakoola, ainult et polnud enam külm] ja sisse ta läks, kuni ühel hetkel oli laevasabas ikka kohe väga vaja kusagile minna. Otsisin juba pudelit või kasvõi kilekotti, aga seal kinnisel alal oli päriselt wc olemas. Parim ehitis, mida viimasel ajal näinud olen, täielik lemmik, isegi sellise pool-ummistunu ja möödalaskmiste ohvrina. Seekord oli laev rahvast täis ja magamisest ei tulnud midagi välja, ma lihtsalt ei oska püstijalu, hobuse kombel. Polnud seal õieti istumiskohtigi. Ja sinna otsa veel kojusõit mitu tundi. Jõudsin koju alles järgmisel hommikul, jälle magamata, kuna roolis nagu ei või. Olin päris sooda. Mingid tunnid magasin tööle sisse ja sealgi oli rahmeldamist kolmejagu. Sellisest seisust pidi tulema öö-ratsaorienteerumine. Juhhuu!

Et siis see öine orienteerumine, ratsa veel pealegi. Selliseid pole arvatavasti kunagi kusagil veel olnud, seega võtsime kui seiklust. On ju mõistlik minna pimedasse metsa midagi otsima paigas, mis nii endale kui hobusele võõras. Tegime Ruunaraipel hobustele puude vahele miniaediku ja valmistusime stardiks. See pidi meil olema 00:15. Kui pimedaks on selleks ajaks juba läinud? Rohelised helendavad pulgad kaardilugemiseks. Nutilogi (ränk tont). Helkurvestid. Pealambid muidugi. Need läksid otsaette. Kõigi teiste tuled pimestasid ja seepärast valisin endale natuke mahedama -- ega päris pimedaks ju ei lähegi, suveöö ikkagi? Aga hakkas vihma sadama ja läks veel palju pimedamaks. Stardi-finišipaigas on maailma parim püherdamisala. Meie hobud tegid end trühvliks pärast sõitu, aga mulle tundus, et halli jalad vetrusid seal juba varem. Üks hobune läkski kõige sadulaga kummuli seal, õnneks rullima ei jõudnud hakata. Talli tagasi jõudsime kell 5, koju 7. Polnudki kaua aega päikesetõusu näinud. Panen ehk öise orienteerumise eripärad nimekirjana:

* Pealambita unusta ära, pole lootustki. Minu valik nõrgema lambi kasuks oli jama

* Pealamp valgustab ühes suunas. Kui vaatad rada otsides kõrvale, on otse ees kottpimedus ja hobune ka enam ei näe, kuhu minna, hakkab valguse suunas kalduma (= kraavi). Tegime nii, et üks ratsanik vaatab otse, teine kõrvale

* Vahemaid hinnata on ülikeeruline. Lihtsalt ei näe neid sihtmärke, mida muidu kasutaks (umbes et "see puu seal ees on u 150m kaugusel")

* Väikesel metsarajal pead valgusvihu suunama hobuse jalge ette, et ta minna näeks. Kaarti saab vaid kõõritada. Meie leppisime kokku, et esimene vaatab teed ja tagumine ütleb, kuhupoole minna, jättes liikumistee otsimise täielikult hobuse hooleks -- ta tolknes niikuinii esimese tagumikus

* Hobused on pimedas sebides uskumatult osavad, aga ega nad neid salaroikaid ja auke ikkagi ei näe. Palgid-kraavid-madalad oksad ei tundunud millegipärast üldse hirmsad, väga mõnusalt said hakkama

Ka järgmise öö magamine nihkus parasjagu edasi, kuna Tartus autovabaduse teel oli minutifilmide vabaõhukino. Ja siis oli AHAA ees vaja minielektriautot õhku tõsta. Õnneks pole hommikul tõusta tarvis, magan kasvõi lõhki.

Tasapisi hakkan juba taastuma neist järjestikku sattunud magamata öödest. Väga palju näen unesid. Näiteks mingil mürgiste vetega välismaal käies ei saanud sealt maalt enne minema, kui pidi minema läbi põlvesügavuse suure lombi. See vesi võttis kokkupuutekohtadest päevituse ka maha ja seal ujusid elektri-millimallikad. Pärast laeval tahtsin muidugi kohe jalad ära pesta, aga kõik pesukohad olid jalapesijatest hõivatud. Ühes vabas aga oli vesi tasuline, mobiiliäpiga sai vee jooksma tellida. Millegipärast seal midagi veel jooksis ja hakkasin kiirelt küürima. Ja siis oli seal kabiinis vee all hiigelkrokodill. Sellepärast siis oligi niimoodi jooksma jäänud see vesi. Tegin ka sääred.

Pole midagi kirjutanud tükk aega. Lihtsalt tuju pole. Jäin unes kekatundi hiljaks ja kui läbi kaheosalise koolimaja (unes on alati taoline) olin seigelnud ja alla keldrisse veel ja kekade uksel küsisin, et kas siin koolikatel tundi ka on parasjagu, siis teatati, et jaa, on algkoolikatel, tahad äkki tundi anda neile? Esimene kord, kui unes tööpakkumise olen saanud. Vist. Niisama tööd olen teinud küll ja veel.

Ihaste 3V läks karuauku jälle. See pidi olema viimane võimalus kvalli päästa, kuna eelmine aasta ootamatult poolikuks jäi. Aga mida ei tule, seda ei tule. Olen igavesti sunnitud päkapikutasemel virelema. Ja õige ongi, eksole, sest mida see hall siis tõrkuski? Kraavi näiteks. Madalam kui paljud murud (sügavust tegelikult ei mõõtnud), vähemalt see maapealne osa. Noh, jah, oli triiki vett täis ja pärast pikka mõttepausi loivas ikka üle. Põõsasseminekut. See oli ainult põõsa kõrgune ja ei pidanud isegi üle minema! Step-upini isegi ei jõudnud kohe esimese hooga, sest vahepeal oli paremal piima järel ära käia vaja. Vägisi tekib tunne, et ehk ikka ei peaks teda pressima läbi -- kuidas seda öeldaksegi -- ussi mingi koha. Aga mida ma siis peale hakkan?

Vaatasin ära "the inbetweenersi" kõik osad, hulga Ismo nalju ja ongi minipuhkus läbi, asjad vaadatud. Alustasin duolingos hispaania kõrvalt rootsi keelega. Han = meessoost tema. Hansson on siis tema poeg. Tean mitut tema poega.

Ahsoo, natuke veel Ihastest. Seal olid ponidel meistrikad. 1 polnud pärast esimest stardikate avaldamist enam equipes üle lugemas käinud, aga pärast tõsteti 2 klassi ümber. Nüüd ongi tihti nii olnud, et päeva olulisim sõit tuleb kõige enne ja arvestades ilmaolusid oli see kõige loogilisem valik niikuinii. Nimelt lubas terve päeva vihma kallata ja niigi lombilisel murul olukord vähemalt sel päeval millalgi paraneda ei kavatsenud. Igatahes jäi see üks lootusetult hiljaks ja pidi oma KS osa tegema avatud 90-te lõpus ja just siis hakkas sadama. Selleks ajaks kui ta hüppesse läks, ilmus kohale kõige rängem tormpadukas, aga nad said hakkama, ajasid ainult 1 pulga alla. Jama kui palju, aga hiljem said napikalt kulla ka. TS-is oli ainult 1 veider pööre, muidu oli rada lihtne, aga krossis oli neid pähkleid ikka mitu. Näiteks 6ab, viltuste hekkidega süsteem, aga mitte paralleelselt viltu, vaid eri suundades, et oleks lihtsam vahelt välja lipsata. 9. oli auk-herdel (tavaliselt nii madalates klassides selliseid pole üldse) ja kohe otsa valge kast, suunaga otse kuplisse, kui otse tulla. 12. oli allasõiduga veekraav ja sinna ette jäi nii mõnigi mõtteid mõlgutama. Lisaks mitu allahüpet, kus pidi hoolikalt tagapingis istuma, kui just muru maitsta ei tahtnud. Olgu, et mul täistuksi see üritus läks, oli mitu head asja ka, või vähemalt midagi, mida meenutada. Näiteks et sain 17 minutiga kaks esimest ala puhtalt tehtud. Sellest enam kiiremini küll eriti ei saa, ma arvan. Siis see, et kuna boksis oli piisavalt saepuru, kukkus hobune sinna kohe pikali. Oskab mugavusi hinnata... siin 1 ekstreemsem näide värskelt tehtud koduboksist (tavaliselt on paar lusikatäit rohkem):

Üldse jäi mulje, et kogu koht on hoitud ja hoolitsetud, kena kohe. Ja kui meil viimasel ajal on treikusse minekuga probleeme olnud, siis ära minnes sain jälle lihtsalt kõrval ja taga seista, läks ise peale. Äkki sai aru, et olen pettunud või midagi, ei maksa vaielda. Samas ta ju lõpuks läks ikkagi kõigist asjadest üle, aga mis sest kasu, kui tahaks hulga kiiremini... nagu kiir- vs kirimale. Et pea küll lõikab, aga välja mõtlemine võtab aega. Äkki peaks tal nime vahetama.  

Päris kraav, veega ja puha. Äge tegelikult, tahaks endale ka. Heli oli end sinna kõrvale parkinud -- ju teadis täpselt, kus kino saab. Sai ka, mitu tükki.

...

Nüüd on kirjutamisse veel pikem paus tulnud, kuna halamiseks ei jätku jõudu. Palav on ka olnud. Mingi päev käisime raamatukogus VR-i katsetamas. Seal oli ikka raamatuid ka ja ühe lugesin isegi läbi, Dahli "Nõiad". Olin päris pettunud, sest minu nägemus nõidadest on midagi hoopis muud. Ja ehk oli tuju paha, aga ära tüütab, kui iga kord peategelaslapse vanemad ära surevad kusagil alguses juhuslikult ja poole lause sees. See oli tegelikult just mõni päev enne Ihastet, kui olin taibanud, et vajan mingit lisatrenni, et mitte nii lödi olla. Seega ajasin rahva puu otsa. Raadil seekord. Mõnus oli vahelduseks asjadega hakkama saada ja füüsiline pingutus oli täitsa korralik, eriti kõvasti said vatti käed. Ja usaldus. Mõnel juhul ragisesid ja kõikusid tugipostid nii rängalt, et lubatud 3 korraga platvormil ei tundunud üldse mõeldavgi. Pigem nii, et kui keegi peaks kukkuma, tõmbaks ta mitme harjutuse jagu trossi lahti ja terve see kamp sajaks korraga vastu maad lapikuks. Viimane köie otsa hüppamine vedeldatud kätega ka -- teadsin, et jaksan seal rippuda, aga hirmus oli ikka. Pärast tuli välja, et tross oleks niikuinii kõik töö ära teinud, kui tarvis.

Hannot pole nii kaua enam näinud, et ei mäletagi õieti enam, milline ta välja näeb. Mõned käivad sakste juures, aga ma ei jõua sinna pärast tööd. Mu praeguste kõrguste juures polegi äkki vahet. Eks ma tegelikult kardan ikka sinna Kosele minna. Mis siis, kui isegi seal miniponi klassis hakkama ei saa?!

Ja siis olid KS meistrikad. Dina ja Dina olid seal kõrgelt teistest üle ja Finalist hakkab Donnast ette rebima. Praegu on veel üsna tasavägised. Draamat oli ka, kui ühtäkki muusikat käima ei saanud. Soojenduse timmimine on niigi täppisteadus, aga kui pead lihtsalt teadmatuses pikalt vahtima, on sees kindlasti kõik täiega sassis ja hobune puhkerežiimile üle läinud. Isegi lihtsamad skeemid on ju kõva pingutus (oleneb muidugi eesmärkidest), aga ei tea, kas proovimatud pealtvaatajad üldse saavad aru, kui suur füüsiline pingutus 1 GP nii hobusele kui ratsanikule on...? Viimaste aastatega on muutunud suhtumine keerulisematesse harjutustesse -- ei kardeta enam neid katsetada, neid piffpaffijaid on üle Eesti kümneid ja kümneid. 1 tagant jalavahetajaid on siiski hulga vähem...

Huvitav mängunuputunne on. Näiteks tuleb mulle ühtäkki mõni idee, et võiks midagi teha. Ja kohe järgmisel hetkel kukub kuhi takistusi ette. Selliseid veidraid asju kohe, mida tavaliselt ei juhtu. Kas peaks neid märke uskuma ka? Või pressiks ikka oma ideedega edasi? No ei tea. 

Proovisin endale ja hobusele ettevalmistust pakkuda, kuna niikuinii oli noorsportlane trenni vaja transada -- läksime Kosele harjutama. Teel oli vähemalt 7 autorataste all kuju muutnud lindu. Muud roadkilli oli ka, aga et just neid linde nii palju oli...? Väga populaarne koht on see Kose, isegi niimoodi keset nädalat -- rahvast aina vooris ja IG raporteeris lisa. Põhikraavid olid nööri taha peitu lükatud, pidin leppima selle ühega, mis veel väljas logeles. Olime hobuste laadimiseks lisaaja võtnud, aga kuna need kohe paugust peale jalutasid, oli enne trenni veel aega käekõrval päitsetegagi korra üle kraavi jalutada, võinoh, hüpata siiski. Lähenesime sammus, aga ta võttis ikkagi alati enne hoo üles. Nii igaks juhuks. Muidu äkki kuivamaakrokodillid ulatuksid jalgesse. Mõne meetrise tõkke proovisime ka ära, kuigi laua ees oli mul omal junn jahe ja tõmbasin esimesel katsel hobuse  seisma. Vapikujulist asja tõrkus omal algatusel. Ühtegi lippu takistustel polnud, nii oli neid kitsaid natuke raskem sihtida ka. Asjaolude kokkusattumisel jäi trenn poolikuks ja tegime hoopis külmutatud köögiviljadega nalja ja pesime raha. Peab ikka ise mingi raja koju üles panema, liiga vähe praktikat muidu, isegi nurk jäi tegemata. Ühe korra tegi äkki telepordinalja ka, kuigi ühtki põhjust nagu polnud. Lihtsalt ei tahtnud metsa äärde minna. Pean just metsades käima hakkama või? Pühapäeval oleks nagu võimalustki....

 

Leian rootsi keelest pooltuttavaid sõnu nagu gaffel ja ost (hääldub 'uust'), tallrik ka. Rahvas käib hoogsalt välismaal, aga kui kauaks seda pidu jätkub, kes teab. Koroona pidavat juba möllama ja meiegi tehases on lisaks puhkusele rahvast ära rebinud.

 

Tahtsin kollirallile, aga pidin hoopis kodutallis päev otsa toimetama. Tuleb need kollid siis ka koju ehitada, mõni päev on veel aega katseid teha. Kuu viimane reis oli Kurista-Alaküla-Paluküla metsadesse orienteeruma. Oleme seal varemgi metsatamas käinud ja teadsime, et maa on seal laines. Seega kusagile kihutama ei pistnud, vaatasime, kuidas kujuneb. Kujunes nii, et kõiki punkte ei võtnud keegi ära, kontrollaeg oli liiga lühike. Tund ja veerand. Distantse mõõdetakse lameda kaardi järgi, aga lained panevad ju pool juurde. Kohaliku metsa pealik-amatsoon ei võitnudki, aga võibolla nad jäid sinna edasi trennitama, ei hakanud nii lühikese maa pealt hobust seisma tõmbamagi. Mõnus oli üldse, putukaid oli vähe, polnud liiga palav ja rihmaks ka ei pidanud tõmbama. Isegi punktid olid tähistatud ja nutilogi logis kõik peale ühe punkti ära. Tegelikult me vajusime kõhuni sohu ka mingis kohas, see niiväga mõnus polnud, isegi kui autasuks oli otse punkti jõudmine. Kui hobune rapsima hakkab, siis ega ta just ülemäära mõttetööd pane kõrgema koha poole sumpamisse, pigem rahmeldab niisama.

 

Malendid Ihastes, Elini kaamerast.

   

 

 

 

 

 

Terve metsaalune on valgust täis, nagu oleks üks vastik päikesepaisteline päev (kes teab, see teab).

 

 

 

Leigrimaa

Lapsed raadios tähtsatel teemadel: ma armastan ome peret, aga poisse ja selliseid mitte.

Täna neid pärleid ikka sadas vasakult ja paremalt. THT meister näiteks olevat öelnud, et nemad ei pea mingeid komponentide väärtusi vaatama. Noh... see seletab, miks vahel tekib kahtlusi, et ehk töötame pitsavabrikus.

Kui hobusel on ainult 3 jalga, pole ühtäkki enam millelgi mõtet. Magaksin päevad lihtsalt sodiks maha.

 

 

Selline vedeles netis ja tundus hiiglama naljakas. Sõna horse saab asendada millega iganes, ikka kehtib.

Nauris käis külas ja arvas, et ei pea hakkama hobupuslet kokku panema, sest tõenäoliselt venitas hobuke lihtsalt mõne lihase ära. Miski muu ei leevenevat nii kiiresti, päevaga kolmelt jalalt tagasi nelja. Aga šokk oli küll, kui koplist olevat rõõmsalt tulnud ja ma poole tunni pärast boksist kolmejalgse leidsin. Ei olnud nõus isegi toetama ühele jalale. Hunnik õnnetust. Kuna kusagilt altpoolt põlve polnud soe/paistes/valulik/auklik, kujutasin juba ette, et vaagen või puusad on kildudeks ja ongi otsas. Hommikuks aga oli jälle neljal jalal ja isegi maganud oli vigase poole peal. Käies polnud longet kusagil. Õhtul proovisin paar traavisammu ka -- jalg kukkus alt. Sellest veel päev edasi ja oligi Nauris platsis, katsus ja väänas, mingi ebamugavus ja reaktsioon painutusele oli, aga hobune lippas kordel ja oli ülemeelik, mõne aja pärast polnud isegi aru saada, et midagi oleks. Eks homme näe, mis seisud on, samm-haaval vaatame.

Meh.

Laupäeval juhtus paar asja minu jaoks täitsa esimest korda (küllap kellegi teisega kusagil mujal on varem ka nii olnud): üks võistleja tegi sissesõidu teisele poole ja tervitas tühja majaseina, mulle jäi vaid saba vahtida. Teine oli mu kirjutaja, kes sisenes energiliselt autosse, kinnitas turvavöö ja haaras paberid. Naersin ribadeks. Nii hull kindlasti ju polnud!

Sain ühe teise halli peale ükspäev. Vahelduseks on ikka hiiglama kasulik mujal käia vahel. Isegi Metsiku peale sattusin, kui tal mingi häda suundadega oli, aga tegelikult polnud. Tal on endiselt parim samm ja täiesti uskumatult mõnus kontakt eest. Nii lihtne ja stabiilne, ega muidu ei osanud ehk niiväga hinnatagi seda, aga kontrast kõigi teistega on üüratu. Galopp on ikkagi vedel, ikka ja alati. See proovihall on paras põrkekas, aga hästi mõistlik ja ka uudishimulik. Harjumatu, kuidas mõned elementaarsed nupud puuduvad, aga neid on tavaliselt lihtne installida, lihtsalt aega kulub ja kordusi. Kuulas mind huviga. Mingeid miniehmukaid oskab ka, kuigi üldse ette ei hoiata, aga ühtäkki miski nahast välja ehmatab. Õnneks peale väikese volksu midagi ette ei võta ja keskmiselt on ikkagi väga muhe vend.

Tänane päev on juba viis päeva kestnud. See Olustvere 3V. Kuna stardikas ütles, et peame natuke pärast 9 stardis olema, arvutasin kokku, et lihtsam on juba reede õhtul kohale minna. Võinoh -- olnuks, kui 1 väike onu poleks direktorit katsuma kutsutud. Koos lapsevanemaga. Ühega, sest kaks ei mahu saali ära. Polnud viisakas ära öelda ja seepärast jäi hobureisike ikka päris hiljapeale. Otse loomulikult avati kohe pidulikult pioneerilaager. Ja mul omal puudus ööbimiskoht. Ei jõudnudki välja mõelda, et mis teen, ainult magamiskoti haarasin kaasa nii igaks juhuks. Ja ühe pehmiku. Olukas oli juba pidu täies hoos, onudel keeled pehmed ja laulud suus, päris laulupidu kohe. Panin hobukese 50-sesse hotelli (toateenindus minu poolt) ja ise läksin krossiehituse inspektsiooni kaudu... autosse magama. Õnneks on tagaakendel võrgud ja lämbuma ei pidanud. Magamiskotist oli ka abi ja... noh, tegelikult selline virelemine sobib vist ikka noorematele. Ehk peaks ikka selle telgi lõpuks hankima või... Süüa ka polnud peale ühe pisikese pehmiku, aga kuna direktori katsumise eest oli ohtralt kooke jagatud, polnud ka mingit näljahäda. Mingi imetrikiga alistus kommipeksu võitmatu tase ja tuligi uni. 

Vähemalt olin hommikul kohe kohal ja pärast sööki (hobune sõi, mina nälgisin) moondus hobuse karvarida patsideks. Kusagilt ilmusid soomlased ja uurisid, kuhu rahasid ja passe viia saaks. Kotiga metsa alla polnud sobiv variant ja tädi uuriski välja, et sekretariaat hakkab tööle kell 9. Stardid olid pool tundi hilisemaks lükatud, aga ikka nagu vähevõitu aega ja paljuvõitu käimist, seega haarasin passi hambusse, raha tasku, veepudeli kätte ja läksimegi juba hobusega. Palav oli ja KS soojendus tüütu. Hobune kippus vahel ruigama ja vembutama, aga üsna vedelalt. Plaan oli teha täpselt ja rahulikult, kuna muruplats oli üsna konarlik -- varasem kihutamisala ikkagi. Pole seal vaja koperdada midagi. Mulle tundus, et õnnestus ka. Ikkagi ei tahtnud talli tagasi ja siis jälle soojendama hakata. Ammugi olin juba soe ju. Tirisin siis jalused 4 v 5 auku lühemaks ja proovisin, kuidas poolistak tundub. Midagi ei tundunud. Tulin 2x latikat ja 1x okserit ja läksin hoopis kohe TS. Ennist olime murul mitu x libisenud ja seepärast hoidsin rahulikku tempot. Halbu mälestusi ei jäänudki. Ja nii oligi 38 minutit pärast võistluste algust mul juba 2 ala tehtud ja jalutasime puhkama. Tulemused olid toredad, aga ma juba teadsin, mida see tähendab -- kõrgemalt kukkumist muidugi. Ja seda, et allkorrusel oli 5-liitrine värvipott ümber läinud või siis jõulusiga ennatlikult veristatud. Mõnel võis küll vetsu ukse taga küsimusi tekkida, kui üllatunud ohkimist kuulis, aga plumpsu enne seda mitte. Käisin krossi läbi. Väga palju kihutamislõike oli ja siis sinna otsa mingid imepöörded, aga suurem osa takistusi tundusid pisikesed. Kõige jaburam pööre oli 16.-sse, alleelt maha keeramine, mis tundus sama keerukas kui ratsakooli hobusele sissetallatud rajalt kõrvale astumine -- ehk siis poolvõimatu. Käisin poes ja vajusin jälle ära autosse magama, kuni oligi krossiaeg käes. Mul need stardist väljumised on väga sakilised olnud ja seepärast käisime autoteel uurimas, et kuidas see esimene tõke välja näeb (asub piirde taga täitsa tee kõrval). Hobune arvas, et see on õuduste top 4-s vähemalt ja kalpsas tagurpidi minema. Päris kaval lüke oli vist, sest pärast päris stardis oli jõllitamist minimaalselt (võrreldes eelmiste kordadega siiski, mitte absoluutselt). Tegelikult võis see olla meie parim start seni ja ilmselt oleks ma isegi vähem pidurdada võinud -- ehk ta ei olekski asjadest mööda tirinud...? 5A,B olid nii kavalalt sätitud, et vale liin oleks võssa ajanud. Seal sihtisime hoolega ja tuligi ilusti (võimaluste piires muidugi), aga ratsmed läksid korraks ohjadeks ja ma isegi ei tea, kas sel mingit rolli oli, aga kuuenda tõkke ees, mida tegelikult polnud, istus onu maha. Inglise keeles oleks seda hea öelda: today he  refused nothing. Twice. No seened juustuga, ma ütlen! Ei oleks imestanud, kui ka kolmas kord oleks kabjad maasse kaevanud seal augu ees, niivõrd resoluutne EI oli -- meenutas kunagisi kosekatseid. Tegelikult tõrkus pärast vetteminekut ka, aga see ei läinud arvesse, kuna polnud tõke, ja ülejäänud naljad tegi poolkuulekalt läbi. Võibolla oligi ehk mõnusaim kross seni, kui vahepealne istumine välja jätta. Katsu arvata, kas oli ohtralt rõõmu selle pärast. Vihje -- algab "e"-ga. Nohja muidugi päriselt olin ma kriipsu kaugusel üldse mitte kohale ilmumisest -- ei teadnud ju, kas vigane kann ikka kannab -- aga tegelikult oli ikkagi kasulik  reis, sain jälle mõned asjad teada ja selgemaks. Igavene õppus, nii tundub. Võibolla ma ei tee isegi patse järgmine kord. No pole vahet, mis seal KS ja TS toimub (TS ma polnudki ammu KS sadulaga teinud, aga käis ju nii kah), põhikäkk kross sodib niikuinii kõik ära.

[No kas pole imeilus takistus? Kui mul oleks oma hoov, siis peaks seal kindlasti midagi sarnast olema. Eriti äge, kui ta oleks veel hobusekujuline ka. Või et oleks nii koer kui hobune ja siis veel kass. Ja teised loomad.]

Mingi laps läks kapi otsa klaverisse mängima ja rippus ühtäkki pea alaspidi sealt kaane vahelt. Hiirega sõitsin krossi kordust Lasnamäel, teine tõke oli üle Narva maantee (jõudsin autode vahelt lipsata) mudane  puhmatagune kraav, millest pool oli vihmaga minema uhutud. Eriti pihta ei saanud sellele ja pärast läbisime teise raja tõkke valelt poolt, mispeale meid (vist) maha võeti. Tõusin üles ja lõpetasin vareste kontserdi -- tuli lihtsalt rõdu uks kinni panna. Jube hea heliisolatsioon ikka.

Mõned tunnid on aega otsustada, kas/mida Ihastesse minna. Laupäeval ei saa ja pühapist sobiksid justkui 1m ja 1,1m. Näppude vahel on 10cm nii pisike jupike, miks siis mul jalad pehmeks lähevad, kui see jupike meetrile peale tuleb, aga meeter näeb enamasti juba lihtne välja?

Sain öösel lapse. Oli selline imepisike ja naerulohukestega.

Südaööjooks. Või sääsesööt... aga medal oli jälle imeilus.

Läksin Tiku Joosepi juurde ponirallit tagant lükkama. Google ütles, et veel 900m on minna, aga mingid tähtsad näod püüdsid mind kinni ja tahtsid parkimispiletit müüma hakata. Mul polnud mingit soovi seal ühtäkki parkima hakta, olgu või laat. Ponirallil oli hobuseid ka, tegid 4 ala: KS, TS, hobihobuste TS ja teatevõistlus. Kuna põhiiva oli oma tiimiga kõigi alade pealt kõige rohkem punke rebida, kalpsasid laste seas kahel jalal ka mõned natuke vanemad lapsed. Tegid seal passaaži ja üks isegi tõrkus. Lastel käitusid hobused hulga viisakamalt ja nad muidugi võitsid ka; puised Pepee ja Deffity pidid kõige rohkem vaeva nägema, kuna neid kõige rohkem laenati ja startide arv polnud neil piiratud.

Magasin pühapil kellata kaua ja pärast väikest einet veel edasi. Miks üldse võisteldakse...? Ah, olgu. Kui ei tee midagi, ei juhtu ka midagi. TS võistlused on sebimiste mõttes ühed lihtsaimad: ainult üks sadul, patse pole tarvis, trenniga võrreldes ainult valge püks ja pluus ja redikas lisaks. Mõnusalt lihtne. Hobune oli muidugi junnispaas käinud, pidi teist kuuma lapiga natuke rookima, aga mis seal ikka. Kuna abiline tuli ka, ei pidanud isegi parkuuri kõrvalt õppima, vaid sain ikka ise läbi käia. Oh Mikk, sellise raja kokku keerutanud?! Juba pöörded teisele ja kolmandale pidid olema kannakad ja seitsmendast viltusest üldse ei räägigi. Kihutama just ei läinud, mõtlesin töö käigus otsustada, mismoodi tulla. Mõnes kohas pidurdasin ka, et samme paika saada, aga tobehüppeid ei tulnudki. Ootamatult oli rool üsna korras ja sain ka kõik lühikesed pöörded teha justnagu võitjadki, aga nii kiire ma küll polnud. Saime siiski autasustamisel osaleda -- esimene ratsavariant Hiirekesele.

Mis järgmiseks... Olustverre panin ennast kirja ära, võitleme jälle madalas kusagil. Võibolla saab vahepeal ka ühel orienteerumisel käia, kui mott piisavalt tagant torgib. Hobust ei torgi -- on hakanud treikusõitu kartma millegipärast, kann väriseb all, kui seisab seal. Peab uurima, mis lahti on.

Tundub, et animaatoril oli päris tore klass. Kuna selle jutukusega on lood heitlikud (Kati vol.32), polnud mul koolielust erilist aimu ka, aga neil on suur mõju olnud sellele ex-väga lukus järeltulijale. Või oli see keegi muu? Lahkumiskokkutulekul valati pisaraid ja meenutati sündmusi, millest ainult osalised teadsid. Ja nad laulsid. Olevat tundideski teinud seda, ja sugugi mitte ainult laulutunnis. Hämmastav, kui palju noori (ja kenasid, khm) meesõpetajaid Elvas on. Ja veel hämmastavam, et õpilased neid nii hoidsid, nimetades neid lausa kooli-isadeks ja -vendadeks. 

Viimasest Hiiumaast on ikka väga palju aega möödas. Tädil on Kassaris imeilus kohakene, kuhu ta lapselapsed lahti olid lastud, 2 põlvepikkust mehikest. Sellised, mis autos klassikaraadiot kuulavad ja õhtuti 8 paiku magama lähevad -- vähemalt tavaelus. Batuudil läks mingi hetk trügimiseks ja mu esimest suvevaheaega pidav koolilaps teatas: kui sa mind veelkord tõukad, siis annan sulle munadesse.

Tagasiteel olid kassipojad autoteel, mitu tükki kohe. Üks neist nägi eemalt välja kui tõrvaplekk, aga sain ikka mööda tast. Ilust must tont oli.

Kui krossiplaan kuuma ilma kerisel haihtus (napikas), siis orienteerumine tuli ikkagi ühtäkki peale. Juba hommikul hobusega tallis rahmeldades sain munadeni (silma-) märjaks, aga me polnud ju veel sadulaski. Nedsajal olid need sajad parmud (, või tegelikult tuhanded, aga see eelmine sõnastus sobis siia paremini). Õnneks oli nüüd kasutusel päris orienteerumiskaart, millega sai vähemalt ses mõttes koduselt tunda. Mul selle paarimehega ei ole veel üldse paigas see suhtluse värk, et kes mida kuidas ja millal tegema peaks. Seega panin ise hobustele sadulad peale, muidu ta paneks enda omale vist siiani. Start lähenes tohutu kiirusega ja siis astus ta hobune ratsmesse ja oligi ühe jupi asemel kaks. Sinna sai suur sõlm peale ja läksimegi teele. Vana hea (tegelt totter) nutilogi äpp tegi jälle elu põnevaks. Kas ta nüüd registreeris selle punkti? Näpuga punkte tõmmates kippus hoopis menüü välja tulema muudkui ja suur osa suhtlusest oligi teemal "kassaid?" Kohe alguses kohtusime kitsekesega, aga sellises palavuses ei viitsinud keegi üle reageerida ja jooksime igaüks oma poolele minema lihtsalt. Me ei läinudki kihutama, traavisime rahulikult punkte läbi ja nägime juba ette, et sellise tempoga kõiki punkte kätte ei saa. Hobused pidasid niimoodi tegelikult väga hästi vastu ja hall oleks jaksanud pärast veel ringi kihutada, aga Metsiku pärast ei hakanud. Stardi/finiši juures on konnatiik. Metsik ronis kohe spaasse ja näitas ette, kuidas asi käib. Hall tuli kõheldes järele, kaapsas ettevaatlikult jalaga. Nii algaja noh. Metsik aga, see jõehobu, muudkui mulistas ja möllas, poolpaljas onu seljas. Välja tulla ei tahtnud nad enam kumbki, pigem proovisid kükitada, et selg ka lennukitest vabastada.

Teisipäeval tuli kuumaga suur pahvakas vett ka taevast alla, täielik troopika. Hobune oli boksis märg. Oli endal koplis päitsed ka maha ajanud, et kindlasti midagi segavat küljes poleks. Pärast otsides leidsin ühe teise Houdini omad ka, 2 kärbest ühe jalutuskäiguga. Trenni läksime ikka. Liival oli putukaid rohkem, seega tegime seal vaid skeemi ja ülejäänud sudimine oli murul, või õigemini kõhuni heinas. Seal nn krossiplatsil on veidi maad näha vaid takistuste ümber, mujal on metsik džungel. Kalpsasime üle maa-augu vähemalt 6 korda. Mitte mingit kõhklust ei täheldanud. Teisi asju tuli ka rõõmuga. Njah. Ennustamatu.

Hommikune ärataja. Mul midagi peale jutu pakkuda polnud.

Karvased ja sulelised.

 

Tag-a-long, ma ei teadnudki, et sellised üldse olemas on. Järelveetav majake -- jaa, tandem -- jaa, aga niimoodi sappa pandav abimootor? Tagumine peab piisavalt väike olema, et nalja vähem saaks.

Kassari. Kõik on hulga tihkem, väiksem ja imelisem. Kui mujal oli kuumalaine, siis seal mahe briis. Mujal sääse-parmu uputus, seal mõned nirud vaid, aga see-eest ohtralt kiile, kes neid vereimelisi toredasti taltsutasid. Külmavares mina leidis eest sooja merevee.

Sadul. Puust, aga punaseks mitte.

Lapsed jaanitulel.