Kuhu ma pean minema, et siit ära saada?

Uus kuu ja viimane võimalus sel aastal tulemusi parandada on kahe nädala pärast. Selle ajaga palju ei jõua, aga vähemalt KS-ks vahetan suulise pehmeks tagasi, ehk aitab rullitamist paremini vältida. Baucherisse läksin üldse üle sellepärast, et kohati tundus juba eluohtlik see kontrollimatu minemakihutamine. Piduriks igatahes töötas küll. Kollionu läks ka omal ajal krossil lõbusaks, aga talle piisas alati kolmeosalisest oliivist, sinna ma midagi muud kunagi ei pannudki. Teiseks jõuab teha 2 murul kihutamist vasakpööretega. Proovin, kuidas saaks natukenegi paremaks neid. Üritan olla täpsem ja nõudlikum.

- Emme, sa peaksid sinna kommikarpi vaatama, et seletust saada.

- Mis, kas sõid need kõik ära?

- Ei! Nad ehitasid endale raketi ja sõitsid Päikesesse ja sulasid ära.

 

Tenet oli äge ja Tallinna kohti seal näha veel eriti äge. Kontserdile oli pandud inimesi tossudes ja mugavusriietes, aga isegi kui Linnahall oli miski Ukraina ooperimaja, siis sellega läks natuke puusse. Siinkandis lüüakse end teatriks-kontserdiks korralikult üles, Ukrainas ehk veel kuldsemaltki.

Plaan hea, teostus ei jõua järele. Mingit kihutamist ei tule sellise vihmaga. Ei saa vist hüpatagi? Panin oliivid tagasi, kontakt oligi mõnusam. Kuna koridori ehitamiseks võtsin appi ka madjaka, oli elevust palju ja kontrolli vähe. Pahandas, kui tahtsin paremale volte teha, katkus pukkima ja galoppi. Selle nalja peale läksime hoopis KS aeda nurgavolt-diagonaal-nurgavolt tsüklisse, kuni välja hakkas tulema. Võistlusolukorras ei tõusta tavaliselt oma võimete kõrgusele, vaid langetakse ettevalmistuse tasemele, nagu mõned targemad ütlevad, ja see ettevalmistus tahab veel valmistamist.

Pärast üht ootamatult toredat trenni, kus nurgavoldid olid nagu meeles ja paar vihmas vedelevat tõket said muretult ületatud, hakkasime muru kaudu koju jalutama ja... no käiks veel enne mudaaugu läbi. Ei käinud midagi. Poole pealt põgenes kogu aeg välja ja teiselt poolt ei läinud ligigi. Oeh... Taidlesime pool tundi, kuni jalgadest hakkas kahju. Kaua sa kargad seal üle ääre niimoodi. Viisin sadula ja tõin kummikud, läksime siis koos. Riided tiirlevad nüüd masinas. Kolm päeva jutti olen ligumärjaks saanud ja täna veel lisaks pori ka. Ei saa öelda, et minu võit, siis oleks nii, kui ta kohe usuks ja kohtadesse läheks. Aga ei. Viimase krossi piltidelt on näha, et tegi liiga kõrgeid hüppeid ja Anc kommenteeris allahüpet ka, et see kestis igavesti. Väga ettevaatlik on. Mingi tasemeni pole probleemi, aga energiakasutus on ikkagi ebaefektiivne nii.

Kaevasin augu pikemaks ja toppisin vana osa kitsamaks. Senise ruudukujulisena ei olnud tast mingitki kasu. Ots tuli madalam ka, siis hobusel kergem taibata, mis toimub. Hiireke tuli käekõrval, algul korra vaidles ka, aga ühtäkki kargas ootamatult üle, ma lendasin nagu rongi sabas järele. Edaspidi olin ilusti valmis õigel ajal. Sadulas katsetame mõnel järgmisel päeval ja siis ma teen selle augu jubedamaks ka. Mitu nägu käis katsel ja toimis küll, isegi Metsik volksas üle. 

Uuendasime E-ga üles-alla otsa, raiusime kuhja energiapuhmast maha, päästsime hulga konni, hiiri, ämblikke ja sisalikke ja lõpuks katsusime oma hobustega kohad läbi. Veel nädalake ja siis  saab selgeks. Kui kraav on sees, siis võib tulla meie esimene katkestamine. Kodusest august ka ju kohe ei käinud, vaid alles mõne aja pärast.

Ah tühja kõik valu ja vaev, kõik muu ei loe, kui hobune aasal niimoodi lõbusalt lendleb. Minu pea ja tema jalad, need imelised jalad, mis murul vedrutavad. Pole ime, et inimene muudkui sinna hobuse turjale trügib, kui see niimoodi tundub...

Tööl oli tuletõrjeõppus, mille elutruuduse kasvatamise käigus tekkis ka tegelik tulekahi. Kõik enam tööle tagasi ei pääsenudki.

Krossiplaanid on väljas. Minu klass on tükk maad pikem kui raskusastmelt järgmine. Kraav on sees ja kaks vett ja kaks astet alla ka. Tegevust jätkub -- ma sügavalt loodan vähemalt. Olen pärast viimaseid krossinalju madjakaga sõitnud ja jõudnud sinnamaani, et saan nüüd hobust edasi ajada. Esialgu oli muidugi hirmus elevil sest lisapulgast.

...

Mis ma oskan öelda pärast esimest päeva...? Peab kiiremini edasi arenema, sest madalamad klassid algavad liiga vara. Ma olen rängas unevõlas ja homme võtan veel natuke laenu. Nii tahaks magada...! Krossist on maha võetud 2 astet alla, asemele tuli mingi 90-ne klots, mõõtsin vihmavarjuga ära. Sohk. 5 kriitilist kohta on. Üks on klotsitagune allahüpe, millele järgneb kohe teine, lühikese pealesõiduga vasakpöördest sild, lolli profiiliga tõke juba niigi. Kolmas on kohe pärast seda ja enne lompi. Vesi pluss vasakpööre. Neljas on nurgataguse üllatusveega kollane ehitis. Hobune näeb alles viimasel hetkel neid ja ta pole kindlasti rahul. Kohe jutti tuleb kraav, mida me pole, khm -- pärast kõige esimest ja õnnestunud katset -- kordagi ületanud, küll aga ohtralt tõrkunud. 

[Tõke nr 6, puu otsast alla sadamine. Elin pildistas.]

Hommikul krossi jalutades polnud enam isegi takistustega seotud muremõtteid -- raskeid kohti oli liiga palju. Teise vee tagune kollane palk oli veel keerulisemaks muutunud, kuna päike sillerdas otse ja veepeeglist näkku ja üldse polnud aru saada, kuidas ja kuhu minna. Soojendusel seekord kohe hullu ei pannud, ootas esimese hüppeni ära. Siis tegi oma põõsatrikki. Aga seekord oli mul pulk kaasas ja vaidlus oli lühike. Stardist läksingi nüüd meelega aeglaselt liikvele, et vähemalt algus oleks kindel. Tuhkagi, ikkagi ajas end poolel teel püsti ja tegi mingi pirueti, hea, et üldse alla ei kukkunud. Kolmas oli asendustõke, see lubatust kõrgem. Kuna ta polnud justkui kuigi keeruline, siis proovisin teed sinna lõigata, aga hobune ei saanud äkki aru, kuhu minema peab ja tegi tõrke. See oli siis pigem minu viga. Neljanda unustasin sootuks ära ja hakkasin juba viiendasse tüürima, kui ikka meelde tuli. Viienda ees tegi hobune vist jälle mingit nalja, sest mäletan end kiivrit kohendavat, et seda karvase seljaga hobuse tõket üldse näha. Kuues tuli nurga tagant üllatusena, aga saime üle. Mäest alla hoog oli nii suur, et silla pihta pidin hoopis ringiga tulema. Ja siis tuli esimene vesi. Kõhkles, aga hüppas selle poole üle palgi ja traavis läbi veegi. Sai ohtralt kiita. 10 oli EVI- nimeline valge kast, 11 mingi okser, 12 künkatriibupalk. 13 oli palk puude vahele, seal jälle veiderdas. No ja tuli see 15, vetemäng. Ikka kõhkles, aga vähemalt ei jäänud seisma ja sai kabjaotsagi märjaks. Kohe otsa tuli süsteem jubekraaviga (harrastajate klassis mängis see kraav medalid ümber), kuhu läksin korraliku hooga peale ja tasus ära. Kargas kui kirp, aga ei pidurdanud üldse. Jäigi veel ainult päkapikkudega palk künkasse, platsilt ära trepp-bankett ja lõpuplank. Skoor seni suurim, peaaegu 2x rohkem mp-sid. Tõrge ja ilmatuma pikalt ületatud aeg, aga tulemus kurvemaks ei teinud. Esimest korda ei pidanud pikapäevarühma jääma, sest kõik rasked kohad tegi hobune kohe läbi. Mõtte- ja jooksukiirust tuleb veel muidugi hoolega harjutada. Kui üldse... võibolla ma niimoodi pikalt ei jaksa. Kas peab niimoodi muudkui suruma.

Metsik oli saanud 3 puhkepäeva jutti ja ta kõht rippus südantlõhestavalt. Joonistasin temaga koerataolise olendi. Sügiseti on motipuudust olnud ja peab rohkem mängima hakkama. Täna võiks hoopis metsa minna, aga ma pole veel välja mõelnud, kellega. Hiireke on kuidagi tusane, äkki tahab veel puhata, aga Metsikul pole võhma praegu.

Käisime Annamannaga metsas seiklemas, keskendusime rohkem ronimisele ja ära eksimisele. Oli palju seeni, pohli, mustikaid -- hobusele sobisid 2 viimast ka vitsutada. Uduvihmatas kogu aja ja oli sügisene.

On 16. september ja õhtul 9 paiku õues veel üle 20 kraadi sooja. Ülimõnus hämar soe, nagu kellegi süles olemine. Hiireke hüppas jälle nii vahvalt, ainult 1 kolehüpe tuli sisse ja muidugi minu dirigeeritud. Ümbertnurga-päike tuli liiga ootamatult. Homseks lubatakse külma ja tormi. 

Izvinite padazdite, patšemu mind vangi viite?

Patamu što vaša lošad minu heinakuhjas kušat.

 

See pilt, milles illusioonitakse 1 teise pihku, selle kohta ta ütles: T*** on hiiglane ja mina olen väiklane.

Tuli orienteerumiskuulutus! Tahan minna! Vaja veel välja mõelda, kellega. Üksi lubatakse ka, aga pigem ilmselt ei. Teine mõttekoht -- lühike või pikk maa? Kui kirjas on, et pikem on 25km, siis minu eksimisvõimete juures vähemalt 30 tuleks ära ja ma vist ei taha Hiirekest nii palju tagant ajada.

Kole lugu, pean vist Metsikuga ratsutamisest loobuma. Lihtsalt... ratsutamine peaks kuidagi paremaks inimeseks muutma, aga kui suur osa emotsioonidest on viha ja kurbus viha pärast, siis... aga kuidas ma teda vormis hoian?! Koplis ta ise eriti ei liigu, noortega võidujooksu enam ei tee. Lihtsalt jalutab järele või äärmisel juhul sörgib. Lihtsalt pekki lasta mõjuks ta hingamisele ilmselt hukutavalt. Tal on päris ägedad lihased ka ja nendegi kadumine saeks hinge pooleks...

Tähistasime Langel sünnipäevi. Ilusa ilma pärast sai põgenemistoa asemel rallitamine valitud. Ma miski eriline rallivirtuoos pole, aga vähemalt lastele tegin pähe, sest vanimat polnud kaasas, keskmisel oli üldse teine kord kardiga ja pisim oli vanaemaga samas kardis, hahhaa. Pärast sõime end Kambjas oimetuks ja veel pärastimam vaatasime pealt, kuidas hobune ära rööviti.

 

Ja saabki kuu läbi. Aeg siriseb käest ja ega teda juurde tule, aga lasen tal ikka omasoodu voolata. Nii palju saaks ära teha, aga ei, no ei tee.

Täna sõitsin millegipärast Metsikuga sees ja... kui tavaliselt on äkki õuest tuppa sattudes justnagu lihtsam, siis täna ainult kartmisega tegeleski. Alustuseks hüppas mingitest jälgedest lausa üle. Tavaliselt ma suudan ära arvata, mida ta kartis, aga seekord polnud küll midagi eriliselt erilist. Ka käekõrval on justkui kolle juurde tekkinud, seega pole asi ainult imelikus ratsutamises. Üks teine päev, kus ma ka alustuseks korra isegi küljel rippusin, kui mingi (nähtamatu) koll ründas, suutis ta natuke hiljem välja kannatada sellised katsetused:

Ma pole temaga varem kääre isegi proovinud, pole lootnudki, et alt minema ei süsti, kui jalad äkki vehkima hakkavad. Aga nätsa siis. Ja teisalt täiesti ratsutamatu, isegi kui mõnda asja teeb paremini kui ei kunagi varem. Ka Hiirekesel on hullud päevad. Täitsa hea, et mingeid võistlusi pole lähipäevil tulemas.

 

 

 

Kosekohin

Kose võistluspaik on igati uhke. Ruumi palju, platsid hooldatud, igal pool värvi- ja lillepillerkaar. Kohale jõudes oli piisavalt aega passi ja raha ära viimiseks, oludega tutvumiseks ja lagunenud patsi remontimiseks. Soojenduseks varusin veidi vähem kui pool tundi. Kärbsepilv ümber pea ajas hobuse hulluks ja kui veel mõni parm laudjale parkis -- kohe kerkis ka tagumine ots. Sellises olukorras sobib pigem pikem soojendus, sest ühel hetkel enam päris kõigi kärbestega kakelda ei jaksa. Hiireke korjaski end mõnusalt kokku ja esitas päris korraliku skeemi, kui lainelised keskliinid ja sammus uimerdamine välja arvata. Kuna sadul on üks, läksin ka kohe TS kallale. Parkuur oli lihtne ja loogiline, takistused uhkete külgväravatega. Soojendusel tassis Hiireke mind ainult korra kodupoole ära, khm. Võistlusplatsil on õnneks aed ümber ja seal suundade pärast vaidluseks ei läinud. Küll aga oleks võinud takistustele paremini pihta saada, vähemalt Niidus oli sõit küll sujuvam. Nullitas end kahe ala järel neljandaks, mis oli tubli tulemus vägevate konkurentide kõrval. Ikkagi polnud aega lilletada, vaid tuli teisi vaatama asuda. 90-s suurt draamat polnud, aga seenioridel küll. Kõigil tuli skeemi vigu sisse ja Jaagup eksis tervelt 2x ära, mistõttu ta ka valjult ühte Eesti linna keset skeemi meelde tuletas, erinevusega, et selle viimane täht polnud "i", nagu ametlikult käib. Ainuke puhas esitus tuli Erkkilt, aga hobusega, kes polnud meistrikate arvestuses. Takistussõidus oli kordamööda sõiduilu ja küüntenärimist. Puhtaid sõite oli ainult 2, üks neist jälle arvestuseväline hobune.

Ööks läksin isa juurde, kus juba vanama ja ema-isa mängulaua ümber istusid ja uut mängu nõudsid. Mõtlesime siis hulga uusi sõnu välja, millest suur osa osutus ka tegelikult olemas olevateks, kuigi mingi sootuks ootamatu tähendusega. Veel mõned netiuudised üle rullida ja juba uni murdiski, et ikka varavalges hobust üle vaatama saaks minna. Süüa ei jõudnudki hommikul suurt midagi, aga küll seda jõuab mõni teine kord ka teha. Hobune oli boksis alles, huh. Mulle tundus, et ukseauk oli veidi väljapoole väändunud. Ehk oli juba varem nii, kuigi ma polnud märganud. Pärast esimesi toimetusi --jootmine-söötmine-puhastamine-- plaanisin Hiirekese rahulikule jalutuskäigule viia. Igaks juhuks haakisin päitsetesse korde, mitte lihtsalt nööri, sest no mine tea. Nojah, see tuulelohe lendaski õige kõrgelt, vahepeal pruuskas putukaründe pärast ja vehkis kapjadega mu ülemise otsa ligidal. Üsna tülikas ühe patseerimise kohta, viisin tondi peagi karpi tagasi ja põgenesin sündmuskohalt. Jalutasin veelkord krossi läbi ja tegelesin teiste oluliste asjadega, mida igaks juhuks ei maini, minetea, kes lugema juhtub.

Krossi soojendusel oli hobune püstihull. Ei mingit sammu, teeme traavi! Ei, olgu siis juba galopp! Mitu korda pidi piduri rollis esinema naabri aed või väljakupiire. Kui mingil hetkel jälle traavile sai, siis vehkis õige uhkelt maa kohal, kahju kohe, et kedagi filmimas polnud. Ainuke ravim oligi galopikarussell, millest mõne aja möödudes väljus peaaegu mõistlik hobune. Toredasti jooksis seekord, hulga julgemalt juba, kui oli kahest esimesest üle vänderdanud. Võinoh, vahepeal poleks pidama saanud ka käsu peale. Seepärast lootsingi, et sama hooga saab kuidagi ka üle kümnenda, mille taga sinakashall veelahmakas hobuseid varitses. Teadsin, et kardab vett, aga plaanisin selle ümbert vajadusel ringiga hiilida. Kahjuks oligi vaja, ja seda pärast tõrget. Kabjaotsagi ei õnnestunud märjaks saada, aga vähemalt lõpetasime jälle numbriga ja see oli kõige olulisem. Pärast tuli muidugi pikapäevarühm. Olime üksi, kaua puikles vastu ja puhises, kuigi mitmel korral katsus ninaga vee või vähemalt märja kruusa ära ja siis ehmus. Sai tagurpidi traavi teha ja natuke ka püsti seista,  aga kunagi ta leppis. Siis küll solberdas ja ka jõi, ei mingit häda. Milline mälestus järgmine kord võidab? Järgmine kord peaks olema üldse niiduk, ja sealset vett pole Hiireke kunagi katsunud või isegi poole meetri kaugusele sellest jõudnud.

 

- Tahan arvutiaega.

- Kas õues käisid? Kas lugesid midagi?

- Jaa, lugesin, kaugele lugesin ära!

- Aga mida?

- Muumitrolli!

- Koomiksit või päris raamatut? . o 0 (mhh? Muumitroll? Mul endalgi seda raske lugeda, nii jube aeglane raamat on, aga noh...) 

Toob lagedale siniste kaantega paksu raamatu.

- Kustkohast sa lugesid, näita ette?

- Mingi maani lugesin, aga kohe unustasin kõik ära!

- Ikkagi, näita ette, kuidas sa lugesid.

Võtab raamatu, lappab kusagile, hakkab pealkirja lugema. Palju õnne, mõtlen, ja püüan naeru tagasi hoida. "FILIFJONKA, KES USKUS KATASTROOFE" seisab seal.

 

Noh, pooled sõnad lugeski sealt ära.

Atsa, kui hea oli Hiirekesekene hüppetrennis. Jooksis ühtlase rütmiga ja sai kõigega nii kergelt hakkama. Isegi selles tobedas kohas, kus okserit kartes hobuse varem lendu ajasin. Siiamaani väänlen vastikustundes, et na loll olin. Tohlakas noh. Viimase ringi sai ilusti, aga noh, kas oli vaja lolli panna niimoodi.

 

Metsikuga keerutasime  natuke põllul. Kolm km salvestasin ära ka. Mõni täht sai suurem kui KS väljak.

Nüüd on kaks kuuma päeva ja ratsutamise asemel jooksevad nööri otsas või vedelevad niisama koplis, eks õunte pealt vaatan. TS meistrikad on hoos ja tulemusi on isegi ainult equipest põnev jälgida. Ehk peaksin hoopis jalgu päevitama minema sinna? Need on valged nagu paber ja sinikaid täis. Nii ilus.

Olin just valmis mehed maale saatma ja ise kaks päeva koristama lebotama, kui jutu jätkuks tuli välja, et puud tulid ära ja need on vaja riidaks moondada. Egaš midaš, põhjamaile. Kambaga on see puuladumine nii kiire, et ei jõua alustadagi, kui juba lõpp käes. Isegi Ruilandiasse jõudsin hüppajaid vaatama. Mitu elamust oli seal, helgeid ja ilgeid, aga ühte naersin kohe tükk aega. Olin seal kunnide varustusi võrrelnud ja sõidustiile, alul sattus jutti tagakaitsme pingutajaid ja jõulist kontrolli, kui ühtäkki roolis Kiva oma halli platsile. Vaevu jõudsin ära mõelda, et ohhoo, täitsa tavaline varustus, ei mingeid imeaparaate, kui kõrvalt kostus: "mingi maheratsutaja". Bhahhaa. Noh! Nimeta kuis soovi on, aga ilusti sõitis. Sedamoodi "mahedaid" õnneks leidub mitugi, sh ka võidusõitja Paul. Ja kas pole uhke, et nii KS kui TS meistrikate parimad hobused on Dina omad?

Käisime Hiirekesega mudaaugus ära. Kartis küll ja tükk aega kulus, aga me isegi ei kakelnud. Meeldiv muutus. Kontrastiks viimasele videole trennist, mis mulle üldse ei meeldinud. 2 kõverikku.

Pärast masendavat tööpäeva olime hüppeka kokku leppinud, aga hakkas hoopis sadama ja oli külm. Homme siis hoopis...? Aga vihm udunes, tõime vetikad tuppa tahenema ja panime parkuuri püsti. Esialgu tundus, et tuleb pullipäev -- Hall keeras juba poolel teel platsile kodupoole tagasi. Siis käskis L mul lõdvestuda ja millegipärast tuligi kogu trenn pingevaba ja lausa parim seni. Hobune keskendus ja tegi põhimõtteliselt kõik ise mu eest ära. Kui ma nüüd veel seal sadulas kuidagi püsida suudaksin. Liiga kergelt lasen end välja tõmmata.

Trenniaega muudkui näritakse käest ära. Võistlused ja kuumad ilmad käsikäes. Pärast pausi vänderdab hobune rohkem kui muidu ja tähelepanu hüpleb mööda põldu kui jänes. Või... täna jooksis jänes mööda teed paarsada meetrit täiesti otse, ei mingeid haake. Krossi jaoks liiga madalalt jookseb, mõtlesin.

 

Maraton-neljapäev saigi läbi, aga enne puhkust tuleb end veel ribademaks tõmmata. L ja P on ka veel võistlused ja vahepeal peab kindlasti ratsutama ka -- täna jäi ju vahele. Tõenäoliselt tuleb elamusi siiski vähem... kui tihti ikka hobused skeemi ajal kummuli kukuvad?!

 

Metsikul on hingamisega viimastel päevadel raskem olnud, temaga olen nüüd üsna mitu pilti heinamaadel valmis joonistanud. Või noh, endokas joonistab, mina lihtsalt sõidan. Päris keeruline on järge pidada, kui detailid peavad olema suuremad kui KS plats -- muidu ei jää näha. Järjehoidjateks on murumättad, aga need kipuvad üsna ühte nägu olema. Kujud tulevad tavaliselt 2-3km pikad:

Instasse olen ka mõned toppinud.

Hullumeelne nädal sai lõpuks läbi. Tööl oli kuulõpu ponnistustega omajagu vaeva, puuduvaid töökaaslasi tuli ka kompenseerida. Võistluste kohalt tekkis tunne, et rahvas ongi hulluks läinud. Neljapil Sakstes üle 100 stardi, L Kildul 25 kandis, P Madisel jälle peaaegu 100. 25 -- see on täiesti OK. See oli nende esimene ERL ks ka, aga need 12+ tunnised tööpäevad jutti, noh, seda sai palju. Ohver sai ka toodud -- läksin tööpostile lühemat teed pidi aialippide vahelt ja need hakkasid püstest kinni, rebides sinna 20cm lõhiku. Pooles päevas sain nukutegijalt niidi ja nõela, et lõhe kokku vedada ja korrakski mapp käest panna. Õnneks hakkas vähemalt puhkus.

Olles muredest vabanenud pärast 3 eriti toredat hüppetrenni -- see oli peaaegu kuu aega! -- tulid vanad jamad tagasi. Kardab, ei lähe ligi, ei pööra. Jälle nagu ära vahetatud. Ei suuda välja mõelda ka, et mis vahepeal muutus. See õudnädal oli vahel, kui kõikvõimalik kuhjus kokku ja talliaeg rööviti käest. Igatahes tuli nüüd siis trennis igasuguseid eneseabiõpikute pealkirju nagu varrukast: "Kui pööramise hetk on juba lootusetult möödas", "Kui rahulikult lähenemine pole võimalik", "Kuidas hüpata midagi, millele ligi ei pääse". Jälle see koht, kus survet ei saa avaldada, kuna sellele järgneb kohe protest. Kõrvalt kommenteeritud "aga ta peab survet ka lõpuks taluma" ei aita üldse. Tean ju seda, kogu koolitus meil selles suunas käibki, et hobuke õpiks erinevaid mõjutusi ära tundma ja soovitult reageerima. Mõnega lihtsalt läheb kiiremini, temaga võtab aega. Kakelda ja läbi kloppida pole soovi, nii kiire mul ka pole. Muidugi tahaks Niidus ju hästi esineda, aga praegu kisub sinnapoole, et tuleb jälle koolitusring.

 

Mõni päev on kohe selline vilets. Isegi uudised teevad tusaseks. Pean vist võistlusteks varem kohale minema ja see tekitab lisasurvet. Võistlusteks valmistumine pole üldse minu teema.  Pühendasin mitu mõtet sellele, et ma üldsegi ei anna endast kõik. Nagu kiuste või... Näiteks kui mõni vajalik jubin puudu on, siis ma ei pinguta kuigi palju, et see jubin hankida. Pisiasjad. Äkki need võinuksid mitu korda päeva päästa, aga ma ei hoolinud piisavalt ja pärast maksis kätte. Kadunud madjakad-hõõruvad püksid-valed saapad-valed kindad või üldse mitte-joogivesi, mida iganes.  

Unes ujusin prügises vees, mis mõne unenäoseletaja arvates tähendab haigust. Nüüd mul ongi nohune olla, aga algas see vist juba reedel heinu kaasa pakkides. Tolmas ninalõõrid täis. Praegu on värskelt pühapiks keeranud ja ma lihtsalt ei jaksanud rohkem uunotada. Pärast ks päeva on -- nüüdseks võin juba öelda, et nagu enamasti -- väike kurbustunne sees, et ei saanud esineda nii nagu tahtsin. No ei jaksa hobuke nina maast tõsta, hea meelega tolkneks pügatud muru kõrgusel. Otsustasin isegi viimasel hetkel täisistakus sõita, et ehk kannab paremini. Nüüd ei teagi, kas oli õige otsus... ehk oleks kergendades hullemgi olnud? Algul soojenduses oli muidugi pööramisraskusi ka, aga põhiliselt jäi häirima see enesekandmise viletsus. Pärast kaklesime mudaaugus ka, seekord on kaks vett ja lubati ringaias katsetada. Muidugi ta algul ei kavatsenudki sinna minna. Õnneks aitas kaasvõistleja välja ja tuli julgestusena appi. Krossis saab esimesest veest mööda hiilida, aga ringaia omast mitte kuidagi. Loodan sinnani siis välja jõuda.

Kuigi hobusele on vist ts kõige lihtsam, kardan ma seda kõige rohkem. Seal saab kiiresti palju pahandust teha ja need pulgad kukuvad nagu oleks see nende elutöö. Või kardan, et ei pääse äkki edasi sealt? Või võimaliku peki korral häbi ja pettumust, et hüpatud ei saa? Läksin saduldama, hobune oli just külje maha pannud ja tukkus saepurus. Ikkagi jäi veel pärast kasimist peaaegu pool tundi soojaks. Kuigi... peast oli hobuke juba kohe algul soe. Esitas hüppeid ja ümberpöördeid, eriti kui 1 ilus võik poni juhtus vastu tulema. Igaks juhuks tegin paljud soojendushüppedki traavis, sest kaane all podises kõvasti. Võimalik, et päris kena traav oli vahepeal, aga ala oli teine. Juba 80-s said mitmed normiaja ületamise eest karistada, aga ikkagi tulin ka parkuuri esimese traavis. Tulemuseks senise kolme võistluse parim esitus. Isegi häirima ei jäänud midagi. Küll aga juhtus nii, et tõusime auhinnaliste kohtadeni ja noortes hobustes teiseks. Seda valusam kukkumine ootas ees. Lasin end ära lollitada sujuvast krossisoojendusest ega osanud äkki midagi rohkem küsidagi. Stardi poole liikuma hakates tuli esimene error: kopliaiad särisesid ja ümberpöörd. Isegi kui stardist sai meeldivalt liikvele, tõmbas enne takistust ikkagi jõuliselt paremale ära ja pidin alustama kusagilt nurga tagant. Kui palju neid sangasid tuligi kokku.... 1., 6., 9., 10., 11 ette. Poolteist minutit üle normiaja. Ahhh kui tüütu ja tobe. Mul oli plaanis olnud ainult üks, enne vett. Sinna esimesse vette ta muidugi ei läinudki. Miks peab nii palju vaeva nägema, et asjad saaksid tuksi minna?! Kuude kaupa trenni ja võistlus ise ka selline korralik ettevõtmine. Justkui läheks praegu iga korraga kehvemini. Teisalt... nüüd lõpuks on need niidu veed tehtud, läksin pärast võistlusi pikapäevarühma. Algul muidugi kaapis ringi ja seisis pahaselt püsti, aga kui sain ta juba ümber lombi tiirutama, läks paar korda kabi märjaks ja siis ei läinud enam kaua kui sain igast küljest protestivabalt siseneda. Järgmine kord, kui üldse tuleb sellist, tuleb alles järgmisel aastal. Ootamine on niiväga raske. Hommikul ei saa pantvangi võetud lapsed isegi kooli ega aeda minna, sest üks ootamatu varahommikune merereis tahab vahele trügida.

Ikka on mõistlik kell 7 esmaspäeva hommikul merd otsima minna. Algul ei saanud hobust boksist kättegi, ülemine pool oli kinni kiilunud. Tallimees aitas lahti väänata ja oligi minek. Üks hobune, üks ratsanik, üks jalamees. Leidsime mere üles käisime sees ja sõitsime koju tagasi.

Põhimõtteliselt oligi nii, ainult väikeste vahepaladega, nagu parklas lompide kartmine, ootamatu sild ja omg-mis-asi-SEE-veel-on?! Algul tegelikult kuigi lootustandev polnud, näidishobust ju kaasas polnud, aga hämmastaval kombel kõlbas ka paljasjalg-jalamees suurepäraselt ja tema juurde merre see Hiireke astuski, kuni jänesed jalgadesse ründasid ja idülli rikkusid. Üllatusi täis on see hobune.

Ja siis veel ju see sillavärk.

Hakkasin just kuule joont alla tõmbama, kui äkki ilmus fb-sse üleskutse üks teine hobune proovile panna. Pühendasin ennist ise ka sellele mõttele kaks hetke ja otsustasin, et ei. Sest see võitlus Metsikuga tundub järjest mõttetum, mida pikemalt saan tunda, et võib ka teisiti. Aga nüüd..., mis ma nüüd teen?

Tühikargaja

Hommik. Teisest toast ilmub väike onu.

- Tahan arvutisse!

- Mis, nii vara ja juba arvutisse. Kas sa midagi lugenud oled?

- Jaa, terve Tomi ja Jerry koomiksi lugesin ära!

- Ei usu, sa ju alles tõusid. Kas sa päriselt ka midagi lugesid?

- Lugesin ikka, "enter", "caps lock",...

Kuidas nüüd küll seda vett harjutada? Hiireke on pärast niiduseiklusi palju julgem, platsikõrvalised praegu palju elevust ei tekita. Vett meil siiski piisavalt pole. Isegi pärast üleujutusi olid lombid lahjakesed. Need käisime muidugi kõik läbi, aga seda oli nii vähe. Mudaauku võiks ajada, aga see tahab korralikku võitlust ja nagu ei taha. Metsikuga on see kunagi ammu läbi tehtud ja nüüd ta läheb sinna kõhklusevarjuta. Nüüd, kui ta teab, et tore on tegelikult. Hiirevõitlus tuleks hulga raskem, ta on kahejalategevustes palju osavam.

Kurvameelsus kimbutab ja väsimus.

Loobusin trennide salvestamisest ja kohe oli hulga lõbusam. Naljakas, kuidas omaenda kehtestatud ahelatest loobumine sellise vabadustunde teeb. Hobuke muudkui areneb tibusammudega. Peatusi trein päris palju ja aktiivset sammu ja hakkame õlga sisse tooma tasapisi. Mõnus on see ratsutamine. Hüppamise jätsin paariks nädalaks ripakile ja kättemaks ei andnud kaua oodata. Läks jälle elevile ja vales suunas.

Hommikul sadas Olustveres vihma, lõuna paiku puid. Just kui 1 sai ära koristatud, langes järgmine ja

kui see ära sai, siis kohe paar uut. Onu M lükkas kahvlikaga ühte niisama kõikuvat puud ka. Abiline saagis ainult lükkamise poolele prao, vastasküljele ei teinud midagi. Õpikunäide, kuidas mitte teha, aga kes see mingeid naisterahvaid kuulab, kui tähtis töö käsil. E ennustas ette, mis juhtub. Juhtus pikk pind, mis ennast alt üles väänates soolikad välja laseb. Kahvli käpp jäi napilt ellu. Öeldakse, et pulk pärmi ajab peldiku pikali, aga tuul teeb seda ka. Mina olin seekord pealtvaataja ja õnneks pakuti natuke silmailu ka. Nii sõitude mõttes kui... no need takistused olid omaette maailmast. Pole enne Eestimaa peal näinud sellist pühendumisega maalimist krossitõketel. Olevat minipintslitega tehtud ja kohe palju kauem kui säuh üle ja valmis (noh, tegelikult ei ole krossikatega niikuinii kunagi mingit säuhvalmist). Krossis tõrguti esimest, mis ongi enamasti hirmus, ja neljandat, mis muidu igati kena majake, aga liiga pika sirge taga ja hobused lihtsalt ei suvatsenud keerata, kui niisama lennata ka juba piisavalt tore oli. 1 laamatõrge oli ja unustamine ka.

See ilus maja, millele tuli pihtasaamiseks rahulikult läheneda.

Täiesti normaalne süsteemi teine element. Aga need kolmevõistluse hobused on ju sellised kõhnapoolsed ka, küll mahuvad. Ja kui ka ei mahu, siis suure hoo pealt hakkavad mahtuma.

Kui vahepeal uni peaks ründama, siis abivahendeid vedeleb keset põldu.

Kohtunike telgid.

Otsa ta saigi, see mu hispaania keel. Võtsin järgmiseks vene keele. Kõik algas otsast ja kui tuttavad fraasid muudkui ette sõitsid, hakkasin oma "vana" keelt taga igatsema. Küll aga on kõik hirmus lihtne esialgu, saan ennast tegijana tunda. Kui päevane norm on 10 uut sõna, siis nüüd pühapil olen juba üle saja teinud. Trennis käisin ka. Saabusin pärast hoogsat vihma ja maa auras. Hobused püherdasid mudas ja soe hiilis ligi. Tahaksin sõita veel rohkem tundega, olla veel ühem. Sõitsime lõpetuseks ühte väljamõeldud skeemi, kuhu kombineerisin Hiirekese jaoks uusi asju sisse, nagu 10m (pool)voldid traavis ja galopikeskmised ja kontrad (see lihtsam variant tagasisõiduga, kui enne nurka traav tuleb). Muidugi oli see ainult katse, aga sain korraks aimata, mida sealt kunagi tulla võiks. Nii mõnus oli see lennukas galopp, ilma sudimise ja pingutuseta ta lihtsalt kerkiski kauemaks õhku. Miski, mida Metsik vaid harva esitab, sest kartmiseks on vaja jalad maa küljes hoida.

Ei ole vennad need päevad, pole ka üllatus, aga ikkagi. Madratskraav oli monstrumiks moondunud ja Hiireke ei kavatsenud sellega mingit tegemist teha. Kihutas jälle ringi nagu ogar, kurvides mul enamvähem põlv maas. Endokat polnud küljes, aga usutavasti sai platsi kiirusrekord uhkelt ületatud. Oh kamarajura ja õuduste kool. Millal sest lapsest ükskord mõistlik hobune kasvab. Pärast miljonit aega ja liivaklompi mu silmas ületasime megamadratsit rahulikus sammus, mul piraadinägu peas, selline ühesilmne. Traavis pistis jälle jooksu. Mispidi need juhtmed seal küll ühendatud on?! Unes olin just näinud, kuidas ta mingit allahüpet sama tundega tõrgub. Vaatas mulle sisse ja tegi järele? Pean viimati tundetuks hakkama üldse? Noh, igatahes kavatsen nüüd järjest iga päev sarnase sammuharjutuse kavasse võtta ja liine harjutada, võimalikult vähese sebimisega.

Nojah, oligi arvata. Järgmine päev olin justkui mina see loll, et üle mõtlen -- Hiirekesel oli nägu ja tegu, nagu poleks ükski madrats talle iialgi mingit pinget pakkunud. Jalutas üle või kalpsas, just nagu parasjagu ette sattus. Ja rõõmurõngad, madratsi vennad -- vesi ka veel natuke sees --, nendega sama lugu. Leboooo. Ja ikkagi ma ei saa teda kusagile sundida. Niipea kui surumiseks läheb, ta ei lähe. Homme annan hõlpu, äkki siis tutvustan ülehomme midagi uut talle... no vaatame.

Kordepäev tõestas järjekordselt, et peangi kogu aeg valvel olema. Nimelt spurtis Hiireke ühel galopiringil äkki platsimulgu poole ära ja oli üleni üllatunud, et ma ta kinni ankurdasin. Üks teine päev oli ta abilise käest muru närimast lahti tõmmanud ja putku pistnud. Tillikas! Pärast seda oli kohe ekstra korralik ja püüdlik ja tegi mida iganes. Isegi jooksis pikal kordel üle minilattide ja tuli liivaaugu äärde järele ja hüppas käekõrval paari asja. Pean muudkui kinnitama talle, et tuleb rahulikuks jääda, muidu üritab läbi kimada, et hirmus koht kiiremini seljataha jääks.

Reis läheneb, sellega koos paanika. Nii palju lihtsam on kodus püsida ja mitte toppida oma nina teistesse kohtadesse.

Saabus väike duud vanaisa juurest. "Hüppan nüüd korra linuxisse." Teagi nüüd, kas olla uhke või natuke pahviks löödud, et endal pole koolihambaidki veel suus, aga juba linuksitab.

Mehed startisid mu isa autos 8:30. Või vähemalt plaan oli selline. Küll aeti riideid kotti, käidi pissil, pesti hambaid, otsiti mänguasju, hommikupuder veel suunurgas rippu. Teisel autol oli kaardiuuendus aku tühjaks imenud, seda oli vaja elustada. Kui kõik mingi ime läbi olid alla peksetud, tuli veel mitu tagasiringi mahajäänud asjade toomiseks, muuhulgas näiteks ka prillid. Nüüd on nad kõik läinud (20 min hilinemisega... isa, mis juhtunud on?!) ja mina jäin üksi. Lähen hiljem järele, üks teine päev.

Kui varem oli soojalaines kohutavas koguses parme, siis nüüd on neid viis korda rohkem. Ajasime neid hobusega kahekesi jooksu pealt maha, aga ei saanud kuidagi järje peale. Ebareaalne tõesti. Kogu trenn oli üks pukiralli, kui ma piisavalt kiirelt putukamassi maha ei pühkinud... käsi jäi selle jaoks väheks. Rõngas oli taevas, see pääses uudistesse ka.

See aasta on olnud üks... noh... nüüd veel Cornetto ka.

Läksin ka Lätti ära. Kahe ja poole tunni kaugusel kodust saab puu otsas jalgratastega sõita ja päriselt lennata. Pisimale anti teistsugused rakmed, kahe rõngaskarabiiniga nagu puuotsaradadel vanasti. Meil oli ka kaks, ühega sai laskumisi teha ja teine oli kogu aeg ühendatud, ei mingit tülikat ümbervahetamist. Panime mehikese enda arvates kõige kergema raja külge, aga seal läks asi tal peagi üle pea ja mingi hetk ta arvas, et enam ei julge. Oli jah päkapikkudele kuidagi liiga raske. Rajavalvur märkas, tegi suured silmad ja tuli redeliga päästetöödele. Isegi ema ronis puu otsa, äkki oli oma aastatetagused katsumused unustanud? Seekord vähemalt ei minestanud ära sinna. Kui kapivõti oli puies seiklemas, aga keegi tarkpea oli oma pileti kappi unustanud, siis polnud keeruline puu all oodata, kuni võti ilusti otse kätte sajab. Peaaegu. See võti maandus mujale ja muutus nähtamatuks. Otsides tuli mätaste vahelt muuhulgas ka kellegi autovõti lagedale. Vibujärjekorras üritasin oma endisest ülemusest vargsi mööda trügida, aga ta tundis mu ära. Eestlasi oli tegelikult terve park täis -- ei,  mis, kogu Läti --, nagu paisu tagant välja pääsenud. Viimane päev oli lennupäev. Mõte oli juba mitu aastat vana, lõpuks ometi sai päriselt ära tehtud. Kellele selline lend hea võiks olla... noh, esiteks neile, kes tahaks vabalt õhus vedeleda, aga ei soovi seepärast kohe lennukist poolel teel välja astuda. Algajatele on kõik väga turvaline, instruktor (jõhkrad seljalihased olid tal, nagu tiivad) hoiab laperdajad kontrolli all ja tuulepuldi operaator sätib õhuvoolud parajaks. Õhtul gondlisõitul sai pea aknaaugust välja pista ja puude latvade kohal vaikuses hõljuda. Ma võiksin küll lind olla...

Lahkusin seltskonnast varem ja sain kärjekordse peorikkuja tiitli. Mis seal ikka, mul oli roheline tee ja kassikook kaasas ja kodu ootamas, kus kedagi und segamas polnud. Uni... Lätis reisides tuleb kasutada koduööbimisi. Esimesel ööl sattusime järveäärsesse villasse, kus allkorrusel oli saun, bassein ja minijõusaal, keskel klaver ja filmid, ülakorrusele ei jõudnud isegi ekskursioonile minna, sest bassein vajas kasutamist. Ime, et lapsed üldse ööks voodisse said. Aa, vist ei saanudki. Perenaine oli enne juhendeid ka jaganud, millegipärast jäi kõrvu, et "voodites on uued Dormeo madratsid". Noh, vahva, et on madratsid, muidu oleks ju viimati veel kõva? Päevade edenedes selgus, et wc, külmkapi, teleka, wifi, hea asukoha kõrval ongi oluline see dormeo-värk. Muidu poleks ikka nagu see.

Minipuhkus oli Hiirele paksendavalt mõjunud ja ta polnud isegi pöörane. Pigem isegi nagu kergelt huvitunud, mis on päris haruldane. Metsik oli vahepeal võõrratsaniku taltsutada ja kui ma nüüd jälle temaga sebima hakkasin, oli ka Kuri Hiireke tagasi. Selgelt pahane, et ma sinna kõrvalboksi ka pean trügima. 

Treenereid pole tükk aega talli sattunud, olen üksinda pidanud pulkadega jändama. Aga nii ma viitsin max 3 tõket panna. Kuidagi on kujunenud nii, et maailmarahu huvides löntsime neile traavis peale,  Hiir hüppab ja pärast löntsib, pea maas, edasi. Mis meist niimoodi võistlustel saab, jube mõeldagi. Läheb veel viimati läbi seinte.

Homme ongi Kose. Hiirekese ERL võistlus nr 2. Peaks nagu lihtsam olema kui niidukas, aga ei tundu küll nii. Kuidas ta üleöö boksis püsib ja kui kaugele katus sõidab -- eks peagi näha ole.

Trofeejaht

Juhuu! Läbi! Kõik! Ei mingeid referaate, loovtöid, harjutusi enam! Vabaduuuuuus! Hinded on väljas ja rahu maa peal. Viimane referaat jäigi ühel tondil pooleli, selle tempoga oleks võibolla pooleks juuliks valmis saanud, isegi kui terve nett on materjali täis ja aina korja sealt. Vähe sellest, kuna tööd tehti jagatud failis G draivis, oli jooksev seis kogu aeg näha, seega päris 1 või 0 olukord polnudki. Nüüd peab arvutiaja kuidagi lugemise ja õueskäimisega ära siduma, sest muidu on mul varsti 2 kivikuju siin monitoride ees.

Aga ei, aga ei, ratsutasin Hiirekesega parajasti poolmõnusalt ringi, kui tuli kõne klassijuhatajalt: see inglise keele lühifilm tuleb ikkagi ära teha täna, aega on täpselt 00-ni. Kõne koju, valmistagu ette kõik võimalik ja õhtul hiljem jätkame. Ja nii juhtuski, et kell poolöösel sebisime hoovis sääskede järelvalve all tulnukateemalistel filmivõtetel. Oli mõnevõrra jooksmist ja veega pritsimist, leivasöömist ja jäsemekasvatamist. Pärast tuli veel kokkulõikamine ja üleslaadimine, me tõepoolest lõpetasimegi kell 00:00. Päris nii polnud see õhtu plaanitud, aga NÜÜD on küll kõik selle koolivärgiga. Aitab. Ja peakupja tiitel on ikkagi minu.

Kuidas avada kookospähklit? Kõigepealt tuleb leida see pehme auk, uuristada kork maha ja lasta mahl väja. Mida värskem, seda parem muidugi. Siis toppida pähkel 2-kordsesse kilekotti ja lüüa ta vastu seina või treppi pooleks. Või noh, nii ma oleks tavaliselt teinud. Seekord arvutasin kokku, et ei ole tarvis selle kilekotiga jännata, miks mitte lihtsalt vastu seina lüüa. Pähkel põrkas seinast ja pooldus imeliselt sobivalt kaheks tükiks -- vohh!! -- ja hetke pärast oli veel üks pauk ja köök kilde täis. Ahjuukse klaas. See kattis peenikeste kuubikutena kogu põranda.

Vedelemist on rohkem kui varem ja see ei ole hästi mõjunud. Vähemalt ses mõttes, et eriti ei viitsigi midagi teha, isegi kui aega nagu oleks. Isegi ratsutama tuleb ennast lohistada ja raske on hobusele öelda, et midagi peab, kui ise selles eriti veendunud pole. Või äkki muserdab mind see Metsiku galopi viletsus noore uljaspeaga võrreldes...? Kas see on tõesti alati nii nõrk olnud? Kui ei oleks seda igipidurit peal, siis elaks üle, aga kui ikka iga samm on intensiivne seisak, siis see närib hinge seest. Tegin ükspäev loenduse, et kes kuipalju ümbermurude ringil (u 2km) pidurdab. 0:8 tuli seis. Mismoodi ma niimoodi midagi võistlen üldse?! Eelmine kord oli ränk käkk ja ka nüüd ei näita märgid paranemist. Ja paks on ka nagu vaal, see Metsik.

Ka testsõit uuendatud platsidel näitas, et seisud pole kiita. Metsik kartis üht ja teist, juba esimesel vasakpöördel ründas tapjajuurikas, mis jalgupidi liiva sisse tirida tahtis. Hobune põrkas korisedes õhku. Sama tunne kui viimastel võistlustel, mis pehmelt öeldes kanni läksid. Lõdvestatus my ass. Ise ma veel nuiasin endale klassi välja... Totakas. Ja siis veel see Nv3V. Noh, ma pole valmis. See hirm, et äkki tõrgub välja, on liiga suur. Kui ma oleks mõni Ellermann, siis ma lihtsalt lendaksin peale ega muretseks üldse. Need nii madalad asjad ju! Ja üldse, teised käivad juba oma vaevuratsastatud neljastega meetreid võistlemas. Ma tean, et pole vaja end teistega võrrelda, aga miks just mina selline hädavares pean olema, et 85cm palju tundub?! Ja see Metsiku-värk masendab niisama. Panin kogu selle masenduse peale ennast Ruunaraipele orienteerumisele kirja. Nüüd on tulekul 2 nädalavahet, kus mõlemad päevad on tihedalt täis. Kui ma muidugi üldse regan ennast sinna Niitu. Mul pole isegi hobune ERL-is registreeritud veel.

Metsik on täiesti kohutavalt kohutav. Regasin mõttega, et saan iga hetk pooleli jätta või üldse mitte kohale ilmuda. Ma ei saa oma tahtmist ja olen siis kuri kõigi pihta. Hästi aus, eksole. Miks ta peab nii paks ja arg olema?! 

Ärkasin töölaua taga, olin sinna mängu taha magama jäänud. Ulp oli ülemus ja küsis midagi. Sõnad tulid aeglaselt, nagu oleksid lõuad liimised. Töökaaslased olid vahepeal mu püksisääred kokku õmmelnud. Päriselt olingi tööl, kuigi kodukontoris, ja arvuti taha magama jäänud. 

Sõitsin skeemi läbi, hakkas sadama. Mis seal ikka, jalutan sellest hoolimata. Aga läks järjest märjemaks ja millalgi hakkasin ikkagi talli poole nihkuma. 100m enne katust kallas äkki ühtlase joana. Väänasin riideid välja, nendest sai tallivahele loik, kuhu mõne aja pärast tuli üks tuvi vett jooma.

Hommikul ärgates hakkas peas ketrama laul "I gotta feeling" (pärast otsisin üles, misasi see selline oli)-- täitsa hea sooritusmuusika ühe võistluspäeva jaoks. Jess, tuleb võit! Autosse istudes vahetus pala, "Send in the clowns". Väga ilus lugu, aga mitte just parim prepper. Aa, hoopis kaotus siis? Sain kohe esimesena peale, et vajadusel pärastpoole saadaval olla. Oli kartmispäev jälle, päike siras taevas ja onu kartis jälgi, mis ta ise just eelmise ringiga ehitanud oli. Väga palju lisapidureid ja kehv esitus. Nüüd on küll kõik, rohkem ma selle tondiga ei võistle. Ei taha enam julgestuseks taustal 3v-d ka teha, et natukenegi seda iseseisvat püstiseismist oleks. Metsik on nüüd 17, pole tal enam vaja rapsida. Küll aga tahaks soovitada kõigil, kel võimalik, hakata kähku ks harrastajaks ja osaleda karikasarjas -- kustkohast veel nii ägeda roseti saaks kui sealt?! Keegi on kohe päriselt disainivaeva näinud, lausa hiilgav.

Pea põles otsast ja pean magama, et mingissegi konditsiooni saada. Orienteerumine on alles õhtul ja hobude tujusid ette ei tea, et kes, kas ja kuidas treikusse minema hakkab. Meil 1 ks-võistleja ajas nii kaua hobust peale, et jalgsi oleks koju ja tagasigi jõudnud selle ajaga. 

Orienteerumisüritus oli nii äge. Männimets ja liivarajad, lainesse löödud maa. Nagu Kuristal, aga nimi selline naljakas -- Ruunaraipe. Mul oli selliseid kohe 2 tükki võtta, ise tegelesin Hiirekesega ja Kati sai Metsiku. Starti oodates seisis "Metsik" kõiges rahus paigal, vahel tiris natuke muru. Isegi kihulased ei tulnud ta peale. Hiireke seevastu rahmeldas nagu purjus äädikakärbes ega püsinud poolt sekunditki pildipaigal, kihulased kihisesid aina ümber. Kaardi saamise hetk äratas uinuja üles, hobu kargas Katiga õhku.  10 minutit anti aega plaani teha. Rada tundus lihtne. Umbes kolmanda punkti juures hakkas Kati ka juba kaardist aru saama ja edasi oli korralik ralliseiklus. Palke oli teel ja üles-alla radu, isegi kraavi saime ületada -- Hiireke läks Metsiku järel metsiku hüppega, omapead oleksin vist pidanud hobuse käekõrvale võtma. Metsikust ma juba teadsin, et ta saab metsas mõnusalt hakkama, aga ka Hiirekesega annaks loodetavasti varsti luurele minna. Kõige hirmsam asi oli vast see kraav ja üks palgike, mis napilt 50cm krossi tasemele oleks küündinud (selles valguses see Niidu 3V, khm.. ööh). Finišit otsisime vale künka pealt, kus rahvas ahvatlevalt lendavat taldrikut mängis ja paar väikest ekset oli veel, aga vähemalt hobustega sai ülimalt rahule jääda. Koorisime varustuse maha ja pakkusime juua ja siis nad kukkusid külili, Metsik hoolikalt kohta valides ja Hiireke räntsatas esimesse pehmesse kohta. Püherdas puhtas peenes liivas pikalt-põhjalikult mõlemad küljed läbi, mitu korda. Nii mõnusat liivavanni pole tavaolukorras kusagilt võtta. Tont ainult treikusse ei läinud kohe (see on juba lugude refrääniks saanud) ja kui läks, pissis selle lainesse. Sain põlveõnnaldest jälle nahad maha (miks just sealt ja nii?!) ja säärele tekkis mingi rusikasuurune sinikas. Need paranevad mõne päevaga. Nahaaugud tegelikult mitte, aga eks ma kasutan plaastreid.

[See ks-väljaku tohlakas on metsakunn; varustus kriipsupealt sama, aga elamus risti vastupidine. Kõige esimene pilt on ka sealt]

Regasin hobuse ERL-i, maksin aastamaksu ja regasin ka Niitu. On muidugi see hirm välja tõrkuda, aga ma vähemalt lähen ja näitan talle kohti ja proovin jõuda võimalikult kaugele. Kõrgused on ju madalad ja ehk saan traavis minna. Vahel ta muidugi ei lähe kohtadesse ja survestamine muudab ta veel eriti tõrksaks. Teisalt on vahele päevi, kui saan tunda seda lusti ja minekurõõmu, kui Hiireke teebki vajalikke asju, ei kima, aga tal on see mootor. Kui soovib, luban tal kasvõi maani oma kaela sirutada ja ta tundub juba tasapisi kiitust nautima hakkavat. Mõnus.

Tööl toimub liikumiskampaania, kus tööväliseid värske õhu kilomeetreid kirja pannakse. Ratsutamine on millegipärast jalgrattasõiduga võrdsustatud (1km jooksu v käimist = 1p, rullitamist 0.5p, ratast 1/3p),  aga see pole ju ometi õiglane. Skeemisõit on ikka kordades raskem kui sama maa niisama ära jalutada. Galopiring tegelikult ka, kuigi hobusega saab palju kiiremini. Lisaks veel see tüütu telefoni kaasastassimine, et endokas meetreid lugeda saaks. Ving-ving.

Keegi on hiigelpraeahju ukse lahti unustanud. Ränk leitsak. Hobused saavad minimaalselt trenni, millest suure osa teevad ise koplis parmude eest põgenedes ära.

Ma pole üldse mingi jooksmisfänn, minu ala on rohkem vedelemine. Aga kuna Elva südaööjooksul oli (ka) sel aastal hästi ilus osalejamedal ja kuna isegi ema ilmus kohale, et endale see kena plaadike hankida, läksin ka liimile. Mida ikka selle kõige palavama päeva õhtuga ette võtta, eksole. Plätud jalga, 1 duud ja 1 ema kaasa ja minek. Trenn on teadagi nõrkadele, millal ma üldse viimati jooksingi...? Endokas tahtis jälle tillitada ega osanud äkki ära arvata, mis maailma otsas asume. Niipea kui mängupoe lahti kraamisin, et alternatiiv hankida, hakkas suure hirmuga tööle.

Jalad on makaronid ja 2kg kehakaalu on kusagile rajale maha jäänud. Ei viitsi seda otsima ka minna.

Lakalõikus ja skeemisõit, viimane kujuteldavas lühikeses maneežis. Hetkel -- nii lihtsas skeemis, kus ainult rõõmurõngad kummalegi poole -- on kõige keerulisem keskliini tabamine. No mitte ei püsi peal.

Panin platsile mõned kollid, kui veekraavi ja filleritega latikat nii nimetada võib. Kui hobusega kohale jõudsin, oli kolle juurde tekkinud, kui jalgratastel ringitrallavaid ja kilkavaid ja minidrooni jahtivaid lapsi nii nimetada võib. Jõllitamist nagu oligi, aga ei midagi liiga hullu. Kamba peale tuli üks tõrge, see oli varju poolt tulles kraav. Vähemalt ei kihutanud hullunult ringi, vaid jäi sinna ette arutlema. Ennist oli päikese poolt kõheldes ja hiigelhüppega kohapealt tulnud, aga ju siis polnud sama tõke. Pärast paari kordust vajus hüppekaar adekvaatseks. Hakkab oodatud lahendusi otsima ja leidma -- tubli.

Pere pikim lõpetas põhikooli, aktusi peeti üksikute klasside kaupa kahetunniste vahedega, toolid paiknesid saalis kahekaupa ja hõredalt, kutsutud oli vaid kaks nägu lõpetaja kohta ja ülejäänud said veebiülekannet vaadata. Ei mingit umbset higistamist nagu varasematel aastatel. Maavanem saatis riidepuuga medaleid matade-füüsikate-keemiate eest. Füüsikas oli tervenisti riigi kolmas. Vinge klassijuhataja oli, meistermotivaator.

Jaaniks läksime jälle isa-vanaisale külla, et sama hooga ka lõpetamine ja pisitondi sünnipäev ära tähistada. Isegi sauna tegime, kuigi see tegi ilma veel soojemaks. Ja sõnamängu ja uunot. Vanama oli nii väikseks jäänud... see ei takistanud teda meile unos pähe tegemast.

Ratsutamine on nüüd üks ülimalt kontsentreeritud rodeoüritus. Sammu me enam ei tee, ka mitte sirget traavi. Hobune annab kohe teada, kui mõni parm tema peale ära pargib -- kui hammastega kätte ei saa, paugutab tagant üles. Suurt lendurit nähes spurdib 50m nagu vedrust. Pidev pea ja kaelaga raputamine ja vehkimine käib loomulikult asja juurde. Täna suutsime 17min vastu pidada, aga ilm läheb järjest hullemaks (isegi kui ilmateates kiidavad, et aina paraneb). Täitsa võimalik, et ma ei lähegi sinna Niitu kõrbema. Terve päev lausvirelemist... noh... vaatame veel, aga just nv lubab olla kõige kuumem. 

Laupäeval sain vähemalt varjus olla, aga varajane ärkamine ja kontsentreerumine pikemaks ajaks on mind nii läbi küpsetanud, et ma ausalt ei kujuta ette, kuidas homme hakkama saame. See kuumus, selle eest ei saa kuidagi peitu ja homses autos pole konti ka. 

***

Huh, läbi sai see hullumeelne päev. Jäime ellu. Lõpetasime numbriga ja selle üle on mul äraütlemata hea meel. Käkivõimalusi oli kuhjaga, isegi juba ks-s. Hobune polnud selliste lipik-aedadega tuttav, vaatas esimese keskliini lõpus, et tore madal tõke, sellest saab üle küll. Ainult et siis ma tirisin ta sealt liinilt maha. Paar apsakat oli, aga muidu täitsa tubli. Kakas kohtuniku ette ja traavi ajal läks korra galopile. Sadulaid talle veel igaks alaks pole, seega läks ts-iks valmistumine kiirelt: kaks tükki porgandit hambusse ja olemas. Soojendusest ei osanud välja lugeda, kuidas selle parkuuriga minna võiks. Ettevaatlik oli. Rada oli raske,  süsteemiga ja kahe harjumatu dog-legiga, aga hobune sai kenasti hakkama. Täitsa nagu mõni... hüppehobune või midagi. Vedakas, et isa viitsis appi tulla, see päästis päeva. Sain krossi rahulikult 2x läbi kõmpida ja natuke teiste sõite vaadata. Huvitav, et neil kellelgi akvafoobikust hobust polnud, muudkui pladistasid läbi vee. Olime ju ka ennist uurimas käinud seal ja loigule ligi ei saanudki, isegi kui käekõrval juhtida proovisin. Tegelikult oli murekoorem juba langenud, olime pääsenud kolmandasse alasse! Jippiii! Veega tegeleme teine kord. Krossi soojendusel jõudsin just valmis mõelda, et kerge on sõita ja et põlvenahad kipuvad lahkuma, kui hobune ütles, et eriti kuri parm on kallale tulnud. Kõrvalt nägi välja nagu pukitamine. Vaatasin maad ja see oli mullane ja kõva -- ei taha kukkuda sinna. Kargasin maha ja vaatasin kõhualuse üle -- ei kedagi. Ronisin peale tagasi ja buk-buki vältimiseks pidin galopi sisse võtma. Majakest tõrkus esimesel katsel. Well... Kell ütles, et stardini on veel 4min, aga uksevalvur teatas, et eelmine sõitja on juba 8. tõkke juures. Start on kohe! Traavisin koplite vahelt stardi suunas ja juba loetigi -- 10, 9, 8,... ja nii ta algas, otse väravasse ja esimese kolli poole. Tegime sinna nr1 ette kohe serpentiini. Kas ma juba olen maininud, et üldse kokku olime ainult umbes viiest krossitõkkest esimesel korral üle saanud? Teiste kordadega jaa, aga võistlustel on neid teisi kordi ainult kaks saadaval. Tahtsin neid kordi koledamate kohtade jaoks alles hoida ja kasutasin kõiki nippe, et sinnani jõuda. Näiteks et ei uhmerda arutult peale. Näitan selgelt suuna kätte ja ehitan kätest-jalgadest koridori. Ratsmeid ei loobi käest ja lähenemisel soodustan kõrgemat kaelaasendit, et hobune takistust korralikult näeks. Vahemaadel pinge maha ja vaba galopp. Istun "tagapingis" ja arvestan, et äkki tahab alt tulla, ei litsu viimasel hetkel rütmi sassi. Mis kõige vahvam ja samas mitteintuitiivne -- kui hobune eelistab paremale tõmmata nagu mul, siis ei ripu vasakus ratsmes, vaid teadlikult võtan selle parema ja nagu nõiaväel läheb hobune otseks. Hanno. Neid serpentiine tuli päris mitu ja pärast näitas endokaski tohutut jõnksutamist. Ei mingit ühtlast tempot. Sain ajaületuse eest 18 miinust, mis (eriti sellisel kõrgusel) tähendab üüratut molutamist. Sellega tegeleme edaspidi, aga, aga... AGA see oli rekordkogus esimese korraga ületatud krossikaid! Ja muidugi Hiirekese esimene päris võistlus. Kaitsmeid märjaks siiski ei saanud, hiilisime kõrvalt, aga vettehüpete pealt punkte ei jagatudki ju. Pärast polnud hallil talliprintsil, kes ainult sooja veega pesu kannatab, mingit probleemi külmas voolikuvihmas liguneda. Selgelt mõnules seal. Noja siis tegi Liivakell lõpuks oma meetri ära. Mul on sinna veel jälle aega.

[Elin pildistas täitsa mitu pilti kokku. Millegipärast ei jäänud ratsanik kusagile normaalse näoga, ilmselt oli fotokas vigane või midagi...]

See tunne, kui pärast Niitvälja ühepäevast kõrbekuuma kolmevõistlust voodisse langed ja nahk vastu linasid põlemistuikab ja kõik lihased on nagu nuiaga pehmeks klopitud ja vasakus põlveõndlas pole enam nahka ja isegi kolme minutit ei jõua asjadele mõelda, sest tuimus võtab ümbert kinni ja enne hommikut ei lähe enam äkki mitte miski korda.

Kuu viimane päev oli vett ääreni täis, aga taevaluugid sulgusid just õhtuse ratsutamise ajaks. Plats oli nagu mererannas see märg ala mere ja kuiva liiva vahel, ehk siis suurepärane ratsavärgiks. Sadul tundus veel rohkem tasakaalust väljas kui varem. Pean hakkama uut otsima, böö. Midagi tagant kõrgemat, sest praegu turnin küll nagu mootorrattal, jalad kusagil ees.

Tulbiring

Uus kuu, uued väljakutsed. Või tegelikult vanad, aga veidi teisiti. Jätkan ikkagi seda keeleõpet,

mõtlesin et teen ühe kuu veel. Päris väljakutse on ka: kuidas ometi need Hiirekese suunad paika saada?! Kui talle mõni koht või pingutus ei meeldi, siis ta lihtsalt lahkub areenilt. Proovisin siis üks teine päev uut taktikat, et lasengi tal endal valida ja kiidan takka. Kuna hullupööra kimamised piki märakarja aiaäärt vaheldumisi kannapööretega polnud siiski piisavalt sarnane tulemus minu soovituga, läksin tagasi "mina roolin" taktika juurde. Onu oli juba natuke harjunud rallimängudega ja ümber veenmine võttis aega. Või mis, siiamaani võtab. Kõik pagana aja võtab ära! Vähemasti on ta ilus. Isegi kui kintsudel-külgedel on märke junnihunnikus aelemisest. Imelik, et kõrbide hobustega seda probleemi pole, khm. Homme on kavas murumängud. Eelmine kord oli paras sodi, näis nüüd...

[pildiloleva oli lind oma tagumise otsaga mu välisukse ette joonistanud... see on ju selgelt hobune?!]

[all on giidita metsaretke lõpp, vähemalt stardi leidsime üles... GPS abiga, aga ikkagi]

Ka see kord oli sodi, aga siiski mõnevõrra vähem. Vähemalt Hiirekese poolt krossiplatsil (pärast ei läinud, tont, treikusse enam). Kui ta paremale võssa tõmbas, püüdsin ma ta sealt nagu kala kinni ja hakkasin õigele poole tagasi sikutama. Kokku tuli ikka omajagu neid möödatõmbeid, mingist võistlemisest endiselt juttugi olla ei saa. Pigem oli niipidi, et Mõnda Asja tuli kohe esimese korraga. Nagu seda angaari, mida videos liiga kõrgelt-kaugelt hüppab, või isegi kraavi, millest küll esimese korraga üle sai, aga pärast enam mitte. Vähemalt uude vette läks võitluseta sisse, ju oli janu. Krossipäev ise lõppes nii ootamatult, et mul on seda siiamaani väga raske mõista. Sündmused olid sellised, mis ikka juhtuda võivad, mõnikord ei tule samm välja, keegi koperdab, keegi kukub. Aga et nii lõplikult kukub, see polnud üldse loogiline. Meie kõrguste juures. Ja see oli veel tõusva profiiliga tõke, mis oleks pidanud just see lihtsamate hulgast olema. Mõte püsib seal nagu takjas, ilmselt teeb seda veel kaua aega.

Võtsin endale püha ülesande parandada 1 tekk päevas. Esimeseks võtsin kohe vingelt tugeva, millelt kant oli maha kangutatud ja sabaklapp koos sellega. Kahekordne õmblus, seega iga juppi vaja läbida 4 korda. Paksu nõelaga ei jaksa läbi lükata, aga peenem läks vahel kiirelt viltu. Otsapidi näppu, või mis veelgi valusam, tagumist otsa pidi näppu. Mingil hetkel ei viitsinud enam verdki ära pühkida -- no kaua ta ikka valutada jaksab ja küll ta ühel hetkel hüübib ka. Päevatöö sai umbes meeter, aga sinna jäi vähemalt 2 veel teha. Plaan ei näi täide minevat. Teised tekid on vast õhemad ja saab kiiremini. Kokku on vist lausa 6 katkist! Oleks võinud Kollionu omad talle kaasa pakkida, aga vaevalt nad uuele hobusele mingeid katkisi oleksid tahtnud.

Uus e-võistlus on välja kuulutatud. Vähemalt esialgu mõtlen -- miks mitte jälle osaleda. Tegelikult ma tean küll,  miks mitte -- see köhiv porikäkk äkki ei taha.

Jõudsin kandi parandusega jalakinnituse rõngani ja sellega seoses järelduseni, et teki õmblemisel oli tehtud viga. Seda kohta polnud võimalik õigesti tagasi õmmelda, sest õige koht oli juba tugevasti koos, aga mitte teki küljes. Kahju, et varem ei märganud, oleks saanud tagasi saata. Muidu oli hea tekk küll, kannatas tõepoolest teiste hambad ära, aga kui nad seal kambaga kandi maha tirisid, oli see kant Hiirekese jalgadesse kammitsaks läinud. Õnn, et ta pööraseks ei läinud, vaid lubas rahulikult pusa lahti harutada.

Nüüd läks vahelduseks hüppetrenn ka täiesti pekki. Takistused olid poole väiksemad kui eelmine kord, aga Hiirel tuli kiire ja ma ei suutnud enam üldse roolida teda. Mingi mõttekramp ei luba lollis kohas volditada ka ja nii me uhmerdasime süsteemilegi hullunult peale. Lipsas seekord hoopis vasakule, napilt pääsesime postist mööda. Nüüd on küll vaja kaks sammu tagasi astuda ja hoopis maalattidega jätkata, kuni mõistus tagasi koju tuleb. Kui tuleb.

Paningi järgmine päev pulgad maha, samasse kohta, kus enne takistused olid. Ja tõepoolest -- kihutas peale ja tõrkus neid! See oli veel selline valikuline tõrkumine ka, näiteks sammus võis neist jumala rahuga üle kõndida, aga traavis ei püsinud kaas üldse peal. Tõmbas mujale ja lendas minema nagu oleks tuli saba all. Ma olen üsna nõutu juba. Seekord rallisime need kasakajooksud ära ja lõppu ketrasime latte traavis kuni polnud enam kõhklusevarjugi. Ja ikkagi on võimalik, et ta teeb järgmine kord jälle algul nalja. Üldse pole naljakas tegelikult. Vähemalt saab pesuboksiga järjest tuttavamaks. Veega üle kallamine tundub täitsa sobivat. Või meeldib talle järgnev kuivaks söömjalutamine murul.

Ja ka järgmisel päeval panin 3 pulka. Seekord ei vaielnud üldse. Ei kiirendanud ka ega midagi. Sõitsime siis hõredas aias skeemi. Õppimise jaoks võinuks neid aedu kindlasti rohkem olla, sest üsna suure vaevaga püsisime üldse platsil (aga püsisime!). Skeem tahtis täisistakut, aga ma pole üle 4 sammu järjest traavis seni istunudki. Seega oli kohati poolistakulaadne toode. Sirgetel otse ei püsi ja allüürid ei tulnud ka päris skeemi järgi, aga vähemalt algus on tehtud. Siit saab vaid paraneda, nagu öeldakse (siis, kui midagi pekki on läinud).

Virtualeventing on täies hoos ja onud-tädid lõbutsevad kogu südamest. Isegi seda naljarada läbides on näha, kui põhjalik ja plaanimisvõimeline keegi on. Ja kes reeglitega korralikult tutvunud on. 3V-d virtuaalsena juba ei sõida, seepärast oli vaid KS osa nii nagu päriselt. Erinevusega, et igaüks sõitis oma koduõues. Võiks ju arvata, et tippudel on puha punased vaibad ja 5* tingimused, aga see polnud üldse mingi reegel. Sõideti ka täitsa mätaste vahel. Krossi asendas vigur-rada, kus tuli kiiruse peale käruga varustust vedada (sadul-valjad-vöö, heinavõrk jm), pugeda takistuste alt ja hüpata üle, lusikaga muna viia, saapad kummikute vastu vahetada, tihe postislaalom läbida, veeämber käruga üle maalati jootmiskohta toimetada, allesjäänud vesi teise ämbrisse valada (vajadusel juurde tuua), veest suuga õun püüda ja riidevahetuspunkti viia, "peoriidesse" panna, pool liitrit *midagi* juua, 2 patja püüristada, vedeleda neil 3 sek ja sealt finišisse -- ja kogu raja pidi kaasa tegema ka koer! Vahel muutuski see koer hoopis peategelaseks. Karistuspunktid olid ka, asju ei tohtinud maha ajada või koer rihma otsast põgeneda, õunu ei tohtinud kätega katsuda jms. Puhtaid "sõite" tuli samas suurusjärgus kui päris võistlustel. TS jaoks oli parkuur ette antud, aga latid olid enamasti maas ja rada tuli läbida jalgrattal. Elektrimootori eest 2kp, 4-rattalise eest 4kp, jala maha panemise eest ka midagi. Normiaeg ka veel. Kes vähegi jalgrattaga metsavahele on sattunud, võib umbes aimata, kui kerge on liivas maalatte ületada, eriti kui 2 pulka järjest on nagu okseril. Jälle läks tihedaks rebimiseks. Mõni oli päris hüpped ehitanud kaldteede abiga ja üks osutus sootuks trikiratturiks. Ülekannet kommisid teenekad 3V kommentaatorid ja kõik olekski olnud nagu päris, aga tegelikult koguti raha heategevuseks ja viirusetõrjeks. Vinge ettevõtmine.

Pühapäev = metsapäev! Hiirekese treikusse meelitamine läks üsna valutult, seega oli midagi muud põnevat oodata... nojaa, kolme hobuse peale tuli kaasa ainult 2 sadulat ja muidugi tuli see välja alles metsavahel, mis tallist poole tunni kaugusel. Aga ei hullu, 5 minutit pärast paanikat -- keegi ei tahtnud millegipärast vabatahtlikult lageda selja otsas matkata -- ilmus puude vahelt sinine auto, millest vajus välja sadul. Nagu muinasjutus. Peagi lisandus kampa kohalik giid-metsapealik ja saigi kokku 4 ema oma koormaeeslite otsas, vähemalt paariks tunniks oma lapsi sootuks unustamas (emadepäeva eri). See metsavahe on võr-ra-tu, lihtsalt uskumatult vinge koht neliveoks. Need rajad ja reljeefid, oeh! See oli Hiirekesele kolmas kord ja nüüd ta juba hakkas päriselt toimima. Ei pakkunudki enam kogu aeg galoppi, vaid püsis edukalt teisteski allüürides... olgu, sammus siiski kaua ei püsinud, aga vähemalt traavis ja galopis olid sammud pikemad ja pehmemad. Traditsiooniliselt suri välja vasak pahkluu ja ebatraditsiooniliselt hõõrdusid ära põlveõnnalde nahad. Jube valus oli.

Pulgad, pulgad. Jätkan nende panemist, kuni nad enam ei tekita kiirendust. Elava hobusega käib kaasas, et vahel tundub sõit nagu püssirohutünni otsas, ei julge õieti hingatagi.

Polnud ju Nii tuuline päev, või mis, aga Hiireke tantsis koplist tuues nööri otsas, tegi tiire mu ümber ja proovis lahtigi tõmmata. Tohoh, jälle midagi uut (ja tüütut), seni on ikka väga viisakalt käekõrval käitunud. Mõtlesin siis igaks juhuks ette kordetada, aga platsil justkui nii metsik enam polnud ja ronisin kohe peale. Latid seltsiks ka seekord.

Kui oleksin ebausklik, siis ei julgekski öelda, et Hiireke oli täna nii vahva. Tegime alustuseks KS platsil mõned diagonaalid, serpentiinid ja keskliinid, et siis murumängudega jätkata. Sellisest seisust saaks lausa ratsutama hakata lõpuks, seiklesime küngaste ümber ja üle, ei vaielnudki midagi vastu. Isegi galopis oli täitsa roolitav. Tubljonks! Muud seletust ei osanud digimuundumisele välja mõelda, kui et ju siis kappas kari  päev otsa hullunult ringi ja väsitas Hiirekese sootuks ära. Tundus isegi, et tänav kaelasilitus teda seekord ei ehmatanudki. Atsa.

Karjajooks? See käekõrvaline murutrennipäev?  Vähem tuult? Miski igatahes on mõjunud ja oleme praegu töölainel. Sõidame murul igasse kohta, nii et poleks midagi etteaimatavat. Veel pole leidnud ühtegi kombinatsiooni, mis ei-mehe välja tooks. Ma ülemäära ei provotseeri ka tegelikult.

Hakkasin ühte trikki õpetama. Vaatame, kui kaua läheb sellega ja kuhu jõuab (20.05). Ilmad on praegu ratsutamise mõttes parimad, +10C väheste hoovihmadega. Nii on tolm taltsutatud ja keegi ei kuumene üle. Putukaid ka pole! Kas inimeste-hobuste hea kaalub üles pääsukeste jm tiivuliste halva? Kes teab. Muidugi pärast metsade ära võtmist (isegi kaski päästetakse üraskite käest) on üldse ime, et keegi nende ägedate tuulte käes üldse lennata jaksab. Ainult kuu on aega pikima päevani, aga kevad on ikka alles poolik. Raps on küll juba poolemeetrine... Pole ammu enam numbreid kirja pannud, aga 5 miljonit teadaolevat haigestunut, 40% neist on juba tervenenud ja USA juhib edekabelit rohkem kui miljonise edumaaga järgmise ees. Trump ütles, et see olevat koguni aumärk selle eest, et nad nii ohtralt testivad. Isegi kui selles "testide arv inimese kohta" järjekorras on nad kusagil 16. kohal. Vähemalt on sissesõit mu rongijaam-kodulinna päris ilus. Ega seal ringteel kaua aega olnud turistitada, tegin autoaknast kiirelt pildi. Oleks rohkem aega olnud, võinuksin kolmekordse vikerkaaregi peale sättida.

Pidu oli ilus, aga sai lõpuks läbi -- sääsed on kurjad ja näljased. Hiireke möllas kopliukses, et varem koju saada. Teised aktiivsemad ka. Metsik oli õhtuks vist juba võhmal põgenemisest ja ta jalutas aeglaselt mulle vastu (tegelikult ukse poole).

Hiir hüppas (V järel aiaaugust välja) ja kass kargas (tegelt ei, Ossu pigem jalutab), kellegi kabjad lõid trummi (päriselt oli Ty kael, mis sügades boksiust paugutas, nii et platsilegi kuulda).

Korjasin Hiirelt täna esimese puugi. Peaksin trikiõppesse paremad maiustused hankima. Hobune on juba rahul ja mõnuleb, kui saab putukase ilma eest boksi varjule. Mingi puru eest trikitamine on teisejärguline, eriti kui hein ka hunnikus ees.

No nüüd on küll juba liig, see asjade kokkusattumine ja logistikaimed. Päevas on nii vähe tunde ja järgmine puhkehetk nii kaugel... Aga proovin kirja ikkagi panna. Laupäeva kavas oli teispool Võrtsu päev otsa starte vaadata. Sinna läheme tavaliselt teise kohtunikuga koos, mul tuleb ainult peale saamiseks kõrvalasulasse kohale sõita. Sujuvalt tekkis paralleelidee, et pärast võiks ka ju veidi krossida. Seda siis põhjamail, KS üritusest pooleteise saja km kaugusel (edasi ei saa lükata, hiljem on derby pärast ala lukus). Ei hullu -- Liivakellal oli juhtumisi autos just 1 vaba koht. Viimati panebki hobuse ise peale ja minu mure on kuidagi kohale jõuda. Millegipärast oli vaja eelmisel õhtul saapad-kiiver-turvavest teise autoga tallist kodu poole saata (talli juures oli kohtumine üldse sellepärast, et aiast päästetud laps koju tassimiseks üle anda, muidu oleks kas mul edasitagasi või lapsel pikem tallispassimine). Sel teisel autol läks kusagil põõsavahel rehv katki ja nagu moodsatel ikka, tagavararatast netu. Viidi Tartusse rehviootele ja mehed matkasid bussiga koju (lasteaialise kodutee kujunes peaaegu 100km-seks). Mina viisin kunagi öösel sadula jm vajaliku oma autoga koju ja seega olid mu krossiasjad kahes linnas laiali ja midagi veel tallis ka (hobune ja valjad näiteks). Samas oli kogu kross lahtine nali niikuinii, sest polnud mingit vihjepoegagi, kas Hiireke sinna autosse üldse peale läheb. Hommikul tegin nimekirja, mida kindlasti kaasa võtta vaja (alates harjadest-kordest-veeämbrist, lõpetades oma varustusega) ja lasksin ennast KS ürituse jaoks kohtumispaika sõidutada (tavaliselt olen ise sõitnud ja auto õhtuni parkima jätnud). Neil korraldajatel on iga kord mingi uuendus ja üllatus varuks olnud. Seekord siis otseülekanne, mis kokku sai umbes 4k vaatajat (tohoh! KS?!). Halb üllatus oli ka, aga see polnud küll üldse korraldaja tehtud -- nägin üle pika aja sellist rullsõitu, et pärast oli tükk aega halb olla. Esitajaks keegi, kes peaks paremini teadma. Võibolla olid tal kodus kõik peeglid ja filmimisvahendid katki läinud või olid hobusel üleöö kaelalülid tarretiseks moondunud. Ei tea. Grrrrhh! Ja siis avastasin, et kusagil oli siga veristatud (tegelikult keegi surma ei saanud). Vahel need vahendid veavad ikka korralikult alt, aga teevad seda võimalikult ebasoodsal hetkel. Ja siis saabus mu varustusekuller ja tuli teade, et hobune läkski autosse. Pahaolemisele lisandus kerge paanika. Vähemalt olin kaasa haaranud õiget värvi püksid. Kuller viis mind väljaku äärde (tagapingil oli "mul on iiiiigav" plaat kordamisele jäänud) ja seal ma siis ootasin hobust varustusehunniku kõrval. Peagi sättisime end valmis ja läksime ringile. Kuidagi kujunes nii, et olin seekord hoopis omapead ja Anc tegeles L-ga põhjalikumalt eraldi. Mulle sobis täielikult, meil pole ju veel kõrgusi-kiirusi, vaid alles tutvumine. Hoidsime pinge maas ja andsin hobusele aega mõelda. Enam polnudki neid hirmunud hiigelhüppeid, hakkabki tulema viimaks äkki! Kraavi jaoks olin eraldi korde kaasa võtnud, et lähme siis koos. Aga see plaan ei õnnestunud. Kui muid asju oli nõus kordel probleemita hüppama (ma ise jooksin kõrvalt ikka), siis augu ette jäi ikkagi seisma, hoolimata minu entusiastlikest näidishüpetest. Ka ninapidi teise hobuse sabas polnud paremat pidu. Vähemalt tuli sinna lähedale uurima ja kohati oli tunne, et äkki nüüd tulebki, aga ei. Leidsin kellegi suure raua ka sealt kraavi eest, naelad püsti. Olnuks hulga lihtsam, kui oleks saanud sinna ühe pulga üles panna, aga näed, polnud võtta. Mulle tundub, et Hiireke lihtsalt ei saa aru. Aravatavasti kaevan koju kusagile midagi, et mõte selgeks teha. Ilm oli ilus ja tuju võimaluste piires hea -- aga kuidas nüüd koju? Minu kuller oli tunnikaugusel, hobuautos kohad täis, aga sääsed hirmus kurjad. Läksin siis hobuste juurde varju, seal hea hispaania keelt õppida ja komme taguda. Mingi aeg hüppasin teise autosse üle (vahepeal sain linnavahel ratsariietes ringi jalutada) ja sõitsime teist autot ära tooma, mis rehvitöökoja juurde oli ex-katkirattalise asemele jäänud. Sealt edasi sõitsin talli, kus parajasti autot hiirepissist puhtaks kasiti ja viimaseid junne roogiti. Veel hobuhooldust ja varustusepaigutust ja midagi -- ja koju. Seal olin sunnitud lapselt telfilaadija laenama, kuna enda oma olin teise kohtuniku autosse unustanud. See lubati kõrvaltalli ära viia, kuhu siis homme järele pean minema. Õnneks oligi mul plaan Tartusse minna ja see jääb teele.

[Elin sai kriipsukese meie chill'n'grilli peale; teine modell oli hulga huvitavam ja melu oli mujal]

A-tsihh

779. Tartumaal nakatunuid juurde ei registreeritud. Paranoia on siiski üleval. Oleks vaja rohkem jäätist süüa. Tegime tööl nalja, oli liiga usutav. Appi kui kõrini mul on nendest kodutöödest, miks mina neid üldse nii palju tagant sudima pean? Koolilaps laseb kuidagi liiga kergelt neil punasesse minna ja võlad kipuvad kuhjuma.

Tööjuure kaudu pakuti kuu aega tasuta keeleõpet. Muidugi lendasin peale. Valisin hispaania keele. Sellega mul pole varem kokku puutuda tulnud, välja arvatud mõnes laulus ära tuntavad sõnad ja 9gag, kus mõned väljendid korduvad. Estoy en casa esta noche. Hääldusega peab harjuma, siin kaovad ja muutuvad teised tähed. Õpikeskkond (speakly) on mu edges mitu korda kokku jooksnud ja vahel ei saa asjade tähendusi jooksvalt klõbistada, aga lingvistiga võrreldes tundub asi kuidagi interaktiivsem. Kui tõmbaks veel äpi ka, saaks kõnetuvastust kasutades ka hääldusi harjutada. Ütlevad, et kõigepealt õpetatakse levinuimaid väljendeid. Estas no son mis cosas. Seda läheb küll kogu aeg tarvis jah.

858. Udusem ilm on nii mõnus. Väliplatsi pinnas muutus tihedamaks ja hobused polnudki tolmused. Metsik lausa läikis. Tuul tegi Hiirekesele topeltjalad alla, oma osa andis ka sissetoomist ootav Z-Z, kes vaevu aias püsis. Ei jäänudki muud üle kui järjest galoppi ringitada, kuni rahu sai maapeale. Väga kaua ei läinudki. Siis alles sai ratsutama hakata ja oli täitsa tore.

961. Lõpuks tehti e-etteütlus järele. Seekord tundus kuidagi lihtsam, aga ikka tuli 1 viga. Ühes kohas oli valida, kas 2 mõttekriipsu või 2 koma, ma panin 1 kriipsu ja teise koma. Ega's muud kui jälle järgmist aastat ootama. Tänane tuul oli nii ränk, et loobusin trennist. Olin ju ennast õue registreerinud, aga tegu oli juba isegi töölt koju saamisega. Homme siis. 1 teeb siin juba vähemalt viiendat päeva oma geograafia kodutööd. Viimati teeb lausa suveni. Ja teine mässab vene keele kallal. Ma ei saanudki koolis selgeks, mis vahet on jehatj, pojehatj, jezditj. Praegu kasutan tuju järgi suvaliselt. Küll on hea, et ma pole koolilaps.

1039. Torm tegi päris kevadele lõpuks teed. Hüppasin Hiirekesega banketist üles -- sujuv ja just paraja jõuga hüpe oli, st ei pingutanud üle ega kobistanud ka. Lubasin maast natuke liblet otsida. Äkki õpibki nii, et keset murumänge võib äkki sööma kukkuda. E-võistluse tulem oli nii motti langetava kui tõstva mõjuga. Peaks veel rohkem nende jalavahetustega pusima. Praegu peab liiga palju eeltingimusi täidetud olema, et korralikud teeks. Kuna mul maas silmi pole, olen neid jalakaid lõhkemiseni harjutanud peegli ees ühes ja samas kohas. Seal juba hakkas tulema. Mujal kipub ikka sohki tegema. Nüüd ei saagi enam sees sõita, pean hakkama varju pealt vaatama. Metsik kardab varje. Seega nokk kinni, saba lahti. Pilvedega on võimeline korraks keskenduma, aga maapealne kontrollivahend on puudu. Päikesepaistes saaks vaadata, aga hobusel on lisapidurid küljes. Blöö.

1097. Panin platsile ühe paksudest postidest ja poolikust latist koosneva skinny. Hiireke tuli seda nii ilusti, rahulikult ja otse. See oli muidugi ürgmadal ka, aga ikkagi. Olen ta üle natuke uhke. Äkki ma olen liiga vähe uhke õnnestunud asjade üle, sest eeldan, et nad peavadki õnnestuma? Ja kui äkki ei tule, olen hämmingus. Hindelehed saabusid. See lühike jutt ei kompenseeri treeneripuudust, aga on ikkagi tohutult abiks. Kahju, et e-võistlusel kõri maha võeti, mulle see formaat meeldib. Just KS-na. See ala on vähemalt teoreetiliselt ratsa-aladest kõige ohutum, ei vaja tohutut platsiseadistust ja selle saab üles filmida kasvõi täitsa üksi, kaamera puki otsa ja valmis.

1149. Eriolukorda pikendatakse. Seega ei tule meil kindlasti seda KS võistlust, kus oli plaanis kaasa rapsida. Üldine pilt hakkab siiski muutuma, päris mitmes kohas on juba tervenenute hulk suurem kui uute haigete. Instas tehakse vetsurulli-väljakutset. Seal pole küll päriselt tähele pandud, milles iva -- algataja teeb, rullid käel, ka üleminekuid, mitte ei sõida niisama galoppi. Üks teine kord talli jõulukal tegid inimesed terve maneežiringi täis šampaklaasiga ja maha ei loksunud suurt midagi, kuigi nad polnud isegi harjutada saanud. Täna oli õues 20 soojakraadi ja tuul üritas platsipinnast minema pühkida.

1185. On olemas üks rootslasest piloot, peaaegu sadavana (päriselt ka, ainult paar aastat jääb puudu), kes Eestis käies kunagi suurteid ei sõida, vaid huvitavaid. Näiteks märkas ta kusagil põõsas ühte puu ümber ehitatud maja ja avaldas heameelt, et puud lihtsalt maha polnud võetud. Ta oskab nimetada meie ministreid ja naaberriikide omi, samuti üritab ta meile alati midagi eesti keeles öelda. Eelmine kord oli näiteks "suur palun". Selline nägu on endal ees, et kunagi ei saa aru, et kas ta teeb nalja või mitte. Tavaliselt teeb. Vist.

Hüppasime natuke. Pean midagi selle sukeldumise vastu välja mõtlema. Muidu on väga kerge eest, aga kui sukeldub, tahab mind ka kaasa võtta. Või äkki on mu kõhulihased kusagile peki sisse ära kadunud.

1207. Järgmisest nädalast kamandatakse tööl maskid ette. Huvitav, kas need on need kurikuulsad tolmumaskid?

1258. Võtsin boksiaknalt ämblikuvõrgud maha. Meenutasin E öiseid seiklusi, kui oli magama jäädes midagi otsaees tundnud, käega rehmanud ja seega ühe suure karvase ämbliku nurka lennutanud.

1304. Üle ilma on tuvastatud rohkem kui 1,7 miljonit nakatunut ja kes teab, kui palju neid tegelikult on.

1309. Nagu ikka nädalavahetuseti, numbrid eriti ei kasva. Mugavustsoonist lahkumine on jube lihtne, aga meie keerasime vindi kenasti põhja --  leidsime selle kõige ilgema ilma ja käisime krossiplatsi uudistamas. Põhjas oli peaaegu 3x külmem kui lõunas -- 3 kraadi "sooja" vs 8. Muidugi sadas ka vihma ja puhus riideid läbiv tuul. Nii ilus! Plaani erilist polnudki muud, kui lihtsalt vaadata ja natuke ka ehk ronida bankette mööda ja veeauku, võib-olla ka ületada paar kõige madalamat asja. Keegi ei tahtnud muidugi uskuda, et Hiireke na eluvõõras algaja on, öeldi, et "nii räägivad nad kõik". Näitasime siis natuke külg ees kalpsamist, suvalises suunas minemakappamist, kõrgushüppeid üle minipulgakeste ja muidugi eriti uhket leivanumbrit -- pooltel jalgadel seismist. Seda siis veeloigu ees, kuigi see vesi ise lõpuks enam hirmus polnud, aga ikka oli vaja kusagile mujale trügima hakata.

Õhtul vaatasime järele "Valu ja hiilgust", milles Banderas pilves sõnaosavat vanameest mängis. Olin täiesti ahvivaimustuses, kui kohe alguses taipasin, et saan aru päris paljudest sõnadest. Nad rääkisid hispaania keeles. Oskasin isegi ära arvata seni tundmatute sõnade tähendusi. Olen Speaklyga hispaania keelt õppinud nüüdseks umbes 2 nädalat ja ta väidab, et saan hakkama 22%-ga  ettetulevatest olukordadest. Seda ma muidugi ise ei oska hinnata, aga äge on ikka.

See TP challenge ei anna ikka rahu. Ega see TP ometi mõni mänguasi ole, mööda ilma laiali loopida. Seepärast kuhjasime hoopis jäätisekarpe. Tulemus on näha siin: Laura's challenge. Tuul oli muidugi jälle kõva ja tahtis karpe endale, enne oli neid tervelt 6. Üks teine päev lähen ise ka tanki. Isegi kui väljakutsetevajadus on mõneks ajaks täiesti rahuldatud eelmise aasta pärast. Või on asi selles, et Kollionuga võrdväärse mängukaaslase leidmine polegi nii lihtne.

Tuli lumega päev, aga plats oli pehme. Kontrastne. Hiireke oli nagu tarkusepulbriga pihta saanud. Krossiplatsi kõrval oli meie kohalik lugu -- isegi kõige lume ja asjadega -- väga tavaline äkki.

1434. Lastel ei tulegi see aasta kuuldavasti eksameid. Ühel peaks ka lõpupidu olema, aga kas on? Ilma kohta öeldakse, et keegi on Vivaldi aastaajad ketrama unustanud. Tõesti, ühel hetkel sajab lund, siis lörtsi või vihma. Puhub-ei puhu ja kohe otsa särav päike ja soe. Metsikuga käisime sadulata ja kummikutega niisama natuke liiklemas, no ei jaksa tundide kaupa varustust muda alt välja rookida.

Löga ei olnud reedeks kusagile kadunud, läksime siis hoopis ringile. Päike paistis ja... nohja siis arvas Draakon, et tema koeramajast igatahes mööda ei lähe. Tegi  hoopis kiirpöördeid kodu poole. Hiireke vaatas hämmeldunult pealt ja hakkas ka pöörlema. Kaua ta ei viitsinud, kappas künkasse ja mööda sest kollimajast. Ja siis ta hakkas. Horisontaalrahe. Peksis näkku nagu nõeltega ja mul oligi päris mure, et kas pärast peab lapiga näost verd kokku lükkama. Hobused rühkisid ikka edasi, kuigi üldse polnud näha, mis suunas. Uh, kui valus oli... Rahe moondus lumeks ja järjekordne trenn sai lõppeda kontideni läbi märjutatult.

1512. Oli isegi imelik metsavahele minna, sest taevast ei tundunud midagi alla sadavat. Tegin video ka, aga ei saa avaldada, kuna enne tuleb sinna piiks peale monteerida. Ega seal just päris roppusi olegi, aga ikkagi.

Mask on näos, isegi kui võtan ta pärast tööd kohe maha. Ebameeldiv. Hiireke-hobuke on ülemeelik. On hakanud lihtsalt suvaliselt ümber pöörama ja teisele poole minema. Ja kui murul millelegi "hirmsale" lähenema hakkab, kihutab täie hooga minema. Kõige sellise jooksmisega on ka rippuv kõht kusagile ära kadunud. Ilus, palju ilusam on ta nüüd, aga ta on veel palju enamaks võimeline. Kui just ogaraks ei jookse. Tänagi oli just tubli ära olnud ja korjasin platsilt ühe mini-skinny ära, millest äsja ilusti üle oli kalpsanud. Ronisin peale tagasi, et lähme muru taga ajama. Aga ei. Algul tegi ümberpöördu ja siis jooksis üldse minema. Lubasin muidugi ja aitasin natuke tagant ka. Ja niimoodi mitu korda. Kes see jaksab nii pikki trenne teha, noh! Ebakindel on see Hiireke, pean talle kuidagi selgeks tegema, et ta pole söögiks.

Kell on pool kaks öösel. Ilmub teisest toast pesamuna, tahab jopet.
-- Pean T-ga rääkima.
-- ??
-- Aga esmalt on mul vaja panna müts pähe.

Einoh, tegelikult loogiline, T on rõdul ja püüab kooliwifit, aga see on üks väga vaevaline üritus, kuna H on teinud sama nimega kohaliku hotspoti, mis võrgupüüdja endale meelitab. Trikk on selles, et see hotspot on seadistatud iga MB tagant kinni minema. Elu ITiga ja isepäiste lastega. Aga mis seal ikka, kirjutan kohe üles ja katsun magama jääda.

Tööl on palju draamat ja öine uni on kuidagi lühikeseks kuivanud, kui muremõtteid 9gagiga hajutan. Küll see 9gag ikka on hea uudiste allikas, peaaegu kõigi maade rahvad panevad omi vaatenurki ja tähtsad uudised moonutatakse kiirelt pilapiltideks. Ulme inimesi ikka leidub, kui nad just näitlejad pole. Kahjuks suure tõenäosusega ei ole. Proovisin Hiirekesega sõita tugevama sääre ja ratsmega. Hirmus tülikas, mulle meeldiks vähemaga, aga Hiirekesele nagu täitsa sobis. Justkui uskus mind rohkem. Annan talle nüüd veidi puhkust ja siis kihutame jälle.

Lennutasin Hiirekest kordel. Minu täiesti erapoolik tähelepanek-- ta on nii ilus.

Kellegi laps oli meetrikõrgune pehme roosa muna. Jäsemeteta, aga nägu oli täitsa olemas. T, mu kunagine pinginaaber hullas ja laamendas ringi nagu GTA-s. Mul tekkis eetiline dilemma: kui on uni, kas siis ikka võib kõike teha, mis pähe kargab? Sattusin paljude ustega majja (korduv motiiv), kus muidugi uksi avama hakkasin ja uurima. Ühes hõisati vastu -- ohhoo, tore, et tulid, juba ootasin. Siin üks heategevuslik projekt ootab tegemist. Palju käsitööd, millest osa oli ristpistes. Mõtlesin hetke ja tegin sääred. See töö oleks võtnud paar nädalat, aga mul ju ainult hommikuni aega. Mõne ukse taga tundus olevat suletud pood. Ühes müüs talliperenaine Eevi (khm :)) komme.

Tegime pulgatrenni, latiread pööretega ja T-G üleminekutega. Oli kohe täitsa tõhus, ma arvan. Kas hobune ka? Mu parem jalg on vist hoopis makaron. Oh ja -- amigo-enemigo! Kas pole taaskord geniaalne paar hispaania keeles! Nagu ka tia-tio (tädi-onu), nina-nino (poiss-tüdruk), hermana- hermano (õde-vend). Vaimustus jätkub.

Nohja muidugi sai järgmisel päeval keelevärgi pakett otsa. Kuu aega sai nii kiiresti täis. Ei teagi, millega ja kuidas jätkata. Jõudsin hinnanguni, et peaksin saama 46%-l ettetulevatest olukordadest hakkama. Mängin vanu mänge, Minesweeperi experdi saan jälle vahel alla 100sek tehtud. Ja Lines jookseb, 1 vanadest lemmikutest. Ja kuulan Pink Floydi (YT kuldne reegel kehtib endiselt, et isegi geniaalsed asjad saavad u 4% allapoole näitavaid pöidlaid, isegi kui ükskõikmis. Kui on rohkem vastalisi, siis on sellel ka selge põhjus). Paistab, et kuigi talve polnud, ei tule ka kevad kuidagi peale. Lihtsalt ei lähe roheliseks. Aina pruun. 1 meie perest on nüüd testitud, ei ole kuulsat viirust. Antikehasid ei mõõdetud, kuigi see oleks ka huvitav olnud.

See teistmoodi tegelikkus, kus 3 tükki istuvad omaette ja kõik räägivad midagi vahepeal, aga mitte omavahel. Kõigil on omaette virtuaalsed kogunemised, koolitund või koosolek.

Kütuse hind kukkus 0.999-sse liitrist. Teadaolevaid nakatunuid on natuke alla 1700 ja teisest maist tohib jälle sportima hakata.