Survival mode on

Jõulud on üks hull aeg, mis tuleb kuidagi üle elada. Poodi ei mahu, kingipaanika, pipakate ehitamine, vabadusest ja kommidest hullunud lapsed, Tallinna-tripp, sülti-kapsast-liha-kartulit täis olemine, piinlikud luuletuse lugemise hetked... noh, nimekiri on liiga pikk. Scrabbletasime vajamaga kolmeni öösel. Selleks ajaks ei tundunud enam ükski sõna olemas olevat ja punktide lugemine (ma kirjutasin praegu pinktide lugetamine! oi pekki ma olen sassi kamminud) liiga keeruline matemaatika ja mälumängu segu. Igatahes, šarž on tore sõna -- boonusruutudetagi üle kahekümne punkti. Hiljem tegime ringi, kus kõik käänded-pöörded olid ka lubatud. Sai täitsa vahva. Järgmise hommiku üritustest vingerdasin kõrvale kõigist guilt-game'idest hoolimata... mul on väga osav tädi, aga seekord läks teisiti. Muuhulgas selgus, et numbri poolest kahe aasta võrra noorem (4 vs 6) on pikem. Natuke. 

Söögipildid ka. Minetea, äkki saan lõpuks pihta, et miks... Lamba jalad on vahvlitorud, kõhus trühvel, samasugune nagu lilleõie keskel.

 Need seal tagumiste jalgade juures on... noh... ikka juhtub. Sadulaid oli mõnus teha, nad tekkisid lausa ise. Ja viimaseks... see valge taburetitaoline kandiline asi on päriselt köögilaud. Mõni teine kord ma oleksin nii kade iseenda peale, aga praegu -- nii uskumatu on seda välja öelda -- ma sööksin pigem vorstivõileiva kui paksult nutellase krõmpsuva röstsaia. Pipakate peal oli muidugi päris 72% šoks, see pehmem oleks kõik ära mäkerdanud. 

Esimene ülesanne pühadest tagasi tulles: mahajäetuid üle vaatama. Ühel suuremal oli jalad kõik korras, kõripiirkond ja nina nägid talutavad välja. Saba kallal olid sõbrad hambaid teritanud. Väga paks välja ei näinud pärast kolmepäevast puhkust... köhib nii hullusti...? Külaskäigu jooksul siiski ei köhinud, aga parem ei tee sellest mingeid järeldusi (üldse on elus kergem, kui midagi kelleltki ei eelda). Huh.

Koju jõudes tormasime esimese asjana rotipuuri juurde. See oli täiesti vaikne. Ei mingit elumärki. Ega ka rotte. Hiireke ja Tipikas olid põgenenud. Aga kuhu? Kanakondid voodi all ja saabaste vahel, monopoly kübarast pool serva maha näksitud, tundmatu tume plastmass tükkidena köögipõrandal... Kapis krabises -- Hiireke! Kahju oli teist trellide taha panna pärast sellist pidu vabaduses. Janu oli tal suur, kargas jootja kallale. Arvatavasti polnud nad puuris varusid täiendamas käinud, olid toitunud uuest ja huvitavast, mille hulka joogipoolist ilmselt ei sattunud. Nüüd siis Tipikas. See metslane ise juba juurde ei tule. Käisin jootjaga meelitamas, siis sain korraks ta nina näha, ei rohkem. Öösel sattusin talle peale, oli külmkapi alla läinud. Ahhaa -- nüüd ma saan su ju kätte! Harjavarre ja kapiliigutamise toel sain ta tõepoolest korraks pihku -- korraks! Pisike lihaseline keha põrkas vedruna lae poole, sain veel maandujale käed ümber, aga sealt kargas ta seina poole lihtsalt minema ja hetkega kraanikausikapi torustikku. Uskumatult osav kuju. Siis ei olnud päeva jagu krabinatki enam. Kaalusin, kas panna kadumise kuulutus. Jõulude ajal kaob alati nii palju loomi. Keegi olevat ükskord kilpkonna leidnud. Kuidas see veel vehkat tegi, ei kujutagi ette. Prügikotiga?

Järgmisel õhtul jäi Tipikas mulle õunavargusega vahele. Ja põgenes valele poole. Sain sabast kinni, ta piiksus pahaselt. Tegi lahtiväänet ka, keerutas ennast pööraselt kehaga, aga ei aidanud see trikk teda. Mitu korda olen imestanud, et kui ta nii metsik on, siis miks ta mind ei hammusta. Surusin Tipika endale sülle, rahustasin maha ja saatsin Hiirekese juurde. See võttis ta vastu, vaatas üle ja silis käppadega pead. 

---

Kaks päeva edasi, aga Tipikas on ikka metsik. Püsib pringlitorus peidus. Kui teda tihemini näeks, oleks tast täitsa kahju. Õhtusel jooksuringil vaatame...

Koledaid uudiseid hobuilmast, noor neiu sidus ennast hobuse külge ja lohises surnuks. 18... keegi pole kaitstud mitte millegi eest. Sidumismängud ei lähe mitte.

Ratsutamine tundub ka nii mõttetu, midagi ei toimu. Puhkusest ei tule ju ometi mingi ühe-kahe päevaga välja. Hüpata veel ei julge, äkki läheb pooleks. Kaks auku paksem hobune vist ei lenda ka kuigi hästi.

Loen Rõngasplaneeti, Joomahullu käsiraamatut polnud.

Soe pesu

Soe pikk pesu, suusapüksid, lambanahast vest, kaks fliispleedi ja ülejäänud riided tubaseks standardvarustuseks... talv hakkab tulema.

Hobune teeb tibusamme, liiv haagib vähemas koguses, aga see-eest eriti tihedalt kapjade külge, suuvaht jäätub hetkega sinna, kuhu ta maandub, köhatused jäävad õhku rippuma. Ise pühin silmist ja ninast pisaraid, näpud ei liigu. See on siis nüüd ratsutamine.

Istuks kõik need külmad päevad parem teki all peidus. Maailmalõpust ka ei laseks end häirida. Igasuguseid huvitavaid teooriaid on välja käidud. Tulevad tulnukad või minnakse üle järgmisesse dimensiooni, kusagilt ilmub salapärane meteoriit (teleskoopide läbimüük olevat kasvanud pilvedesse), mõni arvab, et gravitatsioon kaob mõneks ajaks ära. Kui see viimane peaks juhtuma, siis paneks kõik kinnitamata kraam lipet, õhk sealhulgas. Mitu probleemi kaoks kiirelt ära, elu kaasa arvatud.

Oi seda uskujate pohmakat järgmisel päeval... ja pettumust, et midagi polnudki.

J pühapine trenn nihkus poolde öösse, saime tallist minema 22 paiku. Paljusilmne metsatraktor oli ikka veel oma halastamatu töö kallal. Nagu hiigelämblik saagijahil. Ei ole ilus, kui aastakümnete töö tiritakse mõne ööpäevaga maha. Eelmine metsaauk teeb nüüd iga tormiga tee väga oksaseks. Kus pole metsa, seal on kõva tuul, risu ja lumehunnikud. Imelik mäng on praegu pooleli, uskumatu ja arusaamatu.

Ennevanasti olid trennid täiesti teistsugused. Võibolla oli ka asi selles, et lastega räägitaksegi teisiti. Vahel peeti enne võistlusi kihutuskõnet. Avalause tribüünilt kõlas nii: "Te olete muda." Seejärel olime pehmekesed ja järjekindlusetud, ühtlasi pidanuks me hobuste asemel puudlitega tegelema hakkama. Osalt pidin nõustuma ka, eriti auahnuse puudumise ja pehme olemise osas, ja ma naeratasin äratundmises omaette. "AH SA VEEL IRVITAD KA?!" Ühtlasi saime sõimata, kui hobused ei olnud piisavalt lihases või olid kõhnad või liiga paksud, kuigi sõitsime enamasti treeneri valvsa pilgu all ja söödaratsiooni sekkuda ei saanud (hein-kaer-sool, vahel ka kliid).

Tegelikult ei saanud me nii vedelad olla, sest me jäime. Või noh... peaaegu. Kui kellelegi öeldi "Sa istud nagu koolisõitja", siis oli see solvang. Silmas peeti seda istumist, kus pea ette sirutatud kaela otsas kehast eraldi liigub. Tänapäeval sellist asja enam eriti ei näegi. Ja põlved ei pea enam sadulat kõigest jõust suruma. Ja treener ei ütle enam poistele: "sa lehvid nagu m*** tuules" või siis "te rappute seal nagu s**akotid". Ropendamine ja vandumine peaks olema õpetamise juures üleliigsed, aga vaat kui hästi need meelde jäid! Kahju, et õpetuse sisuga sama ei juhtunud. Eks muidugi põhiasjad kehtivad ikka edasi, näiteks et kustpoolt hobusele ligineda või et käed ratsmetega peaksid olema kumbki omal pool kaela, sirge hobuse suunurgast ratsaniku küünarnukini ja miljon teist. Paljudele pähetaotud tõdedele on nüüdseks põhjendused-seletused taha tulnud. Sel võib ka oma osa olla tundest, et vanasti oli kõik teisiti. Usk ja teadmine. Erinevad ju. Üks päris suur vahe on küll: nüüd teeb see, kes maksab, ja ta teeb, mis tahab.

Meil on aega veel

Mis värk nende söögipiltidega õige on, et nad FB-s nii popid on? Kõik ju ometigi söövad, enamasti isegi mitu korda päevas, niisiis millegi ebatavalise ega veidraga tegemist pole. Tundub ka, et söögi valmistaja võib olla kestahes, erinevad ajad, erinevad kohad... Hmmnjaa... proovin õige ka?  

Vot just sellise panin hommikul nahka. Oli seal leiba ja  võid, vorsti kah natuke peale. Nii?  ...ei? Oijah, unustasin tuhksuhkrut peale riputada ja malbe näoga kokatädi ei mahtunud ka pildile. Ega sel kokatädil niisama naerunägu ette tulegi, eriti veel jõuluajal. See on selline ilusate lugude aeg, teate küll. Oli üks laps. Ükskord enne magamaminekut tuli sel lapsel õige nukker nägu ette ja ta pidi vargsi silmanurgast pisaragi pühkima. Uuriti, mis viga. Selgus, et koolis loetakse iga päev ette, mis kellelgi sussi sees oli olnud -- kellel komme, kellel mänge, mõnel raha. Ainult sellel lapsel oli suss täiesti tühjaks jäänud. Ühe korra oli laps juba tühjade pihkudega jäänud ja sellega leppinud. Igaühel juhtub, ju oli päeval mõne pahanduse teinud! Nüüd aga oli ta eelmisel õhtul sussi korralikult paika sättinud, sussi sisse pool hoolikalt alles hoitud kommist pannud ja juurde kirjakese jätnud: "KALLIS PÄKAPIKK, VÕTA SEE KOMM JA JAGA SEDA OMA SÕPRADEGA." Hommikul oli kommipoolik puutumata ja kiri sealsamas, juurde polnud ka midagi tulnud. Rääkimata sellest, et midagi ei tooda heaks lapseks olemise eest, isegi pakutud kommi ei võeta vastu. Vaat selline ilus jõululugu. ((olgu-olgu, seepeale taipas päkats tähelepanelikum olla))

Ja meil on ikkagi aega veel. Kuni äkki enam pole.

Superponi

5 päeva enne võistlusi jõudsin järjekordselt arusaamisele, et ma kohe üldse ei oska ratsutada ja loobusin minekumõtetest. Ei ole lihtsalt mõtet minna sinna loll olema (isegi mitte et lolli mängima, nagu tavaliselt öeldakse). Paar tundi enne regamistähtaja kukkumist juhtus midagi eriti tüütut: Laura rääkis mu ära. Ma ei tea, kuidas, aga ta tegi seda. Paningi ennast sinna kahevõistlusse laste sekka kirja.

Päev enne nädalavahetust moondus sügis talveks. Lumi tuli tuisuga maha, uudised olid autoõnnetusi täis (lõunaks üle saja) ja elektriliinid läksid pooleks. Öösel kell 5 sai auto naeltega rehvid alla. Kraadiklaas näitas miinus üheksat. Kindad jäätusid kogu aeg auto külge kinni. Jõudsin talli plaanitust veidi hiljem, hobu oli just mõned minutid tagasi koplisse läinud. Läbi mudamülgaste muidugi, teisiti ei saagi. Patse tegin vähe, näpud olid peenemaks tööks liiga kanged ja aega napilt. Treilerisse jalutas nagu kutsu mu järel, aga pärast maha... oijah. Kardab, kui kõrvad millegi vastu lähevad, tõmbab ennetavalt pea kuklasse, ja nii need kõrvad loperdavad garanteeritult vastu treikulae äärt. Hiljem harjutasime sentimeeter-haaval tulekut, sai parem.

Ihastes mahtus soojendama ainult 4 korraga, aga kuna skeem oli ülilühike, tähendas see kõige rohkem 15-20 minutit. Väljas oli lihtsalt jää, seal ei saanud midagi teha. Skeemi pärast väga ei muretsenud, seal polnud tõepoolest muud midagi, kui paar tiiru üht- ja paar tiiru teistpidi. Kujutasin ette, et vähesed suudavad seal alla 60% saada. Silly me. Ma ei saa aru, kuidas ABC skeemides saavad olla nii halvad tulemused nagu nad seda seal olid. 14 harjutust, paljud üleminekud tuli teha kahe tähe vahel, peatus läbi sammu... miks on õigete teede järgimise hinne seal nii madal? Ei julge või ei taha? Võibolla oleme kaasaegsete hiigel-liikumistega superhobuste nägemisest nii pahviks löödud, et iga tavalisem tegelane ei avalda enam üldse muljet? Aga mis siis, kui see täiesti tavaline tegelane on ka elastne, liigub ühtlaselt õiges taktis ja hea rütmiga, teeb korralikult oma harjutused ära, aga lihtsalt ei vehi seejuures jalgadega kõrvade taha? Kas see esitus on siis millegi poolest põhimõtteliselt halvem? ABC. Töötraav. Keskmine samm. Töögalopp. Millist lendamist seal oodatakse? Kui hinnatakse noorte hobuste potentsiaali koolisõidus -- selleks otstarbeks on leiutatud lausa kollegiaalne hindamine -- siis on arusaadav, et lendureid soositakse. Need lendurid sihivad tõenäoliselt GP-d. Praegu on mood selline, et hinnatakse efekti rohkem kui ratsastuse taset. Kui lennuk jalgadega hästi lehvitab, siis saab ta andeks selle, et pööretel pulksirge on ega paindu kehast üldse. Paralleelselt liikuvaid jalgu kiidetakse enamasti vaid raamatus, päris elus tunduvad esimesed jalad olevat koefitsiendiga 5. Koonduse asemel kõlbab hästi ka lihtsalt pea ja kaela üles tirimine, nõgus selg on ju sadula all peidus. Khm.  

Teise päeva väikese parkuurikese pärast ei saanud öösel korralikult magadagi. Muretsesin ja vaatasin uneparkuuri. Hobune hüppab need pisikesed vabalt ka kohapealt, aga mis siis, kui mööda tõmbab? Igatahes ta ei tõmmanud kusagile, ühe sinise staketiga tõkke kargasime kohapealt, aga teised kõik hooga. Juhhuu! Saigi nulliga tehtud ja kokku teine koht. Tagantjärele suur aitäh Laurale (ma oleks muidu niisama maganud selle nädalavahetuse) ja H-le, kelle abita oleks sajal korral asjad pooleli võinud jääda.

Võistlusisu on veel rohkem nullis kui enne. Miks me seda kõike teeme? Kõik viimased korrad olen võistlustel saanud veenduda, et Metsik on üks hiiglama vahva hobune, kes pingelises olukorras alt ei vea ja kellega koos on mõnus seigelda, aga kahjuks on sellest ikkagi alati väga liiga vähe. Me lihtsalt ei sobi sinna kusagile teiste hulka. Või siis... mina ei sobi ja tirin hobust kaasa samasse seisu. 

Naabritel olid äkki šetikad karjamaale siginenud. Kõik viis sobrasid lume vahelt kõrrekesi otsida.

Teine käik

Kui äkki ühel sügispäeval on ilm nii soe nagu suvel, tervelt 15 kraadi Celsiuse skaala järgi, siis lihtsalt ei saa minna maneeži hallitama. Kuna muda polnud kahe päikesepäevaga siiski taandunud, triikisime soojenduseks kuivemaid kopliääri, ikka edasi ja tagasi, S-T-G (ennevanasti märgiti algajate ja muidumeeste nime taha trennipäevikusse S-T-G, aga edasijõudnumatele rats. või hüpp., kõige hullemal juhul 3h jalut.). Iga edasitagasiga oli päev mitme tooni jagu tumedamaks läinud, kuni ühel hetkel eristus kotipimedast ainult väliplats. Tiirud sealgi üht- ja teistpidi, kuni paistma hakkas ainult öö. Mul tuli kohe lapsepõlv meelde! Metsiku lapsepõlv seekord. Kui ta elas maneeživabas tallis. Siis olidki õhtud pimedad või veel pimedamad sõltuvalt sellest, kas taevas oli näha terve kuu või vähem. Vahel polnud vahet, kas hoida silmad kinni või lahti. Tegin sadulavööd ja kapslirihma lahti, jalutasime viimase ringi kopliääre edasitagasit, ühel pea maas ja teisel silmad kinni, sest vahet nagunii polnud.

Leib on tegija. Õun ei saanud enam küljepainutustega hakkama, aga leib keeras hobukse rõngasse mis mühises. Tegelikult...ragises. Kuidas ma talle ütlen, et tehku rahulikult, küll see leib ära jaksab oodata.

Kui tihti selle diisliautoga õige "lõõre lahti" peaks sõitma? Kui muidu liiklen üsna madalatel pööretel, siis vahel tuleb turbotada ka -- ja mitte ainult enne ülevaatust. Kiiremat teeks aga enamvähem sooja autoga, just nagu teel tallist koju. Aga pime on. Konnad on mutta ära läinud, aga karvasemad loomad on päeva lõpus jube aktiivsed. Nagu teine vahetus tuleks peale. Päeval võidavad inimesed ja nende soosikud, aga öösel tulevad teised lagedale. Eriti paks kährik kappas üle tee. No mis ma seal turbotan niimoodi.

Ja joonejälgijad on tegelikult näpujälgijad. Eriti kui näpu küljes on sihvka. Uskumatu, aga mu rotid ei osanud algul sihvkadega midagi peale hakata. Vaatasid korra ja loopisid maha. Pidin neile mõned lahti murdma, enne kui nad asjale pihta said. Moodne värk, vajavad koolitust.

Ajujahihooaeg

54. on kindel ei, teatas möödakiirustava NN tiimi üks liige. Seal on ajujaht pooleli, üks mees seisab püssiga tee peal ees, põder ja metssiga samas kõrval siruli! Kellega ta rääkis, ei tea, aga meil nii kaugele asja polnud niikuinii. Võtsime seekord kergelt ega jooksnud kokku veeranditki ajast. Ilm oli ka vaatamata jaama korduvatele ähvardustele ilus, mõned üksikud uduvihmahood ei jõudnud õieti kohalegi. Maastik pidavat olema valdavalt hästi joostav männimets. Kohapeal uurides nägi ta välja seesugune:

  Sinna ühte roopasse oleks vabalt terve väiksem sõiduauto mahtunud. Ühes mudapunktis tulid hobused robinal meelde. Mõistsin omaenda jalgade abil, mis tunne neil mutta raudu kaotades on. Kuidas on, kui üks jalg libiseb alt ära ja teine ei tule mingi trikiga maa küljest lahti. Saabas siia või õpid spagaadi selgeks! Miks need inimesed niimoodi sadade kaupa metsavahele trügivad, ei saagi aru. Kui palju lihtsam oleks diivanil arvuti taga nokitseda, võileivahunnik abiks kõrval. Ahsoo, see on siis, kui ON see diivan olemas muidugi. Mul pole... Aga ma lähen ilmselt veel, kui just mõni maailmalõpp peale ei tule või muud huvid. TIHS on alati samal ajal ja midagi veel, mille ma juba ära unustanud olen. Niipalju siis rogainist.

Täna, kui möödusin naaberlammastest, oli osa neist treilerisse aetud ja nad alustasid just sõitu. See, kui oled mihklipäeva elusalt üle elanud, khm, ei taga veel midagi...

Üle tee rippus paljas põder. Pead ka ei olnud ega soolikaid. Küll oli aga palju autosid hoovis ja enesetapjakoer lippas jälle ringi. See armastab eikusagilt ratta kallale karata ja siis nähtamatuks muutuda. Kunagi pole päris kindel, et kas ta ikka ellu jäi. Seni on jäänud. Või elab seal terve kari ühesuguseid väikseid nähvitsaid, kes end ükshaaval esitamas käivad.

Terve päev ei olnud vihma sadanud ja mul tekkis kohe lootus, et saab põllule minna. Aga tutkit. Vähe sellest, et poolel teel ikkagi taevas vedelaks muutus, selgus, et põld oli üles küntud ja ära silutud. No-go. Sisehooaeg tuleb mürinal peale. Kahju. Kahe nädala pärast on kahevõistlus. Tahaks seal parkuuri proovida, seda kõige väiksemat.

Joonejälgijad

www.robotex.ee

Joonejälgija peab mahtuma 25cmx25cmx25cm kujuteldavasse karpi, peab kaaluma 1kg või vähem ja ta peab olema autonoomne. Meil on kontoris oma sisemine võistlus ka, üks läheb kavaluse, teine jõu peale välja ja kolmas ühendab erinevaid võidule aitavaid meetodeid. Minul on juba ammusest ajast unistus teha hoopis teisiti. Minu mudelitel on orgaanilise küttega nelikvedu, kiirendus 0m/s kuni nurga taha silmapilkselt, optika on timmitud justnimelt kontrastsuse tuvastamisele, aga juhtimine kahjuks täiesti puudulik. Tõenäoliselt on viga tagasisideahelas. See pole veel välja kujunenud.

Hägusloogika kasutamiseks tuleb reeglid paika panna, aga kuidas need ka objekti endaga kooskõlastada, pole veel selge. Joonejälgija mudel 1 (ülemisel pildil) võttis rajast haaratsitega kinni ja vedas selle minema, rikkudes seega reeglit väljakut ei tohi kahjustada. Mudel 2 (alumine) on keskendunud kiirenduse parandamisele, kusjuures joonejälgimine on päris hästi paigas. Jälgib seda võimalikult kaugelt ja äärmiselt kahtlustava pilguga.

Küll ma selle kohustusliku lüliti ka kuidagi külge monteeriks. Esialgu mõtlesin kasutada kestaks karpi ja mootori rihmadega kesta külge kinnitada. Esimesed katsed mootorile rakmeid rakendada ebaõnnestusid täielikult -- väljaulatuvad osad, mis peaksid rakmetele tugipunkte pakkuma, kadusid pidevalt kusagile kere ligidale ära.