Lõksus

[vb olen erapooletu, aga no on ju nunnu!? Sarjast "oleks GP meetrine, siis saaksin täitsa hakkama"]

Vihmapidu ongi läbi, terve päeva sai teleka ees tuttavaid nägusid taga aetud ja leitud (järgmine päev otsisime uuesti ja sama tulemus: 1 on muudkui kaadris ja teist ei leia toatäie silmapaaridegagi. No pole. Ainult rongkäigus oli taga nurgas, muidu ei usukski, et peol käis. Ahnojah, ex valged püksid, mis enam polnud...). Vahepeal oli tallipaus ja juhtumisi just ka vihmapaus. Plats oli värskelt silutud ja parim, mis viimasel ajal saadaval olnud, jõudsin paar pulkagi üles panna ja neist Hiirega üle kalpsata. Jõudsin talli tagasi, hakkas kallama nagu pangest. Vahel võib ju vedada ka. 1 keegi viis hobuse koplisse ja tiris teda siis varju alla. See oli küll üks raisatud energiatükk -- tahtnuks minna, läinuks hooga ja ise ju. Teisi tassiti sisse, aga need tantsisid nööride otsas nagu hullunud vurrid.., või ei, pigem kompassid -- tagumine ots ikka vihma poole.

Hommikul pidi M-il olema viimane antibiotsilaks. Tõin hobuse, nöör ümber kaela, peaaegu väravasse välja. Sel oli silm pungis millegi peale, aga millal tal pole. Nohja siis ta keeras ümber ja jooksis minema, mina nööripidi kaasa jooksmas. Päris pikalt tegime võidu, aga mu kummikutes jalad ja paljad käed jäid ühel hetkel kaotajaks ja pidin lahti laskma. Näppudest verd lendas. Nja, see katkine koht nööri keskel. Pärast enam muidugi kätte ei andnud, kui ka korraks seisma jäi, siis jalad värisesid all. Pole enne sellist nalja olnud, et hobusele söögi andmiseks teda taga pean ajama! Olgu, jah, seal mashis oli väike lisand ka, aga varem see teda küll ei seganud. Oli reedetud tunne. Niimoodi ta pole mulle varem teinud ja polnud -- vähemalt minu silmis -- mingit põhjust ka. Seenepea.

Sain poest Iisraeli kuldporgandeid paberkotis. Maitse oli hea, aga hind krõbe.

Kullo tuli. Tore oli, nagu ikka.

Just olin unel servast kinni saanud, kui teises toas hakati kriiskama. Intensiivsus skaalal 0-10 nii 7. Mis selgus: väike duud oli pahaseks läinud, et suurem duud ei tulnud magama. Läks ja kastis teda veega (botaanik mingi?!). Seepeale läks suurem pahaseks ja sooritas kickbutt-võtte, mis väiksemal häälepaelad tööle lülitas. Järgmine päev olid millegipärast nett ja tv kadunud. 

Ükspäev pidi vihmade vahele tulema paaritunnine paus ja kasutasime selle augu ära: metsa! Sadude abil pole seal põrand liiga kuiv nagu suviti tavaliselt; teed olid mõnusad ja mets maagiline. Mustikad olid juba sinised, aga natuke hapud veel. Kihutada sai ka, Metsik kõmpis omasoodu mööda sihti edasi, ma keerasin Hiirega otsa ringi, tegin jupi kiiremat edasitagasit. Hiireke pole kuigi kiire. 39km/h tuli ära, aga hetkel ta nagu rohkem poleks saanudki. Metsik ja Kollionu olid vanasti kiiremad -- küllap oleks praegugi, kui laseks lipata. Eksisime meelega äragi ja tegime suundorienteerumist (teevabalt otse sinnapoole, kuhu arvasime minna tahtvat). Viimane ekslemine oli liiast ja saime ikkagi sahmaka vett kraesse. Vähemalt laadus hobune kiiremini kui muidu, aga auto aknast vahtis välja 2 siilikest udus, kuni kont oma tööga kuhugimaale valmis sai. Nüüd ma siis jälle köhin ja ei saa magada seepärast. Vähemalt saan düüniraamatute järgmist osa lugeda. Tekst on tohutult kirja- ja trükivigu täis, vahel on isegi sõnu puudu. Ühes kohas oli järjest ",?", äkki oli sealt üldse pool lauset kadunud? Vilets toimetamine, aga ei hakka 20 aasta tagusele inimesele pahast kirja ka saatma. 

Vanama ei taha kuidagi kokku kasvada. Kujutab ette, et luu ühineb mis mühiseb -- näe, isegi õlga saan liigutada -- aga ta ju ei või vehkida oma tiibadega nii, kuidas need luuotsad niimoodi ära arvavad, kus nad kohtuma peavad? Hobusega muudkui lõbutsemise tagajärg on, et ei suuda tõsiseks trenniks end (ega teda) kuidagi kokku võtta. Lippame niisama ringi muudkui, vahele midagi ettejäävat hüpates või ronides. Panin meid siiski Ihastesse kirja. Mingi kõrguste dilemma oli, aga see kadus laupäevase klassijaotuse vahele iseenesest ära...

...sest et kui tahtsingi 110-t proovida, aga see oli händikäpaga 100 külge seotud, siis ma isegi ei hakanud päriselt kaaluma midagi. Ja edasi oli valida, kas 80-ne derby või 115 -- madalam on nii madal, et vahet pole, võin ju ära katsuda, isegi kui viimane kross seal ja sellel kõrgusel oli paras ämber. Igatahes proovisin eelmisel õhtul uusi valgeid pükse ja hommikul olin paanikas. Seda viimast lihtsalt niisama. Esimene samm hirmuga tegelemisel võiks olla ära arvata, et mida kardan. Ei tulnud pähe midagi. Puusalt pakuks, et ebaõnnestumist äkki...? Aga mul pole isegi kaalul midagi, ei aja mõnda kvalli taga ega... noh, ei tea, aga aitas füüsiline tegevus. Asjade pakkimine ja tassimine ja ka autoroolimine. // Tegin seal parkuuris mõned lollid otsused, aga hobune ei lasknud suurt häirida. Nt ühe sammu vahega süsteemi ronis kahega. Tegelikult pidin kohati pedaali põhja vajutama, kuna onu oli kuidagi laisavõitu, äkki tahtis sootuks seisma jääda? Ilus rosett oli muidu. Derby õppimisel eksisin korduvalt ära (üllatus, eksole) ja pärast päriselt asja kallal olles pidin ka kahes kohas korralikult arvutama. See üks tõrge eelviimasel -- oleks saanud ka ilma, aga arvasin, et saan hakkama ka nurga all. Ei saanud, kuna oli vaja jõllitada. Kohe algul tegin selle otsetuleku küll ära, mis sest, et üsna kohapealt. Mõnus rahu on nüüd, ei peagi homme ärkama ja esmaspised line stopid on alles niii kaugel.

Vahepeal olid firma suvepäevad, kuhu esialgu end kirja ei pannud, aga hiljem läksin ühe ärakukkuja asemel ikkagi. Eriti kui selgemalt välja tuli, et üritus oli keset nädalat ja mina oleks ju muidu üksi tootmist toetama jäänud. Näkää! Ja isegi ürituse endaga jäin rahule, kuigi firmakad mulle midagi uut juba ammu enam ei paku (või äkki nad polegi uudsuse jaoks?). Einoh, aga -- midagi uut ju oli, sain esimest korda SUPpida. Juhendaja kinnitas, et ega vette ei peagi kukkuma ja eriti just naisterahvad pidid sinnasamma lauale potsama, kui tasakaal läinud. Meesterahvad, muidugi, põmakaga vette. No ma siis ei kukkunud kusagile ja oli sootuks äge väidetavalt 13m sügavuse veemassiivi kohal hõljuda. Proovisin kiirusrekordeid ka teha -- esmakordsel on see erakordselt lihtne -- ja sain ringid ümber järve 5.5km/h keskmise kiirusega tehtud. Max polnud siiski kuigipalju rohkem, äkki midagi üle 6km/h, enam ei mäleta. Tegin video ka võrdluseks, et mismoodi laua ja mismoodi hobusega on. Muidu sarnane, aga laud ei tee ebameeldivaid äkkpeatusi, aga hobune jällegi liigub aerutamata.

Nüüd on kolmap ja põletavamad asjad jonksu aetud. Isegi puhkus läheneb tasapisi. Aeglaselt, aga kindlalt. Suurem T pani just kalapulgad põlema, kuigi tegelikult oli plaan ikka fileepalu täna süüa. Äkki siis hoopis vedas, et ta nendega katseid ei teinud. Uudis, et veska pankrotib... See ju minu lapsepõlvekodu ka, mälestusi ääreni täis.

Saan peaaegu pooled korrad töökaaslasega talli. Huvitav, mis naabrid mõelda võivad? Et lahkun bemmis, käes kaks porgandit, ja saabun koti/sületäie toidukraamiga. Nja. 

Ja siis üks teine päev käisin Kildul. Kohe kaks päeva jutti, kui aus olla. Oli dramaatilisi sündmusi mõlemal. Aga siis teisest. Panin end kirja meetrisse ja 110cm. Mõttega, et kui tagumist liialt kardan, saab ju iga hetk loobuda. Meeter millegipärast muremõtteid ei tekita, sellega saime ilusti hakkama ja üsna kiiresti ka, kuigi proovisin korra õhus hõljumise ka ära. Arvatavasti tõmbas hobune maandumisel jalad kõhtu, sest mingi maagia abil neid pulki ta ei puutunud, aga lend jäi küll pooleks. 110 tundus nii suur, et ma ei julgenud isegi soojendushüppeid teha. Latikat proovisin, aga samm ei klappinud ja jäime sinna ette seisma. See siis korra alla ja üles -- OK -- aga sinna asi jäigi. Okserit ma isegi ei hakanud. Aga platsil tõmbas hobune end käima ja algus oli lausa paljutõotav, isegi kolmene rida tuli ilusti. Hall hiireke lendas! Kuni kaheksanda (kolmik) peale samm ei klappinud ja sinna sisse suusatasime. Kordus oli korralik ja siis jäi vaid lõpusirge, 9 ja 10. Seotud vahe ja ma proovisin mitte muretseda, aga hoogu jäi väheks ja jäime viimase ette seisma. Noh. Teagi nüüd. Eks pusime edasi. Midagi.

See midagi oli sootuks KS võistlus. Päris raske on ühtäkki korralikuks hakata. Tegin ikka omamoodi, nii palju kui see võimalik oli. Teised igatahes poolistakus mööda soojendusplatsi ringi ei spurtinud. Just enne platsi kõrvale jalutama pääsemist lükkas Hiireke keele üle suulise ja sodis sellega siis. Tubli-tubli. Mul on kapsel nii lahti ka, et ta võib seal majandada kuidas tahab, aga mulle tundub, et vabadus talle igatahes meeldib. Siit siis tagasi selle juurde, et millalgi kurtsin, et liiga tugevat kontakti on tarvis, et asjad koos püsiksid. Töötaski nii, aga siis ei tahtnud jälle mina ja hakkasin nimelt veel kergema kontaktiga sõitma. See on seni tähendanud, et soojaks-sörgi teeme üsna pika kaelaga ja nina õieli, siis poolistakus galoppi ja siis kokku-lahku, mille peale hobune tööle hakkab -- tagumine ots alla ja esimene kerge(ma)ks. Ja on hakanud olema jälle toredam sõita. Vahel. Sest need vorstialgused on pagana tüütud. Ahja siis nägin täna imeilusat hobust. C-st vaadates lõi lausa pahviks, pärast kõrvalt vaadates oli juba rahulikum olla, aga no oli ikka ilus. Metsiku sugulane kah veel.

Proovisin vahelduseks hommikutrenni, 6:30 sadulas, milleks 6:00 pidi hobust natuke söötma (polnud kõrrekestki enam boksis alles). Selleks omakorda oli vaja 5:30 kodust lahkuda. Kui ma muul ajal peaksin -- isegi tööpäeviti -- sellisel ajal silmaluugi lahti lükkama, oleksin rõõmus, et nii palju aega veel magada. Noh... ikkagi jäin tööle hiljaks, filosoofiahoog tuli peale.

Meistermurdja

Loen "Düüni". Lihtsalt et oli tarvis teada saada, kuidas lugu edasi läheb -- filmi järg tuleb alles sügisel. Nii ammu kirjutatud juba, 1965, huvitav, kuidas ma varem selle otsa pole koperdanud. Pettused ja alatused ja planeedi päästmine-hävitamine, õilishingede sodiks trampimine. Head aina kõhklevad ja surevad, pahad teevad pahandusi. Platsil Hiirega tiirutades läks nagu lugu edasi. Liiv. Sügav liiv. Võibolla ka metalli lõikav liivatorm -- tuul oli vinge, aga päris lõigeteni asi ei läinud. Huvitav on jälgida inimesi oma uute hobustega. Klapp on vahel lihtsalt kohe olemas.

Leidsin endale veel ühe mängulise. Nüüd ei saa magama jääda, mõtted keerlevad peas, et mida kõike nüüd teha võiks. Regasin pühapiks metsa end. Lubatakse ilget ilma.

Akstesse Luige tallu kogunes päris palju rahvast. Sadas vaheaegadega. Eriti ei muretsenud, poolteist tundi kannatab ikka ära, tulgu mis tuleb. Metsik startis mõni minut varem, mul Hiir hirnus ja põrkas all. Olime kokku leppinud, et teemegi kumbki omaette, aga päris nii ei kujunenud. Pikemalt ei viitsi padrata, aga hobused olid ägedad ja rada raske. Tavaliselt tehakse hobuorienteerumises punktid hobustele kättesaadavad -- ligipääsetavad teid pidi või vähemalt mitte konte murdes. Nüüd aga oli suur osa punkte nagu tavalises orienteerumises -- kusagil keset eiteamida või riga-räga raiesmiku keskel. Hobused said jalapaigutamise süvatrenni. Nad on ikka tohutu osavad, eriti Metsik. Jalutasid üle kitsa purdegi. Kõige parem oli, et ei pidanud mingi äpiga sudima. Punktid olid päriselt metsas olemas ja neid sai SI-pulgaga võtta. Mõnuuus! Natuke vähem mõnus oli, et kaart oli jälle see maa-ameti konnakudu, mis vihmaga veelgi loetavust kaotas. Teid polnud niisamagi eriti, ja üks väheseid jämedamaid osutus hobusekarvaks, mis pühkides kaardilt eemaldus. Lisaks polnud ohualad eraldi märgistatud ja minu kõrvust läks enne starte antud suuline hoiatus mööda. Ehk läks mööda mujaltki, kuna kaardil ju punkte ja startfinišit ühendav tee nagu oli, aga seal keskel oleks saanud täiesti edukalt sohu uppuda. Kaks hobust proovisid järele ka, ühel jäi vaid pea paistma ja pärast päästmist oli üle selja samblajääkidega koos. Niimoodi nad kaduma lähevadki... Õnneks oli oskajaid kohe abis. Meelde jätmiseks: soos uppujale panna midagi pea alla, et vähemalt see pinnale jääks. Jalgade alla loopida peeneid oksi, paksud (võinoh, palgid) on libedad ja neilt ei saa tuge. Varustus olgu nii lihtne kui võimalik. Kui uppujal on 5-punkti kinnitusega martingal, siis see sadul ei tule kohe kuidagi seljast maha (päästja oli ise ka kaelani sees, et alumiste lõksudeni pääseda). See ka, et vedelasse maasse ei maksa kohe üldse trügida. Kahtluse korral proovi enne oma jalaga või keera ots ringi ja ära parem riski. Mitte seigelda üksi! Loodetavasti leiti üks jooksik ka üles, see pistis kohe algul putku, sadul kõhu all.

Nii. Käes on jälle kiirtrennide aeg, sest jokutajad imetakse verest tühjaks.

Nõo ja Tartu vahel on üks kurv, mis autosid ligi meelitab kui moosipurk herilasi. Täna oli seal kraavis auto, rattad taeva poole, risti teega. Väga efektne igatahes, top 3 kindlasti. Kõik olevat ilusti terveks jäänud. Motivatsioonituse puhang kestab südantlõhestavalt. Äkki olen tabatud keskea kriisist?!

Teised ikka midagi käivad võistlemas, isegi kui on kauge minna. Ruilandia postihobune... Ihastes nii põnevaks ei läinud, aga südame sai kloppima, kui värske võitja pildi jaoks auhinnakoti kätte võttis ja hobune seepeale talli poole putku pistis. Täie hooga mööda asfalti. Mõlemad jäid õnneks terveks.

Järjest enam rallin niisama ringi hobusega. Peaks tegema võistlusplaane ja panema latte ja... aga... milleks?

Vihmateade on petlik. Muudkui nihkub kättesaamatusse tulevikku. Üldse ei taha sees sõita ja väljas on liivapuder. 

Langesin sõjas. Väikesed lapsed lasid mu maha mitu korda. Lõpumängus olid lapsed vs vanemad ja me olime kolmekesi tirtsuparve vastu. Polnud lootustki. Kuna liitusin hiljem, siis paremad relvad olid juba kasutusel ja mul jäi üle leida enam-vähemgi toimiv ühekordne nerfipüss. Täitsa asjalik rahmeldamine, kui ainult see kohtupidamine kuidagi täpsemalt töötaks. Kõik polnud ju nõus surema. Erinevaid mänge oli, lossivallutust ja viiruseleidmist, päästmiseta langemist ja mida veel. Lapsed eriti söömas käia küll ei jõudnud.

Nüüd viimasel ajal võiks lihtsameelsem arvata, et me suhe Hiirekesega on kuidagi eriti ägedaks läinud: tormab galopis väravasse vastu, kui varem lihtsalt jalutas mu poole. Tegelikult tahab muidugi kuuma eest varju. Õnneks neil on karjas varjualune ka ja seda nad kasutavad hoolega. Õues saab sõita küll, aga ükshaaval, muidu peab liiva sööma. Toolimängu tegin täna. Võimalik, et ta ei näe neid hästi, aga kui 2 tk kõrvuti on, kalpsab ilusti üle. Esimese hooga kiunatas hobune ja pistis pukitades punuma. Arvas vist, et nii saab kiirelt puhkusele. Aga ei, algul lasin joosta ja kiitsin takka, pärast sain veel edasigi ajada. Pukkide vastu aitas vabam ratse ja rohkem hoogu, see võttis neilt võimsuse maha. Pärast oli täitsa taltsas Hiireke mul nööri otsas ja pesus oli pool tööd juba ette tehtud. Aa, ja veel üks. Kui tavaliselt tuppa tuues ta pissib boksi, siis seekord panin ta valmis pesuboksis. Teel ratsutama möödusime Hiirekese boksist ja tal tuli kohe pissihäda. Hakkas keset tallivahet end harki ajama. Õnneks jõudsin hobukese õue tirida, enne kui ta lekkima hakkas.

Vanim järeltulija lõpetas keskkooli. HTG. Saabusime üritusele Vanemuisesse läbi emavihma. See sadas justkui alt ja ülevalt korraga, igalt poolt. Kojamehed vehkisid max kiirusel, aga jäi väheks. Konti ka polnud ja udustasime aknad läbipaistmatuks. Töökaaslase sugulane olevat oma lõpetamisele lihtsalt mitte läinud. Polnud mingi pätt ega midagi, läheb edasi ülikooli ka, aga milline pahandus, kui tahetakse tähistama tulla ja nagu ei saagi. 

Ma enam jaanidel eriti rahmeldada ei viitsi, aga kui lähedale linnusesse tuleb lasteetendus ja Ivo Linna, siis ei saa ju minemata jätta. Igati vägev etendus oli, tervelt tund pikk ja isegi see kõvahäälne tädi tõmbus pärast kõrvulukustavat sissejuhatust eemale, lastes lastel särada. Need olid küll julged ja osavad, näitlesid, nagu ei näitlekski -- no just nagu peab. Ja Iff on ikka äge, isegi kui hääl on vaiksem. Nohja siis tagasi oma hoovis, arvas vanaema, et proovib lennata. See lendamise osa tuli päris hästi välja, aga nagu selle lendamisega ikka -- kõige ohtlikum on maandumine. Eks ta on ju veidi harjutanud ka, aga midagi jäi puudu ja sai endal käe pooleks. Nagu mulgi varem, õlavarreluu, aga õnneks kildudeta ja otsad said (? olid? jäid?) kokku ja nüüd on vaja miljon aega oodata, enne kui järgmistele lennukatsetele üldse mõeldagi.

Niidetud heinamaal kargasid ringi mini-tirtsud. Suuremad ka, aga neid pisikesi kihas ja kargas -- käega kõrrepoolikute kohal viibates panid nagu kirbud laiali. Need olid seal kõiges rahus kasvanud, kuni jaaniks väljak lagedaks niideti. Väidetavalt oli lõkkeümbruse muru kastetud ka, aga tuli levis ikka maad mööda laiali ja sai siis uut vett peale. Nüüdseks on vihmajuhtumeid juba rohkem kogunenud, aga suure soojaga aurab see kiirelt minema. Mõned on üritanud värsket heina teha ja leidnud, et ei tasu tehnikat sinna kahe kõrre peale välja vedadagi -- rulli hind tuleks ulmeliselt kõrge. Kus see nüüd oligi... FB-s ilmselt, keegi müüs rulli 75 raha eest. Võibolla läheb see aasta hobuseliha rohkem moodi kui muidu.

Kui oled olnud sunnitud mõnda aega tõusma tund aega varem ja siis ühtäkki on vaja sellest veel tund varem tõusta... noh... õnneks on vähemalt reede. Igatahes saatsin 2 suuremat võsu Tallinna poole teele, lähevad ja laulavad seal. Jube uhke tunne on (ja üldse oli palju laulupeobusse liikvel sel hommikul, kogu tee kahe linna vahel, korjasid suuremaid ja väiksemaid peale). Ja siis ajasin koplis hobust taga. Ju on siis nii palju parem olla juba, kuigi antibiotsikuur on just poolepeal. Tuli ju esiteks vastu ja tegi kaelakalli ja siis lihtsalt jooksis minema! Äkki ta naeris omaette ka natuke.

Meil on tööle siginenud mingid murdjad, mis kilodega kahju teevad. Murrab mingi jao maha, aga ei oma udust aimugi, et sel tegevusel on õiged võtted ja koledad tagajärjed, kui mingeid muid võtteid kasutada. Milline raisk...amine.

She

[kaanepildiks Koordi krossi esimene tõke, kus kõik oli veel võimalik. Alasäär ümber hobuse, niipalju kui mu kummist jalad võimaldavad]

***********************************
Tuuleloheilmad kestavad, soe tuleb alles nädala pärast. Ikkagi oli vaja ronida hobukese otsa, kel kaks aastat viimasest ratsutamisest möödas. Ta oli nii kerge ja õrn, üritasin sama olla.

Hiireke pole õrn. Katsed kinnitavad järjest -- kui hoian ratsmed käes ja korraliku kontakti, siis ta ei hüple ringi. Vabaks andes -- nagu jänes, sinna-tänna, vahib ringi ja ehmub. Tüütu on, kuna mulle meeldiks just vabadus. Samas on onu üsna pommikindel mingite turnimiste ja jaburduste suhtes. Püsib ilusti, kus tarvis ja ootab tänu (eelistatult porgandikujulist).

Nüüd tiirutasime pikalakalisega murul. Algul tekkis isegi kahtlus, et äkki tassib mind koju, aga siis hakkas jälle kergeks ja õrnaks. Igale poole läks küsimusi esitamata. Kuna omanik oli hobusega käekõrval kõvasti eeltööd teinud, siis mul omal tegelikult kahtlusi ei tekkinudki. Galoppi võiks siiski kusagil piiratud alal katsetada... no näis. Koordis on väga vähe rahvast kirjas, selles vaates pole isegi kindel, et toimub. Mul on ka kõhklusi -- see hüppamise liivakast, sinna mindi eelmine kord kukerpallitama.

Meil on tööl inimesed stressis, toodi loomad kohale. Nüüd on loomad stressis. Noh ja inimesed ikkagi ka, rahmeldamist on palju. Antson, Küpsis, Kilbu, Margaret, Elisabeth jt andsid siiski oma parima. Tuleb välja, et meil on kohalikke ka -- Arturi vanaisa jooksis üle laua. Lugesin, et need võivad lausa 8-aastaseks elada. Siin pole niiske ja varem pole selles kohas Arturitki näinud (küll aga kohviruumis suhkrutoosis). 

Badmintonis sai hobune hukka ja lähedases linnas sõideti laps surnuks ja 9gagis oli värskete hulgas järjekordne šokivideo (autost väljusid ema ja laps, laps libastus ja kukkus, auto lahkus.... teatavat moodi ja mitte kaugele... õõh... väike duud vaatas ka üle õla, õhtul oli siis pkemalt jutuajamist õudusunenägude teemal). Ossut ka pole enam, kõik ta 9+ elu said otsa. 

"Sa oled armas peakohtunik?" 

"...eee...?....aaa. "  (koht põhjarannikul, tegelt suure tähega)

Nohja siis see Koordi. Nii paha oli olla, et muule ei saanudki mõelda kui pahadusele. Pioneerilaager omab ilmselt ligipääsu võistluskalendrile. Tegin rekordvähe hiigelpatse (8) ja alles poolel teel tuli  meelde, et ma pole skeemigi läbi lugenud. Tegelikult see peaks mul juba pähe sööbinud olema, aga millegipärast tahtsin ikkagi sammuosast minidiagonaali ära jätta. Eelmise sõitja pealt tuli siis ahhaaga meelde. Kole lugu, aga need KS ja TS ei huvita mind seal 3V-s üldse. Kulgen nad läbi ja sugugi mitte halvasti, aga ei mingit rõõmu, sest... Nüüdseks on mul juba kirjeldamatult kõrini sellest, kuidas kolmas osa tuksi läheb ja et ma ei suuda seda kuidagi ära hoida või paremini ette valmistada. Kodus hüppab kõike. Kruusaringi üllatuskraavidel tegi pagemistrikke, aga pärast hakkas käima nagu poleks iialgi mingit probleemi olnudki. Mis ma teen sellisega? Täna tõrkusid pooled välja ja ainult 3/13 ei teinud ühtegi tõrget. Ma ei saanud esimese hooga viiendale nii lähedalegi, et oleks korralikult tõrkuma saanud hakata. Kolmandal katsel sai nina vastu seda punast rõngastega angaari panna. Pikapäevarühmas tulin kõigepealt augupõhjase kraavi üksikuna, siis poniversiooni teiselt poolt ja siis oma rea -- tuli ilusti. Tore, aga väga liiga hilja. Proovisin teisi raja teise poole asju ka ja noh, jampsis veelgi esimestel katsetel. Nagu oleks kõik varasema ära unustanud. Isegi tallitagusesse tiiki ei läinud kõige lõpuks, ennemini oli valmis Koordi mõisani ja teele jäävatesse puudesse tagurdama. Keerles ja rallitas seal, kuni võtsin ta käekõrvale ja lohistasin tiigiveerest alla. Aa, see on vesi, see meeldib (sinnamaani pulgad värisesid all). Ronisin jälle otsa ja käisime tiigiäärest läbi kumbagi pidi. Misjaoks enne nii palju võitlema peab?! Metsik kartis ka kõike, aga tema ma suutsin neist kõigist üle/läbi ajada. Hiireke igatahes alla ei anna, ikka saadab alustuseks Kuu peale mind. Ta meeldib mulle niiväga, aga mul on tunne, et me ei sobi kokku.

Nja. Asi ei parane kohe üldse. Onu hakkab järjest vastu, kui midagi raskemat nõuda. Nagu... mururingilt põõsa vahele välja pööramine. Eem.

Mul on uni ja huvipuudus. Kulgen kuidagi. Kurgus on sodi ka, hääl on ära.

Eksisin ära, kui oma lapsepõlve-lasnakodusse ööbima tahtsin minna. Kõik oli vahva, kuni maanteelt kusagile hoovi keerasin, kust sihtmärk nii mõnesaja m kaugusel, aga ligipääsmatu. Parkisin autoaeda ema kohale ja rippusin väravast väljudes peadpidi telefonis, et valvuril küsimusi ei tekiks. No sain minema. Pärast toas meenus, et olin söögi autosse unustanud. Enne nälgin, kui sinna tagasi lähen! Aga siis jalutasin hoopis poodi. Kassatädi oli tore, mitte ühtki sõna, põrnitses vaid altkulmu. Sai kohe aru, mis kaardid ja kus. Poeuksel tehti kõva piiksu nii sisenemisel kui väljumisel. Asukoha eripära. Ja siis leidsin end maja alt lukustatud ukse eest. Seda võtit mul polnud. Võinoh, enam polnud, sest olin ennist kotist topelt võtmeid leidnud ja ühe hunniku esikukapile jätnud. Minu kimpu oli jäänud eelmine või üleelmine versioon. Hakkasin otsast tarbima värskelt hangitud kraami. Millalgi pärastpoole väsisin ära, helistasin emale ja panin ta valjuhääldi peale, et ta saaks mulle krt 97 Valjalt sissepääsu lunida. Töötas.

Pühapil oli paar imelikku seika. Näiteks ei saanud ma hästi aru, et miks keegi mingis klassis võistles. Olgu pealegi, võit tuleb, aga pole ju üldse huvitav mingid kolm astet võimetekohasest madalamal toimetada... või...? Ja siis keegi, kes skeemi alustuseks hobusel pea küljele väänas, kogu sõidu ajal kontaktiga jändas ja siis lõpus ka veel midagi võimlema hakkas -- pidin ta oma olematu häälega korrale kutsuma. Emotsioonid. Ja siis lendasid lavale koerad. Üks hakkas haukudes platsil ringe tegema, teised rallitasid ümber. Mingit sorti pas de deux katse? Õnneks ei lasknud hobune end suurt häirida, aga ratsanik vajas küll natuke turgutust.

Pole end veel Kosele kirja pannud, aga peaks. On küll 30% kallim kui tavaliselt, aga rajameister on Lars ja põnev kohe, et mis ta välja mõtleb. Tegelen leppimisega, et mul pole 3V hobust ja võibolla mõni homsem päev leian endale uued eesmärgid. Raske on, kui miski ei huvita enam.

Pikalakaline oli vahepeal endale uue sadula saanud ja omanik kurtis, et ta ei soovi enam ühtäkki üldse edasi liikuda. Kasvatab juured alla. Ütles, et proovigu ma. Läksin peale ja oligi blokk ees. Sain ta liikuma küll, aga niimoodi juba rallit ei sõida. Eelmist sadulat kohe võtta polnud ega mingit asendust... prooviks siis sadulata? Riidepuust oli vahepeal pekirull saanud ja... pehmendus alla ja hopsti peale. Leebe ja pehme hobuke tuli tagasi.

Kullo tuli! Meil pole terve igavik kedagi käinud. Pani meile hiiglapika raja, mis raha eest ka meeles poleks püsinud. Kullo on tore. Ühtlasi on tal ka raudsed närvid; keegi teine oleks ühes teatavas olukorras krõbedalt sõna võtnud.

Saabus kosepäev. Hommikul ei pannud endale kellagi, kuna stardikas oli pärast lõunat. Tegin jälle miinimumprogrammi, v.a. patsid, neid tuli laka pikkuse puuduse tõttu seekord rohkem. See tähendas siis tavalise trennivarustusega peale lendamist (nagu mul muid olekski, haha, aga siis trennilammas ja see 1 üldsadul), ainult minu riietus oli natuke teine. Krossiplaan oli varem väljas, sealsetest kollidest kõige hullem oli sobivalt KS ja TS soojenduste piiril. Seega veetsin soojad kollidega tutvust tehes ja üldse igale poole sisse rallides. Tuli kasuks ka. See KUmelli firmatõke, trakehner oli viies, kohe alguses ja kodupoole ka. Senised kokkupuuted olid olnud seotud tõrgetega ja paari ületamisega. KS ja TS ise möödusid märkamatult, ei süvenenudki eriti. Niipalju ikka mäletan, et serpentiini esimese aasa tegin väikse (mingi ajuhälve) ja lõpupeatusel sudisin hobuse paigalt ära (esimene katse oli ~ ok). TS lubasin endale isegi natuke katsetamist, et kuidas oleks natuke tihedamate pööretega ja veidi elavamalt, kuigi läbi jalutama ma ise ei jõudnudki, vaatasin vaid kõrvalt. Sellel kõrgusel (ma muid ei teagi veel temaga) on Hiireke imeline, lausa lust seal peal olla. Krossile tegin 3 v 4 tiiru peale, ühe neist jalgsi, teised elektrikaga. Esiti oli ära hirmutatud, et tagumised kraavid on sees, aga polnud. Huvitavamad kohad olid viies, see mainitud trakehner, millele oli ka alternatiiv-hobune välja pakutud. Siis kaheksas, metsaäärene ja järsust pöördest nurk. Ehk ka 14-15, bankett alla ja mingi pöördega herdel otsa. Kaua ei muretsenud, ootasin, kuni öösöögid ette sain lükata ja siis otse mängumaailma. Vanemad ja vanama olid ilmselt juba mõne tiiru sõnamängu ette teinud, aga neil polnud veel küll. Aitasin siis kaasa.

Krossihommiku, kui hobune söödetud-puhastatud-jalutatud, lugesin ja magasin maha (lugemine teeb uniseks, isegi kui põnev on). Autos kägaras, pusa üle pea. Oli mõnus. Plaan oli teha pikem soojendus ja haarata appi ka motiveerimispulk. Muidu täitsa vahva plaan, aga krossikell oli 11 minutit taga ja päris nii pikka sooja ei jõudnudki teha. Enne veel jootmiskünaüritus ja... No see jootmisküna. Treilerite parkimisala on tavaliselt koppel ja seal siis hobuste jootmiseks mingi vann kokku keevitatud. Vesi sees ja puha. Selline, kuhu Cavalier peadpidi sisse sukeldus ja mõnules, sõõrmed vee all, ja Hiireke isegi lähedale ei tulnud (esimesel päeval olin üritanud sealt pealt hobuse otsa minna -- esimene koht, kus alla andnud olen, läksin maast). Millegipärast oli ikkagi vaja sealt peale saada ja seal ma siis natuke žongleerisin, veepudel ka veel kaenla all, ja hüppasin poolkaugelt peale. Soojenduse lõpuks oli metsakoll natuke välja joostud, aga rooli polnud küll tunda. Sekundid hakkasid jooksma ja polnud kaua aega seal muretseda. Viiendaga oli plaan, et kui esimene osa väga hull pole, proovin otse, aga vingerdajaga alternatiivi. Otsetee võitis (pidin küll natuke abikätt kasutama). Enne kaheksandat kartis hobune metsaäärt ja pööre tuli veel tihedam, aga ära ta selle tegi. Banketilt maandudes sain endale kiivri silmadesse ja herdlit nägin vaid mingi triibu jagu, aga sellest oli küll. Ja eelviimasel tõkkel lendas madjakas ka käest, aga siis oli juba kodu silme ees ja pidur ei jõudnud tulla. Kokku sai sest Hiirekese parim kross seni -- ja ometi arutult aeglane, kuigi vingerdust oli minimaalselt. Olin enne äratundmisele jõudnud, et nüüd võtan pausi sest 3V-st ja see tunne on praegugi alles. Natuke mõrasem ehk, kuna L saatis paar videot ja... kõrvalt igatahes kuigi hull ei tundu. Eks on teistel ka neid sisemisi heitlusi, igal oma lugu ja motivaator. Kui juttu ei tee, siis teada ei saa.

Saan nüüd ehk välja magada. Pidin Hiirega võistlema. Parkuur. Hobune toimis imeliselt, nägin ta esijalgu tõusmas mu ees, kaapimas õhku silme kõrguselt... Hüppasin eelhüppena valet takistust. Lootsin, et keegi ei pannud tähele. Numbrid takistustel olid pisikesed ja ma ei leidnud kusagilt number kahte. Kolme ka mitte. Numbrid muutusid, oli üheteistkümneid, kaheteistkümneid. Takistustele puudus pealesõit, nad olid väänkasvudes ja igasugu risu taha peidetud. Mul olid juuksed lahti, tükkisid kahelt poolt silma ja taipasin äkki, et mul pole kiivrit. Oh ei... see jääb nüüd küll piltidelt näha ja ei saa varjata. Aeg aina tiksus ja stardikell oli antud. Mõtlesin, et hüppan siis vähemalt suvalisi järjest mõnda aega, niikuinii on lõpp.

Küpsis läks varrukasse sooja.

Antson, seltskonnalõvi.

Ridade vahel. Või stardikoridor. [see ja edasi Elini pildistatud, https://elinification.smugmug.com/Eventing]

Autopiloodil.

Pole võimalik kurb olla, kui onu on tore.

Eelvimane, piitsalennutaja.

See on see juhuu-hetk, kui laev on tervelt sadamasse roolitud ja meeskond kõik elu ja tervise juures.

Soojaks külmunud

Tahtsin märtsi lõpetuseks videot panna, aga jäi katki -- lõika, kleebi, piiksuta. Nohhaga. [teema oli metsikute kraavide ületamine]

Aprilli alustuseks külastasin Ecu talli. Teemaks oli lonkamine -- või täpsemalt selle tõttu mitte ilmumine. Ilmselt on hobustel kevad südames, aga koppel ei luba, kui muda teravate konarustega legomaaks öösiti muutub. Pärast õhtul hüppasin Hiire juurest ka läbi. See pressis kangesti ukseaugust välja, endal värske auk jalas. Ega muidu neid auke leiakski ehk nii kergelt, aga nina oli äärest roosa ja seda mitte valgete karvade alt kumava naha pärast. Süganud oli oma värskes augus muidugi.

Kosel avanes krossihooaeg ja Hiireke sai ka jala soojaks. Nüüd on juba kolmas hooaja algus tal ja juba natuke lihtsam. Niisama saime juba kohe vette, aga siis üks hüpe otse vette jäi esialgu ära. Halb pealesõit oli muidugi ka. Ja kraavi ette jäi ka esimene kord mõtlema. Ja üks vasakule pööramine ei tulnud välja kusagil keset mittemiskit. Ja siis ma arvasin, et kaotasin autovõtme ära ja rahvas aitas seda otsida. Tegelikult kaotasin hoopis harjad ära, mis korraks treiku peale puhkama läksid, aga unustasid kasti tagasi minna.

Tuleb välja, et harjaost on ka üks ilge piin. Suurusi pole pildilt üldse näha ja materjali ammugi mitte. Ma ei taha mingit staatilise elektri tehast endale ja kõva hari võiks olla suurem nuku peopesast. See valge, mis mul jooksu läks, oli juba nii 20 aastat vana, aga ikka töökorras. Mingeid uuemaid olen pidanud juba mitu juurde hankima -- lähevad pooleks. Õues on nüüd nii valge, et aina käi, silmad kinni. Sattusime jälle ringile ja proovisime vanad vaidluskohad läbi + 1 mudane metsatee. Sai jälle soovimatuid piruette teha. Ainult ühe saab andeks, selle, mille algatasid pardid on äkklendumisega.

Platsi pinnas on ülimõnus, kannab ega ole veel tolmama läinud. Hiireke oli lennukas ja äge. Kui plaanisin lõpetada, siis oli ühtäkki lennukas ja äge mingites muudes suundades ja tuligi lõpp edasi lükata. Ja siis veel veeauku minna, sest et. Vesi oli kõhuni, sadulavöö sai märjaks.

Nüüd lugu sellest, kuidas Madise-onu naisterahvaid hämmingusse ajas. Üks teine päev tulid Madis ja Metsik samal ajal  M-i ja Karvahalliga maneeži poole. Maneeži kõrvale oli pargitud treiler, sest parkla ise oli ametis basseiniks olemisega. Mis seal vahet võis olla, nii poolteist meetrit või paar -- igatahes oli Madisel vaja hobusega sealt pilust läbi jalutada. No teevad vahel asju, keegi ei tea, milleks. Arvas siis M, et tema oma halliga ka, lihtne ju! Aga päris nii ei läinud. Madise-onu jõudis juba trennigi kallale, kui M ja hall ukse taga vaidlesid. Ikka jäi vahe läbimata. Siis üks teine päev panin kavalette ja kaks sinist veeloiguimitatsiooni. Ise tulin neid loike penerollina, aga Madisele jätsin kõrvuti -- hea pisike hüpe, aga samas tõhus roolimisharjutus. Tuligi neid siis Metsikuga algul kohapealt (traditsioonid siiski) ja pärast nii traavis kui galopis sirget liini hoida püüdes. Poole pealt ilmus maneeži K oma E-ga. Ah et Madis niimoodi muuseas lähebki lompe? Proovis ka. Ei saanud lähedalegi. Nohja siis üks järgmisem päev testisid M (mitte ükski eelmainituist) ja Suurmust banketti. Ütlesin, et testigu siis juba vett ka, et järgmine päev, kui Madis tuleb, lähme koos niikuinii veeaugust läbi. Veeauk on praegu triiki täis ja tavaliselt sellist seisu kuigi pikalt nautida ei saa. Tuli siis see järgmine päev ja kui trennid tehtud, läksime Madise ja Metsiku ja Hiirekesega veeaugust läbi, Madis seejuures veel filmis seda minekut seljast. Hobustel ujusid sabad vee peal taga sirgu ja hobustel sai kõhualunegi märjaks. Vist polegi seal kellegagi nii sügavas käinud? Juhtumisi oli pealtvaatajate hulgas ka M Suurmustaga. Nii lihtne ongi?! Et muudkui jalutavad läbi? Muidugi proovis ka, siit- ja sealtpoolt, aga noh, ei siiski. Siin on moraal ka... kõik polegi alati nii lihtne, nagu vahel pealt paistab. Või siis nähakse ainult mingit suvalist hetke, aga pole aimugi, kui palju see suvaline hetk eeltööd tahtis. Et Metsik usaldaks ja läheks kohtadesse -- aastaid. Et Madise-onu hobusega nalju teha saaks -- juba kaks + aastat. Ja pealegi on Metsik tegelikult jõehobu ja nüüdseks ta lausa tirib vette. Ei ta mäleta oma kunagisi piruette ja ühe neljanda M-i ja Veelühehalli sabas värisevate jalgadega esimeste veesammude tegemist. Ja Hiirekesega tegin ma juba eelmine päev seal vee ees oma piruetid ära, nii et järgmisel päeval polnud enam kõhelda tarvis.

Kui toimub 3V laager, siis ühest on ometi vähe, olgu neid kaks! Nii juhtuski, et kahel pool Eestit laagerdati terve nädalavahe. Minu suurim mure oli, et vaene hobuduud peab aina boksis konutama ja kaks head koplipäeva läheb puha raisku. Lubati ka öökülma ja väliboks on samahästi kui väljas, tuul ja vihm mingil määral välja arvatud. Olin hommikuks tahvlile kirjutanud, et ärgu Hiirt välja lastagu. Nohja vaatas mulle ikkagi rõõmsalt koplist vastu. Värskelt väljastatu, äkki jookseb üldse minema? Aga noh, tuli mulle kohe vastu, kõrvad püsti. Mul jõle piinlik, sest ma ju teadsin, kuidas plaanid edasi lähevad. // Esimene trenn oli maneežis. Ligunesime seal. Eks ma loopisin ikka osa riideid minema ka, olin lausa särgiväel, aga tund ja veerand küpsetamist väänas korralikult tühjaks. Mul oli missioon hobune eest kõrgemaks ja lahti saada, rohkem sääre ette ka. Hüppas päikeselaike algul mul. Järgmine mure: äkki hobusel enam teiseks trenniks jõudu ei jätku. Õnneks oli see vähemalt õues. Vahtisin teiste trenne pealt ja külmusin kringliks nii oma 14 korda. Mingid lähenemised olid traavis, mul pistis ikka galopikad vahele, olgu või minid. Jube osav, eksole. Tegi mulle kaugeltlende ka, mille peale Hanno oleks paar krõbedamat sõna öelnud, aga Lars ei lubanud enda pihta kuri olla, kui hobune nii "positiivne" on (tal jutumärke polnud). Kõrgustesse ei trügitud, oli rohkem nagu roolimise teema. Ja siis ma sain oma harjad tagasi! Olin enne tulutult otsimas ka käinud, aga tühi maa, sest keegi oli nad juba varem tee äärest leidnud. // Oli öeldud, et heina pole, saepuru on. Tegelikult oli vastupidi. Õnneks olin midagi kaasa tassinud ja sain puru ja heinaga Hiirele vähemalt mingigi pesa teha. Ise ööbisin isa juures ja mängisime rahvaga sõnamängu. Vanaema arvas, et ta ei taha kedagi segada ja ööbib teisel korrusel, mitte all. Ta siis hiiliski väikese kolina saatel öösel ringi, isegi tule pani hiirvaikselt põlema ja siis ma otsisin varrukate tagant silmavarju. // Hiireke oli igatahes pikali maganud (juhhuu!). Kohe varakult algas treenerite koolituse teoreetiline osa. Vaatasime videosid ja arutasime treeneritöö murekohti ja võimalusi. Põhimõtteliselt on kõik võimalik (näited finantspuudulike ja karuaugus sehkendajate imelistest edulugudest). Vahel lihtsalt ei tule ise selle peale, et mida kõike saab ja keegi peab ette näitama. Muresid on ka ja lisaks on meie sport muudkui muutumises. Aega jäi väheks ja juttu oli palju, esimesed olid ühtäkki end juba krossisoojaks teinud. Larsi-onu näitas ette, kuidas toimetada väga erinevatasemelise ponide grupiga. Ütles, et meie madalama taseme tõkked on ikkagi liiga keerulised. Alustamiseks oleks vaja kutsuvamaid asju, nagu ürgpikad palgid või viie meetri laiune hekiga herdel. Meil sellist algajapalki polnudki võtta -- Lars uuris, et kas meil viimati ongi siinkadis lühemad puud (pikkusepuudega puud?!). Traditsiooniliselt ei lubanud liiga enesekriitiline olla. Kõigepealt leitagu 3 positiivset asja ja siis midagi, mida annaks parandada. Kukkusid maha? Edaspidiseks mõtle, kuidas istak maastikukindlamaks saada ja millal ja kuidas jalga peale panna. Tõrkus? Harjuta rohkem. Tahtsid hüpata kõrgemaid ja keerulisemaid asju? Ma tean, et sa oled võimeline, aga hetkel pole mõistlik, kuna esiteks on hobused alles teist korda väljas, teiseks otsime positiivset kogemust ja kolmandaks on  soovitud kõrgusega kombinatsioon põhjamaade meistrikate tasemega ja jõuab veel. Tegelikult ütles üldse, et kuni kolme tärnini on hobuse harimine, alles 4 tärnist algab testimine. Rääkis, kuidas on olemas nn transpordi-istak, kus tagumik sadulast lahti, teed hobusele liikumise kergemaks. Vahepeal võid teha katseid, et kas hobune reageerib. Tõkkele lähenedes tuleb hüppeistak -- nii umbes 5 fuleed enne tõket lähed püstisemaks, lükkad puusad ette, jalgade alumised osad hobuse ümber, kannad all, varbad laiali. Ratse peab olema lühike, sest pikk on liiga aeglane, aga käsi peab olema õlast lahti (ja õlad lõdvestunult all). Trennid venisid hiiglapikaks, kuigi algul tundus isegi plaanitud poolteist tundi rohkem kui piisav. Meie oma oli vist pikim, 2:20, kuigi lõpuosa teised ei teinud. Sest kukkusin eelviimase kombinatsiooni peal maha. Sest jaluserihm läks pooleks. See oli küll ootamatu, sest rihmad olid uued ja nahksed ja puha. Igatahes sain lõpuosaks laenujaluse ja Hiir sai jälle tubli olla. Kindlasti parim krossitamine temaga seni, kuigi paari asja puhul oli mul omal küll junn jahe. Mul igatahes oli kriips kõrvuni ja Hiirekese üle tohutu hea meel.

Hiljem ütlesid pildid, et oli ka krossil ohtralt kauglende teinud. Seljast ei saanud arugi, v.a. see 1 kraavitagune, kus 3,5 sammuvahe oli ja me tegime 3-ga. Olekski lihtsalt järjest rõõmus nüüd, aga muu elu pressib oma veidrustega peale ega luba. Kustun vaikselt.

Soojad ilmad on Metsiku jälle ära kurnanud. Kari muidugi kihutab ka rõõmsalt ringi muudkui, aga tema nendes mängudes eriti ei osale.

Käisime Värskas oma võidetud spaapiletit kulutamas. Pole nii ammu nii palju ujuda saanud. Algul ei pannud tähelegi, et "teises toas" oli päris bassein ka ja rahmeldasin soojas. Äkki on sealne vesi soolasem või mis, aga jälle oli kergem veel end kanda lasta. Minu konn-koer stiil töötas isegi erilise jalgade abita. 

Et neid vabu nädalavahesid eriti pole, läksime võimaluse avanemisel metsa. Vähemalt vanasti oli seal mets. Esiteks olid kruusateed rikutud. Peale kallatud paarkümmend cm uut putru ja kõrvale tekkinud sügavad kraavid andsid muidugi kohe aimu -- veetakse puid välja, ja palju veetakse. Tee oli ka kitsamaks muutunud ja kui keegi tõusu peal treikule vastu oleks tulnud.... ee... noh... siis oleks mahalaadimiseks läinud, sest edasi sealt kohapealt poleks saanud ja tagasi ka eriti mitte. Tavapärasel laadimisplatsil lasketiiru värava juures oli kohe kopp ees. Päriselt. Ja lumepundar oli ka maas. Hobused käitusid imeliselt viisakalt, aga ma ise ei jõudnud ära imestada, kui koledaks annab üht metsa nii väikese ajaga solkida. Meil oli ju eelmise aasta lõpus sealkandis orienteerumine olnud. Nüüd viis sinna uus uhke pudrutee, kraavid ümber, metsa saamiseks roni läbi või kannata ära. Ronisime siis mööda vähem käpitud kohti ja kann sai päris kõva trenni hobustel. Hambad ka, sest need krahmasid iga mahlakama murututi järele, mida küll liiga tihti saadaval polnud. Pohla- ja mustikavarred ei lähe kohe üldse peale, kuigi rohetavad ahvatlevalt.

Tuul oli nii suur, et sain koduteel käbide ja okstega vastu pead. Sellise ilmaga on hobused teadagi millised. Ei hakanud isegi ägedaid plaane tegema, vaid roolisin niisama, kohati poolistakuski ringi. Ja siis läks märakarja koplipost tiiki ujuma. Kuna tal oli traate ka küljes, siis plõksis seal meeleheitlikult. M andis hobuse mulle hoida ja käis uppujat õngitsemas, sai ise ka natuke lisamotivatsiooni juurde.

Duolingo hispaania keel hakkab aina enam meenutama kommipurustamist. Tasemeid muudkui tekib juurde ja ma ei jõua enam kuidagi kohale. Peaaegu kogu pere toksib seal öökulliäpis, tehakse ukrainat, venet ja jaapani keelt. Mul omal on alustatud soome, vene, rootsi, prantsuse, ukraina keeled, aga kõiki ei jõua korraga ilmaski vedada ja hispaania on pealik. Ukraina keele tegin 2. tasemel lõpuni, kui äpp veel vana oli. Nüüd enam niimoodi lihtsal tasemel lõpuni ei lubata, peab järjest mööda teerada minema ja kõik ära tegema.

No vot, kui võistlustel käimisse nii pikk paus tekib. Siis on juba mõttestki jalad pehmed. Ikka veel! Ma olen juba tuhatvana ja see Volbri meeter, või noh, üldse meeter on hobusele lihtne. Miks siis närvitseda vaja? Õnneks sai -- no oleks saanud* -- hommikul pikalt magada, sest klassi arvatav aeg oli pärast lõunat. [*töörahvas arvas, et on vaja konsulteerida, pikalt ja põhjalikult. Tehku liinipeatus, küll ma teisipil vaatan üle, eksole] Abimehi mul seekord polnud ja majandasin üksi. Vabalt oleks võinud rohkem uimerdada või isegi hobuselt junniplekid maha pesta, kui oleks teadnud, et minu klass tund nelikümmend hilineb. Üksi pole hullu üldse, ainult parkuuri vaatamine on väljakutse. Sain Erviga vahetada, ma hoidsin tal ja ta mul, kuna klassid olid erinevad. Soojendusel üksitades tuleb ka teiste järgi sammu seada. Mul juhtus, et sain ainult madalaid teha, kui 1 vistmõõdus latikas välja arvata. Mis seal ikka. Platsil on niikuinii teine olukord ja kollid ka. Vahtiski veidi kahte esimest tõket, aga muidu teadis täpselt, mis teha vaja. Ma vist saaksin proovida ka läbikihutamist, nagu mõned teevad. Hobune on osav. Loogiline oleks +10cm teha. Aga nagu ei taha, tegelikult on võistlusisu kusagile üldse ära kadunud. Muidugi huvitav on väljas käia ja näha, mis teised teevad. Hiir näiteks oli valgetest märadest ja murust lummatud. Ma sain näha, kuidas päris elu instagrammeerub. Arvutisse jõudnu on tihedad filtrid läbinud...

Kus on kevad, ah?

Pool aastat oodatud puhkus jõudiski kätte. Põhiplaan oli puhata, koristada ja Wednesday pärast hangitud Netflixiga lähemalt tutvuda. Puhkamine oli isegi põhimõtteliselt võimalik, kuna suurem osa mehi läks üldse ära Soome suusatama. Koristada oli vaja, sest jõulukommid vananesid kõrvakuuldavalt ja ma polnud sassis toas nõus kommipeitust tegema -- ja vähema kola keskel on niikuinii kõiki asju lihtsam teha, olgu see siis kasvõi diivanil vedelemine. Nohja siis see netflix (ja chill). Jube kavalad on, kõigepealt uurivad välja, mis kasutajale meeldida võiks ja siis kütab lihtsalt peale. Mitte kunagi ei tuleks lõppu, kui ise lihtsalt püsti ei tõuseks ja ära ei läheks. Wednesday oli vahva, teised jurad ka, mis sealt järjest peale sadasid. Nüüd saan aru, miks osalejate hoolikas (ja tihti ebaloogiline) valik on teema. Sest on. 

See suusatav meespere ei saanud algul kuidagi minema, muudkui unustasid juppe maha. Siis nad ei jõudnud laevale (pidid järgmise võtma) ja kaotasid suusasaapa ära (pidid uued rentima) ja väikseimale kaasa võetud ei sobinudki -- talle tuli ka uued rentida. Siis kadus ühel keset aktsiooni mäepilet ära, üles ei leidnudki, kuigi käisid lund sõelumas. Ja siis lõpuks kadusid ühel suusad ära -- õigemini, läksid vahetusse. Tema hallid olid läinud, alles jäänud olid mingid viletsamad võõrad hallid. Hea, et üldse tervelt koju tagasi jõudsid! Üks kadunud saabas, tuli välja, oli siiski kaasa reisinud, aga pagassipõhjas peidus olnud kogu aja. 

Kelleks hakata see hooaeg? Saan nüüd jälle vabalt kestahes olla. Amatöör oleks vist õigeim valik. See tohib toimetada mu mugavustsoonis. Huvitavad muutused on toiminud takistussõidus: hakatakse sisse viima klassipiiranguid, nii et suvaline nägu ei võigi enam rebida gp hobust ja kohe kõrgemaid katsetama minna. Tundub mõistlik, aga tundub ka, et rahvas pole seda muutust veel avastanudki. Ju siis pole oluline.

Tuleb välja, et Hiireke mängib Saxofoni(ga).

Nii palju sadas lund, et otsuse tegemine läks äkki lihtsaks: ei lähe Ihastesse. Hiireke on olnud nii huvitav pärast uue lamba katsetusi, et eriti ei tahagi teda kuhugi suruda praegu. Las ta siis olla... ja ehk pääsen sel talvel üldse rehvivahetusest nii. Nauris käis tallis külas, tohutu järjekord sabas. Mujalt tuldi ka, aga see on tavaline.

Tahaks tihemini midagi muud teha kui maneežis kurvitada. See nv on juba esimene ratsaorienteerumine, aga mitteminekul on sama hea põhjus kui mitte-2V-tamisel -- lume- ja külmatüli, mis metsavahel oleksid veel võimsamadki. Öösel oli -26C! Sel kevadel on pikad juhtmed. Sattusin ikkagi Ihastesse, seekord pealtvaatajaks. Õnneks oligi, mida vaadata. Vähemalt kaks sellist sõitmist, millel silmad puhata said ja tekitasid tahtmist ise ka. Kuigi see võistlus-koolisõit... mnjah. Kuidas pehmelt öeldagi, et vihkan seda? Mitte üleni ja täielikult, aga pahadest näidetest saadud emotsioon on üsna võimas. Isegi raske on tuua välja, mis just seal sodi-edetabeli tipus ongi -- sümptomid on ikkagi seotud treeningvõtetega ja need ju harjutuseti ei muutu. Paar näidet siis. Pikendused, milles hobuse kael on lühike nagu malendil, jalad vehivad, aga sammude ega üldse millegi pikenemist ei mingit. Piitsa-piaffee, millel tagumine ots omasoodu hüpleb. Langenud seljad ja kinninööritud ninad, kui sõõrmed pingeliste lehtritena kapsli alt laiali pressivad. Üldiselt "tagurpidi" seljas istumine, kogu keharaskusega hobuse näos. Ja veel üldisemalt igasugused liialdatud liikumised, eriti traavis. Miks peetakse ägedaks mingit närvilist ämblikku?! Kannad Kapa-Kohilas, randmed vastu nina. See näeb kohutavalt ebatervislik välja. Jube efektne, jah, aga rõhk esimesel omadussõnal. Selline aeg-ajalt tekkiv purtsatus siis. Kohe pärast 2 lollaka näpuvääratusega sooritatud e-etteütlust. Ühes kohas topelt-A ühekordse asemel, teises D asemel S (kõrvuti, noh!). Olen enda peale pahane ja siis jääb teistele ka midagi üle. Samas üritangi alati kiiruse peale teha (no seda etteütlust ikkagi, mitte kõiki asju) ja... oeh. Tekst ise oli seekord lihtne, eriti eelmise aasta kirve kõrval. 

Ja siis sulas lumi. Tegi tallihoovi ja maneeži basseiniks, seega käisime tähevalgel (pärast tööd enam päikest pole) 7,5km ringil. Valgusallikat ei võtnud, aga vestid olid seljas -- hämmeldasime autojuhti, kes pidi ilmselt mõne hetke enesega aru pidama, et mis hõljukitega tegu on. Ühe ehmatuse saime ise ka -- ühe uue maja juures, millest teadsin, et seal koer on. Olin just hobusele koeravõimaluse ära rääkinud, kui see koer otse kõrval haukuma kukkus. Oli vaikselt oodanud! Hobune muidugi kargas õhku. L peaks tulema Grete, aga kas ta supluseks valmis on -- kes teab.

Oli Grete, ei lasknud end mülkast häirida. Inspiratsioon on tagasi, vähemalt mingiks ajaks. Pean taltsutama oma vasakut kätt, mis igal esimesel võimalusel oma elu proovib elada, maanduma sügavamale sadulasse, et saaks jalusele rohkem toetada, mitte niiväga kihutama küljendustel -- siis on aega rahulikult jalgu tõsta (oijeerum, kuidas mulle meeldib Hiirekesega küljendada, talle on see nii kerge), julgemalt korrigeerima, kui reaktsioon on aeglane (vot see on raske).

Maneež kuivab nii aeglaselt, et läksime jälle ringile. Kõigepealt pani järjekordne lendhobu meie omadel südamed põksuma ja nalja sai rohkem kui eelmistel kordadel. Tegelikult väga naljakas polnud, kui just äkkpiruetid naerma ei aja. Vähemalt olid teed oma kõige mõnusamas seisus -- pehmed, aga mitte lirtsuvad. Murule pole veel asja, jube libe ja mudane on.  

Peaks nagu rohkem hüppama, aga kesse jaksab. Kullo sai ka ainult poole maneeži peal toimetada, mujal on veel liivapuder. 

Mingi laagridraama. Ühte ei taha minna ja teist kuidagi üldse ei korraldata. Kirves on ka ja hobuse jaoks tingimused ebasoodsad (arusaamatu hinnakirjeldusega  väliboks).

Juba tulid esimesed sääsed välja ja üks teine päev pidin kõvasti konnaslaalomit tegema (no nii suured juba teel, loodetavasti jäid ikka mõned ellu ka... kõik ei tee slaalomit...), aga ikkagi tõmbus kevad tagasi. Homme peaks lund sadama. Vähemalt eelmine lumi on suures osas vormi muutnud ja maasse kadunud, sh maneežist. 

Viimasel ajal oleme nii palju ringil käinud, et lugemine läheb sassi. Võiks ju arvata, et hobune on nüüdseks harjunud ja rahunenud, aga noh... arvata võib igasuguseid asju. Seega kartis ta eile ühte tee äärde parknud valget autot. See polnud enam isegi päriselt valge, aga hirmus ikka. Hiirekese piruetid kaldusid kiirelt kraavi suunas. Ahaa -- tahab rohkem trenni saada. Pakkusingi eri võimalusi, mis teele ja kõrvale jäid, sh pisikeste kraavikeste ületamine. Onu sättis ja veiderdas, kuni Metsik ette näitas, kuidas käib. Loivas lihtsalt läbi. Isegi kui mudane oli. Ühes kohas oli kraavi taga mahalangenud puu. Seda vaatas Hiireke küll liiga himukalt, nii et pidime kähku ümber keerama.

Rõngasplaneet

Oli vaja hobune läbi rõnga ajada. Aga millest see rõngas teha? Pehmed asjad ei hoia kuju, aga kõvad liiga rasked ja vähe muudetavad. Igasuguseid mõtteid oli, kokkupandavatest hularõngastest aiavoolikute ja makrofleksitorudeni. Üks teine päev, kui M-il ka aega oli, monteerisin erinevate läbimõõtudega isolatsioonitorudest rõngataolise asja kokku ja jalutasime kambakesi käekõrval läbi (Metsik, Hiireke ja meie ise ka). Järgmine katsekord ei tahtnud kuidagi tulla, sest küll oli silmi palju ja küll oli abikäsi vähe. Galalaupäeval kutsusin H appi ja oligi tühja maneeži päev -- terve mu trenni jagu --, aga H jäi parasjagu hiljaks ja saabus enamvähem samal ajal, kui müügihobust hakati katsetama. Küll neil oli siis tsirkust... aga ise nad alustasid, kui esimene hüpe kohapealt tuli ja neiu hobuse kaelale maandus. Kuna iga rõngaläbimine tähendas maiust, siis meil Hiirega mingeid kommunikatsioonihäireid polnud -- kummalgi oli oma amet selge. Tema hüppab ja mina kommitan. Kuni tuli metsik mõte ka varustamata hobusega proovida. Aega polnud uute juhtimisvõtete lainele minemiseks (äkki tuleb silmi jälle!), koorisin hobuse lagedaks. Valjad eemaldasin seljast, kuna polnud aega tühja hobuse puki juurde meelitamiseks. Nohja siis see väikesest hüppamisest elevil Hiireke eriti mu juhtimisvõtteid ei kuulanud (et nt valjaid tribüünile viia vms). Sokutasin valjad H-le ja kõik ta 8 kätt olid ühtäkki hõivatud rõnga ja telefoni ja valjastega. Hiireke pistis jooksu ja kuna mul see päris pidurisignaal veel tohutu selge pole -- "seis" töötab esialgu maatööl -- ei hakanud seal lärmama ka ja ta siis jooksis ise täitsa omal algatusel läbi rõnga. Maiustus siiski, noh.

Vahelduseks käis külas ka J. Kihutasime ringi ja olime tublid. Üldse on kõik kahtlaselt tublid olnud viimastel aegadel, seega on kahtlusi, et tubliduse skaala on mingit sorti reformi üle elanud.

Lapsed on laiali, kes Tšehhis, kes õues lumekurge ehitamas (uskumatult pika noka sai talle) ja kes kusagile ridade vahele kadunud. Neljapil peaks ema tegema põhja-lõuna suunal suure nihke ja saabuma sise-orienteerumisele. Muidugi tahab mulle pähe teha, aga seekord mitte!

Järgmine Lohja-tripp tahab peale tulla. Näide sellest, kuidas oluline info on kusagil olemas, aga mitte seal, kus sellest kasu oleks (tervelt 2 nädalat detektiivitööd sai ilmaaegu tehtud, jõudes edukalt (!) järeldustele, mis olid kellelegi nkn teada).

Neljapil saabusime M-iga koos talli, ma tegin kiirratsutamise (aga sisaldas S-T-G ja ühte hüpet) ja jõudsin enne autosse ja minema, kui M üldse boksist välja hobusega. Ma polnud varem seal TÜ raamatukogus käinudki ja olin juba uksest sisenedes täitsa eksinud, aga rahvas oli koos ja orienteerumisvalmis -- mis seal ikka, hakkame! Mõnus rada oli ja ma ei läinud isegi kaduma vahelduseks, natuke isegi unenäotaoline.... mul on unedes tohutult igasuguseid orienteerumisüritusi koridorirägastikega. Unedes pole ma vist tegelikult kordagi edukalt lõppu saanud, ei võistlustel, reisidel ega ns üritustel, aga just see seiklemise osa. Nja, viimasel ajal on mul tihti olnud une tunne. Äkki magangi? Hommikune õhk näiteks on nii kuiv ja pehme ja tühi... isegi lumi, ta pole enam külm nagu sügisel värskelt tulles või keset talve.

Ma pole veel tagasi pääsenud, aga seekordne Lohja-seiklus on omaette klassist. Esiteks ma ei tahtnud üldse tulla ja kui lõpuks enam vingerdada ei kannatanud, oli plaan paari tunniga kõik kähku valmis saada ja sääred teha. Aga ei ju. Kõigepealt lasin end pimedas punasega pildistada. Bye-bye päevarahad, teeme siis heategevust. Vähemalt niipalju vedas, et ööseks kohvi ei pidanud jooma ja hommikul sai ülisujuvalt laeva. Kohapeal hakkasid lihtsamad uuendused isegi tööle, aga need põhitegelased ei tahtnud kuidagi alluda. Muutujad tekivad ja kaovad, aga kuhu ja kuidas? Poole ööni tegin pöördlülitile uut testi, kus muutujaid oleks minimaalselt ja jrgm hommikul tundus asi justkui töötavatki, kuni tester sootuks maha suri (nägin enne unes, et Soomes suri trollibussi juht keset kihutamist... khm). Õnneks sai kollektiivsest mälust välja urgitseda, mis täpsemalt lõhki läks -- külapeal oli diagnostika litsents just lõppenud ja üldine jutt oli liiga üldine. Remondi käigus lõhkusin oma näpujälje ega pääsenud enam töötelefonile ligi. Mingil hetkel lasksin verepadja sisu välja ja seda siis lekkis igale poole. Paari tunni pärast taastus ka näpujälg. Sidrunitunne, täiesti tühjaks pigistatud sidruni tunne (ma ju kõike ei saa siia panna ka...).   

Ja siis ilmus meile ühtäkki Hanno. Viimane kord oli septembris. Hobune oli mu soomekäigu ajal ennast maakeraks õginud ja seda juba nina alla hõõrumast ei väsitud (ohjah...). Sai ohtralt nalja ja natuke trenni ka. Teemaks oli, et pole vaja nii puntrasse hobust sõita, vaid hoida hea baasgalopp ja vahet pole, kui nina ees püsti. Mingit väljamagamist pole üldse loota, jrgm päev oli HTG-s siseorienteerumine. Sinna majja nõrganärvilistel seiklema küll asja pole. Nii palju urkaid ja käänakuid, tohutu keeruline ehitis. Ilus ka. Mingites kohtades seisin lihtsalt miljon aega paigal ja otsisin ühendusteid. Pole! Kuni midagi leidsin ja siis kas ei leidnud kohta päriselt kohe üles või oli trepp sobivas suunas keelatud. Seal on üliäge keerdtrepp ka, täitsa alt üles välja. Poolel teel kuulsin, kuidas T1 oma klassis kolmanda koha eest auhindamisele kutsuti. Kui mina lõpetasin, oli juba öö. Esialgu ei saanud paberile tulemustki kirja, oli OT, mis vist äkki over time tähendas. Järgmiseks hommikuks oli T1 koht paranenud teiseks ja ka mul oli aeg, 1:27 -- sugugi mitte viimane seejuures. Ikkagi ei ole mingit puhkust tulemas, ka jrgm päev tuleb sinnasamma kooli minna, kuna toimub mingi üritus lastevanematega. 

Alutuseks kahooditi natuke. Kuna e-koolis mingit erilist teabevahetust ei toimu ja T1 pole muresid kurtnud, ei teadnud ma kooli asjadest õieti midagi. Hea, et klassi numbrigi ära arvasin. Aga millal kooli lõpetamine on ja kuhu nad sõidavad? Hmmm... Siis jagati rahvas loosiga gruppidesse, kus lapsi ja vanemaid sobivalt segamini sai ja algas jälle orienteerumine. Nagu see meie linnapõgenemine, aga koolis sees ja küsimusi/kohti oli hulga rohkem. Korraldajad olid vaeva näinud ja nalja sai, aga omapead poleks ma vist mitte ühtegi kohta üles leidnud. Meie tiimi koolikad aga laveerisid mööda maja üliosavalt. Pööraselt vinge koolimaja, noh. Ja milline tohutu vahe minu kooliaegadega. Ehitis ise lükkas juba lõua lahti, aga ka see... kohalolek inimese jaoks, või ma ei teagi, mis see just oli, aga leidus klavereid, millel mängida (ei olnudki rangelt keelatud, vaid lausa soositi kasutamist), lauatennise laudu (pallid ja reketid kõik olemas), lauamängude nurki, lauajalgpall -- noh, niipalju kui ma kiirelt märgata jõudsin asju -- ja lisaks saavad nad koolis saunas käia. Pärast vanemate koju saatmist sinna just mindigi. 

Maratonipäevaks oli talvel üllatus varuks -- paks uus värske lumekiht. Muidugi oli siis vaja õue ratsutama minna. Töllasime kõiges rahus oma ringi ära ja kui plaanisin törtsu galoppi teha, siis pühkis Hiireke lihtsalt minema. Ehk Metsiku konkuretsist tiivustatuna? Keerasin ümber, et teeme siis teisest jalast, aga rahulikumalt -- oi ei, leekis nüüd täiesti kontrollimatult minema. Mingist jutust ja jõnksutamisest kasu polnud, väiksele ringile tõmmata ei julgenud ka, kuna kummulikukkumine ei tundunud üldse ahvatlev. Mingil hetkel tulid põõsad ette, siis saime pidama. Täistont noh. Vähemalt sain oma lumenäo lõpuks korralikult ära teha. 4-5 katset, iga kord tuli nagu krimpsus hiina vanamees, aga see tagurpidi-efekt töötas korralikult.

Uus lennuvahend: valge kohvikruus. Seda tuli nagu välgumihklit pöidlaga käivitada ja asetada enda alla (ikka sangast hoides). Siis sai lennata sama kiirelt kui autoga (mööda lasnakanalit).

Hommikul oli koogiuputus. Läks vähe pekki see magusa vältimine enne suurüritust. Mingi "murelik ükskõik" olek on. Otse nagu ei masendu ega midagi, aga null rõõmu ega erilist huvi millegi vastu. Mingid pisiasjad on kuhjunud ja neist on vist tekkinud liiga suur virn. Mõtlesin seal kuhjas inventuuri teha, aga.

 

Täna vihastasin ühe järeltulija peale nii hullusti, et parandasin 5 paari sokke ära. Üldse oli vist rahvusvaheline n*ksipäev, kuna muudkui leidus rahvast, kes kellestki teerulliga üle sõitis. Küll õnneks mitte otseses mõttes, aga noh... null austust kellegi teise vastu, omad huvid nii kõrgesse tõstetud... meh. ((Katsu guugeldada teerulli -- roll of tea))

 

Sattusin ootamatult kohta, kuhu ei teadnud endal veel vähemalt niipea asja olevat. Nimelt käisin 24.02 üritusel Estonias, olles nr 2 T1-le. Õnneks oli T1-l koolis etikett selgeks õpitud ja küsis veel õpetajalt lisa ka. Ei olegi nii lihtne. Juba see korraldus, et kutse-etteteatamine-juhendid ja QR-kood ajas veidi ärevile. Aga riidesse tuleb ju ka panna! Mingi hetk sorisin kusagil teisekäe poes pidukleite ja kaalusin laenutust või midagi. Ja siis veel juuksed ja... kas peaks midagi üle värvima ka? Justkui et kõige pidulikum üritus Eestis üldse või...? Küll on tore olla mittekeegi -- mingil hetkel kadus mure pealt ja läksin sootuks lihtsalt niisama. Niipalju siiski üritasin kohanduda, et ostsin oma elu esimese ripsmetuši. Marssisin poodi, olin valikutest pahvitatud ja pöördusin müüja poole, kelle päris nägu oli osavalt paksude kihtide alla peidetud. Selgelt ekspert! Aitaski kiirelt välja ja nii 2.5 minutiga pääsesin sealt pakku. Reisisime Tartust autotäie pidulistega, kellest mõni polnud pealinnas varem käinudki. Need olid päris kohkunud, kui Estonia ukses rebisid militaarriides härrased autol uksed lahti ja ootasid, et juht sujuvalt ära sõidab. Aga ei, meil kargas nurga tagant salarelv H ja läks ise rooli. Fotograafide armaada uksel vaatas meist läbi kui vastpestud klaasuksest, käed aparaatidega rippu. Mõned hetked hiljem -- ja tundsin end kui vahakujude muuseumis. Tohutult palju tuttavaid tegelasi käeulatuses, ilusti sätitud, puuderdatud ja värvilised. Tutvus oli muidugi ühepoolne. Kontsert/etendus meeldis väga, aga oli tohutult lühike võrreldes mõne teise kohustusliku osaga. Piip ja Tuut saaksid ka laigi, kui oleks kusagile panna. Nohja siis need suupisted. Neist sai vabalt kõhu täis ja õhtu peale õppisin ettekandjate vahel laveerima, nii et lemmikud ampsud tihedamini teele jääksid. Oli sammalt ja sibulat ja kalu ja hirvi ja palju muud. Ahjaa, üks asi veel. Pildistamine. See toimub nagu konveieril ja terve seltskond pildispetse tegeleb sellega, et pilt saaks söödav ja saba liiguks. Kui tulemus on käes, hõigatakse järgmine ette. Mu kinganinas hakkasid peened ribad järjest järele andma. Iga natukese aja tagant rebis järgmine end lahti ja lahkusin nagu Tuhkatriinu, pooleldi parema jala kingata ja veidi enne, kui kell lõi. 11, mitte 12, sest koristaja on ka inimene (neid snäkke ikka pudenes maha ja nad moondusid poleerimisvahendiks).

 

Kui kullotab ja ma juhuslikult luban välja, et iga aeg sobib, siis leidub hambaarstil just täpselt 1 vaba aeg kuu aega varem ja see on ainult tund enne trenni. Läksin ikka. Neil on seal tohutu hea süsteem, teevad kiirelt ja täpselt, aga seejuures odavamalt kui mu tavaline hambakas. Pluss veel see, et leidsid mulle vabanenud koha ja ma ei pidanudki kuu aega mossitama. Kullosse jõudsin ka ilusti ja oli kohe tore. Pani meil mootorid käima ja timmis käike ja silmamõõtu. Pärast jõudsin isegi Metsiku kabjad kabjakujulisemaks trimmida ja päeva jäi veel ülegi. Puhkus on mõnus. 

45

Aga mis siis, kui ma ei viitsigi jätkata niimoodi korralikult regulaarselt, isegi kui pärast on jube mugav lugeda, et kuis asjad varem olid...?

Kullo tuleb nagu sõõm värsket õhku, paneb meid pingutama ja pärast on hea olla.

Talliüüri tõsteti "sümboolse summa" jagu, kui 15% niimoodi nimetada võib. Et arv väiksem paistaks, teatati päevane hinnatõus ja lõppu "+km". Tõuseks siis palk ka samas tempos! Eks niimoodi tasapisi suretataksegi hobuvärgindus välja, lihtsalt ei jaksata enam pidada. Võistlemas käiakse juba ammu hoolikalt valides ja igasse võimalikku trenni enam ei roni. 

Ma polnudki pipakaid üles pannud, las tulevad siis siia. Iga kord mõtlen, et nüüd on küll viimane kord niimoodi jamada. Samas teised on aidanud järjest rohkem ja huvitav on näha, et mida T2 kaunistuseks välja mõtleb. Ma ise teeks hulga lapsikumaid nägusid ja karvastikku (pmst valaks lihtsalt šoksiplönni peale ja ajaks laiali, naerunägu otsa ja valmis). Kommid on neil ikkagi sees.

Valgel on aeg otsakorral. mis nüüd, jälle autopoodi?! Tegelikult on juba viimased 3 aastat kahtlane olnud, et kas ikka lubatakse uuele ringile.// H on teinud imesid, nüüd vaja käpelt augud lappida ja kütabki edasi. Uskumatu.

Olen podcastimaailma ära uppunud. Kuulamise ajal ei saa teha midagi muud, mis mõttetööd vajaks. Veidral kombel mängimist ei sega üldse (sh justkui mõtlemisega mängud?!), aga videosid või meeme vms vaadata ei saa. Lisaks -- ja seda olen juba ammu mängimistega märganud -- järgmine kord mingit mängu avades meenub kohe, et mis taustal jooksnud oli. Ja siis veel see VR. Suuremad lapsed on Beat Saberis juba nii osavaks saanud, et  käsi enam õieti ei näegi, kui vehivad seal. Ma teen ka vahel rekordeid, longbow-s saab järjest enam papist mehikeste laineid tagasi löödud ja xortex-is oleksin viimane kord neljandale peakollile augud sisse saanud, kui ta just laiali plahvatanud poleks ja kogu ruumi laserkerasid täis puistanud poleks. Selles mängus on küll pikkusest kasu, on vist rohkem ruumi.

Noja saigi Xortex lõpuni tehtud, see koll oligi viimane. Ilus mäng. Mingitmoodi sodib see VR ajuga ka. Näiteks kui samas arvutis mängiti samal ajal herosid ja midagi majandati veel, siis VR-is hangus mingil hetkel pilt ja sõitis pead liigutades kaasa. See ajas pea nii sassi, et oleks lausa kummuli käinud. Silmad ütlevad, et kerele peaks mõjuma mingid eriti ootamatud jõud, aga ei ole nii.

Üksõhtu oli uue aasta pidu, kuhu minna eriti ei tahtnud, aga raha oli makstud ja missealikka. Saatejuht ei vedanud seda 300+ pidulist välja ja vahel unustas ta sootuks eesti keeles rääkida. Vähemalt ansambel oli hea ja sain isegi tantsida üle kahe tuhande aja.

Käisime trioga Avatari vaatamas. Põhimõtteliselt on ju tegemist multikaga, kuhu päris asju külge liimitud, aga see tase on hullumeelne. Kindlasti vaadata 3D. Loomulikult on tegemist hobufilmiga -- ratsutatakse kõigega, mis kinni püütakse ja mis õhus, vees või maal liikumiskiirust ja -ulatust laiendab.

Tuleb välja, et olen nüüd ise ka kinostaar. Ja Hiireke ja Metsik ka. Hiirekest oli lausa mitu korda, 4 või 5, peab pärast üle vaatama, kui film telekasse ka tuleb (ikka tuleb ju?!). Kui palju üldse spordidokumentaali kinosse satub? Oti rallifilm meenub, aga veel...? Vehkleja ka peaaegu... Ega sinna lühikesse filmi kuigi palju mahu, aga pildi, hääle või kohaloluga (oldi filmitud või mainitud üritusel)  filmi sattunuid on tuhandeid. Isegi H, kes Tinaliival jalgrattaga osales (hüppas üle tõkete ka, haha).

Siseorienteerumine Deltas. Olen nüüd uues vanuseklassis koos peaaegu- ja pärispensionäridega. Sain neilt kaela nii et tolmas. Olgu, tegelikult ei tolmanud üldse. Mõnus on mööda koridore joosta, kui just ei koperda või kellegagi kokku ei põrka. Pärast kaarti põhjalikumalt uurides oli selge, et keegi oli teinud tohutuid ringe, et kohtadesse saada, kuna polnud märganud lähemaid pragusid, kust läbi pugeda. Põnevuse tekitamiseks on sise-o-del keelualad, osa kohti ühesuunaliseks tehtud ja mõnest (ukse)avast ei tohigi läbi minna. Kaart on kahepoolne, kummalgi enamasti kõik korrused laiali laotatud ja tuleb neid siis mõttes üksteise otsa sobitada, kui õigeid treppe tahad leida. Tekitatakse olukordi, kus teiselt kolmandale korrusele saab esimese kaudu neljandale ronides ja siis sealt alla, näiteks. Äkki järgmine kord olen osavam? Naah... vaevalt.

H teeb nalja, et iga auto muutub ükskord Opeliks... sest Ford pole auto. No see Valge muutus natuke fordimaks, jättes opeli-sammu vahele. Kerelapid sai doonorilt külge keevitatud. Ja siis ta lubatigi veelkord teele. Huh.

Hakkasin jalgsi kusagile minema, aga teele sattus lennumasin, mis nägi välja nagu must õhku täis prügikott. Selle esimest (suletud) otsa tuli taltsutada, et see liiga üles ei tõuseks, aga muidu üsna mugav lennuriist. Paarisaja km lennuulatusega. Mootoritüüp tuvastamatu.

Kuu lõppes Kullo trenniga. Hea, et mitte maamatsuga, kui Hiireke vasaku asemel äkki paremasse läks. Seepeale tegin selliseid pöördeid kohe mitu tükki, aga nali otsas-- ju tahab üllatada. Otsaseinas ka. Sealt võib ka vahel kaabet teha, kuigi oleme seda otsaseina näinud päris mitu korda.