Mustri järg

Hommikul käisime Gambiga metsas. Oli tume ja raske nagu ikka
enne äikest. Leidsime paar uut rada ja üks neist lõppes väravatega
(vabandust, värava taga olijad, kõigile teile mahajäänud kingitus
ilmselt ei meeldi). Mets on hea koht küljenduste õppimiseks.
Oma miljon korda veel -- ja tulemus on täiuslik ;)
Metsik sai teist korda elus sadula selga, aga seekord lisandus korde.
See tähendas, et piits tuli kohe kaasa võtta, mis tähendas
kätele vähem vabadust. Kordeaia ust ei saanud kinni panna.
Korde läks sadula taha, metsik kiirelt ukse suunas, tõmbas mu
põlvili maha ja -- jäi seisma, uks vabadusse nina ees. Väga
ootamatu ja meelitav käitumine tema poolt. Paraku põhjendub ilmselt
suuliste (ka nende pehmete) tugeva mõjuga harjumatule suule.
Seekord olid hüpped kõrgemad ja rahunemine kiirem. Paar ringi
ja korras oligi. Jooksis uhkelt ühele ja teisele poole, kuni tuli ise mu
juurde. Selliselt tuli esimest korda üldse. Varem olin algataja mina
ja temal iga närv viimseni pingul. Ka hiire aevastus lennutas ta
kõrgele õhku. Nüüd siis tuli ise ja me läksime hoopis koju seepeale.
Seal on emane hallitriibuline kahe ja poole kuune kassipoeg
ära anda.

Muster

Oli minu vaba nädala lõpp, mis pidanuks tähendama: mina
pisividinaga neljapäeva õhtul maalt linna, et siis reede
hommikul metsikut taltsutama minna. Eriolukorra tõttu
pidi liituma ka suurem vidin ja neljapäevaõhtu muutus
reedehommikuks reedehommikuse transavajaja tõttu.
Tühine muutus.
Reede hommikul tuli järgmine pööre: vaja hoopis
Viljandi kaudu ringiga minna, sest kellegi teise
vidinate isa oli ootamatult haigestunud (vahel on ka
oodatud haigestumisi, seepärast ütlengi nii ;)), aga
vidinad vajasid transat linna (ja sealt teisele maale
ja sealt edasi suurüritusele, aga need kaks viimast
käiku selgusid alles hiljem).
Teel Viljandisse tuli hääletaja, sõitis tundmatusse
külasse, ja ühes teises tundmatus külas oli kaks kassi
surnuks sõidetud. Üks oli väga verine ja teisel olid
roosad soolikad väljas.
Viljandist liitus meiega kaks transahädas vidinat,
mis täitis auto kokku 4/5-ga ühe vanaema ja vanaisa
lapselastest. Naerdi prügiautosid, tiriti juukseist, räägiti
püssijuttu, söödi komme. Üks eriti kommine tegelane
vajas kiiret näoküüri, aga pesuks otsitud jõe kaldad
osutusid liiga kõrgeks ja saviseks, mis tähendas
lastaolla seljavõitu puhtusearmastuse üle.
Pakid said üle antud ja samas ka teatavaks tehtud
plaan järgmise päeva reisi kohta: paneme ühte autosse
4 täiskasvanut ja 5 vidinat (vanust 8k kuni 6 aastat)
ja sõidame maale ja siis peole. See oleks siis kõigi munade
ühte korvi ehk ühe suguvõsa kõigi järeltulijate ja mitme
nendega seotud isiku ühte autosse panemine. Ja kui
leidub keegi, kellele see idee ei meeldi, siis võib koosseisu
vähendada ühe suurema ja ühe kõige väiksema võrra, mis
asetaks võõra rooli taha ühe kolmest: kellegi, kes oma lube
pole kasutanud vist ...üldse?, kellegi, kes sõita ei julge
või kellegi, kes juba ammu vanuse pärast
autojuhiks olemise ära on lõpetanud. St, kui ei meeldi,
anna auto siia, riskime omal käel, sina võid linna jääda.
See ei loe, et sel juhul oleks kogu minu linnasõit väga mõttetu,
sest metsikule autota ligi ei saa ja metsik on ainus põhjus,
miks peab alati igal võimalusel linna tulema. Sellesse päeva
kuulus ka polikliinikuseiklus -- selline uskumatult
palju aega nõudev ja tulutu ettevõtmine.

Head oli ka: metsik sai esimest korda sadula selga, pukitas
sellega mõned ringid ja natuke veel, siis rahunes
ja lõdvestus niipalju kui närv lubas. Isegi boksist väljumine
ja kojuminek sujusid vahejuhtumiteta. Leivatükke kulub
ainult meeletult. Kommitamine (sh võilillelehtedega) näib
olevat kõige selgem sõnastus mõttele "rahune, sinuga
ei juhtu midagi halba".

Kummaline, kuidas läheb

Kevadel sündis kolm varssa. Musta mära varss oli haige kohe algul. Püsti ta ise ei saanudki. Ei arvatud, et ta esimese öö yle elab. Ninast ei käinud õhk läbi, vaene mehike ainult vilises. Valus oli kuulata, kuidas toored kopsud kõigest jõust õhku sellesse teravalt väljatunginud ribidega kehasse tõmmata püüdsid. Ribid liikusid sisse-välja, iga hingetõmme oli tohutu ponnistus. Kuidas tema ikkagi ellu jäi, ei tea. Ime. Helekõrvi mära varss oli terve ja ilus nagu varsad tavaliselt ikka. Lainelise puhta karvaga, kräsusabaga, peenikeste jalatokkidega kepsakas olevus. Tumekõrvi mära varss oli kõige ilusam, täheke otsaees, hoiak uhke kui võistlusratsul. Aga tumekõrvil märal kukkus järgmisel ööl pärast varsa sündi emakas välja ning ta kannatas kohutavates piinades enne kui valu igaveseks vaigistava süsti sai. Varss jäi üksi. Prooviti panna teda teiste varsaga märade alla, aga need peksid ta armutult eemale. Ei antud alla, hangiti kibekähku kunsttoitu. Mära kaotus oli kole, aga laps tuli igal juhul päästa! Järgnes öid ja päevi hoolsat lutitamist, kuni üksik varss haigestus, tekkis kõhulahtisus ja vedelikukaotus. Tema elu kestis kaks nädalat. Tol hetkel tundus tohutult ebaõiglane, et elulootuseta jäetu jäi kõigist raskustest hoolimata ellu, aga täiesti terve ja tubli varsake pidi elu jätma.

Surma on nii palju. Mida aeg edasi, seda rohkem. Seda igerikku hobukest, kes kasvas hingamishädaga varsast, ei ole ka enam. Kolmeaastaselt sai esimesed ja viimased tiirud. Ei ole kitsetallesid, kellest üks sündis surnult ja teine suri paarikuusena kummalisse kõhutõppe.
Ei ole kassi, kes lihtsalt kusagile ära kadus. Ei ole hanesid, kelle elu lõpetasid rebased, ei ole ka hanepoegi, kes rottide saagiks langesid. Pääsupoeg suri, sest oli jalgupidi pesa külge kinni jäänud, rippus seal pea alaspidi kuni ta leiti ja alla võeti.

Millal me harjume....?