Peaasi

Ükspäev oli söödaruumis kalahais. Kõik selge -- mõned mashid olid just likku läinud. Kala... Poes oli saadaval sobiva suurusega pool lõhet. See oli see peaga pool. Kuna ma miski kalasupispets pole, olen mitu korda selle pea poodi jätnud -- maksan ta eest küll, aga pead ikkagi koju ei taha. Müüjad pole kunagi vastu vaielnud. Seekord oli leti taga üks varem korduvalt kassas meeldiva teenindusega meelde jäänud neiu. Ütles, et ta ei tohi seda kalapead endale jätta. Andku ma kassile. Aga kassi ma võtan ju alles vanast peast, kui nõiaks hakkan! Tüdruk nagu teflonist, midagi talle külge ei jäänud, pidingi terve pooliku kaasa tassima. Just nagu üks varasem kord mäkkdoonaldis, kui tahtsin lasteeinet, aga mänguasjata. Ei tohi ilma. Peab võtma midagi! Andku ma kasvõi mõnele suvalisele lapsele. (Seda olen ka teinud, ühe käimatõmmatava auto esimesele ettejuhtunud poisikesele jaganud,...) Noh aga nii piinlikku plönni ei oleks tahtnud kusagile suruma minna ju. Üleskeeratava hobuse oleksin endale võtnud hea meelega ja kõik minionid ka, aga neid häid teemasid on ehk korra aastas ainult. Ahhh... nagu vanasti Brežnevi pakikesed.

* * * * * * * * *

Alla ja Dina teine lõunadessant sel aastal sai just läbi ja huvilised korralikult läbi raputatud. Loved every second of it. Alla näeb asju, asjade põhjuseid ja seoseid, paneb mõtlema. Kohati tekkis isegi tunne, et vara veel viiskusid nurka loopida, proovime ikka veel 

Ühel heal hetkel tabasin end võrdlemast oma nn koolisõitmist ja hüppamist. Metsik ei anna kummaski end kohe algusest täielikult minu kätte. On hajevil, loiuvõitu või just liiga elevil, ettevaatlik ja umbusaldav. Võib kasvõi maalati ette seisma jääda, kardab nurkasid ja takistuste varjusid. Alati nagu mõtleks enne märguandele reageerimist järele, et kas ikka maksab. Pärast kolmandat parkuuri ja kaheteistkümnendat kombinatsiooni kontrast ja sääre eest astumisest on valmis juba rohkemaks, aga paraku on selleks ajaks trenn või võistlused lootusetult läbi, tuled kustunud ja rahvas kodudes laiali.

Käisin oma väljaväänatud jalaga arstil (no pandi aeg seljataga salaja kinni, ma ise oleks ka poole jalaga omaette edasi rebestanud). Leiti, et sidemed on lõdvad. Midagi teha ei anna. Võib proovida varvastega räti korjamist, tallaga pudeli rullimist jt toredaid harjutusi liiges.ee vastavast kataloogist, aga pehmot ikka kõvaks ei keeda. Vähemalt sain ühe põhjuse teada, miks just mina igalt poolt logisema kipun. Eks peab siis kõvemad selja- ja kõhu- ja kõik teised lihased hankima, et süldikogu püsti hoida. Loodetavasti ei pea selleks eriti trenni tegema... khõh-khõh.

* * * * * * * * *

Kui beebikross on ikka veel üks helesinine unistus, siis vähemalt pisikese sammu sinnasuunas nüüd tegime. 2/3 kolmevõistlusest on justnagu natuke ära proovitud. Üks päev skeemitamist ja teine hüppamist. Tegime uue rekordi ka -- mitte ühtegi hüpet kohapealt. Alla poolesaja mp, sh 0kp kargamisest, teine koht ja kümps porgandite jaoks, väga ei saa virseda. See on siis selle hetkeni, kui paari pilti nägin. No mis kössitav vanake, õlad kaardus ettepoole! Järgmine kord neelan enne reha alla, saab ehk sirgem. Kui seda järgmist korda ikka tuleb, sest et kiivri upgrade'iga läks vähe... Noh, tahtsin kõige lihtsamat musta sametkaskat, null tilulilu, ainult rihmad nahast, et lõuga maha ei hõõruks ja et ta peas nagu tohletanud tuumaseen välja ei näeks (tuuletakistus üksi juba!). Minu suurust ei olnud. Võtku ma üks hobuse pildiga. See kiljus ainult natuke vastu vahtimist ja kuna hobused on ju nunnud, olin nõus. Kõige viimasemal hetkel jällegi selgus, et seekord telliti ainult tarastatud hobuseid -- kividest ring ümber (aaaagh!!!). Ma peaks umbes 85% skeeme tegema ja palju üle meetri hüppama, et sellist asja sirge näoga välja kanda, aga ost sai tehtud ja nüüd tuleb kuidagi kohanema hakata. Alustan õhtuhämaruses metsateedel.

Kapiedev tegelikult.

Skeemisõit teistmoodi

Üks teine päev, kui tüdruk sadulavöökahjustuse pärast poniga sadulata sõitis ja ülejäänudest pooled oma ühest või teisest traumast taastuvaid hobuseid jalutasid, tuli mul mõte. Mis oleks, kui prooviks sõita skeemi, aga takistussõidu reeglitega. Sooritad harjutuse -- saad 0kp, paned puusse -- 4kp. Puusse panekuks loeks vea sooritusel (vale allüür, vale arv samme vms; nagu mahaajamine, st et proovis küll, aga miski ei klappinud), sooritamata jätmise (näiteks ei peatu või ei taanda; nagu tõrge) või eriti ebatäpse kujundi (nagu vale tee). Vähim karistuspunkte korjanu võidab. Liiga lihtne täiuslikult 0 skoorida, jah? Trikk oleks ikka ka: annaks ratsanikule vähem juhtimisvahendeid. Hobusel oleks peas päitsed (või igatahes midagi suuliste ja ninapigistuseta), mille küljes on nöör ainult ühte otsa pidi, teine nööriots siis ratsanikul peos. Tohutut täpsust ei saaks eeldada, lubaks siis mingid meetrid kõrvalekallet. Sadula kasutamine oleks ka vabatahtlik. Madjakat ilmselt ei lubaks.

Niisiis:

• Skeemisõit takistussõidulaadse hindamisega

• Hobust juhitakse nööriga, mis on maksimaalselt ühest otsast kinnitatud päitsete või suulisteta valjaste külge

• Iga täidetud harjutus annab 0kp (õige allüür, eksimine kujundil alla 3m, taandamisel sammude arv täpselt õige), iga täitmata harjutus või viga sooritusel 4kp, kusjuures täitmata või vigast harjutust ei korrata

•  Võidab see, kes kogub kõige vähem karistuspunkte

Skeem ise võiks olla lihtsamapoolne, midagi umbes taolist:

1. A  Sissesõit traavis
    X  Peatus
         Jätkata traavis
2. C  Sõiduga paremale
    M ja B vahel volt paremale 10m
3. B  pööre paremale
    X  peatus, taandamine 4-6 sammu
        jätkata traavis  
4.  E  pööre vasakule
     E ja K vahel volt vasakule, 10m
5. A  sammule
    KE lühike diagonaal sammus
6. E ja H vahel galopile
7. enne B sammule
    BK lühike diagonaal sammus
8. A ja F vahel galopile
9. C ja H vahel traavile
    CA  serpentiin, 4-aasaline
10. A  keskliinile
      X peatus

Võimalik, et skeemi tohiks ette lugeda. Võimalik, et lausa käed vabalt sõites saaks mingi edumaa. Võimalik, et lõpliku järjestuse selgitamiseks kasutataks ümbersõitu, mis oleks teatud keerulisema harjutuse sooritamine aja peale, aga võib-olla ka vähimate kulunud meetrite peale.

Niimoodi unistada võib igaüks, aga kas keegi päris elus sellist asja katsetada tahab, pole aimugi.

~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~

Täna käisime õues kappamas. Väliplatsi pinnas oli suuurepärane, aga sinna me ei jäänud, polnud tahtmist trenni lõksu jääda või kordeparadiisis segadust tekitada. Oli vaja teha kergelt ja lõbusalt. Muru juba tärkab, tore kohe vaadata. Mitte et eredas päikesevalguses midagi erilist näha oleks olnud.

Talli parkla võiks mudamaadluse harrastajatele välja rentida. Mitu kuud muretut sissetulekut. Tulen koju, tahaks esikuvaiba pärast rahvale sõnu peale lugeda, aga siis näen oma saapaid. Võinoh, tõenäoliselt seal on saapad, aga no mitte ei näe sinna kooriku alla. Üks aasta tegin koduparklas pilti sellest kohast, kus mu auto tavaliselt seisab. Seal oli piklik liivakast. Võinoh, kasti polnud, ainult liiv. Kojamehel aastavaru nagu maast võtta. 

Rihm

Mis võiks olla hirmutavam kui mitu õnnestumist või vedamist ühtejutti? Kui olin autokooli teooriaeksamil vitsad ära saanud -- vastata tuleb nii, nagu hindajad tahavad, mitte enda arvates õigesti -- hakkasid asjad muudkui sujuma. Hüppetrennis ei kukkunud isegi alla, kuigi miniristi ette suurelt hoolt seisma jäänud hobuse kõrvad oma tagumikuga ära katsusin. Tundmatust ehitusasjade poest leidsin möödaminnes püksid, mis kohe täpselt jalga mahtusid (ainsad, mis proovisin). ARKi sõidueksamil kiskus juba imelikuks: kõik ristmikud tühjenesid minu lähenedes hoobilt, paremale kitsasse kõrvaltänavasse tagurdamine õnnestus ideaalselt, kaamerapiiksu väljalülitamiseks sirutasin umbes käe ja näpp tabas õiget nuppu ilma et ma seda üldse üleski oleksin veel leidnud (võõras auto ikkagi), Riia maanteele pöörates passisid peateelised jalakäijate rohelise taga, mul ainult vabalt veereda. Kätt ei pannud roolil värisema isegi eksamineerija elutargad märkused "näe, päeva ajal enamasti naised roolis, eks mehed on muidugi tööl, et blondid šoppamas saaksid käia" ja "naised muudkui räägivad sõidu ajal mobladega, ei taha isegi ohuolukorras toru ära panna, sest äkki sõbranna solvub". Sain oma õiguse BE-autorongi juhtida kätte ja kutsuti muidki kategooriaid jahtima, ilm oli ilus ja lapsed nunnud, hobusel polnud mingeid nähtavaid hädasid küljes... kohe täitsa kõhe hakkas juba. Ma olen kindel, et ribadeks lennanud geneka rihm on alles algus (ja kui kiiret lahendust ei tule, söön end šoksist surnuks, jalgsi ma ju talli ei lähe, titt seljas). ((see meenutas, et ükspäev tulid koju šokolaadiglasuuriga sõõrikud, mis kohe "tapjasõõrikuteks" ristiti -- no oli just uudis, kuidas keegi viis metsa loomadele söögiks sõõrikuid ja šokolaadi, aga karudele oli šoks mürgine, miska tekkis sinna söögilaua kõrvale kaks surnud emakaru ja kaks surnud pojakest))

* * * * *

Väikelinnas, mis põhimõtteliselt kõigest üks ilus rongipeatus on, võib nädalavahetusel ainult unistada mingist uuest genekarihmast. Bensukas on valiku poolest rohkem nagu kommipood ja asjapoed on lukus, kinni ja maha maetud. Pühapäeval muutusin juba nii kannatamatuks, et panin ikkagi talli poole ajama, rihmajäänused ja tagavara-aku pagassis, kõik mugavused (soe, õhuvahetus, raadio) välja lülitatud. Arvan end nüüd teadvat, mis tunne on elektriautos pingsalt järgmist jaama oodata. Selgus, et ühest akust jagub umbes 70km pluss kaks käivitamist, enne kui armatuur tulukesi ääreni täis saab. Kadusid ABS, rooli- ja pidurivõimendus, turvapadjad. Hea, et auto ise vähemalt alles jäi.

 * * * * *

 Ükspäev hakkas ukse taga kraapimine ja krabistamine, ma siis läksin uurima, et mis nahkhiired need nüüd seal vastu ust niimoodi lendavad. Vastati kohmetunult, et ei tea... Polnudki koolilapsed, nagu olin arvanud, vaid koridori pintseldajad. Hapult haiseb see uus värv.

* * * * *

Rohenäpud katsetavad taimekasvatust sobiva lainepikkusega LEDide toel. Inimese silmale tundub lilla ja sinine. Potipiparmünt väänleb nüüd nagu postitantsija. Tavaolukorras vahivad kõik kõrred aknasse, aga kui LEDid sisse lülitada, koolduvad minutitega nende poole. Kasvavad ka hulga kiiremini. Võinoh, üldse kasvavad.

Eile veel

Talv on täiega peale tulnud. See aasta on üldse täpselt pööripäeviti aastaajad vahetunud, olgu siis või mõneks päevaks. Kõige sügisem sügis oli seekord Poolas. Rohelised maad, närbuvalillelised põõsad, vihma- ja lehesadu. Missioon oli osaleda hobuüritusel ja hiljem Krakowis lihtsalt aega veeta. Keset eikusagit, ühes kolmest Zakrzówi-nimelisest kohast oli suur uus ratsakompleks, 2013 loomalauda asemele valminud.

 

Ümberringi vedelesid põllud ja tohutud vallid suhkrupeeti. Meie põldudelt ei saa kive ka nii palju, saagist rääkimatagi. Niisiis, keset kõiki neid põlde toimus kolme tärni koolisõiduvõistlus.

 

 Starte oli hommikust õhtuni, noortele ja vanadele, ja nii muuseas osales GP tasemel napilt alla 30 paari. Ootamatult palju oli meesterahvaid, kellest üks jäi kohe silma oma kulmudega, kusjuures paksude üllatunud kujuga kulmude juurde käis veel O-kujuline suu. Sest loomulikult minnakse võistlustele inimeste kulmusid uurima.

 

Ajatundlik publik hõõrus külmast käsi ja saalis söögikoha ja hobuseasjade müügilettide vahet. Või oli see hoopis nii, et publik oli mõeldud ainult välishooajaks, sest tribüün asus maneeži seina taga. Suvel võetakse lihtsalt sein maha. Seekord pidid groomid, treenerid ja sõbrannad mahutama ennast maneeži ühele lühikesele küljele kahte ritta, lühemad ette ja pikemad taha. Teisel korrusel akna taga oli veel vähem ruumi. Hobuseasjade müük oli sihitud peenikeste kristalli-inimeste pihta. Mul poleks käsi ka nende pükste säärde mahtunud ja kive oli asjade küljes rohkem kui teatrisaali lühtris.

 Toitlustuse kohta ei saa küll ühtki halba sõna öelda. See oli sisse tellitud. Kuna saabusime hilinedes (ootasime asjatult ühe seltskonna lennukit, mis polnud veel õhku tõusnudki), kugistasime restoranitoitu hamburgeri-tempoga. Parim kiirtoit, mis ma saanud olen. Kalleim ka.

Kõige kuulsam inimene, kes neil päevil maneežis aega veetis, istus kellaga laua taga. Vana hea Stephen ise (rääkis hiljem, kuidas eriti tähtsatel võistlustel peakohtuniku nimi alles viimasel hetkel teatavaks tehakse, kuigi kohtunike kogu on muidugi enne teada. Lihtsalt siis ei saa keegi varem ahistama minna ja ühtlasi ei pea suurema vastutuse pärast ette muretsema). Kui aga arvestada hulka ka need, kes kõrvaklapi-mikrofoni sessioonidega seoses paaril korral GP-de taustal külmetamas käisid, siis päris ehtne olümpiavõitja (1980) saab kõige kuulsama tiitli muidugi endale. Elisabeth. Sissy, nagu me koolitaja tema poole lugematuid kordi pöördus. Istusin seal seltskonnas, tundlad laiali. Tohutu kogus videomaterjali eriolukordade ja võrdlustega (vana vs uus, hea vs veel parem). Njam.

 Nüüd siis järgmine osa. Reisimine. Poolakad on väga tõsised, töökad, abivalmid ja... umbkeelsed. Kui üldse mingit muud keelt purssida, siis ehk venet, aga üldiselt saab ikka hoolega mesilastantsu vihtuda. Prügikastid on üks imelik teema. Nii linnas avalikus ruumis kui koduhoovides, neid kas pole või on väga harva. Järsku on maskeeritud?

Veel hakkas silma, et poole ööni toimivaid pisikesi suitsu- ja alkoholipoode on suuremas asulas iga paarikümne meetri tagant. Hankisime janustena ühest kaktusemahla, sest tavalisi toidupoode nagu polnudki kusagil näha. Neid pidi netist otsima.

Krakow võttis meid vastu kui professionaalne turistilinn,  vaatamisväärsused ilusti puntrasse trügitud ja linna kasutusjuhendeid igas formaadis vabalt saadaval. Part meie hotelli allkorrusel oli igatahes vanadusse surnud ja kartulid moodsalt lillad. 

 

  "Pildista! Ruttu!" See oli esimene kord, kui uhkes rakendis hobused äkki nurga tagant ilmusid. Ei teadnud ju, et nad ilmuvad veel sadu kordi, nemad ja teised ka.

 

 

 

 

 

 Siniste ehetega.

 

 

 

 

 Ja lapilised.

 Ja pruunid.

Ja hallid.

 Ja karvased.

 Ja täpilised, trammi taustal.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 Ja kingad olid neil jalas vaat selliste pehmendustega (jube kompkabi ühel).

 

 

Jäin vitriini uudistama, et kuidas üks ükssarvik ikka nii morni näoga olla saab. Tegin telefonipilti ka. Kohe oli mitu jaapanituristi ka asja kallal, et äkki on mingi vaatamisväärsus. Nüüd juba vaikselt oligi.

Tohutut entusiasmi ei saanud välja lugeda ka järgmiste kujukeste nägudelt. Ju on siis nii moeks.

Ka päevi linnaväravate kõrval aknal rinnutades veetev linnavaht sobis hästi siia ritta. Nägu oli sama, ainult pluus oli vahetunud järgmisel päeval.

Muusikuonust aga hakkas juba lausa kahju. Peaaegu oli kuulda pisarate kõlksatusi vastu kiviplaate.

Miks siis nii mornid? Linn on ju imeilus. Võibolla ehk tuvid peaksid pahandama, kuna neile istekohti ei reserveerita. Need orgid paabulinnu kohal ei ole just seljatoeks.

Selline tagakiusamine võiks tunduda juba pahatahtlik, aga tegelikult...

... elavad tuvid nii mõnusat elu, et saavad oma palasid lausa valida. Mõnel pool lausa krabisevad  igasugused saialised jalge all, keegi neid väiksemaid enam nokkida ei viitsi. Kui veel linnarahvas lepiks, et kõik majad on edaspidi ühtlaselt hallikasvalged beežid, siis võiks värvi pealt raha kokku hoidma hakata ja orad atradeks taguda.

Alati on kellelgi veel hullem. Näiteks neil, kes kuulutustetulba sees peavad elama.

Õnneks ei tulnud meil kordagi tegemist teha Pulgakommiga Ähvardava Tüdrukuga. Siin olid vähemalt teavitusmärgid väljas, aga mitte miski ei hoiatanud meid ette järgneva eest:

Kohutav Koogipood. See on nagu "Jupiteri" atraktsioon Pärnu lõbustuspargis, südame läikimine pooleks päevaks garanteeritud. Need, mis pealtnäha tordilõigud, on tegelikult taimerasva kamakad. MIKS midagi sellist üldse tehakse!? Ma määriks taolise asjaga rege, kui see mul oleks. Kõrvale pakutud Trio Hot Chocolate oli kolm eraldi tassi: valge, piima- ja tumeda šokolaadi joogid, mis tegelikult olid kolm tassitäit suhkrut, igaüks ise värvi, kõik magusamad kui suhkruga kondenspiim või šerbett. See oli kirjeldamatu õudus, isegi tumeda kakaojoogi olid täielikult tuksi keeranud. Põgenesime ühes oma läikivate südametega midagi soolast otsima. Ühes kohas pakuti borši lihapirukatega. Sobib! Muidugi hiljem selgus, et borš tähendab lihtsalt tühja soolast peedivedelikku, milles polnud Mitte Midagi muud peale vee, maitseainete ja äravõetud peedi. Lihapirukad olid kui vene ajast need õlis praetud rullikesed, aga paksemad. Tuhat korda vohmiks enne neid tühje ja vanasid, kui jälle mingeid säravaid taimerasvakooke. Võipakist otse hammustades oleks ka parem tunne. 

Lõpetuseks peaks midagi positiivsemat panema. Kuidas oleks ühe tühjade silmadega pea juures abiellujatega? Erose pea olevat lükata-tõugata olnud, kuni paljude linnakodanike pahameeleks raekojaplatsi maha maandus ja ootamatult suureks turistimagnetiks osutus.  

Usalduse värk

Suvi on läbi ja puhkus vanaema juures niisamuti. Ega seda pansionaadielu väga pikalt pidada tohikski, paksuks võib minna. Seekord olime juba varem kokku leppinud, et iga söögikord ei pea olema kaelani-täis-kartulit-ja-liha, nii et väga lõhkuma tegelikult ei läinudki. Piparmünditee isu sai küll pikaks ajaks rahuldatud. Lapsed kaaniksid siiamaani samamoodi edasi, aga see on neil vist sama sorti suhe nagu multikatega: ühte ja sama, kasvõi miljon korda. Tulevaste suguvõsa kokkutulekute või ka niisama koosolemiste jaoks peab paar lugu meelde ka jätma, sest kuidas muidu säilitatakse need tuhat korda ümberjutustatud nunnud või piinlikud hetked kellegi lapsepõlvest, millest see keegi ise muudmoodi kui jutust ei mäletagi midagi. T-le räägin kunagi, kuidas ta mügridele mürki tegi ja lõkse ehitas. Lõksuks kaevas augu ja kattis selle peenikeste oksaraagude ja mullaga, poole ööni mässas. Mürgiks segas kokku kõige jubedamaid ja mürgisemaid asju, mis aiast leidis, nagu mädanenud õunu ja kibedaid taimi, surnud sipelgaid jm, lõpuks peeretas peale, et veel vängem saaks. Ja vanaema parandas jalgrattalukku naela ja teibiga. Meetri pealt vaadates ei saa arugi, et midagi valesti oleks. Kui keegi tõsiselt seda korviga naistekat varastada tahaks, teeks ta seda niikuinii, las siis olla selline pettekas.

Metsas ratsutades leidis alati sõpru. Õigemini, nemad leidsid minu. Meiliaadresse siiski nende eri värvi röövikute ja lutikatega ei vahetanud.

 

Selle magusalt lõhnava taime järele sukeldus hobuke kasvõi jooksu pealt. Näikse liblikõieline olevat, aga mis see ikkagi on? Mesikas? Õied pole nagu nii... Lupiini moodi pole ka. Lutsern? Hobukse ootamatu entusiasmi pärast olin valmis uskuma, et tegemist on millegi mürgisega -- äkki üritab enesetappu.

Ükspäev oli menüüs grillitud kana. Nähtavasti polnud ta rahul. Peaaegu oleksin 9gag-i it did not approve pildi saatnud.

Sonks on terveks suveks lohakile jäänud ja tagajärjed on nüüd käes. Meesterahval pats peas. Tekkis isegi kiusatus see sodi sinna pähe alles jätta, sest niisugune patsitamine võtab kõigest viis minutit aega. Versus igavene nihestamine üksikute nupsukeste kallal. Kahjuks läheb selline patsindus trenni edenedes järjest rohkem lainesse ega näe lõpuks kuigi esinduslik välja.

Ja ongi kõik selle suvega. Ahjaa, tagasitulek oli ka huvitav. Jõudsin talli kell kümme õhtul. Hobuksed magasid. Ootamatust valgusest silmi pilutav Metsik nööri otsa ja pimedasse õue. Nii pime oli, et ei näinud... no mitte midagi ei näinud. Pidin treilerisse ronima ja oma jalgade peale telefoniga valgust laskma, et hobust veenda üldse mingi koha olemasolus keset kottpimedust. Ega ma tegelikult uskunudki, et see öö minema saame, vanaemal olid juba voodid ka valmis sätitud ja piparmünditee hakkamas. Aga ta tuli peale. Olin jube tänulik. Piinlik oli ka mõne aja pärast, sest olin valjad maha unustanud ja pidime juba sõidetud 3km nulliks tagasi tegema. Õnneks ootas kodus saepurune boks, kuhu mehike sirakile maha visata sai ja hommikul suur karjamaa vanade sõpradega.

Kelle suu matsub, selle jalg tatsub

Oli vihmapäev. Valmistusin tallituuriks ette: söödamannerg taastäis, kahekordne ülemise korruse kaitse loksumise ja kilekas vettimise vastu, õunapabulad jalgratta taskusse. Hobuke oli jalgadega hääletanud, et eelistab koplit boksile (olin saanud kõne tallist, et nad ei saa teda kätte), aga leppisime kokku, et kiire platsitiiru teeme ikkagi. Sadulat ei hakanud panema, see oleks märjaga ära vettinud. Hea valik oli, nii hästi hakkasid jalad hobuse ümber ja lambanahk oli mõnus pehme. Meenus, kuidas üks treener soovitas alati midagi libisemisvastast jalgade siseküljel kasutada. Ma tavaliselt unustan või ei pea vajalikuks, umbes et nagu nõrkuseavaldus või nii, aga seal vihmas oli hea tunne küll, kui miski jalgu paigal hoidis, ilma et ma ise midagi tegema oleks pidanud. Endiselt pean nagunii vähem tegema, aga tõhusamalt. Enesekontrolli harjutamiseks ongi päris õpetlik lubada kätele ja jalgadele ainult imepisike ruum, kus liikuda tohib. Saavad käte või jalutagi inimesed sõidetud, ei võta tükki küljest proovida, mis tunne oleks kui...

Koduõues pole parme. On herilased ja sipelgad. Herilased on julged ja aplad. Üks krabas oma rinnaku suuruse tüki ahjulõhet jalgade vahele ja lendas aeglaselt taarudes õunapuu otsa maiustama. Silmad kinni toidu nautimist endale lubada ei saa, võib kibeda ampsu saada. Ühe herilase suuruse juures on laual leiduvad söögikogused neile üüratud, aga näed, ikka ei piisa. Kui kaks triibulist korraga mu meega kaetud noa otsas vohmisid, puutusid nad kokku ja läksid kerasse kaklema. Pudenesid pureledes maha. Mõne aja pärast olid mõlemad laual tagasi, aga erinevate maiuspalade kallal. Juhtisin nad kokku -- jälle läksid purelema ja kukkusid puntrana maha.

Pisikest küpsist pidi algul iga päev kaaluma, et kas ikka võtab piisavalt juurde. Saime perearstilt kaalugi, et ei peaks kogu aeg arsti tülitama. Nüüdseks on laenukaal tagastatud, aga korra nädalas ikka mõõta vaja. Vanaema leidis kohe lahenduse: vana roostetanud vorstikaal ja aluseks kandik, millega tavaliselt söömistarvikuid õue ja tagasi tassime.

Mehikese kõrvalt talli saamine on päris keeruline, kunagi ei tea, millal hakkab see söökidevaheline paus, mil ta sügavamalt magab. Sisetorustik töötab ka vastu, kõvem kõhutuul ehmatab üles muudkui. Vähemalt saame nüüdsest kõik oma peerud kõige väiksema kaela ajada, sest tema omad on nagunii kõige kõvemad siin majas. Vanaema ei julge teda kätte võtta, ütleb et on liiga vedel. Vankriga saab ringi rullida, aga nukker, kui sisu vahepeal pröökama pistab ja midagi peale korgi ette panemise teha ei julge. Kork ei püsi ees ka, tulevad käed ja tirivad ära. Käed on üldse salakavalad, trügivad suhu söömist takistama ja silma niisama kiusama -- üks näpp kangutab laugu lahti ja teine vajutab sisse. Imikud teevad tihti sellist kõkutavat heli, millel naeruga midagi tegelikult pistmist pole. Aga kui tal samal ajal kaks rusikat suus on, ise salalikult kõverasse tõmbunud, siis tekib kahtlus, et käis just küpsiseröövil, ajas kõik nahavahele ja nüüd kõkutab naerda.

* * * * *

Kolme põlvkonna ratsamatk on nüüd ka tehtud. Isa, mina ja mu vanim poeg kahe eestikaga ja ühe Metsikuga. Tervitused Adelheidile, kuigi ta siin lugemas ei käi -- maailma parim matkahobune, kes oma ratsanikku hoiab kui miskit pilpa peal. Kui ainult selle vöö kinni saab. Ühes otsas oli viimases augus, teises otsas ikka 5cm rihmast puudu. Küllap teavad nii mõnedki seda uskumatuse-pungestamise-lootusetuse-jõuetuse-töövõidu tunnet, mida ühe paksukese hobuse ja lühikese sadulavöö kombinatsioon pakkuda suudab.

Deodorant

Alanud on äädikakärbeste plahvatushooaeg. Seepärast viib vanaema õhtusest grillist üle jäänud arbuusipooliku ja banaanid eel-esiku lauale ja tassib köögis tekkivaid biojäätmeid mitmeid kordi päevas välja. Tutvustasin talle kärbselõksu põhimõtet, vaja läheb ainult laia suuga klaasanumat, paberist keeratud torbikut ja peibutuseks midagi mahlast, näiteks õunasüda. "Aga mis sa nendega pärast teed?" Mina olen kihiseva parve õue viinud ja lahti lasknud. Vanaema naerab: "Siis nad tulevad ju kohe tuppa tagasi! Ma lasen neile parem seda kärbeste deodoranti." Suuri porikaid püüab peoga ja saab kätte ka. Sipelgatega on raskem. Neil on pataljonid maja ümber laiali paigutatud, igas neist eeluurijad, kes aknast või kesteabmis pragudest tuppa tungivad, paiga mõnususes veenduvad ja siis teisi kutsuma jooksevad. Tahavadki kohe tulla kõige pakkide ja kuningannaga. Istusin ükspäev akna all arvuti taga, kui üks neist invasioonidest hakkas. Tulid ja trügisid klaverisse ja mööda jalgu üles, jube tüütu. Kurtsin siis vanaemale ka, et maja väliskülg lausa kihab sipelgatest. Suurelt mürgitada ei saanud, tädi väike koer oli parasjagu hoiul ja minu küpsik magas ka sealsamas akna juures. Niisiis tõi vanaema välja oma maherelva -- midagi pihustatavat, mis ei pidanud nii mürgine olema kui see kollane sipelgapulber, aga pidi töötama imeliselt, lase aga peale ja sipelgas kohe sureb. Vussutas siis akna taga mis mühises, ma küsisin pudelit näha, et mis koostis sel vedelikul on. See imerelv oli autoakna uduärastaja.

Kuulmine pole vanaemal ka enam just see. Nagu moskva telefon. Nalja muidugi saab ja natuke tüli ka, kui millegipärast moondub öeldu ta kõrvus just risti vastupidiseks. Alati ei jõua ju viis korda üle karjuda ka. Tädi küsis, et kas hobust ka vaatamas olen saanud käia. "Ah et söövad arbuusikoori ka?" imestas vanaema. Kui vanaema kalasuppi tegi, vaatas üks ülemeetrine pealt ja arvas, et ta ilmselt kõigepealt ainult maitseb. "Ah et sulle ei maitse? No siis ei saa süüa, ma ei jõua igaühele oma lõunat keeta. Kas ta sul kodus ka niimoodi toiduga pirtsutab?" Kalasupp ise käis nii, et kartul-porgand-kala ja maitseained potti ja keema. Kalal kõik osad küljes ka, selgroog, uimed ja saba ja mis tal seal on. Pärast, kui liha oli pehmeks keenud, nägi supp välja nagu üksikud kartulid ja porgandid ujumas ümber plahvatuse üle elanud kala, roikad püsti.

Seina pandi heli-on-pilti-pole üheksasilmne ruuter. Selle tulukesed hiilgavad ja vilguvad nii intensiivselt, et panen talle ööseks püksid või seeliku pähe. Ööd on õnneks veel üsna rahulikud, ainult lindikava. Misjaoks ta küll üle ahnitseb, öösel ma krooksutada ei suuda, isegi kui karistuseks küljealune märjaks aetakse...

Talli teen kiirvisiite. Madli kutsus ükspäev maastikule kaasa, pidavat olema ideaalne poole tunni ring. Oligi ideaalne, aga igatahes mitte pooletunnine. Tema hobusel on kaks korda pikemad jalad ja rong ammu selgeks õpitud. Meil kulus tükk aega juba üle raudtee saamiseks. Varem oleme ka üle liiprite roninud, aga siis polnud kõmisevat laudplaati jalge all. Rong tuli ka, mürinal ja hooga, tundus lausa kaks korda kiirem kui need vanad johannad. Hobuke muidugi kangestus, ajas kaela õieli ja jõllitas... poole kilomeetri kaugusel paistvat lapsevankrit (no terve ilm on neid vankreid täis viimasel ajal). Paarikümne meetri kaugune rong jäi temast üldse tähele panemata.

Nüüd enam platsile ei tahagi, metsavahel ja lagedal maastikul on palju toredam. Muld- või rohuteed, sirged ja vingerdavad, parme ka vähem kui kohapeal tiirutades. Kõhulihased saavad juba korralikku trenni, äkkpidurdused sunnivad. Peab ainult imetlema hobuse osavust, kui vinge nahahoidja ta ikka on ja kui suure hoo pealt jalad maa külge kinni jäävad. Oi ta oleks suurepärane iluvõimleja.

Koplikaaslaseks on sel aastal kolm eestikat: kollane, põdravõik ja raudjas. Esialgu kippusid Metsikule nahapeale andma, aga nüüd käivad tal nagu lapsed sabas. Mõned hobused pole nõus boksist välja minema, kardavad parme. Päikeseloojang on mõnus aeg, udu tuleb ja parmud kaovad. Soe on ka, aga ei lämmata.


Koduvisiidi käigus sai ka Tartuff üle vaadatud, oligi täitsa alles, ainult teistpidi. Ruumi oli endiselt vähe.

Tagasi maal. Sipelgad elavad põrandalaudade all, ligipääs on vilets, ainult läbi tuulutusaukude. Vanaema hankis kaks pudelit sipelgate deodoranti, lasi majaaluse täis ja troppis tuuleaugud kinni. Ja oh imet -- kuigi sipelgad taarusid pärast vanaema rünnakut kui purupurjused, ei mingeid lõhnasid juures!