Bulgaaria

Taustalugu.

Millalgi aprillis hakkas EEF korraldama rahvuslike KS ja 3V ametnike veebikoolitust. Vist väga laialt ei kuulutatud, aga kõik võisid osaleda. FEI kõrged kohtunikud pidasid seminari, vaatasime palju videosid ja tegime ohtralt hindamisi, nii omapead kui kambakesi jooksvalt ja siis võrreldi numbreid. Algul olid hinded ikka väga äärest äärde ja päris raske oli välja mõelda, et miks keegi mõnes kohas nii kriitiline või ülevoolavalt lahke olla võis. Kogu aeg sai küsida ja vastati ka. Kunagi suvel toimus viimane proovihindamine ja selle järgi valiti välja seltskond, kes kutsuti Bulgaariasse päris võistlustele jätkukoolitusele. Eestist osalesid Merle, Maiken, Getter ja mina; Annike eelistas kodumail Collianderit kuulata.

Bulgaaria!

Ma polnud varem Bulgaarias käinud, seega valik oli lihtne -- muidugi minna! Isegi niimoodi minna, et paar päeva varem natuke ringi vaadata ka jõuaks. Enamasti teatakse B-d kui merega sooja maad, aga tegelikult on suur osa B-st mägedega kaetud. Mitte niimoodi ühe-kahe ahelana nagu suusakuurortides harjunud, vaid kohe päriselt käkrus on see maa. Pildile need mäed muidugi ei jää kohe kuidagi. On kusagil kauguses midagi udust. 

Hankisime endale rendiauto. Elektrika, Opel Mokka. Mure oli natuke ka, et kuidas nende laadimistega saab, aga nendega ei olnud mingit probleemi. Kogu reisi peale oli ainult üks rikkis laadija -- see oli uppunud [otsi pildilt laadimisjaam. Aga see töötas suurepäraselt!]. Kõige ägedam on elektrika juures see, et allamäge-energia ei lähe raisku, vaid see läheb suures ulatuses akusse tagasi. 

Kohaliku interneti rebisime ka, 25GB 25BGN-i eest; kurss on umbes 1EUR:2BGN (miks leevi niimoodi lühendatakse?!) olnud juba pikka aega. 

Bulgaarlased armastavad väga liiklusmärke. Teeääred on neid ääreni täis külvatud. Muutused on järsud nagu maapinna tõusud-langusedki: 90km/h → 40km/h paarikümne meetriga on täitsa tavaline. Enamgi veel, näiteks oli ühe posti otsas 2 märki, 100 ja 110 punases rõngas (mingid händikäpad?).

Kohe alustuseks saime mööda sõita millestki Lasnamäe-taolisest, aga majad olid suuremad, justkui katkisemad ja neid oli paljupalju rohkem.

Esimene huvitavam peatus - Rila mungaklooster, kulda, karda ja ikoone pungil täis. Müüdi püha mägivett, mida oleks püüda saanud ka mitmest igijooksvast torust seina seest. Küll see vesi oli alles pehme ja mõnus katsuda!

Maastiku lamedatest kohtadest jäid meelde suured põllud, päevalilleväljad, põhurullid ("Hein!" parandaks Merle). Hulkurkoeri, -kasse hulgi. Hobuseid tundus mägisematel aladel rohkem olevat, enamasti üksikud. Suurim nähtud lehmakari vedeles mööda mägikoplit, pooled jalad pikemad. Lambad olid kuidagi eriti kõrged ja suurte kõrvadega. Neil oli enamasti karjus ka ligi, selline muinasjutuline, pika kepiga. 

Autojuhid on surematud. Kui meid minibussiga autorendi peakontorisse transporditi, oli juhil turvavöö istumise all, ise toksis chatis mingil autoteemal ja samal ajal ületas lugematuid lamavaid politseinikke ja keerutas ümber teeaukude. Me ei põrganudki kellegagi kokku. Soe. Palav. Kuum. Pagana praeahi.

Ööbida saab Rila kandi hotellis 2-kesi 2-ses toas 60 kohaliku raha eest (u 30 euri). Hommikusööt tuli menüüst tellida, iga tükike eraldi. Saime kümpa eest 2 söönuks. Hotelli restorani veiselihasupp oli hullupööra maitsev, ma polnud sellist varem saanudki. Mingi muu päev sattusime sööklasse sööma, aga sealne sarnase välimusega supp oli poole lahjem ja igavama maitsega. Võimalik, et seda suppi tehti imepeeneks hakitud lehmakeelest. Võimalusel tuleb kindlasti tellida värskelt pressitud mahla, see oli taevalik. Väljas peesitamise kohad olid sealkandis varikatusega ja kattematerjaliks viinapuud, marjad valmis nahka panemiseks.

Eelpool natuke mainitud uppunud laadija juures oli pood, mis nägi välja nagu suurem toidu- ja asjapood, ainult et riiulid olid kõrgemad ja pakendid suuremad. Juba sisse saamiseks pidin kaardid taskus ümber paigutama, et turvaväravast läbi saaks (hea, et olin millalgi artiklit lugenud, et ebasoodne kaardipakk võib piiksuväravaid ärevile ajada). Hinnad olid kahtlaselt soodsad, aga B-s peavadki ju?! Hiljem selgus muidugi, et tegemist oli mingi hulgilaoga ja kliendikaardita pole sinna üldse asja. Kassasabas järgmine oli siis nõus 2 korda järjest klient olema. 

Rila Fun Pargis oli plaan raudteed pidi mäest alla sõita. Lätis on ka midagi taolist, mujal päris mägedega maades näiteks rodelbahni nime all muidugi ka, aga ei kipu neile kuidagi pihta sattuma. Algul arvasime, et kaks korda alla sõitmisest piisab -- esimene katseks ja teine kiiresti -- aga pärast esimest sõitu hakkas silma hiigelkiik ja pärast seda ei tundunud raudtee enam piisavalt põnev. Kiik oli kolmekohaline, rippusime seal traksidega äärmiste konksude otsas, kiivrid peas. Kõige õudsem oli muidugi hetk enne lahtilaskmist. Trossid polnud pingul ja seepärast oli natuke vabalangemist.

Päriselt ajasin ma taga hoopis paraplaanimist, aga kumbki leitud teenusepakkuja ei pidanud ilma pärast võimalikuks -- liiga tuuline. Seega leidsime midagi muud: Chepelare Zip Line. Videos on eelmine üle-eelmine sõitja enne mind. Sõidetakse horisontaalselt rakmetes rippudes, käed laiali. See oli vist küll lähim tunne linnu moodi lendamisele. Start ja finiš olid ka sujuvad, mingit kukkumist ja paugutamist polnud. 

Sellega oli lõbutsemisel ots peal ja tuli panna ette tõsisem nägu. Koolitus! Mis riided üldse panna? Kas lühikeste pükstega võib? Aga me polnud seal ju ametnikena -- küllap ikka võib. Hommikul korjati meid hotellist bussi peale kokku ja sõitsime Frigopani ratsakeskusse. [Need keskmised seal pildil tundusid päris rõõmsad. Tuleb välja, et mõnele meeldibki soe ilm.]

Kahel pool platsi olid konditsioneeritud hooned, ühes oli kõige all tall, selle peal restoran ja pealtvaatamisruum, kõige otsas ööbimisruumid -- vähemalt ma arvan nii. Meid jagati kahte gruppi -- need, kel kõrvaklapid töövalmis ja teised, kes tahtsid otse kuulata. Meie läksime klapirahvaga ja tuli välja, et hea valik -- esimesi sõite pidid teised päikesega võideldes vaatama, meie olime varjus. Zoomi koosolekul saime jooksvalt kommentaare kuulata, et mida meie koolitajad kusagil nägid ja kuidas oleksid hinnanud.

Võistlustel rakendati Black Horse One paberivaba hindamise süsteemi (meie oleme rohkem harjunud Equipega). Kuna igasugune paberipuudus vajab väga korralikku internetti, siis kerge ärevus oli pidevalt õhus, sest koolitatavate tekitatud lisakoormus tõmbas muudkui ühendust umbe. Kui ma oleksin kohtunik olnud, siis kommentaaride kontrollimise teema veel lisaks. Kas kirjutaja kuulis õigesti? Kas kirjutas  õigesti? Kas kirjutas olulise? Meil sekretäre polnud, pidime oma hindamistestides ise kommentaare panema. Seepärast oli skeemis mõnes kohas hinde osa välja lülitatud. Näiteks nii, et jõllitad 3 harjutust jutti ja siis järgmise kahe ajal paned meelde jäetud hinded ja kommentaarid. 

Koolituse lemmikosa oli Hans-Christian Matthieseni suurepäraselt üles ehitatud, hoolega otsitud videonäidetega ja ülimalt kaasahaarav ettekanne. Mõni kohe oskab. Näiteks paneb meile videojupi, laseb ära hinnata (eScribe, Black Horse hindamisplatvorm, millega näiteks ka publik saab võistlustel kaasahindamist teha), kuvab meie antud hinnete tabeli: "Nii, siin olete suures osas ühel meelel (7+ kandis). Nüüd vaatame, miks teil õigus pole." Näitab videot uuesti ja igast nurgast kostab ohkimist. Kõige sujuvuse ja "ruutu" parkimise juures (galopis sissesõit, peatus, tervitus, jätkab traavis) käis hetkeks keel nii pikalt külje pealt väljas, kui vähegi ulatus. Me olime kambakesi pimedad olnud. See oli küll selline pigem (vist? onju??) haruldane näide, aga hästi õpetlik selline. Ja üldse. Võrreldes esimeste loengutega oli rõhuasetus selgelt muutunud. Hobuse heaolu. See on nüüd põhiteema. Rahvusvahelistel võistlustel on kohtunikel käeulatuses "welfare nupp". Kui keegi kohtunikest märkab midagi, mis hobuse heaolu arvestades sõidu peaks katkestama, siis ta vajutab. "C" kohtunik näeb, kes/kus midagi on vajutanud ja otsustab, mis ta selle infoga peale hakkab.

Meie jaoks lõppes üritus kirjaliku testi ja eScribes hindamisega. Seejärel loeti tulemused kokku ja jagati läbipääsejatele tunnistused. Pingelang ja vabadus!  

Söögist. Tahtsin igal pool midagi kohalikku proovida. Kuigi külmsupid mu lemmikud pole, siis kuuma ilmaga on nad igati asjakohased ja mis ka veel tähtis -- palju kiiremad lauda ilmuma kui näiteks pitsa. Meil ajakava tiksus ja vahel pidid osalejad oma tuhat aega oodatud söögi kaenlasse krabama ja mujal sööma  (kuuma ilmaga... kõik võistlesid täisriides, kuigi õhk oli üle 40 kraadi soe. Päeval oli mõni tund pausi ka, sest mis liig, see liig). Poes jooke valides tuli hoolega koostist jälgida. "Soda" tähendas mulliga mineraalvett ja limonaaditaolistes jookides kasutatakse enamasti suhkruasendajaid. Airaanist oleks võinud end tünniks kaanida -- nii palju eri sortegi --  aga ilma arvestades polegi värskel piimal erilist elulootust. Hotelli kraanivett julgesin juua, haigeks ei jäänud, aga enne lasin sel natuke seista, et puhastusvahendite (kloor ilmselt) jäljed õhku haihtuksid.

Reede õhtul oli meil peahotelli katusekorrusel ühine söömine. Kreeka köök. Mul nälga polnud, võtsin vaid kohvi ja baklava-šokolaadikoogi. Oli jube kallis kohalikke hindu arvestades, aga ka tohutult maitsev. Njam. Pistaks praegugi. Apelsin on bulgaarlastel kreeka moodi "portokali".

Laupäeva õhtul pärast koolituse lõppu läksin hotelli ja magasin mõnuga peatäie. Õhtul oli kavas vabaõhu-ooperiüritus kunagise teatri varemetel. Plovdiv on Bulgaaria suuruselt teine linn, ajalugu täis ja ilusaid kohti. Vanalinnas peatänaval elu alles hilisõhtul korralikult käima läkski. Ikka oli veel soe, aga 30 on hulga kergem taluda kui 40. Sõime end Hansu ja Grete maiustusepoes jäätisest tobedaks. Seal sai isegi vaatamisest jõhkra suhkrulaksu. Ja pärast muusikalaksu. Mahe õhk ja kõrvupaitavad helid, ainult seljatoed olid puudu. 

Õhkõrn lootus paraplaani peale sattuda oli kadunud (tuul!) ja nii sihtisime tee enne äralendu jälle mägedesse, et mõni kosk ära näha.  Siin ta on, palun väga -- kosk! Kõik torusse kinni püütud. Sõime jälle jäätist, sest et putka. Tavalises poes kohalikku jäätist polegi olemas, puha nestle ja siis midagi poolakatelt. 

Autot tagastades muudkui kohmitseti ja pusserdati ja komplekteeriti lennujaama vedavat minibussi, nii et 10 minutit enne "gates close" aega pidime juhti natuke tagant torkima, et see lõpuks ometi sõitma hakkaks. Vähemalt ei pidanud lennujaamas üldse ootama ja kihutasime kontrollidest ja sabadest turboga läbi. Tavaliselt on vist pilved ees või mis, aga nüüd oli põnev jälgida, kuidas maapind all muutus. Et kuhu mägedes teid on pandud ja kui palju üldse on võimalik teistest eraldi kolida. Põldude kujud ja suurused tundusid riigipiire ületades muutuvat, samuti puude hulk või üldse puudumine erivärviliste põllutükkide ümber.

Ülejäänukid:

Karvased mungad Rila mungakloostris.

Esimese ööbimiskoha bassein nagu hullumajas: täna hüppame rõõmsalt, pea ees ja jalad ees, aga homme lastakse vesi ka sisse.

Salapoe mereelukate lett. Kombitsaid oli ka.  

Vesi oli savikarva ja mitte kuigi sügav. Siin pakuti ka zipline'i, aga see oli lühike ja kinnitatud silla külge, mis näha jrgm pildil.

 

Ekstra tugevdusega sillatala.

Ja raftima me ka ei läinud.

Seesuguseid üksikuid nuiasid oli nii palju, et pidin nende kohta natuke guugeldama. Et need üheksavägised võiksid näiteks mingeid põletikke tõrjuda ja et nad teistel liikidel enda kõrval kasvada ei luba.

Raudtee oli tore ja lihtne, mingeid juhiseid ei antud -- mine aga! Tõmmati rihmadega kelgu külge ja tagasi üles sai lihtsalt logeledes (algul oli väike mure, et äkki peab ronima).

Rila Fun Pargi kiik kõrvalt vaadates. Riputuskonksud ripuvad pildil  tühjalt, all on pealeronimiseks platvorm, mis pärast ära veeretatakse. Kogu reisi kõige kõhuõõnsamad hetked. 

Veel üks kiigepilt, poolel teel üles. Pildistada/filmida muidugi ei lubatud, kuna keegi ei viitsiks pärast kukkunud telefonide pärast vaielda, et kes süüdi oli. Isegi prillid pandi riiulisse ootama.

 

Taevas oli küpsisepurgi kallale hiiliv karu.

Tee-ehitus, aga see polnudki kass.

Peata hobune. Rihmad tehakse küll kusagil kuuris ise valmis.

Trompetipuu. Kohe meenus lugu vilepillipuust Seitsmepäise Haldja raamatust. Selle lugesime lastega mingil autosõidul hiljuti üle -- ja oli hoopis teine raamat kui see, mida lapsena lugesin. Nagu ikka raamatutega juhtub.

Kohalik krokodill. Sisalikke oli Väga palju, neid jooksis üle tee ka pidevalt.

Külm oli ainult öösiti. Tavapärane on konditsioonimüras ja lihtsalt lina all magada, aga ma tõmbasin kapist alati teki lisaks.

Chepelares lindu mängija nägi sellist vaadet.

Ohtlikud kaasteelised. Auto aknast pildistades vaatasid kutsarid silma sisse ja oli täitsa kõhe.

Plataanipuu. Kui täpselt sellise kunstitunnis joonistaks, siis õpetaja nagunii ütleks, et niimoodi puud ei käi üldse, proovi uuesti.

Joomisvastase ähvardusega purskkaev.

Nime poolest laulvad purskkaevud, aga laste kilkeid oli rohkem.

Kihiline maja.

Banaanisuurune tiiger.

Öine hotelliesine. Kasiino, baar, tantsijad.

Katusetiiger Plovdivi vanalinnas.

Põrandatiiger Plovdivis.

Staadioni makett

Ehtsad staadioni tükid, mis veel alles.

Hansu ja Grete nimeline maiustusepood. Minu meelitas lõksu küll ja lätlaste Eliza ka.

Suhkrulaks silmade kaudu.

Suhkrulaks korda kaks. Või kolmkümmend. Johhaidii, kui palju trenni selle tasa tegemiseks oleks vaja teha.

Teatritiiger. Ja tulevased ooperikülastajad. Kui kõigi lehvikute jõud kokku panna, siis oleks mingi pisema hobuse maast lahti kergitanud küll. 

Öötiiger. 

Viimane hommikusöök.

Täiesti häbematult kohmakalt kokku liimitud kahest pildist, sest see pagana autoaken on ikka pisike.

Kosetiiger.

Kopenhaageni lennujaamas elasid akna taga ämblikud. Neid oli Palju. Oli üks hetk, kui rivis maandumas oli 3 lennukit korraga. On ikka usaldus, et eelmine eest ära jõuab õigel ajal. 

Läbi kõik. Võinoh, kojusõit Riiast veel ees.

Sektsioonkapp

Peab nimetama oma tundeid, et endast paremini aru saada, aga kui polegi tunnet?

Lootsin, et hakamoor aitab, aga ta tegi lõua alla väikese näpu otsa suuruse augu. Sõitsin siis vahepeal päitsetega. Eile oli plaan uuesti hakamoori katsetada, liigutades lõuaalust rihma natuke kõrgemale (ja mitte kasutada originaalrihma, mille sees -- ma ei taibanud kahtlustadagi -- on kett). Aga keegi oli hobusele koplisse päitsed niimoodi pannud, et lõuaaluses osas oli keerd sees ja rihm surus servaga lõuga. Tulemus -- suur ala puhta pudruks ja paistes. Seega ei mingeid kapsleid või sellelaadseid lähiajal. Isegi päitseid ei tahaks panna. Vaid nöör kaelas töötab teatud kiirusteni ja viimases proovis said need kiirused ohtralt ületud. Mõnda aega enam uuesti ei proovi. Ma ei taha ometi kusagil karbis sikerdada, vaid ikka vabalt kusiganes. Seega... MEH.

Öösiti on nüüd päris jahe. Rõduukse asendit pole selle tühiasja pärast muutnud. Meid tõsteti majast välja, pidime kellelegi v-keelsetele maja üle andma. Lapsed olid juba ees läinud kusagile, aga H aina kohmitses pakkimisega ja juba tulidki uued peale, rääkisid midagi frikadellidest ja olid üleolevad ja lühikesed.  Spawnisin kusagile külma kohta ida-venes mingi roosa müüriga piiri äärde ja mõtlesin, et pekki, siit on igale poole nii pikk maa. Seega algas reede rõõmutult. Siin on liiga vähe jäätist.

Päitserindel muutuseta. Tundub, et igasse korda mahub vähemalt üks kontrollimatu kihutamine. Vaat' siis. Inimeste puhul väidetakse, et üle 90% neist, kes üle 30 aasta vanad, ei sprindi enam kunagi. Mul tallide vahel tuleb ikka ette, nii hea lennukas tunne on. Noh... ma siis ses mõttes ka ei mahu massi.

Olümpia emotsioonid. Kõik on erilise luubi all, "dai bohh", kui kusagilt harmooniast midagi puudu jääb. Hobustele oli raske see keskkond, ja eriti veel see, et rahvas kippus muusika järgi kaasa plaksutama. Enamasti sest midagi hullu ei sündinud, aga Daleral läksid hetkega jalad sassi. Niipea kui publik rahu andis, leidsid jalad jälle õige rütmi. Sellega seoses paistsid teatavad 2 täkku veel eriti eredalt kambast välja. Vaatasid pärast sooritust uhkelt ja kõiketeadvalt ringi, need olid maailmade kuningad kindlasti. Võrratu vaatepilt, millise rahu ja rahuloluga nad välja marssisid. Muidugi poole andis etendusele juurde kommentaator Annike (... ingliskeelne vaikimisi-kommentaator ratsa-aladel oli jällegi kontrastselt põõsasse valik: üleolev, ebaõiglane, ebakohane, naeris omaenda naljavabade naljade üle). 

Kodus oli oma etendus, jälle päitseralli. Ma tahaks... võistelda nii. Kas siis ka hobune ratsmes saab olla? Saab ikka, ratsmed on täitsa olemas. Päriselt aetakse ikkagi hobuse teatud valmisolekut, kuju ja asetust taga. Pole küll mingit suuliste pehmet mälumist, aga raami saab selliseks küll, nagu vaja. Märguannete täpsus on muidugi viletsam, aga hobune on tuntavalt rõõmsam ja mina ka, kuna, noh, ainult mingite päitsetega saab nii palju.

My etteasteks kogunes ratsarahvas puntidesse ja telefonide-arvutite-telekate ette. Jooksin läbi vihma "direktorite majja", kus seltskond juba ees, taustaks kohalikud võidusõitjad platsil kroolimas. Nüüdseks võib öelda, et My hüppas Experdiga olümpial maailma vägevaimate seas ega ajanud ühtki tõket maha.

Tartus uputab. Sillaalune bassein on seekord suurem kui muidu, mõnes majas ei tolma enam põrandad. Hea, et eile sai mõned hüpped ära teha. Plats oli küll märg, aga kandis hästi. Onu Hobune on päitsetega endiselt nii tore sõita.

Takistussõitjate viimased ponnistused olid korralik vaatemäng, mille hulgas King Edwardi otsast saltoga lahkumine ja Fuchsi 2/3 parkuurist ühe jaluseta läbimine. Tipp on ikka üliinimesed ja -hobused. 

Tartuff! Paksult riidesse ja tore on. Taevas läheb täpselt õigeks ajaks mustaks ja isegi "langevaid tähti" saab näha, filmidest rääkimata.

Mingid uued kohtumised. Osaliselt korduv sisu. Nagu ikka algul, vaja end tutvustada ja tausta avada mingi maani. Mul pole kedagi, kes kõiki asju teaks. Igale jagub mingi osa, vahel päris suur, aga alati on sealt midagi puudu. Küsib mingi spetsiifilise küsimuse ja ma purskan nutma. Nii nunnu.

Koordi. Ilmateade oli pehmelt öeldes hirmutav ja mõned endiselt boikotivad, aga mingi rahvas oli ikkagi kohale tulnud. Soojendusplatsiks oli seekord määratud see kõige uuem "euroaed". Proovisin meenutada mõnda hullemat, ei saanud hakkama. Sooja tegin tagumisel kaarel edasi-tagasi, seal oli muru vähemalt mingis osas platsile põhja alla teinud. Skeemil polnud viga. Lükkasin traavis rohkem kui muidu ja sain selle eest kiita. Veider asi see KS, kui niisama trajektoori õigesti läbimine on kehvem kui sama, aga agaralt koibi vehkides. Täiesti ebaökonoomne ju, ebavajalik ka. Ainult efektsem. Enne TS hakkas mingi osa rahvast juba ägama ja ohkima: see kross! Ma ei hakanud isegi uurima midagi, enne see, mis enne. TS soojendada ei tahtnudki, jalutasin niisama ringi ja hüppasin vaid paar korda midagi päris madalat. Kesse jaksab jantida seal pudrus, väsita veel hobune enne päris sündmusi koomasse. Rada oli nagu sassiläinud lõngakera, igal pool laiali. Nohja stardis siis... pärast teist tõket pea tühi nagu kell. Null mälestust sellest, kuhu peaks minema. Jalutasin aeglaselt edasi ja lootsin, et ei jõua liiga valesse kohta välja. Kunagi tuhande aja pärast hõigati ette. Veel vähemalt 2 korda unus kõik uuesti, aga õnneks meenus ka. Kolmiku pealesõit oli nurga taga ja samm ei klappinud. Pidanuksin rohkem vajutama, oleks välja hüpanud siiski, aga ei vajutanud ja hoopis seisime seal ees veidi. Kokku rekordilised 8kp, pooled ületatud aja eest. Ootamatu tulemus. Krossi uurima! Teemaks kraavid. Täitsa hiljuti olin just Koordis kraave katsetamas käinud, aga nüüd olid need paljunenud. Isegi 80-s oli see kartulikast sees. Paras pusle oli kõikide klasside jaoks kokku pandud, mingid kannapöörded ja nurgatagused. Noh... põnev. Ma siiski peale selle augu millegi pärast eriti ei muretsenud. Tarvis täpselt roolida ja küll tuleb. Öösel pildistati õues hoolega, välk aina sähvis. Lubati ohtralt vett. Äkki jätavad üldse ära teise päeva? Aga ei. Kui sadaski, siis mõõdukalt ja sai kapata küll. Ainult finiš oli mudaliuväli. Võinuksin minna kõrgemat katsetama, seal avatud klassis peale Katriini keegi lõpuni ei jõudnudki.

Konnadest on kahju, neid aina kogunes sinna uude auku ja ma jõudsin tagasi välja päästa vaid mõned. Rapsisid seal äärtes püsti ilma ühegi lootuseta välja hüpata, aga minu eest pugesid pragudesse. Sellest august kargas Hall kirbu moodi üle, kõrgele õhku (paar poni püüti lõksu ka, aga põhja astumine on täitsa lubatud). Isegi vette läks aegluubi-galopi taolise sammuga. Küll aga tuli tõrge ühe teise kraavi juures allahüppel. Tõke ise lihtne, aga hobused millegipärast jõllitasid seal teistelgi. Tegin hooletu (= liiga usaldava, plaani järgi tiheda) pealesõidu. Ma vist väga ei õpi ka, sest see on ka hea tunne, kui väksest pöördest midagi mõnusalt välja tuleb. Miinuseks muidugi see, et kui see pööre rämedalt välja venib, siis päästa on keeruline. Lõpetatud krossi väsimus mõjub igas mõttes lepitavalt ja kunagi pool miljonit aega hiljem koju jõudes tõmbas voodi mu hetkega horisontaali, nii et taasleitud lastegagi midagi suhelda ei jõudnud. [augu z-mõõtme kohta pildi järgi erilisi järeldusi ei maksa teha, khm]

Uskumatu, et päitsesõidust nii kauaks seda rõõmu jagub. Saan kõike teha, KS elemente, hüpata, sõidu pealt hobust sööta, jube kiiresti hobuse valmis ja lahti. Tulemas on tihe poolteist nädalat. Kuidas me hakkama saame? 

Pakkisime sõbrad valgesse ratastega kasti ja käisime korra Kosel ära. Eks need asjad tõstetakse muidugi ümber kõik, aga veed ja augud ja trepid peaksid enam-vähem samamoodi jääma. Kraaviteema oli endiselt kuum, aga paanikat enam kindlasti polnud. Vesi ka hobusele meeldib, aga ta on seal niiiii aeglane. Katsusime selle uue vettehüppe ka ära -- hea kui traavigi üles võttis. Kahju, et tavaolukorras asjadel lippe küljes pole. Võibolla oleks oma komplekti kaasa pidanud võtma. Ja enne sellise kusagilt hankima. Hakkab juba olema mõnus see krossitamine. Kiirustega oleme veel eelmises klassis siiski, aga las ta olla.

P oleks saanud minna orienteeruma, aga liiga tihedalt on praegu üritusi, peab valima. Metsikul pole krossiväsimust, temaga tegelikult saaks. Aga ma pole kohutavalt ammu jälle välja magada saanud ja see läheb järjest kallimaks maksma. Kere vanub. Üldse ei taha sellega leppida, aga vahet ju pole, ta lihtsalt teeb seda.

KS meistrikatel sai lahedalt silma peal hoida, või isegi kaks -- üks vaatas pilti ja teine hindeid. Vägev onlainitamine ikka. Loodetavasti oli kohapeal heli parem kui see plekk-karbi krigisemise moodi asi, mis minu kõrvu ulatus. Kõik pingutasid kindlasti kahesajaga (ok, v.a 1), aga eraldi oli hea meel, et Cassander on veel paremaks saanud. See on see lugu, kus lähed muudkui toimetad edasi ja tuleb välja, et piiri polegi ees, kuigi eelduste kohaselt oli lagi ammu vastas. Aga no pole. 

Taasiseseisvumise tähistamiseks tegime Hiireonuga Kildul 2 puhast ringi, meetri ja meeterkümne peal. Mõlemad kahefaasilised, seega hüppeid sai kokku omajagu. Isegi rada ei unustanud napilt ära. Duud saab nüüd mõne puhkepäeva, sest ma lähen mujale seiklema. [Sigrid Absalon pildistas]

Ööd ei tulnudki, see kulus Riiga sõitmiseks. Magamistükke on juba olnud autos, lennukis ja lennujaamas.

 

/---/---/---/

Kui öeldakse, et minnakse kusagile soojale maale, siis see ongi asja kõige olemuslikum sisu. Kuumateema on nr 1. Teiste osakaal on kahvatu. Mõistust halvav praadimine. Hulkuvad koerad võisid vabalt autoteele triivida, aga ma ei kohanud mitte ühtegi sääske. Need oleksid hetkega pulbriks kuivanud. Ainult hammustavad kärbsed kusagil katusevarjus.

 /---/---/---/

Jõudsime koju napilt enne nelja, tööpäev algamas 3 tunni pärast.

Töö polnud eest ära jooksnud, ootas truult. Hobune aga... sel ei muret mingit, tühjendas koplit rohelisest ja sõbrustas uue hobusega. Neid tekib karja nagu seeni metsa sügisel. Paistab, et sel aastal saab tall täitsa täis.

August oli kassikuu. Bulgaaria eripostis on neid ka mitu ja ma kõiki isegi ei pannud.

Koordi kassid. Arva, mitu?

Tartuffikass. See sai filmis natuke otsa, kuigi ma ütsin peategelasele suts ette, et nii juhtub -- aga ta ei kuulanud.

Koordikassid tahtsid kaasa tulla, aga loobusid, kui toiduvalikut nägid.

Vetevana

Lõpuks ometi jõudis kohale korralik suveilm: pärast lämmatavat kuumust keeras äikesevihm soojakraani koomale ja mõnus tuuline 20-kraadine soe võimaldas lõpuks vabamalt hingata. Hobustel koplis oli nii hea meel, et veel vastu õhtut viskasid pikali maha ja lihtsalt vedelesid. Heinarullid said märjaks. Nüüd jälle aasta aega põhjust muretsemiseks. Kui need hobused nii kaua ikka vastu peavad. 

Enam ei jaksa isegi kirjutada, et väsinud olen. Katsun kuidagi vastu pidada veel need paar päeva enne puhkust. Testrid muudkui vigurdavad ja toodetega on kõikvõimalikke teemasid (eriti progemis-).

Tegime Ihastes selle aasta esimesed ERL stardid. Aasta on juba poolepeal. Kui eesmärki pole, siis on väga raske ennast sisse rääkida, et miks üldse peaks võistlema. Ei tea siiani. Katastroofi polnud, mingit tunnet ka mitte. Meetris jäi teise ette seisma, see arbuus. Mingi eriti kehv pealesõit oli. Andestavam hobune oleks hakkama saanud, see ajas sõrad vastu. Miniderby rada poleks enam lihtsam olla saanudki, aga ikka oli vaja veiderdada 3 tõkke ees. Aiast väljumise oma vaatasime isegi enne starti üle, aga pärast tuli kohapealt ja ajas maha selle. Ilmselt ei tulnud algul selle pealegi, et see võiks tõke olla. Banketi eel suusatas lausa jäljed maha, oli segaduses. Pealetulek oli mingi pilu kaudu, arusaamatu talle. Ja siis veel mingi kontrastne klots, mida ka kohapealt kargas. Vähemalt ei rebinud suvalises suunas minema nagu eelmistel aastatel, aga need tõkked olid ka  Ürglihtsad ja madalad (kuigi beebikrossi mõttes jaburalt kitsad). Mmm... aga soojendus oli küll ju omapärane. Oli 2 ala, 1 tõketega ja teine ilma. Ühel kordetati mingit täkku. Miks seda maneežis ei saanud teha, kui see ala oli ka juhendis välja lubatud? Ja siis katsetas Umm mingit hobust ((katki läinud E oma. Katkinemisi oli liiga palju, loodetavasti G-pusle saadi pärast ilusti kokku...)). Võistlejate nimekirjas teda polnud, aga toimetas agaralt. Jällegi, miks mitte maneežis? 3 tõket oli nii seatud, et pmst poleks pidanud midagi ümber tõstma: ristike keskel alustamiseks, latikas jätkuks ühel äärel ja teisel äärel latiga kast-maja. Nüüd aga tõsteti rist latikaks ja äärmise latika ülemine pulk kerkis järjest pukkide lõpuni. Pärast võeti veel kasti ülemine latt ära ja moondati latikas okseriks. Väga võrdsed tingimused küll polnud soojenduseks, lisaks veel reeglitevastased ka. Samal ajal ei lubatud mõnel lipsuta startida. Olustvere regamise tähtaeg on, aga kas minna sinna? Puhkuse pärast nagu aega oleks jantida küll, aga kas ma tahan? Ei, mis, ma tean ju, et ei taha, aga millegipärast pole see "ei" enam nii kindel kui eile.[Carmen Malmberg pildistas]

Selgus, et Hiireke on pärit tüüblimetsast -- ju mingit korralikku palki ei saanud, pigem pilpad. Spetsialist teab. Parem ikka, kui see teine asi, mida "duvel" tähendab. 

Nagu ikka lollustega, neid teen kiiresti. Aga mis seal ikka, millal neid lollusi veel teha, kui mitte siis, kui saab. Regasin ära. Üritasin üht oma suurematest muredest lahendada päitsetega sõites. Hüples-kargles rohkem ringi, aga täitsa sõidetav. Ka täiskiirusel sirge mahtus trenni, aga selle pakkus ta ise.

Rõuge kirikus on põgenemistuba. Tegelikult põgeneda pole ju tarviski, kuna iga hetk saaks lihtsalt suvesse minema jalutada, aga keegi pidi kurjaks läinud tehisintellekti vastu hakkama. Mu lemmikülesanne oli täheribadest nime kokku panemine. Arutasime, et välismaalasele nii lihtne poleks. Kas on olemas vanu eesti nimesid, mis algaksid "öa"? Pärast rallisime sealkandis ns ringi, ronisime tornides ja kiikusime ja olime niisama tobedad. Pingutasime ekstra, et teha asju, mida O-H oleks tahtnud teha.

Ka hakamooriga on hea sõita. Täitsa mõnusalt juhitav. Isegi üks haldjarada sai ära proovitud. Laguja ojas pidi olema sobiv madalam koht, kus vetteminekut harjutada. Pärast mõningaid seiklusi leidsime koha isegi üles, aga kuna põhi ei paistnud ja ise ei tahtnud jalakatsele minna, siis nii ta jäi. 

Ainult et... KS ei tohi hakamooriga, krossi ka mitte. Vähemalt oli toredasti vihmane ja seega hoidsid parmud rohkem varju. Justkui 20 soojakraadi, aga jube palav oli ikka. Lämbe. Riided kleepusid selga ja hobune polnud suulisega rahul. Vigu ei teinud, aga oli selline raskepoolne. TS-ni oli 6h aega ja viisime hobuse hoopis Kildule. Juhtumisi oli seal köögis mingitest metsameestest sööki üle jäänud ja sõime end T2-ga oimetuks. Magasime muidugi ka, rahu ja vaikus! Mul heliseb kohe kell ja see tähendab, et vaja varsti hobune peale kühveldada ja midagi hüpata. Krossis on kraav; see ja mõned muud asjaolud teevad tuska, aga noh. Las.

Hüppamise algus muudkui venis ja tõkkeid pandi püsti isegi aeglasemalt kui 1 teine kord Koordis. Tulime siis saduldatud, aga päitsetega hobust valmiva platsi äärde söötma. Raudselt seal sõigi aamiks end, enne oli peenike. Soojenduseks paar kõksu ja oli kunagi meiegi aeg. Ma juba teadsin, et ta vahiks neid platsiveerde ripakile jäänud ks aedu, seepärast tiirlesin neist kohe kaks korda mööda. Ühtegi tõket seni hobune ei märganudki, aiad olid pealikud. Tervitasin eriti korralikult ja ootasin isegi, et kella kaja jõuaks vaikida -- enam ei riski kiirustamisega. Rada oli lihtne, ainult süsteemi juures olime ennist arutanud, et kuimitu sammu seitsmesse meetrisse mahub. Ma olen sellist kahega näiteks saanud, aga ette oli ilmselt ikka üks nähtud. Eriti, kui okser esimene oli. Hiireonu oli kiire ja puhas ja noh, sõiduvees. Selgelt tema lemmikala. Kerkisime mõne koha võrra, aga nagu varasemast teada, seda kõrgem kukkumine ees. Lõudsime tagasi kildulaagrisse nii öösel, et ühtki poodi enam lahti polnud. Pistsime siis pränkusid ja jõime kraanivett. Nii rahulikku und pole kaua aega saanud. Pidin küll kaks korda maratoni jooksma, täiesti arusaamatu, milleks. Olin seal täitsa kiire kohe. Tõusin, nagu tihti üldse, nõks enne kella ja käisin hobusel külas. Söötmas ja puhastamas, et siis ise rikkalikku hommikusööki nautida. Üks õue viidav hobune tegi draamat, kui nöör esijala ümber sattus, ja siis teda aeti taga tükk aega. Meil muret ei mingit, aega küll. Jõudsin veel kahe tärni pikkasidki vaadata mõned ja veendumas/pettumas käia, et kohtunike telk oli endiselt kuuenda pealesõidu ees. Oma soojenduses kolasin -- nagu ikka -- kõik nurgad läbi, sõitsin kontrastsetest aladest üle ja otsisin ebaharilikke kohti. Hobune toimis kui õlitatult, null muret, kui parme mitte arvestada. Käisime ka aia taga eelmiste starte uurimas, kuna teadsin, et pidur võib tulla juba esimesel. Tuligi, aga käepikenduse abiga saime ikka esimesel katsel üle. Enne teist tegime autoteel pirueti, sest noh, miks mitte. See polnud isegi tõkke lähedal, seega edasi! 3-4-5ab möödusid nii kiiresti, et ei jõudnud ahhetadagi ja selle telgitaguse kuuenda tulin igaks juhuks traavis. Vahtiski kõike muud kui tõket muidugi, sest see oli sobivalt nurga taga ka ju. Noh ja siis see seitsmes. Kraav. Oli piruette ja muud janti, aga kokkuvõttes jäime sinna ette 3 korda seisma, iga kord aina lähemale. Ja oligi kõik. Nõuanded, et tulla ränga hooga, ei tööta, sest kuuendast polnud kuigi palju maad ja see mulle pakutud põrkav galopikauge allüür ei võimaldanud mingeid erilisi sättimisi. Jäime ootama pikapäevarühma võlusid. Ilma T2 abistava käeta oleksin kindlasti loobunud ja juba kodus selleks ajaks, aga ta oli ja hoidis ja siis me lilletasime kohale. Algul oli ikka resoluutne "ei", aga see moondus ühtäkki "jahhiks" pärast 3-4 tihedat traavivoldikest. Ja siis võisin seda kraavi hüpata kustpoolt tahes ja misiganes allüürist. Käppisime veel vee ja paar tõket niisama ära, kusjuures veega jälle algul pipardas, aga pärast jõi ja mulistas mõnuga. Tont, noh. Nagu ikka. Kõik on nagu käeulatuses ja saadaval ja lihtne, aga ikka ei tule. Kohe üldse ei tule. Aga ta ei tundu võimatu. Võibolla mõni teine kord, võibolla eikunagi, aga vähemalt üritasime. Uskumatu, aga ei mingit masendust sest üritusest. Kereväsimus vaid. Vaatasin ka tulevikku -- kahju, et lähistele orienteeruma ei saa, kuna kodutalli üritus on samal päeval. Vihmab natuke, oligi vaja.

Uudised on verised. E üritas endal näpuotsa maha lõigata, keegi teine rebis tüki kõrva kusagilt.

Ühtäkki on vaja augusti lõppu plaanida. Nii palju suhtlemist. Huh. Ühtlasi olen ülimalt kahtlustav avastatud sõidumooduse suhtes. Pane kasvõi lihtsalt päitsetega ringi, ratsmed küljes, hall onuke on nii meeldiv sõita. Mingi konks peab siin olema. Või siis ta vihkabki suulisi nii pööraselt, et on kõige muu poolt nelja käega.

Kuna nv Unikülasse orienteeruma ei saa, siis käisime täna. See kolmene üles-alla tuli kuidagi ruttu peale, ei saanud nagu soojagi teha -- polnud eriti tarviski vist, kuna niikuinii oli palav. Ega hobune tahtnudki niisama jalutada, ainult süüa või joosta.  Tiigi leidsime ka üles.

Nii palju vett. Suur osa kukub taevast alla -- kuigi mitte ometi Kilgi platsile, kus teda just palju vaja oleks. Käisime Halliga Koordis kraave harjutamas. Neid on seal tervelt kaks tükki, millest üks siiski väga terve pole. Onu oli jube ähmis algul, tahtis kihutada kõikides suundades minema, ainult mitte sinna, kuhu suunasin. Suunatud kohtade poole vingerdas. Eks ta ikka pidurdas ja jantis algul, aga pärast punase angaari vaidlusi oli kõigega nõus. Täitsa... jama, et on vaja algul kakelda, et siis asju tõsiselt võtta. Vesi oli, parmud olid, pikk tee trenni oli, aga aitas asju natuke teise nurga alt vaadata. Kui nüüd need leitud mõtted meeles ka püsiksid. Panin suure soojaga end tervelt kahte kohta kirja.

Puhkus sai läbi, tagasi tööl. Uuendatud sööklas jagati roosat maasikakooki selle puhul. Tootmises oli džungel. Niisama konditsioneerist ikka ei piisa, et kliimat kontrollida, töötavad seadmed küpsetavad õhku hulga tõhusamalt. 

Jälle huvitavaid uudiseid. Keegi vanake otsustas, et aitab varsti küll. Ja siis see olümpiapauk. Seda ei oleks osanud küll pakkuda, et selline inimene ja sellistel põhjustel kõrvale jääb. Kui juba videosse niimoodi jäi, siis mis seal veel ülejäänud ajal toimub?! Selline jama ei lõhu ainult selle seotud seltskonna mainet, vaid jälle kogu võistlus-hobuspordi oma. Pettumus on vähe öeldud.

 

Ja siis oli see Ihaste 3V. Vahet pole, et madal, võin ju ikkagi läbi teha, eriti kui tahaks krossiväljakul lahedamalt tuhiseda. Seda enam, et derby oli alla sõidetud. Oligi algul kohe selline hea kindel tunne, et kõik on lihtne. Isegi see, et saime oma sõidukitele ajutised aiad ehitada ega pidanudki neid 5 tundi nööri otsas lohistama või siis ise nende järel lohisema. Kohutavalt palav oli. Kraanivesi abiks. Hobune toimis kõigis alades, isegi kui oli värskelt oma uude halli kaaslasse nii armunud, et aina möirgas ta järele, kui vahemaa liiga pikaks venis. KS ja krossi pärast olen veidi segaduses. Skeemis kirjutati, et pilt juba hulga parem. Aga skeem oli ju lihtsam ja % sama kui 1 varasemal korral. Ja krossis tegin (omaarust) ühe eriti kavala lõike ja ikkagi ei jõudnud aega, mõned sekundid läksid üle ääre. Hobune isegi ei vingerdanud üldse. Eks ma olin ikka natuke "röövel" ka seal otsas. Kahju, et niisama lihtsalt töllates ja tuule vihinat nautides ei saa. Hiireke võitis endale müslit ja soola ja putukatõrjet ja kommi ja söödaämbri, ripatsi sain vist endale (Ratsane ja Lannoo <3). Pärast vaatasime olümpiakrossi, kus seekord eriti draamat polnud -- kui üksikuid isiklikke ja mõnda meeskonna oma mitte arvestada. Kõige vanem hobune oli 21-ne. Ja Jungi Chipmunk läbis raja nagu muuseas, tõkked nägid nende jaoks välja nagu 90cm, isegi nagu ei kihutanud kusagil. Nulliseid krosse palju polnud, põhiliselt ületati aega ja langetati lippe, mõni ei tundnud tõket ära. Tõepoolest oli mitmes kohas valguse ja varjude mängu tõttu raske aru saada -- no näiteks see kraav allahüppega aia ees, kuhu mitu sisse astus. Oh ja KS skeeme ise veel näinud pole, aga võidusõidud pidid imelised välja nägema. Galopp algas kontraga, nurgas jalavahetus, diagonaali lõpus veel 1. Väga huvitav kombinatsioon, tavaliselt on ju lihtsalt keskel üksik jalakas olnud.

Nüüd sajab päriselt vihma, seni ainult ähvardas. Võimalik, et täna plats ei tolmagi. Eks ta siis tegeleb hoopis ära voolamisega.

Mul oli kunagi üks postitus teemal "ma pole kunagi". Lisaks luumurrule ja Prantsusmaal käimisele saab sealt kujuteldavast nimekirjast täitsa palju asju maha tõmmata, aga muuhulgas ka selle, et olen nüüd patsitamata hobusega skeemi sõitnud (siilikad a la Hiires ei loe). Olgu, see polnud puhas KS võistlus, aga ikkagi. Kaua aega olen tahtnud ära proovida, aga nagu ei söandanud. Oli äärmiselt mõnus. Laka kaelapoolsed karvad on helehõbedased, mulle niiväga meeldivad need.

Ma olin varem lind. Lauglesin, tiivad laiali, lehvitamata.

Kõige lõppu tuleb pildijada ühest nädalavahetusest, kui Hiireonu muudkui erinevaid loomi nägi: parte, kalkunit, jäneseid (küülikuid), hanesid, lihaveiseid, alpakasid, minisigu, kitsi, ponisid, kanu ja lambaid. Mõni oli veel, aga kõigiga pildile ei saanud. Kel aega vaja kokku hoida -- pole mõtet lõpuni kerida.

Vabadus

Tähistasime ka teise seltskonnaga pooltsadat ja tegime toiduakadeemias 3 peent rooga, millest kõige parem oli muidugi meie naismeeskonna tiramisu. Jälle sai mitu uut mõtet: kuidas fileerida apelsini, küpsisetaigna tegemisel läheb vaja törts kuuma vett, pähklipurustamine lapiti noaga (muidu olen ikka hakkinud), šokolaadikaunistuste kraapimine ahjuplaadi tagumiselt küljelt. See viimane oli uhke, väga erilised skulptuurid tulid. Toiduelamuse saamiseks tuli 400km sõita. Järgmine päev tuli jälle 400km sõita, aga süüa polnud seal küll üldse aega, isegi pissile sai alles enne tagasi sõitma asumist. Õnneks oli jutukaaslane nii hea, et ma ei jäänudki rooli taha magama.

Üle tüki aja jõudis kohale vihm, mis natukeseks ka jälgi maha jättis. Ja loigud maneežiukse alla. Ega see pidu vist kaua kesta, ikka on soe. 

Toolid vol 7. Lootsin, et huvitava ilma toel pääsen salaja katsetama, aga ei tulnud välja. Üks küsis, et kas ma ei karda. Eh, mis seal karta? Aga mõtlesin välja, et natuke kardan küll. Seda, et hobu ei lähe ja peab kaklema, aga ei tahaks ju. Ta on ikka parasjagu tark, et aru saada: kõrvalt minna on hulga lihtsam.

Pidin lahendama A4 lehel kontrolltöölist. 3 küsimust. Üks oli salasõnumi dešifreerimine. Seda ma oskasin, aga ajamahukana jätsin esialgu kõrvale. Siis tuli mingit omaenda silma uuringut teha, palju võõrsõnu, mida oleks pidanud guugeldama, aga telefoni kasutamine on peaaegu võimatu. Libiseb käest ja segajaid kuhjub. Kolmas oli midagi matemaatilist, ka tehtav, aga ajamahukas. a siis tuli hoopis Steve külla ja suundus otse kempsu, kuna põhi oli alt. Tegi pärast endale voodid üles keset kööki. Unine taignasegu.

Viimane webinar. Kamp on keskendunud ja veel rohkem ühel meelel. Video järgi hinnates siiski kõike ei näe, eriti kui see pildiruuduke on peopesasuurune. Mõni udustatud koht varjab salajalavahetuse ja lillepott on lahtise suu ees. Kuuldavasti on suund tugevalt sinnasuunas, et hakatakse (jälle) rohkem märkama sakutamisi ja väänamisi ja vastuolusid. Kunagi ammu ei tohtinud hobused üldse sabaga vehkida, aga vahepeal oli propellerihooaeg. Ajad muudkui muutuvad ja päris kindlasti lähevad tipud nõuetega kaasa, isegi kui see neile ei meeldi. Lihtsalt et kui on sport ja võistlus ja rahad, siis tehakse misiganes, et ikkagi esimene olla.

Öösel oli olnud paukuv äike. Magasin kõik maha. Päev sai tuuline ja hobused nautisid kahesajaga. Olid sootuks pikali oma koplites, mõtlesin juba, et varakult sisse viidud millegipärast. Aga ei. Hüppasime midagi ja polnud parmuvarjugi. M hankis mööblitüki, mille nimi on queen.

Bets lahkus. 

Paintballilaadne meelelahutus, aga päris püstolitega. Sain kuuli pähe. Pole esimene kord surmavaid hoope saada, pigem ei jõua neid kokku lugeda. Mahalaskmisi alates eelkoolikueast. Vahva.

Tegime pisisuurhalliga teise jalutuskäigu. Esimesel oli suurüllatus peegel, nüüd oli algajat tassiv poni. Elu on põnev. Preili on juba kahesena suure hobuse suurune. M järel oli nõus ka esimesena mõnda kohta minema, muidu otsib tuge lapsevanemalt.

Ei saa ju olla vihmasest ilmast, aga tuju pole enam kohe üldse millekski. Vahet pole. Ja mände ma ka kasvatada ei oska. Tulevad, vaatavad korra ringi ja annavad alla. Vist pole päris õige muld ka, selline turvas pigem või... no leidsin rõdult, kust ma tean, mis ta on. Ja see tegi veel eraldi kurvaks, et eitava vastuse põhjenduseks niisugune jama toodi. Ei julge, ei taha, ei oska -- neid ma mõistaks. Aga see... ah, vahet pole. Vähemalt valimisputru enam igast praost peale ei pressi, seegi hea. 

Poliitika on tüütu kaelung, aga ikkagi on erakonnauudised vahelduseks põnevad. Mingeid muudkui visatakse välja.

Mis veel põnev -- palju põnevam tegelikult -- geeniuuringute tulemused tulid välja. Kes osales, saab näha, mis teda teoreetiliselt ähvardada võib (südamehaigused, diabeet,...), või kui kiiresti ta kere kofeiiniga tegeleda suudab, või isegi kui palju neandertaallast temas on. 

Mingi reede oli. Isegi mitte 13, kuigi lähedane. Esiteks tööjuure tervisekontroll, mille kalendrisse tekkimise ajast alates kabuhirmus pidin elama. Verevõtt! Siis anti teada, et vererõhk kõrge. Ehk ta poleks, kui elu kallale ei kiputaks või nii. Siis ma olin pime ja emotsionaalne ja üldse oli mingi krahh. Nüüd vajan vaimuabi. Siis väike trennisuts sääskedega võideldes (mõni parm ka sekka) ja oligi aeg magama jooksma minna. Sest kell 23 algas Elva südaööjooks ja kes teab mis hullu mõttevälgatuse ajel olin end sinna reganud ja äragi maksnud. Tegelikult on medal järelturult hiljem 5 euriga saadav, aga noh... Trenni ma muidugi polnud teinud, sest jooksmine ei meeldi mulle kohe üldse. Või tegelikult meeldib küll, aga pigem sprindikujuline. 10km päris sprindi mõõtu välja ei anna. Lisaks arvutasin välja, et kui treeniksin 20h ja võidaks jooksuajas 20 min... no ei tasu ära. Ma muidugi tagajärgi valemisse ei lisanud. Igatahes olingi õhtupimeduses sääsetoel stardis. Esimesed 3km tegin isegi jooksusarnaseid liigutusi, edasi tulid  tõusud käies ja muud mittetujulised kohad ka. Tee ääres oli abiväge -- enamasti häälega ergutades, aga jagati ka vett ja soolakurki ja pillimängu. Täitsa... meeldiv oli see, kui seda jooksmise värki mitte arvestada. Arvutasin rohkemgi, seda et 5km/h ns käies saaks ka kahe tunniga hakkama. Aga väga seda munemist lubada ei saanud, sest hommikul pidin 7 ärkama ja Tartusse hobuseid vaatama minema. Seega lidusin nagu jaksasin, süda peksis kolmekordselt (180 on vist nii) ja mittepalju pärast keskööd sain kodupoole lonkima hakata.

Et siis need tagajärjed. Järgmine päev oli tegu, et voodist välja saada. Jalad olid mingiteks kasututeks pulkadeks moondunud. Aga hobused ootasid vaatamist ja tuli minna. Ja istuda. Ja siis püsti tõusta. See tõusmise osa oli päris kõva väljakutse. Isegi veel järgmine päev, kui päevakavas oli hobuorienteerumisüritus. Samas kandis kui mu esimene puuistutusüritus. Seal oli siis jõhkralt sääski... Aga Selgisel polnud sääski. Vist. Võibolla need ei paistnud parmude tagant lihtsalt välja. Sest neid parme oli kuhjade viisi. Isegi Olustvere kunagine lennuüritus jäi mõnevõrra alla. Hobused mattusid hetkega vereimeliste alla ja muutusid punaseks või roosaks, olenevalt esialgsest karvavärvist. Metsik püherdas kümneid kordi, Hiireke jooksis lihtsalt ringi. Vähemalt rada oli ilus ja punktid mõne erandiga ka hobusõbralikult kättesaadavad. Muidugi oli hetk, kus sumpasime kandadeni soos või selline, kus mind puude vahele rammiti ja osa saapanahka metsa jäi. Olen kusagil ka pöidlamuskli ja õla siniseks lömastanud...? Kiivri pean ka üle vaatama, see sai puupeksu. Kõiki punkte ei võtnud, kuigi jõudnud vist isegi oleks. Lihtsalt ei hakanud peenestama ja lõpetasime vähemalt punktidega, mitte nulliga ja pool tundi jäi ülegi. Ega see ülejäänud aeg kusagile tarka kohta läinud kahjuks, Hiireke jooksis vist tund aega veel seal pisikoplis ringi. Vahepeal peksime parme ja hobused said mõne minuti paigal püsida. Ma päriselt klohmisin hobuse jalutusnööri ja rohunuustikuga korralikult läbi nagu saunas ja ta oli sellega täiega rahul, küsis juurdegi. Kõige kiirem treikulaadimine üldse, hea, kui eest ära sain hobusel. Kodune õhk tundus nii puhas ja lendurivaba. Näis homme, kuidas päriselt lood on. Jasiis sai natuke herneid ja paar maasikat ja elu oli lill. Sihuke okkaline siiski, või vähemalt puitunud varrega.

Nüüd on viimane operaatorikoolitus ka läbi, loodetavasti hakkasid kõik hiiglama tarkadeks nüüd. Vähemasti komminäod said küll ette korraks.

Eilsega võrreldes polnudki täna justkui putukaid. Sai kergelt midagi, sh paar minihüppekest.

Ei saanud tarkadeks. Algklassimatemaatikaga on raskusi. Kas 7 on rohkem kui 3 või 5? Aga 16? Nii palju vihjeid ja juhiseid, aga ikka läheb mööda.

KUI jämedaks üks hobune suudab paisuda?!

Algas suvi. Kuna tallihein polnud ahvatlev, viisin hobuse pärast trennist tahenemist ööseks õue. Oli hämmingus, kõhkles ka, aga kusagile ta traavis. Hein on kõrge, hobused maiustavad kõrte kõige energiarikkama osa kallal -- seemned/õisikud/pead. Kuna tuult on ja päikest ega parme niiväga mitte, siis ei kiusa ka keegi eriti. Seega on tavapärase suve-pidevpõgenemise asemel rulliks õgimine. Niimoodi ma ei jõuagi sel aastal kusagile kirja ennast panna, sest veeretan rulli vaid!

Kolmas jalutuskäik pisi-suurhalliga, seekord mammata. Sai käidud maneežis ja sõpradel külas, maailm laienes mingite meetrite jagu.

Hiirekese viisin jälle õue, ilm oli liiga ilus boksis molutamiseks.

Nüüd on onks väsinud, vea nagu lehma laadale, lohiseb ringi. Olime siis paras paar, mina ka kulunud ühe hiigelgalopiga hobuse otsa sattumisest. T1 ja T2 laulavad Tartus, jube uhke.

Jaaniööl oli luu-aastapäev, aga vanamal käsi ikka/jälle pooleks. Mingi teine päev saab ehk uue plaadi sinna, muidu on kasutada nii umbes 68% jäsemetest (1 jalg on ka sihuke pooles vinnas). Võiks ju arvata, et siis on tema järele lihtsam valvata, aga no pole, ikka kipub ringi kepsutama.  

Ebatraditsiooniliselt kusagil väljas ei käinudki, sehkendasime oma hoovis, tegime vahukomme soojaks ja söötsime sääski. Inimene (no mingi suur osa neist vähemalt) on ehitatud kõikjal nägusid nägema. See lõkkepeegeldus aknal, seal on neid lausa mitu, keskmise ja ühtlasi suurima detailsus on ehmatav-hämmastav.

Pesus käies ma polnudki üksi. Üks ämblik seikles mööda dušikardinat. Ütlesin talle, et ta allapoole ei roniks, muidu võib solgitorru sattuda. No ta muidugi ei kuulanud ja läks ikka alla välja. Seal ehmus ja kappas üles tagasi.

Altia saatis lapsed Käärikul lapsed suvesse. Kõik olid kutsutud, natuke sporti ka. Proovisin SUPiga kiirusrekordeid teha ja GPS arvates tuli max kiirus üle 45km/h. Nii uhke kui see ka poleks, päriselt üle viie eriti ikka ei läinud. Vesijalgrattaga oli veel hullem. Kõige väiksem duud kõrvalsõitjana oli raskem kui kolm täissuuruses inimest, sõiduk oli tema poole kaldu nagu uppuv laev. Kõige raskem velomine üldse, nagu võrgud oleksid sees või midagi. Noh, olid ka natuke (kõrred ja lehed) ja lisaks oli ninast kork puudu, mistõttu õhkjalad vett täis olid läinud. Koju jõudsime muidugi alles öösel.

Seiklusjanu polnud otsasaamise lähedalgi, järgmisel õhtul läksime Saadjärvega tutvuma. Tervelt viiekesi. Vesi oli nii mõnusalt soe, võinuks ka täitsa päriselt ujuma minna, aga kablutasime niisama edasitagasi ja nautisime päikeseloojangut. Parmud tahtsid küll elusast peast nahka panna, aga jäime ikka ellu ja lisaks läks hobuse saba nii puhtaks ja pehmeks, et sai teist tükk aega silitatud. Koju jõudsime muidugi veel hiljem öösel.

 

 

Kuna veereisil olin käinud plätudega, olid saabastesse kohe Albertid kolinud, lapsed ka. Kuidas nad nii kiiresti jõuavad ometi?! Raputasin nad jälle põrandale kuhja ja puhusin kapi alla. Tööl olime just arutlenud ämblike kognitiivsete võimete teemal. Jõudsime järeldusele, et need on 10-aastase lapse tasemel. Mõlemad reageerivad häälkäsklustele samamoodi -- ignoreerides, tehes vastupidi või vahel harva ka nii, nagu soovitud.

 

Nüüd on nii palav, et ma ei. Midagi. Lihtsalt ei. Aga varsti algab majakoosolek. // Aastaaruannet ega järgmise plaani ei saa vastu võtta, kui 1 muudkui kahtlustab juhatuse liikmeid mingite tohutute soodustuste kasutamises ja jaurab oma kahel lemmikteemal lõputult vahele. Ise juhatuse liikmeks ei taha minna, aga joriseb mitme eest.

 

Mingi trenn oli. Veri, higi, pisarad (raspeldasin kinnasteta, khm).

My sai olümpiapileti :) (oli see ikka päriselt??)

Ilma on lihtsam

See peaks nüüd olema viimane Sellest seeriast. Võibolla toimibki...

Tööl on ärevad ajad, koondamislained. Teist nägin unes ette ka. Palju õnne selle tuleva rahuloluküsitlusega. Kas kõik on rahul, et töökoht alles, või pigem ärevil, sest kunagi ei tea, millal viimane päev on?

Volber jäi minu jaoks ära sel aastal, kuna vaktsineerimisgraafik viskas piduri peale. Ma pole muidugi midagi erilist hüpanud ka viimasel ajal. Nüüd on küll postid ja pulgad õues ja ilm soodne, peab hakkama regulaarsemalt põrkama.

Selle aasta esimene väljasõit. Orienteerumiskaart ja SI-pulgad! Just nii peakski see käima (vs kägarkaart ja kujuteldavad punktid, mis võivad ka toimida, aga vaid juhul, kui äpid ja asjad toimivad, khm). Voorepalus laineid jätkus, nagu ka puuroikaid. M&M tegid oma seni kõige keerulisema hüppekombo, künka küljel viltuste palkide süsteemi. Korjasime kõik 21 punkti ära, aga kuna finišisse jõudsime sobivalt 22 minutit hiljem kui lubatud poolteist tundi, oli lõpptulemus ümmargune null. Kuhu aeg kadus --  top 3 röövlit oli kindlasti, mida vältida oleks suutnud ja vähemalt pool tundi kokku hoida. Üks oli nähtamatu punkt (pidin talle pealegi astuma, ometi läksime esimese ja teise hooga mööda). Teine oli kruusateedeks "korrastatud" metsateed. Hiireke astus kivisse, nii et algul tundus lausa, et peame katkestama. Käisime pikalt kõrvuti igaks juhuks. Proovides kruusakaid vältida, roolisin ta siis tee kõrvale lamedale pisitriibule, aga millegipärast eelistas ta alati liivavallist üles rammida ja siis Šveitsi lehma kombel, pooled jalad pikemad, ämblikku mängida. Rajavalik polnud ka just optimaalne (oli 1 kohustuslik element, mis tuli seitsmendana võtta, aga plaanimisaja kulutasime muudele asjadele). Ja telefonisohki me ka ei teinud, erinevalt esikoha saanuist (nägime neid telefonist suundasid otsimas).

Onu hobune polnud solvunud ega midagi, tuli vastu ja meil oli üks muhe trenn murul. Nagu ikka pärast suuremat pingutust, oli kohe nagu täiskasvanum ja võttis kõike ettetulevat külma kõhuga ja julgelt. Välja arvatud need varesed, mis ks aial kükkisid. Neid küll jõllitas hoolega.

Hüppasime omapead platsile jäänud parkuurikest. Kuigi kõrgesse ei roninud. Olen kahevahel. Minna? Mitte minna? 80 on rämedalt igav. 100 on palju, kui pole enne krossitõketel kindlust kogumas käinud ja seda enam ei jõua. See nv on tuubil täis. Läheks nädala sees kuhugi...? 

Ma ei mäletagi varasemast sellist aega, kui kõik on roheline, päike kõrges taevas, aga krdi külm on. Lõikavalt külm. Mingid kesised 4 soojakraadi. Või on vilets mälu. Hobused tuiskasid pööraselt ringi, peksid tagaotsi taevasse, mul seega lihtsam -- pool trenni juba tehtud.

Paks nädalavahetus virmalistega. Kõiki ei jõua vaatamagi. Nägin kõige "põnevamat" M-i seni. Tuuline ilm lisab vigureid. Igasuguseid uusi liikumisi esitati, pidin vahepeal lausa kirjutajat pinnima, et ega me äkki unes pole. See muinasjutt, kus Midasele tulid eeslikõrvad ja juuksuril oli raske saladust hoida. Tahtnuksin ühel hetkel hüüda üle väljade midagi -- aga ei või! Amet ei luba. Kas kaevan ka augu ja räägin sinna sisse? Ja siis peale kasvanud pilliroog sahiseb tuulele edasi ja sealt puistatakse üle maailma igale poole.

Jälle oli põnev kogunemine webinaril. Enam pole kõik hinded laiali nagu lahtine lõõtspill, juba hakkab koonduma (osalejate punktijaotus on näha tulpdiagrammina). Vahel on täitsa bingo loto tunne, kui peale hinde ka sõnastus koolitajaga täpselt kokku läheb.

Hiireke sõi kopli tagumises otsas. Läksin talle järele ja jõudsin paarikümne meetri kaugusele. Vaatas mulle otsa -- ja jooksis otsejoones, minust mööda, aiaväravasse. Polnud esimene kord nii. Mis ma nüüd sellest järeldama pean? Et tuleb trenni küll, aga pole nõus minuga koos sinnapoole liikuma? Et olen tema jaoks liiga aeglane? Tüütu?

58°30'45.1"N 26°26'47.7"E Väänikvere, Kärkna metskond. Panime metsa (tegelikult põld) 6,7k uut puud juurde. ~350 istutajat, meie V-ga panime u 160 kuuske, siis said ämbrid tühjaks ja ettenähtud kohad täis. Loodetavasti lähevad kõik kasvama ka (statistika ütleb, et ei). See nägi nii naljakas välja, üks kaevab augu, teine topib puulapse sisse (3-aastane on ju laps), katab juured mullaga ja tantsib ümber võidutantsu (kinni vaja tampida, et pikali ei kukuks). Kuiv ja soe oli, sääsed näljast pöörased. Mul selg siiani märg, aga õhtupoole peaks tulema veel Kullo. Ei lähegi võistlema kusagile, las olla.

Pärast hüppekat olin läbi nagu kaks läti raha. Kohutav janu, kaani või pooleks. Pesin hobuse puhtaks, viisin muru närima. Korraks võtsin nööri ära ja siis see lihtsalt haihtus. Puna-must ja mingi 20 aastat vähemalt vana. Ja nüüd siis -- läinud!

Koplis tuli hobune jooksuga vastu. Pärast trenni panin ratsmed kinni ja lasin ta lahti omapead sööma, ise otsisin nööri. Hiireke jalutas järele, aga kui liiga kaugele jäi, tuli jooksuga juurde. Väga ootamatu. Nööri ei leidnud. Kuhu ta lendas?! Omaarust oli kadumispiirkond max 4x4m ruuduke.

M muudkui tuunib bemmi. Küll on käigukang vale kujuga või helisüsteem nõrk, siis jälle esitulede kõrgust vaja paika timmida ja õigeid tulesid taga ajada, paneeli katte värv ei klapi! Nüüd siis installis hääljuhtimise. Mul läks nii 19 katset, et raadio 2 peale saada. Siis ta proovis "Hotline", mispeale auto teatas, et "slot five is not possible".

Mingi päev oli jälle liiga palav ja tolmune ja tüütu, läksin päitsetega ja lambaga. Aga platsil olid latid ja ristid. Polnud ju võimalik mitte üle minna neist. 3 ristiga rea vahed meelitasid pikki samme välja ja noh... päris kiireks läks. Mul ainult nööri 1 ots päitsete all, kus ta käib, selle abil hoogu eriti alla ei saanud. Hea vähemalt, et ukseaugust minema ei lipsanud, murul oli just eelmine päev kiita saanud, et tublilt kihutab. Panin siis pärast nööri mõlemad otsad kinni ja sai hulga parem rool. Mis ma sealt kokku ära õppisin... vähe, kui sedagi.

Järgmine päev polnud hoog raugenud, vähemalt algul, kui hobuke muudkui ringi süstis. Proovisin, kas pöörded tulevad liivas lihtsamalt -- tulevad ikka, seal võililled jalgadest ei haara. Pärast leidsime konna ja kuni sellega tegelesime, lippas Hiireke muud seltsi otsima. Kuni hobust tagasi tõin, leidis M mu 3 päeva tagasi teleporteerunud nööri üles. Mängis künkal rästikut. 4m kadumiskohast eemal. Äkki oli ikkagi hobune teda tagant tõuganud? Enam ei saa teada.

Leidsin mingi kuu aega tagasi maast 2 männikäbi ja need reisisid mu taskus tööle ja tagasi. Hoidsin neid teepeal peos ja ühel hetkel u kolmandal reisipäeval käis prõks ja käbi läks lahti. Tõmbasin mõned seemned välja ja panin mulda. Ja siis paari nädala pärast kerkis üks üles, ja siis 2. ja 3. Hoidsid mitu päeva seemnekesta peakohal, enne kui näpud lahti lõid. Esimene on kõige harulisem, tal on 6 näppu, teistel 5.

Oh õudu, juba 28 soojakraadi, parmud ka juba kohal. Vihma pole kusagil, kuigi vahel lubatakse mõne päeva kaugusele.

Mu männilapsed on rikkis. Läksid paar cm pikaks ja vajusid nagu kokkulepitult longu. Mul pole üldse kogemust nendega. Esimene ja kõige harulisem on veel püsti ja ilus, viimane, viies tõusja ka. Võibolla teised solvusid, kui nende sugulasi sõin? Päris hea männimaitse oli, aga kui kellelgi peaks tulema tuju kotitäis männiseemneid koguda, siis see võtaks küll tuhat aega. Ilmselt päriselt kasutatakse mingeid kavalaid masinaid.

Tähistasime H uut isiklikku rekordit -- pool sajast -- söögitegemisega. Kaua tehtud, kaunikene, sai päris mõnus. Ainult et kuna ei raatsinud üle jäänud juppe prügisse lasta, sai kõht juba enne sööma asumist üsna täis. Näiteks jääsalati lehtede jämedamad osad. Veidi kibedamad on, aga mahlased ju ikka. Või apelsinijäägid pressimisest. Sealt sai hambavahed täis närida. Viigimarjamoos... mmMMMmm. Midagi täitsa uut ka: marinaadi kiirlaadimiseks saab kasutada vaakumkambrit. Ja sain kreembrüleele leeklambiga karamellikihi peale ehitada. Nüüd ma suudaks veel.

Hobumaailmas saadakse hukka, inimesed seekord. Koolisõitjal teleporteerus hobune alt ja kukkus ratsakule peale, 3V-taja kukkus veetõkkel. Kogemusepuudust polnud, tipptasemel sõitjad-võitjad, aga ikkagi.

Kiirtrennide hooaeg on täies hoos. Siuh välja, kiirelt kõik ära ja tagasi sisse. Ja siis pesu. Lõpuks ometi on Hiirekesele tekkinud kohad, mille hooldamist ta naudib. Ja nüüd saab vett ka pähe lasta, et valjad päriselt maha tuleksid (muidugi ei lase täisjoaga üle elamise seal). Iga aasta on olnud mingid tüütumad probleemkohad. Nüüd on lõuaalune puugihammustuse laik paljunenud ja lagedaid alasid juba mitu. Kraabib neid verele ja need ei saa üldse rahu.

See nv tuleb reisimist. Talli niimoodi ei jõuagi ju, aga hobune kosub värskel rohelisel nagu saiataigen. Mujal on maa kõva, ainult liivaplats on pehme, aga seal tolmab nagu tuulises kõrbes... mida ta ka on. Nüüd on mõned riideribad lisaks, aga neist palju tolku pole. Vihm eelistab maha sadada kusagil põhjas või mujal, aga siinsed 2-3 tilka aurustuvad enne maaga kokku puutumist.

Lõpuks ometi sai T2-l see edasilükatud tähtajaga UPT kaitstud ja vist kellelgi midagi suuremat enam võlgu pole. Muidu aina päri ja urgitse. Vast saab juba suvevaheajale ära. Täitsa mitu minutit saab kauem magada, kui ei pea kedagi hommikul voodist välja meelitama ja siis uksest välja.

Lendame jälle

Päriselt... mitte nii väga. Nimelt olen üsna kindel, et see südame pahaksminemine on pöördumatu. Mida vanemaks, seda rohkem asju südant pööritab. Varasemalt oli kindel retsept "Jupiter" Pärnu lõbustuspargist. Siis lisandus purilennuki termikatiirutamine üles ja kõik sarnased alla, kus kiire karussellitamise tunne tuleb (aeglastega on ok vist). Varem polnud igasugused "okserattad" mingi teema ("Karikakar" onju), aga nüüd lendad VR-is ringi ja kutu.

Tööjuure külmkapist leiab vahel vanunud sööki. K oli teinud sünnipäeva-küpsisetorti ja selle siis ära unustanud. Paari päeva pärast oli ikka tervenisti alles ja siis hakkasime uurima, kelle jagu. Ja lendasime mõne inseneriga peale. Kõik on siiamaani elu ja tervise juures... vist.  Meie oma külmkapis on ka vahukoori erinevatest kuudest. Kellelgi on ilmselt olnud inspiratsioon, aga ka prokrastinatsioon. Isegi T1 ei puutunud neid vanakaid.

Praegu oli just teine suvepäev, kõrbeliiv taevas ja kraadilised rekordid. Eile oli Eesti mõõtmisajaloo kõige soojem märtsi päev, kakskümmend-midagi. Täna oli taevas hõbepäike ja sinna sai otse sisse vaadata. Päikeseprill otse Saharast. Mõne päeva pärast on miinused tagasi, loodetavasti konnad väga kannatada ei saa ja muud tegelased.

Olen jälle Mr. V. Ühe korra olen eksituse vabanduseks kommikarbi ka saanud. Võiks ju kohe standardina sisse kasseerida. Mulle tundub, et mehena on mõnes mõttes palju lihtsam elust läbi triivida. Nii palju saab andeks, põhimõtteliselt tee mis tahad.

Konnad selgelt ei tea, et nüüd läheb külmaks tagasi. Muudkui roomavad üle tee, paduaeglaselt. Teed on soolikaid täis. Ühe vähemalt korraks päästsin, pidasin auto kinni ja panin loomakese teelt ära.

Jäätuul lükkas sooja minema, lumi tuli jälle maha.

Leian end korduvalt hobupidamise üle juurdlemas. Kui rahul nad ikka oma puurides on? Keegi, kes on loodud liikuma, aga olude sunnil veedab suure oma elust trellide vahel, kus saab küll pikali visata, aga kusagile minna ikkagi mitte. Kõik selleks, et inimesele päevas tunni või paar päästet pakkuda. Lemmikloomade pidamine on niigi keskkonnakulukas, aga inimesest ära ussitatud maal igale hobusele vabalt liikumisruumi pakkuda -- võimatu. Metsaloomadelgi pole kusagil olla, linnud raiutakse koos puudega maha või leiavad rännult tagasi tulles kännud ja segipööratud maa. Huvitav seejuures, et mõni ei tule üldse selle pealegi, et midagi valesti oleks. See teine hing -- tal polegi hinge mõne õpetuse järgi -- on nagu suvaline seade või abivahend. Kasutad ära ja viskad nurka.

Rakett69-t pole see aasta üldse mõtet telekast vaadata. Mis toimub?! Miks ei seletata midagi, ainult sebivad omasoodu ja keegi kuulutatakse võitjaks? Tuleb juutuubist vaadata hoopis kommenteeritud varianti, kus tavaliselt Raid ja Mats seletavad tagamaid. Julgelt +125% televariandile lisaks, lisaks naljakad juhtumised, mida tavaeetrisse iialgi ei panda. Kanal Kvark. Seal on raketi lapse Take Offi kommenteeritud osad ka.

Desilusionado = disappointed. Kas pole geniaalne. Illusioon katki ja oledki pettunud.

Hobune oli täna nii hea, et poe või nahast välja. Rahulolev ja rahulik, oh ma naudin nii seda galoppi. Selline otse ja tasakaalus. 

Sain lõpuks Roksi ja Elvise ära katsuda. Tuli üks sirutatud käe vastu ja kui sellel oli mootor käima läinud, tuli teine ka ligi. Kui nad enam ammu lauspaanikas pole, on näoilme ka täiesti teine. Ennist oli lausa juhmivõitu, kui ülal lae all peidus olid  ja ma neile silitamisvõimaluse puudumisel kassivideosid näitasin.

Blast from the past. Võibolla peaks veel rohkem midagi üles kirjutama ja siis seda hiljem lugema. Isegi siinsed lood suudavad mind vahel üllatada, kui mõnda vana asja lugemas käin. Kas see tõesti oli nii? Ahjaa, seda ei mäletanud sootuks. Sain natuke kooliaegseid lugusid silmadesse ja... nagu keegi teine oleks olnud. 

ilusionado = hopeful. Nii... kurb.

Leidsime vihmade vahel helgema augu ja läksime ringile. Ja siis igasugustesse vaheaukudesse. Hiireonu arvas esialgu, et vajuv maa pole tema teema, pigem kukub kasvõi üle selja kraavi (napilt ei). Metsik ehmus 2 kiirtõusnud pardi peale, aga mingeid mudasid küll ei kartnud. Kahepeale sillerdasime kuidagi valitud kohad läbi, kuulasime-vaatasime sookurgi, kitse, aiakoeri ja päikeseloojangut ega jooksnud hullunult mikrosoftimäkke, sest see vajus liiga.

Sobrasin sahtlis juuksevedru järele, kuna igapäevane oli kusagile kadunud. Kätt välja tõmmates tilkus punast, olin žiletitera mööda ringi uisutanud.

M võttis golfikettaid platsile ja ma pildusin nad meie veeauku. Lihtsalt tuul oli selline ja vees oli magnet. Üks oli kalda lähedal, paistis läbi vee kätte, aga teist ajasin rehaga korralikult taga. Ei leidnudki esimese tiiruga, aga siis kaevusin sügavamale mudasse.  Üldse pole keeruline veejumalale kettaid kaotada. Mul see sadul ei püsi. Ma ei mõista, kuidas proovipäeval püsis isegi lahtise vööga kuidas iganes, aga nüüd olen teinud järjest katseid erinevate lammaste ja valtrappidega -- null edu.  Küll vajub paremale, asjad sõidavad ka alt paremale ja taha, ma ise kukun ka sinnasamasse paremale. Hobusel tuju hea, teda ei häiri see tsirkus üldse. Arusaamatu tüüp.

Haakisin end kellegi teise hüppekasse ja oli vahelduseks täitsa tore. Kolm kolmest penerolli, jalad said osavad olla. Niisama passimiseks oli ilm külm, see paar kraadi, aga rahmeldamiseks suurepärane. Üle tüki aja oligi hea tuju.

Külmeneb järjest. Kusagil pealpool pilvi peaks olema virmalised. Loen "Frankensteini". Pole päris niisugune kui arvasin. Esiteks on see väga vana lugu, 1818. Ja seal on juba kolmandiku raamatu peal surnud toatäis rahvast. Mitte meie toa, aga mõne ülerahvastatud sünnipäevapeo oma näiteks.

Pühap oli külmetiste vahele üks soojem päev, aga tuul vilises ikkagi läbi kontide. Homme peaks tulema paks lumi, täna olin spinner. Või oli hobune spinner? Kes teab. Igatahes kui küsisin sääretamist paremale (sest vastu vaieldes lükkab vasaku külje ette; mõtlesin, et teen ennetustööd), kappas järsult kodupoole ja ehmatas kraavist pardid õhku, mispeale keere veelgi kiirenes. Napilt ei eraldunud üksteisest. Pärastpoole ületasime kraave. Kohe mitu erinevat. Üllatas, et ainult ühte ületas hüppega, teistest jalutas kõiges rahus läbi. Täitsa ootamatu.

Ühtäkki sadas peaaegu 2 meetrit lund maha.

Uhh need rootslased! Henrik ja King Edward, 0-0-0, ÜLIvõimas. KS... mmmnjahnoh... aga meil oli eestlane seal finaalis! E-M V-W. See on ka midagi uskumatut tegelikult ja väga äge. Ja J Mitte-Nii-Vana-gaite oli 8. See oli ka kõva. Võinoh, kõik finaalilised on, aga mõni läheb natuke rohkem korda, eriti kui väga ei süvene. Kui süveneks, oleks iga lugu pahvikslööv, ma olen täitsa kindel.

Näpunahad on ammu paranenud, aga tulemust ei kusagil. Juba kaks nädalat on üle lastud. Nimelt osalesin krapitegemise võistlusel. Kuna mul mingit puuriita nurgas ei kasva, hakkasin esimest ettejuhtuvat klotsi uuristama ja parajaks saagima. T2-ga võidu; üldse pidi algul tema üksi osalema, aga inspiratsioon tuli mulle ka peale. Või oli see vastupidi? Tegin muidugi hobusekujulise. Kui oleks tohtinud kaasaegseid vahendeid kasutada, oleksin suurema kõlakoja saanud, aga nende näpusuuruste peitlite ja viilidega sügamine oli parasjagu piinarikas ja ajamahukas ettevõtmine. Ei taibanud lõpptulemust pildistada, siin esitatud vahetulemusele lisandusid põletatud lakk ja saba ja silmad. Rinnaosa riivisin ka ümaramaks. (otse Loomulikult avaldati võitja nimi kohe pärast selle lõigu kirjutamist (FB puukäsitöö konkursid). Seal oli ikka hullumoodi lahedaid lahendusi, mis mingi aja nüüd näitusel vahivad. Loodetavasti saan enda oma pärast ikka tagasi, rakendaks sinna mõne tõhusama tööriista rammu ja...)

Tallis oli šoksipahandus, kui üks, kes hobuseid vetile ette tassis, sai pärast magusas tasustatud. Sellega seoses tuli jutuks, kas šoksimine näonahka rikub. Vahet pole, mis uuringud ütlevad -- ei muidugi --, aga päriselt ta ikka peksab selle pea esimese poole puhta sassi. Minutitega! Sama on nende uuringutega, et kas lapsele kommi andmine teda pööraseks muudab. Jälle uuritakse välja, et ei, aga iga lapsevanem võib vastupidist kinnitada. I am great captain Cornholio and I need TP for my bunghole! Ah, ükski uuring ei suuda inimesi pahedest loobuma panna niikuinii.

Metsnugis jooksis üle tee. Arvan, et kivi- polnud, kuna manisk oli pigem väiksepoolne. Hobune oli eriti ärev, muudkui hõikus Olafiga. Olen täna üksi. Sidruniga mustasõstratee, krõpsud ja mozzarella. Ja ma ei pea kedagi magama peksma. Mõnus.

Ajaleht kreeka keeles on εφημερίδα (efimerida), aga efemeriidid on tavaelus taevakehade asendeid mingites ajahetkedes kirjeldavad tabelid, mida aastaraamatute või kalendritaolisena avaldatakse. Mõnisada aastat tagasi muutus nende abil meresõit hulga täpsemaks, muidu ei arvatud pikkuskraade ära.

Külaliste päev. Metsik ja Hiireke said õppehobused olla. Eriti nunnu hetk oli, kui Metsik kordel kokkuleppe peale tasakesi galopile läks. Ta päriselt ka saab aru, mis mõtlen. 

Oli ära, tagasi ei tule

Nädalasel pausil ei tundunud Hiirekesele mingit mõju olevat. Ehk vaid veidi energilisem ja suurema kõhuga (seda ma ise ei märganudki), muidu oli nagu ikka. Kutsusime M/B kaasa ja tegime selle aasta esimese 7.5 km ringi. Nagu ikka, oli jälle kusagilt puid leitud ja maha rammitud. Nagu nüri saega oleks peal käidud või lausa otsa sõidetud, nii koledad jäljed. Varsti näeme jooksuküngast juba talli juurest, midagi pole enam ees. Kolmest hobusest üks kartis jääd, teine puid ja kolmas mitte midagi. Kokku olid võitmatud. Järgmine päev tegin sama ringi, seekord vaid Hiirekesega. Muidugi oli teel ka puumajandustraktor, aga see keeras võtit soodsale poole just siis, kui lähenesime. Hea ajastus. Vahva oli, et seekord ühtegi spinni ei teinud. Lubasin küll koledates kohtades paigale tarduda ja jõllitada, aga see on täitsa OK.

Nüüd on suur suvi väljas, +2C! Ei pannudki pakse pükse ja sain üle saja aja ratsasaapad jalga ajada (2 nädalat tagasi proovisin tegelikult ka, aga siis ma olin paksude pükste alla ratsapüksid panna unustanud ja päris palja kintsuga ei hakanud). Ega see muidugi nii lihtne olnudki, Albert oli saapasse kolinud ja palju lapsi saanud. Nende kõigi kapi alla kallamine ja juhatamine võttis omajagu aega. 

Mul on 1 soomlane, kes aegajalt abi küsib. Ilma igasuguse sissejuhatuseta kohe asja juurde ja kohe nõudlikult niimoodi. Viimane kord vastasin, aga midagi vastu ei tulnud. Vastasin siis põhjalikumalt, aga ikka ei kommentaaripoegagi. Nüüd, kuu aega hiljem ütles -- aitäh, see aitas. Mul jõudis just tund aega hämmingut peal olla, kui tuli järgmine abipalve. Ah sellepärast siis...

Eelmine aasta ma ei läinud, aga nüüd olin Ahhaas kohal. Orienteerumas justkui. Tegelikult veetsin hulga aega küüsi närides ja pead murdes -- kuidas??? Aga minu meelest oli kaardil punasega liialt hullatud, kuna üks ühenduslüli-auditoorium oli tegelikult läbitav, mitte nagu kaardile pandud, et kinnine. Paljud andsid alla ka, tõesti oli keeruline. Olin oma klassis tulemuse saanutest kõige aeglasem. Hiljem kaarti süvenedes -- ma ei olnud läbipääsu lihtsalt märganud ja see pool tundi 1. ja 2. punkti vahele raisatud aega polnud üldse vajalik.

Laupäeval-pühapäeval kihutas mingi seltskond Ihastes ringi ja oli ka 1 nii korrektne ratsutamine, et  saada või treenerile lilli vms.

Nägin unes (igasuguseid veidrusi ja seda), et oli mingi tulesüütamiskomplekt väikesel puualusel ja suur tuul ei lubanud kuidagi sel tulel süttida. Aga kui ta siis hädiselt käima hakkas (O-H pani tikust), moondus ta meelespeade puntraks -- õrnad pisikesed, mis hakkasid kohe justkui närtsima, nagu see süüdatav tuligi, mis kogu aeg kustuda tahtis.

Ükspäev tahtis kass mu auto pidureid testida, sihtis end täpselt ratta alla viimasel hetkel. Vajutasin pedaali läbi põranda ja ootasin tümp-tümpi, aga seda ei tulnud. Kassionu oli teleporteerunud tee äärde ja vaatasime pikalt tõtt. Huh.

Ja siis mingi päev sai kokku palju suhtlemist. Muudkui helista ja võta vastu. Kuna M oli haige, kappasin ise natuke Metsikuga ringi. Suurem osa aega kulus üldse karvaeemaldusele. Neid ikka jagub.

Jälle ei olnud e-etteütluse aasta. Taktika oli teha kasvõi aeglasemalt, aga õigesti. Lugenud õige versiooni üle, sain mõne minuti rõõmus olla, aga siis tegin notepadi abiga võrdlust: keegi oli "pedagookikaalased" kirjutanud. Eeem... noh.... kui enne esitamist olin silmadega üle libistanud, siis valemisetunne oli peal, aga kuna ma neid pedagoogikaid tegelikult kirjutada oskan, siis ei jäänud pikalt pidama. Räägitakse jah, et vaja sisetunnet rohkem usaldada, aga eks ta räägib vahel ikka täielikku jama ka. Või siis et päris tihti jamab. Miks ta siis "kaine literaadi pilguga" kohas märku ei andnud? Või üldse, vabalt võinuks olla ju kaine literaat, mitte pilk. Olgu, see oli tegelikult natuke naljakas, las ta siis olla. Järgmine kord siis.

Düünifilm. Raamat alla loetud, aga ikkagi jäi selgitusi tohutult puudu. Vaadata oli sellest hoolimata tore, kuigi elektriteatri glögi sai kohe alguses otsa. Ega see raamat olekski kasvõi viide tundi ära mahtunud -- paberi peal oli ju kõik mõttemaailm lisaks, mitte lihtsalt ringi jooksmine, kaklemine või veidrad otsused. Raamatus on kõigel selgitus ka, et mis heitlused kusagil hinges toimusid.  

Rahvas regab end võistlema. Praegu on neid kirjas palju, aga kuna taustal möllab gripp, siis need numbrid ilmselt lõplikud pole. Koledat ilma lubatakse ka (deja vu!). Juba ongi 10tk kadunud... 

Nägin unes, et võistlusplatsil oli hiigel-liivakuhi, märg ja lögane, ja siis tuli seda ruttu ära kühveldama hakata, sest start oleks pidanud juba olnud olema.

Ilmaga tegelikult vedas hullu moodi, ei mingit lund-lörtsi, vaid lausa hõõguv päike. Õhtuks hakkas küll külm, aga saime hakkama. Ühtlasi oli võistlusi vaatama tulnud kamp endisi kildukaid. Ratsakool lõppes seal ära, aga tohutu kokkuhoidev seltskond on, E-ga eesotsas. Kui mõne lapse kohta peaks millegipärast "nunnu" ütlema, siis nemad seal on.

Hommikuks oli talv ikkagi ka siiamaile jõudnud. Hobused on ülemeelikud. Hakkasin hobusel tahvliga külas käima. Nii libedalt ei lähe kui seal uuringus. Nimelt tahab hobuke pärast trenni teisi harjutusi esitada ja on päris kindel, et viga on minus. Tema teeb end kiikhobuseks ja minu küljest kukub porgand -- nii see ju käib, kas pole?! 

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0168159116302192ˇ (link artiklile)

Ootan huvi ja hirmuga sadulapassimist. Niikuinii selgub, et kõik on valed ja mingu ma poodi. 

[Puudega. See rivi oli üle 100m kindlasti pikk.]

Jah. Nii oligi, et valed ja poodi. Võinoh, pooleldi nii. KS sadul läks reisima (ühesuunaline) ja hüppekaga kütame edasi pärast kõhutäidet. Vähemalt ei pea enam seinte vahel kügelema ja isegi pärast tööd pole õues kottpime. Millegipärast keerame ikka seda kella. Keeraks siis ära ja jätaks nii! 

Paistab, et ka teised inimesed solvuvad/vihastuvad, kui asjad ei lähe nii, nagu nad ette kujutavad või soovivad. Mitte ainult mina. Mõne asjaga on küll nii, et kuni on valus ja häiriv ja üldse üks lõpmata piin -- niikaua on hoolimine. Kui enam ei hooli, pole mingeid piinu. Las see miski/keski olla omamoodi edasi, who cares. Aga ei taha ju ükskõikne olla... või mis?

Vabal päeval käisime korra Tallinnas ja pärast isa juures vanaema üle vaatamas. Proto avastustehas oli täitsa avatud ja rahvast täis. Millegipärast pöörduti meie poole korduvalt inglise keeles -- äkki see vihjab külastajate pigem välismaisele päritolule? Erinevaid keeli oli kuulda tõepoolest. Põhimärksõna on virtuaalreaalsus. Ronid aga järjest erinevate jaamade prillide sisse ja vaatad, mis juhtuma hakkab. Saime liini peal lampe koostada, õhupalljalgrattaga kirju laiali kanda, kuumaõhupalliga takistusrada läbida, isesõitva kaarikuga linnas rallida, allveelaevas robotite vastu võidelda, linnu moodi lennata, rongivagunites pättidega tulevahetust pidada, mingi kelgutaolise kapsliga maa-alustes tunnelites kihutada. Niisama mänge oli ka, elektroonilisi ja rahmeldama panevaid. Muusikategemisvahendeid ja ehitamist oli... Täitsa hull, kuidas eksponaadid järjest vatti saavad, neid pannakse ikka korralikult proovile.

Osalesin võistlusel ja tõmbasin 2 muud inimest ka kaasa. Kui oleks saanud esitada selle, mis mu peas valmis -- oleks võidutöö. Ma võin ju mõelda niimoodi, lohutuseks või nii. Konkurendid, ma kujutan ette, on siiski professionaalid ja neil on kasutada päris tööriistad ja sobiv materjal, töövõtetest rääkimata. Näpud läksid villi ja põrand saepuruseks.

Ilm on nüüd päriselt ka suvine. Väliplats on nagu merepõhi, parajalt niiske. Järgmisena tahaks murule rallima, aga see on praegu veel lödi.

Kirikus olid pühakulaadsete kered ja vahel ka vaid pead laudade peal valgetes pitsides. Inimesed möödusid neist järjekorras ja surusid neil kätt, kui see veel alles oli. Nad olid surnud, aga liigutasid natuke ja haarasid aeglaselt möödujate järele. (vaat kus tuli lause, kes need "nad" olid? pühakud või järjekorralised? kas haaramine oli aeglane või hoopis möödumine? (mõeldud oli pühakud ja haaramine))