Võtmeisik

See on juba mitmes aprill järjest, kui naljatuju pole kohe üldse. Plaanid olid küll ja nende arutamine kõlbas aseaineks ka kuidagi. Võibolla siis järgmine kord.

Külalised pidid tulema. Rabasime igaüks koristada, kuni jõudsime seisu, et näe -- oleks koristada vaja. Enne oli lihtsalt õudus. Pidime kokku saama põgenemistoas. Hommikul leidsin peegli eest keskmise onu, toimetas seal, käärid käes. Oli endal juukseid lõiganud. Oleks veel tonsuuri ka kusagile keskele kraapinud, oleks võinud mõnda keskaja näidendisse mängima minna. Kuna me ikkagi koos pidime minema igale poole, siis kasutasin freeze spelli kaugemale kahjustamise vastu ja koukisin jälle juukselõikuri välja. See siis päästis päeva, ma arvan. Põgenemistuba ("Hullumeelse pärand", uued tegijad) oli äge, aga pikemaid mõttepause tükkis ikka vahele ja vahepeal oli pimedas nägemisega raskusi. Pärast oli muidugi karjuv nälg -- pärast pliidi elektroonika plahvatust pole kodus kaua aega sooja sööki saanud --, aga kõik esimesed kohad olid rahvast pungil ja meie ei mahtunudki. Neljandasse alles saime löögile. Õhtul vaatasime raketti ja T sai esimesena teadusteatri vahendi valida. Siis mängisime sabotööri ja lärm kasvas üle pea. Jälle oli isehakanud sabotööre hulgas!

Kokku oli neli torti. Ma ei suuda väljagi mõelda, kui mitu trenni peaks nende tasandamiseks tegema. Hannot ka seekord pole, peab midagi ise kombineerima.

Kisub sinnapoole, et ma ei saagi sinna edasi lükatud Kosele, kuna seal oli juba üritus ees. Ebaaus noh! Viimases hädas lähen kasvõi niisama sinna harjutama, kui võimalus tuleb. Mingeid välismaiseid plaane ka ei taha kohe esimeseks asjaks teha, aga aeg juba tiksub ja järgmised võimalused on juba keset suve. Appiappi noh. Plaanid ei lähe plaanipäraselt.

Konnad tulid alt ja kured tulid pealt, pidin mitu korda pidurdama ja suunda muutma, praeguste kütusehindade juures! Aga vähemalt on soojemaid ilmu oodata. Kui sügiseti öeldakse, et kurgede minekule järgnevad kurjad ilmad, siis tulek peaks need kurjad ilmad minema peletama. Kui see nii ikka käib. Hobusel oli küll kevad peas ja südames, keksis ja ehmus kasvõi põhjuseta. Kohe kutsub võistlema, eksole. Seisin sadulas jalustel püsti 114 sammu, siis enam ei viitsinud. Niipea kui tagumendi maha toetasin, kargas hobu mingi metsaprõksu peale minema. Tont on tont. Raketis käis T duellil ja sai ilusa võidu.

Olen lõpmatult elevil, aga ei taha ka väga palju emotsiooni ära raisata. Nimelt tahan teha midagi, millest olen ammu unistanud ja nüüd paistab selleks olevat tekkinud võimalus. Ehk ikka ei tohi liialt ette rõõmustada, kui kõik on veel nii lahtine.

Kevadine päev ajas hoburahva õue. Mõni kippus kohe võidu kihutama. Meenusid lapsepõlve rallid, kui Sirje meid ringile saatis ja me pärast mudastena tagasi tulime -- kõik ei saa korraga esimesed olla ja tagumistele lendas musta pori näkku rohkem kui M.R. raamatus.

Ootamatult oli Hanno hüppekaski õues. Ilm oli ikka imeline oma 11-kraadise soojaga ja kuigi madala päikese poole polnud pulki eriti nähagi, sain lühikeste varrukate väel lõbusõitu teha. Algul tahtis hobuke ainult ringi kihutada, aga viimaseks ringiks rahunes maha ja oli eriti äge sõita. Üldse oli tal kohe algusest hea tuju, mulle tundus, et see oli tekivabadusest ja mõnuga mudas püherdamisest.

Järgmine päev oli hobuke veel rohkem ära püherdanud. Mudaklompide asukoha järgi võiks oletada, et oli päikest võtnud, jalad otse taevasse. 

Kullo tuli ka, aga vihma mitte. Kaks korralikku hüppekat ühte nädalasse -- seda juba tihti ei juhtu. Nüüd oli juba hulga taltsam, aga ma olin ka ekstra tähelepanelik, et eest takistama ei hakka, isegi kui hoog suureks kippus.

Üks teine päev sattusin Ridalis purilennukisse. See oligi see, mille üle ette rõõmustada ei julgenud. Minu jaoks on hirmus raske võõraste inimestega ühendust võtta ja neilt midagi lunima hakata. Ah, isegi tuttavatega on raske. Igatahes. Neil olevat alles kolmas lendamispäev sel hooajal. Arutasid omavahel, et kas on vaja ära hirmutada või pakkuda lihtsat lendu. Ilm olevat olnud halb, aga sellest ma aru ei saanud. Tuul olevat liiga kõva, aga õnneks sobivas suunas, seega lennati ikka. Vedurlennuk käis aina üles-alla. Tassis purilennukeid u 600m peale ja tuli järgmise järele. Nii vaikne on see lend, ainult tuulemühin vastu klaasi ja maandumisel polnudki midagi kuulda. Ega mulle liialt armu antud, tehti korralikult kõhust õõnsaks. Need "hüpped" olid tegelikult täitsa OK, korraks oli nagu kaaluta olek, aga allapoole spiraal vajutas u 2G-ga pöördesse ja sellest läks süda pahaks (kotini asi ikka ei läinud :)).Umbes nagu karussellil, mida ka enam välja ei kannata, kuigi lapsemana polnud üldse mingit probleemi. Korraks sain ise ka juhtimist proovida, aga see oli muidugi nii moepärast. Juhtimine käib pedaalide ja kangiga, kuhupoole minna tahad, selle poole pedaali vajutad ja kangi kallutad, driftimine pole soovitav, see pidurdab ja rikub stabiilsust. Mulle tehti sõitu Puchacziga, mis poola keeles mingit sorti öökulli tähendab, aga uuem ja ägedam DG-1000 tegi kõiksugu trikke, surmasõlmi ja keeriseid, mida iganes. Pidi olema kellegi sünnipäev ja lõbusõit sõpradele. Huvitav, kas need pärast ka sõpradeks jäid. Seltskond oli muidugi väga tore, kamp fanaatikuid, kes nädalavahed lennuväljal veedavad, üksteist aitavad ja muudkui taevasse vahivad, kui just ei lenda. Niisama proovimiseks mingeid eelteadmisi olema ei pea, karta pole ka midagi ja lennurõõm ja silmailu on garanteeritud. Langevari on ka seljas, aga seda ei mäletatagi enam, et millal teda viimati tarvis läks. Purilend.ee on koht, kust alustada ja võib mõnel toredal nädalavahetusel Einarile helistada ja küsida, et kuis lood on selle lendamisega.

Sebisin enda asemele 2 entusiasti Kose ajaks Sakste juurde ja nüüd pole mul ühtegi vabandust, miks mitte seiklustesse sukelduda. Viimane skeem Kosel oli katastroof ja elu viletsaim KS skoor. Korra kodus on ka sellist nalja teinud, kui proovisin progressi pildile püüda, aga läks teisiti -- ja see oli vaevu nädal tagasi. Hobusel on kevad südames ja ta tassib mind mööda ilma ringi, külg ees. Ma saan ta küll pidama, aga siis ta stardib kohe veel jõulisemalt, seega tuleb lasta natuke tühjemaks joosta ilmselt. Eile silkasime 10km, sellest jäi küll väheks.

Järgmisel päeval oli ehk ainult grammike rahulikum. Kui mururingil tuli vastu kileriba, siis esimene reaktsioon oli -- põõsasse! Tegime siis palju künkaid ja ühe skeemi ja natuke latte ja veel mingi koguse galopikaheksaid, kus teine pool kontras. Pärast ei viitsinud hobuke ennast isegi porgandi peale rõngasse keerata, vaid lihtsalt sukeldus heina. Las ma ennustan, mis näoga mind täna vastu võetakse.... arvatavasti näeb see välja nagu saba.

Väga oleks vaja kusagile krossi harjutama minna. Kodused asjad on lihtsad, aga meil midagi kõrgemat polegi. Ja neist kodustest kõige hullem on ikkagi auk, see mittemidagi. Esimene kord oli muidugi vaja sinna ette tõrkuda. Vette läheb muidu ilusti, aga kuna ühes otsas ujuvad latijupid, siis tegime muudkui ainult ühelt poolt, kuni üks teine päev ta ütles, et lattide poolt ikka hea meelega ei läheks. Seepeale tuli muidugi ikkagi minna. Vahtis seal ja sudis, kuni lõpuks hüppega vette plartsatas. Käisin ka J trennis, tahtis jälle, et ma hobuselt palju rohkem nõuaksin kui tavaliselt. Ta tegigi kõike, aga ma iga päev küll niimoodi kubjastada ei tahaks... Metsaplaan läks ka katki, oli tuuline ja sadas vihma terve päev. Hobused kippusid tuppa ja töömeeleolu enne järgmist nädalat ei lubatud. Kui siiski.

Platsile oli tekkinud äkki naljakaid kombinatsioone, sh rippuvate palkide süsteem (nägi välja nagu 2 T-tähte, täitsa lahtised palgid üksteise otsas) -- arvatavasti Poola reisijate leiutised (seal on seekord terve delegatsioon, kogu rivi ei mahtunud ühele pildilegi). Tegime katseid, et kas saame suure kalde peal paigal seistud. Peaaegu saigi, aga telfifotokas oli juhtumite salvestamiseks liiga aeglane.

Rahvas on jälle uimasem trennidesse regama ja lõpuks ei tule liiga väheste osalejate pärast treener ka kohale. Kullo natuke nagu tuleb. Ütlesin, et enne poolt kuut ei jõua. Selge, tule siis poole viieks, öeldi.

Kui pole ammu võistlemas käinud, on ka pisikese asja pärast ärevus suur. See Luunja volber siis. Olen seal käinud nii Metsiku kui Kollionuga, nüüd oli siis Hiirekese kord. Magasin 12-ni, aga unevõlg vist päris kustutatud ei saanud. Uned ise olid nii jaburad, et neile seletust ei leidnudki. Plaanisin miinimumpingutusega üritusest läbi purjetada -- ei pesnud ega tuuninud hobust karvavõrdki (igas mõttes), isegi varustus oli täpselt sama kui eelnenud hüppetrennis. Ilusti arvutuste järgi sobivalt kohale jõudes selgus, et ajakava on 2h maas. Pärast kolme ala. Mis nali see veel pidi olema? Töllasime seal päikese käes liblekesi taga ajades ja eelmisi sõite vaadates. Noorte hobuste sõitudes mängiti kaks korda jupikest laulust "Free Falling". Soojenduses midagi huvitavat polnud, ainult takistuste kõrgus kippus kogu aeg muutuma, eriti pealesõidul. Hiireke ise oli üsna rahulik, jälgis ümbritsevat uudishimuga. Võistlusplatsil ärkas ellu, tõmbas kohe teise käigu sisse. Hea tunne oli. Võinuks isegi täitsa hästi minna, kui mul juba pärast esimest takistust kogu nali meelest ära poleks läinud. Sõitsin lihtsalt edasi, aju tühi nagu kell. Kuhu nüüd?! Takistuse nr 2 number oli temast nii palju eemal raja ääres, et ei leidnud niisama juhuslikult üles ka. Mälu taastus liiga hilja, kui olin juba tõkkest möödumas. Keerasin siiski peale, et ehk läheb niimoodi täiesti viltu kohapealt, aga ei. Pidin ringi tegema ja kiruma ennast seal. Kokku 8kp, 4 "tõrke" ja 4 aja ületamise eest. Lollakas, noh. Aa, ja ühtlasi kahtlustan, et neil seal oli mõõdulint nihkes, 90cm nägi välja nagu 80 ja meeter midagi 90cm kandis. Vähemalt koduplatsil on nagu palju kõrgem olnud. Millal ükskord tuleb see päev, mil rastutamise peaaegu selgeks saan ja rada ka see mõni oluline minut peas püsib? Vähemalt poolareisilistel on enamasti hästi läinud, meetris oli esimese 7 hulgas lausa 3 torikat ja 1 ESH. Kõrgematel on krossid veel ees.

[Metsik teeb täpselt nagu kästakse. Iseasi siis, et mida just kästakse. Kõik harjutused kipuvad olema söögipausidega]

[Hiireke tahaks alati kiiremini. Ripun lakas]

[Kõigepealt tehti kontroll-lende -- iga hooaja alguses või pärast pikemat pausi vaadatakse üle, kas lennuoskused on veel alles]

[Kohe tõmmatakse meid õhku. Ei kulunud 100 meetritki, kui jalad maast lahti tulid]

[Viimased hetked enne vabakslaskmist]

[Trikilennuk]

Duran-Duran Baden-Badenis

Mu silmad on doomscrollimisest väsinud. Äkki ikka ärkan sest lollakast unenäost?

Oleme Šveitsis Badenis. Just lõppesid mingid karnevalipidustused, mille käigus tänavad konfette täis loobiti. Poestki võis kaasa krabada 2kg-stes pakkides paberipuru, kuigi näiteks paberihundi töö tulemus nägi isegi ilusam välja. Küsisime -- mida tähistate? Öeldi, et seda ei mäleta enam keegi, rõõmustavad niisama. Siin on nii vaikne ja sujuv, autod pisikesed ja bussid elektrised, isegi tänaval kõndimine on kuidagi helitu. Ainult meie läpakakotid kääksuvad sammutaktis. Hommikuti sõidame rongiga 5 minutit maad, millele autoga kulutaks pool tundi. Pileteid keegi ei kontrolli. Rongis on maskid ees, aga poodides ja söögikohtades on vabadus. Jube kallilt annaks siin elada. Täna nägin ühes menüüs 36-rahalist burgerit, kurss on peaaegu 1:1 euroga. Meie võõrustajad on äärmiselt lahked ja sõbralikud, kõigile probleemidele leitakse lahendused ja õhkkond on hirmus asjalik. Suitsetamine tundub olevat rohkem levinud kui meil, sh ka kanepi. Mitte kordagi kogu reisi jooksul ei küsitud isikut tõendavat dokumenti (mhm, kõik lennud said tehtud pardakaardi pildiga telefonist). Ainult hotellis lasime ID kaardilt nimesid lugeda, nii oli palju lihtsam broneeringuid üles leida. 

1,699€/l. Tõus on olnud kiire. Ehk annab see tõuke väiksemate autode kasutamise suunas?

Sööklas uudiseid lugedes keeras sees. Ma ei taha teada, millisel hetkel valge lina alt paistev lapsekäsi kedagi külmaks jätab.

1,859€/l. Hind jõuab kiiremini kerkida kui ma sissekandeid teha. Kevad ei taha kuidagi tulla, jube külm on.

Meil on üle pika aja šotlased külas ja nalja saab mitme kuu jagu. Nagu olekski üks püstijala-sõu hommikust õhtuni. Ma tunnen või näen vahel asju ette ja see tunne ütles, et hüppetrennis võib midagi imelikku juhtuda. Halvim pilt oli, et jään hobuse alla ja mind muljutakse surnuks. Osutus, et trennikavas oli sama raja hea rütmiga sujuvalt korduvalt läbimine, kõrgused püsisid madalal. Noh, jääme ellu ju? Ja siis ma sundisin hobust kaugelt süsteemile, aga ta ei läinud, vaid vajus sinna okserisse sisse. Ma vist istusin ta kaelal, mis oli maas sirgu, aga kuidagi hakkasid jälle jalad alla tekkima ja mingi imetrikiga olin liigutuste lõpus sadulas tagasi. Ainult sädelevad putukad tiirlesid pea ümber. Järgmine sündmus on Ihaste 2V, milleks meil on nüüd enesekindlus laes... või oli see lae vastas olev koht. 

Ihaste jääb ära hobuomaniku viletsa plaanimisvõime tõttu. Pole isegi eriti kahju, kuigi oleks tahtnud skeemi kohta tagasisidet. See oleks ju Hiirele jälle kõrgeim võisteldud tase olnud. Teisalt võiks sarnases e-koolisõidu katses osaleda, aga no näis.

1,949. Tehti päris kenasid sõite ja umbes kolm korda pidin "vau!" ütlema, seega päev läks asja ette. Oma hobusega tiksusin natuke sadulata. Väljas oli 3 kraadi sooja, tuvid suplesid jäises loigus, hiir jooksis mööda söödaruumi seina üles ja sadularuumis parkisid kuivanud kassijunnid. Unevõlg tahab tasumist, aga mõtted on marsi peal. Uudised on nii masendavad, et ei tahagi neid enam lugeda, aga asjadega kursis tahaks olla.

E-etteütlus. Seekord oli veel hullem joru kokku keeratud, täiesti arulage. Pole mingit võimalustki kõiki ära arvata. No vähemalt sõnu endid ma oskan, aga kas keegi mingit lõiku seal ütles või kas oli koolon, mõttekriips või sootuks hüüumärk -- kes teab. Vahva on, et sel aastal tegi tööjuur lausa üleskutse osaleda, aga kas nüüd keegi võimalusest haaras... kodukontorlased ehk? Ma olen tavaliselt endale koosoleku teinud, et rahus ja üksinduses kuulata saaks.  // Nonoh, kokku-lahku vigu oli juba 2! Teisi ka midagi.

Kui tuleb, siis ikka mitu asja korraga, aga ma ei lähe veel närvi, natuke on aega selle kiire asjaga. Regasin ennast igale poole.

Hüppekas oli kohutavalt rabe. Kõige kummalisem, et takistused näisid maast vaadates madalamad kui hobuse pealt. Tegelikult käib ju vastupidi. Kunagi alles kõige viimasel ringil tuli juba midagi välja. Ma ei tunne üldse ära, et kas hobu tahab kaugelt minna või alla teha, kui samm välja ei tule, või ei taha sootuks minna, vaid suusatab sisse. Hädasti oleks enesekindlust juurde saada kuidagi. Kunagi aitas juba isegi see, kui tänaval üle varjude käies samme arvestasin. Võibolla aitaks isegi välja magamine.

Sattusin Kosele lume keskele ja Seppot kuulama. Oleksin oodanud rohkem nägusid -- ma ise päris täpne sihtgrupp veel pole, kuna 3V kohtunikuks hakates peaks olema valmis võtma suurema vastutuse, kui ma omaarvates valmis olen. Ja see, et tahan ju ise ka veel sõita. Seega ala parem tundmine tuleb ainult kasuks. Õhtul oli isa juures raketi vaatamine ja upwordsi turniir, sobivalt neljakesi ja keegi välja jääma ei pidanud. Loomulikult läks poole ööni ja ma muudkui võitsin (see pole enam ammu tavaline). Kui muudes asjades ka see edu niimoodi kohale jõuaks... 

Üks keegi ütles, et takistussõidus polegi koondust tarvis enne kui 140cm pluss klassides. Noh ja ma siis mõtlesin, et mis ma oma meetriga üldse jaman ja andsin hobusele vahelduseks vabamad käed. Sai hulga parem.

Pluss 6-ga saab juba mõnusalt õues sillerdada, isegi kui hobune on kevadiselt tobe. Rebaste peale ehmumisest  saab veel aru, aga mingeid nähtamatuid tonte leidus lausa lugematul arvul. Igasugused hüpped meenutasid ühte suvist olukorda ja päris lõdvaks ei saanudki lasta. Üks teine tont keetis veekannus piima. Tulemus nägi ülalt välja nagu vahuplahvatus, alt nagu pruun kivipannkook.

Tallinnas oli ks kohtunike ja treenerite koolitus, korralik tööpäev täis tihedat infovoogu. Tegime määrustikutesti (oli lihtne, aga suutsin ikkagi vigurdada, kuna ei lugenud küsimust läbi, baah) ja arutasime videohindamiste tulemusi, eriti neid kohti, kus erisused olid suurimad.

Äratame hommikuti minikoolikat kommiga. See on ainuke variant, mis selle ussikese liikuma paneb, silmad kinni, kempsu suunas näiteks. Täna hommikul oli kommi sisestamisega raskusi: voodi oli tühi. Kooliriideid ka polnud, koolikotti ka mitte ega õueriideidki. Duud oli juba koolis. 7:10. Vot sulle kellakeeramist.

Nüüd ma tean, kuidas Hiire kõrvad ette saada: tuleb kaks päeva eemal olla. Siis ta tuli ise ja suhtles ja keris kaela mu ümber. Järgmine päev tervitas mind taaskord klassikaline "jälle sina" nägu. 

Mitte "who let the dogs out", vaid pigem "who let the cat in". Päriselt ka, Ossu võiks õues hädal käia.

Kullo käis meil ja pani meid ahhetama. Tegime aeglaskiireid kannapöördeid. Seda et.... natuke pean seedima, aga tundub, et mu hobune oskab asju.

Oih, kuu on läbi saanud.

Külm ja rahulik. Kujutasin ette, kuidas seda jõge hobusega läbida oleks.

Liftiga loodusse.

Nii suuri puid pole ammu näinud, milliseid selle silla jaoks vaja oli. 

Ummik Badeni moodi, punased ja valged tuled.

Sõin ainult silmadega.

Need 3 sööki olid kokku üle 100€. Õnneks saime enamuse kaetud nn roheliste kupongidega -- neid jagati selle eest, et meie tube ei koristatud iga päev. 

22.02.2022 vs 24

7186 uut juhtumit, ja neist 2 ma tean ka. Ühel pole miskit viga, teisel on tema kohta haruldaselt kõrge palavik (38C).

Panin tuhat aega seda tähejahi videot kokku. Ega ta kõige ilusam saanud, aga äkki õpin ükspäev erinevaid asju kokku liimima ja saan mõne unistuse veel ära teha. Kõik kohad on haigeid täis. Ääreni.

8004. Käisin üle saja aja Jamesi trennis, oli kasulik. Eks ta oli pidanud mitmeid kordi niisama pealt vaatama, suu vett täis. Nüüd sai kõik hingelt välja laduda.

Karm ikka, kui idee on peas, aga teostada ei saa. Mitmeid päevi võitlesin video kallal, kus Hiireke igasse suunda läheb. Ma pole varem maskidega jamama pidanud, nüüd siis kogu raha eest. Tegelikult siiski tasuta, Shotcut on vabavara. Järsku tasulistes programmides on menüüs valik ja ainult klõpsa käima? Niisama läbipaistvust 8 kattuva video peal ei saa rakendada, kui kõiki näha tahaks ja kaader-haaval maskeerima nagu ka ei hakka. Andsingi mingil hetkel lihtsalt alla ja leppisin millegi poolikuga. Saaks ka äkki otse ülevalt filmida...

Mul on nüüd täiskasvanud järeltulija, värskelt sai selliseks. Välja ei paista veel kolivat ja jooma ka kohe ei hakanud. Tubli on.

Hobusega olen vist natuke tülis. Kui see ükspäev läbi uksepragude mürisevat päikest tõusmas nägi, kihutas hüppega minema sealt. Ime, et see uks üldse veel ees seisab, niivõrd logu on teine. Ja siis järgmine päev paigaldati meie väiksesse maneeži suure parkuur, kus tulemised väga lühikesed said ja üks okser otse tribüüni -- sinna purjetasime sisse. Tribüüni keskel on ju see õudne uks ja mälestused alles värsked. Nii paha tunne jäi ja kohe muidugi need mõtted, et milleks üldse. Teisalt sain teada, et ees ootab laager. Mis seal veel saama hakkab? Ihastes tehakse avatud hüppepäev krossitakistustega. Võibolla peaks sinna ka minema.

Peksin maakivitalli ukse alt lapi jääd ära. Muidu ei saanud õieti ust lahtigi, aga hobused läbi seina käia tavaliselt ei oska ja ma oskan ainult unes.

Tagumine ots ei mahu kuidagi hobuse alla ära, kipub vänderdama pigem. Pean rahulikumalt sõitma, et jalad järele jõuaks. 

Tulid esivanemad külla, mõtlesime, et lähme järvele uisutama. Talisuplejate auk andis vihje, et jääl nagu mingi paksus on olemas, aga paar sammu uisurajal -- ja loobusime. Mina igatahes nii hästi ujuda ei oska, et seda külmas vees proovida tahaksin. Ragises. Jooksime siis lastealal võidu. Pärast lõime lauluväljakul tee ja kringlid lahti. Õuetee võib vabalt suhkrune olla, sidrun ka lisaks ja saabki seest soojaks. Uisutamine ei jäänud siiski tegemata -- teel talli on u 4km puhast jääd, mõned lõigud päikesest läikima pandud ka. Õnneks on teel mingid ääred, seega teise käiguga vaikselt libistades saab ellu jääda ka. Iseasi on siis veel need tallidevahelised teed ja parkla. Arvatavasti usuvad talliperemehed mingitesse kõrgematesse jõududesse, mis kummuli kukkumise ära on keelanud. Mul nii palju usku polnud, tegime M-iga väikese liivaraja. No kahju oli hobust hargitamas ja ponnistamas näha. 

Tegime loomkatseid, välja ei tulnud, aga oli napikas. No ei tule hetke üksinda, aga teisi väga hämmingusse ka ajada ei taha.

Hüppekas venis soojendus hiiglama pikaks ja hobune kustus juba enne alustamist. Pidin iga ringi algul meelde tuletama, et me veel ei maga. Täitsa ponks oli ikkagi. Viimased ringid tegi Hanno. Hobune on kohutavalt paks... nagu merielevant.

8439 uut positiivset tuli äkki, kuigi vahepealsetel päevadel oli justkui languses. Tööl on ka read hõredamad. Tegime "käteta selga" katseid. Pealt vaadata on hulga lihtsam, aga võimatu ka pole. Öö tuleb iga kord liiga ruttu peale, üldse ei jõua asjadega järje peale, kui tahaks korraga Asumeid ja Kollomi hoburaamatuid lugeda ja Taskmasterit edasi vaadata ja siis veel komme ka peksta (lõpp jälle paistab).

Maneež digimuundus hetkega pudrust kõvamaaks, kui talvised kevadveed koos liivaga seinte äärde kaitsevallideks tõmmati. Nüüd on siis kõva. Vist. Sest ka nüüd öösel muutus midagi, kui osa tõmmati keskpõrandale kokku tagasi. Suurem mure on hoopis Metsik, kel on jälle hing paelaga kaelas. Kuuldavasti oldi heinu laest lastud, kui hobused olid juba sees. Vahel ma mõtlen, et oleks lihtsam...  noh... teha nii, et ta enam piinlema ei peaks. 

Töönaljad pole isegi naljakad enam. Mis mõttes me peaks ise lennukeid bronnima? Viimati peab veel ise peale ka maksma, et tööd teha tohiks?

Ilus kuupäev tuli vahele, 22.02.2022 on mõlemalt poolt lugedes sama. Haiglad on rahvast täis ja Liisi saab nendega majandamise eest märgi rinda, Kollomi Raigo ka, aga teistel põhjustel. Igati täkkesse igal juhul. Muude uudiste lugemine teeb ainult kurvaks, aina pätid ja pahandused ja sõjaähvardused. Jälle sama, et kõige rohkem kaebab kiusamise üle suurim kiusaja. Võib ka mitmuses. Olen juba N ja R pärast kergelt ärevil, hobune on jäme ja treikut pole proovinud, et kas sel üldse rattad veerevad. Äkki on pidur peale jäänud nagu ikka talvedega.   

Laagri ajakava tuli. See ütles, et hommikul peab väga vara alustama, seega plaan muutus kolmapi õhtuse reisimise võrra (mitte N hommikul). Kuna oma autol on genekas katki, siis tuli kasutada kellegi teise oma. See pidi kell 14 üle antama, aga väga hästi ei tulnud välja -- aku oli tühi nagu kell. Ma pole varem Vaiklas käinudki, aga koht on toredasti tee ääres ja üles leitav, mis muidugi ei takistanud esimese hooga mööda sõitmast. Pimedas jääteel treileriga ümber pööramine on nii vahva. Kusagil ootas hobust boksirida, vali ainult koht. Mõnes olid hallitanud junnid ees, sinna ei läinud. Raiusin natuke saepuru juurde ja panin hobusele heinu. Ise läksime ööbima nii mõnekümne sammu kaugusele hobustest. Ma eksisin muudkui ära algul, iga nurga taga oli tall või garaaž või panipaik või maneež -- peaaegu nagu mu unede labürindid. Sain pisikeses toakeses nari teisele korrusele koha ja proovisin veidi netti sügada, aga edu oli vähene, sest  levi oli vilets. See-eest käis meil palju külalisi, kes enamasti oli G. Küsiti kordamööda vaba ruumi, madratsit, linu, tekki ja mida veel, ja igakord lubas toanaaber E lahkelt tule põlema panna (õnneks ei pandud). Igal pool mujal kui teki all oli külm, seega ma oma nina sealt enne hommikut välja ei pistnud.

Hommikul oli alanud sõda. Proovisin sest tobedast unest ärgata, aga ei, ikka oli sõda. Nägin enamasti vaid pealkirju, sisu ei jõudnud kuidagi ära laadida. Jabur, sürreaalne, haige, mõttetu. Hobune tahtis tegelemist ja puder söömist. Väga imelik segu tunnetest -- oleks ju pidanud olema ootusärev ja pidulik, aga... Esimese grupi ratsastustrenn kestis kaks igavikku ja kõige lõpuks suudeti valmis sõita üks 15m ring. Hobused olid higised ja ratsanikud korralikult läbi raputatud. Teise grupi ponid olid kohe kontrastselt sihikindlad, aktiivsed, distsiplineeritud ja koordineeritud. Kui nad oma õlg sees - voldid kummalegi poole - sääretamise harjutust tegid, nägi see korraks välja nagu harjutatud kadrill. Olin lausa lummatud. Meie juunior+ grupp sai lihvida ruutu, traavis ja galopis. Nurkades pidi siis olema tööpirueti tükike ja vahepeal hobune otse. Noorsportlaste neljandat gruppi palju ei näinud, kuna sebimist oli omajagu, aga eks ta üks tutvumisvoor oli nagu teistelgi. Siis sõime end Prowintsis kaelani täis ja panime takistused üles. Mu hobune unustas äkki, kuidas traavi tehakse, aga niimoodi oli raske ridadele traavis peale tulla. Hüppasimegi alustuseks traavist nii latikaid kui oksereid, sh latt-tõke-latt kombinatsioone. Osavamad pidid 4 lati peal ristikheinalehe harjutust tegema  (T ja G) ja keskliinil asuvast kitsast tõkkest pöörama paremale latikasse või vasakule okserisse. Loeti samme ja meetreid, pandi mõtlema. Kui reas on okser-lattaed-okser võrdsete vahedega, kas siis need vahed on ühepikkused? Meetrite poolest küll, aga kuna okseri hüppekaare tõttu maandub hobune lähemal, siis esimene vahe tundub pikk ja teine lühike. Talliomanikud kinkisid meile 3 suitsulatikat, aga pidime end Prowintsis veel ümmargusemaks sööma. Ja tondikad pakkusid vabariigi aastapäeva puhul torti ja kringlit. Ümmargune on ka vorm, vist. Õhtul söögitoas lahendasime latikaid ja vaatasime Sirje vanu pilte. Ime, et neil krossidel üldse ellu jäädi, mõni tõke oli nagu hobuselõksuks ehitatudki. Pikk hüpe roigastesse, kuhu jäädi kinni nii esimeste kui tagajalgadega, lugematul hulgal erinevaid kukerpalle nii ratsanikelt kui hobustelt. Olid ikka ajad.

Tõusta oli raske ja sõditi ikka edasi. Netti ka polnud nii palju, et ülevaadet saada. Hobune oli küljed saepuruseks saanud -- tubli. Kuna Larsil oli aeg loetud, algasid trennid kell 7 ponidega. No lihtsalt lemmikud, kõige ägedamad. Oskasid ja tegid jälle kõike, mida ette söödeti. Mõnel juhul tuli loomulikumalt istuda, et ikka õlg, puus ja pahkluu ühel joonel püsiksid, mitte nii selili seljas. Oli sääretamist, õlga sees, küljendamist -- sõltuvalt grupist kahte esimest ka galopis. Lars seletas ilusti ära, kuidas nt vasakule sääretades juhivad küljele vasak ratse ja parem säär, ja edasi ajab vasak säär. Kuna meie grupis olid põhiliselt noored hobused, siis seletas alati just sellest vaatenurgast, et kuidas neile asju lihtsalt arusaadavaks teha. Näiteks see ümber püti T-G üleminek kontragalopi õpetamiseks. Kõige ootamatum ja nunnum hetk oli, kui Hiireke hirnus tervituseks oma boksinaabrile Zinga-Zangale. Meil oli juba trenn läbi, jalutasime, aga hobu nägi selja taha ja tundis ära, keeras kohe pead ja läks ligi [Lars ei jõudnud ära kiita Z-Z muutunud olekut ja rahu, arvas, et Z-Z armastab oma ratsanikku]. Nüüd oli lõunapausiks vaid pool tundi, panime takistused üles ja sõime kohapeal. Kollid-kraavid ja kitsad. Vahepeal tükkisid sekka ka kohalikud ratsanikud, kuna õues oli pöörane tuul ja liuväli. Üks neist oli kaks korrust kõrgem tupsujalg, mis ringi kapates maneeži väristas. Lars tegi nalja, mida igaks juhuks siia ei kirjuta. Hobune läks hüpetest hoogu, vahel oli täitsa raske tagasi hoida, kui oma järge ootasime ja tema juba startida tahtis. Nagu ikka kadus rahvas sujuvalt ära ja koristustööd jäid viimaste kaela. Aga isegi siis ei saanud minema, kuna aku oli jälle tühi. Ainult paar tulukest süttis proovides, sh turvavöö hoiatus, nagu sest nullise kiirusega mingit tolku oleks olnud. Mootor ei kõssanudki. Ei aidanud teiselt akult krokodilliga särtsutamine ega traktori taga hoovõtt. Korraks nagu tossu tuli, aga püsima ei jäänud. Panime laadima ja ootasime algul pool tundi -- null reaktsiooni -- ja siis veel tunni, mille jooksul kukkusin diivanisse unne ka -- ja saime tööle. Hobune laadus hoogsalt ja tegime kiirelt sääred, mitu tundi plaanitust hiljem. Kohad olid nagu läbi klopitud, ainuke soov oli koju pikali ära saada. 

Olin algul muretsenud, et kas hobune ikka jaksab nii intensiivselt järjest pingutada ja igaks juhuks ka madjaka kaasa võtnud, aga autosse see jäigi. Jaksas küll, kuigi ka väsimust oli tunda. Järgmine päev isegi hirnus mulle tervituseks, kuigi tavaliselt seda ei tee. Naljakas onu selline, tahab-ei taha, et ma tuleks. E oli pilte üles laadinud. Hiireke on hüpetel hirmus nunnu.

Jooksin tänaval, ühes käes labidas, teises jääraiuja. Ühtäkki tuli kolm sõdurit. Sättisin labidat enda ette kuulikaitseks, aga selle ots oli nii kaugel ja vars nii pikk, vahtisin siis neile niisama otsa. Üks sõduritest viskas kastist kangialusesse tühje hülsse -- rünnaku imiteerimiseks...? -- ja hakkas siis minu poole tulema, automaaditoru ees. Teised hakkasid kohe teda tagasi kutsuma, ära tee! Toru aina lähenes, tuli täitsa pea juurde ja siis tundsin vasakul põsel õhupahvakut. Tõusin paugu peale. Ta lasi mu maha! Kell oli 5:23, läks terve tund, enne kui jälle magama sain. Enne lugesin natuke uudiseid, et mis seisud on.

28. lendasin minema.

Vabadus

Telekas näidati ainult kordusi või totrusi, vaatasime kambaga hoopis Taskmasterit. 

Talli naabruses on vahel jahimeeste kokkutulek. Millalgi rippus neil konksus põder. Nüüd oli kümne kanti rebaseid lumel reas. Võimalik, et nüüd neid õues ratsutades nii tihti ei näe.

Aasta esimene ratsutamine tuli õues, kuna sees oldi ees ja rull tuli ka peale. Sõitsin väljamõeldud skeemi, millesse tulid jalavahetused ka sisse. Viimasel pukitas hobune tagant ja sai kiire reaktsioni eest kiita. Ülejäänud trenni pidin selgitama, et põhiiva siiski polnud see pukk. Ärgu pakkugu enam juurde, aitab küll selleks korraks. Jänes lippas ka põllul.

On uuritud ja öeldud, et some teeb kurvaks. Täna tegi seda instagram, õigemini keegi, kes postitas juhiseid, kuidas trenni lõpetada. Pane jalad ritta (jah, miks mitte) ja tõmba hobune rängalt rulli (mikkks??!?). Einoh, põhjendus oli ka, midagi et... et ta pead ei tõstaks. Aga kuhu jääb lihtne ilusti kontaktis olemine, siis püsiks ju ka, aga lisaks kannataks vaadata! Misjaoks peab reklaamima mingit vägistamist, alistatud, vaigistatud hobust. Mis lõbu on kustutatud hobusest, nagu mõni taburet. Tekitab tahtmise olla parem inimene oma hobusele... 

Hiireke on lummatud uuest hallist märast. See tiirles kordel. Meil oli just trenn läbi saanud ja lonkisime niisama. Hiireke jäi peegli ette seisma ja vaatas kordamööda korderingi ja selle peegeldust, justkui avastades, et see võib olla üks ja seesama asi.

Lasin lumes filmida, et ehk on isegi viletsa kaameraga midagi sest lõbust näha. Pärast suutsin kolm korda vaadata, siis kustutasin ära -- nii jube oli. Mingi pekirull lumevaalude vahel roomamas. Üldse pole kõrvalt sama mis seljas. Vot siis vahel ongi ehk vaja maa peale tagasi tuua, muidu veel õitsen seal peal liiga. Nukker ikka.

Jälle külm! Kustkohast nüüd äkki see -24? Ülehomme sajab juba vihma. Hüppasime natuke omapead, Metsik ka. Oli teine päris tuhinas. M väga palju suurema hoo praktikat ei saa, kuna Metsik alati ei võimalda, aga tundub, et tasakaaluharjutused on kasuks tulnud. Puud on valges karvas ja õhtune taevas on sügavtume. Kõik sädeleb. Ka FB on kurssi viidud, järjest tuleb neid pilte. 

Tuli föön ja kuigi pidi sooja tooma, tundus kohe ekstra külm. Põhiteemad on ikkagi elekter ja viirus. Viimane teeb ulmelisi rekordeid.

Ühtäkki ei sobi enam sadul. Sõidab ette muudkui. Leiutan variante, et üldse sõita saaks.

Vaatame niikuinii alati Rakett 69-t, aga nüüd veel eriti punnis silmadega. T on seal. Ja ta oli labürindis kõige kiirem. Olen hirmus uhke :) On ikka vedanud lastega.

Minikoolikal läksid äkki püksid pooleks. Head tugevad olid, aga nad olid ikka korralikult vatti saanud ka ja vähemalt kolme kandjat teeninud. Kohalikus poes polnud midagi, seega lõunaka-tripp! Teed olid jälle mujale tassitud, aga pood ise püsis õnneks paigal. Teadsin juba ette, et kerge ei hakka olema, aga et nii lootusetu... kas tõesti on kõik inimesed äkki buratiinodeks muutunud?! Jalavarred kõrsikutele parajad, mul ei mahu sealt alt käsigi sisse. Kõmpisin järjest poode läbi ja ikka aina sodiks kulutatud pliiatsihoidjad. Dressidega ei tohi ju ka kooli minna! 

Sattusin ükspäev sadulata sõites nii tuhinasse, et... no siiani on valus istuda. Täna peaks lõpuks jälle Hanno tulema, see aasta esimest korda, aga kuu on juba rohkem kui pooleks.

Tuligi. Takistusi oli meie pudrumaastikul tavalisest vähem, aga kas see hoogu pidurdas. Hobuke tõmbas üsna varakult ketsi käima, oli terav ja lausa pukitas takistuste vahel. Tunne oli nagu et... sina ära kidise, küll ma juba tean, kuidas see värk käib. Ikkagi õnnestus paar käkki vahele sokutada, teen ikka samu lolle vigu. Hobune tundus endaga rahul olevat. Äkki ta oskab kuidagi seostada, et rõõmus ratsanik hüppepäeval = ports mashi? 

Nüüd, kus leitakse iga päev rekordkogus viiruselisi (reedel 4,8k juba), tullakse äkki välja ideedega igasuguseid piiranguid vähendada. Ja kütuse eest tahetakse juba 1,449 €/l saada. Ja külm on ja uni on ja kõik need tavalised asjad. Pesukaru-uudis oli selline natuke ebatavalisem, aga see veel kuigi lähedalt ei puuduta.

Uus kütusehind 1,489€/l ja uus väljakutse, roolisime täitsa üldse varustuseta. Pehmenduseks panime siiski 2 valtrappi alla, mis veelgi tasakaalu ohustas, aga vähemalt ei pidanud hobused tagumikukontide surve all kannatama. Me olime päris võrdsed algul, aga sinna teise talli ukse juurde Metsik niisama minna ei tahtnud ja M ei olnud piisavalt kaval, et porgandit appi võtta. Päris lõpuni ei tohigi igaks juhuks porksi kulutada, sest kui ühtki muud pidurdusvahendit pole, aitab hästi mahlakalt porgandi hammustamine. Hetkega kasvavad juured alla. Ikkagi olid tublid, sest ega sellist nalja harjutada eriti ei anna, kui maneežis muud rahvast ka on ja seda ikka enamasti on. Seepärast pidime ka kohe soojenduseta peale kütma ja hobused polnud veel kuigi tähelepanelikud.  Suurim takistus on vist siiski hirm kontrolli puudumise üle -- istud isemõtleva veduri otsas, lootes, et ta märguandeid mõistab ja millegipärast kuulata tahab.

 

Uus rekord, 5040. 

Jälle uus, 5145.

Meil on tööl üks tehnik peaaegu nagu kuningas Midas -- kõik, mida puutub, muutub, aga mitte kullaks, vaid line stopiks. Terve seinatäie keedab kokku nädalavahetuseti, kui meid tööl pole. Hüppemaailmas hoog kestab, seekord ma eriti ei käkkinudki (kuigi üks kord pidin tagumist poolt mainima, kui liiga lähedale sattusin).

2/3 lastest vahib kodus, ühel distantsõpe ja teisel külmetusest taastumine, mistõttu juhtumisi jälle lähikontaktse staatusest pääses. Järjest küsitakse ette igasuguste teatrikülastuste rahasid, aga kes oskaks ennustada, mis 2 kuu pärast toimub?! Altial on sünnipäev, sellega seoses võiks igatahes snõutuubima minna küll. Talv on olnud harjumatult talvine, lumi pole isegi kordagi kadunud pärast esimest tulekut ja enamasti on ilmad miinuses ka olnud. Mediaanlaps pole ikka veel oma jopet kasutama õppinud.

5845, aga haiglas vähem rahvast. Huvitavad arengud, et riikides, kus kõige rohkem nakatunuid juurde tuleb, hakatakse järjest piirangutest loobuma. Lihtsalt et pole mõtet kedagi kinni hoida, kui vastumürki nagu pole, aga midagi väga hullu ei juhtu ka. Isegi sümptomiteta haigeid lubatakse tööle. Votsiis.

6238. Taani loobubki kõigist piirangutest, isegi kui 50k uusi haigeid päevas leitakse. 

7124. Lapsed kaklevad teemal, et kes keda kiusab. Meil oli isegi tabel seinal, kus kiusamiskorrad kriipsudena üles logitud, aga kõige kiuslikum tont sodis kõigi lahtritesse kuivanud puudega metsa ja enda lahtritesse kogunenud pulgad sodis paksuks känkraks. See kehtib millegipärast ikka, et kes kõige rohkem kiusab, see kõige rohkem teisi kiusus süüdistab.

Nädalavahetusel tormas ja uudistes hoiatati, et ei maksa autoga kusagile trügima minna. Järgmistes uudistes oli juba hulk autosid lumme kinni jäänud. All on 10cm-ne jääkiht, peal lumi, sekka augud. Lumevallid, valge valguses.

Lõpuks ka midagi positiivset. 1 järeltulija kiirtesti tulemus nimelt.

 

Otsatükk

Kohe detsembri esimesel päeval tuli teade, et Larsi laager on tulekul. Jube vahva, aga hobusele tallikohta polegi. Mismoodi siis üldse asju arutatakse või... lihtsalt ilmu kohale ja kao ära, kui tund kukub? Talvel pole kusagil tallis mingit vaba kohta. Edasitagasiks on maa liiga pikk. Njah.

Hiireke igavleb, magab boksis. Silm läks korraks särama, kui sai uut koera nuusutada ja siis ehmuda, kui too tal keelega üle nina limpsas. Edasi lohitas jälle jalgu järele (tegelt ei, aga justkui), kuni veeretasin maneeži hüppepalli. Siis ajas kaela kaarde ja traavis ringipidi ligi. Toksas jalaga ka. Hobujalgpalli tiimis osaleks ta kindlasti, kui selline välja kuulutataks. Maas vedelevad makaronid ei häirinud teda karvavõrdki, sain neid miniparkuurideks kokku mõelda. Vahel on mul niigi süümekad, et ei suuda Hiirele piisavalt huvitavat elu pakkuda, nüüd siis eriti.

Tallinna-tripp oli õnneks kiire. Kuigi põhja pool, oli seal tüki maad soojem. Merel olid uhked tuledes laevad. Vanemad olid veel vanemaks jäänud ja lapsed olid taevasse kasvanud, välja arvatud mõned, kelle sündimise päev kuigi ammu polnud.

Avastasin küüntelt murrutriibud. Kui hobuse kapjadelt on näha, millal roheline värske muru kättesaadavaks sai, siis minul on nagu õnnetuskalender, vasaku käe eriväljaanne. Varem näitasid aega varbaküüned, aga nüüd pole nad mitu aastat enam toiminud -- kas pole olnud rogaini või on jalanõud liiga head olnud. Ja see käsi on ikka valus. Üldse mitte murru kohalt, vaid õlg. Lihased on ka ikka silmnähtavalt väiksemad kui teisel käel, kuigi nad on ka silmnähtavalt suuremad kui 3 kuud tagasi (doktor, siin on midagi korrast ära. selle koha peal peaks olema muskel).Tohutu külm ründas äkki ja elektri hind teeb rekordeid. Isegi nii vingeid rekordeid teeb, et eelmine "megarekord" ületatakse homme kahekordselt. Tööl on nagu botaanikaaed, niiske ja soe.

Hobustel oli selle hooaja esimene külmapüha, kui neid õue ei lastudki, muidu oleks tallis vesi ära jäätunud. Ega nad seal külmas õues midagi peale nägupidi heinas istumise teekski, aga natukene nagu liigutama peaks. Seega sai -25-ses maneežis lõbus tunnike veedetud. Hobune tagus külmast kergelt kägardunud palligi ja nuias selle eest porgandeid, nii et ma pidin selle palli üldse ära peitma. Mul päriselt ju ei kasva käe otsas porgandid. Tegime kiiruse peale käekõrvalist täheajamist ja olin ette sadakindel, et võidan. Aga tutkit! Noh, eks ma pean oma väljakutseid paremini plaanima hakkama. Ma olen nii hea plaanija. Väikese erinevusega, et tegelikult pole. Mis ma üldse jõuludega peale hakkan? Üldse pole aega valmistuda seekord ju. 

Ämblikud on mu saabastest ära kolinud. Äkki on ka neil kusagil talvekorter? Riietusruum on öösiti kindlasti väga külm. Ja mõnest kohast ka märg. Nagu mu saapa seest. Eile, kui ettevaatlikult sokki liigutasin, et võimalikku ämblikku mitte ehmatada, tundsin näpu otsas midagi eriti märga. Ossu, krt!!! Nuusutasin -- vist siiski mitte. Otse saapa kohal on boileri kraanid. Need ei lekkinud ega midagi, aga maas otse all reetis põrand, et midagi seal vahel siiski toimub. Igatahes pidin vettinud saapaga jäisesse ilma ratsutama minema. Jube mõnus. Väikese erinevusega, et tegelikult mitte eriti. 

Kadri oli telekas. Jalutas metsas, katsus puuseent ja oli selline kena rahulik haldjas. Kas kõik puud peavad üldse inimesele kasulikud olema? Ehk on neid vahel hoopis millegi muu jaoks tarvis? Imelik küll, aga selle "millegi muu" rahuldamisega koos juhtub ikkagi ka inimesele kasulik olemine, mis sest et veidi pikemat ahelat pidi. 

Meil jalutas korteris suur isane põder. Läks kempsu, istus potile. Mul turgatas kohe, et äkki need väljaulatuvad kehaosad ei mahu õigesse kohta. Nii oligi! Jooksin kähku ämbri järele ja jõudsingi suurema osa sorinast sinna püüda.

Sõitsime õhtul jälle õues, kuna külmast oli alles ainult kuus miinust ja maneež sagijaid täis. Lumega pole üldse pime ka. Kahe allesjäänud laterna all otsis keegi autovõtmeid. Üsna lootusetu ettevõtmine, võibolla ehk tervet platsi rehaga läbi tõmmates leiaks midagi... põhiliselt muidugi külmunud pabulaid. KS platsil olid ühes ääres pikad-paksud lumevaalud, mille läbimine kindlasti paras pingutus oli. Ega me palju sebinudki, pärast sissejuhatavat traavi lihtsalt allüüridevahelisi üleminekuid. Kõige rohkem vist G-S-G, kordamööda kummastki jalast, paari tähevahe tagant vahetades.

Kuna Larsi laagrisse ligi ei pääsenud (no ma arvan nii, sest onu on juba ammu siinmail ja mul pole isegi vastust kirjale), tuleb ise midagi välja mõelda. Külmad on kõhtu veelgi kasvatanud... mõlemal... seega tuleb selle kahandamisega tegeleda. Homsest hakkan rohkem trenni tegema, hahhaa. Igatahes hakkan. Võibolla alles kõige viimase abinõuna kaalun piparkookide söömise lõpetamist. Ei, fuhh, mis, ei!!! Seda küll ei ole. 

Külm ei mõju kapjadele hästi, aga käpakesed on ilusad valged küll. Kui nüüd keegi sabaotsa ka hallist valgeks moondaks...! Ilmateatest võib välja lugeda lähenevat poriaega ja kütus on natuke odavam.

Metsik läks jälle ööseks õue, kuna sõber kutsus. Hästi teemasse läheb, väiksel tondil oli kohustuslik kirjandus "12 kuud". Seal aetakse vaenelaps tuisuga õue lilli otsima. Tänapäeva noored ei saa sellest jutust ilmselt midagi aru. Perekoosluseid on ammugi palju segasemaid ja talvel mille iganes sodi kokkutassimine pole üldse võimatu. Maasikaid? Külmutatud või  värskeid? Lilli? Milliseid aga soovid.

Njah. Teema jätkus. Tulen töölt koju, keegi hüüab tuisus "Otto!" Palju keerulisem kui lilleleid on hoopis kelltelefoni koju jätnud ja pärast kooli kui õhku haihtunud lapse jaht lumekeeriste vahel. Hea, et enne Hanno trenni ikka leidus üks otsitu sarnane... see oli küll sihuke tigedam ja turris, aga pikkuse poolest nagu õige, kombinesoon ka sarnane.

Mölkkisime sadat poolteist tundi Tartus, mul pea tahvlis kinni. Mõni küsimus oli nii lihtne, et sai vastatud enne läbi lugemistki, mõni teine tahtis nuputamist, sest vahel oli just vaja valesti vastata, et skoor kontrolli all püsiks. Pärast sööki enam kodu kaudu ringi ei viitsinud teha, läksin otse trenni ja kuna maas käia ka ei viitsinud, tuli teksadega ratsutada. Kauboidel tuleb see ilmselt kuidagi loomulikult välja, aga ega ta suurem asi ratsapüks ole, see teksa. Proovisin käteta roolimist, kuna kedagi pealt vaatamas nii hilja enam polnud. Hobuke kipub jooksu pistma, kui jalaga liiga tugevalt vajutan.Tahaks mingi piduri ka selgeks õpetada, aga mis oleks hea märguanne, mis kogemata peale äkki ei tule...? Väikese hoo pealt toimib hästi lihtsalt jalgade jalustest välja võtmine ja veidi ettepoole sirutamine. Seda ma nagu õpetanud pole, aga toimib, Metsikul ka. Talliüüri tõsteti. Teenuseid juurde ei tulnud ega laevalgust.

Kingime Hannole soojendusega kindad, et tal pealt vaadates käed hukka ei läheks. Või noh, tehku nendega mis tahab. See hooaeg on neid külmasid kuidagi ootamatult palju juba olnud. Hobuse otsa ronimisega saaks ka sooja. Hiljemalt teise traaviga peab  hakkama hilpe maha loopima, kui just higistamine ei meeldi. Hanno lubas mingi hetk Hiirekese peale minna, aga unustab muudkui saapaid maha, et ei peaks. Niikuinii on meelega. Huvitav oleks ikka, et kas on olnud progressi võrreldes kahe eelmise korraga (on ikka, aga ma olen vertikaalselt limiteeritud... hirm pole veel kusagile kadunud, kujutan muudkui ette, kuidas surnuks kukun). 

Nüüdseks on juba mitu ööd olnud, kui käsi enam haiget ei tee või isegi kogu aeg meelde ei tule. Tund aega tagasi täitsin ka ühe selle aasta eesmärgi -- tõmmata vähemalt 1 lõug ja teha kätekõverdus. Veel eile ma kumbagi ei suutnud, kukkusin kummuli. Rippudes treenisin nii, et hüppasin üles ja proovisin võimalikult aeglaselt käed sirgu lasta. Algul kukkusin ikka küll üsna otse alla, aga iga päevaga sain laskumist vähekesejagu pikendada. Arvatavasti on positiivselt mõjunud piparkookimise vähendamine. Ma ikka vohmisin hunnikute kaupa neid (võid panin ka peale, jubedamalt hea) ja lõpuks läksin nii paksuks, et pidin hakkama piirama. Või sai karp tühjaks... nojah -- et siis piirama. Vot.  

Hüppekas polnud hea. Ikka see sammu välja tulemine või mitte. Ma ju näen eemalt, et ei mahu, aga ma ei suuda hobust päris omapead jätta ja tal otsustada lasta, ja siis hakkan timmima, mispärast peab onu vahel päris kohapealt  kargama. Hea, et ta üldse nõus on niimoodi.

Metsik kolis teise talli. Äkki saab seal paremini hingata. Ma ei suuda teda sellisena taluda. Ei oska seda hobuste keelt ikka nii palju, et aru saada, kas ta ikka jaksab veel. Ei taha ka oodata, kuni ta päris ära kustub ja mingi aja kuidagi vaevu hinges püsib.

Uue kohaga harjumine võtab aega, praegu on kakk vedel ja hirnumist on palju. Hele hääl on Metsikul...   

Karupoegpuhh teeb endale reklaami, lubades igale ristsõna lahendajale väikese kingituse anda. Väike tont siis lahendaski, kuigi tahtis nuku asemel baby või barbie suruda, mis karupoja esiti pahhiks tegi.  Pärast käis vanema vennaga poes ka ära. Mis said siis? Näitab ette. Neegri said? See pole neeger, see on politseinik!

Isa näitas väiksele tondile ammuste sugulaste pilte. -- Aga miks nad värvilised polnud?

Äkki leidsin mantlipärija, kes edaspidi piparkooke kaunistama hakkab...? Üks mittekõigevanemeganoorem jaksab nikerdada küll, see  on näiteks piparkook-lumetiiger, karamellisilmadega.

Väga valged jõulud said, palju rohkem enam ei saakski. Tagasiteel pooles öös põikasime Tartust läbi, et Baeri pildistada mingi koolitöö jaoks. Silti pidi ka pildistama, aga seal oli paksul lumel kirjas ainult "VANA BAER" ja all juhis, kuidas seda hääldama peaks. Väike tont proovis lumeinglit teha ja lõi pea vastu maad ära.  Lumi on küll paks, aga väga kohev ega kanna.

Tall oli jälle pime ja tühi nagu kell. Maneež oli saboteeritud ja kui kivikorjamisest kõrini sai, läksime hoopis välja sõitma. Oleks väga tagasihoidlik sealset vaadet maagiliseks kutsuda, aga et maagiameeter oli juba ammu küllastuses, imetlesin niisama pilvis taevast, kus ometi siras lõputult tähti, ja lumevälja, kus kepslesid vaevu nähtavad metskitsed. Hobune kippus ka kepsutama ja seepärast püüdsin teda kogu aeg tegevuses hoida, ehk siis tiirutasin traavis ja galopis ümber Metsiku, kes oleks ka kapata tahtnud, aga ei saanud tal palju lubada. Mis nüüd sest ratsutamisest saab üldse? Maneežis on kivine liivatolm, seal ei saa õieti sammugi teha  (üldse ei aita selgitus, et need pole tegelikult kivid, vaid külmunud savikänkrad). Hakkangi pimedas lume vahel jantima? Ehk alles paari kuu pärast hakkab valgem olema.

Nojah, õues olemegi omadega. Esmalt suur ring ümber heinamaade sissejalutuseks. Kitsed on kadrilli teinud seal, rajamustrid hirmus keerulised. Mõni näidis kihutas eemal ka, seekord oli 6 ja seitsmes leekis veidi hiljem üle põllu neile järele. Kus need kitsed oma kiirusega edetabelis olla võiksid...? Siis traavisime-galoppisime mõnevõrra kontrollitumalt kui eile ja vaatasime tulestikku. Hiir tardus ja tundus pead murdvat, et mida asjast arvata. Kas nüüd hakkabki nii olema, et pudrutame öösiti põllul? Pärast tööd on ikkagi täitsa pime ja platsituledest endiselt pooled rivist väljas. On ikka täiesti eriline aasta olnud oma erijuhtumitega.

Steve tuli teamvieweriga sisse ja hakkas ilmselt teada andma, et tuli. Mina üritasin samal ajal kirjutada "Hi". Steve + Hi tuli siis kokku Shite... Hiljem töötuhinas kirjutas ta "sorry, I'm slow" (tegelt pole üldse). Ma siis tahtsin vastu öelda, et meie oleme palju aeglasemad, aga kuna ülakoma oli keele taga peidus (no vahetame seal ET/EN/SE vahel muudkui), jätsin ta ära ja tuli "were slower". Väga viisaka mulje jätsime kindlasti. Ja me oleme talle hulga õllesid sees.

No kui raske on öelda omikron? Ah? O-mi-kron? Isegi telediktorid leiutavad uusi tähti, omr... Ah olgu, näikse olevat hoopis kogu selle jandi lõppvaatus. Põetakse läbi ja ongi otsas, moel või teisel. Kõigekõrinim juba, aitab nagu või.

Mitu päeva olen jamanud UARTi/ serial communicationiga pooleldi tundmatu seadmega, kes midagi ei taha vastata. Vanad seaded ei tööta, aga võimalik ongi ju, et on mingid uued, mida lihtsalt minuga jagada ei taheta. Üks teine kord on uus aasta ja siis on äkki megakiire ja küllap siis hakkab infot ka tulema. Netis tuhnides sattusin G.B. Shaw ütlusele "The single biggest problem in communication is the illusion that it has taken place." Nii hästi sobis olukorda.

Aasta viimane trenn algas lumel poolhämaras ja lõppes pimedas, kui viimane valgus justkui välja lülitati. Päev hakkab siiski tasapidi ööst tükke võtma ja kunagi tuleb kevad. Ootangi seda. Külmade limiit on juba täis, kuigi talv just alles algas. Metsik hingas täna veel hästi, aga ei julge midagi loota, ootan veel nädala. Uue koha ärevus veel päriselt möödas pole. Kui õues koos sõidame, siis tahab ta ka koos Hiirekesega oma vanasse koju tulla ja puksib M-ile päris hoogsalt vastu, kuni ähvardan ette näidata, kuidas asi käib. Siis võtab M end kokku ja saab ka hakkama.

Rahvas teeb aasta kokkuvõtteid. Mul jäid asjad poolikuks ja sinna ei jõudnud, kuhu plaanisin. Kõike ei saa isegi käe süüks ajada. Võibolla ei tahtnud piisavalt kõvasti?

 

No-thing-vember

Kohe-kohe saab Õpilasel esimene aasta täis. Peaaegu oleks uskumatu, et ta pidaski nii kaua vastu, aga kuna mul polnud mingeid erilisi ootusi, ei saa ka olla uskumatu -- läheb nagu minema peab. Nüüd on ta juba iseseisev ja paneb järjest rohkem asju tähele, mis hobuste juures olulised on. Lollusi teeb juba algusest saati kaasa, seega mängukaaslaseks ka igati sobilik. Ja istub juba palju sirgemalt ja roolib nööriga ja teeb vahet, kummale jalale kergendab (oh jeebus, mis draama meil sellega kunagi oli -- sammus näeb, mis jalg ees on, traavis ühtäkki mitte?!) ja on hobuse porgandimootoriks ümber ehitanud.

Sisehooaega mingeid võistlusi ei plaani, lihtsalt ei tõmba 4 seina vahele rüselema. Vahva, kui tuleks 3V laager, mingi plaan nagu oli, aga sinna paneb ka koroona oma kurja käpa ette. Koolidesse määrati kolmekordne laustestimine iga nädal, aga pisikoolika kool läks veel kaugemale, saatis lapsed koju. Mida see tont kodus teha oskab? Et hakkabki midagi õppima? Ei usu iialgi. Pigem loobib riided nurka ja sorib mu kapid-sahtlid korralikult läbi. Vahel on sest muidugi kasu ka, kui ma ise olen ära unustanud, kus miski on.

Hüppekas ei saanud kuidagi hobust käima. Või ennast? Kes enam tagantjärele teab. Eks ta muidugi tegi kõik naljad püüdlikult kaasa, aga noh, meh.

Kinos oli Tulilind, milles olid hobused ja isegi Arguse-Sirje! Täiesti hämmastav. 

Hobune on kuidagi kahtlaselt korralikuks hakanud. Teeb kõiki asju nagu mingi viieline koolilaps, aga mitte kuigi entusiastlikult. Seepärast sobis nuudlikull päeva lõppu suurepäraselt. Madistasime, kuni muud rahvast ka maneeži lisandus, siis tegime jalatõstekujulisi kõhulihaseid. Sellest läksid puusad  algul jube krampi, aga leebusid umbes kolmanda tõste juures.

Võibolla tegime selle aasta viimase ringi, kui maneeži oli liiga suur konkurents. Vihma küll tibutas, aga mitte kogu aeg. Õhk oli värske ja maa pehme ja hobuksed nunnud. Tallis oli üks vähem nunnu isend ka, see klobis lõputult uue tulija suunas vastu seina. Hommikuks on niikuinii auk seinas. E-võistlus on läbi, huh. Päris hull lugu, kui häid sõite on nii palju. Lemmik oli ka, see oli keegi ponikõrgune (vist), enam ei mäleta täpselt, aga vist ABC-s. Kõik lapsed (oli see üldse laps...?) võiksid niimoodi ratsutada ja siis saaks neil silmi puhata. Mu oma plaanid ei lähe päris nii sujuvalt kui nad võiksid. Võimalik, et võõra hobusega oleks lihtsam, teeks vajaliku ära ja asi vask. Oma on ometigi nii sõber, kuidas ma teda kubjastan küll?! Isegi pea usaldab nüüd sülle, kui algul oli "vaevu talun, et mind puutud". 

Nüüd läks hüppeka lõpuks käima küll, kaks viimast ringi olid juba sellised, millega annaks midagi peale hakata. Siis sai muidugi trenn otsa ja peab hakkama järgmist ootama.

Jubedalt krambitab viimasel ajal. Suvalised kohad jalgadel tavaliselt, aga ka näiteks silmalaud. Mingit magneesiumi tarbin, aga vahel on tunne, et rohkem vett ja Mg teeb neid krampe lausa juurde.

Katsetasime palliviset. Vanaema on meile terve kotitäie kuusnurksetest lappidest palle kokku õmmelnud, sellised head pehmed, mida korteris suuremate kahjudeta loopida annab. Ühel oli Veska vimpliga lapp ja selle võtsingi talli kaasa. Hulga paremini läks kui porgandiga. Isegi porgand töötas algul imeliselt, aga siis viskas hr M mulle teda ränga vindiga -- see nägi välja nagu hullunud propeller -- ja Hiireke tegi sääred. 

Koduteel metsavahel libises autotulede valgusvihk üle kahe kraavis kükitava  inimese. Olid nagu tondid seal kõrvu, tumedad väikesed kägarad kottpimedas. Küsisin, et kas neil on kõik korras. "Jaa, meil on lihtsalt puhkepaus!" Njah. Kõikidest kohtadest kaugel pimedas kraavis -- ja puhkavad seal.

Loopisime hobust ja neil poleks saanud olla rohkem ükskõik sest lendurist. Pigem läksid elevile võimalusest kodu poole kapata. Platsi pinnas oli lausa suurepärane, kahju, et nende tuledega väljas selline ikaldus on. Pikendaks välihooaega, aga vot ei näe. Päikese loojumise pilte sai küll, aga neid on mul juba ämbritäis.

 

 

Erakordne olukord, et hobune elab õues keset novembrit. Kahekesi ühe sarnase hingehädalisega vahivad pimedusest vastu oma hiilgavate silmadega. See on siis, kui neile autotuled suunata. Muidu ei näe pimedas küll kottigi. Et see pime aeg ikka nii pikk on... veel kuu aega ja natuke peale läheb veel pimedamaks. Tohutu uni on peal kogu aeg.

Kuu aega jõuludeni. Ilmad on ühtemoodi poolkülmad, muudkui kõigub nulli ümber. Lund on mõnes kohas juba ka, aga vähe. Tööl oli Suur Katkestus, suurim jama pärast MIR-i FTS-i. Tahaks nii väga valmis saada Lille, aga see on tehniliselt päris keeruline ülesanne ja mul pole õhtuti üldse aega nii intensiivselt jännata. Ühtlasi peab juba järgmise aasta plaane kokku panema. 3V on kalendris üsna hõre, peaaegu tundub, nagu peaks paar korda Poolas ära käima. Lollitama ei taha sinna siiski minna, enne vaja mingigi tase saavutada. Katseteni on pool aastat aega. Jõh-ker. Selle ajaga jõuaks KS alal edasi nügida, vahel mõni päev on tunne olnud täitsa lootusrikas. Naljakas, kuidas hobused hakkavad sarnaselt käituma. Nüüd trügib Hiireke ka vahel ukseauku, et hakkame aga juba minema. Kas ma tema kiitmisest ka väsin... ma varem pole proovinud, kuna arvasin, et pole valmis, aga siis 1päev katsetasime S-kujulist taandamist. Nii hästi taipas asja, et saime järgmisel päeval ka tagurpidise voldikaheksaga hakkama. Tegelikult polnud raskusi ka tagurpidi küljendustega, paremale läks veel eriti mõnusalt. Rohkem seda teemat ei puutu mõnda aega, muidu ei oska enam otse minna, pakub liiga agaralt neid muid suundi. Ega ta muidugi mingi lambuke ikka ole, vahel ikka kargab suvalises suunas minema. Ei saa lõdvaks lasta.

M tegi Hiirega mõned hüpped. Alla ei kukkunud, aga kuna ma olin KS sadula pannud, siis olid kellad.

Mõtlesin, et teeks ükspäev kontsentreeritult, võtsin madjaka kaasa. Hiireonu läks seepeale päris tobedaks, muudkui pakkus asju ega suutnud üldse enam otse joosta. Ma pole teda kunagi vitsutanudki, aga ikka kujutab asju ette. Või äkki oli kokkusattumus ja ta oleks niisama ka tobe olnud. Teistel lendasid ka hobused maneežis ringi, jalad vaevu maad puudutamas. 1 sõitis koguni libisevaga, mis on praegustel aegadel meie tallis üsna haruldane vaatepilt.

Shorts on jälle natuke teistsugune, veebikino avati alles pärast päris ürituse lõppu. Ülimalt mugav, vedeleme viiekesi suure toa pehmetel pindadel ja vaatame kahelt ekraanilt korraga. Tavalise võistlusprogrammi ajal tuleb kõige väiksem vahel minema peletada, aga ega ta väga vastu punnigi, kui järgmiseks päevaks lastekaid lubame ja krõpsu ja koolat. Suure kodukinotamise vahelt tegin kiire tallitiiru ka. Hiireke pidi esinema sadulata ja päitsetega. Täitsa hästi annab roolida, aga seljaprofiil pikka pidu ei luba ja ega ta just susse ka järele lohista, miska kuigi mugav see reis polnud.

Lumi tuli maha ja kuna maneež oli hüplevaid ponisid täis, kolisime õue. Vedrutrenn tuli, aga lumi seda just teebki. Pärast tundus, et tahtis lörtsilombist mööda hiilida ja jäime sinna arutama, et kas seal ikka on põhi all ja kas sinna astuda võib. Metsik läks pärast paari vingerdust suvalt läbi, Hiireke kahtles natuke pikemalt. Lubatakse külmasid.

Lund tuleb aina juurde. Lumevalge on see kõige ilusam valge. Kui ta veel ära poristatud pole muidugi. Hiirekesel on nüüd jälle valged sokid jalas ja siis veel et... ta on nii ilus, noh. Isegi selle pesemata sabaga. Varsti on hüppekas ja kui ma nii väsinud poleks, siis oleksin ärevil. Pikad (hüppe)pausid pole kindlasti tunnetusele hästi mõjunud. 

OK-NOKtoober

Füsioteraapiat tehakse väikeste kooli kõrval uues spordihoones. Sinna minnes nägin noorimat koolikut kellegagi koos ümber kooli jooksmas, seletas talle siis, et "emme kolab linna peal".

So-me andmetel tuli veel luumurrulisi lisaks. Võibolla mu fookus on muutunud, aga tundub küll, et kohe kuidagi eriti rohkelt on neid murde see aasta. Aga miks siis? Ma enda puhul võin pakkuda näiteks, et äkki mõjutas midagi see nn long-covid. Olin õnnetuspäeval üsna hingetu, vaevu jaksasin ära lõõtsutada harjutuste vahel, turvavest ka surus eriti agaralt ribisid kokku. Tagantjärele -- loll, et siis natuke vesti krõpsudest lõdvemaks ei lasknud.  

Juhtub imelikke asju, UK-s on kütusejärjekorrad ja -paanika, USA-t ähvardab pankrot, teised ei tule praegu meeldegi. Ise magasin päeva üsna maha, kuigi oleks saanud TIHS-i ülekannet vaadata. Lõpuosaks peaaegu jõudsin kohale, see lühike GP on ikka paras pähkel. Vanasti pandi selliseid kombinatsioone KÜR-i, kui taheti raskusastet tõsta (nt piruett-ühetagalised-piruett keskliinil). 

Rogain algas suurejooneliselt, rebisime punkte plaanitust kiiremini. Seljakotti muidugi polnud, kuna aeg oli pooleks, seetõttu ka vähem tassimist. Ilm oli ka ilus, soe ja päikseline. Kuni ühel hetkel kadus mul parem jalg alt. Pole varem niimoodi lõplikult alla andnud. Enam kõverdada ei saanud teda ja kui sattus kõverasse, ei kandnud üldse. Jõhkralt valus ka, nagu närv oleks kusagile vahele jäänud või... ma ka ei tea. Pidime katkestama hea seisu pealt, tagasi sain küüti, kuna omil jalgel oleks veel mitu tundi komberdanud. Autosõit tagasi möödus pisarakardina taga, nii valus oli. Mis nüüd homme saab?!

Sai varajane ärkamine ja põlvetoe proov, see jala ümber ei mahtunud. Hiireke ja Metsik Setomaale! Kas tõesti pole pühapi varahommikul muud teha kui kusagile piiri äärde metsa sõita? Metsiku ratsanik Õpilane oli öösel ainult paar tundi magada saanud ja teda murdis uni vahepeal mahagi. Kokkulepitud kümne ajal kuigi palju rahvast veel kohal polnudki. Pidid ikka kohe-kohe jõudma. Tulidki, autotäis igasuguseid hobuseid, põhiliselt eestikad. Hobused läksid nöörikoplisse sööma ja olid kohe eluga rahul. Mul kadus jälle jalg ära ja sellisena poleks mingi trikiga sadulasse saanud, aga õnneks andis mõne aja pärast järele. Esimene ülesanne oli teha nöörpäitsed (need pildil ka), millega pidi hobuse kusagile kohale tassima. Töö käigus moondus ülesanne lihtsamaks, kuna enamjaolt kippusid tekkima varsapäitsed ja need poleks kohapeal kellelegi pähe läinud peale Maria koera. Kellel valmis, sai asuda orienteerumisrajale. Aitasin Õpilasel viimased sõlmed paika ajada ja läksime koos, kuigi võistlus oli individuaalne. Pole vaja, et keegi metsavahele üksi kusagile maha sureb. Esimeses punktis anti ülesanne minna 2800m 46 kraadi suunas ja leida üles seal asuv teede ristumine. Punkt tuli registreerida nutilogi äpiga ja see vedas taaskord alt. Kraapisime seal punkti peal kasvõi näpud villi, aga ikka oli ainult teade, et punkt on 10km kaugusel. Puhas vale! Igaks juhuks käisime veel mõned teeristid läbi, kui millegipärast meetrid nii kohutavalt mööda oleksid olnud, aga ei midagi. Eh. Noh. Lähme siis järgmisse punkti Tinaliivale. Oi seal oli äge, 5 ülesannet: slaalom, pall kaenlas; värav, mis tuli avada, läbida ja sulgeda, nööriots kogu aeg peos; kollirada nöörile riputatud õhupallidega, voolikupusaga jalgades,  kiletakistusega; vaenlase pea teibasse ajamine (lillepott, liiva täis); kolm takistust hüppamiseks. Hiireke läbis need kõik mängleva kergusega, isegi lillepott-peast maha robisev liiv  kannatati ära. Uh, aga mida see Metsik teeb? Hakkasin just Õpilast lohutama, et võib ka maast neid ülesandeid lahendada (vähemate punktide eest muidugi), aga ta tegi need kõik eeskujulikult ära! Ainult ühe pulgakese ajas maha, kui seda kohapealt ületas. Isegi õhupallidega nööri alt läks läbi. Mida imet. Lõpuks ometi oli kusagil kasu sellest, et kõigile oma hobustele igasuguste nikerdamiste talumist olen õpetanud. Aga et ka õpilane suutis need naljad ära teha -- oh ma olin üks uhke kanaema. 

[Metsik ja Õpilane vaenlase pead teiba otsas tassimas. See oli mu lemmikpilt sealt, alumine näeb täitsa nooruslik välja ja ülemine püsib positsioonidel. Päris palju ägedaid pilte oli, arvatavasti pildistas Reigo Teervalt, vähemalt Maria postitusest oletasin nii. Tänud :)]
Järgmine punkt oli jälle asimuudi ja meetrite juhatatud. Koha leidsime kiirelt üles, aga ükski maailma näperdamine seda punkti ära ei loginud. Pildistasime siis hoopis. Sealt järgmisse punkti me enam ei jõudnudki, vaid seiklesime ühte ja teist haru pidi üle nähtamatu jõe, vahepeal tagasi viimasesse tuttavasse kohta tulles. Tegelikult oli korraldaja mu liikumist äpis jälginud ja proovinud isegi helistada, et polnuks tarvis õigelt teelt tagasi keerata -- aga ma arvasin, et H on jälle levist väljas ja tema otsijad on mulle suundunud. Mingi tuhande ja poole aja pärast olid hobused juba veidi väsinud, meie ikka eksinud ja otsustasime tagasi minna. Kõige suurem kahju oli sellest, et ei saanudki teisi ülesandeid lahendada -- ka need olid põnevad olnud. Hobustega võis igati rahule jääda, nad olid suurepärased seikluskaaslased, isegi soisel pinnal hiilisid edukalt ringi. Lõpus oli veel püssilaskmine ja muidugi söömine, see osa tuli päris hästi välja. Seega sai nädalavahetus täis ilusa ilmaga ebaõnnestunud orienteerumist. Tagasi mõeldes -- rogaini osa ma ette ei saanudki näha ja kui see jalg kadus, siis kadus, teha polnud midagi. Hobusega variant -- see läks nutilogi äpi ja kehva kaardi nahka. Mittetöötav äpp võttis enesekindluse ära ja kaardi tüüp polnud just parim valik. See oli paberist ja märgised orienteerumiseks sobimatud. Eriliigilised teed olid kõik ühesuguse pidevjoonega tähistatud, aga metsasihid hoopis halli paksu katkendjoonega. Pidasin neid mingiteks maaüksuste piirjoonteks -- noh, põhimõtteliselt nad olidki metsakvartalid -- aga ma ei taibanud millegipärast seda kohe ära. Kõrgusjooni polnud, selle asemel mingid varjutatud mügarad. Paberkaardil polnud neid pärast mõningast nätsutamist kuigi palju nähagi. Noh, järgmine kord ehk paremini. Hooaja lõpuüritus on kahe nädala kaugusel. Selleks ajaks peab välja mõtlema, kellega minna. Kas Metsik peaks vastu selle pikema raja?

Läksin hüppesse, eelmisest korrast oli kaks kuud. Kõrgustesse muidugi ei sihtinud, püsisime alla meetri. Ma seal suurt midagi roolida ei suutnud, hobune tegi ise kõik ära ja mul tuli vaid küüdis püsida (oh ta on ikka nii kuldne).

Algas kümnes nädal pärast kukkumist. Ikka veel on öösiti valus (piirideni liikudes ikka päeviti ka) ja käe liikumisulatus on oluliselt piiratud. Ka jõud pole vist poolenigi taastunud. Igavene ikaldus. Ja siis loed, kuidas ühel ravineb õlavarreluumurd kolme nädalaga. Palju õnne, eksole. Käisin ka konveierülevaatusel Tallinnas. Kirurg sonkis kruviotsapiirkonnas näpuga, ütles, et niisama mingeid juppe välja võtma ei hakata ja pangu ma nüüd täiskoormus peale. 75% ulatuses taastunud, ütles ka. Kõõritasin röntgenpilti ja asjad seal olid kuidagi väändes. Aga ehk ma ainult kujutan ette. Siiski kuulasin kenasti sõna ja läksin käele koormust andma. Proovisin sadulat tõsta ja siis see hüppetrenn muidugi ka. Sees pole suurem asi see ratsutamine, hobuke uppus liivaputru lootusetult ära. Oijeebus, pean homme tööle tagasi minema!

 

Elektriauto on tore küll, aga seda laadimist on ikka tohutult liiga palju trt-tln-trt liinil. Võib ju ka näiteks rikkuriks hakata ja Teslaga ringi sahiseda, siis poleks probleemi, aga kas ma jaksan nii palju lotot mängida -- näkää.

Parem kui sügiseti vihma kätte ei jääks, aga see juhtus jälle. Tundus ju, et kohe läheb see udukas mööda, aga ei. Hobunegi pahurdas ja pakkus vahel kodusuunda või kartis põõsakolle. Sõitsime ühe kiire skeemi ja jätkasime katuse all, aga jälle soojaks saamine andis ennast pikalt oodata. Pärast väänasin pusa varrukast loigutäie vett välja. Metsik läks ööks õue; pimedas polnud nähagi, kas koplikaaslane ikka kohal oli, seepärast keerasime autotuled umbkaudu heinarulli pihta. Sealt vaatas vastu kindlasti rohkem kui 1 paar silmi. Hea, et nii kuiv sügis on olnud, eelmistel aastatel on hobused ammu juba tuppa kolinud selleks ajaks. Metsik on oma kevadiselt äramineku äärelt vapralt tagasi tulnud, ta on jälle ilus, või isegi -- terve suve on olnud. Paar korda olen sinna peale ka sattunud ja ta on ikka imeliselt lihtne sõita. Tundub, et õpilane on suure osa ajast pühendanud hobukallistamise peale, kuna need Metsiku kaelakallid on jube jõuliseks läinud. Hiilib aga ligi, kerib oma kaela ümber ja enne minema ei lase, kui porgand kusagilt välja kukub. Ja siis kerib kohe uuesti.

Tüütan juba iseennast ka selle käe pärast virisemisega, aga no ei lähe kohe kuidagi paremaks. Täna oli ratsutamine ka jälle valusam. Ma pole neid käeharjutusi enam kuigi agaralt teinud, kuna pärast tööd ja trenni jaksan ainult pikali kukkuda. See pole veel sugugi kurnatusest kokku varisemine, vaid teadlik püüd natuke tervislikumalt (pikemalt!) magama hakata. Aga kes siis raamatu ära loeb? Ja ajalehe? See viimane tülitab ainult kuu aega, siis saab jälle rahu.

Köögis sadas sooja vihma. Üleval, kus vahel ponisid karjatatakse, polnud kedagi ukseavamisvõimelist kodus. Tegelikult algas sadu isegi kõrgemalt. Loodetavasti ei kuku lagi alla. Teel talli helistas perearst ja hakkas jõuliselt reklaami tegema ja tallis unustati hobused õue. Ehk siis nagu ikka, kui on sündmused, siis on nad kuhjas koos. Nagu ülejärgmiselgi päeval, kui esmakooliku arenguvestlus ja ühistu koosolek kokku sattusid. Ja siis ma lõikasin minikooliku juuksed lühikeseks. Võibolla peaks tihemini harjutama, sest... ma nüüd pead ei anna, aga vist on paremini ka välja tulnud.

Valimised on läbi, maskid maas. Või mõnel juhul veel kõvemini ees. Arusaadav, et tahetakse vaktsineerima meelitada, aga täisjabur on, kui tõendatult hetkel terve inimene luku taha jääb, aga vahetpolemisseisus teised võivad paberi lehvides kuhu iganes minna.

Hommikul läks väike tont kooli asemel teise tuppa legodega mängima ja hilinemise vältimiseks läks käiku plaan auto. Hüppasin ka peale ja siis tööjuure ukse taga meenus, et võti oli koju jäänud. Võtit ei olnud tahtnud eilsele koosolekule kaasa võtta, aga et ta silma kargaks hommikul, olin ta suure värvilise paela rippu jätnud. Aga see oli kellegi jope taha peitu läinud. Ühel teisel, kes pidi koolireisile minema, olid mõlemad joped sootuks kadunud, vihmakas ja paks. Ja tööl tegi 1 toode muudkui enesetappu ja paha päev oli ka muidugi.

Esmakooliku arenguvestlusel küsiti, kuidas ta omaarust koolis hakkama saab. "Hästi." Aga mis kõige paremini välja  tuleb? No ei olnud arvutamine, lugemine või jooksmine. Oli hoopis "kooliarvutisse sisse logimine". Ega olegi nali, mõnele pidi päris keeruline ülesanne olema, sest kuhu see pisike laps ikka niiväga logima on pidanud. Meie oma on hästi treenitud, praegust kodust parooli "distsipliin"  ei pea enam ammu sõnaraamatust maha spikerdamas käima. Peakski muutma jälle...

On reede. Öösel oli torm ja rahe, aga muretsema ei pidanud üldse, sest hobused olid sees. Loodetavasti on pühapäeval ka üleelatav ilm -- oleme Õpilasega orienteerumisse registreerunud. Lubatakse külma ja märga.

Ecu KS toimuski kõigest vihmast hoolimata. Lõpuks ometi sai see plats parasjagu kastetud, et natukenegi kandma hakata. Järgmise päeva orienteerumiseks oli ilm jälle ilus päikeseline, aga külm siiski, vaevu paar kraadi "sooja". Hommikul sujus kõik nii hästi, et kohe oli selge: mingi jama tuleb. Stardivahed olid nii väikesed, et kui me alles stardimäest alla saime, kihutasid järgmised (tulevased võitjad, 1 neist seejuures Metsiku sugulanegi) meist täishooga mööda ja meie kabjalised põrutasid täiega järele. Me polnud jõudnud veel kaardil tuvastadagi, et kus üldse oleme. Pärast sudisime 20 minutit esimeste punktide vahel, mida enam optimaalselt võtta ei andnud ja aeg oli raisus. Teine ajaraisk tuli 15. juures, kus me punkti üles ei leidnudki. "Teede vaheline ala"?! Seal oli küll selliseid, aga kollast linti mitte. Kaart oli pisikesel paberil ja 1:25000, äkki olid need teed siis kõik ühes hunnikus? Lisaks keeldus nutilogi just seal töötamast, enam ei saanudki svaipida. Liiga palju kulutasime aega, aga mõned punktid krabasime ikkagi juurde,

kuigi oli selge, et õigeks ajaks me üle turbaväljade tagasi ei jõua ja siis tulevad karistuspunktid. Ega ta kerge rada olnud, ikkagi hooaja viimane. Mõnel juhul tundus lausa uskumatu, et rajameister meid just sellisesse kohta ajada tahab -- no näiteks teeradadeta punkt järsul nõlval. See oli nii järsk, et Hiireke ütles 2 korda "ei", kui talle teel alla erinevaid radu pakkusin. Hobustele tundus siiski kogu seiklus meeldivat, need ei tahtnud pärast nöörikoplist koju tullagi -- muru oligi päriselt mujal rohelisem. Järgmise päeva tervisekontrollis olid mõlemad kõbusad, aga puhkepäeva said ikkagi. Nüüd ongi hooaeg igati läbi ja peab hakkama jälle mänge välja mõtlema. Peaks klikkeri hankima. [no küll on lahe, et neid metsaseiklusi keegi pildistab. Hobused sobivad metsa niivõrd hästi, kuidas on üldse võimalik nendega sinna mitte minna?]

Kuidas käsi käib? Ühel üritusel keegi ütles, et ega ta kunagi päriselt käima hakkagi. Mis mõttes?! Järgmine päev läksin tööl trenniruumi varbseina külge rippuma. Võinoh, proovisin minna. Üks käsi siiski ei ulatunud. Kangutasin ta kuidagi jõuga kohale sinna ja hakkasin läbi valu venitama. Nüüd teengi seda 3x päevas ja mulle vähemalt tundub, et abaluu on paremini käima läinud. Vahel ma juba isegi unustan, et vigane olen, aga küll siis jälle valu meelde tuletab. Igatahes ei tunne ma enam, et mingeid tohutuid piiranguid peal oleks.

On reede, 29.okt. Rippusin toru küljes 2 sekundit. Nädal tagasi poleks uskunud, et see võimalik on. Ilm on suvine, 12 kraadi sooja ja vihmavaba. Mahe värk. Tegin midagi elus esimest korda. Kahte asja isegi. Üks oli pimeduses maastikuringil käimine. Lihtsalt et see ilm ja need olud. Alustasime loojangul, lõpetasime tähevalgel. Helkurvestid olid igaks juhuks seljas, aga ühtki sõidukit me ei kohanudki õnneks. Metsik pidi pärast koplisse ööbima minema, aga teist hobust ei ilmunud kusagilt. Läksime asja uurima. Maakivitall oli pilla-palla laiali, tuled põlesid, uksed (sh sadulakuuri oma) lahti, mõnel hobusel fliistekk lahtiselt peal lipendamas. Lapsi ei kusagil.

Koroonauudised paljunevad. Homne harrastajate SMV ikkagi toimub ja rahvast on seal ka palju. Noh, kuniks võimalust... Paljud tuttavad on haigeks jäänud ja paljud ka juba tervenenud. Varsti peaks küll ju suurem osa karjast immuunsed olema, või mis?

Kullo tuli, hüppasime. Nii palav oli, et tegin t-särgi väel. Hobusel ka paks talvekarv peal, ligunes seal. Aga hüppas. Ja oli lihtne. Küll on armas elukas see Hiirekene... Miroslavi öine junniseiklus oli ka pärast. Elu on imelik. 

Uus parool on "koalitsioon". Kütus maksab 1.368€/l.