Tehh-tuud :)

Üks selle aasta eesmärkidest (aga väga vana unistus) oli läbida vähemalt üks kolmevõistlus. Olin loobunud ootamast, et mõni julgem hobune kellelgi ripakile jääks ja panused läksid ikkagi Metsikule. Mis sest, et ta kardab peaaegu kõike ja väldib hüppamist alati kui võimalik. Mägedes ja metsades olime siiski käinud, hüppetrennidest vahelduva eduga osa võtnud ja vahel harva ka mõne skeemikese sõitnud.

Küll siis läks täkkesse see Edouardi 3V laagrisse pääsemine mai alguses. Vähemalt mingigi ettekujutus ees ootavast oli nüüd olemas. Olin saanud nippe ja juhiseid, kuidas kasvõi ratset hoida (lühem ratse, ühtlane kontakt lõpuni, ei loobi liiga vara käest) ja keha (enne takistust püstisem asend, takistuste vahel korralik poolistak, nii et tagumik sadulasse ei lähe).

Koordi 3V-le regamine ja boksikoha broneerimine olid lihtsad, treileri- ja lapsehoiupaanika jällegi närvesöövamad. Ettevalmistuste käigus selgus ootamatult, et Saksa plaanitud 3V jääb ära. Saksas oleks olnud kuulu järgi kõige lihtsam kross. Nüüd langes see tagavaravariant ära ja Koordi ürituse tähtsus kasvas hoobilt. Pidin sinna saama kõigi jamade kiuste!

Nädal enne sai kodutallis skeemitamist timmida, sõitsime 2 skeemi korralikult nurki läbides, nagu E nõudnud oli. Tasus ära küll see nurgatamine, nii palju lihtsam oli järgmistesse harjutustesse siseneda.

Elinil tuli äkki hoog peale ja ta püstitas meie sohu mõned pisikesed krossitakistused. Vihm ja soo kahekesi neid palju hüpata ei lubanud, aga lühikese hoolika hoovõtuga sai neid korra ikka proovida. Ka kohaliku veeaugu jõudsime selgeks õppida. Kui algul ajas auk hobuse tagajalgadele püsti ja pani pukitama, siis hiljem hakkas juba ise sisse tirima. Läks keskele ja hakkas vett kaanima. Milleks seda puhast kraanivett ikka juua, kui sopp niimoodi tasuta saadaval. Lootsin ikkagi, et vett ei tule meie klassis, keegi ei jõua ära oodata, kuni me seal veega tutvume.

* * *

Esmasp. Merlis paneb üles karikasarja reklaami. Malle loeb seal 10-st alla. Nii hirmus on, et pane või toolist plagama. Treileripaanika on tagasi: teine osaline ei tule. Mul endal pole treilerit ega autot, mis jaksaks kahelist vedada. Oleks auto, saaks ühe teise osalisega ühineda, kellel on treiler. Aargh. Vihma hakkab sadama, kui talli poole sõidan. Teeehitusest on jäänud laiali kilevaalud, millest kõik ettevaatlikult läbi sõidavad. Mulle haagib osa külge ja hõljub sabas tükk aega nagu 10 meetrit autosalli.

Teisip. Mehike on haigeks jäänud, täiesti lääbakil oma palaviku ja tatikosega. Helistan treikumüüjale, aga treiler polegi veel Eestis. Suure auto sebimisega on probleeme, uurin erinevaid. Lõpuks pakub Laura keemiavariandi välja. Keemia läheb veel kangemaks õhtul, kui selgub, et Ave auto on katki. Trenn tuleb pikk, mööda muruääri ja lõpuks peale veel paar krossikat. Maapinna pärast kimada ei taha, nii on hoog väike ja kahe asja ette jääb esimesel korral seisma.

Kolmap. Onks on nii haige, ei saagi talli! Sees keerab. Stardiaeg lükkub hilisemaks tunni võrra. Ei kurda.

Neljap. Stardikad väljas, ma stardiks kella 2 paiku. Ja siis kohe tarvis H bussi lükata. Varsti peab pakkima talli poole, et väike treikuseiklus teha. Mitu tundi läheb magama, aga olgu. Loodetavasti onks ei lähe liiga pahaseks, laadijat ei leia -- tablett tühi, aga tagavara-mašat on vaja. Hobune oli vettinud 8-kraadise vihma käes. Lühike trenn -- korra skeemitame. Selgub et Laura auto tegelt ka ei jaksa vedada, pidi laenama auto mujalt. Gaaaaaa!!!!!! Nii piinlik... tal on endal kõik olemas, auto ja treiku ja mina rikkusin kõik ära.

Reede. Võtan 2 sadulat, kaks redikat, kahed püksid, kaks kiivrit, kahed jalavarjud (saapad ja ka chapsid, igaks juhuks). Lühike madjakas on esialgu kadunud... kuhu küll? Reneki hüppekas olin pikemaga, 85 umbes, ta mainis kohe ära, et trenni jaoks paras, aga et muidu pikk. Stardime piisavalt vara, et ei peaks kiirustama. Jõuamegi varakult, aga mu varustus on teises autos, mis jõuab hiljem, sest juhti tabab poolel teel uni ja väike duud tahab süüa. Panen suure osa pöidlanahka treileri luugi sulguri külge. Laura ema lapib veidi. Väliboksid tunduvad pisikesed. Põhjas on kõrge rohi. Allapanuks on... hmm, aga mis siis on? Hein ilmselt. Seesama, mis söögikski. Sadulasse ronides hakkab hobune pukkima. Tüütu küll. Siis ta kardab jälle murututte ja rattajälgi ja muhke-lohke, soojendus on murul. Skeem just otse pekki ei lähe, aga jõnksutamist iga järjekordse jäljevarju ees on liiga palju. Pean iga sammu eest võitlema. Saan ööseks ühte tuppa Merlise, Atsi ja Tiiuga. Ats pidavat 9 paiku magama minema. Ses mõttes oleme meie küll nihkes nii 3-4 tunniga. Hobuhooldustöödega venitan mõnuga, kiiret pole. Patsid kisun lahti, lakka võib krossil tarvis minna. Kehva heina kõrvale tuuakse ka paremad rullid. Kui juba jahedaks tõmbab, laon mõned tekid mõnele hobusele. Öösel tegelen muuhulgas kartulpeaga kottpimedas voodis üles-alla hüpates, et ta vait oleks ega tervet maja üles ajaks. Nii tahaks magada...

Laup. Hommikul vara ratsutavad Siret ja Maria akna tagant mööda. Nüüd on vestipaanika. Meie omad stardivad kõik puntras koos ja pole aega vahetada. Lõpuks halastab mulle Vilvi. Isa tuleb käruoperaatoriks ja toob mulle süüa. Vihma muidugi sajab -- ikkagi krossipäev. Pinnas on hea, ainult soojendustakistuste ees on veidi libe. Hobune hüppab vaidlemata, aga vahel viskab jalga vahetades tagant üles. Sellist energiat oleks tavalisse trenni ka vaja. Stardi 30 sekundine countdown tundub oluliselt lühem kui pool minutit. Kihutamisest ei tule midagi välja, hobune muudkui jõllitab kõike, aga kuidagi suudame takistustele ligi hiilida ja ülegi karata. Ainult mustaks põletatud palgi tuleb mõnusa hooga... nii võiks ju kõiki! Veele läheneme meelega aeglaselt, ma ei taha proovida, mis tunne on riisil, kui teda mudasse istutatakse. Poolest lombist saame traavi ka sisse.

Jee, me saime hakkama! Kui kuulen, et saime normiaja ületamise eest üle 30mp, langeb tuju kolakaga olematusse. See tähendab ligi minutijagu liiga aeglast sõitu. Niigi pikast lubatud ajast oleme lootusetult kaugel. Loll unistus ülepea. Miks ma trügin sinna, kuhu üldse ei sobi?! Hiljem selgub, et miinuspunktid arvutati algul valesti, iga ülesekund maksab 0.4mp ja seega kulus meil "ainult" pool minutit liiga palju ja miinuseid tuli tegelikult 14. Ka see on liiga palju, aga masendus leeveneb veidi. Isal on külm, aga hobuste kiirusest ja jõust lummatuna peab ta vapralt vastu. Kogu seltskonnast tõrgub välja ainult kaks -- üks oma avaliku salahirmu ees, teisel kardab hobune takistuse taga olevat vett -- ja ainult üks ratsanik kukub hobuse otsast alla. Õhtul on grill ja chill, salat ja suupisted ja kringel, mis on võimatult hea. Söödame ja pillitame hobuseid. Laural on kaasas postid ja lindid. Kuigi aed on elektrita, püsivad hobused kenasti karjuses ja on hulga kergem asju ajada. Panen tableti lauda ja hakkame eurovisiooni vaatama. Näeme ära, kuidas Elina nutab mahajätmise pärast ja rohkem ei suuda keegi. Uni murrab.

Pühap. Ärkame kabjamüdina peale. Kaks kohalikku eestikat on väliboksist vabadusse murdnud, seinamaterjal ja alumiiniumlatt pooleks, ja kihutavad nüüd igal pool ringi. Jube palav on. Parkuur on lihtne ja loogiline. Meil on ametliku 10 takistuse asemel umbes 15, sh kuivanud lombi jälg maas ja väravakõrvane tühi koht. Tõuseme koha võrra ja kokku jääme või saame teiseks, oleneb, kustpoolt vaadata. Koha mõttes on ju kõik hästi, aga võitlus iga tehtud sammu pärast on liiga raske, et olukorda nautida. Töövõit, öeldakse. Jah, töö võitiski. Olen hobusega siiski rahul. Boks tuleb tühjaks vedada. Täis kuhjatud käru on boksi ukseaugus, hobune mõõdab mõne hetke ja hüppab filigraanselt üle käru, et minna paar meetrit eemale muru närima. Kohapealt hüppamine on tal tõesti selge. Annan hobuse emale nööri otsa ja nad triivivad koos kusagile eemale. Olen päikesest kärssama läinud, aga asjad tuleb kokku kraapida ja autosse ajada. Sõidame juba, kui mulle meenub jope, mis majja nagisse jäi. Jooksen seda ära tooma. Kolme nädala pärast tuleb osa rahvast siia tagasi, sest Sakste juures ära jäänud 3V asemel korraldatakse Koordis midagi.  

<><><><><><><><><><><><><><><><><><>

Kui millalgi peaks juhtuma, et asjad sujuvad liiga hästi, siis tulen siia lugema järgmist tõestisündinud lugu.

L, A, Y, M ja E plaanivad võistlema minna.

* L-il on olemas auto ja ühekohaline treiler
* A saab J1-lt kahekohalise treileri laenuks, aga sellega 1 hobuse vedamiseks on tarvis BE-d, seega kutsub ta roolima Y
* Y-l on BE ja lootus saada hobusele koht M treikus

* selgub, et koht M-i treileris on juba reserveeritud E-le
* kuna võistluste nädalavahetusel võisteldakse nii KS, TS, 3V kui KR ja vabu treilereid napib, kammib Y treilerite müügikuulutusi
* selgub, et koht M treileris ikkagi vabanes, E ei tule
* mõni päev enne võistlusi selgub, et M ka ei tule, seega pole ka treikukohta enam
* Y helistab treikumüüjaid läbi. Kui midagi on müügis, siis see ei tähenda alati, et see on ka saadaval. Varuvariandid on võimaliku laenutreileri kasutamine ja tagastamine reedel (3x135km). Pühapäeval sama nali
* L-il hakkab kahju. Pakub, et võtame A-lt J-i teileri, asemele anname L-i ühekohalise. Siis saab A ise oma vedamistega hakkama ja L ja Y hobused reisivad koos, Y roolib
* A-l läheb auto katki, pole millegagi vedada. Y annab oma auto A-le ja saab vastu A koeraauto
*  selgub, et L auto ei jaksagi kahest treilerit vedada. L vahetab J2-ga autosid
* kuna A koeraauto tahab ka võistlustele tulla, sõidab sellega võistlustele Y lapsehoidja H
* siis võistlevad L, A ja Y ennastunustavalt 3 päeva
* kuna lapsehoidja on ammugi lõunas tööl, vajab ka A auto uut sohvrit. Seega asub rooli L
* A ja L sõidavad A kodutalli: A roolib Y autot, mis veab L treilerit, milles kükitab J1 hobune; L on pakkinud oma pambu A koeraautosse
* L pakib pambu ümber Y autosse ja sõidab oma tühja treileriga oma kodutalli, kuhu oma, ehk siis L hobune on Y hobuse seltsis J1 treileris ja Y roolitud J2 auto veetuna juba kohale jõudnud
* L pakib pambu J2 autosse ja veereb koju, kus saab viimaks autod tagasi vahetada
* Y tagastab J1 treileri, läbides kõik saadaolevad Tartu liiklusummikud ja ümberehitused


<><><><><><><><><><><><><><><><><><>

 Essa. Meil on oranžid numbrid. See meie esimene tundub kõrgem kui vasakpoolne 90 klassi oma

Eelmise aasta pliiatsid olid laiaks istutud, nüüd kombineerusid meile uue takistusena

Heki vahe kõik takistusi täis, kusjuures hekk ise polnud kuigi palju kõrgem. Hobune oli hämmingus, et kust ikkagi minema peab

Selle mesimummu oleks tahtnud öösel salaja ühevärviliseks üle värvida. Malle ütles, et tegelik probleem peitub meil omal kõrvade vahel ja tema annab oma pea panti, et hobused ei tee mummu peale krossil teist nägugi. Näoilmet ei saanud muidugi hiljem kontrollida, aga jalad läksid hobusel risti ja raskeks küll

Selliseid võiks küll kõik kohad täis olla

"Mitte miski" oli endale värsked valged ääred saanud. Sellegipoolest see mittemiski meile täitsa sobis

Nii pikast palgist ei viitsiks isegi laiskloom ringiga mööda minna

Nott künka otsas. Langus liivakasti oli üsna väike

Liivakasti teisel pool vedeles ka nott

Mustaks põletatud palgikene. Väga ilus nägi välja, süsimust. Ainus tõke, mille ees hoog üldse maha ei tulnud, aga see oli juba kodupoole ka

Mõned pliiatsid jagusid siia ka. Hee, E ka pildil. Ta ise teeb ikka hulga paremaid pilte kui need siin. Eelmise postituse omad olidki tema tehtud

Sellest takistusest polnudki head päris pilti, sest läbijalutamise ajal polnud veel vesi kohale jõudnud ja päike paistis hiigelkiired pildile. Vesi on madal ja pinnas kannab, tegijamad kihutasid suure pladinaga läbi

Viimane, hapupiimane. Meie puhul oleks piim ka päriselt jõudnud vanaks minna

Närib muru. Nii tore oli näha, kuidas hobuksel kõht maani ei ripu. Nüüdseks on juba veidi kosunud... rohkem galoppi vaja teha, see mõjub kõhtu trimmivalt. Muru nagunii vähemaks teha ei saa, karjamaa on liiga suur ja mahlane

Põgenemisjäljed. Karvu oli ka maha kooritud, see valge junn rippuva nurga juures ongi karvadest. Nagu juuksuri juures žiletiga võetud oleks. Ime, et hobuksed niigi kaua vangis viitsisid kükitada -- kogu allapanu oli nahka pandud ja kaks eestlast juba näljahätta jääda ei kavatse

 Thumbs up! Varsti on nahk ka tagasi, saab uusi seiklusi ette võtta

   

Välja!

Kui Joosep postitab FB-s mõned päevad enne üritust teate vabanenud kohast, siis normaalsed inimesed kerivad ilusti edasi järgmise postituse juurde. Mitte mina muidugi. Äkki peaks proovima? Ei mingil juhul, seal kõik profid koos ja aetakse ikka tõsist asja. Aga tahaks ju. Aga ei oska ju. Ah, niikuinii on tahtjaid üle ääre, vaevalt mind üldse lastakski. Lihtsalt soovi avaldamine ei maksa ju midagi?

Igatahes leidsin ennast ürituse eelõhtul treikut sebimas, lapsehoiu teemalisi läbirääkimisi pidades (nagu ikka stiilis, et... kle, ema, mis sa sel nädalavahetusel teed? Tegelt pole oluline, ma juba tean) ja loomulikult paanitsedes, et millesse ometigi ma ennast nüüd mässinud olen. Meie tallist pidi nüüd kokku kolm krossitajat Koorti minema. Kui teistel olid hobused peal ja asjad pakitud, siis minu sebitud treiler alles lonkas tugevalt vasakut jalga. Rehv oli tühi kui kell. Õnneks kasvavad kompressorid iga kuuri all, khm, ja lössis soolikast sai millalgi jälle sõõrik, rõhk sees 48 naela ruuttolli kohta. Ka päris naelu oli üsna palju, ikkagi talverehvid.

Edouard liikus nagu tantsija, kui ta keerukuju mängu poose sisse võttes olukordi ratsanikele ette näitas. Täiuslik tasakaal. Ja täiuslik miim. Nii hästi oskas galopile tõusmist etendada, et ka hobune ise poleks paremini suutnud. Siledal maal oli põhirõhk tasakaalul, täpsusel ja kontrollil. Serpentiine, volte ja pöördeid tuli teha sentimeetri pealt õiges kohas. Edouard on seda meelt, et tavaline koolisõit ja kolmevõistluse koolisõit üksteisest ei erine. Ikka nõutakse rütmi, lõdvestatust, järeleandlikkust, impulssi, otsesust, koondust. Prantslased olid millalgi hakanud koolitama eraldi kohtunikke 3V skeeme hindama, aga nende pandud hinded olid olnud keskmiselt ikkagi samad, mis päris koolisõidu kohtunikud olid jaganud. Edouard leidis ühe asja, mis Eestis paremini on: nimelt lubatakse prantsusmaal 3V koolisõidus kangvaljastust ka madalamates klassides, aga siin õnneks mitte. Meil on muidugi kohalikke tärne vähe ja ka raskeimad skeemid L-tasemel, aga selle aasta skeemis on juba traaviküljendused ja galopis kontras 90-kraadised pöörded.

Treeningplaani teemal tuli jutuks, et E ise teeb vähemalt 3 korda ratsastust ja kõige rohkem 2 hüppamist nädalas. Oluline on paar korda nädalas maastikul käia, aga seegi olevat ratsastustrenn -- lihtsalt keerulisemal pinnal. Ühe tärnini ei pidanud puhtalt galopitrenne üldse vajalikuks. Trennis eelistab mäkke minna galopis ja alla tulla nii, et hobune õpiks ise tasakaalu hoidma -- ratsmetest tirida ei või. Kõval pinnasel eelistatagu traavi, galopp kurnab jalgu. Hobuse valikul vaatab sammu ja galoppi, traavi on võimalik ise arendada. Kui hobust peab krossil kogu aeg tagant utsitama, siis turvalisuse huvides temaga tegelikult ei peaks krossitama. Takistuste vaheline ala, kuigi läbitakse kõrges tempos, on taastumise, mitte võidusõidu koht.

Enne krossi vaadati kõigi varustused üle. Enamasti lasi E jaluseid lühemaks panna, kohendas kaitsmeid, tegi martingale lühemaks. Martingali rõngad peaksid ulatuma hobusele kurgu alla, ei enamat. Keegi ei peaks tahtma proovida, mis tunne on, kui hobuse jalg hüppel martingali kinni jääb.

Esimesel krossipäeval oli Metsik nii pahviks löödud, et hüppas kõike, mis ette tuli, nagu oleks ta seda ammugi juba põhitööna teinud. Oi-oi-oi kui tänulik ma talle selle tunde eest olin. Järgmise päeva skeemitamise ajal olin meeldivalt üllatunud, kui mõnusalt hobune edasi pürgib. Noh ja siis ma proovisin istuda. Kohe üldse ei saanud hakkama. Nagu pakk kartulikrõpse hüplemas seal sadulas. Nüüd vaatan neid, kes räägivad, kuidas täisistakut jälestavad, hoopis mõistvama ja kaastundlikuma pilguga. Vähemalt keskliini saime seekord sirgeks triigitud. Ei pööra liiga vara ära. Ei lase õlgu peatusel paremale triivida. Tõsta õlad oma kohale! Mulle meeldib see mõte, et harjutama ei pea seni kuni välja tuleb, vaid ikka seni, kuni enam nässu ei lähegi. Õhtusel krossil tuli Metsikule meelde, mis ta päriselt hüppamisest arvab ja hakkas vahel pidurit peale viskama. Pisikese krossiraja läbisime küll puhtalt, aga soojenduse kasekandilise ja pärast uue tutvusena künkapealse palgivirna ette jäi esimesel katsel seisma. Ega oleks eriti abi ka, kui teaksin kogu nimekirja asjadest, mida ta kardab. Noh, paber, see on kindlasti nr 1. Vihmavee äravoolu jälg liival. Takistuste varjud. Teist värvi pinnas. Võõras inimene. Tuttav inimene, aga valel ajal. Plastpudel. Kaitsmed. Vuntsid. Maas veerev kivikene. Ja nii edasi. Ah, mis, kohtusin kunagi inimesega, kes kardab nööpe.

Kuna mu vana kiiver läheb tuulega lappama ja vajub ninale või kuklasse, siis ilm käskis uue, hobusega poti pähe tõmmata. Ongi ristsed tehtud. Turvavest on ka täitsa tore aksessuaar, tuul sealt läbi ei tule ja vihma ta ei karda. Vihma sadas vahelduva eduga päris korralikult, aga õnneks oli krossi pinnas nii hea, et jookse või ise. Otsa kokkutõmbeks saadaks sooje tervisi perenaisele ja -mehele, kes peale kõige muu ka hädaabi-ööbimiskoha leidsid mulle ja mu meestele, teistele korraldajatele ja osalistele ja nende taustajõududele -- äärmiselt tore seltskond on.
    
Elin tegi mõned pildid ka.

 

Peaasi

Ükspäev oli söödaruumis kalahais. Kõik selge -- mõned mashid olid just likku läinud. Kala... Poes oli saadaval sobiva suurusega pool lõhet. See oli see peaga pool. Kuna ma miski kalasupispets pole, olen mitu korda selle pea poodi jätnud -- maksan ta eest küll, aga pead ikkagi koju ei taha. Müüjad pole kunagi vastu vaielnud. Seekord oli leti taga üks varem korduvalt kassas meeldiva teenindusega meelde jäänud neiu. Ütles, et ta ei tohi seda kalapead endale jätta. Andku ma kassile. Aga kassi ma võtan ju alles vanast peast, kui nõiaks hakkan! Tüdruk nagu teflonist, midagi talle külge ei jäänud, pidingi terve pooliku kaasa tassima. Just nagu üks varasem kord mäkkdoonaldis, kui tahtsin lasteeinet, aga mänguasjata. Ei tohi ilma. Peab võtma midagi! Andku ma kasvõi mõnele suvalisele lapsele. (Seda olen ka teinud, ühe käimatõmmatava auto esimesele ettejuhtunud poisikesele jaganud,...) Noh aga nii piinlikku plönni ei oleks tahtnud kusagile suruma minna ju. Üleskeeratava hobuse oleksin endale võtnud hea meelega ja kõik minionid ka, aga neid häid teemasid on ehk korra aastas ainult. Ahhh... nagu vanasti Brežnevi pakikesed.

* * * * * * * * *

Alla ja Dina teine lõunadessant sel aastal sai just läbi ja huvilised korralikult läbi raputatud. Loved every second of it. Alla näeb asju, asjade põhjuseid ja seoseid, paneb mõtlema. Kohati tekkis isegi tunne, et vara veel viiskusid nurka loopida, proovime ikka veel 

Ühel heal hetkel tabasin end võrdlemast oma nn koolisõitmist ja hüppamist. Metsik ei anna kummaski end kohe algusest täielikult minu kätte. On hajevil, loiuvõitu või just liiga elevil, ettevaatlik ja umbusaldav. Võib kasvõi maalati ette seisma jääda, kardab nurkasid ja takistuste varjusid. Alati nagu mõtleks enne märguandele reageerimist järele, et kas ikka maksab. Pärast kolmandat parkuuri ja kaheteistkümnendat kombinatsiooni kontrast ja sääre eest astumisest on valmis juba rohkemaks, aga paraku on selleks ajaks trenn või võistlused lootusetult läbi, tuled kustunud ja rahvas kodudes laiali.

Käisin oma väljaväänatud jalaga arstil (no pandi aeg seljataga salaja kinni, ma ise oleks ka poole jalaga omaette edasi rebestanud). Leiti, et sidemed on lõdvad. Midagi teha ei anna. Võib proovida varvastega räti korjamist, tallaga pudeli rullimist jt toredaid harjutusi liiges.ee vastavast kataloogist, aga pehmot ikka kõvaks ei keeda. Vähemalt sain ühe põhjuse teada, miks just mina igalt poolt logisema kipun. Eks peab siis kõvemad selja- ja kõhu- ja kõik teised lihased hankima, et süldikogu püsti hoida. Loodetavasti ei pea selleks eriti trenni tegema... khõh-khõh.

* * * * * * * * *

Kui beebikross on ikka veel üks helesinine unistus, siis vähemalt pisikese sammu sinnasuunas nüüd tegime. 2/3 kolmevõistlusest on justnagu natuke ära proovitud. Üks päev skeemitamist ja teine hüppamist. Tegime uue rekordi ka -- mitte ühtegi hüpet kohapealt. Alla poolesaja mp, sh 0kp kargamisest, teine koht ja kümps porgandite jaoks, väga ei saa virseda. See on siis selle hetkeni, kui paari pilti nägin. No mis kössitav vanake, õlad kaardus ettepoole! Järgmine kord neelan enne reha alla, saab ehk sirgem. Kui seda järgmist korda ikka tuleb, sest et kiivri upgrade'iga läks vähe... Noh, tahtsin kõige lihtsamat musta sametkaskat, null tilulilu, ainult rihmad nahast, et lõuga maha ei hõõruks ja et ta peas nagu tohletanud tuumaseen välja ei näeks (tuuletakistus üksi juba!). Minu suurust ei olnud. Võtku ma üks hobuse pildiga. See kiljus ainult natuke vastu vahtimist ja kuna hobused on ju nunnud, olin nõus. Kõige viimasemal hetkel jällegi selgus, et seekord telliti ainult tarastatud hobuseid -- kividest ring ümber (aaaagh!!!). Ma peaks umbes 85% skeeme tegema ja palju üle meetri hüppama, et sellist asja sirge näoga välja kanda, aga ost sai tehtud ja nüüd tuleb kuidagi kohanema hakata. Alustan õhtuhämaruses metsateedel.

Kapiedev tegelikult.

Skeemisõit teistmoodi

Üks teine päev, kui tüdruk sadulavöökahjustuse pärast poniga sadulata sõitis ja ülejäänudest pooled oma ühest või teisest traumast taastuvaid hobuseid jalutasid, tuli mul mõte. Mis oleks, kui prooviks sõita skeemi, aga takistussõidu reeglitega. Sooritad harjutuse -- saad 0kp, paned puusse -- 4kp. Puusse panekuks loeks vea sooritusel (vale allüür, vale arv samme vms; nagu mahaajamine, st et proovis küll, aga miski ei klappinud), sooritamata jätmise (näiteks ei peatu või ei taanda; nagu tõrge) või eriti ebatäpse kujundi (nagu vale tee). Vähim karistuspunkte korjanu võidab. Liiga lihtne täiuslikult 0 skoorida, jah? Trikk oleks ikka ka: annaks ratsanikule vähem juhtimisvahendeid. Hobusel oleks peas päitsed (või igatahes midagi suuliste ja ninapigistuseta), mille küljes on nöör ainult ühte otsa pidi, teine nööriots siis ratsanikul peos. Tohutut täpsust ei saaks eeldada, lubaks siis mingid meetrid kõrvalekallet. Sadula kasutamine oleks ka vabatahtlik. Madjakat ilmselt ei lubaks.

Niisiis:

• Skeemisõit takistussõidulaadse hindamisega

• Hobust juhitakse nööriga, mis on maksimaalselt ühest otsast kinnitatud päitsete või suulisteta valjaste külge

• Iga täidetud harjutus annab 0kp (õige allüür, eksimine kujundil alla 3m, taandamisel sammude arv täpselt õige), iga täitmata harjutus või viga sooritusel 4kp, kusjuures täitmata või vigast harjutust ei korrata

•  Võidab see, kes kogub kõige vähem karistuspunkte

Skeem ise võiks olla lihtsamapoolne, midagi umbes taolist:

1. A  Sissesõit traavis
    X  Peatus
         Jätkata traavis
2. C  Sõiduga paremale
    M ja B vahel volt paremale 10m
3. B  pööre paremale
    X  peatus, taandamine 4-6 sammu
        jätkata traavis  
4.  E  pööre vasakule
     E ja K vahel volt vasakule, 10m
5. A  sammule
    KE lühike diagonaal sammus
6. E ja H vahel galopile
7. enne B sammule
    BK lühike diagonaal sammus
8. A ja F vahel galopile
9. C ja H vahel traavile
    CA  serpentiin, 4-aasaline
10. A  keskliinile
      X peatus

Võimalik, et skeemi tohiks ette lugeda. Võimalik, et lausa käed vabalt sõites saaks mingi edumaa. Võimalik, et lõpliku järjestuse selgitamiseks kasutataks ümbersõitu, mis oleks teatud keerulisema harjutuse sooritamine aja peale, aga võib-olla ka vähimate kulunud meetrite peale.

Niimoodi unistada võib igaüks, aga kas keegi päris elus sellist asja katsetada tahab, pole aimugi.

~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~

Täna käisime õues kappamas. Väliplatsi pinnas oli suuurepärane, aga sinna me ei jäänud, polnud tahtmist trenni lõksu jääda või kordeparadiisis segadust tekitada. Oli vaja teha kergelt ja lõbusalt. Muru juba tärkab, tore kohe vaadata. Mitte et eredas päikesevalguses midagi erilist näha oleks olnud.

Talli parkla võiks mudamaadluse harrastajatele välja rentida. Mitu kuud muretut sissetulekut. Tulen koju, tahaks esikuvaiba pärast rahvale sõnu peale lugeda, aga siis näen oma saapaid. Võinoh, tõenäoliselt seal on saapad, aga no mitte ei näe sinna kooriku alla. Üks aasta tegin koduparklas pilti sellest kohast, kus mu auto tavaliselt seisab. Seal oli piklik liivakast. Võinoh, kasti polnud, ainult liiv. Kojamehel aastavaru nagu maast võtta. 

Rihm

Mis võiks olla hirmutavam kui mitu õnnestumist või vedamist ühtejutti? Kui olin autokooli teooriaeksamil vitsad ära saanud -- vastata tuleb nii, nagu hindajad tahavad, mitte enda arvates õigesti -- hakkasid asjad muudkui sujuma. Hüppetrennis ei kukkunud isegi alla, kuigi miniristi ette suurelt hoolt seisma jäänud hobuse kõrvad oma tagumikuga ära katsusin. Tundmatust ehitusasjade poest leidsin möödaminnes püksid, mis kohe täpselt jalga mahtusid (ainsad, mis proovisin). ARKi sõidueksamil kiskus juba imelikuks: kõik ristmikud tühjenesid minu lähenedes hoobilt, paremale kitsasse kõrvaltänavasse tagurdamine õnnestus ideaalselt, kaamerapiiksu väljalülitamiseks sirutasin umbes käe ja näpp tabas õiget nuppu ilma et ma seda üldse üleski oleksin veel leidnud (võõras auto ikkagi), Riia maanteele pöörates passisid peateelised jalakäijate rohelise taga, mul ainult vabalt veereda. Kätt ei pannud roolil värisema isegi eksamineerija elutargad märkused "näe, päeva ajal enamasti naised roolis, eks mehed on muidugi tööl, et blondid šoppamas saaksid käia" ja "naised muudkui räägivad sõidu ajal mobladega, ei taha isegi ohuolukorras toru ära panna, sest äkki sõbranna solvub". Sain oma õiguse BE-autorongi juhtida kätte ja kutsuti muidki kategooriaid jahtima, ilm oli ilus ja lapsed nunnud, hobusel polnud mingeid nähtavaid hädasid küljes... kohe täitsa kõhe hakkas juba. Ma olen kindel, et ribadeks lennanud geneka rihm on alles algus (ja kui kiiret lahendust ei tule, söön end šoksist surnuks, jalgsi ma ju talli ei lähe, titt seljas). ((see meenutas, et ükspäev tulid koju šokolaadiglasuuriga sõõrikud, mis kohe "tapjasõõrikuteks" ristiti -- no oli just uudis, kuidas keegi viis metsa loomadele söögiks sõõrikuid ja šokolaadi, aga karudele oli šoks mürgine, miska tekkis sinna söögilaua kõrvale kaks surnud emakaru ja kaks surnud pojakest))

* * * * *

Väikelinnas, mis põhimõtteliselt kõigest üks ilus rongipeatus on, võib nädalavahetusel ainult unistada mingist uuest genekarihmast. Bensukas on valiku poolest rohkem nagu kommipood ja asjapoed on lukus, kinni ja maha maetud. Pühapäeval muutusin juba nii kannatamatuks, et panin ikkagi talli poole ajama, rihmajäänused ja tagavara-aku pagassis, kõik mugavused (soe, õhuvahetus, raadio) välja lülitatud. Arvan end nüüd teadvat, mis tunne on elektriautos pingsalt järgmist jaama oodata. Selgus, et ühest akust jagub umbes 70km pluss kaks käivitamist, enne kui armatuur tulukesi ääreni täis saab. Kadusid ABS, rooli- ja pidurivõimendus, turvapadjad. Hea, et auto ise vähemalt alles jäi.

 * * * * *

 Ükspäev hakkas ukse taga kraapimine ja krabistamine, ma siis läksin uurima, et mis nahkhiired need nüüd seal vastu ust niimoodi lendavad. Vastati kohmetunult, et ei tea... Polnudki koolilapsed, nagu olin arvanud, vaid koridori pintseldajad. Hapult haiseb see uus värv.

* * * * *

Rohenäpud katsetavad taimekasvatust sobiva lainepikkusega LEDide toel. Inimese silmale tundub lilla ja sinine. Potipiparmünt väänleb nüüd nagu postitantsija. Tavaolukorras vahivad kõik kõrred aknasse, aga kui LEDid sisse lülitada, koolduvad minutitega nende poole. Kasvavad ka hulga kiiremini. Võinoh, üldse kasvavad.

Eile veel

Talv on täiega peale tulnud. See aasta on üldse täpselt pööripäeviti aastaajad vahetunud, olgu siis või mõneks päevaks. Kõige sügisem sügis oli seekord Poolas. Rohelised maad, närbuvalillelised põõsad, vihma- ja lehesadu. Missioon oli osaleda hobuüritusel ja hiljem Krakowis lihtsalt aega veeta. Keset eikusagit, ühes kolmest Zakrzówi-nimelisest kohast oli suur uus ratsakompleks, 2013 loomalauda asemele valminud.

 

Ümberringi vedelesid põllud ja tohutud vallid suhkrupeeti. Meie põldudelt ei saa kive ka nii palju, saagist rääkimatagi. Niisiis, keset kõiki neid põlde toimus kolme tärni koolisõiduvõistlus.

 

 Starte oli hommikust õhtuni, noortele ja vanadele, ja nii muuseas osales GP tasemel napilt alla 30 paari. Ootamatult palju oli meesterahvaid, kellest üks jäi kohe silma oma kulmudega, kusjuures paksude üllatunud kujuga kulmude juurde käis veel O-kujuline suu. Sest loomulikult minnakse võistlustele inimeste kulmusid uurima.

 

Ajatundlik publik hõõrus külmast käsi ja saalis söögikoha ja hobuseasjade müügilettide vahet. Või oli see hoopis nii, et publik oli mõeldud ainult välishooajaks, sest tribüün asus maneeži seina taga. Suvel võetakse lihtsalt sein maha. Seekord pidid groomid, treenerid ja sõbrannad mahutama ennast maneeži ühele lühikesele küljele kahte ritta, lühemad ette ja pikemad taha. Teisel korrusel akna taga oli veel vähem ruumi. Hobuseasjade müük oli sihitud peenikeste kristalli-inimeste pihta. Mul poleks käsi ka nende pükste säärde mahtunud ja kive oli asjade küljes rohkem kui teatrisaali lühtris.

 Toitlustuse kohta ei saa küll ühtki halba sõna öelda. See oli sisse tellitud. Kuna saabusime hilinedes (ootasime asjatult ühe seltskonna lennukit, mis polnud veel õhku tõusnudki), kugistasime restoranitoitu hamburgeri-tempoga. Parim kiirtoit, mis ma saanud olen. Kalleim ka.

Kõige kuulsam inimene, kes neil päevil maneežis aega veetis, istus kellaga laua taga. Vana hea Stephen ise (rääkis hiljem, kuidas eriti tähtsatel võistlustel peakohtuniku nimi alles viimasel hetkel teatavaks tehakse, kuigi kohtunike kogu on muidugi enne teada. Lihtsalt siis ei saa keegi varem ahistama minna ja ühtlasi ei pea suurema vastutuse pärast ette muretsema). Kui aga arvestada hulka ka need, kes kõrvaklapi-mikrofoni sessioonidega seoses paaril korral GP-de taustal külmetamas käisid, siis päris ehtne olümpiavõitja (1980) saab kõige kuulsama tiitli muidugi endale. Elisabeth. Sissy, nagu me koolitaja tema poole lugematuid kordi pöördus. Istusin seal seltskonnas, tundlad laiali. Tohutu kogus videomaterjali eriolukordade ja võrdlustega (vana vs uus, hea vs veel parem). Njam.

 Nüüd siis järgmine osa. Reisimine. Poolakad on väga tõsised, töökad, abivalmid ja... umbkeelsed. Kui üldse mingit muud keelt purssida, siis ehk venet, aga üldiselt saab ikka hoolega mesilastantsu vihtuda. Prügikastid on üks imelik teema. Nii linnas avalikus ruumis kui koduhoovides, neid kas pole või on väga harva. Järsku on maskeeritud?

Veel hakkas silma, et poole ööni toimivaid pisikesi suitsu- ja alkoholipoode on suuremas asulas iga paarikümne meetri tagant. Hankisime janustena ühest kaktusemahla, sest tavalisi toidupoode nagu polnudki kusagil näha. Neid pidi netist otsima.

Krakow võttis meid vastu kui professionaalne turistilinn,  vaatamisväärsused ilusti puntrasse trügitud ja linna kasutusjuhendeid igas formaadis vabalt saadaval. Part meie hotelli allkorrusel oli igatahes vanadusse surnud ja kartulid moodsalt lillad. 

 

  "Pildista! Ruttu!" See oli esimene kord, kui uhkes rakendis hobused äkki nurga tagant ilmusid. Ei teadnud ju, et nad ilmuvad veel sadu kordi, nemad ja teised ka.

 

 

 

 

 

 Siniste ehetega.

 

 

 

 

 Ja lapilised.

 Ja pruunid.

Ja hallid.

 Ja karvased.

 Ja täpilised, trammi taustal.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 Ja kingad olid neil jalas vaat selliste pehmendustega (jube kompkabi ühel).

 

 

Jäin vitriini uudistama, et kuidas üks ükssarvik ikka nii morni näoga olla saab. Tegin telefonipilti ka. Kohe oli mitu jaapanituristi ka asja kallal, et äkki on mingi vaatamisväärsus. Nüüd juba vaikselt oligi.

Tohutut entusiasmi ei saanud välja lugeda ka järgmiste kujukeste nägudelt. Ju on siis nii moeks.

Ka päevi linnaväravate kõrval aknal rinnutades veetev linnavaht sobis hästi siia ritta. Nägu oli sama, ainult pluus oli vahetunud järgmisel päeval.

Muusikuonust aga hakkas juba lausa kahju. Peaaegu oli kuulda pisarate kõlksatusi vastu kiviplaate.

Miks siis nii mornid? Linn on ju imeilus. Võibolla ehk tuvid peaksid pahandama, kuna neile istekohti ei reserveerita. Need orgid paabulinnu kohal ei ole just seljatoeks.

Selline tagakiusamine võiks tunduda juba pahatahtlik, aga tegelikult...

... elavad tuvid nii mõnusat elu, et saavad oma palasid lausa valida. Mõnel pool lausa krabisevad  igasugused saialised jalge all, keegi neid väiksemaid enam nokkida ei viitsi. Kui veel linnarahvas lepiks, et kõik majad on edaspidi ühtlaselt hallikasvalged beežid, siis võiks värvi pealt raha kokku hoidma hakata ja orad atradeks taguda.

Alati on kellelgi veel hullem. Näiteks neil, kes kuulutustetulba sees peavad elama.

Õnneks ei tulnud meil kordagi tegemist teha Pulgakommiga Ähvardava Tüdrukuga. Siin olid vähemalt teavitusmärgid väljas, aga mitte miski ei hoiatanud meid ette järgneva eest:

Kohutav Koogipood. See on nagu "Jupiteri" atraktsioon Pärnu lõbustuspargis, südame läikimine pooleks päevaks garanteeritud. Need, mis pealtnäha tordilõigud, on tegelikult taimerasva kamakad. MIKS midagi sellist üldse tehakse!? Ma määriks taolise asjaga rege, kui see mul oleks. Kõrvale pakutud Trio Hot Chocolate oli kolm eraldi tassi: valge, piima- ja tumeda šokolaadi joogid, mis tegelikult olid kolm tassitäit suhkrut, igaüks ise värvi, kõik magusamad kui suhkruga kondenspiim või šerbett. See oli kirjeldamatu õudus, isegi tumeda kakaojoogi olid täielikult tuksi keeranud. Põgenesime ühes oma läikivate südametega midagi soolast otsima. Ühes kohas pakuti borši lihapirukatega. Sobib! Muidugi hiljem selgus, et borš tähendab lihtsalt tühja soolast peedivedelikku, milles polnud Mitte Midagi muud peale vee, maitseainete ja äravõetud peedi. Lihapirukad olid kui vene ajast need õlis praetud rullikesed, aga paksemad. Tuhat korda vohmiks enne neid tühje ja vanasid, kui jälle mingeid säravaid taimerasvakooke. Võipakist otse hammustades oleks ka parem tunne. 

Lõpetuseks peaks midagi positiivsemat panema. Kuidas oleks ühe tühjade silmadega pea juures abiellujatega? Erose pea olevat lükata-tõugata olnud, kuni paljude linnakodanike pahameeleks raekojaplatsi maha maandus ja ootamatult suureks turistimagnetiks osutus.  

Usalduse värk

Suvi on läbi ja puhkus vanaema juures niisamuti. Ega seda pansionaadielu väga pikalt pidada tohikski, paksuks võib minna. Seekord olime juba varem kokku leppinud, et iga söögikord ei pea olema kaelani-täis-kartulit-ja-liha, nii et väga lõhkuma tegelikult ei läinudki. Piparmünditee isu sai küll pikaks ajaks rahuldatud. Lapsed kaaniksid siiamaani samamoodi edasi, aga see on neil vist sama sorti suhe nagu multikatega: ühte ja sama, kasvõi miljon korda. Tulevaste suguvõsa kokkutulekute või ka niisama koosolemiste jaoks peab paar lugu meelde ka jätma, sest kuidas muidu säilitatakse need tuhat korda ümberjutustatud nunnud või piinlikud hetked kellegi lapsepõlvest, millest see keegi ise muudmoodi kui jutust ei mäletagi midagi. T-le räägin kunagi, kuidas ta mügridele mürki tegi ja lõkse ehitas. Lõksuks kaevas augu ja kattis selle peenikeste oksaraagude ja mullaga, poole ööni mässas. Mürgiks segas kokku kõige jubedamaid ja mürgisemaid asju, mis aiast leidis, nagu mädanenud õunu ja kibedaid taimi, surnud sipelgaid jm, lõpuks peeretas peale, et veel vängem saaks. Ja vanaema parandas jalgrattalukku naela ja teibiga. Meetri pealt vaadates ei saa arugi, et midagi valesti oleks. Kui keegi tõsiselt seda korviga naistekat varastada tahaks, teeks ta seda niikuinii, las siis olla selline pettekas.

Metsas ratsutades leidis alati sõpru. Õigemini, nemad leidsid minu. Meiliaadresse siiski nende eri värvi röövikute ja lutikatega ei vahetanud.

 

Selle magusalt lõhnava taime järele sukeldus hobuke kasvõi jooksu pealt. Näikse liblikõieline olevat, aga mis see ikkagi on? Mesikas? Õied pole nagu nii... Lupiini moodi pole ka. Lutsern? Hobukse ootamatu entusiasmi pärast olin valmis uskuma, et tegemist on millegi mürgisega -- äkki üritab enesetappu.

Ükspäev oli menüüs grillitud kana. Nähtavasti polnud ta rahul. Peaaegu oleksin 9gag-i it did not approve pildi saatnud.

Sonks on terveks suveks lohakile jäänud ja tagajärjed on nüüd käes. Meesterahval pats peas. Tekkis isegi kiusatus see sodi sinna pähe alles jätta, sest niisugune patsitamine võtab kõigest viis minutit aega. Versus igavene nihestamine üksikute nupsukeste kallal. Kahjuks läheb selline patsindus trenni edenedes järjest rohkem lainesse ega näe lõpuks kuigi esinduslik välja.

Ja ongi kõik selle suvega. Ahjaa, tagasitulek oli ka huvitav. Jõudsin talli kell kümme õhtul. Hobuksed magasid. Ootamatust valgusest silmi pilutav Metsik nööri otsa ja pimedasse õue. Nii pime oli, et ei näinud... no mitte midagi ei näinud. Pidin treilerisse ronima ja oma jalgade peale telefoniga valgust laskma, et hobust veenda üldse mingi koha olemasolus keset kottpimedust. Ega ma tegelikult uskunudki, et see öö minema saame, vanaemal olid juba voodid ka valmis sätitud ja piparmünditee hakkamas. Aga ta tuli peale. Olin jube tänulik. Piinlik oli ka mõne aja pärast, sest olin valjad maha unustanud ja pidime juba sõidetud 3km nulliks tagasi tegema. Õnneks ootas kodus saepurune boks, kuhu mehike sirakile maha visata sai ja hommikul suur karjamaa vanade sõpradega.