Märtsijänes

See on ilmselt mingi paranoia või jälle mustriotsing, aga mul on millegipärast tunne, et ma pean justnimelt neid kahte hobust ise sõitma. Ei või välja laenata või üritada kergemalt libistada. Kuni rapsin ja vaeva näen ja öösiti alles koju jõuan, toimib kõik. Vähemalt hobuvallas. Kas ma ikka pean vastu? Äsja oli üks õhtu, kui autot talli roolides kaks korda magama jäin. Ärkasin õnneks enne kraave ja puid. Aga vähemalt hobused ei lonka. Ohjaa, nad võiksid ka boksis molutades mitte longata, aga ma ei tea kuidas -- kuidagi mul on maailma kõige kergemini paksenevad hobused sattunud. Sellised muumitrolli kerega, kus kõhu ja tagajalgade vahel mingit üleminekutsooni pole, ainult üks jäme vorst.

Ilus ilm, eriti kui ta nädalavahetusel ründab, peksab maneežist välja. Igasugust rahvast tiirutas mööda põlde ja teid ringi. Ma sinna teede peale igaks juhuks ei trüginud, kuigi krihvidega oli päris hea pidamine. Sammud polnud piisavalt vabad ja pikad, seega tunne oleks kokku ikka selline kehvem jäänud -- mõnus samm on mu jaoks äärmiselt oluline. Rassisime siis lumes, ikka kodu poole kiiremini ja ärapoole loivates. Lubasin traavitada -- tahtis kiiremini. Lubasin galoppida -- lendas lausa käest. Oleks seda usaldust, siis võiks ju nautida kogu hingest, aga noh... ei usalda nii palju seda Elevanti.

Söögiga ei saa täis toppida hingeauku. Jämedaks saab küll minna, see on nii lihtne.

Kas enne trenni on mõistlik ennast praekapsast ja kartuliputru täis puukida? Isegi kui see kapsas imehea sai? Noh... Tegemata ei jäänud küll seepärast midagi, aga üsna raske oli olla. Koju tulles leidsin eest ehitusmehe, kes vannitoa ees kohvitassis mörti kokku keeras, kasutades selleks häälitsevat mängukummitust. Oli pahtlipaki leidnud ja sisu veega mängitavamaks muutnud. Seda puru oli kohe igal pool. Põrandail, seintel, riiulites, voodis, seljas, näos, peas, vaibas, kui nimetada esmapilgul silma jäänuid. Mehikese sai jälle roosapoolseks vannis, aga need ülejäänud pinnad... veetsin neid kasides oma kapsase sisikonnaga päris pikalt ja mõnusalt aega. Küll nüüd tahaks magada. Palju kohe. Aga ei, hommik on juba ligidal. Peab varsti end juba püsti ajama ja (võibolla kivistunud) mehikese aeda tassima. Seal möllavad parasjagu sarlakid. Küll teises rühmas, aga kas need pisikud siis meetreid loevad. Ise olen väiksena selle jama läbi põdenud ja mäletan sellest ajast, et ma midagi ei mäletanud. Veetsin määramata aja voodis, aeg-ajalt tõustes ega omanud ähmastki kujutust ajast. Kas oli hommik või õhtu, kas möödunud oli üks või mitu päeva -- ei saanud aru.

Haa, polegi mingeid sarlakeid tarvis, et oleks vilets olla. Gripp niitis terve pere maha, kõigil üle 39 palavikud ja igasugused kondi- või peavalud. KÜLL ON RÄME. Süda peksab kahekordsel kiirusel ja kordamööda on külm ja palav. Paistab, et see Ecu derby  kipub minu jaoks jälle ära jääma. Vaim oli küll veel alles üleeile valmis. Nüüd ei saa muidugi voodistki püsti, peab vist paar päeva ratsutamise ära jätma.

Kaks päeva 39+, nüüd on olnud 38+ päev. Kõik kohustused on kaugustesse kadunud. Aeg venib nagu tatt. Köhides on veremaitse suus. Lugesin uudist, et see aasta on juba 34 inimest grippi surnud. Kõik on olnud vanemad inimesed, kel mõni muu jama lisaks. Pere noorim, see kolmene tervenebki omas rütmis -- hulga kiiremini. Nõuab õue ja lasteaeda ja poodi. Ma ei lähe Mitte Kuhugi. Kogu nahk valutab, eriti pea oma.

Noh... ei. Suuremad lapsed purjetasid 37 kanti, mul ja kaapekakul jälle 38,7 kraadi. Nii erikrdistt on olla. Ei jaksaaa!

Väiksel poisil on selgelt viskeannet, erinevalt enam-vähem kogu ülejäänud perest. Suudab suvalisi esemeid üle toa lennutada nii vasaku kui parema käega. Teised pidid omal ajal ikka hoolikalt jälgima, et omaenda varvastele pihta ei löö, juhul kui visatav üldse üle pea tagasi ei lennanud. Võibolla, äkki imenatukene võib olla põhjus selles, et ta harjutab öösiti. Tundsin seda sel ööl korduvalt, kui soe käsi muudkui laksuga mulle näkku tuli. Võta veel röövik lohutuseks kaissu.

See õudus ei lõppegi. Jälle 39. Milleks need ninaaugud üldse leiutati, kui nad õhku läbi ei lase?! Kardan lämbuda.

Kuues päev ja ikka 39+. Mis mul viga on?! Kodus ei suutnud enam mingi trikiga kügeleda, lasin end talli sõidutada. Hoidsin kõigist eemale ja ootasin, kuni ligipääs boksile vabanes... ja siis ma ei suutnud ust lahti teha. Kahtlustan, et keegi käib salaja hobuseid puhastamas. Lihtsalt pole muidu võimalik, et nad nii nunnud välja nägid. Tolli pidin ka selle seikluse eest maskma, palavik spurtis korralikult üles, aga ma ei kahetse. Väljas oli värske õhk! Täitsa pekkis, kuidas sellest puudust olen tundnud.

Järgmine päev andis kuumus veidi järele, aga ainult selleks, et köhale veelgi rohkem ruumi teha. Ebareaalne, kui palju on võimalik köhida. Oksendamiseni. Kuna silmad arvutit ei jaksa jõllitada, olen raamatut lugenud. See "Roosi nimi" vahtis mul juba ammu voodi ääres ja lasi end leht-haaval vahel harva edasi lükata, aga nüüd, sundolukorras loeb ta end täiega ise. Ole ainult kohal ja hoia raamatut püsti. Nende haledate väntadega, mis kunagi käed olid, aga nüüd mingid jahtunud vedelad makaronid. Mingi lollakas mööda korterit voolamise ringmäng. Loen, üritan magada, köha ei luba, lähen mõnda filmi järele vaatama, üritan magada, ei saa, loen, nuuskan viiesaja tuhandendat korda, nina läheb kinni, hingata ei saa -- magada siis ammugi mitte, lämbumispaanika...

Vahet pole, kui ongi õudne lõpp, siis olgu see kuidagi ratsutamisega seotud. Läksin talli. Võitlesin karvadega. Oleksin võinud nendega mitu patja täita. Ronisin Elevandi otsa. Ta oli nii suur, peaaegu laeni. Proovisin isegi natuke traavi teha. Mu sisu loksus nagu pooleldi tühi tomatimahla pakk. Mul polnud külm, ma ise olin külm. Paras jääkuninganna, huuled õhkasid külma ja käed olid õlgadest saati nagu jäävardad. Kaalukaotus polnud ka üldse abiks. Ma ei peaks ainult 62kg kaaluma. Kõht on nii kohutavalt tühi, aga kõik varem söödav olnu lõhnab täiesti eemaletõukavalt. Kõik, mis sisaldab rasva, haiseb nagu hülgekorjus; kartul on nagu soe seinamört; šokolaad on nagu seep... praegu on kõik panused mu lemmikjäätisel. Kohe, kui lapsed magama on läinud, lendan kapi kallale. Igatsen taga aegu, kui sain Metsikuga korralikult ratsutada ja tulevikust unistada. Täna oli ta oma karvadega nii hädas, sättis muudkui oma kaela kraapimiseks ette. Koksas seejuures kogemata oma peaga vastu minu oma ja kui nägi, et see mind kurvastas, keris kähku end mu ümber kaela-kalliks. Jube kaval. Ole siis sellise peale pahane. Ah, ega ma olnudki, oli tegemist püsti püsimisegagi.

Tollimaks oli kaks päeva siruli. Täiesti tallivabalt ja mul polnud isegi kahju. Peab vist kiiresti testamendi ära tegema.

Siis oli vaja muidugi jälle talli hiilida. Ja ratsutada. Ma teen ülirahulikult, ei rahmelda. Tädi esimene mees suri kahekümnendates, kui pärast grippi trenni möllama läks... Nii oleks tahtnud teedele jalutama minna, aga maa oli kõva ja terav. Külm! Kollionu ei andnud midagi tasuta, aga Metsik tegi jälle rõõmu. Mulle kohutavalt meeldib jalgadega mängida, mõned sammud ühele poole, siis kohe teisele poole, õlad sees ja pepp sees, vahel otse küljele või misiganes pöörded. Mis sest, et ma seekord traavi ei jaksanudki või et duud jäätus maas vedelevate piitsajälgede peale, ikka oli tore. Kui kedagi piitsutatakse (ei pea isegi peksma ega midagi, piisab "laksutamisest"), siis Metsik kangestub, puurib silmad sündmusse ja mul on tunne, nagu kargaks ta kohe-kohe hammastega piitsa kallale ja tõmbaks selle ära. Veel pole juhtunud. Õhtul oli jälle 39,4. Kuidas see jama saab nii kaua kesta?? Sakste juures TS jääb vist minu jaoks ära. Böö.

Viimaks ometi kevad! Vähemalt tundus see nii, kui Kollionuga ringile läksin. 2/3 teest oli juba sulanud ja pehme. Metsikuga pärast maneežitiiru silmad tõstes oli aga õues paks tuisk ja lumi maas. Jälle. Tatti on palju. Minu sees on vist mingi tativabrik, ülimalt efektiivne.

19. päev pärast langemist, nüüd näitab kraadiklaas vahel ka alla 37, köhahood on lühikesed ja tatilappe kulub alla kümne päevas. Jäin vist ellu! Isegi nii elus olin, et käisin sakste juures koolisõitu vaatamas. See aasta on jälle uuendusi. Näiteks avatud klassis peavad nüüdsest kõik kannustega olema, ole sa siis mis imevõimetega tahad. Ja üldhindeid on ainult üks, ratsaniku oma. See muutus oli hirmus mugav, hulga kiiremini said kokkuvõtted tehtud. Naljakas kontrast oli ka: kui 2V (sest seal 3V reeglid) on stekk keelatud, siis suurem osa seal osalenud hobustest ei vajanud kindlasti mingit piitsutamist, vaid oli tegu üldse ülevoolava energia taltsutamisega. Koolisõidus aga oli paljudel pikk piits kaasa krahmatud, aga hobused ei liikunud kohe üld-se. Millimeeter-haaval ja pikkade hammastega. Päris mitmel oli kevad südames ja nalja sai palju. Iseasi, kas mõned naljad ka ratsanikele naljakad tundusid. Hobused on nii hullupööra targad, nad teavad, et skeemi ajal on puutumatud. Võivad teha, mis tahavad. Õnneks tahtsid paljud oma ratsanikele meele järele ka olla.

Käisin Kolliga ringil, kevad pole kriipsugi lähemale tulnud. Kitsed olid, aga nemad on ju alati.

Uus kitserekord -- kümme tükki teel! Jagunesid 3-7 teelt ära ja kokku ei tulnud enne kui ma läinud olin. Enesetundel pole viga, aga ikka on üle 37.

Keerasin ja kruttisin ukseluku kallal kaks igavikku ja olin korduvalt loobumise äärel ja uksekella vajutamas. No ei tule lahti, murra või pooleks see tobe võti. Olgu, panen kella. Hmmm..... selgus, et alumistel naabritel on sama vilets ukselukk kui meil, no jonnib vastu. Ronisin korruse võrra kõrgemale ja proovisin uuesti.

Kuna reede oli punane ja töövaba, läksime ringile. No ei tule kuidagi seda kevadet, isegi mäekülg oli kõva kui... tavaline külmunud maa. Kustkohast see külm küll niimoodi tuleb, öösiti alla -10 kraadi?

Proovisime mängida tuntud mängu, lugedes alustuseks "pibil käälid üks kaks kolm".

Kuu sai otsa, aga mul on ikka veel 37+.  Olemine on juba täitsa lõbus, aga midagi on tuksis.

Vih(m)akobarad

Ei saa ikka paugust üle. Ma polnud veel valmis plaan B-ks, see pidi tulema mingi 10-20 aasta pärast: hakkan nõiaks ja võtan kassi. Aga praegu ei võta ma ju kedagi, saaks enne olemasolevategagi korralikult hakkama. Lõunalauas rääkisime oma lemmikloomadest. Üks oli unustanud, et tal oli kilpkonn ja kui meelde tuli, oli konnast ainult luukere järel. Teine oli oma hamstri laiaks istunud, nii et lõualuud sodiks. Selle pidi ära uputama, et loomake rohkem piinlema ei peaks. Lapsepõlvetraumad juhtumitest kummalgi ex-loomaomanikul. Võinoh, mitte täiesti ex, ühel on ju nüüd kass. Isane, keda lubatakse õue kondama, aga millegipärast kastreerida ei saa. Eelmisel, emasel lasi küll sisu ümber teha. Meesterahvastel tundubki tihti mingi teema olevat nende munadega. Ütleb, et tuleb säilitada võimalus nautida isarõõme. Khm, jaa, ikka rõõme, aga ei mingit muret, et mis nendest uutest karvapallidest saab. Kas lähevad merekooli või pappkastiga prügikasti või saavad metsikud olla, kuni kinni püütakse või ära süüakse või mis iganes. Omad munad võib ju alles jätta, milles ometi asi, ah?

Ja üks töökaaslane suri ära. Polnud kuigi vana ega midagi, 56 kandis. Süda ütles üles.

Peaksin laagri jaoks eesmärgid kirja panema, aga ei taha. Ma tean ju neid niigi, pole teiste asi neis sorida (treeni siis sellist tonti, eksole). Üldse pole erilist tuju välja rapsima minna. Arvan, et KS ja TS teemal ei anna seda meie praegust kombinatsiooni enam oluliselt muuta, võibolla ainult natukesekene timmida. Suurim väljakutse on terve ja võimekana püsida ja saavutada uued kiirused. Raskepärase hobuse jaoks raske siht, ma arvan. Kavatsen kestvusratsutajatelt nõu küsida (*hiljem lisatud: no ei peagi, Laura tegi juba ära). Neil on küll kerged ja pigem väikesed hobused, aga mingid üldreeglid peavad ikka pädema. Kõigist ei saa muidugi sprintereid või maratoonareid, veel vähem kaks ühes.

Laagrisse on praegu plaan minna suure hobuautoga. Treikut ei saaks ma sellise libedaga parklastki välja niikuinii. Kuidas Elevant autosse läheb? Pole aimugi. Treilerisse olen kõik viimased ajad valjaste ja kordega viinud, siis ei pea vaidlema ega hobust väljalt püüdma. Praeguse lumeseisuga oleks see veel ju eriti tüütu.

Hüppekas oli ootamatu. Kas Vants käib tõesti mu salvestisi lugemas? Et kiirusega olevat raskusi? Onu pühkis juba esimesest ringist hoo ja lustiga takistuste peale. Abiratsanik oli hobuse sisse õlitanud ja mu nahksed kindad libisesid lootusetult mööda lutsukalalibedaid ratsmeid. Mingeid ulmepöördeid tuli seetõttu vahel nurgast välja teha, aga no seda on Hanno meile õpetanud küll juba, et ei või rapsima hakata ja tuleb oodata ja rahulikuks jääda. Üritasingi siis rahulikult seda alajuhitavat rongi pöörata. Alates kolmandast ringist siiski paljakäsi, sest noh, paar-kolm inimest ikka veel ootavad mind koju. Vist. Köhisin hoolega kopse välja ja see oli külmas õhus veel eriti lahe. Mitte.

*****

Äratus kell viis, tallis kell kuus, hobused seitsmeks pooleldi peal, kaheksa sõitsime, üheksa algasid teistel esimesed trennid, kümme olime peaaegu kohal, 11 treenis esimene pool autotäiest ja kaksteist teine pool (meeldejätmiseks -- kakaoseiklus ja kilomeetripostid). Rauli-onu oli hobustele mõnusad põhuboksid teinud, heinad ees (sellist söö või ise). Ekslesin algul kui labürindis, nii paljudesse (valedesse) kohtadesse oli võimalik pöörata ja sattuda. Esimene päev oli, nagu ikka, ülevaate saamine. Üleliia põnevaks ei kiskunud. Õhtune TS oli õnneks võimlemine, mitte lihtsalt parkuuri kihutamine. Kurtna maneež on üüratult suur. Ühes servas oli peneroll; keskliinil süsteem, pikk vahe ja okser ja veel tohutu palju maad seinani; teise serva mahtus seotud vahega takistusi ja ikka oli veel palju ruumi üle. Oi, see oli uhke. Ja peeglid! Mitte ainult silmanurgast vilksamisi, vaid lausa kümneid samme jutti sai veenduda, et asjad püsivad (või mõnel juhul, et  ei püsi). Ainult see külm. Eriti pärast trenni ronis see kontide vahele ja pani päris lõdisema, kuigi soe söök oli just keresse tõmmatud. Läksin ööks isa juurde kamina äärde, plaaniga Eesti laulud ära vaadata. Kuulasin ühe, teise -- olid ootamatult kuulatavad. Tuli mõte, et saan ka silmad kinni kuulata. Ärgates oli pidu üsna läbi juba.

Hommikul oli hobune juba esimesed heinad alla neelanud. Mõned kihutasid juba kaheksast ringi. Junne korjasid millegipärast ikka vanad, noortel poleks nagu kohati käsi külge kasvanud. Teeninda teisi ette ja taha. Soovin neile kunagi samasuguseid lapsi, nagu nad ise on (evil grin). Hobune oli jätkuvalt püüdlik, kohati liigagi. Tabasin end äkki mõttelt, et... Kollionuga on tore ratsutada! Ei ole ainult rügamine ja vaev, on ka kergeid ja rõõmustavaid hetki. Õppisin isegi ühe uue (vana?) triki: peatust tehes olgu jalad ees, üsna sadulavöö kandis. Taandamiseks asetada sääred taha (õpetamisel kasvõi 20cm jagu) ja mida imet -- astub ilma igasuguse sikutamise või vastuoluta. Ma vist olen seda "trikki" lugenud sellises versioonis, et taandamisel peaks ülakeha ette minema, kuigi intuitiivselt viskuks ju hoopis selili ja tiriks. Igatahes, kui on tunda, et hobune juba esimesel katsel saab täielikult aru, mis toimub, siis miks põrgu pärast mitte just nii suhelda. Hiljem moonduvad märguanded niikuinii märkamatuse suunas. Kunagi saan Kolli samamoodi tagurdama kui Metsiku ja vast ei lähegi enam 15 aastat.

Jõudsin suurivaevu päeva naela ära oodata, krossitrenn muidugi. Viimase, penskarite grupi liikmena sai seda ootamist ikka hulgi tehtud. Miku-onu ja Rauli-onu olid siuh-viuh paar aeda kokku klopsinud ja lume alt kaevanud välja sootuks toredaid asju. Sealhulgas tervelt kaks kahe tärni takistust. Sinna majakesse oleks vast kaheliikmeline pere elama mahtunud. Madli silus ja kaunistas, palkehitise all olid tervenisti kitsekesed (ohjaa... tea, kas olid  ettekuulutuseks tulevastele sündmustele ..?) ja lilli jagus igale poole. Kollionu proovis mingit puhmast ampsata ka, kuigi minuteada hobused plastmassi seedida ei oska. Pikalt ei viitsi heietada, aga nii palju kui ma nägin, tegid kõik laagrilised tublit tööd ja lendasid üle asjade, nagu teeksid nad seda iga päev. Isegi hall talendivooru võitja põrkas sirgelt ja lennutas koibi, ei mingit laperdamist. Ja Kollionu, see tubli Vants, teda tahtsin pärast ekstra tänada, et ta nii vapralt koostööd tegi. Aga juhtus hoopis nii, et sõidutasin lapsed kodumaile ja jätsin Kolli Juulat ootama. See ootamine venis ootamatult pikaks. Pidi tulema 8-ks ja siis 9-ks, kuni see päev üldse ei tulnudki. Ise olime juba kodus, aga hobused ulapeal. Süda tilkus verd, no ei saanud kuidagi olla, muudkui muretse, et kuidas kadunud ikka koju saavad. Järgmise päeva lõunaks said alles, aga vähemalt said. Loodan, et Elin sai pildile ka midagi kogu seiklusest...

Kui pühapi õhtul nägin korraga teel nelja kitse, siis esmaspil oli neid samas kandis vaid üks. Kargas mulle pauguga esistangesse. Õnneks oli kiirus väike, vähemalt üle ei pidanud tast sõitma. Korjas oma koivad kokku, tõusis püsti. Kõik jalad tundusid ühepikkused ja liigesed paindusid õigele poole. Otsisin teist veel pimeduses mõnda aega jälgi mööda taga, aga neid jälgi oli seal sigrimigris sadade kaupa ja teiste tehtuid rohkem. Verd ei näinud. Sõitsin koju autot ja katkisi suhteid lappima.

-----

Mis ma nüüd edasi peale hakkan siis. Pole eriti ultimaatumite-inimene olnud, aga mõned põhimõtted nagu ikka oleks.

-----

Arenguvestluste hooaeg: tööl, koolis, lasteaias. Ime aga pastakast eesmärke välja, isegi kui oled alles kolmene. Keskmisel tuli arenguvaikimine. Nii kange kutt, et mitte ühtegi sõna ei poetanud. Ühe korra vist noogutas vastuseks, aga see oli ka kõik. Vestlesin siis ise õpetajaga. Oi kuidas ma arenesin.

Hakkasin lonke kohta detaile koguma. Kuidas saab nii olla, et üks päev on lombakas, teine päev mitte? Kapjadega saaks veel kuidagi aru, aga kand? Mis see on, kui hobune ei saa jalga kannast kõverdatuna kusagil keskel hoida, vaid ainult kõrgel kõhu all või sirgelt vastu maad surutuna. On hoopis mingi lihase katki venitanud? Sammus pole midagi näha, et viga oleks. Traavi pole enam kaua aega küsinudki. Jalutame ja teen talle kõhulihase-harjutusi.

Elin oli saanud selle kahe tärni hüppe pildile. Mingi nõidus jälle, et pildil pole kõrgust ollagi, aga kõrval seistes oli see kolakas nagu väike buss.

Oli maratonipäev, aga ma ei suusatanudki. Käisime hoopis esivanematega uisutamas ja pärast söömas. Uksevalvuril oli hullem nohu kui mul, tatt rippus poole maani. Rääkisime, nagu ikka, lapsi taga. Peab neist tõesti rohkem kirja panema, sest ega muidu pärast mäleta küll. Näiteks praegu on kõige hullem ja koledam, mida meie pesamuna kellelegi öelda oskab, kui tema peale vihastab: "kakapuuks". Legodega peab ettevaatlik olema, poes mängunurgas oli päris kole ähvardus. Lapsed ei lugenud, kargasid mängima, aga peletasin nad sealt igaks juhuks minema. Mine tea seda värki.


Viimaks ometi, pärast mitmeid poolikuid plaane panin sinimustvalgel päeval Vantsile korded külge ja lasin tal lauatajat lohistada. Ja kelku. Kelguga ei saanud rohkemat kui aeglast traavi tippida, plänn kippus kummuli minema. Autoteele ka siledat otsima ei tahtnud minna. Lauaga jälle oleks võinud kütta nagu torust tuleb -- midagi nagu tuligi, aga päris sirgeks saba ei ajanud. Külmavõitu oli. Vants oli algul üsna ähmis sest imelikust sagimisest ja sättimisest, aga kui asjale pihta sai, rahunes maha. Õhtul tähistasime sajalist söögi ja filmidega. Lasteaias olid lapsed linnukese ja lipu teinud. Meil koondus see üheks teoseks.



Küll on alles kohutavalt külm olnud! Numbrite järgi vähem kui 20 miinust, aga tunne on selline, et nägu külmub pisikeseks ruudukeseks ja kukub kildudeks maha. Tuul on. Väikese boonusena saab talliskäikudega nüüd imekiiresti ühele poole. Eile ronisin ühe otsa ja ponitasin teist käe otsas -- kaks tükki poole tunniga liigutatud. Täna sain tunniga kaks lausa ratsutatud, ühel oli isegi sadul seljas ja peale 100m tibutraavi sai ka 6 sammu galoppi tehtud, 3 ühest ja 3 teisest jalast. Siis kadusid näpud ära ja käisin neid vahepeal tallis otsimas. Homne hüppekas jääb ära ja tõenäoliselt ei ole ka nv-l võistlusi. Ma poleks niikuinii läinud. Tööl on olnud tohutu pikad ja kurnavad päevad, seega mõningasest molutamisest kindlasti ära ei ütle.

Ohhoo, midagi ikka toimub, Rahulas on sootuks suured rahvamassid end kirja pannud ja Ihastes ka midagi. Ventilatsioonisüsteem sai ka viimaks tööle. Väidetavalt pärast tarkvara uuendamist. Mu prantslasest ja šotlasest külaliste paar läks kottu ära. Katsun tasapisi aru saada, mis vahepeal toimunud on ja et mis päev üldse on.

Jälle uus

Hobunduses algas aasta kärtsu ja mürtsuga. Keegi kappas lahtiselt ukse tagant mööda, Kollionu ehmus teise hobuse ehmumise peale ja ta kargas mulle krihviga suurde varbasse, keset konti. Talli vahel, ehk siis betooni peal. Saabas on rikutud, lohk tuli sisse ja valus oli ka, aga ootamatult vähe. Tähendab, Kollionu oli kuidagi suutnud oma raskust mujal hoida, sest kui ta ikka kogu hooga sinna varbasse oleks maandunud, poleks mul pannkoogipaksustki plönni sest varbast alles jäänud. Vahetasime K-ga korraks hobuseid. Ma polegi Kollionu nii kenana kunagi kõrvalt näinud. K hobune oli vist vähemalt 2x kitsam kui Kollikas, hästi tundlik ja püüdlik. Ühele poole veidi kange, aga seda on nad alguses tihti. Põnev kohe, mis neist saab, plaanid on igatahes suured.

Koputus. Alt-naaber. Jummel küll, kas jälle uputame? Kaebasid lõpuks kohtusse selle lõputu mürgli ja tümpsimise peale (no ausalt, mu lapse nimi võiks olla Ei-Tümpsi)? Aga ei. Käis kurtmas, et meie vannitoa kraan krägiseb ja häirib neid.

Kitseke kepsutas  100m enne talli üle tee. Napikas. Vahel on ikka kasulik sõita aeglaselt nagu vanaema. Jõuab selle täiskuu valgel igasuguseid asju läbi mõelda. Näiteks et kuidas kõige valusam on, kui keegi oluline tünksi teeb. Ja kuidas see unes millekski veel veidramaks moondub (kusagil puu otsas musitamine on natuke veider vist (päriselt pole ju temaga kunagi), enne seda oli jäätunud jääkarulaipade ja suurte ämblikkudega kaetud mägi, millest sõitis üle tsunami). Trennis kerkis arutelu, et kui suuri volte peaksid harrastajad tegema. No 10-meetristega peaksid ju ikka hakkama saama. Taipasin, et ega ma neid volte just kuigi palju trennis keerutagi ja tegingi siis kompensatsiooniks mõned jutti. Ei kompenseerinud midagi, peab ikka päriselt, regulaarselt (ja siis ta tahab teha neid ringe. muudkui ringe ja ringe ja siis nad pole kunagi piisavalt ümmargused).

Kui Kollionu sai TS trennis hakkama 110cm parkuuriga, kus latikas ja okser olid 115cm, siis Metsik hakkas lonkama. Nüüd siis see luujunniga jalg. Paha-paha.

Huvitav. See kand polegi soe. Tõmban liigutamisega tagasi ja vaatan, mis saab, täna proovis isegi jalga anda. Keeras kabja maa lähedal tagurpidi. Tähendab -- oli parem päev. Jalutasin.

Päike paistis, tegime väikese kambaga loojanguromantikat, või vähemalt nii see võis kaugelt vaadates paista. Tegelikult lõdisesime hobuste otsas 7km ringil ja vahepeal oli natuke buk-bukki (sellist oskab ainult 1 hobune maailmas, see punane). See oli vist üks külmemaid miinusühtesid, aga kes neid kõiki enam mäletab ka. Hiiglama pikalt on nüüd olnud muudkui nulli ümber ja suurem osa sellest ajast lumeta. Täna öösel peaks maa jälle valgeks saama.

Tuligi lumi ja läks natuke valgemaks. Nagu tellitult tekkis talli Nauris ja ütles, et hobusel pole häda midagi, ratsutagu ma edasi. Tegi pilti ka ja tõesti, pole enam midagi seal kannas edasi kasvanud. Ju siis väänas midagi või löödi ära ses krobelises kõvas koplis, kus palju muud hoburahvast ka sagib. Võib-olla tõesti, no äkki ikka peaks hobuse kusagile üksik-minikambrisse paigutama, aga kuidagi ei raatsi. Suures koplis on sõbrad ja varjualune ja palju ruumi. Talvel nad küll heinarullist kaugemale eriti ei liigu... Kunagi mõtlen ehk ümber, aga praegu tundub aeg-ajalt tekkivatest vigastustest hoolimata see suure karja variant parim. Tagumine ots on seal sile ja ilus, hobused närivad veel murugi. Viimased 50 meetrit enne väravat... noh, see on hullem kui kuumaastik, aga teised koplid ongi üleni sellised. [Pildil Kollionu -8°C-ga.]


Paar päeva jalutamist hiljem -- ikka lonkab traavis. Küll on põnev seda kevadet oodata... Vähemalt lapsed lõbutsevad. Üks läks kooli, teine oli kodus haige. Koolitajal polnud võtmeid ega telefoni, ka kodune ei leidnud oma võtmeid üles. Siis see koolikotiga duud käis mul tööl võtmete järel, aga ei leidnud töökohta üles. Läks koju, lasi aknast hobukopli traadiga telefoni saata ja tuli uuesti tööjuurt otsima. Täiesti arusaamatu, kustkohast ta otsis, aga igatahes mitte sealt, kust leida oleks võinud. Hoidsin teda tükk aega toru otsas, et välja pinnida natukenegi vihjet asukoha kohta, aga see oli liiga keeruline teema. Toru pandi ära. Ei saa kõike teismelisuse kaela ka ajada, see pole veel korralikult kohale jõudnud.

Asjad on jälle kord tasakaalus. Mina sain hüppetrennis nautida "käimaläinud" hobust ja natuke sihtkõrgusi, lisaks teha "kääre" üle mingi... 25 aasta? Metsikuga pole saanud proovida, kuna ta ilmselt jookseks alt ära, Kollionul pole kusagilt nagu kinni võtta, aga siis 1 sedelgaga kordel tiirlev Ekunaator võttis mind välja kannatada ja -- mida imet -- ma suutsingi. Jooksu pealt selgahüpet üritasin ka, aga see jooksmise osa kadus hobusel kohe ära, kui lakast kinni krabasin, seega pidin ikka kohapealt sudima. Mõni teine lendas autoga kännu otsa, nii et mahlad ja turvapadjad valla pääsesid. Ei olegi kade.

Külalishobu R oli nii tore, algul vedrutas ringi ja pärast pani pead kaenlasse, nuias silitamist. Kohe nunnu selline. Kollionu proovis ka sülle ronida, aga oma rohmakusega oleks mind peaaegu kummuli lükanud, seega veidi vähem nunnu. Võimalik, et ei soovinudki sügamist, vaid nosimist. Midagigi. Mis sa tuled üldse, kui taskud tühjad. Koduteel avastasin, et auto piduritega on midagi lahti. Blokk oli ees. Juhtub, kui ratsasaapad ja kannused jalga unustada. Enam ei võta ühtki riiet ära, ainult laon juurde. Külm on. Peaaegu kümme miinust juba.

Maja renoveerimisel arvutati hoolega, kui palju liitreid õhku tunnis ventilatsioonisüsteem igasse korterisse litsuma peaks. Nüüd ju aknad enam tuule käes ei vilise. Viimase kuu jooksul just külmema ilmaga on aga tark masin ennast välja lülitanud ja meil magamistoas seinapistiku kaudu tulnud suitsuhais sees. Esimese kurtmise peale öeldi, et toppigu me need pistikud umbseks siis. Teine kord küsiti, et kas me akendel ikka lingid on -- õues tasuta õhk vabalt saadaval. Tont küll, kuidas suure hurraaga maja "targemaks" tehakse, aga see enam siis lihtsat asja iseseisvalt teha ei oska. Ilmselt on seadistus vale, aga kedagi ei huvita. Nagu ka näiteks see, et ühel naabril ühtib korterinumber fonoluku koodi algusega. Iga kord, kui keegi koodiga siseneb, heliseb neil uksetelefon. Kui nad seda koosolekul kurtsid, ei kottinud kedagi. Teistel ju ei pinise. Selline tunne, et ajakirjandusse pöördumata ei saagi üldse asju lahendada, sest enne on iga asi ainult teemaga otseselt seotud inimese või paari mure. Meie väike rongipeatuse-linn sai ju jälle lehte. Teemaga, mida kohalikult oleks võinud sudida kui palju tahes, aga asju liikvele lükkab ikka ainult artikkel tähtsas ajalehes. Ei makaronidele moosiga!

Lumi muudab külma ilma pehmeks ja mõnusaks. Suuski veel alla ei pane. Varsti...

Meetrini oli lihtne. Siis kargasid pulgad üles ja mul õnnestus juba teisel takistusel asi pekki keerata -- samm ei tulnud välja ja hobuke tegi kaugushüpet, pulgad kaenlas. Pärast seda kadus kindlustunne ära ja Vants jäi kolmanda ette kolm korda seisma. Mõned ehitised riiviti madalamaks ja sai jälle käima, aga (vana) õppetund siiski: ei saa kunagi midagi enesestmõistetavana võtta. Praegu on saanud ikka jutti muretult nii teha, et kui jalaga peale eriti ei sõida, teeb madala hüppe ja kui toetada, siis jõulisema/kiirema/kõrgema. Mingit kahtlustki pole, et äkki ei lähe. Nüüd siis lipsas vasakule ära. Isegi kuri ei saa olla, sest hüppe kvaliteet tundub iseenesest üsna hea. Kannusekohtade juurest on karv ära kulunud, praegu umbes kahe euro suurused latakad. Kas need veel kasvavad nii rämesuureks nagu parempoolne oli siis, kui ma Vantsi sain 9 kuud tagasi? Polnud see tollal mingi tekihõõrumine nagu seda mulle esitleti.

Sõitsin vahelduseks KS sadulaga, siis on jalad pikemad ja nühivad hobust paljandikust eemal. Osutus, et võiksin ehk tiheminigi viitsida sadulat valida, täitsa töötas ju.

Küll see lumi ikka on tore, hobused on puhtad ja tekivärv näha. Auto ei lähe mustemaks ja enam pole õhtul nii pime. President käis tööl külas. Küll ta ikka jõuab igale poole.   

Pauk. Selline. Tunne, nagu süda oleks tuhandeks killuks. Aru ei saa, et KUIDAS nii teisele inimesele teha võib. Öö jäi magamata ja tööl olin mõttetu, kellel sellisest õnnetusehunnikust üldse kasu võiks olla. Söögis polnud sööki sees ja hüppes polnud hüpet. Mu elu on solgitud.

.......
.......
.......

Kui esmane šokk leevenes ja mingi tunnetekompott oli läbi näksitud, saabus viha. Hammustasin igal võimalusel. Sõnadega. Äkki oleks pidanud päriselt lööma? Millegipärast olen uskunud, et teistega mingitmoodi käitudes võib sarnast kohtlemist oodata. Seega löömine jäi ära. Aga ma pole -- vähemalt omateada -- kellelegi nii retsilt haiget ka teinud. Miks siis mulle pidi tegema?

.......
.......
.......

Lumemaa. Miinus viisteist ja meeter lund, sajab juurdegi. Puud on paksud, kuigi seest peened. Oleme pidevalt pilves. Peab jälgima, et istuli/selili suure hooga ei kukuks, ilgelt valus ju. Õpetame kutsikaid suusatama. Valus asja juures on see, et pean siis ise lauaga ukerdama ja seda ma veel ei oska. Üks teine päev saan ehk ka kaks lauda alla ja siis küll naudin täiega... kui selleks ajaks veel jalgu alles on. Suurest pidurdamisest on reielihased tundetud ja käsi ei jaksa üleski tõsta. Hämmastav, kui palju üks tasakaaluhoidmine käsi võib kurnata.

Tulles lasime end pildistada. Et kuidas me välja näeme, kui kiirust ületame. Ilmselt. Sest märke polnud lume alt näha. Huvitav maa selline, laternate all max 80km/h ja nii kui valgus otsa saab, 100! Lumine tee ja sota. Proovi, kui julged. Kohe näha, mismoodi neid soome rallimehi kasvatatakse.

Huvitav loomakene see inimene. Istub 80-kraadises soojas ja vaatab aknast miinus kahtekümmet. Loomulikult on meie majakeses saun. Kui see sajaks keerata, saab igast külmast paari minutiga lahti, isegi kui ennist ripsmed valgete klompidega vehkisid ja küljevarbad teadmata suunas lahkunud olid.

Väike tont põrutab otse mäest alla ja lagistab naerda. Tema maailmas valusaid pauke nagu polegi, alati püüab keegi viimasel hetkel kinni. Minusuguseid ei püüta enam, olen nüüd peast põrunud. Ei teagi, kas varem üldse olen oma kaalikat nii kõva pauguga vastu maad löönud. Laenasin õhtuni kiivrit ja saingi mõne aja pärast teise tou lisaks. Väsimus  teeb oma töö. Paha  tunne on, aga pilt on ilusti ees ja öökima ei aja. Pole neid kukkumata külgi üldse alles enam, isegi kõhuli sain olla ja alla libisedes püksid lund täis koguda.

Hommikul korjasime ühe solvunud lapse lumehunnikust üles ja tassisime mäele lauda vajutama. Pisike sai rõnga peal  kanalist alla tuhiseda ja vanim väänas kukkudes jala põlvest ära. Seega kohe mitu rekordit ühe päevaga: kõige varem mäele, kõige varem minema ja esimene haiglaskäik. Röntgenpildi järgi arvati, et kondid jäid terveks, aga kui ei jäänud, võiks minna arstile. Nojah. Vähemalt suusad sain katkiselt lapselt ära võtta ja ise õhtuni ringi kihutada.

Üksõhtu tuli telekast klassikokkutulek (soome variant, v-sõnadega), griļlisime kaminas vorstikesi ja mängisime UNO-t. Väljas oli 22 miinust, 1.446€-ne diislihind ja veel midagi... vähemalt kiirgusgraafiku järgi võis nii oletada. Pakkisime end kubujussideks ja sõitsime 13km kaugusele järve äärde, et pealt näha täpselt 7 minutit virmaliste vehklemist. Täitsa jabur, et niimoodi pihta sattusime, sel õhtul polnud ju enne ega pärast midagi. Metsatukas ulgusid huskyd ja selja taga hiilgas täiskuu. Kõik oli sinakasvalge ja sädeles nagu vanaaegses jäässe läinud sügavkülmas.

Sel naljakal maal, kus keset lund võib kaherealisel eraldusribata maanteel sajaga sõita, aga lapsel (sel kolmesel) ei lubata suusaliftiga tagasi alla sõita, kui ülevalt laskumine liiga punaseks osutub talle, võib juhtuda imelisi asju. Näiteks see, et mõnikord päike ei loojugi mitu päeva jutti või ei tõuse. Või et lähed oma elu esimesi virmalisi vaatama ja näedki. Või jalutab keset maanteed vastu põder, PÕHJApõder, pea valge nagu mänguasjal. See ei tormelnud uisapäisa nagu meie kitsed. Jalutas kenasti mööda tee äärt, õigel pool, nagu jalakäijale kohane. Oleks akna lahti teinud, oleks saanud katsuda. Kõige miinusem miinus oli seekord -29C, seega tundus tagasi Eestisse tulles viis miinust lausa soe.
   

DEkoraTSioonidEkaMBER

Kuidagi kerkis küsimus, et kas peaks harrastajate TS taset tõstma. Näiteks 115-sse. Oeh. Kas jälle see teema. Olen igati seda meelt, et harrastajate tasemeid pole mingit mõtet näppida. Kes tahab ninast vere välja saada, läheb suurde sporti ja saab, mis vaja. Las need, kes tahavad armastatud alaga tegelda nii, et saavad samas kenad välja näha, lõbutsevad ohututel tasemetel. Niigi maksavad nad suurema osa stardimaksudest ja saavad vähim auhinnatud ja tunnustatud. Kui meid eestlasi oleks rohkem, kohe palju rohkem, siis alles saaks tasemetega päriselt mängima hakata. Teeks neid kohe mitu juurde. Ja neil, kes mingil tasemel tippu jõudnud, ei lubaks kusagil liiga madalal tasemel "lastelt kommiraha ära võtmas" käia.

Nähes nüüd koosoleku "memo", tuleb välja, et asi on isegi hullem. Takistussõit tõstetakse kõrgemaks, sest... no ei olnud põhjendust, miks. Et on mingi mõnikümmend sõitjat, kes on teinud puhta ringi sel kõrgusel? Oh andke armu. Selline tõstmine nullib kõik "tavaliste" hobustega sõitjad, kes lihtsalt ei hakka ennast ega hobust pilbasteks ajama. Kui see üks hobune, mis harrastajal tihtipeale natuke lemmiklooma moodi rohkem on, äkki enam ei kvalifitseeru, siis teda pole ikka nii lihtne minema loopida ja välja vahetada. Nunnu, aga näe, meeter on taluvuse piir. Ja siis koolisõit. Selle taset on äkki vaja langetada! Mikkks? Ei saadud siis hakkama või? Vaidlen vastu. Parimad said ilusti tehtud ja teistel jäi, mille poole püüelda -- aga ei midagi võimatut. Samas ainuke rõõm ja mingigi fantaasia väljenduse koht KÜR lendab prügikasti. Nukker. Aga mis seal ikka. Saan ennustada: kui need otsused käiku lähevad, siis koolisõidus meistrivõistlevate harrastajate arv ilmselt kasvab veidi. Vanad olijad surevad igavusse. Takistussõidu meistrikatel hakkab vilisema tuul, aga mitte üleliia kõvasti, sest uutesse limiitidesse hakkavad mahtuma praegused "vahepealsed" ja need vahetavad osa mittejaksajaid välja. See, et takistussõitjaid koosolekule ei ilmunud, tähendabki minu meelest, et ollakse praeguse seisuga rahul. Võistlustel osaleti ju hoolega ja arvukalt. Eriti auto-karikasarjal. Selle käikulaskjad on geeniused.

Või mis sel minu arvamusel üldse tähtsust on. Nõudlus ja pakkumine panevad ikkagi asjad paika.

Jaburused jätkuvad. Need minu uned on mingi hullu nähtud ja päris elus on spiraalis lendav tuvi, kes jääb korduvalt hobuste alla, aga spiraalitab ikka edasi.

Kell oli kaks miljonit ja kõik peale kahe, kes "Elle"-i vaatasid, pidid nagu magama. Uks läks lahti, meetrist madalamal teatati: "Aga ma tahtsin sinepiplaastrit!" Meie next best pakkumine urvaplaastrile ei läinud peale. Uks läks kinni ja oli nagu juba lootust. Varsti libises uks jälle lahti: "Emme-issi, mul on pissihäda!" Pakkumine, et pigem on unehäda, läks kurtidele kõrvadele. Ütles hoopis: "On ilus päev!" Jaa, ilus küll, aga öö tegelikult.

Selline ilm. Kümnesentimeetrine lumi oli auto ära peitnud. Mõlemad hobused olid kuidagi... kõvad. Samas oli Vantsile kohale jõudnud, et jalavahetust saab küll seina ääres seina poole teha. Leppisingi selleks päevaks selle pisikese edusammuga ja lõpetasin.

Lapsed on juba mitu õhtut õues käinud. Vabatahtlikult! Lumi on imeline. Teevad seal tunneleid ja losse. Hobused hüppasid, üks kõrgemale kui teine. Metsik muidugi ainult natukesekene, nii mõnikümmend cm  meeldetuletuseks. Sain transa eest vahvleid. Mõnus.

Eriti totter laupäev. Reede õhtul filmitasime hiljani, "In Time" (iroonialaks). Hommikul ei olnud küll ärkamisega kiiret (tegelikult ehk natuke oli, uni oli tõesti veider jälle, seal oli nt vana Savisaar, keda ma vist päris elus kohanudki pole), aga kui siis 11 paiku silmi lahti kangutasin, tuli väljakutse. Ei jõudnud õieti süüagi, aga siis rahmeldasin pool päeva ajatajuta jutti. Tõstsin pilgu ja kell oli napilt talli jõudmise aeg. Nv-del pannakse ju varem uksed kinni ka. Vantsi ajasin algul kordel taga, siis proovisime lahtiselt. Oli võrratult parem kui eelmisel katsel. Varem oli ta lihtsalt kusagile nurka jooksnud ega liikunud enne, kui motivatsioonipulgaga talle järele jõudsin. Siis tegi mingi suvalise sirge otsa ja passis jälle nurgas. Nüüd oskab juba allüüri ja suunda hoida, vahetada ka. Kah mul asi, onju. Aga vot on. Metsikule jõudsin vaevu sadula otsa panna ja ära võtta, vahepealne oli hirmus vähene. Ehk homme...

Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga ma olen veel rohkem väsinud. Hommikuti on padi näos ja nägu hall, kui tööle lähen. Seal ollakse kavalad, riietusruumis on kõhnutavad peeglid -- kulub vähem aega, et endast mitteniikole nurk vaatamiseks leida. Järgmine nädal peaks olema umbes viis jõulupidu. Magaks nad kõik maha. Hobuseid üritasin natuke hajutada, mõne trenni jagu nädalas hakkan ehk natuke sõiduabi saama. Päris ära jagada ei raatsi (ega võibolla tahetakski neid), ühest loodan liiga palju ja teine on liiga sõber.

"Ma olen väsinud. Ei jaksa enam mängida. Peab kobima kreemi sööma." (räägib see kolmene)

Väljakuulutatud kliinikusse (jaan. algul) ei taha minna. Kooritakse kaheksa nahka. Eratrenne pakuvad kõik treenerid odavamalt ja KS on lausa 2-3x kallim, sest kliinikus on ju grupitrenn. Tegelikult ei taha üldse kusagile minna. Kui tuleb muru, siis jah, avatud krossipäevale, miks mitte. Aga sõita kusagile keset Eestit ns KS v TS tegema -- miks. Seda saab koduski. Nojaa see grupitamise faktor ja ühine energia, aga ma asotsiaalina olen pigem üksi. Pimedas soojas teki all. Ei lähe kusagile. Isegi hobuseunesid ei vaata ega jää neis muudkui võistlustele hiljaks ega kaota hobust ja pätidki ei sõida hobuautoga salaja minema (eh... muidugi vaatan neid unesid edasi).

Kurguvalu ja tatt tulevad loomulikult viimasel tööpäeval enne minipuhkust. Tuju midagi teha sellest ei parane. Sattusin ei-tea-kui-mitmendat korda AHHAAsse. Seal sai õhku hüpata ja siis sellest hüppest 360 kraadi pilt saada (ei lugenud kokku, kui palju seal rõngas fotokaid oli, aga kümnetega kindlasti). Salvestasin muidugi vale pildi, kus ajastus kanni läks. Nüüd ma seisangi AHHAA FB-s nagu mõni hädaline, jalad konksus ja käed üleval. Kodus jagati ämbliksaia, aga taldrikul nägid nad rohkem silmade moodi välja.

Siis üks teine päev viisin hobusele porgandi,  mis tundus lausa kuri.

 Inimene on juba nii ehitatud, et otsib kõiges mustrit.

Hoplaa, millised kaks päeva on olnud. Esiteks algas puhkus, aga sellest hoolimata on mind mõlemal päeval välja kutsutud. Pole õiglane ju. Teiseks -- hobumaailm! Nelja erineva hobusega olen sõitnud, seejuures kolmega neist hüpanud. See kolmas oli päris TS hobune ja oh seda rõõmu, kuidas selline veel toimib. Esijalad kerkivad nagu viuhti, hobune venib kokku-lahku kui kummipael, mootor on aus. Sellisega tahaks küll kolmetada. Võibolla kunagi tulevases elus saabki. Neljas oli KS-suunaline põrkepall. Tema leivanumbrid olid kontrad ja sääre eest astumised, aga ma ei tunne teda üldse veel, äkki oskab muid asju ka.

Tegin öö otsa pipakaid, aga ei jõudnud ikkagi valmis. Hommikul on vaja natuke ratsutada ja siis maale sääred teha. "Maale". Aga seal on kamin ja ahi ja saun ja oma hoov, seega kvalifitseerub küll.

Üks retriiver kukkus maha tükkideks, kui üritasin teda aluse külge kinnitada. See oli veel šoksitükkidega taignast tehtud ka, aga ei hullu -- ka tükid kõlbavad süüa. Koerte kujutamisel tunnen ennast ebakindlalt, kuigi näinud ja katsunudki olen neid elusaid ikka mitu korda. Hobustega on palju lihtsam. Midagi pole aga parata, mõnede arvestuste järgi peetakse tulevat koera-aastaks ja nii jätkan traditsiooni.

Nii, tehtud. Sain välja magatud. Ja nii täis söödud, et ümbermõõt kahekordistus. Kes teab, mis päev üldse praegu on...

Üritan kalenderplaanist sobivaid tükke välja valida, aga jälle on mitu olulist asja ühel ajal. Peab valima. Üks hobune (mitte mu) suusatas täna tallivahele meetripikkused vaod sisse ja pärast oli maneežis etüüd parfüümipilve ja lastega (mitte mu).

Nii, ja mida teevad trennilised, kui nende treener ükskord tulla ei saa? Eks muidugi hüppavad ise ja teevad lollusi. Panime algul penerolliharjutuse vahed hiiglama laiad, noh, nagu parkuurivahed pärast põrkekaid. Loll, eksole, aga hobuseid pingutasid nabad välja ja said hakkama. Siis tõstsime asju kokkupoole (mitte lugeda "kokupole") ja töötas paremini. Päris-takistussõitja, kes oma hobuse otsast näpunäiteid jagas, oleks ilmselt kätega peast kinni hoidnud, kui tal neid roolimiseks tarvis poleks olnud. Teine harjutus pidi olema "dog-leg", aga kuna ruumi enam rea kõrval polnud, siis sai see tehtud kitsastest latikatest. Filleritega, sest ühepikkusi lühikesi pulki pole ju olemas. Kostab nagu hea plaan, eksole? Ja nagu ikka keerulistes olukordades -- õppisin oma hobukse kohta midagi uut. See pööre ei saanudki tunduda hobusele mõistlik, takistus tuli ootamatult ja pukkide vahele mahtus napilt kõht ära (kõrgust õnneks eriti polnud). Tegi mingi ilge koleda kitseka ega tõmmanudki kõrvale, nagu vana Kollionu raudpolt oleks teinud. Järgmine kord tuli juba ilusti, aga siis ta juba teadis, et ratsanik on vähe hull ja küsib mingeid imeasju. Pean teda tihemini üllatama hakkama, ehk küll mitte nii palju ja korraga.

Jõudsin tasemele 3000. Mis selle eluga ikka muud peale hakata, onju. Kõvasti ei julge öeldagi, et nii palju aega magama olen pannud. Algas see jama 3 ja pool aastat tagasi, kui pidin pikemalt haiglas passima. Kogu aeg ainult lugeda ei jaksanud, siis hakkaski külge.

Külalishobu on nii teistsugune. Kange nagu viiekordne redel, aga põrkab nagu täiskummist pall asfaldil. Lõpuks ometi hobune, kelle otsas on raskem istuda kui Metsiku. Kuidas küll see tema inimene seal nii pikalt hakkama on saanud?! Ja nüüd ei oska ma enam Kollionuga sõita. See tundub nüüd nii pehmekene, aga endiselt laisk ja hiiglaslik, ehk siis midagi merilõvi taolist. Bonjonjonjonjonnn. Kuidas. Ma. Üldse. Ette. Kujutasin. Et. Ta. Hakkab. Jooksma. Mingit. Krossi?? WTF tõesti.

Samasuunalised elamused jätkuvad. Olen tainas ja hobune on merilõvi. Või lihtsalt plönn. Plönn plönni otsas nagu moest läinud moodne kunst. Võimalik, et olen oma valikutega totaalselt puusse pannud ja ma ei mõtle siin ainult "hobisid".

Jagasime piparkooke. Kolmene muudkui nügis mind ukse poole: "Emme, sina pead tuppa sööma minema. Mine juba!"
"Miks, kas tahad midagi salaja nahka panna?"
"Jah."
...
Tükk aega hiljem pruunlast nähes polnud küsimustki: sihikul oli olnud šoks.

November Rain

Kas keegi teine ka hingedepäeva küünlas leiba praeb või on selleks ainult minu lapsed võimelised? Iga aastaga läheb järjest raskemaks kõigi kadunute meenutamine, see nimekiri on ju hiiglama pikk. Ja aina kasvab.

Hommikul helises telefon. Sellest ei tule kunagi midagi head, kui pühapäeva hommikul telefon heliseb. Nii oligi. Teade, et Metsik on kolmel jalal. Eelmise päeva 7 km ringilt tuli küll neljaga. See on juba teine kord samamoodi pärast ringi! Kas tõesti loll juhus..? Vaatasin küll hoolega, et kividesse ei astuks ja koperdamist ju polnud ka.

Paranoia kasvab ühes murega. Äkki on Kollionu ka pooleks minemas? Undionu ütles, et Vants on tagant ebaühtlane sirgetel. Just olin rõõmustanud, et ta suudab nüüd pead pöörata mõlemale poole ega peagi enam alati nina viltu keerama paremale. Ja et ta on hakanud ratsmele järele sirutama üle selja ja enam nii kõvasti maad ei tümista ja... noh.

Mul pole enam aega olnud e-koolis stalkida, oktoobri asjugi kümnete kaupa lugemata. Hämmastaval kombel pole kedagi veel koolist välja visatud ja kahtesid ka veel pole. Kontrollivärgiga ongi nii, et vahel tuleb teistel ka lasta vastutada ja teha ja eksidagi. Sellest ei juhtu midagi hullu (khm, jaa, ma tean, tegelt vahel juhtub küll). Mind täitsa hämmastas, kui üks lapsevanem rääkis, kuidas ta lapse eest kodutöid ära teeb. Et laps ei jõuaks ju kunagi valmis. Aga selle peale ei mõtle, et õpetaja ei saa iialgi teada, et mingi ajateema on ja kütab rõõmsalt juurdegi ülesandeid. Saadakse ju hakkama. Ja see vaene laps jääb järjest lootusetumalt maha rongist.

Ja muidugi tuleb Alla Animated Dreamsi (või nüüdsest ka nimega PÖFF Shorts) ajal. Mõttetu võrdlus, et kumb on tähtsam. Mõlemad on tähtsamad. I'll be there. Everywhere.

Google tunneb mind nii hästi... otsing sisaldas sõna "impdance" ja selle asemel, et tantsivaid kuradikesi soovitada (mida on kindlasti ka netis palju), küsis, kas ma mõtlesin äkki "impedance". Mõtlesin küll, tänan küsimast.

Olin sunnitud uued ratsapüksid hankima. Vanadest paistab tagument läbi. Saapad läksid katki ja kannused ka. Kinnastest paistavad näpud välja. Valtrapid on valtrapi-aastates 120-sed. Hobune tahaks uusi kaitsmeid ka veel, seni olen purjetanud eelmise omaniku varudel. Ostmine on täiesti kohutav tegevus mu jaoks. Raha kulub ja sobivust ei saa proovida. Mõõdudki ei aita, vahel mulle tundub, et mul on mingi teine meeter. Kohapeal käimise poodidesse ei saa jällegi tööajal minna ja valik on seal ka tavaliselt hirmus piiratud. Ving-ving.

+++++
Täiesti uskumatu teade fb-s... appi, kui kahju, Liis :(  Kõik muud mured on selliste kõrval nii tühised.
+++++

Oli 3V aastakoosolek. Paar võistlust sai kalendrisse kokku lepitud, sh üks rahvusvaheline. Kui äge see veel on?! Muudetakse edetabeli pidamise korda, jrgm aastast hakkab oluline olema tulemuse kvaliteet. Üle 100mp-ga (või 124, ei tea veel) ei hakka tabelisse saamagi. Peab kohe varakult popcorni varuma. Ah ei, siiski mitte, ma ju ei näe neid tulisemaid arutelusid pealt.

Täna oli tore päev. Isegi lapse haigestumine ei suutnud nullida kahte šoksi, mille erinevate transateenuste eest sain. Šoksi on alati tore saada. Metsik oli ülipüüdlik, parkis peatustel jalad hoolikalt ruutu. Saan neid niigi vastavalt vajadusele ükshaaval liigutada, aga nüüd ta paigutas neid omal algatusel. Küll oli nunnu. Kollionu jällegi pingutas nii minimaalselt, kui ühes hüppetrennis iganes võimalik. Kui mul ikka rada meelest läks, siis ise ta õigele asjale pihta ei saanud. Ja kui mul ratsmed ohjadeks läksid ja ma neid pöördel piisavalt kiiresti kokku kududa ei jõudnud, triivis takistusest mööda. See ei takistanud teda pärast trenni mulle oma siniste vaalasilmadega otsa vaatamast: noh, eks ma olnud tuus? Hah, päriselt, Vantsil on kihvtid silmad. Muidu on helesinise rõngaga, aga vaat kus ühel suvisel pildil jäi:

(Välja lõigatud Gerly Kanguri tehtud pildist, maksetud ja puha)
See on ju nagu tiiger! Või merevaik. Midagi seal igatahes on, mis mind seda pilti kordi ja kordi jõllitama paneb. Hobuste silmad jäävad ju tihti nagu tühjad augud, lihtsalt must sügavik... isegi kummituslikud, aga igatahes mitte siin.

Kollionu aka Vantsi uus hüüdnimi peaks olema Kiviperse. See üks jalg, mille otsas ta magab ja mille kannal on sest nahk maas ja veri väljas, selle kints on kivikõva. Avastasin selle veidruse, kui peale trenni kõiki suuremaid muskligruppe läbi logistasin (nagu Metsikuga pärast raskemaid pingutusi harjunud olen). Vaat seda kanni ei suutnud ära logistada.

Ah ja sattusin eelmise kuu piltide peale (Larsi trennist, Elin pildistas). Suvel karuvärviline Kollionu on praeguseks juba peaaegu must! Ka see pilt meeldib mulle väga, sest kuidagi on Vants siin kõhu sisse tõmmanud, muidu on ikka nagu käpakestega veinivaat.

Animated Dreamsi koduleht on vaenulik nii arvutist kui telfist vaadates, kummalgi juhul on erinev osa puudu ja CSS teeb nii, et neile vähestelegi asjadele pihta ei saa. Toksid üht, aga avaneb hoopis mõni naaber. Ajakava on ebaloogiline ja nii mul jääbki sel aastal osa võistlusprogrammist nägemata. Oh viletsust!

Nüüd mul käisid külalised. Jälle omamoodi rekord -- nii noort iseseisvalt S-T-G-tajat pole Metsiku otsas kunagi varem käinud.  On küll olnud nooremaid, aga need on olnud talutatavad või sammujad, ja on olnud galoppivaid ratsanikke, aga need on olnud täiskasvanud.

Kuidagi sattus nii, et mõlemad said kordel tiirutada. Üks tiris suurele ringile ja teine hoidis ligi, aga rõõmu tegid mõlemad. Kasvõi juba sellega, et ei longanud. Kollionu on suunamuutused selgeks saanud ja on neis isegi kuulekam kui Metsik. Vabana võidaks Metsik muidugi kõik koostööüritused mäekõrguselt, sest piirideta Kollionu lahkuks sirget pidi lähima söögi juurde.

Neljapil panin poolest päevast Tallinna poole putku, Elrong ja ootesaalist leitud novellikogu abiks. Millal ma viimati ilukirjandust lugesingi, kus midagi peale lihtlausete ja mõmmide sees...? Magamiseks need rongid endiselt ei kõlba ja kuna istusin näoga sõidusuunas, nokkis mu vaene pea oma tunnijagu õhku. Tallinnas oli lumi maas! Kappasin kiiruga loomelinnaku poole, sest esimese asjani oli alla 10 min aega. Mõne aja pärast oli ikkagi näpp suus: majakogumil kõigil üks aadress küljes ja ei mingit vihjet, kuhu minna. Kui ka lõpuks õige nimega ukse leidsin, oli see lukus. No mis tont see kino luku taha paneb?! Tiristasin, paari katse järel tehti uks lahti. Edasi jälle pimesikumäng, ei sildipoegagi. Katsusin iga korruse uksi järjest, kuni midagi avanes. Siis kamandati sussid jalga ja jälle ei mingit vihjet, kuhu minna. Suvalises kapis oli lõpuks kinosaal. Huh. Miks nii vaenulik? Ja siis vallutasid mind teiste unenäod. Oli üks naljakas hetk, kui jaapanlannast autor, hiiglaslik jänesepea kaenlas, seletas, et miks tema filmis nii palju vägivalda oli. Ööks läksin vanaema juurde, aga teda polnudki. Süüa ka ei olnud.

Tuli ära. 3V-s muudetakse tärnisüsteemi, nüüd hakkab kõige raskem tase 5* olema ja ks osast kaotatakse koefitsient. Tähendab, et krossi osatähtsus tõuseb. KS ei läinud läbi see kõrgeima ja madalaima skoori eemaldamise variant -- noh see oleks ainult tüli teinud ju ka ja lisaks soodustanud igavat tagasihoidlikku kuuskomaviis-hindamist -- ja kaotatakse üldhinded. Ainult ratsaniku hinne jääb. Seegi otsus tundub mõistetav, käigud ja impulsid ja kuulekused hinnatakse niikuinii iga üksiku harjutuse juures ära, saab ka kokkuvõtteta hakkama ja hindeleht saab kiiremini täidetud. Muidugi hakkab olema keerulisem kohti jagada, kui punkte on võrdselt.

KS tandem tuli, eelmise päeva võistlustest ära kurnatud, aga pidasid ilusti päeva lõpuni vastu. Nagu kerisele läks see laks jälle, tohutu vajalik, aga nii lühike.

Järgmine päev tuli koplipeo tagajärgi lappida: Kollionul oli keset jalga verine auk ja Metsikul lõuad alt lömmis. Tegelikult oli ka tallis üks pool rahvast pukitujus, need, keda muda eest boksis peidus peetakse. Puuris nad olla ei taha, lidutavad naabritele kõrvu ja kolgivad vaheseinu.

Parim pidur on porgandi hammustamine. Metsik jäi seisma nagu kännu taha ja proovis selja taha piiluda, silmad nagu küljepeeglid. Vist ei oleks pidanud seejärel porksi jagama, aga ta oli nii nunnu ju...

Lõpuks ometi tuli lumi ka lõunasse. Hommikud nagu muinasjutus. Ehk on ka päevad ilusad, aga ma vahin sel ajal pigem kribu-krabulist ekraani või meelitan kavalate masinate osi koostööle.

Ok(sakohtadega)toober

Hobuseid külastanud lapsed saatsid õunu. Tegin vea, et võtsin mõned kilekotiga koplisse kaasa, kui üht kaasa kutsuma ja teist tervitama läksin. Terve kari tormas mulle peale nagu ameerika jalgpalli mängus. Suures sabinas kaotasin kinda ja seda otsides leidsin Röstri päitsed. Otsides juhtub tihti, et leiab igasugust muud kraami peale selle, mida vaja. Käisime E-ga 7 km ringil, tema Lendava Lohega ja mina Kollionuga. Kohtusime kolme koeraga, kellest väikseim -- ühtlasi julgeim -- jäi kiljatades Kollionu suure kabja alla. Kummikoer sai elu õppetunni ja kaks kriimu jalale, aga kondid olid ikka ühes tükis. Õnneseen. Vähemalt. Metsikuga tegime suure teo, kilomeetrise:

Vihm oli tükk aega tilkumisega tagasi hoidnud, aga nüüd pääses valla. Jubedamalt külm! Ei hakanud sadulaid märjutama, kihutasin mõlemaga lambanahal istudes ringi. Kollionu sai teha traavi kaudu jalavahetusi ringil ja Metsik kappas niisama taastumisrežiimil. Õunad on jube hea kütus, hobused töötasid mõnusalt. Isegi Metsik oli elav, parem hein lubab paremini hingata.

Ärevus. Astusin jälle mugavustsoonist pika sammu välja ja pean nüüd tagajärgedega tegelema. Enne veel tuleb üks märg nädalavahetus põhjas Rogainil. Ei imestaks, kui tuleb samasugune külmetamine kui eelmine aasta. Olen nüüdseks mitu korda järele proovinud, et suure varba küüs kasvab aastaga ühe terve pikkuse. Loodetavasti rohkem ei pea proovima. Panen topeltsokid.

Ei pannud topeltsokke, tundus niigi mugav. Küll ikka inimene võib alles laisk (ja loll) olla. Orienteerumine algas ootamatult sujuvalt, punktid kogunesid toreda kiirusega. Ja siis, pärast kolmandat tundi metsas ma eksisin muidugi ära. Rüselesime kaitseväe okastraadis ühelt ja teiselt poolt, kumbki polnud meeldiv. Vaevu olime ühest hädast pääsenud, kui sattusime kraavide võrgustikku, mida aitas ujumiskõlbulikuna hoida üks korralik koprakari. Neid pidi olema tuhandeid. Kes see tont muidu nii palju puid maha närida jaksab ja vett üles paisutada. Mine kus suunas tahad, igal pool on sügav kraav ees. Kui kuidagi üle pusida õnnestus, tuli vähem kui saja meetri pärast järgmine kraav. Ja nii mitu korda järjest. Kartsin, et pean äkki helikopteri meile järele kutsuma. Kunagi õnnestus siiski põhjasuunas sumbates mingilegi teele välja jõuda ja siis olime jälle järjel. Kukeseened korjasime kotti, pohlad ja mustikad kõhtu. Jõhvikapunktidesse ei sattunud, aga neidki olevat olnud tohutute väljade jagu. Kaheksast tunnist jäi veerand tundi puudu, jõudsime turvaliselt finišisse suppi, kohukesi ja saiakesi sööma. Jalad olid muidugi kanged, aga seekord polnud vähemalt midagi katki.

Kollionu on omast arust jube tark. Pakub muudkui asju, mida pole palutud. Mul on temaga tihti tunne, et ta ei saa mu märguannetest otse aru, vaid tõlgib neid kuidagi oma suva järgi. Second-hand hobuse võlud. No näiteks galopitõste. Ta on harjunud, et seda tehakse alati "õigest" jalast ja kui mingi tont kukil nõuab teisiti, siis ta otsustab, et ma eksin ja paneb ise midagi sobivamat. Jalavahetustega sama: neid tehakse ju ainult suunda vahetades. Muud variandid on täiesti jaburad. No on konservatiiv.

Elukorralduse muutuse tõttu vist enam päevavalgust nägema ei hakka. Talligi jõuan alles hilja õhtul ja peab rohkem kokkupõrgete vältimisega tegelema -- ratsutajarahvast on hulgi. Seinad ahistavad ja vihma aina sajab.

Põgenesin saritrennide eest maastikuringile. Uduvihm ja soe ilm, tee oli täpselt sobivalt käidav ja üldse oli tore. Kuni jõudsime põllu äärde tekkinud kollaste torudeni, mis maa alla kaevamist ootasid. Liiklusvahend ei allunud äkki enam juhtimisvõtetele ja pukitas piki talirapsi põldu kodu poole. Vihmane... no muidugi olin ma jälle lambakarva otsas ja seda ei hoidnud hobuse küljes mitte miski kinni. Lendasin, lammas hargivahel, põlvili põldu. Kuna nii üht- kui teistpidi oli tallini kolm ja pool km, siis hoidsin kõigest hingest ratsmetest, et sõiduk minema ei pääseks. Teadsin küll, et juhendid nii ei luba, aga hoidsin ikka. Kloppisin muda maha -- see ei tulnud -- ja läksime kõrvuti jalutades tapjatorude hunnikust mööda, üks küll veidike keksides. Peatusime, et saaksin selga hüpata. Metsik oli jube süüdlasliku näoga ja seisis mu akrobaatikaharjutuse ajal paigal kui kivikuju. Kas me kumbki juhtunust midagi õppisime? Ei usu.

Järgmine päev lugesin sinikad üle ja panin sadula. Läbisime sama tee, seekord vahejuhtumiteta. Kui mitte lugeda vahejuhtumiks seda, et lapsed olid ka kaasas. Kordamööda Kollionu otsas. Sealt on hea vaade ja turvaline ka, ei mingit hüplemist põllule. Selleks peaks ju pingutama, aga see ei lähe Kollionu filosoofiaga üldse kokku.

Hüppasin Kollionuga üle pika aja prooviks natukene. Oskab küll veel. Tunnen, kuidas ta järjest osavõtlikumaks muutub ja usaldama hakkab. Paksu kesta all on ikkagi hell hingeke. Süda murdub sees, kui mõtlen, kui kaua see aega võtnud on. Võimalik, et tal tuleb seda kohanemist veel mõni kord teha.

Proovikorra põhjal läksin ka Hanno trenni. Aitan hobust liiga palju, peaksin laskma tal ise mõelda ja välja tulla olukordadest. Raske.

Metsik läks vahelduseks silodieedile. Teoreetiliselt peaks tolmu vähem olema. Vaatas mulle otsa, ampsas lõuatäie hapuheina ja poetas selle demonstratiivselt maha. Mitu korda järjest. Ja muudkui vaatas minu poole. Kui selja keerasin, siis sõi.

Võibolla me ei peaks nii palju herosid mängima. Terve päev kulub märkamatult käest ära ja midagi tehtud ei jõua. Õnneks sai kaart täna läbi uuritud ja homme vast lepime lõpuvõitluse aja kokku. Igaüks paneb oma parima hero välja, ühtegi artefacti kaasa võtta ei tohi. Kui me prooviksime tavaloogika järgi lõpuni mängida, nii et alles jääb vaid üks mängija, mängiksime mitu aastat. Jama ainult, et oleme kolmekesi. Peab loosima, kes esimesena kaklema läheb.

Nädal pärast Annikese trenni on Tammes Larsikas. Hobune muidugi suvevormis pole, meil ju alles lilletamisperiood pooleli. Kõht just otse maani ei ripu veel, aga palju ei puudu. Värv on juba tume, kollased karvad on ära pudenenud.

Järjest tuleb uudiseid auto alla jäänud hobustest. On ajujahihooaeg ja tagaaetavad jooksevad aedu katki, lisaks ilmselt ka tekihooaja algus, mis hobused traatide suhtes hulga julgemaks teeb. Jube. Võibolla rohkem helkureid päästaks midagi, aga garantiisid pole mingeid. Ja õnnetuses jääb süüdi looma omanik. Vahet pole, kes aia katki tegi või värava lahti päästis või kelle tallis see hobune parasjagu elab. Mine või soojale maale, ikka oled süüdi. Maksad nii rikkis sõiduki kui hobuse ravi, kui enam midagi üldse ravida jääb.

Kas see ongi elu? Hommikul lähen enne kaheksat, õhtul jõuan koju kümneks. Ma olen laip. Kui kauaks kogutud jõuvarudest jätkub?

Lumi tuli. Lapsed läksid vabatahtlikult õue. Mitu korda järjest.

Selline tore reede õhtu. Käpelt pärast tööd Metsikuga tiirutama, siis nodi autosse, treiler taha ja Kollionu treikusse meelitamine. Õnneks ikka sain eelmisel õhtul naelad alla autole, muidu oleksin puhta hädas olnud. Tammes olid hobusel heinad ees ja boksil nimi küljes, ei pidanud kaua otsima. Tegin veel kiire tiiru maneežis ja oligi öö. 12 km ja 11 minti koju! Harjumatult lähedal. Küll nüüd magaks kahesajaga, aga ei saa, vaja hommikul vara kohal olla, et hobune natuke seedida jõuaks enne trenne. Õnneks olen teises grupis, ei pea vast sodiks rahmeldama. Lars Christensson on sel aastal korra juba käinud, enne suve Vaiklas, aga siis mul polnud veel hobust, et piisavalt huviline olla.

Hommikul olid talliuksed valla ja käis boksitegu, et viimased saabujad ära mahutada. Kollionu oli maganud end üleni puruseks -- ju oli tore. Trennis tegime paar soojendusringi traavis ja natuke galopis, sealt edasi läksid jalused ära ja nii jäigi. Tunnises trennis oli sammupause ehk kokku kolme minuti jagu. Voldid, slaalom, sääre eest astumine, sammude venitamine, üleminekud T-S-T keskliinil. Hakkas täitsa soe. Paljud hobused läksid märjaks, seega oli huvitav Kollionuga võrrelda: tal oli ainult küünarnuki juurest natuke "härmas". Tähendab, mingi võhm on täiesti selgelt tekkinud. Varem leemendas ju iga väiksema liigutuse peale, ähkis juba selleks ajaks, kui ma ta pealeronimise kivi juurde lohistasin. Ja ta pole isegi klipatud. Noorte hobuste grupis tehti ettevalmistusi sääre eest astumiseks. Harjumuspärase veerandliinilt rajale imbumise asemel prooviti seinapiduriga varianti: pika seina ääres tehakse kahel lõigul liigutus, nagu tahetaks pöörata seina sisse, tuues nii tagajalad natuke rajalt sisse. Sein hoiab hobust sääresurve peale alt minema kihutamast. Kui kõik kolm gruppi olid omadega valmis saanud, tuli supi- ja saiapaus, pärast mida panime takistused üles. Olid sammude lugemisega vahed ja traaviharjutused, kõike tuli teha poolistakus. Lars selgitas, kuidas alla vaatamisega jääb hobuse liikumisest maha ja et mis juhtub, kui kätel pöidlad mujal kui üleval on. Hiljem oli Waides õhtusöögiks igavene hunnik liha lihaga ja pärast seda enam küll silmi lahti hoida ei jaksanud.

Pühapil ärgates oli juba valge. See tobe kellakeeramine. Hommikune valgus läks raisku ja õhtul on juba 4 paiku pime. Dislike. Sel hommikul jäeti jalused meile alles. Tegime ringil ja seina ääres õlga sees, G-T-G üleminekuid, keskmisi, ratsmele järele venitamist, üle pulkade rütmi hoidmist, peatusi, sammupiruette. Pärast pannkooke ja suppi ja pildiesitlust eestlaste seiklustest noorhobuste MM-il 3V-s ilmusid maneeži mõned krossitakistused, 80-110cm. Pluss 1cm tigude arvelt, mida need õuest toodud kobakad täis olid. Krossigalopi simuleerimiseks tuli enne hüpet ringijagu elavat galoppi esitada. Krossis tuleb hobusele pisut rohkem kaela lubada, sest lühikeseks tiritud kael toob hobuse takistusele liiga lähedale ja alt hüpates võivad jalad takistuse taha kinni jääda. Selge, et sisetingimustes seda päris krossitunnet ei saa, aga midagi ikka.

Kokkuvõtet ei jaksa teha. Oli muidugi tore, et seekord sai suure kogunemise ära teha kusagil kodu külje all. Ma sõidaks vist siiamaani alles koju, kui asi kusagil kaugemal toimunud oleks. Meelde jäi paar erinevat lähenemist noorele hobusele asjade õpetamisest. Ühte juba mainisin; teine oli kontra harjutamine sammusangast üleminekuga. Hästi tore oli, kuidas Lars korduvalt rõhutas, et kuigi alati on midagi parandada, ei tohiks puudusi ja vigu liiga traagilisena võtta. Tee plaan ja tegele asjadega, aga naudi seda, mida teed. Kui näiteks treener ütleb, et küünarnukid nagu tibutantsus välja keerama kipuvad, siis eriti naisterahvad pidavat jubedalt hinge võtma ja masenduma. Tema aga võrdles neid märkusi ajalehega. Meie vead olevat mitte suur rasvane esiküljelugu, vaid väike nupukene kusagil viimastel lehekülgedel. Hea võrdlus mu meelest.

Oh õudust, kuidas nad muudkui jämenevad. Metsik nägi välja nagu kõrvadega heinarull ja kaks päeva kõva trenni saanud Vants riputas magu nagu kaheksandat kuud tiine mära. Praeguse mudarünnakuga pole kusagil mujal pekke võdistada kui maneežis, aga seal kuluks enne liiv jahuks kui paar sentimeetrit kõhuümbermõõtu tagasi jõuaks tõmmata.

Nii väsinud olen. Keerasin talli ette ja jäin rooli taha magama.

Septembrikuueta

Kooliinimesed ilmusid trenni, üleni lille löödud. Hüppasime murul, sest taheti põrguks ette valmistuda. Ka mulle sobis, sest niitväljakas on ju ka murul. Viisin Metsiku lõunasse ära. Boks oli üles klopitud ja värsked heinad ees. Tundus mõnus, saab jälle pehmel pinnal pikali visata ja korralikult välja magada. Kollionu peab nüüd kaks päeva isaga hästi läbi saama. Kohe algavad Burghley krossid! Raul rääkis, et on kunagi ze Terminatoriga (Jung ise) latti tagasi tõkkele tõstnud, üks ühes ja teine teises pulga otsas. Oleks võinud ju pilti teha, ikkagi Eesti 3V tippsündmus.

Krossidel juhtus kogu aeg midagi, ei saanud võikutki tegema minna. Jung katkestas ja Todd kukkus hunnikusse, seda just tihti ei näe. Takistused olid suured ja pöörded rasked, tihti polnud hobustel aega välja mõelda, kuidas tulema peab. Ülekanne tehti FB-s ja Boydi 50-ga sai seal palju nalja.

Isa oli nädalavahetusel oma jalanahad maha sõitnud, säärte sisekülgedel verised augud. Ratsutades vist kipub nii olema, et keskendud millelegi ja pärast alles vaatad, mis endast alles jäi. Õhtul kühveldas lohutuseks Nutellat sisse ja märkas alles hiljem, et see sisaldab palju pähkleid. Tavaolukorras oleks märganud lämbumise järgi, aga nüüd oli hobuallergia maha surumise tablett šoksikreemi söödavaks maskeerinud. Vedas. Vist.

Tuleb välja, et terasest tagumendi saamiseks tuleb Metsikuga 5 korda tema vana ts sadulaga sõita. Pärast esimesi kordi istud kõveras ja uurid, et kas kann ikka on sinine kui pajapõhi, sest tunne on küll selline.

Väsinud olen sest hooajast, ilmselt ka Vants. Proovisin kihutada, ei saa enam suvekiiruseid kätte. Eks põhiaur olegi ju võhma ja kuulekuse kasvatusele läinud, aga et see kiirust nii palju maha on riivinud -- see oli üllatus. Laupäeva põhiraskused, ma arvan, on laadimine, ks soojendus, skeem, ts soojendus, krossi soojendus ja krossi takistus nr 5, nurk. See pidavat kaval tulema, vasakust pöördest ja nii, et jämedas otsas on heinarull ees, aga kitsas ei midagi, mis teeb möödahiilimise eriti lihtsaks. Ma ei jaksa isegi muretseda. Loodetavasti ikka jõuan sinna katsetama. Rahvast sai kirja poolsada, uusi ja huvitavaid kombinatsioone on mitu. Ehk oleks ikkagi boksi pidanud võtma, lubatakse külma vihma.

Tassisin pimedani takistusi murult ära. Käed venisid poole pikemaks. Sain aialt igavese litaka elektrit, kui märgade kinnastega traadi alt pulki nügisin. Millegipärast olin arvanud, et pole sisse lülitatud. Vantsi elluäratamine mingikski asjalikumaks platsitööks võttis jälle üle 40 minuti. Ma ei saa seda laupäeval lubada, 3x40 või? Lisaks veel need pingutused ise, mille jaoks sooja vaja on, ehk siis 5+1+5 minutit, millest viimased 5 on pedaal põhjas. Olgu, ts soojendus küll üle 10 minuti ei võta, hobune on selleks ajaks juba soe. Või ei panegi ks sadulat ja lähen otse aiast hüppesse. Kui ikka rämedalt kallab, siis nii vist teengi.

Üks asi on plaane teha ja teine pärast vaadata, mis kõik teisiti läks. Hommikul ärkasin enne kella, sõin tüki kala, banaani ja midagi veel. Läksin talli selle avamise ajaks, et keegi kogemata hobust koplisse ei laseks. Jändasin seal treileri elektriadapteri kallal, no ei lähe, ei lähe ega hakkagi minema. Kunagi saja aja pärast käis klõps ja ühendatud oli. Läksin hobusele patse tegema. Muidu oli kõik kena, aga hobust igatahes boksis polnud. Oli koplis. Üleni vettinud. Oh ma nii teadsin, et kättesaamisega tuleb jama, sest öö läbi boksis nälginuna on Vantsi põhimure ükskõik kuidas, ükskõik millega kõhtu täita ja anda endast parim, et keegi teda selles ei segaks. Ajasime teda talliinimesega korralikult taga, sekka sain ka natuke joosta. Mitte sinna ei tahtnud ma oma energiat matta. Laadimist ei arvanud ära, seda tegi ilusti, ämbritäis müslit abiks. Vihmasadu oli igatahes olemas, nagu ennustatud. Niidus kangutasin luugi lahti ja kohe oli aru saada, millest Vantsil selline hüüdnimi. Mulle ei meeldi edasitagasid, seega litsusin junnimäe kõik ühele hargile (pakkimisalgoritmi tase: kõva) ja vedasin saaduse hunnikutemaale tallide taha. Tagajärg: lahkunud vasak käsi, mille avastasin muidugi alles KS soojendusel, kus ratsmeid võttes vasakul pool midagi ei toimunud. Süldikogum. Alustasime siis ohjadega, kuna lühemaks ei suutnud võtta. Platsi kõrvale viimase sooja alale jõudes oli hobune äkki tundlik ja reageeris isegi üle. Nagu ära vahetatud. Skeemis pakkuski paaril korral traavi asemel galoppi, õnneks tuli küll kiirelt tagasi. Keskmine galopp tuli esitada 20m ringil ja sain kommentaariks "näita julgemalt". Hahhaa, jaa, julgemalt. Littisin seal pudruks moondunud murul niigi püstiseismise piiril kõigi oma pikkade krihvidega. Mitu apsakat tuli kokku, aga jäin peaaegu rahule. TS soojendus tuligi 10 min kanti. Maa ikka lirtsus mõnuga, paar hüpet ja aitas küll. Parkuuri oli mõnus sõita, süsteemi vahe oli just viimases trennis harjutatud 7,5m ja mäletasin värskelt, mida teha [[tagantjärele selgus, et mahtusime ülinapilt aega ja et meil oli oma klassi ainuke päris 0, kusjuures pulki ei ajanud maha ainult 2 hobust, woohoo!]]. Kui ennist oli ema läbi hüpanud ja aidanud krihvikeeramise ajal hobust hoida, siis nüüd ilmus välja isa ja päästis mind krossi vaatama. Oma tulemusi ma ei teadnud, arvasin, et esimeses pooles ehk ikka. Ega vahet olnud ju, hüppamine läks hästi, nüüd tahtsin puhast krossi. Tõrgeteta ja püsti püsides. Pilli lõhki ajada ei kavatsenud ega hullupööra kihutada, aja eest mõned miinuspunktid olin ellujäämise nimel valmis vastu võtma. Nüüd tundusid kõige raskemad kohad pööre 4.-le, 5.-le ja 6.-le. Kuues oli kodu poole kihutamise pealt parempöördega tagasi sinine hobune. Vants on (...oli?) vasakult mööda triivimise meister, appikene onju. Kes teab, mis seekord välja mõtleb. Krossi soojendus oli uuendusena teises, siledamas koplis. Ka see sõideti muidugi pudruks. A maandus C-ga palkokserilt libisedes esijalad alt ja lükkas ninaga 7 meetri jagu mulda lahti. Huh, said püsti. Jälle oli enne starti juuuuubeeeee. Miks ometi on vaja oma elu nii raskeks teha? Ja läks lahti. Esimene oli maja, sama nagu soojendusel. Teine metsavaheline liivaga kast, tõmbasin okste eest pea õlgade vahele. Lai kohvilaud. Imeveski. Sihtisin halvasti ja hobune koperdas peaaegu ninali, napilt jõudis B-osa allahüppe jaoks koivad ritta seada [[tagantjärele videost ei saanud üldse aru, et midagi oli]]. Kuna pööre oli nüüd üle sõidetud, sain lähenemisnurga 5.-le suurepäraseks ja vähemalt see hirm sai mööda. Sinihobu tuli poolkobistades. Kas see tõesti peab niisugune rassimine olema?! Palk künkasse, teine alla, mingi kobakas otsa. Need vähemalt sujusid. Pikk kihutamine, niidirull, aed-auk-aed, veeaed, kala, teine sinihobu, kitsas tõusev palgindus, üle kala vette, pladinal linnamüüri ja siis see tigudest sidekickidega kitsas, ühel teol säravvalged hammaste read ja teisel musisuu peas. Hüüdsin automaatselt: "üks-kaks-hüpe!". Vahel tuleb iseenesest, ju aitab fookust hoida. Pihlakatega ehitud künkaloom. Valge palkokser, nurkade süsteem -- istutatud raagpuude rida ei häirinud enam karvavõrdki. Majad, kinodiivan ja oligi loss! Nagu Super Marios on lõpus loss. Printsessi polnud. Ainult kavalalt kitsas finišiauk. Juu-pagana-huu!!! Kollionu oli seekord minuga, päästis lollidest olukordadest välja ja jäigi püsti! Aprillist saati olen tal kukil elanud ja tagant torkinud, no nüüd on küll natuke puhkust auga välja teeninud.

Kappasin Metsikuga murul ja tunne oli, nagu oleks koju jõudnud. Nagu ta oleks tahtnud mulle muljet avaldada: onju ma olen nii võimatult hea? Sa ei lähe ju enam selle Kollionu juurde?

Nüüd oleks vaja veel ellu viia üks varasem plaan, see M Metsikuga. Ainuke reaalne võimalus selleks on Liivaku, kus mul paraku pole kunagi hästi läinud. Õnneks on veel regamiste ja katsetuste jaoks aega.

Ratsaliidust saadeti teade, et palju õnne, olen täitnud 3V II järgu nõuded (2xCNC100, max 65mp).

Tuvid on tallis pomoks hakanud, Metsik köhib, Vants sõidutab katseks külalisratsutajat, viimase laine tited on seljad sirgu ajanud, esimesed klassikoosolekud on ära toimunud.

Metsik lonkab hoopis. Seda jalga, mille Vants sassi peksis. Sedapalju siis üldse mingitest plaanidest. Aga ta tuleb ikka juurde, paneb oma pea mu vastu ja puhub õrnalt. Laseb igati uurida oma jalga, kus peale päka vähese temperatuurierinevuse midagi väliselt tuvastatav pole. Astus viimati kivisse viimasel maastikuringil? Siin lõunas ju siledaid metsateid pole lähemal kui pooletunnise treikusõidu kaugusel. Peaks Rogainile ära regama. Naljakas lugu selle ratsutamispausiga: mõni päev tagasi tahtsin puhkust, aga nüüd, sunnitud puhkusega on midagi nagu totaalselt puudu. Kargan muudkui püsti ja sammun rahutult ringi. Läheks välja jalutama? Lihtsalt niisama?

Täna istusid kõrvuti varju all. Vants ei vantsinud eemale, vaid jäi toeks Metsikule, kes tõstis parema esijala õhku ja näitas, et see on ikka valus. Jääb paariks päevaks sisse, et ei peaks oma tikkusid mudast sikutama. Kõõlusevenitus. Ja jälle mudase ilmaga! Peaaegu kõik Metsiku vigastused on saadud koplis ja mudase ilmaga. Praegu muid ilmu polegi...

Veel häid uudiseid, sain sõnumi, et nüüd lonkab Vants ka. Mõttetu oleks dramaatiliselt karjatada, et kas saab veel s*temini minna. Muidugi saab. fml.

Imelik longe sel Vantsil: mõned sammud teeb nagu muiste, aga siis kaob jalg sootuks alt, nagu oleks paljajalu sütele astunud. Proovisin kõval, proovisin pehmel, ikka sama nali, et on ja ei ole. Pesin siis uuesti kabja ja sonkisin millimeetri-haaval läbi. Tegelikult... raud oli kõver, kahe naela vaheline ala oli kaardus tallast eemal, sinna vahele mahtus isegi kabjakonksu tera peaaegu ära. Udjasin siis edasi-tagasi nii puhtaks kui suutsin. Katsetraavid tallivahel -- ei tulnud enam lonkega samme. Kas tõesti...? Lasksin hobuse koplisse tagasi. Ei kapanud minema, jäi mulle hämmeldunult otsa vaatama. Sepp tuleb alles esmaspil. Vähemalt Metsiku jalg on ilus, ei lonka, aga no pekk, ma võtan temaga üliaeglaselt. Praegu on käekõrval jalutamine. Ta väga ei kargle, on ise ka ettevaatlik. M jääb seekord igatahes ära.

Panime lastetuppa fototapeedid. Ühel pool autod ja teisel pool mets. Et mets vähe metsa läks, ajan kõik kõverate seinte süüks. Tea kas loodid leiutati alles pärast selle maja ehitamist?

Piiral oli maratonpäev. Pimedaks sai ikka otsa ka. Ilm on päiksesse kinni jäänud. Kas tegi hämarus triki, aga tagasiteel enam autode alla jäänud siilionusid ei näinud. Tulles oli vähemalt kolm tükki sirakil. Küsiti, kas skeemis võib kergendada. Jah, võib, kui on nii kirjas. Kas see kehtib galopi kohta ka? Kujutlusvõime maalis pildi galopi "kergendamisest": ühe sammu istud ja teise seisad jalustel. See on päris hea koordinatsiooniharjutus, aga sootuks raskem kui täisistak. Silmas peeti siiski poolistakut. Inimesed on nii leidlikud.

Sepp leidis talla alt verevalumi. Lonkeid polnud. Õhtul tuli koos kukeseentega tuppa mitu ämblikku. Ei hakanud neid kodustama, suuremad said õue tagasi. Väksemaid ei saanudki kõiki kätte. Neil pole ju üldse süüa siin midagi.

Vants tegi mulle suurima komplimendi. Tuli nimelt koplis vastu ja rõõmsalt trenni, kuigi eile pidi vahelduseks natuke pingutama.

Lubasin maastikuringil niidetud põllule sattudes Vantsil üle pika aja jalgu sirutada. Esimene sirge oli tempokas. Teine optimistlikum. Kolmandaga pühkis minema nagu poleks homset. Tõesti nautis võimalust. Ja tegi oma kiirusrekordi. Igaks juhuks neljandat sirget ei teinud, mine tea, kuhu välja oleks jõudnud.

Järgmised võistlused on teadmata kaugel tulevikus, võib-olla alles kevadel. Seni tuleb teha baastööd, aga kuidas küll hoida huvi üleval? Kõik need 5+ kuud, kui mitte midagi ei toimu. Seisma ei saa jätta, kõhud kasvaksid maani ja näiteks Metsik lõpetaks vist hingamise üldse ära. Praegugi kerge koormusega ähib liiga palju. Kui kaua ta üldse vastu peab...? Jalad või kopsud, muudkui on millegagi häda. Üks tuttav kopsuhaige suri tiirudesse hoopis.

Kraadid on allakümnesse hiilinud. Külm on. Asjaolude tõttu jagunesime Rogainiks tiimidesse nii, et halvemal juhul ei jõua jalak@ijad metsast väljagi. 50k või 30k:1 kaardil on punktid poolnähtamatud. Vähemalt minu jaoks. Sest kaardilugeja läks vanaema tiimi.

Kuu lõppes rakendite ralliga ja hobustel käisid lapsed külas. Olin trenniriided maha unustanud ja seega poleks niikuinii ringi kihutada saanud, võis lapsi lõbustada küll.

Nüüd jään sügisunne.